2-19-20582/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.10.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-20582

Tsiviilasi

Avaring OÜ hagi Eurocar OÜ ja Y vastu omandiõiguse

tuvastamiseks, valduse üleandmiseks ning kasutuseeliste,

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09. veebruari 2021.a otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1165,66 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Eurocar OÜ ja Y 12. märtsi 2021.a apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Avaring OÜ

(registrikood 12629921, aadress Tartu mnt 6-12, 10145

Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks (e-

post:XXX)

Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant I): Eurocar OÜ

(registrikood 12724594, aadress Tartu mnt 18, 10115 Tallinn)

Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant II): Y (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX)

Kostjate I-II lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab

(e-post:XXX)

Istungi toimumise aeg

09.09.2021

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 09. veebruari 2021.a otsus tühistada osaliselt, osas, milles kostja II

suhtes hagi rahuldati, samuti täies ulatuses menetluskulude jaotuse osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kostja II suhtes rahuldamata ja anda

uus menetluskulude jaotus. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus kostja II osas tuleb rahuldada, kostja I osas rahuldada osaliselt.

2(13)

3. Kehtiva kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1. Jätta rahuldamata Avaring OÜ hagi Y vastu.

3.2. Rahuldada Avaring OÜ hagi Eurocar OÜ vastu osaliselt.

3.3. Mõista Eurocar OÜ-lt Avaring OÜ kasuks välja kasutuseelised summas 679,32

eurot.

3.4. Mõista Eurocar OÜ-lt Avaring OÜ kasuks välja kahjuhüvitis summas 400 eurot.

3.5. Mõista Eurocar OÜ-lt Avaring OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras tasumata põhinõudelt 1079,32 eurot (kahjuhüvitis 400 eurot + kasutuseelised

679,32 eurot) alates 01.04.2020 kuni põhinõude täitmiseni.

3.6. Jätta rahuldamata Avaring OÜ nõue tuvastada tema omandiõigus Tartu mnt 18-30,

Tallinn asuvale parkimiskohale.

3.7. Jätta rahuldamata Avaring OÜ nõue kohustada Eurocar OÜ-t AÕS § 80 lg 1 alusel

andma Avaring OÜ-le üle Tartu mnt 18-30, Tallinn asuva parkimiskoha valdus ja

päraldised.

3.8. Jätta hageja 27.01.2021 esitatud menetlusdokumendile lisatud dokumentaalne tõend

tsiviilasja nr 2-19-20582 materjalide juurde võtmata.

Menetluskulude jaotus

3.9. Hageja menetluskuludest maakohtus jätta 75 % osas, milles need puudutavad

kostja I vastu esitatud nõudeid, kostja I kanda, kostja I menetluskulud 25 % ulatuses

jätta hageja kanda, kostja II menetluskulud jätta hageja kanda, ülejäänud

menetlusosaliste menetluskulud maakohtus jätta nende endi kanda.

3.10. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus osas, milles need puudutavad kostja I

apellatsioonkaebust, jätta 90 % ulatuses kostja I kanda, ülejäänud osas hageja enda

kanda, kostja I menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja II menetluskulud

ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3(13)

1. Hagist nähtub, et 03.05.2018 ostis Avaring OÜ (edaspidi: hageja) korteriomandi

aadressil Tartu mnt 18-15, 10115 Tallinn OÜ-lt DEXO GROUP. Korteri ostmisel oli

hageja ja OÜ DEXO GROUP vahel kokkulepe, et lisaks korterile nr 15 võõrandab OÜ

DEXO GROUP hagejale mh korteri juurde kuuluva parkimiskoha Tartu mnt 18

parklas. 13.09.2019 sõlmis hageja müügilepingu, mille alusel hageja omandas

parkimiskoha.

2. Tartu mnt 18 hoone juurde kuulub 413 m2 mitteeluruum nr 30, milleks on hoone all

asuv parkimismaja 9 parkimiskohaga. Kaasomanikel puudub kasutuskord, kuid kõigil

kaasomanikel on selge arusaamine selle kohta, kes millist parkimiskohta kasutada

tohib. Korteri nr 15 juurde kuulus konkreetne parkimiskoht, mis asub Tartu mnt 18

hoone garaažis, seina ääres, abiruumi ukse ja kraanikausi juures (edaspidi:

parkimiskoht).

3. Paraku kasutas antud parkimiskohta ilma seadusliku aluseta Tartu mnt 18 korteri 14

omaniku, Eurocar OÜ (edaspidi: kostja 1), juhatuse liige Y (edaspidi: kostja 2), kes on

keeldunud parkimiskohta hagejale vabastamast. Kostja 2 sõnul oli tal antud

parkimiskoha kasutamiseks sõlmitud üürileping Tammisto Rakennus & Saneeraus

Tmi-ga. Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi-l puudub igasugune puutumus

parkimiskoha tolleaegse omaniku Farlend Ärikeskus OÜ-ga või OÜ-ga DEXO

GROUP.

4. Ka peale kinnistu omandamist hageja poolt on kostjad järjepidevalt parkinud hagejale

kuuluval parkimiskohal ning keeldunud seda hagejale üle andmast. 18.11.2019 esitas

hageja lepinguline esindaja kostjatele nõudeavalduse parkimiskoha vabastamiseks

hiljemalt 25.11.2019 (s.o 7 päeva jooksul). Kuivõrd 26.11.2019 ei olnud

parkimiskohta vabastatud, edastas hageja lepinguline esindaja kostjatele korduva

nõudeavalduse, milles palus vabastada parkimiskoht viivitamatult, kuid mitte hiljem

kui 7 päeva jooksul, s.o hiljemalt 03.12.2019. Kostjad ei ole kummalegi hageja

nõudeavaldusele reageerinud.

5. Tulenevalt sellest, et kostjatel puudub õiguslik alus parkimiskoha valdamiseks, on

parkimiskoht käesoleval ajal kostjate ebaseaduslikus valduses. Kostja 2 on kostja 1

juhatuse liige ning seaduslik esindaja, kes pargib tema kasutuses olevat sõiduautot

parkimiskohale vaatamata hageja korduvatele palvetele parkimiskoht vabastada.

Kostja 2 valduses on parkimiskohale ligipääsu võimaldav garaažipult ning -võti.

Hagejale garaažipulti ega -võtit kostjate ega Tartu mnt 18 haldusettevõtte poolt üle

antud ei ole. Kostjate valduses on Tartu mnt 18-30 garaaži elektrooniline pult ning

võti. Seega peavad kostjad andma nimetatud asjad hagejale üle.

6. Kuna kostjad on õigusliku aluseta kasutanud hagejale kuuluvat parkimiskohta ning

hagejal ei ole olnud võimalik ise oma parkimiskohta nimetatud aja vältel kasutada, on

hagejal võimalik nõuda kostjatelt parkimiskoha kasutamisega seotud kasutuseeliste

hüvitamist. Tartu mnt 18 kõrval, aadressil Tartu mnt 16b, asub Tornimäe

parkimismaja, kus parkimistasu on 250 eurot kuus. Tallinna kesklinnas on võimalik

üürida parkimiskohta kortermaja parkimismajas ca 60-125 euro eest kuus. Keskmine

parkimiskoha üüritasu on 100 eurot kuus. Arvestades Tartu mnt 18-30 parkimismaja

asukohta ning seisukorda, on parkimiskoha üürihinna turuväärtus eeldatavasti oluliselt

suurem kui 100 eurot/kuus, kuid vaidluse vältimiseks antud teemal lähtub hageja

eeldusest, et parkimiskoha üüritasu on 100 eurot kuus. Hageja on olnud parkimiskoha

omanik alates 13.09.2019. Alates hageja poolt parkimiskoha omandamisest on hageja

kandnud parkimiskohaga seotud kulusid, samuti ei ole hagejal kostjate pahatahtliku

käitumise tõttu olnud võimalik oma parkimiskohta kasutada. Seega on hageja

õigustatud nõudma kostjatelt kasutuseeliseid parkimiskoha kasutamise eest alates selle

4(13)

omandamisest kuni parkimiskoha vabastamiseni kostjate poolt. Tulenevalt sellest, et

hageja kasutuseeliste nõue suureneb iga kuu kuni valduse üleandmiseni hagejale,

esitab hageja käesolevaga ka nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate kasutuseeliste

välja mõistmiseks (TsMS § 369).

7. Hageja on seoses parkimiskoha valduse vabastamise nõudeavaldusega kasutanud

õigusabiteenust, kuivõrd hagejal endal on parkimiskoha valduse tagasisaamine

ebaõnnestunud. Hagejale on seoses kostjatele esitatud nõudevalduse koostamisega

osutanud õigusteenust 2h 30min Cuesta Advokaadibüroo OÜ partner ja

vandeadvokaat Gretta Oltjer-Timberg tunnihinnaga 160 eurot ehk kokku 400 euro

eest. Tegemist on turutingimustele vastava tunnihinnaga. Kuivõrd nii hageja kui

Cuesta Advokaadibüroo OÜ on käibemaksukohustuslased, ei arvesta hageja kostjatele

esitatavale kahjunõudele lisanduvat käibemaksu. Eeltoodust tulenevalt palub hageja

mõista kostjatelt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 400 euro suuruses summas.

8. Kuivõrd poolte vahel puudub leping, palub hagejal kohtul mõista kostjatelt hageja

kasuks välja alates hagiavalduse esitamisest, s.o alates 20.12.2019 kuni põhinõue

719,90 eurot tasumiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

9. Hageja palub kokkuvõtvalt: 1) tuvastada Avaring OÜ omandiõigus ja kohustada

Eurocar OÜ-d (registrikood: 12724594) ja Y-d (isikukood: 37907012733) AÕS § 80

lg 1 alusel andma Avaring OÜ-le (registrikood: 12629921) üle Tartu mnt 18-30,

Tallinn asuva parkimiskoha valdus ja päraldised; 2) mõista Eurocar OÜ-lt ja Y-lt

Avaring OÜ kasuks solidaarselt välja kasutuseelised parkimiskoha kasutamise eest

perioodil 13.09.2019 – 19.12.2019 summas 312,90 eurot ning alates hagi esitamisest

kuni valduse üleandmiseni 100 eurot kuus; 3) mõista Eurocar OÜ-lt ja Y-lt Avaring

OÜ kasuks solidaarselt välja kahjuhüvitis 400 eurot; 4) mõista Eurocar OÜ-lt ja Y-lt

Avaring OÜ kasuks välja solidaarselt alates 20.12.2019 kuni põhinõude 712,90

tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; 5) jätta menetluskulud kostjate

kanda.

Kostjate vastuväited hagile

10. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad nõustuvad hageja väitega, et parkimismajas ei

ole parkimiskohtade osas kasutuskorda määratud. Seega on kostjatele arusaamatu,

kuidas ning mille alusel leiab hageja, et just Tartu mnt 18-15 korteriomandi

(igakordse) omaniku käes on just kostja I poolt üürilepingu alusel kasutatav

parkimismaja konkreetne parkimiskoht. Hageja väide, mille kohaselt kuulub korteri nr

15 juurde konkreetne ning just kostja I poolt kasutatav parkimiskoht, on paljasõnaline

ning tõendamata.

11. Isegi kui hageja on kaude ka parkimiskoha nr 15 omanik, on ta üksnes 1/9 suuruses

osas ühisomanik (mitte ainuomanik), mistõttu ei saa kohus tuvastada hageja

omandiõigust, kuivõrd hageja ei ole mitte määratletud kujul parkimiskoha omanik,

vaid Tartu mnt 18-30, Tallinn mitteeluruumi 1/9 suuruse mõttelise osa omanik. Hageja

13.11.2020 menetlusdokumendi lisas 1 toodud parkimiskohtade plaan ei tõenda parkla

kasutuskorra olemasolu, sest dokumendist ei nähtu, kelle poolt ja millal see on

koostatud.

12. Vaidlust ei ole selles, et kostja I kasutab parkimiskohta nr 15, omades selleks

seaduslikku alust üürilepingu näol. Kostja I ja Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi

(registrikood 2523295, edaspidi ka üürileandja) sõlmisid 27.01.2017 üürilepingu

(edaspidi ka leping), mille p 1.1 kohaselt andis üürileandja kostjale I tasu eest

kasutamiseks parkimiskoha asukohaga Tartu mnt 18-30. Leping sõlmiti tähtajaga kuni

26.01.2027. Leping on sõlmitud ajaliselt pärast seda, kui kostja I omandas samas

5(13)

korterelamus asuva korteri nr 14. Hageja viited sellele, et leping on tühine TsMS §

129 lg 1 alusel, on asjakohatud, kuivõrd Tamisto Rakennus & Saneeraus Tmi ei ole

lepingut sõlminud hageja (ega ka Farlend Ärikeskus OÜ) eest ja nimel, vaid enda eest

ja nimel. Asjaolu, et Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi ei olnud samaaegselt

Tartu mnt 18-30 parkimismaja mõttelise osa kaasomanik, ei välista üürilepingu

sõlmimist. Viidatud lepingu alusel on kostja I kasutanud parkimiskohta enda sõiduki

parkimiseks. Kostjatel ei ole olnud mingit põhjust arvata, et üürileandja ei ole lepingu

sõlmimiseks õigustatud isik. Kostja I ei olnud parkimiskoha nr 15 valduse

omandamisel teadlik, et tema valdusel puudub õiguslik alus, mistõttu ei saa kostja I

valdust pidada pahauskseks. Kumbki lepingupool ei ole ühepoolselt lepingut üles

öelnud, mistõttu on leping poolte vahel ka käesoleval ajahetkel kehtiv.

13. Isegi kui kohus peaks asja lahendamisel leidma, et üürileping, mille alusel kostja I

kasutas vaidlusalust parkimiskohta nr 15, ei kehti hageja suhtes, ja seetõttu polnud

valdaja (st üürileandja) valduse üleandmiseks õigustatud, võib omanik sel juhul AÕS

§ 83 lg 2 II lause järgi nõuda asja väljaandmist otseselt valdajalt kaudsele valdajale või

viimase keeldumise korral valduse ülevõtmisest asja väljaandmist endale. Kostjad

juhivad tähelepanu, et hageja ei ole väitnud, veel vähem tõendanud, et a) ta oleks

üritanud valdust välja nõuda üürilepingu järgsele õigustatud isikule (s.o Tammisto

Rakennus ja Saneeraus Tmi) ega ka b) seda, et viimased oleksid valduse ülevõtmisest

keeldunud. Igal juhul ei saa omanik sel juhul valdust otse välja nõuda iseendale.

14. Kui hageja tugineb nõude esitamisel AÕS § 71 lg-le 4, siis tuleb tähele panna, et

hageja ei saa nõuda valduse üleandmist ainuisikuliselt endale, vaid sellisel juhul peaks

hageja taotlema valduse üleandmist kõigi kaasomanike valdusesse (RKTKo 3-2-1-85-

07, p 15). Hageja seda teinud ei ole.

15. Alates 01.04.2020 ei kasuta Eurocar OÜ enam parkimiskohta füüsiliselt ega tee seega

ka hagejale mistahes takistusi parkimiskoha kasutamisel. Olukorras, kus Tartu mnt 18-

30, mitteeluruumis asuv parkimiskoht nr 15 (sõltumata selle omandiõiguse

kuuluvusest) pole enam kostjate valduses, pole võimalik ka vindikatsiooninõuet

kostjate vastu rahuldada – kostjaid ei saa kohustada andma üle ühegi eseme valdust,

mis ei ole kostjate valduses (vt RKTKo 2-16-9516/78, p 32). Kostja 2 pole

parklakohta kunagi vallanud.

16. 13.11.2020 resolutsioonis ei täpsusta hageja jätkuvalt, milliseid päraldisi peaksid

kostjad hagi rahuldamisel hagejale üle andma. Kostjad seletasid 21.10.2020 istungil, et

a) neil puudub pult, mida üle anda, ja b) võtit ei saa üle anda seetõttu, et sama võti

avab ka kostjale 1 kuuluva korteri ust. Täiendavalt selgitas Y istungil, et sealt, kus

jalakäijad sisenevad parklasse, saab siseneda isikliku korterivõtmega; autoga sisenes

enda auto nuppudega, avamine oli programmeeritud autosse, mistõttu midagi üle anda

ei ole. Olukorras, kus a) hagejal on võimalik parklasse pääseda samuti jalakäijate ukse

kaudu enda isiklikku võtit kasutades ja b) võimalik autoga pääseda selliselt, et talle

antakse korteriühistu poolt pult või muu elektrooniline vahend, on hagejal ka

käesoleval ajal tegelik faktiline võim parklakoha üle.

17. Absurdne on hageja seisukoht selles osas, mis puudutab autoga ühildatud puldi

väljakodeerimist. On ilmselge, et praktikas seda valduse üleandmise korral kunagi ei

tehta. Väravapuldi väljakodeerimise vajadus võiks tekkida olukorras, kus soovitakse

piirata isiku ligipääsu konkreetsele kohale, kuid antud juhul ei saa pidada puldi autost

väljaseadistamist valduse üleandmise eelduseks. Veelgi enam, alates 03.09.2020 ei ole

auto, millesse väravapult sisse kodeeriti, enam Eurocar OÜ valduseski ning kostjatele

teadaolevalt on autos olev süsteem seadistatud avama hoopis teist väravat. Seega ei ole

puldi välja kodeerimine enam võimalik ega vajalik. Eurocar OÜ kasutab alates juulist

2020 teist autot.

6(13)

18. Kasutuseeliste nõude puhul peavad olema tõendatud samad asjaolud, mida tuleks

tõendada vindikatsioonihagi rahuldamise eeldusena. Need eeldused ei ole täidetud.

Kuna parkimiskohta on kasutatud õiguslikul alusel, üürileandjaga sõlmitud tehing ei

ole tühine ning puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid konkreetse

parkimiskoha kuulumist hagejale, siis ei ole hageja nõue õigustatud. Väär on hageja

seisukoht, et ta on parkimiskoha omanik alates 13.09.2019. Lisaks sellele, et hageja ei

ole kuidagi enda seotust konkreetselt parkimiskohaga nr 15 tõendanud, on hageja

saanud ka parkimismaja 1/9 suuruse mõttelise osa omanikuks mitte 13.09.2019, vaid

pärast seda – omanikuks saab teadupärast mitte lepingu sõlmimisest alates, vaid

kinnistusraamatus asjakohase kande tegemisest arvates. Selleks, et hageja saaks nö

kuupõhiselt ka kasutuseeliseid nõuda, peab hageja tõendama ka seda, et tal oli kestvalt

võimatu parkimiskohta kasutada. Hageja seda tõendanud ei ole.

19. Kuivõrd kostjad said esitatud nõudest teada alles tagaseljaotsuse kaudu, siis ei saa ka

rahaliste nõuetega kaasnevad viivised varasemast kulgema hakata. Igal juhul ei saa

hageja nõuda kostjatelt varalist kahju perioodi eest pärast 01.04.2020, millest alates

kostja(d) ei ole teinud hagejale mistahes takistusi väidetava parkimiskoha kasutamisel.

Rahuldamata tuleb jätta ka hageja kahjunõue. Hageja ei ole tõendanud kostja I poolt

kasutatava parkimiskoha kuulumist hagejale, mistõttu on kahju hüvitamise nõue

põhjendamatu ning alusetu.

20. Hagiavalduse resolutsiooni p 2 kohaselt palub hageja tuvastada Avaring OÜ

omandiõigus. Hageja ei ole esitanud põhjendusi, millel põhineb tema õiguslik huvi

hageja omandiõiguse tuvastamise osas. Kui hageja ei suuda oma õiguslikku huvi

põhjendada, tuleb hagi selles osas jätta läbi vaatamata. Isegi kui parkimiskohtade osas

oleks kasutuskorra kokkulepe ja konkreetne parkimiskoht oleks hageja ainukasutuses,

annaks see teoreetiliselt hagejale konkreetse parkimiskoha valduse, kuid ka see ei

mõjutaks omandiküsimust – hageja on jätkuvalt üksnes Tartu mnt 18-30

korteriomandi 1/9 suuruse mõttelise osa omanik. Seetõttu pole võimalik hageja

omandiõiguse tuvastusnõuet rahuldada.

21. Hageja on hagi esitanud nii Eurocar OÜ (kes parklakohta kasutab) kui ka Y (Eurocar

OÜ seaduslik esindaja) vastu. Kostjate hinnangul ei ole hageja oma avalduses kostjaid

läbivalt eristanud, mistõttu jääb ebaselgeks, miks on hageja esitanud hagi mõlema

kostja vastu ja millel hageja nõuded mõlema kostja suhtes eraldiseisvalt tuginevad.

Kostjate hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist vältimatute kaasosalistega, sest

asja on võimalik lahendada, kaasates menetlusse vaid kostja I. Parkimiskoha

üürilepingu on sõlminud kostja I, millest tulenevalt on ka lepingust tulenevad õigused

ja kohustused parkimiskoha kasutamise osas kostjal I. Ainuüksi asjaolu, et kostja II on

kostja I seaduslik esindaja, ei anna sõlmitud üürilepingust tulenevaid õigusi ja

kohustusi automaatselt kostjale II, mistõttu puudub alus esitada hagi kostja II suhtes.

Kostja II parkimiskohta ei kasuta, vaid parkimiskohta kasutab üksnes kostja I ja seda

sõlmitud lepingu alusel. Kostja II suhtes tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, sest

auto, mida pargiti väidetavalt hagejale kuuluval parkimiskohal, ei kuulu mitte kostjale

II (Y isiklikult), vaid kostjale I (Eurocar OÜ).

Maakohtu otsus

22. Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja kasutuseelised summas 679,32 eurot, kahjuhüvitise summas 400

eurot, viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata põhinõudelt 1079,32 eurot

(kahjuhüvitis 400 eurot + kasutuseelised 679,32 eurot) alates 01.04.2020 kuni

7(13)

põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded tuvastada tema

omandiõigus Tartu mnt 18-30, Tallinn asuvale parkimiskohale ning kohustada kostjaid

AÕS § 80 lg 1 alusel andma Avaring OÜ-le üle Tartu mnt 18-30, Tallinn asuva

parkimiskoha valdus ja päraldised.

23. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja 19.09.2019 kantud Tartu mnt 18-30

mitteeluruumi 1/9 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse (I kd, tlk 16-17),

kinnisturaamatust ei nähtu kostjatel nimetatud kinnistu kasutamise õigust. Eeltoodu

osas poolte vahel vaidlust ei ole. Kohtu hinnangul ei kuulu rahuldamisele hageja nõue

osas, milles ta palub tuvastada tema omandiõigus Tartu mnt 18-30, Tallinn asuvale

vaidlusalusele parkimiskohale. Parkimiskoha omandiõigust kohus tuvastada ei saa,

kuivõrd nimetatud parkimiskoht kuulub ühiselt Tartu mnt 18-30 mitteeluruumi

kaasomanikele.

24. Hageja on palunud nõuda kostjatelt hagejale välja Tartu mnt 18-30, Tallinn asuva

(plaanil tähistatud) parkimiskoha valduse. Kohus on juba eespool märkinud, et

vaidlusalune parkimismaja on kaasomandis, kusjuures hagejale kuulub 1/9 mõttelist

osa. Kohus on seisukohal, et hageja, olles parkimismaja kaasomanik, võib nõuda

valduse üleandmist iseendale ning kostjal on õigus valdus üle anda nii hagejale kui ka

mistahes teisele kaasomanikule.

25. Kostjad on välja toonud, et nad ei kasuta hagi esemeks olevat parkimiskohta alates

01.04.2020. Hageja leiab, et vaatamata sellele ei ole kostjate valdus lõppenud, kuivõrd

ei ole üle antud kinnisasja päraldisi. Samuti vaidlevad pooled, kas kohaldub AÕS § 82

lg 2. Kostjad on kinnitanud, et kostja I on vaidlusalust parkimiskohta kasutanud ca 2,5

aasta jooksul endale kuuluva sõiduki parkimiseks. Seda kinnitavad ka kohtutoimikusse

esitatud fotod (I kd, tlk 18-24; tlk 100-107), kust nähtub, et garaažis, seina ääres,

abiruumi

ukse

ja

kraanikausi

juures

pargib

kostjale

I

kuuluv

sõiduk

registreerimismärgiga XXXXXX.

26. Kohus leiab, et hageja on õigesti hagi esitanud mõlema kostja vastu. Kostjad on

märkinud, et ainult kostja I on parkimiskohta vallanud, kuid kohus sellega ei nõustu.

Mõlema kostja kaasamine on olnud põhjendatud, kuivõrd (i) kostjad on pidanud

parkimiskoha kasutamise õiguslikuks aluseks kostjat I soodustavat üürilepingut,

mistõttu peab valduse seaduslikkuse osas tehtav lahend olema siduv kostjale I kui

otsesele valdajale (AÕS § 33 lg 1 ja 2 mõttes) ning (ii) kostjale I kuuluvat sõidukit on

vaidlusalusel parkimiskohal parkinud kostja II (AÕS § 33 lg 1), kusjuures kostja II

poolt koha valdamine kerkib päevakorda siis, kui kostjat I soodustav üürileping ei ole

hageja suhtes kehtiv. Kostja II valdajaks olemist ei välista käesoleval juhul AÕS § 33

lg 3, kuivõrd kohtuni ei ole toodud, et kostja II oleks tegutsenud kostja I korralduste

kohaselt. Seega on kohus seisukohal, et mõlemad kostjad on vaidlusalust asja

vallanud, st kasutanud oma tahtmise järgi kas isiklikult või teise isiku (s.o emma-

kumma kostja) kaudu.

27. Kostjad on märkinud, et nad ei ole alates 01.04.2020 parkimiskohta enam kasutanud

ega teinud mistahes takistusi hagejapoolsele kasutusele. Kohus märgib, et hageja ei ole

tõendanud, et kostjad oleks pärast 01.04.2020 parkimiskohta kasutanud või teinud

hagejale

takistusi

parkimiskoha

valdamisel.

Seega

jääb

vindikatsiooninõue

rahuldamata ning kohus ei analüüsi nimetatud nõude raames poolte väiteid, mis

puudutavad parkimiskoha valduse õiguspärasust (üürileping, sh heausksus) ning

päraldistega seonduvat.

28. Hageja on 19.09.2019 kantud Tartu mnt 18-30 mitteeluruumi 1/9 mõttelise osa

omanikuna kinnistusraamatusse, st hageja on 19.09.2019 saanud Tartu mnt 18-30

mitteeluruumi kaasomanikuks (AÕS § 641). Seega on hageja vääralt määranud nõude

8(13)

alguskuupäevaks 13.09.2019 (s.o lepingu sõlmimise kuupäev) ning hagejal võiks olla

õigus nõuda kasutuseeliseid alates 19.09.2019.

29. Kohus on ülal jõudnud järeldusele, et kostjad valdasid hageja kaasomandis olevat

kinnisasja (kasutasid vaidlusalust parkimiskohta) kuni 17.06.2020. Hageja on

märkinud, et kostjad on kinnisasja vallanud õigusliku aluseta. Kostjad on asunud

seisukohale, et parkimiskoha valdamiseks andis õiguse 27.01.2017 Tammisto

Rakennus & Saneeraus Tmi-ga sõlmitud üürileping (I kd, tlk 8), mille on kostja I

sõlminud heausksuse eeldusel AÕS § 35 lg 1 kohaselt. Üürilepingu p-st 1.1 nähtub, et

sellega on kostjale I antud üürile parkimiskoht asukohaga Tartu mnt 18-30.

Üürilepingus ei ole täpsustatud, millise Tartu mnt 18-30 parkimismaja parkimiskoha

osas see sõlmitud on. Puudub vaidlus, et üürileandjana märgitud Tammisto Rakennus

& Saneeraus Tmi ei ole kunagi Tartu mnt 18-30 korteriomandi (kaas)omanik olnud.

Vaatamata sellele, et vaidlusaluse parkimiskoha väljaüürimiseks ei pidanudki

Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi omanik olema (üürilepingu regulatsioon ei

eelda seda), pidi tal olema omaniku volitus enda nimel parkimiskoha kolmandale

isikule kasutusse andmiseks. Kostjad ei ole tõendanud ega esile toonud, kust tulenes

või millel põhines Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi õigus kõnealune üürileping

sõlmida. Kostjad ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostjal II oleks parkimismaja

(parkimiskoha) kasutamiseks olnud õiguslik alus. Seega on kohus seisukohal, et

kostjad on asja vallanud õigusliku aluseta.

30. Kostjad on viidanud, et nende valdus oli heauskne AÕS § 35 lg 1 kohaselt. Kohus

märgib, et kostjate väide on osaliselt alusetu. Hageja on 18.11.2019 saatnud kostjatele

parkimiskoha vabastamise nõude ning märkinud, et kõnealune üürileping tema suhtes

õigusjõudu ei oma ning parkimiskoha valdamiseks õigust ei anna (I kd, tlk 26).

Hiljemalt nimetatud kuupäeval said kostjad teada, et nende valdusel puudub õiguslik

alus. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad olid juba enne 18.11.2019 nõudekirja saamist

teadlikud valduse ebaseaduslikkusest. Kuivõrd hageja palus valduse üle anda hiljemalt

25.11.2019, siis alates 26.11.2019 ei saa kostjate edasist valdust pidada heauskseks.

Seega leiab kohus, et alates 26.11.2019 on kostjad kasutanud hageja kaasomandis

olevat korteriomandit ilma hageja nõusolekuta, st rikkunud tema omandiõigust. Seega

on täidetud ka teine kasutuseeliste hüvitamise nõude eeldus.

31. Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati

kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid. Kostjad on

kasutanud vaidlusalust parkimiskohta ning on sellega kokku hoidnud kulusid, mida

tulnuks analoogsel parkimiskohal parkides muidu kanda. Kostjad on kasutanud

vaidlusalust parkimiskohta ilma hageja nõusolekuta alates 26.11.2019 kuni 17.06.2020

(204 päeva). Hageja peab kasutuseelise suuruseks 100 eurot kuus (3,33 eurot päevas),

lähtudes sealjuures analoogsete parkimiskohtade kuutasust (I kd, tlk 41-61 –

kuulutused). Kostja ei ole kasutuseelise harilikku väärtust vaidlustanud, mistõttu

lähtub kohus hageja poolt väljatoodust. Seega kuulub kostjate poolt solidaarselt

hüvitamisele kasutuseelis summas 679,32 eurot (3,33 x 204).

32. Hageja palub mõista Eurocar OÜ-lt ja Y-lt Avaring OÜ kasuks solidaarselt välja

kahjuhüvitis 400 eurot. Riigikohus on kohtueelsete õigusabikulude kohta leidnud, et

need on VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad

(RKTKo nr 3-2-1-84-14, p 24).

33. Kohtu hinnangul on kahju summas 400 eurot tekkimine tõendatud (I kd, tlk 148 –

arve), kuna hagejal on tekkinud kohustus tasuda kohtueelselt kantud õigusabikulud

seoses kostjatele valduse vabastamise nõudekirjade saatmisega. Samuti leiab kohus, et

nimetatud kulu on põhjuslikus seoses kostjate rikkumistega. Kui kostjad ei oleks

parkimiskohta õigusliku aluseta vallanud, ei peaks hageja kandma õigusabikulusid

9(13)

seoses parkimiskoha vabastamise nõude esitamisega. Seega on tõendatud, et hageja

kahju on 400 eurot ning rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Hageja nõutav

hüvitis ja selle koosseis on kooskõlas rikutud kohustuse (kohustuse hoiduda

kolmandate isikute omandiõiguse rikkumisest, AÕS § 68 lg 1) kaitse-eesmärgiga.

Rikutud kohustus pidi tagama, et hagejal ei ole vaja kasutada õigusabi selleks, et

omandiõigust takistamatult teostada. Kohus leiab, et tekkinud kahju pidi kostjatele

olema ettenähtav. Kostjad pidid hageja omandiõiguse rikkumisele asumisel aru saama,

et hagejal võib tekkida kahju, mis seisneb õigusabikuludes seoses asja

väljanõudmisega

ebaseaduslikust

valdusest.

Kuna

kahju

hüvitamise

nõude

rahuldamise eeldused on täidetud, tuleb kahjuhüvitis summas 400 eurot kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja mõista.

34. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumata põhinõudelt

1079,32 eurot (kahjuhüvitis 400 eurot + kasutuseelised 679,32 eurot) alates

01.04.2020 kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

35. Kostjad paluvad tühistada Harju Maakohtu 09.02.2021 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-

20582 osaliselt, s.o hagi osalise rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ulatuses,

milles kohus jättis menetluskulud kostjate kanda, ning teha asjas uus otsus, millega

jätta Avaring OÜ hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud Avaring

OÜ kanda, alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule.

36. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt sõiduauto, mida pargiti vaidlusalusel

parkimiskohal kehtiva üürilepingu alusel, oli kostja 1 kasutuses. Ka üürileping on

sõlmitud kostja 1 nimel, seega tulenevad üürilepingust õigused ja kohustused

parkimiskoha kasutamise osas kostjale 1.

37. Kostja II näol ei ole tegemist parkimiskoha valdajaga – ei otsese ega ka kaudse

valdajana. Kostja II füüsilise isikuna võis olla küll auto otsene valdaja, kuid see ei tee

teda parkimiskoha otseseks valdajaks. Üksnes asjaolu, et kostja II on kostja I juhatuse

liige, ei tee kostjat II vastutavaks kostja I tegevuse või tegevusetuse eest. Kostja II ei

teostanud valdust mitte enda kui füüsilise isiku huvides, vaid juriidilise isiku huvides.

Seaduslik esindaja ei vaja selleks eraldi kostja 1 poolseid korraldusi, kuivõrd on

ilmselge, et kostja II valdab sõiduautot üksnes kostja 1 majandustegevuse huvides.

38. Kostjate hinnangul ei ole võimalik asuda seisukohale, et hagejal on parkimiskoha

valduse üleandmise osas nõudeõigus. Kostjad ei nõustu kohtu käsitlusega, et hageja

võib ainuisikuliselt nõuda parkimiskoha väljaandmist iseendale, sest hageja peab

Riigikohtu praktika kohaselt taotlema valduse üleandmist kõigi kaasomanike

valdusesse. Hageja seda ei teinud.

39. Hageja ei ole üritanud valdust välja nõuda üürilepingu järgsele õigustatud isikule (s.o

Tammisto Rakennus ja Saneeraus Tmi) ega ka tõendanud, et viimane oleks valduse

ülevõtmisest keeldunud. Kohus on viidanud, et kostja pidanuks tõendama, et

üürileandjal (s.o Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi) oli parkimiskoha

kasutamiseks õiguslik alus. Kostjatel ei ole olnud mingit põhjust arvata, et üürileandja

ei ole lepingu sõlmimiseks õigustatud isik. Seega on kostja I kasutanud parkimiskohta

heas usus ning teadmises, et sõlmitud leping on andnud parkimiskoha kasutamiseks

kostjale I õigusliku aluse. Mitte kordagi, enne kui hageja algatas käesoleva menetluse,

ei olnud kellelgi küsimust ega probleemi sellega, et kostja I lepingu alusel seda

parkimiskohta kasutas – sh ei olnud probleeme sellega ka teistel kaasomanikel (ega ka

asjakohase korteri ja väidetava parkimiskoha eelneval omanikul). Viidatud asjaolu ei

ole paraku aga kohus üldse käsitlenud. Kohus on leidnud, et kuivõrd hageja palus

10(13)

valduse üle anda hiljemalt 25.11.2019, siis alates 26.11.2019 ei saa kostjate edasist

valdust pidada heauskseks. Kostjad kohtu seisukohaga ei nõustu ning leiavad, et

asjaolu, et hagejad on kostjate poole pöördunud valduse vabastamise nõudega, ei

muuda kostjate heausksuse eeldust üürilepingu kehtivuse osas.

40. Kostjad on seisukohal, et hagejal, isegi kui ta on vaidlusaluse parkimismaja 1/9

mõttelise osa omanik, ei ole õigust nõuda parkimiskoha nr 15 üleandmist

(ainuisikuliselt temale). Seega ei saa olla põhjendatud ka hageja kasutuseeliste nõue,

kuivõrd ka see eeldab hageja omandiõigust vallatava asja suhtes. Veelgi enam, AÕS §

85 lg 1 kohaldamise eelduseks on vindikatsiooniolukorra esinemine, kuid hageja

vindikatsiooninõue jäeti rahuldamata.

41. Kasutuseelised on kohus pidanud põhjendatuks välja mõista perioodi 26.11.2019-

17.06.2020 eest. Kostjad kohtu seisukohaga ei nõustu. Esiteks, kasutuseeliste nõue

tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusel, et kohus on ebaõigesti tuvastanud

mõlema kostja osas vindikatsiooniolukorra esinemise. Teiseks, kohus on välja toonud,

justkui oleks kostjad kinnitanud, et kostja 1 on vaidlusalust parkimiskohta kasutanud

ca 2,5 aastat kuni 01.04.2020. Samas on kohtu selgituste kohaselt kostjad kasutanud

vaidlusalust parkimiskohta ilma hageja nõusolekuta alates 26.11.2019 kuni 17.06.2020

(204 päeva), mille alusel on ka kasutuseeliste suurus välja arvutatud. Seega on kohtu

selgitused parkimiskoha kasutamise ajalise pikkuse osas vastuolulised. Kostjad

rõhutavad, et nad ei ole üheski menetlusdokumendis väitnud, et on parkimiskohta

kestvalt 2,5 aastat kasutanud. Ka ei ole hageja vähimalgi määral suutnud tõendada, et

kostjad on kõnealust parkimiskohta kestvalt kasutanud. Nimelt on hagiavalduse

lisades 7.1-7.8 toodud fotod vaid üksikute kuupäevade osas (s.o 18.11.2019,

02.10.2019, ja 06.12.2019), mil hageja on kostja 1 autot parkimiskohal parkimas

näinud. Seda asjaolu on kostjad ka 14.10.2020 menetlusdokumendi p-s 2.8 käsitlenud,

kuid kohus on jätnud need väited käsitlemata. Selleks, et hageja saaks kostjatelt

perioodil 26.11.2019-17.06.2020 kasutuseeliseid nõuda, peab hageja tõendama, et tal

puudus nimetatud perioodil võimalus kõnealust parkimiskohta kestvalt kasutada.

42. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Vaidlust ei ole, et hageja esitas kohtusse

mitu nõuet, mis osaliselt jäeti rahuldamata – rahuldamata jäi nii hageja omandiõiguse

tuvastamise nõue kui ka valduse väljaandmise nõue. Kohus ei ole põhjendanud, miks

– sõltumata sellest, et kohus jättis enamuses osas (2 nõuet 3-st) hagi rahuldamata – on

jätkuvalt põhjendatud enamuse menetluskulude just kostjate kanda jätmine.

43. Kostjad viitasid, et Riigikohtu praktika kohaselt on kohtul võimalik hagi rahalise

ulatuse kõrval menetluskulude jaotamisel arvestada ka muid asjaolusid, sh seda,

kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel

menetluses kulud tekkinud (RKTKo 2-16-8751, p 31). Käesoleval juhul on kostjate

menetluskulud tekkinud eelkõige järgmistele nõuetele vastuvaidlemisest tulenevalt: a)

omandiõiguse tuvastamise nõue, b) vindikatsiooninõue (sh päraldiste üleandmise

nõue) ning c) kasutuseeliste ja kahjuhüvitise nõue mõlema kostja vastu.

44. Kohus viitas hageja poolt 21.10.2021 kohtuistungil viidatud kompromissile. Samas on

kohus jätnud tähelepanuta, et kostjad avaldasid juba pärast menetluse taastamist ja

kostjate suhtes alustatud täitemenetluse lõpetamist, et on õigusrahu huvides nõus

vaidluse ka kompromissiga lõpetama.

Vastus apellatsioonkaebusele

45. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

11(13)

46. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab et

maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles kostja II suhtes hagi rahuldati,

samuti täies ulatuses menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb jätta maakohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb kostja II osas rahuldada, kostja I osas

rahuldada osaliselt.

47. Asja materjalidest nähtub:

- Hageja on 19.09.2019 kantud Tartu mnt 18-30 mitteeluruumi 1/9 mõttelise osa

omanikuna kinnistusraamatusse (I kd, tlk 16-17).

- Eelnimetatud mitteeluruumi näol on tegemist parklaga, kaasomanike vahel parklas

asuvate parkimiskohtade kasutuskorda kirjalikult kokku lepitud ei ole.

- Kinnistusraamatust ei nähtu kostjatel nimetatud mitteeluruumi kasutamise õigust.

- Kostjale I kuulub sõiduauto, mis parkis Tartu mnt 18-30 parklas.

- Kostja II on kostja I juhatuse liige.

- 27.01.2017 on kostja I sõlminud Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi-ga

üürilepingu (I kd, tlk 8), mille p-st 1.1 nähtub, et kostjale I on antud üürile

parkimiskoht asukohaga Tartu mnt 18-30. Üürilepingus ei ole täpsustatud, millise

Tartu mnt 18-30 parkimismaja parkimiskoha osas see on sõlmitud.

- Üürileandjana märgitud Tammisto Rakennus & Saneeraus Tmi ei ole kunagi Tartu

mnt 18-30 korteriomandi (kaas)omanik olnud.

- 18.11.2019 esitas hageja lepinguline esindaja kostjatele nõudeavalduse parkimiskoha

vabastamiseks hiljemalt 25.11.2019.

- 26.11.2019 ei olnud parkimiskohta vabastatud.

48.Kuna apellatsioonkaebuse esitasid kostjad, siis tuleb apellatsioonkaebuse alusel

kontrollida maakohtu otsust osas, milles hagi kostjate vastu rahuldati, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Muus osas on maakohtu otsus jõustunud.

49.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebust osas, milles kostja II suhtes

hagi rahuldati. Kostja II väidete kohaselt ei muuda asjaolu, et kostja II on kostja I

seaduslik esindaja, kostjat II vastutavaks äriühingu tegevuse või tegevusetuse eest.

Ringkonnakohus nõustub kostja II seisukohaga. Maakohus leidis, et kuna mõlemad

kostjad on vaidlusalust parkimiskohta vallanud, siis on hageja nõuded osas, milles

need maakohtu poolt rahuldati, põhjendatud. Ringkonnakohus osutab, et poolte

esitatud väidete alusel tuli maakohtul kostja II suhtes hagi rahuldamiseks tuvastada, et

kostja II valdas hagejale kuuluvat asja. Kostja II väidete järgi ei ole tema hagejale

kuuluvat asja vallanud, sest sõiduk, mis pargiti vaidlusalusele parkimiskohale, kuulus

kostjale I, seda sõidukit kasutati vaid kostja I huvides ning ka parkla kasutamiseks oli

üürileping kolmanda isikuga sõlmitud kostja I poolt. Ringkonnakohtus toimunud

istungil tõid kostjad esile, et kostjale I kuulub Tartu mnt 18 korterelamus korter, mida

kasutatakse vaid kostja I kontorina ning vaidlusaluse parklakoha kasutamine on seotud

vaid kontori kasutamisega. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et parklakohta kasutas

kostja II enda huvides. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus

on sisuliselt samastanud kostjate tegevuse sõiduki parkimisel, jättes tähelepanuta

kostja II väited selle kohta, et tema ei ole enda huvides parklakohta kasutanud.

50. Juriidilise isiku juhatuse liige võib osal juhtudel vastutada juriidilise isiku võlausaldaja

ees deliktiõiguse sätete alusel, kuid selline vastutus on erandlik. Selleks, et

võlausaldaja saaks esitada äriühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude,

peab juhatuse liige olema pannud toime õigusvastase teo, milleks võib olla seaduses

sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise

isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-

09, p 11). Kuna hageja ei ole praegusel juhul toonud hagis esile asjaolusid, millest

12(13)

tulenevalt saaks väita, et kostja II on rikkunud hageja kaitseks kehtestatud seaduse

sätteid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, ei saa hagi esitatud asjaoludel rahuldada.

Maakohtu otsus tuleb osas, milles hagi rahuldati kostja II suhtes, ning tema suhtes

tehtud menetluskulude jaotuse osas tühistada.

48. Osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja I suhtes, tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei

korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

toob ringkonnakohus lühidalt esile vaid järgmist.

49. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on vastuoluliselt arvestanud

kasutuseeliste suuruse, kuna tuvastas, et asjas on tõendamata kostjate poolt alates

01.04.2020 parklakoha kasutamine, kuid kasutuseeliseid arvestas maakohus sellest

hoolimata kuni 17.06.2020. Ringkonnakohus osutab, et maakohus on põhjendatult

leidnud, viidates Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-46-09 p-le 10, et kasutuseeliste

arvestamise lõppemiseks ei piisanud käesolevas asjas vaid parklakoha vabastamise

tuvastamise ajast, vaid kostjal I tuli parklakoha vabastamisest hagejale ka teatada.

Samuti tuli tuvastada, et kostja I ei teinud hagejale takistusi parklakoha kasutamiseks.

Maakohus tuvastas, et parkla kasutamise lõppemisest teavitas kostja I hagejat alles

17.06.2020. Seetõttu on kasutuseeliste suurus ja sellelt arvestatud viivis kostja I suhtes

põhjendatud.

50. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kuna hageja ei saanud parklakohta

nõuda välja enda valdusesse, ei saa ta nõuda ka kasutuseeliseid endale.

Ringkonnakohus toob esile, et kui omand kuulub mitme isiku kaasomandisse, on

omanikud selle kahjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõuete osas kolmandate

isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes

(Riigikohtu 13.03.2013 lahend nr 3-2-1-7-13, p 23). Kuna VÕS § 73 järgi saab iga

solidaarvõlausaldaja

nõuda

kohustuse

täielikku

täitmist

endale,

on

ekslik

apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei saa kahju hüvitamist, sh kasutuseeliseid endale

kui ühele asja kaasomanikule nõuda.

51. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et hagi rahuldamise välistab see, et

hageja ei ole üritanud valdust välja nõuda üürilepingu järgsele õigustatud isikule, s.o

Tammisto Rakennus ja Saneeraus Tmi-le, ega ka tõendanud, et viimane oleks

valduse ülevõtmisest keeldunud. Apellatsioonkaebuse järgi on kostja I kasutanud

parkimiskohta heas usus ning teadmises, et sõlmitud üürileping on andnud

parkimiskoha kasutamiseks kostjale I õigusliku aluse. Ringkonnakohus osutab, et

üürilepingu alusel saab lepingust tulenevaid nõudeid esitada üksnes selle isiku vastu,

kes endale lepinguga vastavad kohustused võttis. Üürnik võib üürilepingu alusel asja

väljaandmisest keelduda üksnes üürileandja suhtes. Käesolevas asjas leidis

tõendamist, et kostjaga I üürilepingu sõlminud isikul puudus õiguslik seos üürile

antud asjaga. Kuivõrd hageja kui asja kaasomanik võis esitada kostja I suhtes asja

väljaandmise nõude, siis ei ole kostja I väited tema poolt heauskselt sõlmitud

üürilepingu ja sellest tulenevalt asja kasutamise kohta asjakohased. Käesoleval juhul

kostja I poolt sõlmitud üürileping hageja kui omaniku suhtes asja väljaandmisest

keeldumise õigust ning sellest tulenevalt kasutuseeliste ja neilt arvestatud

viivisenõude tasumisest keeldumise õigust ei anna.

52. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et enne hageja poolt

käesoleva menetluse algatamist ei olnud kellelgi mitte kordagi küsimust ega

probleemi sellega, et kostja lepingu alusel vaidlusalust parkimiskohta kasutas. Hagi

esitati käesolevas asjas 20.12.2019, kuid juba 18.11.2019, so mitu kuud peale seda,

kui hageja sai mitteeluruumi kaasomanikuks, esitas hageja lepinguline esindaja

kostjatele nõudeavalduse parkimiskoha vabastamiseks hiljemalt 25.11.2019.

13(13)

53. Apellatsioonkaebuse väidete järgi ei ole tõendamist leidnud, et kostjad on

vaidlusalust parkimiskohta kestvalt kasutanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja I

poolt mh hagejale kuuluva asja kestev kasutamine on veenvalt tõendamist leidnud

nii asja materjalidele lisatud fotodega kostja I sõiduki parkimise kohta kui ka

kostjate endi poolt esitatud üürilepinguga, mille järgi oli kostjal I võimalik

väidetavalt vaidlusalust parklakohta kasutada üle 2 aasta, enne kui hageja valduse

vabastamise nõude esitas. Lisaks ei vaieldud ka selle üle, et kostja I valduses olid

sõiduki parkimiskohale parkimist võimaldavad tehnilised seadmed.

54. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

pidi hageja tõendama kostja I teo, kahju, põhjusliku seose kostja I teo ja kahju vahel

ning teo õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

166-14, p 12). Maakohus on õigesti nimetatud eelduste esinemise kahju hüvitamise

nõude edukaks esitamiseks tuvastanud. Käesolevas asjas tekkis hagejale kahju

kohtueelselt kantud õigusabikulude näol. Hageja vindikatsiooninõue jäi rahuldamata,

kuid seda põhjusel, et umbes 5 kuud peale hagi esitamist kostja I parklat enam ei

kasutanud, teavitades sellest hagejat alles juunis 2020, so rohkem kui pool aastat

pärast hagi esitamist. Seega oli õigusabi kasutamine kohtueelselt hageja poolt

põhjendatud ning maakohus ei ole eksinud, mõistes kostjalt I kahjuna hageja kasuks

välja kohtueelsed õigusabikulud.

55. Apellatsioonkaebuses leiab kostja I, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõiglaselt.

Apellatsioonkaebuse väidetega tuleb osaliselt nõustuda. Kuigi vindikatsiooninõue jäi

rahuldamata, sest otsuse tegemise ajaks oli kostja I valdus vaidlusaluse parkimiskoha

suhtes lõppenud, esitati hagi selles nõudes põhjendatult. Kasutuseeliste ja kahju

hüvitamise nõue rahuldati kostja I suhtes põhjendatult. Kuna nende nõuete

rahuldamiseks tuli samuti tuvastada, kas hagejale kuulub osa vaidlusalusest

mitteeluruumist ning kas kostjal I või kostjal II või üürilepingu järgsel üürileandjal

on õigus osa vaidlusalusest mitteeluruumist kasutada, siis on põhjendatud

menetluskulude jaotus maakohtus järgmine. Hageja menetluskuludest 75 % osas,

milles need puudutavad kostja I vastu esitatud nõudeid, tuleb jätta kostja I kanda,

kostja I menetluskulud 25 % ulatuses tuleb jätta hageja kanda, kostja II

menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud

tuleb jätta nende endi kanda.

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

56. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus osas, milles need puudutavad kostja I

apellatsioonkaebust, tuleb jätta 90 % ulatuses kostja I kanda, kuna kostja I

apellatsioonkaebus rahuldati menetluskulude jaotuse osas osaliselt, kostja I

menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja II menetluskulud ringkonnakohtus

tuleb jätta hageja kanda, sest kostja II apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus.

/allkirjastatud digitaalselt/