1-20-6039/63 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-6039

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Sten Lind ja Julia Katškovskaja

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi aeg ja koht

7. septembril 2021, Tallinn

Kriminaalasi

Apellatsioon kriminaalasjas nr 1-20-6039

X süüdistuses KarS § 414 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja KarS § 416 lg 1

järgi ning Y OÜ (pankrotis, edaspidi nimetatud Y OÜ)

süüdistuses KarS § 414 lg 3 ja KarS § 416 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 9. juuni 2021 kohtuotsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Prokurör

Prokurör

Andrei Voronin

Süüdistatav

X - ik: XXXXXXXXXXX; Y OÜ (pankrotis) – reg.kood:

XXXXXXXX; täpsemad andmed maakohtu otsuses

Kaitsja

Madis Mahlapuu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 9. juuni 2021 otsus X ja Y OÜ (pankrotis) süüdistusasjas muutmata

ning prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Q OÜ kasuks välja 1188 eurot (sh käibemaks 198 eurot)

süüdistatavate valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. X-le ning Y OÜ-le (pankrotis) esitati 28.08.2020 süüdistused vastavalt KarS § 414 lg 2 p 1

ja 2 ning KarS § 414 lg 3 järgi. Nimetatud süüdistusi muudeti ja täiendati 11.01.2021 (kd III, tl

89-98), mille kohaselt X-le heideti ette kuritegu KarS § 414 lg 2 p 1, 2 ja 3 ning Y OÜ-le

(pankrotis) kuritegu KarS § 414 lg 3 järgi. 22.03.2021 täpsustati mõlema süüdistatava

süüdistuse kvalifikatsiooni (kd IV, tl 47-48) täiendavalt. Arvestades 22.03.2021 süüdistuse

täpsustusi ja prokuröri kohtuistungil antud selgitusi, heidetakse X-le ette lõhkeaine suures

koguses ebaseaduslikku käitlemist, mis on toime pandud vähemalt teist korda, s.o KarS § 414

lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Samuti lõhkematerjali käitlemise nõuete rikkumist,

kui sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele ehk KarS § 416 lg 1 järgi

kvalifitseeritavat kuritegu. Käesoleval ajal vastab etteheidetavale tegevusele KarS § 414 lg 2 p

1, 2 ja 3. Y OÜ-le (pankrotis) heidetakse ette juriidilise isiku poolt lõhkeaine suures koguses

ebaseaduslikku käitlemist, mis on toime pandud vähemalt teist korda, s.o KarS § 414 lg 3 järgi

kvalifitseeritavat kuritegu. Samuti juriidilise isiku poolt lõhkematerjali käitlemise nõuete

rikkumist, kui sellega on põhjustatud paljude inimeste elule või tervisele ehk KarS § 416 lg 3

järgi kvalifitseeritavat kuritegu. Käesoleval ajal vastab etteheidetavale tegevusele KarS § 414

lg 3. Kohtuvaidlustes palus riiklik süüdistaja X süüdi tunnistada KarS § 414 lg 2 p 1, 2 ja 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning Y Ü (pankrotis) KarS § 414 lg 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

2. Süüdistuste sisu on järgmine.

X on äriühingu Y OÜ (XXXXXXX, juriidiline aadress XXX, alates 26.05.2020 pankrotis,

edaspidi Y OÜ) juhatuse liige alates 29.01.2008 ning ka nimetatud äriühingu ainuosanik.

Majandustegevuse registri põhjal on Y OÜ-le Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2017 otsusega

nr 20170303-70787 väljastatud luba nr GVM000104. Nimetatud loa tegevusala on tegutsemine

relvaseaduse alusel (tegevusala liik: relva, tulirelva olulise osa, tulirelva lisaseadise või

laskemoona müük; relvade või laskemoona hoidmine teenusena; relvade ümbertegemine ja

parandamine teenusena) ja selle kehtivusaeg on 03.03.2017-02.03.2022.

04.04.2018 Maksu- ja Tolliameti poolt Tallinna Reisisadama A-terminalis teostatava

tollikontrolli käigus leiti X (XXXXXXXXXXXX) poolt juhitud ning reisiparvlaevalt Viking

Express maha sõitnud mootorsõidukist Toyota Hilux, reg.märk BBBBBB, 35 kg suitsuta

püssirohtu, 1 500 tulirelva padrunit, 9 500 padruni sütikut ja 8 400 kuuli. X-l puudus teisest

liikmesriigist (Soomest) Eesti Vabariiki toomiseks lõhkematerjaliseaduse (RT I, 21.06.2017, 1,

edaspidi LMS) § 38 lg 1 alusel nõutav Tehnilise Järelevalve Ameti veoluba. Märgitud luba peab

olema lõhkematerjaliga kaasas lõhkematerjali sihtkohta jõudmiseni.

Äriühing Y OÜ on kuni 23.03.2017 omanud osalust äriühingus C OÜ (XXXXXXXX,

kustutatud 20.06.2019). X on olnud C OÜ juhatuse liikmeks ajavahemikul 28.02.2008-

31.08.2017. C OÜ on varasemalt omanud Eesti Vabariigi Tehnilise Järelevalve Ameti luba nr

12/2014 kehtivusega 15.08.2014-31.07.2016. Nimetatud luba oli välja antud mitmekordseks

veoks maksimaalse pikkusega kuni 2 aastaks (LMS § 37 lg 7). Selle loa alusel oli C OÜ-l õigus

vedada loa kehtivuse perioodil kokku 1000 kg püssirohtu, kuid üks vedamine ei tohtinud

ületada 50 kg (LMS § 25 lg 2 p 6). Ostu-müügi tehingud tohtisid toimuda ainult nende ettevõtete

vahel, mis on veoloal välja toodud (C OÜ ja A OY vahel).

On tuvastatud, et C OÜ ja Y OÜ juhatuse liikme X tegevuse kaudu on veoloata Eesti Vabariiki

kokku toimetatud 228 kg püssirohtu, mis on soetatud A OY-st ajavahemikul 15.12.2016-

04.04.2018. Nimetatud kogusest on 193 kg püssirohtu ära müüdud ja 35 kg peeti 04.04.2018

teostatud kontrolli käigus kinni. Koostöös A OY-ga oli X alati ostu-müügitehingu teise

osapoole, kelleks oli kas C OÜ või Y OÜ, esindajaks. A OY ise ei tarninud ostetud püssirohtu

Eestisse, vaid kõikidel juhtudel tuli X mootorsõidukiga kaubale järele.

Püssirohi oli mõeldud müügiks Y OÜ poolt, seega vedu toimus äriühingu huvides.

Lõhkematerjali vedamisel peab sõiduk kindlasti olema märgistatud vastavalt autoveoseaduse

(edaspidi AutoVS) § 35 lg 4, Ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe

(edaspidi ADR) 5.osa peatükk 5.3. sätetele, kuna kinnises ruumis püssirohu süttimisel tekib

gaas, mis omakorda kahjustab mootorsõidukit ja selle ümbritsevat keskkonda. Püssirohu juurde

padrunite ladustamise puhul annab iga padrun fragmendi, mis lendab laiali nagu mürsukild ning

tekitab täiendavat kahju. 35 kg suitsuta püssirohtu võib minna üle massipõlemiseks ja tekitada

lööklaine.

04.04.2018 püssirohu vedamisel ei olnud Y OÜ juhatuse liikme X juhitud mootorsõiduk Toyota

Hilux, reg.nr BBBBBB, nõuetekohaselt märgistatud.

Suitsuta püssirohtu vedav sõiduk peab olema läbinud ADR-i sõiduki tehnonõuetele vastavuse

kontrolli ja sõidukile peab olema väljastatud asjakohane ohtliku veose autoveole lubamise

tunnistus (AutoVS § 35 lg 5, ADR-i 9. osa). Suitsuta püssirohtu vedav autojuht peab olema

läbinud ohtlikku veost vedava autojuhi põhikoolituse ja lõhkeainet vedava autojuhi erikoolituse

(AutoVS § 39, ADR-i 8.osa peatükk 8.3).

Y OÜ juhatuse liikme X poolt püssirohu vedamisel kasutatud sõiduk Toyota Hilux, reg.märk

BBBBBB, ei läbinud vastavat ülevaatust ega omanud ADR tunnistust.

Suitsuta püssirohtu tuleb vedada vastavalt rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest

merel (SOLAS) VI ja VII peatüki ning rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse

vältimise konventsiooni (MARPOL) lisade I-III kohaselt (MSOS § 42 lg 1). Suitsuta püssirohtu

ei võeta laeva pardale enne, kui kaptenile või reederile on esitatud ohtliku lasti deklaratsioon

paberil või muus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Suitsuta püssirohu deklaratsiooni

esitamise kohustus on püssirohu saatjal või tema volitatud esindajal (MSOS § 42 lg 2).

X ega Y OÜ juhatuse liikme X kaudu ei ole ajavahemikul 15.12.2016-04.04.2018 Tallinn-

Helsinki liinil kaptenile või reederile ohtliku lasti deklaratsioon esitanud. Suitsuta püssirohtu

tohib vedada ainult suletud kaubaveoüksustes. Ajavahemikul 15.12.2016-04.04.2018 toimetas

X suitsuta püssirohtu korduvalt M/S Superstar , M/S Star, Viking FSTR, Viking Express

reisiparvlaevadega vaatamata sellele, et 1.1 kuni 1.6 ohuklassi kaupu vedamine sellisel laeval

ei ole lubatud. Kui X oleks kauba korrektselt deklareerinud, siis oleks mainitud reisiparvlaevade

kapten või reeder kaupade veost keeldunud.

Juriidilise isiku süüdistuse kohaselt toimus püssirohu loata vedu Eestisse Y OÜ juhatuse liikme

X tegevuse kaudu üldiselt ohtlikul viisil KarS § 58 p 7 tähenduses.

Ebaseaduslikult Eestisse toimetatud suitsuta püssirohu müük toimus X korraldusel Y OÜ

kaupluses (XXX) kohapeal.

Seega süüdistatakse X ja Y OÜ-d selles et, omamata LMS § 38 lg 1 alusel nõutavat veoluba

lõhkematerjali Eesti Vabariiki sisseveoks Soome Vabariigist, toimetas üheteistkümnel (11)

korral ebaseaduslikult Soomest Eestisse kokku 228 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses

paiskelõhkeainet (03.05.2018 ekspertiisiakt 18E-AL0006). Selleks toimis X Y OÜ huvides

järgnevalt:

1) omandas ajavahemikul 15.12.2016-20.12.2016 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ

nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvetega 6753 - 15/12/2016, 6848 - 15/12/16 ja

6849 - 15/12/16 18 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle

20.12.2016 ilma LMS`is sätestatud lõhkematerjali veoluba omamata ebaseaduslikult

reisiparvlaevaga M/S Superstar Soomest Eestisse;

2) omandas ajavahemikul 21.02.2017-23.02.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ

nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 6906 - 22/02/17 25 kg suitsuta püssirohtu,

s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 23.02.2017 ilma LMS`is sätestatud

veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse;

3) omandas ajavahemikul 27.03.2017-29.03.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ

nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 6930 – 28/03/17 12 kg suitsuta püssirohtu,

s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 29.03.2017 ilma LMS`is sätestatud

veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse;

4) omandas ajavahemikul 18.04.2017-21.04.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ

nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 6960 – 20/04/17 10 kg suitsuta püssirohtu,

s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 21.04.2017 ilma LMS`is sätestatud

veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking FSTR Soomest Eestisse;

5) omandas ajavahemikul 25.07.2017-30.07.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ

nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4069 – 27/07/17 9 kg suitsuta püssirohtu,

s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 30.07.2017 ilma LMS`is sätestatud

lõhkematerjali veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga M/S Star Soomest Eestisse;

6) omandas ajavahemikul 18.08.2017-19.08.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ

nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4107 – 18/08/17 6 kg suitsuta püssirohtu,

s.o suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 19.08.2017 ilma LMS`is sätestatud

veoluba omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking FSTR Soomest Eestisse;

7) omandas 18.09.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt

äriühingult A OY arvega 4136 – 18/09/17 30 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses

paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 18.09.2017 ilma LMS`is sätestatud veoluba omamata

ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse;

8) omandas 07.11.2017 Eestis registreeritud äriühingu C OÜ nimel Soomes tegutsevalt

äriühingult A OY arvega 4161 – 07/11/17 20 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses

paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 07.11.2017 ilma LMS`is sätestatud lõhkematerjali veoluba

omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga M/S Star Soomest Eestisse;

9) omandas 20.12.2017 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt

äriühingult A OY arvega 4176 – 20/12/17 38 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses

paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 20.12.2017 ilma LMS`is sätestatud veoluba omamata

ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse;

10) korraldas 01.02.2018 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes

tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4181 – 01/02/18 25 kg suitsuta püssirohu, s.o suures

koguses paiskelõhkeaine, omandamise ja Soomest Eestisse toimetamise,

11) omandas 04.04.2018 Eestis registreeritud äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt

äriühingult A OY arvetega 4199 – 04/04/18 ja 4200 – 04/04/18 35 kg suitsuta püssirohtu, s.o

suures koguses paiskelõhkeainet, ja toimetas selle 04.04.2018 ilma LMS`is sätestatud veoluba

omamata ebaseaduslikult reisiparvlaevaga Viking Express Soomest Eestisse.

Tulenevalt LMS § 2 lg-st 1 on lõhkematerjaliks lõhkeaine ja lõhkeainet sisaldav toode, mida

käsitatakse lõhkematerjalina ohtlike kaupade transporti käsitlevates ÜRO soovitustes ning mis

kuulub ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe lisade kohaselt esimesse

ohuklassi. Lõhkeaineks on LMS § 2 lg 2 kohaselt keemiline ühend või ainete mehaaniline segu,

mis võib füüsikalise mõjutuse, keemilise reaktsiooni või teise aine detonatsiooni toimel

plahvatada õhuhapnikuta. Lõhkematerjali käitlemiseks on LMS § 2 lg 3 kohaselt lõhkematerjali

valmistamine, võõrandamine, omandamine, valdamine, hoidmine, vedu, kasutamine,

hävitamine ja pürotehnilise toote valmistamine.

Arvestades lõhkematerjali veol ja hoidmisel tekkida võiva õnnetuse laadi ja tagajärge,

jaotatakse lõhkematerjal allklassidesse; suitsuta püssirohi kuulub allklassi 1.3C (ADR Lisa A,

tabel A, veerg 0161).

LMS kohaselt on lõhkematerjali Eestisse sisseveol nõutav lõhkematerjali veoluba, mille

väljastab taotlejale Tehnilise Järelevalve Amet ning mis peab olema lõhkematerjaliga kaasas

lõhkematerjali sihtkohta jõudmiseni (LMS § 47 lg 1 /18.01.2016 redaktsioon/; LMS § 38 lg 4

/04.07.2017 ja järgnevad redaktsioonid/).

Arvestades, et suitsuta püssirohu näol on tegemist paiskelõhkeainega, mille suletud ruumis

plahvatuse puhul võib see vahetus läheduses seisvatele isikutele tekitada surmavaid

kehavigastusi juba alates 1 kilost ning seda, et Relvaseaduse § 46 lg 5 p 6 lubab füüsilisel isikul

suurima lubatud kogusena hoida kuni 5 kg püssirohtu, on süüdistuse punktides 1)-11)

kirjeldatud kuriteoepisoodides nimetatud suitsuta püssirohu ehk paiskelõhkeaine kogused

käsitletavad suure koguse lõhkeainega kogumis kui ka iga nimetatud kuriteoepisoodi lõikes

eraldivõetuna.

Sõidukil märgistuse puudumise ja laevakaptenile ohtliku veo faktist teatamata jätmise tõttu sai

X faktilise võimaluse toimetada lõhkeainena kvalifitseeritava püssirohu süüdistuse punktides

1-11 märgitud laevadele, millega lõi suurendatud ohu laevale, selle meeskonnale ja reisijatele.

Kutseliselt relvamüügi alal pikaajaliselt tegutsenud X teadis, et püssirohu kaubiku kabiinis

(salongis) reisilaeva pardale toimetamisel tekitab ta plahvatuse ohu ning põhjustab seeläbi ohu

paljude inimeste tervisele ja elule, kuid eiras seda.

Püssirohu süttimise korral kaubiku keres (salongis) võis tekkida plahvatus, mille kahjustavale

toimele lööklaine ja põlemise näol oleks lisandunud padrunite ja kuulide lendamisest ning

iseeneslikust laskmisest tulenev toime. Laeva oludes, kus inimeste plahvatuse ja tulekahju alalt

lahkumine on raskendatud, tekitab see ohu paljude inimeste, kelleks on laeva meeskond ja

reisijad, elule ja tervisele.

Vedades korduvalt lõhkeainena kvalifitseeritavat püssirohtu süüdistuses kirjeldatud moel ja

ajavahemikel ning süüdistuse punktides 1-11 märgitud laevadega, millised ei ole ettenähtud

sellisel kujul ohtlike veoste vedamiseks, põhjustas Y OÜ X kaudu ohu paljudele laevadega

reisinud inimeste, samuti laevade meeskondade liikmete elule ja tervisele.

Juriidilise isiku süüdistuses on märgitud, kuna loata vedu toimetati püssirohu müügi eesmärgil

Y OÜ poolt, siis on kirjeldatud kuritegu toime pandud juriidilise isiku huvides.

3. Maakohus otsustas mõista X õigeks süüdistustes KarS § 414 lg 2 p 1, 2, 3 ja KarS § 416 lg

1 järgi 04.04.2018 toimepandud teos kuriteo tuvastamatuse tõttu ning 20.12.2016, 23.02.2017,

29.03.2017, 21.04.2017, 30.07.2017, 19.08.2017, 18.09.2017, 07.11.2017, 20.12.2017 ja

01.02.2018 toimepandud tegudes kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Maakohus

otsustas mõista Y OÜ (pankrotis) mõista õigeks süüdistustes KarS § 414 lg 3 ja KarS § 416 lg

3 järgi 04.04.2018 toimepandud teos kuriteo tuvastamatuse tõttu ning 20.12.2016 ja

23.02.2017, 29.03.2017, 21.04.2017, 30.07.2017, 19.08.2017, 18.09.2017, 07.11.2017,

20.12.2017 ja 01.02.2018 toimepandud tegudes kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu.

Samuti tegi kohus otsused menetluskulude ja esemete käitlemise osas.

Apellatsioon

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Andrei Voronin. Prokurör vaidlustab

Harju Maakohtu 09.06.2021 otsust täies ulatuses, leides, et maakohus on eksinud mõnedele

tõenditele hinnangu andmisel ning jõudnud seetõttu KrMS § 339 lg 2 mõttes

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise läbi ebaõige järeldusteni. Samuti vaidlustab

apellant Harju Maakohtu 09.06.2021 otsust materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

5. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb prokuröri hinnngul KrMS § 338 p 2

tähenduses maakohtu otsuse punktis 47 toodud ekslikus järelduses, mille kohaselt välistab X-

le inkrimineeritud süüdistuse konstruktsioon tema vastutust KarS § 414 lõikes 1 ettenähtud

tegevuse eest seetõttu, et sõnastus langeb kokku LMS § 38 lg 1 alusel nõutava ja sama seaduse

§ 47 lg 1 põhikoosseisu sõnastusega. Arutatava juhtumi seisukohalt on oluline, et Y OÜ

tegevus, kelle huvides tegutses X, oli valdavas osas lubatud äriühingule Politsei- ja

Piirivalveameti poolt väljastatud tegevusloaga. Ent selle loaga ei olnud kaetud need tegevused,

mis puudutasid püssirohu kui lõhkeaine käitlemist väljaspool tegevuskohta ja vedu. RelvS § 59

alusel ei ole tulirelva ja laskemoona riigist väljavedu ja riiki sissevedu võimalik teostada teisiti

kui eraldi loa alusel. LMS § 37 lg 1 p 2 tulenevalt on veoluba vajalik lõhkeaine nii sisse- kui

väljaveol. Lõhkeaine käitlemine on ebaseaduslik, kui selleks puudub vastav luba või kui loa

tingimusi on rikutud. Loa tingimuste rikkumist tuleb üldjuhul sisustada LMS-ga või selle alusel

väljaantud normatiivakti nõuete rikkumise kaudu. X-l ega Y OÜ-l ei olnud luba, mille tingimusi

oleks võinud rikkuda. Seega ei ole nende vastutusele võtmine väärteomenetluse korras LMS §

47 lg 1 alusel võimalik.

6. LMS süstemaatilisest tõlgendamisest järeldub, et LMS § 47 lg 1 on kohaldatav üksnes isiku

suhtes, kellel on lõhkematerjali käitlemise luba olemas või see luba ei ole nõutav. Y OÜ

seadusliku esindajana ning isikuna, kellel on kohtus uuritud tõendite pinnalt olemas füüsilisele

isikule antav relvaluba, võis X potentsiaalselt transportida ühte kilo püssirohtu iga relvaühiku

kohta, kuid mitte rohkem kui viis kilo (RelvS § 46 lg 5 p 6). Samas TJA loa puudumise tõttu ei

olnud temal õigust püssirohu vedamiseks riigiväliselt mis iganes koguses, sealhulgas koguses,

mis ületab relvaseaduse alusel füüsilisele isikule maksimaalselt lubatud kogust. Ehkki X

tegutses Y OÜ huvides, ei olnud temal mingit seaduslikku alust, mis legitimeeriks püssirohu

vedu viis kilo ületavas koguses ja lõhkeaine käitlemist väljaspool kaupluse tegutsemiskohta.

Seega ei ole alust välistada X kui füüsilise isiku vastutust KarS § 414 lg 1 järgi ettenähtud teo

eest seetõttu, et temale etteheidetavad teod on kirjeldatud tegevuste läbi, mis võiksid teistel

asjaoludel kvalifitseeruda ja olla karistatavad väärtegudena. Samadel põhjustel ei ole alust

välistada Y OÜ vastutust KarS § 414 lg 3 järgi.

7. Kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes argumenteerides leiab

apellant, et mõistes X õigeks, on Harju Maakohus 09.06.2021 kohtuotsuses kajastuvad

seisukohad rajanud paljuski oletuslikele argumentidele ning kohtu põhistused ei tugine uuritud

tõenditel, vaid kogumis hindamise asemel pigem nende ignoreerimisel.

8. Apellant ei nõustu, et tõendatud ei ole lõhkeaine Eesti territooriumile toimetamise korduvus.

Kohus luges süüdistatava X enda, samuti O, U ja S ütlustega tõendatuks, et v.a 04.04.2018

kuupäev, toimetati püssirohtu Tallinnas olevasse relvapoodi kulleritega. X kinnitusel olid need

juhuslikud autojuhid, kel oli ADR reeglite kohane ohtlike veoste vedude teostamise õigus. Neid

ütlusi kinnitab maakohtu hinnangul asjaolu, et süüdistuses mainitud ostu-vedudest ainult neljal

juhul langes arve kuupäev täpselt X reisi kuupäevaga, teistel juhtudel on tegemist ligilähedaste

kuupäevadega. X kinnitusel tegutses aga tema teadmises, et äriühingul on kehtiv lõhkeaine luba

olemas ja selleks on C OÜle väljastatud luba, mille kehtivuse lõppkuupäevaks on 31.07.2016.

Nimetatud loas on vedajateks märgitud C OÜ ise, samuti ohtlike veoste vedude toimetamisega

tegelevad äriühingud DVS Transport AS ja Kopra-Transport OÜ. Kuna süüdistuses mainitud

päevaks oli C OÜ X poolt võõrandatud, ei saanud tema teostada vedusid selle osaühingu kaudu.

Lisaks on kohtulikul uurimisel tuvastatud, et äriühingul endal puudusid selleks kohandatud

transpordivahendid. Kohtule esitatud DVS Transport AS 28.02.2019 vastuse ja Kopra-

Transport OÜ 27.02.2019 vastuse kohaselt ei ole need äriühingud transporditeenusena vedanud

Y OÜ-le ega C OÜ-le püsirohtu ega muid kaupu. Seega, mis iganes vedu loas mitte märgitud

isikute kaudu oleks olnud ebaseaduslik. Vastavalt ADR tingimustele peab ohtliku veo

teostamisel koos lastiga liikuma ohtliku kauba veoluba. Kui nõustuda X sündmuse versiooniga,

tuleb möönda, et kümme erinevat ADR luba omavat autojuhti, riskides oma litsentside ja muu

vastutusega, võtsid endale üle riigipiiri toimetada märkimisväärses koguses püssirohu ilma, et

neile oleks veoluba kaasa antud. Apellant peab sellist asjaolu kümnel erineval isikul korraga

eksisteerimise tõenäosust kaduvväikseks ja eluliselt mitteusutavaks.

9. Kohtus ülekuulatuna S ja U küll väitsid, et Soomest toimetati kaupu muuhulgas kulleritega,

ent kumbki ei saanud nimetada ühtegi äriühingut ega füüsilist isikut, kes tegi seda personaalselt.

Maakohus leidis, et tunnistajate ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda, kuid jättis

tähelepanuta asjaolu, et ei U ega S ei suutnud anda konkreetseid ütlusi tõendamisele kuuluva

asjaolu kohta – kullerfirma või ADR litsentsiga sõiduki autojuhi poolt püssirohu poodi

toimetamise kohta, mis aitaks kasvõi minimaalselt seostada konkreetse veo juhtumi konkreetse

isikuga. Seega kohtu poolt antud küsimuses nimetatud tunnistajate ütlustele tuginemine ei

olnud õige. Mainitud isikute ütlustel on tõendamiseseme asjaoluga olemas vaid väline

(räägitakse kaupade toomisest Soomest Eestisse), mitte sisuline (kes, millal, kui palju ja mida

tõi) seos. RelvS § 54 lg 3 alusel on relva ja laskemoona posti teel saatmine keelatud. Järelikult

juhul kui kullerid tõid poodi midagi, polnud see ei laskemoon ega püssirohi. Riigikohus on

leidnud, et juhul kui süüdistatav asub end aktiivselt kaitsma, peab tema looma menetlejale

võimaluse kontrollida tema poolt väidetut. Olukorras, kus ei ole esitatud andmeid ühegi

litsentseeritud autojuhi kohta, kes oleks nõuetele vastava sõidukiga ja selleks kohandatul laeval

püssirohtu vedanud, ei ole võimalik rääkida menetlejale võimaluse loomisest. Maakohus küll

viitas sellega seonduvalt kohtueelse menetleja võimalikele minetustele, näiteks, on heidetud

ette sularaha liikumise kontrolli puudumist. Ent need väidetavad vajakajäämised ei ole

tõendamisele kuuluva asjaoluga vahetus põhjuslikus seoses ega nende kõrvaldamine ei oleks

uut tõendamisväärtust toonud. Kuigi 08.05.2019 vaatlusprotokolli koostamise eesmärk oli

teine, lisati sellele C OÜ ja Y OÜ kontoväljavõtted, milliseid kohus ka uuris. Kontode andmete

põhjal ei ole võimalik seostada äriühingute finantstegevust sularaha operatsioonidega. Võttes

arvesse, et X teostas äritegevust veel mitmes ettevõttes, ei olnud alati võimalik seostada

sularaha liikumist isegi Soomes tehtud ostudega, vaatamata illegaalsete tehingute eest sularahas

maksmisele. X vastavasisulise väite kontrollimisel oleks tulnud uurida kõiki Läänemerel

parvlaevadega liikunud ja ADR litsentsi omavaid sõidukijuhte, kusjuures võttes arvesse kauba

vastuvõtmist sisuliselt salakaubana (ilma dokumente vormistamata ja sularahas makstes),

poleks ilmselgelt piisanud päringute tegemisest. Teisisõnu, X esitas kontrollimisele versiooni

sellisel kujul ja viisil, milles see ei ole tegelikult algusest peale kontrollitav. Taoline

kontrollivõimaluse loomine ei ole aktsepteeritav.

10. Samas jättis kohus tähelepanuta järgmised tõendid. Lisaks DVS Transport AS-i ja

KopraTransport OÜ vastustele on kohtule esitatud laevandusega tegelevate äriühingute

vastused, mille kohaselt X, C OÜ ning Y OÜ ei ole deklareerinud ohtlike kaupade vedu. X

versiooni kohaselt tegeleb deklareerimisega sõiduki juht ning deklareerimata jätmise korral

lasub temal ka vastutus. Ei ole tõenäoline et mitu isikut räägivad korraga reaalsest sündmusest,

mis leidis aset järjest 10 korda, kuid ükski neist ei oska personifitseerida ühtegi sündmusega

väidetavalt seotud isikut. D seletuste kohaselt deklareeritakse kauba vedu muuhulgas ohtlikkuse

klasside järgi ennem, kui sõiduk sattub laeva pardale. On fakt, et ühtegi vedu, mille puhul oleks

kauba omanikuks X ja temaga seotud äriühingud, ei ole kellegi kolmanda isiku poolt

deklareeritud ja sellest tulenevalt ei ole neid vedusid kolmandate isikute vahendusel toimunud.

Sarnaselt eespool öeldule kümne erineva autojuhi kohta, kes olid väidetavalt valmis ilma

veoloata ohtlikku lasti vastu võtma, peab prokurör kümnel kutselisel vedajal korraga kõnealuse

kauba deklareerimata jätmise tõenäosuse esinemist olematult väikeseks. Samuti nähtub A OY

arvetest, et püssirohu kõrval ostis X ka muud kaupa. Maakohus leidis, et need tehingud on

toimunud ja kaup kauplusse jõudnud. Kohtus ülekuulatuna seletas X, et 04.04.2018 oli ta

sunnitud liikuma parvlaeva pardale ohtliku lastiga seetõttu, et polnud võimalik jätta seda

parklasse või tänavale koos kaubikuga. Siinjuures on tähtis märkida, et enne seda juhtumit

liikus X nii ostetud relvade kui laskemoonaga nii kauba ostmise kui ka teistel päevadel

segamatult ning midagi ei takistanud temal korraldamast ohtlike kaupade hoidmist Soome

territooriumil kuni reisi teostamiseni. Selle valguses ei ole loogiline ega mõistlik järeldada, et

ostetud padrunid, relvad, tarvikud ja püssirohi oleksid liikunud erinevatel viisidel. Soomes

aastaid ettevõtjana tegutsenud X oli kindlasti võimeline korraldama kõikide kaupade, kaasa

arvatud püssirohu, hoidmist ohutult ja kaitstult.

11. Esitatud versioon on vastuolus kohtule esitatud muude tõenditega, viidatud tunnistajate

ütlused tegelikult püssirohu toimetamist kolmandate isikute poolt ei tõenda, millest tulenevalt

on kohtu järeldused korduvuse tõendamatuse või põhjendatud kahtluse olemasolu kohta

ekslikud. Ent selline eksitus on apellatsioonmenetluse käigus kõrvaldatav, mistõttu taotleb

apellant ringkonnakohtult vaadata vastavasisulisi tõendeid nende kogumis ja tunnistada, et

süüdistuses mainitud püssirohtu vedu toimus süüdistuses kirjeldatud asjaoludel.

12. Apellandi seisukohal, ei nähtu kohtuotsusest piisava selgusega, millist tähendust omab

maakohtu jaoks asjaolu, kas tegemist oli ADR klassifikatsiooni kohaselt lastiga, mille

klassifikaator on 1.3C või 1.4.

13. Maakohtu järeldused KarS § 414 lg 2 punktides 2 ja 3 kajastatud kvalifitseerivate tunnuste

osas on ekslikud ning ei vasta maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele. Vedude ohtlikkuse osas

viitab apellant maakohtu seisukohale otsuse punktis 41, et parvlaeva tekil videovalve all seisev

kaubik ei põhjustanud ohtu inimeste tervisele ja elule KarS § 414 lg 2 p 3 (kehtiv redaktsioon)

või KarS § 416 lg 2 mõistes. Juba esialgses süüdistusaktis oli X-le heidetud ette, et tema KarS

§ 414 lg 2 punktide 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud tegevuses on tuvastatud KarS § 58 punktis 7

nimetatud raskendav asjaolu – teo toimepanemine üldohtlikul viisil, mistõttu ohtlikkus on

tõendamisele kuuluv asjaolu. KarS § 414 lg 2 p 3 (kehtiv redaktsioon) sätestatud tegu on

ohudelikt, mille realiseerimiseks ei ole nõutav tagajärje saabumine. Ohtlikkuse hindamisel

mängivad rolli erinevad asjaolud, kusjuures mida kestvam ja sagedasem ohtliku situatsiooni

kordumine, seda suurem on oht. Kuna kohus asus seisukohale, et X-le ei ole süüks pandav

püssirohu toimetamine 11-l korral, vaid tema tegevus on seostatav ainsa 04.04.2018 aset

leidnud juhtumiga, siis ei ole antud hinnangut küsimusele, kas samadel asjaoludel püssirohu

vedamine 11-l korral oleks mõjutanud kohtu hinnangut või mitte. Apellant on seisukohal, et X

on teostanud kogu süüdistuses näidatud püssirohu koguse, s.t 228 kg veo, kuid samas on kindel,

et ka 04.04.2018 avastatud püssirohu veo asjaolud on vaadeldavad ohu loomisena, ja seda

järgmisel põhjendusel. Süüdistuses on X-le heidetud ette erinevad käitumisaktid, millest suur

osa kujutab endast ette erinevates seadustes ettenähtud piirangute rikkumisi ja nõuete järgimata

jätmisi. Eraldivõetuna võivad need rikkumised olla karistatavad väärtegudena, ent kui

rikkumised esinevad korraga konkreetses kontekstis, ja seda korduvalt, moodustavad need

kogumis vaadelduna paljude inimeste elu ja tervist ohustavat delikti. Apellant on seisukohal, et

antud juhul erinevate etteheidete „jupitamine“ eraldi rikkumisteks moonutas süüdistusaktis

sõnastatud X käitumise sisu ja viis ebaõige järeldusteni kohtuotsuses.

14. Maakohus leidis, et 04.04.2018 leitud pappkarpidel on märgistus 1.4C. Muuhulgas tugines

kohus ohtlikkuse hindamisel asjaolule, et kaubik jäi seisma tekile videovalve alla ning püssirohi

oli tööstuslikus pakendis. Mõistetamatul moel pööras kohus vähe tähelepanu ADR nõuetele

ning spetsialistina ülekuulatud D ütlustele, millistest tulenevalt suitsuta püssirohu lastina

vedamine reisiparvlaevadel on välistatud. Lisaks eelmises punktis mainitud rikkumistele poleks

X üldse tohtinud viia püssirohtu reisijatega laeva pardale. Sama järeldus tuleneb Veeteedeameti

08.01.2019 vastusest. Lisaks ohtliku kaupa suhtes kehtestatud keelule, ei olnud võimalik

püssirohtu vedada X poolt reisimiseks kasutatud laevadega. Juhul kui X oleks järginud teisi

seaduse nõudeid, oli laeva meeskonnal potentsiaalne võimalus ohtliku veosega sõiduki ära

tunda ja vältida seda kontrollimatult pardale pääsemist. Rääkimata sellest, et reeglite järgimise

korral tegelenuks lõhkematerjalide veoga pädev vedaja. Süüdistuses toodud ja X poolt rikutud

normide pakett on suunatud lõhkeainete transportimisel tekkiva ohu vähendamiseks ja

vältimiseks. Nende piirangute korraga rikkumine tekitas apellandi arvates kumulatiivse efekti,

kus pole enam võimalik väita, et kuna üksikrikkumise eest on ettenähtud väärteo korras või

muu vastutus, siis ei vastuta isik ka käitumise eest olukorras, kus need teod on ühise käitumise

koostiselemendid. Antud juhul ei ole tegemist reegliga „Lex specialis derogat legi generali“

kuna üksikrikkumiste kogum ohustas faktiliselt reisiparvlaeva reisijaid ning meeskonda

sünergilise efekti tõttu palju rohkem, kui üksikrikkumine. Samas väljus käitumise intensiivsus

nii pelgalt LMS-ga kehtestatud piirangutest, kui LMS § 47 lg 1 regulatsiooni ala raamest. Kuna

apellant nõustus maakohtu seisukohaga selles, et KarS § 141 lg 2 p 3 ei olnud X-le

etteheidetavate tegude toimepanemise ajal jõustunud, siis palub ta arvestada sellega, et

ohtlikkus on raskendatav asjaolu Kars § 58 p 6 alusel.

15. Apellant on seisukohal, et ka 04.04.2018 avastatud püssirohu kogus on suur kogus. KarS §-

s 414 lg 2 p 2 mainitud lõhkeaine suur kogus on õiguslikult määratlemata mõiste. Maakohus

leidis, et suur kogus puudub, kuna 04.04.2018 karpidel on märgistus 1.4C. Sellest tulenevalt ei

ole õiguslikult relevantne X-le süüdistuses etteheidetud püssirohu allklassi 1.3C samastamine

faktiliselt pakendites oleva püssirohuga. Samuti ei ole võimalik tugineda eksperdi KT

arvamusele, kuna arvamus puudutab püssirohu klassi 1.3C. Samal põhjusel ei ole arvestatavad

spetsialist RT ütlused, kuna need puudutasid samuti püssirohu klassi 1.3C. Samuti leidis kohus,

et riikliku järelevalve meetmete protokolli lisana olevatelt piltidelt ei saa järeldada, et

kinnipeetud Toyotal puudunuks Autoseaduse § 35 lg 4 ettenähtud märgistus, kuna pildid on

ühepoolsed. Suitsuta püssirohu kogus – nii 228 kg kui 35 kg – on suur kogus, ja seda järgnevatel

põhjustel.

16. Vastavalt 05.05.2018 ekspertiisiaktile nr18E.AL0006 on ekspertiisiks esitatud püssirohi

Vihtavuori Smokeless gunpowder märgiga N110; N 135; N140; N 150; N 160; N 165; N 540;

N 560; N 570. Eksperdi arvamuse kohaselt on kõik esitatud ained nütrotselluloosi ja

nütroglütseriini suitsuta püssirohi – paiskelõhkeaine. ADR (2. osa) klassifikatsioonid on

suitsuta püssirohu osas (klassifikaator 0161) on järgmine definitsioon: „PÜSSIROHI,

SUITSUTA: ÜRO nr 0160, 0161, 0509 Nitrotselluloosil põhinev aine, kus nitrotselluloosi

kasutatakse propellandina. Termin hõlmab ühekomponendilisi (ainult nitrotselluloos (NC)),

kahekomponendilisi (nagu NC ja nitroglütseriin (NG)) ning kolmekomponendilisi (nagu

NC/NG/nitroguanidiin) propellante.“ Eksperdi poolt tuvastatud aine koosseis langeb kokku

toodud definitsiooniga, kuna sisaldab nii NC kui NG komponente. Kohtulikul arutamisel ei ole

arutatud küsimust, miks, kelle poolt ja millise eesmärgiga märigstati pappkaste märgisega 1.4C.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lastiks oli suitsuta püssirohi. Nii klassifikaator 1.3C kui

klassifikaator 1.4C, kood 0479 LÕHKEAINE, N.O.S. on mõlemad lõhkeained. X-le on

heidetud ette lõhkeaine vedamist suures koguses. Järelikult taandub sisuline vastus küsimusele,

kas 35 kg või 228 kg suitsuta püssirohtu on kvalitseeritav suure kogusena.

17. Suurele kogusele hinnangu andmise küsimuses tugines kohus järgmistele asjaoludele: a)

ADR kokkulepete kohaselt võidakse käidelda 1.3C ja 1.4S tooteid koguses, mis ei ületa 50 kg;

b) kaupluses tohib hoida 1.3C klassi tooteid koguses kuni 50 kg; c) tegemist on vähetundliku

lõhkeainega (ise ei detoneeri); d) kaup oli originaalpakendites; e) sõiduk oli tekil videovalve

all; f) sõiduk oli lukustatud. Kuigi kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et X transportis

paiskelõhkeainet Y OÜ tarbeks, siiski on süüdistuses tehtud kaks õiguslikult erinevat etteheidet,

milliseid tuleb apellandi seisukohalt vaagida eraldi. Kuna nii X-l kui Y OÜ-l puudus õigus

teostada lõhkeaine vedu koguses, mis ületaks RelvS alusel lubatud koguseid, tuleb X suhtes

asuda seisukohale, et tema teostas vedu eraisikuna. Sellest tulenevalt ei ole õige rakendada tema

suhtes veo standardit, mis ADR kokkuleppe kohaselt on olemuslikult ettenähtud isikule, kes

omab vastavaid litsentse ja kes on reeglina lõhkematerjali käitleja luba omav isik. KarS § 414

lg 2 p 2 eesmärk on muuhulgas takistada lõhkeaine illegaalset ringlust koguses, millises

lõhkeainega kaasnev ohupiir muutub kvantitatiivse kriteeriumi suurendamise tõttu

kvalitatiivseks, ehk suurendatakse lõppkokkuvõttes teo ohtlikkust ja selle kaudu ka ebaõigus.

18. Süüdistuses on ära toodud need tegurid, mis andsid alust hinnata juba 35 kilogrammi

püssirohtu kui suurt kogust. Need on: püssirohu vedu keelatud laevaga, keelatud tingimustes

ehk mitte avatud tekil, koos teiste materjalidega, mis on sütikud, padrunid ja kuulid, ja maasturi

korpuse sees, mis tegi kaubikust olemuselt laetud pommi. Võttes arvesse kohtu poolt

põhjendamatult tõendite kogumist väljajäetud eksperdi ja spetsialisti ütlusi, on selline

paiskelõhkeaine kogus hinnanguliselt suur. Asjatundja RT kohtus antud ütlustest tuleneb

üheselt, et suletud anumas süttimise korral on püssirohu kogus 35 kg piisav, et omada fugassi

(lööklainega kahjustava toimega) toimet. Eluohtlikud vigastused võib tekitada palju väiksema

kogusega. Apellant on seisukohal, et lõhkeaine kogus, mis on piisav fugassi efekti tekitamiseks,

on suur kogus. Õiguslikult ei ole asjakohane maakohtu viide relvapoe tegevuskohas kuni 50 kg

püssirohtu käitlemise võimalusele. Nii ohtlikkuse kui lõhkeaine suurusele hinnangu andmisel

on oluline, kes ja millistel tingimusel lõhkeainet käitleb. Kuigi paiskelõhkeaine on nõrgem

lõhkeaine teised lõhkeained, ei ole õige siduda koguse hindamisel püssirohu lubatud kogust

tegevuskohas sõltuvusse situatsiooniga, kus süüks arvatav rikkumine tegevuskohas ei ole

toimunud. Apellant on seisukohal, et kogus, mis ületab füüsilisele isikule toimetamiseks

lubatud viis kilogrammi suitsuta püssirohtu on suur kogus. Kuna juriidilisel isikul polnud õigust

vedada püssirohtu, siis sama kehtib ka juriidilise isiku suhtes.

19. Ilma seadusliku aluseta lõhkeaine käitlemine ei ole vaadeldav KarS § 414 lg 1 ja LMS § 47

lg 1 ideaalkonkurentsina. Selline järeldus on vastuolus maakohtu enda poolt toodud käsitlusega,

mille kohaselt puuduvad alused KarS § 416 sätete kohaldamiseks, kuna see puudutab üksnes

isikuid, kes tegutsevad vastavasisulise loa alusel. X-l ja Y OÜ-l puudus üldine luba

lõhkematerjali käitlemiseks, sealhulgas selle vedamiseks. Ilma loata sissevedu, transiit ja muud

operatsioonid lõhkeainega on KarS § 414 sõnastusest hõlmatud.

20. Juhindudes mh KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2 ja 3, 339 lg 2 ja 340 lg 4 p 2, 3, taotles

prokurör tühistada Harju Maakohtu 09.06.2021 kohtuotsus täies ulatuses ja teha uus otsus,

millega tunnistada X süüdi KarS § 414 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises ning mõista talle karistuseks vangistus 2 aastat, jättes KarS § 73 lõigete 1 ja 3

alusel karistus täitmisele pööramata, kui X ei pane temale kohtu poolt määratava 2 aastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, ning tunnistada Y OÜ (pankrotis) süüdi KarS §

414 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista talle karistuseks rahaline

karistus, konfiskeerida Y OÜ-le (pankrotis) kuuluv püssirohi ja mõista X-lt KrMS § 180 lg 1 ja

KrMS 179 lg 1 p 2 alusel välja teise astme kuriteos süüdimõistmise korral sundraha 1,5

kuupalga alammäära ulatuses ja KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel jätta menetluskuluna valitud

kaitsjale makstud tasu X kanda. Prokurör palus asja menetlemist suulises menetluses.

Edasine menetlus ringkonnakohtus

21. Süüdistatavate kaitsja Madis Mahlapuu esitas kohtule kirjalikud seisukohad prokuröri

apellatsioonile, leides, et Harju Maakohtu 09.06.2021 otsus on seaduslik ning põhjendatud ning

prokuröri poolt esitatud apellatsioon on alusetu. Kaitsja toonitab, et kaitsealuste tegevus ei ole

kvalifitseeritav kuriteona, kuid võib tõusetuda küsimus väärteo toimepanemises. Prokuratuur ei

ole aga eelnevale tähelepanu pööranud ning on suuremas osas rajanud oma süüdistused

puhtoletuslikele faktilistele asjaoludele (v.a. 04.04.2018 episood) ja seostele, mis ei rajane

tõsikindlatele tõenditele. Apellant ei ole apellatsioonis selgelt ja üheselt välja toonud, milles

seisneb maakohtu poolt ebaõige materiaalõiguse kohaldamine. LMS § 47 sätestab sõnaselgelt

vastutuse lõhkematerjali veoloata Eestisse toomise eest. Seega on apellant eksimuses LMS §

47 sätte tähendusest ning tema selgitused, järeldused ja taotlused selles osas tuleb jätta

tähelepanuta. Kui süüdistuse pool ei suuda esitatatud süüdistust tõendada, siis pro dubio in reo

printsiibist lähtuvalt on maakohus õigesti tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava

kasuks. Puutuvalt apellatsioonis märgitud KarS § 414 lg 2 p 3 kohta, siis KarS ei sisaldanud

nimetatud sätet X-le etteheidetava teo toimepanemise ajal. Apellatsioonist aru saada, et 35 kg

püssirohtu on suur kogus üksnes sel juhul, kui seda veetakse keelatud viisil. Selline õiguslik

käsitlus ei ole relevantne kehtiva õigusega. Suurt kogust ei saa sisustada käitlemise nõuetele

mittevastavusega. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele 3-1-1-8-11, osundades, et kohtupraktika

on lugenud ebaoluliseks koguseks sellised relvaseaduse § 46 sätestatud kogused, mis jäävad

alla füüsilisele isikule lubatud laskemoona ja püssirohu koguse. 04.04.2018 kehtinud

relvaseaduse § 46 lg 6 järgi võib füüsiline isik hoida kuni 1 kg püssirohtu iga tulirelva kohta

kuid mitte üle 5 kg. Lubatud kogusest allapoole jääva koguse võib lugeda ebaoluliseks

koguseks. Arvestades, et relvaseaduse alusel oli lubatud käidelda kuni 50 kg püssirohtu

samaaegselt, mis on lubatud suurima koguse 10-kordne vaste, siis võiks järeldada, et suur kogus

algab suurima lubatud koguse 10- kordsest määrast (vrdl Kar § 184 suur kogus = 10 doosi).

Seega ei saa X-le ette heita püssirohu ebaseaduslikku käitlemist suures koguses. Kaitsja

hinnangul on X-le etteheidetav tegu väärtegu. LMS § 47 sätestab lõhkematerjali veoloata ja

kooskõlastuseta Eestisse toomise. KarS § 414 on selles osas laiem ja võib olla

spetsiaalsuspõhimõtte tähenduses kohaldamisele mittekuuluv üldnorm.

22. Tallinna Ringkonnakohtu 07.09.2021 istungil osalesid mõlemad süüdistatavad (juriidilisest

isikust süüdistatava esindajana pankrotihaldur T), kaitsja ja prokurör. Prokurör jäi oma

apellatsiooni juurde, teised vaidlesid sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioon põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus on piisavalt veenvalt ja korrektselt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid ja

esitatud süüdistus aluse järeldada, et süüdistatavaid ei saa inkrimineeritus süüdi mõista.

Apellatsiooni põhjendamatus

24. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja

1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-

18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise

tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse

kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul

tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks

teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei

tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust maakohtu järeldustest kardinaalselt

teistsugustele järeldustele jõuda (so teha samadele tõenditele tuginedes süüdimõistev otsus,

vastukaaluks maakohtu tervikuna õigeksmõistvale otsusele). Esitatud apellatsioonis ei esitata

argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu

põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades

järgnevalt oma põhistused ning jäädes apellatsiooni piiridesse.

25. Kokkuvõtlikult süüdistati X (ja KarS §-st 14 johtuvalt tema tegevuse kaudu ka juriidilist

isikut Y OÜ-d) selles, et omamata LMS § 38 lg 1 alusel nõutavat veoluba lõhkematerjali Eesti

Vabariiki sisseveoks Soome Vabariigist, toimetas ta üheteistkümnel korral ebaseaduslikult

Soomest Eestisse kokku 228 kg suitsuta püssirohtu, s.o suures koguses paiskelõhkeainet. Need

11 korda olid äärmiselt lühidalt kokkuvõetuna järgmised: 1) 20.12.2016 toimetas suitsuta

püssirohtu arvete nr 6753, 6848 ja 6849 alusel, 2) 23.02.2017 toimetas arve nr 6906 alusel, 3)

29.03.2017 toimetas arve 6930 alusel, 4) 21.04.2017 toimetas arve nr 6960 alusel, 5)

30.07.2017 toimetas arve nr 4069 alusel, 6) 19.08.2017 toimetas arve nr 4107 alusel, 7)

18.09.2017 toimetas arve nr 4136 alusel, 8) 07.11.2017 toimetas arve nr 4161 alusel, 9)

20.12.2017 toimetas arve nr 4176 alusel, 10) korraldas 01.02.2018 Eestis registreeritud

äriühingu Y OÜ nimel Soomes tegutsevalt äriühingult A OY arvega 4181 25 kg suitsuta

püssirohu omandamise ja Soomest Eestisse toimetamise ning 11) 04.04.2018 toimetas arvete

nr 4199 ja 4200 alusel. Maakohus mõistis X kogu ulatuses õigeks ja kuna juriidilise isiku

vastutus on derivatiivne, siis sellest tulenevalt ka juriidilise isiku.

26. Mis puudutab osategusid 1-9, siis maakohtu otsuse p-des 1-14 esitatud ammendava tõendite

analüüsi tulemusena jõudis maakohus (p 15) järeldusele, et süüdistuses X-le tehtud etteheide,

nagu oleks X neil juhtudel märgitu isiklikult mootorsõidukis reisiparvlaevadega Eestisse

toimetanud, ei leidnud kinnitust. Kohus luges tuvastatuks, et neil juhtudel leidis X soetatud

suitsuta püssirohu Soomest Eestisse toimetamiseks vedaja. Kohus leidis ka, et ei ole võimalik

tuvastada, millisel kuupäeval täpselt ja millise laevaga täpselt see suitsuta püssirohi X

organiseeritud vedajate veokitega Soomest Eestisse toodi. Otsuse p-des 38-40 on maakohus

jälgitavalt argumenteerinud, miks ta leiab, et neil juhtudel ei ole kuriteo toimepanemine

süüdistuses kirjeldatud viisil tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

27. Apellatsiooni p-dest 13-21 saab järeldada, et prokurör ei ole kohtuga siin nõus. Siiski tuleb

tõdeda, et ka apellatsioonist ei nähtu üheseltmõistetavat prokuratuuri seisukohta selles osas,

kuidas siis nimetatud juhtudel 20.12.2016 – 20.12.2017 paiskelõhkeaine Eestisse jõudis. Ühest

küljest väidab ta, et tõendid ei tõenda vedu kolmandate isikute/kullerite poolt, teisalt aga ei

nimeta apellatsioon, milliste konkreetsete tõenditega on siis tõendatud, et vedajaks oli

süüdistuses nimetatud ajal ja kohtades just X. Ometi pole tegemist tähtsusetu asjaoluga, vaid

süüdistusest nähtuvalt olulise tehioluga. Ka on prokuröri argumentatsioon selles küsimuses,

kuidas on ümber lükatud veo toimumine kullerite abil, vastuoluline. Apellant nimelt põhistab

oma seisukohta eeskätt sellega, et vedu mistahes loas märkimata isikute poolt oleks olnud

ebaseaduslik (apellatsiooni p 16) ja kuna relvaseaduse kohaselt on relva ja laskemoona posti

teel saatmine keelatud, siis „järelikult juhul kui kullerid tõid poodi midagi, polnud see ei

laskemoon ega kuritegu“ (p 17). Selline argumenteerimisviis – et kui miski on seadusega

keelatud, siis seda pole toimunud – on arusaamatu. See suhtumine ei korreleeru teadaolevate

tõendamisprintsiipidega ja kriminaalmenetluses oleks see ka võimatu: teadupoolest tuleb siin

tõendada just nimelt seadusega vastuolus olevaid tegusid, mis tähendab, et ei saa lähtuda

eeldusest, et need on võimatud.

28. Ringkonnakohus ei leia ilmseid vigu maakohtu arutluskäigus, mille tuumaks on tuginemine

selles küsimuses X ütlustele. Kohus on p-des 7-16 käsitlenud tema ütlusi põhjalikult ja toonud

esile ka tõendid ja asjaolud, mis nende usaldusväärsust kinnitavad – sh vedajate värbamise ja

nende andmete mitte säilimise osas. Võib tõesti küsida, kui usutav on, et X mitte ühtegi

värvatud vedajat ei mäleta, aga sellest kahtlusest ei saa automaatselt tuletada, et neid vedajaid

ei olnud. Nii vedajate hankimise asjaolusid kui ka seda, kuidas kujunes nii, et ta nende nimesid

nüüd hiljem enam ei teadnud, selgitas süüdistatav ülekuulamisel (IV kd, tl 8-8p) piisavalt

loogiliselt ja usutavalt.

29. Prokurör leiab: „Kui nõustuda X sündmuse versiooniga, tuleb möönda, et kümme erinevat

ADR luba omavat autojuhti, riskides oma litsentside ja muu vastutusega, võtsid endale üle

riigipiiri toimetada märkimisväärses koguses püssirohu ilma, et neile oleks veoluba kaasa

antud. Apellant peab sellist asjaolu kümnel erineval isikul korraga eksisteerimise tõenäosust

kaduvväikseks ja eluliselt mitteusutavaks.“ Samas ei ole prokurör siin osundanud, millele ta

tugineb, väites, et need vedajad olid kõik ilmtingimata kümme erinevat. Ringkonnakohtul on

ainuüksi sellise prokuröri väite alusel võimatu nõustuda, et süüdistatava ütlused sellest, et ta

leidis spetsiifilise vedaja sadamast, loaga ehk nn ADR-litsentsiga rekkajuhtide seast. Apellant

ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid, mis võimaldaks kummutada tõsikindlalt tõenäosust,

et sadamas seisvatel ja Eestisse sõitma hakkavate veokijuhtide seas on tavaliselt leida ADR-

litsentsiga juhte. Ringkonnakohtule ei ole teada, mis on sellises spetsiifilises olukorras eluliselt

usutav ja mis mitte usutav ning lihtsalt prokuröri sõna peale süüdimõistvat otsust rajada ei saa.

30. Kui prokurör väidab, et süüdistatava kaitseversiooni pole tehtud kontrollitavaks, siis ei

selgita ta samas, millele tugineb tema enda esitatud elulise usutavuse vastuväide. Ometi oleks

saanud seda, kas ja kui tõenäoline selliste juhtide sadamast leidmine on, kontrollida.

Apellatsioonis ei väideta, et süüdistatav oleks olnud oma kaitseversioonis menetluse jooksul

ebajärjekindel. Ristküsitlusel ei ole prokurör näiteks viidanud vastuoludele varasemate

ütlustega. Ka sel põhjusel leiab ringkonnakohus, et siin ei saa rääkida täiesti kontrollimatust ja

eluliselt kindlasti ebausutavast kaitseversioonist. Ka ei ole alust liiga kergekäeliselt asuda

positsioonile, et (mistahes kehtivate süüteokaristusteta) X oli vaidlusaluse püssirohu

vedamisega seotud lubade osas teadlikult hoolimatu või lausa teadlikult seadusi ignoreeriv.

Pole ju vaidlust olnud, et näiteks padrunite sisseveoks vajalik luba oli seotud äriühingul olemas

ning ka veoluba, mis oleks praegusel juhul probleemi välistanud, oli varem olemas olnud.

Prokurör pole väitnud, et selle väljastamisest oleks hiljem keeldutud, mis võiks viidata sellele,

et X on millalgi näidanud end pahausksena ja reegleid eirava isikuna. Samuti toetab pigem just

süüdistatava usaldusväärsuse jaatamist järgmine apellandi enda väide: „Soomes aastaid

ettevõtjana tegutsenud X oli kindlasti võimeline korraldama kõikide kaupade, kaasa arvatud

püssirohu, hoidmist ohutult ja kaitstult.“ Tekib küsimus, et kui isegi prokuröri arvates oli X

võimeline kindlasti korraldama püssirohu hoidmist ohutult, siis miks ei peaks ka antud juhul

eeldama, et tema, kes ta siiski oli üritanud õiguslikult keerukas valdkonnas legitiimselt

tegutseda, ei üritanud ka neil juhtudel püssirohtu just ohutult vedada ehk siis leidis ADR-

litsentsiga juhid (see, kas viimased ka transporditava deklareerisid, on omaette küsimus).

31. Eelnevast lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et pole tõendatud, et X ise

toimetas Eestisse osategudes 1-9 mainitud püssirohtu. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks

laiendada süüdistuses kasutatud sõna „toimetas“ tähendust, hõlmates sellesse ka teisi veokijuhte

kasutava Eestisse toimetamise, seda enam, et süüdistuse 10. osateo puhul on sellist käitumisviisi

eristatud sõnaselgelt „korraldamisena“. Toimetamist tuleb käsitleda isikliku toimetamisena,

nagu seda on teinud ka maakohus ning sellist mõiste sisustamist ei ole prokurör ka vaidlustanud.

Seejuures, kuigi KarS § 414 nägi ette ja näeb siiani ette osateo „valdamine“, ei ole seda sõna

süüdistuses kasutatud, kuigi võiks eeldada, et juhul kui süüdistaja oleks veendunud, et X sõitis

ise koos püssirohuga Eestisse, siis ta seda ka valdas.

32. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka hinnangu osas püssirohu Eestisse toimetamise

„korraldamisele“, nii nagu on süüdistuses sõnastatud osategu 10 puudutav etteheide (maakohtu

otsuse p-d 39-40). Ringkonnakohus nõustub maakohtu esitatud argumentidel, et süüdistus on

selles osas konkretiseerimata ega võimalda korraldava tegevuse sisu kontrollida ega

süüdistatavale omistada. Enamgi veel, kohtukolleegium ei sedasta apellatsioonis, süüdistuses

ega mujal asjas, millistele õigusaktidele ja argumentidele tuginedes saab pidada

ebaseaduslikuks käitlemiseks „(mh suures koguses) paisklõhkeaine Eestisse toimetamise

korraldamist“. Nii 01.02.2018 kui ka praegu kehtiv KarS § 414 lg 1 näeb ette, et kriminaalkorras

on karistatav „lõhkeaine ebaseaduslik valmistamine, valdamine, soetamine, üleandmine,

turustamine või muu ebaseaduslik käitlemine.“ Nagu prokurör on menetluse vältel ka korduvalt

teadvustanud, on tegemist blanketse õigusnormiga, st selleks, et jaatada konkreetse tegevuse

ebaseaduslikkust selle sätte tähenduses, peab tuvastama, et see konkreetne tegevus, mida ette

heidetakse, on õiguslikus tähenduses mingi lõhkeaine käitlemise viis, millele on seadusega

kehtestatud mingid nõuded. Seega tuleb sellises blanketses süüdistuses ära näidata, milliseid

konkreetseid nõudeid selle teoga eirati. Süüdistusest ei ilmne ühtegi viidatud normi, mis oleks

spetsiifiliselt lõhkeaine Eestisse toimetamise korraldamisele kehtestatud ja sellistele normidele

pole viidatud ka apellatsioonis, kui sellist tegevusviisi saaks üldse eraldivõetuna jaatada.

Iseenesest pole kohtupraktikas sugugi välistatud, et sõltuvalt asjaoludest võib mingi

piirangutele alluva eseme/aine Eestisse toimetamine olla kuritegu ka siis, kui isik ise pole

vahetu vedaja/valdaja, kuid sel juhul tuleb seda süüdistuses siiski vastavalt konkretiseerida (vrd

RKKKo nr 3-1-1-7-14, p 8). Kuna aga tegelikult ei ole apellant 01.02.2018.a osateos

õigeksmõistmise osas ühtegi sisulist vastuargumenti esitanud ega maakohtu argumente

kummutada üritanud, puudub vajadus sellel süüdistuse punktil pikemalt peatuda.

33. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldustega 11. osateo ehk 04.04.2018 sündmuse

osas. Kesksel kohal on siin eeskätt maakohtu põhistused selle kohta, miks ei ole 35 kg suitsuta

püssirohu vedamine antud juhul suures koguses käitlemine KarS § 414 lg 2 p 2 tähenduses.

Apellandi arvates (apellatsiooni p 22) „ei nähtu kohtuotsusest piisava selgusega, millist

tähendust omab maakohtu jaoks asjaolu, kas tegemist oli ADR klassifikatsiooni kohaselt

lastiga, mille klassifikaator on 1.3C või 1.4“. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub selle asjaolu

tähtsus maakohtu jaoks lahendist siiski selgelt, sest justnimelt sellele erisusele ongi ta ju

toetanud oma põhjendused, miks pole antud juhul tegu suures koguses lõhkematerjaliga.

Maakohus peatub sellel üksikasjalikult otsuse p-s 41, tuginedes seejuures faktile, mida prokurör

ka

ei

vaidlusta:

04.04.2018

oli

X-l

Toyotas

suitsuta

püssirohi

märgistatud

klassifikatsioonikoodiga 1.4C.

34. Süüdistuses on märgitud: „suitsuta püssirohi kuulub allklassi 1.3C (ADR Lisa A, tabel A,

veerg 0161).“ Samas sedastab ringkonnakohus süüdistuses viidatud tabeliga tutvudes, et

suitsuta püssirohi, mis on tõesti märgitud reas 0161 (mitte veerus), on ka ridades 0160 ja 0509,

millest esimeses nimetatakse klassifikaatoriga 1.1C suitsuta püssirohtu ja teises

klassifikaatoriga 1.4C suitsuta püssirohtu. Millele tuginedes on prokuratuur seisukohal, et

tegelikult oli antud juhul tegu justnimelt 1.3C suitsuta püssirohuga, ei selgu süüdistusest ega

apellatsioonist ja sellele ei saa jälile ka toimikuga tutvudes. Kohtuistungil on X väitnud

ülekuulamisel korduvalt, et 04.04.2018 oli tegemist 1.4C kategooria suitsuta püssirohuga,

millena see oli ka märgistatud (IV kd, lk 12, 16). Seda väidet ümber lükkavaid tõendeid pole

esitatud.

35. Jääb arusaamatuks apellandi märkus, et „Kohtulikul arutamisel ei ole arutatud küsimust,

miks, kelle poolt ja millise eesmärgiga märgistati pappkaste märgisega 1.4C.“ Kohus on

piisavalt selgelt toonud esile erisused, mis puudutavad mh klassifikaatoriga 1.4C lõhkeaine

vähest ohtlikkust (väiksemat kui 1.3 puhul). Kuigi alates 01.07.2018 saab relvaseaduse

muudatuste tõttu lõhkematerjali suurt kogust RelvS § 862 lg 6 abil vahest mingil määral

paremini sisustada, siis 04.04.2018 ei olnud sedagi sätet. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses

on järjekindlalt leitud, et lõhkeaine suurt kogust tuleb sisustada määratlemata õigusmõistena,

lähtudes konkreetse lõhkeaine füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest, pidades silmas

nt lõhkematerjali allklassi, käitlemisel tekkida võiva õnnetuse laadi ja tagajärje raskust ning

toimepanija poolt lõhkeainega ümberkäimise üldohtlikkuse määra (RKKK 3-1-1-103-04 p 13;

KarS kommenteeritud väljaanne (2021) § 414 komm 7.2.). Sellest kõigest maakohus

juhinduski, mistõttu raskesti hoomatava ja ebamäärase regulatsiooni mõjuväljas oli ADR

klassifikatsiooni poole pöördumine põhjendatud, seda enam, et seda oli tehtud ka süüdistuses.

Kui apellandi hinnangul on põhjust kahelda selles, kuidas 1.4C märgistus ainetele sai ja kas

tegelikult peaks seal olema 1.3C, siis tulnuks tal endal see küsimus hiljemalt maakohtus

tõstatada ning tõendada. Seejuures, isegi kui objektiivselt peaks olema põhjust väita, et tegu on

1.3C klassi lõhkematerjaliga ja mitte 1.4C klassiga, siis tuleb arvestada, et selle suhtes tuleb

tuvastada ka tahtlus kui subjektiivne tunnus: praegu pole ringkonnakohtule esitatud mistahes

andmeid, mis viitaks sellele, et süüdistatav pidi arvama, et pakendis on midagi muud, kui sellele

on märgitud. Seejuures ei oma see, kas X käitles lõhkeainet füüsilise isikuna või kellegi muuna

(apellatsiooni p 36) tähtsust selle asjaolu kontekstis, kui plahvatusohtlik on 1.4 klassi lõhkeaine

ADR-kokkuleppe A lisa 2. osa „Klassifikatsioon“ peatüki 2.2 punktis 2.2.1.1.5 märgitud

tähenduses.

36. Ringkonnakohus nõustub seetõttu täielikult, et süüdistuses suure koguse defineerimine

RelvaS § 46 lg 5 p 6 kaudu on ebapiisav ega ole kooskõlas kohtupraktikas ega ka tunnustatud

õiguskirjanduses leituga. Sel põhjusel on selline lähenemine ka meelevaldne. Maakohus on

ebaselges õiguslikus situatsioonis üritanud leida õigeimat lahendust ja pöördunud talle

kättesaadavate allikate poole. Olukorras, mida iseloomustab seadusandja poolt loodud õiguslik

rägastik, mis päädib omakorda raskesti sisustatava blanketse kuriteokoosseisuga, ei ole

korrektne ega õiglasele õigusemõistmisele sobiv tõlgendada ilmseid ebaselgusi süüdistatava

kahjuks.

37. Määratletusnõude kohaselt (nullum crimen nulla poena sine lege certa), mis sisaldub KarS

§ 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1, peab iga tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, olema selgelt

määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav, et

ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi

adressaadile ja seaduse kohaldajale vähemalt sel määral arusaadavad, et nende sisu oleks

tõlgendamisega avatav. Õigusselgus (PS § 13 lg 2) on eriti oluline tegude suhtes, millega võivad

kaasneda karistusõiguslikud tagajärjed (RKEKo nr 3-1-1-117-01, p 12, RKKKo nr 3-1-1-40-

14, p 86), ja selle tagamine eriti keeruline blanketsete süüteokoosseisude puhul (RKKKo nr 3-

1-1-40-14, p 86-87, vt ka nr 3-4-1-16-10 (p-d 49-50)). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel

tuleb esmajoones tugineda grammatilisele tõlgendamisele ja karistusõigusnormi sisu avamine

ei või viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida

seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (RKKKo 30.04.2012, 3-1-1-23-12, p 8.2;

23.11.2012, 3-1-1-103-12, p 9). Karistusnormi määratletuse nõue on täidetud, kui isik saab sätte

sõnastusest (vajadusel kohtute tõlgendamise abil) aru, milliste tegude või tegevusetuse eest ta

kriminaalvastutusele võetakse (EIKo 21.01.2003, Veeber vs. Eesti (nr 2), p 30).

38. Käesoleval juhul tekib küsimus, kas (blanketne) karistusnorm, mille alusel on tehtud

süüteoetteheide, vastab määratletusnõudele. Isegi kui vastata sellele küsimusele teatavate

mööndustega jaatavalt, tõusetub hiljemalt kuriteo subjektiivsete tunnuste tasandil küsimus,

kuidas pidi X aru saama, et ta vedas justnimelt suurt kogust lõhkainet. Ringkonnakohus ei näe

sellekohaseid argumente apellatsioonis, süüdistuses ega muuhulgas ka süüdistuskõnes.

Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ei ole tõendatud suures koguses

lõhkeaine käitlemine 04.04.2018 ega oleks tõendatud ka tahtlus selle osas. Põhjust hinnata seda,

kas 228 kg suitsuta püssirohtu on suur kogus, ei ole, kuna nagu eespool märgitud, ei leia ka

ringkonnakohus, et X-le saaks nii mastaapse koguse Eestisse toimetamist omistada.

39. Seega ei oleks antud juhul põhjust kvalifitseerida X tegevust KarS § 414 lg 2 p 2 järgi. Mis

puudutab KarS § 414 lg 2 p 3 (oht paljude inimeste elule või tervisele) koosseisutunnuse

inkrimineeritavust X-le, siis see saaks omandada tähenduse siis, kui kohus veenduks enne, et

X-le saaks toimepanemise ajal kehtinud seaduse alusel ehk KarS § 414 lg 1 tähenduses üldse

kuritegu inkrimineerida. Kui sellele saaks vastata jaatavalt, siis saaks tõepoolest tema tegu

kvalifitseerida mh eelmainitud p 3 järgi, kuigi karistus tuleks mõista KarS § 414 lg 1 järgi. Kui

aga asuda seisukohale, et isikut ei oleks võimalik KarS § 414 lg 1 järgi vastutusele võtta, siis ei

oma see kvalifitseeritud koosseisu tunnus, mis lisati seadusesse pärast 04.04.2018 sündmusi,

kuriteona kvalifitseerimise seisukohalt tähtsust.

40. Siinkohal jõuab ringkonnakohus apellatsiooni etteheiteni, mis puudutab maakohtu

väidetavat materiaalõiguse vale kohaldamist otsuse p 47 kontekstis. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega selle p-des 44-51, kus maakohus leiab, et tegu on seadusainsuse

olukorraga: X realiseeris 04.04.2018 loata püsirohtu Eestisse tuues formaalselt nii KarS § 414

lg 1 kuriteokoosseisu kui ka LMS § 47 väärteokoosseisu, ning kohaldamisele kuuluks

väärteokoosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse. Nimetatud väärtegu on aga

aegunud, mistõttu menetlus tuleb lõpetada. (Sellele maakohtu järeldusele, et KarS § 416 ei ole

praegusel juhul kohaldatav, ei ole apellant vastu vaielnud, mistõttu ringkonnakohus ei pea

vajalikuks seda eraldi käsitleda). Kohtu hinnangul on X toonud Soomest Eestisse suitsuta

püssirohtu ühel korral ehk 04.04.2018 ja seda olukorras, kus tema toimepandud tegu on

paralleelselt karistatav kahe samasisulise süüteokoosseisu järgi. Apellant on leidnud, et LMS §

47 lg 1 väärteokoosseis poleks antud juhul kohaldatav, sest see kohaldub vaid isikutele, kellel

lõhkematerjali käitlemise luba on olemas või see luba on nõutav. Miks apellant nii arvab, jääb

selguseta. Apellant väidab, et tema järeldus johtub süstemaatilisest tõlgendamisest, aga mida ja

mil moel on täpselt tõlgendatud, ei ole aru saada. LMS § 47 lg 1 näeb mh ette väärteovastutuse

lõhkematerjali veoloata või kooskõlastuseta Eestisse toomise eest ning just seda prokuratuur

sedapuhku sisuliselt X-le ette heitis (suur kogus kui kvalifitseeriv tunnus langes ära; ohtu

paljude inimeste elule või tervisele süüteo toimepanemise ajal kvalifitseeriva tunnusena ette

polnud nähtud). Apellatsioonist (täpsemalt selle p-dest 6-12) ei ole võimalik tuletada

argumente, mis suudaks maakohtu järeldused kummutada.

41. Viimaks meenutab ringkonnakohus (lisaks juba ülal viidatud määratletuse nõudele), et

KrMS § 7 lg 3 näeb ette, et kriminaalmenetluses tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus

kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Olukorras, kus prokurör on

kohtumenetluse käigus korrigeerinud süüdistust õigusliku hinnangu osas mitmel korral

(ringkonnakohus sedastab 3 sellist juhtumit, millele viitab ka maakohus) ning süüdistuse

vettpidavas on pandud sõltuma vähemalt kuue (sh siseriikliku kui ka rahvusvahelise) akti

omavahelisest ristkohaldatavusest, tekib küsimus, et kui nö tippjuristist prokurör ei suuda

mitme aasta jooksul olukorrale ühest õiguslikku hinnangut anda, siis kas peaks seda ootama

mittejuristist süüdistatavalt. Teo keelatus ja karistatavus on relvade kui suurema ohu allikate

käitlemist puudutavas seaduses väljendatud nii vastuoluliselt, et külgneb õigusselgusetusega.

Kohtule on mõistetav, et seadust rakendav prokuratuur soovib tagada süüdistuse esitamisega

kaudselt ühiskonna ohutust, aga seda tehes tuleb silmas pidada, et süütegu omistada saab üksnes

siis, kui karistusnormid on konkreetsed ja üheselt arusaadavad.

42. Kuna X süü on välistatud, siis tulenevalt KarS §-st 14 ei ole võimalik jaatada ka asjaomase

juriidilise isiku süüd, mistõttu ringkonnakohus ei peatu sellel süüdistusel pikemalt. Samuti,

kuna eeltoodud asjaoludel ei oleks X niikuinii võimalik süüdi mõista, pole vajalik peatuda enam

muudel apellatsioonis esitatud tähelepanekutel, kuna need ei oma lõpplahendi seisukohalt

tähtsust.

43. Niisiis ei tekita apellatsioon kahtlust maakohtu õigeksmõistva otsuse õigsuses.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb KrMS §

337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud

44. Süüdistatavate Y OÜ (pankrotis) ja X kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu esitas

taotluse jätta kaitsealuste kulud valitud kaitsjale ringkonnakohtus riigi kanda. KrMS § 175 lg

1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud

menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku

suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, 1-19-

8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse

koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse

argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus

oli vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-58-15, p 14). Samad argumendid on asjakohased ka siis, kui

kaitsja on koostanud prokuröri apellatsioonile vastuse.

45. Kaitsja põhjendab taotlust 9 tunni tööga, millest tund oli kohtuistung ning ülejäänu

prokuröri apellatsiooniga tutvumine, apellatsioonile kirjalike seisukohtade kujundamine ja

kohtuistungiks ettevalmistamine. Arvestades tunnitasuna 110 eurot ja lisanduvat käibemaksu

20 %, taotleb kaitsja kokku 1188 euro menetluskulu hüvitamist. Kaitsja on lisanud arve Q OÜ-

le, maksetähtajaga 16.09.2021, taotledes kulude hüvitamist nimetatud äriühingule.

Kohtupraktika ei välista, et riik täidab menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku

pangakontole. Selleks saab taotluse esitada hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema

seaduslik esindaja (vt RKKKo 1-17-7111/81, p 25; RKKKm 1-14-5339/95p 16). Käesoleval

juhul sai kohtuistungil sedastada, et mõlemad süüdistatavad ühinesid kaitsja taotlusega.

Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. Tunnihind on kohtupraktika kohaselt

aktsepteeritav ja pigem madal, toimingud ise vajalikud ja seadusekohased. Arvestades

kriminaalasjas olevat vaidlust ja apellatsiooni ei saa pidada töötundide hulka ebamõistlikuks.

46. Kuna ringkonnakohus teeb prokuratuuri apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava

lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 2 kohaselt menetluskulud riigi kanda.

47. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345

lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 9. juuni 2021. a otsuse süüdistatavate

õigeksmõistmises muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt