3-20-1993/81 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1993

Haldusasi

J.R. kaebus Maanteeameti 10.09.2020 korralduse nr

1-3/20/165

„Projekteerimistingimuste

andmine

riigitee 23136 Pringi‒Restu km 9,159 asuva Restu silla

ehitamise põhiprojekti koostamiseks“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: J.R., lepingulised esindajad: v.adv-d

Vahur Kivistik ja Siiri Pajupuu

Vastustaja: Maanteeamet, volitatud esindajad: Ege

Stiina ja Priit Veeroja

Kaasatud haldusorgan: Keskkonnaamet, volitatud

esindajad Kelli Varov, Meelis Järvemägi ja Märt

Holtsmann

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 09.09.2021, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. novembril 2021.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maanteeamet

otsustas

10.09.2020

korraldusega

nr

1-3/20/165

anda

projekteerimistingimused riigitee 23136 Pringi‒Restu km 9,159 asuva Restu silla ehitamise

põhiprojekti koostamiseks.

2. J.R. esitas 12.10.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 10.09.2020 korralduse

peale. Kaebaja esitas 20.10.2020 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse.

3. Tartu Halduskohtu 21.10.2020 määrusega otsustas kohus: 1) anda haldusasi nr 3-20-1993

kohtualluvuse järgi üle lahendamiseks Tallinna Halduskohtule; 2) kohustada Maanteeametit

esitama seisukoht kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

4. 25.11.2020 määrusega otsustas Tallinna Halduskohus võtta J.R. kaebuse Maanteeameti

10.09.2020 korralduse nr 1-3/20/165 „Projekteerimistingimuste andmine riigitee 23136 Pringi‒

Restu km 9,159 asuva Restu silla ehitamise põhiprojekti koostamiseks“ tühistamiseks

menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Sama määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldamata.

Asjas toimus kohtuistung 09.09.2021.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja selgitab kokkuvõtlikult, et Maanteeameti 10.09.2020 korraldusega antud

projekteerimistingimused on olemuslikult eelhaldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52

lg 1 p 2), millega on siduvalt kindlaks määratud asja lõplikul lahendamisel (ehitusloa andmisel)

tähtsust omav asjaolu, st et projekteerimistingimustega on Transpordiamet otsustanud kaebajale

kuuluva liigveelasu lammutamise ja likvideerimise. Kaebaja leiab, et projekteerimistingimuste

andmisel ei ole nõutava põhjalikkusega kaalutud vastandlikke huvisid ja osapoolte tahet ning

Transpordiamet on andnud haldusakti, mille tingimusi järgides toimuks tulevikus vältimatult

kaebaja põhiseadusega kaitstud omandiõiguse riive.

Kaebaja leiab, et Transpordiamet on oluliselt eksinud asjaolude tuvastamisel ning

menetlusosaliste

ja

looduskaitseliste

huvide

hindamisel.

Kaebaja

märgib,

et

projekteerimistingimused on antud eeldusel ja tingimusel, et nii olemasolev sild kui ka

kaebajale kuuluv liigveelask tuleb lammutada ning projekteerimise käigus kuulub

rekonstrueerimisele üksnes Väikese Emajõe voolusäng läbi sillaava ning rajatakse uus sild.

Sellisel kujul väljastatud projekteerimistingimuste alusel koostatavad projektid toovad kaebaja

hinnangul vältimatult kaasa paisjärve allalaskmise ning paisutuse likvideerimise, mis avaldab

vahetut ja otsest mõju kaebaja kinnistutele, Otepää looduspargile ja Natura 2000 aladele.

Selline keskkonnaalaste väärtuste hindamine (silla alt kaladele ligipääsu rajamine kaalub üle

paisjärvega likvideerimisega kaasneva ökosüsteemi hävitamise) on tehtud Transpordiameti

pädevusi ületades ning on kaasa toonud mitteteostatava ja õigusvastase haldusakti andmise.

5.2 Ehitusseadustiku (EhS) § 26 lg 3 p-d 1 ja 2 sätestavad, et projekteerimistingimuste andmisel

arvestatakse hoone või olulise rajatise asukohas väljakujunenud keskkonda, sealhulgas

hoonestuslaadi ning et projekteerimistingimuste andmine ei oleks vastuolus õigusaktide, isikute

õiguste või avaliku huviga. EhS § 26 lg 5 sätestab, et kui projekteerimistingimuste andmise

käigus selgub, et nende kehtestamine võib kaasa tuua kinnisasja või selle osa avalikes huvides

omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või selle suhtes sundvalduse seadmise vajaduse,

teavitab pädev asutus kinnisasja omanikku seitsme päeva jooksul avalikes huvides

omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajaduse ilmnemise

päevast arvates.

5.3. Kaebaja on seisukohal, et vaidlus puudub selles, et J.R.le kuuluvad Restu vesiveski juurde

ajalooliselt ja lahutamatult kuulunud rajatised (sh pais) vaatamata sellele, Pringi-Restu teemaa

kuulub Eesti Vabariigile. Eeltoodud asjaolu on kinnitamist leidnud ka Tartu Halduskohtu

12.04.2005 otsuses nr 3-137/2003 (dtl 44). Restu järves olevate liiglaske regulaatorite

kuulumine kaebajale on tõendatud ka ehitisregistri väljavõttega (dtl 418-419). Samuti puudub

kaebaja väitel vaidlus selles, et Transpordiamet (end. Maanteeamet) ei ole vastavalt EhS § 26

lg-s 5 sätestatule teavitanud J.R.d vajadusest temale kuuluvat liigveelasku avalikes huvides

omandada. Kaebaja on projekteerimistingimuste haldusmenetluse käigus esitanud oma

vastuväited taotletud tingimustele, samuti on kaebaja käesolevas halduskohtumenetluses

ennetavalt avaldanud, et ei ole nõus liigveelasu rajatise võõrandamisega.

5.4. Maanteeameti korraldusele lisatud kooskõlastustabelist nähtub ka viiteid paisurajatise

omandi üleandmisele ja alates 2010. aastast toimunud suhtlusele. Kaebaja soovib

selgesõnaliselt väljendada oma vastuseisu tema omandi võimalikule võõrandamisele või

kahjustamisele. Samuti soovib kaebaja rõhutada, et hea halduse põhimõtetega ei ole kooskõlas

Transpordiameti poolt selliste projekteerimistingimuste väljastamine, millega vältimatult

kaasneb kaebaja omandiõiguse kahjustamine, eriti olukorras, kus haldusorgan ei ole

arusaadavalt välja toonud ja selgitanud isikule edasist menetlust ja kavandatavaid samme

sellisel määral, et kaebajal oleks mõistlikul viisil võimalik oma õigusi kaitsta. Enne

projekteerimistingimuste väljastamist oleks kaebaja hinnangul olnud otstarbekas koostada silla

eskiisprojekt, mille võimalike erinevate lahenduste alusel oleks Transpordiamet saanud ka

selgelt välja tuua piirnevate kinnisasjade omanikele kaasnevad tagajärjed ja õigused.

5.5. Kaebaja selgitab, et Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala kaitse-

korralduskavas 2017–2026 (KKK) on küll märgitud, et üheks võimaluseks on järv alla lasta (II

kd tl 177p), kuid see eeldab mõjude hindamist. KKK-s on eraldi rõhutatud Restu järve

liigirohkust (II kd tl 178) ning äramärkimist on väärinud kaebaja heaperemehelik käitumine

veekogude puhastamise ja hooldamisega seonduvalt. Olukorras, kus Transpordiamet on

projekteerimistingimustega näinud ette vaid ühe lahenduse (silla ja liigveelasu likvideerimine

ja uue silla ehitamine), on projekteerimistingimuste alusel kavandatud keskkonnamõju

hindamise menetluse raames ettenähtav kuni kahe versiooni hindamine – silla

rekonstrueerimata jätmine või silla rekonstrueerimine koos liigveelasu likvideerimisega. Kuna

Transpordiamet ei ole projekteerimistingimustega ette näinud muid lahendusvariante peale

paisu likvideerimise, siis ei ole haldusorgan teostanud nõuetekohaselt uurimisprintsiipi ja

diskretsiooniõigust.

5.6. Kaebajale selgitab, et talle kuulub Restu silla ümber neli katastriüksust, sh jõemaa ning

Restu järve alla jääv maa. Kaebajale kuuluvad kinnistud on kaardil piiritletud sinisega (vt kaart

II kd tl 137p).

5.7. Kaebaja selgitab, et Pringi-Restu tee tähistab muu hulgas Otepää looduspargi piiri,

sealjuures jääb Restu järv looduspargi maa-alale. Otepää looduspark on Natura 2000 alade

võrgustiku nimekirjas nii loodusalana kui linnualana (II kd tl 267). Järve kallastel on väärtusliku

elukeskkonnana lamminiidud, mis kuivaksid ja häviksid juhul, kui paisutus likvideeritakse.

Restu paisjärv on Natura 2000 võrgustiku ala (elupaigatüüp 3130, 2013. a hinnati

elupaigatüübiks 3150). Restu paisjärve mõju ala piirkonnas on rida Natura 2000 kaitse alla

olevaid üle-euroopalise tähtsusega elupaiku (9010, 91EO), Natura 2000 elupaigad

rohundirikkad

kuusikud

(9050),

põhjamaised

lamminiidud

(elupaik

6450)

ja

II

kaitsekategooriasse kuuluv kaitsealune liik – karvane maarjalepp. Kaebaja on esitanud ka

Jaanus Paali eksperthinnangu (I kd tl 48-51), milles on jõutud üheselt järeldusele, et järve

likvideerimine omab tõenäoliselt olulist negatiivset mõju Natura 2000 alale, sama kinnitab ka

Hardi Tulluse arvamus (I kd tl 52) ja Ingmar Otti seisukoht (I kd tl 53).

5.8. Restu silla vahetus läheduses on ajalooline vesiveski ning lähedal asub ka Restu mõisa

kompleksi hooneid, mis moodustavad koos maakividest rajatud Restu sillaga pärandkultuuri

edasi kandva tervikväärtuse. Muude mõisaaegsete tootmishoonetena on pärandkultuuri

objektideks nimetatud Restu mõisa viinaköök (registreerimisnumber 724:MTH:002) ja Restu

vesiveski hoone (registreerimisnumber 724:MTH:003). Pärandkultuuri objektide hulka

kuuluvad pärandkultuuri objekti Restu vesiveski päraldistena Restu paisjärv (pärandmaastik,

mis kuulub Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 kehtestatud Otepää looduspargi

kaitse-eeskirja järgi kaitse alla), Restu liigveelask, veskitesse sissevoolukanalid (2 tk) ja pais.

Restu silla üldvälisilme lahendus peab arvestama pärandkultuuriobjektide ja varasema silla

lahendusega. Planeeritava silla konstruktsioon ja proportsioonid peavad olema sarnased

olemasoleva sillaga ning peavad harmoneeruma piirnevate pärandkultuuri objektidega ja

Sangaste

valla

üldplaneeringus

määratletud

miljööväärtusliku

alaga.

Planeeritavad

projektlahendused ei tohi takistada pärandkultuuri objektideks olevate ehitiste taastamist ja

terviklikkuse säilitamist. Kaebaja leiab, et olukorras, kus projekteerimistingimused ei näe

kindla

nõudena

ette

järve

säilitamist

ja

ala

kaitse-eesmärkide

täitmist,

on

projekteerimistingimused õigusvastased.

5.9. Vastustaja on eksitavalt osundanud, nagu oleks kaebaja loonud õigusvastaselt ja sisuliselt

isetegevusega silla alla paisutuse. See ei vasta tõele, sest esiteks on Restu sild ja liigveelask

kaks eraldi seisvat rajatist ning teiseks on need mõlemad rajatud enne Eesti Vabariigi

taasiseseisvumist. Restu silla sambad on maakivist ja valminud 1924. Liigveelask, mis paikneb

Restu silla all, on rekonstrueeritud aastatel 1984-1986 ja on raudbetoonehitis. Maanteeamet on

varasemalt tunnustanud kaebaja omandit ning kinnitanud, et silla rekonstrueerimine

kavandatakse viisil, mis tagab silla ja paisu eraldatuse (I kd tl 96-102). Lisaks on Maanteeamet

varasemalt ka põhimõtteliselt kiitnud heaks kaebaja taotluse riigimaa kasutusõiguse saamiseks

(liigveelasu ja paisutusega seonduvalt) (I kd tl 110 ja 116), kuid käesolevaks ajaks on

Transpordiamet oma varasemaid seisukohti muutma asunud. Praegu on maakivist sillasambad

küll halvas seisukorras, kuid liigveelasu rajatise seisukord on hea. Raudbetoonehitis ei ole

halvas seisukorras. Kaebaja peab vajalikuks välja tuua, et liigveelask (järve veetaseme

regulaator) on ehitatud järve veesurvele vastuseisu tagamiseks autonoomse massiivse

raudbetoonist rajatisena, mis on sõltumatu Restu silla sammastest. Raudbetoonist liigveelasu

eemaldamine järve põhjast paisutuse likvideerimise korral oleks rajatise massiivsuse tõttu

ebaproportsionaalne.

5.10. Kaebaja selgitab, et pinnaspais (muldkeha, mis on pealt kaetud teekattega) ja liigveelask

(vee regulaator) on erineva funktsiooniga rajatised, mis Restus ei puutu teineteisega üldse

kokku. Riigimaa peal paiknev paisu muldkeha (muldvalli) paksus on 5,8–6,2 m (võrdluseks, et

teekatte paksus on 20-30 cm) ning projekteerimistingimuste eesmärk on teekatte ja vajalikus

ulatuses muldvalli rekonstrueerimine, mitte eraldiseisva liigveelasu rekonstrueerimine. Tee-

ehitus, sh muldvalli rekonstrueerimine, peab võimaldama rasketranspordi kasutamise ja tagama

Restu vesiveski säilimise, et edaspidi saaks hoonet erinevate funktsioonidega kasutama hakata

(nt kruvikalapääsu paigutamine Restu vesiveski hoonesse). Olemasolev teekatte ja

Transpordiameti poolt lahendatud liikluskorraldus põhjustab hoone ja sillasammaste

kahjustamist rasketranspordi tõttu (vibratsioon).

5.11. Restu silla avas paikneb liigveelase – raudbetoonist ülevool sellel paiknevate

puitvarjadega, mis on ühendatud veetihedalt maakividest sillasammastega. Sealjuures on

liigveelasu ühendamine sillasammastega teostatud peamiselt sillakonstruktsioonide säilimise

eesmärgil ja selleks, et vältida veesurvet Restu silla sammastele. Liigveelask on järve ehitatud

veetaset reguleeriv takistus, mis võimaldab reguleerida veevoolu hulka silla alt läbi jõesängi.

Silla sammaste ja liigveelasu ühisnimetaja alla viia on sisuliselt vale. Samuti ei ole Restu silla

küljes ühtegi hüdrotehnilist rajatist. Liigveelase võtab vastu iseseisvalt paisutusest tekitatud

veesamba rõhu.

5.12. Kaebaja selgitab, et ka 1980ndatel ajal oli selge vahe teede ja silla omaniku (riik) ning

muude rajatiste omanike vahel. Restu liigveelaskme (vee regulaatori) rekonstrueerimine võis

toimuda ainult tingimustel, silla alla ja silla ette võib rajada uue liigveelaskme, kuid tingimusel,

et see tegevus ei puutu kuidagi kokku silla põhikonstruktsioonidega, rääkimata nende

kahjustamisest või kokku ehitamisest. Seetõttu rekonstrueeriti massiivse hüdrotehnilise rajatise

(raudbetoonist ülevoolu) orienteeruva mahuga 180–200 tonni, mille harjale paigaldatud iga

terasest varjapost võttis vastu varjadelt tuleva veesurve täiesti autonoomselt ja posti ülaosale

langes minimaalne surve. Restu silla ees 0,5 m on liigveelaskme teraskonstruktsioon ja 0,8 m

eespool paiknevad liigveelaskme otsapostid. Kogu see raudbetoonist metallkonstruktsioon ja

teraspostid moodustavad kokku raudbetoonist eriprofiilülevoolu (kuju ligilähedane

trapetsprofiilile), mis on ankurdatud betooni (betooni paksus seal 2,0 m) ja sealt edasi kaldega,

moodustades põrkepõranda kokku massiivrajatise, mille orienteeruv maht on 180–200 tonni.

Kogu liigveelaskme konstruktsioon on sillast 50 cm Restu paisjärve poole. Seetõttu ei saanud

liigveelaskme raudbetoonkonstruktsioon (v.a otsapostid) üldse kahjustada ka silla

amortiseerumisel ja avariiohtliku seisukorra tekkimisel.

5.13. Restu silla remondi ajal oli järvevesi ajutiselt alla lastud, ning siis oli vahetult tuvastatav,

et liigveelasu betoonpadi ulatus sissepoole ca 0,5 m (I kd tl 208). See oli vajalik, et

ülevoolutorust üle voolava vee, prahi, surnud taimede ja puutüvede mass kukuks liigveelaskme

varjadest eemale betoonkalde peale. Betoonpostament, millele toetub ülevoolutoru, on 0,8 m

liigveelaskmest ettepoole (I kd tl 209). Ehk siis kokkuvõtlikult ei saa liigveelasku pidada silla

(funktsionaalseks) osaks üksnes seetõttu, et nad asetsevad lähestikku.

5.14. Kaebaja leiab, et juhul, kui riigitee koosseisu kuuluv Restu sild on vastustaja hinnangul

halvas (avariilises) seisukorras, siis peab Transpordiamet astuma vajalikke samme üksnes silla

rekonstrueerimiseks, mitte asuma kahjustama kaebaja omandit ja hävitama töökorras

liigveelasku. Käesoleval ajal ei ole Transpordiamet esitanud põhjendusi, miks ei ole silla

rekonstrueerimise potentsiaalse lahendusena kaalutud võimalust uue silla rajamiseks ilma

liigveelasu hävitamiseta. Tegemist on üksteisest eraldatud rajatistega ning silda on võimalik

rajada osaliselt liigveelasu kohale ulatuvana selliselt, et Transpordiameti poolt soovitud tee

alased eesmärgid ning kaebaja liigveelasu säilimine on mõlemad teostatavad. Eeltoodut

kinnitab ka volitatud teedeinseneri Juhan Idnurme kiri (IV kd tl 11 ja selle pöördel).

Vaidlustatud korralduses ei ole põhjendatud seda, miks vastustaja ei väljastanud

projekteerimistingimusi sellisena, nagu Maanteeameti poolt läbi viidud menetluses ja AS Reng

2014. aasta silla projektis oli ette nähtud, st ilma liigveelasu likvideerimiseta. Kaebaja märgib,

et Maanteeameti 2014. aasta projektile oli lisatud Keskkonnaameti nõudmisel kalapääsu

lahendus (koostatud 2011. aastal). Varasematel aastatel on kõik osapooled (Maanteeamet,

Keskkonnaamet, maaomanikud, kohalik omavalitsus) olnud seisukohal, et Restu järv peab

säilima, mistõttu on Transpordiameti seisukoha muutumine kaebaja jaoks üllatuslik ja piisaval

määral põhjendamata.

5.15. Projekteerimistingimustes märgitud kõrvaltingimus (kolmanda isiku finantseerimise

korral võib muuta projekteerimistingimusi nii, et sillale oleks võimalik ette näha paisurajatis)

ei ole kaebaja hinnangul selline, mis võimaldaks sisuliselt muuta projekteerimistingimustega

kavandatud põhiprojekti ja ehitusloataotluse koostamist. Kaebaja selgitab, et on varasemalt vee

erikasutusloa menetluse raames esitanud mitmeid kavandeid (vt nt A. Tuvikene arvamus

kruvikalapääsu sobivuse kohta – I kd tl 70-72), mille alusel olnuks võimalik saada paisutusele

tegevusluba ning rajada kalapääsla, kuid vastustaja on ise jätnud vastavates menetlustes

kooskõlastused andmata. Peamine põhjus, miks KeA keeldus 22.06.2020 otsusega nr 1-

3/20/645 veeloa andmisest, oli Maanteeameti kooskõlastuse puudumine. Vastustaja on ise oma

tegevusega kaasa toonud paisutamiseks vajaliku veeloa puudumise ning selle põhjuse

kasutamine paisutuse likvideerimise õigusliku põhjendusena on pahatahtlik ning vastuolus hea

halduse tavaga. Kaebaja ei ole põhimõtteliselt keeldunud KeA nõuete täitmisest ja on teinud

läbivalt pingutusi, et paisutamine oleks õiguspärane, st väljastatud oleks luba paisutamise

jätkamiseks. Kaebaja selgitab, et Restu järve ja paisutamise olemasolu on vajalik selleks, et

kaitsta Natura 2000 alade elupaikasid ning liigveelasu jäädava lammutamisega kaasnevad

pöördumatud mõjud kaebaja kinnistute veerežiimile, varale ning looduskeskkonnale.

5.16. Kaebaja hinnangul on Maanteeameti 10.09.2020 otsuses toodud põhjendused, et

Maanteeameti ülesanne ja pädevus ei ole paisutusega seotud tegevused ja paisude opereerimine

( I kd tl 13-15p), vastuolus Maanteeameti varasema käitumisega. Kaebaja on varasemalt (2018.

aastal) esitanud Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) taotluse Restu paisul kalarände

tagamiseks (I kd tl 125), samas taotlusvoorus soovis eraldiseisvalt kalapääsu rajamiseks toetust

ka Maanteeamet, seega on vastustaja eelnevalt pidanud võimalikuks ressursside eraldamist

Restu silla ja paisu samaaegseks rekonstrueerimiseks. Samas ei ole Maanteeamet pikaajaliselt

hooldanud Restu silda ja teed vajalikul määral. Silla seisukord halvenes ja läbijooks silla

sambast toimus juba 2002. aastast alates (III kd tl 43). Samuti toimus vee filtratsioon läbi Restu

vesiveski seina. Kaebaja informeeris 2010. aastal Maanteeametit olukorrast, kuid teeomanik

vajalikke samme ei astunud. Alles 2020. aastal teostati silla avariiremont, mille raames

Maanteeamet parandas liigveelasu otsapostid. Kaebaja kordab, et Restu silla all olev liigveelask

(mis on eraldiseisev rajatis) on käesoleval ajal heas seisukorras ja ei vaja rekonstrueerimist,

seega ei saa kaebaja omandi piiramist või lammutamist põhjendada asjaoluga, et Maanteeamet

ei ole mingil põhjusel saanud täita oma kohustusi tee ja/või silla hooldamisel.

5.17. Kaebaja ei nõustus vastustaja arvamusega, et paisu liigveelask ja silla

kandekonstruktsioon on ühtne konstruktsioon. Vastustaja viide REIB OÜ mõõdistustele on

eksitav ning kaebaja esitas REIB OÜ-le päringu vastava väite kontrollimiseks. REIB OÜ

kinnitas 17.06.2021 vastuses nr 1116/2021 (IV kd tl 9), et REIB OÜ poolt tehtud töö ei ole

ekspertiis või projekt, mis saaks anda hinnanguid konstruktsioonidele. Üheski REIB OÜ töö

osas ei esine väidet, et liigveelasu ja silla konstruktsioonid on ühendatud.

5.18. Kaebaja rõhutab, et Restu silla küljes ei ole ühtegi hüdrotehnilist rajatist, sh paisu või

liigveelasku. Restu silla sammastega külgneb liigveelask, mis on hüdrotehniline rajatis ja

võimaldab reguleerida veetaset Restu paisjärves veemahuga ca 120 000 m3. Ei ole aru saadav,

mida mõeldakse paisukonstruktsioonide all, kaebaja hinnangul ei ole vastustaja terminoloogia

täpne ja asjakohane. Liigveelask ei toetu silla sammastele ja on eraldiseisev, sillast sõltumatu

rajatis, rekonstrueeritud 1984-86. Maakivist sillasambad on valminud 1924. Paisu muldkeha on

eraldiseisev ca 8000 m3 rajatis, sealjuures teemulde osa on ca 20-30 cm (250 m3). Paisu

muldkeha vanus on ligikaudu 700 aastat, kuid põhjalikum rekonstrueerimine toimus 1930ndatel

aastatel. Vastustaja poolt pole tehtud mingeid töid teemulde parandamiseks alates Eesti

taasiseseisvumisest. Kaebajale 1994. aastal tagastatud ja kaebajale kuuluv hüdrotehniline

kompleks koosneb paisrajatisest, liigveelasust, Restu paisjärvest ja Restu vesiveski hoonest,

mis on pärandkultuuriobjekt, koos selle juurde kuuluvate sissevoolukanalitega (sinna juurde

kuulub ka endise saeveski sissevoolukanal). Neid ei saa käsitleda ühisnimetaja „pais“ all, sest

tegemist on tervikväärtusega, mida tuleb kogumis arvestada. Teemulle ja paisumulle on

erinevad mõisted ja ehitised ning kuuluvad vastavalt erinevatele omanikele vastustajale (riigile)

ja kaebajale.

5.19. Vastustaja ebatäpne terminoloogia tekitab ka ebaselguse selle kohta, kas planeeritakse

likvideerida pais kui muldkeha (8000 m3, pikkus 150-170 m, rajatud ligikaudu 700 aastat tagasi)

või kaebajale kuuluvat hüdrotehnilist rajatist nimetusega liigveelask. Kaebaja hinnangul näitab

vastustaja terminoloogiline ebatäpsus muu hulgas seda, et vastustaja ei saa tegelikult aru sellest,

milliste rajatiste korrashoid on vastustaja kohustus ja milliseid peab korras hoidma kaebaja.

Vastustaja ei ole ligikaudu 20 aasta jooksul teinud teerajatiste (sh Restu sild ja sillasambad)

nõuetekohast hooldamist ning ei võtnud kuni 2017. aastani kasutusele mõistlike abinõusid

(rasketranspordi liikluse piiramine sillal), et tagada silla säilimine. Kaebaja hinnangul on

vastustaja ise aidanud oma tegevuste ja tegevusetusega kaasa sillakonstruktsioonide erosioonile

ja kahjustumisele – vastustaja on teehoolduse käigus talvel lükanud sõiduteelt lume liigveelasu

peale, mis takistas kevadiste suurvete ajal vee liikumist üle liigveelasu ja suunas järvevee

maakivist sillasammaste peale.

5.20. Kaebaja on varasemalt selgitanud, et asjaolu, et kaks eset paiknevad kõrvuti, ei tähenda,

et nad oleks ühendatud. Paisu liigveelasku on eraldiseisva esemena käsitlenud nii Tartu

Halduskohtu 12.04.2005 otsus nr 3-137/2003 (I kd tl 23-26p) kui ka ehitisregistri väljavõte (I

kd tl 27-28). Kaebaja selgitab, et paisu liigveelasu ja silla kandekonstruktsioonid asetsevad

tihedalt kõrvuti, kuid ei ole ühendatud. See sarnaneb olukorrale, kus hoone välisseina vastu on

täiendavalt rajatud tulemüür – tegemist on küll vahetult lähestikku asetsevate asjadega, kuid

need ei ole ühendatud selliselt, et põhimõtteliselt on välistatud nende eraldi rekonstrueerimine.

5.21. Volitatud hüdrotehnikainseneri Rein Kitsingu 03.08.2021 kirjalikus arvamuses (III kd tl

10) on selgitatud, et Restu pais koosneb pinnaspaisust ja betoonpaisust. Silda toetavateks

sammasteks on maakividest kaldasambad, mis paiknevad pinnaspaisu vahel, kuid ei ole Restu

paisu olemuslikud osad. Samuti on R. Kitsingu selgituses rõhutatud, et paisu ja sillasammaste

ühendus peab olema veetihe, et ei tekiks filtratsioonivoolu. Kaebaja selgitab taaskord, et isegi

veetiheduse tagamise korral on pais ja sillasambad siiski konstruktsiooniliselt eraldiseisvad

rajatised ning nende käsitlemine kui olemuslikult ühendatud konstruktsioonidena pole õige.

Võimalik on maakivist sillasammaste asendamine betoonist sillasammastega ja siis

paisukonstruktsioonidega veetiheda seisundi loomine ilma, et tegemist oleks ühe või ühise

konstruktsiooniga.

5.22. Kaebaja selgitab ka, et paisu liigveelask ja silla kandekonstruktsioonid on rajatud

erinevatel aegadel ja erinevatest materjalidest, mis mõjutab ka nende vastupidavust

ilmastikuoludele ja loodusjõududele. Silla kandekonstruktsioonid on maakivist ning rajatud

looduslikest materjalidest. Paisu liigveelask on rajatud betoonist ja raudkonstruktsioonidest.

Arvestades kahe erineva rajatise erinevaid materjale ja valmimise aegu, ei saa ebatavaliseks

pidada ka nende seisukorra erineva kiirusega halvenemist. Samas on vastustaja poolt

meelevaldne väita, et paisu liigveelask põhjustas silla kandekonstruktsioonide hävimise – Restu

järves olev vesi avaldab kaldaäärsetele rajatistele paratamatult survet. Vanad sillasambad ning

muldvall on kergemini erodeerivad materjalid, kuid nende hävimine on põhjustatud

loodusjõududest ja vastustaja poolt oskamatult teostatud talvisest teehooldusest, mitte paisu

liigveelasust. Sarnaselt olukorraga, kus vesi pääseb elamu välisseina ja tulemüüri vahele ning

põhjustab sellega hoone välisseina kahjustusi, on meelevaldne kahjustuste põhjuseks pidada

tulemüüri olemasolu kui sellist.

5.23. Projekteerimistingimuste mõju edasistele menetlustele

Kaebaja hinnangul võib pigem asuda seisukohale, et vastustaja poolt 2020. aastal korraldatud

Restu silla remont on lõpetamata ning vastustaja on sellega põhjustanud olulist kahju nii

kaebaja omandile kui keskkonnale. Nimelt on lõpetamata silla otsaposti ja tiibmüüri remont (dtl

864 II kd, tl 77 – vt joonisel numbriga 4 tähistatud madalam otsapost, numbritega 5 ja 6

täistatud puudulik tiibmüür), mille tõttu on Restu järve veetase juba praegu ajaloolisest

veetasemest madalamal ning sellega on kaasnenud tohutu rohttaimede kasv Restu järves ja

metsa elupaikade kahjustamine. Selline vastustaja enda tegevuste tulemustena tekitatud olukord

ei tohiks olla lähtekohaks Restu järve säilimisega seotud keskkonnamõju hindamise menetluses

ning õige oleks vastustaja poolt vajalike ehitustööde lõpetamine, senise olukorra taastamine

ning alles seejärel edasiste tegevuste planeerimise ja projekteerimisega alustamine. Kaebaja

rõhutab, et hetkel on Restu järve seisund just vastustaja tegevuse tõttu oluliselt kehvem kui

varemalt, ning kaebaja hinnangul ei saa välistada asjaolu, et selline vastustaja poolt põhjustatud

muudatus võib avaldada olulist mõju tulevases KMH menetluses, mille ainsaks

lahendusstsenaariumiks on määratud paisutuse likvideerimine.

5.24. Kaebaja ei nõustu ka vastustaja väitega, et uut silda ei ole võimalik rajada ilma

olemasoleva silla ja paisu liigveelasu konstruktsioonide likvideerimiseta. Professor Juhan

Idnurm on Tallinna Tehnikaülikooli professor ehituse ja arhitektuuri instituudis ning

teedeehituse ja geodeesia uurimisrühmas. Prof. J. Idnurm on 08.04.2021 andnud seisukoha, et

kindlasti on võimalik silda ehitada selliselt, et paisjärv säiliks ja sillaalust liigveelasku ei lõhuta,

kõige lihtsam oleks uue silla rajamise korral rajada uued raudbetoonist sambad vanade

asukohtadesse ja terastalad peale (IV kd tl 11 ja selle pöördel). Seega jääb arusaamatuks

vastustaja paljasõnaline väide, et vajalikke teetöid ja silla rekonstrueerimist ei ole võimalik

teostada ilma olemasolevat paisu liigveelasku ja silda täielikult lammutamata.

5.25.

Kaebaja

ei

nõustu

vastustaja

ja

kaasatud

haldusorganiga

ka

selles,

et

projekteerimistingimused on nõuetekohased ning võimaldavad kõik vajalikud asjaolud ja

kaalutlused välja selgitada keskkonnamõju hindamise menetluses. Kaebaja selgitab, et

praegusel kujul kehtestatud projekteerimistingimused näevad ette üksnes ühe alternatiivse

lahenduse ja selle mõjude hindamise – likvideerida paisu liigveelask ja sild ning rajada uus sild

ilma paisutuse või kalapääsuta. Transpordiameti vastuses viidatud võimalus kolmandatel

isikutel kalapääsu finantseerimiseks või rajamiseks on üksnes hüpoteetiline ning

projekteerimistingimustest ei nähtu, et Transpordiamet ise asuks keskkonnamõju hindamise

menetluses analüüsima keskkonnakaitselisi lahendusi ning nende teostusvõimalusi (kalapääsu

rajamine või jõe avamine koos jõesängi taastamisega). Seega on projekteerimistingimustega

seatud lähteülesanne, mille alusel keskkonnamõju hindamist läbi viima asutaks, juba väär.

Vastustaja poolt välja antud projekteerimisülesannetest nähtub, et edasises menetluses kuuluks

hindamisele üksnes uue silla rajamise projekteerimise asjaolud, mitte järve säilitamise või

kalapääsu rajamisega seotud asjaolud.

5.26. Kaebaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et käesoleval ajal on Restu järv

määratletud järvelise elupaigatüübina (3130) ja kehtivast määratlusest tuleb ka haldusakte

andes lähtuda. Asjaolu, et Keskkonnaamet on oma seisukohas viidanud tahtele liigitada mingil

ajal tulevikus järveline elupaik (3130 või 3150) ümber elupaigatüübiks jõed ja ojad (3260) ei

vasta kehtivale õiguslikule ja faktilisele olukorrale. Seega tuleb projekteerimistingimuste

andmisel lähtuda eeldusest, et olemasolev looduskeskkond ja järveline elupaigatüüp

säilitatakse. Käesoleval ajal on vastustaja eksinud kehtivate keskkonnaalaste nõudmiste vastu

sellega, et projekteerimistingimustega kavandatakse järvelise elukeskkonna hävitamist ja uue

jõelise elukeskkonna faktilist loomist.

5.27. Kaebaja selgitab täiendavalt, et Restu järve alla kuuluval maa-alal ei ole välja kujunenud

klassikalist jõepõhja. Tegemist on lammialaga ning jõesäng muutub vastavalt voolule.

Nimetatud asjaolu kinnitab ka 26.06.2020 ehitustööde ajal tehtud foto (III kd tl 13p): Fotol on

selgelt nähtav, kuidas jõesäng hargneb. Kaebaja selgitab juurde, et jõesängis ei ole kärestikulist

ala. Restu järve ümbritsev ökosüsteem on kujunenud vastava niiskusrežiimi järgi ning

tõenäoliselt kaasneks niiskusrežiimi olulise muutumisega kaasa ka pöördumatuid tagajärgi

looduskeskkonnale. Järve ümbritsevad lamminiidud häviksid kuivendamise tulemusena,

samuti võib ümbritseva ala järsk kuivendamine kaasa tuua ka puude kuivamise ja hävimise.

Kaebaja märgib, et kui 2013. aastal rajati Restu järve lähedale karjäär, siis sellise tegevusega

kaasnes ka niiskusrežiimi muutumine ja ümberkaudsete puude osaline kuivamine.

5.28. Kaebaja on varasemalt esitanud Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia

professori Hardi Tulluse arvamuse niiskusrežiimi muutuste mõjutuste kohta. Järve ökoloogilist

seisundit võib mõjutada ka juba 20 cm suurune veetaseme erinevus (I kd, tl 53) Eesti

Maaülikooli limnoloogiakeskuse professori Ingmar Otti juuni 2014 arvamus; I kd tl 54-68p, I.

Otti 2013. a ökohinnang). Restu järve varasemat head ökoloogilist seisundit kinnitab ka Tartu

Ülikooli ihtüloogi ja Eesti Maaülikooli teaduri Teet Krause 2013. aastal teostatud kalastiku

liigirikkuse ja biomassi katsepüük (I kd tl 69 ja selle pöördel). Kaebaja hinnangul puudub alus

seada kahtluse alla tunnustatud teadlaste ja asjatundjate hinnanguid Restu jõele, sh hinnanguid,

mis näitavad ära, et niiskusrežiimi muutumine ka vähesel määral seab oluliselt ohtu järve ja

selle ümbruse looduskeskkonna. Käesoleval juhul on projekteerimistingimustega ette nähtud

ainsa lahendusena paisutuse likvideerimine ning Restu järve ärakaotamine.

5.29. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja hinnangul nii Transpordiameti kui Keskkonnaameti

seisukohtade lõppjäreldus (hiljem keskkonnamõju hindamise raames lahendatakse kõik

küsimused) põhjendamatu, sest sisend projekti koostamisele ning keskkonnamõju hindamisele

tuleb projekteerimistingimustest, kuid projekteerimistingimused näevad ette üksnes

olemasoleva silla ja liigveelasu lammutamise ning järve likvideerimise. Vastustaja ei ole

projekteerimistingimustega ette näinud lahendust, mis säilitaks kaebaja omandi (liigveelasu) ja

näeks ette üksnes silla rekonstrueerimise.

5.30. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3595,20 + 1288,56

so 4883,76 kokku eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale (IV kd tl 32-41p ja tl 47-49p).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vastustaja rõhutab, et on väljastanud vaidlusalused projekteerimistingimused

õiguspäraselt. Vastustaja on projekteerimistingimuste andmise korralduse väljastanud kohast

haldusmenetlust järgides. See tähendab praegusel juhul eelkõige, et vastustaja on kaasanud

kõiki puudutatud isikuid ja kaalutletult otsustanud kõikide asjas puudutavate asjaolude üle.

Sellega kinnitab vastustaja, et on teinud nimetatud otsused kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2, mille

kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi

ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Seda asjaolu kinnitab ka vastustaja korralduse „Projekteerimistingimuste andmine riigitee

23136 Pringi–Restu km 9,159 asuva Restu silla ehitamise põhiprojekti koostamiseks“ lisa (I kd

tl 13-15p). Kõnealusest lisast on näha, et projekteerimistingimused on edastatud

kooskõlastamiseks Keskkonnaametile (KeA), kes on andnud omapoolsed pädeva asutuse

nõuded projekteerimistingimuste kooskõlastamiseks (I kd tl 13). Vastustaja, arvestades KeA

kõigi esitatud nõuetega, otsustas täiendada nende pinnalt projekteerimistingimusi järgnevalt:

„1. Viia läbi keskkonnamõjude hindamine (KMH) KeHJS § 261 alusel.

1.1. Koostada projektiga kavandatavate tegevuste osas keskkonnamõju hinnang, lähtudes

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätetest.

1.2. Keskkonnamõjuhinnang koostada projekteerimise faasis, mis võimaldab hinnata kõiki

projektiga kaasnevad asjakohased mõjud, kuid mitte enne, kui on selgunud tee ja teerajatiste

täpne asukoht.

2. Projekteerida Väikese Emajõe voolusäng läbi sillaava selliste parameetritega, mis tagab

kalade läbipääsu jõe ülemjooksule. Vajalik on kaasata ihtüoloog, kes kirjeldab tööde

võimalikud mõjud Väikesele Emajõele ja selle elustikule-kalastikule (sh kaitsealused liigid ja

lõhelised), sh lõheliste kudemis- ja elupaikadele. Teha kindlaks võimalikud leevendusmeetmed

tööde teostamise perioodiks ning analüüs, kas taastavasse jõepõhja on võimalik kasutada/luua

lõheliste kudemisala.

3. Määrata sillaava madalama punkti absoluutne kõrgus ning mõõdistada Restu paisjärve

põhjakõrgused ja koostada paisjärve alale korrastusprojekt.“

Sama lisast nähtub, et projekteerimistingimuste eelnõu on esitatud samuti Otepää

Vallavalitsusele, mille osas esitas Otepää Vallavalitsus arvamusena, et ei pea võimalikuks

ehitusprojekti menetluse käigus võtta vastu otsust paisjärve likvideerimise kohta. Samuti lisas,

et paisjärve likvideerimine muudaks piirkonna veerežiimi ja võib põhjustada piirkonna elanike

kaevude tühjenemise, paludes projektis ette näha ka uue regulaatori ehitamine.

Vastustaja kaalus Otepää Vallavalitsuse arvamuse osas järgnevaid asjaolusid:

„1. Riigiteel nr 23136 Pringi–Restu km 9,159 asuv Restu sild nr 1008 on halvas seisukorras.

Väike-Emajõele on rajatud veeloata pais, millest tingituna tungis Restu paisjärve surveline vesi

läbi silla kandekonstruktsiooniks olevate sammaste ja on toonud kaasa sammaste olulise

lagunemise. Eelnimetatud asjaolu kujutab endast reaalset ohtu silla kontrollimatuks

lagunemiseks. Sillale on paigaldatud liiklusmärgid koormuspiiranguga. Sellest tulenevalt on

muudetud sillal asuvat liiklusskeemi. Sillale on tellitud seisukorra audit, mis kinnitab silla

halba olukorda ja tehtud avariiremont autoliikluse säilitamiseks sillal.

2. Keskkonnaamet on 22.06.2020 otsusega nr 1-3/20/645 keeldunud veeloa andmisest Restu

silla asukohas.

3. Paisutamisega seotud tegevused ei ole põhimääruse kohaselt Maanteeameti ülesanneteks,

mistõttu puudub Maanteeametil sellekohane kompetents ning eelarvelised vahendid paisudega

opereerimiseks.

4. Maanteeameti, Keskkonnaameti ja Restu vesiveski kinnisasjade omaniku vahelised

kirjavahetused on toimud alates 2010 aastast ja 10 aasta jooksul ei ole suudetud

konstruktsiooni seisukorra parendamist, omandi üleandmist ja kalade veeseadusele vastavat

läbipääsu paisutuse säilitamise läbi tagada. Samuti ei ole nõuetekohase paisutamisega seotud

tegevusi nõus finantseerima Otepää Vallavalitsus.

5. Projekteerimistingimustega nähakse ette kõrvaltingimus, mille kohaselt on huvitatud isikul

võimalik paisurajatis ümber paigutada enda kulul või juhul kui huvitatud isik on nõus

nõuetekohase paisu ja kalapääsu projekteerimise ja ehitamise kulud kandma ning mille

kohaselt on võimalik projekteerimistingimusi vastavalt muuta.

6. Sõltumata sellest, millise projektlahenduse Maanteeamet tellib, ei teki otsest keskkonnamõju

(paisjärve allalaskmine) enne kui antakse projektile ehitusluba. Ehitusloa andmise ajaks on

võimalik keskkonnamõju hinnata ning välja töötada meetmed mõjude leevendamiseks.

Keskkonnamõju hindamise menetlus on avalik menetlus, mille käigus viiakse läbi avalikud

arutelud, kus kaasatakse ka huvitatud isikud ja osapooled ning kohalik kogukond.“

6.2. Arvestades eelnevat, otsustas vastustaja projekteerimise käigus teostada keskkonnamõjude

hindamise ja uurida piirkonna veerežiimi. Vajadusel arvestada kohalike kaevude seisukorraga

ja rakendada täiendavaid meetmeid. Samuti kinnitas ta, et kaasab Otepää Vallavalitsuse

ehitusloa menetlusse. Lisaks täiendas projekteerimistingimusi kõrvatingimusega, mille

kohaselt projekteerimistingimusi muudetakse, kui projekteerimise käigus tekib huvitatud

osapool kes soovib finantseerida kalapääsu ja paisu projekteerimist ning ehitamist.

6.3. Ühtlasi märgib vastustaja, et ei ole vaidlust, et projekteerimistingimuste eelnõu menetlusse

kaasati ka kaebaja ning kaebaja esitas oma arvamuse (I kd tl 14 ja selle pöördel).

6.4. Sellest lähtuvalt kaalutles vastustaja järgnevaid asjaolusid:

„1. Restu silla küljes on hüdrotehniline rajatis, mis koosneb paisukonstruktsioonidest, paisu- ja

teemuldest, veeväljavoolust ja voolurahustist (edaspidi koos nimetatud pais). Sild ja

paisurajatis toetuvad sammastele. Teemulle ja paisumulle on praegusel juhul sama

konstruktsioon.

2. Sild loetakse tee osaks ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 1 kohaselt. EhS § 92 lg 6 kohaselt

riigitee on riigile kuuluv tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab Maanteeamet, EhS § 97 lg

1 kohaselt teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised tuleb hoida korras viisil, et need vastaksid

nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks. EhS § 8 kohaselt ehitis,

ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu;

ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus on ohutu, kui see

ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale.

3. Vee paisutamine kahjustab silla sammaste olukorda. Olemasolev hüdrotehniline rajatis, sild

ja paistus on halvas olukorras. Sillale on teostatud avariiremont, mis vähendas silla kokku

kukkumise ohtu, kuid silla seisukord on jätkuvalt halb ja ei vasta tee seisundinõuetele.

4. Majandus- ja taristuministri 16.10.2018 määruse nr 55 „Maanteeameti põhimääruse“ § 7

punkti 1 kohaselt on Maanteeameti põhiülesanneteks mh tingimuste loomine ohutuks,

säästlikuks ja toimivaks liiklemiseks riigiteedel ning inimeste ja sõidukite liikuvuse

kavandamine.

5. Olemasolev rajatis on täielikult sihtotstarbelisel transpordimaa katastriüksusel. Vastavalt

maakatastriseaduse § 181 lg-le 5 on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa

koos ohutuse tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi

teenindava maaga.

6. Sõltumata sellest, kellele kuuluvad paisu rajatised, on Maanteeameti pädevuses anda

projekteerimistingimusi riigiteel asuva silla ümberehitamiseks.

7. Restu paisjärve likvideerimisega mõjutatavad alad on võimalik määrata keskkonnamõju

hindamisega. Otepää looduspargis asuva Natura 2000 ala valitseja on Keskkonnaamet kellel

on õigus määrata säilitamise või likvideerimise tingimusi lähtuvalt looduslikust kooslusest.

8. Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala kaitsekorralduskava 2017-2026

peatüki 2.2.1.4 „Jõed ja ojad“ kohaselt tuli tagada kaladele läbipääs Restu paisul nii üles- kui

ka allavoolu 2013. aasta 1. jaanuariks. Seda pole siiani tehtud. Kaitsekorralduskavas on

öeldud, et üheks võimaluseks on paisu likvideerimine ja järve allalaskmine.

9. Väike-Emajõele on rajatud veeloata pais, millest tingituna tungis Restu paisjärve surveline

vesi läbi silla kandekonstruktsiooniks olevate sammaste ja on toonud kaasa sammaste olulise

lagunemise. Eelnimetatud asjaolu kujutab endast reaalset ohtu silla kontrollimatuks

lagunemiseks. Sillale on paigaldatud liiklusmärgid koormuspiiranguga. Sellest tulenevalt on

muudetud sillal asuvat liiklusskeemi. Sillale on tellitud seisukorra audit, mis kinnitab silla

halba olukorda ja tehtud avariiremont autoliikluse säilitamiseks sillal.

10. Keskkonnaamet on 22.06.2020 otsusega nr 1-3/20/645 keeldunud veeloa andmisest Restu

silla asukohas.

11. Veeseaduse § 175 lg 4 kohaselt kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga

nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja

paisutuse likvideerima.

12. Paisutamisega seotud tegevused ei ole põhimääruse kohaselt Maanteeameti ülesanneteks,

mistõttu puudub Maanteeametil sellekohane kompetents ning eelarvelised vahendid paisudega

opereerimiseks.

13. Maanteeameti, Keskkonnaameti ja Restu vesiveski kinnisasjade omaniku vahelised

kirjavahetused on toimud alates 2010 aastast ja 10 aasta jooksul ei ole suudetud

konstruktsiooni seisukorra parendamist, omandi üleandmist ja kalade veeseadusele vastavat

läbipääsu paisutuse säilitamise läbi tagada.

14. Muinsuskaitseamet on 16.01.2020 kirjaga nr 5.1-17.6/31-1 andnud seisukoha, et Restu silla

vesiveski ei ole riikliku kaitse all ja Restu silla vahetus läheduses puuduvad kultuurimälestised

ja nende kaitsevööndid.

15. Restu paisu puhul ei tulene selle talumise kohustust Restu vesiveski kinnisasjade omanikuga

sõlmitud lepingust, seega saab talumiskohustus eksisteerida vaid juhul, kui Resti paisu osas

kehtiks seadusest tulenev talumiskohustus. Võõral maal asuvate tehnovõrkude ja -rajatiste

õiguslik staatus on reguleeritud asjaõigusseaduse rakendamise seaduses (AÕSRS). AÕSRS §

152 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -

rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist. Sellise talumiskohtuse eelduseks on

asjaolu, et Restu paisurajatiste näol oleks tegemist tehnovõrgu- või rajatisega ning et nimetatud

rajatist oleks võimalik eesmärgipäraselt kasutada.

16. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et rajatise lugemisel tehnorajatiseks omab tähtsust ka

selle reaalne kasutamine (RKTK 3-2-1-67-02 p 8, RKHK 3-3-1-71-03 p 19, RKTK 3-2-1-43-06

p 15). Riigikohus on mh rõhutanud, et rajatise saab lugeda tehnorajatiseks ja tunnustada selle

talumise kohustust üksnes juhul, kui tehnorajatise talumiskohustuse olemasoluga kaasneb muus

osas nii faktiline kui õiguslik võimalus tehnorajatist kasutada.

17. Tulenevalt Keskkonnaameti 22.06.2020 otsusest nr 1-3/20/645 esineb Restu vesiveski

kinnisasjade omanikul õiguslik takistus paisurajatise kasutamiseks, mis välistab paisurajatise

talumiskohustuse.

18. AÕSRS § 152 lg 3 kohaselt viidatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud talumiskohustuse

puudumisel on kinnisasja omanikul õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise kõrvaldamist temale

kuuluvalt kinnisasjalt asjaõigusseaduse §-s 89 sätestatud korras või kokku leppida tehnovõrgu

või -rajatise ümberpaigutamises kinnisasjal tehnovõrgu või -rajatise omaniku kulul.

19. Projekteerimistingimustega nähakse ette kõrvaltingimus, mille kohaselt on huvitatud isikul

võimalik paisurajatis ümber paigutada enda kulul või juhul kui huvitatud isik on nõus

nõuetekohase paisu ja kalapääsu projekteerimise ja ehitamise kulud kandma ning mille

kohaselt on võimalik projekteerimistingimusi vastavalt muuta

20. Maanteeamet on arvesse võtnud ühelt poolt asjaolu, et tuleb tagada liiklusohutus ja

liiklejate ohutus, ning teiselt poolt näinud projekteerimistingimuste kõrvaltingimusena ette

võimaluse, et Restu vesiveski kinnisasjade omanikul on võimalik paisu ja kalapääsu rajamine

eeldusel, et ta katab sellega seotud kulud. Riigil ei ole õiguslikku alust finantseerida isiku

huvides toimuvat tegevust ega isiku eest paisurajatiste nõuetekohaseks muutmist.

21. Sõltumata sellest, millise projektlahenduse Maanteeamet tellib, ei teki otsest

keskkonnamõju (paisjärve allalaskmine) enne kui antakse projektile ehitusluba. Ehitusloa

andmise ajaks on võimalik keskkonnamõju hinnata ning välja töötada meetmed mõjude

leevendamiseks. Keskkonnamõju hindamise menetlus on avalik menetlus, mille käigus viiakse

läbi avalikud arutelud, kus kaasatakse ka huvitatud isikud ja osapooled ning kohalik

kogukond.“

6.5. Võttes arvesse eelnevat, otsustas vastustaja projekteerimise käigus teostada

keskkonnamõjude hindamise ja uurida piirkonna veerežiimi. Samuti vajadusel arvestada

kohalike kaevude seisukorraga ja rakendada täiendavaid meetmeid. Ühtlasi lisada

projekteerimistingimustele

kõrvaltingimus,

mille

kohaselt

projekteerimistingimusi

muudetakse, kui projekteerimise käigus tekib huvitatud osapool kes soovib finantseerida

kalapääsu ja paisu projekteerimist ning ehitamist.

6.6. Eelnevale tuginedes leiab vastustaja, et projekteerimistingimuste menetlusega ei ole

rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajale on projekteerimistingimustes antud jätkuvalt

võimalus, et juhul kui projekteerimise käigus tekib huvitatud osapool, kes näitab üles huvi

finantseerida

kalapääsu

ja

paisu

projekteerimist

ja

ehitamist,

on

võimalik

projekteerimistingimusi muuta nii, et oleks võimalik lisaks sillale ette näha paisurajatis.

Järelikult on kaebajale tagatud projekteerimistingimustega endiselt võimalus kalapääsu ja paisu

projekteerimiseks, kui kaebaja soovib paisutamisega jätkata.

6.7. Haldusorganina on vastustaja teadlik haldusaktide suhtes kohalduvatele haldusmenetluse

põhimõtetest, milleks on uurimine (HMS § 6), ärakuulamine (HMS § 40) ja põhjendamine

(HMS § 56). Vastustaja selgitab, et uurimispõhimõtte järgimine peab haldusorganil

võimaldama välja selgitada kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis omavad tähendust

kaalutlusotsuse tegemisel. Ärakuulamispõhimõtte järgimine peab haldusorganil võimaldama

välja selgitada haldusakti adressaadi seisukoha tema õigusi puudutavas küsimuses.

Põhjendamiskohustuse järgmine tähendab, et haldusorgan on oma otsust selgitanud, sealhulgas

selgitanud, mis ulatuses arvestab haldusakti adressaadi seisukohaga ning kui ei arvesta, siis

miks ei arvesta.

6.8. Eelnevast lähtuvalt on vastustaja seisukohal, et on järginud nimetatuid põhimõtteid

kõnesolevate otsuste langetamisel, s.t kaalunud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Lisaks

kirjavahetustele kinnitavad seda ka läbi aastate toimunud arvukad vestlused kaebajaga – seda

nii telefonitsi, kui kohtumised. Seega kordab vastustaja üle, et on hinnanud nii kaebaja

võimalikku subjektiivsete õiguste riivet, kui käesolevas asjas kaalukat avalikku huvi.

6.9.

Samuti

on

vastustaja

piisava

põhjalikkusega

kaebaja

poolt

vaidlustatud

projekteerimistingimuste korraldust motiveerinud HMS § 56 kohaselt, mille lg-d 1-3 sätestavad

koosmõjus, et kirjalik haldusakt, mis on antud kaalutlusõiguse alusel, peab olema põhjendatud

ja sisaldama kaalutlusi, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusaktis peab

sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Seega on eeltoodust tulenevalt ilmne,

et vastustaja on hinnanud kõikide huvigruppide nõudeid ja arvamusi nõutava põhjalikkusega

ning sedavõrd ei ole ületanud diskretsiooni piire ega neid ka kuritarvitanud.

6.10. Eelnevat kokku võttes ja seaduse sätteid koosmõjus tõlgendades, on vastustaja seisukohal,

et vastustaja antud projekteerimistingimused on õiguspärased. Seetõttu on kaebaja etteheited

õigusvastaste projekteerimistingimuste väljaandmise osas põhistamata ja alusetud. Vastustaja

kordab, et projekteerimistingimused on välja antud õiguspäraselt ja kooskõlas kehtiva õigusega.

6.11. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada olulist asjaolu, et asjas kaebusega esitatud nõudeid

tuleb pidada ilmselgelt perspektiivituks, seda eelkõige põhjustel, et kaebaja rikub vastustaja

omandiõigust. Asjaolu, et paisurajatise aluse kinnisasja omaniku ülesandeid täidab vastustaja

ja paisurajatis ei ole õiguspäraselt kasutatav ning vastavalt veeseaduse § 175 lg-le 4 peab paisu

omanik või selle valdaja paisutuse likvideerima, kui paisul puudub veeluba. Seetõttu on ilmne,

et kaebaja paisutamine on ebaseaduslik tegevus, millega kaebaja rikub riigi omandiõigust, mh

kitsendades riigil oma kinnisasja vallata ja kasutada. Seejuures tuleb arvestada, et Restu silla

rekonstrueerimine on olulise avaliku huviga, arvestades silla (kehva) seisukorda ja selle

avalikku kasutamist.

6.12 Vastustaja peab vajalikuks rõhutada asjaolu, et vastustajal puudub kohustus vastavas osas

projekti ise finantseerida. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et vastustajal tuleb rajada uus

liigveelask (vee regulaator) enda kulul, kuna vastustaja likvideerib olemasoleva heas

seisukorras oleva liigveelasu (vee regulaatori). Vastustaja ei pea kandma eraisikule kuuluva

paisu projekteerimise ja hiljem ka ümberehitamise/uue ehitamise kulusid, seda enam olukorras,

kus paisutamiseks puudub õiguslik alus – vee-erikasutusluba. Kõigele lisaks on vastustaja

hetkel olemasoleva paisurajatise talumiskohustuse seadnud kahtluse alla, mistõttu on esitanud

kaebajale nõude talle kuuluva rajatise riigi maalt eemaldamiseks. Vastustaja rõhutab

täiendavalt, et vastustaja ei likvideeri olemasolevat kaebajale kuuluvat rajatist, vaid kaebajal

endal tuleb see likvideerida. Kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda, et vastustaja rajaks rajatise,

mida tal hetkel ei ole ehk nõuetekohase paisu koos kalapääsuga.

6.13. Kokkuvõtlikult on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et käesolevas asjas esitatud kaebust

tuleb pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuivõrd kaebaja rikub vastustaja omandiõigust ja silla

rekonstrueerimiseks esineb kaalukas avalik huvi.

6.14. Kaebaja kaebuse üks keskne väide on, et paisu liigveelask on eraldiseisev konstruktsioon

silla kandekonstruktsioonist.

6.15. Vastustaja eelmises punktis toodud kaebaja väitega ei nõustu. Vastustaja on seisukohal,

et paisu liigveelask ja silla kandekonstruktsioon on ühtne konstruktsioon. Seda kinnitab

muuhulgas geodeesia ettevõtte REIB OÜ poolt teostatud geodeetiliste tööde mõõdistused (vt

vastuse lisa nr 1), milles nähtub, et liigveelasu ja silla konstruktsioonid on ühendatud. Sama

kinnitab ka vastustaja poolt tellitud 20.07.2020 Restu silla audit (III kd tl 10-33p), mis on

tellitud vastustajast sõltumatute ja erapooletute pädevate ekspertide poolt. Auditi p-s 5.2 on

eksperdid leidnud samuti, et liigveelask ja sild on ühises konstruktsioonis sedastades järgnevalt:

„Käesolevas auditis on põhjalikumalt hinnatud silla ja tugimüüride konstruktsioone, kuid tuleb

arvestada, et teega on seotud ka Maanteeametile mitte kuuluvad konstruktsioonid (tee all

paiknevad veelaskmed, silla all paiknev betoonist eriprofiilülevool koos sellele järgneva

põrkepõrandaga), mis mõjutavad riigitee kasutamist. Ühe rajatise lagunemine/eemaldamine

põhjustab ka teise lagunemise või kasutamiskõlbmatuks muutumise, näiteks:

• teed piirava tugimüüri/veskihoone seina lagunemise/eemaldamise korral toimub tee

varisemine ja tee alale liikluseks mittesobiva nõlva kujunemine;

• sillasamba lagunemisega kaasneb pinnaspaisuna toimiva tee mulde lagunemine ning vee

paisutamine ei ole võimalik;

• tee all oleva veelaskme lagunemisega kaasneb ka tee kasutamiskõlbmatuks muutumine;

• pinnaspaisuna toimiva tee mulde stabiilsusest ja veepidavusest sõltub nii tee kasutatavus

liikluseks kui vee paisutamise võimalikkus;

• veeloa jätkuva puudumise korral tuleb paisutuse likvideerimiseks silla avas asuvad

eriprofiilülevool ja põrkepõrand eemaldada ning sellega kaasneb vältimatu vajadus silla

sambad ümber ehitada.“

6.16. Vastustaja kordab, et vastustajal ei ole võimalik uut silda rajada ilma vana silla

likvideerimiseta – see tähendab, et silla ehitamiseks tuleb ka vana sillaga ühtses

konstruktsioonis olev liigveelask likvideerida.

Samuti kordab vastustaja, et lisaks on kaebaja liigveelasu säilimine sõltuvuses kalade läbipääsu

tagamise nõude täitmisest (III kd tl 34-64p), mida ei ole kaebaja tänaseni täitnud ja mis on kogu

loamenetluses ning maale servituudi seadmiseks olnud eelduseks, mis peab olema igal juhul

täidetud.

6.17. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt viidatud 2014. a eelprojektis ei oldud arvestatud KeA

nõuetega, milles oleks tagatud kaladele läbipääs. 26.03.2018 vastustaja kirjas kaebajale (III kd

tl 36-62p) on vastustaja varasemalt selgitanud, et „/…/ Maanteeamet ei saa teostada Restu silla

ümberehitust vastavalt varasemalt koostatud eelprojektile (EA Reng töö nr 1090) Restu silla

rekonstrueerimine, sest see läheb vastuollu veeseaduse § 17 lõikega 4 sätestatud

keskkonnakaitseliste tingimustega, mis on Keskkonnaministeeriumi poolt seatud (Väike-

Emajõe määratud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu)“.

6.18. Vastustaja seisukohal on meelevaldne ja lausa pahatahtlik väita kaebaja poolt, et veeloa

väljastamise võimatuse põhjustas vastustaja, kuivõrd nii loamenetluse venimine ja vastava loa

mitteväljastamine on kaebaja enda tegevuse ning sh tegevusetuse tulem. Kaebaja ei ole rajanud

nõutud kalade läbipääsu, s.t pole suutnud koostada nõuetekohaselt kalade läbipääsu eelprojekti

ja seega pole esitanud ka vajalikku põhiprojekti (III kd tl 34-35p). Seega on alusetu väide, et

vastustaja tegevus on kaasa toonud paisutamiseks vajaliku veeloa puudumise.

6.21. Vastustaja palub siinkohal kohtul tutvuda ka KeA antud korraldusega, millega keelduti

keskkonnaloa andmisest kaebajale (III kd tl 65-79), milles on loa andmisest keeldumise

kaalutlused väga selgelt välja toodud. Samuti on nimetatud korralduses põhjalikult ja

kronoloogiliselt läbi aastate välja toodud kaebajaga seotud olulised asjaolud selleks. Muuhulgas

nähtub korraldusest selgelt, et kaebajat on korduvalt teavitatud taotluses esinevatest puudustest,

sealhulgas on kaebaja taotluse sisu muutnud ajavältel, kaebajale on korduvalt antud tähtaja

pikendusi ja ka korduvalt jätkatud menetlust, kui kaebaja ei ole suutnud esitada tähtaegselt

vajaminevaid lisaandmeid jms. Seega on ilmne, et kaebajale on korduvalt vastu tuldud ning

põhjalikult selgitatud, et milliseid andmeid on tarvis loa edukaks taotlemiseks.

6.22. Seoses kaebaja väitega, et vastustaja on taotlenud KIKi eraldiseisvalt toetust Restu paisul

kalapääsu rajamiseks, peab vastustaja asjakohaseks selgitada, et vastustaja taotles KIKist

toetust projekti taotlusele „Restu paisu-kalarände tagamine“ eesmärgiga pais alla lasta, mis

tagaks seeläbi kaladele läbipääsu silla alt.

6.23. Seoses kaebaja väidetega, et kaebaja omandi piiramist või lammutamist ei saa põhjendada

asjaoluga, et Maanteeamet ei ole mingil põhjusel saanud täita oma kohustusi tee ja/või silla

hooldamisel, leiab vastustaja, et siinkohal on kaebaja asunud ise oma varasemate

seisukohtadega vastuollu, kuna kaebuse keskne väide on, et liigveelask on eraldiseisev ja silla

konstruktsioonist 50 cm eemal asetsev konstruktsioon. Vastustaja rõhutab, et oli 2020. a

sunnitud kaebajale kuuluvat liigveelasku remontima tulenevalt selle ühtsest konstruktsioonist

silla kandekonstruktsiooniga ja liigveelasu halvast seisukorrast, kuivõrd see kahjustas

sillasambaid (I kd tl 97). Vastustaja teavitas nimetatud olukorrast ka KeA-d ja samuti edastas

KeA-le saadetud kirja 07.10.2013 kuupäeval ka kaebajale (I kd tl 96-102), milles nentis, et

paisu regulaatori varjade Restu poolsest äärest on tekkinud veealune uhtumine, mis nõrgestab

silla kandeseinu (seinast on lahtimurdunud suured kivid) ja on sellega seadnud silla

kokkukukkumise ohtu. Vastustaja peab vajalikuks täpsustada, et silla kandeseinadele taolist

kahjustavat olukorda ei oleks tekkinud, kui paisu varjasid ees ei oleks. See on omavahel

põhjuslikus seoses, kuivõrd on kaebaja tegevuse (paisutamise) tulemusel vesi läbi silla

kandeseinade (kandekonstruktsioon) tunginud. Sama kinnitab ka 2020. a auditi (III kd tl 10-

33p) p 3.3.1, et sillale ja tee muldkehale mõjuvad koormused sõltuvad Väike-Emajõe

paisutamisega Restu paisjärves hoitavast veetasemest. Veekogu paisutamine on tegevus,

millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega vooluveekogu looduslikku veetaset

rohkem kui 0,3 m.

6.24. Lähtuvalt eelnevast ja korrates eeltoodut, on vastustaja seisukohal, et pais ei ole

tehnorajatis, millel eksisteerib talumiskohustus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 152 lg 1 järgselt. Vastustaja rõhutab veelkordselt, et täidab omaniku ülesandeid

Restu silla ja selle aluse kinnisasja osas. Kaebajal on kohustus paisurajatis likvideerida, mistõttu

puudub tal igasugune õigus nõuda kinnisasja omanikult selle talumist.

6.25. Seega - võttes arvesse eeltoodu ja lähtudes asjaolust, et projekteerimistingimuste

korralduse andmisega ei ole rikutud kaebaja subjektiivseid õiguseid kaebaja omandi osas, on

vastustaja seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja nendib, et rikkuda ei saa

õigusi, mida kaebajal ei ole ning kaebust ei saa esitada olukorras, kus sellega väidetavalt rikutud

õigust kuidagi kaitsta ei saa.

6.26. Täiendavalt on kaebaja väitnud varasemalt, et vastustaja ei ole ligikaudu 20 aasta jooksul

teinud teerajatiste (sh Restu sild ja sillasambad) nõuetekohast hooldamist. Vastustaja lisab, et

silde hooldamine (sh Restu silla) teostatakse teehoolde raames järgides majandus- ja

taristuministri 14.07.2015 kehtestatud määruses nr 92 „Tee seisundinõuded“ sätestatud

nõudeid, mis ühtlasi sedastavad seisundinõuded sildadele.

Lisaks on kaebaja väitnud, et vastustaja ei ole võtnud kuni 2017. aastani kasutusele mõistlikke

abinõusid (rasketranspordi liikluse piiramine sillal), et tagada silla säilimine. Vastustaja

rõhutab, et liikluse piiramine toimub tee seisukorrast lähtuvalt ja see tuvastatakse teelhoolde

teostamise käigus.

KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT

7. Keskkonnaameti selgitused kaebusele Keskkonnaameti pädevust puudutavates küsimustes.

7.1. Vastavalt ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 31 lg 4 p 1 esitas vastustaja Keskkonnaametile,

kui asutusele, kelle pädevus on seotud projekteerimistingimuste esemega, kooskõlastamiseks

projekteerimistingimuste eelnõu (III kd tl 90-95).

Looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 7 kohaselt kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava

looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta

anda projekteerimistingimusi. Arvestades asjaolu, et projekteeritav Restu sild kaitstavatel

loodusobjektidel ei asu, esitas Keskkonnaamet 29.01.2020 kirjaga nr 6-2/20/663-2

projekteerimistingimuste eelnõule arvamuse (edaspidi 29.01.2020 kiri, III kd tl 96-97p).

Keskkonnaamet märkis 29.01.2020 kirjas, et projekteerimisel on oluline lähtuda alljärgnevast:

1) Määrata sillaava madalama punkti absoluutne kõrgus ning mõõdistada Restu paisjärve

põhjakõrgused ja koostada paisjärve alale korrastusprojekt. 2)

Projekteerida

Väikese

Emajõe voolusäng läbi sillaava selliste parameetritega, mis tagab kalade läbipääsu jõe

ülemjooksule. Vajalik on kaasata ihtüoloog, kes kirjeldab tööde võimalikud mõjud Väikesele

Emajõele ja selle elustikule - kalastikule (sh kaitsealused liigid ja lõhelised), s.h. lõheliste

kudemis- ja elupaikadele. Teha kindlaks võimalikud leevendusmeetmed tööde teostamise

perioodiks ning analüüs, kas taastavasse jõepõhja on võimalik kasutada/luua lõheliste

kudemisala. 3) Algatada keskkonnamõju hindamine.

7.2. Keskkonnaamet selgitas 29.01.2020 kirjas, et Restu paisu lammutamine toob endaga kaasa

ka Restu paisjärve likvideerimise. Samas on Restu pais järv 2013 inventeeritud Eesti

Maaülikooli põllumajandus ja keskkonnainstituudi teadurite poolt Otepää loodusala kaitse

eesmärgiks oleva Natura elupaigatüübina looduslikult rohketoitelised järved (3150). Lähtudes

eelnevast on Keskkonnaamet seisukohal, et kavandataval tegevusel on eeldatavalt oluline mõju

piirnevale Natura 2000 loodusalale, kuna kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse

teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt

oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse eesmärgile.

Eeltoodust tulenevalt tõi Keskkonnaamet 29.01.2020 kirja p-s 3 välja, et projekteerimisel on

oluline algatada keskkonnamõju hindamine.

10.09.2020 korralduse lisa 2 p-st 1 nähtub, et vastustaja on arvestanud Keskkonnaameti

29.01.2020 kirja p-s 1-3 toodud märkustega ning vastavalt 29.01.2020 kirja p 1-3 toodule

täiendanud projekteerimistingimusi.

Seega ei ole Keskkonnaameti hinnangul asjaolu, et 10.09.2020 korralduse lisas 2 on toodud

märge ’’lugeda projekteerimistingimuste eelnõu Keskkonnaameti poolt kooskõlastatuks’’

olulise tähtsusega. Keskkonnaamet on andnud 29.01.2020 kirjaga arvamuse, millega on

vastustaja projekteerimistingimuste andmisel arvestanud.

7.3. Keskkonnaamet on seisukohal, et alles keskkonnamõju hindamise käigus selgub, kas Restu

paisjärv likvideeritakse või mitte.

10.09.2020 korralduse p-s 1.7. on märgitud, et vastavalt lisale 2 on vastustaja otsustanud viia

projekti käigus läbi keskkonnamõju hindamise. 10.09.2020 korralduse lisa 1 p-st 7.1. ja 7.2. on

märgitud, et projektiga kavandatavate tegevuste osas tuleb koostada keskkonnamõju hinnang,

lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätetest.

Keskkonnamõju hinnang tuleb koostada projekteerimise faasis, mis võimaldab hinnata kõiki

projektiga kaasnevad asjakohased mõjud, kuid mitte enne, kui on selgunud tee ja teerajatiste

täpne asukoht.

Kaebaja on õigesti viidatud Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala

kaitsekorralduskavale 2017-2026 (edaspidi KKK), milles on märgitud, et paisjärve

allalaskmine eeldab mõjude hindamist. Lähtuvalt 10.09.2019 korralduse p-st 1.7. on vastustaja

otsustanud sellekohase keskkonnamõju hindamise läbi viia (vt 10.09.2020 korralduse lisa 1 p

7.1. ja 7.2.). Keskkonnaamet selgitab, et keskkonnamõju hindamise menetlust juhib vastustaja

viies läbi kõik vajalikud menetlustoimingud. Keskkonnaamet kaasatakse keskkonnamõju

hindamise menetlusse asjaomase asutusena. Käesoleva vastuse koostamise ajal ei ole

keskkonnamõju hindamise menetlust algatatud, st keskkonnamõju hindamise programmi

koostatud, mistõttu on keeruline hinnata mida täpsemalt hindama hakatakse. Keskkonnamõju

hindamine peab otsustajale andma põhjalikud vastused algatamisel püstitatud küsimustele,

samuti teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva

olulise keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi

valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning

edendada säästvat arengut.

7.4. Keskkonnaamet toob välja, et KKK kohaselt on olulisem pigem loodusliku jõe taastamine.

Restu paisjärv on määratletud nõukogu 21.05.1992 direktiivi 92/43/EMÜ, looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv) I

lisa kriteeriumidele vastava elupaigatüübina vähe- kuni kesktoiteline mõõdukalt kareda veega

järv (3130), mille kohta on Eesti Looduse Infosüsteemis (edaspidi EELIS) kirjeldatud, et sellele

elupaigatüübile täpselt vastavaid veekogusid Eestis ei ole, sest osa tunnusliike on haruldased

(nt silmjärvikas Littorella uniflora kasvab vaid Lääne-Saaremaa madalates riimveekogudes) või

puuduvad. Keskkonnaamet selgitab, et uuringu „Otepää ümbruse järvede kompleksne uuring

kaitsekorralduskava koostamiseks“ (edaspidi uuring, III kd tl 98-215p) kohaselt on Restu

paisjärv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2000 direktiivi 2000/60/EÜ, millega

kehtestatakse

ühenduse

veepoliitika

alane

tegevusraamistik

(edaspidi

veepoliitika

raamdirektiiv) järgi tüüp II) madal, heleda- keskmise karedusega veega, mille

hüdromorfoloogia üldhinnang on kesine, mis vastab pigem loodusdirektiivi elupaigatüübile

looduslikult rohketoitelised järved (3150). Uuringu järgi ja tuginedes loodusdirektiivi

hindamissüsteemile oli Restu paisjärv 2013 keskmise looduskaitselise väärtusega (üldine

looduskaitseline väärtus C). Restu paisjärv on uuringu kohaselt ka tugevasti muudetud

vooluveekogu, sellistes veekogudes saab hinnata ökoloogilist seisundit kõige lähedasema

loodusliku veekogu tüübi järgi ja selleks on veepoliitika raamdirektiivi II tüüp. Samuti

nenditakse uuringus, et elustik on rikkalik, kuid kooslused on järve ja jõe vahepealsed, erilisi

haruldusi ei ole ning looduslikkusest lähtudes ei oleks Restu paisjärve üldse vaja, kuna see

takistab jõe funktsioneerimist.

Seega vastab Keskkonnaameti hinnangul paisutatav Väike Emajõgi pigem elupaigatüübile jõed

ja ojad (3260), kuigi on vastavalt inventeerimata ning elupaigatüübile jõed ja ojad (3260)

avaldab paisutamine negatiivset mõju. Natura 2000 võrgustiku peamine eesmärk on kaitsta

looduslikke elupaigatüüpe, Restu paisjärve puhul ei ole tegemist loodusliku veekoguga, seega

omab Väike Emajõgi kui elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) looduskaitseliselt kõrgemat väärtust.

KKK lk 78 on märgitud, et: ,,Paisjärve asemel jõe elupaiga taastamise kasuks räägib asjaolu, et

tegemist on Natura 2000 võrgustiku alaga. Natura võrgustiku peamine eesmärk on kaitsta

looduslikke elupaigatüüpe, paisjärv aga ei ole looduslik veekogu. Samuti puuduvad Restu

paisjärves teised looduskaitselised väärtused, mis võiksid üles kaaluda lõheliste jõe taastamisest

saadava vajaduse ja tingida järve säilitamise.’’

Kokkuvõtvalt märgib Keskkonnaamet, et looduskaitselisest aspektist on Restu paisjärve

elupaigatüübi looduslikult rohketoitelised järved (3150) esinduslikkus vaid keskmine ja seisund

kesine, seega on esmatähtsaks elupaigatüübiks pigem jõed ja ojad (3260) ning elupaigatüübi

looduslikult rohketoitelised järved (3150) asendumine pikemas ajaskaalas elupaigatüübiga jõed

ja ojad (3260) ei kahjustaks vaid pigem toetaks Otepää loodusala kaitse-eesmärke ja väärtust.

7.5. Küsimusele „Kas projekteerimistingimused tekitavad haldussisese vastuolu ja on vastuolus

menetlusökonoomia põhimõttega?“ vastates leiab Keskkonnaamet järgmist.

Veeseaduse (VeeS) § 174 lg 3 kohaselt peab LKS § 51 lg 2 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli

ja harjuse kudemis- ja elupaigana määratud veekogule või selle lõigule ehitatud paisul paisu

omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Viidatud sätte

kohaselt on kalade läbipääsuks kaks võimalust, esiteks rajada kalapääs ning teiseks taastada

jõgi. Keskkonnaamet selgitab, et kalade läbipääsu lahendus selgub keskkonnamõju hindamise

menetluses. Seega ei tekita projekteerimistingimused haldussisest vastuolu ega ole vastuolus

menetlusökonoomia põhimõttega.

KKK lk 77 on välja toodud, et koostatud on töö „Tõkestusrajatiste inventariseerimine

vooluveekogudel kalade rändetingimuste parandamiseks“ (töö nr 0712), mille käigus on

hinnatud ka Restu paisu kalapääsu rajamise võimalusi. Leitud on, et kalapääsu rajamiseks

tehniliselt teostatav lahendus puudub (III kd tl 216-225). Restu paisust ülesvoolu jääb

elupaigana

väärtuslik

jõelõik

kuni

Märdi

veskini.

Tegemist on väga väärtusliku jõe osaga, samas pole Otepää looduspargis veel inventeeritud

ühtegi elupaigatüüpi jõed ja ojad (3260) kuuluvat elupaika. Jõgede ja ojade inventeerimine

planeeritakse käesoleva kavaga. Restu paisuga seotud tegevustele ei ole koostatud

keskkonnamõju (2016 aprilli seisuga) hindamist, edasiste tegevuste kavandamisel tuleb lähtuda

keskkonnamõju hindamise tulemustest. Kalade rändetingimuste parandamise parimaks

võimaluseks on paisjärv alla lasta, see eeldab vastavaid hindamisi, sh Natura hindamist, mis

tuleb läbi viia kas paisutuse likvideerimise või kalapääsu rajamise puhul algatatavale

keskkonnamõju hindamisele.

Vastustaja poolt läbiviidavas keskkonnamõju hindamise menetluses selgub, kas Restu paisjärv

tuleb säilitada, kaaludes üles loodusliku elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) taastamise ja kalade

rändetingimuste parandamise või tuleb Restu paisjärv likvideerida. Vastavalt keskkonnamõju

hindamise tulemustele on Keskkonnaametil võimalik kaaluda VeeS § 174 lg 4 sätestatud kalade

läbipääsu tagamise kohustuse leevendamise või kohustuse täitmisest vabastamise üle.

7.6. Kokkuvõtvalt märgib Keskkonnaamet, et asjaolu kas Restu paisjärve likvideerimine on

vajalik ja võimalik ning milline on selle mõju ümbritsevale keskkonnale, selgub vastustaja poolt

läbiviidavas keskkonnamõju hindamise menetluses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud projekteerimistingimusi (PT, I kd tl 9-15p),

asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid

kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul

suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud projekteerimistingimused rikuks kaebaja

õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks seetõttu

tühistamisele.

8.1. Kohus märgib, et kaebusest nähtuvalt on selle esitaja eesmärgiks projekteerimistingimuste

tühistamine, kuivõrd need ei näe ette kaebajale kuuluva paisurajatise säilitamist. Kaebaja leiab,

et projekteerimistingimustes sätestatud kõrvaltingimus kaebaja õigusi ei taga. Samuti ei nõustu

kaebaja sellega, et kõik vajalikud asjaolud ja kaalutlused tuleb alles välja selgitada

keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluses. Kaebaja on seisukohal, et kehtestatud

projekteerimistingimused näevad ette üksnes ühe alternatiivse lahenduse ja selle mõjude

hindamise – likvideerida paisu liigveelask ja sild ning rajada uus sild ilma paisutuse või

kalapääsuta. Projekteerimistingimustest ei nähtu, et vastustaja asuks ise KMH menetluses

analüüsima keskkonnakaitselisi lahendusi ning nende teostusvõimalusi. Seega on

projekteerimistingimuste seatud lähteülesanne, mille alusel KMH läbi viima asutakse juba väär.

Projekteerimistingimustest nähtub, et edasises menetluses kuuluks hindamisele üksnes uue silla

rajamise projekteerimistingimuste asjaolud, mitte järve säilitamise või kalapääsu rajamisega

seotud asjaolud.

Kaebuse esitaja leiab ka, et paisurajatisi ja silda tuleb käsitleda eraldi rajatistena, paisu

liigveelask ja silla kandekonstruktsioon ei ole ühtne konstruktsioon.

Restu järve säilitamine ja paisutamine on keskkonnaalased küsimused, mille otsustuspädevus

on Keskkonnaametil, mitte Maanteeametil. Kaebajale on keeldutud vee-erikasutusloa

väljastamisest just Maanteeameti kooskõlastuse puudumise tõttu (vastav otsus on vaidlustatud

halduskohtus – haldusasi nr 3-20-1384), millest tulenevalt on Maanteeameti etteheited

kaebajale vee-erikasutusloa puudumise osas kohatud.

8.2. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning leiab, et PT on väljastatud õiguspäraselt. PT on

sätestatud lisatingimus, mille alusel on võimalik PT muuta mh selliselt, et rajatakse kalapääs

ning vastavad paisurajatised.

Insenertehniliselt on tegemist ühe rajatisega leiab vastustaja. Projekteerimine ja KMH tehakse

üheskoos. KMH hindamisel seatakse lähteülesanne ja KMH tulemustest lähtuvalt viiakse läbi

lõplik projekteerimine.

Kaasatud haldusorgan Keskkonnaamet (KeA) toetab vastustaja seisukohti.

9. Kohus märgib esmalt, et pooled ei vaidle selle üle, et Riigiteel nr 23136 Pringi-Restu km

9,159 asub Restu sild (pais) nr 1008. Riigitee kuulub riigile ning sellega seotud

otsustusküsimused on Transpordiameti pädevuses.

10. Vaidlust ei ole ka selles, et Restu sillaga on füüsiliselt ühendatud paisurajatis (liigveelask

või ka paisutusregulaator), mis kuulub tehnorajatisena (vallasasjana) kaebajale ja asub riigile

kuuluval maal. Vaidlust ei ole, et kaebajal puudub vee-erikasutusluba Restu paisuga Väike-

Emajõe paisutamiseks. Kaebaja on muuhulgas ka selleks vee-erikasutusluba taotlenud, kuid

Keskkonnaamet keeldus pärast mitmeid aastaid kestnud haldusmenetlust selle andmisest

22.06.2020 korraldusega nr 1-3/20/645. Kaebaja on vaidlustanud KeA 22.06.2020 korralduse

nr 1-3/20/645, millega KeA keeldus J.R.le keskkonnaloa andmisest Valgamaal Otepää vallas

Restu külas Restu vesiveski kinnistul Väike-Emajõe paisutamiseks hüdroenergia kasutamiseks

Restu paisul (PAIS020550) (III kd tl 63-79) Tartu Halduskohtus ja vastav kaebus on

menetluses haldusasjas nr 3-20-1384.

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajal oli seadusest tulenev kohustus rajada hiljemalt 2013 aastaks

kalapääs või saada veeluba, milles on vastavat kohustust leevendatud (VeeS § 174 lg 3 ja 4 ning

LKS § 51 lg 2 ning Keskkonnaministri 15.06.2004 määrus nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli

ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“) ja seda kohustust ei ole kaebaja käesoleva otsuse

tegemise ajaks erinevatel põhjustel täitnud.

11. Poolte vahel on nähtuvalt haldusasja menetluses esitatud seisukohtadest mitmed

erimeelsused.

Esmalt on pooled erimeelt selles, kas projekteerimistingimused rikuvad kaebaja subjektiivseid

õigusi või mitte.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kohtule ei nähtu projekteerimistingimustest,

et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks nendega otseselt rikutud. Kohus märgib, et kaebaja

põhiline huvi käesolevas asjas on säilitada paisutus Restu järves ja selleks ehitatud paisurajatis

(liigveelask), mis asub riigi maal ja mille omanikuks on kaebaja. Kaebaja leiab, et kuna

projekteerimistingimused näevad ette uue silla ehitamise selliselt, et paisutus ja paisurajatis

likvideeritakse, siis tema õigusi rikutakse, sest projekteerimistingimuste näol on tegemist

tulevase sillaehitise lõplikult kindlaks määrava haldusaktiga.

Kohus sellise kaebaja hinnanguga ei nõustu.

11.1. Kohus märgib, et esiteks ei tulene vastustajale projekteerimistingimustest õigust

liigveelasku likvideerida (lammutada). Projekteerimistingimustes on sätestatud üksnes silla

lammutamine. Paisurajatiste lammutamist projekteerimistingimused ette ei näe, kuigi kohus

leiab, et silla (eelkõige selle sammaste) lammutamine mõjutab ka paisurajatise (täpsemalt

liigveelasu) toimimist ja võib olenevalt uue silla püstitamise lahendusest mõjutada oluliselt ka

olemasoleva liigveelasu püsivust.

Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kaebajale on projekteerimistingimuste

kõrvaltingimustes ette nähtud võimalus projekteerimises osaleda mh seda ja võimalike sillaga

ühilduvate või eraldi olevate paisurajatiste ja kalapääsurajatiste (viimased on ka üheks

põhiliseks eelduseks paisutuse säilitamiseks arvestades keskkonnanõudeid) püstitamist

finantseerides, millisel juhul on võimalik koostöös välja töötada mõlemaid pooli rahuldav

lahendus. Järelikult on kaebajale tagatud projekteerimistingimustega võimalus kalapääsu ja

paisu projekteerimiseks kui kaebaja soovib paisutamisega jätkata.

Seejuures märgib kohus, et vastustajal puudub vähemalt käesoleval hetke seadusest tulenev

kohustus vastavas osas projekti ise finantseerida. Kaebaja ei ole ära näidanud ühtegi õiguslikku

alust, millest vastustajale vastav kohtus tuleks. Nii kaebaja kui vastustaja on seisukohal, et

paisurajatised kuuluvad kaebajale. Järelikult on kaebajal paisurajatise omanikuna kohustus

hoida pais korras (vt VeeS § 174 lg 5). Kaebaja on ekslikul seisukohal, et vastustajal tuleb

rajada uus liigveelask (vee regulaator) enda kulul, kuna vastustaja likvideerib olemasoleva heas

seisukorras oleva liigveelasu (vee regulaatori).

11.2. Teiseks tuleb kohtul oma seisukoha kujundamisel arvestada sellega, et vastustaja on

hetkel üldse seadnud olemasoleva paisurajatise (liigveelasu) talumiskohustuse riigile kuuluval

maal kahtluse alla ja on esitanud kaebuse esitajale nõude talle kuuluva rajatise (liigveelasu) riigi

maalt eemaldamiseks. Kohus märgib, et sellise nõude esitamine põhines vastustaja hinnangul

tekkinud õiguslikule olukorrale - sisuliselt puudub asjaõigusseaduse § 158, asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 152 lg 1 ja vee-erikasutusloa puudumise koostoimest tulenevalt õiguslik

alus paisutamiseks ja seetõttu ka õiguslik alus paisurajatiste omamiseks (talumiskohustus)

vastustaja kinnistul. Kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks vastava vastustaja vaidlustanud

tsiviilnõude maakohtus. Kohus märgib, et sisuliselt saab sellises olukorras kaebaja selle nõude

täita ja oma paisurajatise ja paisutuse likvideerida alles vastava ehitusloa saamise järel, kui

ehituloa menetluses leitakse, et paisutuse likvideerimine on õiguspärane ja paisutuse võib

likvideerida.

11.3. Seega ei saa vastustaja olemasolevat kaebajale kuuluvat rajatist likvideerida

projekteerimistingimuste alusel, vaid kaebajal endal tuleb see likvideerida tulenevalt vastustaja

nõudest ja vee-erikasutusloa püüdmisest või vaidlustada likvideerimise kohustus maakohtus.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et kui vastustaja oleks soovinud paisurajatised ise

likvideerida,

siis

oleks

tulnud

projekteerimistingimustes

sätestada

alus

nende

sundvõõrandamiseks (vt KAHOS § 5 lg 1 p 2). Käesoleval juhul seda projekteerimistingimustes

tehtud ei ole.

11.4. Kohus peab vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et põhimõtteliselt õige kaebaja väide sellest,

et kaebajale ei väljastatud veeluba ka põhjusel, et kaebajal puudub veeloa saamiseks vajalik

vastustaja nõusolek viimase maa kasutamiseks. Samas jätab kaebaja siinkohal märkimata selle,

et vastustaja ei väljastanud vastavat nõusolekut, kuna kaebaja ei kõrvaldanud oma taotluses

vastustaja poolt välja toodud puudusi, millest tulenevalt vastustaja oma nõusolekut anda ei

saanud. On ilmselge, et selleks, et riik saaks anda nõusoleku enda maa kasutamiseks peavad

riigile olema selged kõik vajalikud maa kasutamise asjaolud.

12. Järgmiseks on poolte vahel vaidluse all ka küsimus, kas silla ja liigveelasu näol tegemist on

ehitustehniliselt ja funktsionaalselt seotud ühe rajatisega või kahe täiesti eraldiseisva rajatisega.

Kaebaja leiab, et tegemist on eraldiseisvate rajatistega, vastustaja, et tegemist on sisuliselt ühtse

rajatisega.

12.1. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et tegemist on funktsionaalselt

seotud rajatisega, millest ühe hävimisel (likvideerimisel) saab olulisi kahjustusi ka teine.

Kohus tugineb oma seisukohas alljärgnevale:

1)

Tunnistaja hüdrotehnikainsener (kutse 8) Rein Kitsingu poolt kohtuistungil avaldatud

seisukohtadele - on silla konstruktsioon ja teine on paisu konstruktsioon. On muldpais, mis on

ühtlasi vajalik nii paisule (paisumulle) kui teele (teemulle). Silla konstruktsioonid ja paisu

konstruktsioonid puutuvad omavahel kokku, kokku peavad nad puutuma, et tagada

hüdrotehnilise rajatise paisutuse veetaset, et see vesi paisjärves seisak, et ei tekiks lekkeid ning

kasutada vee-energiat. Hetkel toimuvad sealt lekked – sh nii varjade vahelt, ülevoolutoru – see

ei ole jäigastav süsteem ülevoolusüsteemile (so hiljem pandud, kuid ei olnud algselt vajalik

paisutuse säilitamiseks – vajalik üksnes selleks, et rämps üle läheks), läbi pinnaspaisu ja

teemulde lekke, mis võib põhjustada nii mulde kui tee varisemise. Samuti maakividest

kaldasambad on, mille vastu toetub sild, ka see peab olema veetihe, et vesi ei kannaks sealt

välja segu jne, et tugimüür ei variseks sisse, millisel juhul saab sild kahjustusi (kohtuistungi

protokolli helisalvestis: alates 13:53:16 -13:59:00).

2)

Rein Kitsingu poolt kirjalikult esitatud seisukohtadele (vt IV kd tl 10): “ /…/

Betoonpaisu ja sellel asuva regulaatori ühendus kaldasammastega peab olema veetihe, et oleks

võimalik hoida paisutatud veepinda ning et ei tekiks filtratsioonivoolu läbi kaldasammaste.

Samuti peab olema tõkestatud filtratsioonivool läbi pinnaspaisu ja selle kokkupuute kohas

kaldasammastega. Betoonpais sellel asuva regulaatoriga püsib jõesängis sõltumatult

maakividest sillasammaste olukorrast, juhul kui need laguneksid filtratsioonivoolu ja

autotranspordist põhjustatud vibratsiooni tõttu.“

3)

Rein Kitsingu poolt vastatud küsimusele, et kui silla sambad ära lammutada, siis pais

(paisurajatised) küll säilib, kuid paisutus ei säili (kohtuistungi protokolli helisalvestis 14:24:37-

14:25:10).

4)

Tunnistaja teedeinsener (tase 8) Ando Funk poolt kohtuistungil avaldatud

seisukohtadele - sild ja pais moodustavad ühtse rajatise, kuna kui võtta ära sild sh sillasambad,

siis läheb paisutus alla, kuna vesi voolab sillasammase kohalt ära. Kui võtta hetkel ära pais, siis

ilmselt ei jää püsima ka sild, kuna veesurve võib kahjustada sillasambaid. Ehitustehniliselt on

sild ja sillasambad on ehitatud varasemalt. Paisu rajatised -sh betoon, mis on valatud

sillasammaste vahele võib olla kujunenud sillasammastele horisontaalseks toeks. A. Funkti

hinnangul on olukord selline, et kui ära võtta silla sambad, siis ei toimi pais (vesi voolab nende

kohalt paisurajatisest mööda), kui võtta ära pais (kõigi elementidega), siis ei pruugi jääda

püsima sild – kuna sillasambad ei pruugi jääda püsima. Algselt oli sild aga ehitatud

isefunktsioneerivana (kohtuistungi protokolli helisalvestis 14:51:28- 15:04:28).

Põhjaplaadi osa avaldab mõju silla sammastele ja teiseks betoonkehandi peal on puitkilpide

hoidmiseks terastalad, mis toetuvad üleval olevale talale, mis toetub omakorda silla

sammastele. Põhjaplaati ei ole võimalik eemaldada ilma sillakonstruktsiooni kahjustamata. Kui

eemaldada kõik paisu konstruktsioonid, siis sild võib jääda püsima, kuid see ei ole ohutu.

Seisukohtade kujundamisel on kaasatud ka hüdrotehnikainsener. Kui uus sild projekteerida, siis

tuleks projekteerida ühine lahendus kui soovitakse säilitada paisutust, sellisel juhul on võimalik

seda projekteerida ka nii, et üks ei ole sõltuv teisest (kohtuistungi protokoll 15:04:29-15:12:31).

5)

Samuti nähtub vastav asjaolu, et sild ja paisurajatised on omavahel funktsionaalselt

seotud kohtule esitatud fotodelt ja joonistelt (I kd tl 208, 209; II kd tl 30-31, 134) ning Restu

silla auditis olevates fotodelt (III kd tl 21 p, 22, 22p, 23, 23p ,25p, 27 p fotod nr 15, 16, 18, 19,

21, 22, 29, 31 ja 32) (paisumulle ja teemulle on vajalikud mõlemale, kuna üheta ei toimi teine,

silla sambad ning liigveelasu I-postid on ühendatud tala kaudu, silla sammaste lammutamisel

läheks paisutus alla kuivõrd vesi voolaks liigveelasu kõrvalt mööda).

6)

Ühtlasi kinnitab asjaolu, et sild ja paisurajatised on omavahel funktsionaalselt seotud

kohtule esitatud Restu silla audit (III kd tl 10-33p vt p 5.2. Konstruktsioonid), kus on üheselt ja

selgelt välja toodud, et: „Auditis on põhjalikumalt hinnatud silla ja tugimüüride

konstruktsioone, kuid tuleb arvestada, et teega on seotud ka Maanteeametile mitte kuuluvad

konstruktsioonid (tee all paiknevad veelaskmed, silla all paiknev betoonist eriprofiilülevool

koos sellele järgneva põrkepõrandaga), mis mõjutavad riigitee kasutamist. Ühe rajatise

lagunemine/eemaldamine põhjustab ka teise lagunemise või kasutamiskõlbmatuks muutumise,

näiteks:

• teed piirava tugimüüri/veskihoone seina lagunemise/eemaldamise korral toimub tee

varisemine ja tee alale liikluseks mittesobiva nõlva kujunemine;

• sillasamba lagunemisega kaasneb pinnaspaisuna toimiva tee mulde lagunemine ning vee

paisutamine ei ole võimalik;

• tee all oleva veelaskme lagunemisega kaasneb ka tee kasutamiskõlbmatuks muutumine;

• pinnaspaisuna toimiva tee mulde stabiilsusest ja veepidavusest sõltub nii tee kasutatavus

liikluseks kui vee paisutamise võimalikkus;

• veeloa jätkuva puudumise korral tuleb paisutuse likvideerimiseks silla avas asuvad

eriprofiilülevool ja põrkepõrand eemaldada ning sellega kaasneb vältimatu vajadus silla

sambad ümber ehitada.“

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul ebaõige kaebaja väide sellest, et paisurajatise

(liigveelasu) näol on tegemist täiesti eraldiseisva rajatisega, mille säilimine ja

funktsioneerimine ei sõltu mingilgi määral silla olemasolust. Samas ei tähenda see aga kohtu

hinnangul käesoleval ajal seda, et kaebaja õigusi oleks projekteerimistingimustega rikutud, sest

kaebajal puudus nende andmise ajahetkel õigus nii paisutamiseks kui ka võõral maal

paisutamise reguleerimiseks paisurajatiste omamiseks.

12.2. Arvestades eeltooduga on kohus seisukohal, et antud juhul on silla projekteerimisel igal

juhul vajalik arvestada olemasolevate paisurajatistega (liigveelasuga) ja selle kõigi

elementidega, mis on sillaga oma olemuslikult seotud (raudbetoonist põrkepõrand, ülevool,

veelask, ja paisu- ning teemulle ning sillasambad). Vastav arvestamine võib seisneda mh ka

selles, et uus sild projekteeritakse selliselt, et lähtutakse sellest, et paisurajatis likvideeritakse

täielikult (kaebaja poolt õigusaktides sätestatud korras või vastustaja poolt õigusaktides

sätestatud korras) juhul kui projekteerimistingimustes ette nähtud KMH seda lubab. Samuti

võib

vastav

arvestamine

tähendada

seda,

et

kaebaja

finantseerib

paisurajatiste

rekonstrueerimise ja kalapääsu rajamisega ja ehitamisega seonduva kui KMH võimaldab paisu

säilitamise ning projekteeritakse ühine lahendus (mis võib olla ka ehitustehniliselt selline, et

sild ja paisurajatised enam üksteisest ei sõltu). Mõlemad võimalused on vaidlustatud PT-te

kohaselt võimalikud.

12.3. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vastustaja pidi esitama projekteerimistingimustes

kaalutlused, miks ei rajata silda selliselt liigveelasu kohale, et Transpordiameti poolt soovitud

teealased eesmärgid ning kaebaja liigveelasu säilimine on mõlemad teostatavad. Vastustaja on

vastava võimaluse ette näinud sisuliselt kõrvaltingimusega, millest tulenevalt ei pidanud ta

hakkama ka vastavaid kaalutlusi projekteerimistingimustes esitama. Eeltoodust tulenevalt ei

riku need kaebaja õigusi ega ole ka õigusvastased.

Kohus kordab veelkord, et vastustajal puudub seadusest tulenev kohustus rekonstrueerida

kaebajale kuuluvaid paisurajatisi ja ehitada kalapääsu mh koostada selleks projekte ning

vastavaid ehitustöid rahastada. Vastav kohustus on kaebajal.

13. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et vastustaja ei ole piisavalt kaalunud

vastandlikke huve ja osapoolte tahet.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest nähtub,

et vastustaja on kaalunud Transpordiameti huve – rekonstrueerida Restu sild, mis on ühtlasi ka

oluliseks avalikuks huviks arvestades silla halba seisukorda ning ka kaebaja huve ning teiste

asjast huvitatud poolte huve (sh kohaliku omavalitsuse huve ning naaberkinnistute omanike

huve.)

Huvide kaalumine nähtub PT arvamuste ja kooskõlastuste tabelist ning kohus ei hakka

vastavaid põhjendusi üle kordama (vt I kd tl 13-15p). Kohus leiab, et vastustaja on piisavalt

põhjendanud PT-te andmist ning vastavalt esitatud arvamustele ja kooskõlastustele ka PT-si

täiendanud. Keskkonnaameti arvamusest tulenevalt on lisatud PT-sse täiendavad tingimused

mh KMH läbi viimise kohustus ning lähtudes kaebaja, kohaliku omavalituse poolt esitatud

seisukohtadest lisanud PT-sse kõrvaltingimuse, et juhul kui projekteerimise käigus tekib

huvitatud osapool, kes näitab üles huvi finantseerida kalapääsu ja paisu projekteerimist ja

ehitamist, on võimalik projekteerimistingimusi muuta nii, et oleks võimalik lisaks sillale ette

näha paisurajatis. Kaebaja ei ole välja toonud, mida täpselt oleks vastustaja pidanud veel

kaaluma või millistest ebaõigetest kaalutlustest vastustaja kaebaja arvates lähtus. Vastustaja on

põhjendatult välja toonud, et kuivõrd paisurajatised kuuluvad kaebajale ning vastustajal puudub

nii kohustust, eelarvelised vahendid kui ka pädevus paisudega opereerimiseks, siis ei pidanud

vastustaja ka PT-es seadma tingimusi paisu rekonstrueerimiseks (koos kalapääsu rajamisega),

vaid piisab sellest, kui PT-s nähakse ette võimalus seda teha huvitatud isikul, kes tagab

muuhulgas ka selle osa finantseerimise. Kohus nõustub nende vastustaja seisukohtadega ega

pea vajalikuks hakata neid kõiki üle kordama.

13. Kohus leiab, et ebaõige on kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud ka EhS § 26 lg 3 p 1 ja

p 2, mis sätestavad, et projekteerimistingimuste andmisel arvestatakse: 1) hoone või olulise

rajatise

asukohas

väljakujunenud

keskkonda,

sealhulgas

hoonestuslaadi;

2)

et

projekteerimistingimuste andmine ei oleks vastuolus õigusaktide, isikute õiguste või avaliku

huviga.

Vastustaja on kohtu hinnangul piisavalt põhjendanud erinevate huvide kaalumist, samuti on

vastustaja arvestanud väljakujunenud keskkonnaga ning põhjendanud, miks ei näe vastustaja

projekteerimistingimustes ette paisurajatiste rekonstrueerimist, kuid jätnud vastava võimaluse

avatuks (millisel juhul ka keskkond ei muutu). Kohus toob eraldi välja, et

projekteerimistingimustes on ette nähtud KMH menetluse läbi viimine, mille tulemuste põhjal

võib

olla

vajalik

projekteerimistingimusi

täiendada

ja

muuta.

Seega

ei

ole

projekteerimistingimustega

otsustatud

lõplikult

olemasoleva

keskkonna

muutmine.

Projekteerimistingimustes on ette nähtud olemasoleva silla lammutamine ja uue

projekteerimine. Vaidlust ei saa olla selles, et ka käesoleval ajal asub samas kohas sild, mis ei

vasta enam tänapäevastele tee-ehituse nõuetele. Vastustaja on ette näinud amortiseerunud ja

kaasaegsetele nõuetele mitte vastava silla asendamise nõuetekohasega. Eeltoodut ei saa pidada

olemasoleva väljakujunenud keskkonna või hoonestuslaadi muutmiseks, eriti olukorras, kus

puudub uue silla ehitamiseks vajalik projekt.

14. Kaebaja viitas oma kaebust põhjendades veel EhS § 26 lg 5, mis sätestab, et kui

projekteerimistingimuste andmise käigus selgub, et nende kehtestamine võib kaasa tuua

kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või selle

suhtes sundvalduse seadmise vajaduse, peab pädev asutus kinnisasja omanikku seitsme päeva

jooksul avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse

seadmise vajaduse ilmnemise päevast arvates. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tegemist

viidatud sättes toodud olukorraga. Projekteerimistingimused ei näe ette paisurajatiste

omandamist avalikes huvides ega ka sundvalduse seadmist.

15. Kaebaja leidis kaebuses, et vastustaja poolt selliste projekteerimistingimuste väljastamine,

millega vältimatult kahjustatakse kaebaja omandiõigust ning kus kaebajale ei ole selgitatud

edasist menetlust ja samme sellisel määral, et kaebajal oleks võimalik mõistlikul viisil oma

omandiõigust kaitsta, ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Kaebaja leidis veel, et

vastustajal oleks tulnud enne projekteerimistingimuste andmist koostata eskiis.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kui kaebajale jäid vastustaja edasised sammud või

haldusmenetluse käik ebaselgeks, siis oli kaebajal võimalik pöörduda antud küsimuses

vastustaja poole ning paluda täiendavaid selgitusi. Kohus leiab, et projekteerimistingimustes

sätestatud kõrvaltingimusest tulenevalt ei too projekteerimistingimused tingimata kaasa ka

kaebaja omandiõiguse kahjustamist nagu väidab kaebaja, vaid tal on võimalik PT-te alusel

projekteerimises osaleda finantseerides ka vastavas osas projekteerimist (ja hiljem ehitamist).

Kohus märgib, et on eespool juba selgitanud, et käesoleval hetkel ei ole kaebajal õiguslikku

alust nõuda uue silla projekteerimisel ja ehitamisel vastustajalt paisutamise säilitamiseks

vajalike tööde teostamist ja rahastamist, sest tal puudub selleks tarvilik veeluba. Veeloa

taotlemine on aga sõltuvuses eelkõige kaebaja enda tegevusest.

Kohus märgib, et ka eskiisi tegemise ja avaldamise kohtust enne projekteerimistingimuste

menetluse algatamist või nende andmist seadus ja kohtupraktika ette ei näe.

Kohus leiab, et isegi kui kaebajale jäid vastavad asjaolud ebaselgeks, siis neid asjaolusid

vaidlustatud projekteerimistingimused kajastama ei pidanud. Vastustaja on kohtuistungil

kaebajale selgitanud haldusmenetluse käiku tuues välja, et: 1) projekteerimistingimuste

menetlus algatati ja sellest teavitati maaomanikke ning puudutatud isikuid (sh kaebajat); 2)

seejärel kaalus Transpordiamet riigi ja puudutatud isikute huve, mille tulemusel väljastati

projekteerimistingimused, mille alusel koostatakse projektlahendus; 3) tehakse kõik vajalikud

uuringud, sh KMH, mille tulemusel saab selgeks lõpplahendus (sh vajadusel maa

omandamised) ning vajadusel muudetakse ka algset projekti lähtudes KMH tulemustest.

Seejärel toimub ehitusloa menetlus; 4) kuni ehitushankeni on võimalik kaaluda erinevate

lahenduste teostamist, kui need on teostatavad ja on olemas rahastus.

Arvestades eeltooduga leiab kohus, et ei väljastatud projekteerimistingimused ega selle

menetlus ole vastuolus hea halduse põhimõttega. Isegi kui asuda seisukohale, et vastavad

selgitused oleks kaebajale tulnud anda haldusmenetluses ilma kaebaja vastava pöördumiseta,

siis ei tooks selline menetluslik rikkumine kaasa projekteerimistingimuste tühistamist, kuivõrd

see ei saanud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

16. Järgmiseks leidis kaebaja, et vastustaja on eksinud loodusväärtuste hindamisel ja jätnud

seetõttu arvestamata, et paisutuse lõpetamine avaldab otsest mõju kaebaja kinnistutele, Otepää

looduspargile ja Natura 2000 aladele.

Kohus leiab, et kaebaja on õigesti viidatud Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää

loodusala kaitsekorralduskavale 2017-2026 (edaspidi KKK), milles on märgitud, et paisjärve

allalaskmine eeldab mõjude hindamist. Projekteerimistingimuste p 7 on vastustaja otsustanud

sellekohase keskkonnamõju hindamise läbi viia (vt p 7.1. ja 7.2.). Kohus nõustub siinkohal ka

Keskkonnaameti seisukohaga ja leiab, et vastustajal tuleb keskkonnamõju hindamise

menetluses läbi viia kõik vajalikud menetlustoimingud. Keskkonnaamet kaasatakse

keskkonnamõju hindamise menetlusse asjaomase asutusena. Samuti tuleb KMH menetlusse

kaheldamatult kaasata kaebaja.

Kohtule esitatud andmete kohaselt ei ole KMH menetlust veel algatatud, st keskkonnamõju

hindamise programmi koostatud, mistõttu ei saa kohus anda hinnangut hetkel sellele, mida

täpsemalt hindama hakatakse ja ka kaebaja vastavad väited on oletuslikud ja otsitud. Vastustajal

tuleb arvestada, et KMH peab otsustajale andma põhjalikud vastused selle algatamisel

püstitatud küsimustele, samuti teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete

võimalustega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta. Samuti peab KMH andma piisavalt

andmeid kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks ning otsuse

langetamiseks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning

edendada säästvat arengut.

Vastavalt seadusele tuvastatakse keskkonnamõju hindamise menetluses kavandatava tegevuse

otsene ja kaudne oluline keskkonnamõju keskkonnaelementidele, nagu maa, pinnas, vesi,

välisõhk, kliima, maastik ja looduslik mitmekesisus, elanikkonnale, inimese tervisele, heaolule

ja varale, kultuuripärandile ja kaitstavatele loodusobjektidele ning nende omavahelistele

seostele, samuti võimaliku suurõnnetuse või katastroofiga kaasnev oluline keskkonnamõju,

ning kirjeldatakse ja hinnatakse neid (vt KeHJS § 31 lg 1 ja 2).

Kohus peab lähtuvalt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest vajalikuks välja tuua, et

eeltoodud eesmärkide saavutamiseks tuleb vastustajal KMH menetluses välja selgitada

erinevad alternatiivid ja nende mõju keskkonnale ning ka elanikkonnale, inimese varale ja

heaolule ning kultuuripärandile ning teha selle põhjal kaalutletud otsus ning vajadusel ka PT-si

muuta. Kohus leiab, et KMH-s tuleb alternatiividena kaaluda antud juhul vähemalt 4

alternatiivi:

1) O-alternatiiv - olukord jääb samaks;

2) Alternatiiv 1 - Transpordiameti poolt pakutud esialgne lahendus – kõigi paisurajatiste

eemaldamine ja uue silla rajamine;

3) Alternatiiv 2 – uue silla rajamine ja olemasolevate paisurajatiste säilitamine

olemasoleval kujul (koos nende vajaliku minimaalse rekonstrueerimisega – et tagada

veetihedus sillasammaste ja paisu vahel);

4) alternatiiv 3 - uue silla rajamine koos või lahus paisurajatiste rekonstrueerimisest ja

kalapääsu rajamisest.

Kohus märgib, et ei nõustu hetkel Keskkonnaameti seisukohaga selles, et juba käesoleval hetkel

saab asuda seisukohale, et olulisem ja eelistatavam on pigem loodusliku jõe taastamine, sest

KMH ei ole käesolevaks ajaks veel läbi viidud. Milline lõplik lahendus on parim saab selguda

alles asjakohase KMH menetluse tulemusena. Selles osas on ebatäpsed ka Keskkonnaameti

avamuse p 1 ja 3 (III kd tl 96-97), millised Keskkonnaamet projekteerimistingimustega

menetluses ning mis on sisulises vastuolus ta enda poolt kohtuistungil välja toodud

seisukohaga. Arvamuse viidatud punktidest tuleks lähtuda siis, kui KMH peaks parimaks

lahenduseks paisu likvideerimist. Samas on kohus seisukohal, et eeltoodu ei muuda veel

projekteerimistingimusi õigusvastasteks ega too kaasa nende tühistamist, kuivõrd peale KMH

menetluse läbi viimist on vajadusel võimalik projekteerimistingimusi vastavas osas täpsustada

ja muuta.

17. Kohus märgib, et lisaks eeltoodule tõstatas kaebaja küsimuse sellest, et Keskkonnaamet

oleks pidanud andma projekteerimistingimuste menetluses mitte arvamuse vaid kooskõlastuse,

mida vastutaja Keskkonnaametilt ka küsis.

Kohus leiab, et asjaolu, et Keskkonnaamet on andud mitte kooskõlastuse vaid arvamuse, ei

muuda käesoleval juhul projekteerimistingimusi õigusvastasteks.

Nimelt leiab Keskkonnaamet õigesti, et LKS § 14 sätestab, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas

ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja

nõusolekuta anda projekteerimistingimusi. Projekteeritav Restu sild ise kaitstavatel

loodusobjektidel ei asu, kuid piirneb Otepää looduspargiga (Keskkonnaregistri kood

KLO1000559). KeHJS § 11 lg 10 sätestab, et kui kavandatav tegevus võib eeldatavalt mõjutada

Natura 2000 võrgustiku ala, kaitseala, hoiuala, püsielupaika või kaitstavat looduse üksikobjekti,

kooskõlastab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise

otsuse eelnõu nimetatud kaitstava loodusobjekti valitsejaga. Kuivõrd käesoleval juhul otstati

projekteerimistingimustes KMH algatada, siis ei pidanud Keskkonnaamet andma neile

tingimata kooskõlastust vaid piisas arvamusest.

Kohus on seisukohal, et samuti ei ole käesoleval juhul tegemist VeeS § 174 lg 2 sätestatud

olukorraga, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kooskõlastab Keskkonnaametiga

paisu projekteerimistingimuste ja ehitusloa eelnõu, kuivõrd projekteerimistingimusi ei ole

antud hetkel mitte paisule (täpsemalt liigveelasule), vaid üksnes sillale.

Kohus möönab siiski, et selgem oleks olnud KMH menetluse algatamine juba

projekteerimistingimuste menetluse käigus, mitte PT-te andmise otsustamisel, millisel juhul

oleks kohe olnud võimalik anda kõiki asjaolusid arvestavad projekteerimistingimused. Samas

ei saa, arvestades teede/sildade ehitamisele/rekonstrueerimisele seadusega sätestatud erisusi,

pidada ka valeks ja õigusvastaseks otsust koostada projektiga kavandatavate tegevuste osas

KMH alles projekteerimise faasis peale tee ja teerajatise täpse asukoha selgumist. Kohus

märgib, et arvestades, et menetluse ajal toimusid ka mitmed muud haldusmenetlused, mille

lõplikust õiguslikust lahendusest sõltusid ka võimalikud silla ja paisutusega seotud lahendused,

ei ole põhjendatud pidada KMH läbiviimise ettenägemist juba peale vastustaja poolt eelistatava

lahenduse selgumist ja nähes ette võimaluse selle muutmiseks, otseselt õigusvastaseks.

18. Kohus nõustub kaebajaga selles, et planeeritava silla konstruktsioon ja proportsioonid

peavad harmoneeruma piirnevate pärandkultuuri objektidega ja Sangaste valla üldplaneeringus

määratud miljööväärtusliku alaga. Teiseks märkis kaebaja, et projekteerimistingimused ei tohi

takistada pärandkultuuri objektideks olevate ehitiste taastamist ja terviklikkuse säilitamist.

Kohus märgib, et projekteerimistingimustest ei nähtu, et eeltoodud põhimõtteid poleks järgitud.

Ka kaebaja ei ole täpsustanud, milles vastav vastuolus antud juhul seisneb. Kohus märgib, et

ka kavandatava KMH raames tuleb analüüsida projekti mõju lisaks loodusväärtustele ka

kultuuripärandile.

19. Kohus selgitab veelkord, et käesoleval juhul ei ole vaidluse all paisurajatiste rajamise ja

erastamise (tagastamise) õiguspärasus. Projekteerimistingimuste õiguspärasuse kontrollimisel

ei oma vastav küsimus tähtust. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et pais (liigveelask) on

rajatud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Vaidlust ei ole ka selles, et vaidlusalused

paisurajatised kuuluvad käesoleval ajal kaebajale. Restu sild (sh silla sambad) kuulub aga Eesti

riigile, keda esindab vastustaja.

Õige on küll vastustaja poolt märgitu, et lähtudes VeeS § 175 lg 4 peab paisu omanik või valdaja

paisutuse likvideerima kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat

veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest. Samas määratakse paisutuse likvideerimise

viis ja nõuded selleks eraldi antavas veeloas (mida on kohus ka eelnevalt selgitanud) ja mida

käesoleval hetkel ei ole isegi taotletud või Keskkonnaameti otsusega (vt VeeS § 175 ja

Keskkonnaministri 09.10.2019 määrus nr 54 „Veekogu paisutamise, paisu likvideerimise ja

veetaseme alandamise täpsustatud nõuded ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise

metoodika“ § 8). Igasuguse lammutustegevuse jaoks on lisaks vajalik ka ehitusluba.

Käesolevaks ajaks ei ole ühtegi sellist otsust tehtud ega vastavat menetlust läbi viidud (ei otsust

paisutuse/paisu rajatiste likvideerimise kohta ega väljastatud vastavat ehitusluba).

Transpordiameti poolt väljastatud projekteerimistingimused paisutuse likvideerimist ette ei näe

– selles on sätestatud vastav kõrvaltingimus, et kaebaja on võimalik projekteerimises osaleda.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et projekteerimistingimused ei riku kaebaja subjektiivseid

õigusi.

Kohus märgib veelkord, et isegi kui projekteerimistingimuste alusel peaks antama välja

ehitusluba (sh lammutusluba), ei saa sellega ette näha kaebajale kuuluvate rajatiste

lammutamist lähtuvalt hetkel välja antud projekteerimistingimustest, ka ei näe need ette

kaebajale kuuluva vara sundvõõrandamist. Küll aga ei pruugi isegi paisurajatiste allesjäämisel

säilida paisutus olemasoleval kujul (sillasammaste lammutamine põhjustab kohtus ära kuulatud

tunnistajate hinnangul igal juhul paisjärve osalise alanemise). Tulenevalt tekkinud olukorrast

tuleb kaebajal endal teostada vajalikud tegevused paisu täielikuks toimimiseks (vajadusel see

rekonstrueerida ja taotleda selleks kõik vajalikud load), mida on kohtu hinnangul mõistlik teha

ühes menetluses silla projekteerimisega. Kohus märgib, et kaebaja ei saa keelata silla sammaste

lammutamist olukorras, kus need ei kuulu kaebajale ning see on vajalik avalikes huvides uue ja

tänapäevastele nõuetele vastava silla ehitamiseks. Samuti on kaebaja ju sellega seotult

avaldanud seisukohta, et kaebajale kuuluv paisurajatis on täiesti iseseisev ning toimib ka ilma

sillata, millisel juhul olemasoleva silla lammutamine ja uue ehitamine ei saaks puudata kaebaja

õigusi.

Kohus rõhutab veelkord, et projekteerimistingimustega ei ole hetkel pandud kaebajale

paisurajatiste likvideerimise kohustust ja nendega ei saaks seda ka teha. Seega on vale kaebaja

seisukoht, et paisurajatise likvideerimise kohustus tuleneb projekteerimistingimustest ning

tegemist on ebaproportsionaalse kohustusega.

20. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et projekteerimistingimustes sätestatud kõrvaltingimus

ei võimalda muuta neid nii, et sillale oleks võimalik ette näha paisurajatis. Asjaolu, et vastustaja

ei ole veeloa menetluses varasemalt kaebaja projekte kooskõlastanud vastavat kaebaja väidet ei

põhjenda. Veeloa menetlus ja projekteerimistingimuste menetlus on kaks erinevat menetlust.

Kohus ei pea käesoleva vaidluse raames pikalt peatuda küsimusel, miks vastustaja kaebaja

taotlusi ei ole kooskõlastanud, kuid kohtule esitatud dokumentidest nähtub eelkõige, et kaebaja

ei ole vastavas menetluses vajalikke toiminguid lõpuni viinud (esitatud projektid on olnud

puudustega) ning vastav asjaolu on tinginud ka kooskõlastuse andmata jätmise (III kd tl 63-79).

See ei oma ka tähtsust käesoleva kaebuse lahendamisel, kuivõrd kohus saab käesoleva vaidluse

raames kontrollida üksnes projekteerimistingimuste õiguspärasust.

21. Kaebaja toob kaebuses veel välja, et vastustaja 10.09.2020 otsuses toodud põhjendused, et

vastustaja ülesanne ja pädevuses ei ole paisutusega seotud tegevused ja paisude opereerimine,

on

vastuolus

vastustaja

varasema

käitumisega,

kuivõrd

vastustaja

on

taotlenud

Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK) toetust Restu paisul kalarände tagamiseks. Kohus

leiab esiteks, et arusaamatuks jääb, kuidas vastav asjaolu mõjutab projekteerimistingimuste

õiguspärasust. Teiseks on vastustaja siinkohal selgitanud, et toetust taotleti hoopis eesmärgiga

pais alla lasta, mis tagaks seeläbi kaladele läbipääsu silla alt. Seega puudub ka kaebaja poolt

väidetud vastuolu.

22. Kohus leiab, et kaebaja etteheited vastustajale seoses tee kehva hooldamisega ning sellest

tekkinud väidetavate kahjustustega veelasule ning silla sammastele, ei saa kuidagi mõjutada

vaidlustatud projekteerimistingimuste õiguspärasust. Kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas

vastav väide on seotud nende väidetava õigusvastasusega.

23. Kaebaja leiab, et projekteerimistingimustega on seatud väär lähteülesanne, mille alusel

KMH-d läbi viima asutakse. Vastustaja poolt välja antud projekteerimistingimuste ülesannetest

nähtub, et edasises menetluses kuuluks hindamisele üksnes uue silla rajamise projekteerimise

asjaolud, mitte järve säilitamise või kalapääsu rajamisega seotud asjaolud.

Nagu kohus juba ülal selgitas, siis tuleb vastustajal KMH menetluses lähtudes seadusest välja

selgitada erinevad alternatiivid (kohtu arvates tuleb analüüsida antud juhul vähemalt 4

alternatiivi) ja nende mõju keskkonnale ning ka elanikkonnale, inimese varale ja heaolule ning

kultuuripärandile

ning

teha

selle

põhjal

kaalutletud

otsus

ning

vajadusel

ka

projekteerimistingimusi muuta. Kohus jääb selle seisukoha juurde ega pea vajalikuks vastavaid

väiteid korrata.

Samas rõhutab kohus veelkord, et antud juhul on võimalik jõuda kõige efektiivsemalt kõiki

osapooli rahuldava tulemuseni juhul, kui kaebaja (või mõni teine huvitatud isik) nõustub

finantseerima paisu rekonstrueerimise ja kalapääsu projekteerimist ning ka hilisemat ehitamist

koos uue sillaga. Sellisel juhul on võimalik koostada ühiselt mõistlik projektilahendus (mis on

tõenäoliselt summana ka majanduslikult kõige otstarbekam), täiendada projekteerimistingimusi

ja viia läbi KMH. Samuti tagaks ühise projekti koostamine kohtu arvates veelgi põhjalikuma

KMH, kuivõrd KMH tehakse tõepoolest konkreetse projekti raames ning Transpordiamet ei

pea hakkama selles osas välja töötama ise erinevaid lahendusi (näiteks erinevaid kalapääsu

võimalusi, kui paisutus säilitada).

24. Kohus märgib, et õige on kaebaja seisukoht selles, et käesoleval ajal on Restu järv

määratletud järvelise elupaigatüübina (3130) ja kehtivast määratlusest tuleb ka haldusakte

andes lähtuda. Asjaolu, et Keskkonnaamet on oma seisukohas viidanud tahtele liigitada mingil

ajal tulevikus järveline elupaik (3130 või 3150) ümber elupaigatüübiks jõed ja ojad (3260), ei

muuda hetkel kehtivat õiguslikku ja faktilist olukorda. Seega tuli projekteerimistingimuste

andmisel ning tuleb KMH läbi viimisel lähtuda eeldusest, et olemasolev looduskeskkond on

järveline elupaigatüüp. Projekteerimistingimuste andmisel on seda ka tehtud.

Küll aga ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et käesoleval ajal on vastustaja eksinud

kehtivate

keskkonnaalaste

nõudmiste

vastu

sellega,

et

projekteerimistingimustega

kavandatakse järvelise elukeskkonna hävitamist ja uue jõelise elukeskkonna faktilist loomist.

Kaebaja ei ole välja toonud konkreetselt ühtegi rikkumist ega viidanud, milliseid seadusest või

alamalseisvatest

õigusaktidest

tulenevaid

keskkonnaalaseid

nõudeid

on

vastustaja

projekteerimistingimuste andmisel rikkunud. Vastustaja on piisava põhjalikkusega kaalunud

poolte huve, olemasolevat õiguslikku ja faktilist olukorda sh on näinud ette KMH läbi viimise

kohtuse

selgitamaks

välja

mõjud

looduskeskkonnale.

Asjaolu,

et

vastustaja

on

projekteerimistingimustes väljendanud oma pädevuse ja ülesannete piires soovi rajada Restu

vana silla asemele uus sild ilma paisurajatisteta, ei muuda neid õigusvastaseks, sest lõplik

lahendus saab antud juhul selguda alles peale KMH läbi viimist ja vastustaja on

projekteerimistingimuste muutmise võimaluse sellest tulenevalt ette näinud.

23. Kohus selgitab veel kaebajale, et ei vastustaja ega Keskkonnaamet ei ole vastu vaielnud

sellele, et Restu paisjärve veetaseme muutmine toob kaasa ka järve seisundi ja seda ümbritseva

looduskeskkonna muudatused. Küll aga ei ole õige kaebaja väide sellest, et

projekteerimistingimused toovad tingimata kaasa Restu paisjärve likvideerimise, kuivõrd

vastav asjaolu saab selguda lõplikult alles peale KMH läbi viimist.

24. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et antud juhul tuli KMH menetlus tingimata viia läbi

enne PT-te andmist. Kaebaja tugines seejuures Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-28-06 p 8 ja 3-

17-740 p 24.

Esmalt viidatud lahendi p 8 märkis Riigikohus, et projekteerimistingimustega määratakse

siduvalt kindlaks need alused, millest tuleb lähtuda ehitusprojekti koostamisel.

Projekteerimistingimuste näol on järelikult tegemist haldusaktiga. Kohus märgib, et eeltoodule

ei ole keegi vastu vaielnud. Küll aga on projekteerimistingimustes endas käesoleval juhul ette

nähtud nende muutmise võimaluse tulenevalt läbiviidava KMH tulemustest. Samuti ei piira

need erinevate võimalike alternatiivide käsitlemist seoses projekteerimistingimustes ettenähtud

esialgse lahendusega. Seetõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendid antud juhul põhimõtteliselt

asjakohased.

Kohus leiab, et see, millal KMH täpselt läbi viia tuleb on otstarbekuse küsimus, millesse kohus

ei sekku. Lisaks ei ole käesoleval juhul tegemist täpselt samasuguse situatsiooniga kui ülal

viidatud Riigikohtu lahendites, kus ei olnud võimalik projekteerimistingimusi sisuliselt enne

väljastada kui KMH tulemused on teada. Käesoleval juhul oli see aga võimalik ja sellises

järjekorras asjade tegemist toetab ka võimalus paisurajatiste õigusliku olukorra muutuseks

haldusmenetluses

läbiviimise

ajal,

mis

omakorda

võib

kaasa

tuua

vajaduse

projekteerimistingimusi muuta. Ühtlasi märgib kohus, et projekteerimistingimused ei ole kohtu

arvates lõplikuks tegevusloaks ehitamise mõttes, sest selleks on ikkagi ehitusluba. Just ehitusloa

väljastamisel peab kohtu hinnangul olema saavutatud lõplik selgus, millist ehitist on võimalik

ehitada olemasolevas õigusraamistikus.

25. Kohus leiab, et vastustaja taotlus tagastada kaebaja esitatud tõendid, mis ei ole kaebuse

tervikteksti lisadena viidatud ja ei ole seega asjakohased on sisuliselt põhjendatud.

Nimelt kohustas kohus konkreetselt viitama kaebuse terviktekstis, mida kaebaja mingi lisaga

tõendada soovib (vt Tallinna Halduskohtu 19.05.2021 määruse nr 3-21-1993 p 9).

Samas märgib kohus, et lähtudes HKMS § 62 lg 6 võib kohus jätta ka vastavad tõendid

tähelepanuta. Kohus järgides HKMS § 62 lg 6 jätab kaebaja esitatud tõendid, mis ei ole kaebuse

terviktekstis lisadena viidatud või esitatud koos terviktekstiga või esitatud peale tervikteksti

esitamist, tähelepanuta.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ega kaasatud haldusorgan ei ole

kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik