2-20-6259/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6259

Kohtuasi

X avaldus alaealise lapse C suhtes ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.02.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Reimo Mets

Puudutatud isik I: C (isikukood XXXXXXXXXXX),

määratud esindaja RÕA korras vandeadvokaat Alar

Neiland

Puudutatud isik II: Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Merike Roosileht

Puudutatud isik III: Keila linn (Keila Linnavalitsuse

kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26.02.2021 määrus ja teha uus määrus, millega jätta X

avaldus alaealise lapse C suhtes ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse saamiseks rahuldamata.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määruskaebuse läbivaatamise kulud jätta iga menetlusosalise enda kanda, välja

arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-20-6259

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (lapse isa) esitas 28.04.2020 Harju Maakohtule avalduse alaealise lapse C suhtes ühise

hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja lapse isale ainuhooldusõiguse andmiseks.

2. Lapse vanemad vaidlevad pikemat aega lapse hooldusküsimuste ja suhtlemise korra üle.

Erinevate kohtulahendite alusel on algatatud täitemenetlusi, kuid hoolimata sellest ei täida lapse

ema kohtumääruseid. Kohtutäitur on määranud ka sunnirahasid (20.12.2019 ja 03.01.2020),

mida lapse ema on tasunud, kuid ei anna sellest hoolimata last lapse isale. Harju Maakohtu

23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16831 anti lapse isale ainuhooldusõigus lapse

igakordse viibimiskoha ning koolieelse lasteasutuse valiku õiguse tegemiseks. Avalduse

esitamise seisuga on Politsei- ja Piirivalveameti menetluses kaks kriminaalmenetlust lapse ema

suhtes kohtulahendite täitmata jätmisega seoses. Menetlused seisavad. Lapse ema poolsed

rikkumised on vältava iseloomuga. Lisaks on lapse ema põgenenud koos lapsega Venemaale

ning selle kohta on esitatud lapseröövi teade. Lapserööviga seonduv menetlus on samuti pooleli.

Lapse isa arvates on lubamatu olukord, kus üks lapsevanem teadlikult kuritarvitab oma

vanemlikke õigusi. Arvestades, et lapse isa on käitunud õiguskuulekalt, kuid ema suhtes on

alustatud kaks kriminaalasja ja esitatud ka lapseröövi avaldus, on põhjendatud selliselt käituvalt

emalt vanemlikud õigused täielikult ära võtta, kuna selline eeskuju ja õiguste kuritarvitamine

ei ole kuidagi lapse huvides. Ema ei ole teinud mitte midagi selleks, et laps ja isa saaks suhelda

- vastupidi ta on teinud kõik selleks, et see suhtlus ei saaks toimuda. Käesolev juhtum on

markantne näide sellest, kuidas väikelaps võõrutatakse teadlikult oma bioloogilisest vanemast

ühe vanema pahatahtliku monopoliseerimise tulemusena.

Puudutatud isikute seisukohad

3. Lapse ema ei ole nõus avalduse rahuldamisega, kuivõrd puudub alus lapse suhtes ühise

hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse isale. See, et

isa peab vajalikuks tema ja lapse vahel kiindumussuhte loomiseks, et laps viibiks püsivalt tema

juures, ei anna alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Põhjendamatu on lapse isa

seisukoht, et lapse emalt tuleb vanemlikud õigused täielikult ära võtta põhjusel, et ema suhtes

on alustatud kaks kriminaalasja ja esitatud on lapseröövi avaldus Justiitsministeeriumile.

Avaldaja on jätnud tähelepanuta süütuse presumptsiooni. Kuna tegelikkuses ei ole lapse ema

lapsega välismaale läinud ilma isa nõusolekuta, siis ei ole toimunud ka lapseröövi, mida

avaldaja korduvalt väidab ja rõhutab. Lapse ema seab kahtluse alla lapse isa võimed last

kasvatada. Lapse isalt on varasemalt hooldusõigus tema kahe teise lapse osas ära võetud. Lapse

isa ei ole tõendanud, et lapse ema on seadnud ohtu lapse elu ja tervise, mis oleks hooldusõiguse

ära võtmise aluseks. Lapse ema ei ohusta lapse elu ja tervist. Lapse ema põhjendab Eestist

lahkumist sellega, et ta oli viidud viimasele piirile - kohtutäitur oli kõik ta arved arestinud, ei

saanud lapsele süüagi osta, tundis et ei saa lapsega enam nii elada ja lahkudes lähtuski ta lapse

huvidest, turvalisusest ja heaolust.

4. Lapse esindaja hinnangul on leidnud kinnitust, et lapse isal on puudunud reaalne võimalus

lapsega suhtlemiseks. Lapse isa õiguskuulekuse osas ei esine kahtlusi. Lapse ema suhtes on

ilmnenud kohtumääruse mittetäitmine, ta ei ole last isale üle andnud ning on varjanud enda ja

2-20-6259

lapse elukohta. Tulenevalt lapse vanemate õigusest lapsega suhtlemiseks, tuleb piirata selle

vanema õigust lapse hooldamises, kes takistab lapse suhtlemist teise vanemaga. Samas ei pruugi

lapse huvides olla see, et laps peaks ema hoolitsusest täielikult ilma jääma.

5. Rae vald (Rae Vallavalitsuse kaudu) selgitas, et nad ei saa igakülgselt hinnata lapse heaolu,

kuna tegelikkuses puudub teadmine, kus ja kellega laps viibib. Rae vallal pole olnud võimalik

lapse emaga ega lapsega suhelda.

6. Keila linn (Keila linnavalitsuse kaudu) avaldas, et lapse isa ei ela koos lapsega Keila linnas.

Keila linnal kokkupuudet perega olnud ei ole. Lapse elukoht on teadmata ning eeltoodust

tulenevalt ei ole Keila linnal võimalik kujundada oma seisukohta.

7. Maakohus kuulas ära lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja ja mõlema vanema

lepingulised esindajad 14.12.2020 kohtusaalis ja Skype videokõne vahendusel välismaal

viibivad vanemad (lapse isa 20.01.2021 ja lapse ema 29.01.2021).

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas lapse isa avalduse ja võttis lapse emalt täielikult ära hooldusõiguse lapse

suhtes.

9. Avaldaja taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist perekonnaseaduse (PKS) § 137 alusel,

põhjendades seda sellega, et lapse ema tegevus kahjustab lapse huve. Kohus leidis, et kohasem

õiguslik alus asja lahendamiseks on PKS § 134 ja § 135.

10. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Harju Maakohus on 07.11.2016 määrusega tsiviilasjas 2-

16-9345 kindlaks määranud lapsega suhtlemise korra. 06.03.2017 esitas lapse isa kohtule

avalduse viia tema ja lapse suhtlemist korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks läbi

lepitusmenetlus. Harju Maakohus tunnistas 25.05.2017 määrusega lepitusmenetluse

ebaõnnestunuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.09.2017 määrusega Harju Maakohtu

25.05.2017 määruse muutmata. Harju Maakohtu 23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-

16831 anti lapse isale ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha ning koolieelse

lasteasutuse valiku õiguse tegemiseks. Nimetatud kohtulahendite osas on alustatud lapse ema

suhtes täitemenetlus, millest lapse ema on teadlik. Lapse emale on määratud ka kohtutäituri

poolt sunnirahasid, mida lapse ema on osaliselt ka tasunud. Seega on lapse ema teadlik sellest,

et tal tuleb täita Harju Maakohtu 07.11.2016 ning 23.08.2019 kohtulahendeid.

11. Hoolimata kohtu poolt kindlaks määratust ei ole lapse ema täitnud kohtumäärustest

tulenevaid kohustusi ega last isale üle andnud. Lapse isa ei ole last aastaid näinud ning seda

tänu lapse ema käitumisele. Lapse ema on koos lapsega selleks õigust omamata lahkunud

Venemaale ning esitatud asjaoludest ei nähtu mingitki kavatsust Eestisse tagasi tulla. Sellele

viitab asjaolu, et lapse ema on Venemaal taotlenud asüüli. Välisriiki lahkumisega on lapse ema

teadlikult rikkunud kohtu poolt paika pandud suhtluskorda ning 23.08.2019 kohtumäärust,

millega võeti lapse emalt ära hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas.

12. Lapse ema on enda käitumisega seadnud ohtu lapse vaimse ja hingelise heaolu ning ta ei

ole teostanud lapse hooldusõigust lapse huvides. Lapse ema on oma tegevusega teadlikult ja

põhjendamatult takistanud lapse õigust isaga suhelda ja võtnud lapselt tegelikkuses ära

võimaluse isaga suhelda ning lapse isalt võimaluse last kasvatada ja lapse elus osaleda. Mitte

ükski tõend ega tuvastatud asjaolu ei viita sellele, et lapse isa oleks enda lapse suhtes ohtlik või

käitunud lapse ja lapse ema suhtes pahatahtlikult, mis annaks aluse last isast eemal hoida.

2-20-6259

Vastupidi, erinevalt lapse emast on lapse isa teinud kõik selleks, et suhelda enda lapsega ning

tagada lapsele turvaline elukeskkond. Lapse ema on aga otsustanud lapse huvides tehtud

kohtulahendite täitmise takistamiseks minna lapsega Venemaale, lapse jaoks täiesti võõrasse

keskkonda. Selline käitumine ei lähtu lapse huvidest ning seab lapse heaolu ohtu. Lapse ema

pöördus ilma selge põhjuseta koos lapsega Moskva varjupaika ning ei ole teada, millistes

tingimustes laps tänasel päeval elab. Seejuures ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et lapse

isa, kellel on kohtulahendi kohaselt ainuõigus määrata lapse viibimiskohta, oleks andnud loa

lapsega Venemaale minna.

13. Täiendavaid abinõusid kohaldada võimalik ei ole, kuna juba on tehtud vähema mõjuga

kohtulahendeid lapse huvides, mida lapse ema lihtsalt ei täida. Seetõttu tuleb lapse ema

hooldusõigust piirata ning lapse emalt tuleb PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel lapse suhtes

hooldusõigus täielikult ära võtta.

Määruskaebus

14. Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus

määrus, mille jätta lapse isa avaldus rahuldamata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

15. Maakohtu määrusest ei nähtu, milles seisneb oht lapse heaolule. Samuti, et lapse ema poleks

suuteline tagama lapsele turvalist elukeskkonda. Lapse huvides ei ole emalt hooldusõigus

täielikult ära võtta ainuüksi põhjusel, et isa ei saa lapsega suhelda ja ema ei täida kohtumäärust.

Hoopis lapse eraldamine emast oleks lapsele traumeeriv ja seaks ohtu lapse heaolu. Isaga

suhtlemisel saab takistuseks ka keelebarjäär, kuna isa suhtleb üksnes inglise keeles. Lapse isa

ei ela tegelikult Eestis peaaegu aasta, vaid elab Soomes Espoos, kus tal on uus pere. Seega antud

olukorras emalt täieliku hooldusõiguse äravõtmisel peab laps asuma elama täiesti uues

keskkonnas – Soomes ja seda olukorras, kus lapse ema ei saa enam kaitsta lapse huve ega

otsustada lapsele oluliste küsimuste üle. Samuti ei ole maakohtu rakendatud meede kohane ega

proportsionaalne. Maakohus ei ole rakendanud vähem piiravamaid abinõusid.

16. Tsiviilasjas nr 2-17-16831 on leidnud tõendamist, et lapse ema saab hakkama lapse

igapäevase elu korraldamise ja lapse eest hoolitsemisega. Selle tsiviilasja raames viidi läbi

kohtupsühhiaatriline ekspertiis mõlema vanema suhtes. Ekspertiisi tulemusena selgus, et lapse

isa

on

isiksusehäirest

tulenevalt

kahtlustav,

süüdistav,

vähese

koostöö-

ja

kompromissivalmidusega, orienteeritud enda edu ja õiguste saavutamisele ja tal on raskusi

tunnete aktsepteerimisega. Kuigi isiksusehäired on tuvastatud ka emal, on kohus tuvastanud, et

ta saab hakkama lapse igapäevase elu korraldamise ja lapse hoolitsemisega. Lapse ema on

täielikult pühendunud oma lapsele ja teeb kõik selleks, et lapsel oleks turvaline. Lapsel on tugev

emotsionaalne hingeline side ja lähedus oma emaga sünnist alates.

17. Lapse isa taotles PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamist, kuid maakohus omal

algatusel lubamatult lahendas asja PKS § 134 ja § 135 alusel.

18. Eesti kohus ei saanud asja lahendada, kuna lapse isa elab Soomes ja ema Venemaal.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

19. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks.

20. Lapse isa palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Lapse ema käitumine on lapse heaolu

ohustav. Lapse isa rahvastikuregistripõhine elukoht on Keilas. Kuna menetlust on alustatud

Eestis, isa elukohajärgses riigis, siis on igati põhjendatud ka Eesti kohus tsiviilasja lahendama.

Lapse isal on mitu kodu ja tema teine kodu asub täna Soomes, kuna seal on ka tema esimesest

2-20-6259

abielust sündinud lapsed ning ka uue elukaaslasega sel aastal sündinud laps. Samuti oleks

pidanud lapse ema ebaõigele kohtualluvusele tuginema esimeses menetlusdokumendis

maakohtus. Seega ei ole lubatud kohtualluvuse osas vastuväite esitamine alles määruskaebuses.

21. Lapse määratud korras esindaja leiab, et maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et

lapse ema on oma käitumisega seadnud ohtu lapse heaolu.

22. Keila linn oma seisukohta ei avaldanud, kuna lapse isa ega laps ei ela Keila linnas.

23. Maakohus

kaebust

ei

rahuldanud

ja

edastas

selle

lahendamiseks

Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lapse isa avaldus lapse

suhtes ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks isale

rahuldamata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

25. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole tuvastanud PKS § 134

aluseid lapse emalt lapse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. PKS § 134 lg 1 näeb ette, et

kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse

kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või

kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma,

rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi

lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid. Maakohus leidis, et lapse ema on

enda käitumisega (minnes lapsega Venemaale lapsele võõrasse keskkonda ja takistades isal

lapsega suhtlemast) seadnud ohtu lapse vaimse ja hingelise heaolu ning ei ole teostanud lapse

hooldusõigust lapse huvides. Vanema hooldusõiguse piiramise kohta PKS § 134 lg 1 ja § 135

lg 2 alusel teeb kohus lapse õigustatud huve ja õigusi kaaludes kaalutlusotsustuse. Kohtu

kaalutlusotsustusse saab ringkonnakohus sekkuda vaid siis, kui maakohus on ületanud

diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või

tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on diskretsioonipiire ületanud ja

ebaõigesti eelpoolnimetatud asjaoludega sisutanud PKS § 134 lõikes 1 sätestatud aluste

esinemist. PKS §-s 135 märgitud abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama,

milline oht ähvardab last vanema juures kasvades (vt Riigikohtu 30.04.2019 määrust tsiviilasjas

nr 2-18-3628, p 15). Maakohus on konkreetse last ähvardava ohu jätnud tuvastamata. Üksnes

sellest, et lapse ema rikub lapse isa ja lapse vahelist suhtlemise korda ning kolis lapsega elama

välisriiki, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada lapse vaimse, füüsilise või hingelise

heaolu ohustamist. Õige on kohtumääruses märgitu, et lapsel on õigus suhelda mõlema

vanemaga, kuid üksnes sellest ei saa teha järeldust, et lapse heaolu oleks ohustatud põhjusel, et

ta ei saa isaga suhelda. PKS § 134 lõikes 1 sätestatud aluste esinemise tuvastamiseks tuleb lapse

heaolu hindamisel lähtuda tegelikust, olemasolevast olukorrast ja arvestada seda, kellega on

lapsel suurem emotsionaalne side. Lapse isa ei ole esile toonud, et vaatamata sellele, et lapse

ema on lapsega sünnist saati koos olnud, on lapsel piisav emotsionaalne side isaga, mille

katkemisel oleks lapse heaolu kahjustatud. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas

asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et lapse viibimisel ema juures oleks lapse kehalist,

vaimset või hingelist heaolu ohustatud või oleks laps hooletusse jäetud või lapse ema ei suudaks

oma lapsevanema kohustusi täita. Ehkki lapse ema kuritarvitab vanemate ühist hooldusõigust

ja eirab kehtestatud suhtlemise korda ning lapse isale antud ainuhooldusõigust lapse

2-20-6259

viibimiskoha osas, ei ole ohtu lapse heaolule tuvastatud ning selliseid asjaolusid ei nähtu asjast.

Samuti ei nähtu asjas, et lapse ema poleks suuteline täitma oma kohustusi. Seega ei esine

käesoleval juhul kolleegiumi hinnangul PKS § 134 lõikes 1 toodud asjaolusid, mistõttu puudus

maakohtul ka alus nimetatud sättest tulenevalt PKS § 135 lõikes 2 sätestatud abinõu

kohaldamiseks – hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks lapse emalt.

26. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine antud juhul ka PKS §-s 137 sätestatud aluseid lapse

vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse lapse isale

üleandmiseks. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral

hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu

hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist

seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi

elamistingimusi. Riigikohus on märkinud, et oluline on, et vanemad teostaksid ühist

hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks

võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Hooldusõiguse kuulumine mõlemale

vanemale ei tohi takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks annavad alust asjaolud, et vanemad ei suuda lapse

hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt Riigikohtu 22.11.2017

määrust tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 17). Käesoleval juhul on asjas tuvastatud asjaoludel lapse

ühine hooldusõiguse teostamine oluliselt raskendatud või isegi võimatu. Lapse isa avaldusest

nähtub, et vanemate vahel suhtlemine puudub, lapse isa ei tea ei lapse ema ega lapse asukohta.

Lapse ema on asunud elama välisriiki (Vene Föderatsiooni) ning on esitanud asüülitaotluse.

Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium on kinnitanud, et lapse ema elab koos lapsega

Moskvas (tl 113). PKS § 137 lg 2 p 2 kohaselt avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et

ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas

lapse huvidega. PKS § 138 lg 2 2.lause kohaselt avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse

üleandmine vastab lapse huvidele. Kuna lapse isa on esitanud avalduse talle ainuhooldusõiguse

üleandmiseks, saab kohus hinnata, kas lapse isale ainuhooldusõiguse üleandmine vastab lapse

huvidele. Seejuures tuleb arvesse võtta lapse isa avalduse põhjendusi, avalduse ulatust ning

asjaolu, et Harju Maakohtu 23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16831 anti lapse isale

ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha ning koolieelse lasteasutuse valiku õiguse

tegemiseks. Seega saab käesolevas asjas esitatud lapse isa avaldust käsitleda avaldusena

lõpetada lapse ühine hooldusõigus ka muus osas, mida maakohtu varasem määrus ei käsitle.

Lapse isa on esile toonud, et lapse ühine hooldusõigus tuleb täielikult lõpetada ja lapse isale

ainuhooldusõigus üle anda põhjusel, et lapse ema eirab kohtumäärusega kehtestatud lapsega

suhtlemise korda, lapse isale antud hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas ning on

läinud lapsega koos elama välisriiki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lapse isa poolt esile

toodud asjaolud ja põhjendused piisavad selleks, et lapse ühine hooldusõigus ka muus, kui lapse

viibimiskoha määramise õiguse osas lõpetada. Lapse isa poolt esitatud põhjendused on piisavad

selleks, et lapse ühine hooldusõigus lõpetada lapse viibimiskoha osas ning seda on kohus juba

23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16831 teinud ja on andnud selles osas lapse isale

ainuhooldusõiguse. Lapse isa põhiline mure on kolleegiumi hinnangul selles, et ta ei ole saanud

oma õigust lapse viibimiskoha ja lasteaia valiku osas seni realiseerida, mitte muudes

hooldusõiguse küsimustes hooldusõiguse teostamise võimatus. Seejuures ei ole lapse isa esile

toonud, kuidas oleks lapse huvides muus osas (nt tervis, haridus jm valdkonnad) ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja lapse isale ainuhooldusõiguse üleandmine ning kuidas lapse isale

selles osas ainuhoolduse üle andmata jätmine kahjustaks lapse huvisid. Samuti ei ole asjas

kogutud tõendite pinnalt selliseid asjaolusid võimalik järeldada.

27. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ja jätta lapse isa avaldus lapse suhtes

ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks rahuldamata.

2-20-6259

Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata määruskaebuse väitele, et maakohus ei ole

PKS § 135 lõikes 2 sätestatud kohaselt rakendanud leebemaid abinõusid.

28. Ringkonnakohus mõistab lapse isa muret, et ta ei saa lapsega suhelda ja tema eest

hoolitseda. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning

mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sellist õigust saab piirata

üksnes kohus ja üksnes lapse huvides (PKS § 143 lg 3). Lapse ema on seadust ja

kohtumääruseid eirates asunud elama välisriiki ja välistanud sellega võimaluse lapse isal

lapsega suhelda. Ringkonnakohus mõistab hukka lapse ema sellise käitumise. Samas poleks

ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas lapse isa avalduse rahuldamisega võimalik

tekkinud olukorda lahendada. Kohus ei saa karistusliku või sunnimeetmena rakendada järjest

enam lapse ema hooldusõigust piiravaid abinõusid selleks, et lapse ema täidaks varasemaid

kohtumääruseid suhtlemise korra ja hooldusõiguse osalise üleandmise osas. Lapse isal on õigus

taotleda nimetatud kohtumääruste täitmist ning 1980. a Haagi konventsiooni artikkel 8 alusel

lapse tagasi toomist ja lapse isale üle andmist. Nähtuvalt kohtuasja materjalidest on lapse isa ka

sellekohaseid samme ette võtnud. Lapse isa poolt tarvitusele võetud meetmete paremat

rakendamist pole käesoleva asja raames paraku aga võimalik tagada.

29. Järgnevalt vastab ringkonnakohus ülejäänud määruskaebuse väidetele.

30. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb määruskaebuse väited ebaõige kohtualluvuse kohta jätta

tähelepanuta. TsMS § 329 lg 2 järgi peab menetlusosaline kohtualluvust puudutavad

vastuväited esitama esimesel võimalusel ja korraga. Vastasel juhul menetlusosaline kaotab

õiguse sellistele vastuväidetele tugineda (TsMS § 331 lg 1). Seega tuleks kostjal kohtualluvust

puudutavad vastuväited Eesti õiguse järgi üldjuhul välja tuua kohtule esitatavas esimeses

menetlusdokumendis (vt Riigikohtu 29.03.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 14). Antud

juhul esitas lapse ema sellise väite alles määruskaebuses, mistõttu on lapse ema kaotanud õiguse

tugineda sellele, et asja on lahendanud vale kohus. Sellele vaatamata märgib ringkonnakohus,

et maakohus on õigesti määratlenud kohtualluvuse Harju Maakohtule. Maakohus oli pädev asja

menetlema antud juhul TsMS § 116 lg 1 ja § 110 lg 1 p 1 alusel, kuna laps on Eesti Vabariigi

kodanik.

31. Ebaõige on määruskaebuse väide, et maakohus väljus lubamatult avalduses taotletu

piiridest. Riigikohus on mitmes asjas selgitanud, et kohus saab omal algatusel kaaluda PKS §

134 lg 1 ja § 135 sätete kohaldamist (vt nt Riigikohtu 20.12.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-

132-11, p 17; Riigikohtu 23.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21).

32. Määruskaebuse rahuldamine ja maakohtu määruse tühistamine ei anna kolleegiumi

hinnangul siiski alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning endiselt on

põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte

järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades

põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda,

eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. TsMS § 172 lg 7 teine lause sätestab, et kui

avaldus jääb rahuldamata hagita menetluses, mida saab algatada üksnes avalduse alusel, võib

kohus jätta menetluskulud avaldaja kanda. Hagita menetluse avalduse rahuldamata jätmise

korral saab kohus jaotada menetluskulud muu hulgas TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt,

arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid

arvestades (vt Riigikohtu 13.05.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 13). Antud juhul ei

ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulusid täies ulatuses lapse isa kanda.

2-20-6259

Vaatamata sellele, et lapse isa avaldus pole osutunud perspektiivikaks, on selle avalduse

esitamise tinginud otseselt lapse ema pahatahtlik käitumine. Lapse isale ei saa sellises olukorras

ette heita, et ta püüab leida erinevaid võimalusi lapsega suhtlemiseks. Seetõttu esinevad

ringkonnakohtu hinnangul alused jätta menetluskulud (v.a lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud) poolte endi kanda.

33. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 järgi jätta eeltoodu tõttu ka

kaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid

rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm