2-20-5463/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5463

Kohtuasi

X ja Y hagid C vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Mõlema hageja osas 2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja I): X (isikukood XXXXXXXXX)

Hageja

II

(vastustaja

II):

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX), hagejate seaduslik esindaja Q,

hagejate lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja (apellant): C (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hagejate 13.09.2021 ja kostja 19.09.2021 taotlused täiendavate

tõendite vastuvõtmiseks ning jätta nimetatud menetlusdokumentidele lisatud

tõendid (I kd tl 189-225 ja II kd tl 4-8) vastu võtmata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus osas, milles kohus rahuldas hagid

perioodi osas alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 ning osas, milles kohus mõistis alates

01.03.2020 kuni 31.05.2020 kummagi hageja kasuks kostjalt välja suurema elatise

kui 45,96 eurot ning jättis menetluskulud täielikult kostja kanda.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagid rahuldamata perioodi osas alates

01.06.2020 kuni 31.08.2020, mõista kostjalt kummagi hageja kasuks alates

01.03.2020 kuni 31.05.2020 välja 45,96 eurot ning jätta menetluskulud poolte endi

kanda.

4. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis 2020. a aprilli ja mai

eest kummagi hageja kasuks kostjalt välja 45,96 eurot.

5. Lugeda otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

2-20-5463

5.1. Hagid rahuldada osaliselt.

5.2. Mõista C-lt välja elatis X ülalpidamiseks igakuiselt summas 262 eurot kuus

alates 01.09.2020 kuni X täisealiseks saamiseni ning ajavahemiku 01.03.2020

kuni 31.05.2020 eest 45,96 eurot.

5.3. Mõista C-lt välja elatis Y ülalpidamiseks igakuiselt summas 262 eurot kuus

alates 01.09.2020 kuni Y täisealiseks saamiseni ning ajavahemiku 01.03.2020

kuni 31.05.2020 eest 45,96 eurot.

5.4. Alates

01.09.2020

tasumisele

kuuluv

elatis

suureneb

koos

elatise

miinimummäära suurenemisega. Elatis ei või olla väiksem kui igakordne

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäär,

millest on maha arvestatud pool Eesti Vabariigi tasutavast lapsetoetusest ühe

lapse kohta (pere esimesele ja teisele lapsele kohaldatav määr).

5.5. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette kuu 5. kuupäevaks. Elatis tuleb

kanda Q arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

5.6. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X ja Y esitasid 13.04.2020 hagid C vastu elatise saamiseks. Hagejad paluvad elatise

väljamõistmist hagejate kasuks kokku 01.01.2020-30.04.2020 eest 884 eurot ning alates

01.05.2020 seadusjärgses miinimummääras. 22.12.2020 hagi täpsustuse järgi taotlevad hagejad

elatise väljamõistmist alates 11.04.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni pooles Vabariigi

Valitsuse sätestatud kuupalga alammääras ning tagasiulatuvalt alates 01.03.2020-10.04.2020

kummalegi hagejale 247,30 eurot.

2. Hagejate seadusliku esindaja Q ja kostja ühised lapsed X ja Y on sündinud vastavalt

XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX. Hagejad elavad emaga kolmekesi. Vanemate vahel on

sõlmitud suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustub hagejatele maksma elatist

seadusjärgses miinimummääras. Alates 01.03.2020 on kostja vähendanud hagejatele makstavat

elatist ning tasus kahe lapse peale kokku märtsis 2020 vaid 284 eurot. 2020. a aprilli eest oli

elatis hagi esitamise hetkeks tasumata. Kostjaga ei ole õnnestunud jõuda kohtuvälisele

kokkuleppele.

2-20-5463

3. Hagi täpsustuse kohaselt on hageja I igakuised kulud 618,40 eurot ning hageja II kulud

730,71 eurot. 05.10.2020 seisukoha järgi on hagejate ülalpidamiskulud kokku 1168 eurot, s.o

584 eurot lapse kohta. Menetluse ajal on kokku lepitud suhtluskord, mille järgi lapsed viibivad

igal teisel nädalavahetusel isaga, kuid puudub alus eeldada, et isa seda täies ulatuses täidab - ka

varasemalt ei ole isa ja laste kohtumised olnud regulaarsed, samuti viibib isa sageli

välislähetustel. Seetõttu ei saa elatise väljamõistmisel lähtuda suhtluskorrast. Kostja ei ole

tõendanud oma kulutusi hagejatele. Kui kostja on ka hagejatele kulutusi teinud, on need

minimaalsed ja ebavajalikud. Kostja ei osta lastele riideid ega tasu nendega seotud arveid.

4. Elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära puudub alus, mistõttu ei ole põhjendatud

arvestada ka peretoetuste maksmisega. Hagejatele teadaolevalt ületab kostja sissetulek (3000-

4000 eurot kuus) hageja sissetulekut (1300 eurot kuus) enam kui kolm korda. Kostjale kuuluvad

mitmed äriühingud. Põhjendatud on, kui vanemad peavad lapsi ülal proportsionaalselt

vanemate sissetulekuga. Ainuüksi kostja eluasemekulud on 1000 eurot kuus (maja üür), samuti

on ta saanud lubada endale advokaadi teenuseid antud vaidluses, seega ei saa kostja olla

maksejõuetu. Kostja varjab oma sissetulekuid.

Kostja vastuväited

5. Kostja tunnistas hagi osaliselt ning palus kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista elatise

22,98 eurot kuus. Kuna hagejad viibivad sageli kostja juures, annab kostja neile sel ajal

ülalpidamist vahetult. Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega kinnitati tsiviilasjas nr 2-20-7682

vanemate kompromiss, mille kohaselt viibivad lapsed isaga igal teisel nädalavahetusel reedese

koolipäeva lõpust kuni esmaspäeva hommikuni ning suvevaheajal 2-nädalaste perioodidena

vaheldumisi kummagi vanemaga, alustades isa juures viibimisest. Kuni septembrini 2020 elasid

hagejad vaheldumisi kummagi vanema juures.

6. Kostjal on hagejatega seonduvalt eluaseme-, toidu-, transpordi- ja vaba aja veetmise kulud.

Kostja on võtnud endale kohustuse transportida lapsi seonduvalt suhtluskorra kokkuleppega.

Hageja I ülalpidamiseks kulub kostjal minimaalselt 192,50 eurot ja hageja II ülalpidamiseks

231,50 eurot. Kostja kulutused hagejatele on suured ning elatise väljamõistmine ei ole

põhjendatud kas üldse või on siis vaid osaliselt põhjendatud, s.o nende kuude eest, mil hagejad

50% ajast kostja juures ei viibi.

7. Lapsetoetus makstakse hagejate emale ning kuna mõlemal vanemal on kulutused seonduvalt

laste ülalpidamisega, on põhjendatud elatise väljamõistmisel arvestada, et hagejate kulud on

osaliselt kaetud lastetoetusega. Hagis toodud hagejate kulud on ülepaisutatud ning tegelikud

vajadused väiksemad. Hagejad elavad nende emale kuuluvas korteris ning kuna kinnisvara on

pigem ema investeering, ei ole põhjendatud arvestada laenumakseid täies ulatuses

eluasemekuluks.

8. Kuna kostja on maksnud hagejatele elatist enam, kui kostja maksma peaks, on märtsikuu

elatise tasumise kohustus täidetud. Vanemate vahel ei ole kokkulepet elatise tasumiseks

miinimummääras ning kostja on tasunud elatist sellises summas vaid vabatahtlikult hagejate

heaolu tagamiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus rahuldas hagid osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja

tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest elatise kokku 29,45 eurot ning alates

13.04.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni kummagi hageja kasuks elatise 262 eurot kuus.

2-20-5463

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras menetluskulud kindlaks ning mõistis

kostjalt hagejate kasuks solidaarselt välja 510 eurot.

10. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos alates 01.02.2019. Tulenevalt PKS

§-dest 96-100 tuleb elatist maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega

koos. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks

lapse arenguks piisavad vahendid. Kuna hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise

suuruse alammääras, ei ole sellises summas elatise nõudmise korral vaja tõendada kulutuste

kandmist.

11. Kostja ei ole tuginenud sellele, et tal ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimummääras. Samuti ei ole hagejad tuginenud sellele, et hagejate ema ei saa ise

anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses miinimummääras. Seetõttu ei pidanud kohus

vajalikuks tuvastada kostja varalist seisu ning eeldas, et kostja poolt miinimummääras

ülalpidamise andmine on võimalik.

12. Hagejate väitel oli hagejate vanemate vahel kokkulepe, mille kohaselt kostja maksis

kummalegi hagejale elatist miinimummääras. Hagejad on tõendanud vanemate vahel

kokkuleppe olemasolu nii sellega, et kostja on maksnud elatist kuni vaidluse tekkimiseni

justnimelt seadusjärgses miinimummääras, kui ka hagejate vanemate vahelise kirjavahetusega.

13. Maakohus hindas hagejate kulude põhjendatust ja leidis, et 05.10.2020 täpsustuses toodud

hagejate kulud on mõistlikud ja põhjendatud ning nende vähendamiseks puudub alus. Kohus ei

nõustunud kostja väidetega, et kuna hagejad elavad hagejate emale kuuluvas korteris, ei ole

nende eluasemekulu põhjendatud. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme

ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse

rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad

vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Isegi, kui oleks tuvastatud,

et hagejate ülalpidamiskulud jäävad veidi alla kahekordse miinimummäära, siis ei saaks lugeda

seda mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel. Kostja on välja toonud, et kuni septembrini

2020 elasid lapsed võrdse aja kummagi vanema juures. Asjaolu, et taolises olukorras on kostja

andnud hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras, viitab kohtu hinnangul selgelt sellele,

et kostja oli teadlik sellest, et justnimelt taoline summa on hagejate ülalpidamiskuludest poole

katmiseks hädavajalik.

14. Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega kinnitati vanemate kompromiss, mille kohaselt

viibivad lapsed isaga igal teisel nädalavahetusel reedese koolipäeva lõpust kuni esmaspäeva

hommikuni ning suvevaheajal 2-nädalaste perioodidena vaheldumisi kummagi vanemaga,

alustades isa juures viibimisest, üleandmisega pühapäeva õhtul. Kuna suvevaheaeg algab pea

alati 14. juunil ja lõpeb alati 31. augustil, on suvevaheaja keskmine kestus 12 nädalat.

Suvevaheajaväline suhtluskord (ca 40 nädalat) näeb ette, et lapsed viibivad isa juures ca 18%

oma ajast (14 ööpäeva jooksul ca 2,5 päeva). Seega viibivad hagejad aastas kostja juures

eelduslikult keskmiselt ca 25% oma ajast. Suhtluskorra täitmisega seonduvalt on kostjal

kindlasti püsikulud - eluasemekulu, toidukulu, transpordikulu, meelelahutuse kulu. Samas

puudub vaidlus selles, et kostja üldreeglina ei kanna muid hagejate ülalpidamiskulusid, s.o

kulutusi hügieenile, tervisele, sideteenustele, rõivastele ja jalanõudele, treeningutele, kooliga

seonduvaid kulusid jne. Sellised kulud on hagejate ema kanda ning seetõttu võib jõuda

järeldusele, et kostja kulutused hagejatele on minimaalsed, võrreldes ema kulutustega.

15. Võttes arvesse kostja poolt ülalpidamise vahetut andmist, pidas kohus võimalikuks

arvestada

elatise

väljamõistmisel

mõjuva

põhjusena

kogumis

seda,

et

hagejate

2-20-5463

ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Aastatel 2020 ja 2021 on selleks summaks

(292-(60/2)30) 262 eurot.

16. Hagejad on soovinud tagasiulatuvalt perioodi eest alates 01.03.2020 kuni 12.04.2020

kostjalt elatise võlgnevuse välja mõistmist. Kostja ei maksnud hagejatele elatist vähemalt 262

eurot kuus ka ajavahemikul 01.03.2020-12.04.2020, samas ei saanud elatise nõudmine selle

perioodi eest olla kostjale kuidagi üllatuslik. Vaidlus puudub, et nimetatud ajavahemiku eest on

kostja maksnud elatist kokku 284 eurot, s.o kummalegi hagejale 142 eurot. Seega on

ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest tasumata kummalegi hagejale (366,80-142) 224,80

eurot. Kostja on tõendanud, et nimetatud ajavahemikul kandis ta vahetult hagejate

ülalpidamiseks vajalikke kulutusi kokku 390,7 eurot. Seega on kummagi hageja kulutused

olnud kostja poolt vahetu ülalpidamise andmisega kaetud 195,35 euro ulatuses. Seda arvestades

kuulub kostja poolt ajavahemiku 01.03.2020-12.04.2020 eest kummalegi hagejale tasumiseks

29,45 eurot.

Apellatsioonkaebus

17. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni

punktide 2,3,4,5 ja 6 osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt kummagi

hageja ülalpidamiseks välja elatis 2020. a aprilli ja mai eest igakuiselt summas 22,98 eurot ehk

kogusummas 45,96 eurot ning jätta hagi alates 2020. a juunist rahuldamata. Alternatiivselt jätta

hagi rahuldamata nende kuude lõikes, kus on koolivaheajad ning hagejad viibivad tsiviilasjas

2-20-7682 kinnitatud suhtlemiskorra kohaselt kostja juures kuni 1/2 ajast (paarisaastatel

veebruar, juuni, juuli, august ja oktoober ning paaritutel aastatel jaanuar, aprill, juuni, juuli,

august ja detsember).

18. Vaidlustatud osas ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning lisaks materiaalõiguse

ebaõigele kohaldamisele on kohus rikkunud menetlusnorme. Maakohus lähtus sellest, et

puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos. Tegemist on üksnes osaliselt õige

väitega, sest kostja väitel elasid hagejad kuni 01.09.2020 võrdselt mõlema vanemaga ning

sõltuvalt kuust elavad ka praegu kehtiva suhtluskorra kohaselt kuni ½ kuust kostjaga. Ema

elukoht muutus hagejate püsivaks elukohaks alles Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega

tsiviilasjas 2-20-7682 kinnitatud suhtlemiskorraga.

19. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et arvestatud ca 25% ajast on minimaalne periood, millal

hagejad on kostja juures. Vanematel on õigus teha kokkuleppeid isa ja laste koosoldud aja

suurendamiseks. Isegi kokkulepitud suhtlemiskorra alusel on hagejate kostja juures viibimise

aeg erinevalt maakohtu poolt tuvastatud mahust tegelikkuses ligemale 33% kogu ajast, sest

maakohus ei ole vaidlustatud määruse tegemisel arvestanud õppeaasta keskel olevate

koolivaheagade ja sünnipäevade/tähtpäevadega. Ulatuslik ligi 33% ajast lapsega koosolu tagav

suhtlemiskord tähendab vahetut ülalpidamist ja laste elus osalemist. Seetõttu on ebaõige ja

põhjendamata maakohtu otsuses tehtud järeldus, et laste isa juures tekkivad vahetud kulutused

on minimaalsed ja need tuleb jätta tähelepanuta.

20. Kostja nõustub, et miinimumelatise nõudmise korral ei ole kohtupraktika kohaselt tõendite

esitamine vajalik. Samas on põhjendamatu, et sellest lähtudes on kohus arvestanud hagejate

vajalikeks kuludeks üksnes ema juures tekkivad kulud, ema poolt tehtavad ühekordsed

suuremad kulutused ning jätnud tähelepanuta isa juures tekkivad igakuised püsikulud. Kohus

on jõudnud tõendeid ühekülgselt ja subjektiivselt hinnates järeldusele, et puudub vaidlus selles,

et kostja üldreeglina ei kanna muid laste ülalpidamiskulusid, s.o kulud hügieenile, tervisele,

2-20-5463

sideteenustele, rõivastele jne. Vastupidi, kostja esitas konkreetsed tõendid, et ka kostja osaleb

selliste kulude kandmisel.

21. Maakohus on vanemate ülalpidamiskohustust ebavõrdselt hinnatest jätnud arvestamata,

millised on hagejate tegelikud, põhjendatud ja vajalikud kulutused. Kostja juhtis kohtu

tähelepanu asjaolule, et hagejate poolt tõendatud 1168 euro suurusest väidetavatest igakuistest

ülalpidamise kulutustest on suur osa seotud riiete, jalanõude ja koolitarvetega (hinnanguliselt

90% loetletud kulust). Tegemist on üheselt kuludega, mida hagejad ei kanna igakuiselt ning

mille osas teeb ka kostja omapoolseid kulutusi. Kostjale on mõistetamatu, kuidas on objektiivne

ja mõlemat vanemat võrdselt kohtlev olukord, kus ühekordsed suuremad kulutused ema juures

elamise perioodil tuleb hagejate põhjendatud igakuise ülalpidamiskuluna arvesse võtta ning

kostja juures elamise perioodil on riiete, tervise jm kulu korral tegemist minimaalse elatist

mittemõjutava kuluga. Seejuures ei ole põhjendatud, et tuleb jätta arvesse võtmata kostja poolt

vahetult enne kohtuvaidlust tehtud kulutusi riietele ja muudele tarbekaupadele.

22. Maakohus jättis täielikult arvestamata asjaolu, et erinevalt hagejate seaduslikust esindajast

panustab kostja märkimisväärselt ka hagejate transpordile. Harju Maakohtu 18.09.2020

kohtumääruse 2-20-7682 punkti 1.3.3 kohaselt korraldab apellant laste transpordi koolist enda

juurde ja tagasi kooli ning on kohustatud tegema seda ühistranspordi asemel hagejate seadusliku

esindaja soovil enda isikliku transpordiga. Vanemate elukohtade vahelisi kauguseid arvestades

tähendab see lisaks sõiduauto omamise kuludele ka märkimisväärset ajakulu ja transpordikulu,

sest minimaalselt peab kostja ühes kuus sõitma enda ja hagejate seadusliku esindaja elukoha

vahelist distantsi 4 korda (2x26kmx4 = 208 km).

23. Maakohus ei ole arvestanud, et Justiitsministeeriumi tellitud uuringu “Lapse vajaduspõhine

miinimumelatis” veebruaris 2020 valminud lõpparuande kohaselt on standardeelarvete

keskmine ühe lapse kulu 412 eurot vanuserühmas 13-17 aastat ning 360 eurot vanuserühmas 7-

12 aastat. Sellest lähtudes ei ole põhjendatud, et kostja vahetust panusest sõltumata tagab

käesoleval juhul hagejate vajaduste rahuldamise üksnes igakuine 262 euro suurune elatise

tasumine hageja kohta.

24. Maakohus on põhjendamatult lähtunud väidetavast vanemate vahelisest varasemast

kokkuleppest, mille kohaselt pidi kostja tasuma lastele elatiseks 2x292 eurot kalendrikuus.

Esitatud kirjavahetusest ei ole võimalik välja lugeda mitte midagi muud, kui et kostja täitis

kohustust tasuda igakuine elatis hiljemalt kokkulepitud iga kalendrikuu 15. kuupäevaks.

Põhjendamatu on maakohtu järeldus, mille kohaselt aktsepteeris kostja justkui septembrini

2020 seda, et senise elatusstandardi tagamiseks peab kostja maksma hagejatele igas kuus elatist

seaduses sätestatud miinimummääras. Kuigi hagejad elasid septembrini 2020 võrdse osa ajast

mõlema vanemaga, ei aktsepteerinud kostja elatise tasumise vajadust juba enne kohtumenetluse

algust.

25. Hagejate põhjendatud kulu on igakuiselt 211,90 eurot hageja kohta. Arvestades peretoetusi

ja kostja panust on kostja poolt makstav igakuine elatis 22,98 eurot.

26. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu oleks kohus pidanud jaotama kõik kantud

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätma need poolte endi kanda.

Vastustajate seisukoht

27. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata.

2-20-5463

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus rahuldas hagid perioodi osas alates 01.06.2020

kuni 31.08.2020 ning osas, milles kohus mõistis alates 01.03.2020 kuni 31.05.2020 kummagi

hageja kasuks kostjalt välja suurema elatise kui 45,96 eurot ning jättis menetluskulud täielikult

kostja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagid rahuldamata perioodi osas

alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 ning mõista kostjalt kummagi hageja kasuks alates

01.03.2020 kuni 31.05.2020 välja 45,96 eurot. Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega

hagi rahuldamise osas enne 01.09.2020 kuupäeva, tuleb muuta ka maakohtu otsuse

resolutsiooni punkti 4 selliselt, et elatis suureneb vastavalt elatise miinimummäära

suurenemisele alates 01.09.2020. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Samuti tuleb

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 maakohtu otsuse põhjendusi muuta. TsMS § 654 lg 22 alusel

esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

29. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei ole

vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis 2020. a aprilli ja mai eest

kummagi hageja kasuks kostjalt välja 45,96 eurot. Maakohtu otsus on seega selles ulatuses

TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.

30. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate ja kostja poolt esitatud täiendavate

tõendite osas. Hagejad esitasid 13.09.2021 ringkonnakohtule hagejate kulude tabeli ja tšekid.

Kostja esitas 19.09.2021 hagejate ema ja kostja vahelise suhtlemise kohta väljavõtted

suhtlemisrakendusest. Ringkonnakohus jätab nimetatud menetlusdokumentidele lisatud

täiendavate tõendite vastuvõtmise taotlused rahuldamata. Kõigepealt märgib ringkonnakohus,

et tähtaega täiendavate tõendite esitamiseks ringkonnakohus menetlusosalistele ei ole andnud.

Ringkonnakohus andis tähtaja üksnes hagejatele oma igakuiste kulude summa kujunemise

selgitamiseks, lõplike seisukohtade esitamiseks ning menetluskulude nimekirjade esitamiseks.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastu võtta hagejate ja kostja poolt esitatud täiendavaid

tõendeid ka TsMS § 652 lg-st 3 tulenevalt. Nimetatud sätte kohaselt tuvastab ringkonnakohus

esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult

tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel,

et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist

esimese astme kohtus. Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi

asjaolusid ja tõendeid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud

võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-

1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude ja tõendite esitamist

nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks

lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et poolte esitatud tõendid olid

kättesaadavad maakohtu menetluse ajal ja neid oli võimalik maakohtule esitada. Seejuures on

pooled maakohtus toimunud menetluse ajal aru saanud, et nad peavad oma kulutusi tõendama

ning tõendeid on maakohtule pooled ka esitanud. Täiendavate tõendite esitamise võimaluse

andmine pole seega ringkonnakohtu hinnangul vajalik. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejate ja

kostja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest keelduda. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu

puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks. Kuna hagejate poolt esitatud kulude tabel ei

ole käsitletav tõendina, vaid see on menetlusosalise poolt koostatud dokument, tuleb see jätta

asja materjalide juurde.

2-20-5463

31. Samas ei saa ringkonnakohus arvesse võtta hagejate poolt 13.09.2021 esitatud kulude

tabelis toodud kulude arvestust. Maakohtus tõid hagejad kõigepealt esile, et hageja I igakuiseks

kuluks on 618,4 eurot ja hageja II igakuiselt kuluks on 730,71 eurot. Seejärel hagejad muutsid

oma seisukohta ja tuginesid sellele, et mõlema hageja igakuine kulu on 584 eurot. Samal

seisukohal olid hagejad ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses. Hagejad esitasid

13.09.2021 uue kuluarvestuse, milles tõid esile, et hageja I kuluks on igakuiselt 670,42 eurot ja

hageja II kuluks on igakuiselt 704,47 eurot. Kuna tegemist on uute asjaoludega, mille esitamine

ringkonnakohtus on TsMS § 652 alusel piiratud ja hagejad ei ole põhistanud, miks neil ei olnud

suurematele kuludele võimalust tugineda maakohtus, jätab ringkonnakohus hagejate väited

suuremate kui 584 euro suuruste kulude osas tähelepanuta.

32. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et poolte ülalpidamiskohustuse osas enne 2020. a

septembrit hindas maakohus ebaõigesti tõendeid kostja poolse ülalpidamiskohustuse täitmise

ulatuse osas ning kohaldas ka ebaõigesti materiaalõigust. Nimetatud minetused on

ringkonnakohtu hinnangul kaasa toonud osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise, mistõttu tuleb

maakohtu otsus osaliselt tühistada.

33. Õige on kostja arusaam, et maakohus jättis perioodi 13.04.2020 kuni 31.08.2020 osas

arvesse võtmata, et sel ajal poolte vahel suhtlemise korda kokku lepitud ei olnud. Seega ei

saanud maakohus nimetatud perioodi osas lähtuda hagejate viibimisest kostja juures 25% ajast.

Kostja väitel viibisid hagejad kuni 2020. a septembrikuuni kostja juures 50% ajast. Hagejad

vaidlesid sellele vastu. Seetõttu tuli kostjal tõendada, et hagejad on kostja juures viibinud 50%

ajast ning kostja esitas 07.04.2020 hagejate ema poolt kostjale saadetud e-kirja, milles hagejate

ema märgib, et talle ei sobi laste jagamine 50/50 põhimõttel, kuid on selles osas tulnud laste

isale vastu (I kd tl 21). Samuti esitas kostja hagejate emale kostja poolt 21.02.2020 saadetud e-

kirja, milles on kostja märkinud ära märtsikuu päevadena, mil hagejad on kostja juures,

01.03.2020, 08.03.-14.03.2020 ja 23.03-28.03.2020. Sellele kirjale on hagejate ema vastanud,

et soovib lapsi 28.03. päeval tagasi (I kd tl 96). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad eeltoodud

tõendid, et hagejad viibisid vanemate vahelisel kokkuleppel 2 nädalat kuus kostja juures.

Ringkonnakohtul puudub alus järelduseks, et selline korraldus poleks kehtinud kuni uue

suhtlemise korra kehtestamiseni 2020. a septembris. Seega on hagejad viibinud enne 2020. a

septembrit kostja juures sama palju aega, kui hagejate ema juures. Riigikohus on leidnud, et

eelduslikult vähemalt 40% ajast kummagi vanema juures viibides tuleb järeldada, et lapsel on

vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal,

mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt Riigikohtu 12.05.2021

otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.1; vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

165-13, p 12 ning 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Ringkonnakohtu

hinnangul on hagejate ema ja kostja seega eelduslikult pidanud hagejaid ülal ajal, mil hagejad

olid nende juures. Riigikohus on märkinud, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks

ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse

kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud

seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises

omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel

vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine,

ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105

lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr

2-18-6491, p 13.3). Käesolevas asjas selliseid asjaolusid esile toodud ei ole, mistõttu ei tekkinud

kostjal kohustust maksta hagejatele perioodil alates 01.03.2020 kuni 31.08.2020 elatist.

Lähtudes kostja nõustumisest tasuda elatist kummalegi hagejale 2020. a aprilli ja mai eest

igakuiselt summas 22,98 eurot ehk kogusummas 45,96 eurot, rahuldab ringkonnakohus hagi

selles osas ning jätab hagi alates 01.06.2020 kuni 31.08.2020 rahuldamata.

2-20-5463

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kui lapse vajadused on vahelduva elukoha puhul

kaetud, mh seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle

langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal

olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (võlaõigusseaduse § 78 lg 4) (vt Riigikohtu

12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.2).

34. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hagejate nõuet igakuise elatise maksmiseks. Kõigepealt

märgib kolleegium, et hagejate poolt viidatud vanemate vaheline kokkulepe selle kohta, et

kostja maksab hagejatele elatist miinimummääras, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleva

asja lahendamisel asjakohane, kuna hagejad ei ole elatist nõudes tuginenud mitte nimetatud

kokkuleppele, vaid seaduses sätestatud miinimummääras ülalpidamiskohustusele. Sellest

tulenevalt ei ole maakohtu poolt kokkuleppe tuvastamine asjakohane ja see osa tuleb otsuse

põhjendustest välja jätta. Samuti ei pea seetõttu ringkonnakohus vajalikuks vastata

apellatsioonkaebuse väidetele kokkuleppe puudumise kohta.

35. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus

PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist

vähendada. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus

vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks

varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab

näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks

ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu

ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu

on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Maakohus tuvastas, et vanemate varaline seisund

võimaldab neil anda hagejatele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Seda

maakohtu järeldust pooled vaidlustanud ei ole.

36. Alates 2020. a septembrist hagi osalise rahuldamise osas on maakohus ringkonnakohtu

hinnangul õigesti leidnud, et ka Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-

7682 kinnitatud suhtlemise korra alusel eelduslikult 25% ajast kostja juures viibimine ei anna

alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

37. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et elatise vähendamiseks miinimummäärast

madalamaks annaks alust asjaolu, et hagejad on kostja juures 33% ajast. Seetõttu pole oluline,

kas maakohus arvutas õigesti kokku päevad, mil hagejad on kostja juures. Riigikohus on

leidnud, et vahelduva elukoha puhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks,

kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal,

mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet

arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab

(vt Riigikohtu 25.05.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13; Riigikohtu 02.10.2008 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20). Samas on Riigikohus hiljutises lahendis asunud seisukohale

et vahelduva elukoha kindlakstegemiseks ei ole ainumäärav, et laps elaks kummagi vanema

juures 40-50% ajast. Täpse ajalise jaotuse saavutamine vanemate kokkuleppel või

kohtulahendiga ei ole praktikas enamasti realistlik. Seetõttu tuleb lapse vahelduva elukoha

olemasolu hindamisel lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada

ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine,

igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine

2-20-5463

jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus

siiski ühel vanematest (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.2).

Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et kostja kulutused on minimaalsed ning hagejate

ülalpidamise põhiraskus on hagejate emal, kelle juures hagejad on ka põhilise osa ajast.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja neid põhjendusi ei korda. Seejuures tuleb arvestada,

et vaidlustamata asjaoludel on hagejate ema korraldada hagejate igapäevaelu põhilised

tegevused (treeningud, lasteaed, kool).

38. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tema kannaks, vaatamata 33%

ulatuses hagejate viibimisele kostja juures, hagejate emaga sama suurt või ligilähedast raskust

hagejate ülalpidamisel. Kostja on esile toonud igakuised kulud alates 2020. a septembrist

hagejale I 192,5 eurot ning hagejale II 231,5 eurot. Hagejad vaidlesid kostja kuludele vastu ja

leidsid, et need ei ole tõendatud, mistõttu pidi kostja esitama oma kulutuste kohta tõendid.

38.1. Kostja on esile toonud, et eluasemekulu osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu

suuruseks 90 eurot kuus ja on esitanud perioodil alates 2020. a märts kuni september (s.o 7 kuu

osas) tõendid eluasemekulude (üür, vesi, elekter) kandmise kohta kokku summas 7729,96 eurot

(I kd tl 134-141), s.o keskmiselt ühes kuus 1104,28 eurot. Kostja on esile toonud, et TV ja

interneti kulude osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu suuruseks 2 eurot kuus ning on

esitanud tõendid TV ja internetikulude kandmise kohta perioodil 2020. a märts kuni september

(s.o 7 kuu osas) kokku summas 942,31 eurot (I kd tl 142-145), s.o keskmiselt 134,62 eurot kuus.

Kostja on esile toonud, et riiete ja jalanõude osas on kummagi hageja huvides tehtud kulu

suuruseks 10 eurot kuus ning on esitanud tõendid riiete ja jalanõude ostmisega kantud kulu

kohta perioodil alates 28.05.2020 kuni 24.08.2020 kokku summas 442,22 eurot (I kd tl 125-126

pöördel, tl 128 pöördel-129, tl 131-133). Kostja on esile toonud, et koolitarvete osas on

kummagi hageja huvides tehtud kulu suuruseks 12 eurot kuus ning on esitanud tõendid

koolitarvete ostmisega kantud kulu kohta alates 22.08.2020 kuni 24.08.2020 kokku summas

123,97 eurot (I kd tl 127-128). Eelpooltoodud kulu on ringkonnakohtu hinnangul kostja esitatud

tõenditega tõendatud.

38.2. Kostja on esitanud tõendid ravikulude kandmise kohta 23.08.2019 ja 17.06.2020 kokku

summas 50 eurot (I kd tl 129 pöördel-130). Samas ei ole kostja hagejate huvides tehtud

kulutuste

nimekirjas

sellist

kulu

märkinud

ega

toonud

seda

esile

ka

üheski

menetlusdokumendis. Seega puudub kohtul alus võtta arvesse kulutusi raviteenuste ostmiseks

ja kostja tõendid selles osas tuleb tähelepanuta jätta.

38.3. Kostja on tuginenud ka sellele, et vastavalt Harju Maakohtu 18.09.2020 määrusega

tsiviilasjas nr 2-20-7682 kinnitatud suhtlemise korrale on tema korraldada hagejate transport

koolist kostja juurde ja tagasi kooli. Kostja peab selleks enda väitel läbima ühes kuus 208 km.

Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et kulu transpordile on tõendamata. Kostja ei ole kütuse

ostmise ega muu transpordiga seotud kulu kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Samuti ei ole

kostja esitanud tõendeid teiste kulude nimekirjas märgitud kulude kandmise kohta.

39. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ehkki kostja on tõendanud eluasemekulud,

TV ja internetikulud, on tegemist kulutustega, mida kostja teeb vaatamata sellele, et hagejad

kostja juures viibivad. Ülalpidamise põhiraskuse hindamisel ei saaks ringkonnakohtu hinnangul

arvesse võtta kulutusi, mida ülalpidamiseks kohustatud isik nagunii enda majapidamise ja oma

pere huvides teeb. Selleks saaks arvesse võtta kulusid, mis kaasnevad vahetu hoolitsemisega

ning igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamisega ning jooksvate vajaduste katmisega.

Üksnes riiete ja koolitarvete kulu saab lugeda selliseks kuluks, kuid arvestades seda, et

maakohus vähendas igakuist miinimumelatist lähtudes kostja poolsest ülalpidamisest ja

2-20-5463

tulenevalt hagejatele peretoetuste maksmisest, puudub alus täiendavalt maakohtu poolt

vähendatule elatise suurust veelgi vähendada.

40. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kulutusi riietele, jalanõudele ja

koolitarvetele ei tee hagejad igakuiselt. Hagejate poolt esitatud muude kulude tabelist (I kd tl

54-55) ja lisatud tõenditest nähtub need kulud on jooksvad kulud (I kd tl 56-57, 58-60, 66

pöördel-89). Samas ei oma see asja lahendamisel tähtsust. Hagejad on esitanud elatise nõude

lähtudes seaduses sätestatud miinimummäärast , mille puhul ei ole hagejate kulude tuvastamine

vajalik.

41. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et lapsele makstava elatise väljamõistmisel tuleb

arvesse võtta Justiitsministeeriumi tellitud uuringut “Lapse vajaduspõhine miinimumelatis”.

PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades

õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase

ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise

kulutusi. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Seega ei saa kehtiva õiguse järgi üldjuhul

elatist mõista välja väiksemana kui PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras. Riigikohus on küll

mitmes lahendis viidanud uuringutes toodud lapse vajaduste suurusele ja selle arvestamise

võimalusele, kuid seda olukorras, kus lapse vajadused on väiksemad mastaabisäästu tõttu (vt nt

Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 15). Üksnes uuringu alusel pole aga

võimalik elatist välja mõista väiksemana kui seaduses sätestatud minimaalne määr. Selleks

annab aluse PKS § 102 lg 2 vastavate asjaolude esinemisel.

42. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti.

Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda, kuid oleks hagi osalise

rahuldamise tõttu jaotama menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel, kas võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või jätma need poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul annab hagi

rahuldamise ulatus aluse jätta maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

43. Lähtudes apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1

alusel menetluskulud ringkonnakohtus samuti jätta poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm