1-20-6745/78 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

4. oktoober 2021, Tallinn

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.oktoober 2021, Tallinn,

Kriminaalasja number

1-20-6745

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Heili Sepp

Elina Huobolainen

Kriminaalasi

X süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 2, 3 – § 25 lg 2, § 121

lg 2 p 2, 3, § 137 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27. augusti 2021 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav X ja tema kaitsja adv. Teet Veer

Süüdistatav

X (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Teet Veer

Prokurör

Kelly Kruusimägi

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 27. augustist 2021 X suhtes

jätta sisuliselt muutmata, kuid jätta selle põhiosast

välja

maakohtu

seisukoht,

et

„Jälgimisseadme

soetamise eesmärki kinnitavad ka X eeluurimisel

antud ütlused, mis avaldati kohtuistungil vastuolude

tõttu. Kohtus X vastuolu eeluurimisel antud ütlusega

selgitada ei osanud. Kohus peab X poolt eeluurimisel

antud ütlusi selles osas usaldusväärseteks, sest need

on riimuvad teiste asjas uuritud tõenditega sh

asjaoluga, et X soetas seadme hulk aega pärast auto

soetamist ning alles siis, kui ta oli teadlik Y poolsest

petmisest“

Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata, kaitsja

apellatsioon rahuldada osaliselt.

Mõista Eesti Vabariigilt välja X kasuks lepingulise

kaitsja adv. Teet Veere apellatsioonimenetluses

tekkinud mõistlikud kulud summas 1800 ( üks tuhat

kaheksasada) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude

peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule

päeva

jooksul

alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 27.augusti 2021 otsusega mõisteti X süüdi KarS § 114 lg 1 p 2, 3 – §

25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastat, KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi

vangistusega 1 aasta 5 kuud ning KarS § 137 lg 1 järgi vangistusega 6 kuud. KarS §

64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja

lõplikuks karistuseks mõisteti 10 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati

eelvangistuses viibitud aeg alates 8. juunist 2020.a karistusaja hulka ning X karistusaja

alguseks loeti 8. juuni 2020. Süüdistatava X suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine

– jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, misjärel määrati see tühistada.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti X-lt riigituludesse põlevvedelikuekspertiisi

kulud 1930 eurot, infotehnoloogiaekspertiisi kulud 1608 eurot, määratud kaitsja tasud

kogusummas

1908

eurot,

ambulatoorne

kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi kulu 1140 eurot, sundraha 2,5 palga alammääras 1460 eurot.

Kohus määras, et X-l on võimalik tasuda menetluskulusid kokku summas 8046 eurot

otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi kanda DNA-

ekspertiisi kulud summas 171 eurot.

KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõisteti X süüdi selles, et tema 10.05.2020 XXX

väänas tahtlikult valu tekitamise eesmärgil oma abikaasa Y käed ja jalad selja taha

valuvõttesse, mille tagajärjel tundis Y tugevat füüsilist valu ja lisaks tekitas X sellise

tegevusega kannatanule verevalumid jäsemete piirkonda. Paari tunni pärast ründas X

uuesti Y, haarates tal tahtlikult valu tekitamise eesmärgil õlavartest jõuga kinni ja

näpistades Y jäsemetelt ja kehatüvelt, tekitades Y-le füüsilist valu ja kehavigastusi –

verevalumeid jäsemete ja kehatüve piirkonda. Mõlemat kehalise väärkohtlemise

juhtumit nägid pealt Y ja X alaealised lapsed.

KarS § 114 lg 1 p 2, 3 – § 25 lg 2 järgi mõisteti X süüdi selles, et tema valas kahe

inimese tapmise eesmärgil 08.06.2020 kella 01.00 paiku Harjumaal XXX linnas XXX

asuva kahekorruselise eramaja ümber kogu maja ulatuses, samuti maja seinte ja uste

peale põlevvedelikku ehk bensiini ja süütas bensiini põlema, olles teadlik, et majas

viibivad Y ja Q. Samas suhtus X ükskõikselt sellesse, et tema tegevus võib põhjustada

ohtu teiste majas viibida võivate inimeste elule ja tervisele, sealhulgas ta möönis oma

üldohtliku tegevuse tagajärjena mistahes kahju tekitamist majas olnud Q emale F-le.

Olles süütamise järel näinud, et maja võttis tuld, lahkus X sündmuskohalt. Kuivõrd

põlengust tekkinud müra kostis majja, ärkasid selle peale üles Y ja Q, kes pääsesid

majast välja ja alustasid koheselt tulekahju kustutamist ning kohale kutsutud

tuletõrjujad kustutasid tulekahju lõplikult, mistõttu jäi kuritegu X tahtest olenemata

lõpule viimata, kuid tema tegevus põhjustas reaalse ohu majas viibinud inimeste elule

ja tervisele ning varale. Samuti tekitas X maja süütamisega Q-le varalist kahju

vähemalt 19 956 eurot.

KarS § 137 lg 1 järgi mõisteti X süüdi selles, et tema paigaldas varjatult 04.06.2020

oma abikaasa Y kasutuses olevasse sõiduautosse BMW X5 reg.nr XXXXXX Y

teadmata GPS jälgimisseadme TK905B-39085 ning paigaldas enda kasutuses

olevasse mobiiltelefoni Apple iPhone SE A2296 TKSTAR GPS-nimelise tarkvara,

eesmärgiga kasutada mobiilirakendust ja veebirakendust jälgimisseadme asukoha

tuvastamiseks. Eeltoodud jälgimisseadet ning tarkvara kasutades jälgis X alates

04.06.2020 Y ja tema kasutuses oleva sõiduki asukohti Y kohta andmete kogumise,

eelkõige tema viibimiskohtade tuvastamise, eesmärgil kuni 08.06.2020, mil X peeti

politsei poolt kahtlustatavana kinni, misjärel ei olnud tal enam võimalik jälitustegevust

jätkata.

X tegevus, s.o isiku ja asjade varjatud jälgimine, vastab KrMS § 126-5 kirjeldatud

jälitustoimingule. X on isikuks, kellel puudusid KrMS § 1261 lg 5, § 1262 lg 1 ja § 1263

lg 1 tulenevad õigused tegeleda jälitustegevusega.

APELLATSIOONIDE SISU:

Süüdistatava kaitsja adv. T. Veer taotleb maakohtu otsuse tühistamist X

süüdimõistmise osas kõigis süüdistuse episoodides, välja arvatud ühes kehalise

väärkohtlemise episoodis. Samuti taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus karistuse

ja menetluskulude osas. Uue otsusega palub kaitsja kvalifitseerida mõrva katse

episood ümber KarS § 404 lg 1 järgi, mõista X õigeks süüdistuse kohaselt 10. mail

2020.a asetleidnud kuriteoepisoodis, mille käigus X väänas tahtlikult valu tekitamise

eesmärgil abikaasa Y käed ja jalad selja taha valuvõttesse, mõista X õigeks temale

esitatud süüdistuses KarS § 137 lg 1 järgi, mõista talle kergem karistus, jätta

kriminaalmenetluse kulud osaliselt, so vähemalt pooles ulatuses riigi kanda.

Apellant leiab, et maakohus on X süüditunnistamisel KarS § 121 lg 2 p 3, § 137 lg 1 ja

§ 114 lg 1 p 2, 3 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2) ning

rikkunud oluliselt menetlusõigust (KrMS § 338 p 3). Samuti leiab apellant, et mõistetud

karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS § 338 p 4). Apellant

taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist KrMS § 337

lg 4, § 340 lg 1 ja 2 p 2, 3, 4 ja 6 alusel.

Apellandi seisukohad seonduvalt KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud

kuriteoepisoodidega.

10. mai 2020.a esimese episoodi osas leiab kaitsja, et Y käte ja jalgade selja taha

valuvõttesse väänamine ei ole tõsikindlalt tõendatud. Süüdistus tugineb vaid

kannatanu ütlustele. Kohus leidis, et seda tõendavad ka kaudsed tõendid, s.o laste

kõne W-le ja viimase poolt kohtus antud ütlused. Väärib tähelepanu, et väidetav käte

väänamine toimus kannatanu sõnul peale lõunat, mitte ennelõunal, nagu järeldab

kohus. Kannatanu ei selgita, milles konkreetselt seisnes käe ja jala valuvõttesse

võtmine, so kuidas X seda tegi. X eitab kannatanu käte ja jalgade väänamist, ta ei

mäleta selle toimumist. Kaitsja nõustub kohtuga, et ilmselt ei olnud X-l 10. mail 2020.a

hingelise erutuse seisundit, amneesiat ega ka joovet, millega oleks kaasnenud

teadvuse hägustumine või mäluaugud. Seetõttu tuleb kaitsja hinnangul tõlgendada X

mittemäletamist selliselt, et ta ei mäleta kirjeldatud sündmust, kuna seda ei toimunud.

Kaitsja hinnangul ei ole võimalik kaudse tõendina käsitleda laste poolt väidetavalt W-

le tehtud telefonikõnet – puudub kõnesalvestis või muu tõsikindel informatsioon kõne

toimumise ja selle sisu kohta. Midagi tõenduslikku ei oska sündmuse kohta väita ka

ükski tunnistaja, sh W, kes faktiliselt ei tea, mis toimus kannatanu ja süüdistatava

kodus sel ajal. Nii pole võimalik rääkida ka kannatanu ja W ütluste riimumisest nagu

leiab kohus. Tõenduslikult on tegu sõna-sõna vastu olukorraga. Kohus järeldas

ebaõigesti, et eelkirjeldatud tegevusega tekitati kannatanule tervisekahjustused

(hematoomid). Kannatanu kinnitas kohtus, et sinikad tekkisid õhtuse rüselemise

käigus. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused sellest, et X pisendab oma süüd, väites, et ta

ei mäleta juhtunut, on paljasõnalised. Kohtu seisukoht, et süüdistatav varjab tegu

sügavast häbitundest, on oletuslik hinnang. Süüdistatav on samal õhtul toimunud

rüseluse kohta andnud avameelseid ütlusi. Pole eluliselt usutav ja süüdistatava kogu

kriminaalmenetluse ajal antud kõiki ütlusi arvestav väide, et süüdistatav varjab ühte

vägivallaepisoodi rohkem kui teisi. Õhtuse episoodi osas on X avaldanud kahetsust ja

suhtunud oma teosse kriitiliselt.

Elulist usutavust, mis viitab X ütluste tõepärasusele kinnitavad süüdistatava

isikuomadused – kõik tunnistajad, samuti kannatanu on iseloomustanud süüdistatavat

positiivsest küljest, s.o tegu ei ole vägivaldse isikuga. Kannatanu on kinnitanud, et

enne 10. maid 2020 ega hiljem ei ole süüdistatav tema suhtes mistahes vägivaldseid

tegusid toime pannud. Kaitsja hinnangul võivad kannatanu ütlused äärmisel juhul

tõstatada kahtluse süüdistatava süüdiolekus, kuid kaitsja on seisukohal, et niisugune

kahtlus on kriminaalasjas tõsikindlalt kõrvaldamata (KrMS § 7 lg 3), mistõttu puudub

alus X süüdimõistmiseks KarS § 121 lg 2 p 3 alusel.

Tulenevalt eeltoodust on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi

KarS § 121 lg 2 p 3 KrMS § 338 p 2 tähenduses ning süüdistatav tuleb kõnealuses

kuriteoepisoodis õigeks mõista.

Järgnevalt analüüsib kaitsja kohtu seisukohta teises kehalise väärkohtlemise

episoodis, mille osas puudub vaidlus süüdistatava süü osas, kuid siiski ei nõustu

kaitsja maakohtu seisukohaga, et süüdistatav tal jõuga õlavartest kinni haaras,

näpistas teda kehatüvest ja jäsemetest. Kaitsja ei ole seega nõus sellega, et

maakohus välistab X poolt väidetud rüseluse toimumise ja leiab, et ilmselgelt pidi

nende tüli olema kannatanu kirjeldatud viisil, mida sisuliselt toetavad ka kannatanu

ütlused. Seetõttu jääb kaitsjale arusaamatuks kohtu seisukoht, et X räägib rüselusest

vaid oma teopanuse vähendamise eesmärgil. Kaitsja hinnangul on asjaolu, kuidas

kehaline väärkohtlemine aset leidis, oluline subjektiivse külje aspektist. Kohus leidis,

et X pani teo toime kavatsetult. Kaitsja selle järeldusega ei nõustu. Tõenditest järeldub,

et kannatanule valu tekitamine oli soovimatu ja juhuslikku laadi tagajärg, mis oli

kujunenud olukorra – pootevahelise rüseluse tulemus. Nii on maakohus hinnanud

kogutud tõendeid ühekülgselt (süüdistatava ütlusi põhjendamatult kahtluse alla

seades), rikkudes KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 norme, samuti kohaldanud ebaõigesti

materiaalõiguse normi KarS § 16 lg 2 KrMS § 338 p 2 tähenduses.

Apellandi seisukohad seonduvalt KarS § 137 lg 1 järgi kvalifitseeritud

kuriteoepisoodiga.

Kaitsja hinnangul ei ole jälgimisseadme paigaldamine oma varale (abikaasade

ühisvara) käsitletav jälitustegevusena. Tõsikindlalt on tõendamata, et tal oleks olnud

eesmärk jälgida ja koguda andmeid kannatanu kohta. Süüdistatav on neid eesmärke

kategooriliselt eitanud. Süüdistatav on andnud ütlusi, et ta paigaldas jälgimisseadme

autole vara kaitseks – pooled olid lahutamas abielu (avaldus anti käiku 4. juunil 2020),

ees ootas ühisvara jagamine. Süüdistatav kinnitas, et selline seade on pere autodel

varem olnud. Selle väite kahtluse alla seadmiseks puudub tõenduslik alus. Kaitsja

hinnangul on eluliselt usutav, et jälgimisseadme paigaldamise ajend oli vara kaitse,

arvestades eesseisvat ühisvara jagamist.

Kohus seab süüdistatava ütlused eeltoodule vaatamata taas kahtluse alla. Kohus peab

süüdistatava ütlusi eluliselt ebausutavateks ja väidetavalt ei ole need kooskõlas teiste

asjas

kogutud

tõenditega.

Kriminaalmenetlusõigust

rikkuvalt

peab

kohus

usaldusväärseks süüdistatava eeluurimisel antud ütlusi. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-

37-10 on asutud seisukohale, et KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud

ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Järelikult tuleb tunnistaja

ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis,

üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme

asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil. Kaitsja leiab, et ülalnimetatud seisukoht

kehtib ka süüdistatavate ütluste puhul.

Kohus leiab, et kuna auto soetati juba 2019 ja GPS-seadme tellis süüdistatav alles

2020.a mai lõpus, samuti just 9. mai 2020.a. sündmuste järel hakkas süüdistatav

tundma kõrgendatud huvi kannatanu liikumiste, tegemiste ja suhtluse kohta, siis

järelikult soovis süüdistatav jälitusseadet hankida just teda petnud kannatanu

liikumiste jälgimiseks, mitte sõiduki varguseohu minimeerimiseks. Kaitsja hinnangul on

niisugune kohtu käsitlus ühekülgne ja ajendatud soovist kinnistada versiooni

süüdistatava armukadedusest.

Kannatanu ütluste kohaselt sai ta süüdistatava vahistamise järgselt teada, et BMW-le

on jälitusseade paigaldatud, kuid kannatanu ütlused ei kinnita väidet, et see seade

oleks autole paigaldatud tema jälgimise eesmärgil või et teda oleks ka faktiliselt jälgitud

süüdistatava poolt. Andmete kogumise eesmärki ei kinnita kaitsja hinnangul

objektiivselt ükski asjas kogutud tõend, sh tunnistajate ütlused. Kaitsja leiab, et nii nagu

enda vestluse või telefonikõne lindistamine ei ole käsitatav jälitustoiminguna (RKKK 3-

1-1-5-09, p 10), ei ole analoogselt tegemist jälitustoiminguga juhul, kui isik paigaldab

oma varale (sh ühisomand) jälgimisseadme, iseäranis, kui sellise toimingu eesmärk on

kaitsta vara (mh võimaliku varguse, röövimise vms eest). Maakohus jätab

põhjendamata väite, miks ei tohi ühises kasutuses olevale sõidukile paigaldada

jälgimisseadet ilma teise isiku nõusolekuta, kes ka sõidukit kasutab. Kaitsja hinnangul

ei tõenda süüdistatava telefonist leitud üks ekraanipilt GPS-seadme rakendusest auto

asukoha kohta 7. juunil 2020 süüdistatava eesmärki kannatanu jälgimiseks ja tema

kohta andmete kogumiseks. KarS § 137 lg 1 objektiivne ja subjektiivne koosseis ei ole

tõendatud ja kohtu järeldused on paljasõnalised, liialdatud. Lisaks on kohus tõendite

ebaobjektiivse hindamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme KrMS §

338 p 3 ja § 339 lg 1 p 12 tähenduses.

Apellandi seisukohad seonduvalt KarS § 114 lg 1 p 2, 3 - § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritud kuriteoepisoodiga.

Kaitsja ei nõustu süüdistatavale esitatud süüdistusega mõrva katses ja kohtu

sellekohaste põhjendustega. Puuduvad tõendid, et süüdistataval oli tahe, eesmärk

kedagi tappa. Kaitsja ei vaidlusta et süüdistatav süütas kahekorruselise eramaja. See

tegu võib vastata KarS § 404 lg 1 tunnustele. Süütamine ei toonud kaasa inimese

surma või tervise kahjustamist. Ideaalkonkurents teiste kuriteokoosseisudega (sh KarS

§-ga 114) oleks võimalik vaid juhul, kui süütamisega oleks reaalselt põhjustatud isiku

surm või tervisekahjustus. Subjektiivse koosseisu puhul tuleb arvestada süüdistatava

psüühilist seisundit 8. juunil 2020 ehk kas ta oli üldse võimeline täitma süüteokoosseisu

vähemalt kaudse tahtlusega. Sellist kahtlust tekitab ambulatoorse kohtupsühhiaatria –

psühholoogia ekspertiisi akti nr 7.1-3/257 väljendatud ekspertide hinnang, mille

kohaselt tekkis süüdistataval 07.06.-08.06.2020 öösel eriline emotsionaalne seisund

(äge stressreaktsioon), mis oluliselt piiras tema võimet aru saada oma teo keelatusest

ja võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Piiratud oli tema võime

analüüsida tekkinud situatsiooni, teha analüüsist adekvaatseid järeldusi ja juhtida oma

käitumist, tema tegevust suunasid peamiselt emotsioonid. Kaitsja viitab oma

seisukoha argumenteerimisele Riigikohtu otsustes 3-1-1-142-05 ; 3-1-1-19-09 esitatud

seisukohtadele. Subjektiivsest küljest on esmalt oluline küsimus, kas süüdistatav

tegelikult (reaalselt) teadis, kes ja kas üldse kedagi süütamise hetkel elamus viibis.

Maakohus leiab, et süüdistatav ohustas oma tegevusega reaalselt ka majas viibinud

F, kelle olemasolust ei pidanud ta olema teadlik, kuid oleks pidanud välja selgitama,

kes majas viibivad. Välistatud on igasugune alus eeldada, et süüdistatav võis ja pidi

teadma kannatanu F viibimist elamus. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ei saa

järeldada ka tema kindlat teadmist kannatanu ja Q viibimise kohta elamus. Nii on

alusetu maakohtu seisukoht, et süüdistatav pidi arvestama võimalike tagajärgedega,

sh surmaga ükskõik kui paljude isikute suhtes.

Kaitsja hinnangul on välistatud süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 114 lg 1 p 2

järgi. Süüdistuse kohaselt oli X eesmärk kahe inimese tapmine. Kohtuotsuse kohaselt

on need kaks inimest Y ja Q. Tartu Ringkonnakohus on oma kohtuotsuses nr 1-17-

1456 asunud seisukohale, et kuna teoviis peab olema „üldohtlik“, ei vasta sellisele

tunnusele tapmistegu, millega võib lisaks sihiks võetud isikule kahjustada konkreetset

kolmandat isikut. Samuti ei ole tapmisega üldohtlikul viisil iseenesest tegemist ka

olukorras, kus teo toimepanija tahtlus ongi suunatud mitme konkreetse inimese surma

põhjustamisele (nt pannakse põlema maja lootuses, et surma saab seal olev

perekond). Sellisel juhul võib olla tegemist kahe või enama isiku tapmisega (KarS §

114 p 3). Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa seega ka väita, et G oleks pidanud

vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et ta võib valitud tapmisviisi kasutamisel

kahjustada teisi isikuid. Järelikult ei saa väita, et täidetud oleks ka subjektiivne

koosseis. Seega isegi juhul, kui tõendatud oleks mõrva objektiivne ja subjektiivne

koosseis, ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseerida samaaegselt KarS § 114

lg 1 p 2 ja 3 järgi, vaid ainult nimetatud paragrahvi 1. lõike punkti 3 järgi.

Süüdistatav on kategooriliselt kriminaalmenetluse kestel eitanud, et ta oleks soovinud

kannatanute surma. Nii on võimatu tõsikindlalt sedastada mõrva subjektiivse

koosseisu tunnuste olemasolu X-l. Süüdistusest ei nähtu asjaolu ja etteheidet X-le, et

üldohtlikul viisil süütamisega ohustas ta kõrvalasuvaid hooneid ja eramuid. Kaitsja

leiab, et kohus on kohtuotsust tehes väljunud eeltoodust tulenevalt süüdistuse piiridest,

millega kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 268 lg-s 1 ja 5 sätestatud menetlusõiguse

norme KrMS § 338 p 3 tähenduses. Ka selles episoodis heidab kaitsja maakohtule

ette, et kohtu järeldused, mis puudutavad X motiive ja eesmärke maja süütamisel, on

meelevaldsed ja võimendatud – kohus teeb tuvastatud asjaoludest ebaõiged

järeldused. Kohtu arvamus, et X on Q ähvardanud, põhineb kohtu ebaõigel

siseveendumusel, mitte kogutud tõenditel. Milles seisneb ebastabiilne vaenulik

suhtumine kannatanusse, jätab kohus põhjendamata.

Kaitsja hinnangul on süüdistatava reaktsioon abikaasa armukese olemasolust

teadasaamisel eluliselt normaalne ja adekvaatne – kohtuda oma naise uue võimaliku

elukaaslasega ja tunda huvi, mis saab siis, kui süüdistatava pere võib hakata elama Q

juures. Isegi, kui mitte uskuda süüdistatava väiteid Q-ga kokkusaamise põhjuste kohta,

ei nähtu süüdistatava käitumisest mingeid ähvardusi Q suhtes. Kaitsja hinnangul on

ka normaalne süüdistatava käitumine, kui ta nõudis Q-lt oma abikaasaga kohtumiste

lõpetamist. Kaitsja ei kujuta eluliselt normaalselt ette, et naise armukesest ja

lahkumineku soovist teadasaamisel ei tee meesterahvas midagi ja ei püüa purunevat

suhet päästa. Süüdistatav tegi oma arusaamise ja oskuste piires tavalisi, lubatud

toiminguid naise armukese tõrjumiseks. 13. mail 2020.a. (viimane kontakt Q-ga) ei

pidanud süüdistatav teadma, et tema abielu on tegelikult läbi.

Mistahes ähvardust ega kuriteo ettevalmistamist ei ole võimalik järeldada ka

süüdistatava poolt Q elukoha väljauurimisest. Q on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei

soovinud süüdistatavaga kohtuda/kõneleda, ta on kinnitanud seda ka tekstisõnumiga.

Süüdistatav aga soovis seda. Pigem oli kannatanu elukoha väljauurimine ja selle

presenteerimine süüdistatava poolt kannatanu mõjutamine kokkusaamiseks. Sellises

käitumises ei ole midagi õigusvastast. Oluline on, et süüdistatav käis Q elukoha

läheduses vaid ühel korral – enne kohtumist Q töökohas. Seetõttu pole eluliselt usutav,

ammugi tõendatud, et kõnealusel juhtumil oleks süüdistatav soovinud kannatanu Q-ga

teha midagi enamat kui vaid rääkida.

Kättemaksusoovi ei saa järeldada ka sellest, et 9. mail 2020.a. soovis süüdistatav,

olles alkoholijoobes, kohtuda Q-ga. Samuti sellest, et ta tugevas joobes (nö

mäluaugus) olles oli küsinud Ü-lt inimeste kohta, kes võiksid Q-ga rääkida ja selles, et

süüdistatav oli samas seisundis tundnud huvi Ü katkise õhupüssi vastu. Seda kõike

seda ei mäleta. Küll aga hindab Ü süüdistatava jutu purjus inimese sisutuks mõminaks,

mida polnud võimalik tõsiselt võtta. Mõned päevad hiljem tulid need teemad uuesti

jutuks, kuid seetõttu, et Ü meenutas süüdistatavale tema poolt alkoholijoobes räägitut.

Eeltoodu kontekstis on põhjendamatu kohtu seisukoht, et ebausalduväärseks tuleb

lugeda Ü ja süüdistatava seisukoht, et süüdistatav soovis osta temalt katkist õhupüssi.

Kohus leiab põhjendamatult, et süüdistatav soovis tegelikkuses soetada mõne muu

relvataolise eseme või tulirelva viisil, millest ei jää nö jälge maha. Samuti on

meelevaldne kohtu seisukoht, et 17. mail 2020.a. saadetud sõnum seonduvalt

tuki/relva/toru osas võiks kuidagi seonduda sooviga ähvardada Q.

Kaitsja hinnangul on oluline ka järgnev. 9. mail 2020.a. toimus süüdistatava ja W vahel

telefonikõne. Asjaolu, et X oli kõnes W-ga öelnud, et läheb annab Q-le peksa, tuleb

vaadelda kogu kõne kontekstis. Nimelt helistas W X-le selleks, et mõjutada teda mitte

sõitma alkoholijoobes. Telefonikõnelus ärritas X ja ta lõpetas kõne lihtsalt sellise

fraasiga. W ise telefoni kõne seda osa ei mäleta. Ka X oleks võinud sellist kõnelust või

väljaütlemist eitada, kuid ta ei teinud seda. X selgitas istungil, et selline väljaütlemine

ei olnud mõeldud tõsiselt, mis on kaitsja hinnangul ka eluliselt usutav.

Kohus jätab X ütlused tõendina arvestamata osas, milles X ennast õigustab. Kaitsja

hinnangul rikkus maakohus sellega oluliselt kriminaalmenetluse norme KrMS § 338 p

3 ja § 339 lg 1 p 12 tähenduses, rikkudes sellega X kaitseõigust, kriminaalasja

igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet. Asjaolu, et isiku mingi ütlus näitab

teda paremas valguses ei tähenda seda, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga.

Kaitsja osundab asjaolule, et X oli 07.06.2020.a. hilisõhtul vallandunud äge

stressreaktsioon ning X käitumist juhtisid sellest tulenevad tema kontrollile allumatud

emotsioonid. Asjaolu, et X käitumine oli väliselt adekvaatne ja justkui planeeritud,

asjaolu, et ta lahkus pärast süütamist ega kutsunud tuletõrjet vms ei välista raske

psüühikahäire esinemist X-l, eksperdiarvamuse ja Z ütluste kohaselt pigem kinnitavad

seda.

Arvestades eeltoodut, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2

tähenduses, kui mõistis X süüdi KarS § 114 lg 1 p 2, 3 - § 25 lg 2 järgi ja jättis

kohaldamata KarS § 404 lg-s 1 sätestatud normXateriaalõiguse normi ebaõige

kohaldamine seisneb ka selles, et kohus jättis arvestamata X-l ägeda stressreaktsiooni

olemasolu teo toimepanemise ajal ja sellest tulenev osalise süüdivuse olemasolu ning

jättis seetõttu ebaõigesti kohaldamata KarS § 35. Kohus on rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõiguse norme KrMS § 339 lg 1 p 12 ja § 338 p 3 mõttes, kuna X

ütluste selline kõrvalejätmine rikub otsesel X kaitseõigust (KrMS § 8 p 2).

X süüdivusest (piiratud süüdivus Kars § 35 tähenduses) 08.06.2020.a. teo

toimepanemise ajal.

Kohtuotsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et KarS § 34 sätestatud tunnused X-l

puudusid. Kohus leidis, et olenemata ekspertarvamusest, et X-l esines meditsiiniliselt

ajutine raske psüühikahäire 07.06-08.06.2020, ei esinenud tal piiratud süüdivust KarS

§ 35 mõistes. Kohtotsus on järelduste osas vastuoluline. Selleks, et oleks võimalik

tõsikindlalt rääkida ajutise raske psüühikahäire olemasolust, peab esinema just KarS

§ 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniline tunnus, seda ka KarS § 35 kontekstis, sest

viimati nimetatud paragrahvis tehakse otseselt viide just KarS §-le 34. Omaette

küsimus on, kas sellise tunnuse esinemine välistab süüdivuse täielikult või piirab seda

oluliselt. Psühhiaater Z, vastates nii kaitsja, prokuröri kui ka kohtu küsimustele, kinnitas

korduvalt, et X-l esines ajutine raske psüühikahäire, mis oluliselt piiras tema võimet aru

saada oma teo keelatusest ja võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtida (07.06.2021.a. kohtuistungi protokoll lk 2, 4, 5, 7). Apellant ei nõustu kohtu

järeldustega sellest, et X-l ei esinenud piiratud süüdivust 07.06.-08.06.2020.a. KarS §

35 tähenduses. Kaitsja peab oluliseksviidata esmalt ägeda stressreaktsiooni (F43.0)

tunnustele vastavalt RHK 10-s kirjeldatule (tsiteerib RHK 10-s kirjeldatut). Kaitsja

heidab maakohtule ette sedagi, et maakohus ei ole temale arusaadavalt uurinud

psühhiaater H hinnangut, millise kaitsja esitas kohtule 11.03.2021 ja kaitsja palub seda

teha ringkonnakohtul. Järgnevalt kirjeldab kaitsja oma apellatsioonis seda, mis toimus

7. juunil 2020 ja milline oli X seisund alates sellest hetkest, kui ta koju tuli. Seejärel

esitab kaitsja psühhiaater Z seisukohad ja vastused kaitsja ja kohtu küsimustele

kohtus. Kohus on kaitsja hinnangul hinnanud ebaobjektiivselt eksperdiarvamuses

esitatud järeldusi ja psühhiaater Z poolt kohtuistungil antud ütlusi, tehes sellest

ebaõigeid järeldusi ning asunud kaitsja hinnangul X käitumise (süüdivuse) hindamisel

tegema meditsiiniteadmisi nõudvaid järeldusi, mis ei ole aga ilmselgelt kohtu

kompetentsis. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud põhjendamata, miks tema poolt

esitatud asjaolud on käsitletavad süüdimatuse juriidiliste tunnuste sümptomid, mitte

meditsiiniliste tunnuste sümptomid. Kõrvutades X poolt kohtuistungil avaldatud

asjaolusid ja kõrvutades neid nii RHK 10-s ja Z ütlustes antud selgitustega, ilmneb

kaitsja hinnangul üheselt, et X-l oli alates 07.06.2020.a. hilisõhtust ja 08.06.2020.a.

kuriteosündmuse ajal selline raske psüühikahäire, millest tulenevalt oli tema võime

oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida

oluliselt piiratud.

Kohus leidis, et süüdistatav suutis selgelt välja mõelda teoplaani ning tema tegevuse

välimine pilt on hämmastavalt planeeritud, sihikindel ning läbimõeldud, seejuures oma

tegevust varjata püüdev. Kohtu hinnangul just varjamisteod viitavad X tegelikule

arusaamisvõimele. Kohus leidis kohtuotsuses, et süüdistataval ei olnud teo

toimepanemise

ajal

sellist

joovet,

mis

oleks

mõjutanud

tema

mälu

või

arusaamisvõimet. Kaitsja nõustub kohtuga, et X joobel niisugune roll puudus. Seda

asjaolu on kinnitanud kohtuistungil ka Z, kes vastas kohtu küsimusele, et mälulüngad

tekkisid pigem erilisest emotsionaalsest seisundist, see on sellele seisundile küllatki

tavaline, et mälestused on fragmentaarsed.

Kokkuvõtteks leiab kaitsja, et X-l tekkis faktiliselt ja tõendatult teo toimepanemise ajal

eriline emotsionaalne seisund (äge stressreaktsioon), mis oluliselt piiras tema võimet

aru saada oma teo keelatusest ja võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele

juhtida KarS § 35 tähenduses. Ülaltoodud seisukohti arvestades leiab apellant, et

kohtulik uurimine maakohtus on olnud tõendite uurimisel ühekülgne ja puudulik KrMS

§ 338 p 1 tähenduses, jättes arvestamata kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisis tehtud järeldused X piiratud süüdivuse kohta. Maakohus rikkus

kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 338 p 3 tähenduses.

Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi (jättes KarS § 35 kohaldamata)

KrMS § 338 p 2 tähenduses.

X-le mõistetud karistusest

Kõik see, mida maakohus arvestas karistuse mõistmisel X kasuks, on apellandile

meeltmööda. Kohtuotsus on aga apellandi arvates vastuoluline seonduvalt X tervisliku

seisundi arvestamisega karistuse mõistmisel. Ühest küljest arvestab kohus, et X-l

esines alates 9.05.2020.a. kohanemishäire, kuid samas leiab kohus, et X tervis

tervikuna ei ole tema karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 tähenduses,

kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kannatanu provotseerinud oma käitumisega Xd. Siiski

arvestab kohus X tervisliku seisundiga karistuse mõistmisel KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi

kvalifitseeritava teo eest karistuse mõistmisel. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud

ebaõigesti

arvesse

võtmata

X-l

09.05.2020.a.

tekkinud

haigusseisundi

–

kohanemishäire KarS § 57 lg 2 tähenduses. Kaitsja hinnangul ei ole oluline, kas

tegemist oli kannatu provokatsiooniga. Kuid asjaolu, et X käitumise, aga ka

haigusseisundi tekkimise päästikuks oli Y käitumine, väärib arvestamist. Kaitsja ei arva

seejuures, et nimetatud asjaolud välistavad X vastutuse, kuid leiab, et X-l

09.05.2020.a. tekkinud haigusseisund on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2

mõttes. Veelgi enam, kaitsja leiab, et selline psüühiline haigusseisund on

kergendavaks asjaoluks ka kannatanu käitumist kõrvale jättes. Kaitsja leiab, et kohus

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes, jättes alusetult

arvesse võtmata kergendava asjaoluna X-l 09.05.2020.a tekkinud haigusseisundi

KarS § 57 lg 2 tähenduses.

Apellant ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et X tegevused kogumis olid ajendatud

leppimatusest abielu lõppemisega ja armukadedusest. Kohus loeb seejuures

armukadeduse raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 1 tähenduses. Apellant leiab, et

kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi KarS § 58 p 1 tähenduses

leides, et X on temale etteheidetavad teod toime pannud armukadeduse motiivil.

Kaitsja hinnangul on maakohus loonud kohtuotsuses ebaõige mulje, nagu oleks X

pidevalt armukadetsenud oma abikaasa kallal, teda pidevalt jälitanud ja uurinud tema

asukoha järgi. Kohus võimendab tegelikku olukorda ja loob sellest ebaadekvaatse

üldistuse. Kohus ei arvesta seejuures X-l ekspertiisiga tuvastatud haigusseisundit ega

07.06.2020.a. tekkinud ägeda stressreaktsiooni olemasolu.

Kaitsja hinnangul on inimlik ja mõistetav, et X soovis teada, kes on tema abikaasa

armuke. On loomulik ja arusaadav, et süüdistatav reageeris juhtunule ja abielu

lõppemise ohust teada saades valulikult. Ebaloomulik oleks ette kujutada olukorda,

kus süüdistatav, kelle jaoks tema pere oli kõik, oleks abikaasa lahkumineku soovile ja

tema armukesest teadasaamisele reageerinud ükskõikselt ja tuimalt. Kohus peab

armukadeduse olemasolu X-l tõendatuks ka sellega, et ta on väidetavalt ähvardanud

ja jälitanud ka Q. Kaitsja rõjutab, et süüdistatava ja Q vahel on toimunud üks

telefonikõne, süüdistatav on saatnud talle mõned tekstisõnumid ja kohtunud temaga

ühel korral. Neil asjaoludel ei saa rääkidaka Q järjepidevast jälgimisest ja tema elu

kontrollimisest.

Süüdistatav ei pidanud abikaasat enda omandiks, ta ei dikteerinud kannatanule, mida

viimane peab või ei pea tegema ega piiranud tegelikult ka mistahes valikuid ei olevikus

ega tulevikus, sh suhte osas Q-ga. Süüdistatav oli see, kes algatas abielulahutuse

avalduse esitamise, mis kaitsja hinnangul on selge märk olukorraga leppimisest ja

vajadusest oma eluga edasi minna. Olulisena rõhutab kaitsja ka, et kohtumenetluses

ei ole leidnud tuvastamist asjaolu, et süüdistatav oleks enne 09.05.2020.a. olnud oma

abikaasa suhtes armukade. Kannatanu Y on kinnitanud kohtuistungil, et neil oli

süüdistatavaga usaldav suhe. Sellise asjaolu on tuvastanud ka maakohus

(kohtuotsuse lk 12). Kaitsja hinnangul on kohtu poolt ebaõigesti kohaldatud KarS § 58

p 1, millega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi KrMS § 338 p2

tähenduses.

Seonduvalt KarS 121 lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistuse osas märgib kaitsja, et

kuivõrd apellant on taotlenud X õigeksmõistmist nö 10.05.2020.a. hommikupoolses

episoodis (Y käte ja jalgade valuvõttesse võtmine) ja välistub korduvus – nimetatud

paragrahvi lg 2 p 3, siis tuleb seda arvestades mõista oluliselt kergem karistus. Samuti

tuleks arvestada kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes X-l tekkinud

terviseseisundit.

Seonduvalt KarS 137 lg-s 1 järgi mõistetud karistuse osas märgib apellant järgmist.

Kaitsja toonitab, et ta on seotud oma kaitsealuse positsiooniga ja taotleb X

õigeksmõistmist, mistõttu küsimust mõistetavast karistusest ei saaks tekkida. Siiski,

kui ringkonnakohus peaks leidma, et X on ebaseaduslikult jälitanud Y ja järeldab seda

vaid X telefonist leitud ühe kuvatõmmise põhjal, siis kaitsja hinnangul on tegemist

äärmiselt mitteraske kuriteoga, millise menetlus lõpetataks eraldivõetuna ilmselt

oportuniteediga. Nii on 6 kuu vangistuse mõistmine igal juhul ülemäärane.

Seonduvalt KarS § 114 lg 1 p 2, 3 järgi mõistetud karistuse osas märgib kaitsja

järgmist. Kaitsja on taotlenud kõnelause kuriteoepisoodi ümberkvalifitseerimist KarS §

404 lg 1 järg ning palub karistuse mõista vastavalt nimetatud kooseisu sanktsioonile.

Siiski soovib kaitsja avaldada kohtu seisukohtadega seonduvalt järgmist. Ebaõige on

tuvastatud asjaolude põhjal, et isegi kvalifikatsiooni õigsuse korral oleks tapmiskatse

toime pandud kolme isiku suhtes, kindlasti ei olnud tal mingit eeldust arvata, et majas

viibib ka F. Kohus on kohaldanud karistuse mõistmisel materiaalõigust ebaõigesti ka

selles tähenduses, et on pidanud süüteo kvalifitseerivat koosseisulist asjaolu süüd

suurendavaks asjaoluks. Kaitsja selgitab, et kvalifitseeriv kooseis juba kätkeb endas

tapmisest (KarS § 113) rangemat õiguslikku järelmit. Antud juhul sisaldub X-le ette

heidetud süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil ja kahe või enama isiku suhtes juba

KarS § 114 lg 1 p 2, 3 kooseisudes enestes. Maakohtu käsitlusega nõustumise korral

oleks

sisuliselt

tegemist

karistuse

raskust

mõjutavate

asjaolude

kattuva

arvestamisega. Kaitsja ei saa nõustuda ka kohtu järeldusega, et X teod on ajas

muutunud raskemaks. Formaalselt on see nii, kuid kohtuotsusest järeldub kohtu

hinnang X, kui isiku suhtes, kes on asunud teadlikult kuritegelikult teele ja kuritegelik

käitumine on tema elu pärisosa ning X nö areneb kuritegelikul teel üha raskemate

kuritegude suunas. Kõiki asjaolusid objektiivselt hinnates on kõik kõnealused kuriteod

juhuslikku laadi ja ettekavatsemata. Kohus ei ole eeltoodu kontekstis arvestanud ka X-

l 09.05.2020.a. tekkinud psüühikahäirega ja 07.06.2020.a. tekkinud ägeda

stressreaktsiooniga.

Maakohus on küll võtnud arvesse, et X 08.06.2020.a. süütegu jäi katsestaadiumisse

ja enamohtlik tagajärg ehk surm jäi saabumata, kuid kohus ei ole kaalunud ega

põhjendanud, miks ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele KarS § 25 lg 6 ja § 60

sätted. Kaitsja leiab, et nn süütamistegu ei olnud X poolt ettevalmistatud tegu, tal

polnud intensiivset tahtlust tegu toime panna, vaid see oli spontaanne, ägedast

haigusseisundist tingitud tegevus. Samuti X ei pidanud silmas ega soovinud

tagajärjena mitte kellegi surma. Samuti on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata

KarS § 35 ja § 60 sätted. Olenemata asjaolust, milline on X poolt 08.06.2020.a. toime

pandud kuriteo lõplik kvalifikatsioon (KarS § 114 lg 1 p 3 - § 25 lg 2 või § 404 lg 1), on

käesoleval juhul olemas faktilised (sh meditsiinilised) ja õiguslikud alused X puhul

karistuse kergendamiseks KarS § 25 lg 6, § 35 ja § 60 sätete alusel.

Eeltoodut arvestades on maakohus kohtuotsuse põhjendamata jätmisega rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme KrMS § 338 p3 ja § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Samuti

on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi KrMS § 338 p 2

tähenduses, jättes kohaldamata KarS § 25 lg 6, § 35 ja § 60 sätted.

Menetluskuludest

Kohus on menetluskulude X-lt väljamõistmisega rikkunud oluliselt KrMS § 180 lg-s 3

sätestatud normi KrMS § 338 p 3 tähenduses. Kui menetluskulude hüvitamine käib

KrMS § 180 lg 3 kohaselt ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi

kanda. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma määruses nr 3-1-1-32-

12, leides, et kohus peab süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik

menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3

sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa

menetluskuludest riigi kanda.

Kaitsja hinnangul ei ole maakohus igakülgselt ja täielikult arvestanud ülaltoodud

põhimõtteid. Ebaõige on kohtu seisukoht, et menetluskulude osaline riigi kanda jätmine

saab toimuda vaid erandlikel asjaoludel. Kohus ei ole sõnagagi käsitlenud

süüdistatava

resotsialiseerumisväljavaateid,

millises

osas

on

kohtuotsus

põhjendamata. Kaitsja leiab, et ka põlevvedeliku ekspertiisi akt ei ole asjas andnud

mingit olulist tõendusteavet. Esiteks – ekspertiis on määratud pärast seda

(10.06.2020.a.), kui süüdistatav oli esmakordselt üle kuulatud (08.06.2020.a.) ja ta oli

ennast süütamisteos ka süüdi tunnistanud, mistõttu selliseks ekspertiisiks puudus

põhjendatud vajadus. Teiseks – ekspertiis kinnitab vaid samaliigiliste põlevvedelike ja

autobensiinide jääkide olemasolu erinevatel objektidel. Arvestades, et üle vabariigi

müüakse kahte sorti autobensiini, siis olemuslikult ei tõenda sündmuskohal ja saapal

autobensiini jääkide leidmine sellist seost, mis kinnitaks, et selline bensiin pärineb

kindlasti ühest allikast.

Kaitsja

hinnangul

on

põhjendatud

kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi maksumuse jätmine riigi kanda, kuna selles antud arvamust on

kohus arvesse võtnud karistuse mõistmisel, kergendades sel alusel ka süüdistatava

olukorda.

Maakohus on jätnud igakülgselt käsitlemata süüdistatava varalise seisundi. X-le

kuulub teadolevalt poolt ühisvaraks olevast XXX kinnistust XXX külas, XXX vallas,

XXX. Nimetatud kinnistu on koormatud hüpoteegiga, mis tagab X ja Y ühist kehtivat

laenukohustust. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et ilmselt ähvardab X ka

süütamisega tekitatud kahjunõue ligikaudselt summas 20 000 eurot. Lisaks eeltoodule

eksisteerib süüdistataval oma 4 alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Seega isegi

juhul, kui süüdistataval ka õnnestuks saada vangistuses mingit tööd, ei ole kõikide

nimetatud kohustuste kandmine X poolt realistlik. Nimetatud asjaolusid arvestades

käib väljamõistetud menetluskulude tasumine X-le ilmselgelt üle jõu, seda ka 12

kuulise tähtaja jooksul, mistõttu eksisteerib KrMS § 180 lg-st 3 tulenev õiglane alus

jätta kriminaalmenetluse kulud vähemalt pooles ulatuses riigi kanda.

Süüdistatatav X apellatsiooni esitatud taotlused ühtivad kaitsja omadega.

Apellatsioonis kirjeldab süüdistatav omapoolselt sündmuste käiku ning tema

versioonid toimunud sündmustest ei ühti maakohtu omadega. Süüdistatav väidab, et

maakohus on teinud kõigist sündmustest ebaõiged järeldused ja esitab oma versioonid

toimunust. Maakohtu poolt süüdistatavale kohtuotsusega omistatud motiivid ja

eesmärgid on samuti paljasõnalised. Ei ole tema telefoni võtmisel tahtlikult soovinud

kannatanu Y-le haiget teha, ei ole tema jälitamiseks paigaldanud autosse

jälgimisseadet, ei ole armukadedusest tegutsenud ega soovinud kedagi tappa.

Sisuliselt kattuvad süüdistatava apellatsiooniväited samuti kaitsja apellatsioonis

tooduga.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioone,

prokurör vaidles neile vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega

ja kuulanud ära menetlusosalised kohtuistungil, leiab, et apellatsioonis esitatud väited

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Oma sellist seisukohta põhjendab

kohtukolleegium alljärgnevalt.

Kaitsja apellatsioonis on tehtud maakohtule rida etteheiteid, mis puudutavad

menetluslikke rikkumisi. Kohtukolleegium peab vajalikuks etteruttavalt märkida, et

kogu apellatsioonikohtule apellatsioonis esitatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste

paketist väärib tähelepanu e omab põhjendatud alust vaid üks kaebuse väide. Nimelt

nõustub kohtukolleegium kaitsjaga selles, et maakohus on süüdistatava ütluste

usaldusväärsuse hindamisel seadust eirates lugenud usaldusväärseteks süüdistatava

kohtueelsel uurimisel antud ütlused. See viga on tehtud süüdistatava süüküsimuse

otsustamisel KarS § 137 järgi esitatud süüdistuse osas. Õigus on apellandil, kes

väidab, et maakohus, olles tuvastanud diametraalsed vastuolud süüdistatava poolt

erinevates menetlusetappides antud ütluste vahel, oli kohustatud lugema süüdistatava

ütlused ebausaldusväärseteks ja need tõendite kogumist kõrvale jätma, mitte andma

hinnangut kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. See on tõendite usaldusväärsust

puudutava kestva ja valitseva kohtupraktika põhireegel ning maakohus on selles osas

eksinud. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on

erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus,

mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt 3-1-1-113-06, p 17; 3-1-1-131-13

p 11).

Kohtukolleegium jätab selle vigase maakohtu seisukoha kohtuotsuse põhjendavast

osast välja, kuid leiab, et maakohtu otsuses on põhjalikult hinnatud ka kõiki teisi selles

episoodis kogutud asjakohaseid ja lubatud tõendeid ning need on piisavad, väitmaks,

et süüdistatava süü temale KarS § 137 esitatud süüdistuses on tõendatud e et on

tõendatud jälgimisseadme paigaldamise eesmärk ja sellega ka konkreetse

süüteokoosseisu subjektiivne koosseis, mis ongi selle episoodi osas vaidlusesemeks.

Ehk siis põhimõtteliselt on maakohtu poolt vigaselt antud hinnang süüdistatava ütluste

usaldusväärsusele kogu tõendite kogumit ja selle analüüsi ning lõplikku hinnangut

arvestades ilmselgelt üleliigne konstanteering, mis ei mõjuta tegelikult kuidagi

süüdistatavat süüstavate tõendite kogumit, mis on ka ilma selle kohtu hinnanguta

piisav süüküsimuse õigeks otsustamiseks e süüdistatava süüdimõistmiseks.

Kaitsja apellatsioon on piltlikult öeldes tiine maakohtu otsusele tehtud menetluslikest

etteheidetest, millistest peamised ja lausa punase joonena kaebust läbivad

kaitseväited on iseloomustatavad sõnadega „ maakohus ei ole põhjendanud…“ „on

jätnud põhjendamata“ „ei ole arusaadavalt põhjendanud“ „põhjendused puuduvad“ ja

„kaitsjale ei ole arusaadav“. Kui lugeda kaitsja apellatsiooni ja siis kohtuotsust või ka

vastupidi, siis tekib tahtmatult tunne, et kaitsja ja kohus loevad erinevat otsuse teksti.

Revideerides kohtule esitatud apellatsiooni arvutis, kasutades otsingut, vaatas vastu

tulemus, mis kuidagi ei tõsta apellatsiooni kvaliteeti ja mõjutab vaid kvantiteeti ning

ilmselgelt sellega seoses ka apellatsioonimenetluse kulusid. Ilmestamaks väidetut,

esitab kohus ka need kaitseväited, millistele on apellatsioon üles ehitatud ja mis juba

eos annavad kohtukolleegiumi hinnangul alust kahelda esitatud apellatsiooni taotluste

tõsiseltvõetavuses ning kohtuotsuse läbilugemine vaid kinnitab seda.

Kaitsja on oma apellatsioonis väitnud:

-

Maakohus jätab põhjendamata väite, miks ei tohi ühises kasutuses olevale

sõidukile paigaldada jälgimisseadet ilma teise isiku nõusolekuta, kes ka sõidukit

kasutab.

-

Kaitsja hinnangul on kohus jätnud põhjendamata, miks tema poolt esitatud

asjaolud on käsitletavad süüdimatuse juriidiliste tunnuste sümptomid, mitte

meditsiiniliste tunnuste sümptomid.

-

Kohus jätab aga põhjendamata ja selgitamata, mis asjaolud/faktorid siis

tekitasid X-l ägeda stressreaktsiooni. Kaevatav otsus on nimetatud osas mittejälgitav

ja põhjendamata.

-

Kohus leiab arusaamatult ja ilma põhjendusteta, et X süüdistas petmises

eelkõige just Q. Kohtu selline järeldus on täiesti oletuslik ja põhjendamatu, nagu ka

kogu kohtu käsitlus X väidetavast motiivist süütamise toimepanemisel.

-

Kohus jätab aga selgitamata ja põhjendamata, millest tulenevalt kinnitab väline

teopilt ägeda stressreaktsiooni puudumist ja sellest tulenevalt piiratud süüdivuse

puudumist.

-

Kohus jätab küll selgitamata ja põhjendamata, mida tähendab X poolt

tagantjärgi

oma

käitumise

ebaõigsuse

tunnistamine

moraalselt,

mitte

karistusõiguslikus mõttes (X on selgelt tunnistanud ühte vägivallategu ja

süütamistegu), kuid õige on kohtu järeldus, et X kahetsusavaldus toimepandud tegude

eest siiraks ja arvestab sellega karistuse mõistmisel.

-

Samuti on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata KarS § 35 ja § 60 sätted.

-

Eeltoodut arvestades on maakohus kohtuotsuse põhjendamata jätmisega

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme KrMS § 338 p3 ja § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

-

Kohus ei ole sõnagagi käsitlenud X resotsialiseerumisväljavaateid, millises osas

on kohtuotsus põhjendamata.

-

Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, kas X võime käituda normipäraselt

oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud

meditsiinilisi tunnuseid.

-

Maakohus on küll võtnud arvesse, et X 8. juuni 2020.a. süütegu jäi

katsestaadiumisse ja enamohtlik tagajärg ehk surm jäi saabumata, kuid kohus ei ole

kaalunud ega põhjendanud, miks ei kuulu kohaldamisele KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätted.

-

Arusaamatuks jääb, kuidas 9.-10. mail 2020.a. võtmete kohta küsitu ja abikaasa

armukese nime uurimine võimaldaks teha usutavat järeldust sellest, et X võimendas

sellega kuidagi oma positsiooni kaaslase suhtes

-

Seetõttu jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et X räägib rüselusest vaid oma

teopanuse vähendamise eesmärgil.

-

Ülaltoodud kirjeldus nähtub ka kaitsja poolt 11. märtsi 2021.a. kohtuistungil

esitatud psühhiaater D hinnangust, millist tõendit ei ole aga kohus kaitsjale

arusaadavalt uurinud.

-

Kohus ei ole kaitsjale arusaadavalt käsitlenud X-l esinenud ägeda

stressreaktsiooni olulisi asjaolusid seonduvalt nimetatud seisundi lõppemisega.

Kohtukolleegiumi hinnangul on ainuüksi sellised hulgalised ja sisutud etteheited

maakohtu otsusele, mis üldiselt ehk v.a üks juba varem märgitud põhjendatud

kaitseväide, märk sellest, et kaitsjal ei ole midagi asjakohast maakohtule ette heita

ning sestap külvatakse apellatsioon üle selliste väidetega, mis oma olemuselt ei ole

kas asjassepuutuvad või ei mõjuta mingilgi määral maakohtu poolt tehtud otsustusi e

süüdistatava süüd, tema käitumisele antud juriidilist hinnangut, karistuse raskust ega

ka menetluskulude otsustust. Suurem osa etteheidetest on sellised, millistest on

kohtukolleegiumil raske aru saada või ette kujutada, mis põhjendusi ootas kaitsja

kohtult nendes küsimustes ja kuidas sellised põhjendused saavad mõjutada kohtu

järeldusi. Arutatav juhtum on piisavalt eluline e igale inimesele on selge, et see on

kaasus, mis on „elust enesest“, mis räägib sellest, kuidas ja miks puruneb pealtnäha

õnnelik abielu ning kuhu see viia võib. Kohus on oma järelduste tegemisel kasutanud

tõendite

analüüsi

kõrval

ka

põhjendusi,

mis

baseeruvad

suuresti

kriminaalmenetluslikul või elukogemusel ja ei pääse sellest ka apellatsioonikohus. Ei

pea olema psühholoog, et sellises peredraamas anda elulise usutavuse faktori alusel

hinnang toimunule ja muuhulgas hinnata kõrvaltvaataja pilguga ka süüdistatava peas

toimunut e tema tundeid ja mõtteid. Need ei ole selles mõttes erakordsed ja pigem

tüüpilised petetud abielumehele või – naisele, kes on pere alalhoiu nimel ise palju tööd

teinud ja on üdini veendunud, et tema pereelu on korras ning vastaspoole truudusetus

tabab teda kui välk selgest taevast. Oluline on igaks juhuks selgitada, et tuvastatud

kuriteo asjaolude elulise usutavuse hindamine tähendab sisuliselt seda, milline on

ütlustes või esitatud kaitseversioonis kajastuvate asjaolude esinemise üldine

tõenäosus.

Mis puudutab väidetavaid maakohtu poolt põhjendamata asjaolusid või seisukohti,

selgitab kohtukolleegium esmalt seda, et maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse

normi rikkumine, olgu see siis KrMS § 339 lg-s 1 loetletud oluline rikkumine, sama

paragrahvi lg 2 alusel oluliseks tunnistatud oluline rikkumine või muu rikkumine, mis ei

kvalifitseeru olulise rikkumisena, ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või

süüdistatava käitumist kergema paragrahvi järgi kvalifitseerimist. Õigeksmõistev

kohtuotsus tehakse ainult KrMS § 309 lg 2 alustel ja kergema paragrahvi järgi

kvalifitseeritakse ringkonnakohtu poolt süüdistatava käitumine sel juhul, kui on

kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust või kui mõne süüteokoosseisu tunnuse

tuvastamisel on tõendeid hinnatud maakohtu poolt vigaselt. Kui ringkonnakohus

tuvastab kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumise, siis on kaks võimalust: kas

ringkonnakohus tagastab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või kõrvaldab

ise rikkumise (KrMS § 339 lg 1,2). Veel peab kohtukolleegium vajalikuks kaitsjale

selgitada, et kui apellatsioonis viidatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele maakohtu

poolt, siis kaitsja ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule

KrMS § 341 alusel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ringkonnakohus ei saa ise

kõrvaldada KrMS § 339 lg-s 1-11 loetletud rikkumisi ning seda tehes rikub

ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Praegusel juhul

on aga kaitsja viidanud muuhulgas ka nimetatud seadusesättele ja samas taotlenud

uue sisulise otsuse tegemist ringkonnakohtult. Seegi annab kohtukolleegiumi arvates

põhjendatud aluse väiteks, et kaitsja ei pea viidet KrMS § 339 lg 1 p-le 7

tõsiseltvõetavaks.

Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda,

et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil

tulnud apellantidest erinevale järeldusele süüdistatava süü, tema käitumisele antud

juriidilise hinnangu, karistuse osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks.

Apellatsioonides hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti

kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess tunnistataks ebasobivaks ja

pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Selline

erinevus kohtupoolse tõendite hindamise ja kaitsja poolt esitatud tõendite hindamise

vahel ei kujuta endast ka KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumist. Samamoodi ei kujuta

nimetatud rikkumist see, kui kohus erinevalt kaitsjast ei pea võimalikuks rajada

kohtuotsust süüdistatava ennast õigustavatele ütlustele, sest on need tunnistanud

ebausaldusväärseteks ja kaitsja vastupidiselt leiab, et kohtuotsuse tegemisel tuleb just

süüdistatava ütlused võtta aluseks.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud iga

süüdistatavale etteheidetud kuriteoepisoodi osas kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid,

asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased

kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud

oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult

analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad

järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo

toimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite

eelistust usaldusväärsuse aspektist, välja arvatud juba varem käsitletud süüdistatava

eeluurimisel antud ütluste usaldusväärsuse osas. Kohtuotsuses kajastatud tõendite

analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed,

objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale

jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja

mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine

kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel

tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise

järelduseni viinud tõendite analüüsi. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et tuvastatud

rikkumine tõendite hindamisel ei too kaasa tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu

poolt ja seda on juba eelnevalt ringkonnakohus ka selgitanud, miks see nii on.

Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga nii süüdistatava süü osas,

tema käitumisele antud juriidilise hinnangu kui ka karistuse osas. Põhjendatud on ka

menetluskulude osas tehtud otsustus. Need seisukohad, mis on apellatsioonides

esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena,

millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber

hindama.

Põhimõtteliselt ei saa eitada apellantide õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt

hinnata tõendeid või esitada maakohtu otsusele omapoolseid, kuid seejuures

tõendamiseseme asjaolude seisukohast asjassepuutumatuid seisukohti, kuid kohus

sellega kaasa minema ei pea. Tõendite vaba hindamise põhimõte ei ole mitte ainult

kohtu kohustus vaid see on ka kohtu privileeg. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab

kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus

kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise

või

puudumise

kohta.

Menetlusosaliste

asjassepuutumatute

seisukohtade

käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab

kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise

ja maakohus on seda teinud.

Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele

kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes

moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla kohtuotsuse

aluseks. Kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt

jätta kõrvale kõik muud tõendid.

Veel selgitab kohtukolleegium, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole

apellatsioonimenetlus

pelgalt

sama

asja

teistkordne

käsitlemine

teises

kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine

apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20.

novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et

olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus

nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme

kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on

ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud

argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 1-

16-6115/67, p-d 30–31). Riigikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla

juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja

ammendava vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Eelöelduga selgitab

kohtukolleegium, et neid kaitse/süüdistuse väiteid, millised on saanud vastuse juba

maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud,

käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt

ümberlükkamisele ei tule.

Teine ja samuti vägagi silmatorkav kaitsja poolt kohtule esitatud apellatsiooni eripära,

ja mitte positiivses mõttes, on oma seisukohtade rajamine rahvusvahelistele haiguste

klassifikatsiooni koodidele ja veel enam, ka nende tsiteerimine. Kohtukolleegium

selgitab, ja see ei saa olla üllatus ka kaitsjale, et õigusemõistmisel on siiski omad

raamid, mitte küll eriti kitsad, kuid mõistlikud piirid, ja võimalik, et veealused siiski

eksisteerivad. Esimene meeldetuletus puudutab seda, et dokument, mille kohus peab

käesolev menetluse tulemil vormistama on siiski kohtuotsus, mille adressaat on

süüdistatav, mitte patsiendi haigslugu/epikriis vms. Kohtul ei ole midagi teha haiguste

klassifikatsioonis antud diagnoosidega, sest kohus haigusi ei ravi ega diagnoosi. See

on ja jääb arstide pärusmaaks. Raske ei ole üles leida RHK ja selles esitatud haiguste

koodid ning üle kirjutada ühe või teise diagnoosi sümptomid või olemus. Paraku on

apellatsioonimenetluses, kus vaidlustatakse maakohtu otsust, vajalik esitada siiski

juriidilised argumentatsioonid nende maakohtu seisukohtade osas, millega ei

nõustuta. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokumendi tekstis on otsingu kohaselt RHK-le

viidatud lausa 11-l korral. Küsimusele, kas see on normaalne, saab vastus olla vaid

üks. See ei ole normaalne. Konkreetse haiguspildi tuvastamine RHK 10 alusel on

eksperdi ülesanne. „Isegi kui on tuvastatud konkreetne haiguspilt RHK 10 alusel, ei

vabasta see kohtunikku kohustusest hinnata iseseisvalt häire ulatust ja selle toimet

isiku käitumisele. Psüühiline haigus ei vii vääramatult tõdemuseni, et isiku süüvõime

oleks juba üldisemas mõttes piiratud või sootuks välistatud; süüvõime saab seda olla

ainult konkreetset süütegu silmas pidades. Kohtunik peab selle küsimuse lahendama,

hinnates muuhulgas teole eelnenud sündmustikku, teo toimepanemise vahetut ajendit

ja teo realiseerimise viisi, aga samuti käitumist pärast teo toimepanemist.“ ( Paavo

Randma, Juridica 2005/5 Afekt kui hingelise erutuse seisund ja ajutine

raskepsüühikahäire). Tsiteerides veel tänaseks juba tunnustatud õigusteadlase ja

riigikohtuniku (artikli ilmumise aegu oli tal tiitel mag.iur. kriminaalkolleegiumi nõunik)

mõtteid viidatud artiklist, siis see psühhiaatriline klassifikatsioonisüsteem (RHK 10) ei

ole isiku süüvõime õigusliku hindamise seisukohalt siduv. Sisulisema ja täpsema

seisukoha annab kohtukolleegium kaitsja etteheidetele KarS §-de 34, 35 ja 60 tõstatud

teemadele allpool, kui käsitleb karistuse küsimust.

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kuni selle ajani, kui kannatanu Y leidis

armukese ja hakkas temaga suhtlema ning teatas sellest oma abikaasale, oli tegemist

perekonnaga, kus mees käis Soomes tööl, teenis piisavalt ja suutis perekonnale

kindlustada põhimõtteliselt materiaalses mõttes kõik. Peret väisas ta nädala -paari

tagant ning viibis perega koos nädalapäevad. Naine käis tööl ja tegeles lastega, kuid

tundis ennast mehe äraolekul üksildasena ja talle hakkas tunduma, et siiski ei ole

abikaasa tähelepanu temale piisav. Tekkis kõrvalsuhe, millest naine teatas ausalt ka

oma abikaasale ja mida petetud mees ei suutnud üle elada. Kohtumenetluse ülesanne

ei ole kellelegi moraali lugeda ja inimlikult võib aru saada mõlemast abielupoolest.

Öelda, et kuni selle momendini oli tegemist mingi harukordse draamaga samuti ei saa,

sest abielu lõhkiminek ühe või teise abielupoole kõrvalsuhte tõttu võib tabada iga

abielu sh õnnelikku. Psühholoogilises mõttes on sellistel juhtudel eelistatud seisus alati

see pool, kellel on uus elukaaslane olemas ja sel momendil vähemalt tundub talle

tulevik roosiline ja psühholoogilisi probleeme lahkuminekust ülesaamisega on kindlasti

kordades vähem kui petta saanud ja abielu igavest kestvust uskuv vastaspool.

Reaalses elus taluvad aga sellisesse olukorda sattunud petetud abielupooled olukorda

erinevalt. Muuhulgas sõltub olukorrale reageerimine inimese emotsionaalsest taustast.

Arusaadav on ka see, et praegusel juhul, kus mees käis välisriigis tööl pere heaolu

kindlustamise nimel, mitte niisama puhkamas, tunneb ta, et tema suhtes on naine,

keda ta armastab, käitunud alatult, ebaõiglaselt, on teda ära kasutanud, mis aga on

hea pinnas mitte ainult solvumise vaid ka emotsionaalse viha tekkimiseks ning võib

oma üleelamistega viia psühholoogilise kriisini, sh emotsionaalse traumani. Selliseid

kriise tuleb elus ette ja seda paljudel inimestel, kuid sellest väljatulekuks, olukorra

lahendamiseks, ei ole normipärane vägivald, agressiivsus, nö süüdlaste füüsiline

hävitamine jms. Normipärane on oma muredega pöördumine spetsialisti e psühholoogi

või psühhiaatri poole. Kindlasti on ka neid, kes nutavad, karjuvad ja paanitsevad

omaette ning mõtetes seejuures nö torgivad nõeltega e tekitavad mõttes valu

süüdlastele, kuid sisuliselt hävitavad sellega ennast.

Olles Y käest teada saanud, et tal on teine mees, hakkas X jooma. Tal tekkis

kinnisidee, kindlasti teada saada naise armukese nime, telefoni, aadressi. Nime sai ta

juhuslikult teada avatud arvutis avatud Messengerist, mis kuulus Y-le. Juba ta

helistaski Q-le ning sõitis Tallinna. Kokkusaamist ei toimunud sel korral. Järgmisel

hommikul tekkinud peretüli käigus väänas ta kannatanu valuvõttesse. Kannatanul oli

valus ja ta ei saanud valu pärast isegi rääkida.

Süüdistatav eitab seda episoodi ja kaitsja ei usu, et süüdistatav valetab, sest teise

kehalise väärkohtlemise episoodi, mis toimus samal päeval, võtab süüdistatav omaks,

mis välistab häbi motiivi süü eitamisel nagu arvas maakohus. Kohtukolleegiumi

hinnangul on maakohus esitanud veenvad põhjendused, miks leiab, et süüdistatava

süü on tõendatud. Väita vastupidist, tähendaks rajada kohtuotsus selles osas

süüdistatava ütlustele ja öelda, et kannatanu valetab. Kohtukolleegiumi hinnangul

puudub kannatanul igasugune motiiv süüdistatava alusetuks süüstamiseks. Nagu

kannatanu ütlustest järeldada võib, on ta kohtuistungi ajaks süüdistatavale andestanud

ning tema eesmärk ei ole oma laste isa pikaks ajaks vanglasse saata. Vastus sellele,

miks süüdistatav ühte episoodi jaatab ja teist eitab on aga peidus kaitsja enda

apellatsioonis, kus ta taotleb õigeksmõistmist kehalise väärkohtlemise ühe

kvalifitseeriva tunnuse alusel e korduvuses, mis aga omakorda vähendab süüd ja toob

kaasa võimaluse selle paragrahvi järgi taotleda kergemat karistust. Ka on

kohtukolleegiumi arvates põhjust häbi tunda ja seetõttu eitada tegevust, kui täisjõus

meesterahvas kasutab maadlusvõtteid relvitu ja endast füüsiliselt nõrgema

naisterahva suhtes.

2011 aastal on Justiitsministeerium avaldanud juhendmaterjali perevägivalla

vähendamiseks

ja

ennetamiseks

(http://lft.ee/admin/upload/files/perevagivalla_juhis_kovidele_veebi.pdf) ja on igati

asjakohane viidata selles toodud seisukohtadele ja definitsioonidele. Nii selgitatakse

nimetatud materjalis: tülisid võib ette tulla igas peres või paarisuhtes, kuid see ei pea

kohe tähendama, et tegemist on perevägivallaga. Tüli võib areneda perevägivallaks,

ent perevägivald ei pea algama tülist. Vägivaldse käitumise ajendiks on teise inimese

üle võimu ja kontrolli kehtestamise vajadus. Tüli puhul ei ole eesmärgiks teise inimese

käitumise, suhete ja tegevuste kontrollimine või kui, siis ainult tüli aluseks oleva

probleemi puhul. Perevägivalda eristab tülist eelkõige ühe inimese tahtlik soov tekitada

teisele inimese emotsionaalset või füüsilist kahju (nt alandada, hirmutada, ähvardada

või teha füüsiliselt haiget). Perevägivald on korduv ja süstemaatiline teise pereliikme

allutamine enda tahtele.

Kohtukolleegiumi hinnangul kohalduvad arutatavad kehalise väärkohtlemise episoodid

täpselt toodud selgituse/definitsiooni alla. Antud juhul oli süüdistatava poolt alanud

vägivald hirmuvalitsuse ja enda üleoleku kehtestamine. See jätkus ja süvenes järgmise

e nö telefoni episoodiga, kus süüdistatava eesmärk oli ligi saada kannatanu telefonis

olevale informatsioonile, mis puudutab suhtlust Q-ga e telefon enda valdusesse saada

ja seda enda käes hoida. See, et süüdistatav ise ei tunnista oma käitumise tagamaid

ja motiive tagantjärgi, ei tee neid olematuks. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab

väita, et selline telefoniteemaline vägivald on ka omane perevägivallale ja telefoni enda

kätte saamise teel oma üleoleku kehtestamisele (1-20-6063). Millegipärast ei otsita

võimalust telefonis olevale informatsioonile ligi pääseda salaja, vaid ikka on vaja seda

teha nii, et telefoni omanik näeks seda, reageeriks ja et saaks ikka ja jälle oma

üleolekut näidata, sest paratamatult toob see kaasa võimaluse näidata üleolekut

füüsiliste vägivallategude kaudu. Riigikohus on selliste peretülide osas ühes oma

otsuses selgitanud, et peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse

korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad

ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted

sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui

ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks. Samas ei saa

karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma

füüsilist või muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt

isikupuutumatusest ja isikute võrdõiguslikkusest, ei ole keegi kohustatud taluma

vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt (3-1-1-38-04).

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on andnud ka sellele kuriteoepisoodile õige

juriidilise hinnangu sh ka põhjendatult leidnud, et tegu on toime pandud kavatsetult.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa näpistamine olla muud kui eesmärgipärane valu

tekitamine.

Järgmises episoodis e KarS § 137 järgi etteheidetavas kuriteos on vaidlus selles, mis

eesmärgil paigaldas süüdistatav oma abikaasa poolt kasutatavasse pereautosse

jälgimisseadme ja sellega seoses ka oma telefoni vastava tarkvara. Apellatsioonides

eitatakse kuritegu sellega, et seade oli paigaldatud ainult vara kaitse eesmärgil.

Kohtukolleegium leiab, et etteheited maakohtule selles, et maakohus on paljasõnaliselt

ja põhjendamatult järeldanud, et jälgimisseade oli paigaldatud tegelikult ebaseadusliku

jälitustegevuse eesmärgil e selleks, et jälgida, kus täpselt liigub Y ja jälgida tema

suhtlemist Q-ga, on põhjendamatud ning apellatsioonides esitatud kaitseväited ei

lükka ümber maakohtu seisukohti. Ei ole vaidlust selles, et pärast uue auto soetamist

oli abikaasade vahel olnud juttu sellest, et selline seade oleks auto varguse kaitseks

hea. Samas on fakt, et kuni 4. juunini 2020 jäi see plaan juttude tasemele. X ostis

jälgimisseadme ja paigaldas selle mitte ainult teise auto kasutaja, vaid oma abikaasast

auto kasutaja teadmata autosse. Maakohus on põhjendatult leidnud, et seda

veendumust, et seade oli paigaldatud just Y jälgimiseks, süvendab ka asjaolu, et Y sai

jälgimisseadme olemasolust teada alles peale X kinnipidamist, ehk siis, pärast seda

kui ta leidis oma elukoha garaažist jälgimisseadme pakendi. Kaitsja nõuab oma

apellatsioonis põhjendusi kohtult selle kohta, miks ei tohi ühises kasutuses olevale

sõidukile paigaldada jälgimisseadet ilma teise isiku nõusolekuta, kes ka sõidukit

kasutab. Milliseid põhjendusi tahab kaitsja näha ja kuulda selle järelduse kohta, mis

baseerub kohtu siseveendumusele ja elulisele usutavusele, kohtukolleegium oletada

ei oska, sest selle järelduse osas ei saa teha viiteid seadusele, ei saa koguda mingeid

dokumentaalseid ega ka isikulisi tõendeid. Aga saab väita, et vägagi loogiline, loomulik

ja eluliselt usutav on see, et X, olles jälgimisseadme paigaldanud autosse ja seda

olukorras, kus varasemalt on naisega juttu olnud selle paigaldamisest auto varguse

vastu kaitse eesmärgil, ta vähemalt informeerib oma abikaasat sellest, et nii, nüüd sai

see seade ostetud ja tema poolt ka autosse paigaldatud ja vastav tarkvara on tal ka

telefoni laetud ja auto on sellega n-ö turvatud. Kui sellest teist auto kasutajat/pereliiget

ei informeerita, peab selleks igal juhul olema mingi põhjus ja loogiline selgitus, sest

vastupidisel juhul on igati põhjendatud, et sellises keerulises suhete puntras nagu see

oli konkreetses perekonnas seadme paigaldamise ajaks kujunenud, on alus väita, et

isik luurab just oma naise järgi ja hoiab konntrolli all tema liikumist ja suhtlemist.

Oluline on aga juhtida apellantide tähelepanu sellele, et maakohtu otsus selles osas ei

rajane mitte ainult sellise eluliselt usutavale siseveendumusele ja ebaõige tõendina

kasutatud süüdistatava eeluurimisel antud ütlustele. Nagu kohtukolleegium juba varem

rõhutas on maakohtu poolne tõendite analüüs igati põhjendatud, asjakohane ja

arusaadav ning kuidagi ei saa tulla maakohtust erinevale järeldusele selle

kuriteoepisoodi subjektiivse teokoosseisu osas.

Pärast seda, kui X oli naiselt teada saanud, et tal on uus mees, kellega on juba

kauaaegne suhe ning on plaan X juurest ära minna, püüdis X esmalt teada saada, kes

on see mees, siis temaga kohtuda ja suhteid klaarida. Olles pärast esimest füüsilist

perekonflikti mõne aja tagant lahkunud Soome ja suhelnud oma abikaasaga distantsilt

mh ka lahkuminekust ja muudest sellega seotud teemadest, ei rahunenud X hing ja

seda olenemata sellest, et ühiselt otsustati lahutuse dokumentide sisseandmise

kasuks. Talle oli vähe sellest, et teadis, kes on see mees, kus ta töötab ja elab. Ta pidi

isiklikult veenduma selles, et tema naise ja Q suhe on reaalne, et tema naine ikka tõesti

käib Q juures. Kohtukolleegiumi hinnangul on X käitumise muutumine ajas sisuliselt

kättemaksu ja armukadeduse tunnete süvenemine. Seejuures ta küll püüab olukorraga

leppida, püüab kodunt eemal olles rahulikult abikaasaga suhelda, arutada perekonna

säilitamise võimaluste üle ja võtta vastu lahkumineku otsuse kuni selleni, et reaalselt

antakse sisse ka lahutuse dokumendid, kuid ta ei saa rahu enne, kui näeb kõike nö

oma silmaga. Võimalik, et see on vajalik inimesele, et võtta vastu lõplik otsus ja

veenduda ka selle õigsuses, kuid jällegi on selleks erinevad nö normaalsed

lahendused. Näiteks perepsühholoog, kui abikaasade omavahelised vestlused ei ole

piisavad. X negatiivsed emotsioonid e kättemaks ja armukadedus saavad ikkagi võitu

ja ta otsustab selle kasuks, et hakkab oma abikaasat jälitama ja seda mitte tema

sammul reaalselt käies, vaid otsustab jälgimisseadme paigaldada autosse.

Kohtukolleegium ei arva, et sel momendil, kui tema peas valmis otsus naist jälitama

hakata, oli tal juba valmis plaan naise ja tema armukese tapmiseks ja vaevalt ta ka

arvata võis, et teadmine, kus elab Q ja et just Q elukohas käib tema naine, et see

teadmine võib saada saatuslikuks ning tema sellest teadmisest süvenev armukadedus

saab saatuslikuks sellise otsuse vastuvõtmiseks, mis mitte ainult ei hävita tema elust

truudust murdnud abikaasa ja tema armukese, vaid võinuks viia tema enda kuni kaks

korda pikemaks ajaks trellide taha ja rikkuda oma veel väikeste tütarde elu, kes

jäänuks igavesti ilma emast ja väga pikaks ajaks ka isast, kellega suhtlemise soov

tulevikus võinuks olla suure küsimärgi all.

Just nii see aga juhtus, sest olles paar päeva jälginud oma abikaasat, sai ta täpselt

teada, kus elab Q ja et tema abikaasal ning Q-l on suhe, mis ei piirdu ainult koos

töötamise ja kinos käimisega, vaid naine ka ööbib Q juures. Ja olenemata, et nii

süüdistatav kui ka tema kaitsja eitavad armukadeduse motiivi, on see paraku

domineeriv motiiv, mis viis tapmiskavatsuseni. Tapmise plaan süüdistataval tekkis just

sellest, et ta ei suutnud alla suruda seda omanditunnet, mis tal oma abikaasa suhtes

tekkis e tundes, et Y justnimelt „kuulub“ temale ja kui ei kuulu, siis ei saa ta ka kellelegi

teisele „kuuluda“. Süüdlased selles olukorras olid X silmis mõlemad –nii abikaasa kui

ka tema armuke – ja hävitada tuli mõlemad. Seega kohtukolleegiumi hinnangul

tõendab nii süüdistatava teoeelne ja teojärgne käitumine aga ka käitumine konkreetselt

kuriteokohas kuriteo toimepanemise ajal, et tema eesmärgiks oli tappa Y ja Q ning,

nagu öeldud, oli domineerivaks ajendiks, mis neelas endas nii kättemaksu kui ka

egoismi, e samamoodi madalad ajendid, just armukadedus ja seda just negatiivse

emotsiooni e madala ajendi mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul tegutses süüdistatav

mõrva planeerimisel armukadeduse motiivil ja küsimus saab olla vaid selles, kas antud

konkreetsel juhul oli armukadeduse motiiv madalaks ajendiks e karistust raskendavaks

asjaoluks. Kohtukolleegium nõustub käesoleval juhul maakohtu seisukohaga, et X-le

on karistust raskendava asjaoluna etteheidetav tapmise toimepanemine muul madalal

e armukadeduse motiivil. Kohtukolleegium on ka varasemalt ja seda maakohtu poolt

viidatu kohtuotsuses märkinud, et armukadeduse, kui probleemiga tegelevad samuti

pigem psühholoogid ja vahel ka psühhiaatrid, sest tegemist on äärmiselt mitmetahulise

emotsiooniga, mida mitte alati e peaaegu mitte kunagi, ei klassifitseerita positiivse

märgiga emotsioonina. Tegemist on kompleksse emotsionaalse seisundiga, kus

inimene tajub, et tema jaoks väärtuslikku suhet on oht kaotada kas reaalsele või

kujuteldavale rivaalile. Seisund hõlmab nii afektiivseid, kognitiivseid kui ka

käitumuslikke aspekte. Armukadedus ei ole romantiline ja see pole armastuse märk.

Uuringud on seostanud armukadedusega rea tundeid ja iseloomujooni. Kõik need

armukadedusega seotud faktorid tulenevad inimese enda ebakindlusest, mitte

armastusest. Armukadedus on segu erinevatest emotsioonidest – ärevus, mure,

kurbus, viha, sallimatus, kahetsus, süüdistus, kibestumine, kadedus jms, millega tihti

kaasneb ka agressiivsus ja vägivald. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab süüdistatava

X objektiivne käitumine, et tema armukadedust iseloomustavad eelkõige viha,

kättemaks, egoism e äärmiselt negatiivsed emotsioonid, mis on eelkõige seotud

omanditundega. Kõik need asjaolud muudavad konkreetsel juhul armukadeduse kui

motiivi ka madalaks ning on etteheidetav X-le karistust raskendava asjaoluna. X ise

välistab armukadeduse motiivi põhjendusega, et ta pole kunagi armukade olnud, on

oma abikaasat alati usaldanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see asjaolu aluseks

eitada konkreetses situatsioonis tekkinud armukadedust. Armukadedus ei olegi

sünniga kaasa antud ega ka krooniline. See võib tekkida konkreetses situatsioonis ja

teatud emotsionaalses seisundis aga ka näiteks joobeseisundis.

Seega nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et X karistust raskendavaks

asjaoluks on kuriteo toimepanemine muul madalal motiivil ja seda olenemata, milline

karistusõiguslik hinnang on tema poolt Q eramu süütamisele antud e kas see on mõrva

katse või süütamisena KarS § 404 lg 1 järgi nagu seda taotletakse apellatsioonis.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on andnud süüdistatava käitumisele õige

hinnangu ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ja arvestades süüdistatava käitumist nii

teoeelselt ja seda nii enne mõrva ettevalmistavat staadiumit kui ka ettevalmistavas

staadiumis, on ainuõige ning igasuguste kahtlusteta järeldus, et süüdistatava soov oli

tappa nii oma abikaasa kui ka tema armuke. Seega nõustub kohtukolleegium

maakohtu järeldusega selles osas ja ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu otsuses

esitatud kõiki seisukohti, kuid rõhutab järgmist. Süüdistatav tegutses vägagi

eesmärgipäraselt pärast seda, kui tal tekkis plaan tappa oma abikaasa ja viimase

armuke ja seda nö ühe hoobiga ehk siis, kui nad viibivad koos. Saatuslikuks päevaks

sai hiljemalt 7. juuni 2020. See plaan võis ka varem juba tal valmis olla planeeritud,

kuid ajaliselt on plaani realiseerimise ja tapmisemõtte tekke vahel viimaseks ajaliselt

kõige lähemal tapmisplaani elluviimisele 7. juuni 2020 hilisõhtu ja kohaks oma kodu.

See on aeg, mis järgnes sündmustele, kus Y oli pärastlõunal kodunt autoga lahkunud,

X tuvastas, et naine oli läinud Q-le tööle vastu. Seda kinnitas kannatanu Y kohtuistungil

aga ka süüdistatava mobiiltelefonist leitud ekraanitõmmis pildist, kus on näha, et auto,

millega naine kodunt lahkus, seisab Mustamäe keskuse ees, mis on lähedal SSS-le ja

kus asub ka kino. Nimelt töötas ka kannatanu Q SSS ja kannatanu Y väitis

kohtuistungil, et läks kohtuma Q-ga, kes erinevalt temast oli sel päeval tööl. Nimelt oli

tegemist pühapäevase päevaga. X nägi oma mobiiltelefoni rakendusest, kus on auto,

millega abikaasa kodunt lahkus ning ta sõitis kohale. Seda kinnitab kuvatõmmis

telefonis, mida muul moel teha ei saanud. Auto seisis MMM juures, kus asub PPP

kino ja kannatanu Y kinnitas kohtuistungil, et nad käisid sel õhtul kinos. Seejärel sõitis

süüdistatav tagasi koju ja hakkas tarvitama alkoholi, rääkis lastele lahkuminekust jms.

Samuti helistas ta tunnistaja Ü-le ja palus, et viimane sõidutaks teda naise armukese

juurde, kuna teab, et naine on seal ja ta tahtis autokummid läbi torkida. Tunnistaja

keeldus. Seejärel, kui isegi jaatada, et mõte abikaasa ja tema armuke koos põlema

panna oli äkkmõte, mis süüdistataval tekkis purjus peaga ja oma emotsionaalse

seisundi pinnalt, siis alates sellest mõttest kuni teo katsestaadiumini oli ka piisavalt

pikk ja sihipäraseid käitumisakte täis ajajärk. Ta tõmbab välja valvekaamera, mis

salvestanuks tema tegevust kodu juures. Võtab garaažist bensiinikanistri, paneb selle

oma sõidukisse ja sõidab ligi tund aega ja seejuures joobes seisundis, mis nõudis

piisavalt pingelist sõidujuhtimist, et mitte jääda silma ebahariliku sõidustiiliga teistele

liiklejatele ja veel vähem politseile. Seejärel, nähes, et naise auto on pargitud Q maja

juurde ja teades täpselt, et nad on seal koos e kahekesi, valab ta bensiini maja ümber

ja seejuures ka kõikide võimalike väljapääsude (uksed, aknad) ette. Ta paneb

süütevedeliku põlema, veendub, et see süttis ja sõidab autoga tagasi koju. Eriti vajab

siinjuures rõhutamist ka maja põlema panemise aeg. See oli öö ja üldteada on, et sel

ajal inimesed magavad, mis omakorda aga tähendab seda, et võimalus märgata

tulekahju selle algstaadiumis on suur juhus ja seekord see juhus realiseerus. Jättes

süttinud süütevedeliku maja ümber leegitsema, sai süüdistatav väga hästi aru, et kui

majas on ka teisi inimesi peale kahe nö tema teoobjekti, siis jäävad ka nemad

leekidesse. Ta sai aru, et leegid võivad puude kaudu edasi levida ja ohustada ka

ümberkaudseid elamuid.

Väita, et süüdistatava tegevus ei kujutanud endast kavatsust tappa mõlemad- nii naine

kui ka tema armuke – oleks paljasõnaline ning vastuolus süüdistatava enda objektiivse

käitumisega. Tegemist oli tahtluse kõige raskema vormi e kavatsetusega ja

eesmärgiks oli, et tema abikaasa ja abikaasa armuke, kes olid süüdistatava

mõttemaailmas süüdi selles, et kogu tema elu pea peale pöörati, alatiseks likvideerida

e et nad põleksid majja sisse e karistusõiguslikult täpselt väljendades, mõrvata.

Seega leiab kohtukolleegium, et arutatava kaasuse puhul ei saa rääkida ainuüksi vara

süütamisest ja ainult ohu tekitamisest sellega inimelule või tervisele. Kahtlusteta on

tõendatud süüdistatava tahtlus inimeste tapmiseks.

Mis puudutab kaitsja etteheiteid mõrvakatse koosseisuliste kvalifitseerivate tunnuste

osas, siis selles osas märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja väidab, et isegi juhul,

kui tõendatud oleks mõrva objektiivne ja subjektiivne koosseis, ei ole süüdistuses

kirjeldatud tegu õige kvalifitseerida samaaegselt KarS § 114 lg 1 p 2 ja 3 järgi, vaid

ainult nimetatud paragrahvi 1. lõike punkti 3 järgi. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

KarS § 114 lg 1 p 2 ja p 3 e mõlemad mõrva tunnused iseloomustavad küll tapmistegu

– p 2 iseloomustab tapmistegu e selle toimepanemise viisi ja p 3 teoobjektide paljusust.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellised tunnused teineteises neelduda. Praegusel

juhul on tegemist olukorraga, kus süüdistatava tapmise tahtlus oli suunatud kahele

majas viibivale isikule ja see annab aluse kvalifitseerida tema käitumine KarS § 114 lg

1 p 3 järgi. Kuna aga tapmise toimepanemise viis oli süütamine e selline tegu, mis

juhul, kui süütaja kavatsus realiseerub ja tuli levib majja, siis samamoodi hukkuvad

tulekahjus ka kolmandad isikud. Üldohtliku viisiga on tegu, kui konkreetse isiku

tapmiseks mõeldud teoga seatakse ohtu ka kolmandate isikute elu ja tervis, samuti

vara või keskkond suures ulatuses. Piltlikult väljendades, kui X oleks võtnud relva ja

tulnud öösel akna taha ning tulistanud Y ja Q suunas, siis need konkreetsed lasud ei

oleks ohustanud ühtegi teist majas viibivat isikut. Kui ta aga pani maja põlema ja maja

olekski läinud põlema nii, et kõik väljapääsud on leekides jne, siis samasugune surm

nagu Y ja Q, oleks tabanud ka teisi isikuid, kes majas viibisid sel ajal, antud juhul F-t.

Veel väidab kaitsja, et maakohus on mõrva katse kvalifitseerivaks tunnuseks lugenud

asjaolud, mis väljuvad süüdistuse piiridest ja sellega on rikutud KrMS § 268 lg-s 1 ja 5

sätestatud menetlusõiguse norme KrMS § 338 p 3 tähenduses. Nimelt, kohtuotsuse

kohaselt käesoleval juhul realiseeruvad X käitumises mõlemad alternatiivid, kuivõrd

tema tahtlus oli suunatud vähemalt kahe inimese tapmisele, majas viibis tapmise katse

hetkel kolm inimest ja ta valis teo toimepanemise vahendina süütamise öisel ajal

eramajade piirkonnas ehk üldohtliku viisi, millega põhjustas reaalse ohu ka kolmandale

isikule ja nii kannatanu Q elule kui ka varale, sealjuures oleks reaalselt ohustatud olnud

ka kõrvalasuvad hooned, eramud. Süüdistusest ei nähtu asjaolu ja etteheidet X-le, et

üldohtlikul viisil süütamisega ohustas ta kõrvalasuvaid hooneid ja eramuid. Kaitsja

leiab, et kohus on kohtuotsust tehes väljunud eeltoodust tulenevalt süüdistuse piiridest.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole väljunud süüdistuse piiridest süüdistatava

kaitseõigust rikkuvalt.

Süüdistuses on kirjas: samas suhtus X ükskõikselt sellesse, et tema tegevus võib

põhjustada ohtu teiste majas viibida võivate inimeste elule ja tervisele, sealhulgas ta

möönis oma üldohtliku tegevuse tagajärjena mistahes kahju tekitamist majas olnud Q

emale F-le.

Nimelt sätestab KrMS § 268 lg 5, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus

tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või

täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või

kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Praegusel juhul ei ole olemas ei muudetud ega täiendatud süüdistust, on nö esialgne

süüdistus ja on prokuröri poolt kohtuvaidlustes väljapakutud süüdistatava käitumise

üldohtlikku viisi sisustavad asjaolud. Prokurör on oma süüdistuskõnes maakohtus

märkinud muuhulgas järgmist: seega ei ole tegemist üksiku majaga kuskil keset põldu,

vaid elurajooni keskel oleva eramajaga, mida ümbritsevad puud ning lähedal asuvad

kohe teised majad. Kui Q maja oleks lausleekides olnud, siis oleks täiesti kindlasti

kahjustada saanud Y auto, tuld oleksid võtnud ka viljapuud ning suure tõenäosusega

ka naabermaja. Seega seadis X tapmiskatse toimepanemisel ohtu ka Q vara ja tema

naabrite maja, samuti Y auto. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul toob prokuröri

poolt väljapakutud sättega süüdistuse sisustamine kaasa süüdistuse muutmise selles

mõttes, et süüdistuses ei ole märgitud üldohtliku viisi kirjeldamisel seda, et ohustatud

olid ka naabermajad jne. Nagu Riigikohus oma määruses 3-1-1- 55-16 p-s 8 selgitas,

ei ole prokuröri poolt süüdistuse muutmine aga ainus seaduslik võimalus nihutada

kohtumenetluse käigus kohtuliku arutamise esialgseid piire. KrMS § 268 lg-tes 5 ja 6

sätestatud ulatuses tohib kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal

algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulikul uurimisel

tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtudes muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui

süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

Ehk siis, kohtukolleegiumi hinnangul annavad KrMS § 268 lg 5 viimane lause ja lg 6

sisustada ka omapoolselt süüdistuses esitatud kvalifitseerivat tunnust nende

tehioludega, mis ei ole küll süüdistuses konkreetselt kirjeldatud, kuid on käsitletud

kohtuliku uurimisel. Vaidlust ei ole selles, et kannatanute küsitlemisel oli uurimis all

küsimus lähedalasuvate eramute kohta ja nende kaugusest põlema pandud majast

jne. Samuti käsitles neid asjaolusid prokurör oma süüdistuskõnes. Väita, et

süüdistataval ei olnud võimalust nende asjaolude vastu ennast kaitsta, ei saa.

Mis puudutab küsimust, kui sisutihe peab olema süüdistus, siis kohtukolleegium peab

oluliseks selgitada ja seda Riigikohtu sekisukohtadele tuginedes, et süüdistus ei pea

sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei

pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada.

Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on

kohtumenetluse ülesanne.

Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium apellatsioonides maakohtule tehtud etteheiteid,

mis puudutavad karistust ja mis ilmselgelt on kogu apellatsioonide liikumapanevaks

jõuks, sest on süüdistatava jaoks olulisim õigusjärelm, mis maakohtu poolt tehtud.

Karistuse mõistmisega on seotud ka piiratud süüdivuse küsimus e küsimus sellest, kas

antud juhul esinesid KarS §-s 35 sätestatud asjaolud ja kui esinesid e kui tõesti on

tuvastatud, et süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist

vastavalt sellele arusaamisele juhtida on käesoleva seadustiku §-s 34 nimetatud

põhjusel oluliselt piiratud, kas siis on alust kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60

sätestatut. Viimati öelduga juhib kohtukolleegium kaitsja tähelepanu eelkõige sellele,

et tsiteeritud seadusesäte sõnastusest tuleneb üheselt, et ka sel juhul, kui tõesti

süüdistatav kuriteo toimepanemise ajal ei saanud aru oma teo keelatusest või ei

saanud ta oma tegusid juhtida, ei ole kohus kohustatud arvestama seda karistuse

mõistmisel ja see on vaid kohtu õigus. Kaitsja on apellatsioonis maakohtu otsuse

vaidlustamisel muu hulgas ette heitnud, et kohus on jätnud põhjendamata, miks tema

poolt esitatud asjaolud on käsitletavad süüdimatuse juriidiliste tunnuste sümptomid,

mitte meditsiiniliste tunnuste sümptomid. Kohtukolleegium on veendunud, et

maakohus ei osanud eos eeldada, et peab selgitama seda kõrgkvalifitseeritud juristist

advokaadile,

kes

on

sõlminud

kliendiga

lepingu

tema

kaitsmiseks

kriminaalmenetluses. See on piisav, et eeldada, et kaitsja saab aru, et ta siiski viibib

kohtus mitte arstikabinetis. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt selgitas, ei ole kohtu

kohustus panna diagnoosi, määrata ravi ja kirjutada epikriise, sestap puudub ka

vajadus pühenduda meditsiini e konkreetsemalt psühhiaatria teemasse ja kasutada

abistava materjalina psüühikahäirete diagnoosimise rahvusvahelisi koode. Kui kohus

seda kõike oleks kohustatud tegema nagu arvab ekslikult kaitsja „ei tule kohtunike

nimesid

otsida

mitte

kohtuotsusest,

vaid

ambulatoorse

kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kohtuekspertiisi aktist“. See mõttekild on samuti laenatud P. Randma

juba varem viidatud Juridica artiklist ning on ka arutatavas kriminaalasjas

asjassepuutuv vastamaks kaitsja vastupidistele väidetele. Meditsiin figureerib

kriminaalmenetluses niivõrd, kuivõrd on vajalikud eriteadmised ja arst/eksperdi

seisukohad, mis on vormistatud ekspertiisiaktis või kohtus ütlustena on kohtu jaoks

samasugune tõend nagu teised asjakohased ja lubatud tõendid ning ei oma ette

kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab neid kogumis teiste tõenditega oma

siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61).

Siinkohal on paslik käsitleda ka kaitsja taotlust, et ringkonnakohus uuriks kaitsja poolt

maakohtule esitatud hinnangut, mis on tehtud psühhiaater H poolt ja seda kaitsja

initsiatiivil väljaspool menetlust ja mis ei ole ka arsti poolt allkirjastatud ning seda

teadlikult ja põhjendusega, et ta ei ole selles menetluses ekspert. Kaitsja esitas

nimetatud nö kirjavahetuse kohtule 11. märtsi 2021 kohtuistungil ning sellel istungil

vaagiti piisavalt esitatud hinnangut ning kohus nõustus prokuröriga, et tegemist ei ole

tõendiga kriminaalmenetluses kuna see ei ole vastavalt vormistatud. Kaitsja poolt

esitatud

arsti

hinnang

omas

teatud

mõju

kohtu

otsustusele

määrata

kohtupsühhiaatriline ja psühholoogiline kompleksekspertiis, kui sellega saabki

maksimaalselt piirduda selle hinnangu puhul kuna see ei evi tõendi väärtust ja seega

puudub ka ringkonnakohtul põhjus täpsemalt kui maakohus uurida esitatud hinnangut.

Kaitsja arvates pidanuks maakohus põhjendama, miks on jätnud kohaldamata KarS §

35 ja § 60 sätted. Kohtukolleegium selles eksimust ei näe. Nimelt, erinevalt kaitsjast

leidis maakohus, et käesoleval juhul ja seda olenemata ekspertarvamusest, et X-l

esines meditsiiniliselt ajutine raske psüühikahäire 07.06-08.06.2020, ei esinenud tal

piiratud süüdivust KarS § 35 mõistes. Oma sellekohast seisukohta on maakohus

põhjendanud ja teinud seda arusaadavalt ning viidates asjakohastele Riigikohtu

seisukohtadele ja selline järeldus välistab vajaduse hakata põhjendama, miks kohus

ei pea võimalikuks KarS §-s 35 antud võimalust kergendada karistust KarS § 60 alusel

e praegusel juhul, et miks ei karistatud süüdistatavat alla sanktsiooni alammäära (3-1-

1-1-15 p 12).

Otsustamaks KarS § 35 ettenähtud karistuse kergendamise võimaluse üle, ei ole

oluline, kas meditsiinilised tunnused, mis loetletud KarS §-s 34 isikul esinesid või mitte

vaid see, kas nende tunnuste esinemine piiras isiku süüdivust.

Kohus ei ole seotud eksperdi poolt antud määratlusega, mis puudutab muud rasket

psüühikahäiret. Süüdivusküsimuse, sh piiratud süüdivuse otsustamiseks, on peamise

tähendusega häire avaldumise tugevus ja selle mõju sotsiaalsele kohanemisvõimele

(nt enda ja kolmandate isikute teadvustamine, emotsionaalsed reaktsioonid,

inimestevaheliste suhete kujundamine ja impulsikontroll). Häire raskuse üle

otsustamisel on määravaks, kas isikul oli väljaspool süüteo toimepanemist

igapäevaselt raskusi elukutselise või sotsiaalse käitumisega, kusjuures muu raske

psüühikahäire (võimaliku) eeldustena nimetatakse süüteo tulenemist neurootilistest

konfliktidest: teole eelnenud ajal konfliktne pingestumine ja emotsionaalselt labiiliseks

muutumine; impulsiivne asjade käik teo toimepanemisel; aktuaalsed täiendavad

faktorid nagu alkohol ja teised ained, väsimus, afektiivne erutatus. Muu raske

psüühikahäire vastu räägivad aga sellised momendid - teo ettevalmistamine,

plaanipärane käitumine enne teo toimepanemist, võime oodata, teo kulgemine pikema

aja vältel, hoolitsemine selle eest, et mitte hiljem vahele jääda, võimalus teistsuguseks

käitumiseks sarnastel asjaoludel (P.Randma, Juridica 2005/5).

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et X süüdivus ei olnud piiratud ja selle

seisukoha jaatamise poolt räägivad järgmised olulised momendid. Oluline on

kohtukolleegiumi arvates eelkõige rõhutada taaskord seda, et tegu kui selline, mille

toimepanemisel süüdistatava süüdivuse piiratust soovivad apellandid tõendada, on

maja süütamine, mille tagajärjel pidid hukkuma vähemalt kaks inimest e Y ja Q. Plaan

selleks teoks valmis süüdistatava peas sündmuskohast ca 50 km kaugusel ja enam

kui tund aega varem. Selle aja jooksul valmistas X ette kuritegu ja tegi seda ilmselgelt

arusaamisega, et tema planeeritud tegu on kuritegu e keelatud ja samuti suutis ta oma

tegusid juhtida. Esmalt ta tõmbas välja videokaamera, mis võinuks salvestada tema

kodunt lahkumist ja sellele eelnevat tegevust e bensiinikanistri kaasa võtmist. Seega

ta hoolitses selle eest, et mitte hiljem vahele jääda ja seda kinnitab ka tema teojärgne

esmane reaktsioon e teo eitamine. Ettevalmistav staadium e mh sündmuskohale

jõudmine kulges ca tund aega ja see on piisavalt pikk aeg, et olukorras, kus tegemist

oli mingi äkkmõttega, see mõte maha matta ja loobuda sellest. Kogu see aeg oli

süüdistatav roolis ja olles ise purjus e kindlasti pärsitud autojuhtimise võimega. Ta

suutis juhtida autot ja teha seda järelikult piisavalt kindlalt, et mitte kaasliiklejatele ja

politseile silma torgata. Sündmuskohal nägi X, et tema abikaasa on Q juures, sest auto

oli pargitud maja ees. Seejärel valas ta bensiiniga üle uksed, majaümbruse,

aknaesised ja süütas süütevedeliku põlema. Selleks pidid olema kaasas tikud või

vähemalt välgumihkel, mille kasutamine küll arvatavasti oleks olnud ohtlik talle endale

ja tal ei olnud vaja ka mitte kõige väiksemaid jälgi põletustest ei nahal ega riietel, sest

tema eesmärk oli endal süü välistamise eesmärgil ennast sellest kuriteost

distantseerida. Rääkida sellest, et selline intensiivne e käitumisaktide rohke ja

sihipärane tegevus toimub ilma nende tegude üle täielikku juhtimisvõimet omamata,

kohtukolleegiumi arvates ei saa. Kuna kõik käitumisaktid olid X eesmärke arvestades

loogilised ja iga järgnev käitumisakt kinnitas eelneva tahtepärasust, ei saa kuidagi

väita, et tegudest arusaamis- ja tegude juhtimise võime oli isikul piiratud. Küsimusele,

kas ta sai aru, mis tema lõpptegevuse e ümber elumaja valatud süütevedeliku

süütamise tagajärg on, siis ka seda tuleb jaatada. Süüdistatav mitte ainult ei saanud

sellest aru, vaid see oligi tema eesmärk. Mis puudutab teo keelatusest

arusaamisvõime otsustamist kohtu poolt, siis tuleb rõhutada, et väga suur roll selle

küsimuse õigeks lahendamiseks on toimepandud kuriteo olemus e tehiolud.

Kohtukolleegium on veendunud, et isik, kellel on küll psühhiaatriline diagnoos, mis

omistatud arsti poolt, kuid kes tavaelus saab hakkama igapäevaste toimetustega ja

endaga, siis selline inimene teab selliseid suhteliselt algseid ilmselgelt igapäevaselt

kuuldud nähtud tõdesid, et inimene, kui ta jääb leekides majja ja ei pääse välja, sureb,

et noaga teist inimest rindu lüües saabub pigem surm, kui inimene ellu jääb, et purjus

peaga auto juhtimine on keelatud, et võõra asja endale võtmine või poest kauba eest

tasumata jätmine, et see on varastamine, et narkootikumidega kaubitsemine on

karistatav jne jne. Sedaliiki kuritegudes ei ole kohtupraktikas arsti poolt teatud liiki

vaimse tervisega seonduvate diagnooside puhul arvestatud üldjuhul KarS § 35 antud

võimalusega. Küll võib aga see aktualiseeruda keerulisemat laadi skeemkuritegude

puhul ja nö tankistide puhul, kui selleks, et aru saada, et osaled kuriteos, on vaja pisut

rohkem pingutada ja mõelda.

Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et

psühhiaatrid on siiski arstid, kelle tegevuse olemuslikuks küljeks on haige inimese

ravimine. Selles suunas käib kogu nende inimeste ette valmistus ja sellest suhtumisest

on konkreetse kohtualuse seisundit hinnates äärmiselt raske välja murda (P. Randma,

Juridica 2005/5). Sattudes oma hingehädadega psühhiaatri palge ette, võib eeldada,

et sealt ilma diagnoosita ja tablettideta ei pääse, kuid see ei tähenda, et inimene

automaatselt kaotab täielikult või osaliselt arusaamisvõime ning võime käituda

normipäraselt ja ei saa juhtida oma tegusid selliselt, et need jääks normipärasteks.

Süüdistatava puhul on kohtukolleegiumi seisukohast täiesti põhjendatult maakohus

leidnud, et süüdistataval ei esinenud piiratud süüdivust, mis välistab ka vajaduse

arvestada karistuse mõistmisel KarS § 35 ja 60 sätetega.

Mis puudutab kaitseväidet, et põhjendamatult on maakohus jätnud kohaldamata

karistuse mõistmisel KarS § 25 lg 6 ja § 60 sätted, siis kohtukolleegium sellega ei

nõustu. Esiteks, KarS 25 g 6 näol ei ole tegemist seadusesättega, mis kohustaks

kohut kohaldama KarS § 60 sätteid. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-70-16

selgitanud, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka

mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud

süüteoga. Nimelt tunneb seadus obligatoorseid karistust kergendavaid asjaolusid, mis

on sätestatud KarS § 57 lg-s 1 ning mida kohus peab nende esinemise korral võtma

arvesse karistust vähendavana. Teisalt nimetab seadus ka fakultatiivseid karistust

kergendavaid asjaolusid, mida kohus võib, kuid ei pea karistust kergendava asjaoluna

arvesse võtma. Selline arusaam väljendub selgelt juba seadusandja kehtestatud

sõnastuses, et „kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 60 sätestatut“, mida on

kasutatud ka katsestaadiumisse jäänud süütegusid puudutavates KarS § 25 lg-s 6 ja

§ 26 lg-s 2, aga ka nt osavõttu käsitlevas KarS § 22 lg-s 5. Seega tuleb juhul, kui

kuritegu jääb katsestaadiumisse, karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa

käsitada absoluutse nõudena. Kohus on süüdistatavale mõrvakatse eest

karistusmäära valikul põhjalikult selgitanud, milliseid asjaolusid arvestab süü suuruse

hindamisel ja seda nii kergendavas kui ka raskendavas suunas. Muuhulgas on

maakohus arvestanud ka seda, et kuritegu on jäänud katsestaadiumi ja lõpuks pidanud

õiglaseks karistusmääraks 9 aastat vangistust. Olles põhjendanud KarS § 114 lg 1

sanktsiooni piiridesse, kuid ilmselgelt alammäärale väga lähedase karistuse mõistmist

ja arvestanud seejuures ka kuriteo katsestaadiumisse jäämist, puudus kohtul vajadus

põhjendada sellise karistusmäära e alla sanktsiooni alammäära jääva karistusmäära

mitte mõistmist, mis ei ole kohtule kohustuslik. Kui kohus oleks mõistnud karistuse,

mis jääb sanktsiooni alammäärast allapoole, oleks sellise karistuse mõistmise

põhjendamine kohustuslik.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus, mõistes süüdistatavale mõrvakatse eest

9aastase vangistuse, ei ole teda karistusõiguslikult ülemäära rangelt kohelnud.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-70-16, kus isikule oli mõrvakatse eest mõistetud 16

aastane vangistus ja süütevedeliku asemel omavalmistatud lõhkeseadeldis

selgitanud, et katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks

tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo

toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Kohtukolleegiumi hinnangul

on X tahtlus piisavalt intensiivne ja see väljendub tapmise kavatsetuses e

eesmärgipärases tegevuses ja ettevalmistav staadium kuni katsestaadiumini nagu

juba varasemalt korduvalt märgitud oli käitumisaktidest tulvil. Teiseks on oluline see,

kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija

poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Praegusel juhul on

kohtukolleegiumi seisukohast alammärale väga lgiilähedase karistuse mõistmisega

arvestatud, et inimesed vigastada ei saanud. Rikuti kannatanu Q vara. Määravad on

ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänud teo üldine ohtlikkus, nt

kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Praegusel juhul on

tegemist süütamisega ning kolmandate isikute ohustamine paralleelselt plaanitava

kuriteoga olnuks plaani realiseerimisel kindlasti vägagi tõenäoline. Kaalukad on ka

konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija

poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt

möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt

õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes

osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. Arutataval

juhul ei jõudnud planeeritud tegu tagajärjeni puhta juhuse tõttu ja nimelt ei maganud

veel kannatanud nii sügavalt ja kuulsid leekidest tekitatud müra ning sisuliselt

kustutasid tulekahju algstaadiumis.

Kohtukolleegium ei nõustu ka sellega, et maakohus on karistuse mõistmisel

arvestanud neid asjaolusid, mis on süüdistatavale etteheidetud süüdistuses

kvalifitseerivate asjaoludena e sisuliselt rikkunud KarS § 59 sätestatud keeldu.

Maakohus on põhjendatult arvestanud süüdistatava süü suuruse hindamisel seda, et

ta oma teoga täitis kaks erinevat kuriteokoosseisu kvalifitseerivat tunnust. Riigikohus

on alama astme kohtutele selles osas oma selgitused andnud otsuses 3-1-1-76-12

märkides, et juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud

kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd

üldjuhul suureks. Samuti on asjakohane hinnata süü suuruse seisukohast ka

konkreetse mõrvakatse tehiolusid. Mõrvakatsena kvalifitseeritud käitumine võib olla

erinevate tehiolude taustal enam hukkamõistetav. Elumaja süütamine öösel,

eesmärgiga, et magavad inimesed märkavad tulekahju nii hilja, et tulest

väljapääsemine on raskendatud ja pigem isegi võimatu, tähendab sisuliselt seda, et

ohver põleb elusalt majja sisse. Ta saab aru, et tal ei ole šansse ja surm on piinarikas.

Eeltoodut arvestades ei ole kohtukolleegiumi hinnangul maakohus karistuse

mõistmisel teinud kaalutlusviga ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust või jätnud

põhjendamata omapoolse karistusmäära valiku. Tulenevalt Riigikohtu otsuses 1-19-

4150 on sellisel juhul ringkonnakohtu võimalused karistusmäära muutmisel oluliselt

piiratud ning ilma selliste aluste olemasoluta karistusmäära muutmine kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt.

Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu poolt tehtud menetluskulude otsustusega.

Põhjendatult on menetluses tekkinud kulud suures osas süüdistatavalt välja mõistetud.

Vastuseks kaitseväidetele viitab kohtukolleegium järgnevatele kohtupraktikas

omaksvõetud ja sealhulgas ka Riigikohtu seisukohtadele. Ringkonnakohus märgib, et

seadusest ega kohtupraktikast tulenevalt ei olene menetluskulu suurus iseenesest

kuidagi sellest, mis ulatuses on süüdistatava suhtes rahuldatud tsiviilhagi.

Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega. Kuigi

tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et

süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib

kolleegium, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist

vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või

vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (3-1-1-105-12). Aastane

tähtaeg on vabatahtlikult e ilma nö lisakuludeta antud võimalus hüvitada tekkinud

menetluskulud. Kohtukolleegium möönab, et kohtupraktikas on juba muutunud

reegliks aastase e täitemenetluse seaduses ettenähtud kõige pikema tähtaja andmine

vabatahtlikuks menetluskulude hüvitamiseks ja seda ka sellistel juhtudel, kui

süüdistavataval puudub kas võimalus või huvi aasta jooksul oma kohustused riigi ees

täita, kuid kuskile ei ole kadunud kord, et menetluskulude osas kohtuotsus täidetakse

täitemenetluses.

Praegusel

juhul

on

tegemist

täiskasvanud

töövõimelise

meesterahvaga ning olukorraga, kus kohus on juba osa menetluskuludest jätnud riigi

kanda. Ka peab kohtukolleegium asjakohaseks tsiteerida Riigikohtu seisukohta, mis

on ühtlasi ka vastuseks kaitseväidetele, et ekspertiiside kulud on jäänud põhjendamata

süüdistatava kanda. Nimelt on Riigikohus oma määruses 3-1-1-120-12 märkinud, et

süüdistatava

poolne

teo

ülestunnistamine

ei

muuda

ekspertiisi

tegemist

põhjendamatuks. Süüdistatava poolt teo ülestunnistamine kujutab endast süüdistatava

ütlust KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Seega ei erine ülestunnistus põhimõtteliselt teistest

isikulisest allikast pärinevatest tõenditest, mistõttu võib tõe väljaselgitamiseks

kriminaalasjas olla vaja koguda ka muid objektiivseid tõendeid. Sealhulgas võib

vastavalt KrMS § 105 lg-le 1 olla tarvis lähtuvalt tõendamisvajadusest korraldada

teatud ekspertiise. Riimuvalt eelöelduga on prokuratuuril ja uurimisasutustel kuriteo

asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite

kogumiseks ekspertiise või mitte. Vaid teatud erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta

süüdistatavalt väljamõistmata. Näiteks kui määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata

kaasa kriminaalasja lahendamisele, ei ole ekspertiis teostatud tõendamisvajadusest

lähtudes, nagu näeb ette KrMS § 105 lg 1, ja sellise ekspertiisi tegemise kulude

väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Süüdimõistetule ei saa panna ka

sellise ekspertiisi kulude hüvitamise kohustust, mida tehes rikutakse oluliselt

menetlusõigust ja millest tulenevalt ei ole ekspertiisiakt tõendina lubatav. Kuivõrd

praegusel juhul sellistest erandjuhtudest kõneleda ei saa, on käekirjaekspertiisi kulud

õigesti jäetud X kanda.

Süüdistatava X lepinguline kaitsja adv. T.Veer esitas kohtule ka õigusabikulude

hüvitamise taotluse koos tehtud tööde loetelu ja ajakuluga.

Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse

kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi

taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi

õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest

advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud

vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik

arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada

selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu

on käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on

mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei

arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni

koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses

on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja

kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri

2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15).

Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse

argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud

juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on

vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on

õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna

põhjendatusele.

Kaitsja on kulutanud apellatsiooni koostamisele ja esitamisele taotluse kohaselt 35

tundi tund: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 4 tundi, konsultatsioon

kaitsealusega 1 tund ja 30 tundi kulus apellatsiooni koostamisele koos selleks vajaliku

praktikaga tutvumisega. Kaitsja on esitanud hüvitada talle tegelikult kulutatud aja eest

kulu 25 tunni ulatuses e 3000 eurot koos käibemaksuga. Kohtukolleegium leiab, et

tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja see tuleb võtta aluseks õigusabi kulude arvutamisel.

Arvestades seda, et kaitsja kaitses süüdistatavat ka maakohtus, et tema apellatsiooni

väited ühtivad suures osas kaitsekõnes esitatud kaitseväidetega, et kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole tegemist põhjendatud argumentidega, peab kohtukolleegium

apellatsiooni koostamisele põhjendatud ajakuluks 15 tundi. Teiste kaitsetoimingute

osas peab kohtukolleegium ajakulu põhjendatuks ja kokku seega on põhjendatud

ajakulu 20 tundi ning mõistlikud õigusabi kulud 1800 eurot.

Menetluskulude hüvitamise apellatsioonimenetluses sätestab KrMS § 185, mille lõike

1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike

1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Käesoleva otsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse küll sisuliselt muutmata,

kuid teeb otsuses täpsustuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel ja muudab

kohtuotsuse põhiosa selliselt, et jätab välja sellest ühe lõigu. Seega tuleb

süüdistatavale hüvitada mõistlikud apellatsioonimenetluse kulud e 1800 eurot.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, 3 , § 344-345 lg-test 1, 2

jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse X suhtes muutmata, kuid muudab selle

põhiosa.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 20.06.2022 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2021. a ja Harju

Maakohtu 27. augusti 2021. a otsus osas, millega:

1.1. X-ile mõisteti KarS § 114 lg 1 p-de 2 ja 3 - § 25 lg 2 järgi karistuseks 9

aastat vangistust ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust;

1.2. X-ilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1930 eurot

põlevvedelikuekspertiisi kulu katteks; 1608 eurot infotehnoloogiaekspertiisi

kulu katteks; 1140 eurot kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi

kulu katteks ja 1908 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks ning

määrati kindlaks igakuine menetluskulude makse summas 670 eurot 50 senti,

samuti maksete tegemise periood 15. oktoobrist 2021 kuni 15. septembrini

2022;

1.3. ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt X-i apellatsioonimenetluse

kulu katteks välja 1800 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. mõista X-ile KarS § 114 lg 1 p-de 2 ja 3 - § 25 lg 2 järgi KarS § 35 ning

§ 60 lg-t 1 ja 4 kohaldades karistuseks 4 aastat 11 kuud vangistust;

2.2. mõista X-ile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud

vangistust algusega 8. juunist 2020;

2.3. lugeda käesoleva otsuse tegemise päeva seisuga karistusest kantuks 2

aastat 12 päeva vangistust ja kandmata karistuseks 2 aastat 10 kuud 18 päeva

vangistust;

2.4. määrata KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel, et X-i praeguseks kandmata

vangistust kestusega 2 aastat 10 kuud 18 päeva ei pöörata täitmisele

tingimusel, et süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

kuritegu ja järgib järgmisi kontrollnõudeid:

2.4.1. ta elab X maakonnas X vallas X külas Yyyyy Y-YY;

2.4.2. ta ei vaheta kriminaalhooldusametniku eelneva loata elu-, töö- või

õppimiskohta;

2.4.3. ta ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldus-osakonda registreerimisele;

2.4.4. ta allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle

andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

2.4.5. ta ei viibi kriminaalhooldusametniku eelneva loata väljaspool Eestit ja

2.4.6. ta ei lahku kriminaalhooldusametniku eelneva loata enda elukohast ka

Eesti piires kauemaks kui 15 päevaks;

2.5. lugeda katseaja alguseks 20. juuni 2022;

2.6. vabastada X. viivitamatult vahi alt;

2.7. tasaarvestada X-i ja Eesti Vabariigi vastastikused menetluskulu

hüvitamise nõuded ning mõista X-ilt lisaks sundrahale summas 1460 eurot

Eesti Vabariigi kasuks välja 1546 eurot (sh ekspertiisikulu hüvitis

kogusummas 4678 eurot ja kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu hüvitis

summas 1908 eurot, millest on maha arvatud hüvitis valitud kaitsjale

apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses makstud tasu eest kogusummas

5040 eurot);

2.8. määrata, et X. peab menetluskulu hüvitise kogusummas 3006 eurot

tasuma hiljemalt 12 kuu jooksul igakuiste osamaksetena, mille suurus on

vähemalt 250 eurot 50 senti ja mis tuleb tasuda iga kuu 20. kuupäevaks alates

20. juulist 2022.

3. Jätta maakohtu otsuse resolutiivosast välja otsustus kaheksa CD/DVD-

plaadi kriminaalasja materjalide juurde jätmise kohta.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.