1-10-8916/17 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

17. august 2010, Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-8916 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16. juuli 2010 otsus,

kokkuleppemenetluses

Apellatsiooni esitaja

L.I, isikukood xxx, elukoht XXXXX

XX, XXXXX, XXXXXXXXXXX, ei tööta; kriminaalkorras varasemalt karistamata; Süüdistatava kaitsja advokaat Veljo Viilol Resolutsioon

1. L.I apellatsioon jätta läbi vaatamata.

2. Süüdistatava kaitsja advokaat Veljo Viiloli kaebus rahuldada. Tühistada Pärnu Maakohtu

16. juuli 2010 otsus L.I-lt menetluskuluna sundraha summas 6525 krooni väljamõistmise osas.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 16. juuli 2010. a otsusega tunnistati L.I kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p 8 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega 4 kuud. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti vangistus täies ulatuses täitmisele pööramata, kui L.I ei pane

18-kuulisel katseajal toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 järgi pandud kontrollnõudeid. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka menetluskulud - 6525 krooni sundraha; 1620 krooni tasu riigi õigusabi eest ja 8000 krooni kohtupsühhiaatria ekspertiisi kulu.

2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatav L.I ja tema kaitsja advokaat V. Viilol. Apellatsioonide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 L.I palub tühistada kohtuotsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant selgitab, et mõistetud karistus ei sobiks kokku tema haigusliku seisundiga, mistõttu palub mõista talle karistuseks kas üldkasulik töö või rahaline karistus.

2.2 Süüdistatava kaitsja leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude osas. Kohus ei ole arvestanud KrMS § 180 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmisel arvestada süüdimõistetud varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Süüdistataval on raske puue ja töövõime kaotus 80%, ta on viibinud seetõttu ka korduvalt haiglaravil. Seetõttu on põhjendatud osade menetluskulude riigi kanda jätmine, kuna nende hüvitamine käib talle ilmselgelt üle jõu. Seda taotles kaitsja ka maakohtus, mida kohus aga ei käsitlenud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Käesoleval juhul on vaidlustatud kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsus kahes punktis – esmalt süüdistatavale mõistetud karistuse (I) ning teisalt temalt väljamõistetud menetluskulude osas (II). Nimetatud taotluste suhtes asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

I

3. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab teatud piirangud kohtuotsuse apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS 9. peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).

4. Apellatsioonis, mille on esitanud L.I, ei ole viidatud ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele ning on piirdutud väite esitamisega, et mõistetud karistus talle ei sobi. Juba sel põhjusel tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata.

4.1 Kohus, tutvunud täiendavalt kriminaalasja materjalidega, leiab aga, et ka apellatsiooni väliselt ei ole kriminaalasjas tuvastatav mõni asjaolu, mis oleks käsitletav kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena.

Kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe (tlk 71-72), kus L.I kinnitab kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (tlk 72). Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegu kui ka selle eest taotletavat karistuse liiki ja määra (kokkuleppe p 6). Prokurör, süüdistatav ja kaitsja on selles küsimuses jõudnud seega kokkuleppele.

4.2 Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus L.I kinnitab, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.o ka süüdistatavale taotletava karistuse osas (tlk 77-78). L.I kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja (tlk 78). Seetõttu puudub alus L.I kaebuse apellatsiooni korras menetlemiseks.

5. Seetõttu ning juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohus L.I apellatsiooni läbi vaatamata.

II

6. Samaaegselt taotleb süüdistatava kaitsja L.I-lt välja mõistetud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Enda taotluse on kaitsja esitanud apellatsiooni vormis. Selles osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale.

Kaitsja asub enda kirjutatud apellatsioonis selgesõnaliselt seisukohale, et kokkuleppemenetluse sätteid käesolevas kriminaalasjas lahendit tehes rikutud ei ole (apellatsiooni lk 2). Seejuures taotletakse menetluskulude vähendamist üksnes KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud alustel, sellele on suunatud ka kõik kaitsja poolt esitatud argumendid. Kriminaalkolleegium asub sellega seoses seisukohale, et kaitsja esitatud taotlus tuleb lahendada määruskaebemenetluses. KrMS § 189 lg 3 sätestab nimelt, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut. Seega tulenevalt KrMS § 189 lg-st 3 ei laiene KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Pärnu Maakohtu 16. juuli 2010 otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul kõnealune taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.

7.

Süüdistatava kaitsja palub L.I-lt väljamõistetud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist argumendil, et süüdistataval puuduvad selle tasumiseks vahendid. Ringkonnakohus leiab, et kõnealune taotlus tuleb rahuldada.

8. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle ilmselt

jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus osa näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes . osaliselt

8.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus vabastada süüdistatavat menetluskulude kandmisest, mis seisnevad kaitsjatasu ning ekspertiisikulude väljamõistmises. Nimelt on need summad olnud ka kokkuleppe sõlmimise osiseks.

Käesolevas kriminaalasjas on sõlmitud 6. juulil 2010 kokkulepe, milles on üheselt märgitud ka kohtueelse menetluse kuludena ekspertiisitasud ja määratud kaitsja tasu (tlk 72, kokkuleppe p 5).

Samuti kinnitab L.I kõnealuses kokkuleppes, et talle on selgitatud kohustust tasuda kohtueelse menetluse kulud ja talle määratud kaitsja tasud. Seega oli nende summade väljamõistmine kokkuleppe osiseks ning selle kohustuse võttis süüdistatav endale teadlikult ning vabatahtlikult. Seda on süüdistatav kinnitanud ka kohtuistungil, öeldes, et kokkulepe on sõlmitud tema vabal tahtel ning palub see kinnitada. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus selles osas sõlmitud kokkuleppest irdumiseks ning vaatluse all olevate menetluskulude täiendavaks vähendamiseks.

Midagi ei muuda selles asjas ka tõdemus, et kokkuleppes on kaitsekulude summa näidatud väiksemana kui see süüdistatavalt hilisemalt välja mõisteti – seal saigi kajastada numbriliselt vaid neid summasid, mis selleks ajahetkeks olid fikseeritud (420 krooni). Kaitse osutamine riigi õigusabi korras aga kestis edasi ning süüdistatav pidi aru saama, et tal tuleb tasuda ka need kulud. Seda kinnitab ka kohtuistungi protokoll, kus kaitsja esitab kohtule taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks (tlk 78). Nende kohtukulude väljamõistmisele süüdistatav seejuures vastu ei vaidle. Kõnekas on ka fakt, et enda apellatsioonis taotleb süüdistatav mõistetud tingimusliku vangistuse asendamist rahalise karistusega. Ka see näitab, et ta on täiesti võimeline menetluskulusid vähemalt osaliselt kandma. Seetõttu jätab ringkonnakohus selles osas esitatud taotluse rahuldamata.

8.2 Küll leiab ringkonnakohus, et on alus tühistada maakohtu otsus menetluskulu väljamõistmises sundraha puudutavas osas.

Nimelt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks.

Tõendatud on, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata, samuti andis ta osalt vabatahtlikult tagasi kannatanult varastatud esemed. Ka on ta kogu kriminaalmenetluse vältel antud enda süüd tunnistavaid ütlusi ning toimepandud kuritegu kahetsenud. Arvestades seega tema varalist seisundit, isikuandmeid ning resotsialiseerumisväljavaateid kogumis, leiab ringkonnakohus, et on alus jätta sundraha kui menetluskulu temalt välja mõistmata. Karistusõiguse eesmärk on esmajoones õigusrahu taastamine ning kui menetluskulude osaliselt väljamõistmata jätmine võib potentsiaalselt anda täiendava positiivse tõuke isiku edasisele seaduskuulekusele, on alust selle võimaluse rakendamiseks. Ning ringkonnakohus leiab, et need alused käesoleval juhul ka esinevad.

8.3 Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks osundada veel järgnevale. Õigustatult viitab kaitsja asjaolule, et sundraha väljamõistmine ei kajastu sõlmitud kokkuleppes (samas ei näe ta selles kokkuleppemenetluse sätete rikkumist). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas selgitanud, et kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida isegi kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest (vt RKKKo 3-1-1-52-07). Nagu öeldud, kokkuleppes sundraha väljamõistmine ei kajastu; vastavasisuline teavitamine ei kajastu ka kohtuistungi protokollist (tlk 77-

78). See on ringkonnakohtu hinnangul täiendavaks argumendiks, miks tuleb sundraha kui menetluskulu väljamõistmise osas maakohtu otsus tühistada. Kuid ringkonnakohus toonitab, et sellekohase otsustuse tegemise aluseks on käesoleval juhul siiski KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud asjaolud.

9. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt, s.o 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist, nagu see on märgitud kohtuotsuses. Nimelt sätestab KrMS § 423, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS § 424 kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega kuni ühe aasta võrra või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel L.I täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätab kriminaalkolleegium L.I apellatsiooni, millega vaidlustatakse talle mõistetud karistust, läbi vaatamata; KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 390 lg-st 1 rahuldab kriminaalkolleegium süüdisatava kaitsja taotluse menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Meelika Aava