2-20-113828/26 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

06.10.2021 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-113828

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finants hagi M. L. (L.) vastu võlanõudes

Tsiviilasja hind

443,36

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood

10746479), lepinguline esindaja Anni Kennedy

Kostja M. L. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Inna Bodagovskaja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista M. L.lt Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 201,11 eurot ja

seisuga 05.10.2021 sissenõutavaks muutunud viivis 34,87 eurot, kokku 235,98

eurot.

3. Jätta hagiavaldus rahuldamata intressi 201,12 euro, lepingutasu 61,25 euro,

kiirmakse teenustasu 15 euro ja osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise

nõudes.

4. Välja mõista M. L.lt Osaühing Aktiva Finants kasuks viivis põhinõudelt 201,11

eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

tegemisest, so alates 06.10.2021 kuni põhinõude 201,11 euro täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna

ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

2(8)

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja B OÜ-ga (laenuandja) 21.12.2017 laenulepingu nr

xxxx, mille alusel sai kostja laenu 1225,00 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama

osamaksetena vastavalt maksegraafikule perioodil 20.01.2017-09.05.2020. Kostja kohustus

tasuma intressi intressimääraga 13,70% aastas.

2. 12.01.2018 sõlmisid pooled refinantseerimislepingu nr xxxx, mille alusel anti kostjale

täiendavat laenu 90,00 eurot ja vormistati täiendav laen koos varasema võlgnevusega uueks

laenuks, mis tuli tagastada osamaksetena perioodil 11.02.2018-05.08.2019. Kostja kohustus

tasuma intressi intressimääraga 44,90% aastas.

3. Laenuandja ütles lepingu üles 29.05.2018, sest kostja ei täitnud oma kohustusi

korrapäraselt. 22.07.2019 loovutas laenuandja nõude hagejale.

4. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 201,11 eurot, intress 201,12 eurot,

lepingutasu 61,25 eurot, kiirmakse teenustasu 15 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

48,33 eurot. Samuti palub hageja välja mõista kostjalt viivised alates 26.06.2020 kuni

põhinõude summas 201,11 eurot täitmiseni seadusjärgses määras 8% aastas. Menetluskulud

palub hageja välja mõista kostjalt.

5. 03.08.2021 menetlusdokumendi kohaselt on kostja teinud makseid järgmistel kuupäevadel

ja summades, mis kõik on arvestatud laenu põhiosa katteks: 03.02.2018 121,20 eurot;

07.06.2018 7,98 eurot; 05.07.2018 100,00 eurot; 31.07.2018 99,88 eurot; 08.08.2018

100,00 eurot; 12.09.2018 100,00 eurot; 15.10.2018 99,88 eurot; 21.11.2018 99,88 eurot;

19.12.2018 99,88 eurot; 18.01.2018 50,00 eurot; 01.02.2019 50,00 eurot; 19.02.2019 50,00

eurot; 26.02.2019 5,19 eurot; 04.04.2019 15,00 eurot; 03.06.2019 40,00 eurot; 09.07.2019

10,00 eurot; 31.10.2019 25,00 eurot; 03.12.2019 30,00 eurot ja 09.01.2020 10,00 eurot.

Kokku on kostja tasunud 1113,89 eurot. Kuivõrd kostja sai laenu esimese lepingu alusel

1225,00 eurot ja refinantseerimislepingu alusel täiendavalt 90,00 eurot, kokku 1315,00

eurot, ja on tagasi maksnud 1113,89 eurot, siis võlgnetav põhiosa on 201,11 eurot.

6. Hageja esitas 03.08.2021 menetlusdokumendis intressiarvestuse kogusummas 41,75 eurot

juhuks, kui kohus leiab, et lepingud sõlmiti vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel sõlmis ta laenuandjaga kaks eraldiseisvat

lepingut. Laenuandja rikkus lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingute sõlmimise ajal oli kostjal palju laene ja puudusid vahendid, mille arvelt kohustusi

täita. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt on intressimäär 0,00% ja muid tasusid

ei saa kostjalt nõuda. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tekkis kostjale

kahju ulatuses, mis ületab põhivõlgnevust. Kostja tasaarvestab nimetatud nõude hageja

nõuetega.

8. Alternatiivselt leidis kostja, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest lepingu

ülesütlemine on kehtetu. VÕS § 416 järgi peab ülesütlemise teates olema märgitud võla

suurus, kuid laenuandja seda ei märkinud. Samuti ei ole ülesütlemisavaldus kostjale

toimetatud kätte. Seetõttu ei ole kogu võlg muutunud sissenõutavaks.

9. Kostja ei saa aru nõuete kujunemisest. Kostja väitel saabus esimese lepingu alusel esimese

osamakse tähtaeg 20.01.2018 ehk refinantseerimislepingu sõlmimise ajaks ei saanud kostjal

olla võlgnevust. Seega on põhinõue valesti arvestatud, vastavalt on valesti arvestatud ka

intress ja krediidikulukusemäär. Samuti muudab põhivõla ebaõige arvestamine jälgimatuks

3(8)

viivisenõude kujunemise, mistõttu vaidleb kostja vastu viivisenõudele. Kui refinantseerimis-

lepingus arvestati põhivõla hulka varasem intressivõlgnevus, ei ole sellelt võimalik arvestada

viivist.

10. Kostja leiab, et pärast teise lepingu sõlmimist ei pidanud ta tasuma esimese lepingu alusel

intresse. Seega ei saanud tal esimesest lepingust tekkida intressivõlgnevust. Intressi oleks

saanud arvestada summalt 1315,00 eurot. Laenuandja arvestas intressi summalt 1423,92

eurot. Kiirmaksetasu kokkulepe on VÕS § 281 lg 4 alusel tühine. Kostjal pole kohustust

tasuda lepingutasu, sest refinantseerimislepinguga muutus varasem leping kehtetuks. Kostja

taotleb kõrvalnõuete vähendamist, sest kõrvalnõuded kokku ületavad põhivõla suurust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

11. Kohus rahuldab hagi osaliselt.

12. Hageja esitas nõude kostja vastu poolte vahel 12.01.2018 sõlmitud laenulepingu alusel.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS §

108 lg 1). Hagi lahendamiseks peab kohus tuvastama, et 1) kostjal on hageja ees rahaline

kohustus; 2) kostja rikkus kohustust; 3) kostja vastutab kohustuse rikkumise eest; ja 4)

rikutud kohustuse suuruse. Hageja peab tõendama, et kostjal oli hageja ees kohustus ehk

laenulepingu olemasolu, kohustuse rikkumist ja rikutud kohustuse suurust. Kohtupraktikas

on asutud seisukohale, et rahalise kohustuse rikkumine ei saa üldjuhul olla vabandatav.

Hageja nõuab kostjalt põhinõude, intressi, viivise, lepingutasu ja kiirmaksetasu välja

mõistmist. Vaidluse all ei ole, et laenuandja andis kostjale laenu ja kostja kohustusi täielikult

pole täitnud.

13. Kohus tuvastab asja lahendamisel tähtsust omavad järgmised asjaolud. Kostja sõlmis B

OÜ-ga (laenuandja) 21.12.2017 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu 1225,00

eurot (menetlus nr 2, dtl 29-32). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena vastavalt

maksegraafikule perioodil 20.01.2017-09.05.2020. Kostja kohustus tasuma intressi

intressimääraga 13,7% aastas ja krediidi kulukuse määraks oli 19,97%. 12.01.2018 sõlmisid

pooled lepingu nr xxxx, mille alusel anti kostjale täiendavat laenu 90,00 eurot ja vormistati

täiendav laen koos varasema võlgnevusega uueks laenuks, mis tuli tagastada osamaksetena

perioodil 11.02.2018-05.08.2019 (menetlus nr 2, dtl 33-36). Kostja kohustus tasuma intressi

intressimääraga 44,9% aastas, krediidikulukuse määr on 56,38%. 21.12.2017 lepinguga sai

kostja laenu 1225,00 eurot ning hilisema 12.01.2018 lepinguga täiendavalt 90,00 eurot,

kokku 1315 eurot. Kostja on tagasi maksnud 1113,89 eurot, mille hageja arvestas laenu

põhiosa katteks.

14. Kohus täitis 12.07.2021 määrusega selgituskohustust ning selgitas pooltele kohalduvat

õigust ja tõendamiskoormist (menetlus nr 4, digitoimiku menetlusdokument nr 19).

15. Kohus käsitleb kostja vastuväidet nõude loovutamise osas. Võlausaldaja võib oma nõude

võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine) (VÕS § 164 lg 1). Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude

loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi

kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv (VÕS § 170 ls 1). Võlgnik

võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja

poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine

võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud (VÕS § 172). Nõude

loovutamine on tõendatud 29.03.2021 kinnituskirjaga. Nimetatud kinnituskirjaga kinnitab

B OÜ, et on loovutanud 22.07.2019 nõude loovutamise lepinguga hagejale laenulepingutest

nr xxxx ja xxxx tulenevad nõuded kostja vastu koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja

muid kõrvalnõudeid (menetlus nr 4, dtl 642). Kostjale on edastatud loovutamise teatis, mille

4(8)

allkirjastamine ei ole vajalik. Nõude loovutamise teate kättesaamist kostja vaidlustanud ei

ole. Eeltoodust tulenevalt on hageja on tõendanud enda nõudeõigust ja nõude loovutamist.

16. Kohus kvalifitseerib pooltevahelise õigussuhte. Krediidileping on leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). Kui krediidiandjaks on majandus- ja

kutsetegevuses

tegutsev

isik

ning

krediidi

saajaks

tarbija,

on

tegemist

tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 lg 1). Esitatud asjaoludel vastab nõude aluseks olev

12.01.2018 sõlmitud lepingu nr xxxx tarbijakrediidilepingu tunnustele.

17. Kohus analüüsib, kas tegemist on kahe eraldiseisva lepinguga või varasema lepingu

muutmisega. Lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või

lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel (VÕS § 13 lg 1). Kostja esitas mh vastuväite,

et kahte hagi aluseks olevat lepingut tuleks käsitada eraldiseisvate lepingutena ja mitte teist

lepingut refinantseerimislepinguna. Samas leidis kostja, et lepingutasu nõuet ei saa esitada,

sest teise lepingu sõlmimisega muutus esimene leping ja selles sätestatud kohustused

kehtetuks.

18. Kohus leiab, et 12.01.2018 sõlmitud lepingu puhul on tegemist 21.12.2017 lepingu

muutmisega. Hilisema 12.01.2018 sõlmitud lepinguga nr xxxx muudeti varasemat

21.12.2017 sõlmitud lepingut nr xxxx (menetlus nr 2, dtl 33-36). Varasema lepinguga sai

kostja laenu 1225,00 eurot ning hilisema lepinguga täiendavalt 90,00 eurot. 12.01.2018

lepingu laenusummas ja maksegraafikus sisalduvad ka 21.12.2017 laenu tagasimaksed

(menetlus nr 2, dtl 33-36). Leping nr xxxx lõppes lepingu nr xxxx sõlmimisega 12.01.2018.

Tegemist ei saa olla 21.12.2017 sõlmitud lepingu refinantseerimisega. Refinantseerimise

mõte on võetud laenuga tasuda ära kõik olemasolevad laenud parematel tingimustel. Laenu

refinantseerimise peamiseks eeliseks on kokku väiksem kuumakse ning tihtipeale ka palju

väiksem intressimäär. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud lepingu alusel uue laenu

intress ja krediidikulukusemäär tunduvalt kõrgemad kui eelmisel (21.12.2017 sõlmitud)

laenul.

19. Kostja esitas hagile vastuväite, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 403⁴ lg 1). Krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate

andmete

kogumis

analüüsimise

tulemusena

veendunud,

et

tarbija

on

krediidivõimeline (VÕS § 403² lg 6). Kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kohaldub laenulepingule seadusjärgne intressimäär (VÕS § 403⁴ lg 7 ls 1). Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne (VÕS § 403⁴ lg 7 ls 2). Krediidiandja

peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema (VÕS § 403⁴ lg 7 ls 3).

20. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku

laenamise põhimõtteid järgides. Kohus selgitas, et vastavalt VÕS § 403⁴ lg 13 peab hageja

esitama kohtule asjaolud ja tõendama, et kostjale laenu andmisel (st mõlema lepingu

sõlmimisel) täideti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti tuli hagejal esitada VÕS §

403⁴ lg 13 alusel nõuetearvestus juhuks, kui kohus leiab, et leping sõlmiti vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkudes.

21. VÕS § 403⁴ lg 13 kohaselt peab vaidluse korral krediidiandja, st hageja tõendama

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab,

5(8)

et hageja ei ole kontrollinud 21.12.2017 ja 12.01.2018 lepingute sõlmimisel kostja

krediidivõimelisust.

22. Hageja väidete kohaselt kontrollis ta kostja majanduslikku seisu vastavalt võimalustele -

tegi päringuid registritesse ja lähtus kostja poolt laenu taotlemisel esitatud infost. Väidetavate

päringute tegemist ei ole hageja tõendanud. Hageja esitas tõenditena kostja pangakonto

väljavõtted, mis on väljastatud 16.01.2018 perioodi 01.07.2017 kuni 15.01.2018 eest,

16.01.2018 krediidiküsitluse koos vastustega ning andmete analüüsi (digioimiku menetlus nr

4, lisad 1-5). Hageja on teostanud krediidihindamise pangakonto väljavõtete põhjal perioodil

01.07.2017 kuni 15.01.2018, seega pärast kõnealuste laenulepingute sõlmimist. Kostja on

krediidiküsitluses märkinud sissetulekuks 1232,00 eurot kuus, millest hageja võis järeldada

kostja võimet täita laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja märkis oma väljaminekuteks

250,00 eurot, seega kätte jäävaks summa 982,00 eurot (1232 – 250 = 982). Samuti märkis

kostja, et ta töötab ja temal on isiklik vara (korter / maja).

23. Krediidiküsitlusest nähtuvad kostja neto sissetulek 1232 eurot, püsikulud suurusega 250

eurot kuus, andmed perekonnaseisu, hariduse, elukoha ja töökoha kohta. Kuigi eelnimetatud

pangakonto väljavõtted ja andmed on asjakohased kostja krediidivõime hindamisel, ei ole

need siiski piisavad ja kõik päringud on tehtud pärast laenulepingute sõlmimist. VÕS § 403⁴

lg 1 p 1 kohaselt pidi krediidiandja omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Sama paragrahvi lg 3

sätestab, et krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks küsib

krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

Täpsemalt sätestab tarbija krediidivõime kontrollile ettenähtavad nõuded krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) § 49. Seejuures pidi hageja KAVS § 50 lg 4 järgi kontrollima

kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

kostja esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine oli hageja

kui krediidiandja kohustus ja hageja pidi aktiivselt tegutsema selleks, et omandada teavet

kostja krediidivõime kohta.

24. Hageja oleks pidanud pangakonto väljavõtet analüüsima ja võrdlema seda kostja täidetud

küsimustikuga. Pangakonto väljavõtet analüüsides oleks hageja tuvastanud, et kostja

igakuised väljaminekud ja kohustused ei vasta küsimustikus märgitule. Kostja on tõendanud,

et maksehäireregistri kohaselt oli lepingute sõlmimise ajal kostjal üks lõpetamata maksehäire

(menetlus nr 4, kostja seisukoha 19.08.2021 lisa nr 1, dokument nr 8). Hageja ei ole ka ümber

lükanud kostja väidet, et kostjal oli laenulepingute sõlmimise ajaks arvukalt võetud laene

teiste laenukohustuste täitmiseks. Seega ei ole hageja kõnealuste laenulepingu sõlmimisel

hinnanud kostja krediidivõimet.

25. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet nii 21.12.2017 ja ka 12.01.2018 sõlmitud laenulepingute sõlmimisel.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tervikuna tühisus,

vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuna laenulepingutes

kokkulepitud intressimäär on suurem seadusjärgsest intressimäärast. VÕS § 403⁴ lg 7 järgi

loetakse laenulepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Muid tasusid

kostja hagejale ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hilisema

12.01.2018 sõlmitud lepinguga nr xxxx muudeti varasemat 21.12.2017 sõlmitud lepingut nr

xxxx (menetlus nr 2, dtl 33-36). Varasema lepinguga sai kostja laenu 1225,00 eurot ning

hilisema lepinguga täiendavalt 90,00 eurot, kokku 1315 eurot. Kostja on tagasi maksnud

1113,89 eurot, mille hageja arvestas laenu põhiosa katteks. Seega on võlgnetava põhiosa

summa 201,11 eurot.

6(8)

26. Kohus tuvastab kas hageja ütles 12.01.2018 lepingu kehtivalt üles 29.05.2018

(digitoimik, II menetlus dtl 37). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Seetõttu

peab kohus põhinõude lahendamiseks tuvastama, et põhinõude ulatuses on kohustuse

täitmise tähtpäev saabunud või et võlgnevus on muul põhjusel muutunud täies ulatuses

sissenõutavaks. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja oma kohustusi, mille tõttu ütles

laenuandja lepingu üles.

27. Krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (VÕS § 416 lg 1 ls 1). Krediidiandja peab

tarbijale hiljemalt täiendava tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda

kokkuleppele (VÕS § 416 lg 2). Hageja peab tõendama, et lepingu ülesütlemine on kehtiv.

Kostja vaidles ütlesütlemise kehtivusele vastu ja leidis, et kogu nõue ei ole seetõttu

sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele teatanud, missuguses

summas vaidleb kostja eeltoodud põhjendusel nõudele vastu. Riigikohus on märkinud, et

tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt

arusaadav (mh ülesütlemise kuupäeva ja laenusumma tingimusteta tasumise nõude osas)

(VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks,

st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava

ülesütlemisavalduse tegemist (vt RKTKo nr 3-2-1-190-13, p 25).

28. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et ülesütlemine on kehtiv. Hageja ei

ole tõendanud, et on ülesütlemisavalduse kostjale kätte toimetanud. Seega ei ole vaja ka

kontrollida VÕS § 416 lg 1 nõuete täidetust. Vastavalt ei ole täidetud ülesütlemise

formaalsed ega materiaalsed eeldused. Seega ei lõppenud leping ülesütlemisega.

Põhivõlgnevus on muutunud kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks ja seega tuleb

põhivõlgnevus summas 201,11 eurot rahuldada. Kõik muud nõuded (lepingutasu 61,25 eurot,

kiirmakse teenustasu 15 eurot) tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

29. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab ta nõuda intressi

üksnes seaduses sätestatud määras. Hageja esitas vastavalt kohtu nõudmisele uue intressi

tagasimaksete arvestuse. Hageja arvestas kostjale lepingu nr 101763051 alusel intressi

seadusjärgses määras perioodi 21.12.2017 kuni 12.01.2018 eest summalt 1225,00 eurot 22

päeva eest 5,90 eurot ja lepingu nr xxxx alusel perioodi 12.01.2018 29.05.2018 eest summalt

1193,80 eurot kuni lepingu ülesütlemiseni 137 päeva eest intressi seadusjärgses määras 35,85

eurot, kokku 41,75 eurot.

30. Kohus selgitas hagejale 12.07.2021 määrusega, et Riigikohus on selgitanud, et kui

lepingupooled on kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas, siis saab intressi arvutada

üksnes selle ajani, milleni laenusaajal oli õigus raha kasutada (RKTKo 3-2-1-141-12, p 10).

Hagis väidetu kohaselt tuli kostjal laen tagastada maksegraafiku alusel. Seega oli kostjal

õigus raha kasutada maksegraafikus ettenähtud kuupäevani. Sama kuupäevani sai laenuandja

nõuda kostjalt intressi tasumist. Pärast tagasimakse kuupäeva saabumist polnud kostjal enam

õigust raha kasutada ning vastavalt ei saa temalt nõuda ka raha kasutamise eest tasu. Kui

kostja jäi osamaksetega viivitusse, oli laenuandjal õigus nõuda kostjalt viivituses oldud

summalt viivist. Hagis nõudis hageja intressi arvestatuna põhivõlgnevuselt kuni lepingu

ülesütlemiseni. Samuti nõuab hageja pärast kohtu selgitamiskohustust ikka intressi

arvestatuna põhivõlgnevuselt kuni lepingu ülesütlemiseni. Hageja vaatamata kohtu

selgitustele intressinõuet ei korrigeerinud ning kohus ei saa seetõttu ka ise seadusjärgset

intressi kostjalt välja mõista ja intressinõue jääb rahuldamata.

7(8)

31. Hageja esitas kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivisenõude 48,33 eurot ning

viiivisenõude kuni põhivõla täitmiseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ls 1). Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis

selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni (TsMS § 367 ls 1). Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest (TsMS § 367 ls 2). Seadusjärgne viivisemäär on vaidluse aluseks

oleva lepingu kehtivuse ajal olnud 8% aastas. Kui lepingus on kokkulepitud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivisemääraks intressimäär (VÕS § 113 lg

1 ls 3). Esitatud asjaoludel oli lepingus kokku lepitud intressimääras 44,90% aastas. Hageja

nõuab viivist varasemas lepingus kokkulepitud viivisemääraga 13,70% aastas.

32. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis saab hageja nõuda viivist

VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Samuti oleks viivisemäär ka tühine ja hageja saaks ka

seetõttu nõuda üksnes seadusjärgset viivist. Tüüptingimus on tühine, kui see kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult (VÕS § 42 lg 1). Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

muud hüvitist (VÕS § 42 lg 3 p 5). Eelduslikult tuleb hinnata tühiseks vähemalt selline

tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 3-2-1-25-16, p 13). Asjaolu, et nõue esitatakse kohtusse

väiksema viivisemääraga, kui kokkulepitud viivisemäär, ei muuda tühist viivisekokkulepet

kehtivaks (RKTKm 3-2-1-25-16, p 13). Tulenevalt sellest, et lepingu ülesütlemine oli tühine

ei saa hageja nõuda viivist põhivõlalt 201,11 eurot alates 30.05.2018. Seega mõistab kohus

välja viivise põhivõlalt alates viimase osamakse tähtajast, so alates 06.08.2019 kuni otsuse

tegemiseni 05.10.2021 summas 34,87 eurot ja alates 06.10.2021 VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras kuni põhivõla 201,11 euro tasumiseni.

33. Kostja taotles viivise vähendamist. Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle

vähendamist vastavalt VÕS §-is 162 sätestatule (VÕS § 113 lg 8). Vastavalt seaduse

regulatsioonile saab kohus vähendada viivise või leppetrahvinõuet. Kostja viivsenõude

vähendamise asjaolusid selgitanud ega tõendanud ei ole. Seega viivisenõue vähendamisele

ei kuulu.

34. Kostja märkis, et tasaarvestab oma kahjunõude hageja nõuetega. Kui kaks isikut

(tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt

nõuda tema kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena lõpevad

tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled

ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2). Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele

poolele (VÕS § 198 ls 1). Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisel on krediidisaajal võimalik esitada kahjunõue krediidiandja vastu VÕS § 115 lg 1

alusel (RKTKo 2-14-21710, p 41). Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks

vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid

senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS § 171 lg 1). Võlgnik võib talle senise

võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud

juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui

võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi (VÕS § 171 lg 3 p 2).

35. Kohus selgitas, et kostjal tuleb kohtu ette tuua asjaolud ja tõendada, et tal on hageja vastu

nõue, sh nõude eeldused (kohustus, rikkumine, vastutus, tekkinud kahju, kahju suurus ja

8(8)

põhjuslik seos rikutud kohustuse ja kahju vahel), millal nõue tekkis, kostjal on õigus nõuda

selle täitmist ja ta on teinud tasaarvestuse avalduse, sh millal on avaldus kostjale kätte

toimetatud, et tuvastada tasaarvestuse aeg. Kostja tasaarvestuse avalduse asjaolusid

selgitanud ega tõendanud ei ole. Seega tasaarvestusavaldus rahuldamisele ei kuulu.

36. Kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel

tähtsust ning seetõttu kohus neid otsuses ei käsitlenud.

37. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 201,11 eurot ja seisuga 05.10.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 34,87

eurot, kokku 235,98 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõudelt 201,11 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

tegemisest, so alates 06.10.2021 kuni põhinõude 201,11 euro täitmiseni.

MENETLUSKULUD

38. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

39. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus rahuldas hagi osaliselt umbes pooles ulatuses.

Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

40. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik