2-21-110188/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. oktoober 2021.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-110188

Tsiviilasi

Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi R. K. vastu

võla nõudes

Tsiviilasja hind

280,00 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490; asukoht Estonia pst 9, Kesklinna linnaosa,

Tallinn, Harju maakond, 10143)

Kostja: R. K. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx xx-

xx, xxx, Harju maakond, xxxxx; e-post xxx)

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada EUROPARK ESTONIA OÜ hagi R. K. vastu.

2. Välja mõista kostjalt R. K.`lt hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks

põhivõlgnevus 270,00 eurot ning sissenõudmiskulu 10,00 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud kostja R. K. kanda.

4. Välja mõista kostjalt R. K.lt hageja EUROPARK ESTONIA OÜ kasuks

menetluskuludena riigilõiv summas 75 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20

eurot ning lepingulise esindaja kulu summas 90 eurot.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni

tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 13.04.2021.a Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse võlgnikult 280,00 euro saamiseks. Kohus tegi 15.04.2021.a võlgnikule

makseettepaneku, võlgnik esitas 11.05.2021.a vastuväite. Pärnu Maakohtu 20.05.2021.a

määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. 20.05.2021.a määrusega kohustas kohus hagejat esitama

nõuetekohane hagiavaldus. Hageja esitas hagi 07.06.2021.a, mille kohus võttis menetlusse

08.06.2021.a, paludes kostjal esitada nõuetekohane vastus.

2. Hageja taotleb välja mõista kostjalt hageja kasuks leppetrahvi summa 270,00 eurot ning

sissenõudmiskulud 10,00 eurot. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning

märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

3. Hagiavalduse kohaselt taotleb OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi EP või hageja) R.

K.lt (kostja) võlgnevuse sissenõudmist, sest:

-

Kostja oli Mercedes-Benz A 160 CDI (VIN: XXXXXXXXXXXX) numbrimärgiga

xxxxxx (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 05.09.2015 (dtl

126)

-

Sõidukit pargiti korduvalt EP opereeritavale parkimisalale.

-

EP tuvastas kontrollimisel, et sõidukit oli pargitud parkimistingimusi rikkudes.

-

Parkimistingimuste avaldamisega esitas EP omapoolse pakkumuse, mida EP on selgelt

parkimistingimustes väljendanud (dtl 103-125).

-

Parkimisega esitati nõustumus pakkumusele, mistõttu sõiduki parkimisega tekkis

lepinguline suhe.

-

Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb

tasuda leppetrahvi.

-

Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastatud leppetrahvinõuded on käesoleva ajani

tasumata.

-

Hagejal tekkisid sissenõudmiskulud.

4. Sõiduk oli pargitud EP opereeritavale parkimisalale alljärgnevatel kuupäevadel.

1) 18.04.2018 Tuukri 56, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

2) 09.05.2018 Tuukri 56, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

3) 31.10.2018 Lembitu 10/12, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

4) 20.11.2018 Juhkentali 1, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

5) 23.11.2018 Juhkentali 1, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

6) 08.10.2019 Ahtri 3, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

7) 27.11.2019 WTCT tasuline väliparkla, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

8) 10.11.2020 KÜ Lembitu 7, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx;

9) 14.12.2020 KÜ Lembitu 7, leppetrahvinumber xxxxxxxxxx.

5. Kõikidel eelpooltoodud parkimistel ei olnud kostja tasunud parkimistasu. Sõiduki

armatuurlaual

ei

olnud

vastaval

alal

parkimisõigust

andvat

parkimiskaarti

või

parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud

päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.

6. EP esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, paigutades need

sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõuetele

vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis

kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Kostja ei vastanud hageja poolt

kohtueelselt saadetud nõudekirjale ega võlgnevusega seotud teavitustele.

7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Leping on tehing

kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled

kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik (VÕS § 8 lg 1-2). EP on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga EP poolt

opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega

tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused

sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on EP avaldanud tüüptingimustes

sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto EP parklasse pargib.

Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel

parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP esitatud lepingutingimustega tutvuda ning

juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi või tal puudub nõutav parkimisõigust

andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk

mujale (EP ei ole ainuke parkimise teenust osutav operaator). Juhul, kui talle

parkimistingimused

sobivad

ja/või

ta

omab

nõutavat

parkimisõigust

antavat

parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu

sõlmimiseks.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

8. Kostja esitas 19.08.2021.a vastuse hagiavaldusele, milles viitab, et ei tunnista enda vastu

esitatud nõuet.

9. Hageja on hagis tuginenud asjaolule, et kostja auto Mercedes-Benz A160, nr xxxxxx

omanik ja vastutav kasutaja. Kostja selgitab, et ta ei ole konkreetse sõiduki vastutav kasutaja

vaid üksnes omanik. Alates aprillist 2018 on kostja kasutanud sõidukit Mini Cooper reg nr

xxxxxx ja ei ole seejärel kordagi autot xxxxxx kasutanud. Kostja on seisukohal, et temalt ei

saa nõuda ega oodata selle tõendamist, et ta midagi ei ole teinud (st et ta ei ole hageja viidatud

sõidukit kasutanud). Hageja ei ole tõendanud, et kostja hagis nimetatud sõidukit parkis ja

kostja vaidleb sellele ka vastu. Kehtiv õigus ei võimalda leppetrahvi nõuda lihtsalt asja

omamise eest. Sõidukil on lisaks omanikule kolm vastutavat kasutajat, kes on küll kostja

pereliikmed. Samas, kuna möödunud on väga palju aega, siis ei ole kostjal kuidagi võimalik

kindlaks teha, kes konkreetselt oli sõiduki roolis hagis välja toodud parkimiste ajal. Kostja

tugineb seejuures Liiklusseaduse § 72 lõikele 2, mille kohaselt on tal kohustus säilitada ja

esitada infot sõidukit kasutanud isiku kohta kuus kuud. Hagis märgitud parkimistest on

möödunud enam kui kuus kuud. Juhul kui hageja leiab, et vaidlusaluse sõidukiga parkis kostja

ja et leppetrahv on määratud kostja rikkumiste eest, tuleb hagejal seda tõendada. Hageja ei ole

seda teinud. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele.

11. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava

osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS

§ 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku

põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et

TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise

ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses

sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande

all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta

(Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas

asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

12. Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse

võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Menetlusosalised

ärakuulamist ei taotlenud.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

14. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et perioodil 17.04.2018-14.12.2020 oli sõiduauto

numbrimärgiga xxxxxx omanik kostja. Kohus loeb hageja poolt esitatud tõendite alusel

tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxxxxx parkis üheksal erineval korral hagis nimetatud

ajal ja kohas hageja poolt opereeritaval parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, s.t

parkimistasu maksmata jättes (vt dtl 30-125). Pooled ei vaidle ka selle üle, et

parkimistingimuste rikkumise tõttu esitatud leppetrahvinõuded on tasumata. Kohus loeb

hagiavaldusele lisatud tõendite alusel tõendatuks hageja väited sõiduki registreerimismärgiga

number xxxxxx parkimise kohta esile toodud kuupäevadel ja kohtades.

15. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas leppetrahvide eest vastutab kostja isiklikult, või

mõni muu auto kasutaja.

16. Kostja ei ole väitnud, et sõiduk olnuks hagis loetletud parkimisaladel pargitud mingil

teisel ajal ega esitanud ka sellekohaseid tõendeid (parkimistasu maksmine konkreetses parklas

mingil teisel ajal vmt). Oma 19.08.2021.a vastuses hagiavaldusele on kostja selgitanud, et

„Hageja on hagis tuginenud asjaolule, et kostja auto Mercedes-Benz A160, nr xxxxxx omanik

ja vastutav kasutaja. Kostja selgitab, et ta ei ole konkreetse sõiduki vastutav kasutaja vaid

üksnes omanik. Alates aprillist 2018 on kostja kasutanud sõidukit Mini Cooper reg nr xxxxxx

ja ei ole seejärel kordagi autot xxxxxx kasutanud. Kostja on seisukohal, et temalt ei saa nõuda

ega oodata selle tõendamist, et ta midagi ei ole teinud (st et ta ei ole hageja viidatud sõidukit

kasutanud). Hageja ei ole tõendanud, et kostja hagis nimetatud sõidukit parkis ja kostja

vaidleb sellele ka vastu.“

17. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega, kui kostja väitis, et tema kui auto

omanik ei olnud siiski parkimislepingu osapool ja parkimislepingu sõlmis väidetavalt keegi

teine isik, siis pidanuks kostja oma väiteid tõendama. Nimetatud selgituskohustust jagas

kohus ka oma 08.09.2021.a kohtumääruses. Kostja kohustuseks oli tõendada, kes konkreetselt

füüsilise isikuna sõiduki registreerimismärgiga number xxxxxx hagis märgitud aegadel ja

kohtades parkis. Kuna kostja ei tõendanud, kes sõiduki eelnimetatud aegadel ja kohtades

parkis, siis tuleb eeldada, et parkimislepingute pooleks oli kostja kui sõiduki omanik kasutaja

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Ka

Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasja nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi

üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), on autojuhi isikuga seotud asjaolude

väljaselgitamine auto omaniku/vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on

objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada.

Seetõttu leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest

tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki

omaniku/vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. Kuna käesolevas asjas

puudub vaidlus selles, et sõiduki registreerimismärgiga number xxxxxx omanikuks on kostja

ning autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine on kostja kui auto omaniku kontrolli

all ja hagejal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid

esitada, on tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagatud ning

parkimislepingute pooleks saab lugeda kostjat (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-68-16, p 31).

18. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tal oli LS § 72 lg 2 järgi kohustus säilitada

andmeid sõiduki kasutaja kohta kuus kuud arvates sõiduki kasutamise lõppemisest. Kohtud on

korduvalt leidnud, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole otseselt kohaldatav.

Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks

isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (vt Tallinna Ringkonnakohtu

08.10.2020 lahend tsiviilasjas nr 2-19-123666, p 37). Kuivõrd käesolevas hagis esitatud

nõuded ei ole aegunud, et saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja

peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei

mäleta, kes sõiduki kasutajatest (st kostja perekonnaliikmetest, vt dtl 151) eelpoolviidatud

kuupäevadel kostjale kuulvat sõidukit kasutasid.

19. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse

andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui

nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil

pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest

praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 16 lg 3

kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb

reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või

kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist

avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti

väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Kohus leiab, et leping võidakse sõlmida teatud

käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud

tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud.

20. Hageja pakkumuse tingimuste (vt nt parkimistingimused dtl 120) punkti 1 kohaselt

sõlmib sõidukijuht parkimiskoha üürilepingu siis, kui ta on sõiduki parklasse parkinud ning

punkti 2 kohaselt kaasneb lepinguga kohustus maksta parkimistasu. Samuti nähtub hageja

esitatud tõenditest, et parklate sissesõidutee juurde olid paigutatud infotahvlid, teavitus- ja

liiklusmärgid (vt dtl 105-125), mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks.

Käesoleval juhul on parkimistingimustes kohtu hinnangul väljendatud asjaolu, et

parkimistingimuste avaldamisega teeb hageja pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses

toodud tingimustel ja parklasse parkimine loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu

sõlmimiseks. Kohus leiab, et parkimisalades tähistatud vaidlusalust teadet tuleb lugeda

pakkumuseks. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi

teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohus leiab, et vaidlusaluse sõiduki parklasse

parkimine oli käesoleval juhul kvalifitseeritav aktseptina.

21. Kohus on seisukohal, et parkimisalale sissesõidul sõlmiti parkimiskoha üürileping.

Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda

saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on

muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto

pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale

paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures

on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega

lepingutingimustele ja hageja avaldas infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping,

tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes.

Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 märkinud, et selget lepingu

sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Kohus

on hageja esitatud tõendite alusel seisukohal, et hageja oli paigaldanud parkimistingimused

nähtavale kohale ning nende sisuga oli kostjal võimalik suuremate pingutusteta tutvuda.

Fotodega parkimislepingu tingimustest, parkimisaladest ning liiklus- ja teavitusmärkidest on

tõendatud, et iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud

liiklusmärk, mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale. Kostja

vastuväite kohaselt ei ole tema parkimislepingu osapool. Kohus leidis eelnevalt, et kostja

tuleb lugeda parkimislepingute osapooleks.

22. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82 lg

1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval,

VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab

võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse

täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise

kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus

ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse

leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

23. Eelnevast tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli hagis näidatud

juhtumitel sõlmitud kehtivad parkimislepingud. Kostja ei ole vaidlustanud parkimislepingute

tingimusi. Vaidlusaluste parkimislepingute kohaselt oli hagejal õigus parkimistingimuste

rikkumise korral nõuda leppetrahvi kuni 60 eurot. Hageja on kõigi üheksa parkimislepingu

rikkumise eest (parkimistasu maksmata jätmise eest) nõudnud leppetrahvi 30 eurot, s.t kokku

270 eurot. Käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud, et leppetrahvide määramine oli alusetu

(nt seetõttu, et kostja ei rikkunud parkimisel kokkulepitud parkimistingimusi, st parkimise

eest oli tasutud). Kostja ei ole tõendanud, et esile toodud parkimisaladel on teistsugused

parkimistingimused või, et parkimisalale pääseb ja seal on võimalik parkida ka

parkimistingimustest teada saamata. Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2

kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited.

24. Kuivõrd kostja ei ole antud juhul tõendanud, et hagis esitatud kuupäevadel parkis keegi

teine isik nimetatud autoga hagis esile toodud hageja parkimisaladel, ning hageja on

tõendanud maanteeameti väljavõttega, et eelviidatud kuupäevadel oli kostja sõiduki omanik

(dtl 126, 151), on põhjendatud lugeda tuvastatuks, et sõiduki tasuliseks parkimiseks sõlmitud

lepingute osapoolteks on hageja ja kostja. Parkimislepingu tingimused olid sätestatud parkla

sissesõidu juures paigaldatud teavitusmärkidel. Kostja on lepingu tingimusi rikkunud seeläbi,

et jättis parkimistasu tasumata. Parkimistingimuste kohaselt oli kostja sel juhul kohustatud

tasuma hagejale leppetrahvi summas 30 eurot. Kostja jättis 10.04.2018; 09.045.2018;

31.10.2018; 23.11.2018; 08.10.2019; 27.11.2019; 10.11.2020 ja 14.12.2020 kuupäevadel

lepingust tuleneva parkimistasu maksmata, mistõttu on ta kohustatud parkimislepingu p 7

järgi tasuma hagejale leppetrahvi kogusummas 270 eurot. Hageja on tõenditena esitanud

pildid sõiduautost xxxxxx, millel on kuupäevad, millal on sõiduauto parkimistingimusi

rikkudes parkinud hageja opereeritaval parkimisalal. Lisaks on hageja esitanud fotodena

parkimisalal olevatest infotahvlitest lepingutingimuste kohta. Kostja ei ole oma väite

tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Hageja on tõendid esitanud selle kohta, et kostja hageja

parkimisajal lepingutingimusi rikkudes parkis. Eelviidatud tõenditega on tõendatud

hagiavalduses esile toodud asjaolu, et kostjale pidid olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad

ja kostjal oli võimalik parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse

parkimislepingu sõlmimiseks. Lisaks on tõendatud asjaolu, et kostjale kuuluv sõiduauto

0xxxxxx hageja esiletoodud leppetrahvi koostamise kuupäevadel hageja esiletoodud parklates

parkis. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja leppetrahvi tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1

alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja parkimislepingu rikkumise eest ettenähtud

leppetrahvi kogusummas 270 eurot.

25. Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulu summas 10 eurot. Hageja

sisustab nimetatud nõuet transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega ning

kirjaliku nõudekirja saatmisega kostjale tähitud postiga. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast

lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15.

Hageja saatis kostjale kohtueelselt ühe meeldetuletuskirja (dtl 131-132), tegi päringu

transpordiametile, mida tõendab viimase poolt väljastatud väljavõte (dtl 126-132), ning

päringu rahvastikuregistrile kostja isikuandmete teadasaamiseks. Kohtu hinnangul on

sissenõudmiskulude nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, tegemist on mõistlike

kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja ka sissenõudmiskulu summas 10 eurot.

26. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt

välja mõista leppetrahv 270 eurot ja vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulu 10 eurot,

kokku 250 eurot

Menetluskulude jaotus

27. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse

tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas

asjas kohtuotsuse tegemist.

28. Hageja esindaja esitas hagiavalduses avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et

hageja on hagilt tasunud riigilõivu 75 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid 192

eurot. Lisaks palub hageja mõista TsMS § 4842 alusel kostjalt välja 20 eurot

kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Hageja palub

märkida

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.

29. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud

sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

30. Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka

Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14).

Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud

arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

31. Kooskõlas TsMS§ 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud.

Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise

korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse

hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses

arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka.

32. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud

hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv summas 75 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p

1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab

kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna

ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames

eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Asja mahtu

ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu

kohtu hinnangul 60 eurot käibemaksuta. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid

pidada 60 eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja ei ole

(vande)advokaat, kelle tunnitasumäär oleks eeldatavalt kõrgem.

33. Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud 2 tundi. Riigikohus on varasemalt

leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul

ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on 14.04.2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42

muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid

kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt

tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud

vajadusest

teha

menetluses

esindaja

abil

oma

õiguste

kaitseks

vajalikud

menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses

saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava

kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra

korrutisele.

34. Käesolev tsiviilasi on pigem vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Kohtu

hinnangul võib tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja menetlusdokumentide ja kostja

esitatud vastuväidete sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Kohus on

seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas

menetluses kokku 90 eurot (1,5 x 60). TsMS § 174 lg 10 alusel kuuluvad menetluskulud

hagejale hüvitamisele käibemaksuta. Maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot

hüvitamise nõue on põhjendatud vastavalt TsMS § 4842.

35. Kokku määrab kohus hageja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 185 eurot (75 +

20 + 90), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna menetluskulud jäävad kostja

kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja

menetluskulude rahalist suurust. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4

alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

36. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik