2-20-10712/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10712

Kohtuasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Alphine Flowers OÜ ja

X vastu võla, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. augusti 2020. a määrus (menetlusse

võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

Krediidikaitse

Grupp

OÜ

18. septembri

2020. a

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja) Krediidikaitse Grupp OÜ

(registrikood

11693223),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Tenno Parmas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Krediidikaitse Grupp OÜ määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 27. augusti 2020. a määrus ja saata asi samale

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 24. juulil 2020 Harju Maakohtule Alphine Flowers

OÜ (kostja I, laenusaaja) ja X (kostja II, käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt

hageja kasuks solidaarselt välja põhivõla 5000 eurot, intressi 300 eurot, sissenõutavaks

2-20-10712

muutunud viivise 1450 eurot ning alates hagi esitamisest viivise 0,2% päevas, kuid mitte

rohkem kui 3250 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Credit Invest OÜ (laenuandja) ja kostja I 31. märtsil 2017

laenulepingu nr Ci2017031879 (laenuleping). Laenulepingu kohaselt kohustus laenuandja

andma kostjale I laenu 5000 eurot ja kostja I pidi tagastama laenu koos intressiga vastavalt

maksegraafikule hiljemalt 30. aprilliks 2017. Laenuandja ja kostja II sõlmisid 31. märtsil 2017

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017031880

(käendusleping). Käenduslepingu kohaselt vastutas kostja II kostja I tagastamata laenusumma,

tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise

ja kahju, samuti võla sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest 10 000 euro

ulatuses. Laenusaaja pikendas laenu tagastamise tähtaega kostja I nõusolekul kolmekümne

nelja makseperioodi võrra. Kostja I kohustus tagastama laenu koos intressiga laenuandjale

hiljemalt 1. märtsiks 2020. Kostja I ei tagastanud laenu selleks kuupäevaks. Hagiavalduse

esitamise seisuga oli kostja I võlg koos tasumata laenu, intressi ja viivisega kokku 6750 eurot.

Laenuandja nõudis nii kostjalt I kui ka kostjalt II võla tasumist, kuid kumbki ei ole võlga

tasunud.

1.2. Laenulepingu p 12.6 ja käenduslepingu p 6.1 järgi allub vaidlus Harju Maakohtule.

1.3. Laenuandja ja hageja sõlmisid 22. juulil 2020 nõude loovutamise lepingu, millega

laenuandja loovutas hagejale laenu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded ning laenuandja

teavitas samal päeval kostjaid nõuete loovutamisest.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis 27. augusti 2020. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata, sest see ei allu Harju Maakohtule, ning saatis

hagi koos lisadega TsMS § 372 lg 7 alusel koosmõjus TsMS §-ga 75 Viru Maakohtu Jõhvi

kohtumajja.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt loovutas laenuandja hagejale võlaõigusseaduse

(VÕS) §-de 164 ja 167 kohaselt laenu- ja käenduslepingust tulenevad nõuded, s.o põhinõuded,

kõrvalnõuded ja neid tagavad kokkulepped. Kohtualluvuse kokkulepe ei ole nõudega

vältimatult seotud õigus ning nõuete loovutamisega ei läinud kohtualluvuse kokkulepe hagejale

üle. Kohtualluvuse kokkulepe saab üle minna vaid lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt.

Sellist lepingu ülevõtmise kokkulepet ei ole kohtu ette asjaoluna toodud.

TsMS § 79 lg 1 kohaselt esitatakse hagi füüsilise isiku vastu tema elukoha järgi ja juriidilise

isiku vastu tema asukoha järgi. Äriregistri andmetel on kostja I asukoht Jõhvi linnas ja

rahvastikuregistri andmetel on kostja II elukoht Kohtla-Järvel. Seega on TsMS § 79 lg 1 ja

Justiitsministri

27. oktoobri

2005. a määruse nr 45 „Maa-

ja halduskohtute

tööpiirkonnad“ § 1 p 2 kohaselt mõlema kostja suhtes pädevaks kohtuks Viru Maakohus.

Määruskaebus

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja samale

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule.

Harju Maakohtu kohtualluvus tuleneb laenulepingu p-st 12.6. ja käenduslepingu p-st 6.1.

2-20-10712

Lepingu alusel tekkinud nõude loovutamise korral on loovutatud nõude omadused ning nõude

täitmise ja sissenõudmise kord ka pärast loovutamist määratletud selle lepingu tingimustega,

millest tulenev nõue loovutati. Nõude loovutamiseks ei ole vaja võlgniku nõusolekut, mistõttu

ei tohiks nõude loovutamisega võlgniku jaoks midagi muutuda. Kui kohtualluvuse kokkulepe

nõude loovutamisega üle ei läheks, võiks tekkida absurdne olukord, kus võlausaldajal on

võimalik kohtualluvuse kokkuleppest (ja vahekohtu kokkuleppest) nõude loovutamisega

vabaneda. See muudaks kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise eesmärgipäratuks.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 3 alusel koosmõjus TsMS §-iga 659 tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks.

6. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ekslikult, et lepingust tulenevate nõuete

loovutamisega ei lähe kohtualluvuse kokkulepe üle uuele võlausaldajale, ning asus seetõttu

ennatlikult seisukohale, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule.

Kolleegium selgitab, et VÕS § 164 lg 1 I lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 167 lg 1 järgi lähevad nõude loovutamisel nõude tagamiseks antud

nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sh eesõigused pankroti ja

sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, üle

uuele võlausaldajale. Seejuures eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka

nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused.

Riigikohus on märkinud, et nõude loovutamine on käsutustehing, millega muudetakse

olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust, ja mille peamiseks tagajärjeks on see, et senise

võlausaldaja asemel asub võlasuhtesse uus võlausaldaja (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Seejuures ei too võlausaldaja vahetus kaasa muudatusi nõude

sisus ning see ei mõjuta nõude n-ö identiteeti, st nõue läheb uuele võlausaldajale üle sellises

seisundis, nagu see on (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13,

p 20). Eeltoodut arvestades saab nõude loovutamise järel uus võlausaldaja panna oma nimel

eelmise võlausaldaja nõude võlgniku vastu maksma samadel tingimustel nagu senine

võlausaldaja, sh on uuel võlausaldajal õigus pöörduda nõude maksmapanekuks algse

võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppes nimetatud kohtu poole ning

ka võlgnikul on õigus esitada VÕS § 171 lg 1 järgi kohtualluvuse kokkuleppele tuginedes

vastuväiteid uue võlausaldaja esitatud nõudele.

7. Neil põhjendustel leiab kolleegium, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning asi tuleb saata

samale maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik