2-19-13553/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-13553

Kohtuasi

Est Building Partner OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Eve Selbergi hagi HHi (H) vastu juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ja

viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. detsembri 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

HHi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

266 507,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Est

Building

Partner

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur Eve Selberg (isikukood xxxxxxxxxx),

lepinguline vandeadvokaat Raul Talts

Kostja HH (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Pärn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.12.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta HHi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud HHi kanda.

4. Määrata kindlaks Est Building Partner OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Eve Selbergi ringkonnakohtu menetluskulude rahaline suurus ning mõista HHilt

Est Building Partner OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selbergi kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 756 eurot.

5. Kohustada HHi tasuma väljamõistetud menetluskulude hüvitiselt Est Building

Partner

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur

Eve Selbergile

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates ringkonnakohtu

otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

2-19-13553

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Est Building Partner OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selberg (hageja) esitas 04.09.2019

Harju Maakohtule HHi (kostja) vastu hagi, milles palus:

1) mõista kostjalt Est Building Partner OÜ (pankrotis) (pankrotivõlgnik) kasuks välja

juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitis 246 750 eurot;

2) alternatiivselt punktile 1, mõista kostjalt pankrotivõlgniku kasuks välja alusetult saadu

246 750 eurot;

3) alternatiivselt punktile 1 ja 2, tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku rahalise kohustuse

täitmine kostjale summas 235 905 eurot ja kohustada kostjat tagastama 235 905 eurot

pankrotivõlgniku pankrotivarasse.

Samuti palus hageja juhul, kui kohus rahuldab punktis 1 või 2 esitatud nõude, mõista kostjalt

pankrotivõlgniku kasuks välja viivis põhinõude summalt (246 750 eurot) võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras, alates hagi kostjale kätte toimetamisele

järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja sealt edasi kuni põhinõude

täieliku tasumiseni, kuid viiviseid mitte rohkem kui 246 750 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt oli kostja perioodil 10.03.2011 kuni 24.09.2018 pankrotivõlgniku

juhatuse liige. Pankrotivõlgniku arvelduskontolt Luminor Bank AS-is on perioodil

01.01.2017 kuni

30.08.2018

erinevatest

pangaautomaatidest

välja

võetud

sularaha

kokku 246 750 eurot. Pangakaart, mida sularaha väljavõtmisest kasutati, oli väljastatud kostjale.

Viimast korda võeti kõnealuselt kontolt sularaha 30.08.2018, s.o enne, kui pankrotivõlgniku

juhatuse liikmeks sai UU. UU on pankrotivõlgniku juhatuse liikmeks alates 24.09.2018.

1.2. Hagejale ei ole esitatud pankrotivõlgniku kassadokumente, mille tõttu ei ole hageja saanud

kontrollida

rahade

kasutamist

pankrotivõlgniku

majandustegevuses.

Lisaks

on

pankrotivõlgniku juhatuse liige UU märkinud, et kassa dokumendid puuduvad perioodi aastate

2015–2019 kohta.

1.3. Pankrotivõlgniku pankrot kuulutati välja 20.03.2019. Hageja on pankrotivõlgniku

pankrotihaldur.

2-19-13553

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ostis pankrotivõlgnik erinevatelt isikutelt (OÜ Andraston,

DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ, Miniseelik OÜ, Põld OÜ ja SS Security OÜ)

pankrotivõlgniku majandustegevuseks vajalikku tööjõu renditeenust. Selle tõendamiseks esitas

kostja viidatud äriühingute arved ja nende sularahas tasumist kinnitavad dokumendid. Kostja

kasutas pankrotivõlgniku arvelduskontolt saadud raha pankrotivõlgniku huvides ja puudub alus

süüdistada teda juhatuse liikme kohustuste rikkumises, millega oleks tekitatud kahju. Niisamuti

ei ole kostja pankrotivõlgnikult hagetavat rahasummat alusetult saanud ega täitnud endale

mingisugust rahalist kohustust.

2.2. Lisaks arvetele ja nende tasumist kinnitavatele dokumentidele esitas kostja ka

OÜ Andraston, Fado OÜ, HGF OÜ, Miniseelik OÜ ja Põld OÜ kinnitused. Kinnitused

tõendavad täiendavalt, et pankrotivõlgnik ostis oma majandustegevuseks vajalikku tööjõu

renditeenust ja tasus selle eest pankrotivõlgniku arvelt saadud sularaha eest. Täiendavalt väitis

kostja, et sai pankrotivõlgniku arveid tasuda sularahas ka omavahendite arvelt, lootes hiljem

raha pankrotivõlgnikult tagasi saada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 15.12.2020 otsusega hagi, mõistis kostjalt pankrotivõlgniku

kasuks välja kahjuhüvitise 246 750 eurot ja viivise põhinõudelt (246 750 eurot) alates

20.12.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 19 526,04 eurot. Samuti mõistis maakohus

kostjalt pankrotivõlgniku kasuks välja viivise põhinõudelt (246 750 eurot) alates 16.12.2020

kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid viiviseid

kokku mitte rohkem kui 246 750 eurot. Samuti jättis maakohus kostja kanda menetluskulud,

määras need kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7668 eurot ja viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähud ulatuses.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

1) Harju Maakohtu 20.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-18018 kuulutati välja

pankrotivõlgniku pankrot ja hageja nimetati pankrotivõlgniku pankrotihalduriks;

2) kostja oli perioodil 10.03.2011 kuni 24.09.2018 pankrotivõlgniku juhatuse liige;

3) kostjale väljastatud pangakaardiga võeti perioodil 01.01.2017 kuni 30.08.2018

pankrotivõlgniku

arvelduskontolt

nr EE891700017002998488

sularahas

välja

246 750 eurot;

4) hagejal ja pankrotivõlgnikul puuduvad kostja poolt arvelduskontolt sularahas välja

võetud summade kohta kuludokumendid;

5) pankrotivõlgnikul on täitmata kohustusi 1 136 772,02 eurot ja pankrotivõlgniku ainus

vara on ebatõenäoliselt laekuv nõue 1116 eurot.

3.2. Hageja nõude aluseks on äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2, mille järgi oma kohustuste

rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud kahju hüvitamise

eest. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega. Hageja pidi siinses menetluses tõendama, et kostja on pankrotivõlgniku

juhatuse liikmena oma kohustuste rikkumisega tekitanud osaühingule kahju. Kostja pidi

tõendama, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.

2-19-13553

3.3. Kostja rikkus oma kohustusi sellega, et võttis pankrotivõlgniku arvelduskontolt

pangakaardiga sularahas välja kokku 246 750 eurot. Tehingute kohta puuduvad

kuludokumendid, hagejale ei ole esitatud pankrotivõlgniku olulisi raamatupidamisdokumente

(bilansid, kassadokumendid), samuti on esitamata 2017. a majandusaasta aruanne. Seega sai

hageja nõude tõendamisel tugineda üksnes kolmandatelt isikutelt saadud informatsioonile.

Ajutise halduri aruande kohaselt on pankrotivõlgniku raamatupidamise dokumendid üle antud

Õigusbüroo Visioon OÜ-le, mille juhatuse liige on UU. Pankrotivõlgniku juhatuse liige on alates

24.09.2018 samuti UU. UU ei ole kõiki pankrotivõlgniku raamatupidamise dokumente hagejale

esitanud, sest UU väitel ei ole neid talle üle antud.

3.4. OÜ Andraston, DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ, Miniseelik OÜ, Põld OÜ

ja SS Security OÜ koostatud arved ei tõenda kostja väiteid teenuse osutamise kohta. Kostja ei ole

menetluses teinud tõeseid avaldusi. Hageja on esile toonud vasturääkivused kostja esitatud arvete

ja nende väidetava tasumise osas – arvete väljastamise kuupäevad ja tasumise tähtajad ei ole

mingis loogilises seoses sularaha väljavõtmise kuupäevadega (tl 103-109). Maakohus nõustus

hagejaga, et kohtule esitatud arved on võltsarved ning koostatud tagantjärele praeguse menetluse

tarbeks. Tegelikkuses ei ole pankrotivõlgnik kostja esitatud arvetel kajastatud teenust ostnud

ning sularahas tasumist ei ole arvetel kajastatud äriühingutele toimunud. Vaidlusalused arved

koostanud äriühingute likvideerija LH on maakohtule teada igapäevasest tööst kui samuti

likvideerimisteenust osutava isiku, RP abiline. Äriregistrist nähtub LHi kehtiv seos 274

äriühinguga ning kehtetu seos 98 äriühinguga. Maakohus pidas veenvaks hageja selgitust, et LH

kasutas arvete koostamiseks tema poolt likvideeritavate äriühingute nimesid, eksides korduvalt

eesti keele reeglite vastu aadressi kirjutamisel.

3.5. Võlasuhe ei teki üksnes arvest. Sularahas arveldamine on dokumenteerimata ja puuduvad

raamatupidamise algdokumendid. See kinnitab kostja kui juhatuse liikme hoolsuskohustuse

rikkumist pankrotivõlgniku vara hoidmisel ja raamatupidamise korraldamisel. Ühestki kohtule

esitatud tõendist ei nähtu juhatuse liikme hoolas käitumine äriühingu varaga ümberkäimisel ega

246 750

euro

kulutamine

pankrotivõlgniku

huvides.

Kostja

on

seega

tekitanud

pankrotivõlgnikule VÕS § 128 lg 3 alusel kahju. Ajutise halduri aruande kohaselt on

pankrotivõlgnikul täitmata kohustusi 1 136 772,02 eurot, ainus vara on ebatõenäoliselt laekuv

nõue summas 1116 eurot (tl 13-14). Pankrotivõlgniku vara vähenemine on maakohtu hinnangul

põhjuslikus seoses kostja poolt 246 750 euro pankrotivõlgniku arvelduskontolt teostatud

alusetute väljamaksetega.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palus jätta kõik menetluskulud hageja kanda ja

mõista kostja menetluskulud välja pankrotivõlgniku pankrotivara arvelt.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise

kohustust. Samuti ei ole maakohus analüüsinud kõiki tõendeid. Maakohus on jätnud otsuses

käsitlemata kostja esitatud OÜ Andraston, DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ,

Miniseelik OÜ, Põld OÜ ja SS Security OÜ kinnitused. Need kinnitused tõendasid täiendavalt,

et sularaha kasutamist puudutavad kuludokumendid ei olnud võltsitud ega ebausaldusväärsed,

samuti kostja poolt sularaha kasutamist pankrotivõlgniku majandustegevuses. Nende tõendite

pinnalt pidanuks maakohus asuma seisukohale, et kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi

rikkunud ega tekitanud pankrotivõlgnikule kahju.

2-19-13553

4.2. Pankrotivõlgniku majandustegevus seisnes ehitustööde tegemises ja on üldteada, et selleks

kasutatakse tänapäeval väga tihti tööjõu renditeenust.

4.3. Maakohus ei ole arusaadavalt selgitanud, millist seadust maakohus kohaldas ja milliste

tõendite abil tegi järeldused, kui leidis, et kohtule esitatud arved on võltsarved, koostatud

tagantjärele kohtumenetluse tarbeks, pankrotivõlgnik arvetel kajastatud isikutelt teenust ei

ostnud ning sularahas tasumist ei ole arvetel kajastatud äriühingutele toimunud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Hageja esmane nõue kostja vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise nõue (tl 4-6 ja 157 lõik 00:19:17). Hageja nõude aluseks on

ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste

rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest

solidaarselt. ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta

tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud

nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et osaühing (või praegusel juhul pankrotivõlgniku

eest nõude esitanud pankrotihaldur) peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on

rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju.

Seejärel on juhatuse liikmel (kostjal) omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud

korraliku ettevõtja hoolsusega. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte

ja jaganud poolte tõendamiskoormise.

8. Hageja etteheide kostjale on, et kostja võttis pankrotivõlgniku kontolt välja sularaha, mida ta

ei kasutanud pankrotivõlgniku huvides. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis

pankrotivõlgniku kontolt perioodil 01.01.2017 kuni 30.08.2018 sularahas välja 246 750 eurot

ega ole seda pankrotivõlgnikule tagastanud. Vaidluse all on see, kas kostja on sularaha

kasutanud pankrotivõlgniku huvides. Maakohus on analüüsinud asjas esitatud tõendeid ning

asunud seisukohale, et kostja pole tõendanud oma väidet sularaha kasutamise kohta

pankrotivõlgniku huvides. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et olukorras, kus

juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et

väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on kostja rikkunud äriühingu vara

hoidmise kohustust. Ringkonnakohus põhjendab järgnevalt oma seisukohta, kuid vastab esmalt

kostja väitele, nagu poleks kostja aru saanud, mida kostjal tuli menetluses tõendada. Kostja on

oma apellatsioonkaebuse p-s 3 tuginenud sellele, et maakohus ei pööranud tähelepanu kostja

järgmisele taotlusele.

9. Kostja esitas 30.09.2020 maakohtule taotluse, milles palus selgitada kostjale tema

tõendamiskoormist, samuti seda, mida kostja tõendama peab (tl 136-137). Kvalifitseerimis- ja

selgitamiskohustuse ulatus sõltub muu hulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest,

kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja

selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada

2-19-13553

erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb.

Kostjal on menetluses vandeadvokaadist esindaja, kelle puhul tuleb eeldada üldtunnustatud

kutseoskuste taset – s.o esindus kohtumenetluses on asjatundlik ning põhineb asjaolude,

tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel (advokatuuriseaduse § 40 lg 2).

Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus (mis siinses

menetluses nii oli), siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud

tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab

piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (RKTKo 3-2-1-41-15, p 19 teine lõik). Sama kehtib

kostja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus viitab, et samas menetlusdokumendis, milles kostja

esitas maakohtule tõendamiskoormist puudutava taotluse, esitas kostja täiendavad tõendid selle

kohta, mis kostja hinnangul tõendavad kostja poolt pankrotivõlgniku arvelduskontolt

väljavõetud sularaha kasutamist pankrotivõlgniku huvides (tl 141-148). Juba varem oli kostja

oma lepingulise esindaja vahendusel esitanud maakohtule tõendid (sularaha arved ja kassa

sissetuleku kviitungid) sama asjaolu tõendamiseks, saades järelikult aru, mida kostjal tuleb

tõendada ja kuidas tõendamiskoormis poolte vahel jaguneb. Taotlust selgitada tõendamisega

seonduvat, ei ole kostja sõnagagi põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei vajanud kostja

tõendamiskoormise sisustamisel maakohtu selgitusi, kuigi kostja sellise taotluse esitas.

Taotluse

esitamise

eesmärgiks

ei

saa

olla

ajend

tugineda

sellele

hilisemas

apellatsioonimenetluses, kui maakohus hagi rahuldab. Kostja tõendamiskoormisega seonduvat

käsitles ringkonnakohus ka oma 31.08.2021 määruses, tuues muu hulgas esile, et hagile esitatud

vastusest ja maakohtu istungil väljendatust nähtub, et kostja on menetluses aru saanud, mida tal

tuli kohtuasjas tõendada. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Ka apellatsioonkaebuses

on kostja õigesti aru saanud ja lähtunud sellest, et kostjal tuli tõendada seda, et ta kasutas

sularaha pankrotivõlgniku huvides. Praeguse asja fookus on kostja esitatud tõendite

usaldusväärsusel ja nende sisul – s.t sellel, kas kostja esitatud tõendid ka tegelikult kinnitavad

kostja poolt pankrotivõlgniku arvelduskontolt välja võetud rahaliste vahendite kasutamist

pankrotivõlgniku huvides.

10. Kostja väidete kohaselt kasutas ta sularaha pankrotivõlgnikule osutatud tööjõurendi teenuse

eest tasumiseks. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et kostja oli teadlik, kuidas

tõendamiskoormis poolte vahel jaguneb ja mida kostjal tuleb tõendada. Kostja lepinguline

esindaja on ka ise kinnitanud, et kostjal oli võimalus tõendeid koguda, kostja on oma

tõendamiskoormisest aru saanud ning pidas enda väiteid esitatud dokumentidega tõendatuks.

Nii

selgitas

kostja

lepinguline

esindaja

maakohtu

istungil

vaatamata

võlgniku

raamatupidamisdokumentide väidetavale kadumisele, et Sell’il olid need dokumendid kõrvale

pandud või sai ta need hankida lepingupartneritelt (tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt

lõigus 00:08:19; sama ka lõigus 00:10:13). [T]ööjõurendi dokumendid olid piisavad, ei olnud

mõtet täiendavaid kuludokumente juurde tuua (tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt lõigus

00:11:30). [K]ostja vaidleb hagile vastu, leides, et tema poolt on tõendatud raha kasutamine

võlgniku majandustegevuses. Need isikud on raha saamist kinnitanud (tl 156 pöördel kostja

esindaja sõnavõtt lõigus 00:06:10). Ebakõlasid kostja tõendites (arved ja nende tasumist

kinnitavad dokumendid), ei soovinud või ei pidanud kostja oluliseks menetluses selgitada

(vt ka tl 156 pöördel kostja esindaja sõnavõtt lõigus 00:06:10), kuigi hageja oli need menetluses

aegsasti esile toonud ja maakohus kostjalt kohtuistungil nende kohta küsis.

11. Kolleegium leiab, et lisaks sellele, et maakohus on määratlenud poolte tõendamiskoormise

menetluses õigesti, on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud asjas esitatud tõendeid

ning asunud õigesti seisukohale, et kostja tõendid sularaha kasutamise kohta ei olnud

usaldusväärsed. Kuigi maakohus on väljendanud, et kohtule esitatud arved on võltsarved ning

koostatud tagantjärele praeguse menetluse tarbeks (tl 172 pöördel, p 17), on maakohus ilmselt

2-19-13553

pidanud silmas, et arved on tõenditena ebausaldusväärsed. Juba sellest, et kohus ei saa kostja

esitatud arvetega asja lahendamisel arvestada, järeldub, et kostja ei ole tõendanud, et kasutas

sularaha pankrotivõlgniku huvides. Kostja muud tõendid (kassa sissetulekukviitungid ja teenust

osutanud isikute kinnitused) arveid ei asenda, kuid seda põhjendab ringkonnakohus edaspidi.

12. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt kostja tõenditele (sularaha

arved, kassa sissetulekukviitungid) ja nende usaldusväärsusele antud hinnangu. Samas on

kostja vastuväited hagile olnud üldsõnalised (hagile esitatud vastuväide sisaldub kostja vastuse

ühes punktis – tl 71, p 2, mida kostja ka hiljem oluliselt ei täpsustanud – tl 136-137) ning kostja

ei ole soovinud selgitada tõendites hageja poolt esile toodud vastuolusid (tl 136-137 ja kostja

lepingulise esindaja sõnavõtud maakohtu 17.11.2020 istungil, tl 156-157 pöördel). See viitab

kostja vastuolulisele käitumisele menetluses. Kostjal on vandeadvokaadist esindaja ning talle

on seetõttu teada, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest (TsMS § 5 lg 1). Kui kostja vastuväited jäävad üldsõnaliseks ja kostja tõendites

esinevaid vastuolusid selgitada ei soovi, riskib kostja sellega, et tal ei õnnestu oma vastuväiteid

tõendada. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu otsusest arusaadavad ja jälgitavad

põhjendused, miks kostja esitatud sularaha arved ja kassa sissetulekukviitungid kostja väidet

pankrotivõlgnikule tööjõurendi teenuse osutamisest ei kinnita (tõendi usaldusväärsuse

küsimus).

13. Kostja väidab, et kasutas pankrotivõlgniku kontolt väljavõetud sularaha pankrotivõlgniku

majandustegevuse huvides, rentides pankrotivõlgniku majandustegevuseks vajalikku tööjõudu.

Selle tõendamiseks esitas kostja OÜ Andraston, DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ,

Miniseelik OÜ, Põld OÜ ja SS Security OÜ sularaha arved ja kassa kviitungid

(tl 76-96 pöördel). Kostja esitatud ja pankrotivõlgnikule väidetavalt tööjõurendi teenust

osutanud äriühingute arved ja kassakviitungid ei ütle midagi selle kohta, missuguses mahus ja

millal pankrotivõlgnikule teenuseid osutati. Arvetel on kajastatud üksnes hind ja teenuse

kirjeldus „tööliste renditeenus“. Arvete alusel ei ole teenuse tegelikku osutamist võimalik

kontrollida. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 kohaselt on raamatupidamise

algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja

sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust.

RPS § 7 lg 2 sätestab täiendavalt, et kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole

sätestatud teisiti, peab algdokument sisaldama majandustehingu kohta vähemalt järgmisi

andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja

summa. Kostja esitatud arved nendele nõuetele ei vasta. Tõendi usaldusväärsuse hindamisel

tuleb lähtuda konkreetset tõendit ja tõendiliiki iseloomustavatest tunnustest (vt V. Kõve,

I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne,

lk 1308). See on esimene põhjus kogumis järgmiste põhjustega, miks ka ringkonnakohus ei pea

kostja esitatud arveid usaldusväärseteks tõenditeks.

14. Seonduvalt tõendite usaldusväärsusega on maakohus viidanud ka hageja poolt esile toodud

vastuoludele kostja eelnevalt viidatud tõendites (tl 103-109). Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostja esitatud sularaha arvetel ja kassa sissetulekukviitungitel esinevad hageja

esile toodud vastuolud (tl 102 pöördel – 108 pöördel), mis seavad kostja tõendite (sularaha

arved, kassa sissetulekukviitungid) usaldusväärsuse ilmselt kahtluse alla. See on teine põhjus,

miks kostja tõendid ei ole usaldusväärsed. Kolmandaks on maakohus kostja kõnealuste tõendite

ebausaldusväärsust käsitlenud läbi selle, et on andnud hinnangu arve koostaja LHi tegevusele,

arvestades muu hulgas maakohtu enda varasemat kokkupuudet nimetatud isikuga.

Ringkonnakohus muudab viimati nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi, jättes need

otsusest välja. On õige, et LHi muust tegevusest ei saa teha järeldusi siinses menetluses.

Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust selles osas järgnevalt.

2-19-13553

15. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka

siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest

(RKTKo nr 3-2-1-41-15, p 21 teine lõik). Ühe tõendi usaldusväärsust hinnates on lubatav

tugineda teisele tõendile ja ka vastaspoole esitatule (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 1308). Lisaks hageja poolt

esile toodud vastuoludele kostja esitatud sularaha arvete ja kassa sissetulekukviitungite osas,

ei ole ka arvete numeratsioon loogilises järgnevuses. Näiteks on OÜ Andraston 18.05.2017

väljastatud arve numbriga 58995 (tl 76), samas kui ca kolm kuud hiljem ehk 20.08.2017

väljastatud arve on oluliselt varasema numbriga 56003 (tl 77). Sama küsitavus on

OÜ Andraston arvega nr 56002, mis on väljastatud 24.07.2017 (tl 78) ning arvega 56001,

väljastatud 29.06.2017 (tl 79). Seejuures kannavad OÜ Andraston arve nr 56003 ja selle

väidetavat tasumist kinnitav kassa kviitung kuupäeva 20.08.2017, mis oli pühapäevane päev.

20. august on Eestis ka riiklik püha (taasiseseisvumispäev). See, et 20.08.2017 oli pühapäevane

päev ja riiklik püha, ei ole asjaolu, millele hageja oleks pidanud menetluses tuginema, vaid

kalendri

üldteadaolevuse

tõttu

on

tegemist

materiaalõiguse

kohaldamisega

(nt RKTKo 3-2-1-162-13, p 31). Ka arve nr 58995 väidetavat tasumist kinnitama pidanud

kassakviitungi nr 3 (tl 76 pöördel) numeratsioon ei ole loogilises järgnevuses teiste

OÜ Andraston arvete väidetavat tasumist kinnitavate kassakviitungitega (võrdle tl 77 pöördel,

78 pöördel, 79 pöördel). Kostja tõendid sisaldavad niivõrd suures ulatuses ebakõlasid, mis ei

võimalda arveid ja kassa kviitungeid pidada objektiivset teavet sisaldavateks dokumentideks.

Need ebakõlad ei saanud kostjale olla märkamata. Kostja pidi olema teadlik, millise sisuga

tõendid ta kohtule esitab ja millised küsitavused neist võivad tekkida. Ei ole usutav, et

olukorras, kus kostja osaleb menetluses vandeadvokaadi vahendusel, ei ole kostja tõendites

esinevaid ebakõlasid märganud ja kostja lepinguline esindaja neid kostjaga täpsustanud –

eriti arvestades, et kostja vastu on esitatud märkimisväärselt suur rahaline nõue.

16. Võlgniku kontolt on kostja pangakaardiga võetud regulaarselt välja sularaha kokku

246 750 eurot (tl 21-26). Sellises mahus sularaha tehingud on ebatavalised ning ebatavalised

olid need ka kostja väitel teenust osutatud äriühingute majandustegevuses. Seda kinnitab kostja

esitatud OÜ Andraston, DMA Arendus OÜ, Fado OÜ, HGF OÜ, Miniseelik OÜ, Põld OÜ ja

SS Security OÜ kassa kviitungite numeratsioon. Näiteks on OÜ Andraston kassa kviitung arve

nr 58995 tasumise kohta numbriga „3“ (tl 76 pöördel); DMA Arendus OÜ kassa sissetuleku

order arve nr 454511 tasumise kohta numbriga „1“ (tl 81 pöördel); Fado OÜ kassa kviitung

arve nr 65411 tasumise kohta numbriga „3“ (tl 82 pöördel), HGF OÜ kassa sissetuleku order

arve 12884 tasumise kohta numbriga „6“ (tl 86 pöördel); Miniseelik OÜ kviitung arve

nr 98711 tasumise kohta numbriga „1“ (tl 89 pöördel); Põld OÜ kviitung arve nr 647774

tasumise kohta numbriga „1“ (tl 92 pöördel) ning SS Security OÜ kassa kviitung arve nr 16944

tasumise kohta numbriga „7“ (tl 96 pöördel). Ka kõik nimetatud äriühingute järgnevad kassa

kviitungid ja kassa sissetuleku orderid ei ole suurema numeratsiooniga, vaid praktiliselt

järgnevad viidatud numeratsioonile. Kviitungi numeratsioon väljendab sularahatehingute arvu

vastaval majandusaastal. Eelnev viitab sellele, et võlgnik on ainuke või üks väheseid

väidetavalt sularahatehinguid tegev isik suhetes OÜ-ga Andraston, DMA Arendus OÜ-ga,

Fado OÜ-ga, HGF OÜ-ga, Miniseelik OÜ-ga, Põld OÜ-ga ja SS Security OÜ-ga. Ka sellel

põhjusel ei ole kostja tõendid usaldusväärsed.

17. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus analüüsinud kõiki kostja tõendeid

(tööjõurendi teenust osutanud osade isikute kinnitused). See kostja väide on õige.

Ringkonnakohus parandab selle vea. Kuivõrd ringkonnakohus peab kostja esitatud arveid ja

kassa kviitungeid sarnaselt maakohtuga ebausaldusväärseteks tõenditeks, ei tõenda Põld OÜ

(kustutatud), OÜ Andraston (kustutatud), Fado OÜ, HGF OÜ (kustutatud) ja Miniseelik OÜ

kinnitused (tl 141-148) samuti pankrotivõlgnikule tööjõurendi teenuse osutamist. Kinnitused

2-19-13553

lähtuvad arvetest ja kassa kviitungitest. Seetõttu ei ole kinnitustele võimalik anda hinnangut,

nagu tõendaksid need asjaolusid, mida arved ja kassa kviitungid ei kinnita. Arvestades

kinnituste sisu, on need hinnatavad koos arvete ja kassa kviitungitega TsMS § 232 lg 1 ja 2

alusel. DMA Arendus OÜ ja SS Security OÜ kinnitusi ei ole kostja esitatud.

18. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud

pankrotivõlgniku kontolt väljavõetud sularaha kasutamist pankrotivõlgniku majandustegevuse

huvides, sest tõendid, mille kostja esitas, olid ebausaldusväärsed ega omanud seetõttu

tõendusjõudu. Apellatsioonkaebuse väide, et pankrotivõlgniku majandustegevus seisnes

ehitustegevuse läbiviimises ja on üldteada, et selleks kasutatakse tänapäeval väga tihti tööjõu

renditeenust, ei oma praegusel juhul tähtsust, sest kostja ei ole suutnud tõendada, et sularaha

kasutati tööjõu renditeenuse eest maksmiseks. Selles osas on hageja ka õigesti märkinud, et

tegemist on uue väitega, mida kostja varasemas menetluses ei esitanud.

19. Lisaks eelnevale juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et küsimus kostja tõendite

usaldusväärsusest tõusetus kohe pärast tõendite kostja poolt maakohtule esitamist (kostja esitas

tõendid 27.02.2020 (dokumendil on ekslikult märgitud aastaarvuna 2019) – tl 71 jj, millele

hageja esitas oma seisukohad 24.03.2020 – tl 102 jj). Pärast seda oli pooltel (sh kostjal)

võimalik esitada kõik asjas tähtsust omavad dokumendid, avaldused ja tõendid hiljemalt

30.09.2020 (maakohtu 09.09.2020 määrus – tl 130). Kostja esitas 30.09.2019

menetlusdokumendi lisadena Põld OÜ (kustutatud), OÜ Andraston (kustutatud), Fado OÜ,

HGF OÜ (kustutatud) ja Miniseelik OÜ kinnitused (tl 141-148), märkides, et need tõendavad

täiendavalt, et pankrotivõlgnik ostis nendelt isikutelt pankrotivõlgniku majandustegevuseks

vajalikku tööjõu renditeenust ja selle eest tasus kostja pankrotivõlgniku arvelt saadud raha eest.

Kostja viidatud taotlusest nähtub, et kostja on teadvustanud kostja poolt varasemalt esitatud

tõenditega seonduvaid vastuolusid ning pidas võimalikuks, et kohus võib need jätta nende

ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata. Seetõttu esitas kostja täiendavad tõendid (eelnevalt

viidatud äriühingute kinnitused – tl 141-148). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu

tõusetuda küsimust sellest, kas kostjale tulnuks anda võimalus tõendada raha kasutamist

pankrotivõlgniku huvides muude tõenditega. Samal põhjusel ei pea ringkonnakohus maakohtu

rikkumiseks seda, et maakohus ei teavitanud sõnaselgelt kostjat, et kaalub esitatud tõendite osas

TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaldamist – see oli eeltoodust nähtuvalt kostjale arusaadav.

Seda toetab täiendavalt asjaolu, et kostja ei ole apellatsioonkaebusega soovinud esitada

asjaolude kohta, mida ta soovis maakohtus arvestamata jäetud tõenditega kinnitada,

tõendamiseks uusi tõendeid (TsMS § 633 lg 4). Kostja lisas apellatsioonkaebusele küll uued

tõendid, kuid soovis nendega tõendada muid asjaolusid – kas ja mida pankrotivõlgniku juhatuse

liige UU hageja raamatupidamisdokumente puudutavale teabenõudele vastas, samuti seda, kas

pankrotivõlgniku juhatuse liikmele UUle on raamatupidamisdokumendid üle antud. Kõige

eelneva juures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et kostja ei soovinud menetluses selgitada

vastuolusid tema esitatud tõendites (arved, kassa kviitungid).

20. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsusest välja maakohtu põhjendused selle kohta, et

pankrotivõlgniku kogu sularahas arveldamine on dokumenteerimata. Kostja on menetluses

selgitanud, et sularahas arveldamine on dokumenteeritud ning on maakohtu menetluses

esitanud sularaha arved, kassa sissetulekukviitungid ning tööjõurendi teenust osutanud isikute

kinnitused. Kostja sõnul toimus saadud teenuste eest tasumine arvete alusel ja seadus ei nõua

kirjalike lepingute olemasolu. Kuivõrd kostja on enda sõnul vaidlusaluseid tehinguid

puudutavad raamatupidamisdokumendid faktiliselt esitanud, ei ole alust järelduseks, et

sularahas arveldamine oli dokumenteerimata.

2-19-13553

21. Sellel, kas kostja pankrotivõlgniku juhatuse liikmena andis pankrotivõlgniku praegusele

juhatuse liikmele UUle üle raamatupidamise dokumendid, ei olnud asja lahendamisel samuti

tähtsust. Ringkonnakohus nõustub kostja selle väitega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses

asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus pankrotivõlgniku endise juhatuse liikmena kohustust

korraldada pankrotivõlgniku raamatupidamist. Küsimus sellest, kas kostja kasutas

pankrotivõlgniku rahalisi vahendeid pankrotivõlgniku huvides, seondub juhatuse liikme

kohustusega hoida äriühingu vara. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas,

mis puudutab kostja poolt raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumist, jättes

sellekohased põhjendused otsusest välja.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. Kuigi ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi, ei ole

alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Kolleegium

nõustub maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta

kostja kanda. Kolleegium märgib juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 ringkonnakohtus kantud

menetluskulude jaotuse ning määrab TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja menetluskulud

ringkonnakohtus.

23. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1

alusel

kostja

kanda.

Järgnevalt

käsitleb

ringkonnakohus

hageja

apellatsioonimenetluse menetluskulusid.

24. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

25. Hageja palub mõista kostjalt välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 756 eurot

(koos käibemaksuga) ning märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

26. Menetlusekulude

nimekirja

järgi

on

hageja

apellatsioonimenetlusega

seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud. Kostja lepinguline esindaja on teinud

apellatsioonimenetluses kolm toimingut – töötanud läbi kostja apellatsioonkaebuse, koostanud

apellatsioonkaebusele vastuse ning menetluskulude nimekirja. Hagejale osutati õigusabi

tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole eraldiseisvalt vaidlustanud

hageja menetluskulude suurust (kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse,

sest leidis, et hagi tulnuks jätta rahuldamata).

27. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja

vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele

kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Samuti on põhjendatud hageja lepingulise esindaja

tunnitasu, sest see ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.

28. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku

756 eurot (4,5 t × 168 eurot), mis tuleb hageja kasuks välja mõista. Lepingulise esindaja kulud

tuleb välja mõista koos käibemaksuga, sest hageja on kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal

2-19-13553

TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing