3-19-1838/38 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2021, Tartu

Haldusasja number

3-19-1838

Haldusasi

R.K. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks 1000 euro ulatuses seoses kaebaja lühiajalise

väljaviimisega 1. juulil 2016.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja R.K.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. veebruari

2021. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. november 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.K. esitas 28. juunil 2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, nõudes 1. juulil 2016

kaebaja ema matusetalitusele viimisega tekitatud mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist 1000

eurot. Taotluse kohaselt alandas Viru Vangla saatemeeskond väljaviimisel kaebaja inimväärikust

ning sekkus tema era- ja perekonnaellu. Kaebaja hinnangul tekitati talle kahju sellega, et:

-

matusele viimisel ei kasutatud eravärvides saatebussi, vaid vangla alarmsõidukit;

-

saatebussis puudus aken ning kaebaja ei näinud välja ega isegi bussis sees olevasse

koridori;

-

kaebaja pidi liikuma Tallinna Krematooriumi territooriumil sugulaste ja perekonna ees

käe- ja jalaraudadega, kandes riideid kirjaga „VANGLA“, kui teda saatis viis vormiriideid

kandvat relvastatud valvurit;

-

kaebajal keelati sugulaste ja pereliikmetega rääkimine ja nende puudutamine ega

võimaldatud kaebajal olla pere keskel enne matusetalitust;

-

kaebaja ei saanud kokku neli ja pool tundi kestnud sõidu ajal kasutada WC-d ning tagasi

sõites oli tal peavalu ja suu kuivas, kuid ta ei saanud juua;

-

kaebaja pidi ebainimliku matusetalitusele viimise ja alandamise eest tasuma 213,61 eurot.

2. 26. septembril 2019 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla poolt 1. juulil

2016 matusetalitusele viimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses

jäädes vanglale esitatud kahjunõudes toodud põhjenduste juurde.

3. 8. oktoobri 2019. a otsusega nr 6-16/62-2 jättis Viru vangla kaebaja kahjunõude rahuldamata.

4. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastus ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et tema tegevus kaebaja lühiajalisel väljaviimisel ei olnud õigusvastane.

Täpsemalt osutas vangla, et:

-

saateplaanist tulenevalt võis kaebaja vajadusel kasutada tualetti. Puuduvad igasugused

viited selle kohta, et kaebaja oleks soovinud tualetti kasutada ja vangla ei oleks seda

võimaldanud;

-

vastustaja pidi tagama kaebaja järelevalve, kaebaja, ümbritsevate isikute ning

vanglaametnike turvalisuse, arvestades kaebaja ohtlikkust;

-

otsustused saatmise tingimuste ja kasutatavate meetmete kohta tuli teha väga lühikese aja

(2 päeva) jooksul;

-

saatmisel ei toimunud kaebaja n-ö eksponeerimist, ametnikud olid tavalises vormis ning

kasutusel oli tavaline operatiivsõiduk.

5. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohus 3. veebruari 2021. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus hindas eraldi kaebaja suhtes ohjeldus- ja muude järelevalvemeetmete

kohaldamise õiguspärasust ning väiteid tema inimväärikuse alandamisest ning era- ja

perekonnaellu sekkumisest.

8. Kaebaja lubati väljaviimisele Viru Vangla direktori 30. juuni 2016. a käskkirjaga nr 6-1/533.

Saatmise tingimused määratles direktor 30. juuni 2016. a korralduses nr 1-4/654 (tl 93). Mõlemast

dokumendist tuleneb, et väljaviimine oli määratud toimuma käe- ja jalaraudade kasutamisega.

Käe- ja jalaraudade kui ühe täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õiguslik alus on sätestatud

VangS § 69 lg-s 1. Alus ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetavate saatmisel on sätestatud

VangS §-s 70, mille järgi võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu, lisaks VangS § 69 lg-s 1

toodud alustele kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

Vastustaja põhjendas ohjeldusmeetmete kasutamist kaebaja kõrgohtlikkusega ning vajadusega

tagada vanglateenistuse ametnike turvalisus ja ümbritsevate inimeste julgeolek. 1. juuli 2020. a

saateplaanis on muu hulgas märgitud, et kaebaja näol on tegemist põgenemiskalduvusega isikuga,

kes on süüdi mõistetud KarS § 114 p 1, § 22 lg 2 ja § 122 alusel. Veel on saateplaanis viidatud

kaebaja pikkusele ja kehaehitusele (ülipikk ja atleetlik) ning märgitud, et tema vanglaväline

saatmine kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonna õiguskorrale. Veel

selgitas vastustaja, et järelevalvemeetmete valiku tegemisel arvestati, et väljaviimine toimus

võõrasse keskkonda ja vanglateenistusele tundmatute isikute hulka, kaebajat oli vangistuse

kandmise ajal karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, milles tal oli organiseeriv roll

ning väljaviimise otsuse tegemise ajal oli teda alust kahtlustada uue rikkumise toimepanekus

(kriminaalasi nr 16922700074).

Nendel asjaoludel ei ole vastustaja kaebaja isikut ja konkreetse väljaviimise asjaolusid arvestades

teinud kohaldatavate järelevalvemeetmete valikul selliseid kaalutlusvigu, millest tulenevalt saaks

pidada meetmete kohaldamist õigusvastaseks. Kaebaja ei eita iseenesest ka varasemat põgenemist,

kuid rõhutab, et see leidis aset ca 20 aastat tagasi ning tegemist ei olnud põgenemisega vangistuse

kandmisest. Kuigi põgenemisest on möödas pikk aeg ei muuda see asjaolu varasema põgenemise

faktiga arvestamist koostoimes muude asjaoludega asjakohatuks. Vaieldamatult oli väljaviimisel

tegemist sündmusega, mis ei leidnud aset vanglaametnikele tuttavas keskkonnas, ning kus

osalevad mitmed vanglaametnikele võõrad, kuid kaebajale vähemalt osaliselt tuttavad inimesed,

kelle kavatsustest vanglaametnikel aimu ei ole.

Kaebaja väited distsiplinaarrikkumiste puudumisest ning tõendid erinevate õpingute edukalt

läbimise kohta ei anna piisavat alust arvamaks, et kohaldatud järelevalvemeetmed oleksid olnud

kaebaja isikut ja väljaviimise kestel toimunud sündmuse asukohta ja iseloomu arvestades

ilmselgelt ebaproportsionaalsed.

9. Kohtupraktikas ei ole peetud kinnipeetava saatmist vangla tavapärases riietuses õigusvastaseks

ning on selgitatud, et pelgalt vormil kirja „VANGLA“ trükitud olemine ei muuda riietust eriti

silmatorkavaks või isikut alandavaks. Kohustus kanda vangla riietust tuleneb seadusest

(VangS § 46 lg 1) ning lühiajalist väljaviimist reguleeriv VangS § 33 ei näe ette erisusi riietuse

kandmisel lühiajalisel väljaviimisel. Vangla riietuse kandmise õiguspärasuse küsimuses

teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust ka kaebaja viide Euroopa Inimõiguste Komisjoni

otsusele asjas T.V. vs Soome. Selles asjas leidis komisjon, et liikmesriik ei käitunud omavoliliselt,

kui ei lubanud kinnipeetaval tema haiglasse toimetamisel kanda muid riideid kui vanglariideid

(Euroopa inimõiguste komisjoni 02.03.1994. a otsus vastuvõetavuse kohta, T.V. vs Soome,

nr 21780/93, punkt f).

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr (2006)2 kinnitatud Euroopa

vanglareeglistiku p 20.4 sätestab tõepoolest, et kui vangil on luba viibida väljaspool, ei nõuta

temalt vangla riiete kandmist. Tegemist on aga soovitusliku dokumendiga, mis ei ole

liikmesriikidele õiguslikult siduv. Seega ei ole vanglal ei VangS-st ega Euroopa

vanglareeglistikust tulenevat kohustust võimaldada kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat

viibides muud riietust kui vangla riideid, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Käesoleva

vaidluse asjaoludel oli vangla riietuse kandmine saatmisel julgeoleku tagamise oluliseks

eelduseks.

10. Väljaviimise ajal kehtinud justiitsministri 30. mai 2006. a määruse nr 17 „Vangla

saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 17) § 11 kohaselt toimus saateülesande täitmine

alarmsõidukiga, või kui see ei ole võimalik, siis muu selleks sobiva sõidukiga. Määruse nr 17 § 28

lõike 3 järgi kannavad saatemeeskonna liikmed saatmise ajal relvi ning side- ja erivahendeid

võimalusel varjatult. Viidatud sättest ei tulene aga, et pelgalt relvastuse nähtaval olemine oleks

saatmisel keelatud. Ka selle aspekti näol on tegemist olulise julgeoleku tagamise vahendiga.

11. Seega oli kasutatud meetmete näol tegemist sobivate ja vajalike meetmetega, et tagada

julgeolek saatmisel ning välistada kaebaja kui kõrgohtliku kinnipeetava põgenemisvõimalus.

12. Kaebaja hinnangul alandas sugulaste ees käe- ja jalaraudadega viibimine ning jalaraudadest

tingituna lühikeste sammudega krematooriumi poole liikumine ümbruses olevate inimeste nähes

tema inimväärikust. Käe- ja jalaraudade kohaldamine matusetalituse saalis ei olnud ka vajalik,

kuna üks valvur seisis välisukse juures ja kaks valvurit kummalgi pool kaebajat.

Praegusel juhul ei saanud kaebaja võimalikud kannatused ületada sellist raskusastet, mille puhul

kvalifitseeruks tema kohtlemine väärikuse alandamiseks. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et

väljaviimisel toimus tema avalik eksponeerimine. Kaebaja võis köita krematooriumi juures

liikudes ümbritsevate inimeste tähelepanu ja tunda? ebamugavust. Siiski oli see õigustatud kaebaja

isikust tuleneva julgeolekuohuga. Ka asjaolu, et kaebaja pidi viibima käe- ja jalaraudades oma

sugulaste ees, kes olid suure tõenäosusega teadlikud tema eluaegse kinnipeetava staatusest, ei

saanud kujutada endast kaebaja inimväärikuse alandamist.

Vangla ei rikkunud kaebajale teiste isikutega suhtlemise piirangut seades VangS § 41 lg-s 2

sätestatut. Matusel kui erakorralisel perekondlikul sündmusel (VangS § 32 lg 5) osalemise

eesmärk on ennekõike jätta hüvasti lahkunuga. Seetõttu ei olnud vanglal kohustust tagada

kaebajale sel perekondlikul koosviibimisel tingimata vaba suhtlust lähedastega, arvestamata

temast tulenevate ohtudega. Kaebaja väited, et ta ei saanud jätta emaga korralikult hüvasti, ei ole

millegagi tõendatud. Seda ei saa tuletada asjaoludest, et kaebaja pidi matusetalituse ajal viibima

kõige tagumises reas oma lähedastest eemal ega võinud neid puudutada. Kaebaja on kirjeldanud,

kuidas üks saatja andis talle enne saali sisenemist edasi tema õelt saadud nelgi õie, et asetada see

kirstule. Samuti sai kaebaja viibida oma sugulastele piisavalt lähedal, et jääda nendega koos

pildile, mille tegemiseks sai kaebaja loa pärast selle taotlemist.

Matusetalitusel viibimise asjaoludest ei saa järeldada ka õigusvastast sekkumist kaebaja era- ja

perekonnaellu. Kaebaja sai eluaegse kinnipeetavana viibida koos oma lähedastega kogu

perekonnale olulisel sündmusel. Ebaproportsionaalne ei ole siinkohal, et ta ei saanud rääkida enne

matusetalitust, selle ajal või pärast seda lähedastega oma tunnetest ega neid puudutada. Puudub

alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalik jagada lähedastega oma tundeid ja mõtteid

väljaviimisele eelnenud või järgnenud ajal teisi VangS-s ette nähtud vanglavälise suhtlemise

vorme kasutades.

13. Vaidlust ei ole, et kaebajat transporditi saatebussis üksi. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et

bussis ei oleks olnud tagatud piisav valgustatus, seal oleks olnud üleliia palav või külm, tagatud ei

oleks olnud piisav ventilatsioon või tal ei oleks olnud võimalik sõidu ajal istuda. Kaebaja viibis

saatebussis kokku ca 4 tundi ja 15 minutit, s.o enne matusetalitust ca 2 tundi ja 25 minutit ja pärast

matusetalitust ca 1 tund ja 50 minutit. Kaebaja vedamine sellise kestusega ajavahemikel üksi

saatebussis, kus ei esinenud muid sõidutingimustest tulenevaid sõitu ebamugavaks tegevaid

asjaolusid, ei saanud kujutada endast inimväärikuse alandamist ka olukorras, kus kaebaja ei näinud

bussist välja ega vahekoridori. Puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalust teavitada

saatemeeskonda tualeti kasutamise vajadusest enne vanglasse tagasi sõidu alustamist ning

vajadusel tualetti kasutada. Tualeti puudumist saatemasinas ei saa pidada õigusvastaseks ega

väärikust alandavaks. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks avaldanud tualeti kasutamiseks soovi,

kuid hoolimata sellest seda talle ei võimaldatud ega sedagi, et ta palus anda talle juua, kuid sellest

oleks keeldutud.

14. Kuna väljaviimise asjaolusid kogumis ei saa pidada inimväärikust alandavaks, puudub

põhjus pidada väärikust alandavaks ka kaebaja poolt seaduses ette nähtud korras väljaviimise

kulude kandmist (VangS § 33 lg 2).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

15. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja leiab, et halduskohus jättis osa faktilisi ja õiguslikke asjaolusid hindamata ega vastanud

otsuse põhjendustes kaebaja väidetele ja põhjendustele.

Kinnipeetava väljaviimine matustele toimub taotluse alusel, vangla direktori diskretsioonotsuse

(haldusakti) kohaselt. Kaebaja taotles väljaviimist eravärvides saatebussiga elektroonilise valvega

ja mitte kohaldada käe- ja jalaraudu sugulaste juuresolekul. Viru Vangla 30. juuni 2016. a

käskkirjas nr 6-1/533 puuduvad kaalutlused väljaviimiseks kaebaja taotletust erineval viisil.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et saatmise tingimused võis määratleda 30. juuni 2016. a

korralduses nr 1-4/654. Selle korralduse sisust sai kaebaja teada alles kohtumenetluses.

Nõustuda ei saa sellega, et käe- ja jalaraudu ei võetud ära matusesaalis sugulaste juuresoleku ajaks.

Sellega eksponeeriti kaebajat avalikkuse ja sugulaste ees. Halduskohus ei vastanud kaebuse

põhjendustele kaebaja ja pereliikmete alanduse ja piinlikkuse kohta. Kaebaja õed, kes tulid

Eestisse ema matustele olid pettunud ja kurvad, et neil ei lubatud kaebajaga suhelda. Kaks kuud

varem väljaviimisel haiglasse kasutas vastustaja eravärvides saatebussi, millest oli võimalik välja

näha. Haiglas eemaldati kaebajalt käe- ja jalarauad viieks tunniks. Vanglariietuse kandmine oleks

selles olukorras vastuvõetav, kui riietel puuduks kiri „VANGLA“. Muu hulgas ei ole

justiitsminister andnud VangS § 46 lg 3 alusel määrust, milles nähtaks ette vanglariietele

„VANGLA“ lisamine.

Kaebajal puuduvad vanglas intsidendid, mis viitaksid põgenemisohule. Viru Vanglas viibimise

ajal ei ole teda distsiplinaarkorras karistatud, kaebaja ei ole olnud mingil viisil vägivaldne. Kaebaja

vahi alt põgenemise intsident toimus enam kui 20 aastat tagasi ega ole aktuaalne kaebajast lähtuva

põgenemisohu hindamisel. Põgenemisohu puudumine on tuvastatud mitmes halduskohtu otsuses.

Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei piisa ainuüksi viitest, et isik on hinnatud kõrgohtlikuks, vaid

seda tuleb põhjendada ja näidata ära asjaolud, mis sellise hinnanguni viisid.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele palub vastustaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu

otsuse tühistamiseks. Halduskohus selgitas põhjalikult kinnipeetava väljaviimise regulatsiooni,

analüüsis vastustaja tegevust väljaviimise ja selle tingimuste otsustamisel ning väljaviimisega

kaasnenud kaebaja õiguste riive proportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning ei korda põhjendusi vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

18. Kaebaja hinnangul oli vastustaja kohustatud määratlema kaebaja väljaviimise tingimused,

s.h väljaviimiseks kasutatava sõiduki ja rakendatavad ohjeldusmeetmed haldusaktis, s.o 30. juuni

2016. a käskkirjas, esitades ühtlasi asjakohased põhjendused ja kaalutlused.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

19. Viitega Riigikohtu 23. mai 2013. a otsusele asjas nr 3-3-1-19-13, milles kaebaja nõudis

hüvitist vanglavälisel saatmise käe- ja jalaraudade kasutamisega tekitatud kahju eest, selgitas

halduskohus kaebajale, et ohjeldusmeetmete kohaldamine saatmisel on kvalifitseeritav

toiminguna. Meetme kohaldamist ei tule eelnevalt otsustada, sest meetme kohaldamine ei ole

suunatud kinnipeetava õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Ringkonnakohus ei näe

põhjust asuda selles küsimuses halduskohtust erinevale seisukohale. Ka ei ole kaebaja

apellatsioonkaebuses täpsemalt selgitanud, miks ta leiab, et ohjeldusmeetme kohaldamine

vanglavälisel saatmisel tuleb siiski otsustada haldusaktiga.

Riigikohus sedastas viidatud otsuse punktis 13, et ka toimingud võivad ebasoodsalt riivata isiku

õigusi, mh piirata õiguste kasutamist, kuid ainuüksi mõjust isiku õigustele ei piisa, et käsitada

meedet haldusaktina, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi.

Ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on seetõttu käsitatav toiminguna. Toimingu puhul ei ole

nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või

toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud

fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võis haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii

eelnevates menetlusdokumentides, isiku nõudmisel kui ka kohtumenetluses.

Need seisukohad on kohaldatavad ka praegusel juhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ka

väljaviimiseks saatebussi, saatemeeskonna varustuse ja väljaviimisel kasutatava järelevalvetaktika

valik suunatud kaebaja õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Vastavalt ka neid

küsimusi ei tulnud vastustajal otsustada haldusakti andmisega. Haldusaktiga tuli lahendada

kaebaja taotlus väljaviimiseks. Seda ongi vastustaja 30. juuni 2016. a käskkirjaga nr 6-1/533

teinud. Tegemist on kaebaja jaoks soodustava haldusaktiga, kuna kaebaja taotlus rahuldati ning

võimaldati kanda väljaviimise kulud alles pärast väljaviimist.

Nendel asjaoludel on ilmne, et hinnang kaebaja õiguste võimalikule rikkumisele väljaviimise

käigus ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses on vastustaja enne väljaviimist avanud ja

põhjendanud väljaviimisel ohjeldusmeetmete kasutamist ja/või muid väljaviimise tingimusi.

Väljaviimise tingimuste õiguspärasuse või –vastasuse tuvastamisel on seetõttu asjakohased kõik

vastustaja väited ja põhjendused, millele ta tugines kohtueelses menetluses, aga ka

kohtumenetluses.

20. Kokkuvõtvalt leidis vastustaja, et kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade kasutamist kogu

väljaviimise ajal õigustavad kaebaja kõrgohtlikkus, kaebaja poolt toime pandud kuriteo asjaolud,

uue raske isikuvastase kuriteo toimepanemine vangistuse ajal, põgenemisoht (põgenemine vahi alt

1996. aastal), kahtlus uue kuriteo toimepanemise kohta, kaebaja füüsiline võimekus (kaebaja on

pikka kasvu ja atleetlik), väljaviimine vanglateenistuse jaoks võõrasse, turvariskide osas

kaardistamata asukohta, piiratud ajaressurss väljaviimise ettevalmistamiseks ühes vajadusega

tagada vanglateenistuse ametnike turvalisus, ümbritsevate inimeste julgeolek ning välistada

kaebaja põgenemine.

Kaebaja hinnangul on vastustaja alusetult tuginenud ca kakskümmend aastat tagasi toimunud

põgenemise episoodile, ei ole põhjendanud kaebaja hindamist kõrgohtlikuks ega arvestanud, et

väljaviimise ajal ei olnud kaebaja teadlik tema suhtes kriminaalmenetluse alustamisest, samuti, et

menetlus lõpetati, kuna tegemist oli valekaebusega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

21. Iseenesest leiab kaebaja põhjendatult, et kakskümmend aastat tagasi toimunud

põgenemisepisoodist ei saa automaatselt järeldada põgenemisohtu praegusel ajal. Kaebaja vaatab

aga mööda asjaolust, et vastustajal oli kohustus korraldada vangistuse täideviimine kaebaja suhtes,

s.h tagada kaebaja tagasipöördumine Viru Vanglasse väljaviimiselt, samuti kaebaja enda ja temaga

väljaviimisel kokkupuutuvate isikute ohutus. Väljaviimisega kaasnevate julgeolekuriskide

maandamiseks pidi vastustaja neid ennetavalt hindama ning määrama sellest lähtudes väljaviimise

tingimused ja kasutatavad meetmed. Oluline on siinkohal, et vastustaja ei saanud pidada piisavaks

seda, et väljasaatmise tingimused ja meetmed tõenäoliselt hoiavad ära kaebaja põgenemise ja/või

julgeolekuriski realiseerumise saatemeeskonna ja/või ühiskonna suhtes tervikuna. Vastustaja

ülesandeks oli kindlustada, et väljaviimisel julgeolekurisk ei realiseeru. Sellest pidi vastustaja

arvestama kõigi kaebajat iseloomustavate asjaoludega, ka sellistega, mille tähendus intsidendist

möödunud aja tõttu oli vähenenud. Isegi olukorras, kus vangistuse täideviimise ajal kaebaja

käitumine on olnud valdavalt õiguskuulekas, viitab varasem põgenemisepisood võimalusele, et

sobiva juhuse avanedes ei ole põgenemine välistatud. Samale järeldusele kaebajast lähtuva ohu

hindamisel viib uue isikuvastase kuriteo toimepanemine vangistuse ajal. Ka see osutab, et üldise

õiguskuuleka käitumise taustal võib kaebaja seda soodustavate asjaolude korral käituda isikute elu

ja tervist ohustavalt. Sellesse mustrisse sobitub ka väljaviimise ajale langenud uue

kriminaalmenetluse alustamine. Vaatamata sellele, et hiljem selgus, et menetlust alustati

ebaõigetele andmetele tuginedes, ei saanud vastustaja seda teada ega kriminaalmenetluse

alustamise fakti eirata. Seetõttu on mõistetav, et vastustaja valis väljaviimise tingimused ja

meetmed selliselt, et minimeerida võimalust kaebaja põgenemiseks, rünneteks kolmandate isikute

või kaebaja enda vastu või ka kaebajale esemete või ainete üleandmiseks. Samuti, et väljaviimisel

intsidendi toimumise korral oleks saatemeeskonnal parimad võimalused kaebaja järelevalve

jätkamiseks. Eelnevat arvestades tuleb väljasaatmise tingimusi ja kasutatud meetmeid hinnates

arvestada ka nappi ajaressurssi väljaviimise ettevalmistamiseks ning asjaolu, et väljaviimine

toimus vanglateenistuse jaoks võõrasse keskkonda.

22. Nendel asjaoludel ringkonnakohus sarnaselt halduskohtu ja vanglaga ei leia, et kaebaja

suhtes käe- ja jalaraudade kasutamine kogu väljaviimise ajal, kaebaja viibimine matusetalitusel

vangla riietuses perekonnaliikmetest eraldi pingireas, keeld puudutada oma perekonnaliikmeid või

võtta neilt vastu esemeid, valvemeeskonna poolt vormiriietuse ja erivahendite kandmine või

saatebussina alarmsõiduki kasutamine oleks kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Halduskohus on

kaebaja väidetele ammendavalt vastanud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuse

põhjendustega, ei anna alust seisukohaks, et halduskohus ei olegi kaebaja väidete ja põhjendustega

arvestanud.

Halduskohus ei ole kahtluse alla seadnud kaebaja väiteid, et tema perekonnaliikmed olid pettunud

ja kurvad, kuna nad ei saanud kaebajaga suhelda ega leina jagada, samuti et vangla riietust kandes

relvastatud saatemeeskonna järelevalve all käe- ja jalaraudades liikudes oli kaebaja

identifitseeritav kinnipeetavana. Nende väidetega nõustumisest ei tulene siiski, et väljaviimise

tingimused ja kasutatud meetmed oleks omandanud piinamise kvaliteedi või tegemist oleks olnud

kaebaja inimväärikuse alandamisega.

Esmalt, kaebaja ei saa käesolevas asjas kaebusega kaitsta oma perekonnaliikmete õigusi, kuna

HKMS § 44 lg 1 järgi on halduskohtusse pöördumine lubatud üksnes oma õiguste kaitseks. Teiseks

ei saa asjas tuvastatud asjaolude, kaasa arvatud kaebaja esitatud fotode põhjal, järeldada, et

järelevalvemeetmed olnuks ilmselt ülemäärased või, et kaebajat tahtlikult eksponeeriti

kinnipeetavana perekonnale ja/või avalikkusele. Ringkonnakohus möönab, et vähemalt

tagantjärele hinnates võinuks väljaviimisel kaebaja üle järelevalve teostamise eesmärgi

saavutamiseks piisata ka mõnevõrra leebematest piirangutest perekonnaga suhtlemisele ja/või

isegi ohjeldusmeetmete kasutamise osalisest loobumisest matusetalituse ajaks. Samas on

väljaviimise tingimused ja meetmed siiski tervikuna õiguspärased kaebaja ohtlikkust, vastustaja

kaalutlusruumi ning otsustuseks kasutada olnud ajaressurssi arvestades. Kaebajal ei ole

subjektiivset õigust nõuda, et vangla riietusel oleks just talle meelepärased eraldusmärgid. Vangla

riietusega seonduva ministri määruse puudumine ei ole asja lahendamisel oluline, kuna kaebaja

vangla riietuse kujundus saab kaebaja õigusi rikkuda üksnes koostoimes selle kandmise

asjaoludega. Praegusel juhul ei ole kohtud riietuse eraldusmärke väljaviimisel kaebaja õigusi

rikkuvaks pidanud. Riietuse kandmisega seonduv kaebaja võimalik piinlikkustunne on

ringkonnakohtu hinnangul hõlmatud vangistusega paratamatult kaasnevate kannatustega.

23. Vastustaja määratles saatemeeskonnale kohustuslikult väljaviimise tingimused ja meetmed

30. juuni 2016. a korralduses nr 1-4/654, s.o ennetavalt olukorras, kus puudus täpne ülevaade

väljaviimise kohast ja matusetalituse korraldusest. See oligi nõutav, määruse nr 17 § 4 lg 1

kohaselt täidetakse saateülesanne vangla direktori kirjaliku korralduse, juhendaja juhiste ja

saateplaani alusel. Korraldusele tuginedes koostas juhendaja enne väljaviimist saateplaani I osa,

milles tuli ära näidata saadetavate arv ning neid iseloomustavad andmed, saateülesande eripära,

saateteekonna pikkus ja muud asjaolusid (määrus nr 17 § 8 lg-d 2 ja 3). Korralduses ja saateplaanis

märgitud tingimusi ei olnud saatemeeskonnal võimalik väljaviimise ajal leevendada isegi juhul,

kui situatsioonile kohapeal antav hinnang sellisele võimalusele viidanuks. Tulenevalt väljaviimisel

saatmisele kehtestatud korrast tuleb sellist paindlikkuse puudumist pidada õigustatuks. Samas saab

kaebaja enda kirjeldusest pigem järeldada, et saatemeeskond täitis saateülesannet määratud

tingimuste piires võimalikult diskreetselt ega teinud kaebajale põhjendamatuid takistusi

matusetalitusel osalemiseks, muu hulgas edastades kaebajale tema õe antud õie kirstule

asetamiseks.

24. Väljaviimise tingimuste ja meetmete õiguspärasuse seisukohalt ei ole olulist tähendust sellel,

et kohtud on varasemalt muus kohtuasjas leidnud, et kaebaja ei ole ohtlik või, et väljaviimisel

haiglasse kasutati leebemaid meetmeid. Hinnang 1. juulil 2016 toimunud väljaviimise tingimustele

saab tugineda väljaviimise ajal selle toimingu tegemisega seotud riskidele ja nende maandamiseks

kasutatud meetmetele võrrelduna sellega kaasnenud kaebaja õiguste riivega. Kui kaebaja õiguste

riive ei olnud ülemäärane, siis ei saa vastupidist järeldust tuletada varasemalt muudes asjades antud

hinnangutest ega ka plaanipärasel väljaviimisel haiglasse kasutatud meetmete koosseisust.

25. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selleski, et väljaviimise muud tingimused,

s.o kaebaja paigutamine saatebussis aknata kambrisse, saatebussis tualeti kasutamise võimaluse

puudumine või joogivee mittepakkumine ilmselt ei olnud õigusvastased väljaviimise kestust

silmas pidades. Kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust vanglaväliseks saatmiseks

sõidukis, millest on võimalik välja vaadata või milles on võimalik tualetti kasutada. Asjakohane

on siinkohal halduskohtu osutus, et kaebaja isegi ei väida, et ta oleks taotlenud võimalust tualeti

kasutamiseks või joogivee saamiseks, kuid saatemeeskond keeldus sellest. Seetõttu ka juhul, kui

bioloogilised vajadused vaevasid kaebajat tagasiteel Viru Vanglasse puudub alus pidada seda

asjaolu kaebaja õigusi rikkuvaks.

26. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus, et kaebaja kahju hüvitamise kaebust ei saa

rahuldada, sest täidetud ei ole RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt nõutav kahju hüvitamise eeldus

– vastustaja õigusvastane tegevus. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata .

27. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.

28. Kaebaja isikuandmete ja perekonnaelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)