2-19-18391/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.09.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-18391

Kohtuasi

Q (Q) ja Y (Y) hagi C (C) vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.11.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C 23.12.2020 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Q nõude osas 1215 eurot

Y nõude osas 1215 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja) Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja W, lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Katrin Paulus

Kostja (apellant) C (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Indrek

Västrik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23.11.2020 otsus osas, millega kostjalt mõisteti hagejate

kasuks välja elatise võlgnevus ajavahemiku 22.11.2018–21.11.2019 eest, samuti osas,

milles ajavahemiku 22.11.2019–31.03.2020 eest mõisteti kostjalt hagejate kasuks

välja igakuine elatis suuremas ulatuses kui ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagejate nõue elatise võlgnevuse

väljamõistmiseks rahuldamata ja vähendada perioodi 22.11.2019–31.03.2020 eest

väljamõistetava igakuise elatise suurust. Alates 01.04.2020 väljamõistetud elatise

suuruse osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada lahendi

põhjendusi.

2-19-18391

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada osaliselt Q ja Y hagi C vastu elatise väljamõistmiseks.

3.2. Välja mõista C-lt poja Q kasuks igakuine elatis ¼ Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest 22.11.2019 kuni

31.03.2020.

3.3. Välja mõista C-lt Q kasuks igakuine elatis ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast alates 01.04.2020 kuni Q täisealiseks saamiseni

26.07.2026.

3.4. Välja mõista C-lt Y kasuks igakuine elatis ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest 22.11.2019 kuni 31.03.2020.

3.5. Välja mõista C-lt Y kasuks igakuine elatis ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast alates 01.04.2020 kuni Y täisealiseks saamiseni

29.11.2032.

3.6. C-l tuleb elatised kanda W pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX

selgitusega: „lapse nimi/elatis“.

3.7. Otsuse täitmisel tuleb arvesse võtta C poolt alates 09.10.2020 tegelikult tasutud

elatise makseid.

3.8. Jätta rahuldamata Q ja Y nõuded elatise võlgnevuse väljamõistmiseks

ajavahemiku 22.11.2018–21.11.2019 eest.

3.9. Jätta rahuldamata C taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

3.10. Menetluskulud maakohtus jätta poolte kanda, v.a Harju Maakohtu 09.01.2020

määrusega kostjale antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

4. C apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda, v.a kostjale määratud riigi

õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja asjaolud

1. Hagejad esitasid 22.11.2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palusid välja mõista

igakuise elatise miinimummääras alates hagi esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni ning

elatise võlgnevuse kummalegi hagejale 3175.34 eurot, s.o miinimumelatise määras, millest on

maha arvutatud enne menetlust tasutud elatis 38.66 eurot. Hagejad palusid määrata otsuse

2-19-18391

täitmise kord nii, et kostja tasub elatist hagejate seadusliku esindaja pangakontole selgitusega

„lapse nimi/elatis“.

2. Hagejad on kostja (edaspidi ka ema) ja hagejate (edaspidi ka lapsed) seadusliku esindaja

(edaspidi ka isa) lapsed, kes elavad koos isaga. Ema lastele piisavas määras ja regulaarselt

elatist ei tasu. Kummalegi hagejale maksab riik toetusi 179 eurot kuus.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu, nõustudes tasuma alates hagi esitamisest kokku 300

eurot ning palus jätta elatise võlgnevuse välja mõistmata või vähendada seda hageja I puhul 81

euroni kuus ja hageja II puhul 55 euroni kuus. Juhul, kui kohus mõistab välja elatise võlgnevuse,

palus kostja määrata selle tasumiseks maksegraafiku 50 eurot kuus.

4. Vastuväidetele kohaselt esinevad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla

miinimummäära. Kostja töövõime on piiratud ning tema sissetulek on võrreldes hagejate isa

sissetulekuga väiksem. Osaliselt on hagejate vajadused kaetud peretoetustega ning osaliselt on

hagejate kulud põhjendamatud. Kostja tasub elatist vahetult ning võimaluste piires rahas. Tema

ülalpidamisel on alates juulist 2020 veel üks alaealine laps.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 23.11.2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi

hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammääras alates 13.02.2020 kuni täisealiseks saamiseni. Samuti mõistis kohus kostjalt välja

elatise võlgnevuse ajavahemiku 22.11.2018–22.11.2019 eest kummagi hageja kasuks 1587.67

eurot.

Kohus

määras,

et

elatis

tuleb

kanda

W

pangakontole

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega: „lapse nimi/elatis“. Kohus jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda, v.a kostjale määratud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäid Eesti

Vabariigi kanda.

6. Kohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 97 punktile 1, § 99 lõikele 2, § 100 lõikele 2,

§ 101 lõigetele 1 ja 2. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 alusel on alates

01.01.2018 töötasu alammäär 500 eurot kuus, millest ½ on 250 eurot. Vabariigi Valitsuse

13.12.2018 määruse nr 117 alusel on alates 01.01.2019 töötasu alammäär 540 eurot kuus,

millest ½ on 270.00 eurot. 19.12.2019 määruse nr 115 alusel on alates 01.01.2020 töötasu

alammäär 584 eurot kuus, millest ½ on 292 eurot.

7. Vaidlust ei ole, et hagejate seaduslikul esindajal ja kostjal on ühine 12-aastane poeg ja ühine

peatselt 6-aastaseks saav poeg, kes elavad isa juures. Samuti, et vanemad peavad lapsi ühiselt

ülal pidama.

8. Pooled vaidlevad elatusraha suuruse üle. Kohus leidis, et lähtuda tuleb eelkõige lapse

põhjendatud vajadusest, et tagada tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid ning seejärel

vanemate varalisest seisundist. Nende koosmõjus saab otsustada elatise suuruse üle.

9. Kuna hagejad on esitanud nõude PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras, siis ei ole vaja neil

tõendada vajaduste olemasolu miinimumnõude korral. Kostja ei ole neid asjaolusid

vaidlustanud (t I kd lk 84 pöördel). Veelgi enam: kostja on nõustunud tasuma võimalusel lastele

suuremas määras elatist (t I kd lk 132 punkt 4).

2-19-18391

10. Järgnevalt kontrollis kohus, kas on alust välja mõista elatis alla miinimummäära. Kohus

tugines PKS § 102 lõigetele 1 ja 2. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjal on töövõime piiratud.

See on tõendatud Eesti Töötuskassa 13.12.2017 otsusega (t I kd lk 82). Sotsiaalkindlustusameti

26.08.2019 otsusega (t I kd lk 94-95) on tõendatud, et kostjal ei ole tuvastatud puude raskusastet

ega määratud puudega tööealise isiku toetust. B AS-i 23.01.2020 ja 02.03.2020 hinnangutega

on tõendatud kostja võime tööd teha ja endale sissetulekut teenida (t I kd lk 97-98, 119). Kostja

võime endale sissetulekut teenida ning end ja lapsi ülal pidada on tõendatud nii kostja konto

väljavõtetega (t I kd lk 134, II kd lk 93-101) kui see nähtub Maksu- ja Tolliameti tõendist (t II

kd lk 14). Kostja on ise esile toonud, et juunist kuni septembrini 2020 oli tema keskmine kuu

sissetulek 1194.05 eurot (t II kd lk 91).

11. Kostja ülalpidamisel on täiendavalt alaealine laps, tütar Z, kes kuni juunini 2020 elas

hagejate seadusliku esindaja juures, kes ei ole lapsele vanem, ning alates juulist 2020 elab kostja

juures. Selles osas poolte vahel vaidlus puudub.

12. Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et kohustatud vanem oleks

suuteline kohtuotsust täitma. Samas on vanem kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks kõik endast oleneva.

13. Kostja on menetluse kestel tasunud elatist kokku 2564 eurot, millest 1200 eurost on tasutud

ajal, mil ainult hagejad elasid koos seadusliku esindajaga (alates juulist 2020) ning ülejäänu

ajal, mil hagejate seadusliku esindajaga elas ka kostja kolmas laps (t II kd lk 103 pöördel).

Viimastel kuudel on kostja pidevalt tasunud mõlemale hagejale kokku 300 eurot kuus.

14. Kostja esitatud tõenditest ning kohtu kogutud tõenditest, sh pangakonto väljavõtetest ja

Maksu- ja Tolliameti tõenditest (t I kd lk 134, II kd lk 93-101, 14, 25-47) nähtub, et kostjal on

raha, mille arvel hagejatele elatist tasuda. Kostja on ise esile toonud, et juunist septembrini 2020

on tema keskmine kuu sissetulek 1194.05 eurot (t II kd lk 91).

15. Kohus leidis, et puuduvad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

Ainuüksi asjaolu, et kostja töövõime on piiratud, ei ole piisav mõistmaks elatise välja alla

miinimummäära. Kostja töötab ning tal on igakuine püsiv sissetulek. Vanem on kohustatud

tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva. Vanemal on

kohustus hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise.

Lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal.

16. Küll aga tuleb arvestada kohustusest maha juba tasutud elatis. Poolte vahel puudub vaidlus,

et kohtumenetluse ajal on kostja kokku tasunud 2564 eurot, millest 1200 eurot on kahele

hagejale. Ülejäänud summa, s.o 1364 eurot, on tasutud kolmele lapsele. Seega ühele hagejale

on tasutud kokku ½ x 1200 eurot + 1/3 x 1364 eurot = 600 eurot + 454.67 eurot = 1054.67

eurot.

17. Seega tuleb kostjal hagejale I tasuda elatist alates 13.02.2020. Tasutud on ajavahemiku

22.11.2019–31.12.2019 eest 270 eurot kuus, s.o ühe kuu ja üheksa päeva eest kokku 351 eurot,

ning 2020. a eest 1054.67 - 351.00 = 703.67 eurot, s.o kahe kuu ja 12 päeva eest. Samuti tuleb

kostjal hagejale II tasuda elatist alates 13.02.2020. Tasutud on ajavahemiku 22.11.2019–

31.12.2019 eest 270 eurot kuus, s.o ühe kuu ja üheksa päeva eest kokku 351 eurot, ning 2020.

a eest 1054.67 - 351 = 703.67 eurot, s.o kahe kuu ja 12 päeva eest.

2-19-18391

18. Kohus tugines PKS §-le 108. Hagejad esitasid hagi 22.11.2019 ja nõuavad tagasiulatuvalt

elatist ajavahemiku 22.11.2018–21.11.2019 eest 3175.34 eurot, s.o miinimumelatise määras,

millest on maha arvutatud enne menetlust tasutud elatis 38.66 eurot.

19. Vaidlust ei ole, et kostja ülalpidamisel on kolm alaealist last ning kostja on hagejaid

vaidlusalusel ajavahemikul üleval pidanud vaid 2 x 38.66 euro ulatuses, seega sisuliselt on terve

aasta hagejate seaduslik esindaja hagejaid ainuisikuliselt üleval pidanud. Kohus nõustus küll

kostjaga, et hagejate ülalpidamiseks on nende isa saanud tarvitada riigi makstavaid toetusi. Kuid

nende toetuste eesmärk ei ole vabastada üht vanemat oma kohustuste täitmisest.

20. Arvestades asjaolu, et kostjal puudus ajavahemikul 22.11.2018–21.11.2019 igakuine püsiv

sissetulek, v.a Eesti Töötukaasa toetus (vt t II kd lk 14, 25-47), sai hagejate ülalpidamiseks

kasutada riigi makstavat toetust kummagi hageja osas 179 eurot kuus (t I kd lk 126 pöördel)

ning hagejad ise ei pidanud vajalikuks enne kui 22.11.2019 hagi esitamist kohtule, pidas kohus

põhjendatuks vähendada elatise võlgnevust 50% võrra kummagi hageja osas. Sellises määras

elatise välja mõistmine ei saa panna kostjat majanduslikult niivõrd keerukasse olukorda, et ta

võiks ise abi vajada.

21. Seega tuleb kostjalt välja mõista elatise võlgnevus ajavahemiku 22.11.2018–21.11.2019

eest kummagi hageja kasuks 1587.67 eurot, s.o 50% 3175.34 eurost.

22. Kohus ei andnud hinnangut hageja seadusliku esindaja majanduslikule olukorrale, kuna

mõistab elatise välja miinimummääras.

23. Hageja taotluse alusel ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445

lõikest 1 määras kohus elatusraha maksmise viisiks selle kandmise hageja seadusliku esindaja

pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega: „lapse nimi/elatis“.

24. Kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda, v.a kostjale

Harju Maakohtu 09.01.2020 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäid Eesti

Vabariigi kanda.

Apellatsioonkaebus

25. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada väljamõistetud

elatise võlgnevuse ja igakuise elatise suuruse osas ning teha selles osas uus otsus, millega

mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja igakuine elatis ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni (arvestades

summast maha menetluse jooksul tasutud elatise), samuti mõista kostjalt kummagi hageja

kasuks välja elatise võlgnevus perioodi 22.11.2018–21.11.2019 eest väiksemas summas kui

1587.67 eurot. Kostja palub määrata otsuse jõustumise seisuga võimaliku tasumata summa

tasumiseks maksegraafiku 50 eurot kuus. Kostja palub jätta apellatsioonimenetluse kulud

poolte endi kanda. Kostja ei vaidlusta otsust menetluskulude jaotuse osas, samuti ei vaidlusta

kostja kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid.

26. Kaebuse põhjenduste kohaselt esinevad alused elatise võlgnevuse vähendamiseks suuremas

määras kui 50% ning vastavas osas ei ole kohtu seisukohad piisavalt põhjendatud. Kostjal oli

sel perioodil piiratud töövõime, tema tervislik seisund oli taastumas, kuid puudus alaline

sissetulek. Kostja palub arvestada ka sellega, et MTA tõendi järgi oli hagejate seadusliku

esindaja brutotulu 2018. a 25 400.74 eurot ja 2019. a 30 121.75 eurot. Lisaks laekus isale

lastetoetus lapse kohta 179 eurot kuus.

2-19-18391

27. Kohtu seisukohad igakuise elatise väljamõistmiseks miinimummääras ei ole samuti

piisavalt põhjendatud ning esinevad alused elatise vähendamiseks. Lähtuda tuleks vajalikest

minimaalsetest kuludest lapse ülalpidamiseks. Kostja on maakohtus esitatud uuringuga

tõendanud vajalike miinimumkulutuste suuruse. Elatise vähendamiseks annab aluse ka toetuste

laekumine isale.

Vastustajate seisukoht

28. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, millega

kostjalt mõisteti hagejate kasuks välja elatise võlgnevus ajavahemiku 22.11.2018–21.11.2019

eest, samuti osas, milles ajavahemiku 22.11.2019–31.03.2020 eest mõisteti kostjalt hagejate

kasuks välja igakuine elatis suuremas ulatuses kui ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagejate nõude

tagasiulatuva elatise võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata ja mõistab perioodi

22.11.2019–31.03.2020 eest elatise välja ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Alates 01.04.2020 väljamõistetud elatise suuruse osas tuleb jätta maakohtu otsus

muutmata, kuid vastavalt TsMS § 657 lõike 1 punktile 2¹ tuleb täiendada otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse

kulud.

30. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hagejate tagasiulatuva elatisenõude

osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Viidatud osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lõike 4 teise lause kohaselt jõustunud.

31. Käesolevas asjas nõudsid hagejad ja maakohus mõistis välja mõlema hageja kasuks elatise

seadusega ette nähtud alammääras. Kohus leidis, et puuduvad mõjuvad põhjused elatise

vähendamiseks alla miinimummäära – kostja töötab ja tal on igakuine sissetulek ning üksnes

töövõime piiramine elatise vähendamiseks alust ei anna. Seejuures tuvastas maakohus juuni

kuni septembri 2020 sissetulekute põhjal, et kostja keskmiseks kuu sissetulekuks on olnud

1194.05 eurot. Lisaks nõudsid hagejad alammääras tagasiulatuvat elatist aasta eest enne hagi

esitamist (22.11.2018–21.11.2019). Selle nõude rahuldas maakohus 50% ulatuses, leides, et

kostjal puudus viidatud ajavahemikul igakuine püsiv sissetulek, osaliselt sai hagejate

ülalpidamiseks kasutada riigi makstavaid toetusi ning hagejad ise ei pidanud vajalikuks hagi

esitada enne 22.11.2019, samas ei pane sellises määras elatise väljamõistmine kostjat

majanduslikult sedavõrd keerukasse olukorda, et ta võiks ise abi vajada.

Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas esinevad alused mõista välja

miinimumelatisest väiksem igakuine elatis ning kas elatise võlgnevust perioodi eest aasta enne

hagi esitamist on põhjendatud vähendada rohkem kui 50%.

32. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul tuleb elatis alaealisele lapsele välja mõista vähemalt

seaduses ette nähtud alammääras ehk pooles ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

2-19-18391

alammäärast (PKS § 101 lõige 1) ja sellele vastavaid kulutusi ei pea hageja tõendama (vt ka

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, punktid 26 ja 27). Erandina saab väiksema elatise PKS § 102

lõike 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle

aluseks olevad asjaolud tõendama kostja. Riigikohtu seisukohtade järgi (eelnevalt viidatud

lahendi punktis 28) võib mõjuvaks põhjuseks nt olla (1) vanema töövõimetus või (2) olukord,

kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps, (3) lapse väiksemad vajadused või nende katmine muul

viisil, samuti (4) vanema halb varaline seisund. Toodud loetelu ei ole lõplik, aga alammäärast

väiksema elatise väljamõistmise õigustamiseks esitatav asjaolu peab olema piisavalt kaalukas,

arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Mõjuva põhjuse hindamisel arvestab kohus

esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st

lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud.

PKS § 105 lõike 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena

ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja

varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi

suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral

andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi

korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt oma sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, punkt 22).

Kuna tagasiulatuva elatise kohta puuduvad PKS-s erisätted, saab ka seda välja mõistes lähtuda

elatise üldsätetest, arvestades mh kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lõike 3

mõttes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 13). Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes

tuleb arvestada nii vanema toonast kui kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat

ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema

teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et

õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda

hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (eelnevalt viidatud lahendi punkt 14).

33. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hagejate tagasiulatuvat elatisenõuet. Hagejad nõudsid

perioodi 22.11.2018–21.11.2019 eest elatist 3175.34 eurot hageja kohta, s.o miinimumelatis,

millest on maha arvestatud kostja poolt enne kohtumenetlust tasutud elatis 38.66 eurot hageja

kohta (vt hagiavalduse punktid 21 ja 22; t I kd lk 4 pöördel). Kolleegium nõustub kaebajaga, et

maakohtu otsustus mõista kostjalt välja 50% hagetavast summast ei ole jälgitavalt põhjendatud.

Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja väite vanemate sissetuleku suurest

erisusest vaidlusalusel perioodil, mis oli otseselt tingitud kostja tervislikust seisundist

tulenevast töövõimetusest (nähtub nii B AS-i 02.03.2020 hinnangust (t I kd lk 119) kui

Sotsiaalkindlustusameti 26.08.2019 otsusest (t I kd lk 94-95)). Viidatud asjaolu annab PKS §

102 ja § 105 lõike 3 järgi aluse mh tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise vähendamiseks.

Vaidlustatud lahendis on maakohus üksnes märkinud, et ei anna hinnangut hagejate isa

majanduslikule olukorrale, kuna mõistab elatise välja miinimummääras. Ringkonnakohus leiab,

et kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et miinimumelatise nõude puhul ei

kohalduks PKS § 105 lõikes 3 sätestatu. Seega tulnuks maakohtul kostja vastuväidet käsitledes

teha kindlaks vanemate varaline seisund vaatlusalusel ajavahemikul ja hinnata, kas esineb alus

kõrvale kalduda vanemate võrdsuse printsiibist. Kirjeldatud rikkumise saab ringkonnakohus ise

kõrvaldada, võttes aluseks maakohtu päringute alusel esitatud vanemate pangakontode

väljavõtted perioodi 22.11.2018–16.06.2020 kohta (ema Swedbanki konto väljavõte t II kd lk

25–47; isa Swedbanki konto väljavõte samas lk 48–77) ning Maksu- ja Tolliameti

maksuandmete tõendid (samas, lk 12–14).

2-19-18391

34. Kostja Swedbanki konto väljavõttest nähtuvalt oli talle perioodil november 2018 kuni

november 2019 (k.a) laekunud töötasu, töövõimetoetuse ja sotsiaaltoetuse näol kokku 7548.54

eurot. Hagejate isa Swedbanki konto väljavõttest nähtuvalt oli samal ajavahemikul laekunud

talle töötasuna (sh puhkusetasu, preemia ja töövõimetushüvitis) kokku 23 175.48 eurot. Seega

oli hagejate isa sissetulek vaatlusalusel perioodil üle 3 korra suurem kui kostjal.

Hagiavalduse kohaselt on nõutav elatis ajavahemiku 22.11.2018–21.11.2019 eest 3214 eurot

lapse kohta. Maakohus tuvastas, et hageja on tasunud enne hagi esitamist elatist 38.66 eurot

ning menetluse jooksul (s.o kuni 08.10.2020 kohtuistungini, mil kohus vastava arvestuse tegi,

vt istungiprotokoll; t II kd lk 103 pöördel, 00:11:40) 1054.67 eurot lapse kohta, s.o kokku

1093.33 eurot kummagi hageja kohta. Ringkonnakohus leiab lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 88 lõikes 6 sätestatust, et enne menetlust ja menetluse jooksul tasutud elatisemaksed on

esmajoones põhjendatud arvestada tagasiulatuva elatise katteks. Seega saab lugeda, et kostja on

tasunud perioodi 22.11.2018–21.11.2019 eest elatist kokku hagejatele 2186.66 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul saab viidatud summa tasumisega lugeda kostja tagasiulatuva

elatisenõude oma võimete kohaselt täitnuks, arvestades seejuures kostja töövõime piiratusest

tulenenud sissetuleku vähesust võrreldes hagejate isa sissetuleku suurusega, samuti asjaolu, et

osaliselt sai hagejate isa katta hagejate vajadused riiklikest lastetoetustest. Kolleegium selgitab

oma seisukohta põhjalikumalt alljärgnevalt.

Võttes aluseks elatise alammäära, tuli hagejatele perioodil 22.11.2018–21.11.2019 anda

ülalpidamist 6428 eurot lapse kohta (s.o kahekordne hagis nõutud miinimumelatis, 2 x 3214).

Nagu eelnevalt leitud, saab kostja poolt hagejate ülalpidamiseks sel perioodil tasutuks lugeda

1093.33 eurot lapse kohta. Arvestades vanemate sissetuleku sedavõrd suurt erinevust, on PKS

§ 105 lõikes 3 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas lugeda isa panuseks ema

tasutust 3,1 korda suurem summa, st 3389.32 eurot (3,1 x 1093.33). Lisaks on olukorras, kus

tõendatud on vanema kehv varaline seisund, põhjendatud võtta arvesse asjaolu, et osa lapse

vajadustest võib olla kaetud peretoetustega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, punkt 28.2).

Hagejate isa on menetluses esile toonud ning samuti nähtub tema Swedbanki pangakonto

väljavõttelt (t II kd lk 48–77), et talle on laekunud kõnealusel perioodil peretoetusi 179 eurot

kuus lapse kohta. Seega saab arvestada, et laste vajadused olid perioodil 22.11.2018–

21.11.2019 kaetud riikliku toetuse arvelt 2148 euro (179 x 12) ulatuses lapse kohta. Eelnevast

arvestusest nähtub, et viidatud perioodil on hagejad ülalpidamist saanud kokku 6630.65 eurot

(1093.33 eurot emalt + 3389.32 eurot isalt + 2148 eurot riiklik toetus) lapse kohta. Seega saab

hagejate vajadused lugeda viidatud perioodil miinimumelatise ulatuses (st isegi veidi üle selle)

kaetuks, mistõttu kostjalt ei ole põhjendatud täiendavalt tagasiulatuva nõude katteks midagi

välja mõista. Eeltoodust tulenevalt jääb tagasiulatuv elatisenõue rahuldamata, kuivõrd saab

lugeda, et kostja on oma vastava kohustuse enne käesolevat menetlust ja menetluse ajal kuni

08.10.2020 makstuga täitnud.

35. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, mille

kohaselt vaidlustatud lahendiga kostjalt elatise võlgnevuse 1587.67 eurot lapse kohta

väljamõistmine ei saa panna kostjat majanduslikult sedavõrd keerukasse olukorda, et ta võiks

ise abi vajada. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek alates juunist 2020 on u 1194 eurot kuus.

Tuleb arvestada, et kostjal on igakuise elatise tasumise kohustus hagejate ees, samuti elab

kostjaga ja on tema ülalpidamisel alates juulist 2020 tema vanim tütar Z (millise asjaolu üle

vaidlus puudub), kelle peale kulub eelduslikult samuti miinimumelatis. Kostja igakuist

sissetulekut ja igakuise ülalpidamiskohustuse suurust (3 ülalpeetavat) arvestades ei saa asuda

seisukohale, et kostjal oleks raskusteta (ning ilma enda ja oma esimese lapse tavalist

ülalpidamist kahjustamata; vt PKS § 102 lõiked 1 ja 2) võimalik tasuda lisaks hagejatele elatise

võlgnevust üle 3000 euro.

2-19-18391

36. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus elatisenõuet alates hagi esitamisest, mille osas

maakohus leidis, et see on täies ulatuses põhjendatud ja mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks

välja miinimumelatise. Seejuures arvestas maakohus menetluse ajal hagejate ülalpidamiseks

kokku tasutud 2109.34 euro (vt käesoleva lahendi punkt 16) arvelt tasutuks esimeste kuude

elatise, mille tulemusena mõistis igakuise elatise välja alates 13.02.2020. Kostja palub

apellatsioonkaebuses mõista välja elatise alates hagi esitamisest ¼ Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o poole miinimumelatisest. Ringkonnakohus leiab, et

kaebus on osaliselt, s.o perioodi osas alates hagi esitamisest kuni 2020. a aprillini, millisest

kuust alates kostja sissetulekud seoses B AS-is tööle asumisega püsivalt suurenesid,

põhjendatud.

Kolleegium leiab sarnaselt tagasiulatuva elatisega, et ka perioodi eest alates hagi esitamisest

kuni aprillini 2020 elatise suuruse määramisel tuleb arvestada kostja ülalpidamisvõimet, mis

võrreldes teise vanema võimalustega annab aluse PKS § 105 lõike 3 kohaselt kalduda kõrvale

võrdsetes osades ülalpidamise andmise põhimõttest ning sellega seoses kostjalt

väljamõistetavat elatist vähendada. Nagu eelnevalt käsitletud, olid kostja võimalused alates

novembrist 2018 ülalpidamist anda tema tervislikust seisundist tingitud töövõime piiratuse tõttu

ja sellega seoses sissetulekute vähesuse tõttu napid. B AS-i, kus kostja viibis

rehabilitatsiooniteenusel, 23.01.2020 hinnangust (t I kd 97–98) nähtuvalt asus kostja

novembrist 2019 tööle X OÜ-sse hooleandjana, kuid töö oli juhtumipõhine ja püsivat igakuist

sissetulekut sellega ei kaasnenud. 02.03.2020 asus kostja osalise koormusega tööle B AS-is (vt

B AS-i 02.03.2020 hinnang, t I kd lk 119), millega seoses suurenes kostja sissetulek püsivalt

alates aprillist 2020 (nähtub mh kostja Swedbanki konto väljavõttelt ja maksuandmete tõendilt).

Seega on alust vähendada elatist perioodi eest alates hagi esitamisest (s.o 22.11.2019) kuni

31.03.2020.

37. Kostja Swedbanki konto väljavõttest (t II kd lk 25–47) nähtuvalt on kostja sissetulek

perioodil 01.12.2019–31.03.2020 kokku 2622.59 eurot (toetused + tasud X OÜ-lt (mille puhul

on kostja 03.03.2020 menetlusdokumendis selgitanud, et nendelt summadelt peab kostja

maksma tulumaksu), millelt on maha arvestatud tasumisele kuuluv tulumaks), s.o keskmiselt

655.65 eurot kuus. Hagejate isa Swedbanki konto väljavõtte (t II kd lk 48–77) järgi oli tema

sissetulek viidatud perioodil töötasu näol 8430.77 eurot ehk ligikaudu 3,2 korda suurem kostja

sissetulekust. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et ka sel perioodil olid osaliselt hagejate vajadused

kaetud peretoetusega 179 eurot kuus lapse kohta. Kolleegiumi hinnangul annab sedavõrd suur

erinevus vanemate varalises seisundis koosmõjus asjaoluga, et 179 euro ulatuses lapse kohta

sai hagejate vajadusi katta peretoetuse arvelt, alust ka viidatud perioodi osas kaebus rahuldada.

Kaebuses on kostja taotlenud elatise väljamõistmist ¼ ulatuses Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast st pool miinimumelatisest. Kolleegiumi hinnangul annavad eelnevalt

käsitletud asjaolud alust vähendada viidatud perioodi eest väljamõistetud elatist vähemalt

pooles ulatuses. Seega leiab ringkonnakohus lähtudes kaebaja taotlusest, et perioodil

01.12.2019–31.03.2020 tuleb kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista elatis ¼ Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

38. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ülejäänud

osas, st alates 2020. a aprillist väljamõistetava elatise suuruse osas. Kostja on ise esile toonud

ning see nähtub ka tema Swedbanki konto väljavõttest (t II kd lk 25–47), et alates juunist 2020

on kostja sissetulek kuus keskmiselt 1194.05 eurot. Konto väljavõttest nähtuvalt oli kostja

sissetulek samas suurusjärgus ka aprilli- ja maikuus. Kuigi kostja sissetulek on jätkuvalt

väiksem hagejate isa sissetulekust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul enam tegu sedavõrd suure

erinevusega, mis annaks aluse kalduda kõrvale võrdsetes osades ülalpidamise andmise

põhimõttest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et alates aprillist 2020 puuduvad mõjuvad

2-19-18391

põhjused elatise vähendamiseks alla miinimummäära, kuivõrd kostja töötab ja tal on püsiv

sissetulek ning üksnes asjaolu, et kostja töövõimet on piiratud, ei ole piisav elatise

vähendamiseks. Maakohus viitas, et kostja võime tööd teha ja endale sissetulekut teenida on

tõendatud B AS-i 23.01.2020 ja 02.03.2020 hinnangutega (vastavalt t I kd lk 97–98 ja lk 119).

Sotsiaalkindlustusameti 26.08.2019 otsusest (t I kd lk 94–95) nähtub, et kostjal ei ole tuvastatud

puude raskusastet. Viidatud otsuse kohaselt ei esine kostjal terviseseisundist tulenevalt

piiranguid igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises. Ringkonnakohtu hinnangul

on seega tõendatud, et kostja tervislik seisund on paranemas, millega seoses on tal eelduslikult

võimalik ka oma sissetulekut suurendada, nt teise osalise koormusega töökoha leidmise kaudu.

Asja materjalidest nähtub, et kostjal on küll ülalpidamisel ka kolmas laps, kuid kostja ei ole

kooskõlas PKS § 102 lõike 2 neljanda lausega esile toonud ega tõendanud, et see laps osutuks

hagejatele miinimummääras elatise väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks. Samuti

arvestab kolleegium asjaoluga, et apellatsioonkaebuse vastusest nähtuvalt on alates juulist 2020

ehk ajast, mil kostja kolmas laps kolis hagejate isa juurest kostja juurde, vähenenud ka

hagejatele makstavad toetused – senise 179 euro asemel maksab riik hagejate isale igakuiselt

60 eurot lapse kohta (kuivõrd tegu ei ole enam lasterikka perega perehüvitiste seaduse mõistes).

Seega ei saa lugeda hagejate vajadusi kaetuks riiklike toetuste arvelt sellises mahus nagu

varasemalt.

39. Seoses hagejate vajadustega märgib kolleegium järgmist. Maakohus märkis õigesti, et kuna

esitatud on miinimumelatise nõue, ei tule kohtul hinnata hagejate vajadusi. Samas võib vanema

kehv varaline seisund koosmõjus asjaoluga, et lapse vajadused on tavapärasest väiksemad,

iseenesest anda aluse miinimummäärast väiksema elatise välja mõistmiseks. Kohustatud isikul

tuleb aga sellises olukorras tuua konkreetselt esile, milliste vajaduste/kulutustega ta ei nõustu.

Seda selgitas kostjale ka maakohus, kohustades 23.04.2020 kirjaga esmalt hagejaid välja tooma

oma igakuiste vajaduste loetelu, ning kostjat kummagi hageja iga vajaduse osas välja tooma,

kui see on üle paisutatud. Hagejad esitasid 06.05.2020 menetlusdokumendis (t I kd lk 126) oma

vajaduste loetelu ja kostja 21.05.2020 menetlusdokumendis (t I kd lk 131–132) oma

vastuväited. Vaidlustatud otsuses jättis maakohus aga ebaõigesti kostja vastuväited käsitlemata.

Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada, hinnates vastavaid vastuväiteid ise ja

täiendades selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

40. Kostja on 21.05.2020 menetlusdokumendis hagejate vajaduste hindamisel tuginenud

peamiselt seisukohale lisatud 2020. a veebruari Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors uuringule „Lapse

vajaduspõhine miinimumelatis“. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hagejad on esitanud

detailse loetelu oma vajadustest, ei piisa hagejate vajaduse vaidlustamisel üksnes

uuringuandmetele tuginemisest. Konkreetselt on kostja esile toonud järgnevad vastuväited:

(1) kulud on jagatud neljaga, kuid peres on 5 inimest (3 last, hagejate isa ja tema elukaaslane);

(2) laenukulusid ei ole põhjendatud arvestada, eluase ei lähe nende maksete tulemusena laste

omandisse; (3) selgusetu on kuu keskmise kommunaalkulu 280 eurot arvestus. Ringkonnakohtu

hinnangul on hagejad 02.06.2020 menetlusdokumendis (t I kd lk 166–167) esitanud vastuseks

kostja vastuväidetele piisavad selgitused ja põhjendused, miks on põhjendatud hagejate

arvestusest lähtuda. Hagejad selgitavad, et isa elukaaslane ei ela alaliselt perega koos (üksnes

aeg-ajalt külastab neid), vaid elab suurema osa ajast oma kodus Peetris Harjumaal, kus kannab

oma kulud ise. Seega on põhjendatud hagejate kulude jagamine neljaga. Seoses laenukulude

arvestamisega märgivad hagejad, et Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-69-13 väljendatud

seisukohtade järgi saab eluasemega seotud lapse kulu arvestada eluaseme kasutamisest saadava

varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, mille saab kindlaks teha kinnisvara

üürihindade alusel. Hagejad on esile toonud, et portaali city24.ee pakkumiste alusel leitav

keskmine üürihind samas piirkonnas jääb samasse suurusjärku isa laenumaksega, mistõttu on

2-19-18391

põhjendatud laste eluasemega seotud kulu arvestada ka laenumakse järgi. Seoses

kommunaalkuludega selgitasid hagejad, et 280 euro puhul on tegemist keskmise arvestusliku

kuluga kuus, arvestades viimase aasta arveid (hagejate esitatud väljavõtte järgi on keskmine

kommunaalkulude suurus kuus 265.89 eurot) ja asjaolu, et suvekuudel oli korter praktiliselt

tühi, kuna lapsed viibisid Hiiumaal (ja laste isa nii Hiiumaal kui elukaaslase juures Peetris),

tarbides vett ja elektrit seal. Rohkem konkreetseid vastuväiteid hagejate vajaduste osas kostja

maakohtus ega apellatsioonkaebuses esitanud ei ole. Seega ei ole põhjendatud kostja vastuväide

seoses hagejate väiksemate vajadustega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hagejate

esiletoodud igakuiste kulude puhul on tegemist tavapäraste ja eluliselt usutavate kulutustega

vastavas vanuses lapse kohta ning midagi selgelt põhjendamatut või ülemäärast kolleegiumile

ei nähtu.

41. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused igakuise elatise alates 01.04.2020 seaduses

sätestatud alammäärast väiksemas ulatuses väljamõistmiseks.

42. Kostja on apellatsioonkaebuses mh taotlenud, et ringkonnakohus määraks, et kohtuotsuse

jõustumise seisuga võimaliku tasumata summa tasumine toimub maksegraafiku alusel 50 eurot

kuus. Kostja esitas samasisulise taotluse üksnes tagasiulatuva nõude osas ka maakohtus (vt

kostja 21.05.2020 menetlusdokumendi punkt 4.1.3; t I kd lk 132), muutes apellatsioonkaebuses

taotlust selliselt, et võimaldada tal maksegraafiku alusel osamaksetena tasuda otsuse jõustumise

seisuga võimalik tasumata summa. Kolleegium käsitleb seda TsMS § 445 lõike 1 esimese lause

kohase taotlusena otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks.

43. Ringkonnakohtu hinnangul taotluse rahuldamiseks alused puuduvad. Esmalt märgib

kolleegium, et vastavasisulise taotluse tagasiulatuva nõude osas jättis maakohus

põhjendamatult tähelepanuta ja lahendamata. Samas ei muuda see rikkumine lõpplahendust,

kuivõrd praeguse lahendi alusel kostjal tagasiulatuvat elatist tasuda ei tule. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole aga põhjendatud taotlus osas, milles palutakse alates hagi esitamisest kuni

otsuse jõustumiseni tekkinud elatise võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel 50 eurot kuus.

Kostja ei ole taotlust kuidagi põhjendanud ning hagejad on sellele vastuses kaebusele vastu

vaielnud. Seejuures on hagejad viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2020 otsuses (punkt

10.1) tsiviilasjas nr 2-20-4513 väljendatud seisukohale, mille kohaselt saab TsMS § 445 alusel

otsuse täitmist ajatada, kuid üksnes väga erandlikel asjaoludel ning nende erandlike asjaolude

tõendamiskoormis on taotluse esitanud poolel. Kolleegium nõustub hagejatega, et praegusel

juhul selliseid erandlikke asjaolusid kostja esile toonud ei ole. Täiendavalt märgib kohus, et

tuleb arvestada, et perioodi alates hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni hõlmav

nõue ei ole enam tagasiulatuva elatise nõue PKS § 108 mõttes. Kui tagasiulatuva elatise

väljamõistmine võib teatud juhtudel asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla

kohustatud isikule ebamõistlikult koormav (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 12),

mis õigustaks otsuse täitmise ajatamist TsMS § 445 lõike 1 alusel, siis vähemalt alates hagi

esitamisest peab elatise maksmiseks kohustatud pool arvestama, et hagejate jaoks positiivse

lahendi korral tuleb tal hakata elatist nõutud ulatuses maksma, mistõttu kostja pidi hakkama

teadlikult säästma oma kohustuse täitmiseks.

44. Ringkonnakohus lisab, et menetlusosalistel on mõistlik sõlmida menetluse jooksul tekkinud

elatise võlgnevuse osamaksetega tasumiseks kokkulepe. Sellise kokkuleppe sõlmimise

valmidust on vähemalt tagasiulatuva elatise võlgnevuse osas ka hagejad oma 26.10.2020

menetlusdokumendi punktis 8 avaldanud (t II kd lk 106).

45. Küll aga leiab ringkonnakohus, et elatisenõude alates hagi esitamisest kuni ringkonnakohtu

otsuse tegemiseni (st võimaliku menetluse ajal tekkinud elatise võlgnevuse) täitmisel tuleb

2-19-18391

arvestada kostja poolt menetluse ajal tasutud summasid, kuid arvesse saab võtta makseid alates

09.10.2020. Kolleegium selgitab, et maakohtu 08.10.2020 istungil fikseeriti kostja poolt selle

hetkeni menetluse ajal tasutud elatise summa, milleks oli hageja kohta 1054.67 eurot, s.o kokku

2109.34 eurot. Selle summa arvestas kolleegium eelnevalt tagasiulatuva elatise katteks, mille

tulemusel jäi tagasiulatuv nõue rahuldamata. Alates hagi esitamisest (s.o alates 22.11.2019)

tekkinud nõude katteks tuleb seega arvestada summad, mille kostja on tasunud alates

09.10.2020. Eeltoodut tuleb otsuse täitmisel arvesse võtta.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

46. Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus õigesti

menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel poolte endi kanda (v.a kostjale määratud riigi

õigusabi tasu, mis jäi riigi kanda). Kostja ei ole maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas

ka vaidlustanud (vt apellatsioonkaebuse punkt 2.1). Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et

kuigi tühistab maakohtu otsuse osaliselt, rahuldatakse ka käesoleva lahendi tulemusena hagi

osaliselt, millisel juhul on samuti põhjendatud jätta kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel poolte

kanda.

47. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta ka apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel poolte endi kanda, v.a kostjale määratud riigi õigusabi

tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Sellist menetluskulude jaotust on taotlenud

apellatsioonkaebuses ka kostja. Kulude poolte kanda jätmise tõttu puudub kohtul vajadus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)