2-20-14144/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-14144

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aldo Mölderi hagi Estonian Lines OÜ vastu hüvitise

saamiseks töölepingu ülesütlemisel

Estonian Lines OÜ hagi Aldo Mölderi vastu

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks,

töölepingu lõpetamise tuvastamiseks, kahjuhüvitise

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aldo Mölderi apellatsioonkaebus ja Estonian Lines OÜ

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Aldo Mölderi apellatsioonkaebusel 704 eurot 73 senti

Estonian Lines OÜ apellatsioonkaebusel 623 eurot 71

senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aldo Mölder (isikukood xxx), lepinguline

esindaja Jaanek Pahka

Kostja: Estonian Lines OÜ (registrikood 12483162),

esindaja vandeadvokaadi abi Kadri Härginen

2(11)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsus osas, millega kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja hüvitis väiksemas ulatuses kui 1328 eurot 44 senti, ning

sellega seonduvalt ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja hagi täies ulatuses ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 1328 eurot 44 senti. Muus osas jätta

maakohtu otsus kontrollitavas osas muutmata.

2. Aldo

Mölderi

apellatsioonkaebus

rahuldada,

Estonian

Lines

OÜ

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Lugeda Viru Maakohtu 8. märtsi 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada Aldo Mölderi hagiavaldus Estonian Lines OÜ vastu

töölepingu ülesütlemisel hüvitise nõudes.

2. Välja mõista Estonian Lines OÜ Aldo Mölderi kasuks hüvitis 1328 eurot

44 senti.

3. Jätta Estonian Lines OÜ vastuhagi Aldo Mölderi vastu täies ulatuses

rahuldamata."

4. Töövaidluskomisjoni menetluses tekkinud poolte kulud jätta poolte endi kanda,

muud menetluskulud (s.o maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste

menetlemisel tekkinud kulud) jätta Estonian Lines OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aldo Mölder (töötaja; hageja) esitas 28. mail 2020 Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Estonian Lines OÜ (tööandja; kostja) vastu, milles

3(11)

palus määrata endale töölepingu ülesütlemisel töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel

kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 3985 eurot 32 senti.

Tööandja esitas 18. juunil 2020 TVK-le töötaja vastu avalduse järgmiste nõuetega:

 tuvastada TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 1 alusel töötaja 27. mail 2020 esitatud töölepingu

ülesütlemisavalduse tühisus;

 lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel poolte vahel 29. novembril 2019 sõlmitud tööleping

TVK otsusega alates 10. juunist 2020;

 mõista TLS § 109 lg 4 alusel töötajalt tööandja kasuks välja hüvitis 1904 eurot ja

sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud

viivis alates TVK otsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni;

 mõista VÕS § 115 lg 1 ja TLS § 1 lg 1 alusel töötajalt tööandja kasuks välja

kahjuhüvitis 339 eurot 60 senti ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras arvestatud viivis alates TVK otsuse tegemisest kuni nõude

täitmiseni.

TVK liitis töötaja ja tööandja avaldused ühte menetlusse.

TVK rahuldas 28. augusti 2020. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1448/20 töötaja avalduse

osaliselt ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise

1328 eurot 44 senti.

2. Tööandja esitas 28. septembril 2020 Viru Maakohtule taotluse töötaja poolt TVK-

le esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras (töövaidluse lahendamise

seadus (TvLS) § 58 lg-d 1 ja 4).

Samuti esitas tööandja 28. septembril 2020 Viru Maakohtule hagi töötaja vastu

töövaidlusasja lahendamiseks osas, milles TVK tööandja avaldust ei rahuldanud

(TvLS § 58 lg 3).

Maakohus luges 15. oktoobri 2020. a määrusega töötaja poolt TVK-le esitatud avalduse

hagiavalduseks (TvLS § 58 lg 5), võttis tööandja hagi menetlusse ning liitis hagid ühte

menetlusse (numbriga 2-20-14144).

3. Töötaja hagiavalduse kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle 29. novembril

2019 bussijuhina. Tööle asumisel kirjalikku töölepingut ei vormistatud. Tööandja esitas

töölepingu töötajale allkirjastamiseks alles 20. mail 2020, kuigi töötaja küsis mitu korda

alates töösuhte algusest töölepingut tutvumiseks. Töötaja allkirjastas töölepingu 20. mail

2020, kuigi tööandja kohustas töötajat allkirjastama lepingu 2019. a novembri kuupäevaga.

Vastasel juhul lubas tööandja ühepoolselt muuta töötingimusi ja võtta töötaja maha

töölepingus nimetatud bussiliinilt. 27. mail 2020 esitas töötaja tööandjale avalduse

töölepingu ülesütlemiseks alates 10. juunist 2020. Ülesütlemisavalduses tõi töötaja välja

järgmised tööandja poolsed töölepingu rikkumised:

 Tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda

teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel.

 Tööandja on kaks korda (märtsis ja aprillis 2020) oluliselt viivitanud töötasu

maksmisega. Töölepingu p 4.4 järgi pidi tööandja maksma töötajale palka vähemalt

4(11)

korra kuus, iga kuu 12-ndaks kuupäevaks. Nimetatud kuudel maksis tööandja palka

aga alles 15-ndal kuupäeval. Sellega seoses tekkisid töötajal raskused oma

laenukohustuste täitmisega (pank esitas viivisenõude).

 Tööandja ei teavitanud suuliselt ega kirjalikult töötajat palga suuruse vähenemisest,

millega rikkus TLS § 37 lg-t 4, mis sätestab, et tööandja peab kavandatavast töötasu

vähendamisest töötajate usaldusisikut või usaldusisiku puudumisel otse töötajaid

vähemalt 14 kalendripäeva ette teavitama.

 Töötaja ei saanud tööandja rikkumise tõttu Eesti Töötukassalt (töötukassa) õigeaegselt

töötasu hüvitist. Tööandja saab hüvitise avalduse esitada töötukassale e-töötukassas

kohe, kui on töötajatele töötasu välja maksnud. Töötaja sai töötukassalt töötasuhüvitist

alles 15. aprillil 2020 ja 15. mail 2020.a ning pärast seda tasus tööandja töötajale

töötasu enda osas.

 Tööandja esitas töötukassasse ebaõiged andmed töötaja töötasu kohta 2019. a ja

2020. a eest, mille tulemusena hüvitas töötukassa vähem kui 70% töötaja eelnevast

keskmisest töötasust. Töötukassa esindaja palus tööandjat parandada vead ja saata

avaldus uuesti, aga tööandja loobus sellest.

 Töötaja võeti tööle bussiliinile Narva-Tallinn-Narva. Töötaja alaline elukoht on

Narvas. Alates 25. maist 2020 pani tööandja töötaja tööle bussiliinile algusega

Tallinnast. Tööandja teadis, et töötajal puudub Tallinnas ööbimisvõimalus ja ka

tööandja ei saa võimaldada ööbimiskohta.

Kohtumenetluses asus töötaja töölepingu ülesütlemise alusena tuginema ka sellele, et

poolte vahel puudus kirjalik tööleping ning tööandja maksis detsembris 2019 ja veebruaris

2020 kokkulepitust vähem töötasu.

Ajavahemikul alates 28. maist 2020 kuni 10. juunini 2020 oli töötaja haiguslehel. Töötaja

haigestus tööandja poolt pideva tagakiusamise ja alusetute süüdistamiste tõttu. Töötaja

saatis tööandjale enda haigestumise kohta SMS-iga teate 27. mail 2020.

4. Tööandja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

töötaja kanda.

Töötaja töötas tööandja juures bussijuhina. 25. mail 2020 põhjustas töötaja tööandja

bussiga avarii ning lahkus sündmuskohalt olukorda fikseerimata. Alles 25. mai 2020 õhtul

koju jõudes tegi töötaja liiklusõnnetuse kohta politseisse teate. Töötaja keeras bussiga

ootamatult ette taksole, mille tulemusel riivas buss taksot ning takso oli sunnitud sõitma

ohutussaarele. Avarii tulemusel sai bussi tagumine nurk kannatada ning tööandjale tekkis

kahju 339 euro 60 sendi ulatuses.

27. mail 2020 esitatud ülesütlemisavalduses viitab töötaja erinevatele tööandjapoolsetele

rikkumistele. Tööandja leiab, et töötajapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine.

Ülesütlemisavalduses tööandjale tehtud etteheited on alusetud ega anna alust töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötaja esitatud väited ja süüdistused on paljasõnalised ja

tõendamata.

 Tööandja ei ole mitte kuidagi töötajat ebaväärikalt kohelnud ega ka sellega

ähvardanud.

 Tööandja möönab, et töölepingu järgi kohustus tööandja tasuma töötasu hiljemalt iga

kuu 12. kuupäevaks ning märtsikuu töötasu maksmine hilines kaks päeva ja aprillikuu

5(11)

töötasu kolm päeva. Samas ei saa paaripäevast hilinemist pidada nii oluliseks

rikkumiseks, mis annaks aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töötasu

väljamaksmine hilines põhjusel, et tööandja oli sunnitud ära ootama töötukassa otsuse

selle kohta, kui palju maksab töötukassa palgatoetust ning sellest tulenevalt, kui palju

peab tööandja ise juurde maksma. Sellest tulenevalt ei saanud tööandja töötasu varem

tasuda.

 Tööandja ei ole töötaja töötasu vähendanud. 2019. a detsembri ja 2020. a veebruari

töötasu sisaldas mh lisapreemiat, mida tööandjal ei olnud seoses 2020. a kevadel

kehtestatud eriolukorraga enam võimalik maksta.

 Väide, et tööandja on esitanud töötukassale ebaõigeid andmeid töötaja töötasu kohta,

ei vasta tõele. Tööandja ei ole andmeid töötaja töötasu kohta palgatoetuse saamiseks

töötukassale esitanud. Kõik maksed tegi töötukassa tööandja poolt varem esitatud

TSD-e alusel.

 Tööandja võis panna töötaja tööle mh bussiliinile algusega Tallinnast. Töölepingu

järgi on töötaja töökoha asukohaks Eesti Vabariik või muu tööandja poolt määratud

koht. Samuti teatas töötaja tööle asumisel tööandjale oma elamispinnast (üürikorter)

Tallinnas. Töötaja töögraafiku väljavõttest on nähta, et töötaja on korduvalt sõitnud

erinevatel marsruutidel, mis algasid ja lõppesid Tallinnas.

Töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tegelikuks põhjuseks oli avarii põhjustamine ja

sündmuskohalt lahkumine ning soovimatus tööandjale tekkinud kahju hüvitada.

5. Tööandja palus maakohtule esitatud hagis tuvastada TLS § 104 lg 1 alusel töötaja

27. mail 2020 esitatud töölepingu ülesütlemise avalduse tühisuse; lõpetada poolte vahel

29. novembril 2019 sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 10. juunist 2020.

Samuti palus tööandja mõista TLS § 109 lg 4 alusel töötajalt tööandja kasuks välja hüvitis

952 eurot ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud

viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude rahuldamiseni; mõista VÕS § 115

lg 1 ja TLS § 1 lg 1 alusel töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis 339 eurot 60 senti

ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

Tööandja tugines vastuhagis töötaja hagile esitatud vastuväidetes toodud asjaoludele.

Lisaks tõi tööandaja välja, et kuna töötaja rikkus ülesütlemise etteteatamistähtaega

(teatades 30 päeva asemel ette 14 päeva), oli tööandja sunnitud rentima asendusbussijuhi,

mis tõi tööandjale kaasa täiendava kulu 952 eurot, mille töötaja peab hüvitama.

6. Töötaja vaidles tööandja hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

7. Maakohus rahuldas 8. märtsi 2021. a otsusega töötaja hagi osaliselt ning mõistis

tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise 623 eurot 71 senti. Tööandja hagi jättis maakohus

täies ulatuses rahuldamata ning poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus järgmiste asjaolude üle:

 töötaja asus tööandja juures 29. novembril 2019 tööle bussijuhina;

 pooled leppisid 20. mail 2020 kokku, et töö toimub vahetustena graafiku alusel,

mis hõlmab töötamist ka nädalavahetusel ja õhtuti;

6(11)

 tööandja kohustus maksma palka vastavalt igas kuus töötatud tundidele tunnitasuga

4 eurot (bruto) ja lisatasu 2 eurot (bruto) töötatud tundidest juhul, kui piletikassa ja

kütuse tankimised on korrektsed ning ei ole tekitatud süülisi avariisid või

liikluskahjusid;

 töötaja teavitas tööandjat haiguslehele jäämisest 27. mail 2020 telefoni

lühisõnumiga;

 tööandjale tehtud hinnapakkumise järgi on bussi nr 9700 keretööde hind koos

käibemaksuga 339 eurot 60 senti;

 tööandja on töötajale välja maksnud töötasu 2020. a märtsis töötatud 164 tunni eest

kokku 420 eurot, töötukassa on töötajale hüvitanud 630 eurot (bruto);

 tööandja on töötajale välja maksnud töötasu 2020. a aprillis töötatud 165 tunni eest

525 eurot, töötukassa on tasunud hüvitist 525 eurot (bruto);

 tööandja on töötajale maksnud töötasu 2020. a maikuu 121 töötunni eest 487 eurot

ja välja maksnud ka lisatasu summas 242 eurot;

 töötaja esitas 27. mail 2020 tööandjale töölepingu ülesütlemisavalduse TLS § 91

lg 2 punktide 1–3 alusel alates 10. juunist 2020 ja tööandja on avalduse samal

päeval kätte saanud.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p-de 1–3 alusel

on kehtiv; kas tööandja peab maksa hüvitist töölepingu ülesütlemise eest ning kas töötaja

on tööandjale tekitanud kahju.

Kohus leidis, et tööandja on töölepingut oluliselt rikkunud kahes aspektis, milleks on

töölepingu kirjaliku vormikohustuse täitmata jätmine ning töötaja teavitamiskohustuse

rikkumine.

Töösuhte alguses peab tööandja sõlmima kirjaliku töölepingu, käesoleval juhul on leping

aga allkirjastatud 20. mail 2020. Olenemata sellest, et töösuhe algas varem ning töötaja on

kokkuleppe alusel ka tööd teinud, pidi tööandja sõlmima töölepingu kirjalikult.

Samuti on töötamise juures oluline töötasu maksmine. Seoses töötasu hüvitise taotlemisega

töötukassalt leidis kohus, et tegemist ei olnud töötasu vähendamisega, kuna tööandja

taotles töötasu hüvitist, mis pidigi riigis kujunenud olukorras tagama reaalselt makstava ja

kokkulepitud töötasu vahe. Samas nõustus kohus töötajaga, et tööandjal oli kohustus

teavitada töötajat, et käibe tõttu taotletakse töötukassast töötasu hüvitist, mis võib tuua

olukorra, kus töötasu maksmine hilineb. Töötukassa lähtub hüvitiste määramisel Maksu-

ja Tolliameti andmetest, mistõttu ei küsita tööandjatelt keskmise töötasu arvestust ega

töötasuga seotud andmeid. Seega ei saa tööandjale esitada etteheidet, et töötukassale oleks

esitatud ebaõiged andmed. Samas kui töötukassa poolt on tehtud ebaõiged arvestused,

tuleb ka tööandjal teha kõik endast olenev, et toetada töötajat, et viimasele saaks õiged

tasud välja maksta. Töötaja on küll pärast töötukassa otsuse vaidlustamist saanud

juurdemakseid, kuid seda alles 2020. a juulis.

Kokkuvõttes leidis kohus, et paaripäevased hilinemised töötasu maksmisega ei olnud

olulised rikkumised, samuti ei ole tööandja jätnud töötukassale õigeid andmeid esitamata.

Samas on oluline rikkumine see, et töötajat ei ole teavitatud, et tööandja ei maksa täies

ulatuses kahe kuu eest töötasu, vaid taotleb hüvitist töötukassalt. See lõi töötajale ebaõige

arusaama töötasu laekumisest.

7(11)

Eeltoodu alusel leidis kohus, et tööleping on üles öeldud TLS § 91 lg 2 alusel alates

10. juunist 2020.

Muud töötaja väited töölepingu olulistest rikkumisest kohtu hinnangul tõendamist ei

leidnud.

Töötaja arvestuste kohaselt on tema kuu keskmine töötasu 1247 eurot 42 senti. TVK

mõistis töötaja kasuks välja hüvitise 1328 eurot 44 senti ning kuna kohtu poole pöördus

ainult tööandja, ei saa kohus välja mõista suuremat hüvitist, kui seda tegi TVK. Kohus

leidis kohus, et hüvitist tuleb vähendada. Hüvitise määramisel tuleb arvestada lisaks

töösuhte kestusele ja asjaolule, et töötaja on hetkel teise tööandja juures tööl, ka mõlema

poole huve, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõppemisel. Kohus leidis, et

tööandjalt tuleb töötaja kasuks välja mõista hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel summas 623 eurot

71 senti.

Eelmärgitut arvestades jäid rahuldamata tööandja töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise ja TLS § 109 lg 4 alusel esitatud hüvitise nõue. Samuti ei olnud kohtu

hinnangul tõendatud väidetava töölepingu rikkumisega töötaja poolt tekitatud kahju (339

eurot 60 senti) hüvitamise nõue.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Töötaja (hageja) palub 8. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega

rahuldada hagi täies ulatuses. Alternatiivselt palub hageja saata hagi uueks läbivaatamiseks

tagasi samale maakohtule. Hageja palub jätta kõik menetluskulud apellatsioonimenetluses

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus oma otsuses sisuliselt põhjendanud,

milliseid asjaolusid arvestades on kohus otsustanud hüvitist vähendada. TVK mõistis

hageja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1328 eurot 44 senti.

Maakohus on hüvitist vähendanud ja mõistnud välja hüvitise 623 eurot 71 senti, mis on

vähem kui pool hageja ühe kuu keskmisest töötasust. Maakohus ei ole selgitanud, millest

on kohus sellise summa väljamõistmisel lähtunud. Kohus ei ole toonud otsuse

põhjendustes esile, millised on olnud poolte huvid ning milline töötaja kui osapoole

käitumine töösuhte ajal ja lõppemisel annab aluse hüvitist vähendada. Kohus ei ole ka

tuvastanud asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise vähendamiseks.

Maakohus on hüvitise vähendamisel põhjendamatult arvestanud sellega, et hageja on

praeguseks asunud tööle teise tööandja juures. Pärast töölepingu ülesütlemist kostjaga ei

saanud hageja mitme kuu vältel tööd teistes bussiettevõtetes. Asjaolu, et kohtumenetluse

ajaks, s.o neli kuud hiljem, oli töötaja teise tööandja juures tööl, ei saa olla hüvitise

vähendamise aluseks.

Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata tööandja poolt teisele bussiettevõttele

10. augustil 2020 saadetud e-kirjaga, mis oli esitatud tõendina TVK-le ja mis tõendab

tööandja ebaväärikat käitumist töösuhte lõppemisel. Sellega rikkus maakohus TsMS § 232

lg-s 1 sätestatut.

8(11)

Kohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kulud oleks tulnud jätta täies ulatuses kostja

kanda, arvestades mh sellega, et töösuhtes on töötaja alati nõrgemaks pooleks.

9. Kostja (tööandja) palub 8. aprillil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse osas, milles kohus hageja hagi rahuldas, samuti osas, milles kohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kostja

palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hageja hagi vaidlustatud osas

rahuldamata ning kostja menetluskulud hageja kanda. Samuti palub kostja jätta

apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda.

Kaebuse põhjendustes märgib kostja, et töötaja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 p-

de 1–3 alusel. Töötaja ei öelnud töölepingut üles muul üldisel põhjusel. Maakohus leidis,

et mitte ükski tööandja rikkumine ei olnud TLS § 91 lg 2 alapunktide alusel oluline

rikkumine. Vaatamata sellele leidis kohus, et tööandja on oma kohustusi oluliselt rikkunud,

kuivõrd tööandja rikkumised kogumis (kirjaliku töölepingu sõlmimata ja teavitamise-

kaasaaitamiskohustuse rikkumine) olid olulised. Kohus tugines järeldustes kogumis

TLS § 91 lg-le 2, viitamata sama lõike ühelegi punktile.

Maakohtu poolt tööandja rikkumiste tuvastamine "kogumis" on arusaamatu, ekslik ja

vastuoluline. Seejuures ei ole maakohus viidanud ühelegi õigusnormile, mida tööandja

rikkus. Kui kohus on eelneva analüüsi käigus selgelt järeldanud, et iseseisvalt ükski

tuvastatud rikkumine töösuhte erakorralise lõpetamise aluseks olla ei saa, siis ei saa ka

selliseid mitteolulisi rikkumisi kogumis vaadeldes järeldada, et tööandja on töösuhtes nii

rängalt eksinud, et töötajal tekib õigus tööleping erakorraliselt lõpetada ja hüvitist nõuda.

Põhjendamatud on maakohtu etteheited tööandja hoolsusele või teavitamiskohustuse

täitmatajätmisele või kaasabi osutamata jätmisele. Selliseid etteheiteid ei saa tööandjale

TLS § 91 lg 2 kontekstis teha, sest sellist alust töösuhte erakorraliseks lõpetamiseks

nimetatud säte ette ei näe. Kui sellisel põhjusel oleks ka võimalik TLS § 91 lg 2 alusel

töösuhe erakorraliselt lõpetada, siis on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele.

Maakohus on jätnud arvestamata tööandja tegevuse töötajale töötasu hüvitise taotlemisel.

Eriolukorra ajal 2020. a kevadel vähenes kõikide transpordiettevõtjate töömaht. Ilma

tööandja aktiivsuseta poleks töötaja töötukassalt hüvitist üldse saanud. Tööandja näitas

üles piisavat hoolsust, et tagada oma töötajatele palga väljamaksmine eriolukorras. Seega

on arusaamatu, millise kaasaaitamiskohustuse tööandja täitmata jättis. Töötukassa

eksimused ei ole tööandjale ettenähtavad ning ta ei saa nendest töötajat teavitada.

Töötukassalt sai 2020. a märtsikuu eest taotleda hüvitist alates 1. aprillist 2020. Kostja

esitas taotluse 8. aprillil 2020, taotlus rahuldati 10. aprillil 2020. 2020. a aprilli eest taotles

tööandja töötajale hüvitist 11. mail 2021, töötukassa rahuldas taotluse 13. mail 2021.

Töötukassa avaliku info järgi pidi 2020.a märtsi eest väljamakse tehtama aprilli esimeses

pooles ning ka maikuu eest polnud olulist töötasu hilinemist ette näha. Seega tegutses

kostja nii kiiresti kui see eriolukorras võimalik oli, et tagada oma töötajatele palgatoetuse

väljamakse. Maakohus on pannud kostjale ebaõiglaselt suure kaasaaitamise ja teavitamise

kohustuse seoses sellega, et maksed töötukassalt võivad hilineda.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kirjaliku töölepingu esitamata jätmine õigustas

rikkumisi "kogumis" hinnates töösuhte erakorralist lõpetamist. Kui kohus leidis, et

kirjaliku lepingu hilisem sõlmimine ei ole eraldi võetuna oluline rikkumine, ei saa see

9(11)

oluliseks rikkumiseks muutuda ka n-ö kogumis hinnates. Sellist alust töölepingu seadus ei

toeta. Lisaks oli töölepingu ülesütlemise hetkeks (27. mail 2020) töötajal olemas kirjalik

tööleping, mille täitmise ja sisu üle pooltel vaidlus puudus. Olukorras, kus töötaja ise

kinnitas oma allkirjaga, et töölepingu tingimused on talle kirjalikult teatavaks tehtud,

puudus töölepingu ülesütlemisavalduse esitamise hetkel töötajal võimalus tööandjale

kirjaliku lepingu puudumise osas etteheiteid teha. Seda rikkumist enam ei eksisteerinud,

mistõttu ei saanud see olla ei üksikuna ega kogumis töösuhte lõpetamise aluseks.

Kuivõrd hagejapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine, tuleb lugeda, et poolte vahel

29. novembril 2019 sõlmitud tööleping lõppes TLS § 85 lg 4 alusel 26. juunil 2020.

10. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

11. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja hüvitis väiksemas ulatuses kui 1328 eurot 44 senti, ning sellega

seonduvalt ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi täies ulatuses, mõistab

kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1328 eurot 44 senti ning jaotab menetluskulud

maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta kontrollitavas

osas muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning kostja apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

13. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hüvitise

623 eurot 71 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kostja hagi (maakohtu otsuse

resolutsiooni kohaselt vastuhagi) jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata (resolutsiooni

p 3). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega tema hüvitisenõue jäeti osaliselt rahuldamata.

Kostja on vaidlustanud otsuse osas, millega hageja hüvitisenõue osaliselt rahuldati, samuti

osas, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Osas, milles maakohus jättis

kostja nõuded rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3) ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud.

Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

milles kohus jättis kostja esitatud hagi, sh töötaja töölepingu ülesütlemise avalduse

tühisuse tuvastamise nõude (TLS § 105 lg 1), rahuldamata. Jõustunud osas on maakohtu

otsus pooletle siduv (TsMS § 457 lg 1). Maakohus jättis kostja nimetatud tuvastusnõude

rahuldamata põhjusel, et tuvastas tööandja olulise lepingurikkumise. Seega ei saa

ringkonnakohtu hinnangul olla apellatsioonimenetluses enam vaidlust selle üle, kas

töölepingu ülesütlemine on kehtiv ning kas leping lõppes 27. mai 2020. a

10(11)

ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seda järeldust toetab mh TLS § 105 lg-s 2

sätestatu.

Arvestades eelmärgitut, ei saa kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt rikkus

maakohus tööandja olulise lepingurikkumise tuvastamisel materiaal- ja menetlusõiguse

norme, muuta maakohtu otsust (vaidlustamata) osas, millega jäeti töölepingu ülesütlemise

avalduse tühisuse tuvastamise nõue rahuldamata. Seetõttu ei pea ringkonnakohus

vajalikuks neid kostja väited otsuses üksikasjalikumalt käsitleda.

14. Apellatsioonimenetluse esemeks on eelkõige hageja TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise

suurus (millest omakorda võib sõltuda menetluskulude jaotus).

Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt

rikkunud, peab tööandja TLS § 100 lg 4 esimesest lausest tulenevalt maksma üldjuhul

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama lõike teise lause

kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

14.1. Käesoleval juhul on TVK otsustanud hüvitise suurust vähendada ning mõistnud

välja 1328 euro 44 sendi suuruse hüvitise (mis oli TVK arvestuste kohaselt töötaja ühe kuu

keskmine brutotöötasu). Seega on TVK poolt välja mõistetud summa juba iseenesest

oluliselt väiksem kui hageja kolme kuu keskmine töötasu. Maakohus on vähendanud

hüvitist 623 euro 71 sendini. Sarnaselt TVK-ga on maakohus hüvitse määramisel

arvestanud töösuhte kestusega (alates 29. novembrist 2019 kuni 10. juunini 2020) ja

asjaoluga, et töötaja on asunud tööle teise tööandja juurde. Maakohus on arvestanud lisaks

ka "mõlema poole huve, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõppemisel".

Ringkonnakohus märgib, et TLS § 100 lg 4 teisest lausest tuleneb kohtule küll ulatuslik

kaalutlusõigus hüvitise suuruse muutmisel, kuid kohus peab oma kaalutlusotsustusi

jälgitavalt põhjendama. Praegusel juhul on maakohus jätnud TsMS §-s 436 ja § 442 lg-s 8

sätestatut rikkudes põhjendamata, millised osapoolte huvid ning käitumine tingivad

hüvitise vähendamise 623 euro 71 sendini. See minetus on viinud hüvitise põhjendamatu

vähendamiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud ega maakohus

tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista kostalt välja väiksema hüvitise kui

1328 eurot 44 senti.

14.2. Kuna taotluse töötaja (hageja) poolt TVK-le esitatud avalduse hagina

läbivaatamiseks esitas üksnes kostja, on TVK otsus TvLS § 59 lg 1 p 1 ja lg 11 järgi (sätete

koosmõjus) jõustunud osas, millega hageja nõue hüvitise saamiseks jäeti osaliselt

(1328 eurot 44 senti ületavas ulatuses) rahuldamata. TvLS § 59 lg 11 teise lause järgi on

kohus töövaidlusasja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsuse resolutsiooniga

selle vaidlustamata osas. Seega ei saa kohus kaaluda TVK poolt põhjendatuks peetust

suurema hüvitise väljamõistmist.

15. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ülalesitatud põhjendustel

ning ei pea menetlusökonoomia kaalutlustel seetõttu vajalikuks vastata kaebuse muudele

väidetele.

16. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

11(11)

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hageja

hagi osaliselt, jättis kostja hagi rahuldamata ning menetluskulud sellest lähtuvalt

TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) alusel poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et poolte töövaidluskomisjonis tekkinud kulud on TvLS § 16 lg

2 järgi kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Kuna TVK jättis kostja esitatud

avalduse täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas hageja avalduse osaliselt, on kohtu

hinnangul põhjendatud jätta poolte töövaidluskomisjonis kantud kulud TsMS § 163 lg-t 1

analoogia alusel kohaldades poolte endi kanda.

Kohtu menetluses olnud hageja nõue rahuldatakse käesoleva otsusega täies ulatuses ning

kostja esitatud hagi jäi maakohtu otsusega (jõustunud osas) rahuldamata. Sellest lähtudes

tuleb muud menetluskulud (st maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste

menetlemisel tekkinud kulud) jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

17. Kuna eelmärgitut arvestades muutub maakohtu määratud menetluskulude jaotus,

juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses

kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). Tulenevalt

TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku

aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest