2-20-15408/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 29. september 2021

Tsiviilasja number

2-20-15408

Tsiviilasi

Anna Vahturova hagi Jekaterina Vahturova vastu

korteriomandi

ebaseaduslikust

valdusest

väljanõudmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anna Vahturova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Anna

Vahturova

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Sergei

Politšev

Vastustaja

(kostja):

Jekaterina

Vahturova

(isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Anna Vahturova apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 25. a märtsi 2021. a

otsus, millega maakohus jättis Anna Vahturova

hagi rahuldamata.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Anna

Vahturova hagi. Mõista Jekaterina Vahturova

valdusest välja Anna Vahturova kasuks X asuv

korteriomand (registriosa nr X) ning kohustada

Jekaterina

Vahturova

vabastama

nimetatud

korteriomand

käesolevas

tsiviilasjas

tehtud

lahendi jõustumisest.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

Jekaterina Vahturova kanda. Anna Vahturovale

hüvitatavad kulud puuduvad.

5. Mõista Jekaterina Vahturovalt riigi tuludesse

menetluskulud,

mille

tasumisest

oli

Anna

Vahturova vabastatud, s.o riigilõiv maakohtus 300

eurot, riigilõiv ringkonnakohtus 300 eurot ning

riigi õigusabi tasu ja kulu 307 eurot 56 senti (koos

käibemaksuga), kokku 907 eurot 56 senti.

Jekaterina

Vahturoval

tuleb

riigi

tuludesse

väljamõistetud menetluskulud tasuda 15 päeva

jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

vastavalt otsusele lisatud makseinfo lehel märgitud

andmetele. Menetluskulude tasumisega viivitamise

korral on Jekaterina Vahturova kohustatud

tasuma Eesti Vabariigile viivist alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Anna Vahturova (hageja) esitas Viru Maakohtule 21. oktoobril 2020 hagi Jekaterina

Vahturova

(kostja)

vastu

korteriomandi

asukohaga

X

ebaseaduslikust

valdusest

väljanõudmiseks.

Hagiavalduse ja selle 6. novembril 2020 ja 17. novembril 2020 esitatud täpsustuste kohaselt on

hageja korteri asukohaga X omanik. Kostja on hageja tütar, kes elab hageja korteris koos oma

alaealiste lastega. Pooled sõlmisid suulise ajutise ühe toa kasutusõiguse lepingu, kui kostja tuli

koos oma lastega 24. aprillil 2018 Inglismaalt Eestisse tagasi. Kostjal puudus Eestis elukoht ja

hageja oli nõus kostja koos lastega enda juurde võtma, kuni kostja leiab elu- ja töökoha. Pooled

leppisid kokku, et kostja tasub ¾ korteri kommunaalkuludest, hoolitseb majapidamise ja oma

laste eest. Tegelikkuses tasub kommunaalkulusid korteri eest hageja, kostja ei tööta ning on

jätnud oma lapsed hageja hoolde.

Hageja ütles üürilepingu üles 20. augusti 2020. a avaldusega ja nõudis korteri vabastamist 30

päeva jooksul alates ülesütlemise teate kättesaamisest. Kostja sai teate 22. augustil 2020 kätte

ja teatas hagejale suuliselt, et ei kavatse valdust üle anda ega korterit vabastada. Kohalik

omavalitsus on pakkunud kostjale elukohta kuni ta leiab endale ja oma lastele korteri, kuid

kostja kategooriliselt keeldub hageja korterist lahkumast. Kostjal on alates jaanuarist võlgnevus

korteri eest.

Kostja valdab asja ebaseaduslikult, sest üürileping on alates 21. septembrist 2020 üles öeldud.

Kostja on vägivaldne hageja suhtes. Kostjat karistati Viru Maakohtu 8. augusti 2019. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-19-6114 karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi hagejale füüsilise

valu- ja kehavigastuste tekitamise eest ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust ühe

aastase katseajaga. Kuigi kostja ei ole katseaja jooksul hagejale kehalisi vigastusi tekitanud,

jätkab ta hageja suhtes psüühilise vägivalla kasutamist (solvab, karjub, ähvardab). Hageja ei

tunne ennast oma korteris turvaliselt ning on pideva pinge, surve ja hirmu all. Kostja eeskujul

on hakanud käituma ka kostja lapsed, hageja lapselapsed.

2. Kostja tunnistas, et tal on võlgnevus veebruari 2021. a eest 106 eurot. Kostja kinnitas

pooltevahelist suulist kokkulepet ühe toa, köögi ja vannitoa kasutamise ja ¾ kuludest tasumise

kohta. Kostja sai üürilepingu ülesütlemise avalduse kätte augustis 2020. a, aga ei reageerinud

sellele, kuna avalduses jäi aadress, kuhu tuleb vastust esitada, toomata. Kostja kinnitusel on

tema suhted hagejaga pingelised, kuid tegemist ei ole perevägivallaga.

Kostja palus lükata otsuse täitmine edasi augustisse 2021. a ning lubas tasuda selle aja jooksul

hagejale ¾ kuludest. Kostja kinnitas, et üritab leida endale töökohta ja elamispinda. Kostjale ei

pakutud mitte munitsipaalkorterit, vaid varjupaika üheks kuuks. Kostja on sellest loobunud,

kuna hageja lubas kostjal jätkuvalt tema korteris elada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis hagi 25. märtsi 2021. a otsusega rahuldamata ning menetluskulud

poolte endi kanda, vabastades hageja menetluskulude, s.o riigilõivu 300 eurot riigituludesse

tasumise kohustusest.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes

õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud

omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

AÕS § 89 esimese lause alusel on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise

kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Vaidlust ei ole, et hageja on

korteri asukohaga X omanik.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma

teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest

tasu (üüri). VÕS § 313 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu

kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist

soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes

eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt on erakorraline

ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Üürilepingu

ülesütlemisavalduse vorminõuded on sätestatud VÕS §-s 325.

Erakorralise ülesütlemise puhul tuleb kontrollida, kas ülesütlemiseks esineb seda õigustav

seaduses sätestatud alus ning kas ülesütlemisavaldus vastas seaduses sätestatud vorminõuetele.

20. augusti 2020. a üürilepingu ülesütlemise avalduse (tl 21–24) sõnastusest ja hageja

etteheidetest kostjale saab maakohtu hinnangul asuda seisukohale, et hageja ühe ülesütlemise

alusena pidas silmas VÕS § 316 lg 1 p-i 2, mille kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles

öelda, kui võlgnetav üür või tagatisraha ületab kahe kuu eest maksmisele kuuluva üüri.

Hageja 25. veebruari 2021. a menetlusdokumendi (tl 114–116) kohaselt on kostjal võlgnevus

jaanuari 2021. a eest 106 eurot 29 senti. Kohtuistungil kinnitas hageja, et kostjal ei ole

võlgnevust eelmiste aastate eest. Seega ei vasta 20. augusti 2020. a avalduses sisalduv asjaolu

kostja võlgnevuse kohta tegelikkusele ning võlgnevuse olemasolu ei ole mõjuvaks põhjuseks

üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Hageja soovib 20. augusti 2020. a ülesütlemise avalduse kohaselt ise kasutada korterit

elamiseks, kuna kostja on kahe aasta vältel kasutanud hageja suhtes füüsilist vägivalda,

alandanud ja mõnitanud teda ning kostja ei arvesta hageja ega majaelanike huvidega.

VÕS § 276 lg 3 järgi peab eluruumi üürnik arvestama majaelanike ja naabrite huvidega.

VÕS § 327 lg 3 p-de 2 ja 4 järgi ei ole VÕS § 327 lg-s 2 nimetatud juhul üürilepingu

üürileandjapoolne ülesütlemine hea usu põhimõttega vastuolus, kui üürileandja ütles lepingu

üles mõjuval põhjusel, eelkõige seetõttu, et eluruum on üürileandjale endale tungivalt vajalik

või üürnik rikkus oluliselt hoolsuse ja arvestamise kohustust VÕS § 276 lg-te 2 ja 3 mõttes.

Pooled ei vaidle selle üle, et nende suhted on pingelised. Viru Maakohtu 8. augusti 2019. a

otsusega kriminaalasjas nr 1-19-6114 karistati kostjat KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle

karistuseks kolm kuud vangistust 1-aastase katseajaga hagejale füüsilise valu- ja kehavigastuste

tekitamise eest. Katseaeg lõppes 8. augustil 2020. Maakohus nõustus hagejaga, et mitte keegi

ei pea kannatama ükskõik kelle poolt psüühilise vägivalla (solvamine, karjumine, ähvardamine)

kasutamist ning mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on tõendatud.

Ülesütlemisavaldus peab vastama seaduses sätestatud vorminõuetele (VÕS § 325). VÕS § 325

lg 5 kohaselt sama paragrahvi lg-tes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.

Üürilepingu ülesütlemisavalduse tühisuse peab kohus kontrollima ka omal algatusel, olgugi et

tühisuse aluseid ei ole menetlusosaline esitanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84

lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

20. augusti 2020. a ülesütlemisavaldus vastab VÕS § 325 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Hageja

esitas ülesütlemisavalduse kostjale kirjalikult ning kostja on selle kätte saanud. Samuti vastab

avaldus VÕS § 325 lg 2 p-dele 1–3. Ülesütlemisavaldus ei vasta aga VÕS § 325 lg 2 p-s 4

sätestatud nõuetele, kuna selles ei ole toodud ülesütlemise vaidlustamise korda ega tähtaega.

Kuivõrd ülesütlemise formaalsed eeldused on täitmata, on hageja üürilepingu erakorraline

ülesütlemine VÕS § 325 lg 5 alusel tühine. VÕS § 325 lg 5 mõtte kohaselt lasub riisiko, et

ülesütlemisavaldus on vormistatud korrektselt, üürileandjal ehk hagejal. Hageja on viidanud

ülesütlemisavalduses vaid üldsõnaliselt, et vaidlused lahendatakse kohtus õigusaktidega ette

nähtud korras ning et lepingule kohaldatakse Eesti Vabariigi materiaal- ja menetlusõigust.

Selline sõnastus ei anna kostjale infot selle kohta, kuidas ülesütlemist vaidlustada. Kuivõrd ka

vaidlustamise tähtaega märgitud pole, siis ei täida ülesütlemisavalduses sisalduv vaidlustamise

kord oma eesmärki.

Kuivõrd hageja ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud, valdab kostja eluruumi seaduslikul

alusel ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus andnud ebaõige õiguslikku kvalifikatsiooni poolte

suhtele, leides, et poolte vahel on sõlmitud üürileping. Poolte vahel ei ole sõlmitud üürilepingut.

Maakohus ei ole selgitanud välja, millisel õiguslikul alusel kasutab kostja elamiseks hageja

korterit. Poolte vahel on sõlmitud tähtajatu eluruumi tasuta kasutamise leping VÕS § 389

mõttes. Hageja võimaldas kostjal koos lastega kasutada elamiseks oma korterit, sest tegemist

on hageja perekonnaliikmetega. Kostja ei pidanud maksma ei üüri, ega esialgu ka

kommunaalmakseid.

Kostja

kohustus

tasuma

tarbitud

kommunaalteenuste

eest

proportsionaalselt kostja ja temaga kooselavate liikmete arvule, s.o ¾ kogusummast, alles siis,

kui leiab töö.

Hagejal on VÕS § 393 lg-st 3 tulenev õigus igal ajal nõuda kostjalt korteri vabastamist ja hageja

ei pea põhjendama nõude esitamist. Eluruumi tasuta kasutamise lepingule ei kohaldu eluruumi

üürilepingu sätteid, vormi- ega sisunõudeid ei ole tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise kohta

kehtestatud. Oluline on, et kasutusse andja väljendab oma tahet leping lõpetada ja kasutaja on

sellest teadlik. Kostja sai hageja 20. augusti 2020. a ülesütlemisavalduse kätte.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostja

valdusest välja hageja kasuks X asuva korteriomandi ning kohustab kostjat vabastama

nimetatud korteriomand käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumisest.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda. Seega muudab ringkonnakohus

maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja mõistab kostjalt riigituludesse välja hageja

menetluskulud, mille tasumisest ta oli vabastatud.

7. Hageja nõuab kostjalt korteriomandi valdust. Kostja keeldub korteriomandi valduse

üleandmisest. Kostja väitel ei ole tal hageja ees võlgnevust (I kd, tl 135, 159).

Hageja on korteriomandi asukohaga X omanik ning nimetatud korteriomand on (osaliselt)

kostja ja tema alaealiste laste valduses. AÕS § 80 lg 1 järgi on asja omanikul nõudeõigus igaühe

vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

Kostjal on AÕS § 83 lg 1 järgi õigus keelduda korteriomandi hagejale üleandmisest üksnes

juhul, kui tal on hageja kui korteriomandi omaniku suhtes õigus korteriomandit vallata.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut

korteriomandi kasutamise suhtes. Hageja on menetluses tuginenud esmalt üürisuhtele, samas

on hageja leidnud 25. veebruari 2021 menetlusdokumendis, et pooled on sõlminud suulise ühe

toa kasutamise lepingu seniks, kuni kostja leiab uue elukoha ja läheb tööle (I kd, tl 115).

8. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte

üürilepinguna. VÕS § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele

isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu

(üüri). Seega on üheks üürilepingujärgseks põhikohustusteks üürnikupoolne tasu maksmise

kohustus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja vastusooritus, mis vastaks tasule

korteriomandi kasutamise eest, menetluses tõendamist leidud.

Kostja on hageja tütar. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjal puudus Inglismaalt

Eestisse kolimise järel elukoht ning hageja oli nõus, et kostja kasutab koos lastega ühte osa

hageja korteriomandist, mis on ühtlasi ka hageja elukoht. Maakohtu 4. märtsi 2021. a istungi

protokolli kohaselt oli nii hageja kui ka kostja kinnitusel poolte vahel korteriomandi kasutamise

kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja tasuma 3/4 korteriühistu poolt esitatud arvetest ja interneti

eest. Seega pidi kostja korteriomandi kasutamise eest kandma üksnes kulud, mis olid selle

kasutamisega otseselt seotud. Kuigi kostja kanda jääv osa oli pooltevahelise kokkuleppe järgi

hageja omast suurem, kasutasid korteriomandit ka kostja alaealised lapsed. Seega ei kandnud

kostja ka oluliselt suuremaid kulutusi või täitnud kohustusi, mis oleksid oma olemuselt sarnased

lepingujärgse tasuga eseme kasutamise eest.

Ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline kokkulepe korteriomandi kasutamise kohta ei vasta

tasulise kasutuslepingu tunnustele, millele peaks laienema üürilepingu regulatsioonis

ettenähtud üürniku kaitse. Hageja ei saanud sisuliselt kasu sellest, et kostja korteriomandit

kasutas ning kostjale korteriomandi kasutusse andmise eesmärgiks oli eelkõige soov oma tütart

aidata.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on pooltevahelise kokkuleppe puhul tegemist VÕS § 389 järgse

korteriomandi tasuta kasutamise lepinguga ning apellatsioonkaebuse väited on põhjendatud.

VÕS § 393 lg 3 järgi võib juhul, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene

eseme kasutamise eesmärgist, kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist

igal ajal pärast lepingu sõlmimist.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on eseme kasutamise lepingu kostja ja tema laste poolt üles

öelnud. Kostja väitel on ta avalduse kätte saanud (I kd, tl 160jj). Hagejal oli seega õigus tasuta

kasutamise leping üles öelda ja nõuda eluruumi vabastamist.

Kostjal ei ole tuginenud ka absoluutse iseloomuga asjaõiguslikule isiklikule kasutusõigusele

vaidlusaluse korteriomandi suhtes. Kohtu ette toodud asjaoludest sellist õigust ka ei nähtu.

10. Hagi rahuldamise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162

lg 1 järgi kostja kanda.

11. Viru Maakohus rahuldas 8. jaanuari 2021. a määrusega hageja menetlusabi taotluse ning

vabastas ta riigilõivu 300 eurot tasumisest.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu

hagihinnast lähtuvalt. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule,

arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või

määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades

kaebuse ulatust. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta,

kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti.

TsMS § 132 lg 4 p 3 kohaselt on hagi hind 3500 eurot. Hageja vaidlustas maakohtu otsust täies

ulatuses. Seega on apellatsioonkaebuse hind samuti 3500 eurot. RLS § 59 lg-te 4 ja 15 kohaselt

tuleb TsMS § 132 lg-s 4 nimetatud nõudelt tasuda riigilõivu 300 eurot.

Tartu Ringkonnakohus luges 16. juuni 2021. a määrusega menetlusabi apellatsioonkaebuse

esitamisel jätkuvaks TsMS § 184 lg 4 alusel.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 14. mai 2021. a määrusega hageja taotluse riigi õigusabi

saamiseks ning määras hagejale esindaja riigi arvel ilma õigusabi tasu ja kulude hüvitamise

kohustuseta.

TsMS § 190 lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on

vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja

riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel.

Ringkonnakohus määras 23. septembri 2021. a määrusega ringkonnakohtu menetluses hagejale

osutatud riigi õigusabi tasu ja kulu suuruseks 307 eurot 56 senti (koos käibemaksuga). Lähtudes

TsMS § 190 lg-st 3, tuleb nimetatud summa mõista kostjalt riigituludesse välja.

Kuna käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab hagi, tuleb vastavalt muudetud menetluskulude jaotusele mõista kostjalt riigi

kasuks välja hageja menetluskulu, mille tasumisest ta oli vabastatud, s.o riigilõiv hagiavalduse

esitamisel 300 eurot, riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel 300 eurot ning riigi õigusabi tasu

ja kulud 307 eurot 56 senti (koos käibemaksuga), kokku 907 eurot 56 senti.

Riigituludesse välja mõisted kulu kokku 907 eurot 56 senti (300+300+307,56) tuleb kostjal

tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (TsMS § 179 lg 5).

Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on kostja kohustatud tasuma viivist alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

(TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke