2-19-9531/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.09.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-9531

Kohtuasi

X hagi Y vastu korteriomandi hageja lahusvaraks

tunnistamiseks ja kostja kohustamiseks anda nõusolek

kinnistusraamatu kannete muutmiseks

Y vastuhagi X vastu ühisomandi lõpetamiseks

korteriomandile ja ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja/vastuhagis

kostja

(apellant):

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Peeter Malve

Kostja/vastuhagis hageja (vastustaja): Y (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Danil Lipatov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.01.2021 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule eelmenetluse staadiumisse.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-19-9531

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 24.06.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Y (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks, milles palus lõpetada poolte varaühisus ja jätta hageja ainuomandisse

korteriomand

asukohaga

XXX

ning

kohustada

kostjat

andma

nõusolek

kinnistusraamatu kannete muutmiseks või asendada kostja vastav nõusolek

kohtuotsusega.

2. 15.09.2020 muutis hageja oma nõuet ning palus tunnustada hageja omandiõigust XXX

korteriomandile ja kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu kannete

muutmiseks või asendada kostja vastav nõusolek kohtuotsusega.

3. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmiti poolte abielu 06.10.1995 ja lahutati

Harju Maakohtu 28.03.2018 otsusega, mis jõustus 02.06.2018 (tl 3). Pooled ei elanud

koos alates 2006. aastast, mil kostja asus elama Inglismaale, ning sellest ajast alates

lõppesid ka poolte abielusuhted. Kuivõrd poolte abielusuhted olid lõppenud ajaks, mil

kostja korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu 06.09.2006 sõlmis, on korter

hageja lahusvara ja kostjal sellele õigust ei ole. Hageja ostis vaidlusaluse XXX korteri

Vasalemma vallalt pangalt võetud laenuga, mille tasus pangale tagasi üksinda. Ka Harju

Maakohtu 28.03.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-18500 tuvastati, et poolte abielulised

suhted olid lõppenud 2006. aastaks.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

4. Kostja hageja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete

kohaselt kestsid poolte abielusuhted kuni 2018. aastani, mil poolte abielu lahutati.

Kostja elas küll Inglismaal aastatel 2006-2009, kuid hageja hooldas kostja isa ja pooltel

olid ühised laenukohustused Danske panga ees. Seega on vaidlusalune korteriomand

poolte ühisvara.

5. Kostja esitas 08.10.2019 vastuhagi, milles palus lõpetada poolte ühisomand XXX

koretriomandile, jätta korteriomand hageja ainuomandisse, kuid kohustada hagejat

hüvitama kostjale 5000 eurot ühisomandi osa kaotuse eest.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohtu 15.01.2021 otsusega jäeti rahuldamata hageja hagi korteriomandi

hageja lahusvaraks tunnistamiseks ja kostja kohustamiseks anda nõusolek

kinnistusraamatu kannete muutmiseks või tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega

ning võeti vastu hageja hagist loobumine ja lõpetati menetlus hageja hagis abikaasade

varaühisuse lõpetamiseks. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi ning 1) luges

korteriomandi XXX (registriosa XXXXXXX, turuväärtus 10 000 eurot) poolte

ühisvaraks; 2) lõpetas poolte ühisomandi korteriomandile ja jättis selle hageja

ainuomandisse; 3) mõistis hagejalt välja 5000 eurot hüvitist enam saadud ühisvara eest

kostja kasuks; 4) kohustas kostjat andma vajaminevad tahteavaldused ja nõusolekud

tingimusel, et hageja täidab rahalise kohustuse summas 5000 eurot. Maakohus jättis

poolte menetluskulud nende endi kanda ja riigilõivu, mille tasumisest kohus hageja

vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

2-19-9531

7. Selleks, et tuvastada kas vaidlusalune korteriomand on poolte ühisvara või hageja

lahusvara, tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 01.07.2010

kehtinud perekonnaseadusest (PKS), sest nimetatud korteriomand osteti ja kanti

kinnistusraamatusse 09.10.2006 (vt hetkel kehtiv PKS § 210 lg 2). PKS § 14 lg 1

(01.01.1995) sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade

ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne

abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel

omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete

lõppemist.

8. XXX korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping (tl 65-67) tõendab, et Vasalemma

vald sõlmis hagejaga nimetatud lepingu 09.06.2006 ning kinnistusraamatusse tehti

kanne nimetatud lepingu alusel 09.10.2006 (tl 4). Korteriomand on poolte ühisvara, sest:

1) korteriomand osteti (erastati) poolte abielu ajal (abielu lahutati alles 2018. aastal); 2)

ükski hageja poolt esitatud tõend ei tõenda veenvalt hageja väidet, et poolte abielusuhted

olid korteriomandi ostmise (erastamise) ja kinnistusraamatusse kandmise ajaks

lõppenud; 3) hageja ei ole esile toonud asjaolusid millisel alusel kasutasid abikaasad

korteriomandit enne erastamist.

9. Poolte abielusuhete kestmist 2006. aastal kinnitavad ka kostja e-kiri kohtule poolte

abielulahutuse kohtuasjas (tl 50), milles kostja veel 2018. aastal avaldas, et abielu

lahutamise hagi esitamine abikaasa poolt on talle üllatus ning et ta soovib hagejaga

abielu säilitada, samuti kostja poolt esitatud tõend, et ta asus Inglismaal tööle

05.12.2006 (tl 62) ning kaudselt ka kostja poolt esitatud testament, millega hageja

pärandas oma vara kostja tütrele 18.11.2009 (tl 61). Hageja väited muu kinnisvara

müügist kostja poolt ega ka selle kohta esitatud kinnistusraamatu väljavõtted ei muuda

kohtu seisukohta. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hageja hagi rahuldamata.

10. Kuna korteriomand on poolte ühisvara, siis tuleb tulenevalt kostja esitatud vastuhagile

poolte ühisvara jagada (kehtiva PKS § 37 lg 3, asjaõigusseadus § 77 lg 2). Hageja ei ole

esitanud vastuväiteid kostja vastuhagis esitatud ettepanekule ühisvara jagamise viisi

suhtes, vaid taotles ka ise esialgselt esitatud hagis, et korteriomand jäetaks temale. Seega

on põhjendatud jagada poolte ühisvara viisil nagu on ettepaneku teinud vastuhagis

kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuseks on 10

000 eurot. Seega tuleb poolte ühisvara jagada nii, et vaidlusalune korteriomand tuleb

jätta hagejale ja viimaselt välja mõista kostja kasuks hüvitis omandi kaotamise eest 5000

eurot.

11. Hageja nõude osas lõpetada poolte varaühisus, tuleb menetlus lõpetada, sest hageja

loobus nimetatud nõudest kostja vastu.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas 15.02.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja tunnustada hageja ainuomandiõigust

XXX kinnisasjale, kohustada kostjat andma vajaminev nõusolek ning asendada vastav

tahteavaldus kohtuotsusega ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.

13. Maakohus jättis hageja hagi põhjendamatult rahuldamata. Hageja on tõendanud, et enne

korteri ostutehingu kuupäeva olid abielulised suhted lõppenud ja korteri ostis hageja

pangalt laenatud rahaga, mille ta tagastas ainuisikuliselt.

14. Kohus ei arvestanud maakohtu 28.03.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-18500, milles

kohus tuvastas, et poolte kirjalikest seisukohtadest nähtuvalt on abielulised suhted

lõppenud aastal 2006. Maakohtul puudus põhjendatud alus arvestada tsiviilasjas nr 2-

17-18500 kostja poolt esitatud e-kirjaga. Maakohtul ei olnud alust tuvastada

abielusuhete olemasolu pelgalt selle pinnalt, et hageja on teinud kostja tütre kasuks

2-19-9531

testamendi. Hageja tegi testamendi, sest tal ei olnud endal lapsi ega ka muid sõpru-

tuttavaid, kellele surres oma korterit jätta ning kostja tütar tundus toona ainuke loogiline

valik. Hageja on selle testamendi juba ammu ära tühistanud.

15. Jääb arusaamatuks, mille alusel maakohus leidis, et pooled olid korterit ka enne

erastamist kasutanud. Hageja kinnitas maakohtule, et ta ei ole korterit erastanud, vaid ta

ostis selle korteri Vasalemma vallalt tavalise müügilepingu alusel ja üksinda võetud

pangalt laenatud raha eest ning enne seda ostutehingut tal selle korteri valdust ei olnud.

16. Hageja avaldas 25.08.2020 istungil, et hagejal ei ole võimalik maksta kostjale 5000

eurot. Seega oleks maakohus pidanud jätma vastuhagi rahuldamata või andma kostjale

võimaluse esitada mõni muu alternatiivne nõue. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et

hageja ei ole esitanud vastuväiteid ühisvara jagamise viisi suhtes.

Vastustaja seisukoht

17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja

saata

asi

maakohtule

uuesti

läbivaatamiseks

eelmenetluse

staadiumis.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

19. Vastavalt TsMS § 392 lg-le 1, § 351 lg-tele 1 ja 2 on kohtul ulatuslik

selgitamiskohustus. TsMS § 393 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi on hagimenetluses kohtu

selgitamiskohustuse lähtepunktiks hageja esitatud nõuded ehk hagi ese. Seega on kohtu

selgitamiskohustuse täitmisega seotud esmane ülesanne teha kindlaks, mida hageja

soovib hagiga saavutada.

20. Maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust, sh ei selgitanud välja hageja nõudeid ega

kõiki neid asjaolusid, mis tuleb tuvastada nõude rahuldamise eeldustena.

21. Maakohus rikkus selgitamiskohustust kui ei selgitanud eelmenetluses välja milliseid

asjaolusid peab hageja hagi alusena tõendama ega juhtinud hageja tähelepanu

vajadusele esitada asjaolud täielikult. Kohus peab menetlust juhtides tagama

menetlusosalise asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise võimaluse.

22. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu 06.10.1995 ja see lõppes lahutusega

02.06.2018. Vaidlusaluse korteriomandi omandas hageja 09.10.2006.

23. Maakohus leidis õigesti, et selleks, et tuvastada kas vaidlusalune korteriomand on poolte

ühisvara või hageja lahusvara, tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest,

s.o enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest (PKS1995).

24. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne

01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud

ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1).

25. PKS1995 § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade

ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne

abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel

omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete

lõppemist.

26. Hageja tugines hagi alusena sellele, et ta omandas korteriomandi peale abieluliste suhete

lõppemist. Hageja väidetel olid abielusuhted lõppenud 01.01.2006. Kostja väidetel

kestsid abielusuhted kuni abielu lahutamiseni. Seega on asjas olulise tähtsusega

abielusuhete lõppemise aja tuvastamine, mida maakohus ei ole teinud.

27. Maakohus selgitas hagejale üksnes seda, et tal tuleks esitada erastamisleping või ostu-

müügileping Vasalemma vallaga, kust nähtuks, kuidas ja millal toimus korteriomandi

2-19-9531

ostmine. Kostjale selgitas maakohus, et ta peab tõendama, et abielulised suhted kestsid

kuni 2018. aastani (tl 58 pöördel). Maakohus ei selgitanud, et eelkõige peab hageja

tõendama hagi aluseks olevat asjaolu, et korteriomandi ostmise ajal olid abielusuhted

lõppenud, samuti ka seda, et abielulahutuse kohtuotsuses tuvastatud asjaolud ei ole

siduvad käesolevas asjas. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on samadele menetlusosalistele

siduv üksnes otsuse resolutsioon. Teises tsiviilasjas tehtud lahendi põhjendavas osas

võetud seisukohad ei ole järgneva tsiviilasja lahendamisel siduvad viidatud sätte

tähenduses (vt RKTKo tsiviilasjas nr 2-18-15197, p 13 ja RKTKm tsiviilasjas nr 2-17-

11697, p 13).

28. Samuti pidi maakohus nõude täpsustamisel hagejale selgitama, et kui hageja ei suuda

tõendada, et korteriomandi ostmise ajaks olid abielusuhted lõppenud, on kohane nõue

ühisvara jagamine. Sellise nõude hageja ka esialgselt esitas, mille ta kohtu soovitusel

muutis korteriomandi lahusvaraks tunnistamise nõudeks. Samas võib hageja need

nõuded esitada ka alternatiivselt ning hagejal puudus vajadus esialgsest nõudest

loobumiseks. Seetõttu oli maakohtu poolt hageja ühisvara jagamise nõudest loobumise

vastuvõtmine ennatlik olukorras, kust kostja esitas ühisvara jagamiseks vastuhagi ja

välja tuli selgitada ka kostja seisukoht korteriomandi jagamise osas juhuks, kui kohus

tunnistab korteriomandi ühisvaraks.

29. Maakohus tugines ebaõigesti asjaolule, et hageja ei ole esitanud kohtule vastuväiteid

kostja vastuhagis esitatud ettepanekule ühisvara jagamise viisi suhtes, vaid taotles ka

ise esialgselt esitatud hagis, et korteriomand jäetaks temale. Hageja taotles korteri

jätmist temale üksnes sellisel juhul, kui kohus tuvastab, et korter on omandatud hageja

lahusvara arvel ja hageja ei pea kostjale hüvitist maksma. Hageja avaldas kohtule

selgelt, et ta on pensionär ja tal ei ole võimalik maksta kostjale välja 5000 eurot, tal ei

ole selleks võimalusi ja ta ka ei taha seda teha ( tl 59).

30. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või

kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema

hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt RKTKo 2-14-

18828, p 14.2 ja selles viidatud lahendid).

31. Maakohus ei ole välja selgitanud, millised on hageja varalised võimalused hüvitist

maksta ega ole pooltega arutanud teisi võimalusi ühisvara jagamiseks.

32. Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati

pärast PKS-i jõustumist 01.07.2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara

jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis

oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse

(AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2). Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade

vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega peaks hageja, juhul kui

korteriomand jääb talle, hüvitama kostjale poole selle väärtusest. See reegel ei ole aga

absoluutne. PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida.

PKS § 34 lg 2 järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda,

et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja tugines hagis ka asjaolule, et

korteriomand omandati hageja lahusvara arvel, mistõttu tuleb ühisvara jagamisel

kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Hageja tõi esile, et ostis korteri

pangalaenuga, mille üksinda peale abielusuhete lõppemist tagasi maksis. Ka need

asjaolud on maakohtu poolt välja selgitamata.

33. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades

arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese

omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (vt RKTKo tsiviilasjas nr 2-

14-18828 p 28.1).

2-19-9531

34. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul asja sisuliselt ise

lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.

35. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama pooltele, millised asjaolud vajavad

tõendamist ja kuidas jaotub tõendamiskoormis poolte vahel. Juhul kui selgub, et asja

õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid on esitamata, peab maakohus

võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada.

36. Kuna asja uuesti läbivaatavale maakohtule ei ole siduvad ringkonnakohtu seisukohad

tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel (vt RKTKo tsiviilasjas nr 2-16-19599,

p 11 kolmas lõik, ja seal viidatud otsus nr 3‑2‑1‑143‑16, p 30 teine lõik), siis ei ole

otstarbekas käsitleda kaebuse sisulisi väiteid.

37. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)