2-19-9700/52 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. september 2021

Tsiviilasja number

2-19-9700

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi

Dmitri Kuzmenko ja Lilija Kuzmenko vastu

tehingute

kehtetuks

tunnistamiseks,

ühisvara

jagamiseks

ja

tahteavalduste

kohtuotsusega

asendamiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

17 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitri

Kuzmenko

ja

Lilija

Kuzmenko

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. september 2021

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Dmitri Kuzmenko (isikukood XXXXXXXXXX)

2. Lilija

Kuzmenko

(isikukood

XXXXXXXXXX)

Lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja

vandeadvokaadi abi Mari Kelve-Liivsoo

Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) (registrikood 70000349), volitatud

esindaja Kai Simpson

RESOLUTSIOON

1. Jätta Dmitri Kuzmenko ja Lilija Kuzmenko

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 4. märtsi 2021. a otsuse

resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab

osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

võrdsetes osades Dmitri Kuzmenko ja Lilija

Kuzmenko kanda. Eesti Vabariigile (Maksu- ja

Tolliameti

kaudu)

hüvitatavad

menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) esitas 26. juunil 2019 hagiavalduse

Dmitri Kuzmenko (kostja I) ja Lilija Kuzmenko (kostja II) vastu, milles hageja palus tunnistada

kehtetuks kostjate vahel 29. juunil 2017 sõlmitud abieluvaraleping, ühisvara jagamise leping

ning asjaõigusleping osas, millega läks kostjate ühisomandist välja kinnistu registriosa

numbriga XXXXXX; tunnistada kehtetuks kostjate vahel 29. juunil 2017.a sõlmitud

kinkeleping ning asjaõigusleping, millega läks kostja I omandist välja kinnisasi registriosa

numbriga XXXXXX tunnistada kehtetuks kostjate vahel 29. juunil 2017.a sõlmitud isikliku

kasutusõiguse seadmise leping, millega seati kinnistule registriosa numbriga XXXXXX kostja

I kasuks tasuta ning tähtajatu isiklik kasutusõigus; asendada kostjate nõusolek kinnistusraamatu

registriosa numbrite XXXXXX ja XXXXXX kannete muutmiseks kohtuotsusega; muuta

kinnistusraamatu registriosa numbri XXXXXX kannet selliselt, et kustutada kanne kostja II

kohta ning teha uus kanne, millega kanda kinnisasja ühisomanikena kinnistusraamatu

registriossa nr XXXXXX kostja I ja kostja II; muuta kinnistusraamatu registriosa numbri

XXXXXX kannet selliselt, et kustutada kanne kostja II kohta ning teha uus kanne, millega

kanda kinnisasja omanikuna kinnistusraamatu registriossa XXXXXX kostja I; kustutada

kinnistusraamatu registriosasse numbriga XXXXXX kantud kanne kostja I isikliku

kasutusõiguse kohta; lõpetada kostjate ühisomand kinnistu registriosa numbriga XXXXXX

suhtes; müüa nimetatud kinnistu registriosa numbriga XXXXXX avalikul enampakkumisel

ning saadav raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades; lugeda kostjate nõusolek ühisvara

hulka kuuluva kinnistu registriosa numbriga XXXXXX müügiks avalikul enampakkumisel

ning saadud raha jagamiseks ühisomanike vahel võrdsetes osades antuks käesolevas asjas

tehtava kohtuotsusega; lugeda kostjate nõusolek kinnistusraamatus kinnistu registriosa nr

XXXXXX all osas asjakohaste kannete muutmiseks antuks asjas tehtava kohtuotsusega; jätta

menetluskulud kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad 29. juunil 2017 abieluvaralepingu, ühisvara jagamise

lepingu ning asjaõiguslepingu, millega leppisid kokku ühisvara jagamises selliselt, et nende

ühisomandisse kuulunud kinnistu registriosa nr XXXXXX asukohaga XXXXXX ja sõiduauto

Toyota RAV4 registreerimismärgiga XXXXXX jäävad kostja II lahusvaraks ning sõiduauto

Mercedes-Benz VITO 112 CDI registreerimismärgiga XXXXXX, osalused osaühingus X

(registrikood XXXXXXX) ja X OÜ-s (registrikood XXXXXXX) jäävad kostja I lahusvaraks.

Lisaks kinkis kostja I 29. juuni 2017. a kinkelepingu, kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise

lepingu ning asjaõiguslepinguga kostjale II XXXXXX kinnistu registriosa nr XXXXXXX

asukohaga XXXXXX. Kõnealune kinnistu koormati tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega

kostja I kasuks.

Hageja 25. mai 2018. a otsusega väärteoasjas nr 930015002293/214 määrati kostjale I rahatrahv

600 eurot ning 9. aprilli 2019. a vastutusotsusega kohustati kostjat I solidaarselt osaühinguga X

tasuma riigile maksuvõlg 142 060 eurot 11 senti. Kostja I oma kohustusi ei täitnud.

Täitemenetluse tulemusena ei ole õnnestunud kostja I võlga sisse nõuda. Kostjal I puudub vara,

mille arvelt saaks võlga rahuldada. 1. jaanuaril 2019 laekus kostja I võla katteks 229 eurot 57

senti. Kostja I võlg hageja ees hagiavalduse esitamise seisuga oli 142 430 eurot 54 senti.

5. jaanuari 2021. a seisuga on kostjale I trahviotsusega määratud rahaline kohustus rahuldatud.

Kostjal I on võlg hageja ees 9. aprilli 2019. a vastutusotsuse alusel 142 060 eurot 11 senti.

Kostja I loobus abieluvaralepinguga oma osast ühisvaras. Abieluvaralepingus hindasid kostjad

kostja II lahusvarasse jäänud XXXXX kinnistu väärtuseks 150 000 eurot ning Toyota RAV4

väärtuseks 5000 eurot. Kostja I lahusvaraks jäänud Mercedes-Benz väärtuseks hindasid kostjad

2000 eurot, osaühingu X osa väärtuseks 2569 eurot ning X OÜ osa väärtuseks 2500 eurot. Enne

abieluvaralepingu sõlmimist oli kostjate ühisvara väärtus 162 069 eurot, millest kostja II

lahusvara hulka jagati vara 155 000 euro väärtuses ja kostja I lahusvara hulka 7069 euro

väärtuses. Seega sai kostja II lepinguga umbes 22 korda rohkem vara võrreldes kostjaga I.

Abieluvaraleping on sõlmitud kahe aasta jooksul enne kostja I suhtes täitemenetluse alustamist.

Abieluvaraleping kahjustas hageja kui sissenõudja huve, kuna sellega muudeti teadlikult hageja

nõuete rahuldamine võimatuks.

Kostja I pidi abieluvaralepingu sõlmimise hetkeks 29. juunil 2017 olema teadlik, et temaga

seotud osaühingu X suhtes on alustatud kontrollmenetlust. Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu

kaks nädalat pärast seda, kui oli väljastatud kontrollakt, millega maksuhaldur tuvastas, et

kostjaga I seotud äriühing esitas maksudeklaratsioonides valeandmeid, mis andsid ühingule

maksueelised. Lisaks alustati 9. novembril 2015 nii osaühingu X kui ka kostja I suhtes

väärteomenetlust, mille lõpptulemusena otsustati 25. mai 2018. a otsusega karistada mõlemat

rahatrahviga maksuhaldurile valeandmete esitamise eest.

Kostja II on kostja I lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 1 mõistes. Seetõttu saab

eeldada, et kostja II teadis või pidi teadma, et varast loobumisega võidakse kahjustada kostja I

võlausaldajate (sh tulevikus tekkivate) huve. Täidetud on XXXXXX kinnistu kinketehingu ja

sellele kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise tehingute kehtetuks tunnistamise eeldused.

Hageja on täitnud maksukorralduse seadusest (MKS) tulenevad maksuvõla sundtäitmise

alustamise tingimused ning on alustanud kostja I suhtes täitemenetlust. Maksuhalduri poolt

läbiviidavat täitemenetlust on võrdsustatud kohtutäituri poolt läbiviidava täitemenetlusega.

Seega saab lugeda, et maksuhaldur on kostja I suhtes täitemenetlusega alustanud 11. juunil

2019, mil arestis kostja I pangakontod. Hageja ei ole minetanud täitemenetluse seadustiku

(TMS) §-des 189 ja 190 nimetatud tehingute kehtetuks tunnistamise tähtaegu.

Kuigi 29. juuni 2017. a seisuga ei olnud kostja I suhtes vastutusmenetlusega veel alustatud ning

vastutusotsust väljastatud, leidis vastutusmenetluses tuvastamist, et kostja I rikkus enne kostja

I ja kostja II vahel sõlmitud tehingute tegemist juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Kostja I,

teades enda kui osaühingu X juhatuse liikme kohustuste rikkumisest, pidi kostjaga II tehingute

sõlmimise hetkel möönma, et juhul, kui äriühingu vara ja rahaliste vahendite arvelt ei õnnestu

maksuvõlga sisse nõuda, võib maksuhaldur alustada menetlust tema suhtes äriühingu

maksuvõla sissenõudmiseks. Kostja I pidi mõistma, et taolisel viisil abieluvaralepingu, millega

loobus olulisel määral oma osast ühisomandis, ja kinkelepingu sõlmimisega, väheneb tema vara

väärtus ning likviidsus oluliselt.

Kuivõrd kinnistu on kostjate ühisvara, taotles hageja ühisvara jagamist selliselt, et kinnistu

müüakse avalikul enampakkumisel ning saadav raha jagatakse kostjate vahel võrdsetes osades.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hagi tuleb jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel,

sest hageja hagiga nõutud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Hagejal puudub õigus nõuda

tehingute tagasitäitmist, sest hageja ei ole kostja I suhtes algatanud täitemenetlust. TMS § 3 lg

1 sätestab küll, et täitedokumendi täitmise võib lisaks kohtutäiturile korraldada ka muu isik

(maksuhaldur), kuid ei näe maksuhaldurile täitemenetluse läbiviimiseks ette erikorda.

Maksuhaldur on nõude sundtäitmisel kohustatud arvestama täitemenetluse seadustikus (TMS)

sätestatud korda (MKS § 128 lg 1). TMS § 24 lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks

täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Hageja ei ole kostjale I kätte toimetanud

täitmisteadet, ehkki alustas nõuete sundtäitmist 1. augustil 2018 ja 11. juunil 2019. Järelikult ei

ole täitemenetlus seni TMS § 24 lg 2 tähenduses alanud. Maksuhaldur ei ole pädev korraldama

täitemenetlust. Kui maksuhaldur on kõik MKS-st tulenevad võimalused ammendanud ja peab

vajalikuks TMS-i alusel täitetoimingute tegemist, siis võimaldab MKS § 130 lg 2 anda

täitemenetluse üle kohtutäiturile. Maksuhaldur ei ole täitemenetlust üle andnud kohtutäiturile,

ta ei ole kohtutäiturile esitanud täitedokumenti ja täitmisavaldust.

Hagejal ei ole enam võimalik nõuda kinkelepingu tagasivõitmist, sest möödunud on TMS § 189

lg-s 1 sätestatud tähtaeg. Samuti puudub hagejal õigus nõuda abieluvaralepingu tagasivõitmist.

Kostjad ei ole kahjustanud tehingutega võlausaldajate huve.

Hageja ei saa põhistada kostja I teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest hagi esitamise

seisuga kostja I suhtes läbi viidud väärteomenetlusega. Kostja I rahatrahv on täies ulatuses

tasutud. Hageja tegi vastutusotsuse kostja I suhtes alles 9. aprillil 2019, kui lõppes 9. jaanuaril

2019 algatatud vastutusmenetlus. Vastutusotsuse tegemise aluseks on asjaolu, et kostja I

juhatuse liikmena rikkus oma kohustusi tahtlikult. Sellist seisukohta väljendas hageja alles

vastutusmenetluse algatamisega enam kui poolteist aastat pärast tehingute tegemist, mille

tagasivõitmist ta taotleb. Kostja I ei kahjustanud 29. juunil 2017 tehinguid tehes ühegi

võlausaldaja huvi, sest tal ei olnud 29. juuni 2017. a seisuga võlausaldajat ning tulevase

võlausaldaja teke ei olnud tema jaoks mõistlikult ettenähtav. Kostja I ja kostja II jagasid

29. juunil 2017 ühisvara ning sõlmisid omavahel kinkelepingu, sest pidasid seda mõistlikuks ja

õiglaseks. Kostja II huvi ei olnud suunatud võlausaldaja huvi kahjustamisele.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 4. märtsi 2021. a otsusega hagi ning jättis menetluskulud võrdsetes

osades kostjate kanda. Maakohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 29. juunil 2017. a sõlmitud

abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu osas, millega läks kostjate

ühisomandist välja XXXXX kinnistu; kostjate vahel 29. juunil 2017 sõlmitud kinkelepingu ja

asjaõiguslepingu, millega läks kostja I omandist välja XXXXXX kinnistu ning kostjate vahel

29. juunil 2017 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati XXXXXX

kinnistule kostja I kasuks tasuta ning tähtajatu isiklik kasutusõigus. Maakohus kohustas kostjaid

andma tahteavaldused kinnistusraamatust XXXXX kinnistu omanikukande kostja II kohta

kustutamiseks ja kostjate kinnistu ühisomanikena sissekandmiseks. Maakohus kohustas

kostjaid andma tahteavaldused kinnistusraamatust XXXXXX kinnistu omanikukande kostja II

kohta kustutamiseks, kinnistu omanikuna kostja I sissekandmiseks ning kostja I isikliku

kasutusõiguse kohta kande kustutamiseks. Maakohus lõpetas kostjate ühisomandi XXXXX

kinnistule, määrates, et kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel ja müügist saadav raha

jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Maakohus kohustas kostjaid andma tahteavaldused

XXXXX kinnistu avalikul enampakkumisel müümiseks ja müügist saadava raha kostjate vahel

võrdsetes osades jagamiseks ning kinnistu registriossa tehtud omanikukannete muutmiseks.

Kinkelepingu tagasivõitmiseks peavad olema täidetud TMS § 189 eeldused ja ühisvara

jagamise lepingu tagasivõitmiseks TMS § 190 eeldused. Kinnistule isikliku kasutusõiguse

seadmise tehingu tagasivõtmise kohta erinorme ette nähtud ei ole, mistõttu saab tehingut tagasi

võita TMS §-s 188 sätestatud eelduste esinemisel. Kui on möödunud TMS §-s 189 nimetatud

kinkelepingu tagasivõitmise õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi ka

TMS § 188 alusel, kuid sellisel juhul peab hageja tõendama sissenõudja huvide teadlikku

kahjustamist (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13).

TMS § 190 järgi on tagasivõitmise tähtaeg seotud täitemenetluse alustamisega. Poolte vahel on

vaidlus selle üle, kas on täidetud TMS § 190 järgi tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusena

see, et kostja I kui võlgniku suhtes on alustatud täitemenetlus. Maksuhaldur on teinud kostjalt

I rahatrahvi ja maksuvõla sundtäitmiseks MKS § 130 lg 1 p-s 3 lubatud täitetoimingud ja

pööranud sissenõude kostja I rahalistele õigustele. Maakohus nõustus kostjate seisukohaga, et

maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda

TMS § 190 mõttes täitemenetluse alustamisena. Kui MKS § 130 lg-s 1 nimetatud maksuhalduri

täitetoimingute tulemusel ei õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita, siis võib

maksuhaldur MKS § 130 lg 2 alusel maksuvõla ja rahatrahvi sissenõudmiseks pöörduda

kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks ja edasiste täitetoimingute tegemiseks.

Praegusel juhul hageja seda teinud ei ole ja seega täitemenetlust alustatud ei ole.

TMS § 190 järgne ühisvara jagamise tagasivõitmise tähtaeg on möödunud. Kostjad sõlmisid

abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu 29. juunil 2017. Käesolevaks ajaks on

möödunud tehingu tegemisest rohkem kui kaks aastat, kuid täitemenetlust kostja I suhtes

alustatud ei ole. TMS §-s 190 sätestatud tähtaegade puhul on tegemist nõuet lõpetavate

tähtaegadega, mistõttu hageja on seoses tähtaja möödumisega minetanud õiguse nõuda

TMS § 190 alusel ühisvara jagamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist.

TMS § 188 lg 1 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme

aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult

sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu

tegemise ajal. Erinevalt TMS §-st 190, ei ole TMS § 188 järgi tagasivõitmise eelduseks

täitemenetluse alustamine. Hagi on esitatud TMS § 188 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul.

Hageja on põhistanud, et kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu

teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks. Hageja 25. mai 2018. a otsusega

väärteoasjas (I kd, tl 41–50) karistati kostjat I kui maksukohuslase osaühingu X juhatuse liiget

MKS § 1531 lg 1 alusel maksuhaldurile valeandmete esitamise eest rahatrahviga 600 eurot.

Hageja nõudis 9. aprilli 2019. a vastutusotsusega (I kd, tl 28–40) osaühingult X ja kostjalt I kui

äriühingu juhatuse liikmelt solidaarselt maksuvõla 142 060 euro 11 sendi tasumist. Hageja on

esitanud tõendid selle kohta, et varasemalt enne trahvi ja vastutusotsuse tegemist oli osaühingu

X suhtes alustanud kontrollimenetlust. Alates 13. juunist 2017 olid osaühingu X kontod

arestitud ja ühingule oli väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne 29. juunil 2017 tehingute

tegemist. Seega pidi kostja I tehingute tegemise ajal olema teadlik, et teda ja tema juhitud

äriühingut võidakse kontrollmenetluses tuvastatud maksuhaldurile ebaõigete andmete eest

vastutusele võtta ja nõuda temalt solidaarselt äriühinguga ebaõigete andmete esitamisest saadud

maksusoodustuse järgi maksuvõla tasumist.

Ühisvara jagamise järel jäi kostja II lahusvaraks vara väärtusega 155 000 eurot ja kostja I

lahuvaraks vara väärtusega ainult 7069 eurot. Eeltoodut arvestades saab järeldada, et kostja I

sõlmis 29. juunil 2017 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui

sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kostja, teades tema juhitud äriühingu suhtes alustatud

kontrollmenetlusest ja võimalikust vastutusest maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise

eest, tegi tehingu, millega vähendas olulises ulatuses oma vara, millele oleks võimalik pöörata

sissenõuet. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu,

mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamiseks ei oma tähtsust, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed

võlausaldajad. Oluline on, et kostja I sai tehingu tegemise ajal ette näha, et tema vastu võidakse

nõue esitada ja tehinguga vähendatakse või tehakse võimatuks tekkida võiva nõude täitmine

(Riigikohtu 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08). TMS § 188 lg 2 järgi saab

eeldada, et kostja II kui kostja I lähikondne (PankrS § 117 lg 1 p 1) teadis või pidi teadma, et

tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid.

Kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on

sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist (TMS § 189

lg 1). TMS § 189 lg 1 ei seo tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega.

TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud

kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja

huve kahjustava tehinguga (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13).

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostjad sõlmisid 29. juunil 2017 kinkelepingu,

millega kostja I kinkis kostjale II XXXXXX kinnistu. Hageja esitas hagi tehingu kehtetuks

tunnistamiseks 26. juunil 2019 ehk vähem kui kaks aastat pärast tehingu tegemist, seega on

kinkelepingu tagasivõitmise eeldused TMS § 189 lg 1 järgi täidetud.

Hageja taotleb ka isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamist. Hagi tehingu tagasivõtmiseks on esitatud TMS § 188 lg-s 1 sätestatud tähtaja

jooksul. Hageja on tõendanud, et tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks.

Kinnistu kinkelepinguga koos sõlmitud kinnistule isikliku kasutusõiguse lepingu eesmärk oli

sissenõudja huvide kahjustamine samadel põhjendustel, nagu abieluvaralepingu ja ühisvara

jagamise lepingu puhul. Tehinguga koormati kostja I omandist kinketehinguga välja läinud

kinnistu kostja I kasuks tasuta tähtajatu isikliku kasutusõigusega. Kostja I tegi tehingu

olukorras, kus ta teadis, et tema juhitud äriühingu suhtes on alustatud kontrollmenetlust, ühingu

arved olid arestitud ja kostja I pidi teadma, et teda võidakse võtta vastutusele maksuhaldurile

ebaõigete andmete esitamise eest ning nõuda temalt maksukohustuse täitmist solidaarselt

äriühinguga. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu teiseks pooleks on kostja I abikaasa,

mistõttu saab TMS § 188 lg 2 alusel eeldada, et teine pool pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldaja huvisid.

Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on tehingute kehtetuks

tunnistamise järel kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate nõusolekud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema

kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

Kuna kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 29. juunil 2017 sõlmitud abieluvaralepingu,

ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu osas, millega kostjate ühisomandist läks välja

XXXXX kinnistu, siis tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei ole tehingul algusest peale õiguslikke

tagajärgi ja saab lugeda, et kehtetuks tunnistatud osas ei ole ühisvara jagamist toimunud ning

kinnistu on endiselt kostjate ühisvara hulgas.

Koos tagasivõitmise hagiga on sissenõudjal võimalik esitada kohe ka ühisvara jagamise nõue

TMS § 14 lg 2 alusel (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15).

Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel

asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis.

Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu

põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud

kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Taotletav ühisomandi lõpetamise viis - kinnistu

müük avalikul enampakkumisel ning raha jagamine kostjate vahel võrdsetes osades on

PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 järgi lubatav ning kostjad ei ole põhistanud selliste asjaolude

esinemist, mis annaks alust jätta ühisomand lõpetamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja tühistada TsMS § 386 lg 4 alusel Tartu

Maakohtu poolt 29. juuni 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu või

alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Kostjad paluvad kõik

menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt nõustus maakohus kostjatega, et maksuhaldur ei ole

täitemenetlust kohtutäiturile üle andnud, kuid leidis ekslikult, et see välistab tagasivõitmise hagi

esitamise ainult TMS § 190, mitte TMS § 188 või § 189 alusel. Tagasivõitmiseks tuleb alati

algatada täitemenetlus. Maakohtu seisukoht, et TMS § 188 järgi pole täitemenetluse alustamine

tagasivõitmise eelduseks, on ebaõige. Tagasivõitmise hagi esitamise esmaseks eelduseks on

alati täitemenetluse algatamine kohtutäituri poolt.

Hagi ei ole võimalik rahuldada ei TMS § 188, § 189 ega § 190 alusel, sest kõik tagasivõitmise

tähtajad on möödunud. Tehingute tegemisest on nüüdseks möödunud üle kolme aasta. Järelikult

tulnuks hagi jätta rahuldamata, sest nii TMS § 188, TMS § 189 kui TMS § 190 sätestatud

tähtajad (vastavalt kolm ja kaks aastat) on õigust lõpetavad tähtajad.

Maksuhalduri kohustus anda täitemenetlus üle kohtutäiturile tagasivõitmise hagi esitamiseks

tuleneb nii TMS-i kui MKS-i regulatsioonist. TMS § 3 lg 1 kohaselt korraldab täitedokumendi

täitmist kohtutäitur, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seaduses ette nähtud erisuseks on

MKS § 130 lg 1, mis sätestab maksuhalduri täitetoimingud täitedokumendi täitmisel.

Maksuhalduri õigused täitetoimingute tegemiseks haldustäitemenetluses piirduvad MKS § 130

lg 1 ammendava loeteluga. TMS ei näe ette erisust, mis võimaldaks tagasivõitmise hagi esitada

selliselt, et täitedokumenti ei ole antud täitmiseks kohtutäiturile. Maksuhalduri kohustus anda

täitemenetlus tagasivõitmise hagide esitamiseks üle kohtutäiturile tuleneb MKS § 130 lg-st 2.

Väär on maakohtu seisukoht, et ühisvara jagamise saab tagasi võita ka TMS § 188 (üldnormi)

alusel. Ühisvara jagamise tagasivõitmist saab nõuda ainult TMS § 190 (erinormi) alusel.

TMS § 190 eeldused pole täidetud. TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul

TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide

kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku

lahusvara arvel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664).

Väär on maakohtu järeldus, et kostjad kahjustasid tehingutega võlausaldajate huve. Kostjal I ei

olnud tehingute tegemise ajal võlausaldajaid, kelle huve tehingud oleksid kahjustanud ning

selliste võlausaldajate teke ei olnud kostjale I ettenähtav. Kostjad on hageja trahvinõude täies

ulatuses rahuldanud. Hageja nõue vastutusotsuse alusel tekkis alles 9. aprillil 2019. Selle nõude

esitamine ei saanud olla kostjale I 29. juunil 2017 ettenähtav. Maakohus on ekslikult jätnud

arvesse võtmata asjaolu, et vastutusotsuse tegemise eelduseks on sundtäitmise ebaõnnestumine

äriühingu vara arvelt. Kostja I vastutuse teke ei olenenud mitte ainult kostja I võimaliku

juhtimisvea tuvastamisest, vaid ka kostjale I ettenägematutest asjaoludest.

Abstraktset huvi ei kaitsta. Võlausaldaja huvide teadlik kahjustamine tähendab seda, et

võlausaldaja peab olema tagasivõidetava tehingu tegemise ajal juba olemas või peab tema

tekkimine olema võlgniku jaoks ettenähtav (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-111-16, p 31). Praeguses asjas ei ole see eeldus täidetud. Kostjale I sai tehingute

tegemise ajal olla ettenähtav vaid rahatrahvi tekkimine. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja

I pidi nägema ette ka vastutusotsuse alusel nõude tekkimist. Vastutusotsus ei ole mitte karistus

ebaõigete andmete esitamise eest, vaid äriühingu maksukohustus, mida hagejal ei õnnestunud

äriühingult sisse nõuda. Vastutusotsuse tegemise eeldusteks on nii maksukohustuse olemasolu,

äriühingu suutmatus maksukohustust ise tasuda kui äriühingu juhatuse liikme vastutuse

olemasolu. Mitte ükski neist eeldustest ei olnud kostjale I 29. juunil 2017 teada: hageja ei olnud

kontrollmenetlust lõpule viinud ja maksuotsust teinud; sundtäitmine äriühingu suhtes ei olnud

alanud, rääkimata selle nurjumisest; vastutusmenetluse algatamise eeldused kostja I suhtes ei

olnud täidetud. Hageja tegi osaühingu X suhtes maksuotsused 17. juulil 2017 ja 4. septembril

2017, alustas sundtäitmist äriühingu suhtes 17. augustil 2018 ning algatas vastutusmenetluse

kostja I suhtes alles 9. jaanuaril 2019. Seega jõudis hageja alles 1,5 aastat pärast kõnealuste

tehingute tegemist arusaamisele, et kostja I vastutus äriühingu maksuvõla eest võib olla

võimalik. Kostja I vastutuse tuvastas hageja veelgi hiljem.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostjate vahel 29. juunil 2017 sõlmitud

abieluvaraleping on kehtetuks tunnistatav nii TMS § 190 p 3 kui ka alternatiivselt TMS § 188

lg-te 1 ja 2 alusel, kinkeleping TMS § 189 lg 1 alusel ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping

TMS § 188 lg-te 1 ja 2 alusel.

Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse seisukohaga, et maksuhalduri poolt

MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda TMS-i mõttes

täitemenetluse alustamisena. MKS § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud sisse

nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla ning selle sundtäitmine toimub MKS-s

ja täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Juhul kui maksuhalduri

pädevusse kuuluvate MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud

mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita, võib maksuhaldur MKS § 130 lg 2 alusel pöörduda

täitemenetluse jätkamiseks kohtutäituri poole (maksuhalduri kaalutlusõigus). Võlgniku suhtes

toimuvaks täitemenetluseks saab pidada nii kohtutäituri korraldatavat sundtäitemenetlust kui

ka maksuvõla sissenõudmiseks hageja korraldatavat sundtäitemenetlust. Olukorras, kus

maksuhaldurile on tema enda tehtud sundtäitmise toimingute tõttu teada, et võlgniku kinnis-

ja/või vallasvarale sissenõude pööramine kohtutäituri jätkatud täitemenetluses ei viiks

ilmselgelt maksunõude rahuldamisele, võib maksuhaldur jätta kohtutäituri poole täitemenetluse

jätkamiseks pöördumata. Seega on maksuhalduri poolt läbiviidav täitemenetlus võrdsustatav

kohtutäituri läbiviidava täitemenetlusega ning maksuhalduril on õigus esitada tagasivõitmise

hagi ka olukorras, kus maksuhaldur on teinud omapoolsed täitetoimingud, kuid ei ole

pöördunud kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks.

Maksuhaldur on kostja I maksukohustuse suhtes täitemenetlusega alustanud 11. juunil 2019,

arestides kostja I pangakontod ning ei ole minetanud TMS §-des 188–190 nimetatud tehingute

kehtetuks tunnistamise tähtaegu. Lisaks on hageja kostja I maksukohustuste sissenõudmiseks

jätkanud täitemenetlust 15. detsembril 2020 täitmisavalduse esitamisega kohtutäiturile.

Tagasivõitmise eelduseks on täitedokumendi olemasolu. Haldusorgan peab kohustuse

sissenõudmiseks tegema kõik endast oleneva ning alles seejärel saab pöörduda kas kohtutäituri

poole või algatada pankrotimenetluse.

Kostjate vahel 29. juunil 2017 sõlmitud tehingud olid suunatud kostja I võlausaldajate huvide

kahjustamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostjate kanda.

7. Hageja nõue on suunatud kostjate vahelise ühisvara jagamise, kinkelepingu ja isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmisele ja ühisvara jagamisele.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt sõlmisid kostjad

29. juunil

2017

notariaalse

abieluvaralepingu,

ühisvara

jagamise

lepingu

ning

asjaõiguslepingud, milles kostjad leppisid kokku ühisvara jagamises selliselt, et nende

ühisomandisse kuulunud kinnistu, registriosa numbriga XXXXXX, asukohaga X linnas

XXXXX 1/2 ja sõiduk Toyota RAV4, registreerimismärgiga XXXXXX, jäävad kostja II

lahusvaraks ning Mercedes-Benz VITO 112 CDI, registreerimismärgiga XXXXXX, osaühing

X, registrikoodiga XXXXXXX, osa ja X OÜ, registrikoodiga XXXXXXX, jäävad kostja I

lahusvaraks. 29. juunil 2017 sõlmisid kostja I ja kostja II ka notariaalse kinkelepingu, kinnistule

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu, millega kostja I kinkis kostjale

II kinnistu, nimetusega XXXXXX, registriosa numbriga XXXXXX4, asukohaga X X vallas X

küla. Kostjad leppisid kokku, et kinnistule seatakse tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus

kostja I kasuks.

Maksu- ja Tolliameti 25. mai 2018. a otsusega väärteoasjas nr 930015002293 määrati kostjale I

rahatrahv 600 eurot, nimetatud trahv on praeguseks tasutud.

Maksu- ja Tolliameti 9. aprilli 2019. a vastutusotsusega nr 13-7/00943-3 kohustati kostjat I

solidaarselt osaühinguga X tasuma riigile maksuvõlg 142 060 eurot 11 senti. Vastutusotsusega

määratud maksuvõla nõue on täielikult täitmata.

8. Abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise aluseks on

TMS §-d 187 ja 190.

TMS § 190 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu

või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast

ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud:

1) pärast täitemenetluse alustamist; 2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist; 3) enne

TMS § 190 p-s 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse

alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast

loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast

loobumise tõttu.

Maakohus on õigesti leidnud, et TMS § 190 järgi on tagasivõitmise tähtaeg seotud

täitemenetluse alustamisega.

TMS § 3 lg 1 järgi korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 näeb ette täitetoimingud, mida

maksuhaldur haldusakti alusel rahalise kohustuse sundkorras sissenõudmiseks võib teha. Kui

kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4

p-is 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras

sissenõudmist.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtu poolt tuvastatut, et maksuhaldur tegi

kostjalt I rahatrahvi ja maksuvõla sundtäitmiseks MKS § 130 lg 1 p-i 3 järgsed täitetoimingud

ja pööras sissenõude võlgniku rahalistele õigustele. Maksuhaldur väljastas 1. augustil 2018

Swedbank AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja

Tolliametile ülekandmiseks summas 600 eurot (tl 52, 53) ning tegi 11. juunil 2019 Swedbank

AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile

ülekandmiseks summas 142 060 eurot 11 senti (tl 54, 56).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on aga ekslikult järeldanud, et maksuhalduri poolt

MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda TMS § 190 mõttes

täitemenetluse alustamisena, mistõttu ei tule kostjate vahelise ühisvara jagamise kokkuleppele

tagasivõitmise puhul kohaldamisele TMS § 190.

Ringkonnakohus leiab, et täitemenetlus TMS § 190 mõttes algab ka esimese MKS § 130 lg-s 1

nimetatud täitetoiminguga (praegusel juhul kostja I pangakonto arestimisega 1. augustil 2018

ja 11. juunil 2019). Nimetatut kinnitab ka MKS § 130 lg 1 sõnastus, mille kohaselt juhul, kui

kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4

p-is 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras

sissenõudmist. Milliseid toiminguid nõude sundtäitmiseks peab maksuhaldur vajalikuks teha,

on tema kaalutlusotsus. Maksuhalduril on kohustus talle seaduse alusel antud õiguste piirides

mitte ainult olemasolevaid nõudeid täita, vaid ka takistada uute kohustuste tekkimist. Seega ei

ole põhjendatud seisukoht, mille kohaselt kehtib kõikide maksuhalduri poolt MKS § 130 lg 1

alusel läbiviidavate täitetoimingute puhul TMS regulatsioon, seega ei tule kohaldamisele ka

TMS § 24 lg 2, mille kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule

kättetoimetamisega.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja 25. mai 2018. a otsusega väärteoasjas

nr 930015002293 kostjale I määratud rahatrahv 600 eurot on täies ulatuses täidetud. Hageja

9. aprilli 2019. a vastutusotsusega nr 13-7/00943-3 solidaarselt kostjale I ja osaühingule X

määratud maksuvõla nõue 142 060 eurot 11 senti on täielikult täitmata. Selle nõude osas alustati

hageja poolt täitemenetlust 11. juuni 2019 korraldusega kostja I konto arestimiseks, kostjad

sõlmisid 29. juunil 2017. a notariaalse abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu, seega kahe

aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist selle nõude suhtes ning TMS § 190 p 3 eeldus

abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks on täidetud.

9. Hageja nõue on suunatud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning

asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele üksnes osas, millega läks kostjate ühisomandist välja

kinnistu XXXXXXX registriosa numbriga XXXXXX. Abieluvaralepingus hindasid kostjad

väärtuseks 150 000 eurot, mis moodustas enamuse kogu ühisvara väärtusest.

Abieluvaralepingu tagasivõitmine TMS § 190 alusel eeldab lisaks, et võlgnik on loobunud

olulisel määral oma varast või oma osast ühisvaras, mis tähendab seda, et lepinguga on

kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust

abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p-d 15.1.2 ja 19).

Kostjad ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et ühisvara

jagamise järel jäi kostja II lahusvaraks vara väärtusega 155 000 eurot ja kostja I lahuvaraks vara

väärtusega ainult 7069 eurot. Seega jäi kostja I ilma olulisest osast oma varast.

TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul eeldatakse, et tagasivõidetava tehinguga

on võlausaldajate huve kahjustatud (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-18-17826, p 12). Kostjad ei ole menetluses ümber lükanud maakohtu poolt tuvastatut, et

võlausaldajate huve ei ole kahjustatud või et täitemenetlus kostja I vastu oleks õnnestunud ka

kostja I lahusvara arvel.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et sissenõudjate huvide

kahjustamist ei välista see, kui tehingu tegemise ajal ei olnud olemas konkreetseid

võlausaldajaid. Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja I sai tehingu tegemise

ajal ette näha, et tema vastu võidakse nõue esitada ja tehinguga vähendatakse või tehakse

võimatuks tekkida võiva nõude täitmine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on

tõendanud, et osaühingu X suhtes oli alustatud kontrollimenetlust 14. märtsi 2016. a

korraldusega (I kd, tl 58–61), 23. mai 2017. a teatega (I kd, tl 62), 14. märtsi 2017. a teatega (I

kd, tl 64) ning 7. aprilli 2017. a korraldusega (I kd, tl 65–67).

Alates 13. juunist 2017 olid osaühingu X kontod arestitud (I kd, tl 131) ja osaühingule X oli

väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne 29.juunil 2017 sõlmitud vaidlusaluste tehingute

tegemist. Kostja I on osaühingu X juhatuse liige alates 17. juunist 2011 (I kd, tl 28).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seega pidi kostja I teadma tehingute tegemise ajal, et

teda ja tema juhitud äriühingut võidakse kontrollmenetluses tuvastatud maksuhaldurile

ebaõigete andmete eest vastutusele võtta ja nõuda temalt solidaarselt äriühinguga ebaõigete

andmete esitamisest saadud maksusoodustuse järgi maksuvõla tasumist. Kostja I sõlmis

abieluvaralepingu, millega ta loobus olulisest osas oma varast olukorras, kus tema juhitud

äriühingu suhtes oli käimas kontrollmenetlus. Kostjad ei ole vaidlustanud hagiavalduses

esitatut, mille kohaselt alustati 9. septembril 2015 nii osaühingu X kui ka kostja I suhtes

väärteomenetlus, mille tulemusena otsustati 25. mai 2018. a kohtuvälise menetleja otsusega

väärteoasjas nr 930015002293 mõlemat karistada rahatrahviga, kuivõrd väärteomenetluse

käigus tõendati, et osaühing X ning kostja I äriühingu seadusliku esindajana esitasid tahtlikult

maksuhaldurile 2015. a veebruarist kuni juulini ja septembri käibemaksudeklaratsioonides ning

2015. a veebruarist kuni augustini ja novembri ning detsembri tulumaksudeklaratsioonides

valeandmeid äriühingu maksukohustuste vähendamiseks. Vastutusmenetluse raames tuvastas

maksuhaldur, et kostja I täitis ainuisikuliselt osaühingu X juhatuse liikme kohustusi. Kostja I

käitumine on käsitletav tahtliku juhatuse liikme kohustuste rikkumisena.

10. Oluline tehingu tagasivõitmise eelduste kontrolli puhul ei ole ka see, millisel õiguslikul

alusel võlausaldaja nõue on tekkinud (praegusel juhul kas trahviotsus või vastutusotsus, mille

eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmine). TMS § 190 ei määratle nõude esitamiseks

õigustatud võlausaldajate ringi nende nõuete õiguslike aluste järgi. Vaidlust ei ole selles, et

kostjale I on koostatud vastutusotsus, mille kohaselt tuleb tal solidaarselt äriühinguga tasuda

maksuvõlg. Võlgnevust senini tasutud ei ole.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I sõlmis 29. juuni 2017. a abieluvaralepingu ja

ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate vahel sõlmitud 29. juunil 2017. a notariaalse

abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingute tagasivõitmise eeldused

hagis taotletud osas (millega läks kostjate ühisomandist välja kinnistu registriosa numbriga

XXXXXX) TMS §-de 187 ja 190 p 3 alusel täidetud.

Asjaõiguslepingute tagasivõitmiseks samadel eeldustel mis abieluvaralepingu ja ühisvara

jagamise

lepingu

puhul,

peab

olema

üldjuhul

tegemist

vigade

identsusega.

Abstraktsiooniprintsiibi erandiks on aga ka juhtumid, kus tehingud on omavahel sõltuvuses või

neid saab vaadelda ühe ühtse tehinguna. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on

abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingul ja asjaõiguslepingul sama õiguslik alus,

mõlema poole sooviks oli kohustustehingu seadmine sõltuvusse käsutustehingust. Kostja I

andis vaidlusaluse vara kostjale II üle eeldusel, et abieluvaraleping ja ühisvara jagamise leping

kehtib.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostjate poolt 29. juunil 2017. a

sõlmitud kinkelepingu, millega kostja I kinkis kostjale II kinnistu, asukohaga X vallas X külas,

tagasivõitmise eelduste täitumise osas TMS § 189 lg 1 järgi. TMS § 189 lg 1 ei seo

tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega.

Ringkonnakohus leiab, et ka kinkelepingul ning kingitava kinnisasja suhtes sõlmitud

asjaõiguslepingul on sama õiguslik alus, mõlema poole sooviks oli kohustustehingu seadmine

sõltuvusse käsutustehingust. Kostja I andis vaidlusaluse vara kostjale II üle eeldusel, et

kinkeleping kehtib.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka 29. juuni 2017. a kostjate

vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati X vallas X külas asuvale

kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigusega kostja I kasuks, tagasivõitmise eelduste

täitumise osas TMS § 188 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi

TsMS § 654 lg 6 järgi.

Maakohus on põhjendatult rahuldanud ka hageja nõude asendada kohtuotsusega

kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate tahteavaldused.

13. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt kostjate

ühisomandis oleva Tartus Künni 1/2 asuva kinnistu ühise omandi lõpetamise viisi osas.

Maakohus rahuldas hageja nõude lõpetada kostjate ühisomand kinnistu müümisega avalikul

enampakkumisel ning saadud raha jagamisega kostjate vahel võrdsetes osades.

Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks.

14. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, puudub vajadus

muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

võrdsetes osades kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). hagejat esindas ringkonnakohtu menetluses

hageja töötaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest

hüvitatakse üksnes sõidukulud. Hageja poolt ringkonnakohtu istungil antud kinnituse kohaselt

ei ole hagejal kulusid tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke