2-20-15078/55 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15078

Kohtuasi

X hagi C vastu kinnistu valduse üleandmise,

kasutuseelise ning viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5654,66 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli

Kostja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Ott Saame ja vandeadvokaadi abi

Helen Hääl

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15. juuni 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-20-

15078 muutmata, kuid täiendada otsuse põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 15. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15078 on jõustunud

osas, millega jäeti rahuldamata X hagi C vastu kasutuseeliste hüvitamise nõudes

1995,06 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatud viivise osas.

3. Jätta C apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud C kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 15. oktoobril 2020 (täiendatud 13. jaanuaril 2021) Harju Maakohtule C

(kostja) vastu hagi, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle XXX, Tallinn (registriosa

nr XXXXXXX) asuva kinnistu (kinnistu) valdus ning tasuma 2190 eurot kinnistu kasutamise

eest ajavahemikul 1. oktoober 2020. a kuni 31. detsember 2020. a ja seadusjärgses määras

viivist sellelt alates 13. jaanuarist 2021 kuni nõude täitmiseni.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja alates 29. septembrist 2020 kinnistu

omanik. Kinnistu on hageja lapsepõlvekodu. Kinnistul asub eraldi sissepääsudega

kahepereelamu, millest ühte osa kasutab hageja ja teist osa kostja koos oma tütrega. Pooled ei

ole sõlminud lepingut kinnistu kasutamiseks ning kostjal puudub ka muu õiguslik alus kinnistu

valdamiseks ja kasutamiseks. Kostjal on pooleli ühisvara jagamise vaidlus endise abikaasaga,

kes on hageja poeg. Kinnistu oli viimase lahusvara, sest kinnistu kinkis talle hageja ema. Hageja

poja poolt kinnistu kinkimine hagejale ei ole kahjustanud kostja huve ega omandanud hageja

kinnistut näiliselt. Hageja aitas oma pojal pärast kinnistult lahkumist osta uus eluase. Kostja ei

ole hageja nõudmisele vaatamata maksnud kinnistu osa kasutamise eest tasu. Kostja valduses

oleva kinnistu osa kasutustasu on 730 eurot kuus.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ehitasid hageja poeg ja kostja aastatel 2002–2003 kinnistul asuva

maja juurde ühistest vahenditest juurdeehituse, milles asusid elama alates 6. juunist 2003.

Hageja poja ja kostja abielu lahutati 2020. a septembris. Kostja ja hageja poeg on pidanud

läbirääkimisi ühisvara jagamise osas. Hageja poeg oli alguses seisukohal, et kostja võib

kinnistule edasi elama jääda, kuid aja jooksul on hageja poeg hakanud kostjat survestama

kinnistult lahkumiseks.

Kohustustehing kinnistu omandi üleandmiseks on näiliku tehinguna tühine ja käsutustehing on

tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kinnistu hageja pojalt hagejale üleandmise eesmärgiks

oli üksnes hageja pojale näilise õigusliku positsiooni loomine selleks, et hageja poeg saaks

kostjale esitada nõudeid ja takistada kostja õiguste realiseerimist ühisvara jagamisel. Kinnistut

on olulisel määral parendatud ühisvara arvel. Hageja poeg on kinnistu oma emale üle andnud

mh eesmärgil muuta võimatuks kostja õigus nõuda hageja pojalt ühisvara jagamist selliselt, et

ühisvara arvel parendatud lahusvara tunnistatakse vähemalt mingis osas ühisvara hulka

kuuluvaks ning see, et kostja saaks seoses kinnistu parendamisega esitada teisi nõudeid või

vastuväiteid. Seetõttu on ka hageja pojal hageja kaudu lihtsam nõuda kostjalt tasu kasutuse eest.

Kinnistu valduse vabastamist soovib hageja poeg, mitte hageja. Hageja esitas nõude kostjale

kohe pärast kinnistusraamatus omanikukande muutumist. Samuti tasub kostja vee ja elektri eest

hageja pojale ning hageja esitatud hindamisakti tellis ja jätkuvalt on jäätmeveolepingu pooleks

hageja poeg, mistõttu on hageja poeg kinnistu tegelik omanik. Seetõttu ei ole hagejal ka

kasutuseeliste nõuet. Lisaks ei nõustu kostja kasutuseeliste nõude suurusega, sest

ekspertiisiaktist ei nähtu, et see põhineks üksnes ühe majaosa kasutusel ning kasutuseeliste

nõude algusperiood ei saa olla 1. oktoober 2020. a.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 15. juuni 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt,

kohustas kostjat andma hagejale üle kinnistu valdus ning tasuma hagejale kinnistu kasutamise

eest 1995,06 eurot ja seadusjärgses määras viivist sellelt. Menetluskulud jättis maakohus

96,41% ulatuses kostja kanda ja 3,59% ulatuses hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kohustustehing tühine, sest tõendamata on tehingu

näilikkus. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ja tema poeg ei soovinud tegelikkuses kinnistut

hagejale kinkida, vaid tegid seda mingil muul eesmärgil. Kinnistu kinkimine ei takista ühisvara

jagamist, sest kostjal on võimalik hageja poja lahusvarale rahaliste panuste nõue sellele

vaatamata maksma panna. Näilikkust ei saa järeldada hageja poja soovist asuda kinnistut ise

kasutama, mh kuivõrd vastav kirjavahetus on peetud enne omandi üleandmist hagejale.

Tõendamata ja asjakohatu on kostja väide, mille kohaselt on temalt advokaadi vahendusel

nõudnud kinnistu vabastamist hageja poeg. Hageja on eakas ja on tavapärane, et asjaajamisel

kasutatakse oma laste abi. Seetõttu on ainetud ka väited hindamisakti tellija kohta, kusjuures

akt on koostatud enam kui üks kuu enne omandi üleandmist. Tähtsust ei oma ka see, kui kiiresti

pärast omanikuks saamist asus hageja oma õigusi teostama ega anna kõrvalkulude tasumine

hageja pojale ja õigussuhted jäätmekeskusega tunnistust näilikkusest. Asjaolu, kas ja kui palju

on hageja kostja valduses olevat osa ajalooliselt vallanud, ei mõjuta hageja omandiõigust või

tehingu kehtivust. Samuti ei ole tehingu näilikkust võimalik tuletada kostja esitatud

helisalvestise põhjal.

Käsutustehing on samuti kehtiv. Kostja ei ole tõendanud, et selle eesmärk või tehing ise on

heade kommete vastane. Kinketehinguga omandi üleandmist ei saa pidada ebamoraalseks või

taunitavaks. Seega on hageja kehtivalt saanud kinnistu omanikuks. Kostja ei ole tõendanud, et

tal oleks õiguslik alus kinnistu valdamiseks. Tõendamata on, et hageja poeg kui väidetav

kaudne valdaja andis kostjale nõusoleku kinnistu valdamiseks. Tõendamata on ka see, et hageja

oleks oma pojale andnud õiguse kinnistu valdamiseks. Isegi, kui kostja ja hageja poja vahel oli

kinnistu tasuta kasutamise leping, siis on see lõppenud ülesütlemisega. Hageja nõudis kostjalt

teavet valduse vabastamise kuupäeva kohta või alternatiivselt tahteavaldust üürisuhte

alustamiseks hiljemalt 9. oktoobriks 2020. Kuivõrd kostja sellele ei vastanud, siis on tema

valdus ebaseaduslik alates 10. oktoobrist 2020.

Hageja nõuab ebaõigesti kasutuseeliseid 1. oktoobrist 2020. Kuna nõudekirjas andis hageja

kostjale võimaluse valida, kuidas pooltevaheline õigussuhe jätkub, siis ei olnud kostja tähtaja

vältel veel rikkumises. Hageja saab nõuda kasutuseeliseid alates 10. oktoobrist 2020, millisest

kuupäevast alates rikkus kostja hageja valdust. Kostja on kasutuseelise harilikule väärtusele

vastu vaielnud, kuid vastuväited on üldsõnalised ja tõendamata, mistõttu tuleb lähtuda hageja

eksperthinnangule tuginedes kasutuseelise suuruseks peetud summast 730 eurot kuus. Kostja ei

ole viivisenõudele vastu vaielnud. Lisaks tuleb jätta rahuldamata kostja protokolli parandamise

taotlus, sest puudub vajadus kajastada protokollis väiteid sõna-sõnalt, sh mõttepauside

olemasolu ja kestust.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

rahuldati ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus jättis sisuliselt analüüsimata kostja väite, mille kohaselt on kinnistu hagejale

üleandmine toimunud kostja kahjustamise eesmärgil, mistõttu on käsutustehing heade kommete

vastane ja seega tühine. Kostja ei soovi esitada hageja poja vastu üksnes rahalist nõuet seoses

kinnistule ühisvara arvel tehtud parendustega, vaid soovib saada kinnistu ühisomanikuks.

Kinnistu tegelikuks omanikuks on jätkuvalt hageja poeg. Hageja poeg andis kinnistu omandi

üle vaid selleks, et oleks välistatud kostja saamine kinnistu ühisomanikuks ja tal oleks lihtsam

kostja kinnistult välja ajada. Kohus jättis hindamata omandi üleandmise eesmärgi. Hagejale anti

kinnistu omand üle just siis, kui tõusis esile ühisvara jagamise küsimus ning oli selge, et kostja

soovib kinnistul edasi elada, aga hageja poeg teda sealt välja ajada.

Maakohus

jättis

ekslikult

rahuldamata

kostja

taotluse

protokolli

parandamiseks.

Menetlusosalise või tunnistaja käitumise hindamine on oluline. See, millise vaevaga hageja

selgitusi omandi üleandmise ja kinketehingu vajalikkuse kohta esitas ning kui ettevaatlikult

otsustas seda, mida ta mäletab ja mida mitte, näitab, et hageja positsiooni kujundab tema poeg.

Kuna maakohus jõudis ekslikult järeldusele, et omandi üleandmine on kehtiv, siis on ekslik ka

kasutuseeliste väljamõistmine kostjalt.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et hageja ei ole Tallinnas XXX asuva

kinnistu omanik, mistõttu ei saa hageja kostjalt nõuda kinnistu valduse endale üleandmist

(asjaõigusseaduse (AÕS) § 80) ega kasutuseeliste hüvitamist (AÕS § 85 lg 1, võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1037 lg 1 ja lg 3 esimene lause).

8. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse osas.

Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus leidis, et kohustustehing (kinkeleping) ei ole näilikkuse tõttu tühine. Samuti leidis

maakohus, et kostja saab iseenesest käsutustehingu (asjaõiguslepingu) tühisusele tugineda,

kuigi ta ei ole selle õigussuhte osaline, sest käsutustehing võib riivata kostja õigusi. Samas ei

ole maakohtu hinnangul käsutustehing vastuolus heade kommetega ja on kehtiv. Kuna

maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kostjal kinnistu valdamiseks õiguslikku

alust, siis rahuldas maakohus hageja valduse üleandmise nõude. Lisaks rahuldas maakohus

osaliselt hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude. Osas, milles kasutuseeliste hüvitamise nõue

jäeti rahuldamata, s.o 1995,06 eurot ületavas ja sellelt arvestatud viivise osas, on maakohtu

otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas käsutustehing on vastuolus

heade kommetega ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi tühine. Kui kostjal

on õigustatud huvi tugineda käsutustehingu tühisusele ja kohus tühisuse ka tuvastab, siis on

tühise käsutustehingu tagajärjeks see, et hageja ei ole saanud kinnistu omanikuks, kuna kinnistu

ei ole hageja pojalt hagejale üle läinud. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei

olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu

(kausaaltehingu) kehtivusest. Seega ei tooks ka kõnealusel juhul käsutustehingu tühisus

ilmtingimata kaasa kausaaltehingu tühisust.

10. Kostja leiab, et käsutustehing on sõlmitud tema kahjustamise eesmärgil ja on seetõttu tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt on maakohus jätnud

kostja väiteid kinnitavad tõendid hindamata. Kolleegium nõustub selle etteheitega osaliselt.

Maakohus on kohustustehingu tühisuse väidet hinnates TsMS § 232 lg 1 järgi kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt analüüsinud (maakohtu otsuse p 35). Kuigi maakohus ei

ole käsutustehingu tühisuse väidet hinnates analüüsinud TsMS § 442 lg 8 kohaselt kõiki

tõendeid, mis lisaks kausaaltehingu näilikkusele tõendavad kostja hinnangul ka asjaõigusliku

lepingu heade kommete vastasust, ei tingi see menetlusõiguse normi rikkumine maakohtu

otsuse tühistamist. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Selguse huvides märgib

kolleegium, et maakohtu otsuse p 36 esimeses lauses on ebatäpsus – maakohus on käsutus- ja

kohustustehingu omavahel ära vahetanud.

11. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi üldjuhul on käsutustehing õiguslikult neutraalne ega saa

olla vastuolus heade kommetega, võib see erandina siiski nii olla, kui tehingu eesmärk või

käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11216/75, p 19). Samuti on Riigikohus leidnud, et erandlikult on võimalik

tugineda käsutustehingu tühisusele selle heade kommete vastasuse tõttu juhtudel, kui asja

käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine (vt Riigikohtu 18. juuni 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-7090/106, p 14). Seega tuli praeguse vaidluse lahendamisel hinnata, kas

hageja poeg kinkis kinnistu hagejale selleks, et välistada kostja saamine selle ühisomanikuks,

ning kas sellisel juhul on vaidlusalune käsutustehing vastuolus heade kommetega. Kolleegium

leiab, et asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja ja tema poja vahel sõlmitud

käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega.

11.1. Esmalt märgib kolleegium, et ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt on tegemist kostja

poolt apellatsiooniastmes esmakordselt esitatud väitega. Kostja tugines ka maakohtus sellele,

et hageja poeg on kinnistu hagejale üle andnud mh eesmärgil muuta võimatuks kostja õigus

nõuda hageja pojalt ühisvara jagamist selliselt, et ühisvara arvel parendatud lahusvara

tunnistatakse vähemalt mingis osas ühisvara hulka kuuluvaks (vt nt kostja 16. novembri 2020. a

vastus hagile, p 2.3; tl 27).

11.2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele kinnistu kinkimise ajastuse ja selle eesmärgi

elulise usutavuse osas märgib kolleegium, et praeguses asjas ei pidanud hageja tõendama, et

omandi üleandmise eesmärgiks ei olnud kostja kahjustamine. Kuna kostja tugines oma

vastuväites sellele, et tehing on tühine heade kommete vastasuse tõttu, siis oli kostja

kohustuseks TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada asjaolusid, millega ta seostab tehingute vastuolu

heade kommetega. Kolleegiumi hinnangul on kinkelepingu sõlmimine lähikondsete vahel

iseenesest tavapärane, seda eriti olukorras, kus kinnistu oli hageja lapsepõlvekodu ning hageja

väitel aitas ta osta pojale uue eluaseme (vt hagiavalduse p-d 1.1 ja 1.6). Kui hageja poja

eesmärgiks olnuks kinnistu kõrvaletoimetamine, selle ühisvarana jagamise takistamine vm

ebamoraalne eesmärk, oleks kinnistu eelduslikult võõrandatud pooltega mitteseotud

kolmandale isikule.

11.3. Kostja soovib käsutustehingu heade kommete vastasust tõendada tema ja hageja poja

vahelise e-kirjavahetusega, millest kostja hinnangul saab järeldada, et kinnistu omandiõiguse

üleandmise eesmärk oli kostja kahjustamine (tl 32–34). Kolleegium kostja arvamusega ei

nõustu. Viidatud e-kirjavahetusest ja kostja teistest asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et

kinnistu käsutamise eesmärk oli kostja kahjustamine ja seda tehti ilmse sooviga jätta kostja

omandist ilma.

11.4. Hageja väitis, et kinnistu kinkimine hagejale ei ole kuidagi kahjustanud kostja ühisvara

jagamise võimalusi hageja pojaga. Nii on ka maakohus, analüüsides enne 1. juulit 2010

kohaldatavaid perekonnaseaduse (PKS1995) sätteid, õigesti leidnud, et kinnistu hagejale

kinkimine ei mõjuta hageja poja ja kostja ühisvara jagamist, sest kostjal on võimalik jätkuvalt

oma nõue maksma panna. Kolleegium täiendab eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendust.

Enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele kohaldub PKS1995 § 14, mille

lg 2 järgi võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa

lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel

oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale

kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt

suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara arvel. Kolmandaks

võimaldas PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Kolleegium märgib, et ühisvara jagamisel võib tulla jagamisele ka vara, mida jagamise ajal

enam alles ei ole. Seda seetõttu, et 1. juulist 2010. a kohalduva perekonnaseaduse (PKS) § 37

lg 1¹ järgi määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Kui kohus

tunnistab kostja nõudel kinnistu osaliselt või täielikult hageja poja ja kostja ühisvaraks, siis saab

kostja tugineda tehingu tühisusele PKS § 31 lg 1 alusel, mille kohaselt on abikaasa nõusolekuta

ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui

abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. Riigikohus on

leidnud, et selline nõusolekuta tehing välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud

asjaõiguse heauskse omandamise (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14).

12. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks mõni õiguslik alus vaidlusaluse

kinnistu valdamiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseeliste eest hüvitise.

Apellatsioonkaebuse põhjendustes ei ole märgitud midagi, mis TsMS § 633 lg 3 nõudeid

arvestades puudutaks sellega seoses maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid.

13. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti jätnud kostja taotluse

maakohtu 5. mai 2021. a istungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Kolleegium kostja

seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole protokolli parandamise taotluse

rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu

põhjendusega ja seda TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda.

Kolleegium märgib, et TsMS § 50 lg 1 sätestab protokolli sisu nõuded. Menetlustoimingu

protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või

võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 50 lg 1 esimene lause). Kohtuistungil ei

andnud hageja vande all seletust, mistõttu ei ole tema kohtuistungil avaldatu tõendiks

TsMS § 229 lg 2 mõttes. Veelgi enam, praeguses asjas lasus kostjal oma väidete tõendamise

kohustus, mistõttu ei ole kostja põhjendused, miks tuleb protokollis ära märkida pausi kestus,

asjakohased. Seega on maakohus õigesti TsMS § 50 lg 2 järgi leidnud, et kostja käitumise

kirjeldamine protokollis ei ole vajalik, sest sellel ei ole asjas tähtsust.

Menetluskulude jaotus

14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta

menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks argumente esitanud.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Poolte põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks

maakohus.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)