3-21-1160/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2021, Tartu

Haldusasja number

3-21-1160

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-

3 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada

uuesti avavanglasse ümber-paigutamise taotlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla

Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, volitatud

esindaja Ülle-Nancy Liiv

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. oktoobril 2021.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 8. veebruaril 2021 Tartu Vanglale

taotluse (registreeritud nr-ga 6-24/484-1), milles palus kanda enda individuaalsesse

täitmiskavasse sisse avavanglasse üleviimise võimalus. Ühtlasi palus kaebaja kaaluda tema

avavanglasse ümberpaigutamise võimalust ning algatada tema Tartu Vangla avavanglasse

ümberpaigutamise menetluse. Taotluse kohaselt on kaebaja karistusaja algus 4. jaanuar 2021

3-21-1160

2(15)

ning karistusaja lõpukuupäev on 3. märts 2022. Tema vangistus on seega lühiajaline ja ta soovib

avavanglas olles töötada ning alustada tegevusi juhilubade taotlemiseks.

2. Tartu Vangla üksuse juht jättis 9. märtsi 2021. a otsusega nr 6-24/484-3 kaebaja 8.

veebruari 20210. a taotluse tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks

rahuldamata. Otsuses leiti, et kaebaja on riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks,

mistõttu on määratud karistusajast tulenev avavanglasse ümberpaigutamise kuupäev 12.

oktoober 2021 (karistusaja lõpuni on jäänud vähem kui 18 kuud ning ära on kantud

karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 p 2 sätestatud osa karistusajast). Kinnipeetava

individuaalsest täitmiskavast (ITK) tulenevat kuupäeva ei ole määratud, kuna kaebaja ei vasta

justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 1 p 3

tingimustele. 3. veebruaril 2021 kinnitatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedist

nähtub, et kinnipeetav on hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning tema ohutaseme ja uue

kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tema tingimisi

ennetähtaegset vabanemist, seega ei vasta ta vähemalt ühele täitmisplaanis § 17 lg 1 p 3

sätestatud tingimusele. Samuti ei saa alustada menetlust vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1

alusel, sest kuigi kaebaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole ta kandnud ära KarS

§ 76 lg 2 p 2 sätestatud osa karistusajast, mida näeb ette täitmisplaani § 17 lg 1 p 2. Seega ei

ole täidetud avavanglasse paigutamiseks ette nähtud formaalne alus ja kaebaja avavanglasse

paigutamine oleks vastuolus kehtiva seadusandlusega.

3. X esitas Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-3 peale vaide (registreeritud

vanglas 30.03.2021 nr-ga 1-11/96-1), mida täiendas 19. aprillil 2021 (nr 1-11/96-2) ja 27.

aprillil 2021 (nr 1-11/96-3). Tartu Vangla jättis 17. mai 2021. a vaideotsusega nr 1-11/96-4

tema vaide rahuldamata.

Vastustaja leidis vaideotsuses kokkuvõtvalt järgmist.

1) asjaolude hindamisel lähtutakse sellest, kas need on faktiliselt tõestatavad, mitte ainult

kinnipeetava öeldust. Kinnipeetav on andnud eksitavat teavet, et läbis kriminaalhoolduse

seaduskuulekalt. Samuti ei saa lähtuda kinnipeetava ütlustest tema suhtlusringkonna kohta.

Kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamine ja ohutaseme määratlemine toimus kooskõlas

riskihindamise ning individuaalse täitmiskava koostamise juhenditega. Riskihindamise käigus

ning hinnangu andmisel arvestab riskihindamise läbiviija erinevaid asjaolusid ja toime pandud

kuritegusid;

2) riskihindamise koostamisel kasutati järgmisi infoallikaid: karistusregister, kohtute

infosüsteem, vestlus kinnipeetavaga, rahvastikuregister, EHIS (hariduse infosüsteem);

varasemad riskihindamised, rahvusvahelise andmebaasi ECRIS päring;

3) kõrgohtlikuks on vaide esitaja hinnatud kuritegelikku ühendusse kuulumise tõttu; esitatud

on andmed karistatuse ja toimepandud kuritegude ajendite kohta;

4) karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Vastavalt

karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p-le 8 on vanglateenistusel õigus saada andmeid

karistusregistri arhiivist kinnipeetava kriminogeensete riskide eesmärgil. Riskihindamise ja

ITK koostamise käigus analüüsitakse kogu kinnipeetava senist kriminaalset tegevust ning

informatsiooni täiendatakse vajadusel jooksvalt uute faktiliste asjaolude võimalikul

ilmnemisel;

5) kinnipeetava täitmiskavas on kajastatud VangS §-s 16 nimetatud asjaolud;

6) täitmiskava koostamisel ja sekkumiste planeerimisel ei lähtuta ainult kinnipeetava soovist,

vaid vastavalt individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 4 lg-le 1 on

täitmiskava suunatud eelkõige ohtlikkuse ja kuriteo korduvuse riski vähendamisele;

7) Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuses nr 6-24/484-3 on toodud välja põhjendused, miks ei

ole võimalik alustada vaide esitaja suhtes avavanglasse paigutamise menetlust. Tartu Vangla

3-21-1160

3(15)

põhjendas otsust asjaoluga, et kuigi vaide esitaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole

vaide esitaja kandnud ära KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast, mida näeb ette

täitmisplaani § 17 lg 1 p 2. Lisaks ka asjaoluga, et vaide esitaja on hinnatud kõrgohtlikuks ning

tema ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla

ei toeta tingimisi ennetähtaegset vabanemist, seega ei vasta vaide esitaja vähemalt ühele

täitmisplaanis § 17 lg 1 p 3 sätestatud tingimusele, mistõttu avavanglasse paigutamise

menetluse algatamine on vastuolus kehtiva seadusandlusega. Vangla arvestab kuriteo

toimepanemise tõenäosusega seadusest tuleneva nõude tõttu, mistõttu ei saa lähtuda vaide

esitaja arvamusest, et nendest protsentidest ei tohiks otsustamisel lähtuda;

8) taasühiskonnastavate tegevustega, nagu juhilubade saamine, saab vaid esitaja tegeleda ka

siis, kui tal avaneb õigus avavanglasse ümberpaigutamiseks 12. oktoobril 2021.

4. X esitas 30. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla otsuse peale

5. Vastuseks kohtunõudele esitas Tartu Vangla 4. juunil 2021 kohtu poolt palutud dokumendid.

6. Kohus võttis 17. juuni 2021. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes Tartu Vangla 9.

märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-3 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada

uuesti avavanglasse ümberpaigutamise taotlus. Sama määrusega kaasas kohus HKMS § 24 lg

1 lg 2 alusel menetlusse Justiitsministeeriumi.

7. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 23. juulil 2021 ning kaasatud haldusorgan oma

arvamuse 21. juulil 2021.

8. Kohus määras 2. augusti 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Menetlusosalised ei ole kirjalikus menetluses täiendavaid seisukohti ega tõendeid esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavas kirjalikus seisukohas järgmist.

9.1. Kaebaja ei ole rahul sellega, et teda on hinnatud kõrgohtlikuks kinnipeetavaks ning tema

suhtes ei ole alustatud avavanglasse ümberpaigutamise menetlust.

9.2. Kaebaja individuaalset täitmiskava on muudetud juba kolm korda (kinnitatud 17.02.2021,

24.03.2021, 24.05.2021). See on koostatud kehtivaid nõudeid rikkudes ning selle muutmiseks

ei olnud õiguslikku alust.

9.3. ITK-s ei ole märgitud täitmiskavast tulenevat võimalikku avavanglasse ümberpaigutamise

kuupäeva.

9.4. Kaebaja karistusaeg on lühem kui 18 kuud ning resotsialiseerumise eesmärgil (sh

tööharjumise tekitamine, juhilubade taotlemine) tuleks kaaluda tema avavanglasse

ümberpaigutamist. Kaebajal on talle määratud sotsiaalprogrammid juba läbitud eelmise

vangistuse ajal ning vanglal pole talle pakkuda mõtestatud tegevust.

9.5. Kaebaja ohtlikkuse taseme määramisel on arvesse võetud ebaõigeid asjaolusid (kustunud

ja arhiveeritud karistused, aegunud asjaolud). Vastustaja on tuginenud üksnes kaebajat

iseloomustavatele negatiivsetele asjaoludele, kuid jätnud positiivsed asjaolud täiesti

arvestamata. Vangla kasutatav metoodika retsidiivsusohu määratlemisel on ebaõige ning

riskihindamise tulemus ei ole kontrollitav.

9.6. Lühiajalise vangistuse puhul ei soodusta kinnine vangla sotsiaalsete oskuste omandamist,

mis võimaldaks kiiremini ühiskonda integreeruda.

9.7. Kaebajat ei ole ära kuulatud ning vangla otsus on põhjendamispuudustega.

9.8. Kaebaja soovib, et kohus kontrolliks tema kõrgohtlikuks hindamise õiguspärasust

tuvastamiskaebuse raames. Kaebaja tuvastamiskaebusel on preventiivne eesmärk.

10. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

3-21-1160

4(15)

10.1 Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset

õigust) kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või ümberpaigutamist otsustada.

Kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist

avavanglasse. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas

kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral

kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse.

10.2. VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused on täidetud, on vanglal

õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte. Kaebajal sellised eeldused

täidetud ei ole. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei vastanud kaebaja täitmisplaani § 17 lg-tes

2 ja 3 sätestatud tingimustele ja seetõttu ei saanud vangla teha ka kehtivast õigusest erinevat

otsust.

10.3. Kaebaja ITK-st nähtub, et kaebajat on Eestis kriminaalkorras karistatud kümnel korral,

neist neli karistust on kustunud. Lisaks on kaebajat kriminaalkorras karistatud Soome

Vabariigis kuuel korral. Kaebaja viibib vanglas neljandat korda. Käesolevalt kannab karistust

narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. ITK-st nähtuvalt on kaebajat

karistatud erinevate kuritegude toimepanemise eest ja kuritegusid on ta toime pannud nii ette

planeeritult kui ka hetkeajendil. Kaebaja praeguse kuriteo ajenditeks oli soov teenida

majanduslikku kasu ja puudulik probleemilahendamise oskus. Varasemate kuritegude puhul

on ajendiks olnud lisaks kättemaks või sellele reageerimine, sõltuvusainete kuritarvitamine,

impulsiivne käitumine, grupi mõju. Kaebaja pani kuriteo ajal, kui viibis katseajal ja oli allutatud

käitumiskontrollile. Ka peale 28.10.2019. a süüdimõistvat kohtuotsust on kaebaja jätkanud

õiguskorra rikkumistega ning ei ole suutnud käituda õiguskuulekalt (karistused Soomes).

Kaebaja ei ilmunud viidatud kohtuotsuse täitmiseks ettenähtud ajal karistust kandma ja Tartu

Maakohtu 20.03.2020. a määrusega kuulutati ta tagaotsitavaks. Korduvad rikkumised ja

määratud karistused ei kinnita kaebaja arusaama, et talle ei ole omane kuritegelik elustiil, ega

tekita veendumust, et kaebaja suudaks edaspidi õiguskuulekalt käituda. Kaebajal on ka

pooleliolev kriminaalmenetlus (kriminaalasjas nr Y). Täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 kohaselt ei

tohi avavanglasse paigutatav kinnipeetav olla kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses.

10.4. Vanglal ei ole veendumust, et avavanglas viibides suudaks kaebaja vastu panna väljaspool

vanglat liikumisega kaasnevatele ahvatlustele ja käituda õiguskuulekalt.

10.5. Otsuse tegemise ajal puuudsid kaebajal distsiplinaarkaristused, kuid tema suhtes kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid.

10.6. Vastustaja ei eita, et on tõesti kolmel korral kaebajale ITK koostanud. Seejuures 17.

veebruari 2021. a ITK II osas oli ekslikult täitmisperioodina märgitud 17.02.–03.03.2021

(ligikaudu pool kuud) ning eksimuse avastamisel ja täitmisperioodi lõppemisel koostati ja

kinnitati kaebajale uus ITK. Kuna vangla nägi riski ja ohtlikkust kaebaja sõltuvusainete

tarvitamises, sest kaebajat oli Soomes karistatud narkootiliste ainetega seotud kuriteo ja

narkojoobes sõiduki juhtimise eest, peeti vajalikuks lisada ITK- sse riske maandava tegevusena

ka sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimine. 24. mai 2021. a ITK-s täpsustati ITK I oas

riskihinnangust lähtuvate tegevuste tulemuste ja riskitegurite kirjeldust. Kaebajale planeeritud

tegevusi ei muudetud. Uute ITK-de koostamist ei saa pidada õigusvastaseks ning see ei mõjuta

vaidlustatud otsuse õiguspärasust ega kaebaja ohtlikkusele antud hinnangut.

10.7. Kaebaja ITK-s ei ole tõesti märgitud kuupäeva, mil täitmiskavast tulenevalt võiks

kinnipeetaval avaneda võimalus avavanglasse ümberpaigutamiseks. Samas nähtub ITK-st

selgelt, et sellist kuupäeva ei ole märgitud põhjusel, et kinnipeetav ei vasta täitmisplaani § 17

lg 1 p 3 tingimustele. Sellise kuupäeva puudumine ei mõjuta ka avavanglasse ümberpaigutamise

3-21-1160

5(15)

menetluse alustamise ega kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamist ega

ohuhinnangu õiguspärasust.

10.8. Tartu Vangla ei eita, et varem on kaebaja läbinud sotsiaalprogrammid Õige Hetk ja

Eluviisitreening, mis nähtub ka talle 12. juulil 2021 koostatud iseloomustusest. Vaatamata

sellele on kaebaja jätkanud süütegude toimepanemist, mistõttu ei ole programmides osalemine

täiel määral oma eesmärki täitnud ja kaebajast tulenevate riskide maandamiseks on vajalik

selliseid programme korrata. Inspektor-kontaktisik otsustab, milliseid tegevusi kinnipeetava

riskide maandamiseks on vajalik läbi viia ning nende planeerimisel ei ole kinnipeetava

nõusolek vajalik.

10.9. Viide kaebaja karistuse ajalisele kestvusele ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Ka

lühema karistuse korral peab kinnipeetav vastama avavanglasse paigutamise tingimustele.

Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja vangistuses viibinud pisut enam kui kaks kuud ja

seetõttu ei vastanud ta täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 tingimustele.

10.10. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendit ei ole

rikutud. Kinnipeetava ohtlikkuse taseme määratlemine on väga suure kaalutlusruumiga

otsustus, mille kontrollimisel saab halduskohus piirduda vaid kaalutlusreeglite järgimisega

ning ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorganil eest.

10.11. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused (Juhendi §

3 lg 1). ITK-st peab muuhulgas nähtuma kinnipeetava ohtlikkus ja ohustatus vabanedes. Riske

hindav ametnik annab hinnangu asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või

mis viitavad sellele, et isik võib endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus

muuhulgas kinnipeetava kuritegelikku käitumist ja ohtlikkust. Kinnipeetava kuritegeliku

käitumise analüüs hõlmab ka arhiveeritud karistusi, mis kajastuvad kinnipeetava karistusregistri

väljavõttes, et anda kinnipeetava kriminaalsest käitumisest võimalikult täpne kirjeldus.

Kinnipeetava riskihindamise läbiviimiseks annab karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p

8 vanglateenistusele õiguse saada registri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava

kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil.

10.12. Ohutasemeid ei määrata konkreetsete kuritegude ega paragrahvi järgi, sest ohtlikkus

sõltub kuriteo toimepanemise asjaoludest, tagajärgedest ning süüdimõistetu käitumisest ja

elukorraldusest üldisemalt. Ohutaseme hindamisel arvestatakse ka riske ja ohtu suurendavaid

ning vähendavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid, ms võiksid vähendada kaebaja ohtlikkust,

ilmnenud ei ole. Ebaselgeks jääb, millised on need positiivsed asjaolud, millega kaebaja

hinnangul ei ole arvestatud.

10.13. Kaebaja viide Stable ja Static ankeetidele ei ole asjakohane. Tegemist on

instrumentidega, millega hinnatakse seksuaalkurjategija uue kuriteo toimepanemise riski ja

tegemist on riskihindamisest erineva instrumendiga – hinnatakse uue samasuguse kuriteo

toimepanemise riski ja tõenäosust. Kaebaja puhul ei ole selliste instrumentide kasutamine

asjakohane.

10.14. Kaebaja ümberpaigutamise menetlus ja tema avavanglasse sobivuse hindamine algas

isiku enda taotluse alusel, milles tal oli võimalik välja tuua kõik olulised asjaolud. Kaebusest

ei selgu, milliseid olulisi asjaolusid või teavet kaebaja oleks ärakuulamise raames soovinud

anda ja kuidas oleks see mõjutanud asja lõpliku otsustamist.

11. Kaasatud haldusorgan märgib vastuses kaebusele järgmist.

11.1. Kaebaja varasem käitumine ei kinnita, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus

on niivõrd väike, et on tekkinud piisav usaldus kinnipeetava suhtes.

3-21-1160

6(15)

11.2. Vanglateenistuses kasutatakse süüdimõistetute kriminogeensete riskide hindamisel

ühtset metoodikat. Eestis kasutusel olev riskihindamise vahend põhineb Ühendkuningriigis

rakendatud riskide hindamise ja juhtimise vahendile OASys, mille aluseks on laiaulatuslikud

statistilised uuringud kuritegeliku minevikuga inimeste edaspidise käitumise kohta.

Riskihindamine on struktureeritud ankeet, mille eesmärk on kuriteo toimepanemise eest

süüdimõistetud isiku kriminogeensete riskide, vajaduste ja ohtlikkuse hindamine.

Riskihindamise ankeedi punktihinnangutes sisalduv informatsioon tugineb vanglatöös

kasutatavatel meetoditel. Riskihindamise ankeet kasutab statistilist hindamismeetodit, mille

põhjal arvutab ankeedi algoritm välja prognoositava tõenäosuse sooritada uus kuritegu.

Riskihindamine on vanglateenistuse ametnike töövahend ning riskihindamise faktilised

asjaolud on vanglateenistuse ametnike poolt kontrollitud.

11.3. Kuna kaebaja puhul ei ole täidetud tema avavanglasse paigutamise eeltingimused, ei ole

seetõttu põhjendatud tema avavanglasse paigutamine.

11.4. Täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 ei loo mitte uusi aluseid, mida seaduses ei oleks olnud, vaid

täpsustab seaduses tulenevat ning loob vanglateenistuses kinnipeetava avavanglasse

paigutamiseks ühtsed ja selged alused kõigiks praktikas ettetulevateks olukordadeks. See

regulatsioon teeb haldusorgani otsustamise läbipaistvaks ning teisalt loob kaalumisreeglid

vanglatele ümberpaigutamise otsustamiseks.

11.5. Karistuse täideviimise põhirõhk on kinnisel vangistuse täideviimisel. Avavanglas

karistuse kandmine ei ole subjektiivne õigus, vaid see on üks vangistuse kandmise etapi osa,

mille eesmärk on valmistada kinnipeetavat ette naasmaks tavaühiskonda. Kaebuse esitamise

ajaks ei olnud möödunud mõistlikku aega, mille tõttu oleks kaebaja avavanglasse paigutamise

kaalumine tulenevalt karistusajast olnud põhjendatud. Viitest KarS-le ei tasu teha järeldust, et

täitmisplaan on automaatselt aluseks võtnud KarS-i regulatsiooni. Samas ei võta regulatsioon

kinnipeetavalt õigust olla hinnatud ja paigutatud avavanglasse individuaalse täitmiskava alusel,

sest see hinnang antakse teiste kriteeriumide alusel. Ära kantud vangistuse arvestamine ei

mõjuta ebasoodsalt kinnipeetava õigust saada paigutatud avavanglasse.

11.6. Avavanglasse paigutamisel on määravaks tingimus, et kinnipeetav ei pane toime uusi

õigusrikkumisi. Seda eeldavad nii VangS § 20 lg 1 kinnipeetava avavanglasse paigutamise

otsustamisel kui ka VangS § 21 lg 1, mis annab aluse paigutada õigusrikkumise toime pannud

kinnipeetav tagasi kinnisesse vanglasse. Avatud režiimi tingimustesse ei ole võimalik

paigutada kinnipeetavat, kes liigselt ohustaks vangla julgeolekut ja väljaspool vanglat viibides

ka ühiskonna julgeolekut ja kaugeleulatuvamalt riigi sisemist rahu.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaebaja on vaidlustanud Tartu Vangla otsuse (keelduva vastuse), millega jäeti

rahuldamata taotlus tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, ning taotleb

tema taotluse uueks lahendamiseks kohustamist. Kaebaja eesmärgiks on saavutada tema

paigutamine avavanglasse. Kaebaja märkis kaebuses ka, et soovib tema kõrgohtlikuks

hindamise õiguspärasuse kontrollimist tuvastamiskaebuse raames, milleks tal on preventiivne

eesmärk.

Kohus võttis kaebuse menetlusse nõuetes Tartu Vangla 9. märtsi 2021. a otsuse nr 6-24/484-3

tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks lahendada uuesti avavanglasse ümberpaigutamise

taotlus (17. juuni 2021. a kohtumäärus).

Kohtupraktikas on järjekindlalt leitud, et kinnipeetava ITK on programmiline dokument, milles

vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla

edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK

3-21-1160

7(15)

rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures ITK-s tema

õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a

määrus asjas nr 3-18-111, p 13 ja seal viidatud praktika). ITK-s sisalduvate väidete ja

hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul kohtu hinnangul

õiguskaitsevajadus

(HKMS § 44

lg 1).

Kohus

selgitas

kaebust

menetlusse

võttes

kohtumääruses, et saab otsustamisel aluseks võetud asjaolude asjakohasust ja vastustajale

võimaldatud kaalumis- ning hindamisruumi kasutamist hinnata ka tühistamis- ja

kohustmisnõude lahendamise raames.

Kaebaja ei ole kaebuse nõuete selliselt määratlemisele vastuväidet esitanud.

13. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab üldjuhul vangla

initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri

25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) § 172 lg 1).

Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172

lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval endal esitada vanglale avavanglasse

ümberpaigutamise taotlust (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 15), nagu

on toimunud ka praegusel juhul. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus

lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse

ümberpaigutamine võimalik (vt viidatud määruse p 18).

14. Avavanglasse paigutamise menetluse positiivse tulemuse korral lõpeks menetlus

kaebaja jaoks avavanglasse paigutamisega (haldusmenetluse seadus (HMS) § 43 lg 2). Isiku

kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi

ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik kinnise vangla režiimiga

võrreldes oluliselt leebemale kinnipidamisrežiimile. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast

avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt

tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida

Riigikohus on käsitlenud haldusaktina HMS § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja nr 3-3-1-10-11). Menetluse alustamisest keelduvat vastust,

millega sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest, tuleb käsitada samuti haldusaktina (HMS

§ 43 lg 2).

15. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust

valida enda ümberpaigutamist avavanglasse (kinnise vangla avavanglaosakonda). Küll aga on

kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks tema taotluse alusel, kas kinnipeetav

vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täidetuse korral kaaluks isiku

ümberpaigutamist avavanglasse (vt nt viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Seega on

kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et vastustaja on

menetluse läbi viinud ning hinnanud avavanglasse paigutamise eelduste täidetust ka sisuliselt.

Vaidlus on selles, kas vastustaja on jõudnud oma menetluse ja hinnangutega õiguspärase

tulemuseni.

16. Tartu Vangla on 9. märtsi 2021. a otsuses nr 6-24/484-3 selgitanud kaebajale põhjuseid,

miks ei alustata tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust (dtl 52-53).

Vastustaja tsiteeris viidatud otsuses esmalt VangS § 20 lg-s 1 täitmisplaani § 17 lg 1 p-des 2 ja

3 sätestatut ning esitas alljärgnevad põhjendused, miks kaebaja avavanglasse paigutamine ei

oleks kehtivat regulatsiooni arvestades vastustaja arvates võimalik.

Vastustaja viidatud täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav tema

nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda kui ärakandmata vangistus ei

ületa 18 kuud ja kinnipeetav on kandnud ära KarS § 76 lõike 1 punktis 2 või lõike 2 punktis 2

sätestatud osa karistusajast või eluaegset vangistust kandev kinnipeetav on karistusajast ära

kandnud vähemalt 23 aastat, riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik,

3-21-1160

8(15)

narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis,

alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on läbitud ning kinnipeetav vastab lõikes 2

sätestatud tingimustele.

Täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 kohaselt paigutatakse kinnipeetav tema nõusolekul avavanglasse

või kinnise vangla avavanglaosakonda individuaalse täitmiskava alusel, kui riskihindamise

tulemusel ei ole kinnipeetav üliohtlik, kõrgohtliku kinnipeetava ohutaseme ja uue kuriteo

toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla toetab kinnipeetava tingimisi

ennetähtaegset vabanemist, ta on läbinud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani

individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid läbida,

narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis,

alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on läbitud ja kinnipeetav vastab lõikes 2

sätestatud tingimustele.

Vastustaja selgitas, et kaebaja karistuse lõpp on 3. märts 2022. Kuna riskihindamise tulemusel

on tema ohutase hinnatud kõrgohtlikuks, on määratud karistusajast tuleneva avavanglasse

ümberpaigutamise kuupäevaks 12. oktoober 2021 (karistusaja lõpuni on siis jäänud vähem kui

18 kuud ning ta on ära kandnud KarS § 76 lg 2 p 2 sätestatud osa karistusajast). ITK-st tulenevat

kuupäeva ei ole kaebajale määratud, kuna ta ei vasta täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 tingimustele.

Vangla põhjenduste kohaselt nähtub 3. veebruaril 2021 kinnitatud kriminogeensete riskide

hindamise ankeedist, et kaebaja on hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning tema ohutaseme

ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tema

tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Seega ei vasta kaebaja vangla hinnangul vähemalt ühele

täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimusele. Samuti ei saa alustada menetlust VangS §

20 lg 1 alusel, sest kuigi ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole kaebaja kandnud ära

KarS § 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast, mida näeb ette täitmisplaani § 17 lg 1 p 2.

Seega ei ole vaidlustatud otsuse kohaselt täidetud avavanglasse paigutamiseks ette nähtud

formaalne alus ja avavanglasse paigutamine oleks vastustaja hinnangul vastuolus kehtiva

õigusega.

17. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lg-

s 1, mis näeb ette, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse

kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele

kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning

kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib

kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.

VangS § 20 lg-s 1 on esitatud kolm iseseseisvat formaalset alust – ITK-st järelduv vangistuse

kinnise täideviimise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse lühiajalisus

(vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt vabanemise tähtaja lühenemine (ära kanda jääb

vähem kui 18 kuud)1 .

VangS § 20 lg-t 1 tuleb mõista selliselt, et teiste eelduste kõrval peab vangla hindama kaebaja

ohtlikkust. Ohuhinnang on tulevikku suunatud prognoos, mille andmisel ei ole võimalik

kindlalt väita ohu realiseerumist tulevikus, kuid saab hinnata ohu realiseerumise tõenäosust.

Juhul, kui sättes nimetatutest ühe formaalse tingimuse täitmise kõrval on piisavalt alust oletada,

et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis tuleb vastustajal kaaluda kaebaja

paigutamist avavanglasse, pidades silmas vangistuse täideviimise eesmärki ja avavanglasse

paigutamise mõju kaebajale, aga ka näiteks vabade kohtade olemasolu avavanglas või teiste

kinnipeetavate soovi avavanglasse paigutamiseks ja ka muid otsust mõjutada võivaid asjaolusid

ja huve (Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2021. a otsus asjas nr 3-20-144, p 19).

1 L. Madise jt. Vangistusõigus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 74.

3-21-1160

9(15)

18. Kaebaja peab avavanglasse paigutamise menetluse alustamata jätmist esmalt

õigusvastaseks põhjusel, et tal on jäänud vangistuse lõpuni alla 18 kuu ning ta peab loogiliseks,

et vangla alustab sellisel juhul ümberpaigutamise menetlust.

Praeguses asjas puudub vaidlus, et kaebaja kannab Valga Maakohtu 28. oktoobri 2019. a otsuse

alusel kriminaalasjas nr Z karistust alates 4. jaanuarist 2021 ja tema karistusaeg lõpeb 3. märtsil

2022 ning tema tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus avaneb 12. oktoobril 2021 ja

elektroonilise valve korral 1. augustil 2021.

Seega on kaebaja puhul vaieldamatult täidetud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud eeldus, et tema

ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, st esineb üks VangS § 20 lg-s 1 sätestatud formaalne

eeldus.

19. Vastustaja on vaidlustatud otsust põhjendades täitmisplaani § 17 lg 1 p-le 2 tuginedes

märkinud, et kuigi kaebaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud, ei ole ta kandnud ära KarS

§ 76 lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast (vt eelpool otsuse põhjenduste p . Nimelt tuleneb

KarS § 76 lg 2 p-st 2, et kantud peab olema vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast,

kuid mitte vähem kui neli kuud. Vastustaja on otsustanud kaebaja taotluse rahuldamata jätta

olukorras, kus otsuse tegemise ajaks oli kaebajal kantud napilt rohkem kui kaks kuud talle

määratud karistusest.

Kokkuvõtteks jõudis vastustaja järeldusele, et vangla saab kaaluda kaebaja avavanglasse

ümberpaigutamise võimalusi alates 12. oktoobrist 2021, kui karistuse lõpuni on jäänud vähem

kui 18 kuud ja samas on ta ära kandnud KarS § 76 lõike 2 punktis 2 sätestatud osa karistusajast.

Nii on märgitud ka tema individuaalses täitmiskavas.

20. VangS § 20 lg 3 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast

kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Kehtivas õiguses on vastavaks

õigusaktiks kohtuotsuses eelpool viidatud täitmisplaan. VangS § 20 lg-st 3 tuleneb ministrile

pädevus ümberpaigutamise korra kinnitamiseks, kuid mitte otsesõnu ümberpaigutamise

tingimuste sätestamiseks.

Viidatud määruses asjas nr 3-18-111 (p 19) on Riigikohus leidnud, et lisaks VangS § 20 lg-le 1

on avavanglasse ümberpaigutamise sisulised tingimused sätestatud ka täitmisplaani §-s 17.

Kohus käsitas aga viidatud lahendis täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud kriteeriume, millega

sisustatakse VangS § 20 lg 1 viimases lauseosas sätestatud tingimust („kinnipeetava suhtes on

piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi“), kuid mitte täitmisplaanis

lisanduvaid tingimusi ajalise kriteeriumi osas.

21. Kohtu hinnangul on täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 viidetega karistusseadustiku sätetele

karistuse ärakantud osa kohta lisatud määrusesse täiendavaid tingimusi, milleks pole

seadusandja volitust ette näinud. Kohtupraktikast ning õiguskirjandusest tuleneb, et täitevvõim

peab määrusandluse korras õigusloomeliselt tegutsedes järgima põhiseduse § 3 lg-s 1, § 87 p-s

6 ning § 94 lg-s 2 sätestud nõudeid ning mõistet „korra kehtestamine“ on sisustatud kitsalt ning

selle all on mõeldud vaid menetluslike küsimuste täpsustamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsused asjades nr 3-4-1-63-13 (p 31); nr 3-4-1-66-13, p 32). Küsimus

sellest, millisest ajahetkest avaneb üldse võimalus avavanglasse paigutamiseks, on kohtu

hinnangul osa ümberpaigutamise tingimustest, mitte korrast.

Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda ümberpaigutamist avavanglasse, on tal

siiski õigus nõuda, et tema avavanglasse paigutamisel lähtutaks üksnes seaduses sätestatud

tingimustest, st et kõik tema vabaduspõhiõiguse piirangud tuleksid seadusest (vt ka

õiguskantsleri 20. jaanuari 2015. a seisukoht nr 6-3/130616/1500294, p 32). Õiguskantsler on

samas (p 33) möönnud, et VangS § 20 lg 3 alusel antud määruses võiks küll täpsustada

seadusandja sätestatud asjaolusid, ent mitte tuua juurde uusi tingimusi.

3-21-1160

10(15)

Kohtul on seega kahtlus täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 põhiseaduspärasuses osas, mis seab

avavanglasse paigutamise tingimuseks lisaks VangS § 20 lg-s 1 sätestatule ka KarS § 76 lg 1

p-s 2 või lg 2 p-s 2 sätstatud karistusaja ärakandmise. Kohus ei pea siiski praegusel juhul

vajalikuks täitmisplaani selle osa põhiseaduspärasuse kontrollimist põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse kolleegiumi poolt, kuna kohtu hinnangul ei ole tegemist praeguse

asja lahendamisel ainumäärava õigusnormiga (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15. juuni 2021. a otsus asjas nr 5-21-3, p 26 ja seal viidatud praktika). Ärakantud

karistuse pikkus ei ole praegusel juhul ainsaks aluseks, millele vastustaja taotlust rahuldamata

jättes tugines. Ka kaasatud haldusorgan märgib, et viitest KarS-le ei tasu teha järeldust, et

täitmisplaan on automaatselt aluseks võtnud KarS-i regulatsiooni, ning see ei võta

kinnipeetavalt õigust olla hinnatud ja paigutatud avavanglasse ITK alusel, mille puhul antakse

hinnang teiste kriteeriumite alusel (vastuse p 10, dtl 131). Kaasatud haldusorgani väitel ei

mõjuta ära kantud vangistuse arvestamine ebasoodsalt kinnipeetava õigust saada paigtatud

avavanglasse. Kohus sellega ei nõustu. Kui määruse tasandil poleks täitmisplaanis sätestatud

täiendava tingimusena karistusaega vastavalt KarS § 76 lg-tele 1 ja 2, poleks praeguses asjas

tekkinud ka vajadust lähtuda ärakantud ja kandmata karistuse ulatusest täpsemalt kui sätestab

VangS § 20 lg 1 ning õige oleks kaebaja järeldus, et tema puhul on täidetud vähemalt üks selles

normis sätestatud iseseisvatest eeldustest (kaebaja ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud).

22. Samas ei tulene VangS § 20 lg-st 1, et pelgalt selle eelduse täidetuse korral oleks

kinnipeetaval õigus avavanglasse paigutamiseks või et vanglal puuduks sellsel juhul

otsustamisruum. Tulenevalt VangS § 20 lg-st 1 ning täitmisplaani § 17 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2

koostoimes on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav

alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk ta peab olema usaldusväärne

ning uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu olemasolu korral ei saa kinnipeetavat

avavanglasse paigutada (viidatud otsus asjas nr 3-20-144, p 22; viidatud määrus asjas nr 3-18-

111, p 18). Ka erialakirjanduses on rõhutatud, et formaalsete eelduste täidetuse korral on

kinnipeetava üleviimine avavanglasse võimalik, kui võib põhjendatult oletada, et kinnipeetav

ei pane toime uusi õigusrikkumisi2. Samas on leitud, et uutest õiguserikkumistest hoidumise

all ei tule kitsalt silmas pidada, et kinnipeetav ei kasutaks enda üleviimist avatud täideviimisele

uute õiguskorras keelatud tegude (väär- või kuritegude) toimepanemiseks, vaid selle nõude all

mõeldakse kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid3.

23. Vastustaja on avavanglasse paigutamise eelduste täidetust kontrollides jõudnud

järeldusele, et kuna 3. veebruaril 2021 kinnitatud kriminogeensete riskide hindamise ankeedist

nähtuvalt on kinnipeetav hinnatud kõrgohtlikuks avalikkusele ning tema ohutaseme ja uue

kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioon on selline, et vangla ei toeta tema tingimisi

ennetähtaegset vabanemist, ei vasta kaebaja vähemalt ühele täitmisplaanis § 17 lg 1 p-s 3

sätestatud tingimusele.

24. Asjaolu, et kaebaja on taotlenud tema avavanglasse paigutamise märkimist ITK-sse ei

mõjuta praeguse vaidluse lõppjäreldusi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et VangS § 16 lg 1 p-s 2

nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte

siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta (viidatud määrus asjas nr 3-18-111,

p 20). Praegusel juhul on vastustaja kaebaja taotlust lahendanud sisuliselt, hinnates nii

avavanglasse paigutamise formaalseid kui ka sisulisi eeldusi, ning tema otsustust ei ole kohtu

hinnangul mõjutanud asjaolu, et ITK-s pole kaebaja soovitud viisil märgitud avavanglasse

paigutamise kuupäeva.

2 L. Madise jt. Vangistusõigus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 74.

3 Samas lk 74.

3-21-1160

11(15)

25. Kaebaja on pööranud kaebuses suurt tähelepanu tema suhtes läbi viidud

riskihindamisele ning leiab, et see on toimunud õigusvastaselt. Kaebaja väidab, et metoodika

puudumine uue kuriteo toimepanemise riski hindamisel jätab hinnangu kaebaja ohtlikkusele

põhjendamatuks ning kaebaja peab prognoosotsustusi selle üle, kas kaebaja võiks tulevikus

õigusrikkumisi toime panna, ebausaldusväärseks.

Kohus märgib, et kehtivast õigusest ei tulene üksikasjalikult, millistele andmetele ja tõenditele

tuginedes annab vangla hinnangu prognoosides, kas esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav

ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et seega tuleb aluseks võtta

kõik kinnipeetavat nii negatiivsest kui ka positiivsest aspektist iseloomustavad andmed.

Hinnang kinnipeetava ohtlikkusele ei saa tuleneda üksnes tema individuaalsest täimiskavast kui

programmilisest dokumendist ega seal riskihindamise järeldusena märgitud ohuhinnangust (vt

nt viidatud otsus asjas nr 3-20-144, p 24). VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava

avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid

selles normis nimetatud tingimusi (viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 19). Kui vangla

keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab

halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise

raames kontrollida ka ITK ja selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust (samas p 15).

Praegusel juhul ei ilmne vaidlustatud vastusest (dtl 52-53) täpsemalt, millised kinnipeetavat

iseloomustavad andmed on otsustamisel aluseks võetud. Oluliselt põhjalikuma analüüsi on

vastustaja esitanud vaideotsues (dtl 54-59).

26. Kaebaja näeb kaalumisviga selles, et vastustaja on pärast vaidlusaluse otsuse tegemist

muutnud kolmel korral tema ITK-d. Kohus märgib esmalt, et haldusakti õiguspärasust tuleb

reeglina hinnata selle andmise aja seisuga, kuid kohtuotsuse tegemise ajal võib olla vajalik

arvestada haldusakti andmisele järgnevaid asjaolusid näiteks kohustamisnõude lahendamisel

(HKMS § 158 lg 2 ls 2). Praegusel juhul on vastustaja avavanglasse paigutamise menetluse

algatamisest keeldudes saanud lähtuda üksnes 17. veebruaril 2021 kinnitatud ITK-st.

Tartu Vangla ei eita, et kaebajale on tõesti kolmel korral ITK koostatud – 17.02.2021. a,

24.03.2021. a ja 24.05.2021. a.ITK hilisemaid muudatusi on vastustaja selgitanud järgmiselt.

17. veebruari 2021. a ITK II osas oli täitmisperioodina ette nähtud 17.02.– 03.03.2021, st

ekslikult oli märgitud täitmisperioodiks ligikaudu pool kuud. Eksimuse avastamisel ja

täitmisperioodi lõppemisel tuli kaebajale koostada uus ITK, mis kinnitati 24. märtsil 2021.

Kuna vangla nägi riski ja ohtlikkust kaebaja sõltuvusainete tarvitamises, sest kaebajat oli

Soomes karistatud narkootiliste ainetega seotud kuriteo ja narkojoobes sõiduki juhtimise eest,

peeti vajalikuks lisada ITK-sse riske maandava tegevusena ka sotsiaalprogrammi

Eluviisitreening läbimine. 24. mai 2021. a ITK-s täpsustati ITK I oas riskihinnangust lähtuvate

tegevuste tulemuste ja riskitegurite kirjeldust, kaebajale planeeritud tegevusi ei muutmata.

Kohtul puudub alus arvata, et ITK hilisemad muudatused oleksid kantud pahatahtlikkusest

eesmärgiga vältida kaebaja avavanglasse paigutamist ning mõjutaksid vaidlustatud otsustust.

27. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ITK erinevates versioonides (sõltumata eelkirjeldatud

muudatustest) on kaebaja ohtlikkuse tasemena märgitud kõrgohtlikkus ning lisatud selgitused

ohtlikkust ja ohustatust puudutavate asjaolude kohta (dtl 63-71) järgmises sõnastuses:

„Kriminaalkorras karistatud Eestis kümnel korral, nendest neli karistust on kustunud. Lisaks

karistatud Soome Vabariigis 6 korda kriminaalkorras. Viibib neljandat korda vanglas.

Varasemalt on karistatud sissetungiga varguste; valeütluste andmise; juhiloata või

juhtimisõiguseta juhtimise; alkoholijoobes juhtimise; uimastite ebaseadusliku tarbimise ja

nende ebaseadusliku omandamise, valdamise, valmistamise või tootmise ainult isiklikuks

tarbimiseks; võimuesindaja solvamise või tema korralduse eiramise; kehalise väärkohtlemise;

röövimise; kuritegelikku ühendusse kuulumise; maksudest kõrvale hoidmise ja avaliku korra

3-21-1160

12(15)

raske rikkumise eest vägivalda kasutades. Kuritegusid on pannud toime nii ette planeeritult

kui hetkeajendil. Käesolevalt kannab karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku

käitlemise eest. Praeguse kuriteo ajenditeks soov teenida majanduslikku kasu ja puudulik

probleemilahendusoskus, varasemate kuritegude puhul ajendiks olnud lisaks kättemaks või

sellele reageerimine, sõltuvusainete kuritarvitamine, impulsiivne käitumine, grupi mõju.“

28. Kaebaja väitel on ohuhinnangu aluseks võetud ebaõiged asjaolud (aegunud, kustunud ja

arhiveeritud karistused). Kehtiv õigus ei määratle ammendava loeteluna, milliseid asjaolusid

tuleb ohuhinnnagu andmisel arvesse võtta.

Justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava

koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 4 kohaselt annab riske hindav ametnik hinnangu

asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib

endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku

käitumist; eluaset; tööd ja haridust; majanduslikku toimetulekut; suhteid; sõltuvusainete

tarbimist ja probleemkäitumist; tervist ja emotsionaalsest seisundit; mõtlemist ja käitumist;

hoiakuid; ohtlikkust. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 8 tuleneb vanglateenistusele õigus

saada

karistusregistri

arhiivist

andmeid

kinnipeetava

või

kriminaalhooldusaluse

kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Seega ei nõustu kohus kaebaja väitega, et

ohutaseme hindamisel ei tohiks muude andmete seas aluseks võtta teavet varasemate süütegude

kohta registri arhiivis olevaid andmeid.

29. Kaebajale on selgitatud tema suhtes läbi viidud riskihinnnagu metoodikat ning

väljastatud talle Tartu Vanglas 3. veebruaril 2021 kinnitatud riskihindamise ankeedist nr 165

029 vabatekstina hinnangute kokkuvõte. Kuigi kokkuvõte on koostatud kaebaja päringu alusel

13. aprillil 2021, st pärast vaidlustatud vastuse koostamist, ei ole põhjust kahelda, et see põhineb

vaidlustatud vastuse tegemise ajaks kogutud teabel (3. veebruaril 2021 kinnitatud

riskihindamise ankeet nr 165 029).

Kohtul puudub alus kahelda Eesti vanglates riskihindamisel kasutatava metoodika (kliiniline

hindamismudel) usaldusväärsuses ja teaduspõhisuses. Kinnipeetaval puudub õigus ja ka

erialane teadmine osaleda tema suhtes läbi viidava riskihindamise meetodite valikul. Vastustaja

on ka selgitanud, miks kaebaja viidatud meetodid (Stable ja Static ankeedid) pole tema puhul

kohaldatavad (neid kasutatakse seksuaalkurjategijate riskide hindamisel, kuid kaebaja kannab

karistust narkootikumide käitlemisega seotud kuriteo eest) (vastus kaebusele p 21, dtl 173).

30. Kaebaja leiab ka, et vastustaja on tuginenud üksnes teda iseloomustavatele

negatiivsetele asjaoludele, kuid jätnud positiivsed asjaolud täiesti arvestamata.

Viide riskihindamise tulemusele ja asjaolule, et vangla ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset

vabastamist (vaidlustatud otsuse lk 1 viimane lõik, dtl 52) näitavad, et tuginetud on

kinnipeetavat negatiivsest küljest iseloomustavatele andmetele. Vastusest ei ilmne tõepoolest,

et vastustaja oleks analüüsinud mingeid kaebajat positiivsest küljest iseloomustavaid tegureid.

Vaidlustatud otsus (vastus) ei viita ühelegi kaebajat positiivsest küljest iseloomustavale

asjaolule ega hinnagule ning keskendub riskihindamise järeldusele ning ohutaseme ja uue

kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsioonile, mille tõttu vangla ei toeta kinnipeetava

ennetähtaegset vabastamist. Kaebaja ITK, milles kajastub hinnnag ohtlikkusele ning

ohustatusele ning mis oli koostatud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks (dtl 63-65,) ei osunda

kohtu hinnangul samuti positiivsetele aspektidele.

Samas ei ole ka kaebaja ise ei vaide- ega kohtumenetluses veenvalt esitanud muid teda

positiivsest küljest iseloomustavaid andmeid, mille välja selgitamata ja arvestamata jätmist

saaks vastustajale ette heita.

3-21-1160

13(15)

Näiteks käsitab vastustaja vaideotsuses kaebaja vaide väidet, et kaebaja läbis vabaduses väga

edukalt ja seaduskuulekalt kriminaalhoolduse, kuid samas on ilmnenud Tartu Maakohtu 28.

oktoobri 2019. a otsusest asjas nr Z, et kuriteo, mille eest kaebaja hetkel vangistust kannab, pani

ta toime kriminaalhooldusel olles (dtl 134-138). Samuti on vastustaja vaideotsuses ümber

lükanud kinnipeetava väite, et tema suhtlusringkonda ei kuulu kriminaalse taustaga inimesi,

kuna narkootikumide tarbimine ja hankimine eeldab suhtlust selliste isikutega.

Eelnevalt viidatud riskihindamise ankeedi väljavõttest nähtuvad andmed ja hinnangud, millele

tuginedes kujuneb uute kuritegude toimepanemise protsent konkreetse isiku puhul. Kohtu

hinnangul ei ilmne väljavõttest selliseid positiivseid asjaolusid, mille käsitlemine kaebaja

taotluse lahendamisel olnuks vajalik ning mis võinuks nende käsitlemise korral mõjutada

vastustaja lõppjäreldust.

31. Kaebaja peab avavanglasse ümberpaigutamist muuhulgas oluliseks põhjendusel, et see

võimaldaks tal asuda taotlema autojuhilube. Kohtu hinnangul ei kaalu see asjaolu üles vajadust

arvestada õigusvastaste tegude toimepanemise tõenäosust kui avavanglasse paigutamisest

keeldumise üht olulist eeldust.

Kohus nõustub kaebajaga põhimõtteliselt selles, et kinnine vangla ei soodusta sotsiaalsete

oskuste omandamist, mis võimaldaks kiiremini ühiskonda integreeruda. Samas ei ole kaebaja

vangistusaeg sedavõrd pikk, et vanglavälise eluga (taas)kohanemine nõuaks vältimatult

adapteerumiseks vahepealset viibimist avavangla režiimil.

32. Kaebaja heidab vastustajale ette põhjendamispuudusi. Vaidlustatud otsus sisaldab selle

andmise õiguslikke aluseid ning ka sisulisi põhjendusi nii formaalsete kui sisuliste keeldumise

aluste osas. Viimased, tõsi küll, ei ole kuigi põhjalikud. Kohus möönab, et vaidlustatud otsus

ei ava kuigivõrd vastustaja sisulisi kaalutlusi, kuid on võimaldanud ometi aru saada keelduva

otsuse tegemise põhjustest ning esitada kaebajal enda õiguste kaitseks põhjaliku ja sisulise

vaide (dtl 72-82). Vaideotsuses on vastustaja esitanud oluliselt detailsemad põhjendused (vt ka

käesoleva otsuse p 3).

33. Haldusakti

õiguspärasust

tuleb

hinnata

selle

andmise

hetke

seisuga

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 2), mistõttu ei saanud vastustajal

otsustamisel aluseks olla kaebaja käitumise suhtes 11. mail 2021 tehtud ettekanne (dtl 148-149)

ega 8. juuli 2021. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus (dtl 150) ning kohus jätab need

dokumendid tõenditena tähelepanuta (HKMS § 62 lg 2). Nende tõendite kõrvalejätmisest

hoolimata peab kohus asjas kogutud tõendeid kogumis arvestades veenvaks vastustaja 9. märtsi

2021. a otsusest (vastus taotlusele) ja 17. mai 2021. a vaideotsusest lõppjäreldust, s.t et pole

täidetud VangS § 20 lg 1 teises lauseosas sätestatud eeldus („kinnipeetava suhtes on piisavalt

alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi“).

Eelnevat arvestades ei kujuta vaidlustatud otuses ja vaideotsuses kaebajat iseloomustavate

võimalike positiivsete asjaolude ja hinnangute käsitlemata ja hindamata jätmine sellist

põhjendamispuudust, mis oleks viinud ebaõige lõppjärelduseni. Kohtu hinnangul on vastustaja

tuginenud asjakohastele argumentidele ja tõenditele ning puudub alus etteheiteks, et kõrvale on

jäetud kaebajat positiivsest küljest iseloomustavad tõendid ja argumendid ning seetõttu on

vastustaja jõudnud ebaõigele lõppjäreldusele. Erinevalt näiteks eelpool viidatud Tartu

Ringkonnakohtu otsusest asjas nr 3-20-144 (p 24) ei ole praegusel juhul vangla poolt läbi viidud

menetluses ilmnenud positiivseid asjaolusid, mida arvesse võtta, ning neid pole suutnud välja

tuua ega tõendada ka kaebaja ise. Nagu kohus eelnevalt mainis, ei saa küll haldusakti

õiguspärasust mõjutada selle andmise järel ilmnenud asjaolud, kuid praegusel juhul ei saa väita,

et kaebajat iseloomustavaid positiivseid asjaolusid või hinnanguid oleks ka hiljem lisandunud.

Ka Tartu Vangla kriminaalhooldusametniku koostatud 12. juuli 2021. a iseloomustusest

tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluses ei selgu selliseid asjaolusid, mille puhul oleks

3-21-1160

14(15)

kohtul alust arvata, et kaebaja kohta oli juba vaidlustatud vastuse koostamise ajal olemas

positiivseid aspekte kajastav teave, mis on aga õigusvastaselt välja selgitamata ning

arvestamata jäetud. Prognoosotsuste sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda

haldusorganile teada olnud asjaoludest (nt Riigikohtu 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-

1891, p 19 ja seal viidatud praktika). Kohtu hinnagul ei saanuks vastustaja ka kaebaja

pöördumist põhjalikumalt menetledes teha teistsugust otsustust, kui ta jõudis veendumusele

tulevikus toimuda võivate õigusrikkumiste tõenäosuse osas.

34. Kohus möönab, et vastus ei vasta täielikult haldusakti õiguspärasusele kehtestatud

nõuetele (HKMS § 54) – see ei sisalda piisavaid põhjendusi vastavuses HKMS §-ga 56.

Põhjenduste nappus ei ole takistanud kaebajat oma õiguste kaitseks esitamast vaiet vastustajale

ega kaebust halduskohtule. Vastustaja on oma põhjendusi oluliselt täiendanud kaebaja vaide

lahendamiseks tehtud vaideotsuses.

35. Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud ka tema õigust olla menetluses ära kuulatud.

HMS § 40 lg-s 1 on sätestatud haldusorgani üldisem kohustus tagada isikule võimalus olla

haldusakti andmise menetluses ära kuulatud. Sama paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud

sellest erandid. Praegusel juhul ei nähtu haldusasja tõenditest tõepoolest, et vastustaja oleks

enne kaebaja taotluse rahuldamata jätmist andnud talle võimaluse oma arvamust ja vastuväiteid

esitada nagu tuleneb HMS § 40 lg-st 1. Vatustajaga ei saa täielikult nõustuda selles, et

ärakuulamise välistas asjaolu, et menetlus toimus kaebaja enda taotluse alusel. HMS § 40 lg 3

p 2 sätestab küll erandi juhuks kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud

andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Praegusel juhul

langetas vastustaja prognoosotsuse ning kaebajal ei saanud olla täielikku teavet sellest, milliseid

asjaolusid vastustaja otsustamisel aluseks võtab ning millele tema hinnang tugineb. Siiski ei ole

kohtu hinnangul ärakuulamata jätmisel haldusmenetluses praegusel juhul sellist kaalu, et see

võinuks mõjutada asja lõpplahendust. Nagu eelnevalt mainitud, on kaebaja esitanud põhjalikult

oma seisukohad ja vastuväited kohustuslikus kohtueelses vaidemenetluses. Vaide- ega

kohtumenetluses ei ole kohtu hinnangul ilmnenud asjaolusid, mida oleks võinud täielikuma

ärakuulamise korral vastustaja otsustust mõjutada.

36. HMS §-st 58 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-st 1 tulenevalt võib vormi- ja

menetlusnõuete rikkumisest hoolimata jätta haldusakti tühistamata, kui rikutud menetlus- või

vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ülaltoodut arvestades ei pea kohus

võimalikuks tühistamisnõuet rahuldada.

37. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist

või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või

toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise oluliseks

eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Kuna vastustaja tegevus ei osutunud kohtu

hinnnagul õigusvastaseks, pole ka täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused.

38. Kaebus tuleb eelnevat arvestades jätta täies ulatuses rahuldamata.

39. Kuigi kaebus praeguses asjas jääb rahuldamata nii tühistamis- kui ka kohustamisnõude

osas, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebajal ei ole takistatud esitada vastustajale uus

avaldus tena avavanglasse paigutamise otsustamiseks.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

40. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 16 eurot 50 senti. Kuna kaebus jääb

rahuldamata, ei mõista kohus kaebaja menetluskulusid vastustajalt välja ning need jäävad

kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

3-21-1160

15(15)

tulenevalt samuti tema enda kanda, kuna menetluskulude taotlust ega kulude nimekirja pole

esitatud.

41. Kohus peab vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga,

tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 (otsus sisaldab andmeid, mille avaldamine võib oluliselt

kahjustada isiku eraelu puutumatust).

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

kohtunik