2-19-19523/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

24. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-19523

Tsiviilasi

My Property Heakorrateenused OÜ hagi X vastu kahju

hüvitamiseks ja X hagi My Property

Heakorrateenused OÜ vastu töölepingu ülesütlemise

tuvastamiseks, töötamise registri kande tegemiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

My Property Heakorrateenused OÜ hagi osas 1549 eurot ja X

hagi osas 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kunnar Korsten

Vastustaja: My Property Heakorrateenused OÜ (registrikood

14479222), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed V, P ja A

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Võtta vastu X loobumine töötamise registri kande tegemise nõudest, tühistada

selle nõude osas Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 otsus ja lõpetada menetlus.

I.2. Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 otsus tühistada lisaks osas, milles My Property

Heakorrateenused OÜ nõue rahuldati suuremas summas kui 1000 eurot,

samuti

X

ülejäänud

nõuete

lahendamise

ning

My

Property

Heakorrateenused OÜ menetluskulude X kanda jätmise ja rahalise

kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega lahendada

need nõuded vastavalt resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule ning jätta

My Property Heakorrateenused OÜ menetluskulud maakohtus tema enda

kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

I.3. Muuta X hagilt määratud tsiviilasja hinda maakohtus ja määrata selleks

500 eurot.

I.4. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 otsus muutmata,

arvestades käesoleva otsuse põhjendustega.

I.5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.6. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta My Property Heakorrateenused OÜ

kanda ja määrata need rahaliselt kindlaks vastavalt resolutsiooni terviklikus

sõnastuses märgitule.

2 (9)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Võtta vastu X loobumine töötamise registri kande tegemise nõudest ja

lõpetada selle nõude osas menetlus.

II.2. My Property Heakorrateenused OÜ hagi rahuldada osaliselt.

II.3. Mõista

X-lt

välja

My

Property

Heakorrateenused OÜ

kasuks

kahjuhüvitis 1000 eurot.

II.4. X hagi rahuldada osaliselt.

II.5. Tuvastada X ja My Property Heakorrateenused OÜ vahel 26. novembril 2018

sõlmitud töölepingu erakorraline lõppemine töölepingu seaduse § 91 lõike 2

alusel alates 18. augustist 2019.

II.6. Mõista My Property Heakorrateenused OÜ-lt välja X kasuks hüvitis

250 eurot.

II.7. Menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda.

II.8. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta My Property Heakorrateenused OÜ

kanda.

II.9. Rahuldada X taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata X põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

apellatsioonimenetluses 525 eurot ja mõista see summa My Property

Heakorrateenused OÜ-lt välja X kasuks.

II.10. Tasaarvestada punktides II.3, II.6 ja II.9 märgitud kohustused, mille

tulemusel mõista X-lt välja My Property Heakorrateenused OÜ kasuks

225 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. My Property Heakorrateenused OÜ (tööandja) esitas Tööinspektsiooni juures tegutsevale

töövaidluskomisjonile (TVK) 17. septembril 2019 avalduse X (töötaja) vastu kahju

1936,20 eurot (sh käibemaks) hüvitamiseks. Töötaja esitas 13. oktoobril 2019 TVK-le avalduse

tööandja vastu töölepingu lõppemise tuvastamise, töötamise registrisse kande tegemise ja

hüvitise 3000 eurot nõudes. Pooled vaidlesid teineteise avaldustele vastu. TVK menetluses

täpsustas tööandja, et nõuab ilma käibemaksuta summa 1549 eurot hüvitamist.

2. TVK lahendas avaldused 14. novembri 2019 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2132/19:

3 (9)

-

luges poolte vahel 26. novembril 2018 sõlmitud töölepingu töötaja poolt erakorraliselt

töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel üles öelduks 18. augustil 2019 ja määras teha

vastav kanne töötamise registris;

-

mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 500 eurot;

-

jättis tööandja avalduse rahuldamata.

3. TVK otsusega ei nõustunud tööandaja, kes esitas 12. detsembril 2019 Harju Maakohtule

hagiavalduse 1549 euro nõudes ja avalduse töötaja nõuete läbivaatamiseks hagimenetluses.

Kohtu nõudmisel täpsustas tööandja oma avaldust 22. jaanuaril ja 12. märtsil 2020. Maakohus

ei nõudnud töötajalt hagiavalduse vormistamist ja võttis poolte nõuded 13. aprilli 2020

määrusega menetlusse.

4. Pooled tõid esile järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

nad sõlmisid töölepingu ja töötaja asus tööle 3. detsembril 2018 kinnisvarahooldaja

ametikohale;

-

töötaja brutopalk alates 21. veebruarist 2019 oli 1000 eurot kuus, mille tööandja pidi

maksma iga kuu 10. kuupäevaks;

-

töötaja kasutas tööülesannete täitmiseks erinevaid tööandja sõidukeid;

-

24. juulil 2019 kasutas töötaja tööandja sõidukit Škoda Praktik (registreerimismärk

XXXXXX, edaspidi: sõiduk) ja tekitas sellega liiklusavarii: sõiduki parkimisel sõitis

sõiduk otsa ühele juba pargitud autole, mis omakorda liikus vastu järgmist pargitud

autot, mille kohta vormistati sündmuskohal vormikohased liiklusõnnetuse teated ja neis

töötaja kinnitas oma rolli avarii põhjustajana;

-

töötaja teatas 30. juulil 2019 tööandjale saadetud e-kirjas, et soovib lõpetada

töölepingu omal soovil alates 29. augustist 2019;

-

tööandja ei maksnud töötajale 2019. aasta juuli töötasu 10. augustil, vaid 21. augustil;

-

18. augustil 2019 saatis töötaja tööandjale uue avalduse, milles teatas, et ütleb

töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles seoses sellega, et tööandja polnud maksnud

töötasu õigel ajal; tööandja seda ülesütlemist ei vaidlustanud.

5. Tööandja nõudega seonduvad poolte väited on lisaks järgmised:

-

tööandja

o väitel hindas tema juures töötav mehhaanik sõiduki kahjustuste parandamise

maksumuseks 1936,20 eurot (1549 eurot ilma käibemaksuta) ja asjatundja

1989,10 eurot (sh käibemaks), mille töötaja peab vastavalt nõude ulatusele

hüvitama, sest sõidukil puudus kaskokindlustus;

o avaldas maakohtu istungil, et sõiduk kuulub tema emaettevõttele, aga tal on selle

kasutamise õigus ja ta peab kandma sõiduki kahjustamisest tingitud kulu, mida

omakorda nõuab töötajalt;

o tugines väitele, et töötaja käitus liiklusõnnetuse põhjustamisel raskelt hooletult;

-

töötaja

o leidis, et tal ei ole kahju hüvitamise kohustust ja põhjendas seda maakohtu

istungil mh sõiduki puudustega: liiklusõnnetuse toimumise päeval toimis sõiduk

imelikult, sidur ja pidur olid takistatud ja rool tõmbus vasakule;

o vaidles vastu ka kahju suurusele, mh põhjendusega, et talle ei ole teada sõiduki

kindlustamise asjaolud,

o vaidles samuti vastu hageja väitele, et emaettevõtte sõidukile tekitatud kahju

tuleks hüvitada hagejale.

4 (9)

6. Töötaja nõude osas vaidlesid pooled peamiselt küsimuses, kas tööleping lõppes töötaja

30. juuli või 18. augusti 2019 avalduse alusel. Tööandja leidis, et kehtiv on varasem töölepingu

lõpetamise avaldus. Töötaja hinnangul oli tal õigus ka varasema avalduse esitamisest kuni

töölepingu lõppemiseni jääval ajal leping tööandja rikkumise tõttu uuesti üles öelda ja nõuda

sel alusel hüvitist. Tööandja vaidles hüvitise nõudele vastu.

MAAKOHTU OTSUS

7. Maakohus tegi 8. aprilli 2021 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas tööandja nõude,

ja jättis rahuldamata töötaja nõuded. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel töötaja kanda ja määras kindlaks tööandjale hüvitatava

summa 225 eurot (riigilõiv).

7.1. Maakohus tuvastas eespool p-s 4 loetletud vaidlustamata asjaolud.

7.2. Töötaja nõuete rahuldamata jätmist põhjendas maakohus järgmiselt.

7.2.1. Töösuhe lõppemise hindamisel on kohane juhinduda TLS § 85 lg-st 1 (töötaja võib

tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda) ja TLS §-st 91 (töölepingu erakorralise

ülesütlemise alused). Ülesütlemine on kujundusõigus, mille puhul pole vajalik teise poole

heakskiit, vaid lepingu lõppemine leiab aset ühe poole tahteavalduse tegemisega. Nimetatud

avaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (TLS § 95 lg 1 esimene lause)

ja see peab jõudma teise lepingupooleni (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69).

7.2.2. Töötaja 30. juuli 2019 e-kirjast nähtub, et ta tegi tööandjale tahteavalduse sooviga

lõpetada tööleping töötaja soovil alates 29. augustist 2019. Avaldus on kätte saadud ja vastab

eelmises alapunktis märgitud tingimustele. Seega lõppes tööleping TLS § 85 lg 1 alusel.

Tööandja tegi 18. augustil 2019 sellekohase kande töötamise registrisse.

7.2.3. Töötaja 18. augusti 2019 tahteavaldus töölepingu lõppemiseks TLS § 91 lg 2 alusel ei

toonud enam kaasa õiguslikku tagajärge, sest endiselt kehtis varasem avaldus. Seetõttu pole

vaja hinnata, kas töötajal oli mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ühtlasi

puudub töötajal õigus nõuda hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel.

7.3. Tööandja nõude rahuldas maakohus järgmistel kaalutlustel.

7.3.1. Asjakohased on võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamist käsitlevad sätted ja TLS

4. ptk normid, mis näevad mh ette, et töötaja vastutab tööandja ees töölepingust tuleva

kohustuse rikkumise korral üksnes siis kui töötaja on rikkumises süüdi (TLS § 72). Seega peab

tööandja oma kahju hüvitamiseks esile tooma ja tõendama:

-

kahju olemasolu, st mis asjaoludel ja millise rikkumise tagajärjel kahju tekkis;

-

tööandjal tekkinud kahju suuruse;

-

põhjuslikku seose olemasolu kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel;

-

töötaja süü kahju tekitamisel.

7.3.2. Vaidlustamata asjaoludel juhtis töötaja 24. juulil 2019 tööandja sõidukit ja tekitas

sellega avarii. Asjatundja arvamus tõendab tööandja väidetud vigastusi sõidukil ja asjaolu, et

avariilise sõiduki vasakpoolse esinurga taastamisremondi maksumus on 1989,10 eurot (sh

käibemaks). Sellest järeldas kohus, et töötaja põhjustatud avarii tulemusel tekkis tööandjal

varaline kahju 1549 eurot (ilma käibemaksuta), töötaja on tööandjale kahju tekitamises süüdi,

tema süü aste teo toimepanemisel on vähemalt hooletus tööandja vara kasutamisel, kusjuures

töötaja on end ise ka süüdi tunnistanud tööandjale kahju tekitamises vahetult peale avarii

toimumist. Tõendamata on töötaja väited sõiduki rikkest ja sellest tööandja teavitamisest.

Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest kahju poleks tekkinud ilma avariita. Niisiis

tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldada, sest kõik eelnevas loetletud eeldused on täidetud.

5 (9)

POOLTE SEISUKOHAD

8. Töötaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, tema nõuded

rahuldada ja jätta tööandja nõue rahuldamata. Teise võimalusena taotleb töötaja asja maa-

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud palub ta panna tööandja kanda.

8.1. Tööandja nõude osas on kaebuse väited kokkuvõtvalt järgmised:

-

esiteks ei esitanud tööandja piisavalt tõendeid;

-

teiseks jättis maakohus tähelepanuta ja kõrvaldamata vastuolu tööandja väidetes seoses

sellega, kas sõiduk on remonditud või mitte;

-

kolmandaks ei arvestanud maakohus, et tööandja ei sõlminud sõiduki kaskokindlustuse

lepingut ega teinud kõike vajalikku kahjujuhtumi asjaolude selgitamisel.

8.2. Töötaja nõude rahuldamata jätmise osas vaidlustab töötaja peamiselt maakohtu arusaama,

et korraliselt üles öeldud töölepingut ei saa ülesütlemise ja lõppemise vahelisel ajal enam

erakorraliselt üles öelda.

8.3. Ringkonnakohtu menetluses loobus töötaja töötamise registri kande tegemise nõudest.

9. Tööandja vaidleb kaebusele vastu. Nõudest loobumisele ei esitanud tööandja vastuväiteid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse,

millega võtab vastu töötaja loobumise registrikande tegemise nõudest ja lõpetab selles osas

menetluse, vähendab töötajalt välja mõistetud kahjuhüvitise summat, rahuldab töötaja

tuvastusnõude tervikuna ja hüvitisnõude osaliselt ning jätab menetluskulud mõlemas

kohtuastmes poolte endi kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

aga muuta tuleb osaliselt põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ühtlasi muudab ringkonnakohus

töötaja nõudelt määratud asja hinda maakohtus. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Esmalt vajab selgitamist vaidluse ulatus ja töötaja nõudelt määratud tsiviilasja hind.

11.1. Tööandja esitas TVK-le nõude kahju 1936,20 eurot (sh käibemaks) hüvitamiseks, mida

täpsustas menetluse kestel ja palus lõpuks välja mõista 1549 eurot. Sama nõudega pöördus ta

töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg-s 1 ja § 58 lg-s 3 ette nähtud korras kohtusse.

Maakohus rahuldas selle nõude ja kostja vaidlustas kõnealuses osas maakohtu otsuse. Seega on

praegu endiselt vaidluse all, kas töötaja peab hüvitama tööandjale kahju summas 1549 eurot.

11.2. Töötaja nõudis TVK-s töölepingu lõppemise tuvastamist, töötamise registrisse kande

tegemist ja hüvitist 3000 eurot. TVK rahuldas kaks esimest nõuet ja mõistis välja hüvitise

500 eurot. Töötaja seda otsust ei vaidlustanud, aga tööandja soovis töövaidluse kohtus

lahendamist TvLS § 58 lg 4 esimeses lauses sätestatud korras. Seega jõustus TVK otsus osas,

milles töötaja hüvitisnõue 2500 euro saamiseks jäi rahuldamata. Kohtus oli vaidlus 500 euro

suuruse hüvitise üle. Maakohus jättis kõik töötaja nõuded rahuldamata ja ka selles osas

vaidlustas töötaja maakohtu otsuse.

11.3. Töötaja esitas 7. septembri 2021 menetlusdokumendis töötamise registri kande tegemise

nõudest loobumise avalduse. TsMS § 429 lg 1 sätestab, et hageja võib hagist loobuda kuni hagi

kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise

vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Apellatsioonimenetluses hagist

loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja

menetluse (TsMS § 645 lg 1). Järelikult võis töötaja ka apellatsioonimenetluses loobuda

töötamise registri kande tegemise nõudest. Loobumine tuleb vastu võtta, selle nõude osas

vaidlustatud otsus tühistada ja menetlus lõpetada.

11.4. Eelneva põhjal on töötaja nõuetest praegu vaidlusalused töölepingu lõppemise aja ja aluse

tuvastamine ning 500 eurone hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel.

6 (9)

11.5. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses töötaja nõuetelt hagihinnaks 3000 eurot.

Tegelikult nõudis töötaja kohtus hüvitist 500 eurot (vt eespool p 11.2), mis TsMS § 124 lg 1

esimese lause ja § 134 lg 3 järgi oli töötaja nõuetelt arvutatud asja hind maakohtus. TsMS

§ 137¹ alusel muudab ringkonnakohus selles osas tsiviilasja hinda.

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda eespool p-s 4 loetletud vaidlustamata asjaoludest, mis maakohus ka korrektselt tuvastas.

Maakohus lähtus õigesti sellest, et poolte nõuded tulenevad töösuhtest ja määratles asjakohaselt

kesksed vaidlusküsimused.

13. Ringkonnakohus alustab kaebuse lahendamist tööandja nõudest.

13.1. Tööandja nõuab töötajalt töösuhtes tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus loetles

põhimõtteliselt õigesti kahju hüvitamise eeldused (VÕS §-d 115, 127, 128, 132, 136 koostoimes

TLS §-ga 74).

13.2. Samuti on õige maakohtu tuvastatu, et tööandja kahju suurus on vähemalt 1549 eurot ja

kahju põhjustas töötaja. Tööandja esitas kahju suuruse kohta tõendid (dtl 155, 234 jj) ning

maakohus hindas neid. Pooled ei vaielnud selle üle ja lisaks oli ka tõendatud, et sõiduk sai

kahjustada liiklusavariis, mille põhjustas töötaja (dtl 156 jj). Kirjeldatud osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Alusetu on töötaja kaebuse esimene väide, et kahju

ja selle põhjustamise kohta on esitatud liiga vähe tõendeid, sest seadus ei kohusta esitama sama

asjaolu kohta mitut tõendit. Töötajal oli võimalus esitada maakohtus omapoolsed tõendid kahju

muu põhjuse või suuruse kohta, aga seda ta ei teinud. Maakohus hindas esitatud tõendeid ja

kohtu siseveendumuse kujunemine kõnealuses osas on otsusest jälgitav (TsMS § 232 lg 1).

13.3. Sõidukil tekkinud kahju hüvitamine ei olene sellest, kas sõiduk on juba remonditud või

mitte. Kaebuse teine väide on seetõttu ainetu.

13.4. Maakohus eksis aga töötaja süü käsitlemisel ja see tõi kaasa osaliselt põhjendamatu otsuse

tegemise ja liiga suure hüvitise töötajalt väljamõistmise. Selles osas muudab ringkonnakohus

vaidlustatud otsust ja vähendab töötajalt tööandja kasuks välja mõistetud summat.

13.4.1. Töötaja põhjustatud kahju hüvitamise ulatus, st kahjuhüvitise suurus määratakse

kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 järgi vastavalt sellele, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või

hooletult. Tahtlikku rikkumist ei ole tööandja väitnud ega maakohus ka tuvastanud. Seega

kohaldub TLS § 74 lg 2.

13.4.2. TLS § 74 lg 2 esimese lause järgi tuleb hooletusest põhjustatud kahju hüvitamise

ulatuse määramisel võtta arvesse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid,

töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist

käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude välti-

miseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse sama sätte teise lause järgi tööandja

tegevusega seostuva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu

rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 erinormina VÕS § 127 lg-t 2, sest seal on loetletud

kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud. TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas ka

VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas (Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 29 teine lõik).

13.4.3. Kuigi see ei nähtu vaidlustatud otsusest väga selgelt, siis on p-st 17 aru saada, et töötaja

süü vormina tuvastas kohus hooletuse. Tööandja väitel oli töötaja liiklusõnnetuse põhjustamisel

raskelt hooletu. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3) ja raske

hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (lg 4). Seega eristuvad need

süü astmed tunnuse poolest, kas käibes vajalik hool jäi järgimata olulisel määral.

Ringkonnakohus leiab, et töötaja oli liiklusavarii põhjustamisel raskelt hooletu, ja põhjendab

seda järgmiselt.

7 (9)

13.4.4. Juhi käitumist liikluses saab hinnata mh liiklusseaduse (LS) normide põhjal.

Kohtupraktikas on leitud, et juht on raskelt hooletu, kui ta tegeleb juhtimise ajal keelatud

tegevusega (rikkudes LS § 33 lg 1 p 1, Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-12517, p-d 17 ja 23) või ületab libedal teelõigul lubatud sõidukiirust

(rikkudes LS § 50 lg 1, Riigikohtu 7. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-11, p 11).

Käesoleval juhul rikkus töötaja liiklusavarii põhjustamisel LS § 14 lg 2 (liikleja peab järgima

liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse

sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist); § 16 lg 1 (liikleja peab hoiduma kõigest, mis võib

ohustada või kahjustada vara) ning § 33 lg 2 p-te 2 ja 8 (juhi kohustus enne sõidu alustamist

veenduda sõiduki korrasolekut ja jälgida seda teel olles ning enne paigalt liikuma hakkamist,

manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või

ohusta teisi liiklejaid), aga ka LS § 50 lg 3 p-te 1 ja 2 (sõidukiiruse valik ja kohandamine).

Ringkonnakohtu hinnangul viitavad ka need rikkumised raskele hooletusele.

13.4.5. Vahekokkuvõttena saab märkida, et parkimisel ilma välise põhjuseta teise sõiduki

riivamine kiirusega, mis tingib põrkumise vastu järgmist sõidukit, viitab käibes vajaliku hoole

olulisel määral järgimata jätmisele. Samuti vastab sellele tunnusele sõiduki juhtima asumine ja

liiklusesse suunamine olukorras, kus juhile on teada sõiduki puudused rooli, siduri ja piduri

kasutamisel. Järelikult avaldus töötaja raske hooletus nii selles, kuidas ta sõidukit juhtis; kui

oleks avaldunud ka olukorras, mida ta ise väitis, kuigi ei suutnud tõendada.

13.4.6. Kohtupraktikas on leitud, et veolepingu puhul on üldjuhul piisav, kui kauba saatja

põhistab vedaja raske hooletuse, misjärel vedaja peaks tõendama raske hooletuse puudumise

(Riigikohtu 16. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18657, p 22.2). Sama põhimõte kohaldub

ka liikluskahju puhul, st käesolevas asjas oli piisav, et tööandja põhistas töötaja raske hooletuse.

Kahe eelmise alapunkti järelduste kohaselt tegi tööandja seda piisavalt. Töötaja pidanuks selle

väite ümber lükkama, mida ta aga ei teinud.

13.4.7. Töötaja raske hooletus ei ole tööandja tegevusega seotud tüüpiline kahju tekkimise risk

TLS § 74 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 74 lg 1 näeb tahtliku rikkumise eest ette kahju

hüvitamise täies ulatuses. Raske hooletuse korral tuleb tekitatud kahju eest makstavat hüvitist

piirata vähem kui tavalise hooletuse korral (Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-56-17, p 30,2 esimene lõik). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud

piirata kahjuhüvitist töötaja ühe kuu töötasu suurusega, st summaga 1000 eurot. Pooled ei

toonud maakohtus esile muid TLS § 74 lg-s 2 loetletud aluseid, mis võiksid oluliselt mõjutada

hüvitise suurust. Kahju põhjustanud sündmus ei ole tööandja tegevuse tüüpilise riski või töö

iseloomust tuleneva riski realiseerumine ning seda ei tinginud otseselt tööülesanded, juhiseid,

töötingimused ega töötamise kestus. Põhimõtteliselt on õige kaebuse kolmas väide, et tööandja

saanuks sõiduki kahjustamisest tingitud riski vähendada kaskokindlustusega, aga ka sel juhul

ei väheneks kahju nullini. Neil kaalutlustel vähendab ringkonnakohus töötajalt välja mõistetud

hüvitist 1000 euroni.

13.5. Kuna rikkumine oli raskelt hooletu, ei ole VÕS § 127 lg 3 järgi tähendust, kas kahju oli

töötajale ettenähtav (Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 28).

Kokkuvõttes on kahju hüvitamise eeldused täidetud ja töötaja peab tööandjale hüvitama

1000 eurot.

14. Töötaja nõude lahendamise osas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu õiguskäsitlusega

nagu oleks hilisem ülesütlemisavaldus toimetu pelgalt seetõttu, et lepingu lõpetas varasem

avaldus. See toob kaasa vaidlustatud otsuse muutmise töötaja tuvastus- ja rahalise nõude

lahendamisel. Töötamise registri kande tegemise nõuet ei ole enam vaja sisuliselt lahendada,

sest töötaja loobus sellest nõudest ja ringkonnakohus võttis loobumise vastu (eespool 11.3).

Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised.

8 (9)

14.1. Maakohus lähtus asjakohaselt sellest, et TLS näeb ette erinevad alused töölepingu

lõpetamiseks töötaja algatusel. Siiski ei ole põhjendatud maakohtu arusaam, et töölepingu

korralise ülesütlemise ja lõppemise vahelise ajal (TLS § 98 lg 1) puudub töötajal võimalus sama

leping erakorraliselt varem üles öelda. Nimelt on tööleping vahepealsel ajal veel kehtiv ja selle

suhtes saab rakendada kõiki õiguskaitsevahendeid, sh erakorralist ülesütlemist.

14.2. TLS sisaldab erisätteid (eelkõige § 105 lg-d 1 ja 2), mistõttu on ülesütlemine alati kehtiv,

kui seda tähtaegselt ei vaidlustata (Riigikohtu 15. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7821,

p 14; 11. juuni 2014, 3-2-1-52-14, p 14; 6. veebruari 2012, 3-2-1-170-11, p 12). Seetõttu ja

koostoimes eelmises alapunktis märgitud õigusliku arusaamaga on töötaja 18. augusti 2019

avaldus kehtiv ja lõpetas töölepingu enne varasema (korralise ülesütlemise) avalduse järgset

kuupäeva. Neil kaalutlustel tuleb töötaja tuvastusnõue rahuldada.

14.3. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et

tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta,

arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuivõrd töötaja

18. augusti 2019 ülesütlemine on kehtiv, siis on töötajal ka nimetatud alusel hüvitisnõue.

Viidatud sätte teise lausega antud kaalumisõigust rakendades leiab ringkonnakohus, et eelkõige

tuleb võtta arvesse ajavahemikku ja sellele vastava tasu suurust, mis töötajal oleks õigus saada

kahe ülesütlemise toime vahelise aja eest. TVK-s töötaja nõudele vastates tõi tööandja esile ja

tõendas, et töötajale on makstud töötasu kogu augustikuu eest, seda asjaolu töötaja ei

vaidlustanud. Neil kaalutlustel on kohane hüvitis ¼ kuupalgast ehk 250 eurot.

14.4. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus töötaja hagi osaliselt, st tuvastusnõue

rahuldatakse ja hüvitis mõistetakse 500 euro asemel välja summas 250 eurot.

15. Järgmiseks teeb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad otsustused.

15.1. Mõlema poole nõuete osalise rahuldamise tõttu jäävad maakohtu menetluskulud TsMS

§ 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Maakohus jättis töötaja kulud tema enda kanda, selles osas

jääb vaidlustatud otsus muutmata. Tühistada tuleb sama otsus osas, milles tööandja kulu jäi

töötaja kanda ja see mõisteti ka välja.

15.2. Ringkonnakohtu menetluskulud jaotatakse TsMS § 163 lg 2 alusel. Töötaja nõustus

kohtu 2. augusti 2021 kirjas pakutud kompromissiga, et ta hüvitab tööandjale 750 eurot ja

pooled kannavad ise oma kulud. Poolte nõuete lahendamise tulemus on sama, sest vastastikuste

nõuete tulemusel jääks töötajal tasuda just 750 eurot (= 1000 – 250). Seega on põhjendatud ja

õiglane, et tööandja kannab apellatsioonimenetluse kulud, sest otsus tehakse täpselt selline nagu

kompromissina oleks vastaspool nõustunud. Töötamise registris kande tegemise nõudest

loobumine ei mõjuta kulude jaotust, kui see otsustatakse TsMS § 163 lg 2 alusel.

15.3. Tulenevalt menetluskulude jaotusest saab ringkonnakohus need rahaliselt kindlaks

määrata, sest eespool p-s 15.1 märgitu kohaselt puudub vajadus uuesti määrata kindlaks

maakohtus kantud kulusid.

15.4. Kulud määratakse rahaliselt kindlaks TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi toimiku ja töötaja

kulunimekirja alusel. Töötaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 225 eurot. Õigusabikuluna

taotles ta 540 euro hüvitamist, mis on tasu 9 t õigusteenuse eest tasumääraga 60 eurot/t

(sisaldab käibemaksu). Tööandja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu

hinnangul on töötaja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 5 t (sh kaebuse koostamine ja

esitamine ning esindamine). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsiooni-

menetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus. Esindaja tunnitasu määr on kohane. Töötaja

füüsilise isikuna ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb tööandjal töötajale

hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 525 eurot (= 5 t × 60 + 225). Rahuldamata jääb töötaja

taotlus 240 euro (= 540 + 225 – 525) hüvitamiseks.

9 (9)

16. Lõpuks selgitab ringkonnakohus tervikresolutsiooni koostamist ja nõuete tasaarvestust.

16.1. Apellatsioonimenetluse tulemusel muutub maakohtu otsuse resolutsioon, mistõttu tuleb

esitada otsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lg 2²). Juhindudes TsMS

§ 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

16.2. TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu

tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab,

tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Ringkonnakohus leiab, et see

säte kohaldub ka välja mõistetavate menetluskulude kohta nii eraldi kui koos asja sisulisel

lahendamisel välja mõistetud rahasummadega. Käesoleva asja lahendamise tulemusena on

töötajal kohustus hüvitada tööandjale 1000 eurot, aga tööandja omakorda peab maksma

250 eurot hüvitist ja 525 eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks. Kokkuvõttes jääb töötajal

tasuda 225 eurot (= 1000 – 250 – 525). Tasaarvestusega hõlmatud nõuded lõppevad (VÕS

§ 197 lg 2) ja seetõttu pole vaja välja mõista viivist töötajale hüvitatavatelt menetluskuludelt.

(allkirjastatud digitaalselt)