2-16-15811/170 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

24. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-15811

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Y,

H ja Q vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja

tehingu alusel saadu üleandmiseks

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Y

ja H vastu ühisvara jagamiseks

H vastuhagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) ja Y vastu ühisvara jagamiseks

Y vastuhagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) ja H vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

Eesti Vabariigi hagi hind tagasivõitmise nõudelt

37 506,91 eurot ja ühisvara jagamise nõudelt 3500 eurot

D hagi hind 3500 eurot

Y hagi hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja Katri-Helena Siirak

Kostja I (vastustaja I): Y (isikukood

XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja advokaat Deivi Vaht

Kostja II (vastustaja II): H (isikukood XXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Tiina Mare Hiob

Kostja III (vastustaja III): Q (isikukood

XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Ene Ahas

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 8. aprilli 2021 otsus tühistada.

2. Rahuldada hageja nõue 25. märtsi 2015 kinkelepingu tagasivõitmiseks järgmiselt:

2 (8)

2.1. tunnistada kehtetuks Y, D ja Q vahel 25. märtsil 2015 sõlmitud korteriomandi

kinkeleping ja asjaõigusleping, millega läks Y ja D ühisomandist välja

korteriomand registriosa numbriga XXXXXXX;

2.2. muuta kinnistusraamatu registriosa number XXXXXXX omanikukannet

selliselt, et kustutada kanne Q kohta ning teha uus kanne ühisomanike Y ja D

kohta;

2.3. kohustada Y, D ja Q andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa

number XXXXXXX

omanikukande

muutmiseks

eelmises

punktis 2.2

kirjeldatud viisil.

3. Harju Maakohtu 20. oktoobri 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu

jätta kehtima otsuse täitmise tagamiseks.

4. Saata tsiviilasi ühisvara jagamise nõuetes maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Muuta 25. märtsi 2015 kinkelepingu tagasivõitmise nõude hagihinda ning määrata

selleks maa- ja ringkonnakohtus 37 506,91 eurot.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Kinkelepingu tagasivõitmise nõudega seonduvad Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate Y, D ja Q kanda

ning sama nõudega seonduvad kostjate menetluskulud iga kostja enda kanda.

Edasikaebamise ja menetluskulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 19. oktoobril 2016 Harju

Maakohtule hagi Y (kostja I), H (kostja II) ja Q (kostja III) vastu kinkelepingu

tagasivõitmiseks. Lisaks esitas hageja 5. mail 2017 hagi kostjate I ja II vastu ühisvara

jagamiseks.

1.1. Hageja nõuded on järgmised:

(1) tunnistada kehtetuks kostjate I–III vahel 25. märtsil 2015 sõlmitud korteriomandi

kinkeleping ja asjaõigusleping, millega läks kostjate I ja II ühisomandist välja korteri-

omand kinnistusraamatu registriosa numbriga XXXXXXX (asukohaga XXX;

edaspidi: korteriomand);

(2) asendada kostjate I–III nõusolek korteriomandi kinnistusraamatu kande muutmiseks

kohtuotsusega;

3 (8)

(3) muuta korteriomandi kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutada kanne kostja III

kohta ning teha uus kanne, millega kanda korteriomandi omanikena sisse kostjad I ja II;

(4) lõpetada kostjate I ja II ühisomand korteriomandile selle müümisega avalikul enam-

pakkumisel täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras ning jagada saadud

raha kostjate I ja II vahel võrdsetes osades;

(5) tuvastada kostja II kohustus anda nõusolek nimetatud ühisvara müümiseks avalikul

enampakkumisel ja saadud raha jagamiseks kostjate vahel võrdsetes osades ning lugeda

see tahteavaldus kohtuotsusega asendatuks.

1.2. Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostjad sõlmisid 25. märtsil 2015 korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu

(vaidlustatud tehing), mille kohaselt kinkisid kostjad I ja II korteriomandi kostjale III;

-

kostjad I ja II olid abielus 28. mai 1982 – 21. september 2015; vaidlustatud tehingu ajal

oli korteriomand (ja muu vara) kostjate I ja II ühisomand, aga 31. märtsil 2015

sõlmitud abieluvaralepingu järgi sai abikaasade varasuhteks varalahusus;

-

kostja I maksuvõlg hageja ees oli 19. oktoobril 2016 kokku 36 219,33 eurot (sh põhi-

võlg 27 556,49 eurot ja intress 8662,84 eurot). Maksuhalduri ja kohtutäituri poolt

sissenõude pööramine kostja I varale ei võimaldanud nõude täielikku rahuldamist;

-

vaidlustatud tehinguga kahjustati hageja huve. Kostjad I ja II kinkisid nende

ühisomandis olnud väärtust omava korteriomandi, mille arvelt oleks maksuhaldur

saanud nõude (vähemalt osaliselt) rahuldada. Kinkelepingus on kinkelepingu ja ühtlasi

ka ühisvara esemeks oleva korteriomandi väärtuseks hinnatud 50 000 eurot;

-

korteriomand kingiti eesmärgiga, et vältida sundtäitmist. Kostja I oli kinkelepingu

sõlmimise ajal teadlik maksuotsuse väljastamisest tulevikus ja tegi tehingu seega

teadlikult hageja huvide kahjustamiseks;

2. Hageja taotlusel tagas maakohus tagasivõitmise hagi 20. oktoobri 2016 määrusega ja

määras kanda kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge korteriomandi kohta hageja kasuks.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hagi esitamise eeldused ei ole täidetud, sest hagejal puudub kehtiv täitedokument;

-

maksuotsus on kostjale I tehtud teatavaks väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, aga

seda ei saadetud kostja I tegelikule aadressile;

-

hagiavaldusest ei nähtu, et kohtutäitur oleks täitemenetluses teinud kõik endast sõltuva,

et saavutada täitmist võlgniku vara arvel;

-

vaidlustatud tehing ei kahjusta hageja huve ega ole sõlmitud sellise eesmärgiga; kostja I

ei muutunud varatuks korteriomandi kinkimisel, vaid 31. märtsil 2015 koos abieluvara

režiimi muutmisega sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppega, mille järgi seni

abikaasadele kuulunud teine korteriomand väärtusega 65 000 eurot jäi kostjale II;

-

vaidlustatud tehing on tavapärane perekonnasisese kinge, mille ainus eesmärk oli

korteriomandi kinkimine kostjale III, kes on kostjate I ja II tütar ning kes on korteri

eest alati hoolt kandnud;

-

kostja II on tasunud kümneid tuhandeid eurosid kostja I erinevaid võlgnevusi, mh ka

hageja ees. Abieluvaraleping sõlmiti põhjusel, et selline kostja II kulul elamine ei olnud

talle enam vastuvõetav ja abikaasad ei elanud juba pikemat aega koos;

-

enne kinkelepingu sõlmimist tasus kostja II kõik kostja I võlad hagejale selleks, et

korteriomand ei oleks koormatud ja kostjale III ei kaasneks kinkega kohustusi. Selle

tulemusena kustutati hageja avalduse alusel 8. aprillil 2015 hageja kasuks seatud

keelumärge. Kostjad II ja III eeldasid, et kinkelepingu sõlmimise ajal ei ole ühelgi

isikul õigusi korteriomandile ning sellel pole koormatisi ja kitsendusi;

4 (8)

-

maksuotsus koostati 27. aprillil 2015, ehk kuu aega pärast kinkelepingut, mistõttu ei

olnud 25. märtsil 2015 teada, et kostjal I tekib tulevikus hageja ees kohustus.

4. Kostja I esitas vastuhagi, milles palub lõpetada tema ja kostja II ühisomandi ning jagada

ühisvara järgmiselt: sõidukid Mercedes Benz Sprinter 309 CDI (XXXXXX), Volvo 740

(OOOOOO) ja Mercedes-Benz Vito 112 CDI (IIIIII) jätta kostja I ainuomandisse; korteri-

omand jätta kostjate I ja II kaasomandisse selliselt, et kostjale II kuulub 73,7% kaasomandist ja

kostjale II kuulub 26,3% kaasomandist.

5. Kostja II esitas vastuhagi, milles palub kohtul kõrvale kalduda võrdsuse põhimõttest ja

jagada korteriomand nii, et see oleks kostja II ainuomandis. Eespool nimetatud sõidukid palus

ta jätta kostja I ainuomandisse.

6. Hageja vaidles kostjate I ja II vastuhagidele vastu.

MAAKOHTU OTSUS

7. Maakohus tegi 8. aprillil 2021 otsuse (vaidlustatud otsus), millega jättis hageja nõuded

rahuldamata ning kostjate I ja II hagid läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata

need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi tühistas maakohus hagi tagamise.

7.1. Maakohus tuvastas, et kostja I suhtes tegi Maksu-ja Tolliamet 27. aprillil 2015 maksu-

otsuse nr 12.2-3/023471-4, millega kohustas kostjat I tasuma arvestatud impordimaksude

maksusumma 28 033,13 eurot. Maksuotsuse ja hageja 15. jaanuari 2016 täitmisavalduste alusel

alustati kostja I suhtes täitemenetlust. Kostjad I ja II olid abielus ning kostja III on nende tütar.

Vaidlust ei ole, et kostjad I ja II sõlmisid 25. märtsil 2015 korteriomandi kinkelepingu ja

asjaõiguslepingu, millega kinkisid korteriomandi kostjale III. Vaidlus on selles, kas

vaidlustatud tehinguga kahjustas kostja I hageja huve ja kas hagejal on õigus seega nõuda

tehingu kehtetuks tunnistamist ja tagasipööramist.

7.2. Pooled vaidlevad, kas on täidetud TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised

eeldused: sissenõudjal on täitedokument, tema nõue on sissenõutav ja senine sissenõude

pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi või on alust eeldada, et ei anna tulemusi.

7.3. Kohus nõustus kostjatega, et hagejal ei olnud alust avaldada teadet maksuotsuse kohta

Ametlikes Teadaannetes. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 55 sätestab kaks samaaegselt

esinevat tingimust, mille avaldumisel võib dokumendi kätte toimetada Ametlikes

Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja dokumenti ei ole muul viisil

võimalik kätte toimetada. Arvestades maksuotsuse koormavat iseloomu, peab MKS §-s 55

reguleeritud õigusliku fiktsiooni kohaldamine olema põhjendatud. Hageja ei põhistanud, miks

oli otstarbekas saata maksuotsus kostja I tegelikust aadressist erinevale aadressile.

7.4. Kostja I on maksuotsuse siiski lõpuks kätte saanud. Kostja I esitas 28. detsembril 2016

selle peale vaide ja palus ennistada vastava tähtaja. Vaide tähtaja ennistamata jätmise otsusest

nähtub, et kostja I sai maksuotsuse maksuhalduri teenindusbüroost kätte 21. septembril 2015.

Seega sai kostja I maksuotsuse kätte enne käesolevas asjas hagi esitamist. Järelikult on maksu-

otsus jõustunud ja kohane täitedokument.

7.5. Kostja I varalist seisukorda arvesse võttes on täitemenetluse läbiviimine raskendatud, sest

tal puudub vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata. Nii on kohtutäitur tuvastanud, et

senine sundtäitmine ei andnud tulemusi ja on alust eeldada, et see ei anna tulemusi ka edaspidi.

Lisaks nähtub maksevõimetus kostja I taotlusest, millega ta palus oma maksuvõla ajatamist.

Arvestades võla suurust, ei suudaks kostja I tasuda võlgnevust 300 euroste osamaksetena

36 kuu jooksul. Ka see asjaolu viitab sellele, et kostjal I puudub vara, mille arvelt täita

maksuotsusest tulenevat kohustust.

5 (8)

7.6. TMS § 189 lg 1 järgi kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on täidetud. Vaidlustatud

tehing tehti 25. märtsil 2015, hageja esitas hagi kohtule 19. oktoobril 2016. Seega on hagi

esitamise ja tehingu sõlmimise vahe alla kahe aasta.

7.7. Kostja I pidi kinkelepingu sõlmimise ajal teadma, et tema suhtes tehakse lähiajal

maksuotsus vähemalt summas 28 033,06 eurot. Ta sai 16. märtsil 2015 kätte 10. oktoobri 2014

kontrollakti, millest selgus võla suurus ja millega anti kostjale I võimalus esitada selgitusi,

täpsustusi, täiendavaid dokumente või vastuväiteid 10 päeva jooksul kättesaamisest.

7.8. Kui kostja I ei avaldanud kostjatele II ja III kinkelepingu sõlmimise ajal, et tema suhtes

tehakse peatselt uus maksuotsus, siis on see kostjate omavahelise suhte küsimus. Seadusandja

ei ole pidanud vajalikuks piirata tehingute tagasivõitmist sellega, et sundtäidetav kohustus peab

olema olemas tagasivõidetava tehingu tegemise ajal. Kui maksuotsus oli veel koostamata, siis

polnud hagejal seaduslikku alust koormata korteriomandit ennetavalt keelumärkega.

7.9. Üldjuhul ei ole selles midagi ebatavalist, kui vanemad kingivad oma lastele kinnisvara,

kuid kinnisasja kinge ei ole tavapärane kingitus TMS § 189 lg 3 tähenduses. Tavapärane

kingitus peab vastama võlgniku majanduslikule olukorrale.

7.10. Maakohus nõustus kostjaga I, et kostja I muutis end varatuks ühisvara jagamise

lepinguga, mitte vaidlusaluse kinkelepinguga. Kui kostja I ei oleks sõlminud ühisvara jagamise

lepingut, siis saaks hageja vaatamata kinkelepingu sõlmimisele kostja I ühisvara osa arvel oma

nõue rahuldada. Seega ei halvendanud kostjad kinkelepinguga kostja I majanduslikku olukorda

sedavõrd, et hageja maksunõuet ei oleks saanud enam rahuldada. Kostjad I ja II hindasid

ühisvaraks olnud teise korteriomandi väärtuseks 65 000 eurot, millest kostjale I kuulunud osa

arvelt olnuks hagejal võimalik nõue rahuldada ka pärast vaidlustatud tehinguga korteriomandi

kostjale III kinkimist.

POOLTE SEISUKOHAD

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja tema nõuded

rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

esiteks nõustub hageja maakohtuga, et TMS § 187 lg-s 2 ja § 189 lg-s 1 sätestatud

tagasivõitmise eeldused on täidetud ning tegemist ei olnud tavapärase kingitusega;

-

teiseks väidab hageja, et kinklepingud on automaatselt tagasivõidetavad ega eelda

võlausaldaja huvide kahjustamist. Maakohus järeldas asjakohatult, et kinkelepinguga

ei kahjustatud hageja huve põhjusel, et hiljem sõlmis kostja I ühisvara jagamise

kokkuleppe. Kostjad ei tõendanud, et kinkelepinguga hageja huve ei kahjustatud;

-

kolmandaks kostjate I ja II abieluvaraleping ega ühisvara jagamise kokkulepe ei võta

hagejalt õigust nõuda kinkelepingu tagasivõitmist. Maakohtu käsitlus tähendaks, et

hagejal oleks peale kinklepingu sõlmimist olnud võimalik pöörata sissenõue ühisvarale

ainult kuue päeva jooksul, kuid selle möödudes ei oleks enam õigust nõuda kinke-

lepingu tagasivõitmist;

-

neljandaks pöördus hageja kohtusse ajal, mil mõlemad eelviidatud tehingud olid tehtud,

st hageja sissenõudjana võis ise otsustada, millise tehingu tagasivõitmist nõuda;

-

viiendaks ei takista abieluvaralepingu sõlmimine tagasivõitmist ühisvarasse ja seejärel

ühisvara jagamist. Vara tagasivõtmine TMS §-de 187 ja 189 alusel ning seejärel

ühisvara jagamine TMS § 14 alusel ei eelda, et ühisvara ei tohtinud selle ajani üldse

jagada. Kostjate I ja II abieluvaralepingu järgi on nende varasuhte varalahusus,

mistõttu tulebki koos kinkelepingu tagasivõitmisega jagada ära alles jäänud ühisvara.

9. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu.

6 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, teeb kinkelepingu tagasivõitmise kohta ise uue

otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2) ja saadab ühisvara jagamise nõuete osas asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Rahuldatud

nõudega seonduvad menetluskulud jäävad kostjate kanda, ülejäänud kulud jaotatakse edaspidi.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kostjatevahelise kinkelepingu, kostjate I ja II abielu

ning nende ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise, kostja I suhtes maksuotsuse tegemise ja

selle kättesaamise kohta.

12. Kinkelepingus sisalduv kostjate võlaõiguslik kokkulepe vastab võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 259 lg 1 tunnustele. Kinke tagasivõitmise nõude kvalifitseeris maakohus õigesti TMS § 187

lg 1 ja § 189 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et maksuotsus on kehtiv

täitedokument (TMS § 2 lg 1 p 12). MKS § 128 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on maksuvõla

sissenõutavuse eeldused, et see on tasumata, kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud ja nõuet

sisaldav haldusakt on maksukohustuslasele seadusega ettenähtud korras teatavaks tehtud. Need

tingimused on maakohtu tuvastatud asjaoludel täidetud. Hageja tõi esile, et maksuotsusest

9. jaanuari 2017 seisuga täitmata sissenõutavaks muutunud kohustus 37 506,91 eurot, sh

põhivõlg 27 491,49 eurot ja intress 10 015,42 eurot (dtl 240–241). Kostjad ei vaielnud sellele

vastu. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostjal I puudub praegu vara, mille arvel kohustusi täita

ja täitemenetlus maksuvõla sissenõudmisel on olnud praktiliselt tulemusetu. Järelikult on TMS

§ 187 lg 2 eeldused täidetud.

13. Ringkonnakohus lahendab kinke tagasivõitmise nõude maakohtust erinevalt ja põhjendab

seda järgmiselt.

13.1. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist sõlmitud

kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja

huve kahjustavate tehingutega. Erandiks on vaid tavapärased kingitused (TMS § 189 lg 3) ja

juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (Riigi-

kohtu 25. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p 16 esimene lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Maakohus viitas asjakohaselt neile põhimõtetele ja tuvastas õigesti, et

vaidlusalune kinkeleping sõlmiti TMS § 189 lg-s 1 sätestatud ajalistes piirides.

13.2. Õiged on maakohtu põhjendused selle kohta, et vaidlusaluse korteriomandi kinkimine

kostjale III ei olnud kostjate I ja II tavapärane kinge TMS § 189 lg 3 tähenduses. Tavapärane

kingitus peab vastama võlgniku majanduslikule olukorrale, aga käesoleval juhul ei olnud

vähemalt kostja I majanduslik olukord selline, et ta oleks saanud tavapärase kinkena anda ära

enda osa korteriomandist.

13.3. Ringkonnakohus ei nõustu vaidlustatud otsuse p-s 52 esitatud maakohtu käsitlusega,

mille kohaselt kinge ei ole käesoleval juhul tagasivõidetav, sest kostja I ei muutunud selle

tagajärjel veel varatuks. Sisuliselt järgis maakohus arusaama, et täitemenetluses on tagasi-

võidetav ainult ajaliselt viimane tehing (või viimased tehingud), mille tulemusel võlgniku vara

jäi väiksemaks sissenõudja nõude rahuldamiseks vajalikust. Niisugune lähenemine pole

põhjendatud ega kooskõlas TMS-i ja tagasivõitmise eesmärkidega.

13.4. Tehing kahjustab võlausaldaja (sissenõudja) huvisid mh TMS § 187 tähenduses, kui selle

tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust

eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku

vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust

tagajärjest võlausaldajate huvidele. Hindamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas hinnatava

tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas

ulatuses (Riigikohtu 25. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p 14 ja seal viidatud

7 (8)

varasem praktika). Lepinguga võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb võrrelda

nõuete rahuldamise tõenäosust vaidlusaluse (tagasivõidetava) lepingu sõlmimise ja selle

sõlmimata jätmise korral (Riigikohtu 3. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 14

esimene lõik). Tagasivõitmise nõude lahendamisel pole oluline, millise vara arvel tehingut

täideti, vaid määravad on üksnes see, kas ja milliseid kohustusi on vaidlusaluse tehinguga

loodud (Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20 teine lõik).

13.5. Kinkelepingu tulemusel vähenes kostja I vara, sest varem talle ja kostjale II ühisvarana

kuulunud korteriomand hakkas nüüd kuuluma kostjale III, aga kostja I ei saanud selle eest

mingit vastusooritust. Kui kostjad I ja II poleks korteriomandit kinkinud, siis oleks hagejal

eeldatavasti võimalik sellest kostjale I kuuluva osa arvel saavutada oma nõude vähemalt osaline

rahuldamine. Järelikult saavutanuks hageja ilma vaidlusaluse kinkelepinguta oma nõude

rahuldamise praegusest suuremas ulatuses ja ühtlasi oleks nõude rahuldamise tõenäosus

suurem. Kinkelepingus sisalduva võlaõigusliku kokkuleppega võttis kostja I kohustuse anda

osa oma varast tasuta üle kostjale III, mis oli suunatud tema koguvara vähenemisele.

Kokkuvõttes vastab kinkeleping kõigile eelmises alapunktis loetletud tunnustele, st on hagejat

kui võlausaldajat kahjustav.

13.6. Vähemalt ajaliselt lähestikku toimuvate tehingute osas ei ole võlausaldaja õigus nõuda

tagasivõitmist TMS § 187 jj alusel piiratud nende ajalise järjekorra ega sisuga. Vastupidine

tõlgendus oleks võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, sest talle ei tarvitse olla teada

võlgniku kõik tehingud ja pahatahtlik võlgnik saaks viimasena teha tehingu, mille

tagasivõitmine on pigem keerukas või vähem tõhus. Käesoleval juhul sõlmiti kinkeleping

25. märtsil 2015 ja ühisvara jagati osaliselt 31. märtsi 2015 kokkuleppega. Need tehingud

toimusid ajaliselt piisavalt lähestikku eelviidatud tähenduses. Mõlema tehinguga väljus teatav

vara kostja I omandist ilma vastusoorituseta, st eelduslikult kahjustasid mõlemad ka

võlausaldajate huve. Järelikult võis hageja valida, kumma tehingu tagasivõitmist ta nõuab.

13.7. Lisaks pole kostjad tõendanud, et alles ühisvara jagamise kokkuleppega tekkis kostjal I

suutmatus täita hageja nõue. Kostjad I ja II avaldasid jagatava ühisvara väärtuseks 65 000 eurot

(dtl 306–310, p 5.4), st eelduslikult loobus kostja I oma varast 32 500 euro ulatuses.

Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 12, et hageja nõue on täitmata vähemalt 37 506,91 euro

ulatuses. Hageja põhistas ja kostjad ei tõendanud vastupidist, et kostja I ülejäänud vara arvel

pole õnnestunud nõuet täita. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjate I ja II vastuhagides

ühisvarana loetletud sõidukid on pigem väärtusetud. Ühtlasi nähtub vastuhagidest, et kostjate I

ja II hinnangul oli ühisvaras selliseid kohustusi, mis vähendaksid kostja I osa tulemi jaotamisel.

Kokkuvõttes on piisavalt selge, et ilma vaidlusalust kinget tagasi võitmata ei õnnestuks hagejal

saavutada oma nõude täielikku rahuldamist.

13.8. Eelnevast järeldub, et kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on täidetud ja see tuleb TMS

§ 189 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada.

13.9. TMS § 195 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise

korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva

kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Võlgniku sõlmitud

kinkelepingu korral tuleks üldjuhul anda täitemenetlust läbi viiva kohtutäituri käsutusse kinke

ese. Käesolevas asja eripärana kuulus kinke ese kostjate I ja II ühisvarasse, st selle saab

tagastada ainult ühisvarana. Kirjeldatud olukorras on tagasivõitmise tagajärg, et kinnistus-

raamatusse tuleb kostja III asemel kanda ühisomanikena kostjad I ja II. Põhimõtteliselt nii on

hageja oma nõude ka sõnastanud ning sarnase ülesehitusega resolutsiooni on kohtud varem

kasutanud (vt nt Riigikohtu 25. novembri 2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-17207 resolutsiooni

p-d 2.2 ja 2.3).

14. Ühisvara jagamise nõuded tuleb saata maakohtule uuesti läbivaatamiseks, sest need on kõik

sisuliselt lahendamata. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi

8 (8)

enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Jättes tagasivõitmise

nõude rahuldamata, ei käsitlenud maakohus hageja, kostja I ega kostja II ühisvara jagamise

nõudeid. Ringkonnakohus ei saa neid nõudeid lahendada enne maakohut (vt Riigikohtu

9. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434, p 14 teine lõik).

15. Maakohtu 20. oktoobri 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta

kehtima otsuse täitmise tagamiseks (TsMS § 445 lg 2). Kui hageja soovib saavutada

kinnistusraamatus korteriomandi kande muutmist käesoleva otsuse alusel, siis saab ta ühtlasi

ise anda käsutuseks nõusoleku.

16. Ringkonnakohus muudab TsMS § 136 lg 4 ja § 137¹ alusel tagasivõitmise nõudelt

määratud hagihinda.

16.1. Seadus ei nimeta sellist nõuet mittevaralisena. Sisuliselt on see tuvastusnõue, mille korral

määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi

rahuldamise korral (TsMS § 125 esimene lause). Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks

teha, loetakse haginõue mittevaraliseks (TsMS § 125 teine lause). Viimasena viidatud

võimalust saab kasutada, kui hageja taotletava hüve kindlakstegemine on raskendatud (vrd

Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.2)

16.2. Käesoleval juhul ei ole hageja taotletava hüve kindlakstegemine raskendatud. Hagi

esitamisel tugines hageja väitele, et kostja I maksuvõlg on 36 219,33 eurot Ringkonnakohus

tuvastas eespool p-s 12, et hageja nõue on ajas kasvanud, olles täitmata vähemalt

37 506,91 euro ulatuses. Pooled ei vaidle kinkelepingus avaldatud korteriomandi väärtuse

50 000 eurot üle, millest eeldatavasti vastab kostja I osale ühisvaras ½ ehk 25 000 eurot.

16.3. Ringkonnakohus leiab, et vara tagasivõitmise hagi hinna määramiseks tuleb võrrelda

tagasivõidetava vara ja selle arvelt nõutava soorituse väärtusi. TsMS § 125 esimese lause mõtte

kohaselt on hagi hind neist väikseim summa. Eelneva põhjal määrab ringkonnakohus

tagasivõitmise nõudelt hagi hinnaks 25 000 eurot.

16.4. TsMS § 137 lg 1 järgi on kõnealuse nõude osas hind apellatsioonimenetluses

samasugune, sest selle nõude lahendus on tervikuna vaidlustatud.

17. Kinkelepingu tagasivõitmise nõudega seonduvad kulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel

kostjate kanda. Hageja kulude eest vastutavad kostjad võrdsetes osades (TsMS § 165 lg 1

esimene lause), aga iga kostja kulud jäävad tema enda kanda (TsMS § 165 lg 2 esimene lause).

Ühisvara jagamise nõuetega seonduvad hageja ning kostjate I ja II kulud jaotab maakohus

nende nõuete lahendamisel (TsMS § 173 lg 3 teine lause). Kulud määrab rahaliselt kindlaks

samuti maakohus (TsMS § 177 lg 2). Kostjate esindajate riigi õigusabi tasu ja kulude

hüvitamise taotlused lahendab kohus täna eraldi määrustega.

(allkirjastatud digitaalselt)