2-16-19404/72 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Gea Lepik

Otsuse kuupäev

24. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-19404

Tsiviilasi

X hagi Aktsiaseltsi Y vastu kutsehaigusest tingitud

kahju hüvitise muutmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 6. jaanuari 2021 otsus, mida on

parandatud 15. jaanuari 2021 määrusega

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

2187,45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Mihkel Nukka

Kostja (apellant): Aktsiaselts Y (registrikood

XXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kaasik

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 6. septembril 2021 (menetluskonverents),

millel osalesid poolte lepingulised esindajad

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 6. jaanuari 2021 otsus (parandatud 15. jaanuari 2021

määrusega) tühistada osas, milles maakohus suurendas kostjalt hageja kasuks

välja mõistetud igakuist hüvitist suuremas osas kui summani 221,70 eurot ja

mõistis välja hüvitise ajavahemiku eest 1.–27. detsember 2016. Teha uus otsus,

millega jätta hagi eelmises lauses märgitud osas rahuldamata.

I.2. Tühistada punktis I.1 viidatud otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus

otsus, millega jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

I.3. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsus sisuliselt muutmata, aga

täpsustada selle põhjendusi ja resolutsiooni punkti 2 sõnastust.

I.4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Muuta alates 28. detsembrist 2016 Tallinna Linnakohtu 11. veebruari 2005

otsusega tsiviilasjas nr 2/5/34-5465/02 Aktsiaseltsilt Y väljamõistetud

perioodilise hüvitise suurust.

2 (8)

II.3. Mõista kostjalt Aktsiaseltsilt Y hageja X kasuks välja täiendav hüvitis

ajavahemiku 28. detsember 2016 kuni 31. august 2021 eest 5183,52 eurot ja

alates 1. septembrist 2021 perioodiline hüvitis 221,70 eurot (bruto) igas kuus.

II.4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda ning

rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 28. detsembril 2016 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi Y (kostja) vastu

kutsehaigusest tingitud kahju perioodilise hüvitise suuruse muutmise nõudes. Hageja palub

välja mõista alates 28. detsembrist 2016 igakuise hüvitise 374,40 eurot (bruto).

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja on põhjustanud hagejale kutsehaiguse, mis tekitab hagejale kahju, mille eest

kostja vastutab;

-

kostja tegevusala on mööbli tootmine ja hageja töötas kostja juures 29 aastat, mille

jooksul kujunes välja kutsehaigus;

-

hageja keskmine töötasu enne kahju tekkimist oli 4605,84 krooni ja alates

1. jaanuarist 2005 oli hagejale igakuiselt tekkiv kahju 2023,84 krooni;

-

Tallinna Linnakohus tegi 11. veebruaril 2005 tsiviilasjas nr 2/5/34-5465/02 otsuse

(edaspidi: varasem otsus), millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse

hüvitise 72 553,16 krooni ja alates 1. jaanuarist 2005 igakuise hüvitise 2023,84 krooni.

Kohtuotsusest ei tulene perioodilise hüvitise muutumise tingimusi;

-

väljamõistetud perioodilist hüvitist tuleb muuta, sest vahepealsel ajal on nii üldine

palgatase kui ka mööblitootmise tegevusalal makstavad töötasud oluliselt muutunud;

hageja tugines Statistikaameti avaldatud andmetele, mille kohaselt mööblitootmise

tegevusalal tõusis keskmine töötasu aastatel 2000–2015 algselt 280 eurolt 936 eurole;

-

perioodiline hüvitis tuleb arvutada käesoleva aja mööblitootmise tegevusala keskmise

töötasu alusel; viimati enne hagi esitamist avaldatud keskmine näitaja oli 936 eurot;

-

kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määr on 40%, mistõttu kohane hüvitis on

374,40 eurot (= 936 × 40%).

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema sisulised vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja ei tõendanud tervise halvenemist tulenevalt kutsehaigusest ega kahju

suurenemist. Hageja töövõimetuse protsent on jäänud samaks, st 40%;

3 (8)

-

tegelikkuses oli hageja keskmine sotsiaalmaksuga maksustatav tasu 1998. aastal

2598 krooni (165,94 eurot) ja hageja palk moodustas 59% tolle aja keskmisest palgast;

-

kui kohus leiab, et hüvitise saab siduda keskmise palgaga, siis kujuneb hüvitise

summaks 220,89 eurot (= 936 × 59% × 40%);

-

hageja ei ole ilmselgelt võimeline ega suuteline oma vanuse ja ülekaalulisuse tõttu

tegema oma eelnevat tööd kaheksa tundi päevas, seega ei saa hüvitise arvestamisel

võrrelda vanaduspensionäri täistööjõus inimesega ja saadava keskmise töötasuga

täistööaja eest; hagi rahuldamine paneks hageja paremasse olukorda võrreldes sellega,

milles ta oleks ilma kutsehaiguse põhjustanud sündmusteta.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 6. jaanuari 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) järgmiselt:

-

muuta alates 28. detsembrist 2016 varasemat otsust kostjalt väljamõistetud perioodilise

hüvitise suuruse väljamõistmise osas;

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 28. detsember 2016 – 31. detsember 2010

[aastaarv parandatud 15. jaanuari 2021 määrusega] eest 12 039,07 eurot ja alates

1. jaanuarist 2021 perioodiline hüvitis 374,40 eurot (bruto) ühes kuus.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas, et varasema otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ühekordne

hüvitis 72 553,16 krooni ja alates 1. jaanuarist 2005 igakuuline hüvitis 2023,84 krooni, mis on

käsitletav võlaõigusseaduse (VÕS) § 136 lg 2 kohase perioodilise maksena. Otsusest ei tulene

perioodilise hüvitise muutmise tingimusi.

3.2. Pooled ei vaidle, et hageja töötas kostja juures kuni 5. jaanuarini 1999. Varasemas otsuses

tuvastas kohus, et kutsehaiguse tõttu vähenes hageja töövõime 40% ulatuses. Sel alusel

kohustati kostjat maksma hagejale igakuist hüvitist 2023,84 krooni (maakohtu arvutuse järgi

131,35 eurot). Summa vastab 40%-le (seoses kutsehaigusega kaotatud töövõime ulatus)

töötasust, mida hagejal oleks võimalik teenida. Seega võttis kohus varasema otsuse tegemisel

perioodilise hüvitise väljamõistmise aluseks töötasu 328,37 eurot (= 131,35 : 40%).

3.3. Hüvitise suurendamise nõue on põhjendatud. Keskmine brutopalk mööblitööstuses on

alates 2000. aastast oluliselt tõusnud. Valdkonna keskmise töötasu oluline muutumine on

asjaolu, mis mõjutab igakuise hüvitise suurust ja mis ilmnes pärast eelmise kohtumenetluse

lõppemist. Seega võimaldavad TsMS § 459 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 136 lg 4 hüvitist muuta.

3.4. Maakohus määras kostja taotlusel ekspertiisi ja järeldas eksperdi arvamusest, et hageja

töövõime vähenemise põhjus 40% ulatuses on kutsehaigus ja 60% ulatuses üldhaigestumine.

3.5. Hagejal on VÕS § 127 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt igakuise hüvitisena summat, mis

vastab mööblitööstuse keskmisele töötasule, mida hageja saanuks teenida, kui tal ei oleks kostja

tegevuse tulemusena tekkinud kutsehaigust. Vastavalt Statistikaameti andmebaasi väljavõttele

oli mööblitööstuse keskmine brutotöötasu hagi esitamise ajal 936 eurot. Arvestades hageja

töövõimekaotuse määra (40%) on hüvitise õiglane ja põhjendatud suurus 374,40 eurot kuus.

3.6. Kostja on tasunud 28. detsembrist 2016 – 31. detsembrini 2020 hagejale vähem hüvitist

summas 12 039,07 eurot. Hagi esitati 28. detsembril 2016. Kostja on tasunud hagejale enne

kohtumenetlust ja kohtumenetluse ajal 129,35 eurot kuus, mis tuleb arvestuslikust hüvitisest

maha arvestada.

4 (8)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks leiab kostja, et maakohus ei järginud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, jättes

põhjendamata, miks ta lähtub kutsehaigusest tuleneva hüvitise suurendamisel Eesti keskmisest

mööblitööstuse töötasust, kuigi hageja oli lihttööline.

4.2. Teiseks on maakohus jätnud täielikult arvestamata tõendid selle kohta, et hageja on

75-aastane pensionär, kes ei ole pärast pensionile jäämist sisuliselt 20 aastat tööl käinud.

4.3. Kolmandaks ei arvestanud kohus eksperdi hinnanguga, mille kohaselt on hageja 60%

töövõimetu oma üldhaigestumise tõttu. Hageja elukoht on Lelles, Raplamaal ja ta ei ole

üldhaigestumise tõttu võimeline töötama rohkem kui 15 t nädalas, tehes kerget lihttööd. Lisaks

ei arvestanud kohus hüvitise muutmisel asjaoluga, et hageja kutsehaigusest tulenevad vaegused

ei ole ajas halvenenud, vaid operatsioonijärgselt paranenud, ning viimase viie aasta jooksul ei

ole hageja vaeguseid perearstile seoses kutsehaigusega kurtnud.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ta esitas alternatiivse põhjenduse, et taotletud

suurem hüvitis vastab ka arvutusele töötasu alammäära muutuse järgi aastatel 1998–2015.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, millega vähendab

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise muutmise ulatust ja jaotab teisiti menetluskulud

(TsMS § 657 lg 1 p 2). Ühtlasi täpsustab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ja resolutsiooni

sõnastust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad kumbki ise oma kulud.

7. Hageja nõuab kostjalt kui endiselt tööandjalt kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamist,

täpsemalt varasema otsusega määratud hüvitise suuruse muutmist.

7.1. Vaidlust pole, et hageja töötas enne VÕS-i jõustumist 1. juulil 2002. Kui kutsehaiguse

põhjustanud sündmused toimusid enne märgitud kuupäeva, tuleb asja lahendamisel kohaldada

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi varem kehtinud seadust, st esmajoones

tsiviilkoodeksi (TsK) § 463 lg 1 (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-

16, p 12). Varasema otsusega lahendaski kohus nõude TsK alusel. Maakohus eksis käesolevas

asjas materiaalõiguse kohaldamisel, kui kohaldas ainult VÕS-i sätteid.

7.2. Tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel on praktikas juhindutud ka Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamise ajutisest korrast (ajutine kord), mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale

põhjustatud tervisekahjustuse eest analoogselt TsK sätetele. Ajutine kord kaotas kehtivuse

VÕS-i jõustumisel, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada reservatsiooniga, et

kord ei muutnud seadust (vt nt Riigikohtu 3. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 20).

7.3. Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul peab kannatanu (hageja) TsK

§ 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui

ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi kahju tekitaja

(kostja) tõendada. Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud hageja tõendamiskoormust

teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud

põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju

vahel, peab tööandja tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (vt nt Riigikohtu

20. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 18.1). Eelnevast tuleneb mh, et hageja

pidi tõendama kahju olemasolu ja suurust.

5 (8)

7.4. Kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei

töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud (Riigikohtu

2. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11). Lisaks kehtib hageja kasuks eeldus,

et esineb põhjuslik seos kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale osalise

töövõime kaotuse. Kostja saab aga tõendada, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime

kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel ja et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime

kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud

kutsehaiguse tõttu (Riigikohtu 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12).

7.5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja töövõime on 40% ulatuses vähenenud

seoses kutsehaigestumisega ja 60% ulatuses muude tegurite, eelkõige üldhaigestumise tõttu.

Sellekohaseid põhjendusi pole vaja korrata. Kutsehaigestumise määra kajastavate tõendite

hindamisel maakohus menetlusnorme ei rikkunud.

8. Vaidluse lahendamiseks tuleb leida metoodika, mille järgi arvutada hageja kahjule vastav

hüvitise suurus. Maakohus järgis hageja väidetel rajanevat lihtsustatud metoodikat, st arvutas

kutsehaigusest tingitud töövõimetusele vastava protsendi hagi esitamise aegsest sama

valdkonna keskmisest palgast. Sellise käsitlusega ringkonnakohus ei nõustu.

8.1. Tulevase tervisekahju perioodilise hüvitise väljamõistmisel saamata jäänud sissetuleku

eest võivad muutuda hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, mh hageja töövõime, tegelik

sissetulek, aga ka arvestuslik sissetulek, mida ta oleks tervisekahjustuseta võinud teenida.

Kannatanu töövõime või pensioni vähenemisel võis ta TsK § 470 (ja ajutise korra p 21) alusel

nõuda hüvitise suurendamist (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16,

p 40). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb TsK § 448 lg-st 1 ja § 463 lg-st 1, et hüvitise suuruse

hilisemat suurendamist õigustab lisaks kaotatud töötasu muutus. Sellist järeldust kinnitab

ajutises korras ette nähtud indekseerimine. Kui indekseerimine on tegemata või pole piisavas

vastavuses tegeliku elu asjaoludega, siis võib see anda alust nõuda hüvitise muutmist (vt samas

p 46). Varasema otsusega hüvitist ei indekseeritud, st hageja saab nõuda selle muutmist, kui ta

toob esile ja tõendab, et tema tegelik kahju on praeguseks suurem.

8.2. Indekseerimine tähendab sisuliselt, et kahjuhüvitist korrigeeritakse ajas samasuguse

protsendimäära võrra nagu oleks muutunud hageja eeldatav sissetulek olukorras, kus tal

tervisekahjustust ei esine. Kui hageja teenib samal ajal töötasu, siis tuleb sellega vajaduse korral

ka arvestada, aga käesoleval juhul see nii ei ole. Kõnealune indeks peab kajastama kaotatud

sissetuleku muutumist ajas ja selleks sobib eelkõige hageja tegevusala keskmise brutopalga

muutust kajastav indeks. Sissetuleku indekseerimine ei või siiski viia hageja rikastumiseni

seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise

ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (Riigikohtu 20. detsembri 2017

otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 23).

8.3. Kohtupraktikas on indekseerimist rakendatud ka juba möödunud aja eest nõutava hüvitise

summa arvutamisel (Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuli 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-13335,

p 11.5.3). Eelkõige on see käesoleval juhul asjakohane viisil, et kohus tuvastab hageja keskmise

töötasu töötamise lõpetamise aja seisuga, arvutab põhjendatud kahjuhüvitise ja seda indekseeri-

takse vastavalt valdkonnapõhise keskmise töötasu muutumisele.

8.4. Hageja tõi esile, et kostja juures töötamise ajale lähedasel ajal (2000. aasta) oli mööbli-

tootmise (ja mujal liigitamata tootmise) valdkonna keskmine brutopalk 280 eurot. Nõude

esitamisel aluseks võetud ajal (2015. aasta) on hageja väitel mööblitootmise keskmine

palk 936 eurot. Neid asjaolusid kostja kahtluse alla ei seadnud ja muid töötasu muutumist

kajastavaid asjaolusid pooled maakohtus esile ei toonud. Kostja ei saa edukalt tugineda väitele,

et hageja kui lihttöölise töötasu muutust peaks kajastama mingi muu koefitsient, sest vastavaid

andmeid ta esile ei toonud.

6 (8)

8.5. Ringkonnakohtu

menetluses

tugineb

hageja

täiendavalt

töötasu

alammäära

(miinimumpalga) muutusele aastatel 1998–2015. Kostja leiab, et see on uus väide, mille

esitamine pole TsMS § 652 lg-te 1–4 järgi lubatav.

8.5.1. Selles osas tuleb esmalt märkida, et hageja väide on menetluslikult lubatav. Maakohus

rikkus menetlusõigust (eelkõige TsMS § 392 lg 1 p 3), kui ei arutanud pooltega eelmenetluse

käigus hüvitise muutmise erinevaid aluseid ja metoodikaid. Järelikult võimaldab TsMS § 652

lg 3 p 2 uue väite esitamist apellatsioonimenetluses.

8.5.2. Hageja väide miinimumpalga alusel hüvitise indekseerimiseks pole põhjendatud. Väide

lähtub sisuliselt eeldusest, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline

indekseerimine oleks mehaaniline ega vastaks kahju hüvitamise eesmärgile (TsK § 448 lg 1,

§ 463 lg 1). Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine

automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava

keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või

hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks

tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38

kolmas lõik).

8.5.3. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 1997 määruse nr 245 järgi oli 1998. aastal kuutöötasu

alammäär 1100 krooni. Hageja sai samal aastal kostjalt töötasu kokku 31 156,20 krooni

(dtl 58). Seega oli kostja keskmine töötasu 2596,33 krooni (≈ 31 156,20 : 12) kuus. Kostja

tegelik töötasu erines alammäärast 2,36 korda.

8.5.4. Kahest eelmisest alapunktist järeldub, et miinimumpalga muutumine ei ole kostja puhul

kohane hüvitise indekseerimise alus, sest kostja ei teeninud miinimumpalgale piisavalt

lähedases summas töötasu.

8.6. Vahekokkuvõttena saab märkida, et poolte esile toodud andmete põhjal on kohane

indekseerimise alus valdkonnapõhine keskmise töötasu muutus. Selle rakendamist ei takista

andmete esiletoomine alates 2000. aastast. Esiteks on see piisavalt lähedane hageja viimase

töötasu teenimise ajale. Teiseks saab kohus hagi lahendamisel võtta aluseks üksnes poolte esile

toodud asjaolud (TsMS § 5 lg 1). Hageja ei esitanud taotlusi, et selgitada välja tegevusala

keskmine töötasu enne 2000. aastat ja kohus ei saa käesolevas asjas tuvastada asjaolusid omal

algatusel (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg 2 ja lg 3 teine lause).

8.7. Eelneva põhjal tuleb hinnata igakuise hüvitise summat nii, et tuvastada hageja keskmine

töötasu kostja juures töötamise lõpetamisele eelneval ajal, leida sellest kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse protsendile (40%) vastav osa ning korrutada tulemus arvude 936 ja 280

suhtega (≈ 3,34). Ringkonnakohtu hinnangul on nii arvutatud hüvitis piisavalt hästi kooskõlas

TsK § 448 lg-s 1 ja § 463 lg-s 1 sätestatud eesmärkidega.

9. Järgmiseks tuleb tuvastada, kui suurest hageja viimasest keskmisest töötasust lähtuda.

9.1. Hageja väitis hagiavalduses, et varasem otsus lähtus töötasust 328,37 eurot (≈ 131,35 :

0,4). Samuti tugineb hageja väitele, et toonase töötasu suurus 4605,84 krooni (294,37 eurot) on

siduvalt tuvastatud varasemas otsuses. Kostja seevastu väidab, et hageja keskmine töötasu

1998. aastal oli tegelikult 165,94 eurot ja selle saab käesolevas asjas tuvastada.

9.2. Maakohus leidis asja lahendades, et varasemas otsuses võeti hüvitise väljamõistmisel

aluseks töötasu 328,37 eurot, mille arvutas hageja soovitud viisil varasema otsusega välja

mõistetud hüvitise põhjal. Nii tegi maakohus vastuolulise otsuse, sest nimetatud arv lähtub

varasemast hüvitisest 131,35 eurot, aga 2023,84 kroonile vastab Euro kasutusele võtmise

seaduse § 5 lg-te 1 ja 2 ning nõukogu määruse, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2866/98

seoses euro ümberarvestuskursiga Eestis, art 1 järgi tegelikult 129,35 eurot (≈ 2023,84 :

15,6466). Sellega nõustusid ringkonnakohtu istungil mõlemad pooled. Järelikult tegi maakohus

ilmse arvutusvea, mis mõjutas lahendi sisu.

7 (8)

9.3. Varasema otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 2 ja

§ 242 lg 2 sätestasid, et ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ei või

vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad pooled (vt nt Riigikohtu

3. detsembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-03, p 16; 10. detsembri 2003 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-112-03, p 22; 29. septembri 1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-99). Praegu kehtiva

TsMS § 457 lg 1 kohaselt on menetlusosalistele siduv otsuse resolutsioon (Riigikohtu

18. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15197, p 13). Teises tsiviilasjas tehtud lahendi

põhjendavas osas võetud seisukohad ei ole järgneva tsiviilasja lahendamisel siduvad viidatud

sätte tähenduses (Riigikohtu 9. jaanuari 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11697, p 13).

9.4. Eelmises alapunktis refereeritust nähtub, et menetlusõigus on pärast varasema otsuse

tegemist muutunud. Varasema otsuse tegemise ajal kehtinud õiguse järgi oli siduv mh asjaolude

tuvastamine, praegu üksnes resolutsioon. Tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu

tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (TsMS § 6). Kohtupraktikas on selle sätte alusel kohaldatud

kehtivat menetlusõigust ka asjas dokumentaalse tõendina esitatud kohtuotsuse osas, mis on

tehtud enne TsMS jõustumist (vt nt Riigikohtu 5. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

109-07, p 25). Ringkonnakohus järgib sama praktikat ja peab siduvaks üksnes varasema otsuse

resolutsiooni. Selles ei ole hageja keskmist töötasu tuvastatud. Järelikult tuleb hüvitise

muutmisel arvesse võetav keskmine töötasu käesolevas asjas tuvastada.

9.5. Poolte väidete põhjal pole vaidlust, et tasu tuleb arvutada 1998. aasta andmete põhjal.

Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 8.5.3, et hageja sai sel aastal kostjalt töötasu kokku

31 156,20 krooni ja tema keskmine töötasu oli 2596,33 krooni ehk 165,94 eurot (≈ 2596,35 :

15,6466) kuus. Sellest summast tuleb asja lahendamisel tuleb lähtuda.

10. Eespool p-des 8.7 ja 9.5 saadud vahetulemuste põhjal oli hagejal õigus nõuda kostjalt hagi

esitamise ajal igakuist hüvitist 221,70 eurot (≈ 165,94 × 40% × 3,34).

11. Lõpuks tuleb kontrollida, kas hageja väited annavad alust järeldada, et tema tegelik kahju

on suurem, või kas kostja on tõendanud, et tegelik kahju on arvutatud hüvitisest väiksem (vrd

Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 45).

11.1. Hageja soovis saada hüvitist suuremas summas, aga ta ei toonud esile asjaolusid ega

esitanud tõendeid suurema tegeliku kahju kohta. Ringkonnakohus põhjendas, miks ei saa

hüvitist määrata pelgalt kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse määra ja hagi esitamise aegse

keskmise töötasu korrutisena, ning et miinimumpalga muutus ei ole kohane võrdluskriteerium.

Seetõttu puudub alus hüvitist veelgi suurendada.

11.2. Kostja väitel tuleks hüvitis jätta suurendamata või vähemalt võtta arvesse hageja vanust,

üldhaigestumist, pensioneerumist ja elukohta. Eespool kirjeldatud põhimõtete ja TsMS § 230

lg 1 esimese lause järgi pidi kostja tõendama asjaolud, mis tingivad hüvitise määramise

väiksemana. Ringkonnakohus järgis seni kohtupraktikas rakendatud põhimõtet, et töötasu

muutumist tuleb hinnata valdkonnapõhiselt, mistõttu pidanuks kostja esile tooma asjaolud tema

nimetatud eritunnustele vastavate isikute keskmise töötasu muutumise osas. Hageja vanus ega

elukoht ei mõjuta otseselt hüvitise arvutamisel aluseks võetavaid tegureid. Muid asjaolusid

kostja esile ei toonud.

11.3. Poolte väidetest nähtub, et hagi esemega hõlmatud ajavahemikul, aga ka juba enne

varasema otsuse tegemist on hageja olnud pensionär ja saanud vanaduspensioni. See ei mõjuta

aga hüvitise suurust, sest vanaduspensioni ei määrata tervisekahjustuse eest (vt nt Riigikohtu

6. oktoobri 2010

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-68-10,

p 11;

Tallinna

Ringkonnakohtu

17. juuli 2020 otsus kohtuasjas nr 2-18-13335, p 11.5.2). Samuti ei tähenda hageja vananemine

koos sellega kaasneva töövõime vähenemisega kutsehaigusest tingitud hüvitise välja mõistmata

jätmist, sest TsK § 463 lg 1 ega § 464 lg 1 ei keela tervisekahjustuse tekitamise korral mõista

hüvitis välja eluks ajaks (Riigikohtu 13. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 14).

TsK § 463 lg 3 p 2 nägi ette, et vanaduspensionieas isikule tuleb kahju hüvitada eluaegselt.

8 (8)

11.4. Tervikuna ei pane tegeliku töötasu põhjal arvutatud hüvitise indekseerimine valdkonna

keskmise palga muutumist kajastava indeksiga hagejat paremasse olukorda võrreldes sellega,

milles ta oleks olnud ilma kutsehaiguseta. Esiteks saanuks hageja ilma kostja rikkumiseta

eeldatavasti teha tööd ja teenida palka ulatuses, milles tema tervis on kutsehaiguse tõttu

kahjustatud (40%). Teiseks mõjutab töötamise ajal teenitud tasu ka pensioni suurust, mistõttu

ei ole kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus hüvitise jätkuv maksmine ja suurendamine ka

eakamate isikute puhul.

11.5. Kokkuvõtvalt saab märkida, et pole alust eespool p-s 10 arvutatud hüvitist suurendada

ega vähendada.

12. Lõpuks arvutab ringkonnakohus välja võlgnevata hüvitise aja eest alates hagi esitamisest

kuni otsuse tegemisele vahetult eelnenud kuu lõpuni.

12.1. Hageja esitas maakohtus 7. detsembri 2020 menetlusdokumendi p-s 8 arvutuse hüvitise

summa kohta alates hagi esitamisest (28. detsember 2016) kuni maakohtu otsuse eeldatava aja

tegemisele eelneva kuu lõpuni (31. detsember 2020). Tabelis märkis hageja eraldi ajavahemiku

28.–31. detsembri 2016 ja edasi kalendrikuud alates sama aasta detsembrist. Maakohus mõistis

hüvitise välja hageja taotletud viisil. Sel viisil mõistis maakohus hüvitise detsembri eest kuni

hagi esitamiseni välja põhjendamatult. Ringkonnakohtus täpsustas hageja 6. septembril 2021,

et 2016. aasta detsembris nõuab ta hüvitist nelja päeva eest ja edasi alates 2017. aasta jaanuarist

tervete kuude kaupa (dtl 469–470). Hageja selgitas lisaks, et hüvitis makstakse tagasiulatuvalt,

üldjuhul järgmise kuu 10. kuupäeval. Kostja ei esitanud sellele vastuväiteid.

12.2. Kuigi ringkonnakohus muudab igakuise hüvitise summat, on ikkagi asjakohane mõista

sarnaselt maakohtuga hüvitis välja kindla summana alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemise

ajast sõltuva kalendrikuu lõpuni. Nii asja istungil arutamise kui ka otsuse tegemise ajaks on

viimati möödunud tervena augustikuu. Pooled olid üksmeelsed, et selle eest tasub kostja ise

hüvitise veel varasema otsusega välja mõistetud summas 129,35 eurot.

12.3. Eelneva põhjal saab hageja nõude alusel välja mõista põhjendatud hüvitise (221,70 eurot)

ja makstud hüvitise (129,35 eurot) vahe kokku summas 5183,52 eurot järgmiselt:

-

2016. aasta detsembri nelja viimase päeva (28.–31. detsember) eest tuleb täiendavalt

tasuda 11,92 eurot (≈ 4 × (221,70 – 129,35) / 31);

-

alates 2017. aasta algusest on käesoleva aasta augustini möödunud 56 kuud (= 4 × 12

+ 8), mille eest tuleb täiendavalt tasuda 5171,60 eurot (= 56 × (221,70 – 129,35)).

12.4. Igakuise hüvitise suurendatud summas 221,70 eurot mõistab ringkonnakohus välja alates

1. septembrist 2021.

13. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Hageja nõudis igakuise hüvitise suurendamist 245,05 euro võrra (= 374,40 – 129,35).

Ringkonnakohus pidas põhjendatuks suurendada seda 92,35 euro võrra (= 221,70 – 129,35).

Samas on töötaja töösuhte nõrgem pool ja käesoleva vaidluse põhjustas tema tervise

kahjustamine tööülesannete täitmisel. Neid asjaolusid saab kohus kulude jaotamisel arvesse

võtta. Kokkuvõtvalt on õiglane, et kumbki pool kannab ise oma menetluskulud. Sellise kulu-

jaotuse puhul pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

14. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus täpsustab maakohtu resolutsiooni p 2

sõnastust, sest kohus ei saa hilisema otsusega muuta varasemat otsust, vaid üksnes sellega välja

mõistetud hüvitise suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)