3-15-2232/125 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Janar Jäätma ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2232

Haldusasi

X kaebus Tallinna linna tekitatud 24 800 euro suuruse

varalise kahju hüvitamiseks ja viivise maksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. augusti 2020. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Martin Kruus

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Kent Märjamaa

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Tallinna linna apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

25. august 2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. augusti 2020. a otsus haldusasjas nr 3-15-2232

ja teha asjas uus otsus, millega jätta X kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

4. Mõista

X-lt

(isikukood

xxxxxxxxxxx)

Tallinna

linna

kasuks

välja

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 453 (nelisada viiskümmend kolm) eurot.

5. X-le antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda.

6. Kahju hüvitamise nõudega seotud muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. oktoobril 2021

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-15-2232

2(14)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 19.02.2015 ehitusloa nr

1512219/01812, millega anti Elisa Eesti AS-le õigus püstitada 28 m kõrgune mobiilsidemast

Tallinna linnale kuuluvale Toome puiestee T5 kinnistule. TLPA väljastas mobiilsidemastile

19.04.2016 kasutusloa nr 1612319/01194. Toome puiestee T5 kinnistu piirneb Õitse tn 42

kinnistuga, millest 1/2 kaasomandi osa kuulus kuni 28.12.2016 X-le, kes kasutab kinnistut

võõrandamise järgselt edasi üürisuhte alusel.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.09.2015 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

tuvastada TLPA 19.02.2015 ehitusloa nr 1512219/01812 õigusvastasus, tühistada TLPA

19.04.2016 kasutusluba nr 1612319/01194 ning hüvitada varaline kahju 218 020,88 eurot.

3. Tallinna Halduskohus jättis 17.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohus jättis 31.08.2018 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata. Riigikohus rahuldas 11.10.2019 otsusega X kassatsioonkaebuse, tühistas

esimese ja teise astme kohtute otsused ning rahuldas kaebuse osaliselt, tuvastades TLPA

19.02.2015 ehitusloa nr 1512219/01812 õigusvastasuse ja tühistades TLPA 19.04.2016

kasutusloa nr 1612319/01194. Kahju hüvitamise nõude saatis Riigikohus halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et mobiilsidemasti rajamine ei ohusta kaebaja ja tema pere tervist ning see ei

piira ka kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. Vastustaja oleks

samas pidanud arvestama kaebaja omandiõiguse võimaliku riivega, sest kaebajale kuulunud

elamust 40 m kaugusele mobiilsidemasti rajamine võib vähendada kinnisasja väärtust. Seda nii

keskkonnas toimuva visuaalse muutuse kui ka potentsiaalsete ostjate vastumeelsuse tõttu

soetada elamu mobiilsidemasti vahetusse lähedusse, isegi kui hirm kiirguse ees ei ole

põhjendatud. Seejuures on tegu miljööväärtuslikul alal asuva kultuurimälestisest elamuga, mille

väärtusele võib mobiilsidemasti lähedus avaldada tavapärasest suuremat mõju. Seetõttu tulnuks

kaebaja kaasata ehitus- ja kasutusloa andmise menetlusse. Vaidlustatud ehitus- ja kasutusluba

on põhjendamata ja vastustaja ei saanud tugineda haldusmenetluse seaduse § 56 lg-s 4 toodud

erandile, sest load võivad piirata kaebaja omandiõigust.

Enne ehitusloa andmist ei olnud vaja koostada detailplaneeringut, kuid õige ei ole vastustaja

seisukoht, et masti asukoha otsustab üksnes Elisa Eesti AS. Vastustajal tuli masti rajamist

otsustades küll arvestada avalikku huvi saada võimalikult head mobiilsideteenust ning Elisa

Eesti AS huvi pakkuda teenust maksimaalsele hulgale klientidele, tehes selleks minimaalseid

kulutusi, kuid oluline on seegi, kas ja mil määral riivab masti rajamine naaberkinnistu omaniku

õigusi. Tallinna linna ülesanne oli arutada puudutatud isikutega läbi võimalikud alternatiivid,

neid kaaluda ning leida puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades optimaalseim

3-15-2232

3(14)

lahendus. Kaebajal pole seejuures alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste

maaomanike õiguste riivamise arvelt. Seega on oluline selgitada, kas esines alternatiivseid

asukohti, mis ei asunud elamute vahetus läheduses. Asjas esitatud põhjendused ei võimalda

veenduda, et tehniliste tingimuste tõttu või muudel põhjustel oli välistatud masti rajamine

asukohta, kus see riivaks maaomanike õigusi vähem. Seega puudub veendumus, et ehitusluba

on sisuliselt õiguspärane. Kasutusluba tuleb tühistada, sest selle andmisel ei kaalutud, kas

õigusvastast ehitusluba olnuks võimalik muuta või kehtetuks tunnistada.

Kuna kaebajale kuulunud kinnistuosa müüdi 23.12.2016 sundmüügi korras, siis ei ole kaebaja

õigusi (st vältida kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist) enam võimalik kaitsta või taastada

muul viisil kui kahju hüvitamisega. Kuna kohtud pidasid vastustaja tegevust õiguspäraseks, ei

ole selgitatud välja, kas kaebajale on tekkinud kahju ja kas see on põhjuslikus seoses vastustaja

õigusvastase tegevusega. Halduskohtul tuleb kahjunõude põhjendatust hinnates selgitada, kas

vastustaja tegi kaalumisvea ehk kas masti oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud

rajada asukohta, kus see riivaks kaebaja ja teiste elamuomanike õigusi vähem. Omandi väärtuse

vähenemise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ei anna alust ainuüksi kaebaja haldusmenetlusse

kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik põhjendamine. Kui halduskohus tuvastab

kaalumisvea, tuleb selgitada, kas põhjendatud on kaebaja väide, et mobiilsidemasti rajamine

naaberkinnistule vähendas tema kinnistuosa väärtust.

4. X palus kahjunõude uuel läbivaatamisel mõista Tallinna linnalt tema kasuks välja

kahjuhüvitis 62 160 eurot ning kahjuhüvitiselt arvestatud viivitusintress 15 733,61 eurot ja

edasiulatuv viivitusintress 8% aastas. Kuna senises menetluses on tuvastatud, et lubade

andmisel kaalumist ei toimunud, siis ei ole kohtumenetluses võimalik ka hinnata, kas vastustaja

tegi lubade väljastamisel kaalutlusvigu ja analüüsida nende olulisust. Kaalumisega seonduvat

minetust oleks võimalik kõrvaldada üksnes uues haldusmenetluses, mis ei puudutaks enam

kaebajat. Kaebajal oli koos teise kaasomanikuga kavatsus rajada Õitse tn 42 kinnistul asuvasse

hoonesse eksklusiivsed korterid. Selleks koostati renoveerimisprojekt, mille alusel olid hoone

renoveerimistööd osaliselt juba ka teostatud. Kuna tegu oli erilise objektiga (miljööväärtuslikus

piirkonnas asuv arhitektuuriliselt ja muinsuskaitse seisukohalt suure väärtusega, samas oluliste

ehituslike piiranguteta hoone), esinesid kõik eeldused projekti elluviimiseks. Kaebajal tekkisid

2015. a-l finantsraskused, mistõttu otsiti koos kaasomanikuga mh võimalusi kogu kinnistu

arendusprojektina võõrandada, kuid potentsiaalsed investorid loobusid kinnistu omandamisest

pärast vaidlusaluse mobiilsidemasti püstitamist. Kaebaja esitatud avaliku arvamuse uuringust

nähtub inimeste üldine vastumeelsus omandada elukondlikku kinnisvara, mis asub sidemasti

vahetus läheduses. Riiklikult tunnustatud eksperdi ja kutselise kinnisvarahindaja 05.02.2020

hindamisaruande põhjal on tuvastatud, et kinnistu kui potentsiaalse arendusprojekti väärtus

vähenes elektroonilise sideseadmete masti rajamise tõttu 09.12.2016 seisuga 103 600 eurot.

Seega tekkis kaebajale kahju vähemalt 51 800 eurot. See hinnang on pigem konservatiivne,

arvestades mh asjaolu, et kaebaja kaasomandi osa võõrandati kohtutäituri enampakkumisel ca

150 000 eurot madalama hinnaga, võrreldes sellega, mida potentsiaalsed arendajad olid valmis

2015. a-l tasuma. Kuigi lõpliku müügihinna kujunemist võisid lisaks sidemastile mõjutada ka

kinnistut koormama jääv hüpoteek, asjaolu, et võõrandati üksnes kinnistu kaasomandi osa,

üldine turukonjunktuur ja fakt, et omand võõrandati täitemenetluses, ei saanud nende mõju

kogumis olla 2/3 hinnalangusest, vaid tegelikkuses langes just sidemasti rajamisega kaebajale

kuuluva kaasomandiosa väärtus hindamisaktis näidatust vähemalt 20% suuremas ulatuses (s.o

62 160 eurot).

Vastustaja on kaebaja poolt viidatud alternatiivseid näitlikke asukohti sidemasti püstitamiseks

hinnanud subjektiivselt ja lähtub ebaõigesti praeguseks kujunenud olukorrast (Toome pst T5

varustatus elektrienergiaga ja andmesideühendus). Ka ei saa arvestada, et sideoperaatorid on

3-15-2232

4(14)

praeguseks kohandanud oma süsteemid lähtuvalt Toome pst T5 asuvast tugijaamast. Kõik need

ühendused on loodud õigusvastase 19.02.2015 ehitusloa alusel ja need oleks saanud luua

ükskõik millisesse alternatiivsesse asukohta. Toome pst T5 ei saanud olla ainsaks võimalikuks

sidemasti asukohaks kogu piirkonnas. Selle väite kinnituseks on esitatud üksnes Elisa Eesti AS

selgitused, mis lähtuvad vaid tema huvidest. Vastustaja ei ole esitanud mingit analüüsi

alternatiivsete tehniliste lahenduste maksumuse kohta ning puudub võimalus hinnata, kas

kaebajale kuulunud kinnistuosa väärtuse langus on proportsionaalne ja vajalik. Lähtuda ei saa

eeldusest, et alternatiivsesse asukohta oleks paigaldatud samade parameetritega sidemast ja

seadmed nagu paigaldati Toome pst T5 kinnistule. Vastustaja põhjendused, miks ei saanud

sidemasti püstitada Päikese pst T3 sõidutee keskel asuvale rohealale, on ebaveenvad.

5. Tallinna linn märkis, et Elisa Eesti AS on esitanud vastustajale projekteerimistingimuste

taotluse sidemasti rajamiseks Toome pst T5 kinnistule ning oma selgitused masti asukoha

valiku kohta. Vastustaja kujundab oma lõpliku seisukoha masti rajamise asukoha valiku kohta

haldusmenetluses, kuid leiab siiski, et kaalutlusviga ei esinenud. Isegi kui möönda kaalutlusvea

olemasolu, ei ole kaebaja tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust. Kinnistu väärtuse langust

ei saa hinnata lähtuvalt olukorrast, kus hoone on renoveeritud ja korteriomanditeks jagatud ning

heas seisukorras. Kaebaja ei saa nõuda hüpoteetilise saamata jäänud tulu hüvitamist, vaid tema

nõue saab põhineda üksnes kinnistu harilikul väärtusel, mis lähtub selle tegelikust seisukorrast.

Asja lahendamisel ei oma tähtsust see, milliseid läbirääkimisi on kaebaja pidanud ja millistel

teoreetilistel tingimustel on menetlusvälised isikud väidetavalt olnud nõus kinnistut soetama,

sest see ei tõenda kinnistu harilikku väärtust (kohalikku keskmist turuhinda). Kaebaja esitatud

hindamisakt ei käsitle samuti Õitse tn 42 kinnisasja harilikku väärtust ja esineb alus kahelda

selle usaldusväärsuses (nt puuduvad põhjendused, miks ei ole arvestatud kinnistut koormavate

hüpoteekide ja keelumärgetega; pole arusaadav, miks vähendab masti olemasolu turuväärtust

just 10%). Tõendatud ei ole, et mobiilsidemast avaldas üldse kaebaja kinnistu väärtusele mis

tahes mõju. Seejuures mahuks 10% suurune hinnakõikumine hindamisakti üldise veaprotsendi

piiresse. Kuna hindamisakt põhineb vääratel eeldustel ja ei arvesta olulisi asjaolusid, siis tuleb

see jätta tähelepanuta. Meelevaldne on seisukoht, et hüvitis peaks olema hindamisaktis toodust

veel vähemalt 20% suurem. Kuna kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust

ning põhjuslikku seost vastustaja tegevusega, siis tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.

Mobiilsidemasti asukoha valikul ei tehtud kaalumisviga, sest puudus mõistlik alternatiivne

asukoht, kuhu masti saanuks püstitada. Kaebaja viidatud roheala Päikese pst T3 kinnistul ei

oleks olnud sobiv, sest sellel asub laste mänguväljak ja ka selle vahetus läheduses asuvad

elamud. Toome pst T5 kinnistul asuv mast paikneb Õitse tn 42 elamust ca 40 m kaugusel, kuid

kui mast asuks Päikese pst T3 kinnistul, paikneks see elamutest 20–40 m kaugusel ja riivaks

ümbritsevate kinnistuomanike õigusi intensiivsemalt. Masti paigaldamine võiks muuta

raskemaks ka mänguväljaku eesmärgipärase kasutamise, mis kahjustaks avalikku huvi. Elisa

Eesti AS esitatud kaartide põhjal ei kataks masti paigaldamine Päikese pst T3 haljasalale

piisavalt Hommiku tn ja Õhtu tn piirkonda, mistõttu tekiks vajadus lisada levi parandamiseks

täiendav mast. See oleks vastuolus põhimõttega rajada sidemaste võimalikult vähe ja selliselt,

et nendega saaks katta võimalikult suure maa-ala. Võrguplaneerimise seisukohalt osutus Toome

pst T5 kinnistu ainuvõimalikuks asukohaks. Elisa Eesti AS selgitas, et masti võimaliku

asukohana kaaluti ka Päikese pst T3 kinnistut, kuid see ei sobinud, sest seal paikneb laste

mänguväljak, elektrialajaam mitmete liinidega ja maagaasi jaotustorustik. Masti paigaldamine

väljapoole teiste kommunikatsioonide kaitsetsoone tähendaks ca 10 puu raiet. Selles asukohas

puuduvad lisaks elektri- ja andmesidevõrgu ühendused. Kaebaja pakutud muud alternatiivsed

asukohad (Kaldapealse, Kalda ja Villpea tänavatel asuvad tööstus- ja rohealad) ei ole samuti

põhjendatud, sest seal puudub vajadus täiendava masti püstitamiseks. Harku metsaga seoses on

pooleli kaitse alla võtmise menetlus ja kaitse-eeskirja eelnõu kohaselt oleks seal keelatud rajada

3-15-2232

5(14)

mh tehnovõrgu rajatisi. Osa kaebaja viidatud kinnistuid ei kuulu Tallinna linnale ja neile ei saa

masti rajada ilma omaniku nõusolekuta. Alternatiividena saab kaaluda üksnes vastustajale

kuuluvaid läheduses asuvaid kinnistuid (vt ka Tallinna Halduskohtu 27.04.2020 otsus nr 3-20-

188). Kaebaja ei ole lisaks tõendanud, et pakutud asukohtadesse masti rajamisega saavutataks

side levi ja kvaliteedi osas samaväärne olukord, võrreldes masti asukohaga Toome pst T5

kinnistul. Metsa servas asuv mast tähendaks seda, et täiendavalt oleks vajalik rajada lisamast

Kadaka puiestee piirkonnas. Kui asukoht jääb allapoole Kalda tänava nõlva, siis tuleks

maapinna kõrguste vahest tingituna rajada oluliselt kõrgem mast. Kõiki asjasse puutuvaid huve

ja õigusi arvestades ei saanud masti planeerida mujale kui Toome pst T5 kinnistule.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.08.2020 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 11 666 eurot ja viivitusintressi 3409,28 eurot.

Samuti mõistis halduskohus vastustajalt välja kaebaja menetluskulude katteks 974,34 eurot ja

kaebajale antud menetlusabi kulude katteks riigituludesse 145 eurot.

Sidemasti püstitamiseks alternatiivsete asukohtade olemasolu tuleb hinnata ehitusloa andmise

seisuga ning arvestada ei saa hiljem toimunud sündmusi (nt ka teiste sideettevõtjate seadmete

paigaldamine samale mastile, vajalike ühenduste rajamine elektri- ja sidevõrkudega). Kuivõrd

alternatiivsed asukohad võivad olla ka praktiliselt võrdsete tingimustega, siis ei oleks kohtul

võimalik langetada ise poliitilist otsust asukohtade valiku küsimuses. Samuti puudub kohtul

võimalus sisuliselt kontrollida puudutatud kinnistuomanike seisukohta sellise otsuse suhtes (nt

pole välistatud, et isikud ei pruugi olla masti püstitamisele vastu). Kohus saab kontrollida seda,

kas ehitusloa väljastamise ajal eksisteeris põhimõtteliselt mõistlik võimalus püstitada mast

mujale või muudel tingimustel (kõrgem mast, mitu masti, mõnevõrra väiksem leviulatus).

Seejuures tuleb arvestada alternatiivsete võimaluste rahalist kulukust, miljööväärtusliku ala ja

looduse kaitset, võimalikku majanduslikku kahju piirnevatele kinnistutele, parandatava levi

ulatust jmt. Kõigi nimetatud huvide vahel tuleb leida otsuse langetamisel tasakaal. Planeerimis-

ja ehitusmenetluses peab kõigi asjakohaste huvide väljaselgitamise ning põhjendatud määral

arvesse võtmise tagama vastustaja kui kaalutlusotsuse tegemiseks pädev haldusorgan. Praegu

on vastustaja tuginenud täielikult Elisa Eesti AS seisukohtadele ja sisuliselt teadlikult loobunud

ise alternatiivsete lahenduste otsimisest ning huvide tasakaalustamisest. Kuna vastustaja ei ole

alternatiive välja pakkunud ning kohtul puudub kompetents ja võimalus neid ise välja pakkuda,

siis tuleb hinnata võimalusi paigutada mast kaebaja pakutud alternatiivsetesse asukohtadesse.

Elisa Eesti AS on viidanud alternatiivsele võimalusele paigaldada mitu madalamat masti, kuid

jätnud need kõrvale kui kulukamad. Samas ei ole vastustaja ega Elisa Eesti AS tõendanud, mil

määral oleks see lahendus kulukam. Puuduvad väited, et sellise lahendusega ei oleks võimalik

saavutada samaväärset sideteenuse kvaliteeti. Seetõttu on selle alternatiivi kaalumata jätmine

olnud vastustaja poolt ilmne kaalumisviga. Kohus hindab siiski ka muid kaebaja välja toodud

alternatiive. Teise peamise alternatiivina on kaebaja pakkunud mobiilsidemasti paigaldamise

Päikese pst T3 kinnistule. Vastustaja on 30.04.2020 seisukohas (p 16) sisuliselt möönnud, et

sinna oleks mast võimalik paigutada nii, et see asuks väljaspool teiste kommunikatsioonide

kaitsevööndeid, kuid sel juhul tuleks raiuda ca 10 puud. Nimetatud asukohta ei saa välistada

ilma senisest oluliselt põhjalikuma kaalumiseta (sh võrreldes puude raiumisega kaasnevat kahju

kaebajale tekkiva kahjuga ning võimaliku asendusistutuse kuluga). Vastustaja esitatud kaart

võimalike kaugustega hoonetest on eksitav, sest sellel ei ole näidatud hoonete kaugust ühestki

punktist, vaid lihtsalt kõige lühemad kaugused suvalise hoone lähedal asuva punktini pargis.

Kaebaja on pakkunud ka mitmeid alternatiivseid asukohti sidemasti paigutamiseks Harku metsa

äärsele alale. Need paikneksid ca 600–850 m kaugusel masti praegusest asukohast ja jääksid

kavandatava kaitseala piiridesse. Võib nõustuda, et olemasolevaga võrreldes täpselt samade

parameetritega masti püstitamisel ei oleks side kvaliteet ilmselt sama hea kui praegu. Samas ei

3-15-2232

6(14)

ole usutavalt ümber lükatud kaebaja väidet, et see probleem oleks masti kõrguse ja seadmete

võimsuse suurendamise korral välditav. Kuna vastustaja ei ole võrrelnud nende lahendustega

Elisa Eesti AS-le ja kaebajale tekkiva varalise kahju ulatust, ei saa kaebaja pakutud asukohti

alternatiividena välistada. Sarnaselt on usutav väide sidekvaliteedi mõningasest halvenemisest

Kalda ja Kaldapealse tänavate piirkonda mastide püstitamisel, kuid siingi on jäetud sisuliselt

hindamata, kui suur oleks kõrgema masti ja võimsamate seadmete paigaldamisega kaasnev

lisakulu. Seetõttu võib vastustaja olla teinud kaalumisvea (jätnud kaalutlusõiguse kasutamata)

ka nende kaebaja pakutud võimalike asukohtade puhul. Asjaolu, et osa kinnistutest kuuluvad

kolmandatele isikutele, ei tähenda, et sinna ei oleks eelduslikult saanud masti püstitada.

Kokkuvõttes ei välista vastustaja ja Elisa Eesti AS põhjendused, et ehitusloa andmisel 2015. a-l

poleks olnud reaalselt võimalik leida alternatiivset asukohta vaidlusaluse mobiilsidemasti

rajamiseks. Kaebaja on toonud välja vähemalt 8 asukohta, mille kohta esitatud vastuväited ei

ole olnud veenvad. Kuna asukohtade valik oleks suuresti olnud otstarbekuse küsimus, siis ei

saa kohus teha otsust erinevate alternatiivide vahel. Sõltumata sellest, kas masti püstitamine

hiljem seadustatakse või mitte, oli kaebajale praeguse juhtumi asjaolusid arvestades kahju

tekkinud, sõltumata masti asukoha alternatiivide olemasolust või nende puudumisest. Seejuures

ei saa sideettevõtja võimalike täiendavate kulutuste hindamisel lähtuda üksnes selle suuruse

võrdlemisest kaebajale tekkiva majandusliku kahjuga, vaid arvestada tuleks ka nende suhtelist

mõju osaliste heaolule ja majanduslikule olukorrale. Lisaks puudub 5G mobiilside uudsuse

tõttu seni tõsikindel ja teaduslikult tõendatud teadmine selle mõjudest inimorganismile. Sellises

ebaselges olukorras tuleks ka inimeste elu ja tervise kaitseks rakendada ettevaatusprintsiipi.

Kaebaja esitatud potentsiaalse investori Q kirjalikku selgitust ei saa küll pidada kõrge

usaldusväärsusega tõendiks, kuid seda ei ole alust jätta ka tähelepanuta. Q ei ole asja

lahendamisest huvitatud isik, sest tal puudub Õitse tn 42 kinnistu suhtes praegusel ajal

igasugune majanduslik huvi (enampakkumisel soetatud kinnistu on edasi müüdud). Vähemalt

osaliselt on usutav, et Q pidas 2015. a-l kaebaja ja Y-ga läbirääkimisi Õitse tn 42 kinnistu

omandamiseks, kuid tehinguni ei jõutud. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et Q omandas 2016.

a-l Y-lt tema kaasomandi osa 100 000 euro eest (kinnistut jäi esialgu koormama hüpoteek

60 000 euro suuruse laenujäägiga) ja hiljem enampakkumisel 105 000 euro eest X kaasomandi

osa. Samas pole tõenäoline, et kaebaja kaasomandi osa kokkuleppeliseks väärtuseks olnuks 285

000 eurot, sest tehing jäi ju sõlmimata. Kinnistu lõpliku müügihinna kujunemist täitemenetluses

võisid lisaks sidemastile mõjutada ka muud kaebaja viidatud asjaolud. Sidemasti õigusvastase

rajamisega seotud kahju hindamist ei takista asjaolu, et kaebaja ei ole tõendanud kinnistu

turuväärtust enne masti püstitamist, sest usutav on eksperthinnangus nr 0089-20 toodud

seisukoht, et mobiilsidemasti püstitamise tõttu vähenes kinnistu (sellel asuvate planeeritud

korteriomandite) müügihind 5–15% ehk keskmiselt 10%. Seda hinnangut ei muuda

põhimõtteliselt valeks ka mõju hindamise täpsuse kõikumine 20% ulatuses. Üldtunnustatud

metoodika puudumisel on hindaja arvestanud erinevate hindajate ja maaklerite seisukohti ning

arvestanud lisaks olemasolevat nn tervele mõistusele tuginevat turu kollektiivset taju ning kõiki

asjaolusid arvestades piisavalt usutavalt leidnud, et mobiilsidemasti püstitamisel eluhoonete

vahetusse lähedusse on hetkel siiski teatav üldistatav negatiivne mõju masti lähedusse jääva

kinnisvara hindadele. Vastustaja esitatud ekspertarvamus ei lükka seda ümber, sest selles ei ole

välistatud, et elektroonilise side mast mõjutab kinnistu turuväärtust, kuid ei ole ka selgelt

märgitud, millist mõju see avaldab. Asjaolu, et mõju võib jääda hindamise veaprotsendi

piiresse, ei tähenda reaalses elus mõju puudumist. Seega on asjas tõendatud, et püstitatud

mobiilsidemast omas negatiivset mõju Õitse tn 42 kinnistu hinnale ning on usutav, et see mõju

võis olla 10% kinnistu osa turuväärtusest. Kuna kaebaja ei ole tõendanud, milline oli temale

kuulunud kinnistu kaasomandi osa turuväärtus enne masti püstitamist, tuleb lähtuda väärtusest,

millega kinnistu osa enampakkumisel tegelikult müüdi (105 000 eurot). Järelikult tuleb

3-15-2232

7(14)

vastustajal hüvitada kaebajale kahju 11 666 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel

viivitusintress alates 09.12.2016 (s.o kinnistu müügist enampakkumisel), mis on kohtuotsuse

tegemise seisuga 3409,28 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 02.09.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega

tema kahju hüvitamise nõue rahuldati üksnes osaliselt, ja teha uus otsus, millega rahuldada

kaebus ning mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 24 800 eurot, samuti

kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivitusintress (09.12.2016–03.08.2020

eest 7247,56 eurot) ja edasiulatuv viivitusinteress kuni kohustuse täitmiseni. Otsuse muutmise

korral tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust.

Halduskohus jättis asjas olulist tähendust omavad tõendid kogumata või tähelepanuta ja otsus

oli kaebajale üllatuslik, sest halduskohus ei selgitanud talle, et peab kahju suuruse hindamiseks

esitatud tõendeid (Q selgitus, riiklikult tunnustatud eksperdi koostatud hindamisakt)

ebapiisavateks või ebasobivateks. Selle olulise menetlusliku minetuse tõttu määras halduskohus

kahju suuruse ebaõigesti. Lisaks jättis kohus igasuguste põhjendusteta rahuldamata kaebaja

taotluse mõista vastustajalt välja edasiulatuv viivitusintress. Kaebajal ei ole vastuväiteid

halduskohtu otsusele osas, milles tuvastati temale kahju tekkimine ja selle põhjuslik seos

vastustaja õigusvastase tegevusega. Samas ei pidanud halduskohus võimalikuks anda asjas

kogutud tõendite pinnalt selget hinnangut tegeliku kahju ulatusele. Kuid selle asemel, et vajalik

tõend täiendavalt koguda või nõuda menetlusosalistel sellise tõendi esitamist, tuletas

halduskohus kinnistu turuväärtuse kaudsete tõendite põhjal, arvestamata seejuures kaebaja

viidatud olulisi asjaolusid. Olukorras, kus menetlusosalised pidasid 2016. a lõpus toimunud

täitemenetluses kujunenud müügihinda kinnistu osa tegelikust väärtusest erinevaks (mh ei

kajasta see kinnistu osa turuväärtust 2015. a alguse seisuga ning ainus enampakkumisest

osavõtja oli eelnevalt juba saavutanud kokkuleppe teise kaasomanikuga, et omandada ka temale

kuulunud kaasomandi osa), ei saanud kohus rajada oma otsust sellele hinnale. Halduskohtu

menetlusviga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses täiendava tõendi kogumisega.

Riiklikult tunnustatud eksperdi täiendava hinnangu kohaselt oli Õitse tn 42 kinnistu tegelik

turuväärtus (ilma planeeritud arenduse hüpoteetilise lisandväärtuseta) 19.02.2015 seisuga

496 000 eurot ehk kaebajale kuulunud 1/2 kaasomandi osa väärtuseks 248 000 eurot. See tõend

kinnitab veenvalt, et halduskohtu tuletatud 105 000 eurot ei vasta tegelikule turuväärtusele.

Kuna halduskohus pidas samas põhjendatuks kinnisvaraeksperdi hinnangut, et ebaseaduslikult

püstitatud mobiilsidemasti tõttu langes kaebajale kuulunud kinnisasja osa väärtus 10% võrra,

siis tulnuks kaebajale tekkinud kahju suuruseks määrata 11 666 euro asemel 24 800 eurot ning

see vastustajalt tema kasuks välja mõista. Kuna kohus võttis aluseks ebaõige kahjusumma, siis

on ekslik ka viivisearvestus. Täiendavalt tuleb kaebaja kasuks mõista välja edasiulatuv viivis

8% aastas, mille välja mõistmata jätmist ei ole halduskohus millegagi põhjendanud.

8. Tallinna linn palub 19.10.2020 vastuses (täiendatud 08.09.2021) jätta X

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus kaebaja vaidlustatud ulatuses muutmata,

jäädes oma varem esitatud seisukohtade juurde, et kahju hüvitamise eeldused ei olnud täidetud.

Kaebaja ei ole märkinud, milliseid konkreetseid menetlusnorme on halduskohus kahju suuruse

hindamisel rikkunud. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole tõendanud, milline

oli kinnistu turuväärtus enne masti püstitamist. Halduskohus ei pidanud asuma kaebaja eest ise

tõendeid koguma (HKMS § 59 lg 1), sest 04.11.2019 määruses (p 5) oli temalt selgelt nõutud

kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamist. Kõlbmatu tõendi esitamine on kaebaja enda risk,

seda enam, et kaebajat on kohtumenetluses esindanud vandeadvokaat (nt Riigikohtu 11.02.2015

otsus nr 3-3-1-65-14, p 14; 26.01.2017 otsus nr 3-3-1-53-16, p 14). Apellatsioonkaebusele

3-15-2232

8(14)

lisatud uus eksperthinnang ei tõenda usaldusväärselt kaebaja vara väärtust enne mobiilsidemasti

püstitamist. Hindamisaktis ei ole arvestatud, et tegemist ei ole vara võõrandamise, vaid kahju

hüvitamise olukorraga, mistõttu ei saa lähtuda eeldusest, et kinnistut koormavad keelumärked

ja hüpoteegid kustutatakse. Hindamisaktist lähtumise korral kaebaja rikastuks. Arvestades, et

hindamisaktis on selle täpsusklassiks märgitud +/– 15%, siis jääb kaebaja nõue veapiiridesse ja

tegemist saab olla vaid hüpoteetilise kahjuga. Kaebaja etteheited seoses viivitusintressi

väljamõistmisega ei ole samuti põhjendatud, sest isegi kui vastustajalt oleks põhjust mõista

kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis (millega vastustaja ei nõustu), siis ei ole halduskohtul

õiguslikku alust mõista viiviseid välja etteulatuvalt. HKMS § 1 lg 3 ei võimalda analoogia

korras kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-i 367.

9. Tallinna linn palub 02.09.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas,

milles halduskohus kaebuse rahuldas, ja jätta uue otsusega kaebus tervikuna rahuldamata.

Halduskohus on eiranud Riigikohtu selgeid juhiseid. Riigikohus ei tuvastanud, et vastustaja on

teinud kaalumisvea, vaid tuvastas üksnes kaasamis- ja põhjendamiskohustuste rikkumise, mis

ei võimaldanud kontrollida haldusaktide materiaalset õiguspärasust. Halduskohtu põhjendus, et

kaebaja kaasamata jätmine on juba iseenesest fundamentaalne kaalutlusviga, on meelevaldne

ja ei põhine kehtival õigusel. Riigikohus rõhutas selgelt, et ainuüksi formaalsed minetused ei

anna kahju hüvitamiseks alust. Seega on halduskohtu otsus rajatud väärale eeldusele. Ebaõige

on kohtu seisukoht, et sisulise kaalumisvea tuvastamiseks piisab sellest, kui leiab tuvastamist,

et masti olnuks mis tahes tingimustel põhimõtteliselt võimalik rajada ka mõnda teise asukohta.

Riigikohtu seatud kriteeriumite järgi tulnuks eelkõige tuvastada, kas võimalik alternatiiv asuks

elamute vahetus läheduses, ning täiendavalt arvestada muude oluliste asjaoludega (avalik huvi

võimalikult hea mobiilsideteenuse vastu, Elisa Eesti AS majanduslikud huvid). Kui masti

rajamiseks leidub mitu samaväärset asukohta, siis kaalumisviga ei esine, sest sellisel juhul on

nende vahel valiku tegemine otstarbekuse küsimus. Halduskohus on otsuses samuti viidanud

vajadusele arvestada erinevate huvide ja õigustega, kuid jättis selle sisuliselt tegemata.

Halduskohus on põhjendamatult leidnud, et planeerimisseadusest tulenevalt peab haldusorgan

tõendama alternatiivide puudumist, jättes tähelepanuta, et praegusel juhul oli tegemist ehitusloa

andmise menetlusega, mille funktsioon on planeerimismenetlusest olemuslikult erinev. Pädev

haldusorgan peab ehitusseadustiku § 42 lg-st 1 ja §-st 44 tulenevalt ehitusloa andmisel

kontrollima, kas ehitamine võiks rikkuda naaberkinnistute omanike õigusi määral, mis välistab

ehitise püstitamise. Meelevaldne oleks nõuda, et haldusorgan peab ehitusloa menetluses asuma

otsima võimalusi püstitada ehitis mõnele teisele kinnistule (sh selgitama vajaduse korral välja

kolmandate isikute võimalikke nõusolekuid). Seega võivad alternatiivsete asukohtadena kõne

alla tulla üksnes Tallinna linnale kuuluvad kinnistud ja sedagi piiratud ulatuses (vt ka Tallinna

Halduskohtu 27.04.2020 otsus nr 3-20-188, p 9.2). Jääb arusaamatuks, millel põhineb kohtu

etteheide, et vastustaja loobus haldusmenetluses teadlikult alternatiivsete lahenduste otsimisest

ja puudutatud isikute huvide tasakaalustamisest. Vastustaja ja Elisa Eesti AS on selgitanud, et

ehitusloa andmisele eelnes sisuline asukoha valik ja argumentide kaalumine. Vastupidist ei saa

järeldada ka halduskohtu viidatud vastustaja 06.08.2019 vastusest kassatsioonkaebusele. Lisaks

on põhjendamatu pidada Elisa Eesti AS seletusi kantuks üksnes tema majanduslikust huvist ja

seetõttu ebausaldusväärseteks.

Põhjendamatu ja meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et kuna teoreetiliselt oleks võimalik

paigaldada mitu masti, siis on vastustaja teinud kaalumisvea. Optimaalsuse põhimõttega ei

oleks kooskõlas see, kui piirkonda paigaldatakse mitu masti, kui sama tulemus oleks võimalik

saavutada ka ühe mastiga. Samuti jääb arusaamatuks, kuhu need mastid tuleks paigutada, et

need ei asuks elamute vahetus läheduses. Halduskohus ei ole viidanud ühelegi konkreetsele

asukohale ja selliseid sobivaid asukohti tegelikkuses ei eksisteeri, sest piirkonda ei ole võimalik

3-15-2232

9(14)

katta mitme mastiga selliselt, et vähemalt üks neist ei asuks elamute läheduses (nt kaebaja

pakutud alternatiivide puhul paigutada mast Harku metsa või Kalda ja Kaldapealse tänavate

piirkonda, tuleks sideettevõtja kinnitusel rajada täiendav mast Kadaka puiestee piirkonda, kus

puuduvad asukohad, mis ei paikneks elamute vahetus läheduses). Põhjendatud ei ole ka

seisukoht, et vastustaja pidanuks hakkama ehitusloa menetluses selgitama välja masti(de)

rajamise täpset maksumust ja kõrvutama seda kaebajale väidetavalt tekkiva kahjuga, sest on

ilmne, et ühe masti asemel mitme masti paigaldamine oleks sideettevõtja jaoks kulukam.

Tekkiva majandusliku kahju ulatust on võimalik võrrelda ka konkreetseid kulusid välja

selgitamata. Õigusaktidest ei tulene, et kulutuste asemel peaks võrdlema hoopis isikute varalist

seisu. Mitme masti rajamist saaks nõuda üksnes väga kaalukatel põhjustel.

Päikese pst T3 kinnistu ei ole sobiv alternatiiv. Kõnealust asukohta küll kaaluti ehitusloa

menetluses, kuid see jäeti kõrvale, sest asub samuti elamute vahetus läheduses (sõltuvalt masti

täpsest asukohast jääks see vähemalt ühest elamust ca 40 m kaugusele) ning tegu on piirkonna

ainsa avaliku haljasala ja pargiga, kus asub laste mänguväljak. Päikese pst T3 kinnistu ei oleks

ka muudel põhjustel samaväärne asukoht võrreldes Toome pst T5 kinnistuga, sest masti

nihutamisel lõunasse väheneks sidekvaliteet Hommiku ja Õhtu tänavate piirkonnas (sh võiks

tingida täiendava masti vajalikkuse), samuti tekiks kahju keskkonnale (raiuda tuleks ca 10

puud) ning avalikule ruumile (haljasala väheneks võimaliku masti sidekonteineri ja seda piirava

aia ulatuses). Seevastu Toome pst T5 kinnistul asus juba varasemast alajaama hoone ning selles

olid olemas vajalikud sideühendused.

Kaebaja pakutud muud alternatiivsed asukohad Harku metsa piiril (Villpea tn läheduses) ning

Kalda ja Kaldapealse tänavate piirkonnas on samuti sobimatud. Esiteks ei oleks mitme masti

paigaldamine kooskõlas Riigikohtu seatud kriteeriumitega ja vastustaja ei pidanud kaaluma

masti rajamist kolmandatele isikutele (sh riigile) kuuluvatele kinnistutele. Isegi kui soovitav

tulemus oleks võimalik saavutada kõrgema masti ja võimsamate seadmete abil (selle kohta on

siiski üksnes kaebaja paljasõnalised väited), tuleks arvestada ka võimalikku keskkonnakahju

(võimaliku kaitseala kahjustamine) ja täiendavaid kulutusi. Oluliselt kõrgem mast riivaks lisaks

rohkemate kinnistuomanike omandiõigust ja selle visuaalne mõju oleks märksa suurem. Kohus

on jätnud tähelepanuta, et Kalda ja Kaldapealse tänavate piirkonna alternatiivid asuvad samuti

elamute vahetus läheduses (ca 30 m kaugusel). Vastustaja leiab, et masti asukoha valikul ei ole

tehtud sisulist kaalutlusviga ning puudub muu optimaalsem lahendus, mis tagaks paremini kõigi

osapoolte huvide kaitse. Halduskohtu arutlus 5G tehnoloogia võimalikust kahjulikkusest jääb

arusaamatuks (mastil ei kasutatud 5G tehnoloogiat ja seda polnud 2015. a-l isegi olemas) ja

võib viidata kohtu erapoolikusele (st lähtumisele põhjendamatust vastuseisust sideettevõtjate

tegevusele).

Isegi kui ehitusloa andmisel oleks tehtud kaalumisviga, ei ole halduskohus nõuetekohaselt

tuvastanud kaebajal kahju tekkimist ega põhjuslikku seost kaebajal tekkinud kahju ja vastustaja

tegevuse vahel. Kaebaja esitatud eksperthinnang lähtub hüpoteetilisest olukorrast ja ei tõenda

kaebajale kahju tekkimist. Eksperdi järeldused ei ole ka põhjendatud ja kontrollitavad, sest need

tuginevad subjektiivsetele hinnangutele (sh väidetavate maaklerite jt isikute arvamusele, kelle

nimesid ja pädevust pole välja toodud). Kahju tekkimise võimalikkus ei kinnita kahju tekkimist.

Vastustaja on esitanud eksperthinnangu, et masti rajamise mõju kinnistu turuväärtusele võib

olla ka 0% ning see jääb igal juhul veaprotsendi piiresse. Seega ei ole kahju tekkimine nõutaval

määral tõendatud. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja ei ole tõendanud kinnisasja harilikku

väärtust enne masti püstitamist ja pärast seda, kuid sellisel juhul tulnuks jätta kahju hüvitamise

nõue rahuldamata, mitte asuda tuletama kinnisasja harilikku väärtust täitemenetluses toimunud

müügihinnast.

3-15-2232

10(14)

10. X palub 12.10.2020 vastuses jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus vastustaja vaidlustatud ulatuses muutmata. Asjas puuduvad tõendid, et

vastustaja oleks ehitusloa menetluses üldse mingeid asukohti ja huvisid kaalunud. Seetõttu

leidis halduskohus õigesti, et vastustaja on teinud fundamentaalse kaalumisvea, mida ei ole

kohtumenetluses võimalik kõrvaldada, sest kohus ei saa haldusorgani eest kaalumist ise

teostada. Vastustaja seisukohtade järgi tulnuks kohtul sisuliselt endal kaalumisviga kõrvaldada.

Seejuures on kaebaja esitanud üksnes näitliku loetelu võimalikest alternatiivsetest asukohtadest

ja vastustaja pole esitanud mingeid tõendeid, mis võimaldaksid isegi need asukohad välistada.

Võimalike alternatiivide sobivuse põhjalik hindamine eeldanuks täiendavalt puudutatud isikute

ärakuulamist ja sisuliselt haldusmenetluse kordamist, milleks halduskohtul puudub pädevus.

Halduskohus ei ole eiranud Riigikohtu juhiseid ning järeldas vastustaja seisukohtadest õigesti,

et ehitusloa andmisel mingit alternatiivsete asukohtade kaalumist ning huvide tasakaalustamist

ei toimunud, vaid lähtuti üksnes ehitusloa taotleja (Elisa Eesti AS) avaldusest ja huvist. Kuna

kohtul ei ole võimalik asuda fundamentaalset kaalumisviga ise kõrvaldama, siis ei annaks

halduskohtu otsuse tühistamiseks alust isegi see, kui nõustuda vastustaja selgitustega pakutud

alternatiivsete asukohtade või tehniliste lahenduste ebasobivuse kohta (mis on kaebaja

hinnangul siiski meelevaldsed). Neid asjaolusid saab võtta arvesse uues haldusmenetluses.

Halduskohus leidis põhjendatult, et kohtumenetluses esitatud tõendite pinnalt saab järeldada, et

alternatiivsed lahendused on põhimõtteliselt olemas ning seetõttu esines ka kaalumisviga.

Kahju ulatust puudutavas osas jääb kaebaja oma apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade

juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Riigikohtu 11.10.2019 otsuse (p 13) järgi pidi halduskohus kahju hüvitamise nõude uuel

läbivaatamisel selgitama, kas vastustaja tegi kaalumisvea ehk kas vaidlusalust mobiilsidemasti

oleks kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades saanud rajada asukohta, kus see riivaks kaebaja

ja teiste elamuomanike õigusi vähem. Riigikohus selgitas ühtlasi, et kahju hüvitamiseks ei anna

alust ainuüksi kaebaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ja vaidlustatud otsuste puudulik

põhjendamine. Kui tuvastatakse kaalumisviga, siis tuleb hinnata, kas mobiilsidemasti rajamine

naaberkinnistule vähendas kaebajale kuulunud kinnistuosa väärtust. Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud (HKMS § 233 lg 1).

12. Halduskohus on 03.08.2020 otsuses (p 7) leidnud, et Riigikohtu juhised on vastuolulised

ja raskesti järgitavad, sest fundamentaalse kaalutlusvea tingis juba ainuüksi kaebaja menetlusse

kaasamata jätmine, mille tõttu polnud ka võimalik veenduda ehitusloa sisulises õiguspärasuses.

Samuti viitas halduskohus (p-d 10–11), et senise kohtupraktika kohaselt ei ole kohtul võimalik

asuda haldusorgani eest ise otsust langetama ja puudutatud isikute võimalikke vastuväiteid

kaaluma. Seetõttu pidas halduskohus võimalikuks kontrollida vaid seda, kas ehitusloa andmise

ajal eksisteerisid põhimõtteliselt võimalused püstitada mast mujale või muudel tingimustel.

Halduskohus leidis, et kuna asjas on välja pakutud mitmeid alternatiive (vähemalt 8 asukohta),

mille sobivust ei saa täielikult välistada, kuid mida vastustaja ei ole kaalunud, siis on Tallinna

linn teinud ilmselge kaalumisvea (st jätnud kaalutlusõiguse kasutamata).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus Riigikohtu juhiste sisustamisel arvestanud

seda, et need on esitatud mitte haldusakti peale esitatud tühistamiskaebuse, vaid kahju

hüvitamise nõude lahendamise kontekstis. Riigikohus tuvastas 11.10.2019 otsusega TLPA

19.02.2015 ehitusloa õigusvastasuse ja tühistas TLPA 19.04.2016 kasutusloa. Riigikohtu otsus

on jõustunud ja enam ei saa olla vaidlust selle üle, kas nimetatud haldusaktid olid õigusvastased

või mitte (HKMS § 177 lg-d 1 ja 2). Seega on tuvastatud üks riigivastutuse seaduse (RVastS)

3-15-2232

11(14)

§ 7 lg-s 1 sätestatud eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus ja kaebaja õiguste rikkumine.

Kahju hüvitamise nõude uuel lahendamisel tuli kontrollida üksnes seda, kas täidetud on

kahjunõude rahuldamise ülejäänud eeldused (nt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p

11). Riigikohus rõhutas samas, et kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei saa õigustada pelgalt

menetlus- ja vormivead, vaid kohtul tuleb hinnata, kas need on toonud kaasa sisuliselt ebaõige

otsuse tegemise ja seeläbi kaebajale kahju tekkimise. Kui menetlus- või vormiveale vaatamata

oleks samasisuline haldusakt tulnud ikkagi välja anda (st kaalutlusviga puudub), siis ei esine

õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel ka põhjuslikku seost (nt Riigikohtu 11.08.2020

otsus nr 3-18-830, p 21; 02.04.2019 otsus nr 3-16-1048, p 17; 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04,

p-d 12 ja 16; 03.04.2002 otsus nr 3-3-1-14-02, p 20). Sellise hinnangu andmisel saab kohus

lähtuda mh alles kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaoludest (mis pidid siiski esinema juba

19.02.2015 ehitusloa andmise ajal) ja esitatud põhjendustest (põhjusliku seose tõendamise

kohta vt ka Riigikohtu 06.05.2015 otsus nr 3-2-1-38-15, p 19). Eeltoodu ei kujuta endast

kaalutlusõiguse teostamist haldusorgani eest, sest halduskohus ei otsusta ehitus- või kasutusloa

andmist uuesti, vaid tuvastab üksnes põhjusliku seose esinemise või puudumise kui kahju

hüvitamise nõude rahuldamise ühe eelduse olemasolu.

14. Kuna halduskohus lähtus ebaõigest arusaamast, et kohus ei saagi sisuliselt kontrollida,

kas kaebajale oleks kahju tekkinud ka juhul, kui tuvastatud menetlus- ja vormivigasid ei oleks

esinenud, siis on halduskohus jätnud põhjusliku seose olemasolu üldse tuvastamata. Tekitatud

kahju kindlaks tegemiseks tuleb kaebaja tegelikku olukorda võrrelda olukorraga, milles kaebaja

oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (VÕS § 127 lg 1). Selleks tuleb välja selgitada

hüpoteetiline olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Seda

olukorda ei ole võimalik tervikuna tõendada, sest reaalsuses seda ei eksisteeri. Kaalutlusõiguse

alusel mastile parema alternatiivse asukoha leidmise tõenäosust on menetlusosalistel võimalik

põhistada ja kohtul hinnata. Menetlusosalisel tuleb tõendada väiteid faktide kohta, millele

omakorda tugineb tema väide hüpoteetilise olukorra tõenäosuse kohta. Kahju hindamine ja

kindlakstegemine on osa õigusemõistmisest põhiseaduse (PS) § 146 esimese lause mõttes ning

vältimatult vajalik PS §-s 25 sätestatud hüvitispõhiõiguse tagamiseks. Ebakindluse säilimist

hüpoteetilise olukorra osas võib kohus RVastS § 13 lg 1 p 5 alusel arvesse võtta hüvitise suuruse

määramisel (vt ka Riigikohtu 23.03.2020 otsus nr 3-16-1634, p 30). Põhjusliku seose

tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev

sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil

jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik

tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit,

mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis

jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19).

15. Praeguses asjas lähtus vastustaja 19.02.2015 ehitusloa andmisel üksnes Elisa Eesti AS

taotlusest, jättes kaebaja ja teised puudutatud isikud menetlusse kaasamata ning kaalumata

võimalikud alternatiivsed asukohad mobiilimasti püstitamiseks, mis võinuks riivata kaebaja ja

teiste kinnistuomanike omandiõigust vähem. Vastustaja on Elisa Eesti AS selgitustele tuginedes

seisukohal, et vaidlusaluse elektroonilise side masti püstitamine Toome pst T5 kinnistule oligi

puudutatud isikute õigusi ja muid olulisi huve arvestades kõige optimaalsem lahendus ning kõik

muud alternatiivid (sh samade parameetritega mast mõnes teises asukohas või mitme madalama

masti püstitamine) oleksid sellest halvemad. Selleks, et hinnata sisulise kaalumisvea esinemist,

tuleb seega võrrelda Toome pst T5 kinnistuga seotud asjaolusid ja kaebaja poolt välja pakutud

alternatiivsete lahendustega seotud asjaolusid. Kui kohus tuvastab, et ükski kaebaja pakutud

alternatiividest ei ole kõiki asjassepuutuvaid huve arvestades parem, siis jääb kahju hüvitamise

nõue rahuldamata. Kui kaks või enam alternatiivset lahendust on sisuliselt võrdsed, siis ei ole

3-15-2232

12(14)

samuti alust kahju hüvitamise nõuet rahuldada, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et vastustaja ei

oleks sellisel juhul andnud ehitus- ja kasutusluba masti püstitamiseks Toome pst T5 kinnistule.

Sellist haldusakti poleks kohtumenetluses olnud võimalik tühistada, sest valiku tegemine kahe

sisult võrdse lahenduse vahel oleks üksnes otstarbekuse küsimus, mida halduskohus ei saaks

hinnata (vt HKMS § 158 lg 3 ls 2).

16. Kaebaja on 01.04.2020 seisukohas peamise alternatiivina viidanud võimalusele püstitada

vaidlusalune elektroonilise side mast Päikese pst T3 kinnistu (katastritunnus 78404:408:0383)

keskel asuvale rohealale, kuhu AS EMT on väidetavalt soovinud samalaadset masti püstitada

juba 2012. a-l, kuid millest vastustaja on keeldunud viitega Nõmme linnaosa üldplaneeringule

(st mille kohaselt on tegu rohealaga), mida ei ole seni kehtestatud. Lisaks on kaebaja hinnangul

võimalik vaidlusaluse sidemasti alternatiivsete asukohtadena käsitada Kaldapealse, Kalda ja

Villpea tänavate piirkonnas asuvaid tööstus- või rohealasid. Lisaks Päikese pst T3 kinnistule

on kaebaja 01.04.2020 seisukoha lisas 2 (dtl 1038) oleval kaardil pakkunud välja 7 võimalikku

täiendavat asukohta (mõnel kinnistul tähistatud mitu alternatiivi): Kalda tn 40 (katastritunnus

78401:101:6232), Kalda tn 3 (katastritunnus 78404:408:0273), Kalda tn 1e (katastritunnus

78401:101:2069), Tihniku tn T2 (katastritunnus 78401:101:2698). Kaebaja on selgitanud, et

pakutud asukohad ei piirne vahetult ühegi elamukinnistuga ja enamasti varjaksid sidemasti seal

kasvavad puud, mistõttu koormaks sidemast nii naabreid kui ka miljööväärtuslikku keskkonda

oluliselt vähem.

17. Vastustaja leidis 30.04.2020 seisukohas, et Päikese pst T3 roheala ei ole sobiv alternatiiv,

sest see asub elamute vahetus läheduses, ei ole tehniliselt optimaalseim (tekib vajadus lisada

täiendav mast levi tagamiseks Hommiku tn ja Õhtu tn piirkonnas, puudub laivõrgu ühendus) ja

riivab avalikku huvi (Päikese pst T3 rohealal asub laste mänguväljak ja mitmed tehnovõrgud,

mille kaitsetsoonist väljapoole masti püstitamiseks tuleks raiuda ca 10 puud). Kaebaja pakutud

ülejäänud alternatiivid ei ole vastustaja hinnangul samuti sobivad, sest neli neist (Kalda tn 1e

ja Tihniku tn T2) asuksid moodustataval Harku metsa kaitsealal, kus on keelatud tehnorajatiste

püstitamine, ning mitmed asuksid sh kinnistutel (Tihniku tn T2, Kalda tn 3, Kalda tn 40), mis

ei kuulu Tallinna linnale. Lisaks ei oleks pakutud lahendused tehniliselt optimaalsed, sest mast

paikneks metsa ääres (st kolmest antennisektorist oleks hoonetele suunatud vaid kaks), ei tagaks

vajalikku levikvaliteeti (sh peaks allpool Kalda tn nõlva asuv mast olema oluliselt kõrgem) ning

neis asukohtades tuleks täiendavalt rajada elektri- ja andmesideühendus.

18. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuivõrd kohtul tuleb hinnata, kas vastustaja on teinud

kaalutlusvea TLPA 19.02.2015 ehitusloa väljastamisel, siis ei ole asjakohane tugineda sellistele

asjaoludele, mis on tekkinud pärast nimetatud kuupäeva. Seega tuleb jätta tähelepanuta viited

Harku metsa kaitseala moodustamisele (vt Tallinna Linnavolikogu 28.01.2021 määrus nr 1),

sest kuigi Harku metsa kohaliku kaitse alla võtmise vajaduse kohta on esimene ekspertarvamus

koostatud 2008. a-l, algatati kaitse alla võtmise menetlus siiski alles Tallinna Linnavalitsuse

20.03.2019 korraldusega nr 407-k, mille aluseks oli 2018. a-l koostatud uus ekspertarvamus.

Seega ei saanud vastustaja 2015. a-l arvestada, et Kalda tn 1e ja Tihniku tn T2 kinnistud jäävad

kavandatavale kaitsealale. Samuti ei ole asjakohased viited sellele, et Toome pst T5 kinnistul

(katastritunnus 78404:408:0354) on juba olemas elektri- ja lairibaühendus, sest ehitisregistrist

nähtuvalt on need rajatud koos vaidluse all oleva mobiilsidemasti püstitamisega 2015. a-l. Küll

saab arvestada seda, kas nimetatud ühenduste rajamine olnuks mõnes teises asukohas keerukam

või kulukam. Ehitisregistrist nähtub ka, et Päikese pst T3 kinnistule mänguväljaku rajamiseks

on väljastatud 28.01.2020 projekteerimistingimused, 16.07.2020 ehitusluba ja 06.08.2021

kasutusluba. Sellele vaatamata võis vastustaja mänguväljakuga 19.02.2015 ehitusloa andmisel

arvestada, sest isegi kui samas kohas asub praegu mõnevõrra teistsugune rajatis (dtl 1066), on

3-15-2232

13(14)

Päikese pst T3 kinnistu roheala keskel mänguväljaku olemasolu selgelt tuvastatav Maa-ameti

17.05.2014 ortofotolt (vt kaardilehe 581535 üleval paremas nurgas).

19. Kinnistusraamatu andmetel kuuluvad Toome pst T5, Päikese pst T3, Kalda tn 40 ja Kalda

tn 1e kinnistud vähemasti praeguseks Tallinna linnale. Tihniku tn T2 kinnistu kuulub riigile ja

Kalda tn 3 kinnistu omanikuks on eraisik. Riigikohus selgitas 11.10.2019 otsuses (p 11), et

kaebajal ei ole alust nõuda, et tema omandiõiguse riivest hoidutaks teiste maaomanike õiguste

riivamise arvelt. Kuna naaberkinnistule mobiilsidemasti püstitamisega kaasnev omandiõiguse

riive on märkimisväärselt väiksem, võrreldes olukorraga, kus sama mast püstitataks isiku enda

kinnistule, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks üksikasjalikumalt analüüsida, kas vaidlusalust

masti oleks saanud püstitada Kalda tn 3 kinnistule, sest tegemist ei ole mõistliku alternatiiviga

(nii kaebaja kaasomandis olnud Õitse tn 42 kinnistu kui ka Kalda tn 3 kinnistu sihtotstarve on

100% elamumaa). Muudesse pakutud asukohtadesse olnuks masti püstitamine ilmselt võimalik.

Puudub alus eeldada, et masti poleks saanud püstitada riigile kuuluvale Tihniku tn T2 kinnistule

või varem reformimata riigimaale, mis on tänaseks antud munitsipaalomandisse (Kalda tn 40

kinnistu). Vastustaja ei ole toonud välja ühtegi mõistlikku põhjust, miks pidanuks riik erinevalt

Tallinna linnast keelduma mobiilsidemasti rajamiseks Elisa Eesti AS-le nõusoleku andmisest,

kui kõiki asjaolusid ja vastanduvaid huve arvestades olnuks optimaalseim paigaldada mast

mõnele riigi omandis olevale kinnistule.

20. Asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes

vastustajaga, et vaidlusaluse elektroonilise side masti püstitamine Toome pst T5 kinnistule oli

optimaalseim lahendus ning kuigi kaebaja jäeti õigusvastaselt menetlusse kaasamata, ei ole see

tinginud sisulist kaalumisviga, sest ühtegi muud vähemalt samaväärset lahendust ei esinenud.

Elisa Eesti AS 30.04.2020 seisukohast (dtl 1071-1072) nähtuvalt kaaluti ka masti paigaldamist

Päikese pst T3 kinnistule, mistõttu saab eeldada, et nimetatud asukoht oleks võrguplaneerimise

ja kvaliteetse mobiilsideteenuse pakkumiseks tehniliselt samaväärne Toome pst T5 kinnistuga

ning väikesed erinevused leviennustustes (dtl 1075 ja 1077) ei oma määravat tähtsust (kuigi

Elisa Eesti AS on 30.04.2020 seisukohas viidanud mh sidekvaliteedi halvenemisele Hommiku

ja Õhtu tänavate piirkonnas ning hindas 09.03.2020 selgitustes Toome pst T5 ainuvõimalikuks

asukohaks ka võrguplaneerimise aspektist – dtl 997-1003, dtl 1010-1011). Samas on oluline, et

kui Toome pst T5 kinnistul asuv mast jääb kaebaja kaasomandis olnud Õitse tn 42 elamust ca

40 m kaugusele (dtl 1068), siis Päikese pst T3 kinnistu on samuti ümbritsetud elamutega, mille

vahemaa mastiga ei oleks tõenäoliselt suurem (dtl 1069). Nii Toome pst T5 kui ka Päikese pst

T3 asuvad Nõmme miljööväärtuslikul hoonestusalal. Kuigi Õitse tn 42 elamu on

kultuurimälestis (reg. nr 8852), asuvad ka Päikese pst T3 ääres miljööväärtuslikud hooned.

Lisaks asus Päikese pst T3 kinnistul laste mänguväljak ning mobiilsidemasti ja sideseadmete

konteineri paigaldamiseks oleks erinevate tehnovõrkude kaitsevööndeid arvestades tulnud võtta

maha ca 10 puud. Pidades silmas, et Toome pst T5 kinnistul oli mast võimalik paigutada viisil,

et see paikneb Õitse tn 42 hoone suhtes diagonaalis hoone nurgast ja sellele ei ole otsevaadet

hoone ühestki küljest, ei pidanud vastustaja eeldama, et Toome pst T5 mobiilsidemast mõjutab

Õitse tn 42 kinnistu turuväärtust suhteliselt rohkem kui samasuguse masti paigaldamine Päikese

pst T3 kinnistule mõjutaks selle ümber paiknevate kinnistute väärtust (vt ka RE Kinnisvara AS

30.04.2020 ekspertarvamus – dtl 1084-1087). Kuna erinevalt Toome pst T5 kinnistust oleks

mobiilsidemasti püstitamine Päikese pst T3 kinnistule tähendanud ca 10 puu raiumist avalikult

kasutatavalt rohealalt, millel asub mh laste mänguväljak, on vastustaja põhjendatult eelistanud

mobiilsidemasti püstitamist Toome pst T5 kinnistule.

21. Muud kaebaja välja pakutud asukohad ei ole samuti Toome pst T5 kinnistuga võrdväärsed

alternatiivid. Kui mast paigaldada Kalda tn 40 kinnistule, siis jääks see lähimatest elamutest ca

30–40 m kaugusele (dtl 1082) ehk isegi lähemale kui Õitse tn 42 elamu kaugus Toome pst T5

3-15-2232

14(14)

mastist. Elisa Eesti AS on 30.04.2020 seisukohas selgitanud, et masti asukoha valikul arvestati

kõigi Eesti mobiilsideoperaatorite (Elisa, Telia, Tele2) võrguplaneeringutega ning püüti leida

kõige efektiivsem ja säästlikum lahendus piirkonna sidega kindlustamiseks. Tuleb nõustuda, et

kui iga operaator paigaldaks oma masti või tuleks piirkonnas kvaliteetse mobiilside tagamiseks

paigaldada mitu masti (isegi kui need on madalamad kui 28 m), riivaks see praegusest suurema

hulga kinnistuomanike õigusi ning tooks operaatoritele tõenäoliselt kaasa oluliselt suuremad

kulutused. Elisa Eesti AS leviennustusest (dtl 1078) järeldub, et kui paigaldada mast Kalda ja

Kaldapealse tänavate piirkonda, siis tuleks Kadaka pst piirkonda paigaldada täiendav mast (st

kuna seadmete efektiivne tööraadius on madalama asukoha tõttu väiksem ja liigne lähedus Elisa

Eesti AS olemasolevale Kalda tn tugijaamale halvendaks sidekvaliteeti). Harku metsa alale

(Tihniku tn T2 ja Kalda tn 1e) masti rajamine ei oleks samuti vastuvõetav alternatiiv, sest Elisa

Eesti AS leviennustuse (dtl 1079) järgi nõuaks seegi lisamasti paigaldamist, et tagada vajalik

sidekvaliteet Kadaka pst ja Pärnu mnt vahelisel alal.

22. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ükski võimalikest alternatiivsetest asukohtadest

kõiki asjassepuutuvaid õigusi ja huve arvestades Toome pst T5 kinnistuga samaväärne, siis ei

ole menetlus- ja vormivead toonud kaasa sisuliselt ebaõige otsuse tegemist ning õigusvastase

haldusakti ja kaebajal väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos (st kaebaja

menetlusse kaasamise korral oleks antud samasisuline haldusakt). Kuna kahju hüvitamise nõue

tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi põhjusliku seose puudumise tõttu, ei pea ringkonnakohus

vajalikuks hinnata, kas ja millises ulatuses on tõendatud kaebajale kahju tekkimine.

23. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid

Tallinna linna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna

Halduskohtu 03.08.2020 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab X kahju hüvitamise nõude

rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

25. Tallinna Halduskohus vabastas 05.05.2017 määrusega kaebaja kahju hüvitamise nõudelt

täiendava riigilõivu tasumise kohustusest. Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2017 ja 16.09.2020

määrustega jätkati X-le menetlusabi andmist ning vabastati ta apellatsioonkaebuse esitamisel

nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. X on kahju hüvitamise nõude uuel läbivaatamisel

esimese astme kohtus taotlenud kokku 5635,33 euro suuruste esindajakulude hüvitamist ning

apellatsiooniastmes kandnud esindajakulusid 2275,20 eurot ja ekspertiisikulu 840 eurot. Kokku

8750,53 euro suuruste menetluskulude kandmise kohustus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna

ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kahju hüvitamise nõude tervikuna

rahuldamata, jäävad hüvitamiskaebusega seotud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel

kaebaja enda kanda. Kaebajale antud menetlusabi kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi

kanda.

26. Tallinna linn tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 453 eurot (dtl 1275-1276),

mis tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel X-lt Tallinna linna kasuks välja mõista. Muude

menetluskulude kandmise kohta ei ole vastustaja andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja

muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)