2-19-17934/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.09.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-17934

Kohtuasi

OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihalduri hagi OÜ

Tartu mnt 56 ja osaühing Endover KVB vastu

kohtuliku

kompromissi

tagasivõitmiseks

ning

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.02.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihaldur vandeadvokaat

Andrias

Palmitsa

apellatsioonkaebus,

hind

1 076 329,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

OÜ

Bauschmidt

(pankrotis,

registrikood

12243943)

pankrotihaldur

vandeadvokaat

Andrias

Palmits, esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostja OÜ Tartu mnt 56 (registrikood 12468145)

Kostja osaühing Endover KVB (registrikood 10308874)

Kostjate esindajad vandeadvokaat Tarmo Repp ja Ervin

Nurmela

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 01.02.2021 otsus muutmata.

2. Jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda.

4. Määrata OÜ Tartu mnt 56 ja osaühingu Endover KVB põhjendatud ja vajaliku

menetluskulu suuruseks apellatsioonimenetluses 3240 eurot, millest 2880 eurot

kuulub tasumisele hageja poolt menetluskulude katteks antud tagatise arvelt ja 360

eurot mõista OÜ Bauschmidt (pankrotis) pankrotihaldurilt välja OÜ Tartu mnt 56

ja osaühing Endover KVB kasuks. Käesoleva kohtuotsuse jõustumisel maksta

kohtudeposiidist välja OÜ Tartu mnt 56 pangakontole nr EE867700771001458757

menetluskulude hüvitis 2880 eurot.

5. Jätta rahuldamata kostjate taotlus kohustada hagejat tasuma hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Bauschmidt (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri (hageja/pankrotihaldur) esitas

15.11.2019 Harju Maakohtule hagi OÜ Tartu mnt 56 (kostja I) ja osaühing Endover KVB

(kostja II) vastu, milles palus:

− tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel 16.01.2017 sõlmitud, 06.02.2017

määrusega kinnitatud ja 08.02.2017 jõustunud kompromiss tsiviilasjas nr 2-16-16120;

− mõista

kostjatelt

solidaarselt

välja

võlgniku

pankrotivarasse

võlgnevus

618 327,63 eurot,

hagi

esitamise

seisuga

sissenõutavaks

muutunud

viivis

345 157,28 eurot ja viivis põhinõudelt 0,05% päevas alates hagi esitamisele järgnevast

päevast kuni põhinõude täieliku tasumiseni;

− jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostja I 23.12.2014 ehituslepingu äriruumidega

korterelamu ehituseks asukohaga Tartu mnt 56, Tallinn.

14.04.2016 sõlmisid võlgnik ja kostja I kompromissilepingu (edaspidi tähtaegade pikendamise

kokkulepe), millega kehtestati tööde valmimisele uued vahetähtajad ning uueks lõpptähtajaks

ning lõppakti allkirjastamise tähtpäevaks lepiti kokku 25.07.2016 (senine tähtaeg oli

08.06.2016). Tähtaegade pikendamise kokkuleppe p-s 2.2.4. leppisid võlgnik ja kostja I kokku

muu hulgas järgnevas:

− kui võlgnik ei saavuta ükskõik, millist kompromissis viidatud vahetähtaega, siis

kokkuleppes kokkulepitud pikendatud tähtajad ei kuulu kohaldamisele ja kostjal I on

õigus rakendada sanktsioone, mis tulenevad ehituslepingust (sh leppetrahvid ja lepingu

ülesütlemise õigus);

− tähtaegade pikendamise kokkuleppes kokkulepitud vahetähtaegade rikkumisel loetakse,

et võlgnik on ehituslepingu tähtaegade olulises rikkumises ja kostja I ei pea

sanktsioonide rakendamiseks andma võlgnikuke täiendavat tähtaega rikkumise

kõrvaldamiseks ning võib sanktsioonide rakendamisel lähtuda ehituslepingu

esialgsetest tähtaegadest.

Võlgnik esitas 25.10.2016 kohtule hagi, milles nõudis kostjalt I kokku 744 228,44 euro

tasumist, kuna kostja I keeldus võlgniku arvete nr 20160135, 20160133, 20160161 ja 20160176

tasumisest. Kohus menetlus seda hagi tsiviilasjas nr 2-16-16120. Hagiavalduses tunnustas

võlgnik kostja I leppetrahvinõudeid summas 160 153,24 eurot ning luges kostja I

leppetrahvinõuded selles ulatuses tasaarvestatuks enda tasu maksmise nõuetega kostja I vastu.

Võlgnik ja kostja I sõlmisid 16.01.2017 kompromissi, mille kohus kinnitas 06.02.2017 ja see

jõustus 08.02.2017. Kohus kinnitas kompromissi alljärgnevatel põhilistel tingimustel:

− võlgnik tunnistas tema poolsest ehituslepingu rikkumisest tulenevat kostja I

leppetrahvinõuet summas 550 000 eurot (kompromissimääruse p 5);

− võlgnik ja kostja I leppisid kokku vastastikuste nõuete tasaarvestamises selliselt, et

tasaarvestuse järgselt oli kostja I kohustatud võlgnikule üle kandma 363 050,11 eurot

kolme tööpäeva jooksul arvates kompromissis ja selle lisas fikseeritud kõigi

garantiitööde teostamisest (kompromissimääruse p-d 7 ja 7.1);

− kõik muud rahalised nõuded peale kompromissimääruses märgitud tingimustel tekkiva

võlgnikunõude kostja I vastu summas 363 050,11 eurot lugesid pooled lõppenuks

(kompromissimääruse p 8);

− pooled leppisid kokku, et võlgnik oli täitnud lõppakti sõlmimise eeltingimused ning

lugesid lõppakti sõlmituks ja kõik tööd kostja I poolt vastuvõetuks selle kohta eraldi akti

vormistamata.

Hageja hinnangul kahjustas kohtulik kompromiss võlgniku võlausaldajate huve. Kompromissi

sõlmimise, kinnitamise ja jõustumise ajal oli võlgnik maksejõuetu. Veidi enam kui kaks kuud

pärast kompromissimääruse jõustumist, kuulutas kohus välja pankroti. Võlausaldajate nõuded

võinuks saada rahuldatud suuremas ulatuses, kui kompromissi ei oleks sõlmitud. Kui

kompromissi ei oleks sõlmitud, saanuks hageja astuda tsiviilasja menetlusse ja jätkata võlgniku

nõuete sissenõudmist võlausaldajate huvides. Hageja ei oleks kompromissi kokkulepitud

tingimuselt sõlminud, sest kompromissi tagajärjel laekus võlgnikule nõuetest kostja I vastu

kõigest ca 50%. Kompromissi sõlmimise seisuga oli võlgnikul kostja I vastu nõudeid summas

644 427,85 eurot. 08.02.2017, 16.02.2017 ja 18.04.2017 maksetega laekus kostjalt I võlgnikule

kokku 321 550,11 eurot. Kostja I oli maksejõuline äriühing. Kuna kompromiss sõlmiti ajutise

halduri nimetamisele eelnenud kuue kuu jooksul, pidi kostja I tõendama, et kostja I ei teadnud

ega pidanudki teadma, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate huve. Kui kohus

tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama

pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kuna kompromissi alusel

nõuetest loobumisega ei andnud võlgnik kostjale I midagi üle, vaid loobus nõuetest, oli

kompromissi tagasivõitmise õiguslik tagajärg nende nõuete taastumine algusest peale.

3. Kostja II vastutas võlgniku nõuete täitmise eest tulenevalt ettevõtte üleminekust. Tsiviilasjas

nr 2-16-16120 menetletud hagiavalduses taotles võlgnik hagi tagamiseks kohtulike hüpoteekide

seadmist kostja I omandis olnud Tartu mnt 56 korterelamu korteriomanditele. 08.11.2016

sõlmisid kostjad, AS LHV Pank (LHV) ja Bigbank AS (Bigbank) notariaalse lepingu, millega

kostja I võõrandas kostjale II kõik kostja I omandis olnud korteriomandid, sh need, millele

võlgnik oli taotlenud hagi tagamise korras kohtulike hüpoteekide seadmist. 08.11.2016

notariaalse lepinguga sõlmiti kostjate vahel veel täiendavad kokkulepped:

− notariaalse lepingu p-s 4 lepiti kokku, et kostjale II antakse üle kõik kostja I ja

kolmandate isikute vahel sõlmitud lepingud, mida notariaalse lepingu mõttes tähistati

võlaõiguslike lepingutena ja mille all mõeldi notariaalse lepingu p 1.10.9. kohaselt

teatavate

üleantavate

korteriomandite

suhtes

juba

sõlmitud

võlaõiguslikke

müügilepinguid, sh nendest lepingutest taganemisest tulenevad õigused ja kohustused;

− notariaalse lepingu p-s 6.3. lepiti kokku, et kostja II täidab kõik kostja I laenukohustused

LHV ees summas 1 167 624,82 eurot, LHV loovutab seetõttu korteriomanditele seatud

ja kinnistu arendamise pangafinantseerimist taganud ühishüpoteegi Bigbankile

(notariaalse lepingu p 6.1.);

− kostja II ja Bigbank leppisid kokku, et ühishüpoteek jääb edaspidi tagama kõiki kostja II

ja Bigbanki vahel samal päeval ehk 08.11.2016 sõlmitud laenulepingust nr OL16-

1464179 tulenevaid kohustusi kuni 11 596 000 eurot (notariaalse lepingu p 6.5.).

11.11.2016 ehk kolm päeva pärast notariaalse lepingu sõlmimist tagas kohus võlgniku hagi

tagamise taotluse alusel hagi ning määras hagi tagamiseks seada kohtulikud hüpoteegid osale

kostjale I kuulunud korteriomanditest Tartu mnt 56 korterelamus. Hüpoteekide kandmine

kinnistusraamatusse ebaõnnestus, kuna uue omaniku kohta tehti kanded kinnistusraamatusse

enne tagamise määrust. 19.12.2016 seisuga ei kuulunud kostjale I ühtegi kinnisasja. Ülaltoodud

asjaoludest nähtuvalt võõrandas kostja I tsiviilasja nr 2-16-16120 menetluseajal kostja I

majandustegevuseks olnud kinnisvaraarenduse kostjale II ilmse eesmärgiga vältida võlgniku

poolt hagi tagamise korras kohtulike hüpoteekide seadmist. 08.11.2016 tehingu sõlmimise ja

täitmisega toimus kostja I ettevõtte üleminek kostjale II võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 1 ja

lg 2 mõttes. Kui kohus rahuldab haginõude kostja I vastu, vastutab kostja II VÕS §-st 180 ja §

183 lg-st 1 tulenevalt nende rahaliste nõuete täitmise eest hageja ees solidaarselt kostjaga I.

Juhul, kui kompromiss tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisele ei kuulu, vastutab kostja

II ettevõtte üleminekust tulenevalt kostja I täitmata rahaliste kohustuste eest tulenevalt

asjaolust, et VÕS § 66 lg 1 kohaselt ei mõjuta osaline või täielik nõudest loobumine ühe

solidaarvõlgniku suhtes teise solidaarvõlgniku vastutust.

Kostjate vastuväited hagile

4. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta

hageja kanda.

Kostja I tasaarvestas võlgniku tasunõuded ennekohtuliku kompromissi sõlmimist. Kostja I

esitas 16.09.2016 võlgnikule leppetrahvinõude 1 255 305,19 eurot ja esitas sama nõudega ka

tasaarvestuse

avalduse.

Lisaks

esitas

kostja

I

võlgnikule

07.10.2016

täiendava

leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse. Hageja leppetrahvi ja tasaarvestuse avalduse

vaidlustamise nõue oli aegunud. Hageja rahaline nõue ja viivisnõue tugines järgnevale: arve

nr 20160135 (maksetähtaeg 15.09.2016), arve nr 20160133 (maksetähtaeg 19.09.2016), arve

nr 20160161 (maksetähtaeg 25.10.2016) ja arve nr 20160176 (maksetähtaeg 14.11.2016).

Arvete tasumise nõude aegumistähtaeg oli tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1

kohaselt kolm aastat. Hagi esitati 15.11.2019.

Hageja leidis, et kostjate solidaarvastutus tulenes müügilepingust. Harju Maakohus tuvastas

27.06.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-19-2245, et hageja viidatud müügileping oli tühine.

Tühisel lepingul polnud algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega puudus hagejal kostja II

vastu nõue.

Kohtuliku kompromissi sõlmimine ei kahjustanud hageja võlausaldajate huve. Hageja jättis

põhinõude arvestuses arvestamata, et võlgnik sai kompromissi järgselt kostjalt I ehitusarvete

tasumiseks makseid kokku summas 321 550,11 eurot. Kompromissiga vähendas kostja I oma

leppetrahvinõuet võlgniku vastu olulises ulatuses. Võlgnikul oli kostjale I tasumata leppetrahvi

nõuded, mis oli arvestades juba toimunud tasaarveldusi 19.12.2016 seisuga 1 314 006,43 eurot.

Eelnevalt oli kostja I tasaarvestanud leppetrahvinõudeid 16.09.2016 597 049,86 eurot ja

07.10.2016 summas 28 504,73 eurot. Seega oli kostjal I kokku leppetrahvinõudeid

1 939 561,02 eurot. Leppetrahvi vähendati 71,6%. Kostja I tasus võlgnikule ehitusarveid

täiendavalt 321 550,11 eurot. Kostja I oleks võinud kompromissi mitte sõlmimisel ja

leppetrahvi mitte vähendamisel tasaarvestada kogu ülejäänud leppetrahvinõude võlgniku

ülejäänud ehitusarvetega. Hageja ise tunnistas, et võlgnik hilines töödega ja esines tähtaja

rikkumisi ning võlgnikul oli leppetrahvi maksmise kohustus mingis ulatuses.

Kompromissi läbirääkimistel ja selle sõlmimisel pidas võlgniku juhatuse liige seda mõistlikuks

kokkuleppeks, mis aitab lahendada võlgniku ajutised raskused. Võlgniku juhatuse avalikud

sõnavõtud andsid kostjale I kindlust, et võlgniku raskused on ajutise iseloomuga ning võlgnik

polnud maksejõuetu. Lisaks sätetati kohtulikus kompromissis võlgniku kohustused seoses

jätkuvalt tegemata vaegtöödega. Kui kostja I oleks teadnud, et võlgnik on tegelikult

maksejõuetu ja ei suuda kohtuliku kompromissiga võetavaid kohustusi täita, ei oleks ükski

kostjaga I samaväärne mõistlik isik kompromissi sõlminud. Hageja (kes oli ka võlgniku

saneerimisnõustaja) ei tõendanud, et võlgnik oli kompromissi sõlmimise hetkel tegelikult

maksejõuetu. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati alles märtsis 2017. Kaks kuud peale

kompromissi sõlmimist ütles hageja meediale, et võlgnik pole maksejõuetu. Maksejõuetu

võlgniku korral ei oleks saanud võlgniku saneerida. Maksejõuetus tekkis hiljem.

Maakohtu otsus

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis

hagejalt kostjate kasuks menetluskulude hüvitise summas 19 395,32 eurot ja kohustas hagejat

tasuma menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras alates lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni. Kohus lähtus hagi lahendamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg-st 1 ja § 110 lg

1 p-st 2. Kohus tuvastas järgmist:

− Harju Maakohtu 06.02.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-16120 kinnitas kohus

võlgniku ja kostja I vahel 16.01.2017 sõlmitud kompromisslepingu (tl 153-169).

− Kompromissi täitmisena tasus kostja I võlgnikule 08.02.2017 220 000 eurot,

16.02.2017 91 550,11 eurot ja 18.04.2017 10 000 eurot, s.o. kokku 321 550,11 eurot.

− 20.12.2016 määrusega algatas kohus võlgniku saneerimismenetluse.

− 17.02.2017 esitas võlgnik kohtule avalduse saneerimismenetluse lõpetamiseks (II kd tl

162).

− Harju Maakohtu 01.03.2017 määrusega lõpetati saneerimismenetlus ja nimetati

võlgniku ajutine pankrotihaldur (II kd tl 175).

− 17.04.2017 kuulutas kohus tsiviilasjas 2-16-18963 välja võlgniku pankroti (II kd tl 177).

Kohus oli seisukohal, et võlausaldajate huve saab iseenesest kahjustada ka sellise tehinguga,

kus võlgnik ei vii pankrotivara pankrotimenetlusest välja. Kohustuste alusetu suurendamine

teeb samuti võimatuks või vähendab teiste võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamisel.

Kompromissi sõlmimine ei saanud võlgniku võlausaldajate huve negatiivselt mõjutada.

Tehing oli tehtud kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Seega eeldatakse, et tehingu

teine pool teadis, et võlgnik kahjustab võlausaldajate huve (vt ka Riigikohtu 03.05.2017 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 13, 03.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 12 ja

21.05.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10).

Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtus, et tsiviilasjas 2-16-16120 ei sõlmitud

kompromissi eesmärgiga teha võlgniku võlausaldajate jaoks nõuete rahuldamine võimatuks või

raskemaks, samuti ei muutunud võlgnik tehingu tulemusel maksejõuetuks. Kostjad ei teadnud

ega pidanud teadma, et kompromissi sõlmimine võiks kahjustada võlausaldajate huve. Kohtu

hinnangul ei pidanud kostjad ka ette nägema, et võlgniku saneerimismenetlus ebaõnnestub.

Kostjad oleksid lähenevast pankrotimenetlusest saanud teadlikuks üksnes siis kui hageja või

võlgnik oleksid kostjaid sellest informeerinud. Sellist tõendit ei esitatud. Võlgniku

kompromissi lisaks olevas pressiteates avaldati, et kokkuleppe sõlmimine oli vajalik City

Residence objekti edukaks valmimiseks ning City Residence ostjaid võlgniku saneerimine ei

mõjuta (I kd tl 156).

Hageja väited selle kohta, et kompromissi tühistamise korral saaksid võlgniku

pankrotimenetluses võlausaldajate nõuded suuremas ulatuses rahuldatud, oli vastuolus

tõenditega. Hageja ise kinnitas kostjal I nõude olemasolu võlgniku vastu, kuid hageja hinnangul

peaks kostja I oma nõude maksma panema pankrotimenetluse võlausaldajana (II kd tl 155).

Hageja selgitas, et kompromissi täitmisena saadud 321 550,11 eurot ei laekunud

pankrotivarasse võlausaldajate vahel jagamiseks, vaid selle summa abil täitis võlgnik

hädavajalikke majandustegevusega seotud kohustusi kuni pankroti väljakuulutamiseni (II kd tl

96-97). Kohus nõustus kostjatega selles, et kompromissi tulemusel ei saanud võlgnik enda

kasutusse mitte ainult rahalisi vahendeid, vaid vabanes ka võimalikest rahalistest kohustustest

tasaarvestatud leppetrahvinõuete näol ning kohtumenetluse kuludest.

Kompromissi sõlmimine ei väljunud tavalise majandustegevuse piirest ning seda ei saanud

pidada teadlikuks võlausaldajate kahjustamiseks. Kuivõrd võlgnikul puudusid piisavad

rahalised vahendid enda jaoks oluliste majandustegevusega seotud kohustuste täitmiseks oleks

kompromissi sõlmimata jätmine toonud kaasa olukorra, kus võlgniku jaoks oluliste

võlausaldajatega oleksid lepingud ilmselt lõppenud. Võlgnik ise kinnitas kompromissi lisaks

olevas pressiteates, et ka kostjaga I sõlmitud töövõtulepingu objekti lõpetamine oli võlgniku

jaoks majanduslikult oluline. Kohus nõustus kostjatega (II kd tl 191), et juhul kui kostja I oleks

teadlik olnud võlgniku püsivast maksejõuetusest, ei oleks kostjal I olnud põhjust kompromissi

sõlmida. Eeltoodust tulenevalt polnud hagi õiguslikult põhjendatud ega kuulunud

rahuldamisele. Kuivõrd hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud kostja I suhtes, siis ei kuulunud

see rahuldamisele ka kostja II suhtes.

Hageja esitas kostjate vastu rahalise nõude 618 327,63 eurot, millele lisandusid viivised. Kohtu

hinnangul puudus sellise nõude esitamiseks õiguslik alus. Kompromissi kehtetuks tunnistamine

tagasivõitmise korras ei mõjutanud tsiviilasjas nr 2-16-16120 tehtud kohtulahendi kehtivust ega

õigusjõudu. Kui tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud, ei ole õigustatud sellise

kohtuotsuse sundtäitmine, sest selle alus - kohtule esitatud avaldus hageja nõude tunnustamise

kohta - on ära langenud ning tunnustamistehingut ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri

(vt ka Riigikohtu 13.10.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 15 ja 04.04.2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-7541). Seega sai käesoleval juhul kompromissi kehtetuks tunnistamise

puhul rääkida üksnes selle aluseks oleva tehingu ära langemisest, mitte menetlust lõpetava

lahendi kehtetuks muutumisest. Eeltoodust tulenevalt polnud ka rahalise nõude esitamine kostja

II suhtes õiguslikult põhjendatud. Harju Maakohus tuvastas 27.06.2019 kohtuotsusega

tsiviilasjas 2-19-2245, et 08.11.2016 korteriomandite müügileping oli tühine. Kohtuotsus oli

jõustunud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud tühise tehingu alusel toimuda ka kostja I ettevõtte

üleminekut kostjale II.

Hageja rahaline nõue oleks TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt ka aegunud. Leppetrahvinõude ja

tasaarvestuse avalduse vaidlustamise aegumistähtaeg oli kolm aastat. Kostja I esitas 16.09.2016

võlgnikule leppetrahvinõude 1 255 305,19 eurot ja sama nõudega ka tasaarvestuse avalduse.

Lisaks esitas kostja I võlgnikule 07.10.2016 täiendava leppetrahvinõude ja tasaarvestuse

avalduse. Arve nr 20160135 maksetähtaeg oli 15.09.2016, arve nr 20160133 maksetähtaeg oi

19.09.2016, arve nr 20160161 maksetähtaeg oli 25.10.2016 ja arve nr 20160176 maksetähtaeg

oli 14.11.2016. Hageja pöördus kohtusse 15.11.2019. Seega hilinenult.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Kohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 109 lg-t 1 ja § 110 lg 1 p 2, kui leidis, et kompromissi

sõlmimine ei saanud võlausaldajate huve negatiivselt mõjutada ning et kostja I ei teadnud ega

pidanudki teadma, et kompromissi sõlmimine võis kahjustada võlausaldajate huve. Võlgnik

loobus kompromissiga oma tasunõudest põhjendamatult suures ulatuses, mis tulenes kostja I

leppetrahvinõuete alusetust aktsepteerimisest. Leppetrahvi nõuded olid olulises osas

põhjendamatud. Samuti ei saanud järeldada, et võlgnik oleks pidanud igal juhul kandma kostja

I menetluskulusid. Maakohus ei saanud ilma leppetrahvinõudeid välja selgitamata võtta

seisukohta selles, kas kompromiss, millega hageja väidete ja tõendite kohaselt tunnustati

leppetrahvinõudeid ulatuses, milles seadus seda ei võimalda, kahjustas või ei kahjustanud

võlausaldajate huve. Kohus ei analüüsinud sisuliselt hageja esitatud asjaolusid ja tõendeid

võlausaldajate huvide võimaliku kahjustamise kohta. Hageja ei nõustunud maakohtu

seisukohaga, et kostjate vastu rahalise nõude esitamisel puudus õiguslik alus. Kohus rikkus

PankrS § 110 lg-t 2, kui leidis, et kostjad ei teadnud ega pidanud teadma, et kompromissi

sõlmimine võis kahjustada võlausaldajate huve, sest normist tulenev eeldus oli kostjatel ümber

lükkamata.

Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 146 lg-1 ja § 147 lg-t 1 ja jättis kohaldamata TsÜS § 147

lg 3, kui leidis, et hageja rahalise nõude aegumist tuli arvestada leppetrahvinõude ja

tasaarvestuse avalduse „vaidlustamise nõude“ sissenõutavaks muutumisest arvates. Kuna

hageja rahaline nõue oli materiaalõiguslikult kokkulepitud tasu maksmise nõue TsÜS § 147

lg 3 mõttes, mis muutus sissenõutavaks arve esitamisega, algas hageja rahalise nõude

aegumistähtaeg 01.01.2017, sest võlgnik esitas selle nõude aluseks olevad arved 2016 jooksul.

Hageja esitas hagi 15.11.2019, millest sai järeldada, et tema rahaline nõue ei olnud aegunud,

kuna hagi esitamise hetkeks ei olnud 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud.

TsÜS § 154 lg-st 1 teisest lausest ja kohtu praktikat silmas pidades (Riigikohtu 12.11.2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 12) ei oleks aegunud ka hageja viivisenõuded.

Kohus rikkus VÕS § 180 lg-t 1 ja § 183 lg-t 1 nende täieliku kohaldamata jätmisega, kui leidis,

et 08.11.2016 sõlmitud korteriomandite müügilepingu tühisuse tõttu ei saanud toimuda kostja

I ettevõtte üleminekut kostjale II. Maakohus, tuginedes üksnes tsiviilasjas nr 2-19-2245 tehtud

lahendile ja hageja seisukohti ja tõendeid ei analüüsinud. Maakohus pidi ettevõtte üleminekut

kui käesolevas asjas hagi aluseks olevat asjaolu ja selle väite toetamiseks esitatud tõendeid ise

hindama, jättes selle kohustuse täielikult tegemata. Kostja II vastutas tasunõuete ja

viivisenõuete täitmise eest VÕS § 183 lg-st 1 tulenevalt solidaarselt kostjaga I ja seda sõltumata

kostjaga I sõlmitud kompromissi tagasivõitmise korra kehtetuks tunnistamisest.

Vastustajate seisukohad

7. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebuse vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja suures osas

maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava

põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei

korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kompromissi tagasivõitmisega seonduvat.

Hageja tugines hagi esitamisel PankrS § 109 lg-le 1 ja PankrS § 110 lg 1 p-le 2 ning

ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus nende sätete kohaldamisel. PankrS § 109 lg 1

p 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel

kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja

mis kahjustab võlausaldajate huve ja PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt, kui tehing oli tehtud ühe

aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning kui teine pool teadis või pidi teadma, et

tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Vaidlust ei olnud asjaolus, et kompromiss sõlmiti

16.01.2017 ja seega oli PankrS § 110 lg 1 p-st 2 tulenev ajaline eeldus tehingu kehtetuks

tunnistamiseks täidetud.

12. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kohtuliku kompromissi sõlmimine kostjaga I

kahjustas võlausaldajate huve.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul

jaotas maakohus tõendamiskoormise õigesti. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

kaebuses väidetud menetlusnorme tõendite hindamisel ja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust jõuda maakohtust erinevatele järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses

tuvastatuga, mille kohaselt kompromissi sõlmimine ei kahjustanud võlgniku võlausaldajate

huve ja kostja I ei teadnud ega pidanudki teadma, et kohtuliku kompromissiga väidetavalt

kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huve.

Apellant käsitleb võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud kohtulikku kompromissi kitsalt,

arvestamata, et kompromiss, millega vähendati võlgniku vastu suunatud leppetrahvinõuet

oluliselt, muudeti juba varasemalt tehtud tasaarveldusi ning mille tulemusena sai võlgnik

321 500 euro ulatuses täiendavaid rahalisi vahendeid, ei kahjustanud võlgniku võlausaldaja

huve. Kostja I ei saanud eeldada, et selline kompromiss võlgniku võlausaldaja huve võiks

kahjustada ning see asjaolu ei leidnud ka maakohtu menetluses tuvastamist. Kompromissi

tulemusel ei vähenenud võlgniku rahalised vahendid, vaid sellega vähendati võlgniku vastu

suunatud leppetrahvinõudeid ning võlgnik sai enda käsutusse rahalisi vahendeid. Nõustuda saab

maakohtuga, et selline kompromissi sõlmimine ei välju tavapärase majandustegevuse raamest

ega saa seda pidada võlausaldajate kahjustamiseks. Maakohus on otsuse p-s 24 märkinud, et

võlgnik on kompromissi lisaks olevas pressiteates kinnitanud, et ka kostjaga I sõlmitud

töövõtulepingu objekti lõpetamine oli võlgniku jaoks majanduslikult oluline.

13. Apellandi väitel loobus võlgnik kompromissi sõlmimisega tasunõudest põhjendamatult

suures ulatuses. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Kui võlgnik ja kostja I ei oleks

sõlminud kohtulikku kompromissi, oleks vaieldud selle üle, kas kostjal I on pärast võlgnikuga

tasaarvestusi võimalik saada leppetrahvi seisuga 19.12.2016 summas 1 314 006,43 eurot või

mitte. Vaidlust ju polnud, et võlgnik oli lepingut rikkunud ja seda ka praeguses vaidluses hageja

ei eitanud. Kompromissimääruse alusel aga vähendati vaidlusalust leppetrahvinõuet oluliselt

ning võlgnikule tasuti lisaks kokku 321 550,11 eurot. Apellandi väited võimalikust suurest

tasunõudest on oletuslikud ja leidnud menetluses kinnitust. Asja materjalidest nähtuvalt oli

kompromiss võrreldes kostja I leppetrahvinõude võimaliku rahuldamise võimaluse korraga

võlgnikule kasulik.

14. Võlgnik ei olnud kompromissi sõlmimisel püsivalt maksejõuetu, ega muutunud selliseks

kompromissi sõlmimise tagajärjel, mistõttu ei saanud kokkuleppe sõlmimine kahjustada teiste

võlgniku võlausaldajate huve. Võlgniku suhtes toimus saneerimismenetlus, mida ei viida läbi

püsivalt maksejõuetu isiku suhtes. Et võlgnik ei olnud kompromissi sõlmimise ajal püsivalt

maksejõuetu, kinnitavad mh võlgniku juhatuse liikme X avaldused avalikkusele. Nii kinnistas

X 28.12.2016 järgmist „võlgniku raskused on ajutised ja seotud ühe projektiga. Bauschmidtil

on käsil kümme projekti, millest suurimad on Kopli trammiteede ehitus, Eesti suursaatkonna

tööd Vilniuses, US Military Ämari kasarmu ja kortermajade ehitus Tallinnas. Bauschmidti selle

aasta käive ületab 30 miljoni euro piiri. Samal ajal ootab ees suur kahjum, märkis X.

“Saneerimise õnnestumisel loodame järgmine aasta taas kasumisse jõuda. Järgmisteks aastateks

on meil umbes 42 miljoni eurone lepingute portfell. Võlgniku avalikest sõnavõttudest oli

võimalik välja lugeda, et võlgniku raskused on ajutised, need õnnestub saneerimisega ületada

ning võlgnik ei ole püsivalt võimetu oma kohustusi täitma“ (II kd, lk 61 jj). Veel kinnitas

võlgniku juhatuse liige avalikult, et Bauschmidt ja Endover Kinnisvara sõlmisid kohtuliku

kompromissi, millega lõpetasid Tartu mnt 56 asuva City Residence elu- ja ärihoone valmimise

olulisest hilinemisest põhjustatud vaidluse. Olukorra eripära tõttu andis Endover Kinnisvara

oluliselt järele lepingust lähtuvate sanktsioonide nõudmisel ning pooled saavutasid kummagi

huve arvestava ning õiguskindlust tagava leppe (II kd, lk 65 jj). Eeltoodu lükkab ümber

apellandi väite, mille kohaselt oli võlgnik loobunud oma tasunõudest põhjendamatult suures

ulatuses. Väited, et leppetrahvinõuded olid alusetud, on paljasõnalised ega ole kooskõlas asja

materjalidega.

Menetluses ei vaieldud, et kostja I leppis kompromissis kokku võlgniku poolt tasumata

leppetrahvi nõude olulises vähendamises summani 550 000 eurot. Kostja I oli võlgniku arved

tasaarvestanud kostja I poolsete tasaarvestustega enne kompromissi sõlmimist ja

kompromissiga muudeti kostja I poolseid varasemaid tasaarvestusi. Kuigi tasaarvestus mõjutas

võlgniku varalist sfääri, ei muuda see tasaarvestuse lubatavust ja sellega kaasnevaid õiguslikke

tagajärgi (Riigikohtu 4.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-14, p 14). Lisaks ei ole hageja

maakohtu menetluses tõendanud, et võlgnikul olid kompromissi sõlmimisel või

kohtumenetluse ajal võlausaldajad, keda kompromissi sõlmimine kahjustas. Samuti ei leidnud

tõendamist, et kostjad olid teadlikud sellest, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate

huvisid või et kostjal I oleksid olnud erilised teadmised võlgniku majandusseisu kohta.

Nõustuda saab maakohtu põhjendusega, mida ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei

korda, et kostjad ei pidanudki teadma võimalikust võlgniku huvide kahjustamisest.

Kostjad on apellatsioonkaebuse vastuses märkinud, et kompromissi heakskiitmisel osales

saneerimisnõustajana, kelle ülesandeks SanS § 16 lg 2 kohaselt oli mh kontrollida ettevõtja

tehingute otstarbekust. Seega poleks eluliselt usutav, et võlgnikule anti nõu sõlmida võlgniku

võlausaldajate huve kahjustav kokkulepe. Lisaks nähtub võlgniku pankroti väljakuulutamise

määrusest, et ajutine pankrotihaldur oli seisukohal, et tagasivõitmise võimalused puuduvad.

Pankrotihaldurile, kes oli ka võlgniku saneerimisnõustajaks, olid kompromissi sõlmimine ja

asjaolud teada.

15. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostjate vastu esitatud rahalise nõude 518 327,63

väljamõistmisega seonduvat. Hageja väitel, kui oleks jätkunud võlgniku nõuete sissenõudmine

tsiviilasjas 2-16-16129 summas 644 427,85 eurot, vastutaks kostja II solidaarselt kostjaga I

tulenevalt ettevõtte üleminekust. Maakohus jättis hageja nõude kostjate vastu rahuldamata,

kuna nõudel puudus õiguslik alus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellise nõude esitamiseks käesolevas menetluses

puudub õiguslik alus. Hagi kompromissi kehtetuks tunnistamiseks jääb rahuldamata. Lisaks ei

mõjuta kompromissi kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras tsiviilasja 2-16-16120 tehtud

kohtulahendi kehtivust ega õigusjõudu . Käesoleval juhul on poolte vahel olemas jõustunud

kohtulahend võlgniku rahaliste nõuete osas. Seega saaks käesoleval juhul kompromissi

kehtetuks tunnistamise puhul rääkida üksnes selle aluseks oleva tehingu ära langemisest, mitte

menetlust lõpetava lahendi kehtetuks muutumisest.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kuivõrd hagi ei kuulunud kostja I vastu

rahuldamisele, ei kuulu see rahuldamisele ka kostja II vastu. Kostja II vastu rahalise nõude

esitamiseks puudub õiguslik alus. Harju Maakohtu 27.06.2019 otsusega tsiviilasjas 2-19-2245

tuvastati 08.11.2016 toimunud korteriomandite müügilepingu tühisus. Kohtuotsus on

jõustunud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud tühise tehingu alusel toimuda ka kostja I ettevõtte

üleminekut kostjale II. Lisaks sellele ei ole esitatud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid

ettevõtte ülemineku kohta.

16. Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja poolt esitatud rahaline nõue oleks TsÜS § 146

lg-st 1 tulenevalt ka aegunud. Leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse vaidlustamise

aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kostja I esitas võlgnikule

leppetrahvinõude summas 1 255 305,19 eurot 16.09.2016 ja esitas sama nõudega ka

tasaarvestuse

avalduse.

Lisaks

esitas

kostja

I

võlgnikule

07.10.2016

täiendava

leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse. Tasaarvestuse tegemisel on õiguslikud tagajärjed

ja võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. Kui teine pool ei nõustu talle tehtud tasaarvestusega, peab ta

selle vaidlustama ning aegumise vältimiseks pöörduma kohtusse. Maakohus leidis õigesti, et

isegi kui kompromissi ei oleks sõlmitud, oleks hageja nõuded kostja I vastu lõppenud kostja I

poolse tasaarvestuse teel, mida hageja tähtaegselt ei vaidlustanud. Hageja pöördus kohtusse

15.11.2019 ja seega hilinenult.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi rahuldamisele ei kuulu ja

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kuivõrd maakohus määras

kindlaks menetluskulud rahaliselt, siis teeb seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 3).

Kostjate menetluskulud apellatsiooniastmes olid õigusabikulud 4 506,66 eurot 28 tunni ja

55 minuti eest tasumääraga 160 eurot järgmiste toimingute eest:

− 18.03.2021 taotluse koostamine (2 tundi 50 minutit);

− 23.03.2021 taotluse koostamine (3 tundi 15 minutit);

− 26.03.2021 kliendi ja kohtuga suhtlemine (1 tund 10 minutit);

− 14.04.2021 täiendav seisukoht (1 tund 45 minutit);

− 04.06.2021 vastuväited tähtaja pikendamise taotlusele, kliendiga kooskõlastamine ning

ringkonnakohtule edastamine (3 tundi 05 minutit);

− 16.06.2021 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4 tundi 50 minutit);

− 17.06.2021 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4 tundi 15 minutit);

− 21.06.2021 vastuse apellatsioonkaebusele täiendamine, kliendiga suhtlemine ning

ringkonnakohtule esitamine (2 tundi 45 minutit);

− 18.08.2021 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine tsiviilasjas nr

2-19-17934 (2 tundi);

− 19.08.2021 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine tsiviilasjas nr

2-19-17934 (2 tundi 15 minutit).

18. Ringkonnakohus kontrollis kulude arvestust. Arvestades iga toimingu juurde märgitud

ajakulu, siis on ajakulu kokku 28 tundi ja 10 minutit, mitte 28 tundi ja 55 minutit nagu märkisid

kostjad.

Kostjad esitasid 24.03.2021 taotluse kohustada hagejat tasuma menetluskulude katteks tagatist.

Arvestades aga menetlusdokumendi sisu ja taotluse põhjendusi saab põhjendatuks ja vajalikuks

kuluks sellise taotluse koostamise eest lugeda 3 tundi. Kostjad esitasid 14.04.2021 seisukoha ja

04.06.2021 vastuväited kohtu nõudmiseta. Selliseid toiminguid ei saa pidada vajalikeks ja

põhjendatuks, kuna kostjatel puudus vajadus nende esitamiseks ja selliseid kulusid ei pea

vastaspool hüvitama. Ringkonnakohtu hinnangul olid kostjate esindaja muud toimingud

vajalikud ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 mõttes ja olid kooskõlas menetluse käiguga. Ajakulu

kokku on põhjendamatu 7 tunni ja 55 minuti (2 tundi 50 minutit + 15 minutit + 1 tund 45 minutit

+ 3 tundi 5 minutit) ja põhjendatud 20 tunni 15 minuti (28 tundi 10 minutit - 7 tundi 55 minutit)

ulatuses. Arvestades esindaja toimingute ajakulu, toimingute sisu ja asja keerukust saab

käesolevas vaidluses lugeda põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 160 eurot. Seega

tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 3 240 eurot (160 eurot x

20,25 tundi). Kulud ei sisaldanud käibemaksu, kuna kostjad olid käibemaksukohustuslased.

Kostjate taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt ja jääb

rahuldamata 1 266,66 euro osas (4506,66-3240).

19. Ringkonnakohus kohustas 06.05.2021 määrusega tasuma hagejat kostjate menetluskulude

katteks ettemaksu 2 880 eurot. Kohus maksab otsuse jõustumisel menetluskulud 2 880 euro

ulatuses kostjatele välja tagatise arvelt. Ülejäänud summa 360 euro mõistab kohus välja (3240-

2880).

20. Kohus jätab rahuldamata kostjate taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks

(TsMS § 177 lg 4). PankrS § 146 lg 1 p-d 1-4 näevad ette, et enne jaotise alusel raha

väljamaksmist tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises

järjekorras: vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja

tema ülalpeetavatele makstav elatis, pärandvara pankrotimenetluses pärimisseaduse § 142 lõike

1 punktis 1 nimetatud kulud, massikohustused, pankrotimenetluse kulud. Kohtul puudub õigus

panna pankrotihaldurile kohustust maksta osadele võlausaldajatele tekkinud kulud välja

sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest. Vastavale seisukohale on asunud ka Riigikohus

10.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13. Lisaks sätestab PankrS § 35 lg 1 p 6, et

pankroti väljakuulutamisel lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud

nõuetelt (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2017 määrust tsiviilasjas nr 2-14-8672, p 15).

(allkirjastatud digitaalselt)