2-19-15094/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.09.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-15094

Kohtuasi

X (X) hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Lasnamäe

Mehaanikakooli kaudu) vastu töövaidluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 8 175,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Janika

Drobot

Kostja Eesti Vabariik Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli

kaudu (registrikood 70003767), esindaja Ene Pukk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse

kulud

jätta

hageja

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/töötaja) esitas 28.06.2019 Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse

tööandja vastu (nõuet täiendatud 07.08.2019). Avaldaja palus tuvastada töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, mõista

tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 3 175,32 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

5 000 eurot. Töövaidluskomisjon jättis 15.08.2019 otsusega avalduse töövaidlusasjas 4-

1/1542/19 rahuldamata.

2. X esitas 30.09.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse tööandja vastu sama töövaidluse

läbivaatamiseks. Töötaja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, välja mõista

tööandjalt hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 3 175,32

eurot ja mittevaraline kahju 5 000 eurot. Menetluskulud paluti jätta tööandja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 31.08.1992 sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel koolis

kehalise kasvatuse õpetajana. Tööandja ütles 31.05.2019 avaldusega töölepingu erakorraliselt

üles TLS § 88 lg 1 p 3 järgi tööandja mõistliku korralduse eiramise tõttu 90 kalendripäevase

etteteatamisega. Töötaja viimane tööpäev oli 30.08.2019. Tööandja põhjendas, et pedagoogil

pidi olema vähemalt B2 tasemel keeleoskus.

Hageja kasutas tööl eesti keelt, sai küsimustest aru ja vestles tööalaselt, kuid kõnes esines

grammatikavigu. Hagejale väljastati 15.06.1993 tööalase keeleoskuse B-kategooria tunnistus.

Keeleamet teostas viimase kontrolli 18.04.2016 ja tunnistas hageja keeleoskuse vastavaks.

Keeleamet käis koolis igal aastal s.o 19.04.2017, 28.02.2018 ja 12.03.2019. Tööandja ei

pöördunud kordagi keeleametniku poole olukorra parandamiseks ega palunud hinnata hageja

tegelikku keeleoskust uuesti. Hiljem nõudis tööandja töötajalt B2-taseme eksami sooritamist ja

eksamitele registreerimist. Hagejal oli olemas B2-tasemele vastav eesti keele oskus. Tööandja

oleks pidanud nõudma ja teavitama töötajat, et tal on vajalik C1-taseme keeleoskus ning

määrama kõrgema taseme omandamiseks tähtaja. Tööandja seda ei teinud.

Töölepingu ülesütlemise avaldus oli tühine ja vastuolus hea usu põhimõttega. See oli

ebaseaduslik ja hageja ei pidanud seda täitma. Hagejal polnud tööl probleeme lastega ega

vanematega. Hageja täitis tööülesandeid vastavalt töölepingule ja töö ei jäänud keeleoskuse

tõttu tegemata. Tööleping öeldi üles otsitud põhjustel.

Töötajal oli õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Hagejal tekkis töölepingu ootamatu

ülesütlemisega šokk, langes elukvaliteet, tekkisid majandusraskused ja pinged lähedastega.

Hageja töötas pikaajaliselt ühel ametikohal. Tal puudusid distsiplinaarkaristused ja ta tööle ei

olnud etteheiteid. Õpilased armastasid teda ja ta sai töö eest tänukirju. Ebaseadusliku töölepingu

lõpetamisega kaasnes keskeas töötajale teadmatus, kas ta on võimeline leidma uue töökoha,

tekkisid mured seoses laenukohustustega ning hagejal vähenes pensioniõiguslik tööstaaž.

Vastuväited hagile

4. Tööandja vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda.

Töövaidluskomisjoni

otsus

jõustus

29.09.2019

ja

hagimenetlus

tuli

lõpetada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel.

Tööleping öeldi üles õiguspäraselt. Hageja töötas sotsiaalainete valdkonna kehalise kasvatuse

õpetajana. Õpetajal pidi olema vähemalt B2-tasemel eesti keele oskus ning C1-tasemel

keeleoskus eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatel. Hagejal oli eesti keele tase B1, mis oli

ebapiisav töötamiseks õpetaja (pedagoogi) ametikohal ning ebapiisav aine õpetamiseks eesti

keeles, kus kehtis C1 tasemel keeleoskuse nõue.

Alates 01.09.2019 tuli kutsekeskhariduse õppekavadele õppima asujate õpe 60% ulatuses viia

läbi eesti keeles. Eesti keeles õpetati üldaineid (sh sotsiaalaineid), kuhu kuulus ka hageja poolt

õpetatav kehaline kasvatus. Seega pidi hageja tõendama oma eesti keele oskust juba C1 tasemel.

Hagejaga toimus 18.03.2019 arenguvestlus, mille käigus tema vahetu juht kohustas hagejat

minema eesti keele tasemeeksamile, tõendamaks vähemalt B2-keeletaseme olemasolu. Seejärel

olnuks hagejal kohustus jätkata eesti keele õppimist, et saavutada oma tööülesannete täitmiseks

ja eesti keeles õpetamiseks vajalik C1-keeletase. Arenguvestluse käigus registreerus hageja

18.05.2019 toimuvale eesti keele B2-tasemeeksamile. Arenguvestluse käigus hoiatati hagejat,

et eesti keele B2-tasemeeksami mittesooritamisel ütleb tööandja töölepingu 30.08.2019 üles.

Hageja kinnitas oma allkirjaga arenguvestluse kokkuvõtte ja hoiatuse kättesaamist 26.03.2019.

Kostja kohustas hagejat tõendama eesti keele B2 taset 18.05.2019 toimunud riiklikul eesti keele

eksamil. Hageja ei läinud eksamile ega teatavitanud sellest tööandjat.

Tööandja ütles töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel tööandja mõistliku korralduse eiramise

tõttu 90 kalendripäevase etteteatamisega ja töötaja viimane tööpäev on 31.08.2019.

Hageja teadis vähemalt 2016. aastast alates, et riigi ja kooli arengukavad näevad ette vene

õppekeelega koolides ülemineku eestikeelsele õppele ja sellest tulenevad õpetajatele

keeleoskuse nõuded. Tööandjal oli kohustus tagada, et isik, kellelt ametialaste kohustuste ja

tööülesannete täitmiseks nõutakse eesti keele oskust, valdab eesti keelt nõutaval tasemel.

Tööandjal oli kohustus täita koolipidaja seaduslikke nõudmisi, mh ministri korraldusi ja muid

õigusakte. Töötajale esitatudnõuded keeleoskuse osas olid seaduslikud.

Maakohtu otsus

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Asjas kindlaksmääratavad

menetluskulud puudusid. Kohus jättis taotluse menetluse lõpetamiseks rahuldamata, kuivõrd .

hagiavaldus oli esitatud tähtaegselt.

Hageja töötas alates 31.08.1992 koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Tööandja ütles 31.05.2019

avaldusega töölepingu töötajaga erakorraliselt üles alates 31.08.2019 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel.

Kohtus vaieldi selle üle, kas tööandjal oli õigus tööleping üles öelda.

TLS § 88 lg 1 p 3 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval

mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist,

eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või

rikkunud töökohustusi. Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 (Ametniku, töötaja ning

füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded) § 8 p 6 kohaselt on

pedagoogidel (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajad) nõutav vähemalt

B2-tasemel eesti keele oskus. Sama määruse § 9 p 7 kohaselt nõutakse C1-tasemel keeleoskust

eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt või õppejõududelt. Keeleseaduse

(KeeleS) § 24 lg 1 järgi hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. KeeleS § 27 lg kohaselt

väljastab Eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule Haridus- ja Noorteamet eesti keele

tasemetunnistuse. Haridus- ja Teadusministri 09.12.2013 käskkirja nr 537 p 1 ja p 1.2.3

tulenevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) hallatavates riigikutseõppeasutuste toimub

eesti õppekeelele üleminek nii, et eesti keeles toimuva õppe osakaal on vähemalt 60% alates

2019/2020 õppeaastast sisseastujatele. Kutseõppeasutuse seaduse (KutÕS) § 29 lg 1

õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% kooli õppekavas

sätestatud õppe mahust. Sama seaduse § 57 lg 1 järgi on kool kohustatud tagama ülemineku

eesti õppekeelele kutsekeskhariduse õppekavadel hiljemalt 01.09.2020.

Hageja tugines asjaolule, et tal oli alates 02.02.1993 A kategooria keeleoskus ja alates

15.06.1993 B kategooria. Tööandja tõi esile, et hageja riigikeeleoskuse tunnistus vastas B1

tasemele.

Enne 01.07.1999 väljaantud keeleoskuse kategooriatunnistuste väljaandmise üldiseks aluseks

oli Eesti NSV keeleseadus. Seadusandja oli vahepealsel ajal nii keeleseadust kui ka keeleoskust

tõendavate dokumentidega seonduvaid õigusakte korduvalt muutnud. Avaliku võimu poolt

väljaantud dokument, mis tõendab isiku vastavust teatud kehtestatud nõuetele on haldusakt. Nii

oli haldusakt ka kuni 01.07.1999 väljaantud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistus, mille

eesmärk oli kinnitada isiku vastavust teatud nõuetele töö- ja teenistussuhetes ning seni, kuni

tunnistus kehtib, kehtib eeldus selle õigsuse või tõele vastavuse kohta. Kohtule teadaolevalt

puudus seadusenorm, mis oleks enne 01.07.1999 väljaantud keeleoskuse kategooriatunnistuste

kehtivuse lõpetanud ja menetluses ei esitatud väidet, et hageja kategooriatunnistus oleks

tunnistatud kehtetuks. Seega oli hageja kategooriatunnistus iseenesest kehtiv, kuid see ei

tõendanud hageja keeleoskust tänapäevastele õpetajatele esitatud kvalifikatsiooninõuetele.

Inimese keeleoskus oli ajas muutuv ning hageja keeleoskustunnistus kinnitas üksnes seda, et

konkreetsel ajahetkel valdas isik keelt vastaval haldusaktis märgitud tasemel. Eelpool viidatud

Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 § 10 lg 4 kohaselt peavad isikud, kelle keeleoskus

vastas enne 01.04.2013 oma töö- või ametikohal töötamiseks kehtestatud keeleoskustasemele,

viima

oma

keeleoskuse

vastavusse

pärast

01.04.2013

töötamiseks

kehtestatud

keeleoskustasemega 01. aprilliks 2016. Kehtiva KeeleS § 39 lg 2 järgi enne 01.07.1999 välja

antud tööalase keeleoskuse kategooriatunnistust arvestatakse keeleoskusnõude täitmist

tõendava dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö-

või ametikohal töötamiseks. Tööandjal oli kahtluse korral õigus pöörduda ameti poole hinnangu

saamiseks isiku keeleoskuse piisavuse kohta. Seega ei kinnitanud hageja riigikeeleoskuse

tunnistus automaatselt tema vastavust tänapäevastele kvalifikatsiooninõuetele.

Hageja suhtes viidi läbi Keeleameti järelevalve menetlus. Keeleamet teostas aastaid tööandja

palvel hageja suhtes järelkontrolli. Seega oli tööandja juba varem korduvalt pidanud vajalikuks

kontrollida hageja keeleoskust. Keeleameti 18.04.2016 järelkontrolli aktist nähtus, et hageja

käis 07.02.2016 B1 taseme eksamil (tulemus 31 p). Keeleamet tunnistas 18.04.2016 seisuga

hageja keeleoskuse ametikohanõuetele vastavaks KeeleS § 39 lg 2 alusel. See ei tähendanud, et

hageja keeleoskus vastaks B2 tasemele. KeeleS § 24 lg 1 järgi hinnatakse eesti keele oskust

tasemeeksamil. KeeleS § 27 lg 1 kohaselt väljastab Eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule

Haridus- ja Noorteamet eesti keele tasemetunnistuse. Pole tõendatud, et hageja oleks sooritanud

pärast järelkontrolli B2 keeletaseme eksami.

Tööandjal oli õigus ja kohustus kontrollida oma töötajate vastavust kvalifikatsiooninõuetele

ning hageja etteheited keeletaseme eksamile ebaseadusliku suunamise kohta olid alusetud.

Tööandjal oli kohustus tagada, et isik, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks

nõutakse eesti keele oskust, valdab eesti keelt nõutaval tasemel. Tööandjal oli kohustus täita

koolipidaja seaduslikke korraldusi, mh HTM ministri 09.12.2013 käskkirja nr 537 eestikeelsele

õppele ülemineku korraldusest erineva õppekeelega kutsekeskhariduse õppekavadel.

Hageja vahetu ülemus andis 14.08.2019 hinnangu, et hageja riigikeele tase oli nõrk, tal oli

raskusi nii kirjas, kõnes kui ka kirjast ja kõnest arusaamises. Seega oli tööandja kahtlus hageja

keeleoskuse mittevastavuse suhtes põhjendatud ja tal oli õigus nõuda hagejalt keeleoskust

kinnitavat dokumenti. Tööandja korraldus minna eesti keele eksamile, oli seaduslik ning

töötajale kohustuslik. Hagejale ei saanud olla teadmata, et pedagoogina töötamiseks oli tal

vajalik osata riigikeelt teatud kindlal tasemel. Tööandja hoiatas töötajat, et kui õpetaja ei soorita

keeletaseme eksamit positiivsele tulemusele, on tööandjal õigus tööleping üles öelda. Töötaja

ei täitnud tööandja korraldust ja seega esines mõjuv põhjus töötajaga töösuhte lõpetamiseks.

Hageja ei saanud eeldada, et kui ta ei täida tööandja seaduslikku korraldust oma keeleoskuse

kontrollimiseks, siis töösuhe temaga jätkub.

Asjaolu, et hageja oli hinnatud pedagoog, ei mõjutanud tema keeleoskust või hinnangut sellele.

Hageja etteheited, et tööandja kohtles töötajaid ebavõrdselt nõudes hagejalt C1 taseme

keeleoskust ja teistelt õpetajatelt B2 keeleoskust, ei olnud põhjendatud, kuna tööandja lõpetas

töösuhte B2 tasemeeksamile minemata jätmise tõttu. Tööandja ei nõudnud hagejalt C1 taset.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud vastaspoole kanda.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Korraldus läbida B2 keeletaseme eksam ei

olnud seotud TLS § 17 lg 1 sedastatud töökorraldusega. Töölepingut polnud võimalik öelda

üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kui tööandja soovis vabaneda hagejast puuduliku keeleoskuse

tõttu, siis oleks pidanud töölepingu üles ütlema TLS § 88 lg 1 p 2 alusel.

KeeleS § 39 lg 2 kohaselt arvestatakse enne 01.07.1999 välja antud tööalase keeleoskuse

kategooriatunnistust keeleoskusnõude täitmist tõendava dokumendina isiku puhul, kelle

keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö- või ametikohal töötamiseks. Tööandjal

on kahtluse korral õigus pöörduda ameti poole hinnangu saamiseks isiku keeleoskuse piisavuse

kohta. KeeleS § 28 lg 1 sätestab, et olukorras, milles isiku suhtes, kellele on väljastatud

keeleoskuse tunnistus enne 01.07.1999, tekib riiklikku või haldusjärelevalvet tegeval

ametiisikul riikliku või haldusjärelevalve käigus põhjendatud kahtlus, et kontrollitava isiku

keeleoskus ei vasta õigusaktides talle kehtestatud keeleoskustaseme nõuetele, saadetakse isik

keeleametniku ettekirjutusega tasemeeksamile. KeeleS sätestatud ettekirjutust hageja suhtes

tehtud ei ole. Tööandjal endale polnud pädevust hinnata töötaja keeleoskuse taset ega õigust

väljastada töötajale korraldusi tasemeeksami sooritamiseks.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Hageja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus

kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Hageja tugines apellatsioonkaebuses uuele väitele, et ta ei nõustu töölepingu ülesütlemise

alusega TLS § 88 lg 1 p 3. Lepingu ülesütlemine pidi toimuma TLS § 88 lg 1 p 2 alusel.

TsMS järgi on uute asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt

tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada

kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu

hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast

asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 näeb ette, et uue asjaolu esitamise

lubatavust peab pool oma apellatsioonkaebuses põhjendama. Kui pool uue asjaolu esitamise

lubatavust ei põhjenda, jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta.

10. Ringkonnakohus selgitab, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse

käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). TsMS § 5 lg 1 sätestab,

et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Kuivõrd hageja ise ei tuginenud maakohtus asjaolule, et töölepingu lõpetamise alus pidi olema

TLS § 88 lg 1 p 2, siis ei pidanud maakohus asjaolusid ise omaalgatuslikult tuvastama ja

hindama. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti poolte esitatud väidetest ja hindas, kas

tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel õigesti. Seega puudus maakohtupoolne

menetlusnormi rikkumine, mis võimaldaks apellatsiooniastmes esitada uusi väiteid ja

asjaolusid. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuses toodud uued hageja väited

tähelepanuta.

11. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et tööandja ei saanud anda

talle korraldust minna keeleeksamile.

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et 18.03.2019 toimus hageja ja tema vahetu juhi vahel

arenguvestlus. Vahetu juht märkis, et hageja tegelik eesti keele tase ei vasta õpetaja keeletaseme

nõuetele. Tööandja suunas hageja B2 keeleeksamile.

Kohtuasjas ei vaiednud, et hagejale väljastati 15.06.1993 tööalase keeleoskuse B-kategooria

tunnistus. Keeleameti järelkontrolli akti kohaselt käis hageja 07.02.2016 B1 taseme eksamil,

mille sooritas 31 punktile 100 punktist. Keeleamet tunnistas 18.04.2016 seisuga hageja

keeleoskuse ametikohanõuetele vastavaks KeeleS § 39 lg 2 alusel, kuid see ei tähendanud, et

hageja keeleoskus vastaks B2 tasemele. Asjas ei toodud kohtu ette asjaolu, et hageja oleks

pärast

järelkontrolli

B2

keeletaseme

eksami

sooritanud.

Keeleamet

tunnistas

töövaidluskomisjonis, et hagejal polnud B2 kategooria tunnistust.

12. Maakohus tuvastas õigesti, et pedagoogi (v.a eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete

õpetajad) eesti keele tase pidi vastama vähemalt B2 nõuetele ning eesti keele ja eesti keeles

õpetatavate ainete õpetajate või õppejõudude keeletase C1-le. Kool läks 2019/2020 õppeaastast

üle eestikeelsele õppele – alates 01.09.2019 pidi õpe olema 60% ulatuses eesti keelne. Seega

nähtus, et kool oli kohustatud tagama ülemineku eesti õppekeelele kutsekeskhariduse

õppekavadele hiljemalt 01.09.2020 (KutÕS § 29 ja § 57), st töötaja keeleoskus pidi vastama C1

tasemele. Tööandja nõudis B2 taseme tõendamist. Tööandja selgitas, et suunas töötaja B2

taseme eksamile, sest suunamine C1 eksamile oleks olnud hagejale ülejõu käiv ja seda kostjalt

ei nõutudki. Nõuded keeleoskusele olid tõusnud ja kehaline kasvatus oli sotsiaalaine, mille

õpetamine toimub alates 2019/2020 õppeaastast eesti keeles. Kohus nõustub tööandjaga, et

töötaja pidi olema teadlik, et vene õppekeelega koolides toimub üleminek eesti keelsele õppele.

KeeleS § 24 lg 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. Hageja ei esitanud

tõendeid selle kohta, et tema keeletase oleks B1 tasemest kõrgem. Seega ei vastanud hageja

keeleoskus nõutavale tasemele. Asjaolu, et Keeleamet pidas keeleoskust piisavaks, ei

tähendanud, et hageja keeletase vastas B2 tasemele. Praegusel juhul leidis hageja, et tema

keeletase oli piisav õpetamiseks, samas tööandja oli seisukohal, et reaalsuselt nõutav keeletase

puudus. Kahtluse korral tuli töötajal tõendada vastava kategooria keeleoskuse omamist

eksamiga nagu näeb ette seadus. Seega ei saanud töötaja ega tööandja praegusel juhul lähtuda

vaid sellest, et Keeleamet luges hageja keeleoskuse ametikohale nõuetele vastavaks. Maakohus

viitas õigesti, et kui hageja väitis, et ta keeleoskus oli piisav õpetamiseks ja vastas nõuetavale

tasemele, siis poleks B2 tasemeeksami sooritamine hagejale ülejõu käiv.

Hageja viitas KeeleS § 39 lg-le 2, mis sätestab, et enne 1999. aasta 1. juulit välja antud tööalase

keeleoskuse

kategooriatunnistust

arvestatakse

keeleoskusnõude

täitmist

tõendava

dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö- või

ametikohal töötamiseks. Nõustuda tuleb, et tööandjal on õigus kahtluse korral pöörduda ameti

poole hinnangu saamiseks töötajakeeleoskuse piisavuse kohta.

13. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud sätte järgi hindab tööandja, kas töötaja keeleoskus

on piisav vastaval töökohal töötamiseks ja tööandja on vaba otsustama, kas ta pöördub

Keeleameti poole või mitte. Lisaks tuleb märkida selle normi kontekstis, et töötaja käis 2016

keeleeksamil ja tema eesti keele oskus hinnati vastavaks B1 tasemele. Seetõttu saab lähtuda

viimasena väljastatud keeleoskuse tõendist. Eelduslikult kajastab 2016 eksam asjakohasemat

teavet hageja keeleoskuse kohta, kui 1993 väljastatud tõend.

Hageja viitas kaebuses, et järelevalvet läbiviival ametnikul on õigus teha ettekirjutus ja saata

isik tasemeeksamile. Eeltoodu ei välista tööandja juhiste ja korralduste täitmist ega tööandja

seadusest tulenevaid kohustusi töötaja jaoks. Keeleamet saab teha ettekirjutusi töötajale,

suunata ta keeleeksamile ning teha ettepanek töötaja töölepingu lõpetamiseks (Keeleameti

põhimääruse § 6 lg 3 p 3). Amet teeb tööandjale vaid ettepaneku, mitte ei otsusta töötaja

töösuhte jätkuvuse üle. Lõppastmes otsustab aga tööandja, kas töötaja oskused ja teadmised on

piisavad tööülesannete täitmiseks.

Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määruse nr 84 § 2 lg 3 sätestab, et tööandja tagab, et töötajad

või ametnikud, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt käesolevale

määrusele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. Kui tööandja jätab

töötaja suhtes keeleoskusnõuded rakendamata, näeb KeeleS § 37 ette selle eest tööandja

vastutuse. KutÕS § 39 lg 5 esimene lause sätestab, et õppekasvatusala töötaja vastavust

kvalifikatsiooninõuetele hindab direktor. TLS § 15 lg 1 p 3 näeb ette, et töötaja täidab õigel ajal

ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi.

Eeltoodust nähtub, et tööandja peab tagama, et töötaja keeleoskus vastaks nõutavale tasemele.

Selle eelduseks on mh tööandja õigus kontrollida töötaja keeleoskust. Õpetajale nõutav

keeleoskuse tase tulenes seadusest. Seega täitis tööandja temale seadusega pandud kohustusi

hageja suhtes. Kui tööandjal tekib kahtlus töötaja keeleoskuses, siis on tal õigus nõuda töötajalt

asjakohaseid tõendeid tema keeleoskuse kohta. Asjakohaseks tõendiks oli KeeleS § 24 lg 1

kohaselt tasemeeksami tunnistus. Praegusel juhul oli eksamile suunamine vajalik selleks, et

hageja saaks jätkata õpetajana töötamist, kuna seoses kooli eestikeelsele õppele üleminekuga

tõusid õpetajatele ettenähtud keelenõuded. Seega tuli hagejal tõendada oma keeleoskust.

Asjaolu, kuidas hageja teised tööandjad hindasid tema keeleoskust, ei oma käesoleva asja

lahendamisel tähtsust.

Arenguvestluse kokkuvõttest nähtus, et hageja pidi tööandja korralduse alusel minema

keeleeksamile 18.05.2019. Hageja nõustus sellise korraldusega ja pani end eksamile kirja.

Tööandja hoiatas, et eksami sooritamata jätmisel oli tal õigus tööleping üles öelda. Töötaja

eksamile ei läinud ega teavitanud sellest ega selle põhjustest tööandjat. Seega oli praegusel

juhul tööandjal õigus öelda tööleping üles ja puudub alus lugeda töölepingu erakorraline

ülesütlemine tühiseks ja lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel. Samuti puudus alus hagejale

töölepingu lõpetamise hüvitise või mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks.

Arvestades eeltoodut lahendas maakohus hagi õigesti ja apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli

põhimääruse §-le 2 on kool Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav riigiasutus. Volitus riigi

esindamiseks on koolile antud ja kohtule esitatud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus muuta

maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS §

171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kuivõrd maakohus määras kindlaks

menetluskulud rahaliselt, siis teeb seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 3). Kostjal

hüvitatavad menetluskulud puuduvad (TsMS § 174 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)