3-20-999/49 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-999

Haldusasi

J.R. kaebus Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa

keskkonnateenistuse 25.10.2004 korralduse nr 109,

kaevandamisloa

nr

VILM023,

Keskkonnaministeeriumi

Viljandimaa

keskkonnateenistuse 02.09.2004 korralduse nr 86,

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2012

korralduse nr PV 1-15/12/58 ja kaevandamisloa nr

L.MK/321240 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: J.R.

Vastustaja: Keskkonnaministeerium

Kolmas isik: Aktsiaselts MIKSKAAR

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus tervikuna.

2. Tühistada Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse

25.10.2004 korraldus nr 109, millega anti kaevandamisluba nr VILM023,

Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse 02.09.2004

korraldus nr 86 ja Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2012

korraldus nr PV 1-15/12/58, millega anti kaevandamisluba nr

L.MK/321240.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.10.2021.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.09.2004 andis Viljandimaa Keskkonnateenistus korralduse nr 86, mille kohaselt otsustas

anda AS-le Mikskaar maavara kaevandamisloa Soosaare turbamaardlas Aimlametsa

turbatootmisalal peale maakasutusõiguse tekkimist. Korralduse andmise menetlus hõlmas ka

keskkonnamõju hindamist, mille aruande kiitis Viljandimaa Keskkonnateenistus heaks

26.07.2004.

25.10.2004 andis Viljandimaa Keskkonnateenistus korralduse nr 109, mille kohaselt andis AS-

le Mikskaar kaevandamisloa VILM-023 Soosaare turbamaardlas Raba-Jaani turbatootmisalal.

Mäeeraldise suurus on 9,71 ha (koos teenindusmaaga 13,23 ha) ja kaevandatavad varud kokku

on 62 000 tonni. Aastatoodangu alam- ja ülempiir on vastavalt 3000 ja 7000 t. Loa kehtivus on

25 aastat.

07.02.2012 andis Viljandimaa Keskkonnateenistus korralduse nr 58, millega muudeti

02.09.2004 korraldust nr 86 ja anti kaevandamisluba L.MK/321240 Soosaare turbamaardlas

Aimlametsa tootmisalal. Mäeeraldise pindala on 132,61 ha (koos teenindusmaaga 151,3 ha),

kaevandatav varu kokku on 353 200 tonni. Keskmine ja maksimaalne aastamäär on vastavalt

13 000 ja 15 000 tonni. Loa kehtivus on 30 aastat. Loa andmisel seati täiendavad tingimused

(keskkonnamõju leevendusmeetmete rakendamise kohustus), mille aluseks on 26.07.2004

heaks kiidetud keskkonnamõju hindamise aruanne.

2. 13.04.2020 esitas J.R., kellele kuuluv kinnistu piirneb Aimlametsa tootmisalaga,

Keskkonnaametile vaide, milles taotles ülaltoodud kaevandamislubade tühistamist.

Keskkonnaamet tagastas 23.04.2020 vaide läbivaatamata haldusmenetluse seaduse § 77 ja § 34

lg 3 alusel.

3. J.R. esitas Tartu Halduskohtule 25.05.2020 kaebuse, milles palub tühistada

Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse 25.10.2004 korralduse nr 109

„Maavara

kaevandusandmise

loa

andmine“,

kaevandamisloa

nr

VILM023,

Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse 02.09.2004 korralduse nr 86

„Maavara kaevandamise loa andmine“, Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2012

korralduse nr PV 1-15/12/58 „Maavara kaevandamise loa andmine muutmine“ ja

kaevandamisloa nr L.MK/321240.

Koos kaebusega esitas J.R. kaebetähtaja ennistamise taotluse.

4. 02.06.2020 määrusega edastas Tartu Halduskohus kaebuse haldusasjas nr 3-20-999

kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.

5. 29.06.2020 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Tallinna Halduskohus lahendas

kaebetähtaja küsimuse oma 11.09.2020 määrusega. Nimetatud määrusega otsustas kohus jätta

rahuldamata Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi ja Aktisaseltsi Mikskaar taotlused

haldusasjas nr 3-20-999 menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja rikkumisega. Kohus luges

esitatud tõendeid kaaludes kaebus tähtaegseks ja jätkas asja sisulise menetlusega.

Vastav määrus läbis kohtuliku kontrolli edasikaebemenetluse korras nii Tallinna

Ringkonnakohtus kui ka Riigikohtus.

Riigikohus otsustas oma 16.06.2021 määrusega rahuldada Tallinna Ringkonnakohtu

30.10.2020 määruse peale esitatud määruskaebuse, tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

30.10.2020 määruse resolutsiooni p-d 2-5 ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 11.09.2020

määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2, muutes määruse põhjendusi vastavalt Riigikohtu määruse

põhjendustele.

28.06.2021 määrusega määras halduskohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja viis

selle läbi.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub tühistada Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse

25.10.2004 korraldus nr 109, kaevandamisluba nr VILM023, Keskkonnaministeeriumi

Viljandimaa keskkonnateenistuse 02.09.2004 korraldus nr 86, Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi

regiooni 07.02.2012 korraldus nr PV 1-15/12/58 ja kaevandamisluba nr L.MK/321240. Kaebaja

põhjendab kaebust alljärgnevalt.

Kaebajale kuulub Niilu kinnistu, Taganurga külas, Viljandi vallas, Viljandi maakonnas.

Kaebaja on seisukohal, et Keskkonnaamet on oma tegevusega piiranud kaebaja õigust

seaduspärasele haldusmenetlusele, mis on selle menetluse tulemusel antava haldusakti

õiguspärasuse peamiseks eelduseks. Niilu kinnistu omanikust kaebaja õigusi õiglasele

haldusmenetlusele on rikutud. Kaasamine oli oluline kuna, antud tegevusega seatakse ohtu

kaebaja ja kaebaja pere tervis.

6.1. Kaebaja toob välja, et kaevandusloal on mõju kaevuveele, põhjaveele, pinnaveele,

veerežiimile (vt ka kaebuse lk 6-11, I kd tl 3p-6). Mõju Niilu talu kaevuveele on hinnatud

oluliseks ning seatud kohustus kontrollida kaevuveetaset korra aastas. Keskkonnameti nr

07.02.2012 korraldusega nr PV 1-15/12/58 p 1.9.1-1.9.3. seati täiendavad tingimused Niilu talu

veetaseme ja komponentide kontrollimiseks, kuid leevendusmeetmed ei ole kaebaja hinnangul

piisavalt detailsed. On jäänud selgusetuks, kui pikk, st mitme aasta pikkust perioodi on mõeldud

korralduses kirjeldatud „pikaajaline kaevandustegevusest tingitud veetaseme alanemine“. Kuna

kaevandusluba antakse välja 30 aastaks ja üldjuhul pikendatakse luba, seega jätab loaandja

endiselt lahtiseks, kaua peab kaevandamisest tingitud mõjutusi taluma, kuidas on tagatud

kvaliteetse ja puhta joogivee olemasolu ja kättesaadavus ning selle piisav kogus

tehnosüsteemidesse, kui suur erinevus peaks näitajates olema ning kes ja millal otsustab

puurkaevu rajamise vajaduse. Ka 1 aastane pikkune ootamine on pikk aeg. Joogivee kvaliteet

on väga tähtis, ka väike mõju ei pruugi olla talutav. On teada, et turba kaevandamine ja tootmine

võib põhjustada reostust ja uute kaevude rajamine on väga kulukas, samuti ei pruugi võimaliku

tekkiva reostuse puhul puurkaevuvesi olla kvaliteetne või joogikõlblik. Aimlametsa (Niilusoo)

kui ka Raba-Jaani kaevanduspiirkond asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal, sh Niilu kinnistu.

Nõrgalt kaitstud põhjaveega alal kaevandamine toob kaasa suuremaid keskkonnariske, mis

tuleks enne loa andmist maandada. KMH käigus ei ole hinnatud, kas ja kuidas mõjutab

turbakaevandamine vee kvaliteeti nõrgalt kaitstud põhjavee piirkonnas.

Kaebaja leiab, et kui loa andja määrab tingimused, peaksid need olema piisavalt selged ja

määratletud. Antud juhul, kui peaks kaevus veetase tunduvalt alanema, siis millal ja kuidas

tagatakse puhta ja kontrollitud joogivee kättesaadavus kinnistule ja piisava vee koguse

tagamine tehnosüsteemidesse.

6.2. Kuivendamise mõju naaberaladele on suurem. KMH aruande alapunktis 5.2.1 (lk 23)

ning lk-l 46 on väidetud, et „üldiselt“ on kuivenduse mõju ulatuseks 100-150 meetrit

kaevandusalast. Sellised väited ei vasta tõele, kuna tegelikkuses on teadusuuringud näidanud,

et mõju võib ulatuda kuni 440 meetri kaugusele. KIKi poolt finantseeritud 2016. a Tartu

Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi poolt läbiviidud ja koostatud aruande „Soode

ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste

häiringute

leviku

piiramiseks

või

leevendamiseks,

II

etapp“

(https://www.kik.ee/sites/default/files/uuringud/aruanne_sfl_8286_projekt.pdf

)

uuringute

andmetel (lk 37) on tuvastatud, et siirdesoode puhul on kuivenduse mõju väga tugev 90 m

kauguseni ja mõju hääbumine jääb vahemikku 190-440 meetrit.

Antud võrdluste alusel võib väita, et sõltuvalt alast ei pruugi 150 m olla piisav ja rikuks

naaberkinnistu õigust oma kinnistu looduskoosseisu kaitsele. Piirinaabrite soode ökoloogilise

funktsionaalsuse tagamiseks on vajalik puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute

leviku piiramiseks või leevendamiseks.

Konkreetse kaevandusala puhul on tegelik mõju ulatus jäetud põhjendamatult välja selgitamata,

esitades pealiskaudseid ja teaduskirjandusega vastuolus olevaid väiteid.

KMH analüüsi teostajad annavad küll hinnangu, et kaitsmisväärset taimestikku ei ole, kuid see

ei välista seda, et taimestik on väärtuslik naaberkinnistuomanikule (nt meekorje eesmärgil).

Kaebaja, kui piirinaabri soov on oma kinnistul ökoloogilise seisundi säilimine praegusel kujul.

6.3. KMH aruanne ei käsitle sisuliselt seda, kas ja kuidas mõjutab turbakaevandamine vee

kvaliteeti nõrgalt kaitstud või kaitsmata põhjavee piirkonnas. Aruande lk 21 väidetakse:

„Kuivõrd turvas lasub Soosaare soos järvemudal, savil, moreenil ja aleuriidil, ei ole ohtu, et

soovett satuks põhjavette. Nimetatud setted moodustavad põhjavee kaitseks arvestatava

veepideme.“ Selline lähenemine ei arvesta, et turbatootmisala asub nõrgalt kaitstud põhjaveega

alal ja Raba-Jaani mäeeraldis on ühenduses kaitsmata põhjavee alaga (vt ka joonist – väljavõte

Keskkonnaministeeriumi

veebilehelt:

https://www.envir.ee/sites/default/files/kaitstusekaart400.pdf ).

Kaitsmata põhjaveega ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladele on iseloomulik see, et pinnasele

või pinnavette sattuv reostus võib hõlpsasti üle kanduda põhjaveekihtidesse, mõjutades seeläbi

ka inimeste joogivett. Lisaks ei arvesta KMH aruanne sisuliselt sellega, et turbakaevandamiseks

vajalike kuivenduskraavide rajamisel võidakse niigi vähest veepidet täiendavalt kahjustada,

mille tulemuseks on turbatootmisalalt lähtuva, suurema reostuskoormusega vee takistusteta

põhjavette liikumine. Seda, et tegemist ei ole vaid teoreetilise murega, vaid turbakaevandamine

tundlikel aladel võib omada reaalset mõju pinna- ja põhjaveele näitavad konkreetsed juhtumid.

Üheks näiteks on Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.10.2019 otsus asjas nr 3-17-796, kus

turbatootmisala lähedal Salajõe ääres asuvates külades oli probleeme joogivee kvaliteediga ja

seniste uuringutulemuste põhjal selgus, et selle üheks põhjuseks on turba kaevandamine. (Nt

ka Riigikontrolli auditi 14.07.2005 kontrollaruanne nr OSIV-2- 6/05/71 „Turbavarude

kasutamine“ (vt lk 3 ja 9)). Eestis on näiteid, kus on jõutud järeldusele, et turbatootmine nõrgalt

kaitstud põhjavee alal mõjutab põhjavett.

Seda, et pinnavee reostusnäitajad tõusevad just kuivendussüsteemide veevoolu tõttu ning

turbatootmisel võib olla mõju ka põhjaveerežiimile, tunnistavad seejuures ka KMH aruande

koostajad ise. Sellest hoolimata ei ole KMH aruandes toodud mitte mingeid lähemaid andmeid

selle kohta, milline on konkreetsel alal põhjaveele avaldatav mõju. KMH aruandes nenditakse

vaid üldsõnaliselt „Üks kõige teravamaid probleeme, mis uute turbatootmisalade

kasutuselevõtuga esile kerkinud, on salvekaevude veetaseme langemine. ….Kas põhjuseks on

tõepoolest turbatootmine, saab kindlaks teha vaid konkreetne uuring.” (KMH aruanne lk 28).

Lähtudes ebaõigest ettekujutusest selles osas, kui kaugel asuvad kaevandamisalast lähimad

elamud ja kaevud, on lähemad uuringud jäetud tegemata. Seega ei saa pidada usaldusväärseks

KMH aruande lõppjäreldusi põhjaveele avaldatava mõju osas.

6.4. Mõju õhukvaliteedile, tolm ja müra (vt ka kaebuse lk 7-9, I kd tl 4-5). Aimlametsa KMH

aruandes on kaebaja hinnangul läbivalt vääralt hinnatud eluhoonete kaugust maardlast (nt KMH

lk 24 ja lk 37 - „lähimad majad ~1,5 km kaugusel, tiheasustus veelgi kaugemal). Maa-ameti

kaardirakenduse järgi asuvad Niilu talu hooned ca 250 m kaugusel Niilusoo piirist. Hoonete

kauguse täpsustus muudab oluliselt hinnangulist riskitaset. Samuti puudub enamuses Raba-

Jaani ja Aimlamets keskkonnahäiringute minimeerimiseks vajalik metsavöönd (vähemalt 50

m), milline tingimus on seatud ka Keskkonnameti nr 07.02.2012 korraldusega nr PV 1-

15/12/58. Kolga-Jaani alevi poolsel mäeeraldise osal domineerib madal ja kohati hõre

rabamännik, mida ei saa pidada piisavaks kaitseks tolmu ja müra eest. Seega ei ole võimalik

negatiivset keskkonnamõju leevendamiseks kehtestavaid keskkonnanõudeid täita ja see seab

ohtu lähiümbruse elanike tervise.

KMH-s on toodud: „Eestis puuduvad uuringud turbatolmu mõjust inimese tervisele, kuid

Soomes läbiviidud uuringute kohaselt ei ole tegemist olulise ohuga.“

Viidatud Soome uuringust (mille viidet kasutas ka KMH läbiviinud ekspert Hans Orru oma

magistritöös) selgus, et WHO hinnangutel (1997) põhineva analüüsi järgi lisandub Soomes 1

% tõenäosusega turbatolmu ekspositsiooni tõttu igal aastal üks turbatolmust tingitud surmajuht

(Kartastenpää jt., 1998). Turba lendtolmust ohustatud tsoonis (1–2 km raadiuses…).

On selge, et eluhooned asuvad lähemal, kui KMH-s on toodud. Lähimad eluhooned asuvad ca

250-700 meetri kaugusel maardlatest, Kolga-Jaani alev, kus elab ca 500 inimest ca 700 m

kaugusel.

KMH aruande koostaja/ekspert Hans Orru on juba 2005 a., peale Aimlametsa KMH hindamist

oma magistriöös uurinud turbatolmu mõju töötjatele ja lähipiirkonna elanikele: „Kütteturba

kaevandamise

ja

kasutamisega

seotud

terviseriskid.“

(http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/745/1/Orru2005.pdf ). Töö viitab õhusaaste tervisemõjude

laiaulatuslikumate ja detailsemate uuringute vajalikkusele ka Eestis. Töös on leitud, et turba

lendtolmust ohustatud tsoon on 1–2 km raadiuses (vt magistritöö lk 31 ja 44).

Lisaks mõjutab piirkonna elanikke masinatest tulev müra. Ekspert H. Orru magistritöös (lk 9)

on müra tugevust hinnatud järgnevalt: müra ulatus 100 m kaugusel on 55 dB-ni, 400 m kaugusel

50 dB-ni ja 600 m kaugusel 45 dB-ni.

Magistritöö lk 31 joonisel nr 5 toonud eeltoodu põhjal välja Möllatsi turbamaardla võimalike

riskitsoonide hindamise.

Nimetatud joonisele analoogselt oleks tulnud hinnata võimalikke riskitsoone nii Raba-Jaani kui

ka Niilusoo vaates. Kuna KMH eksperdid on kaugusi hinnanud vääralt, on jäetud hindamata

riskitsoonid ja tegelik risk.

Kaebaja on koostanud KMH eksperdi magistritöö järgi Niilusoo (Aimlametsa) ja Raba-Jaani

turbatolmu ja müra riskitsoonid (vt II kd tl 92p).

Pidev ja pikaajaline keskkonnahäiring piirab õigust puhtale ja puutumatule elukeskkonnale.

Aimalametsa ja Raba-Jaani kaevandusloa menetlusprotsessi kaasamisel ja ärakuulamisel oleks

taganud haldusorgani parema informeerituse ja võinuks välistada antud haldusaktide andmise.

6.5. Kaebaja leiab, et vaidlusaluseid otsuseid teinud haldusorganitel – Keskkonnaministeeriumi

Viljandimaa keskkonnateenistusel ning Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioonil ei olnud

ebapiisava kaasamise tõttu piisavalt infot, et teha kaevandusloa väljaandmisel kaalutletud otsus.

Seega on rikutud menetlusnorme, haldusaktid ei ole põhjendatud formaalselt, ei saa hinnata

haldusaktide proportsionaalsust, mille tõttu on kaevatavad haldusaktid õigusvastased ning

tuleks kohtu poolt tühistada.

6.6. Vastuseks kolmanda isiku seisukohtadele leiab kaebaja, et on kaebuses piisavalt

põhjendanud oma seisukohti ning enda õiguste riivet ja selle aluseks olevaid asjaolusid.

Kolmanda isiku esindaja moonutab kaebaja seisukohti ning keskendub oma täiendavates

seisukohtades asjaoludele ja selgitustele, mis olid kaebuses toodud selgitavateks asjaoludeks ja

täiendavaks informatsiooniks (nt mesilaste pidamine). Mesindusega tegelemine on toodud

lisainformatsioonina, kuna vastav tegevus saab olulisel määral mõjutatud, kui sooaladele

kaevandusalad luuakse. See mõjutab ka teisi tootmisalade piirkonna mesinikke, kelle

ettevõtlust kaevandamine mõjutab. Niilu talus on mesindusega tegeletud mitmeid põlvkondi,

kuid isiklikus tarbimiseks PRIA registris registreerimine ei ole olnud kohustuslik. Niilu Talu

OÜ sai loodud 2018. a plaaniga mesindusega tegelemiseks, kuna rabade ja metsade lähedus

soodustab mitmekesist ja pikaajalist korjet. Looduslikus seisundis olevate rabaalade

kaevandamine, sh metsa raadamine hävitab kogu olemasolevat õitsva taimestiku ja see mõjutab

oluliselt mesilaste pidamise võimalust.

Kaebaja põhilised seisukohad kaebuses on seotud Aimlametsa keskkonnamõju hinnangus

(KMH) esitatud väärandmetega (eluhoonete ja tiheasustuse kaugus) ja menetlusse

mittekaasamisega, mitte nende asjaoludega, millele kolmas isik oma viimases seisukohas

viitab.

6.7. Lisaks puudustele, mis esinesid juba kaevandamislubade andmise otsustamise ajal, on

vahepealse ligi 17 aastaga toimunud olulised muudatused nii kaevandamisest mõjutatud

piirkonnas (Niilusoo ümbruses) kui ka riigi ja üleilmsel tasandil. Erinevalt 2004. aastast on

Eesti riik erinevates vahepeal kehtestatud arengukavades väljendanud seisukohta, et looduslikes

rabades ei tohiks elurikkuse kaitseks ja kliimamuutuste ennetamiseks enam turvast kaevandada.

(vt

Looduskaitse

arengukava

aastani

2020

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.envir.ee/sites/default/files/lak_lop_0.pdf , lk 35). Arengukava on senini

uuendamata, ent puudub alust arvata, et selles küsimuses oleks uus arengukava tagurlikum ning

lubaks looduslike turbaalade kuivendamist. Muutunud on õigusruum ja -praktika, mis

väärtustab senisest enam looduskeskkonna kaitset ning seab sel eesmärgil majandustegevusele

rangemad piirangud. Oluliselt kaalukamaks on muutunud ka kohalike elanike huvi oma tervise

kaitse vastu. Seevastu kolmanda isiku erahuvi kaal on aja jooksul, tulenedes kaevandamise

alustamisega viivitamisest, muutunud väiksemaks.

6.8. Puudused haldusmenetlusse kaasamisel ning ärakuulamisõiguse tagamisel on põhjuseks,

miks anti vaidlusalused kaevandamisload välja puudulike andmete alusel ning tehti seetõttu

kaalutlusvigadega otsus. Kui Keskkonnaamet oleks täitnud lubade andmise suhtes kehtinud

menetlusnõudeid oleks nii kaebaja kui teised piirkonna maaomanikud saanud KMH aruandes

sisalduvatele faktivigadele, kaevandamislubade kõrvaltingimuste täitmise võimatusele jm

puudustele juhtida tähelepanu juba loamenetluses. Seega ei ole tegemist HMS § 58 kirjeldatud

olukorraga, kus menetlusnõudeid ei võinud mõjutada asja otsustamist, vaid vastupidi –

rikkumistel oli oluline mõju asja (õiguspäraselt ja õigesti) otsustamisele.

6.9. Aimlametsa KMH on tellitud kolmanda isiku poolt, eelkõige ettevõtte ärihuvidest lähtuvalt.

Kui lugeda KMH-d, näeb kuivõrd pealiskaudselt on lähenetud loodusliku seisundi

väljaselgitamisele. Kogu KMH protsess kestis 2004. a 5 kuud, kus kasutatud lauseliselt

ebakindlate, tinglikus kõneviisis antud hinnangutega mõjudele („peaks“, „ei tohiks“ jne), viitab

ilmselgelt asjaolule, et nii mõjutatava keskkonna seisundi väljaselgitamine kui sellele

avalduvate mõjude prognoosimine oli valikuline ning äärmiselt pealiskaudne. Aimlametsa

tootmisala KMH on läbi viidud 2004. a veebruarist märtsini. Juba sellest saab järeldada, et

KMH on läbi viidud ebamõistlikult lühikese aja jooksul, et saada ka piisav ülevaade võimalikest

keskkonnamõjudest. Tuginetud on kirjandusele ja teiste riikide uuringutele, mille algandmed

tõenäoliselt erinevad. Arvestades asjaolu, et meie kliimas on veebruar-märts kuud, mil

maapinda katab lumi ei anna ka õiget ülevaadet kaitsealustest taimedest, pesitsevatest

linnuliikidest jne.

6.10. Oma kaebuses on kaebaja toonud välja olulised asjaolud ja lihtsalt kontrollitavad

vastuolud, mis muudavad oluliselt KMH-s kirjeldatud hinnangulist riskitaset ja seab kahtluse

alla ekspertide antud hinnangud. Miks eksperdid eluhoonete ja tiheasustuse kaugusi õigesti ei

hinnanud, ei ole teada.

6.11. Kaebaja rõhutab, et KMH-s esinevad väärandmed eluhoonete ja tiheasustuse kauguse osas

tootmisaladest. KMH-s on väärad väited, et tootmisala ümber majapidamised puuduvad. Maa-

ameti kaardirakenduse (25.05.2020 kaebuse lisa 9, I kd tl 58) järgi asub Niilu talu hooned ca

250 m kaugusel Niilusoo ja Raba-Jaani piirist (teised piirinaabrid asuvad Niilusoo või Raba-

Jaani piirist ca 250- 500 m kaugusel. Nt Pussi talu Raba-Jaani piirini ca 500 m, Kerdi-Jaani talu

Raba-Jaani piirini ca 270 m, Kukevälja talu Niilusooni ca 430 m, Vana-Leoski talu ca 700 m

jne.), samuti Kolga-Jaani alev, kus elab ca 400 inimest on kaevandusala piirist ca 600 m

kaugusel.

Kauguste õige hindamine oleks oluliselt muutnud hinnangulist riskitaset, sest suur vahe on, kas

elamud asuvad 250 m või 1,5 km kaugusel, nagu on läbivalt KMH-s toodud. Seega on kauguste

vale hindamise tulemusena jäänud hindamata tegelik risk piirkonna elanike tervisele.

Teiseks, leevendusmeetmed ei ole loa andja poolt kontrollitud ja piisavalt täpselt reguleeritud.

Näiteks puudub 50 m metsariba. Seetõttu oleks tulnud loa andmisest Keskkonnamõjude

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (redaktsioon 31.12.2011- 22.03.2014) § 24

lg 3 alusel keelduda.

KMH aruande järeldused ning neile tugineva keskkonnaloa õigusvastasust ilmestavad ka

mitmed näited turbatootmisest tuleneva tolmu reostusest ja mõjust kogu Eestis. Mõned näited

ajakirjandusest: https://parnu.postimees.ee/2372089/turbatolm-katab-aknalaudu-nii-kodus kui

kaupluses;

https://epl.delfi.ee/artikkel/83179873/tallinna-kulje-all-korgub-tolmusammas

mismaarib-umberkaudsete-kodud-ja-aiad;

https://dea.digar.ee/cgibin/

dea?a=d&d=parnupostimees20141210.2.6.6;

https://arhiiv.saartehaal.ee/2009/06/03/turbatolm-paistis-tulekahjusuitsuna/.

6.12. Kaebaja toob eraldi välja, et rabas asuva turbalasundi kuivendamine turba

kaevandamiseks muudab ala tuleohtlikuks. Samuti leiab KMH koostanud ekspert oma

magistritöös, et ohuks ümberkaudsetele elanikele on ka tulekahjud, kus turba põlemisel

tekkivad saasteained põhjustavad negatiivseid tervisemõjusid (Taylor, 1997).

KMH aruande lk 12 näeb ette, et tuleohutuse tagamiseks „rajatakse naaberaladele 20 m laiune

risust, raiejäätmetest, okaspuu järelkasvust ja alusmetsast puhastatud vöönd, kus okaspuudel

alates II vanuseklaasist on 1.5- 2m kõrguseni ära lõigatud alumised oksad.“ KMH aruande lk-l

30 on välja toodud, et „Mäeeraldise teenindusmaa üks ülesanne on olla ka tulekaitseribaks.

Selleks tuleb seal välja raiuda kõik okaspuud. Lehtpuud võivad kasvama jääda, sest need ei

soodusta nii suurel määral tule levikut kui okaspuud, vaid pakuvad isegi mõningast kaitset.“

Üldsõnalised viited tuleohu vähendamise meetmetele ei arvesta mingil määral tegeliku

olukorraga antud alal. Samuti ei ole piisavat metsakaitseriba enamuses mäeeraldiste ümbruses,

mis kuuluks riigile, kohalikule omavalitsusele või siis kaevandusloa saajale. Mingit kokkulepet

kaevandajal naabritega nende kinnistustel asuvate puude raieks ei ole, ning selline tegevus oleks

otseses vastuolus ka kaevandusloas seatud tingimusega säilitada turbatootmisala ümbruses

metsariba.

Samas on Eestis järjest sagenenud põlengud turbatootmisaladel, mille tingib ka pikad põuased

perioodid. Ka 2021 aastal on toimunud 2 põlengut turbatootmisaladel (Rääma ja Lavassaare)

https://www.err.ee/1608210286/parnumaal-poleb-raama-raba;

https://parnu.postimees.ee/7297923/lavassaare-turbarabas-oli-viimati-suurem-tulekahju

eelmisel-aastal.

Juhul, kui peaks tekkima tulekahju, võivad hävineda piirnevate kinnistute metsad ja tule levik

võib jõuda ka eluhooneteni ja võib tekkida vajadus lähedal asuvate elanike sh alevi elanike

evakueerimiseks. Kogu vastutus on õnnetuse korral päästeametil ja elanikel, keda põleng

puudutab. Samuti ei kindlusta metsa ega turbakaevandusi põlengute osas ükski kindlustusselts.

6.13. Kolmanda isiku väide, et Niilu talu salvkaev on ebaseaduslik või seda ei eksisteerinud

lubade väljastamise ajal, ei vasta tõele. Olemasolevat kaevu registrisse kanda ei tulnud. Kaevu

olemasolu on tõendatud (vt määruskaebuse menetlus Tallinna Ringkonnakohtus käesolevas

asjas).

Ka Aimlametsa KMH-s on otseselt viidatud Niidu talu salvkaevule ning märgitud, et veetaset

selles tuleb kontrollida (Aimlametsa KMH lk 23). Samuti on Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi

regiooni 07.02.2012 korraldus nr PV 1-15/12/58 „Maavara kaevandamise loa andmise

02.09.2004 korralduse nr 86 muutmine“ punktis 1.9 toodud täiendavad tingimused, mis

puudutavad kaebaja kinnistul olevat kaevu.

6.14. Võimaliku joogivee vähenemise selgitamiseks tuleks teha põhjalik hüdrogeoloogiline

uuring. Kui uuringu tulemusel selgub, et joogivee kvaliteeti ja kogust võib turbakaevandamine

halvendada, siis ei oleks Niilusoos ja Raba-Jaanis kaevandamine põhjendatud. Kuna veetaseme

probleemid on kaevudes juba ilmnenud, on piisavalt põhjust eeldada, et need suurenevad veelgi,

kui kaevandamisalasid juurde luuakse. Ka väike mõju ei pruugi olla talutav. Puhas joogivesi on

eluliselt vajalik ja uute kaevude rajamine väga kulukas, samuti ei pruugi võimaliku tekkiva

reostuse puhul salvkaevu/puurkaevuvesi olla kvaliteetne, samuti joogikõlblik.

6.15. Kaebaja leiab, et kaevandamisload ei ole kooskõlas üldplaneeringuga ja puudub

kohaliku omavalitsuse nõusolek kaevanduslubadele.

Kolmanda isiku esindaja väide, et tootmisalad on üldplaneeringuga kooskõlas ei vasta tõele.

Soosaare turbamaardla on geoloogiline kooslus (MaaPS § 5 kohaselt on maardla geoloogilise

uuringuga piiritletud ja uuritud ning keskkonnaregistris arvele võetud maavara lasund või selle

osa koos vahekihtidega) ja mis laieneb osaliselt ka kaebaja omandis oleval kinnistule. Soosaare

turbamaardla geoloogilise koosluse olemasolu ei anna koheselt õigust kaevandamiseks.

Kolmanda isiku esindaja väide, et Kolga-Jaani valla kehtiva üldplaneeringu (Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.viljandivald.ee/documents/11546/19496837/kolgajaani+%C3%BCldplaneering.p

df/40a5fa78-b4c9-4723-929a-28af7f6797f5 ) lk 34 p 4.7.4 „Maavarade kasutamine“, et

tööstuslikult kasutatava turba tootmisalad asuvad Tässi, Soosaare ja Paprika rabades. Antud

väide vastab tõele, kuid toodud punkt ei tõenda, et uued tootmisalad luuakse Raba-Jaani ja

Niilusoo kinnistutele. See on tõendatav üldplaneeringu lisas oleva kaardiga, kus vaidlusaluste

alade kasutusotstarve on määramata ehk valge ala. Kolga-Jaani Valla üldplaneeringu punkti 5.4

järgi tähendab valge ala, et antud aladel maakasutuse sihtotstarve senisest ei muutu. Seega on

kogukonna ja avalikkuse osalusel lepitud varasemas planeeringus kokku oluliselt teise

iseloomuga maakasutus, samuti ei nähtu, et kinnistud oleks reserveeritud turbatootmisaladena.

Lisaks on oluline rõhutada, et kuigi Niilusoos asuv turbavaru on arvele võetud Soosaare

maardlana, on nt Eesti soode kaardil (Kättesaadav arvutivõrgus: http://kaart.soo.ee/map ) raba

nimetuseks Pussisoo ehk Taganurga soo.

MaaPS § 49 lg 6 kohaselt tuleb kaevandamisloa eelnõu saata arvamuse saamiseks kohaliku

omavalitsuse üksusele (KOV). Kaevandamisloa kooskõlastamist otsustades peab KOV lähtuma

omavalitsusüksuse

ja

kohaliku

kogukonna

huvidest,

kaaludes

muu

hulgas

keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (Riigikohtu 11.11.2015 otsus asjas nr 3-3-1-

37-15, p 11).

Kaebaja toob välja, et, kehtiva Kolga-Jaani valla üldplaneeringu punktis 5.2.2 „Tööstus-,

ettevõtlus- jt. otstarvetel maade reserveerimine“ on kirjas järgmised punktid: „Tööstusobjektide

ja –hoonete (s.h. suuremad põllumajanduse tootmise objektid) ning ladude paigutamine toimub

detailplaneeringu alusel. Keskkonda ohustada võiva tööstuse (s.h. laoplatsid puidule) või

teeninduse rajamisel tuleb vallal koos detailplaneeringu koostamisega nõuda ka

keskkonnamõjutuste hinnangu koostamist saavutamaks rajatava tööstuse võimalikult väikest

saastusastet.“

Kuna turbatööstus on üldplaneeringu mõttes keskkonda ohustav tööstusobjekt, on nõutav

detailplaneeringu läbiviimine, samuti määrab kohustuse nõuda keskkonnamõju hindamise

läbiviimist.

Olukord, kus samaaegselt kehtib nii kaevandamisluba kui ka planeering, mis vastavasse

asukohta maardlat ette ei näe, võib isikuid eksitada.

Kaebaja esitas Viljandi Vallavalitsusele teabenõude 28.04.2020 küsimusega; „Millal andis

Kolga-Jaani vald nõusolekud kaevanduslubade väljastamiseks Raba-Jaani ja Niilusoo

kinnistutele? Kas vald esitas omapoolseid ettepanekuid? Palun väljastada dokumentidest

koopiad“. Tebenõudele vastas Viljandi vallavalitsus 06.05.2020 nr 5-5/1452-1 järgnevalt:

„Kaevandamislubade andmise küsimustes on vallavalitsus välja selgitanud, et endise Kolga-

Jaani valla arhiivist ei nähtu dokumentide olemasolu, mis on seotud vallavalitsuse poolt

kooskõlastuste andmisega kaevanduslubadele. Arhiivist nähtub, et Keskkonnaamet on

07.02.2012 edastanud Kolga-Jaani Vallavalitsusele teadmiseks AS-le Mikskaar antud

turbatootmisala maavara kaevandamisloa nr L.MK/321240.“

Ka vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluse käigus ütegi dokumenti, mis kinnitaks Kolga-

Jaani vallavalituse nõusolekute saamist kaevanduslubade väljastamiseks.

Kolmanda isiku esindaja esitatud tõendite (lisad 32-34, II kd tl 66-68) osas märgib kaebaja

järgmist:

Lisa 32 on Kolga-Jaani Vallavalitsus oma korraldusega määranud Raba-Jaani kinnistu

sihtotstarbeks mäetööstusmaa 13,23 ha ja andnud nõusoleku metsa raadamiseks 2,6 ha-l.

Lisa 33 on Kolga-Jaani Vallavalitsus oma korraldusega määranud Raba-Jaani kinnistu (13,23

ha) sihtotstarbeks turbatööstusmaa ning Aimlametsa turbatööstusmaa (20,94 ha). Antud

korralduses

toodud

Aimlametsa

katastrinumber

32801:002:0024

ei

ole

tänaseks

kaardirakendusest leitav ja ei ole võimalik asukohta tuvastada.

Lisa 34 on Kolga-Jaani Vallavalituse poolt Viljandimaa Keskkonnateenistusele esitatud õiend,

kus vallavalitus annab nõuoleku Aimlametsa katastriüksuse moodustamiseks Kolga- Jaani

vallas Taganurga külas suurusega 20,94 ha ning Kolga-Jaani Vallavalitsus on nõus nimetatud

alal turbatootmise väljade ehitamisega ja turbatootmise organiseerimisega AS Mikskaar poolt.

Oluline on märkida, et esitatud tõendis on nõusolek turbatootmise organiseerimiseks 20,94 ha-

l, mis oli riigireservmaa. Niilusoo katastriüksus moodustab 157,4 ha, mille osas aga nõusolekut

tõendavat dokumenti ei ole.

Kolmanda isiku lisas nr 32 p 3 on vald andnud nõusoleku metsa raadamiseks üksnes 2,6 ha,

kuid teada olevalt on Raba-Jaani kinnistul olev mets maha võetud kogu ulatuses (ca 10-15 a

tagasi, rikkudes kohustuslikku 50 m metsakaitseriba säilitamise nõuet.

Seega kokkuvõttes ei ole ei vastustaja ega kolmas isik esitanud tõendeid selle kohta, et Kolga-

Jaani vald oleks andnud selgesõnalise nõusoleku kaevandamistegevuseks suuremal osal

vaidlusaluste kaevandamislubadega hõlmatud alast.

6.16. Kaebaja toob veel välja, et Viljandi valla uue üldplaneeringu KSH hindamise aruanne (vt

p 2.4.) näeb ette täiendava mõjude hindamise enne maardla avamist.

6.17. Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate

turbaalade nimekirja osas toob kaebaja välja, et Soosaare maardla kanti kogu ulatuses nimekirja

alles aastaid pärast kaevandamislubade andmist ning seetõttu, et alale oli kaevandamisluba

väljastatud. Samas ei vasta Niilusoo oma sisulistelt tunnustelt nimekirja lisamise eeldustele.

Kaebajale on teada, et 03.02.2021 on Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel toimunud turba

ümaralaua kohtumine seoses ELi eesmärgiga aastaks 2050 süsinikuneutraalsuse saavutamise

vajadusele, millesse peavad panustama kõik sektorid. Ümaralaua märkemetest nähtuvalt

planeerib Keskkonnaministeerium nimetatud määruses lähitulevikus muudatuste tegemist.

Turba ümarlaual osalenud Eesti Looduse Fond on esitanud ettepaneku eemalda nimekirjast

looduslikena toimivad sood.

Niilusoo näol on tegemist looduslikus seisundis sooga, mis ei vasta oma tunnustelt nimekirja

lisamise eeldustele. Nimekirja on kantud terve Soosaare maardla, st nii Soosaare raba kui

Niilusoos arvele võetud maavarad. Selline lähenemine on ekslik. Niilusoos asuvad Raba-Jaani

ning Aimlametsa mäeeraldised moodustavad väikese osa kogu maardlast (142,32 ha ehk 2,6%

5538,8 ha suurusest maardlast), olles samas geoloogiliselt eraldiseisvaks rabamassiiviks

(olukorda ilmestab väljavõte Maa-ameti mullastiku kaardist (II kd tl 100). Seega hõlmab

Soosaare maardla looduslikust aspektist kahte erinevat raba. Niilusoo puhul ei ole täidetud

kumbki määruse nr 87 lisasse 2 kandmise eeldustest, kuna ala ei ole inimtegevusest sisuliselt

mõjutatud ning loodusvaatluste põhjal ei saa eeldada ala olulise looduskaitseväärtuse

puudumist.

Erinevalt Soosaare rabast on Niilusoo (mida EELIS andmebaasis nimetatakse Pussisooks ehk

Taganurga sooks) raba 2021. a juuli lõpus külastanud ökoloog A. Palo ekspertavamuse (II kd,

tl 101-109) kohaselt looduslikus seisundis, „elus“ raba, mis ei vaja aktiivset taastamist.

Üksikute varasemalt rajatud kraavide ning kunagiste turbavõtuaukude mõju on stabiliseerunud

ning veerežiim on taastunud (II kd tl 101-109). Seega ei ole raba inimtegevusest mõjutatud

olulisemal määral kui suur osa looduskaitse aluseid rabasid (nt Nigula raba), mis on samuti

vähesel määral mõjutatud rabade piirile rajatud kraavidest ja kunagistest turbavõtuaukudest.

6.18. Kaebaja ei nõustu kolmanda isikuga selles, et ta on oma õigusi kuritarvitanud.

6.19. Kaebaja ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga selles, et lähtudes õiguskindluse

põhimõttest ei ole võimalik vaidlustatud lubasid tühistada. Kaebaja viitab, et ka Riigikohus

leidis sama käesolevas asjas tehtud määruse p 26.2.

6.20. Kolmanda isiku poolt välja toodud kulude osas märgib kaebaja, et kolmanda isiku esindaja

moonutab kolmanda isiku poolseid kulutusi ja esitatud lisad sisaldavad arveid, mis ei ole seotud

kaevandamisprojektidele tehtud kulutustega (vt II kd tl 97-98p kaebaja seisukoha p 2.9.2 ja

selle alapunktid). Kaebaja on seisukohal, et kolmanda isiku kulutustest nähtub, et enne

25.05.2020 tehtud kulude summa on ca 36 529 eurot, mis sisaldab ka maarenti kuni 09.08.2021.

Peale kaebuse esitamist tehtud tööde osas on ettevõte teadlikult võtnud riski ja teinud kulutusi,

teades, et käimas on kohtumenetlus, mis võib lõppeda kaevandamislubade tühistamisega.

6.21. Menetluskulude osas märgib kaebaja, et kolmanda isiku esindaja esitatud menetluskulud

on ülepaisutatud, kuivõrd sisaldavad antud menetluses eelnevalt kajastatud infot, mille

lisamiseks ei saa kuluda palju aega.

Kaebaja leiab, et kaebus tuleks rahuldada ning sellisel juhul jätta kolmanda isiku menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8). Eeltoodust taganemata taotleb kaebaja kolmanda

isiku menetluskulude tema kanda jätmist või vähendamist HKMS § 108 lg 11 ja § 109 lg 6

alusel ka juhul, kui halduskohus jätab kaebuse rahuldamata.

Kaebaja näol on tegemist eraisikuga, kes oli sunnitud esitama oma õiguste kaitseks pöörduma

halduskohtusse seetõttu, et ta jäeti õigusvastaselt kaasamata haldusmenetlustesse ning teda ei

teavitatud vaidlusaluste kaevandamislubade väljastamisest. Viimane asjaolu ei saanud olla

kaevandamislubade menetluste ajal teadmata ka kolmandale isikule, nagu rõhutas ka

Riigikohus käesolevas asjas tehtud määruses (p 26.2). Seega on käesolev kohtuvaidlus

vähemalt osaliselt tekitatud kolmandast isikust tulenevatest asjaoludest.

Lisaks eeltoodule on suurem osa kolmanda isiku menetluskuludest seotud vaidlusega kaebuse

tähtaegsuse üle, mille osas pärast pikka ja kurnavat vaidlust otsustas Riigikohus, et kaebus oli

esitatud tähtaegselt, st lahendas vaidlusküsimuse kaebaja kasuks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

7.1. Esmalt märgib Keskkonnaamet, et vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse eeldused on

täidetud ning neis ei esine puudusi, mis tingiksid haldusakti tühistamise. HMS § 54 kohaselt on

haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Isegi, kui vaidlustatud haldusaktides esineb mõningaid puudusi või need ei vasta tänapäevastele

standarditele, on need puudused võimalik kõrvaldada ühtse keskkonnaloa andmise menetlustes.

Vastavalt vaidlustatud korralduste välja andmise hetkel kehtinud Keskkonnaministeeriumi

kantsleri 27.04.2004 käskkirjale nr 344 „Keskkonnaministeeriumi dokumentide loetelu

kinnitamine“, tuli maapõue valdkonna alast kirjavahetust alles hoida 3 a ja maavarade

kaevandamislubade taotlusi ja kaevandamislube 5 a pärast haldusmenetluse lõppemist.

Arvestades, et vaidlustatud haldusaktid on antud 14 ja 8 aastat tagasi, ei ole täna enam võimalik

kogu haldusmenetlust viimseni rekonstrueerida. Keskkonnaametil puudub alus eeldada, et,

haldusmenetlusi läbi viies oleks Viljandimaa Keskkonnateenistus ja hiljem Keskkonnaamet

menetlusnorme rikkunud. Lisaks eeltoodule tuleb silmas pidada, et haldusakti õiguspärasust

saab hinnata selle andmise aja seisuga ning tänaseid norme ja teadmisi neile üle kanda ei saa.

Nii näiteks, kuigi tänases õiguslikus olukorras on elementaarne, et kõik piirinaabrid igal juhul

menetlusse kaasatakse, ei pruukinud see vaidlustatud haldusaktide andmise ajal nii olla ja

kaasati vaid isikud, kelle õigusi võis haldusakt rikkuda (kuna konkreetsed andmed puuduvad,

on tegemist vaid oletusega). Kuna dokumente säilinud ei ole, on raske arvata, kas ja kes HMS

§ 11 lg 2 kohastest isikutest ja mis põhjusel kaasati või kaasamata jäeti.

Keskkonnaamet peab vajalikuks täpsustada, et kaebajale kuuluv kinnistu piirneb Aimlametsa

turbatootmisalaga, kuid ei piirne Raba-Jaani turbatootmisalaga. Seega on asjakohatud kaebaja

väited tema, kui piirinaabri kaasamata jätmise kohta kaevandamisloa VILM-023 andmise

menetluses.

7.2. Kaevandamise võimalikkusest kaevandamislubade nr VILM-023 ja L.MK/321240 alusel.

Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks. Kaevandamisloa omanik

peab järgima kõiki kaevandamise ajal kehtivaid õigusakte, hoolimata sellest, et luba ise anti

välja näiteks 14 aastat tagasi. Nii näiteks tuleb kaevandamisel lähtuda tänapäevastest müra ja

peenosakeste piirväärtustest etc., juhul, kui seda ei tehta, on kaevandamisloa andjal õigus

kaevandamisluba kehtetuks tunnistada.

7.2.1. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole kaevandamistegevus enne vee erikasutuse keskkonnaloa

(veeluba) saamist võimalik. Veeseaduse (VeeS) § 187 p 6 kohaselt on veeluba kohustuslik

juhul, kui juhitakse sademevett suublasse turbatööstusmaalt. Käesolevalt ei ole Keskkonnaamet

andnud veeluba ei Aimlametsa ega ka Raba-Jaani turbatootmisalal vee erikasutuseks.

Keskkonnaametile ei ole esitatud käesoleva menetlusdokumendi esitamise aja seisuga veel ka

taotlusi nimetatud turbatootmisaladele veelubade saamiseks.

Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) § 41 lg 4 kohaselt, kui vee erikasutus ja

kaevandamine on omavahel ruumiliselt või tehnoloogiliselt seotud, antakse nendeks

tegevusteks üks keskkonnaluba (ühtne keskkonnaluba). Seega juhul, kui Keskkonnaametile

esitatakse taotlused veelubade saamiseks, avatakse uuesti ka kaevandamisload, mis

kaasajastatakse, sealjuures vaadatakse läbi lubadele kantud tingimuste aja ja asjakohasus.

Ühtse keskkonnaloa menetlus toimub KeÜS 5. peatüki kohaselt ning viiakse läbi avatud

menetlusena, kus võivad kõik soovijad menetlusosalistena osaleda. Nagu öeldud, ühtse

keskkonnaloa menetluses vaadatakse üle varem antud load, mis vajadusel kaasajastatakse.

Seega isegi juhul, kui kaevandamislubadele on kantud tingimusi, mida ei ole võimalik mingil

põhjusel täita, on need vead parandatavad ühtse keskkonnaloa andmise menetluses.

Kokkuvõtvalt märgib Keskkonnaamet, et kaevandamisluba annab küll subjektiivse õiguse

kaevandamiseks, kuid kaevandamisloa omajal tuleb kaevandamiseks järgida ka muid kehtivaid

õigusakte (vt ka Riigikohtu 18.10.2016 otsuse nr 3-3-1-31-16 p 14).

7.3. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaevandamisluba VILM-023 on õiguspärane.

Vastavalt kehtinud õigusele viidi kaevandamisloa VILM-023 menetlus läbi avatud

menetlusena.

Haldusmenetluse kohta avaldati teated ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (AT)

(01.09.2004 avaldas Viljandimaa Keskkonnateenistus kaevandamisloa VILM-023 menetluse

algatamise teate (teade avaldati ka 08. ja 20. septembril 2004))

Kaevandamisloa VILM-023 andmise ajal kehinud HMS § 11 nimetab, keda tuli pidada

menetlusosalisteks, sealjuures lg 1 käsitleb isikuid, kes olid automaatselt menetlusosalised ja lg

2 isikuid, kes said menetlusosalisteks pärast kaasamist. HMS 11 lg 2 kohaselt võis haldusorgan

menetlusosalisena kaasata ka muid isikuid, kelle huve haldusakt võis puudutada. HMS § 11 lg

2 kohaselt tekkis menetlusosaliste staatus neil, keda haldusorgan pidas vajalikuks kaasata.

Seega ei olnud kaebaja kaasamine ilmtingimata kohustuslik, vaid tegemist oli kaasamisega loa

andja kaalutluse alusel.

Kehtinud HMS § 47 lg 2 kohaselt tuli avatud menetluse algatamisest posti teel teavitada

haldusakti adressaati, isikut kelle õigusi haldusakt võis piirata (st kolmandaid isikuid) ning

haldusorganit, kes pidi haldusakti andmise kooskõlastama. Sellest järeldub, et menetluse

algatamisest tuli teavitada posti teel HMS § 11 lg 1 loetletud isikuid.

HMS § 40 lg 1 kohaselt pidi haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada

menetlusosalisele sobivas vormis arvamusi ja vastuväiteid.

Arvestades, et kaebaja ei olnud selles menetluses menetlusosaline HMS § 11 lg 1 tähenduses,

ei pidanud Viljandimaa Keskkonnateenistus kaebajat isiklikult menetluse alustamisest

teavitama ega saatma ka haldusakti andmise eelnõud kaebajale arvamuste ja vastuväidete

esitamiseks.

Kehtinud maapõueseaduse (MaaPS) redaktsiooni § 27 kohaselt tuli kaevandamisloa väljaandjal

avaldada kaevandamisloa taotlemise menetluse algatamise kohta teate ATs ning saata taotluse

koopia kaevandamisala asukoha kohalikule omavalitsusele. MaaPS § 33 lg 1 kohaselt tuli

kaevandamisloa andmise otsuse avalikult teatavaks teha AT-s. Puudub vaidlus, et nimetatud

teadaanded avaldati nõuetekohaselt AT-s. Kehtinud HMS § 31 lg 5 kohaselt loeti haldusakt

avaldamisega kättetoimetatuks.

Seega ei ole kaevandamisloa VILM-023 menetluses kaasamises tehtud menetluslikke vigu.

Avalikkusel, sh kaebajal, oli võimalus haldusmenetlusest teada saada AT teate vahendusel ja

soovi korral selles osaleda.

7.4. Keskkonnaamet on seisukohal, et kaevandamisluba L.MK/321240 on õiguspärane.

Vastavalt 01.09.2004 kehtinud MaaPS redaktsioonile, tuli kaevandamisloa menetlus läbi viia

avatud menetlusena. 16.03.2004 avaldas Viljandimaa Keskkonnateenistus AT-s vastava teate

(teade avaldati ka 24. ja 30. aprillil). 07.02.2012 avaldas Keskkonnaamet AT-s kaevandamisloa

andmise teate.

Septembris 2004 kehtinud MaaPS § 27 kohaselt kaevandamisloa väljaandja avaldab

kaevandamisloa taotlemise menetluse algatamise kohta teate AT-s ning saadab taotluse koopia

kaevandamisala asukoha kohalikule omavalitsusele. Vastavalt kehtinud HMS § 11 lg 1 p 3 olid

haldusmenetluses menetlusosalised isikud, kelle õigusi või kohustusi haldusakt, haldusleping

või toiming võib puudutada (kolmas isik). Sealjuures ei pidanud 2004. a kehtinud HMS

piirinaabreid automaatselt menetlusosalisteks. Tegemist oli kaalutlusotsusega, st Viljandimaa

Keskkonnateenistusel tuli hinnata, kas haldusakt võib piirinaabrite õigusi puudutada.

Kaevandamisloa L.MK/321240 menetlus algas 01.09.2004 ja lõppes kaevandamisloa

andmisega 07.02.2012. Kaevandamisloa L.MK/321240 menetlus viidi läbi 02.09.2004 seisuga,

millal otsustati kaevandamisloa andmine Aktsiaseltsile MIKSKAAR 07.02.2012 korralduses

märgitud tingimuse saabumisel. Kuna taotlejal puudus maakasutusõigus, otsustas Viljandimaa

Keskkonnateenistus, et taotleja saab kaevandamisloa peale maakasutusõiguse saamist.

Kuivõrd kaevandamisloa andmisest oli möödunud 7 aastat, pidas Keskkonnaamet vajalikuks

kaevandamisluba kaasajastada, mis iseenesest ei tähenda haldusmenetluse uuendamist, nagu

kaebaja püüab kaebuses näidata. Keskkonnaameti hinnangul oleks kõikide menetlustoimingute

kordamine enne 07.02.2012 korralduse andmist olnud vastuolus menetlusökonoomia

põhimõttega. Kuid isegi, kui nõustuda kaebajaga, et tegemist oli menetluse uuendamisega

(millega Keskkonnaamet ei nõustu), siis isegi menetluse uuendamisel ei korrata neid

menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjus ei puuduta (HMS § 44 lg 4). Seega ei

nõustu Keskkonnaamet kaebaja väitega, mille kohaselt menetlus sisuliselt uuendati ja

Keskkonnaamet oleks pidanud kaasama kõik menetlusosalised, kes HMS § 11 tulenevalt

peaksid olema menetlusosalised.

Korrigeeritud andmete alusel andis Keskkonnaamet AS Mikskaar kaevandamisloa

L.MK/321240. 2012 kehtinud MaaPS § 36 lg kohaselt kaevandamisloa andmisest ja

muutmisest kuulutab loa andja AT-s. Puudub vaidlus, et Keskkonnaamet kuulutas

kaevandamisloa L.MK/321240 andmisest AT-s.

7.5. Keskkonnaameti selgitab, et Soosaare turbmaardla kaguosa Aimlametsa toomisala KMH

viidi läbi 2004 aastal. KMH aruanne kiideti heaks tolle aegse info ja teadmiste alusel. KMH

menetlus viidi läbi keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse alusel

(KeHAS, kehtetu alates 03.04.2005). Keskkonnaamet rõhutab, et KMH on kaevandamisloa

andmise menetluses loa andjale üks infoallikatest ja ei ole loa andjale imperatiivselt siduv.

KeHAS § 18 lg 2 p 4 kohaselt oli KMH järelevalve teostaja ülesanne hinnata KMH aruande

vastavust KMH programmile, kiita aruande heaks ja esitada aruande alusel keskkonnanõuded.

Seega, KMH järelevalve teostaja pidi hindama KMH aruande vastavust nõuetele ja jälgima, et

aruandes sisalduksid kõik nõutud keskkonnakaalutlused.

KMH aruande näol on tegemist KMH eksperdirühma hinnanguga, aruannet koostav ekspert on

see, kes aruande koostab ja esitab keskkonnakaalutlused, alternatiivid ja vastavad soovitused,

see ei ole KMH järelevalvaja ülesanne. Vastasel juhul kaob eksperdi roll ja mõte.

Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistusel ei olnud põhjust KMH

eksperdirühma hinnangutes kahelda. KMH aruande heakskiitmisel tuli aruande sisu hinnata

2004. aasta seisuga, nt seejuures ei saanud arvestada hilisemaid, sh ka kaebuses kirjeldatud,

uuringuid ja teavet.

Kui hiljem selgub, et kavandatav tegevus võib siiski põhjustada negatiivset keskkonnamõju

ja/või loatingimused ei ole piisavad, siis tuleb loaandjal vajadusel reageerida ja vaadata luba

üle, sh loa tingimused.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) 2012 korralduse

andmise ajal kehtinud redaktsiooni § 11 lg 2 kohaselt oli KMH algatamise vajalikkuse

kaalumine tegevusloa andja, ehk Keskkonnaameti, pädevuses. KeHJS § 2 lg 1 kohaselt on

KMH eesmärk teha kavandatava tegevuse KMH tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks

tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida

keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut; anda tegevusloa andjale teavet

kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju

kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta;

võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses.

Seega, KMH eesmärk on anda loa andjale uut teavet. Keskkonnaamet on selgitanud 12.05.2020

kirja nr 12-1/20/5787-2 p-s 4, et KMH uuesti algatamist ei peetud vajalikuks, sest aastatega ei

olnud looduslik seisund muutunud ja aruanne sisaldas piisavalt teavet kaevandamisloa

andmiseks.

2004. a KMH aruande lisast 1 nähtub, et KMH algatati 25.02.2004, lisast 3 nähtub, et KMH

programm kinnitati 24.04.2004. Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2014

korralduse nr PV 1-15/12/58 „Maavara kaevandamise loa andmine muutmine“ lk 2 on

märgitud, et KMH aruanne kiideti heaks 26.07.2004 korraldusega nr 77. Seega, KMH kestis

algatamisest kuni KMH aruande heakskiitmiseni ca 5 kuud, kuid ei saa väita, et selle ajaga ei

ole võimalik kavandatava tegevuse keskkonnamõju välja selgitada, kui selleks on alusandmed

olemas ja eksperdirühm on võimeline selle ajaga kavandatava tegevuse keskkonnamõju

hindama. KeHAS ei sätestanud KMH läbiviimisele kuluvat aega.

KMH läbiviimisel kehtinud KeHAS ei näinud ette kohustuslikus korras täiendavate uuringute

läbiviimist. Ka erialakirjanduses (Vt nt Põder, T. „Keskkonnamõju ja keskkonnariski

hindamine. Käsiraamat“ (tellija Keskkonnaministeerium, 2005) ptk-d 2.6.7 ja 3.4:

https://www.envir.ee/sites/default/files/kmhkasiraamat_poder.pdf ; Põder, T. „Keskkonnamõju

hindamise käsiraamat“ (tellija Keskkonnaministeerium, uuendatud 2018) lk-d 66, 94, 123, 129,

130: https://www.envir.ee/sites/default/files/kmh_kasiraamat_tp_2018.pdf ) on selgitatud, et

KMH läbiviimisel kasutatakse eeskätt juba olemasolevat teavet ning täiendavad väliuuringud

võivad olla põhjendatud, kui mõne KMH seisukohast olulise teguri kohta ei ole andmeid või

need ei ole usaldusväärsed. Alusandmetena võib kasutada ka asjakohast kirjandust ja teiste

riikide uuringuid.

KeHAS § 2 kohaselt KMH eesmärgiks oli selgitada, hinnata ja kirjeldada kavandatava tegevuse

eeldatavat mõju keskkonnale, analüüsida selle mõju vältimise või leevendamise võimalusi ning

teha ettepanek sobivaima lahendusvariandi valikuks. KeHAS § 20 lg 2 järgi loa andmisel peab

otsustaja arvestama KMH tulemusega ja aruandele lisatud keskkonnanõuetega. Seega, KMH

ülesanne on hinnata kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja anda tegevusloa andmiseks

teavet, kuid KMH ekspert ei otsusta, kas ja mis tingimustel võib kavandatavat tegevust lubada,

sh mis tingimused tuleb määrata tegevusloale. KMH aruandes ei ole tingiva kõneviisi

kasutamine keelatud, ainsaks kriteeriumiks on, kas tegevusloa andja saab KMH aruandest

piisavalt teavet, et otsustada tegevusloa andmise üle. Samas, nagu eelpool märgitud, KMH

aruanne on üksnes üheks sisendiks/aluseks tegevusloa andmise üle otsustamisel, kasutada saab

ja tuleb ka muud teavet, sh otsustaja enda teadmisi.

Keskkonnaministeerium vastas kaebaja 07.05.2020 arupärimisele seoses KMH kehtivusega

01.06.2020 kirjaga nr 14-5/20/1616-4, selgitades, et: „Kehtivas keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS) ei ole reguleeritud keskkonnamõju hindamise

(KMH) aruande kehtivuse aega, sest tegevusloa välja andmisel on KMH tulemuste ja määratud

keskkonnanõuete arvestamine otsustaja kaalutlusõigus. Ei ole otstarbekas piirata ajaliselt

KMH aruande kehtivust, kuna eri KMH menetlused on väga erinevad, kuid KMH sisulised

järeldused jäävad kehtima ka edaspidi ning ei pruugi muutuda, kui kavandatav tegevus ei ole

muutunud. Otsustajal on igakordsel tegevusloa menetlemisel kohustus kaaluda KMH

algatamise vajalikkust ning vajadusel jätta KMH algatamata, kui kavandatava tegevuse

keskkonnamõju on juba KMH käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet. Otsustaja võtab loa menetluses aluseks muuhulgas ka koostatud

KMH aruande ja selle tulemused ning hindab mõjude hindamise piisavust ja ka ajakohasust

(sh kas olemasolevad keskkonnatingimused või kavandatav tegevus on muutunud). Samuti

sätestab KeHJS § 24, et otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse

tegemisel hindama KMH aruande asjakohasust ning arvestama KMH tulemusi ja aruandes

sisalduvaid keskkonnameetmeid.“

KMH aruande lk 8 on turbamaardla vahetus naabruses olevad kinnistud nimetatud, sh Niilu

talu. Selle KMH-ga seotud materjalid on aga hävitatud, vt vastust teabenõudele –

Keskkonnaameti 02.03.2020 kiri nr 2-6/20/61-2. KeHJS § 22 lg 9 nõue, et KMH järelevalvaja

säilitab heakskiidetud KMH aruannet vähemalt viis aastat aruande saamisest arvates, kehtis ka

kuni 30.06.2015 ehk tol ajal seadusandja ei näinud kohustust-vajadust säilitada KMH materjale

väga pikalt. Seega ei ole täna enam võimalik tuvastada ega tõendada, keda kirjalikult teavitati

KMH algatamisest ja avalikustamistest. Arvestades KMH aruandes öeldut, et läheduses

elumajad puuduvad, on võimalik, et Viljandimaa Keskkonnateenistus ei lugenud Niilu talu jt

kinnistute omanikke nende hulka, kelle huve tegevus võib otseselt mõjutada, kuna olulisi

mõjusid leevendusmeetmete rakendamisel ei kaasne, kuid tõsikindlalt seda enam väita ei ole

võimalik.

Tegevusloa tingimused on suunatud loa omanikule, kellel on kohustus neid täita, mitte

naaberkinnistute omanikele. KMH aruanne on lähtuvalt KMH eesmärgist infoallikas loa

andjale, olles üheks sisendiks tegevusloa andmise üle otsustamisel ja tingimuste määramisel.

Ka kaebuse p-s 2.6 viidatud KeHJS § 24 lg 3 on suunatud arendajale ehk, kui temal ei ole

võimalik täita KMH aruande heakskiitmisel määratud keskkonnanõudeid, siis tuleb otsustajal

jätta tegevusluba andmata. Tegevusloa andmisel otsustab loaandja, kas ja mis KMH aruandes

pakutud leevendusmeetmed kanda loale.

Kaevandamisloa andmisest keeldumise alused sätestas maapõueseadus. Kaevandamist välistav

planeering ei ole aluseks kaevandamisloa andmisest keeldumisele. Riigikohus on 3-3-1-35-13

otsuse p 13 märkinud „Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et asjaolu, et kehtivad

planeeringud kaevandamist ette ei näe, ei muuda kaevandamisluba ilmselgelt realiseerimatuks.

Planeeringute muutmine ei ole välistatud, mistõttu puudub objektiivne takistus haldusakti

täitmiseks selle kehtivusaja (30 aasta) jooksul. Seega ei ole korraldus sellel alusel tühine“.

Üldplaneeringu üks ülesanne on maardlatest ja kaevandamisest mõjutatud aladest tekkivate

kitsenduste määramine, s.o määrata maardlatega ja maavara kaevandamisega kaasnevad mõjud

maakasutusele ja ehitiste ehitamisele; lisaks määrata ala kaevandamisjärgne maakasutus. (Vt

„Nõuandeid üldplaneeringu

koostamiseks“

lisa

2:

https://planeerimine.ee/static/sites/2/uldplaneeringu_juhis_final.pdf )

Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust kaevandamiseks. Kaevandamisluba annab

loa omanikule õiguse kasutada keskkonda, s.o väljata maavaravaru loaga piiritletud ja

kindlaksmääratud mäeeraldisel loas märgitud tingimustel, kuid ei anna õigust tegutseda

vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kui kaevandamisega alustamiseks on vaja muuta

katastriüksuse sihtotstarvet või kehtestada detailplaneering tootmisüksuse rajamiseks, tuleb

vajalikud toimingud enne kaevandamisega alustamist kindlasti ära teha, kuid need toimuvad

kaevandamisloa menetlusest eraldi menetlustena. Riigikohus on 3-3-1-35-13 otsuse p 15

märkinud „Ringkonnakohus seevastu leidis, et kaevandamisluba annab loa omanikule õiguse

kasutada keskkonda, kuid ei anna õigust tegutseda vastuolus kehtivate õigusaktidega.

Olemasolevate

planeeringute

muutmine

ja

detailplaneeringu

kehtestamine

toimub

eraldiseisvates menetlustes ning eeltoodu ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks“

Omakorda uute planeeringute koostamisel tuleb arvestada olemasoleva olukorraga, s.o

kaevandatavate alade olemasoluga.

7.6. Kaebaja poolt viidatud MaaPS § 71 lg 2 sätestab loa andja õiguse, mitte kohutuse. Seega

puudub Keskkonnaametil kohustus kaevandamislubade kehtetuks tunnistamiseks viidatud sätte

alusel. Keskkonnaamet peab oluliseks selgitada, et praktikas on üldlevinud olukord, kus pärast

kaevandamislao saamist ettevõte ei saa kohe asuda mäeeraldisel kaevandama. Tavaliselt, pärast

kaevandamisloa

saamist,

kulub

veel

täiendavalt

aega

kaevandamiseks

vajalike

ettevalmistustööde tegemiseks. Kuna kaevandamisloa menetlemise ajal ei ole taotlejal

garantiid, et menetluse lõpptulemusena ka antakse taotletavale alale kaevandamisluba, siis

teiste kaevandamiseks vajalike lubade ja projektide tegemine samal ajal keskkonnaloa

taotlemisega ei ole majanduslikult tihti põhjendatud ning seda asutakse tegema alles pärast

kaevandamisloa saamist. Seega pärast keskkonnaloa saamist kaevandamiseks vajalike muude

kooskõlastuste hankimisele, detailse kaevandamisprojekti koostamisele, masinapargi

soetamisele jms. kulub veel täiendavalt aega. Lisaks määrab reaalse kaevandamisvajaduse

lõppkokkuvõttes

turu

nõudlus

kaevandatava

ressursi

järgi.

Kui

turu

olukord

kaevandamislubade menetluse ning kaevandamiseks muude ettevalmistustööde ajal muutub

selliselt, et uue mäeeraldise kasutuselevõtuga täiendavalt lisanduvat kaevandamismahtu pole

võimalik turul müüa, siis keskkonnale on parem, kui uut ala kaevandamiseks ei avata kohe.

Seega ei rakenda Keskkonnaamet MaaPS § 71 lg 2 antud õigust kaevandamisluba kehtetuks

tunnistada kergekäeliselt kuna see võib kaasa tuua olukorra, kus kaevandajad hakkaksid

kartuses loast ilma jääda avama kaevandamislasid ilma, et selle järgi tegelikku vajadust sellel

hetkel parasjagu oleks.

7.7. Kaevandamise mõju kaevuveele, põhjaveele, pinnaveele, veerežiimile. Soosaare

turbamaardla kaguosa geoloogilise uuringu kohaselt tekkis soo väikese põhjalõuna suunas

väljavenitatud järve soostumisel. Järve nõgu võis moodustuda jääpanga sulamisel. Turba

lamamiks on tihke, vettpidav savikas aleuriit ja moreen. Seega väide, et turbatootmisala asub

nõrgalt kaitstud põhjaveega alal on alusetu (OÜ Eesti Geoloogiakeskuse poolt Soosaare

turbamaardla kaguosa geoloogiline uuring (Tallinn 2003, V Mõttus, M. Orru)). Vesi ei püsi

seal, kus vett pidavat põhja ei ole.

Nagu kaebaja ka ise kaebuses välja toob, peab praegu kehtiva veeseaduse kohaselt kaevandajal

enne kaevandandamist olema veeluba. Veeluba antakse VeeS alusel. VeeS sätestab

veekaitsenõuded, mis tagavad veeressursside pikaajalise kaitse, isikute õigused ja kohustused

ning vastutuse vee kasutamisel jne.

Veeloa taotluse esitamisel viib Keskkonnaamet läbi ühtse keskkonnaloa menetluse, mille

käigus on võimalik lisada täiendavaid leevendusmeetmeid, välja selgitada kaebaja poolt

väidetud joogivee probleemid ning leida neile kõiki osapooli rahuldava lahenduse. Sh

selgitatakse välja näiteks, kas kaebajale kuuluv kaev on nõuetekohane ja tehniliselt korras, kas

vee taseme kõikumine võib olla seotud ilmastikutingimustega jne. Kaebaja on kaebuses välja

toonud ka Keskkonnaameti selgituse, mille kohaselt, kui selgub, et turbatootmine on mõjutanud

kaebaja salvkaevu vee hulka ja kvaliteeti, on kaevandajal kohustus rajada uus puurkaev. On

ilmne, et selline kohustus on kaevandajal kogu kaevandamisloa kehtivuse ajal.

7.8. Kaevandamise mõju õhukvaliteedile, tolm ja müra. Vastustaja leiab, et kaevandajal

tuleb kaevandamise ajal lähtuda kehtivatest õigusnormidest olenemata sellest, milline õigus

kehtis kaevandamislubade andmise ajal. Seega, kui ilmneb, et kaevandamistegevusega kaasneb

ülenormatiivne keskkonna häiring, on kaevandaja kohustatud võtma kasutusele täiendavaid

meetmeid keskkonnahäiringute vähendamiseks sh niisumata teid, katma veoautode koormaid

jne., olenemata sellest, kas sellised kohustused on kaevandamisloale kantud või mitte.

Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et kaevandamisloale L.MK/321240 on kantud järgmised

leevendusmeetmed: väljavedu tuleb teostada turbatolmu heite vähendamiseks kinniste

autodega; vajadusel tuleb arendajal teid perioodiliselt hooldada ning suvel teha tolmutõrjet;

turba väljavedu peab toimuma tööpäevadel kell 8.00 kuni 19.00. Kaebusest ei selgu, miks

kaebaja nimetatud meetmeid ebapiisavaks peab.

Mis puudutab kaevandamisloa L.MK/321240 tingimust 9.6, siis Keskkonnaamet möönab, et

tegemist on tingimusega, mida loa omanik ei saa täita, kuid tegemist ei ole veaga, mis tooks

kaasa kaevandamisloa tühistamise. Lisaks on viga parandatav ühtse keskkonnaloa andmise

menetluses.

Lisaks eeltoodule märgib Keskkonnaamet, et KeÜS § 62 alusel võib loa andja loa kehtetuks

tunnistada juhul, kui loa omaja ei täida õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Siinjuures ei oma

mingit tähendust, millistele järeldustele KMH aruandes jõuti. Seega juhul, kui loa omaja ei pea

kinni õigusaktides kindlaks määratud keskkonnahäiringute piirväärtustest, on loa andjal õigus

luba kehtetuks tunnistada. Samuti saab loa kehtetuks tunnistada juhul, kui selgub, et lubatud

tegevusega kaasneb keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring, mida ei ole võimalik loa

muutmisega ära hoida.

7.9.Vastustaja toob välja, et kaebajal on õigus esitada kaebus üksnes enda rikutud õiguste

kaitseks, mitte aga avalikes huvides. Seetõttu tuleb kohtul jätta tähelepanuta kõik kaebaja

väited, mis on seotud teiste isikute võimaliku õiguste rikkumisega.

7.10. Keskkonnaamet palub jätta rahuldamata kolmanda isiku taotluse määrata vastustajale

kohustus lahendada kaebuse rahuldamise korral tühistatud korralduste ja kaevandamislubade

aluseks olevad taotlused kuuekümne (60) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Keskkonnaamet ei pea võimalikuks tühistatud korralduste ja kaevandamislubade taotluste

menetlemist 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Tegemist on ebamõistlikult lühikese

tähtajaga. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 49 lg 1 kohaselt otsustatakse

keskkonnaloa andmine 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates, kui

seadusega ei ole sätestatud teisiti. KeÜS § 49 lg 11 kohaselt ei arvestata taotluses puuduste

kõrvaldamise aega keskkonnaloa andmise tähtaja hulka. Käesoleval hetkel ei ole teada, millised

menetlustoimingud tuleb kaebuse rahuldamise korral menetluses uuesti läbida, kas kolmas isik

peab esitama uue taotluse ning kui kiirelt esitab kolmas isik vajadusel nõuetele vastava taotluse.

Juhime tähelepanu, et haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 tuleneva põhimõtte kohaselt tuleb

haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt,

vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

8. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

8.1. Kolmas isik ei nõustu kaebaja kaebusega ja kaebuses esitatud seisukohtadega ning vaidleb

nendele täies ulatuses vastu. Kolmas isik leiab, et vaidlusalused load on õiguspärased ja

kehtivad, mistõttu puuduvad alused haldusaktide tühistamiseks. Load on väljastatud vastavalt

lubade väljastamisel kehtinud seadusandlusele, sj viidi läbi vastavalt tol ajal kehtinud

seadustele keskkonnamõjude analüüs, milles järeldatakse, et (I kd, tl 15-41p) turba

kaevandamisel olulisi mõjutusi ümbruskonnale ei ole ja kaevandamine on lubatav. Kaebaja

väited kaevanduse negatiivse mõju kohta on tõenditega kinnitamata ning kaebaja ei ole

arvestanud, et kolmas isik on kohustatud kaevetööd teostamisel järgima lisaks loal märgitule

kehtivaid seaduseid. Läbi viidud KMH-ga on tõendatud, et turba kaevandamisel olulisi

mõjutusi ümbruskonnale näha ei ole, oma iseloomult on ala ühtlane ning elupaigavaene,

kaitsealuseid liike ei ole, mõju väljaspool sood asuvatele aladele on mitteoluline,

turbakaevanduse mõju ümberkaudsete elanike tervisele on tühine. KMH-s mööndakse, et

paratamatult tekib tootmise käigus turbatolmu, kuid seda mõjutab eelkõige kasutatav tehnika

ning tehnoloogia. Kolmas isik kasutab tänapäevast tehnikat ning vaakummeetodit, mille puhul

on tehnika varustatud tolmupüüdjatega. Loamenetluses puudusid Keskkonnaministeeriumi

Viljandimaa keskkonnateenistusel põhjused KMH eksperdirühma hinnanguid kahtluse alla

seada.

Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et 2004. a. tulnuks teha teistsugused

järeldused. Asjaolu, et kaebaja ekspertide järeldustega ei nõustu, ei muuda ekspertide märgitut

ekslikuks. Lisame, et kaebaja viitab, justkui kohalik omavalitsus ei oleks nõustunud

turbakaevandusega. Nimetatud järeldus on väär, sest Kolga-Jaani vallavalitsus on kinnitanud ja

nõustunud, et turbatootmisväljad ehitatakse välja ja algab turbatootmine (I kd tl 109).

8.2. Kolmas isik leiab, et kaebaja väide, nagu oleksid kaevandamisload vastuolus

üldplaneeringu või planeerimisõigusega ja et kohalik omavalitsus ei olnud kaevandamislubade

väljaandmisest teadlik, on väär.

Kaevandamisload on välja antud Soosaare turbamaardlas asuvate alade kohta. 20.02.2004

kehtestatud Kolga-Jaani üldplaneeringu (RT IV, 24.10.2012, 15) tekstilise osa (vt

https://www.viljandivald.ee/documents/11546/19496837/kolga-

jaani+%C3%BCldplaneering.pdf/40a5fa78-b4c9-4723-929a-28af7f6797f5 ) lk 34 p 4.7.4.

ütleb selgelt, et tööstuslikult kasutatava turba tootmisalad asuvad Tässi, Soosaare ja Paprika

rabades. PlanS § 3 lg 2 alates 01.01.2003 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis ei näinud ette

turbamaardla jaoks detailplaneeringu kehtestamise kohustust. EhSRS ei sätesta tagasiulatuvat

kohustust detailplaneeringu olemasoluks. Seetõttu vastasid kaevandamisload nende

väljaandmise hetkel kehtinud planeerimisnõuetele.

Kohalik omavalitsus oli kaevandamislubade väljaandmisest teadlik ning on sellega nõus (II kd

tl 66-68).

8.3. Kaevandamislubade väljaandmise ajal ei omanud kaebaja ei kaevu ega pidanud ka mesilasi.

Vastustaja ei saanud nende asjaoludega arvestada ning nende asjaolude võimalik tekkimine

tulevikus ei muuda kaevandamislube ebaseaduslikeks. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud

vastupidist.

8.4. Aimlametsa kinnistu kaevamislubade osas tuleb juhinduda 11.02.2004 kehtinud nõuetest

KMHle, Raba-Jaani kaevamislubade osas tuleb juhinduda 15.02.2004 kehtinud nõuetest

KMHle.

KeHAS 01.01.2003 kuni 30.04.2004 kehtinud redaktsiooni § 13 lg 2 loetles nõuded KMHle,

sama paragrahvi lg 3 sätestab, et keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud

nõuded

kehtestatakse

keskkonnaministri

määrusega.

Keskkonnaministri

määruse

„Keskkonnamõju hindamise aruandele esitatavad täpsustatud nõuded“ alates 01.06.2002 kuni

02.04.2005 loetles üles täpsustatavad nõuded KMHle. Nendele nõuetele vaidlusalune KMH

aruanne vastab.

Kolmas isik on seisukohal, et kaebaja märkused KMH-le ei ole sellise kaaluga, mis tooksid

kaasa KMH aruande õigusvastasuse. KMH p 5.2.1. on Niilu talu selgelt nimetatud ehk KMH

koostaja on Niilu talu olemasoluga ning maardla mõjuga Niilu talule arvestanud. KMH p 5.2.5.

toob välja turbatoomise positiivsed ja negatiivsed mõjud ning tekst on keskmisele mõistlikult

isikule arusaadav. Ka on selge KMH väide, et turbamaardla käitamisel kaasneb sellega

positiivne rahaline mõju kogukonnale. Kolmas isik ei saa nõustuda, et KMH p 5.1.5. väited on

paljasõnalised. Õigusaktid ei nõudnud, et KMH koostaja oleks pidanud viima läbi

sotsioloogilised uuringud ja hüdrogeoloogilise uuringu. Kaebaja ei ole tõendanud, et KMH

väited kohaliku elanikkonna huvide osas oleksid ebaõiged.

HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust

haldusorgani eest.

Riigikohus on avanud viidatud õigusnormide sisu järgmiselt: halduse kaalutlusotsuste puhul on

kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause).

Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See

seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka

kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4

lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete

õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga.

Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud

meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega (Riigikohtu otsus nr 3-20-1198/58, p 13-14).

Kaevandamisluba on avara kaalutlusõiguse teostamise tulemusena antav haldusakt. Kuivõrd

vastustaja lubas turbamaardlaid kohta, mis on ette nähtud tööstuslikult kasutatava turba

tootmisalana Kolga-Jaani üldplaneeringus, mis ei ole Rahvusvahelise tähtsusega märgalade,

eriti veelindude elupaikade konventsiooni (ka Ramsari konventsioon, Convention on Wetlands)

art

lg

järgi

kaitstav

märgala

(vt

https://rsis.ramsar.org/ris-

search/?f[0]=regionCountry_en_ss%3AEstonia&pagetab=0 ) ning on kantud kaevandamisega

rikutud ja mahajäetud turbaalade ning sobivate turbaalade nimekirja, siis kaevandamisload ei

saa olla ilmselgelt vigased ega ebaratsionaalsed. Vastupidise selge põhjendamise ja tõendamise

kohustus lasub kaebajal.

Kolmas isik toonitab, et vaatamata kaebuse pikkusele, ei too kaebaja välja ühtegi konkreetselt

rikutud keskkonnakaitsenormi ega konkreetset leevendusmeedet, mida vastustaja oleks

pidanud või oleks võinud kaevandamislubades määrata. Kaebaja väitis hoopis, et

leevendusmeetmed oleksid kasutud.

Praeguses asjas ei ole kaebaja toonud välja ilmselgeid riiveid keskkonnalubade väljastamisel,

vaid kaebajale ei ole meelepärane keskkonnalubade andmine kui selline. Kaevandamisload

käivad kinnistute kohta, mille omanik kaebaja ei ole. Kaevandamislubadega hõlmatud

kinnistute omanikel on õigus oma kinnisasju käsutada oma äranägemise järgi, sealhulgas anda

need kolmandale isikule turbamaardla tarbeks.

AÕS § 143 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna,

tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste

levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole

vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnisasjale on

keelatud. Kui käesoleva paragrahvi (st AÕS § 143) 1. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad

oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid niisuguste mõjutuste kõrvaldamist ei saa mõjutajalt

majanduslikult eeldada, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud

kinnisasja omanikult mõistlikku hüvitist.

Riigikohus selgitas, et naaber saab keskkonnaluba vaidlustada, kui see on vastuolus

keskkonnakaitse nõuetega (Riigikohtu otsus nr 2-14-21673/64, p 11). Kaebaja ei ole väitnud

ega tõendanud, et kolmandale isikule kaevandamislubadega lubatud tegevus rikuks

konkreetseid keskkonnanõudeid. Kaebaja ei too välja ega tõenda, et nendel kinnisasjadel oleks

eriline looduskaitseväärtus.

Kaebaja üldine pahameel, et naaberkinnistut hakatakse aktiivselt kasutama, ei tähenda

vaidlustatud kaevandamislubade ebaseaduslikkust. Erinevalt kaebuses väidetust ei ole kaebajal

õigust puutumatule keskkonnale. SäAS § 2 sätestab, et looduskeskkonna ja loodusvarade

säästliku kasutamise eesmärgiks on tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse

arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku

mitmekesisust säilitades.

Riigikohus selgitas, et PS § 5, § 53 koosmõjul tõlgendades sätestab, et Eesti loodusvarad ja

loodusressursid on rahvuslik rikkus ning ettevõtjaid tuleb suunata loodusressursse säästvalt

kasutama ja suurendama riigieelarve tulusid (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-13, p 63-64).

Turbamaardla ammendamine teenib loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu

eesmärke. Kolmas isik selgitab, et turvast kasutatakse eelõige kasvuturbana (iluaedade

rajamiseks, aia mullastruktuuri parandamiseks, samuti allapanuna loomakasvatuses). Samas on

see kasutatav ka keskkonnasõbralikes kuivkäimlates, kosmeetika tootmiseks (II kd tl 69-70)

ning ka hetkel Tartu Ülikoolis väljaarendatavates uutes tehnoloogiates (II kd tl 71-73p). Seega

lähitulevikus muutub turbatootmine veelgi aktuaalsemaks ning aitab kaasa rohemajanduse

arengule. Avalikes huvides on turba kaevandamist jätkata.

Seega peab kaebaja majanduse arenguks vajalike ressursside kasutamist taluma, kuivõrd ilma

selleta majanduse ja ühiskonna toimimine ei ole võimalik. Kaebaja mitte-minu-tagahoovis-

suhtumine ei ole seadusega kaitstud huvi.

Kaebuses on kaebaja väitnud, et KMH olevat kaotanud kehtivuse, kui kolmas isik ei ole asunud

tegevust ellu viima kahe aasta jooksul loa saamisest. Kaebaja eksitab kohut. Kaebaja viidatud

õigusnorm kaotas kehtivuse uue KeHJS (RT I 2005, 15, 87) jõustumisega 03.04.2005, et

vähem, kui kahe aasta jooksul Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa Keskkonnateenistuse

02.09.2004 korralduse nr 86 tegemisest. Alates 03.04.2005 kehtiv KeHJS ajalist piirangut

KMH kehtivusele ette ei näinud.

KeHJS § 11 lg 6 (26.11.2010. - 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et kui kavandatava

tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamise algatamata, kui keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks

oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise

hindamise, ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa

menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja

hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud. Seetõttu vastustaja ei

pidanud 2011-2012 nõudma uue KMH läbiviimist. Kaebaja ei ole menetluses põhjendanud, et

uue KMH läbiviimine võis mõjutada korralduse nr PV 1-15/12/58 ja loa nr L.MK/321240 sisu.

Seega kaebaja etteheited KMHle on ainetud ega saanud mõjutada kaevandamislubade sisu.

8.5. Kolmas isik leiab, et tühistamisnõude rahuldamiseks puudub alus. Haldusakti võib jätta

kehtetuks tunnistamata, kui: rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja

otsustamist; ja/või kui kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti

adressaadile teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku

õiguspärast ootust (RVastS § 3 lg 3, E. Vene. Ajaline faktor halduskohtumenetluses tühistamis-

ja kohustamiskaebuse lahendamist ning rahuldamist mõjutava tegurina. Doktoritöö. Tartu

Ülikool: 2017, lk 141).

Kohtupraktikas leitakse, et kui kohtud on lugenud kaebuse esitatuks tähtaegselt, kuigi see on

esitatud aastaid pärast vaidlustatud korralduse andmist ja täitmist, siis sellises olukorras on

vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Seetõttu

peab kohus kaebuse küll läbi vaatama, kuid asja sisulisel lahendamisel arvestama ka

õiguskindluse põhimõttega. Kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest

oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja

õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse,

et haldusakt jääb kehtima (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-41-02, p 12).

Kolmas isik on kandnud märkimisväärseid kulutusi seoses antud projektiga kokku 100 700,73

eurot (vt lisad 9-31, II kd tl 40-65). Nimetatule lisandub saamata jäänud tulu, mida kolmas isik

saaks teenida tulevikus kaevandamislubade realiseerimisel, st maardla käitamisel.

Kaevandamislubade tühistamise korral on nende sissenõudmine riigilt raskendatud, sest

RVastS ei näe ette haldusakti tühistamisega tekitatud kahju hüvitamist. Nende kulude jätmine

kolmanda isiku kanda oleks ülekohtune. Kolmas isik märgib, et kui kohus peaks kaebuse

rahuldama, siis see tähendaks, et kolmandat isikut tehakse vastutavaks selle eest, kuidas riik

avalikku võimu teostab ja haldusmenetlust läbi viib. Sellepärast kaaluvad kolmanda isiku huvid

kaebaja huve üle.

Kaebaja huve on piisavalt kaitstud sellega, et kaevandamislubade õigusvastasteks tunnistamise

korral saab ta nõuda riigilt kahju hüvitamist (RVastS § 11 lg 1).

Sellepärast tuleb kaebaja tühistamiskaebus jätta rahuldamata.

8.6. Kaebaja on oma õigusi kuritarvitanud. Kolmas isik leiab, et kaebaja teostab oma õigusi

halvas usus. Kuigi kaebajal õnnestus veenda kohut, et tema esitas kaebuse kaebetähtaja sees,

on pärast kohtumäärust ilmnenud tõenditega tõendatud, et kaebaja aimas kaevandamislubade

olemasolu (vastustaja 08.07.2021 taotluse nr 3-20-999/30 lisa).

Veenev ei ole kaebaja öeldu, et 2013.a, omamata mingit isiklikku seost Niilu taluga, saatis A.

T. väga konkreetse keskkonnaalase päringu vastustajale, lähtudes oma huvist J. B.i eluloo

kohta. On eluliselt usutav, et kas kohe 2013.a või 2015.a, kui A. T. alustas väidetavalt

perekonnaelu kaebajaga, on ta sellest kaebajale rääkinud, kuid mõistis, et leevendusmeetmeid

välja pakkuda ei ole. Lisaks on 2012.a vormistanud maamõõtja piiriprotokollid, millele lisatud

kaartidel on selgelt tähistatud maardla. Protokollide allkirjastamise juurde oli kutsutud Niilu

talu teine kaasomanik. Ei ole usutav, et Niilu talu kaasomanik T. P.(ka T. O.) ei oleks sellest

kaebajat teavitanud. (II kd tl 38p-39)

Seega pidi kaebaja kahest iseseisvast allikast teadma, et naabruskinnistu osas on väljastatud või

võidakse väljastada kaevandamisload. Kui kaebaja jäi passiivseks ning enda väitel alles 2020.

aastal hakkas tundma huvi kaevandamislubade sisu vastu, on tegemist selgelt kaebajapoolse

õiguse kuritarvitamisega, millele ei tohi õiguskaitset anda. Kolmas isik toonitab, et õiguse

kuritarvitamine tähendab õiguse kahjulikku teostamist õigustatud isiku poolt viisil, mis on

selges mittevastavuses või vastuolus eesmärgiga, milleks on selline õigus antud (EIK otsus

kaebuse nr 43835/11 S.A.S. v. France, p 66) ning ka siseriikliku õiguse kohaselt rakendub see

ka üksikisiku ja riigi vahelisele suhtele (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-3-1-80-06, p 14, p 23).

8.7. Kolmas isik taotleb kohtuotsuse täitmise korra ja viisi kindlaksmääramist. HKMS § 162 lg

3 sätestab, et vajaduse korral määrab kohus otsuse resolutsioonis kindlaks otsuse täitmise

tingimused ja esialgse õiguskaitsega seotud küsimused. Kui halduskohus peaks kaebuse

tervikuna või osaliselt rahuldama, siis kaevandamislubade väljaandmise menetlus kuulub

uuenemisele. Menetlusökonoomia huvides on otstarbekas määrata uuenenud menetluse

lõpptähtaeg kohtuotsuses, et vältida eraldiseisvat vaidlust, mis on kolmandale isikule ja

vastustajale tervikuna või osaliselt negatiivse kohtuotsuse järelm. Toodud põhjustel palub

kolmas isik, et kaebuse tervikuna või osaliselt rahuldamise korral määraks halduskohus, et

vastustaja peab lahendama kohtuotsusega tühistatud korralduste ja kaevandamislubade aluseks

olevad taotlused 60 (kuuekümne) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

8.8. Kolmas isik palub kaebuse esitajalt mõista välja menetluskulud kokku summas 8877, 40

eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (II kd tl 75-79).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid

kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on

alljärgnevad.

10. Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistus (KKT) otsustas 02.09.2004

korraldusega nr 86 anda AS-le Mikskaar maavara kaevandamise loa Soosaare turbamaardlas

Aimlametsa turbatootmisalal pärast maakasutusõiguse tekkimist. Loamenetluses toimus

keskkonnamõju hindamine (KMH), mille aruande kiitis Viljandimaa keskkonnateenistus heaks

26.07.2004.

Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa KKT otsustas 25.10.2004 korraldusega nr 109 väljastada

AS-le

Mikskaar

maavara

kaevandamise

loa

Soosaare

turbamaardlas

Raba-Jaani

turbatootmisalale. Kaevandamisluba nr VILM023 väljastati 03.11.2004.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2012 korraldusega nr PV 1-15/12/58 muudeti

02.09.2004 korraldust ning anti AS-le Mikskaar kaevandamisluba nr L.MK/321240 Soosaare

turbamaardlas Aimlametsa tootmisalale. Loa andmisel seati kõrvaltingimused (keskkonnamõju

leevendamise meetmete rakendamise kohustus), mille aluseks oli 26.07.2004 heaks kiidetud

KMH aruanne.

11. Kaebaja tugineb oma kaebuses esmalt sellele, et kaevandamislubade menetluses on ta jäetud

ära kuulamata, mille tulemusena on vastustaja teinud õigusvastased ning kaalutlemata otsused.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajat ei kaasatud vaidlusaluste haldusaktide andmise

menetlustesse. Samuti ei teavitatud menetlustest, sh KMH algatamisest ega aruande

valmimisest muudes kanalites kui AT-s.

Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja üldse tuli kaasata ning juhul, kui tuli, siis

kas

kaebaja

kaasamata

jätmine

oli

selline

menetlusviga,

mis

toob

kaasa

kaevandamislubade tühistamise.

11.1. Kohus märgib esmalt, et asjas on tuvastamist leidnud, et kaebajale J.R.le kuulus alates

02.04.1997 ½ Niilu kinnistust ja T. O. ½ Niilu kinnistust asukohaga Taganurga küla, Viljandi

vald, Viljandi maakond (katastritunnus 32801:002:0090). Alates 28.08.2015 on kinnistu

ainuomanikus J.R. (vt Kinnistusraamat, arvutivõrgus kättesaadav: www.rik.ee ).

11.2. Nagu ka Riigikohus juba oma16.06.2021 määruses käesolevas asjas märkis, siis on tõsi,

et MaaPS2004 § 27 ja § 33 lg 1 järgi tuligi nii menetluse algatamisest kui ka loa andmisest

teavitada AT-s. Seadus ei välistanud aga puudutatud isikute isiklikku teavitamist ning

MaaPS2004 § 2 lg 3 järgi kohaldati selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid,

arvestades selle seaduse erisusi. Tollel ajal kehtinud KeHAS § 16 lg 1 p 3, mis KeHAS § 8 p 2

järgi laienes mh kaevandamislubadele, nägi aga ette, et nii KMH algatamisest kui ka aruande

valmimisest tuli kirjalikult teatada maaomanikele, kelle huve tegevus võis otseselt mõjutada.

Kohus jääb oma seisukoha juurde, et selliste maaomanike hulka pidi kuuluma teiste hulgas ka

kaebaja kui piirinaaber, kelle maal asuva kaevu veevarustust kaevandamine KMH järelduste

kohaselt võib mõjutada. Sõltumata KeHAS regulatsioonist määratleti ka HMS § 11 lg 1 p-s 3

menetlusosaliste seas kolmas isik, st isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada,

ning HMS § 35 lg-ga 2 oli ette nähtud haldusorgani kohustus teatada menetlusosalistele

haldusakti andmiseks taotluse esitamisest, §-ga 40 menetlusosaliste ärakuulamise kohustus ja

§-ga 62

haldusakti

menetlusosalistele

teatavakstegemise

kohustus.

Seejuures

on

HMS § 62 lg 2 p-s 1 sätestatud, et haldusakt tehakse kättetoimetamisega teatavaks isikule, kelle

õigusi haldusaktiga piiratakse (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-82-07, p 12). Kuna kaebajat

ei olnud menetlusest teavitatud ega ka haldusakte kaebajale teatavaks tehtud, siis ei saa olla

vaidlust selles, et vastustaja rikkus kaebaja suhtes nii ärakuulamiskohustust kui ka haldusakti

teatavaks tegemise kohustust.

11.3. Ka MaaPS2012 § 29 lg-s 2 oli ette nähtud kaevandamisloa menetluse algatamisest ja

§ 36 lg-s 1 loa andmisest või muutmisest teavitamine AT-s, kuid § 29 lg 1 viitas HMS avatud

menetluse sätete kohaldamisele nii kaevandamisloa andmise kui ka muutmise menetluses.

HMS § 47 lg 2 p 2 järgi tuli avatud menetluse algatamisest posti teel teatada mh isikule, kelle

õigusi haldusakt võib piirata. Kaebajat kaevandamisloa muutmisest ei teavitatud. Seega rikkus

vastustaja ka oma 07.02.2012 korralduse nr PV 1-15/12/58 andmisel, millega väljastati

kaevandamisluba nr L.MK/321240 nii ärakuulamis- kui ka teavitamiskohustust.

11.4. Kohus märgib, et ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et kaebajale kuuluv kinnistu

piirneb Aimlametsa turbatootmisalaga, kuid ei piirne Raba-Jaani turbatootmisalaga ning seega

on asjakohatud kaebaja väited tema, kui piirinaabri kaasamata jätmise kohta kaevandamisloa

VILM-023 andmise menetluses. Kohtule nähtub üheselt nii Maa-ameti kaardirakendusest kui

ka kohtule kaebaja poolt esitatud Maa-ameti kaardirakenduse väljavõtetest, et Raba-Jaani

kinnistu (katastrinumber 32801:004:0001) omab ühist piiripunkti kaebajale kuuluva Niilu

kinnistuga (vt I kd tl 58 või Maa-ameti kaardirakendus arvutivõrgus kättesaadav:

https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo ). Teisisõnu Raba-Jaani kinnistu, millel asub

Raba-Jaani turbatootmisala, omab ühist puutepunkti kaebaja kinnistuga ning sellest tulenevalt

tuli ta kaebaja kaasata ka nimetatud loa menetlusse.

11.5. Vastuseks vastustaja seisukohale sellest, et haldusakti õiguspärasust saab hinnata selle

andmise aja seisuga ning tänaseid norme ja teadmisi neile üle kanda ei saa, siis vastav seisukoht

on iseenesest õige.

Samas ei saa kohus nõustuda vastustajaga selles, et kuigi tänases õiguslikus olukorras on

elementaarne, et kõik piirinaabrid igal juhul menetlusse kaasatakse, ei pruukinud see

vaidlustatud haldusaktide andmise ajal nii olla ja kaasati vaid isikud, kelle õigusi võis haldusakt

rikkuda (kuna konkreetsed andmed puuduvad, on tegemist vaid oletusega). Kuna dokumente

säilinud ei ole, on raske arvata, kas ja kes HMS § 11 lg 2 kohastest isikutest ja mis põhjusel

kaasati või kaasamata jäeti.

Nagu kohus juba märkis, oli kaasamise kohutus olemas juba tol ajal kehtinud seaduse järgi.

Samuti on selge, et kaebaja õigusi ja kohustusi võisid vaidlustatud haldusaktid rikkuda ning

vastav asjaolu on üheselt tuvastatav Soosaare turbamaardla kaguosa Aimlametsa tootmisala

KMH-st, kus on Niilu kinnistu (omanik) ka ära märgitud kui asjast huvitatud isik ning kui

turbamaardla vahetus ümbruses olev maaüksus.

Samuti on Keskkonnaamet oma 07.02.2012 korralduses nr PV 1-15/12/58 p 1.9.1 sätestanud

ise, et enne turbatootmise alustamist ja selle käigus viia kahel korral aastas läbi veetaseme

kontrollmõõdistamised Niilu talu kaevus ja esitada veetasemete mõõtmisandmed maavara

kaevandamise loa andjale (I kd, tl 43). Seega pidi vastustajale vastavate lubade andmisel olema

selge, et need võivad rikkuda kaebaja õigusi ning kaebaja tuli kaasata lubade andmise

menetlusse.

11.6. Vastustaja on veel välja toonud, et keskkonnaseadustiku üldosa seadus (edaspidi KeÜS)

§ 41 lg 4 kohaselt, kui vee erikasutus ja kaevandamine on omavahel ruumiliselt või

tehnoloogiliselt seotud, antakse nendeks tegevusteks üks keskkonnaluba (edaspidi ühtne

keskkonnaluba). Seega juhul, kui Keskkonnaametile esitatakse taotlused veelubade saamiseks,

avatakse uuesti ka kaevandamisload, mis kaasajastatakse, sealjuures vaadatakse läbi lubadele

kantud tingimuste aja- ja asjakohasus. Ka toimub ühtse keskkonnaloa menetlus KeÜS 5.

peatüki kohaselt ning viiakse läbi avatud menetlusena, kus võivad kõik soovijad

menetlusosalistena osaleda.

Kohus on seisukohal, et kaasamiskohustuse rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada vee-

erikasutuse keskkonnaloa menetluses, mida käesolevaks ajaks ei ole veel alustatudki ja millise

menetluse käik ja lõpptulemuse ei ole teada.

Muuhulgas sätestab KeHJS § 11 lg 6, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju, jätab otsustaja selle keskkonnamõju hindamise algatamata, kui eelhinnangust

selgub, et kavandatava tegevuse keskkonnamõju on juba keskkonnamõju hindamise või

keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus asjakohaselt hinnatud ja otsustajal on tegevusloa

andmiseks piisavalt teavet.

Seega ei ole käesoleval hetkel teada, kas vee-erikasutusloa menetluses kaebaja poolt viidatud

KMH puudused kõrvaldatakse või mitte. Vastustaja saaks tugineda vastavale argumendile

juhul, kui vee-erikasutusloa menetlus oleks käesolevaks ajaks läbi viidud ning kaebaja poolt

väidetud KMH puudused kõrvaldatud (või ümber lükatud), mitte aga olukorras, kus vastavat

taotlust menetluse algatamiseks pole veel isegi esitatud. Vaidlustatud kaevandamisload

kehtivad hetkel sellisel kujul nagu nad on antud.

12. Kaebuse esitaja leiabki järgmisena, et vastustaja ei ole hinnanud vaidlustatud

haldusaktides ja KMH-s piisavalt, asjakohaselt ja korrektselt kaevandamise mõju

kaevuveele, põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile.

12.1. Esmalt heidab kaebaja vastustajale ette seda, et Keskkonnameti nr 07.02.2012

korraldusega nr PV 1-15/12/58 (Aimlametsa tootmisala kaevandamisluba) p 1.9.1-1.9.3. seatud

täiendavad tingimused Niilu talu veetaseme ja komponentide kontrollimiseks ei ole piisavalt

detailsed.

Nimetatud korralduse p 1.9.1 sätestab, et enne turbatootmise algust ja selle käigus tuleb kahel

korral aastas läbi viia veetaseme kontrollmõõdistamised Niilu talu kaevus ja esitada

veetasemete mõõtmisandmed maavara kaevandamise loa andjale.

P 1.9.2 kohaselt tuleb enne turbatootmise algust ja viie aasta jooksul kord aastas kontrollida

Niilu talu kaevu veekvaliteeti K+ ja N03- komponentide osas ja esitada analüüside andmed

maavara kaevandamise loa andjale.

P 1.9.3 sätestab, et juhul, kui veetase või vee kvaliteet lähipiirkonna kaevudes langeb

turbatootmisala kaevandustegevuse tõttu, tuleb maavara kaevandamise loa omanikul tagada

majapidamistes kvaliteetse joogivee kättesaadavus. Pikaajalisest kaevandustegevusest tingitud

veetaseme alanemise puhul peab arendaja rajama mõjutatud kinnistule uue puurkaevu.

Kohus nõustub siinkohal üksnes osaliselt kaebaja seisukohaga, et toodud tingimused pole

piisavalt selged.

Nimelt tuleb nõustuda vastustajaga selles, et vastavatest tingimustest p 1.9.1. ja 1.9.3 tuleb täita

kogu kaevandamisloa kehtivuse aja jooksul ning vastav asjaolu on üheselt selge. Veekvaliteeti

K+ ja N03- komponentide osas tuleb jälgida 5 aasta jooksul. Tulemusi hindab loa andja,

kuivõrd andmed tuleb talle esitada.

Joogivee üldised kvaliteedi nõuded on käesoleval ajal sätestatud Sotsiaalministri 24.09.2019

määruses nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid.“ Kuigi

vastavat määrust ei kohaldata isiklikule veevärgile, kust võetakse vett alla 10 m³ ööpäevas või

mida kasutab vähem kui 50 inimest, välja arvatud juhul, kui joogiveega varustamine on osa

ettevõtja majandustegevusest või avalik-õiguslikust tegevusest, saab analoogia korras vastavas

määruses sätestatud piirmääradest ja põhimõtetest lähtuda ka kaebaja salvkaevu vee kvaliteedi

hindamisel (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-17-796 p 13.1) ja vastavaid analüüse teeb Terviseamet.

Mis puudutab kaebaja väidet, et loast ei selgu ka see, millise perioodi jooksul tuleb kolmandal

isikul vastavad meetmed tarvitusele võtta, et Niilu talu oleks varustatud kvaliteetse joogiveega,

siis kohus leiab, et vastavad meetmed tuleb loa kohaselt võtta tarvitusele viivitamatult kui

selgub, et joogivesi ei vasta nõuetele. Sellele viitab otseselt p 1.9.3 sõnastus osas, milles see

näeb ette, et loa omanikul tuleb tagada majapidamistes kvaliteetse joogivee kättesaadavus.

Küll aga juhib kaebaja põhjendatult tähelepanu sellele, et loast ei selgu kui suur erinevus peaks

vee kvaliteedi näitajates olema (kas vesi peab olema muutunud täiesti joogikõlbmatuks) ning

kui suur veetaseme alanemine peaks esinema ning kui pikka aja jooksul ja kes ja millal otsustab

puurkaevu rajamise vajaduse. Vastavad asjaolud peaksid haldusaktist üheselt ja selgelt

nähtuma, kuivõrd puhta joogiveega varustatus on oluline isiku õigus, mida tuleb vajadusel

kaitsta.

12.2. Menetlusosalised on ka kaevanduse mõjude osas põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile,

erineval seisukohal ja eriti selles, kas mõjusid on hinnatud piisavalt ja kas siinkohal onvastustaja

poolt tehtud kaalutletud otsus.

12.2.1. Kaebaja viitab, et ala asub nõrgalt kaitstud põhjavee piirkonnas, kuid KMH seda, kuidas

mõjutab turba kaevandamine vee kvaliteeti sellisel alal, ei analüüsi.

Kaebaja tugineb oma väidete esitamisel Eesti põhjavee kaitstuse kaardile (Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://geoportaal.maaamet.ee/docs/geoloogia/andmed/Pohjavee_kaitstus_400000_kaart.pdf?t

=20190312154228), millelt nähtub, et nii Niilu kinnistu kui ka Raba-Jaani ja Aimlametsa

tootmisalad asuvad nõrgalt kaitstud (kõrge reostusohtlikkus) moreeni 2-10m, savi,

liivsavi<2m, alal. Vastavaid asjaolusid ei ole vastustaja ümber lükanud ega tõendanud

vastupidist.

Kohus märgib, et KMH lk 21 märgitakse, et: „Kuivõrd turvas asub Soosaare soos järvemudal,

savil, moreenil ja aleuriidil, ei ole ohtu, et soovett satuks põhjavette. Nimetatud setted

moodustavad põhjavee kaitseks arvestatava veepideme. Samuti on turvas looduslikult

puhas./…/ Võimaliku tootmisala ümber majapidamised puuduvad.“

KMH lk 23 lisatakse veel, et: „Turba kaevandamise alustamine muudab kardinaalselt soo

veerežiimi, kuid ekspertide arvates mõju ümbruskonna põhjavee ja pinnavee kvaliteedile ei ole

oluline. Turvas lasub vettpidavatel setetel, seega ei ole ohtu, et turba tootmisel satuks soovett

põhjavette./…/

Kuna läheduses elumajad puuduvad, siis ei tohiks olla mõju ümbruskonna veevarustusele

märkimisväärne. Siiski alternatiivi (AS Mikskaar poolt kavandatud tegevus) rakendumisel

tuleks ümbruskonna taludes veetaset kontrollida ja vajadusel rajada sügavamad kaevud.

/…/

Üks olulisemaid keskkonnamõjusid on igasuguse turbamaardla rajamisel on selle kuivendamise

mõjud. Kuna soodel ja rabadel on loomulikult väga kõrge veetase, siis võivad muutused

veerežiimis põhjustada kahjustusi liigilistele kooslustele. Kindlasti sõltub see konkreetsest

olukorrast, kuid enamasti jääb mõnekümne kuni 100 meetri vahele.

/…/“.

Vastustaja on selgitanud, et väide, et turbatootmisala asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal, on

alusetu. Vastustaja viitab seejuures OÜ Eesti Geoloogiakeskuse poolt Soosaare turbamaardla

kaguosa geoloogilisele uuringule (Tallinn 2003, V Mõttus, M. Orru kättesaadav arvutivõrgus:

https://fond.egt.ee/fond/egf/7550 ). Vastustaja leiab, et vesi ei püsi seal, kus vett pidavat põhja

ei ole.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et KMH-s ei ole piisavalt analüüsitud mõju

põhjaveele, pinnaveele ja veerežiimile üldiselt.

KMH-s ei viidata põhjavee kaitstuse Eesti kaardile ega võeta mingit seisukohta selles osas, et

kaevandamisala asub nõrgalt kaitstud põhjavee alal, kuigi vastavad andmed olid olemas nii

KMH koostamise kui ka vastustaja poolt viidatud geoloogilise uuringu tegemise ajal. Seejuures

on geoloogilises uuringus märgitud põhjavee kaitstuse osas sisuliselt ainult üks lause:

„Vettpidav lamam turbalasundi all välistab põhjavee reostuse turba tootmisel.“ (vt lk 21 OÜ

Eesti Geoloogiakeskuse poolt Soosaare turbamaardla kaguosa geoloogiline uuring (Tallinn

2003, V Mõttus, M. Orru kättesaadav arvutivõrgus: https://fond.egt.ee/fond/egf/7550 )). Mitte

mingit põhjalikumat analüüsi ega põhistust selle järelduse osas ei nähtu ei viidatud uuringust,

KMH-st ega kaevandamislubadest. Seejuures puudub igasugune hindamine võimalike

naftatoodete alale sattumise osas.

Erialases kirjanduses on märgitud, et: „Kaitstud ja kaitsmata põhjaveega aladel tuleb

põhjaveekihi kaitse vajadusest ning majanduslikest kaalutlustest lähtudes rakendada erineva

rangusega kaitsenõudeid.

Põhjavee loodusliku kaitstuse määrab põhjaveekihti katva suhteliselt vettpidava pinnasekihi

paksus, selle koostis, filtratsiooniomadused, pinnaseosakeste reoaine sidumisvõime ja

keemiline aktiivsus. Reostuse leviku ulatuse määravad reoaine keemiline püsivus või

lagunemisaeg koostoimes “reoaine – mikroorganismid – pinnas”. Siiski, mida paksem ja

savikam (vettpidavam) on kattekiht, seda kindlam on põhjavee kaitstus igat liiki reoaine puhul.

Reoaine liikumine pinnases ülevalt alla toimub koos infiltreeruva sademeveega raskusjõu mõjul

või reoaine hajumise teel. Põhjavee kaitstus suureneb kui survelise põhjavee tase ulatub

savikasse kattekihti. Põhjavee kaitstuse hindamiseks konkreetsel alal tuleb teada

geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi, aeratsioonivöö neeldumismahtu konkreetse

reoaine puhul, uurida veepidemete filtratsiooniomadusi, reoaine liikuvust ja

lagunemisaega.

Põhjavee kaitstuse kaartide koostamisel arvestab hüdrogeoloog piirkonna geoloogilise ehituse

paljude iseärasustega nagu pinnase poorsus ja niiskus, aeratsioonivööndi paksus ja

filtratsioonikoefitsient.

Survelise

veekihi

kaitstuse

hindamiseks

arvutatav

reoaine

infiltratsiooniaeg sõltub vabapinnalise ja survelise põhjaveetaseme vahest, veepideme

paksusest, poorsusest ja filtratsioonikoefitsiendist.“ (vt Vello Karise, Madis Metsur, Rein

Perens, Lehte Savitskaja, Indrek Tamm, Eesti Põhjaveekomisjon „Eesti põhjavee kasutamine

ja

kaitse“

2008

lk

56-57.

Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/13308 ).

Õige on ka kaebaja poolt välja toodu, et KMH-s puudub analüüs selle kohta, mis puudutab

kuivenduskraave ja seda, kas nende rajamisel võidakse olemasolevat vähest veepidet

kahjustada, mille tulemuseks võib olla turbatootmisalalt lähtuva, suurema reostuskoormusega

vee takistusteta põhjavette liikumine.

Arvestades eeltooduga leiab kohus, et KMH-s ei ole ilmselgelt piisavalt analüüsitud

kaevandamise mõjusid põhjaveele, millest tulenevalt ei olnud vastustajal ka piisavalt teavet, et

teha kaalutletud otsus Aimlametsa turbatootmisala ala osas kaevandamisloa väljastamiseks.

12.2.2. Mis puudutab pinnavett ja kuivendamise mõjusid laiemalt, siis ei ole poolte vahel

vaidlust selles, et üks olulisemaid keskkonnamõjusid igasuguse turbamaardla rajamisel on selle

kuivendamise mõjud. Vaidlust ei ole ka selles, et kuivendamine mõjutab nii liigilist koosseisu

kui veerežiimi muutusi. Küll aga on pooled eri meelt selles osas, kui kaugele vastav mõju ulatub

ja kas vastustaja on seda mõju hinnanud piisavalt.

Aimlametsa turbatootmisala KMH-s on hinnatud kaevandamise mõju ulatust mõnekümnest

meetrist 100 meetrini. Kaebaja on välja toonud, et mõju võib ulatuda kuni 400 meetrini ehk

kaebajale kuuluv Niilu kinnistu on sellest otseselt mõjutatud (vt „Soode ökoloogilise

funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute

leviku

piiramiseks

või

leevendamiseks,

II

etapp“

lk

(https://www.kik.ee/sites/default/files/uuringud/aruanne_sfl_8286_projekt.pdf ). Kaebaja oma

kinnistu kuivendamist ei soovi, vaid soovib säilitada seal olemasoleva loodusliku olukorra (sh

taimestiku).

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et vastustaja ei ole selles osas teinud kaalutletud

otsust. Vastav asjaolu on otseselt tingitud mh sellest, et kaebaja jäeti menetlusse õigusvastaselt

kaasamata. Kaebaja menetlusse kaasamisel oleks vastustajal tulnud kaaluda kaebaja poolt välja

toodud asjaolusid ja huve (säilitada oma maal olemasolev veerežiim) ning kolmanda isiku huvi

kaevandada ning kuivendada kaevandusala ja sellest tulenevaid mõjutusi, vajalikke

puhvertsoone jms. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks seda käesoleval juhul nõuetekohaselt

teinud. Kuigi lubade andmise ajal ei olnud veel konkreetselt ülapool kaebaja poolt viidatud

uuringut tehtud, ei tähenda see seda, et kaebaja ei oleks tol ajal saanud tugineda mõnele teisele

uuringule või vajadusel tellida ise täiendava uuringu.

Kohus märgib ka, et isegi kui lähtuda KMH-s antud mõju alast 100m, siis ulatub see mõju

samuti kaebaja kinnistule, kuivõrd kaevandamisala ja kaebaja kinnistu piir asuvad üksteisele

lähemal kui 100m. Vastavate asjaoludega vastustaja lubade väljastamisel arvestanud ei ole,

samuti ei ole ta esitanud kaalutlusi, miks kaalub kolmanda isiku huvi kaevandamisele üles

kaebaja huvi säilitada tema kinnistul endine looduslik režiim või milliseid meetmeid saaks ja

tuleks tarvitusele võtta, et vältida kaebaja kinnistu veerežiimi säilimine.

12.2.3. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuigi kohtul tuleb nõustuda vastustajaga selles, et KMH

ülesanne on hinnata kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja anda tegevusloa andmiseks teavet

ja KMH ekspert ei otsusta, kas ja mis tingimustel võib kavandatavat tegevust lubada, sh mis

tingimused tuleb määrata tegevusloale, et antud juhul ei täitnud KMH eeltoodud osas oma

sisulist eesmärki ning vastustajal ei olnud piisavalt teavet igati õiguspärase otsuse tegemiseks.

Kaebuse esitaja ärakuulamisel oleks kaebaja saanud vastavatele küsimustele tähelepanu

juhtida, mis oleks võinud mõjutada omakorda asja otsustamist ja kaevandamisloa sisu.

Kohus toob ka välja, et Raba-Jaani tootmisala võimalikke mõjusid kaebuse esitaja kaevule ja

sellele, kas see võiks mõjutada kaebaja joogivee kättesaadavust või kvaliteeti, ei ole üldse

hinnatatud, samuti ei ole Raba-Jaani tootmisala suhtes hinnatud selle mõju pinnaveele ja

veerežiimile. Vastustaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit vastavate küsimuste kaalumise

kohta. Vaidlustatud kaevandamisloast sellist kaalumist ei nähtu ning muid dokumente vastava

haldusmenetluse kohta ei ole vastustaja kohtule esitanud vaatamata sellele, et vastustajal lasub

neis küsimustes tõendamiskoormis (HKMS § 59 lg 1).

Kohus märgib, et kuigi kõike, mis puudutab kaevandamise mõju põhjaveele, pinnaveele ja

veerežiimile, on tõepoolest vastustajal võimalik analüüsida ja kaaluda vee erikasutusloa

menetluses (antud juhul kompleksloa menetluses), ei muuda see võimalus vaidlustatud

kaevandamislube õiguspärasteks, kuivõrd kohus leiab, et kaalutusõigus on jäetud

nõuetekohaselt teostamata.

12.2.4.Vaatamata eeltoodule peab kohus siinkohal vajalikuks selgitada, et juhul kui võimalik

vee-erikasutusloa menetlus läbi viiakse, tuleb kaebaja kaasata ning vastustajal tuleb lõppastmes

teha kaalutletud otsus. Vastavas otsuses tuleb vastustajal ka põhjendada, miks ta ei nõustu

kaebaja argumentidega sh uuemate uuringutega, millele kaebaja viitab (näiteks „Soode

ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste

häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks, II etapp“ lk 37 (Kättesaadav arvutivõrgus:

https://www.kik.ee/sites/default/files/uuringud/aruanne_sfl_8286_projekt.pdf)) ja millega

lubade väljastamisel ei saanud arvestada, kuid mida tuleks nüüd arvestada kompleksloa

andmisel. Lisaks põhjavee ning kaevuvee kvaliteedi küsimusele tuleb vastustajal hinnata ka

mõju pinnaveele (sh selle puhtusele) ning veerežiimile üldisemalt, kuivõrd ka nendest on

kaebaja mõjutatud. Kaebaja kinnistu, kus asub samuti raba, võib ka KMH järgi olla otseselt

mõjutatud kuivendamisest. Kaebaja oma kinnistu kuivendamist ei soovi, vaid soovib säilitada

seal olemasoleva loodusliku olukorra. Vastustajal tuleb kõiki neid asjaolusid analüüsida vee

erikasutusloa menetluses ja vajadusel määrata täiendavad tingimused (mh selliselt, et kaebaja

kinnistu veerežiim ei saaks kahjustatud ning kaebajale oleks tagatud puhas joogivesi).

12.3. Kaebaja leiab oma kaebuses, et vastustaja ei ole hinnanud mõju õhukvaliteedile,

tolmu levikule ja müra levimisele piisavalt ning asjakohaselt mh seetõttu, et Aimlametsa

KMH aruandes on läbivalt vääralt hinnatud eluhoonete kaugust maardlast (nt KMH lk

24 ja lk 37 - „lähimad majad ~1,5 km kaugusel, tiheasustus veelgi kaugemal) ehk et

vastustaja on teinud olulise kaalutlusvea.

Kohus nõustub kaebajaga ja märgib, et Maa-ameti kaardirakenduse järgi asuvad Niilu talu

hooned ca 250 m kaugusel Niilusoo piirist (I kd tl 58), millest tulenevalt hoonete kauguse

täpsustus muudab oluliselt hinnangulist riskitaset. Vastustaja ei ole vastavaid ümber lükanud

ega tõendanud vastupidist. Lisaks viitab kaebaja, et KMH ekspert H. Orru on ise juba järgmisel

aastal peale KMH tegemist oma magistritöös jõudnud turbatolmust tekkiva ohu osas

teistsugusele seisukohale kui KMH-s, leides, et turba lendtolmust ohustatud tsoon on 1-2 km

raadiuses.

Kohus märgib ka, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et enamuses osas puudub Raba-Jaani

ja Aimlametsa kaevandusalast tulenevate keskkonnahäiringute minimeerimiseks vajalik

metsavöönd (vähemalt 50 m), milline tingimus on seatud Keskkonnameti nr 07.02.2012

korraldusega nr PV 1-15/12/58.

KMH-s (vt selle lk 24) on märgitud, et: „Kuna lähedal asutus puudub ning tootmisala jääb

metsaga piiratuks – on turbatolmu mõju vaid lokaalse iseloomuga. /…/

Kuna kaevandamisala vahetus läheduses ei paikne suuri elamupiirkondi (lähimad majad ca 1,5

km kaugusel), puhkealasid ega muid hooneid ning raba on piiratud metsakaitseribaga, ei mõjuta

masinate müra ning tolm ja ka transport elanikke oluliselt.“

Vastavad KMH-s esitatud väited on otseselt ebaõiged, kuivõrd vaidlust ei ole selles, et vastav

metsariba puudub ning Kolga-Jaani asula asub samuti kaevandusalast oluliselt lähemal kui 1,5

km. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, et Kolga-Jaani asula asub kaevandamisalast ca 700

m kaugusel. Vastustaja ei ole seda ümber lükanud.

Kohus leiab, arvestades, et kaebaja jäi haldusmenetlusse kaasamata ning ära kuulamata, et

kaebaja kaasamisel oleks ta ilmselgelt saanud juhtida vastustaja tähelepanu vastavate andmete

ebaõigsusele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et õhukvaliteedi, tolmu leviku ja müra küsimuses

oleks kaebaja ära kuulamine võinud oluliselt mõjutada asja otsustamist.

Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja oleks antud küsimuses ka piisavalt rakendanud

uurimispõhimõtet ning selgitanud välja asjas tähtust omavad faktilised asjaolud sh kaebaja

kinnistu kauguse (ning üldse elamute kauguse) kaevandamisalast ning seda, kas vastustaja enda

poolt seatud tingimust (säilitada tolmu ja müra kaitseks 50 m metsariba) on võimalik täita.

Nimelt on haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Vastustaja

käesoleval juhul antud kohustust täitnud ei ole, vaid on lähtunud üksnes KMH-s märgitud

andmetest. Seejuures on vastustaja ise kohtule selgitanud, et KMH on ainult üks dokumentidest,

millele vastustaja otsuse tegemisel tugines. Samas ei ole vastustaja tõendanud, et ta oleks

kogunud täiendavaid andmeid vastavate asjaolude kohta ning neid hinnanud ja langetanud

kõiki asjaolusid kogumis analüüsides kaalutletud otsuse.

Vastustaja poolt välja toodu, et kaevandajal tuleb lähtuda kaevandamise ajal kehtivatest

õigusnormidest olenemata sellest, milline õigus kehtis kaevandamislubade andmise ajal,

eeltoodut ei muuda.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et pidev ja pikaajaline keskkonnahäiring, mis otseselt tuleneb

vaidlustatud kaevandamislubadest (müra, tolm, halb õhukvaliteet), võib piirata kaebaja õigust

puhtale elukeskkonnale.

Ka see, et Keskkonnaamet võib KeÜS § 62 alusel loa kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omaja

ei täida õigusaktidest tulenevaid nõudeid või kui selgub, et lubatud tegevusega kaasneb

keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring, mida ei ole võimalik loa muutmisega ära hoida ei

muuda lubasid õiguspäraseks olukorras, kus kaalutlusõigus on teostamata. Lisaks on vastavate

häiringute tekkimise ajaks juba looduskeskkonnas tehtud olulised muudatused. Võimalikud

olulised keskkonnahäiringud ja nende mõju tuleb välja selgitada loa andmise menetluses ning

nende minimeerimiseks näha loas ette ka vastavad meetmed, mis peavad olema reaalselt

täidetavad. Nimelt tulenes ka MaaPS2012 § 35 lg 2 p 8, et kaevandamisloale märgitakse nõuded,

mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning

inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju

vähendamiseks. MaaPS2004 §-st 32 tulenes aga, et kaevandamisloa väljaandjal on õigus

kehtestada tingimusi, tagamaks maavara kõikide varude ratsionaalset kasutamist ning

vähendamaks mäetööde kahjulikku mõju keskkonnale ja kinnisasja senisele sihtotstarbelisele

kasutamisele. MaaPS2004 § 34 p 10 tulenes põhimõte, et kaaluda tuli kahjulikke mõjutusi

keskkonnale ja teistele isikutele ning arendaja võimalikku kasu.

Käesoleval juhul antud nõuded täidetud ei ole, millest tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud

load on selgelt õigusvastased.

Mis puudutab kaebaja viidet KMH eksperdi H. Orru 2005 aasta magistritööle „Kütteturba ja

kaevandamise ja kasutamisega seotud terviseriskid“, siis sellega vastustaja oma 25.10.2004 ja

02.09.2004 otsuste tegemisel arvestada ei saanud. Kohus kontrollib haldusaktide õiguspärasust

nende andmise seisuga (vt HKMS § 158 lg 2). Küll aga oleks juhul, kui kaebaja oleks

haldusmenetlusse nõuetekohaselt kaasatud, saanud kaebaja juhtida vastavale asjaolule

tähelepanu loa muutmise menetluses, mille suhtes tehti otsus 07.02.2012 ning väljastati

muudetud kaevandamisluba nr L.MK/321240.

12.4. Kaebaja tõi kaebuses välja, et rabas asuva turbalasundi kuivendamine turba

kaevandamiseks muudab ala tuleohtlikuks, kuid vastustaja ei ole vastavat asjaolu

analüüsinud ega kehtestanud tuleohu vältimiseks piisavaid meetmeid ega teostanud selles

osas nõuetekohaselt kaalutlusõigust.

Vaidlust ei ole selles, et mõlemas kaevandamisloas puuduvad eraldiseisvalt sätestatud nõuded

tuleohutuse tagamiseks.

Vastustaja ei ole tuleohutuse tagamise osas esitanud ka ühtegi omapoolset seisukohta.

Vastustaja on üksnes viidanud üldsõnaliselt, et kolmas isik peab kaevandamisel järgima kõiki

õigusaktides sätestatud nõudeid.

Aimlametsa KMH aruande lk 12 näeb ette, et tuleohutuse tagamiseks „Tuleohutusnõuete

täitmiseks on ette nähtud tootmisala piiridele kraavide kaevamine, mille sügavus ulatub

allapoole pinnavee taset. Peale selle on jäetud alal piirist väljakute poole 30m laiune lage

tulekaitsevöönd. Vajaduse korral rajatakse naaberaladele 20 m laiune risust, raiejäätmetest,

okaspuu järelkasvust ja alusmetsast puhastatud vöönd, kus okaspuudel alates II vanuseklaasist

on 1.5- 2m kõrguseni ära lõigatud alumised oksad.“ KMH aruande lk-l 30 on välja toodud, et

„Mäeeraldise teenindusmaa üks ülesanne on olla ka tulekaitseribaks.

Selleks tuleb seal välja raiuda kõik okaspuud. Lehtpuud võivad kasvama jääda, sest need ei

soodusta nii suurel määral tule levikut kui okaspuud, vaid pakuvad isegi mõningast kaitset.“

Kaebaja leiab, et KMH-s märgitud üldsõnalised viited tuleohu vähendamise meetmetele ei

arvesta mingil määral antud tegeliku olukorraga antud alal. Samuti ei ole piisavat

matsakaitseriba enamuses mäeeraldiste ümbruses, mis kuuluks riigile, kohalikule

omavalitsusele või siis kaevandusloa saajale. Mingit kokkulepet kaevandajal naabritega nende

kinnistustel asuvate puude raieks ei ole, ning selline tegevus oleks otseses vastuolus ka

kaevandusloas seatud tingimusega säilitada turbatootmisala ümbruses metsariba.

Kohus märgib esmalt, et nõustub vastustajaga selles, et vastustaja otsustada on, millised

tingimused täpselt loale kanda ning KMH eesmärgiks on anda otsustajale piisavalt teavet.

Kohus leiab, et KMH-s iseenesest on tuleohutuse osas piisavalt teavet ning vastustaja sai selle

põhjal oma otsuse teha, kuid jälle ei nähtu väljastatud lubadest, et vastustaja oleks mingilgi

määral tuleohutuse küsimust kaalunud. Vastustaja ei ole ka ühtegi KMH-st tulenevat soovitust

sätestanud kaevandamislubade tingimustes.

Kohus leiab, et kui kaebuse esitaja oleks olnud lubade menetlusse nõuetekohaselt kaasatud,

oleks ta saanud vastavas osas oma seisukohti avaldada ning vastustajal oleks tulnud vastavaid

asjaolusid kaaluda ning teha põhjendatud otsus (sh vajadusel ka sätestada täiendavad

tuleohutusmeetmed). Kohtule esitatud andmete põhjal vastustaja sellist kaalutletud otsust

tuleohutuse osas ei ole teinud, millest tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud load on

õigusvastased.

12.5. Järgmiseks vaidlevad pooled selle üle, kas kaevandamisload vastavad

planeeringutele ning kas kohalik omavalitsus on andnud nõusoleku kaevandamiseks või

mitte.

12.5.1. Esmalt märgib kohus, et kaebaja poolt viidatud Kolga-Jaani üldplaneeringu kaart on

sisuliselt

loetamatu

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://www.viljandivald.ee/documents/11546/19496837/%C3%BCldplaneeringu+KAART.jp

g/c267b3e1-6adb-4f67-90db-a7f2859c29b9?t=1525674627799), millest tulenevalt ei ole

kohtul

võimalik

võtta

lõplikku

seisukohta,

kas

kaevandamisluba

on

kooskõlas

üldplaneeringuga või mitte, kuivõrd selleks tuleks hinnata seletuskirja ja kaarti koosmõjus.

Kohus ei pea vajalikuks hakata selles osas aga täiendavaid tõendeid koguma, kuivõrd see ei

oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt otsustavat tähtsust.

Kohus nõustub selles küsimuses põhimõtteliselt vastustajaga ja leiab, et vastustaja on

põhjendatult välja toonud, et kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta õigust

kaevandamiseks. Juhul, kui kaevandamisega alustamiseks on vaja muuta katastriüksuse

sihtotstarvet või kehtestada detailplaneering tootmisüksuse rajamiseks (võib olla vajadusel ka

üldplaneeringut muutev detailplaneering), tuleb vajalikud haldusaktid vastu võtta enne

kaevandamisega alustamist ära teha, kuid nende vastuvõtmiseks vajalikud haldusmenetlused

toimuvad kaevandamisloa menetlusest eraldi menetlustena. Asjaolu, et hetkel ei ole vastavat

planeeringut kehtestatud, ei muuda kaevandamislube õigusvastaseks ega too kaasa lubade

tühistamist.

Vastustaja viitab siinkohal põhjendatult Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-35-13, mille otsuse p 15

on kohus märkinud: „Ringkonnakohus seevastu leidis, et kaevandamisluba annab loa

omanikule õiguse kasutada keskkonda, kuid ei anna õigust tegutseda vastuolus kehtivate

õigusaktidega. Olemasolevate planeeringute muutmine ja detailplaneeringu kehtestamine

toimub eraldiseisvates menetlustes ning eeltoodu ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks.“

Sama otsuse p 19 märkis Riigikohus veel, et „MaaPS § 34 ei näe kaevandamisloa andmisest

keeldumise alusena ette vastuolu planeeringuga. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et

kaevandamist välistav planeering ei muuda kaevandamisluba õigusvastaseks, ega pea

vajalikuks korrata selles osas kohtute põhjendusi. Kaevandamisluba ei anna reservatsioonideta

õigust kaevandamiseks. Kaevandamisluba ei asenda muid kaevandamiseks vajalikke

haldusakte. Juhul kui kaevandamine on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne

kaevandamistegevusega alustamist kõrvaldada.“

Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks pikemalt peatuda küsimusel, kas

kaevandamisload on kooskõlas Kolga-Jaani üldplaneeringuga või mitte või kas

kaevandamislubade realiseerimiseks on vajalik detailplaneeringu kehtestamine või mitte, kuna

need küsimused ei mõjuta väljastatud lubade õiguspärasust.

12.5.2. Mis puudutab aga kaebaja väidet, et kaevandamisload tuleb tühistada, kuna kohalik

omavalitsus ei ole andnud nõusolekut kaevandamislubade väljastamiseks lähtudes MaaPS § 49

lg 6, siis märgib kohus järgmist. Esiteks viitab kaebaja siinkohal kehtivale MaaPS § 49 lg 6,

mis jõustus 01.01.2020. Käesolevas asjas vaidlustatud lubade andmise ajal kaebaja poolt

viidatud säte ei kehtinud, seega ei tulnud seda ka järgida.

MaaPS2004 redaktsioonis sellist nõuet ei olnud, kuid MaaPS2004 § 29 lg 2 p 5 sätestas, et

Vabariigi Valitsuse nõusoleku küsimuse vajaduse juhuks kui kohalik omavalitsus oli

kaevandamisloa väljaandmise vaidlustanud. Käesoleval juhul vastavaid andmeid/tõendeid

kohtule esitatud ei ole. Seega ei pidanud kohaliku omavalitsuse nõusolekut ka 25.10.2004

korralduse nr 109 (Raba-Jaani turbatootmisala) andmisel olema.

MaaPS2012 § 34 lg 1 p 16 sätestas, et kaevandamisloa andmisest keeldutakse, kui kohalik

omavalitsus ei ole kaevandamisloa andmisega nõustunud. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 16 nimetatud juhul tohib kaevandamisluba anda Vabariigi

Valitsuse nõusolekul.

Kohus leiab, et kuivõrd 07.02.2012 korraldusega nr PV 1-15/12/58 (Aimlametsa

turbatootmisala) muudeti 02.09.2004 kaevandamisluba (ehk sellist luba, mille andmiseks

puudus vajadus kohalikult omavalitsuselt nõusolekut küsida), siis ei tulnud ka loa muutmisel

kohaliku omavalitsuse nõusolekut küsida. Järelikult ei ole vastustaja selles osas menetlusnorme

rikkunud.

Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus anda hinnangut ka kolmanda isiku poolt kohtule esitatud

lisade nr 32-34 suhtes (II kd, tl 32-34).

Lisaks nähtub kaebaja enda poolt kohtule esitatud tõenditest, et Keskkonnaamet on 07.02.2012

edastanud Kolga-Jaani Vallavalitsusele teadmiseks AS-le Mikskaar antud turbatootmisala

maavara kaevandamisloa nr L.MK/321240 (I kd, tl 127). Seega juhul, kui kohalik omavalitsuse

ei oleks olnud nõus vastava loaga, oleks kohalikul omavalitsusel endal tulnud vastav luba

vaidlustada. Kaebaja ei saa esitada kaebust kohaliku omavalitsuse huvide kaitseks.

12.6. Muud menetlusosaliste väited

12.6.1. Kaebaja viitas kaebuses veel sellele, et käesolevaks ajaks (so 17 aasta jooksul peale

lubade algselt väljastamist) on toimunud olulised muudatused ning kehtestatud on uued

arengukavad, mis kaevandamist looduslikes rabases ette ei näe. Samuti on vastu võetud valla

KSH, mis näeb ette keskkonnamõjude hindamist enne maardla rajamist.

Kohus selgitab kaebajale, et kohus saab haldusaktide õiguspärasust kontrollida haldusaktide

andmise seisuga (vt HKMS § 158 lg 2). Vastustaja ei saanud ega pidanudki arvestama

arengukavadega, mida lubade väljastamise ajal olemas ei olnud. Samuti ei saanud vastustaja

arvestada valla üldplaneeringu menetluses tehtava KSH tulemustega. Nagu kohus juba ülal

märkis, siis planeeringutesse puutuvates küsimustes tuleb kolmandal isikul vastavaid nõudeid

järgida ning seaduses sätestatud korras tuleb vajalikud toimingud enne kaevandamisega

alustamist ära teha ja haldusaktid vastu võtta. Vastavad asjaolud ei mõjuta aga vaidlustatud

lubade õiguspärasust.

12.6.2. Kolmas isik tõi oma seisukohtades välja, et kaebaja poolt ei ole tõendatud mesilaste

pidamine ning salvkaevu seaduslikkus.

Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt, kus kohus kontrollib

kaevandamislubade õiguspärasust, ei oma asjaolu, kas kaebaja peab või pidas Niilu talus

mesilasi, tähtsust. Kaebaja on ka selgitanud, et tõi vastava asjaolu välja selgitava asjaoluna,

kuidas mõjutab loodusliku raba kuivendamine veel täiendavalt kaebajat.

Mis puudutab aga salvkaevu olemasolu, siis õige on kaebaja väide sellest, et olemasolevat

salvkaevu registrisse kanda ei tulnud. Lisaks on nii Aimlametsa KMH-s kui kaevandusloa

tingimustes otseselt viidatud Niilu talu kaevu olemasolule. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et

kolmanda isiku väide, et kaebaja ei omanud kaevandamislubade väljastamise ajal salvkaevu,

on vale ning tuleb jätta tähelepanuta. Vastav väide on üheselt ümber lükatud nii Aimlametsa

KMH-s kui kaevandamisloas sisalduvaga.

12.6.3. Kaebaja on välja toonud kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning

kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja osas, et Soosaare maardla kanti kogu ulatuses

nimekirja alles aastaid pärast kaevandamislubade andmist ning seetõttu, et alale oli

kaevandamisluba väljastatud. Samas ei vasta Niilusoo oma sisulistelt tunnustelt nimekirja

lisamise eeldustele ning kaebajale on teada, et Keskkonnaministeerium plaanib nimetatud

määruses lähitulevikus muudatuste tegemist.

Kohus leiab, et vastavad kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd vaidlust ei ole selles,

et „Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate

turbaalade nimekiri“ võeti vastu 27.12.2016 keskkonnaministri määrusega nr 87 ehk peale

kaevandamislubade väljastamist. Seega ei saa vastav nimekiri ega selle võimalik muutmine

mõjutada käesolevas asjas väljastatud kaevandamislubade, mis on antud enne ülal viidatud

kuupäeva, õiguspärasust.

Eeltoodust tulenevalt ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust ka kaebaja poolt esitatud A.

Palo ekspertarvamus (II kd, tl 101-109) ja kohus jätab vastava tõendi tähelepanuta.

12.6.4. Kolmas isik väidab, et kaebaja on oma õigusi kuritarvitanud esitades kaebuse alles

käesoleval ajal ning sel põhjusel tuleb jätta kaebus rahuldamata.

Kohus kolmanda isiku seisukohaga ei nõustu. Kaebetähtaja küsimus on lahendatud ning kohus

ei pea vajalikuks oma ja Riigikohti seisukohti selles küsimuses korrata. Kohus märgib üksnes,

et kaebajat ei kaasatud nõuetekohaselt kaevandamislubade menetlusse, kuigi kohus tuvastas

eelpool, et vastustajal vastav kohustus oli, eriti arvestades, et kaebaja on kaevandusala

piirinaaber ning tema õigused ja huvid on otseselt vastavatest lubadest mõjutatud. Eeltoodust

tulenevalt ei jaga kohus kolmanda isik seisukohta selles, et kaebaja on oma õigusi

kuritarvitanud ja kasutab neid pahatahtlikult ning kaebus tuleks sel põhjusel jätta rahuldamata.

12.6.5. Kolmas isik märkis veel, et kaebaja etteheited KMH-le ei ole sellise kaaluga, mis võiks

kaasa tuua KMH aruande õigusvastasuse. Kohus käsitles KMH-ga seotud teemasid ülalpool

põhjalikult ega pea vajalikuks vastavaid seisukohti korrata.

12.6.6. Kolmas isik leidis veel, et kuivõrd kaevandamisload antakse avara kaalutlusõiguse

alusel, siis tuleb kohtul kontrollida haldusaktide ilmselgete vigade testiga. Kohus nõustub

põhimõtteliselt kolmanda isiku seisukohaga selles, et kaevandamisload antakse kaalutlusõiguse

alusel. Sellest tulenevalt on aga eriti oluline haldusaktide korralik põhjendamine ja erinevate

huvide kaalumine ning selle tulemusel tasakaalustatud lahenduse leidmine. Arvestades, et

kaebaja kui piirinaaber jäeti lubade menetlusse kaasamata ning kohus tuvastas eelpool, et see

võis otseselt mõjutada ka asja otsustamist, siis ongi tegemist olukorraga, kus vastustaja on

teinud otsuse tegemisel ilmselge vea.

12.6.7. Kohus ei nõustu kolmanda isikuga ka selles, et kaebaja ülesanne oleks olnud tuua

kaebuses välja konkreetsed leevendusmeetmed, mida vastustaja oleks pidanud määrama. See

ei ole kaebaja ülesanne, vaid vastustaja kohustus oli välja selgitada asjas kõik tähtsust omavad

asjaolud ning välja töötada ka vajadusel sobivad leevendusmeetmed.

12.6.8. Samuti ei ole õige kolmanda isiku seisukoht selles, et naaber saab keskkonnaluba

vaidlustada üksnes siis, kui see on vastuolus keskkonnakaitseliste nõuetega (kolmas isik viitab

siinkohal tsiviilkohtu lahendile nr 2-14-21673/64 p 11). Sellist piirangut seadus ette ei näe,

samuti ei tule viidatud lahendist sellist seisukohta. Viidatud asjas lahendas Riigikohus vee

erikasutusloaga seotud talumiskohustuse küsimust. Naaber saab keskkonnaluba vaidlustada

enda ükskõik milliste asjaga seotud subjektiivsete õiguste rikkumiste motiivil ning käesoleval

juhul on kaebaja seda ka teinud.

12.6.9. Kolmas isik viitas veel AÕS § 143, mille lg 1 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole

õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste

teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt

tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik

suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui käesoleva

paragrahvi 1. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid

niisuguste mõjutuste kõrvaldamist ei saa mõjutajalt majanduslikult eeldada, on mõjutatava

kinnisasja omanikul õigus nõuda mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult mõistlikku

hüvitist.

Vastav viide on iseenesest õige, kuid kolmas isik jätab tähelepanuta, et ka viidatud sätte lg-s 1

on sätestatud, et vastavad mõjutused ei tohi kahjustada naaberkinnisasja oluliselt ega tohi olla

vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Joogivee kvaliteedi oluliselt halvemaks muutumist,

joogivee puudumist, veerežiimi muutumist ja ka pidevat turbatolmu saab kahtlemata käsitleda

selliste asjaoludena, mis kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist. Vastustustajal oli kohustus

välja selgitada, kas ja millised mõjud tulenevad võimalikust kaevandamisest ja kuidas need

mõjutavad mh kaebajat. Selleks tuli kaebaja aga menetlusse kaasata, millist kohustust

käesoleval juhul aga ei täidetud, mille tulemusena ei saanud vastustaja teha ka kaalutletud

otsust.

Kohus ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga ka selles, et kaebaja on avaldanud lihtsalt üldist

pahameelt, et naaberkinnistut hakatakse aktiivselt kasutama. Kaebaja on ära näidanud, milles

tema subjektiivsete õiguste rikkumine seisneb. Kaebaja ei ole ka väitnud, et turba kasutamine

ei ole avalikes huvides või muud sarnast.

12.6.10. Kohus ei nõustu kolmanda isikuga selles, et kaebaja esitas esialgses kaebuses väite

nagu oleks Aimlametsa KMH kaotanud oma kehtivuse, kuna kolmas isik ei asunud oma

tegevust kahe aasta jooksul ellu viima. Kaebaja esitas Keskkonnaametile vastava küsimuse,

miks ei ole varasemalt kehtinud regulatsiooni (mis reguleeris KMH kehtivust) üle toodud

kehtivasse õigusesse. Antud seisukohad ei oma aga käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust,

millest tulenevalt jätab kohus need tähelepanuta.

12.6.11. Viimaseks tõi kolmas isik välja, et KeHJS § 11 lg 6 26.11.2010-01.07.2015 kehtinud

sõnastuses sätestas järgmist: „Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata,

kui

keskkonnamõju

on

juba

hinnatud

tegevuse

aluseks

oleva

strateegilise

planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise,

ehitusprojekti koostamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise

käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle

tegevuse keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud.“ Seega ei pidanud vastustaja 2011-2012

aastatel nõudma uue KMH läbi viimist.

Kohus leiab, et kolmanda isiku poolt viidatud sättest tulenevalt oli vastustajal korralduse nr PV

1-15/12/58, millega väljastati kaevandamisluba L.MK/321240 (Aimlametsa turbatootmisala)

andmisel õigus otsustada, kas KMH on vaja uuesti teha või mitte. Selleks pidi vastustaja

kaaluma, kas tal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet või mitte ja kas varasemas KMH-s

on keskkonnamõju juba asjakohaselt hinnatud. Juhul kui vastustaja leidis, et varasem KMH on

nõuetekohane ja vastustajal on piisav teave otsuse langetamiseks, siis uut KMH-d seadus läbi

viima ei kohustanud. Kaebaja ei ole seda ka vastustajale ette heitnud, vaid on põhjendatult

leidnud, et kuivõrd kaebaja jäeti menetlusse kaasamata (sh loa muutmise menetlusse), siis ei

olnud vastustajal piisavalt teavet (sh teavet KMH puuduste osas, millele oleks kaebaja saanud

tähelepanu juhtida) otsuse langetamiseks.

Kohus toob veel välja, et vaidlustatud kaevandamisloast ei nähtu, et vastustaja oleks vastava

kaalumise, kas tal on piisavalt teavet, et teha otsus varasema KMH põhjal, üldse läbi viinud.

Mitte ühtegi põhjendust haldusaktist selle kohta ei nähtu. Haldusalt on selles osas ilma

igasuguste põhjendusteta. Haldusaktis viidatakse üksnes sellele, et varasemalt on KMH läbi

viidud ning vastustaja kehtestab selle alusel täiendavad keskkonnanõuded.

12.7. Viimaseks vaidlusküsimuseks on see, kas käesoleval juhul on alust tühistamiskaebuse

rahuldamiseks või tuleks tuvastada hoopis vaidlustatud haldusaktide õigusvastasus lähtudes

õiguskindluse põhimõttest (vaidlustatud on haldusaktid 2004 ja 2012 aastast).

Nimelt viitab kolmas isik Riigikohtu 16.10.2002 lahendi nr 3-3-1-41-02 punktile 12 ning leiab,

et käesoleval juhul on tegemist sarnase olukorraga ning kolmanda isiku huvid (sh tehtud

kulutused) kaaluvad üles kaebaja huvi haldusaktide tühistamiseks. Kolmanda isiku poolt

viidatud lahendis selgitas Riigikohus järgmist: „Kaebetähtaeg ei suuda kaitsta õiguskindlust ja

õiguspärast ootust piisaval määral siiski mitte kõigil juhtudel. Käesolevas asjas on kohtud

lugenud kaebuse esitatuks tähtaegselt, kuigi see on esitatud aastaid pärast vaidlustatud

korralduse andmist ja täitmist. Pika ajavahemiku haldusakti andmise ning kohtusse pöördumise

vahel tingisid käesolevas asjas maa õigusvastane tagastamine enne erastamisavalduse

lahendamist ja sellest kaebaja teavitamata jätmine, kuigi tagastamine puudutas tema õigusi.

Sellises olukorras on vajalik leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse

põhimõtte vahel. Seetõttu peab kohus kaebuse küll läbi vaatama, kuid asja sisulisel

lahendamisel arvestama ka õiguskindluse põhimõttega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga

selles, et kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab

halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti

tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb

kehtima. Õige on aga kassaatori väide, et kui ringkonnakohus jätab muidu põhjendatud

tühistamiskaebuse õiguskindluse motiivil rahuldamata, tuleb otsuse resolutsioonis tunnistada

vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks. Sellisel juhul on kaebuse esitajal ilmselge põhjendatud

huvi haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks, et taotleda hilisemat õiguskaitset kahju

hüvitamise teel.“

Kohus märgib seda teemat käsitlema hakates esmalt, et tegemist on Riigikohtu lahendiga ajast,

mil halduskohtumenetluse seadustik kehtis eelmises redaktsioonis. Käesoleval ajal ei näe

seadus enam võimalust esitada tuvastamiskaebus selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise

kaebus (vt HKMS § 45 lg 2).

Teiseks leiab kohus, et käesoleval juhul puudub alus jätta kaebus tühistamisnõudes rahuldamata

tuginedes õiguskindluse põhimõttele. Nagu ka kaebaja põhjendatult välja toob, siis käesolevas

asjas selgitas Riigikohus juba kaebetähtaja küsimust lahendades, et lubade vaidlustamine ei riku

õiguskindluskindluse põhimõtet. Riigikohus märkis mh käesolevas asjas tehtud määruse p 26.2,

et „Nii haldusorgani kui ka taotleja huvides on mh õiguskindluse saavutamise eesmärgil tagada,

et puudutatud isikud saaksid haldusakti andmisest aegsasti teada. Kolmas isik oli praegusel

juhul teadlik, et plaanitavate kaevanduste piirinaabrid on jäetud õigusvastaselt menetlusse

kaasamata, mistõttu ei saanud tal tekkida usaldust, et vaidlusalused haldusaktid jäävad

kehtima.“

Nagu ka kolmas isik viitas, siis RVastS § 3 lg 3 p 1 ja p 2 sätestavad, et haldusakti võib jätta

kehtetuks tunnistamata, kui: 1) rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja

otsustamist; 2) kehtetuks tunnistamise nõue on esitatud oluliselt hiljem haldusakti adressaadile

teatavakstegemisest ja kehtetuks tunnistamine võib rikkuda kolmanda isiku õiguspärast ootust.

Käesoleval juhul tuvastas kohus eelpool, et menetlusnõuete rikkumine võis mõjutada asja

otsustamist, seega tuleb kaebus rahuldada ja kaevandamisload tühistada. Samuti ei esine

RVastS § 3 lg 3 p 2 sätestatud alust, kuivõrd kolmas isik oli praegusel juhul teadlik, et

plaanitavate kaevanduste piirinaabrid on jäetud õigusvastaselt menetlusse kaasamata.

13. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus

tühistab Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse 25.10.2004 korralduse nr

109, kaevandamisloa nr VILM023, Keskkonnaministeeriumi Viljandimaa keskkonnateenistuse

02.09.2004 korralduse nr 86, Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni 07.02.2012 korralduse

nr PV 1 15/12/58 ja kaevandamisloa nr L.MK/321240. Lisaks märgib kohus, et on seisukohal,

et Soosaare turbamaardla kaguosa Aimlametsa KMH on õigusvastane.

Kohus peab vajalikuks selgitada kolmanda isiku poolt tehtud kulutuste osas, et kolmandal isikul

on võimalik esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue varalise kahju hüvitamiseks arvestades,

et kohus tuvastas eelpool vastustaja õigusvastase tegevuse (tegevusetuse kaasamisel) ja mille

tulemusel vaidlustatud kaevandamisload kohtu poolt tühistati.

Mis puudutab seda, kuidas ja kas jätkub kolmanda isiku poolt 11.02.2004 ja 26.06.2004 esitatud

kaevandamislubade taotluste menetlus peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist, siis peab kohus

vajalikuks selgitada alljärgnevat.

Varasemat haldusmenetlust saab jätkata (välja arvatud juhul kui kolmas isik selleks selge

taotluse esitab, et ta menetlust jätkata ei soovi). Menetluse jätkamise põhjuseks on menetluse

tulemusena antud haldusaktide tühistamine kohtu poolt. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud,

et Keskkonnaametil puudub sellisel juhul sisuliselt menetluse jätkamise otsustamisel

kaalutlusõigus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-14-50364 p 11).

MaaPS § 130 reguleerib enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud üldgeoloogilise uurimistöö

loa, uuringuloa ja kaevandamisloa taotluse menetlemist.

Nimetatud paragrahvi lg 1 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud

üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ja kaevandamisloa taotlusi menetletakse edasi

käesoleva seaduse, sealhulgas käesolevast seadusest tulenevate menetlusõigusnormide alusel.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud

üldgeoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ja kaevandamisloa taotlustele taotluse menetlusse

võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnorme, kui käesoleva seaduse jõustumise ajaks on selles

menetluses algatatud keskkonnamõju hindamine või loa andja on andnud eelhinnangu tegevuse

olulise keskkonnamõju kohta.

Arvestades eeltoodut tuleb vastustajal viia kolmanda isiku poolt 26.06.2004 esitatud taotluse

(Raba-Jaani) menetlus läbi lähtudes kehtivast õigusest. Taotluse menetlus jätkub algusest ehk

olukorrast, kus esitatud on üksnes taotlus (vajadusel tuleb lasta vastustajal taotlust täpsustada

juhul kui see ei vasta kehtivale õigusele). Varasemaid haldusmenetluses läbi viidud toiminguid

ei saa tulenevalt varasemas haldusmenetluses tehtud vigadest menetluse läbiviimisel arvestada.

Mis puudutab aga 11.02.2004 taotlust (Aimlametsa), millises menetluses viidi läbi ka KMH,

siis leiab kohus, et kuivõrd kohus tuvastas KMH õigusvastasuse, siis tuleb läbi viia ka uus KMH

menetlus. Järelikult tuleb ka vastava taotluse lahendamisel lähtuda MaaPS § 130 lg 1 (mitte aga

selle lg 2) ja viia menetlus läbi kehtiva õiguse kohaselt.

Lisaks tuleb arvestada kehtiva KeÜS § 50, mis sätestab taotluste ühise läbi vaatamise ja ühise

loa andmise. Kohus leiab, et vastava sätte kohaldamine võib olla käesoleval juhul põhjendatud

ja taotlused tuleks liita ühte menetlusse ja viia läbi korrektne KMH menetlus (vt KeHJS § 6 l 1

p 28).

Arvestades kõike eeltoodut leiab kohus, et kolmanda isiku taotlus lahendada kaebuse

rahuldamise korral tühistatud korralduste ja kaevandamislubade aluseks olevad taotlused

kuuekümne (60) päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Vastustajal tuleb taotluste suhtes läbi viia korrektne haldusmenetlus vastavalt

kehtivale õigusele.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda

isiku kulud tema enda kanda.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kolmas isik oli vastustaja poolel.

Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende

enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik