3-20-2095/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2095

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.09.2020

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr

70020100023-1

tühistamise

nõudes,

Politsei-

ja

Piirivalveameti kohustamise nõudes vaadata kaebaja

taotlus sisuliselt läbi maksimaalselt kahe kuu jooksul,

määrata päritoluriigiks Türgi Vabariik, mitte käsitada

kaebaja kolmandate turvaliste riikidena Lõuna-Koread

ja Põhja-Makedoonia Vabariiki

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Markus Hallang

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete

Raidma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.12.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 10.12.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-2095 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.10.2021.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-2095

2(8)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X lahkus Kongo Demokraatlikust Vabariigist 17.05.2018 ning saabus 18.05.2018 Eestisse

Saksamaa poolt väljastatud viisa nr EST001296247 alusel, mille kehtivusaeg oli 03.08.2018–

18.06.2019. X-le keelduti 25.07.2018 elamisluba andmast välismaalaste seaduse (VMS) § 123

p 4 alusel ehk tähtajaliste elamislubade piirarv oli täitunud. Talle väljastati 26.04.2019 teist

korda Eesti viisa kehtivusajaga 19.06.2019–01.02.2020. X esitas 07.01.2020 teist korda

tähtajalise elamisloa taotluse Eestis elamisloa saamiseks. Menetlus lõpetati taotleja soovil

31.01.2020.

2. X esitas 31.01.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse.

3. PPA määras 28.09.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega nr

70020100023-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 9 lg 6 ja § 8

lg 2 alusel X suhtes turvaliseks kolmandaks riigiks Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia

Vabariigi (edaspidi: Põhja-Makedoonia), jättis taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi

vaatamata ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta.

Vaatamata puudustele Lõuna-Korea rahvusvahelise kaitse taotlemise protsessis, on süsteem

tervikuna toimiv. X on Türgi kodanikust ettevõtja, kellel on olnud üheaastane Lõuna-Korea

elamisluba, kes omab Lõuna-Koreas jätkuvalt mitteaktiivset ettevõtet ja äripartnereid ning on

olnud tööandja rollis. Seega on tuvastatud tema piisavalt tugev side Lõuna-Koreaga, et taotleda

seal täiendavalt viisat, elamisluba või vajadusel esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Kuigi

Lõuna-Koreas äridega jätkamine võib tal olla raskendatud, ei ole see rahvusvahelise kaitse

mõistes turvalise kolmanda riigi määratlemisel kaalukas asjaolu. X-l puudus vajadus lahkuda

Lõuna-Koreast või jätta Kongost Lõuna-Koreasse naasmata. Pelgalt tõsiasi, et tööjõumaksud

on Lõuna-Koreas kõrged ning ettevõtmised ei olnud sedavõrd edukad kui Eestis, ei tähenda, et

X-l ei oleks võimalik naasta turvaliselt Lõuna-Koreasse või tal puuduks võimalus sealviibimist

seadustad. X on Lõuna-Koread pidanud enda jaoks piisavalt turvaliseks riigiks.

X on külastanud Põhja-Makedooniat turismi eesmärgil 2006. aastast alates. X-l on Põhja-

Makedoonias tegutsev advokaadibüroo, milles tal on 1/3 suurune osalus. Samuti on X-le

väljastatud aastane Põhja-Makedoonia elamisluba. X peab sealset keelt ning kultuuri türklastele

sobilikuks. X-l on Põhja-Makedoonias jätkuvalt äritegevus ning tal on võimalik sinna naasta.

X-l on olnud mõlema riigiga side, kuid ta ei ole nendes riikides esitanud rahvusvahelise kaitse

taotlusi ega soovinud sinna elama jääda, põhjendades seda eelkõige just ärimaastikust tingitud

asjaoludega. X ei ole Lõuna-Koreas ega Põhja-Makedoonias olnud tõsises ohus ega langenud

muu ebainimliku kohtlemise, diskrimineerimise või tagakiusamise ohvriks.

4. X esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse PPA 28.09.2020 rahvusvahelise

kaitse taotluse otsuse nr 70020100023-1 tühistamise nõudes, PPA kohustamise nõudes vaadata

kaebaja taotlus sisuliselt läbi maksimaalselt kahe kuu jooksul, määrata päritoluriigiks Türgi

Vabariik, mitte käsitada kaebaja kolmanda turvalise riigina Lõuna-Koread ning Põhja-

Makedooniat.

3-20-2095

3(8)

PPA on rikkunud VRKS § 18 lg-eid 1 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

604/2013/EL art-t 3, kuna määras ekslikult kaebaja suhtes turvalisteks kolmandateks riikideks

Lõuna-Korea ning Põhja-Makedoonia. Kaebaja ei ole Põhja-Makedoonia ega Lõuna-Korea

kodanik ega oma seal kehtivat elamisluba või viisat. Kaebajal puudub nimetatud riikidega

piisav side, mille alusel oleks tal mõistlik nendesse riikidesse minna VRKS § 9 lg 1 ja Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (edaspidi: vastuvõtudirektiiv) art 38 lg 2 (a)

tähenduses.

Kaebaja ei ole kunagi Lõuna-Koreas ning Põhja-Makedoonias elanud ja tal ei ole neis riikides

kehtivat elamisluba. Kaebajal olid elamisload äritegevuse eesmärgil aastatel 2016‒2017, ta

viibis ainult hotellides ja maksimaalne külastusaeg oli 4–10 päeva. Kaebaja ei ole ise Põhja-

Makedooniast elamisluba taotlenud, vaid seda pakkus talle Põhja-Makedoonia, kuna kaebaja

tõi äritegevuse käigus riiki välisinvesteeringuid. Kaebajal ei ole sugulasi, kinnisvara, vallasvara

ega laiemat sõpruskonda Põhja-Makedoonias ega Lõuna-Koreas. Äripartnerite olemasolu ei saa

lugeda piisavaks sidemeks riigiga. Peamiselt elas kaebaja tegelikkuses Türgis ja käis välismaal

paljudes riikides ärilistel eesmärkidel. Kaebaja reisib väga palju, kuid naaseb alati oma

päritoluriiki. Kaebajal oli ka ettevõte Saksamaal ning Saksamaa on korduvalt kaebajale välja

andnud pikaajalise viisa. Vaatamata sellele ei üritanud PPA kaebajat Saksamaale saata.

Kaebaja on elanud püsivalt Eestis üle kahe aasta. Kaebaja on Eestis alates 2017. aastast äriga

tegelenud, tal on Eesti poolt välja antud kaks järjestikust viisat ja ta on olnud 2017. aastast e-

resident. 2017. aasta lõpus üüris ta Eestis enda ettevõtte jaoks kontoriruumid ja 30.01.2018 avas

Coop Pangas ettevõttele pangakonto. Kaebaja omab Eestis kolme ettevõtet ja tegeleb endiselt

ülemaailmse äritegevusega. Kaebaja ei ole kunagi püsivalt elanud mujal kui Türgis ja Eestis.

Kaebaja esitas PPA-le tõendi, et talle välja antud passid tuleb tühistada. Lisaks kinnitab passi

tühistamist Türgi Välisministeeriumi kiri, kus on kirjas, et kaebaja kohta on väljastatud

vahistamismäärus ja ta pass numbriga XXXXXXXXXX on tühistatud. Viimati lahkus kaebaja

päritoluriigist 07.05.2018. Türgi võimuorganid teavad, et kaebajal on ettevõtted Eestis. Lisaks

edastas kaebaja PPA-le tõendi, et teda võidakse hakata otsima ülemaailmselt, sh Euroopa

Liidus. Asjaolu, et hetkel ei ole veel kaebaja kohta teadet Interpolis, ei tähenda, et seda

lähitulevikus ei tuleks. Kaebaja ei saa reisida turvaliselt kehtetu passiga kolmandasse riiki, et

varjupaika küsida.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna PPA

tuvastas kaebaja suhtes turvalised kolmandad riigid. PPA ei ole hinnanud, kas kaebajal on

rahvusvahelise kaitse vajadus või mitte. Kaebajal on olnud Lõuna-Koreas ega Põhja-

Makedoonias aastased elamisload vahemikus 2017‒2018. Kaebaja on mõlemas riigis tegelenud

äriga ning külastanud korduvalt mõlemat riiki. Kaebajal on mõlemas riigis tutvusi. Lisaks on

kaebaja vestlustel PPA-ga välja toonud, et Põhja-Makedoonias räägitakse laialdaselt türgi keelt

ning kultuuriliselt ei erineta türklastest.

PPA ei ole väitnud, et kaebaja passid on kehtivad ja nendega saab reisida. PPA on vaidlustatava

otsuse p-s 4 selgitanud, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse menetluse ajal soovinud ettevõtluse

tõttu reisida Poola ning sellel eesmärgil tahtnud kasutada oma passi. Kehtetuks tunnistatud pass

ei saa kehtida üheski piirkonnas. Kodakondsusjärgse riigi passi kasutamine olukorras, kus

kõnealune riik kaebajat tema oma sõnul taga kiusab, on põhjendamatu ning ei ole kooskõlas

rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärkidega.

VRKS § 2 lg 2 alusel ei saa Saksamaa olla turvaline kolmas riik. EL piires reguleerib

liikmesriikide vastutust kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise

osas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 604/2013. Määrusest ei nähtu, et

Saksamaa kvalifitseeruks vastutavaks riigiks.

3-20-2095

4(8)

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.12.2020 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas PPA

28.09.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 70020100023-1 ning

kohustas PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus läbi. Menetluskulud jättis

halduskohus menetlusosaliste endi kanda.

PPA jättis kaebaja taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata ning tegi VRKS

§ 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. VRKS § 21 lg 1 p 3 järgi jäetakse taotlus

läbi vaatamata, kui taotleja on saabunud Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks

kolmandaks riigiks. PPA ei saanud aga kohaldada VRKS § 9 lg-t 1, kuna kaebaja ei saabunud

Eestisse Lõuna-Koreast ega Põhja-Makedooniast, vaid Kongo Demokraatlikust Vabariigist.

Juba sel põhjusel on PPA määratlenud Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia kolmandate

turvaliste riikidena valesti.

Lisaks eksis PPA, tuvastades, et kaebajal oli piisav side Lõuna-Korea ja Põhja-Makedooniaga.

VRKS § 9 lg-st 1 tulenevalt peab olema mõistlik eeldada, et kaebaja just sellelt riigil kaitset

taotleks. PPA esindaja tõi istungil esile järgmised kriteeriumid, mille järgi turvalist kolmandat

riiki määratleda: perekondlikud sidemed, varasem riigis elamine, elamisloa olemasolu,

kultuurilised sidemed. PPA esindaja möönis istungil, et kaebaja puhul on eelnimetatutest

asjakohane vaid kaebajal Lõuna-Koreas ning Põhja-Makedoonias olnud elamisluba. Kaebaja

kinnitab, et Põhja-Makedoonia elamisluba kehtis vahemikus 2016–2017. a-l ning Lõuna-Korea

elamisluba kehtis samal ajal. Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia elamisload olid mitte ainult

PPA otsuse tegemise ajaks, vaid isegi juba rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajaks mitme

aasta eest kehtivuse kaotanud. Kaebajal tekkis rahvusvahelise kaitse vajadus Eestis viibides

ning pärast kaebaja passide kehtetuks tunnistamist. Kaebaja oli rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamise hetkeks Eestis viibinud juba 1 aasta ja 8 kuud, aga Lõuna-Koreas oli ta enda sõnul

viimati 2017. a juunis või juulis. Kaebaja kinnitusel on tal Põhja-Makedoonia ja Lõuna-

Koreaga samalaadsed ärilised sidemed olnud paljude riikidega, ta on advokaat ning tema ärid

tegelevad õigusabi tarkvaraga. Asjaolu, et isik on oma äritegevusega seonduvalt teinud

lühiajalisi reise erinevatesse maadesse, ei anna välja piisavat seost nende riikidega.

Turvaline kolmas riik ei saa olla riik, kuhu taotleja on enne taotluse esitamist pelgalt

lühiajaliselt reisinud või ettevõtlusega tegelenud või varem formaalseid viibimisaluseid

omanud. Neid asjaolusid ja isiku seotust kolmanda riigiga tuleb hinnata ning kui seotus on

suurem kui Eestiga (ja kui isik saabus Eestisse sellest riigist), saab muude VRKS §-de 8 ja 9

kriteeriumite täidetuse korral kaaluda kaitse taotluse VRKS § 9 lg 1 alusel läbi vaatamata

jätmist. Kui seotus Eestiga on vähemalt sama tugev, oleks väär kolmandat riiki alternatiivina

üldse kaaluda. On arusaamatu, miks omistas PPA enam tähtsust Lõuna-Koreas ja Põhja-

Makedoonias registreeritud äriühingutele (mis kaebaja sõnutsi on reaalse tegevuseta), kui

kaebajal on samas kolm äriühingut Eestis.

Nõustuda ei saa PPA otsuse väitega, et kuna taotleja on varem viibinud nii Eestis kui ka

Saksamaal, kuid kaitset ta taotlenud ei ole, siis esineb taotleja puhul täiendavalt VRKS § 201

lg-s 7 sätestatud selgelt põhjendamatu taotluse asjaolu ehk taotleja ei ole esimesel võimalusel

esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Kaebajal tekkis rahvusvahelise kaitse vajadus seoses

Eestis viibimisaluse äralangemisega ning tema reisidokumendi Türgi võimude poolt kehtetuks

tunnistamisega. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta taotleks rahvusvahelist kaitset olukorras, kus tal

on parajasti muu seaduslik alus riigis viibimiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. PPA palub 11.01.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta X kaebus rahuldamata ning menetluskulud X kanda.

3-20-2095

5(8)

VRKS § 9 lg 1 sätestab kolmanda turvalise riigi määramiseks kaks tingimust: (1)

rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja

taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt ja (2) on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse

siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Kuna teise tingimuse sõnastuses on kasutatud

sõna „või“, siis nimetatud tingimus sätestab kaks võimalust: (1) kas kolmas riik lubab taotlejal

siseneda sellesse riiki või (2) taotleja võetakse sinna tagasi. Seega on halduskohus valesti

leidnud, et kolmandaks turvaliseks riigiks saab kvalifitseeruda üksnes riik, mille kaudu

rahvusvahelise kaitse taotleja Eestisse saabub. Transiitriigi kohustus ei tulene ka Euroopa Liidu

direktiivi 2013/32 art-st 38, mis käsitleb turvalise kolmanda riigi mõistet. PPA otsuses nr

7002010023 on art-s 38 nimetatud tingimusi põhjalikult kaalutud ning seega on otsus kooskõlas

direktiivis sätestatud turvalise kolmanda riigi definitsiooniga.

Turvalise kolmanda riigi kontseptsiooni eesmärgiks on olnud takistada varjupaiga taotlemisel

nn pagulusturismi (forum shopping). Halduskohtu tõlgenduse järgi võiks rahvusvahelise kaitse

taotleja aga vältida riike, millega on tal tugevad sidemed ning tegeleda pagulasturismiga. Seega

läheks kohtu tõlgendus vastuollu turvalise kolmanda riigi kontseptsiooni eesmärgiga. X sai

teada koduriigis Türgis olevast võimalikust tagakiusu ohust, olles ise Kongo Demokraatlikus

Vabariigis (vastustaja lisa 4, 11.02.2020 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokoll, lk 2).

Seega tekkis kaebajal rahvusvahelise kaitse vajadus juba 2018. a-l Kongos ning mitte Eestis.

Kaebaja omas sel hetkel elamislubasid nii Põhja-Makedoonias kui ka Lõuna-Koreas, kaebaja

otsustas aga Saksamaa viisaga reisida Eesti Vabariiki äriliste huvide tõttu. Seega on

põhjendatud alus arvata, et ka antud kaasuses esineb forum shopping’ut.

X-l on piisav side Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Koreaga, et pidada neid riike vastavalt VRKS

§ 9 lg-le 1 turvalisteks kolmandateks riikideks (vt vaidlustatud otsuse p-d 2.2 ja 2.5). PPA on

esile toonud ka neis riikides olemasolevad tutvusringkonnad, äritegevused ja Põhja-

Makedoonia puhul ka kultuurilise ning keelelise sarnasuse. Kaebaja on Eesti Vabariigis

viibinud üksnes kahe järjestiku viisa alusel, kuid viisadele ei saa omistada olulisemat tähtsust

kui elamislubadele. Elamisluba annab isikule suuremad õigused ja kohustused, kui seda annab

viisa. Rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud dokumentide põhjal selgus ka, et Eesti

Vabariigi viisad olid kaebajale antud ekslikult. PPA tõi halduskohtu istungil välja, et

rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud dokumentide järgi on kaebaja Eesti Vabariigi viisad

saanud kehtetute passide alusel. Halduskohus jättis nimetatud asjaolu kaebaja ja riikide

sidususe hindamisel täielikult välja.

8. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning

menetluskulud apellandi kanda.

Halduskohus leidis õigesti, et kuna kaebaja saabus Eestisse Kongo Demokraatlikust

Vabariigist, ei saanud PPA määratleda Lõuna-Koread ja Põhja-Makedooniat turvaliste

kolmandate riikidena. Kuigi kaebaja sai 2018. a-l Kongo Demokraatlikus Vabariigis viibides

teada, et tema suhtes on algatatud kohtuasi, ei tähenda see, et tal tekkis sellest hetkest

rahvusvahelise kaitse vajadus või ta oleks pidanud tol hetkel paluma rahvusvahelist kaitset.

Kaebajal oli tol hetkel võimalik Türki naasmist vältida ka muid meetmeid kasutades. Nagu

halduskohus leidis, tekkis kaebajal rahvusvahelise kaitse vajadus seoses Eestis viibimisaluse

äralangemisega ning tema reisidokumendi Türgi võimude poolt kehtetuks tunnistamisega.

Kaebajalt ei saa eeldada, et ta taotleks rahvusvahelist kaitset olukorras, kus tal on parajasti muu

seaduslik alus riigis viibimiseks. Lisaks ei ole tegemist pagulusturismiga, kuna kaebaja viibis

Eestis kaks aastat enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist. Seega ei olnud tema eesmärk

Eestisse tulekuks rahvusvahelise kaitse taotlemine. Kaebaja omas ka Kongo DV-st 2018. a-l

Eestisse tulles Eestis ettevõtet ehk tal oli side Eestiga juba 2018. a-l. See, et kaebaja omas 2018.

a-l Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Korea elamislubasid, ei oma tähtsust, kuna elamislubade

3-20-2095

6(8)

omamine ei tekita inimesel kohustust nendes riikides elada või ainult nendesse riikidesse

reisida. Samuti ei keela see mujale reisimist või mujal elamist.

Apellant ei ole väitnud, et kaebaja side Põhja-Makedoonia või Lõuna-Koreaga oleks suurem

kui Eestiga. Samuti ei ole asjakohane PPA argument, et Eesti Vabariigi viisad olid kaebajale

antud ekslikult. Seda, et PPA väljastas kaebajale kehtetute passide alusel viisad, ei saa

tõlgendada kaebaja kahjuks, kuna passide kehtivuse kontrollimine on PPA vastutusala. Lisaks

andis kaebaja ka kohtuistungil PPA-le teada, et teavitas viisasid taotledes PPA-d sellest, et tema

passid on kehtetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

10. PPA jättis kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi

vaatamata ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, sest oli

määranud VRKS § 9 lg 6 ja § 8 lg 2 alusel kaebaja suhtes turvaliseks kolmandaks riigiks Lõuna-

Korea ning Põhja-Makedoonia. VRKS § 21 lg 1 p 3 järgi jäetakse taotlus läbi vaatamata,

kui taotleja on saabunud Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks.

Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei saabunud Eestisse Lõuna-Koreast ega Põhja-

Makedooniast, määratles PPA juba sel põhjusel Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia

kolmandate turvaliste riikidena valesti. PPA selle halduskohtu järeldusega ei nõustu, sest

VRKS § 9 lg-st 1 ja direktiivi 2013/32/EL art-st 38 ei tulene, et kolmandaks turvaliseks riigiks

saab kvalifitseeruda üksnes riik, mille kaudu rahvusvahelise kaitse taotleja Eestisse saabub.

11. Direktiivi 2013/32/EL art 33 lg 2 p c kohaselt võivad liikmesriigid pidada rahvusvahelise

kaitse taotlust vastuvõetamatuks juhul, kui vastavalt art-le 38 peetakse taotleja jaoks turvaliseks

kolmandaks riigiks riiki, mis ei ole liikmesriik. Direktiivi 2013/32/EL art 38 lg 1 alusel saab

riiki pidada turvaliseks, kui: a) riigis ei ole elu ja vabadus ohus rassi, usu, rahvuse, teatavasse

sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu; b) puudub direktiivis

2011/95/EL kindlaks määratud suure kahju oht; c) riigis austatakse tagasi- ja väljasaatmise

lubamatuse põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile; d) riigis austatakse rahvusvahelistes

õigusaktides sätestatud keeldu saata isikut tagasi, kui sellega rikutaks isiku õigust kaitsele

piinamise või muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise eest ning e) isikul

on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulaseks tunnistamise korral saada kaitset

vastavalt Genfi konventsioonile. Lisaks näeb art 38 lg 2 ette, et turvalise kolmanda riigi mõiste

kohaldamise suhtes kohaldatakse siseriiklikes õiguses sätestatud eeskirju, k.a selliseid, mis

nõuavad taotleja ja asjaomase kolmanda riigi vahelist sidet, mille alusel oleks isikul mõistlik

minna asjaomasesse riiki, ning mis käsitlevad meetodeid, mille alusel pädevad ametiasutused

veenduvad, et turvalise kolmanda riigi mõistet saab kohaldada konkreetse riigi või konkreetse

taotleja suhtes. Nimetatud direktiivi sätetest ei tulene seega piirangut, et turvalise kolmanda

riigina võib käsitada vaid riiki, mille kaudu rahvusvahelise kaitse taotleja saabus.

12. Ringkonnakohus ei nõustu siiski PPA seisukohaga, et VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel võib

rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata jätta ka juhul, kui on olemas turvaline kolmas riik,

mille kaudu taotleja Eestisse ei saabunud. Direktiiv 2013/32/EL sätestab liikmesriikidele

miinimumstandardid (vt direktiivi 2013/32/EL põhjenduste p 14 ja art 5). Liikmesriigid peaksid

üldreeglina vaatama läbi kõikide taotluste sisu, st hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise

kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile 2011/95/EL (direktiivi 2013/32/EL põhjenduste p

43, vt ka kohtujuristi ettepanek Euroopa Kohtu asjas C-564/18, LH versus Bevándorlási és

Menekültügyi Hivatal, p 51). Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (81 SE) eelnõu seletuskirjas (lk 29‒30) on

selgitatud, et turvalise kolmanda riigi termin põhineb eeldusel, et isik tuli turvalise riigi kaudu,

3-20-2095

7(8)

kus ta oleks pidanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitama, tal oli selleks võimalus, kuid ta ei

teinud seda. VRKS § 21 lg 1 p 3 kohta on seletuskirjas (lk 30) märgitud, et selle kohaselt „võib

taotluse läbi vaatamata jätta, kui taotleja saabus Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada

turvaliseks kolmandaks riigiks. See on tagasilükkamise alus ka kehtiva seaduse järgi ning

turvalise kolmanda riigi määratlus kehtiva seadusega võrreldes ei muutu.“ Nende selgituste

põhjal ei ole alust järeldada, et turvalise kolmanda riigi mõistet tuleks tõlgendada laiemalt, kui

riigisisene õigus seda määratleb. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seega praegusel juhul

lähtuda VRKS § 21 lg 1 p-st 3. Halduskohus on õigesti leidnud, et PPA ei saanud sel alusel

Põhja-Makedooniat ja Lõuna-Koread turvalise kolmanda riigina käsitada.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et PPA on VRKS § 9 lg-st 1 lähtuvalt

valesti tuvastanud, et kaebajal on piisav side Lõuna-Korea ja Põhja-Makedooniaga.

14. Direktiivi 2013/32/EL art 38 lg 2 p a kohaselt tuleb turvalise kolmanda riigi mõiste

kohaldamise suhtes kohaldada siseriiklikus õiguses sätestatud eeskirju, mis nõuavad taotleja ja

asjaomase kolmanda riigi vahelist sidet, mille alusel oleks isikul mõistlik minna asjaomasesse

riiki. EASO analüüsis (lk 119) on selgitatud, et kuna see säte ei näe ette täiendavaid

mõistlikkuse kindlaks määramise kriteeriume, on liikmesriikidel selle rakendamisel

siseriiklikus õiguses suur kaalutlusruum. Sealjuures on liikmesriikide kohtupraktikas peetud

sideme tuvastamiseks piisavaks nt varasemat elukohta, viibimist selles riigis, aga ka isiklike

sidemete olemasolu nagu taotleja päritolu, emakeel, peresuhted.1 Euroopa Kohus on leidnud,

et sellise sideme tuvastamiseks ei piisa kindlasti ainult sellest, et rahvusvahelise kaitse taotleja

läbis vastavat kolmandat riiki (otsus asjas C-564/18, LH versus Bevándorlási és Menekültügyi

Hivatal, p 50). VRKS § 9 lg 1 kohaselt arvestatakse ja hinnatakse turvalise kolmanda riigi

määratlemisel, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust

eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et

taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Eesti õigusaktides ei ole

täpsemaid eeskirju rahvusvahelise kaitse taotleja ja turvalise kolmanda riigi vahelise sideme

kindlaks määramise kohta kehtestatud. Kohtuistungil (istungi protokoll kell 11:13:12) selgitas

PPA esindaja, et Euroopa Liidu liikmesriikides hinnatakse seda sidet erinevalt ning see on

erineva täpsusega reguleeritud, aga eeskätt võetakse aluseks isiku pikaajaline riigis viibimine,

perekonnaliikmete olemasolu, seaduslikud viibimisalused nagu elamisluba, mõnel juhul ka

keele- ja kultuurisidemed.

15. PPA väitel on kaebajal piisav side Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Koreaga neis riikides

varem kehtinud elamislubade, olemasoleva tutvusringkonna, äritegevuse ja Põhja-Makedoonia

puhul ka kultuurilise ning keelelise sarnasuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ja PPA vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ei

saa neid asjaolusid pidada piisavaks, leidmaks, et kaebajal on Põhja-Makedoonia ja Lõuna-

Koreaga side, mille alusel on põhjust eeldada, et ta taotleb nimetatud riikidelt kaitset ja tal oleks

mõistlik neisse minna. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt (vt dtl 366, 382, 404, 417) ei ole poolte

vahel vaidlust, et Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Korea elamisload kehtisid a-tel 2017–2018

(mitte a-tel 2016–2017, nagu on väidetud halduskohtu otsuse p-s 25), on sellegipoolest õige

järeldus, et rahvusvahelise kaitse taotlemise (31.01.2020) ja PPA otsuse tegemise (28.09.2020)

ajaks olid need juba mõne aasta eest kehtivuse kaotanud. Lisaks tuleb arvestada, et kõnealustest

elamislubadest hoolimata ei elanud kaebaja tegelikult nendes riikides püsivalt, vaid külastas

neid lühiajaliselt seoses äritegevusega nagu ka paljusid teisi riike. Seega ei ole kaebaja nendes

riikides pikaajaliselt viibinud ja tal puuduvad nendega nt perekondlikud sidemed. Samas on

kaebajal Eestis mitu ettevõtet, millest esimese asutas ta juba 2017. a novembris (dtl 76) ning

alates 18.05.2018 on ta siin ka elanud. Nendest asjaoludest tulenevalt ei ole alust järeldada, et

1 https://easo.europa.eu/sites/default/files/asylum-procedures-ja_en.pdf

3-20-2095

8(8)

kaebajal oleks Eestis kaitse taotlemise asemel olnud mõistlik ja eeldatav teha seda Põhja-

Makedoonias või Lõuna-Koreas.

16. PPA on apellatsioonkaebuses selgitanud, et rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud

dokumentide põhjal selgus, et Eesti Vabariigi viisad olid kaebajale antud ekslikult ja ta on need

saanud kehtetute passide alusel teadlikult. Kuigi PPA esitas selle väite ka kohtuistungil, ei ole

halduskohus PPA arvates seda asjaolu kaebaja ja riikide sidususe hindamisel arvestanud.

17. Ringkonnakohus leiab, praegusel juhul ei mõjuta kaebaja võimalik Eestis viibimise

ebaseaduslikkus hinnangut, et rahvusvahelise kaitse taotlemise ajal ei olnud täidetud

tingimused, mille alusel saaks lugeda Lõuna-Koread ja Põhja-Makedooniat turvalisteks

kolmandateks riikideks. VMS § 65 lg-st 2 tulenevalt on viisa andmisel taotleja reisidokumendi

kehtivuse kontrollimine eeskätt riigi enda kohustus. Sealjuures taotles kaebaja Eestis elamiseks

ka tähtajalist elamisluba, millest keelduti VMS § 123 p 4 alusel, sest tähtajaliste elamislubade

piirarv oli täitunud. Arvestades, et kaebaja elab Eestis ja tegeleb siin ettevõtlusega, ei saa tema

elamisloa taotlemist ja sel alusel oma Eestis viibimise seadustamise soovi kuidagi

põhjendamatuks pidada (vt VMS § 117 ja 118 elamisloa andmise aluseid). Ebaseaduslikult riiki

sisenemine või riigis viibimine ei välista iseenesest ka rahvusvahelise kaitse taotlemist ja

saamist. Samuti ei ole isikule kaitse andmisel määrav see, kas ta esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse kohe esimesel võimalusel. Küll võib neil asjaoludel olla tähtsus kogumis teiste

menetluse käigus tuvastatud asjaoludega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2021 otsus

asjas nr 3-20-1029, p 9). Ebaseaduslik riigis viibimine ja rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamisega viivitamine võivad viidata varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele ning võib olla üks

taotluse selgelt põhjendamatuks lugemise alustest (VRKS § 201 p 7). Ehkki PPA on

vaidlusaluses otsuses (lk 18) sellise aluse esinemist maininud, ei ole PPA seda pikemalt

analüüsinud ega kogumis muude tuvastatud asjaoludega hinnanud.

18. Eelnevast tulenevalt jääb PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

19. Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud,

jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)