3-21-1688/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Määruse tegemise aeg ja koht

10.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1688

Haldusasi

Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos

Looduse Fond OÜ kaebus Keskkonnaameti 26.04.2021

korralduse nr 1-3/21/201 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa

pikendamine“

ja

Keskkonnaameti

28.06.2021

teate

nr 1-7/21/52-4 „Vaide tagastamine“ tühistamiseks

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Saata määrus kaebajatele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva

määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts MTÜ esitas Keskkonnaametile (KeA) taotluse, milles soovis

Märjamaa jahipiirkonna (JAH1000052) kasutusõiguse loa nr Rapla-10 (luba) pikendamist järgmiseks

10 aastaks. Hetkel kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus lõpeb 31.05.2023.

2. KeA otsustas 26.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/201 jahiseaduse (JahiS) § 18 lõigete 1-5 ning

peadirektori 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/230 „Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise

osakonna põhimäärus“ punkti 2.3.2 alusel pikendada Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi Märjamaa

jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr Rapla-10 kuni 23.04.2031.

3. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid KeA-le

vaide Kea 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 kehtetuks tunnistamiseks.

KeA palus vaide esitajatel 08.06.2021 kirjas selgitada, milliseid nende seadusega kaitstud õigusi

korraldus rikub. KeA märkis, et vaide esitamise õigus on maaomanikul, kelle JahiS § 6 loetletud

õigust on rikutud. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ

esitasid 17.06.2021 KeA-le kirja „Vaide puuduste kõrvaldamine“.

KeA tagastas vaide 28.06.2021 teatega nr 1-7/21/52-4, kuna vaide esitajate 17.06.2021 kirjast ei

selgu, millist JahiS §-s 6 sätestatud õigust vaidlustatud korraldus rikub. KeA on seisukohal, et vaide

esitajad ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 p 4 mõttes isikud, kelle õigusi ja vabadusi

vaidlustatud korraldus rikub. Vaide esitajad saavad igasuguste vaidlustatud korraldusest tulenevate

takistusteta kasutada kõiki JahiS §-s 6 sätestatud õigusi.

4. Palumetsa OÜ, Estonian Sustainable Forestry OÜ ja Dasos Looduse Fond OÜ esitasid

26.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tühistada KeA 26.04.2021 korralduse

nr 1-3/21/201 ja KeA 28.06.2021 teate nr 1-7/21/52-4 (vaide tagastamine).

Kaebuse kohaselt vaidlusalune KeA 26.04.2021 korraldus nr 1-3/21/201 rikub oluliselt ja vahetult

kaebajate subjektiivseid õigusi ja vabadusi, kuivõrd sellega on õigusvastaselt pikendatud Märjamaa

Jahi- ja Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba kuni 23.04.2031

piirkonnas, kus asuvad kaebajate omandis olevad kinnisasjad. JahiS § 6 sätestab jahipiirkonna

maaomanikele kuuluvate subjektiivsete õiguste ja vabadustena, et maaomanikul on õigus seadusega

sätestatud ulatuses ja korras sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal

(p 2), seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (p 3) ning algatada

jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine (p 4). JahiS § 25 lg 1 sätestab imperatiivselt kohustusliku

nõudena, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb kinnisasja omanikuga sõlmida leping. Kaebajatega ei ole

sõlmitud mis tahes kokkuleppeid jahindustegevuse korraldamiseks nende kinnisasjadel ning KeA

poolt ei ole neid kaasatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise haldusmenetlusse.

Jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljaandmise eelduseks peaks olema maaomanike ja jahipiirkonna

kasutajate vaheliste lepingute või maaomanike nõusolekute olemasolu.

Maaomanikud ei saa mis tahes õiglast ega kohest hüvitist oma kinnisasjade tahtevastase kasutamise

ja kahjustamise eest. Kõik jahiga seonduv mõjutab oluliselt maaomanike subjektiivseid õigusi ja

vabadusi, kuivõrd ulukid toituvad maaomanike kinnisasjadel kasvavatest taimedest ja puudest, sh

kasutavad jahimehed küttimise eesmärgil maaomanike kinnisasju. Maaomanike subjektiivseid õigusi

ja vabadusi kahjustavad ulukite poolt pinnasele ja puudele tekitatud kahjud (nn ulukikahju).

Riigikohtu poolt on rõhutatud, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul

viibimine, kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või

seente-marjade korjamine. JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida jahipidamiseks

maaomanikega lepingud ning omanik võib alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise, mida

võib teha ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega (vt RKHKo nr 3-17-1268, p 11).

Nii põhiseaduse § 32, asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kui ka JahiS § 6 punktidest 2, 3 ja 4 ning JahiS § 25

lg-st 1 tulenevad seadusega kaitstavad maaomaniku subjektiivsed õigused ja vabadused, mida

kaevatava haldusaktiga otseselt rikutakse või vähemalt riivatakse.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebajad taotlevad nii KeA 26.04.2021 korralduse nr 1-3/21/201 kui ka KeA 28.06.2021 teate

nr 1-7/21/52-4 (vaide tagastamine) tühistamist.

Kohus selgitab, et vaide tagastamine on menetlust lõpetav toiming, millega ei tekitata isikule õigusi

või kohustusi ning millega on haldusorgan üksnes tuvastanud vaidemenetlust mittevõimaldava

asjaolu. Kaebajad ei saa seega taotleda vaide tagastamise teate tühistamist. Arvestades kaebuse

eesmärki, saab kaebajate tegelikuks tahteks antud juhul pidada seda, et kohus lahendaks ise vaides

esitatud nõude ja tühistaks KeA 26.04.2021 korralduse, millega pikendati Märjamaa Jahi- ja

Kalameeste Seltsi Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse luba kuni 23.04.2031.

6. KeA tagastas kaebajate vaide põhjusel, et kaebajatel puudub vaide esitamise õigus

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1). Õiguskirjanduses on selgitatud, et vaideõigus

vaidemenetluses ja kaebeõigus halduskohtumenetluses on oma sisult kattuvad (vt Anno Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk 393-394). Seega, kui kohus

nõustub, et kaebajatel puudus õigus KeA-le vaide esitamiseks, siis puudub kaebajatel vaides esitatud

nõude osas ka kohtumenetluses kaebeõigus.

7. HMS § 71 lg 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud

tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse

kaitseks.

Vaide- ja kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt

puudutab (vt Riigikohtu 23.03.2005 otsus nr 3-3-1-86-04, p 13). Haldusakt piirab isiku subjektiivset

õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse

kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu

07.03.2002 otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel

kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -

vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid

õigusi (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981/16, p 11). Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul,

kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.

8. Sisuliselt leiavad kaebajad, et vaidlustatud KeA 26.04.2021 korraldus ehk Märjamaa Jahi- ja

Kalameeste Seltsile väljastatud Märjamaa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine

toob kaasa nende omandiõiguse olulise kahjustamise, kuna nendega ei ole sõlmitud lepingut ega

küsitud nõusolekut nende kinnisasjadel jahipidamiseks ning nad ei saa õiglast ja kohest hüvitist oma

kinnisasjade tahtevastase kasutamise ja kahjustamise, sh nn ulukikahju eest.

Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega kaebajate subjektiivsete õiguste riivet ei kaasne.

8.1 Kaebajad on õigesti viidanud JahiS §-6 sätestatud maaomaniku õigustele jahinduses ning § 25

lg-st 1 tulenevale kohustusele sõlmida kinnisasjal jahipidamiseks kinnisasja omanikuga leping.

Kohtule ei ole aga äratuntav, mil moel vaidlustatud haldusakt – kolmandale isikule väljastatud

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine – takistab kaebajatel kasutada JahiS §-s 6 ettenähtud

maaomaniku õigusi. See, et kaebajatega ei ole enne vaidlustatud korralduse andmist sõlmitud

kokkuleppeid nende kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks, ei tähenda, et kaebajate kinnisasjadel

on õigus korraldada jahipidamist nende tahte vastaselt. Kaebajatel on ka vaidlustatud korralduse

kehtimise korral õigus sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal, seada

oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine üldse keelata (JahiS § 6 p-d 2 ja 3). Kaebuseski

viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-17-1268 on kinnitatud, et omanik võib alati keelata oma maal

jahipidamise või viibimise, mida võib teha mh kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega

(p 11). Seega on asjakohatu kaebajate viide neile kuuluvate kinnisasjade tahtevastasele kasutamisele.

8.2 JahiS-i sätetest ei tulene, et ühes jahipiirkonnas tegutsev kasutusluba omav isik oleks kohustatud

sõlmima lepingud kõigi või enamuse selle piirkonna kinnistute omanikega. Jahipiirkonna

kasutusõiguse luba antakse tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt

ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse

korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse

saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse

andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe

maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (JahiS § 14 lg 6). Seda, et

jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise/pikendamise eeltingimuseks ei ole kõikide jahipiirkonnas

asuvate kinnisasjade omanikega sõlmitud lepingud, toetab muu hulgas ka asjaolu, et tulenevalt JahiS

§ 25 lg-st 2 tohib ka ilma lepinguta jahti pidada piiramata või tähistamata kinnisasjal päikesetõusust

päikeseloojanguni (mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest), kui maaomanik ei ole maal

jahipidamist keelanud (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 määrus nr 2-17-101031, p 15). Maaomanike

kinnistute kasutamine vastuolus JahiS § 25 lg-ga 2 ei ole lubatav ja on karistatav (vt JahiS § 57).

KeA-l ei olnud kohustust kaasata haldusmenetlusse kõiki konkreetsesse jahipiirkonda kuuluvate

kinnisasjade omanikke. KeA ei pidanud keelduma kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamisest põhjusel, et kaebajatega ei ole (veel) lepingut sõlmitud või kaebajad ei ole

nõus nende kinnisasjadel jahipidamisega. Kaebajatel on õigus JahiS §-s 6 ettenähtud õigusi kasutada

sõltumata loa kehtivuse pikendamisest.

8.3 Vaidlustatud korralduse andmine iseenesest ei saa kaasa tuua ka kaebuses väidetud kinnisasjade

kahjustamist (kinnistute tahtevastane kasutamine küttimise eesmärgil ja ulukikahju). Jahimeestel ei

ole õigust viibida kaebajate kinnisasjadel, kui kaebajad selle keelavad. Seda, kas ja millises ulatuses

metsloomad kahjustavad kaebajate kinnisasjadel pinnast ja puid, ei saa seostada kolmandale isikule

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamisega. Kohtul pole mõistlikku põhjust arvata, et

loomad teavad, et kaebajad on enda kinnistutel jahipidamise keelanud (eeldades, et kaebaja ilmselt

loa saajaga lepingut sõlmida ei soovi) ning kogunevad kõik kaebajate kinnistutele.

Seadus näeb ette konkreetsed võimalused ulukikahju eest hüvitise nõudmiseks. JahiS §-d 43 ja 44

annavad kahjustatud kinnistu omanikule eraõigusliku kahju hüvitamise nõude. JahiS § 43 järgi on

ette nähtud hüvitamiskohustus vastavalt JahiS § 25 lg 1 kohasele lepingule kinnisasja omanikuga

jahipidamise korraldamise kohta tema maal. JahiS § 44 näeb aga ette jahipiirkonna kasutaja kohustuse

hüvitada ulukikahju jahipiirkonnas olevate kinnisasjade omanikele ka lepingu olemasoluta, kuid

selles paragrahvis ja selle 4. lõike alusel kehtestatud määruses nr 9 ettenähtud ulatuses ja korras.

Konkreetsemalt võib kinnisasja omanik JahiS § 44 lg 1 järgi nõuda põllumajanduskultuuridele ning

metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist ühe

vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas ulukikahjustuste ennetamise

teatises näidatud kohas. Uluksõraliste tekitatud kahju hüvitamise kohustust ei ole JahiS § 44 lg-s 5

ettenähtud tingimustel, mh kui maaomanik või tema nõusolekul muu isik on kirjalikult keelanud

jahipidamise oma kinnisasjal, ei ole jooksva aasta 1. maiks esitanud jahipiirkonna kasutajale

ulukikahjustuste ennetamise teatist või rakendanud teatises toodud kaitsemeetmeid või on takistanud

ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist.

Jahipiirkonna kasutajale on vastutus piirkonnas metsloomade põhjustatud kahju eest pandud sisuliselt

koormisena riigi antud ainuõiguse eest selles piirkonnas jahipidamist korraldada. Ulukikahju

hüvitamist

jahipiirkonna

kasutaja

poolt

toetab

JahiS

§

järgi

ka

Sihtasutus

Keskkonnainvesteeringute Keskus, esmajärjekorras JahiS §-s 44 kirjeldatud nõuete osalist katmist.

Kuna metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus

võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest. Tegu on kahju hüvitamise

erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega

piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna kasutaja

vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see

vastutuse olemust lepinguliseks, kui tegu ei ole just jahipiirkonna kasutaja võetud lepinguliste

kohustuste rikkumisega põhjustatud kahjuga. Ka lepingu olemasolul saab lähtuda sellest, et nõude

aluseks on JahiS § 44 lg 1, mis näeb ette jahipiirkonna kasutaja vastutuse maaomanike ees. Lepinguga

saab muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust (vt Riigikohtu

14.02.2018 otsus nr 2-16-13427, p-d 11 ja 12).

Eeltoodust lähtuvalt, kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada, hüvitab

jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju, sh lepingu olemasoluta. Ühtlasi on

maaomanikule antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud

kahjustusi. Nimelt on JahiS § 6 p-s 1 sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal

väikeulukijahti. Sellisel juhul otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele

jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib

(JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta

maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4). Seejuures võimaldab JahiS

maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust

korraldada seal ise väikeulukijahti (vt Riigikohtu 13.12.2019 otsus nr 3-17-1268, p-d 13 ja 14).

Vaidlustatud korraldusega ei ole võetud kaebajatelt võimalust saada nende kinnistutel tekitatud

ulukikahju eest ettenähtud hüvitist, sh täpsustada lepinguga hüvitamise eeldusi ja hüvitatava kahju

ulatust. Samuti ei takista vaidlustatud korraldus kaebajatel keelata jahipidamine oma maal ja

korraldada seal ise väikeulukijahti.

9. Eeltoodut kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud KeA 26.04.2021 korraldus ei välista ega piira

kaebajatel JahiS-s maaomanikule ettenähtud õiguste kasutamist. Kaevatav korraldus ei too kaasa

kaebajate kinnistute tahtevastast kasutamist ega takista kaebajatel kuidagi ka edaspidi oma kinnistuid

vabalt vallata, kasutada ja käsutada ehk teisisõnu kaebajate omandiõigust ei rikuta. Kohtu hinnangul

tagastas KeA seega kaebajate vaide õiguspäraselt ning kaebajatel puudub KeA 26.04.2021 korralduse

vaidlustamiseks kaebeõigus ka kohtumenetluses.

Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajatel asjas kaebeõiguse puudumise tõttu.

/allkirjastatud digitaalselt/