3-21-1174/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

10. september 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1174

Haldusasi

X kaebus keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-

2/21/214

tühistamiseks

ning

Eesti

Vabariigilt

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) hüvitise ja viivise

välja mõistmiseks või alternatiivselt Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

kohustamiseks

algatada

menetlus

Männasaare

katastriüksuse

(81501:004:0149)

ja

Mõurasaare

katastriüksuse

(81501:004:0150)

riigile

omandamiseks

ning

hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas

põhiseaduse §-s 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise

määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks

arvesse kinnisasja turuhinda

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Indrek Kukk

Vastustaja – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), esindaja Johanna Jürima

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus läbi vaatamata osas, millega vaidlustatakse Tallinna

Halduskohtu 1. juuli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-1174 resolutsiooni punkti

1. 2. Jätta X määruskaebus muus osas rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2021.

a määruse haldusasjas nr 3-21-1174 resolutsiooni punkt 2 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, §

235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav (HKMS § 235 lg 1).

3-21-1174

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Ida-Viru

maakonnakomisjoni 09.07.1996 otsustega nr 26-159 ja 27-159 tunnistati X 1/6 osas Tudulinna

vallas asuvate endiste kinnistute Männasaare talu ja Mõurasaare talu maade tagastamise

õigustatud subjektiks. Õigustatud subjektiks tunnistamise hetke seisuga puudusid Männasaare

ja Mõurasaare talumaade osas keskkonnakaitselised piirangud. X omandas 09.01.1997

nõudeõiguse loovutamise lepinguga mõlema talu maa osas kogu tagastamise nõudeõiguse.

2. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 tagastati X-le endise

Männasaare ja Mõurasaare talu maad. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks määrati

kaitsealune maa. Maaüksustest moodustati kinnistu registriosaga nr 4606508 ja 18.08.2009

kanti X kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistu paiknes täies ulatuses Muraka

looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 09.05.2007 määrusega nr 135 „Muraka

looduskaitseala kaitse-eeskiri“ kinnitatud kaitsekord. Männasaare katastriüksus asus kaitse-

eeskirja kohaselt täies ulatuses looduslikus Muraka raba sihtkaitsevööndis ning Mõurasaare

maaüksus 10,97% ulatuses (12,5% kinnisasja pindalast) hooldatavas Suuressaare

sihtkaitsevööndis ja ülejäänud osas looduslikus Muraka raba sihtkaitsevööndis.

3. X esitas 30.10.2009 Keskkonnaministeeriumile avalduse võõrandada riigile kinnistu nr

4606508 koosseisu kuuluvad ja Muraka looduskaitsealal asuvad Männasaare ja Mõurasaare

katastriüksused. Keskkonnaministri 09.06.2010 käskkirjaga nr 808 jäeti X avaldus

rahuldamata, tuginedes looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg-le 11, kuna maaüksused olid

omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks,

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud

omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.

4. X esitas 13.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri käskkirja nr 808

tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1814

kaebuse

rahuldamata

ja

Tallinna

Ringkonnakohus

02.03.2011

otsusega

kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse

ja otsus jõustus 01.04.2011.

5. Keskkonnaameti

02.07.2012

ja

04.07.2018

kirjadega

keelduti

katastriüksuste

omandamismenetluse uuendamisest, sest Muraka looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja

omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise

lubatavust LKS § 20 lõike 11 alusel, ei olnud muutunud.

6. Männasaare ja Mõurasaare maaüksuste osas viidi 21.09.2018 läbi inventeerimine, mille

järgselt koostatud metsamajandamiskava kohaselt kasvab Männasaare ja Mõurasaare

maaüksusel valdavalt raieküpset metsa vähemalt 41 242 tihumeetrit.

7. Praegusel ajal paikneb kinnistu tervikuna Alutaguse rahvuspargis, mis moodustati

Vabariigi Valitsuse 17.12.2020 määrusega nr 97 „Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri“.

Alutaguse

rahvuspargi

kaitse-eeskirja

kehtestamisega

tunnistati

kehtetuks

Muraka

looduskaitseala

kaitse-eeskiri.

Alutaguse

rahvuspargi

kaitse-eeskirja

kehtestamisega

Männasaare katastriüksuse kaitserežiim ei muutunud, Mõurasaare katastriüksuse osas muutus

kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndisse.

8. X esitas 12.02.2021 Keskkonnaministeeriumile taotluse kinnistu täies ulatuses riigile

võõrandamiseks,

kuivõrd

kinnistut

ei

ole

võimalik

tulenevalt

sellel

lasuvatest

looduskaitselistest piirangutest kasutada ning kinnistul lasuvad piirangud on sedavõrd ranged,

3-21-1174

3(9)

et sisuliselt on tegemist kinnistu sundvõõrandamisega, ning kinnistust ei ole võimalik saada

isiklikku ega majanduslikku kasu ja kinnistul on suur looduskaitseline väärtus.

9. Keskkonnaminister keeldus 29.04.2021 käskkirjaga nr 1-2/21/214 kinnistu riigile

omandamisest. X omandas kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist ning oli teadlik

omandatavatel maadel lasuvatest looduskaitselistest kitsendustest. Riik ei omanda LKS § 20 lg

11 alusel kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning LKS § 20 lg 11

p-s 4 toodud erand ei kohaldu.

10. X esitas 31.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 29.04.2021

käskkirja nr 1-2/21/214 tühistamiseks ning Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

hüvitise summas 3 170 359 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 3 151 764 eurot ning

edasiulatuvalt viivise põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras välja mõistmiseks või alternatiivselt Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks

algatada menetlus Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste riigile omandamiseks ning

hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud

õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse kinnisasja

turuhinda.

11. Tallinna Halduskohus luges 07.06.2021 määrusega, et kahjunõue on esitatud tähtaja

rikkumisega, jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja ennistamise taotluse

esitamiseks tähtaja. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldused nr 20 ja 21 sisaldavad

informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Puudub vaidlus, et Männasaare ja Mõurasaare

katastriüksused on omandatud pärast Muraka looduskaitseala kaitse alla võtmist. Seega oli

kaebaja 23.02.2009 igal juhul teadlik, et tagastamise objektiks olevate maaüksuste kasutamine

parimat tulu andval viisil ei ole võimalik. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega tuleb lugeda

alates 23.02.2009. Kaebaja on kahjunõudega kohtusse pöördumisel ületanud nii riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 kui HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud kolmeaastast tähtaega arvates

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisest ja ka maksimaalset 10-aastast tähtaega, mil

nõude esitamine on üldse lubatav.

12. X esitas 15.06.2021 vastuväite kohtu tegevusele osas, milles kohus luges kaebuse esitatuks

tähtaega ületades. Kaebaja esitas alternatiivse taotluse hüvitamisnõude osas kaebetähtaja

ennistamiseks. Hüvitamisnõude tähtaeg ei ole möödunud ega üldse kulgema hakanud, sest de

facto sundvõõrandamise korral ei ole sätestatud tähtaega PS §-s 32 toodud õiglase ja kohese

hüvitise nõude esitamiseks. Taoliste nõuete korral tuleb kohaldada vahetult põhiseadust ja

hüvitise nõude võib esitada tähtajatult. Kinnistu de facto sundvõõrandamine leidis aset

samaaegselt kinnistu tagastamisega 23.02.2009. Välistatud ei ole, et de facto sundvõõrandamise

ajahetkeks tuleb lugeda sõltuvalt looduskaitseliste piirangute intensiivsusest ka hilisem

kuupäev. Riigikohus on pidanud kaebetähtaja ennistamist võimalikuks mh järgnevatel juhtudel:

1) kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (nt RVastS ja HKMS), mistõttu ei pruukinud

kaebetähtaja kulgemise regulatsioon olla kaebajale selge; 2) kaebajat ei ole teavitatud

menetlustähtaja ületamisest ja hüvitise taotluse eeldatavast lahendamise ajast; 3) haldusaktis

puudub vaidlustamisviide, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite

äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele (Riigikohtu 09.05.2007 määrus nr 3-3-

1-23-07, p 13). Tuleb arvestada, et kaebaja on füüsiline isik, kellel puuduvad õigusteadmised.

Hüvitise maksmist de facto sundvõõrandamise korral ei reguleeri ükski PS-st madalamal seisev

õigusakt. Samuti ei ole kehtestatud regulatsiooni, millest tuleneks üheselt tähtajad

hüvitamisnõude esitamiseks taolistel puhkudel.

3-21-1174

4(9)

13. Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2021 määrusega rahuldamata kaebaja vastuväite

kohtu tegevusele (p 1), jättis rahuldamata taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks

kahjunõude osas ja lõpetas nimetatud osas haldusasja menetluse (p 2). Kohus võttis kaebuse

menetlusse keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-2/21/214 tühistamise nõudes ja

nõudes kohustada vastustajat algatama menetlus Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste

riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas PS §-s 32

sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse

kinnisasja turuhinda (p 3).

PS § 32 lg 1 ei ole otse kohaldatav. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on ka juhul, kui

tegemist oleks sundvõõrandamisega, nagu väidab kaebaja, sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Seega

tuleb kaebetähtaja arvestamisel lähtuda RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4. Sündmuseks,

mille tagajärjel kaebajale kaebuses märgitud kahju tekkis, on 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja

21 looduskaitseliste piirangutega maa tagastamine. Sellest on möödunud üle 12 aasta. Kaebus

on esitatud tähtaja rikkumisega.

Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastast tähtaega on võimalik ennistada (nt

Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12), kui isikul esinesid olulised ja kestvad

takistused kaebeõiguse kasutamiseks või kui isikul oli põhjendatud alus loota, et haldusorgan

kõrvaldab kahjulikud tagajärjed oma initsiatiivil (nt Riigikohtu 08.11.2007 määrus nr 3-3-1-53-

07, p-d 10 ja 12; 15.06.2005 määrus nr 3-3-1-25-05, p 10). Kaebaja on pöördunud halduskohtu

poole keskkonnaministri 09.06.2010 korralduse nr 808 tühistamiseks, millega keelduti

Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste omandamiseks vastava tasu eest. Kohus menetles

haldusasja nr 3-10-1814 ning leidis, et kaebus ei ole põhjendatud. Otsus jõustus 01.04.2011,

mis tähendab seda, et kaebaja jaoks pidi olema hiljemalt 01.04.2011 arusaadav, et riik ei

omanda looduskaitseliste piirangutega kinnistut. Seega ei saanud kaebaja ka enam loota, et riik

omandab kinnistu ning viivitada kahjunõude esitamisega. Ometigi oli kaebaja sellele järgnevalt

tegevusetu. Tegevusetus on kaebajale etteheidetav seda enam, et kaebaja taotlustest kinnisasja

omandamiseks keeldus Keskkonnaamet veel ka 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega. Seejuures

on kaebajat nii haldusasjas nr 3-10-1814 kui ka 31.05.2018 pöördumise koostamisel esindanud

õigusteadmistega isikud. Seega ei saa kaebaja tugineda asjaolule, et ta on füüsiline isik, kellel

puuduvad õigusteadmised. Asjaolud, mis seonduvad hüvitise maksmise regulatsiooniga de

facto võõrandamise korral, ei ole kaebetähtaja ennistamisel relevantsed, kuivõrd isik ei pea

nõude esitamisel olema teadlik õiguslikust regulatsioonist, vaid saama aru oma õiguste

rikkumisest ja nõude esitamise vajadusest. Eeltoodust tulenevalt ei esine HKMS § 71 lg 1

tähenduses mõjuvat põhjust, mis õigustaks kaebetähtaja möödalaskmist (vrd Riigikohtu

18.06.2008 otsus nr 3-3-1-35-08, p 11; 08.11.2007 määrus nr 3-3-1-53-07, p 12). Kohus jätab

kaebetähtaja ennistamata ja lõpetab kahju hüvitamise nõude osas menetluse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

14. X palub 16.07.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2021 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada vastuväide ja lugeda

kaebus kahjunõude osas esitatuks tähtaegselt või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise

tähtaeg.

Kuna halduskohtu 01.07.2021 määrus takistab hüvitisenõude edasist menetlemist, on praegusel

juhul võimalik esitada määruskaebus ka resolutsiooni p 1 peale. Kuigi seadus reguleerib

looduskaitseliste piirangute seadmist, ei ole de facto sundvõõrandamise olukordi seaduses

reguleeritud ning puudub ka menetluskord, sh tähtajad sellega seotud avalduste ja taotluste

esitamiseks. Seega tuleb taoliste nõuete korral kohaldada vahetult PS-i, millest ei tulene isikule

3-21-1174

5(9)

tähtaegasid PS § 32 lg-s 1 toodud õiguste teostamiseks, s.o isikul on õigus nõuda õiglase

hüvitise väljamõistmist tähtajatult.

Kohus on jätnud kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Riigikohus on

pidanud kaebetähtaja ennistamist võimalikuks muu hulgas järgnevatel juhtudel: 1)

kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (nt RVastS ja HKMS), mistõttu ei pruukinud

kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge (Riigikohtu 14.12.2016

määrus nr 3-3-1-60-16, p 12; 07.12.2016 määrus nr 3-3-1-64-16, p 14; 11.05.2016 määrus nr

3-3-1-18-16, p 13); 2) kaebajat ei ole teavitatud menetlustähtaja ületamisest ja hüvitise taotluse

eeldatavast lahendamise ajast (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13); 3)

haldusaktis puudub vaidlustamisviide, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui

viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr

3-3-1-18-16, p 13). Praegusel juhul esinevad kõik toodud eeldused tähtaja ennistamiseks.

Üheski halduskohtu viidatud haldusaktis või kohtuotsuses ei ole viidatud sellele, et kaebajal on

võimalik esitada hüvitamisnõue tulenevalt sellest, et looduskaitseliste piirangute seadmine on

olnud õigusvastane. Neis on lähtutud eeldusest, et piirangute seadmine on olnud õiguspärane.

Seega on põhjendamatu seisukoht, et kaebaja oleks pidanud juba halduskohtu viidatud

haldusaktidest ja kohtuotsustest järeldama, et looduskaitseliste piirangute seadmine on

õigusvastane ning esineb alus kahjunõude esitamiseks vastavalt RVastS-le.

Küsimus hüvitusnõuete esitamisest de facto sundvõõrandamise juhtudel on õiguslikult keerukas

ja kohtupraktikas lõpuni lahendamata. Kohtud on olnud erineval arusaamal sellest, kas hüvitise

määramata jätmine sundvõõrandamise käigus toob ühtlasi kaasa tervikuna sundvõõrandamise

õigusvastasuse. Seetõttu on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks pidanud

teadma kaebetähtaja kulgema hakkamisest seetõttu, et teda on erinevates menetlustes esindanud

õigusteadmistega isikud. Kahju hüvitamise esitamise võimalust ei selgitanud kohus ka

haldusasjas nr 3-10-1814 ega vastustaja haldusmenetluse käigus.

Kaebaja ei ole olnud tegevusetu. Pärast kinnistu omandamist on kaebaja pöördunud vastustaja

poole nii 09.06.2010, 02.07.2012 kui 12.02.2021 seoses maaüksuste riigile omandamise

sooviga. Seega on kaebaja teinud korduvalt mitmeid kohtuvälise lahendamise katseid.

Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et de facto sundvõõrandamise korral tuleks õiglase

hüvitise nõude esitamisel juhinduda RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 toodud

kolmeaastasest tähtajast, tuleks jätta asjakohased sätted kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 14

(õigus menetlusele ja korraldusele); §-ga 32 (omandipõhiõigus); §-ga 12 (võrdse kohtlemise

põhimõte). PS §-s 32 ei ole õiglase hüvituse määramiseks kehtestatud selget regulatsiooni, sh

de facto sundvõõrandamise osas. Olukorras, kus regulatsioon puudub, ei ole alust kohaldada

PS-i sätteid isiku õigusi kitsendavalt. Taotluse riigile looduskaitseliste piirangutega maa

omandamiseks saab esitada tähtajatult. Puudub mõistlik põhjendus, miks de facto

sundvõõrandamise korral (s.o PS § 32 lg 1 juhtum) peaks hüvitusnõude esitamine olema

ajaliselt piiratum kui seda on omandikitsenduse korral (s.o PS § 32 lg 2 juhtum). Seadus kohtleb

ebasoodsamalt isikuid, kellelt omand on faktiliselt sundvõõrandatud, võrreldes isikutega, kelle

omandile on seatud üksnes kitsendused.

15. Keskkonnaamet palub 18.08.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kuigi vastustaja hinnangul ei ole tegemist de facto sundvõõrandamisega, on nii

sundvõõrandamise kui ka õigusvastase omandikitsenduse olukorras kohane lähtuda RVastS §

17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ei peaks

lähtuma viidatud sätetest. Kaebaja on seisukohal, et riik on oma tegevusega põhjustanud isikule

kahju. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei võiks antud olukord alluda samasugusele õiguslikule

raamistikule nagu muu avaliku võimu tekitatud õigusvastane tegevus.

3-21-1174

6(9)

Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja jaoks oli juba 09.06.2010

keskkonnaministri käskkirja nr 808 väljastamise ajal teada riigi seisukoht vaidlusaluste

kinnistute omandamise osas. Kaebaja oleks pidanud esitama kahju hüvitamise taotluse kohe

koos haldusasjas nr 3-10-1814 esitatud kaebusega. Otsuse jõustumine selles asjas tähendas, et

riik ei omanda Männasaare ja Mõurasaare katastriüksusi ning kohtuvaidluses jõuti selguseni, et

selline otsus on õiguspärane. Seega ka juhul, kui kaebaja ei saanud mingil põhjusel teadlikuks

09.06.2010, on selge, et hiljemalt 01.04.2011 (ringkonnakohtu otsuse jõustumise aeg) oli

kaebaja igakülgselt teadlik. Järelikult möödus kaebetähtaeg kolme aasta möödudes alates

keskkonnaministri käskkirja nr 808 andmisest või kolme aasta möödudes alates ringkonnakohtu

otsuse jõustumisest haldusasjas nr 3-10-1814.

Seisukoht, et PS § 32 lg-s 1 toodud õiguste teostamiseks ei tulene isikule tähtaegasid ja isikul

on õigus nõuda õiglase hüvitise väljamõistmist tähtajatult, tähendaks praktikas seda, et isikutele

antakse võimalus venitada nii hüvitise ja viivise taotlemist hetkeni, mil see tema jaoks kõige

kasulikum on. See oleks vastuolus PS ja üldise kahju hüvitamise põhimõttega.

Võrreldes haldusasjaga nr 3-10-1814 on praeguse vaidluse asjaoludes muutunud vaid see, et

Alutaguse rahvuspargi kaitse alla võtmisega 01.01.2021 muutus kaitseala kaitsekord.

29.04.2021 käskkirjaga anti uus keelduv otsus vaid seetõttu, et vastustaja pidas vajalikuks üle

kontrollida, kuidas uus kaitsekord mõjutab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist.

Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ei ole sundvõõrandamine, vaid omandikitsendus PS

§ 32 lg 2 teise lause tähenduses. PS-st ei tulene kohustuslikku viisi, kuidas riik peab

looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksma. Senises praktikas on ka kohtud

olnud seisukohal, et tegemist on omandiõiguse piiranguga, mitte sundvõõrandamisega (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus nr 3-15-2538, p 15; 30.10.2018 otsus nr 3-17-131,

p 16; Riigikohtu 05.03.2021 otsus nr 3-16-245, p 26; 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p-d 32–39).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebaja on määruskaebuses vaidlustanud halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p

1, leides, et see takistab hüvitisenõude edasist menetlemist. Halduskohtu 01.07.2021 määruse

vaidlustamisviites on õigesti osutatud, et määrusele saab edasi kaevata üksnes p-i 2 osas.

Halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-ga 1 lahendati kaebaja 15.06.2021 vastuväide

kohtu tegevusele. Tulenevalt HKMS § 203 lg-s 1 sätestatud edasikaebamise piirangutest ei ole

vastuväite lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale võimalik edasi kaevata, kuna seadus

sellist võimalust ette ei näe ja selline määrus ei takista ka asja edasist menetlemist. Vastuväite

esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu võimalikele menetlusvigadele, mis puudutavad

selliseid menetlustoiminguid, mille peale menetlusseadustik ei võimalda iseseisvalt esitada

määruskaebust, kuid mis võivad olla sedavõrd olulised, et sellise vastuväite esitamine alles

sisulise lahendi peale edasi kaevates võiks põhjustada kohtuotsuse tühistamise menetlusnormi

rikkumise tõttu ja asja tagasi saatmise madalama astme kohtule. Kahjunõude tähtaegsuse

küsimuse lahendas halduskohus lõplikult 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-ga 2, millega

kohus lõpetas kahjunõude osas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja

rikkumise tõttu vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Määruskaebe korras on vaidlustatav menetluse

lõpetamine ning määruskaebuse lahendamisel annab ringkonnakohus hinnangu ka kahjunõude

tähtaegsuse osas. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatamata osas,

millega vaidlustatakse halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-i 1.

17. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust

halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-i 2 tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

3-21-1174

7(9)

halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (HKMS §

201 lg 4, § 203 lg 2).

18. Kaebaja on määruskaebuses jätkuvalt seisukohal, et Männasaare ja Mõurasaare

maaüksused, millest moodustati kinnistu registriosa nr-ga 4606508, on faktiliselt

sundvõõrandatud samaaegselt nende kaebajale tagastamisega 23.02.2009 korraldustega nr 20

ja 21; seadus ei sätesta menetlustähtaega hüvitamisnõude esitamiseks PS § 32 lg 1 alusel

faktilise sundvõõrandamise olukorras; ning seetõttu on halduskohus ekslikult kohaldanud

RVastS § 17 lg-t 3 ja HKMS § 46 lg-t 4.

19. Kaebaja taotleb Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kahjuhüvitise

väljamõistmist. Avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel

tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus) sätestab RVastS (§ 1 lg 1). Vastutuse

alused on reguleeritud RVastS §-s 7. Seega kohaldub riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse

esitamisel RVastS ning sellest eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg (RVastS §

17 lg 3). Ekslik on kaebaja seisukoht, et kohaldada tuleb vahetult PS § 32 lg 1 teist lauset ning

kahjunõude võib esitada tähtajatult. PS § 32 lg 1 teine lause sätestab: „Omandit võib omaniku

nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase

ja kohese hüvituse eest.“ PS § 32 lg 1 teine lause ei reguleeri kahju hüvitamise kaebuse tähtaega.

Sellest, et PS ei sätesta sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamise tähtaega, ei järeldu, et

selline kahjunõue oleks tähtajatu. Nagu kohus ülal märkis, kohaldub riigi vastu kahju

hüvitamise nõude esitamisel eriseadusena RVastS, milles on sätestatud ka kohtusse pöördumise

tähtaeg.

20. RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal

kannatanud kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada

saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ka

HKMS § 46 lg 4 kohaselt tuleb kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul päevast,

millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata

teada saamise ajast aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest

arvates. Seega tuleb mõlema sätte järgi esitada kaebus kolme aasta jooksul kahjust

teadasaamisest, kuid hiljemalt 10 aasta jooksul kahju põhjustanud aktist või sündmusest. Kuna

isikul puudub põhiõigus, mille kohaselt võiks kahjunõude esitada tähtajatult, ei saa kaebetähtaja

sätestamine seaduses olla ka PS-ga vastuolus. Riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise

tähtaja regulatsioon RVastS-s ja HKMS-is on piisav ja selge.

21. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb esmalt selgitada, millega kaebajale

kahju võidi tekitada, ning kui kahju põhjustanud aktist või sündmusest on möödas üle 10 aasta,

tuleb kindlaks teha, kas esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Kui 10 aastat kahju

tekitamisest on möödunud, ei oma tähendust küsimus, millal kannatanu kahjust või seda

põhjustanud isikust teada sai. 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude

esitamine on üldse lubatav (Riigikohtu 21.06.2017 otsus nr 3-3-1-95-16, p 9).

22. Kahjunõude tähtaegsuse üle otsustamisel on oluline kindlaks teha kahju põhjustanud akti

andmise või sündmuse toimumise aeg. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel

juhul on selleks RVastS § 17 lg 3 tähenduses 23.02.2009 tagastamiskorralduste nr 20 ja 21

tegemine. Sellest hetkest hakkab kulgema hüvitamiskaebuse tähtaeg, kuna siis sai kaebaja

omandi maaüksustele, mille kasutamine oli looduskaitselistel põhjustel piiratud. Ka kaebaja ise

väidab, et kahju tekkis just siis. Korralduste tegemisest oli kaebuse esitamise hetkeks

möödunud üle 12 aasta. Seega on kahjunõude esitamise 3- ja 10-aastane tähtaeg ületatud ja

hüvitamiskaebus on mittetähtaegne (RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4).

3-21-1174

8(9)

23. Järgnevalt tuleb hinnata, kas esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks. Riigikohtu

halduskolleegiumi praktikast tulenevalt on kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-

aastane tähtaeg põhimõtteliselt ennistatav (vt Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p

12; 15.06.20015 määrus nr 3-3-1-25-05, p 10). Ennistamine on võimalik mõjuval põhjusel

(HKMS § 71 lg 1) ja üksnes juhul, kui on esinenud väga olulised ja kestvad takistused

kaebeõiguse kasutamiseks selle ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub

üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Mõjuvaks põhjuseks saavad

üldjuhul olla üksnes objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult

mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (näitlik loetelu HKMS § 150

lg 1). Erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru

saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks

võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus

protsessitingimustes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt

hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse

hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus)

kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult

kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja

määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu 16.01.2009 otsus nr 3-3-1-75-08, p 17). Mida enam

on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus

(Riigikohtu 16.10.2002 otsus nr 3-3-1-41-02, p 11).

24. Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel ei oma tähendust, kas praegusel juhul oli

tegemist faktilise sundvõõrandamisega või omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause

tähenduses. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid põhjendusi ega asjaolusid, mille alusel saaks

pidada võimalikuks, et kaebajal esinesid olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse

kasutamiseks, mis õigustavad 10-aastase tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamiseks ei anna

alust kaebaja väide, et kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS ja HKMS),

mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja kulgemise regulatsioon olla kaebajale selge. Nii RVastS §

17 lg 3 kui HKMS § 46 lg 4 reguleerivad kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega sarnaselt.

Tegemist ei ole vastuolulise õigusliku regulatsiooniga. Hoolika toimimise korral oleks kaebaja

saanud kahjunõude esitada tähtaegselt. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendid puudutasid

kaebetähtaega kinnipeetava kahju hüvitamise taotlust lahendanud vangla viivituse korral

(RVastS § 18 lg 2) ega ole praegusel juhul asjakohased.

Halduskohus on õigesti välja toonud, et keskkonnaministri 09.06.210 käskkirja nr 808, millega

keelduti Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste riigile omandamisest, õiguspärasuse

küsimus on läbinud kohtumenetluse (haldusasi nr 3-10-1814). Kohtud leidsid, et katastriüksuste

riigile omandamisest keeldumine oli õiguspärane. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu poolt

kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisega 01.04.2011. Kaebaja ei esitanud

kahjunõuet ka pärast haldusasjas nr 3-10-1814 tehtud otsuse jõustumist, mil kaebajale pidi

saama lõplikult selgeks, et riigi poolt kinnistut ei omandata. Seega ei saanud kaebajal olla

ootust, et riik omandab kinnistu ning puudus igasugune põhjus kahjunõude esitamisega

viivitamiseks veel veidi üle 10 aasta. Vähemalt nimetatud haldusasjast alates on kaebajat

esindanud ka õigusteadmistega isikud, mistõttu ei saa kaebaja tugineda asjaolule, et ta on

õigusalaste teadmisteta füüsiline isik.

Kahju hüvitamise kaebuse tähtaja ennistamist ei õigusta asjaolu, et kaebaja on teinud mitmeid

kohtuvälise lahendamise katseid ja pöördunud 09.06.2010, 02.07.2012, 04.07.2018 ja

12.02.2021 vastustaja poole maaüksuste riigile omandamise sooviga. Ka kohtuvälise lahenduse

taotlemisel peab isik tegema kõik temast oleneva, et ta jõuaks pöörduda kaebusega kohtusse

tähtaegselt. Kaebaja on olnud tegevusetu kahjunõude esitamisel.

3-21-1174

9(9)

Kaebaja väide, et teda ei teavitatud menetlustähtaja ületamisest ja hüvitise taotluse eeldatavast

lahendamise ajast, ning sealjuures viidatud Riigikohtu lahendid ei ole praeguse asja

lahendamisel asjakohased. Kahjunõude esitamine kohtule ei eeldanud praegusel juhul

kohtueelse menetluse läbimist ning asja materjalidest ka ei nähtu, et kahjunõue riigi vastu oleks

eelnevalt Keskkonnaministeeriumile esitatud.

25. Arvestades eelnevat kogumis ja samuti õiguskindluse põhimõtet, mille riive oleks

kaebetähtaja ennistamisel väga ulatuslik, ei ole kaebetähtaja ületamine praegusel juhul

vabandatav ega erandlik kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. Seetõttu jättis halduskohus

õiguspäraselt kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas kahjunõude osas

haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)