2-19-126734/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-126734

Kohtuasi

X ja Y hagi Q vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

X vastu 2430 eurot

Y vastu 2430 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II Y (isikukood XXXXXXXXXX)

Hagejate seaduslik esindaja W ja lepinguline esindaja

Karina Maasikleht

Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Vladimir Makarov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-126734 osas,

milles maakohus mõistis Q-lt X ja Y kasuks kummalegi välja tagasiulatuva elatise

869,47 eurot ületavas osas, igakuise elatise 255 eurot ületavas osas ning

menetluskulusid puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Q-

lt kummagi lapse kasuks välja mõistmata tagasiulatuv elatis 869,47 eurot ületavas

osas ja igakuine elatis 255 eurot ületavas osas. Jaotada menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Ülejäänud osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Täiendada Harju Maakohtu 11. mail 2021 tsiviilasjas nr 2-19-126734 tehtud otsuse

resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju

Maakohtu 29. novembri 2019. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

3. Rahuldada Q apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Mõista Q-lt X kasuks välja perioodi 10. august 2019 kuni 21. november 2019

eest tagasiulatuv elatis 869,47 eurot ja alates 22. novembrist 2019 igakuine elatis

255 eurot kuni X täisealiseks saamiseni, s.o kuni 24. detsembrini 2021.

4.3. Mõista Q-lt Y kasuks välja perioodi 10. august 2019 kuni 21. november 2019

eest tagasiulatuv elatis 869,47 eurot ja alates 22. novembrist 2019 igakuine elatis

255 eurot kuni Y täisealiseks saamiseni, s.o kuni 25. märtsini 2023.

4.4. Väljamõistetud igakuine elatis tuleb tasuda iga jooksva kuu 5. kuupäevaks W

pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXX (selgitusse märkida „X ja Y

igakuine elatis“). Tagasiulatuv elatis tuleb tasuda eespool viidatud W

pangakontole (selgitusse märkida „X ja Y tagasiulatuv elatis“).

4.5. Elatise maksmisel võtta arvesse Q poolt kohtumenetluse ajal W pangakontole

tasutud elatist.

4.6. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X ja Y menetluskuludest 94% Q kanda

ning Q menetluskuludest 6% võrdsetes osades X ja Y kanda.

4.7. Jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Harju Maakohtu 29. novembri

2019. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja I) ja Y (hageja II) (koos hagejad, lapsed) esitasid 20. septembril 2019 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Q-lt (kostja) elatise 810 eurot saamiseks. Kostja

esitas makseettepanekule vastuväite ja Harju Maakohus kohustas 23. oktoobri 2019. a

määrusega hagejaid esitama nõuetekohane hagiavaldus.

2. Hagejad esitasid 5. novembril 2019 (täpsustatud 22. novembril 2019) Harju Maakohtule

kostja vastu hagi, milles palusid kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista seaduses

sätestatud miinimummääras elatise alates 22. novembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni ja tagasiulatuvalt perioodi 10. august 2019. a kuni 21. november 2019. a eest 920,62

eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kostja hagejate isa. Hagejate ema kasvatab

hagejaid üksi alates 10. augustist 2019. Hagejad on alates sellest ajast käinud kostja juures 6–7

korda ning seal vaid ööbinud. Hagejad võtavad oma toidu üldjuhul kaasa või käivad ema juures

söömas ja ka hügieenitarbeid võtmas ja riideid vahetamas. Kostja ei ole nõuetekohaselt

ülalpidamiskohustust täitnud. Vanematel puudub kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise

kohta muud moodi kui raha hagejate ema pangakontole kandmise teel. Kostja esile toodud

kulutused on tehtud perioodil, mis ei ole praegusel juhul asjakohane ning ei ole selge, kelle eest

on kulud kantud.

Harju Maakohus tegi 20. juunil 2016 tsiviilasjas nr 2-16-540 otsuse, millega jättis hagejate hagi

kostja vastu elatise väljamõistmiseks rahuldamata, kuid nimetatud otsuse tegemise ajal elasid

hagejate vanemad koos ja kasvatasid ühiselt hagejaid. Kostja ja hagejate ema ühisvaral lasuvate

kohustuste kandmine ei puutu asjasse, sest kostja kasutab seda eluaset koos oma täiskasvanud

pojaga ja ei maksa üüri. Kostjale kuulub kinnisvara ja hoiused ning tal on võimalik hankida

endale piisav sissetulek. Hageja I ja hageja II vajaduste rahuldamiseks kulub igakuiselt

vastavalt 855 ja 655 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on maakohus jätnud

samasisulise hagi rahuldamata, sest leidis, et mõlemad vanemad panustavad laste heaks. Kostja

tasub

laste

laulutundide,

ujumise,

telefoniarvete,

ekskursioonide,

võistluste

ühistranspordipiletite ja pooles ulatuses laagritasude eest ning toob autoga lapsed trennist koju.

Samuti on hagejate emal ja kostjal ühisvara, mille eluasemelaenu, kommunaalmakseid ja

makseid remondifondi tasub kostja üksi, kostja tasub ka igakuiselt 200 eurot elatist ning

arvestada tuleb lapsetoetustega. Lisaks on lapsed suure osa ajast kostja juures ning ebaõige on

väide, et lapsed võtavad toidu kaasa. Kostja sissetulek on keskmiselt 1150 eurot kuus. Kostjal

ei ole aega lisatöö tegemiseks, sest ta hooldab oma invaliidist ema.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 11. mai 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt

kummagi hageja kasuks välja igakuise elatise 270 eurot, aga mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära alates 22. novembrist 2019 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni ning tagasiulatuva elatise perioodi 10. august 2019. a kuni 21. november

2019. a eest 920,62 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt, kuna hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud

miinimummääras ning hagejate ema kulutab olenemata sellest, et hagejad võivad viibida kostja

juures üksikuid päevi, hageja I vajaduste rahuldamiseks 855 eurot kuus ja hageja II puhul 655

eurot kuus, ei pea hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendama. Kohus ei

arvesta ülalpidamiskohustuse täitmisena ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist, sest sellega

seotud nõuded lahendatakse ühisvara jagamise menetluses, ega kostja ülalpidamiskohustuse

täitmise tõendamiseks esitatud dokumente, mille puhul on kulutusi tehtud enne 10. augustit

2019, s.o enne hagejate esitatud nõuet. Hagejate ema ei ole ka heaks kiitnud ega andnud

nõusolekut elatise tasumiseks muul viisil kui ülekandega hagejate ema pangakontole ning

kannetest ei ole näha, kelle eest kulu on kantud. Elatise vähendamiseks ei anna alust hagejate

harva kostja juures viibimine ega ka lapsetoetused, sest kostja ei ole tõendanud, et hagejate

vajadused oleksid miinimummäärast väiksemad ning ühisvaral lasuvaid kohustusi arvestamata

on kostjal võimalik hagejaid miinimummääras elatist makstes toetada. Lisaks puuduvad

tagasiulatuva elatise vähendamise alused.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule ning jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus jättis tähelepanuta, et miinimumpalk ei seondu laste vajadustega ega arvesta

vanemate võimalusi elatist maksta. Samuti jättis kohus ebaõigesti tuvastamata hagejate tavalise

elulaadi ja vajadused, mis kostjale teadaolevalt on miinimummäärast väiksemad. Kohus leidis

ka ebaõigesti, et arvesse ei saa võtta lapsetoetusi ning jättis selle otsustuse põhjendamata.

Kuivõrd hagejate ema ei panusta võrdselt hagejate ülalpidamisse, tuleb kostjalt väljamõistetud

elatist ka seetõttu vähendada. Kohus jättis alusetult arvesse võtmata, et kostja tasub üksi

hagejate elukohaga seotud kulusid, tasub hagejate arveid ja sõidutab lapsi ning lapsed elavad

enamiku ajast kostja juures. Lisaks jättis kohus ebaõigesti kostja taotluse laste vande all

ülekuulamiseks rahuldamata ning rikkus põhjendamiskohustust. Samuti, kuivõrd kostja andis

täielikku teavet oma sissetuleku kohta ning üldreegli kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas

kumbki pool oma menetluskulud ise ja asjas ei nähtu mõistlikke põhjuseid sellest kõrvale

kaldumiseks, siis oleks kohus pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda.

Vastustajate seisukoht

6. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära

kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks

välja tagasiulatuva elatise 869,47 eurot ületavas osas, igakuise elatise 255 eurot ületavas osas,

samuti menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse,

millega jätab kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistmata tagasiulatuva elatise 869,47

eurot ületavas osas ja igakuise elatise 255 eurot ületavas osas ning jaotab menetluskulud

vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Samuti tuleb maakohtu otsust

täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist

tagava abinõuna. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

8. Hagejad leiavad apellatsioonkaebuse vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi

vaatamata selle perspektiivituse tõttu. Kolleegium hagejate seisukohaga ei nõustu.

TsMS § 643 lg 1 järgi jätab kohus apellatsioonkaebuse määrusega läbi vaatamata, kui ilmneb,

et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti, samuti muul seaduses

sätestatud juhul. Ringkonnakohus on kostja apellatsioonkaebuse võtnud menetlusse, sest ei

esinenud TsMS §-s 637 sätestatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

aluseid.

TsMS § 637

lg 1

p 6

järgi

ei

võta

kohus

apellatsioonkaebust

menetlusse,

kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Selle

sätte järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes

juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab, et see tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste

asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm,

mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (Riigikohtu 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-18835/64, p 10.1).

Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud õigusnorme ning

jätnud põhjendamata, miks ta kostja esitatud seisukohtade ja taotlusega ei arvestanud. Samuti

on kostja välja toonud, missuguseid asjaolusid on esimese astme kohus ebaõigesti või

ebapiisavalt tuvastanud. Kolleegiumi hinnangul on väidetavate rikkumiste hindamine ja

kontrollimine selline tegevus, mida tuleks teha asja sisulisel hindamisel. Ringkonnakohus ei

saa tõendeid hinnata enne asja menetlusse võtmist ning poolte esitatud asjaoludele õigusliku

hinnangu andmine on kohtu ülesanne sõltumata TsMS § 633 lg 3 p-s 2 sätestatust.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas

asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant on kaebuses

materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tuginenud (vt Riigikohtu 6. mai 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-18-18193/100, p 12).

9. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse

normi, kui jättis kostja taotluse hagejate vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Kostja avaldas

10. veebruari 2021. a menetlusdokumendis, et hagejate esindajad vähendavad päevade arvu,

mil lapsed viibivad tema juures, ning ainuke viis nimetatud asjaolus selgust saada, on küsitleda

hagejaid (dtl 398). Maakohus teavitas 6. aprilli 2021. a kirjaga pooli, et hagejate ärakuulamine

ei ole vajalik (dtl 415).

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja taotlus hagejate vande all ülekuulamiseks

ei kuulu rahuldamisele. Samuti ei rikkunud maakohus menetlusõiguse normi, kui jättis omal

algatusel hagejad vande all üle kuulamata. Kuigi maakohus ei ole kostja taotluse rahuldamata

jätmist põhjendanud, rikkudes sellega TsMS § 238 lg-t 4, mille kohaselt teeb kohus tõendi

vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse, ei mõjutanud

rikkumine asja lahendamise tulemust. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, põhjendades,

miks kostja taotlus rahuldamisele ei kuulu.

9.1. Kolleegium märgib esmalt, et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest

(TsMS §-d 267–268¹) nähtub, et pool saab teise poole nõusolekuta taotleda vastaspoole vande

all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei

ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel

poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul

sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19).

Lisaks tuleb taotluse lahendamisel arvestada, et hagejad on alaealised. Nimetatud asjaolule on

maakohus kostja tähelepanu pööranud 11. augusti 2020. a selgituskirjas (dtl 224–225).

TsMS § 271 lg-st 2 tulenevalt kuulatakse laps vannutamata üle asjaolu kohta, mis seondub

otseselt tema enda teoga või mis on olnud tema vahetu kogemuse esemeks, kui kohus peab seda

asjaolusid arvestades mõistlikuks.

9.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja väite, et lapsed elavad suurema osa ajast kostja juures,

tõendamiseks laste ülekuulamine põhjendatud. Reeglina on vastaspoole vande all ülekuulamise

eelduseks, et tõendamiskoormist kandev menetlusosaline ei ole muid tõendeid esitanud või kui

esitatud muude tõenditega ei ole tal õnnestunud oma väiteid tõendada. Kolleegium märgib, et

vaidlusalust asjaolu on võimalik tõendada muude TsMS § 229 lg-s 2 loetletud tõenditega.

Lisaks sellele peab kogutav tõend TsMS § 238 järgi olema asjakohane ja lubatav. Nõustuda

saab maakohtu selgitusega, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega

veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema

kulud lapse vajaduste rahuldamiseks (vt maakohtu 21. jaanuari 2021. a selgituskiri; dtl 261–

264).

10. Kostja leiab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et ta täidab ülalpidamiskohustust

nõuetekohaselt ning elatist ei tule välja mõista. Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et

kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, siis ei pea hagejate vajaduste rahuldamiseks

tehtavaid kulutusi tõendama (maakohtu otsuse p 6). Samuti leidis maakohus järgmist: lapsed

viibivad kostja juures harva, mis ei anna põhjust elatise vähendamiseks alla miinimummäära;

kostja vahetu ülalpidamisega ei saa arvestada, sest hagejate ema ei soovi ülalpidamiskohustuse

täitmist muul viisil kui raha perioodilise maksmisega; suurem osa kostja poolt välja toodud

kulutusi on kantud enne hagiavalduse esitamist ja kannetest ei ole näha, kelle eest kulu on

kantud (maakohtu otsuse p 7). Kolleegium nõustub osaliselt maakohtu seisukohtadega, kuid

leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata, et kostja tasub hagejate

mobiilsideteenuste kulud. Nimetatud asjaolu arvestamata jätmine on mõjutanud asja

lõpplahendust.

10.1. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole otsuses tuvastanud ülalpidamist saama

õigustatud laste vajadusi ja nende tavalist elulaadi. Kolleegium kostja etteheitega ei nõustu ja

selgitab järgmist.

Hagejad tõid 18. mai 2020. a menetlusdokumendis välja enda igakuiste vajaduste suuruse:

hageja I puhul 855 eurot ja hageja II puhul 655 eurot (dtl 197–199). Nimetatud kulutused

sisaldavad kõiki kulutusi, sh kulutusi, mida väidetavalt tasub kostja. Hagejad nõuavad elatist

miinimummääras, s.o perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäär. Kuna eelduslikult kulub lapse ülalpidamiseks kummagi

vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, siis ei ole selles

ulatuses elatise nõudmisel vaja tõendada lapse vajadusi (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

10.2. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks

olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud

näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb

mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kohtupraktikas on leitud, et mõjuvaks

põhjuseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse

elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu

tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude

jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund (vt Riigikohtu

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjad nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

10.3. Kostja ei ole tõendanud, et laste tegelikud vajadused oleksid alla kahekordse elatise

miinimummäära. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda kostja väidet RAKE uuring (s.o

Sotsiaalministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse

RAKE uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“).

RAKE uuring kajastab keskmisi kulutusi, kuid elatise suurust kindlaks määrates lähtub kohus

konkreetse vaidluse asjaoludest.

10.4. Kolleegium nõustub osaliselt kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei

arvestanud laste kulude jooksva katmisega. Maakohus on hinnanud kostja kulutusi koos

hagejate 3. veebruaril 2021 esitatud tabeliga ning teinud sellest järelduse, et suurem osa kulutusi

on kantud enne hagejate esitatud nõuet ning kannetest ei ole näha, kelle eest neid on kantud (dtl

375–381). Kolleegium maakohtu järeldusega täies ulatuses nõustuda ei saa, sest leiab, et

esitatud tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks, et kostja kannab laste mobiilsideteenustega

seotud kulud ning selle võrra on hagejate ema kulutused väiksemad. Muude kulutuste osas

nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga ja seda täies ulatuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei

korda.

10.5. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et ta tasub eluaseme eest (eluasemelaenu, kommunaal-

ja remondifondi makseid), kus lapsed elavad. Ringkonnakohus palus pooltel täpsustada, kas

kostja kannab hagejate eluasemekulud (dtl 498–499). Hagejate esindaja (lapsi esindades)

selgitas, et hagejad elavad ema juures aadressil XXX, Tallinn ja kostja elab aadressil YYY,

Tallinn. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt tasus ta kommunaalmakseid selgitusega KÜ YYY

(dtl 100) ning varakindlustuse ja laenumaksete osas on hagejate esindaja selgitanud, et need on

seotud ühisomandis oleva YYY eluasemega (dtl 98, 101–102). Kuna hagejad ei nõustunud

kostja väitega, et kostja kannab hagejate eluasemega seotud kulud, siis tulnuks kostjal oma

väidet TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Kostja ei ole seda teinud.

Eeltoodud asjaolusid ja tõendeid hinnates on maakohtu järeldus, et ühisvaral lasuvate

kohustuste täitmist ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks, põhjendatud. Kostja ei ole

tõendanud, et vanemate vahel on PKS § 100 lg-st 3 tulenev kokkulepe teistsugusel viisil

ülalpidamise andmise kohta. Seega peab kostja andma ülalpidamist PKS § 100 lg 1 järgi raha

perioodilise maksmisega.

10.6. Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et ta tasub hagejate mobiilsideteenuste kulu.

Hagejad möönavad, et sidekulud kannab kostja, kuid leiavad, et põhjendatud kulu on 15 eurot

lapse kohta. Kostja on küll esitanud pangakonto väljavõtte maksete tegemise kohta, kuid ei ole

täpsustanud, milline osa sellest on seotud lastega (dtl 95, 145–168). Maakohtu 8. mai 2020. a

istungil esitasid hagejad kostja telefonikulude suuruse osas vastuväite (dtl 187). Kuna kostja ei

ole lastega seotud kulutuse suurust täpsustanud, lähtub ringkonnakohus hagejate välja toodud

suurusest, s.o 15 eurot lapse kohta.

10.7. Maakohus tuvastas, et hagejad viibivad kostja juures harva, mistõttu ei ole see

miinimumelatise vähendamise põhjuseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab,

et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks.

Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et lastel on vahelduv elukoht. Samuti ei saa asjas

esitatud tõendite põhjal teha järeldust, et laste eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste

ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel

võrdselt. Selleks, et kohus saaks laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulude

vahetut kandmist arvestada isegi siis, kui lastel ei ole vahelduvat elukohta või kui lapsed ei viibi

olulist osa ajast lahuselava vanema juures, tulnuks kostjal kohtu ette tuua ja tõendada, et ta

osaleb laste ülalpidamises vahetult. Maakohus on pooltele nende asjaoludega seotud

tõendamiskoormist selgitanud ning vaatamata sellele, et elatise vaidlus ei ole tavapärane

võistlev kohtumenetlus, menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja

taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas

vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kuid see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude

osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele pool ei tuginenud.

10.8. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada

lapsetoetusega. Maakohus leidis, et praeguses asjas puudub mõjuv põhjus riiklike peretoetuste

võrra kostja ülalpidamiskohustust vähendada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.

Hagejad väidavad apellatsioonkaebuse vastuses, et kostja tugineb lapsetoetuse maksmisele

esmakordselt apellatsioonkaebuses. Kolleegium hagejate väitega ei nõustu. TsMS § 652 järgi

on uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud ning üldjuhul võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Kostja on maakohtu menetluses tuginenud hagiavaldusele

vastates, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada lapsetoetusega (vt kostja 19. detsembri

2019. a menetlusdokument; dtl 91). Samuti on lapsetoetusega arvestamise väidet hinnanud

maakohus (maakohtu otsuse p 8). Seega ei ole kostja väite näol tegemist uue asjaoluga, mida

ringkonnakohus ei tohiks asja lahendamisel arvestada.

Kolleegium selgitab, et maakohus on õigesti lähtunud kohtupraktikast, mille kohaselt ei anna

ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatise automaatselt alla

miinimummäära vähendada. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud

peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt

Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2; 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et

elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja on apellatsioonkaebuses

viidanud mitmetele Riigikohtu lahenditele, kuid pole välja toonud ega tõendanud praeguse

üksikjuhtumi asjaolusid, mis annaksid kohtupraktika kohaselt aluse elatise vähendamiseks alla

miinimumi. Kostja ei ole tuginenud oma halvale varalisele seisundile ega tõendanud, et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad.

10.9. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kostja ei kanna laste igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid vahetult, küll aga tuvastas ringkonnakohus erinevalt

maakohtust, et kostja kannab lastega seotud püsikulu mobiilsideteenuste eest 15 eurot kuus

lapse kohta. Selle kulutuse võrra on laste ema püsikulud väiksemad. Siinjuures ei saa arvestada

hagejate väitega, et tegelikult on nende vajadused miinimumist suuremad, sest hagiavalduses

nõuavad hagejad miinimumelatist ning ei ole soovinud miinimumist suuremate kulutuste

tõendite alusel kindlaks tegemist. Samuti ei saa mobiilsideteenuste kulu osas lugeda

põhjendatuks hagejate väidet, et hagejate ema ei ole andnud nõusolekut ega kiitnud heaks, et

elatist makstakse muul viisil kui raha perioodilise maksmisega. Hagejad nendivad, et kulutuste

sees on arvestatud mobiilsideteenuste kuludega, mida jätkuvalt tasub kostja (vt hagejate

19. augusti 2021. a menetlusdokumendi p 3.3.3; dtl 508). Hagejate ema (lapsi esindades) ei ole

tõendanud, et ka tema peab mobiilsideteenuste kulu kandma ning et püsikulud selle võrra ei

vähene.

10.10. Hagiavalduse esitamise ajal, s.o 2019. aastal, oli miinimumelatis 270 eurot kuus.

Kolleegium vähendab elatist alla miinimummäära mobiilsideteenuste kulu võrra, sest kostja

kannab selle ise. Seega tuleb kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 255

eurot (= 270 – 15).

Kolleegium märgib, et kuigi menetluse kestel on muutunud miinimumelatise suuruse

arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär, ei saa alla

miinimummäära vähendatud elatise puhul elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise

automaatset suurenemist (vt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-

15909/124, p 16).

11. Maakohus rahuldas hagejate tagasiulatuva elatise nõude PKS § 108 järgi. Kolleegiumi

hinnangul tuleb tagasiulatuva elatise nõude puhul samuti arvestada, et kostja on kandnud

mobiilsideteenuste kulu 15 eurot lapse kohta (vt käesoleva otsuse p 10.6). Hagejate ema on

vaidlusaluse kulu osas märkinud, et ta ei ole andnud nõusolekut ega kiitnud heaks, et elatist

makstakse muul viisil kui raha perioodilise maksmisega, kuid kuna kostja on laste ülalpidamise

kulu selles osas kandnud, siis ei saa hagejatel selle tõttu olla tekkinud kahju. Võttes aluseks

hagejate esitatud tagasiulatuva elatise nõude arvutuskäigu, tuleb kummagi hageja nõutavat

summat vähendada 51,15 euro võrra. See teeb tagasiulatuva elatise suuruseks 869,47 eurot (=

920,62 – 51,15).

12. Maakohtu 29. novembri 2019. a määrusega on hagejate hagi tagatud ja välja mõistetud

alates 22. novembrist 2019 kuni asjas tehtud lahendi jõustumiseni kummagi lapse kasuks

igakuine elatis 100 eurot (dtl 85–89). TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus on kohtuotsuses hagi

tagamise abinõude kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik

eeltoodud minetus kõrvaldada.

Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada hagi tagamise abinõu kehtima jäämise osas.

Kuna hagi kuulub osaliselt rahuldamisele, siis jääb TsMS § 445 lg 2 alusel hagi tagamine

tagama kohtuotsuse täitmist. Kolleegium märgib, et menetluse kestel tasutud summad

arvestatakse ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning kui pooltel tekib vaidlus menetluse kestel

tasutud elatise osas, siis saab kostja tõendada elatise maksmist täitemenetluses.

Menetluskulude jaotus

13. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

13.1. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt tuleb menetluskulude jaotusele kohaldada

TsMS § 164, mis on erinormiks §-i 163 suhtes. TsMS § 164 lg 1 sätestab, et hagilises

abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega leiab kostja,

et menetluse tulemusest sõltumata tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kolleegium

kostja seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul on tegemist ülalpidamisasjaga TsMS § 103 lg 4

järgi ning TsMS § 164 lg 1 kohaldamisele ei kuulu.

13.2. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotusele TsMS § 163, mille

lg 1 annab kohtule diskretsiooni otsustada, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes

osades, jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 annab kohtule õiguse kaaluda lg-s 1 sätestatust erinevat

menetluskulude jaotust, kui üks pool on teinud kompromissettepaneku ja hagi rahuldatakse

sellesarnases ulatuses. TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et

menetluskulude jaotus oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane.

Kuna hagejate elatisenõue kuulub osaliselt rahuldamisele, siis oli kohtusse pöördumine

põhjendatud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (elatise nõue kuulub rahuldamisele 94%

ulatuses) on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate

menetluskuludest 94% kostja kanda ja kostja menetluskuludest TsMS § 165 lg 1 järgi 6%

võrdsetes osades hagejate kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esine asjaolusid, mis

annaksid aluse TsMS § 164 lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulude täies ulatuses kostja kanda

jätmiseks.

14. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)