2-20-8384/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

10. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-8384

Tsiviilasi

X hagi Y ja C vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 30. märtsi 2021 otsus

Kaebuse esitajad ja liik

Y ja C apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

Kummagi kostja kaebuse osas 1053 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Kostjad (apellandid): Y (isikukood XXXXXXXXXXX) ja C

(isikukood XXXXXXXXXXX), ühine seaduslik esindaja

ema Q ja ühine lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. märtsi 2021 otsus tühistada hagi rahuldamise osas ja teha uus

otsus, millega jätta hagi ka alates 30. märtsist 2021 makstava elatise muutmiseks

rahuldamata. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

2. Hagi jääb tervikuna rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebused rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja, isa) esitas 8. juunil 2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja I) ja C (kostja II,

koos: kostjad, lapsed) vastu elatise vähendamise nõudes. Hageja palus vähendada Harju

Maakohtu 6. juuni 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-5184 kostjate kasuks väljamõistetud

igakuist elatist alates 1. juulist 2020 kuni laste täisealiseks saamiseni järgmiselt:

(1) mõista kostja I kasuks välja elatis 100 eurot kuus alates 1. juulist 2020 kuni tema

täisealiseks saamiseni;

(2) teise võimalusena mõista kostja I kasuks välja elatis 100 eurot kuus alates

1. juulist 2020 kuni tema täisealiseks saamiseni, millest on maha arvatud riiklik

lapsetoetuse määr täielikult;

(3) mõista kostja II kasuks välja elatis 100 eurot kuus alates 1. juulist 2020 kuni tema

täisealiseks saamiseni;

(4) teise võimalusena mõista kostja II kasuks välja elatis 100 eurot kuus alates

1. juulist 2020 kuni tema täisealiseks saamiseni, millest on maha arvatud riiklik

lapsetoetuse määr täielikult.

Hageja märkis 18. jaanuari 2021 kohtuistungil , et on nõus maksma 150 eurot ühe lapse kohta

kuus.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

laste ema saab lapsetoetust kummagi kostja kohta 60 eurot kuus;

-

hageja varaline seisukord on halb. Tema kasutusse jääv sissetulek pärast elatise

mahaarvamist on alates 2019. aasta detsembrist keskmiselt 350 eurot kuus, aga iga-

kuised kulud moodustavad 1195 eurot. Ta tasub elatisevõlga kostjatele kohtutäituri

kaudu 250 eurot kuus, samuti maksab kostjate riiete, koolitarvete jms eest ning annab

vajadusel taskuraha umbes 150 eurot kuus;

-

laste vajadused on kehtivast elatise miinimummäärast väiksemad ja osa ajast veedavad

lapsed hagejaga, kes kannab sel ajal laste kulud.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

laste vajadused ei ole muutunud;

-

hageja ei nimetanud asjaolusid, mis viitaks tema varalise olukorra olulisele

muutumisele;

-

lapsetoetuse maksmine emale ei ole mõjuv põhjus kostjate kasuks väljamõistetud

elatise vähendamiseks;

-

hageja ei esitanud tõendeid oma kulude kohta. Arvestades, kui vähe aega lapsed

viibivad isa juures, ei ole usutav, et tal kulub lastele 150 eurot kuus.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 30. märtsi 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis

hagejalt alates otsuse tegemise kuupäevast välja elatise 175 eurot kuus kummagi kostja kasuks.

Vaidlustatud otsuse resolutsiooni järgi jäid menetluskulud hageja kanda ja maakohus neid

rahaliselt kindlaks ei määranud.

3.1. Maakohus kohaldas perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 100 lg-d 1 ja 4 ning § 102

lg 2.

3 (5)

3.2. Maakohus märkis, et pooled on esitanud väiteid selle kohta, et laste vajadused on

suurenenud või vähenenud, kuid ei esitatud asjakohaseid tõendeid. Maakohtu hinnangul on

laste vajadused kohased seadusega sätestatud elatise miinimumile. Hageja esitatud vastuväide

laste vajadustele ja seega elatise suurusele ei ole põhjendatud ega vasta seaduses sätestatud

eeldusele.

3.3. Kogutud tõenditest nähtub, et kostjate ema varaline seis ei ole muutunud võrreldes elatise

väljamõistmisega. Maakohtu hinnangul on tõendatud hageja sissetuleku vähenemine. Seetõttu

tuleb hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatist vähendada. Mõistlikuks elatise suurus on

175 eurot kuus ühele lapsele. Seda summa määrates võttis kohus arvesse laste vanust, eakohast

arengut ja vanemate varalist seisu.

3.4. Menetluskulude jaotuse kohta märkis maakohus otsuse põhjendavas osas, et jätab need

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-te 1 ja 2 alusel poolte endi kanda. Hageja

kulude kostjate kanda jätmine poleks õiglane, aga kostjad kannavad ise oma kulud, sest ei

nõustunud kompromissiga.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse hagi

rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad

panna hageja kanda.

4.1. Esiteks tuvastas maakohus ekslikult hageja sissetuleku vähenemise. Kohus tugines hageja

selgitustele töötasu vähenemise kohta, aga tõendid seda ei kinnita. Hagejale laekub töötasu,

millest on tööandja juba eelnevalt kinni pidanud elatise. Pole arusaadav, miks kohus järeldas,

et hageja varaline seisukord ei võimalda anda lastele seadusega sätetatud minimaalset

ülalpidamist. Tegelikult hageja maksab nii elatise võlga kui ka igakuist elatist. Lisaks soovis ta

nüüd elatise võla korraga tasuda, mis viitab heale majanduslikule olukorrale. Hagejat esindab

kohtumenetluses vandeadvokaat, mis eeldab vastava kulu kandmise võimalust. Kokkuvõttes

puuduvad tõendid ja faktilised asjaolud selle kohta, et hageja ei suuda endale ja lastele

ülalpidamist teenida. Hageja on töövõimeline. Samuti ei ole asjas erandlikke asjaolusid, mille

alusel vähendada hagejalt väljamõistetud elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

4.2. Teiseks heidavad kostjad ette laste vajaduste tõendamiskoormise ekslikku jaotamist.

Kohus ei arutanud pooltega küsimust tõendamiskoormuse ümberpöördumisest hageja kasuks,

ega selgitanud kostjatele, et hoopis kostjatel lasus laste vajaduste tõendamise kohustus.

4.3. Kolmandaks käsitlevad kostjad menetluskulude jaotust ja viitavad selles osas maakohtu

otsuse vastuolule. Kostjate hinnangul peavad kuud jääma hageja kanda.

5. Hageja kaebusele tähtaegselt ei vastanud. Hiljem esitas ta apellatsioonimenetluses seisu-

koha, milles toetas maakohtu otsust ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja jätab hagi tervikuna

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebused rahuldatakse ja hageja kannab kõik

menetluskulud.

7. Kaebuste ja apellatsiooniväidete ulatuse kohta saab sissejuhatavalt märkida järgmist.

7.1. Maakohtu otsuse vaidlustasid ainult kostjad, st hagi kummagi kostja suhtes nii aja-

vahemiku eest enne 30. märtsi 2021 tervikuna kui ka sealt edasi igakuiselt 75 euro ulatuses

rahuldamata jätmise ja menetluskulude hageja kanda jätmise osas on maakohtu otsus TsMS

§ 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

7.2. Kostjad osalevad menetluses selles tähenduses iseseisvalt, et neist kummagi vastu on

esitatud eraldi hagi elatise vähendamiseks. Nii saab kumbki kostja ise vaidlustada tema kasuks

4 (5)

välja mõistetud elatise vähendamist. Seega esitasid kostjad ka eraldi apellatsioonkaebused, mis

on vormistatud ühise dokumendina. Kummaltki kaebuselt arvutatud tsiviilasja hind on TsMS

§ 123; § 129 lg 2 ja § 137 lg 1 järgi 1053 eurot (= 9 × (292 – 175)).

7.3. Teise apellatsiooniväitega heidavad kostjad ette laste vajaduste tõendamiskoormise

ekslikku jaotamist. See väide on ainetu, sest maakohus lähtus laste vajaduste osas seadusega

sätestatud eeldusest ja põhjendas, st hageja ei ole seda ümber lükanud (vaidlustatud otsuse lk 3

kolmas lõik). Maakohtu arusaam on õige (vt sarnaselt nt Tallinna Ringkonnakohtu

12. veebruari 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-7981, p-d 10.1 ja 10.2, samuti järgnevas p 8.2).

Hageja ei tõendanud laste vajadusi väiksemana miinimumelatise kahekordsest määrast. Ta

esitas küll teatavate uuringute tulemusi, aga nendega ei saa tõendada konkreetsete laste

vajadusi. Järelikult ei ole vaja kaebuse teist väidet sisuliselt käsitleda.

7.4. Kolmanda apellatsiooniväitega põhjendavad kostjad, miks peaks menetluskulud jääma

hageja kanda. Vaidlustatud otsus on kulude jaotuse osas vastuoluline: põhjendava osa viimase

lõigu kohaselt kavatses maakohus jätta kulud poolte endi kanda, aga resolutsiooni järgi jäid

kõik kulud hageja kanda. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, kusjuures resolutsioon

peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui resolutsioonis on

menetluskulude jaotus märgitud, siis ei saa muud kulujaotust ilmselt järeldada ega tuletada

lahendi muudest osadest. Seega jäeti vaidlustatud otsusega kõik maakohtu menetluskulud

hageja kanda ja kostjatel puudub huvi seda vaidlustada.

7.5. Eelnevast tulenevalt saab ringkonnakohus kostjate esimese apellatsiooniväite alusel

kontrollida, kas maakohus vähendas õigesti alates 30. märtsist 2021 kummalegi kostjale

makstavat igakuist elatist 175 euroni.

8. Maakohus eksis asjaolude tuvastamisel ja õiguse kohaldamisel, kui otsustas, et hagejalt

kostjate asuks väljamõistetud elatist tuleb vähendada. See toob kaasa vaidlustatud otsuse

tühistamise hagi rahuldamise osas.

8.1. Vaidlustamata asjaoludel on hageja kostjate isa ning seega on tal PKS § 97 p 1 ja § 96

järgi nende ülalpidamise kohustus. Samuti pole vaidlust, et hageja ei ela kostjatega koos, st ta

peab andma ülalpidamist makstes elatist vastavalt PKS § 100 lg-tele 1 ja 2. Ülalpidamise ulatus

määratakse kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, kusjuures

arvestatakse tema kõiki eluvajadusi (PKS § 99 lg-d 1 ja 2).

8.2. Üldjuhul tuleb elatis alaealisele lapsele välja mõista vähemalt seaduses ette nähtud

miinimumelatise määras (PKS § 101 lg 1) ja sellele vastavaid kulutusi ei pea laps tõendama.

Erandina saab väiksema elatise välja mõista mõjuval põhjusel, mille peab esile tooma ja selle

aluseks olevad asjaolud tõendama elatise maksmiseks kohustatud vanem (PKS § 102 lg 1).

Mõjuvaks põhjuseks võib nt olla (1) vanema töövõimetus või (2) olukord, kus vanemal on teine

laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

saav laps, (3) lapse väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil, samuti (4) vanema halb

varaline seisund. Toodud loetelu pole lõplik, aga väiksema elatise väljamõistmise

õigustamiseks esitatav asjaolu peab olema piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse

õigustatud huve.

Mõjuva põhjuse hindamisel arvestab kohus esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei

saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise

maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid

tagatud (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-d 26–30, ja

25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16 p 20).

8.3. Eelmises p-s 8.2 refereerituga on kooskõlas Riigikohtu praktikas juba varem kinnistunud,

aga maakohtu otsuses tähelepanuta jäänud arusaam, et vanem peab tegema kõik endast sõltuva

5 (5)

leidmaks võimalus saada stabiilset igakuist sissetulekut, st hankida nii enda kui ka oma laste

vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (vrd 25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

100215, p 21). Seega üldjuhul ei ole vanema vähene sissetulek mõjuv põhjus alammäärast

väiksema elatise väljamõistmiseks.

8.4. Hageja väitis maakohtus, et tema sissetuleku vähenemise tingis töötamise võimaluste

vähenemine (varem käis isal Soomes abiks ning tegi rohkem juhu- ja lisatööd). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole hageja piisavalt isegi põhistanud tegelikke takistusi sissetuleku hankimisel.

Kuigi hageja tugineb ka COVID-19 kriisiga seonduvatele asjaoludele, siis on esile toomata ja

tõendamata, et need oleks tinginud just hageja töö tegeliku vähenemise ja sama valdkonna tööd

poleks võimalik saada. Õige on kostjate väide, et hageja on tegelikult saanud temalt nõutud

elatise tasuda (dtl 362 jj). Neil kaalutlustel ei ole hageja tegelik sissetulek mõjuv põhjus PKS

§ 102 lg 1 tähenduses ega asja lahendamisel oluline. Hageja ei toonud esile muid mõjuvaid

põhjuseid, mis võiks viidatud sätte järgi anda alust vähendada kostjate kasuks välja mõistetud

elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise määra.

8.5. Ringkonnakohus möönab, et praegune miinimumelatise süsteem ei tarvitse olla

ajakohane ning eespool p-s 7.3 ja p 8.2 esimeses lauses kirjeldatud eeldus võib olla oluliselt

kallutatud laste kasuks. Samas on hagejal kui kohustatud isikul piisavad menetluslikud

võimalused seadusest tulenevate eelduste ümberlükkamiseks. Seda hageja käesoleval juhul ei

teinud. Kohus ei saa muuta seaduse sisu ega eesmärke, vaid peab piirduma põhiseadusega

kooskõlas oleva õiguse kohaldamisega. Kehtiv miinimumelatise süsteem ei ole vastuolus

põhiseadusega.

9. Neil kaalutlustel ei võimalda hageja väited tema sissetuleku võimaliku vähenemise kohta

muuta varem kostjate kasuks välja mõistetud elatise suurust väiksemaks kehtivast miinimum-

elatisest. Vaidlustamata asjaoludel vastab varasema otsusega välja mõistetud elatis jätkuvalt ka

praegusele elatise miinimummäärale. Nii ei esine TsMS § 459 lg-s 1 märgitud alust elatise

muutmiseks ja hagi jääb tervikuna rahuldamata.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavad menetluskulud rahaliselt

kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)