2-21-106847/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.09.2021.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-106847

Tsiviilasi

OÜ Europark Estonia hagi X vastu võla 60 euro ja

sissenõudmiskulu 10 euro nõudes

Tsiviilasja hind

70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Europark Estonia (registrikood: 10811490;

Estonia pst 9, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond,

10143);

Hageja lepinguline esindaja: Elari Arjakas (EFTA Legal

OÜ; Sõbra tn 61, Tartu linn, Tartu linn, Tartu maakond,

50106; e-post: xxx);

Kostja: X (isikukood: xxxxxxxxxxx; telefon: xxxxxxx;

xxx);

Kostja lepinguline esindaja: advokaat Indrek Kukk

(Advokaadibüroo TETRIS OÜ; registrikood 16236688;

Pille 9/1-17, 10138 Tallinn; E-post indrek@tetrisab.ee)

Menetlustoimingu tegemise viis

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja

mõista

kostjalt

X

hageja

OÜ

Europark

Estonia

kasuks

leppetrahvivõlgnevus 60 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud kostja X kanda.

4. Välja mõista kostjalt X hageja OÜ Europark Estonia kasuks menetluskulud 175

eurot (s.o riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 100 eurot).

5. Välja mõista kostjalt X hageja OÜ Europark Estonia kasuks viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt

rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

1. Hagiavalduse kohaselt on kostja Mercedes-Benz CLS 500 (VIN: XXXXXXXXXXXX)

numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja alates 21.09.2016.

Nimetatud

sõidukit

pargiti

korduvalt

hageja

opereeritavale

parkimisalale

parkimistingimusi

rikkudes.

Parkimislepingu

rikkumiste

tõttu

on

väljastatud

leppetrahvinõuded, mis on käesoleva ajani tasumata: 23.03.2018 Tartu mnt 46,

leppetrahvinumber 0692 3031 8223 1006, maksetähtaeg 06.08.2018; 06.08.2018 Vana-

Viru 15, leppetrahvinumber 1350 6081 8140 9516, maksetähtaeg 20.08.2018.

2. Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna mõlemal korral oli parkimise eest

tasumata. Samuti puudus Sõiduki parkimiseks nõutav luba ning mobiilse parkimise

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.

3. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, paigutades

need

Sõiduki

kojamehe

vahele,

mis

on

käesoleva

ajani

tasumata.

Kostja

leppetrahvinõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil

viidatud.

4. Kohtueelselt saatis hageja tähitud kirja teel nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele

aadressile xxx, Harju maakond, xxxxx, mis oli avaldatud rahvastikuregistris. Kostja

nõudekirjale ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. Nõudekiri on Omnivast

väljastatud informatsiooni alusel väljastatud.

5. Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla

sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või

viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki

parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu

sõlmimiseks,

kui

sõiduki

kasutaja

auto

hageja

parklasse

pargib.

Lisaks

parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida

liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb

eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused.

Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli

võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu

sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale

tehtud

nähtavaks

hagejale

kuuluvale

eraparkla

alale

sisenemise

teave

koos

lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes

sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu

sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu

sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.

6. Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Liiklusseaduse § 2 p 93 järgi

on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või –õiguse saanud

füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutulepingu

või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest

vastutajana liiklusregistrisse. Vastutavaks kasutajaks loetakse ka punktis 93 nimetatud

tingimustele mittevastava sõiduki omaniku poolt määratud esindaja. Vastutavale

kasutajale laienevad omaniku kohustused (LS § 72 lg 3, analoogia korras vt LS § 188 lg

2). Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja

leppetrahvinõuete esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev

ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse.

Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis

hagejale kuuluvale parkimisalale sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda

vastupidist.

7. Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes – puudus parkimisluba.

Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu

tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes

arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal

õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõued kohe pärast rikkumiste

tuvastamist, paigutades need sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahve summas 60 eurot (2 x

30) ei ole tasutud.

8. Sissenõudmiskuludesse (10 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja

rahvastikuregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete

saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline nõudekiri tähitult Omniva

vahendusel võlgnevuse kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale. Kostja

nõudekirjale ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. Vaidlusalused ei ole asjaolud, et

kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse ning kuni hagiavalduse

kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine EP poolt, milles hageja on

kulutusi kandnud päringute tegemise näol andmete saamiseks ning nõudekirja füüsilisel

kujul tähitult Omniva vahendusel välja saatmiseks.

9. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 60 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

10. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja, et ei nõustu kostja väljatooduga, et LS § 72

lg 2 alusel peab sõiduki omanik teadma vaid kuue kuu pikkuse perioodi kestel, kes tema

sõidukit on kasutanud. Hagiavalduse p-s 3.2.2. on hageja toonud välja, et tulenevalt

Riigikohtu

praktikast

vastutab

parkimistingimuste

rikkumiste

eest

sõiduki

omanik/vastutav kasutaja, kuni pole tõendatud vastupidist. Lähtudes tsiviilseadustiku

üldosa seadusest (TsÜS) on EuroParkil õigus nõuda isikult teo tegemist seaduses

sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul, mis tulenevalt TsÜS § 146 võib olla 3-10

aastat. Sarnasele järeldusele on jõudnud mitmed kohtuastmed. Näiteks on Tallinna

Ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-19-123666 p-s 37 leidnud, et Ringkonnakohus ei nõustu

kostja seisukohaga, et tal oli LS § 72 lg 2 järgi kohustus säilitada andmeid sõiduki

kasutaja kohta kuus kuud arvates sõiduki kasutamise lõppemisest ja IKS § 17 lg 4

kohaselt oli tal kohustus pärast seda andmed jäädavalt kustutada. Kohtud on korduvalt

leidnud, et LS 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole otseselt kohaldatav.

Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste

kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul. Kuivõrd hagi ei ole

aegunud, et saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu

põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole

vastavaid andmeid säilitanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahendit nr 2-16-116867).

11. VÕS § 159 lg 2 tingimused on täidetud. Riigikohus on leidnud oma lahendis 2-17-117146

p-s 12, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile

kojamehe vahele saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70

mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle

edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Teiseks,

võttes arvesse, et hageja on hagiavalduse lisades nr 1 ja 2 välja toonud pildid sõidukist

leppetrahvide tegemise ajal, on üheselt tuvastatav, et sõiduki esiklaasile kojamehe vahele

on leppetrahv mõlemal korral jäetud. Kui kostja soovib jätkuvalt väita, et ta ei ole neid

kätte saanud, siis seda asjaolu peaks tõendama kostja ise.

12. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust korraldada Tartu mnt 46 ja Vana-Viru 15 kinnistutel

parkimist. Hageja hinnangul on see väide täielikult ebaoluline käesolevas tsiviilasjas. EP

suhe maaomanikuga ei oma parkimislepingute sõlmimise seisukohalt mingit tähtsust.

Asjaolu, kas hagejal on vaidlusalustel aladel opereerimiseks õiguslik alus või mitte, ei

mõjuta sõiduki kasutaja (eelduslikult kostja kuni ei ole tõendatud vastupidist) ja hageja

vahel parkimislepingu sõlmimisega seonduvat, kuna kostja väljatoodud seisukoht on

maaomaniku ja EP vahelise õigusliku suhte küsimus.

13. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud kus sõiduk pargib ning et tegemist oli

piirkonnaga, milles parkimisele laieneksid hageja soovitud tingimused. Hageja ei nõustu

kostja etteheidetega. Esimene leppetrahv (lõpuga 1006, väljastatud 23.03.2018) on tehtud

Tartu mnt 46, parkimistsoonis EP46. Teine leppetrahv (lõpuga 9516, väljastatud

06.08.2018) on tehtud Vana-Viru 15, parkimistsoonis EP15. Hageja on hagiavalduse lisas

nr 3 välja toonud nendes parklas kehtivad parkimistingimused leppetrahvi tegemise ajal.

Lisaks on hageja piltidel salvestatud GPS-koordinaadid. Seisukohale lisatud lisadega

(lisad 1-3) tõendab hageja piltidel olevat GPS-koordinaati ja sõiduki paiknemist parklates

(võttes aluseks Google Maps ja Maa-ameti kaardirakenduse). Esimese leppetrahvi puhul

on pildil märgitud asukohaks 59°25'49.3"N 24°46'14.1"E; teise leppetrahvi puhul on pildil

märgitud asukohaks 59°26'15.8"N 24°45'10.4"E. Lisaks eeltoodule soovib hageja juhtida

kohtu tähelepanu esimese leppetrahvi puhul esimesele pildile, millel on näha, et sõiduki

paremal pool on kõnnitee, mille ääres on postid (vältimaks sõidukite parkimist kõnniteel).

Samad postid on näha hagiavalduse lisa nr 3 neljandal leheküljel vasakpoolsel fotol, millel

on EuroParki lepingutingimused. Oma seisukoha tõendamiseks esitab hageja ka

kuvatõmmise Google’i kaardirakendusest.

Teise leppetrahvi puhul juhib hageja kohtu tähelepanu sellele, et leppetrahvi saanud

sõiduk on parkinud samasugusel tänavakivil nagu väljatoodud hagiavalduse lisas nr 3 lk 5.

Leppetrahvi saanud sõiduki taustal on näha tumehalli maja, mille ees sõiduk pargib.

Lisaks viitab hageja sellele, et viidatud kuvatõmmisel on näha kahte halli EuroParki

liiklusmärki, millest parempoolne viitab parkimistingimustele täies mahus ja vasakpoolsel

on meeldetuletus asumine tasulisel parkimisalal (sh viited maksumusele ja tsoonile).

Veelgi enam, kui liikuda Google Street View-ga viidatud parklas ringi, näeb selgelt, et ka

kuvatõmmisest vasakul pool on suured EuroParki tingimused väljas. Ka juhib hageja

kohtu tähelepanu sellele, et halli maja klaasrõdu peegeldusest on näha suurt EuroParki

reklaami peegeldust.

14. Kostja hinnangul on tõendamata millised tingimused kehtisid leppetrahvi saamise ajal.

Hageja on esitanud hagiavalduse lisas nr 3 parklate tüüptingimused ja liiklusmärgid ühe

failina (PDF-formaadis). Hageja tõendab käesolevaga originaalpiltidega, et lisatud pildid

hagiavalduse lisas nr 3 on kehtisid sel ajal, kui leppetrahv vormistati. See tähendab, et

hageja on väljatoonud foto, mis on tehtud 03.01.2014. Viidatud tingimused kehtisid ka

2018.a leppetrahvi väljastamise ajal. Sama kehtib ka Vana-Viru 15 parkimistingimuste

kohta. Hageja on lisanud käesolevale seisukohale fotod, mis on tehtud 04.06.2018. Samad

fotod on väljatoodud hagiavalduse lisas nr 3. Võttes arvesse alates mis ajast kehtisid

konkreetsed tüüptingimused ning millal on väljastatud leppetrahvid, on hageja hinnangul

üheselt selge, et hagiavalduses viidatud tüüptingimused olid kehtivad leppetrahvide

tegemise ajal. Hageja märgib, et tegemist on tüüptingimustega ning neid kasutatakse

olukordades, kus sõlmitakse palju ühetaolisi lepinguid, millest tulenevalt ei vaheta hageja

oma parkimistingimusi sageli.

15. Kostja on arvamusel, et hageja ei ole asetanud kojamehe vahele leppetrahvi, piltidel olev

sõiduk ei ole sama ja teadmata on hageja poolt saadetud saadetise sisu. Hagiavalduse

lisades nr 1-2 on tuvastatav, et vaidlusaluse sõiduki kojamehe vahele on pandud nii kollast

kui punast teatist. Kollane teatis on leppetrahvinõue, punane teatis on võlgnevuse teatis,

millega teavitatakse sõiduki juhti varasemalt tasumata leppetrahvidest. Selgituseks märgib

hageja,

et

hagiavalduses

lisades

1-2

esitatud

leppetrahvinõuded

on

samad

leppetrahvinõuded, mis kostjale esitatud. Erinevuseks on vaid paber, millele nõue on

taasesitamiseks prinditud – kojamehe vahel leppetrahvinõue on prinditud kollasele

ilmastikukindlale paberile, asja materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud

aga tavalisele paberile. Leppetrahvi sisu on mõlemal juhul sama. Samale järeldusele on

jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-17-117146 p-s 14.5. Sellisel viisil

leppetrahvinõuete esitamine ning nende esitamisest fotode tegemine ka antud tsiviilasjas

esitatud kujul on parkimisvaldkonnas väljakujunenud tava ja praktika ning seda kinnitab

ka aastatepikkune kohtupraktika kõigi kohtuastmete lõikes. Näiteks tsiviilasja nr 2-17-

107944 raames on maakohus asunud leppetrahvinõude sisu tõendamise osas järgmisele

seisukohale: ”Alusetud on kostja väited nagu ei oleks võimalik tuvastada kviitungitelt, mis

on asetatud auto kojamehe vahele, et tegemist on leppetrahvinõuetega. Tavapärane on

praktika, et Tallinna linnas parkides tuleb parkimise eest tasuda nii eraparklates kui

linnatänavatel ning et leppetrahvinõue parkimislepingu rikkumise eest asetatakse auto

kojamehe vahele. Hageja poolt kohtule esitatud piltmaterjalilt on võimalik tuvastada, et

igal parkimistingimuste rikkumise korral on kostja auto kojamehe vahele asetatud

üksteisele sarnanevad kviitungid, mille järgi võib vastavalt tavapärasele praktikale aru

saada, et tegemist on leppetrahvinõuetega.” Tallinna Ringkonnakohus ei ole viidatud

lahendile esitatud apellatsioonkaebust menetlusse võtnud ning sellele omakorda

määruskaebuse menetlusse võtmisest on keeldunud ka Riigikohus.

16. Kostja on esitanud väited selles osas, et tegemist ei ole sama sõidukiga, kuna teistel

piltidel on sõiduki esiklaasil mõra. Hageja ei nõustu ka sellega ning leiab, et tegemist on

paljasõnaliste väidetega. Esiteks juhib hageja tähelepanu sellele, et mõlema leppetrahvi

vormistamisel on sõiduki esiklaasi vasaku ülaosas valge kleeps. Teiseks, hageja on

seisukohal, et tõendeid tuleb hinnata kogumis ja fotode kogumis hindamisel on võimalik

järeldada, et tegu on sama sõidukiga, mis pargib EP opereeritaval alal (vt ka Rinnakohtu

lahend 2-17-117146 p 15). Hageja märgib vaid, et erinevatel piltidel asub kostja viidatud

„mõra“ erinevates kohtades, seega tegemist ei saa olla püsiva kahjustusega esiklaasil.

17. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et on saatnud kostjale tähitud kirja nimetusega

„RR605011369EE“. Kostja on heitnud ette, et ei ole tõendatud, millega tegu võib.

Käesolevaga esitab hageja kuvatõmmise Omniva veebilehelt, millega tõendab, et

RR605011369EE puhul on tegemist hageja poolt saadetud meeldetuletuskirjaga (mille

sisu on toodud hagiavalduse lisas välja) kostjale.

18. Mis puudutab kostja vastuväidet võimaliku nägemispuude osas, siis hageja hinnangul ei

mõjuta see käesolevat tsiviilõigusliku vaidlust. Hageja on esitanud võlgnevuse nõude

sõiduki omaniku/vastutava kasutaja vastu. Pooled selle üle ei vaidle, et sõiduk kuulub

kostjale. Juhul, kui kostja tahab väita, et parkimistingimuste rikkumise ajal kasutas

sõidukit keegi teine, siis seda asjaolu peaks kostja ka tõendama.

19. Kokkuvõttes leiab hageja, et kostja on esitanud oma vastuväiteid ning heidab alusetult

ette, et sisuliselt kõik hageja nõuded on tõendamata (nt see, kas lepingutingimused

kehtisid leppetrahvi saamise ajal, kas sõiduk asub EP opereeritaval alal, kas tegemist on

sama sõidukiga või üldse leppetrahviga), kuid kostja ei ole samas esitanud kasvõi

põhistatud väidet selle kohta, kus Sõiduk oli pargitud, mis sõidukiga siis tegemist oli, mis

oli asetatud kojamehe alla jne. Vastuväite esitamise osas on Christoph G.Paulus õpikus

”Tsiviilprotsessiõigus”3 kirjutanud, et pool peab vastuväite puhul püüdma asjaolusid

täpsustada. Ta ei või mingil juhul piirduda sellega, et ta teatab kohtule ”ei, see kõik ei

olnud üldse nii” (pahatahtlik menetlusõiguse kasutamine). Kuna sellist vaidlustamist või

eitamist kohtunik ei arvesta, peab pool fakti vaidlustama kõikide asjaolude esitamise abil.

Kostja seisukohad

20. Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Vaidlust ei ole

asjaolu üle, et kostjale kuulub sõiduk registrinumbriga XXXXXX. Sõiduk oli 23.03.2018

ja ka 06.08.2018 renditud kolmandale isikule ja vastavat rendilepingut tal säilinud ei ole.

LS § 72 lg 2 sätestatud tähtaeg on juba ammu möödas. Juhul, kui hageja oleks oma

väidetavad leppetrahvinõuded kostjale esitanud mõistliku aja jooksul, oleks olnud kostjal

võimalik ka leppetrahvi subjekti andmeid avaldada. Hageja kostjale leppetrahvinõuet

mõistliku aja jooksul ei esitanud. Seega minetas hageja leppetrahvi nõudeõiguse hiljemalt

kuue kuu möödumisel väidetavast rikkumisest.

21. Poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, millest oleks saanud tõusetuda leppetrahvinõue.

Leppetrahvinõuet saab esitada vaid isikule, mitte objektile. Antud juhul on väidetavalt

leppetrahvinõuded aga väidetavalt asetatud sõiduki tuuleklaasile ja hageja ei ole

tõendanud, et need oleks üldse kunagi kostjani jõudnud.

22. Hagi lisaks 1 olev leppetrahvinõue ei tõenda, et leppetrahv oleks üldse kunagi väljastatud,

kostjale kätte toimetatud või isegi auto esiklaasile paigutatud. Kostjale kuuluv sõiduk on

äratuntav vaid vastava dokumendi esimesel fotol (sõiduki esiklaasile ei ole

leppetrahvinõuet paigutatud), ülejäänud fotodel on ilmselt mõni muu sõiduk, mille

esiklaas on mõranenud ja vastavad mõrad ei kajastu esimesel fotol. Seega ei ole selge,

millist autot on fotografeeritud. Lisaks erineb hagi lisaks 1 olev leppetrahvinõue (valgel

taustal A4 formaadis) vastava tõendi viimasel fotol olevast kollasest lipikust, mis võib olla

mis iganes paber nt reklaam vms. Mh soovime märkida, et vastavad pdf formaadis fotod

ei võimalda kontrollida, kes, millal ja kus on vastavaid fotosid teinud.

23. Hageja on hagis küll selgitanud, millistel aadressidel on väidetavad rikkumised toimunud,

kuid see ei tähenda, nagu oleks hagejal õigus kogu kõnealusel aadressil korraldada

parkimist. Hageja ei ole avaldanud asjaolusid, mille järgi oleks temal Tartu mnt 46 ja

Vana-Viru 15 kinnistutel tervikuna õigus korraldada parkimist. Vastupidi, kostjale

teadaolevalt piirnevad kinnistud ka Tallinna linna parkimistsoonide ning kinnistu elanike

kasutatavate aladega. Hageja ei ole avaldanud ega tõendanud oma õigust korraldada

kinnistutel parkimist ja kehtestada selle eest tasu.

Hageja ei ole avaldanud ega tõendanud millistel konkreetsetel parkimiskohtadel oli sõiduk

väidetavalt pargitud ning, et tegemist oli piirkonnaga, milles parkimisele laieneksid hageja

soovitud tingimused.

24. Hagiavalduses endas ega lisatud tõenditest (hagi lisa 3) ei ole võimalik välja lugeda,

milliste konkreetsete parkimistingimustega oli tegemist ja kuidas ning millises

leppetrahvimääras on pooled kokku leppinud. Hageja ei ole tõendanud kas ja millistel

tingimustel parkimislepingu on sõiduki valdaja sõlminud. Hageja tõenditest ei nähtu, et

väidetava lepingurikkumise ajal parkimisalal oleks kehtestatud hageja nõuet õigustav

leping. Puuduvad tõendid, millised parkimistingimused kohaldusid vastaval ajal sõiduki

parkimisele. Hagiavaldusele lisatud fotod lisades 1-3 on fotod tehtud ilmselgelt erinevatel

aegadel ja ei ole aru saada, millises kohas. Samuti ei nähtu hagiavalduse lisast 1 ja 2 ega

teistest tõenditest, et sõiduk oleks pargitud parkimistingimusi rikkudes. Hagi lisaks 3

olevatel fotodel ei ole tuvastatav, et väidetavalt hageja kontrollitavale alale sisse sõites

oleksid parkimistingimused üldse nähtavad ja mõistlikult tajutavad ning, et vastavad

tahvlid oleks seal üleval olnud ka väidetavate lepingurikkumiste ajal.

25. Hagil lisad 4.1 ja 4.2 ei tõenda, et kostja oleks lepingurikkumisi toime pannud.

26. Hagi lisad 5.1 ja 5.2 ei tõenda, et leppetrahvinõudeid oleks kostjale edastatud, kuna lisast

5.2 ei nähtu, mida väidetav saadetis sisaldas.

27. Kostjal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus ja tal esineb nägemispuue, mistõttu ei ole

ta võimeline mootorsõidukit juhtima.

28. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et kostja on nägemispuudega ja ta ei ole seetõttu

võimeline ise sõidukit juhtima, seega ei oleks ta saanud ka leppetrahvi aknavahelt leida.

Kostjal on juba aastal 2013 diagnoositud seniilkatarakt ehk raukuskae ehk tuumakae (H

25.1). Eeltoodu on ilmselgelt erandlik asjaolu ning oluliselt mõjusam, kui orkaan ja

kinnitab asjaolu, et leppetrahvi ei ole kostjale kunagi edastatud ja ta ei saanud sellest ka

teadlik olla.

29. Menetlusdokumendi p 1.6 viidatud menetlusdokumendi lisa 6 ei tõenda, et hagis viidatud

väidetav meeldetuletuskiri oleks antud kirjaga kostjale edastatud, samuti ei ole Omniva

veebilehe väljatrükk tõendiks selle kohta, et hagejale oleks isiklikult midagi ka kätte

toimetatud, rääkimata väidetava saadetise sisust.

Kohtuotsuse põhjendused

30. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud

neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

31. Poolte

vahel

puudub

vaidlus,

et

kostja

Mercedes-Benz

CLS

(VIN:

XXXXXXXXXXXX) numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav

kasutaja alates 21.09.2016.

32. Hageja palub kostjalt välja mõista 60 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud

23.03.2018 ja 06.08.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides

sõiduki, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ilma selle

eest tasumata.

33. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse

(VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele

isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest

tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale

parkimise ajaks parkimiskoha.

34. Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki

sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks

leping,

mille

kohaselt

kohustub

sõidukijuht

kasutama

parklat

vastavalt

parkimistingimustele. Hageja opereeritavatesse parklatesse sissesõidu juurde on

parkimistingimusi ning maksumust kajastavad infotahvlid (dtl 49-55) paigaldatud viisil, et

parklasse sisse sõitvale isikule on need igal juhul hästinähtavad.

35. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole

tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse

olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning

parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Riigikohus on eelnimetatud

lahendis leidnud, et just sõiduki omaniku tõendamiskoormis on tõendada, kes

vaidlusalusel ajal sõidukit kasutas ja parkimisalale parkis.

Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole võimalik panna hagejale kohustust tõendada, kes

sõidukit hageja opereeritavas parklas parkis. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, kooskõlas

Riigikohtu seisukohaga, et juhul, kui kostja väidab, et tema ise oma sõidukit ei kasutanud,

on just kostja kohustus tõendada, kes vaidlusalusel ajal tema sõidukit hageja opereeritavas

parklas parkis. Kostja ei ole selle kohta tõendeid esitanud, enamgi veel, kostja pole isegi

vastavat isikut nimetanud. Seega on kostja väited tõendamata, mistõttu loeb kohus

tuvastatuks, et just kostja oli isik, kes sõidukit hageja opereeritavas parklas parkis ning

seega oli just kostja VÕS § 271 mõttes lepingu pool, kes hagejaga parkimislepingu

sõlmis.

Kohus märgib, et LS § 72 lõigete 2 ja 3 näol on tegemist avalik-õiguslike normidega ning

need ei ole seetõttu kohaldatavad. Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama

vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi

jooksul, mis on tavapäraselt TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Samale

seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-16-116867.

Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole aegunud, mistõttu oli kostjal jätkuvalt kohustus

säilitada andmed selle kohta, kes vaidlusalust sõidukit kasutas, kui kostja väidete kohaselt

tema ise seda ei teinud.

Kostja märgib, et tal on nägemispuue ning sellest tulenevalt keelatud sõidukit juhtida.

Kohus viitab, et kostja tervislik seisund ning juhtimisõigus parkimislepingust pooltele

tulenevaid õigusi ja kohustusi ei mõjuta. Kohus rõhutab veelkord, et kostja ei ole täitnud

temal lasuvat tõendamiskoormist, et sõidukit kasutas vaidlusalusel ajal kolmas isik,

mistõttu tuleb kostja tervislikust seisundist ja juhtimisõiguse puudumisest tulenevalt siiski

lugeda kostja parkimislepingu pooleks.

36. Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimine ilma tasu maksmata)

on tõendatud. Hagiavaldusele on lisatud fotod (dtl 33-39; dtl 42-48), millest nähtub, et

sõiduki kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõuded (kollast värvi ilmastikukindel

paber). Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine

sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS §

70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude

tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude

tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda

rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Hageja

esitatud fotodelt on kostjale kuuluv sõiduk kajastatud piisavalt äratuntavalt – sellele viitab

sõiduki värv, kerekuju, peeglid (sh sisepeegli taga paiknev kaamera/radar; küljepeeglitesse

integreeritud suunatuled), katuseluugi olemasolu, esiklaasil paiknev kleebis. Hageja on

esitanud täiendavad fotod, kust nähtub ka foto tegemise asukoht (dtl 103-110). Kohtul ei

ole kahtlust (sh isikliku parkimiskogemuse pinnalt nimetatud parklates), et nimetatud

fotod on tehtud hageja nimetatud parklates. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et

leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud.

Kostja on esile toonud hulganisti paljasõnalisi vastuväited, kuid ei ole sealjuures kordagi

ära märkinud, millised on/olid asjaolud siis tegelikkuses. Näiteks on kostja märkinud, et

hageja ei ole tõendanud, et tal oleks õigus parkimisoperaatorina nimetatud kinnistutel

tegutseda. Samas ei ole hageja esile toonud ja tõendanud, kellel siis on õigus kinnistul

operaatorina tegutseda (ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kinnistul parkimine on tasuline –

sellele viitavad nähtavates kohtades asuvad infotahvlid). Asjaolu, et nimetatud kinnistud

külgnevad teiste kinnistutega, kus teostavad parkimisoperaatori õigusi kolmandad isikud,

ei tähenda, et hagejal puudub õigus vaidlusalustel kinnistutel parkimisoperaatori õigusi

teostada. Kohus nõustub hagejaga, et hageja ja maaomaniku vahelised suhted ei oma

käesolevas vaidluses tähtsust ega muuda kostja kohustuste sisu ja suurust. Samuti on

kostja märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja opereeritavas parklas

parkinud, kuid samas ei ole kostja esile toonud, kelle hallatavas parklas ta siis parkis.

37. Kostja märgib, et leppetrahvinõuded on vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 esitatud hilinenult.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei

teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teatas 23.03.2018 ja 06.08.2018 leppetrahvinõudest,

pannes vastavad teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja

sellest ka fotod. Pooled ei ole esile toonud, et hageja oleks üritanud muul viisil kostjale

leppetrahvinõudeid kätte toimetada. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle,

et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab

leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei

eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-28-08, p 14). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele

ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki

asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida

õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16).

Kohus leiab, et kostja vastavad väited on alusetud. Hageja on määranud kostjale

leppetrahvi 23.03.2018 ja 06.08.2018 toimunud rikkumiste eest ning on kostjat

leppetrahvinõudest teavitanud samaaegselt, jättes vastava teate sõiduki kojamehe vahele.

Kuivõrd kostja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid (orkaan jms), mille pinnalt saaks

järeldada, et kostja ei saanud leppetrahviteadet kätte, siis eeldab kohus, et kostja on

saanud selle kätte samal päeval. Seega puudub alus väita, et hageja oleks leppetrahvi

nõudnud hilinenult.

38. Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule

andmeid selle kohta, et sõidukit kasutas kolmas isik, vastutab parkimistingimuste

rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana/omanikuna kostja. Seega loeb kohus

tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäevadel on hageja ja kostja sõlminud

parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et

sõiduk on leppetrahvi väljastamise kuupäevadel parkinud hageja poolt opereeritavas

parklas, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvide ning hageja poolt tehtud

fotodega.

39. Hageja parkimistingimuste punkti 5 ja 9 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes

sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda

leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja

on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 5 ja 9 ning

leppetrahvinõuded kogusummas 60 eurot (2 x 30 eurot) kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja §

158 lg 1 alusel väljamõistmisele.

40. VÕS § 113¹ lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult

võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud

kostja rahvastikuregistri järgsele aadressile meeldetuletuse (dtl 61), millega on tõendatud,

et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud

võlgnevus tasuda. Kostja on vastava teate kätte saanud 18.02.2021 (dtl 63, 114).

Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule

täitnud.

41. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt

välja mõista leppetrahv 60 eurot ja vastavalt VÕS § 113¹ lg-le 1 sissenõudmiskulu 10

eurot, kokku 70 eurot.

Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine

42. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi

määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse tegemist.

43. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi

rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul

ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS §

162 lg 1 sätestatust.

44. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude

nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot, õigusabikulud maksekäsu

kiirmenetluses 20 eurot ja kohtumenetluses 192 eurot (5h tööd), kokku 287 eurot. Kohus

on seisukohal, et hageja esindaja poolt tehtud toimingud on põhjendatud ja vajalikud.

45. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-4-15 on kajastatud järgmine seisukoht: „Kolleegium leiab, et

üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada

tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja

selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava

menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See

tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral

juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu.

Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega

asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei

tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja

põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses.“ Käesoleva tsiviilasja hind on 70 eurot ning hageja

esindajakulude kogusuurus on mitu korda suurem kui tsiviilasja hind. Kohus vähendab

kostja esindajakulude suuruse 100 euroni eelviidatud lahendis toodud kaalutlustel.

46. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis

summas 175 eurot (100 + 75)

47. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas

avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras.

48. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik