3-20-2608/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2608

Haldusasi

OÜ Lammasmäe Puhkekeskus kaebus Keskkonnaameti

15.10.2020 korralduse nr DM-108734-19 ja 26.11.2020

vaideotsuse tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja:

OÜ

Lammasmäe

Puhkekeskus,

esindajad

vandeadvokaat Margo Lemetti, vandeadvokaadi abi Kevin

Kõo; seaduslik esindaja Meelis Parijõgi

Vastustaja: Keskkonnaamet (KeA), volitatud esindajad Kelli

Varov, Maret Vildak, Elina Leiner, Riina Kotter, Egle Avi,

Kerli Pettai

Asja läbivaatamise vorm

16.08.2021 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.10.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas 10.12.2019 KeA-le keskkonnaloa taotluse (tl 39-40, kd

I) Kunda jõe paisutamiseks Kunda IV (teise nimega Kundamõisa pais) paisuga ja hüdroenergia

kasutamiseks Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas Linnuse külas Mõisa ja Kuusemäe

kinnistutel.

2(19)

2. KeA edastas 10.12.2019 taotluse alusel 10.03.2020 kirjaga nr DM-108734-3 keskkonnaloa

(edaspidi ka veeluba) andmisest keeldumise otsuse eelnõu taotlejale, Viru-Nigula

vallavalitsusele ning Keskkonnainspektsioonile tutvumiseks ja arvamuse esitamiseks. KeA

teavitas otsuse eelnõu valmimisest 13.03.2020 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Taotleja palus pikendada arvamuse esitamise tähtaega kuni 24.04.2020, mida KeA tegi.

KeA-lt paluti 20.04.2020 Tallinna Halduskohtu 13.05.2019 kohtuotsust haldusasjas nr 3-17-

2565 ning arvamuse esitamise tähtaja pikendamist kahe nädala võrra. KeA esitas 28.04.2020

oma seisukohad ning pikendas arvamuse esitamise tähtaega kuni 29.05.2020.

Taotleja esitas oma seisukohad otsuse eelnõule koos lisadega (ihtüoloogi Christian

Mitterlehner`i ekspertarvamus, Viru-Nigula vallavalitsuse arvamus, Muinsuskaitseameti

seisukoht Kunda jõe paisude säilimise kohta, Kunda päästekomando seisukoht Kunda jõe

paisude säilimise kohta, Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) seisukoht) 29.05.2020.

Taotleja tegi seisukohtade edastamisel ühtlasi KeA-le ettepaneku täiendavaks aruteluks Kunda

IV paisuga seotud küsimustes. Kohtumine toimus 29.06.2020 KeA, Keskkonnaministeeriumi

esindajate ning taotleja ja tema esindajate osavõtul. Kohtumisel otsustati, et KeA edastab veeloa

andmisest keeldumise otsuse ning oma seisukohad, kas on olemas alternatiivseid

kalapääsulahendusi, mis sobiksid Kunda IV paisule.

KeA edastas taotlejale RMK seisukohad alternatiivsete kalapääsude osas ning palus taotlejal

esitada KeA-le kalapääsu lahendused, mille toimimiseks ei ole vaja vett tõsta olemasolevast

veetasemest kõrgemale.

Taotleja palus lisaaega veeloa taotluse muutmiseks kuni 30.09.2020, et tutvuda põhjalikult

RMK poolt väljapakutud variantidega. KeA andis taotlejale aega taotlust täiendada kuni

30.09.2020.

Taotleja esitas 29.09.2020 KeA-le taotluse pikendada 10.12.2019 taotluse täiendamise tähtaega

seoses paiskärestiku lahenduse projekteerimisega kuni 31.01.2021. Taotleja esitas 30.09.2020

KeA-le muudetud eelprojekti nr P18038-3 ("Kunda Mõisa paisu kalapääs", Osaühing

Reaalprojekt, 2020), milles on kompromissvariandina välja pakutud kärestikutüüpi

möödaviikpääs ning muudetud vee erikasutusloa taotluse (edaspidi 30.09.2020 taotlus, tl 115-

116, kd I), mille kohaselt on "kavandatud paisutamise jätkamine olemasoleva rajatisele

algupäraselt kavandatud paisutustasemega".

KeA pikendas 01.10.2020 menetlustähtaega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 41 alusel kuni

15.10.2020, et tutvuda taotleja 30.09.2020 taotlusega.

KeA edastas taotlejale 08.10.2020 Tallinna Halduskohtu 13.05.2019 kohtuotsuse ning Tallinna

Ringkonnakohtu 20.11.2019 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-17-2565.

Taotleja esitas 12.10.2020 KeA-le taotluse haldusmenetluse tähtaja pikendamiseks kuni

haldusasjas nr 3-17-2565 Riigikohtu poolt otsuse tegemiseni.

3. KeA keeldus 15.10.2020 korraldusega nr DM-108734-19 (tl 145-163, kd I) keskkonnaloa

andmisest Linnuse külas Mõisa ja Kuusemäe kinnistutel Kunda jõe paisutamiseks ja

hüdroenergia kasutamiseks Kunda IV paisul.

OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas 16.11.2020 vaide, mis KeA 26.11.2020 vaideotsusega (tl

172-177, kd I) jäeti rahuldamata.

4. OÜ Lammasmäe Puhkekeskus esitas Tallinna Halduskohtule 28.12.2020 kaebuse

eelnimetatud otsustele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(19)

5. Kaebaja palub KeA 15.10.2020 korralduse ja sellega seotud 26.11.2020 vaideotsuse

tühistada ja kohustada taotlust uuesti läbi vaatama. Samuti palub kaebaja vastustajalt välja

mõista menetluskulud.

Kaebuse põhjendused (täiendavad põhjendused 17.05.2021) on kokkuvõtlikult alljärgnevad:

1) Korralduses on õigusvastaselt tuginetud jõustumata kohtuotsustele.

Korralduses on viidatud haldusasjale nr 3-17-2565 ning sisustatud looduskaitseseaduse (LKS)

§ 51 lg-s 1 sätestatut haldusasjas tehtud halduskohtu ning ringkonnakohtu kohtulahenditele

tuginedes. Sellega rikkus KeA haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuet ja

põhjendamiskohustust, kuivõrd viidatud kohtulahendid ei olnud jõustunud. KeA-l puudus

igasugune vajadus otsustada keskkonnaloa andmine viivitamatult ja otsuse tegemisega

kiirustada.

2) Puuduvad õiguslikud alused veeloa taotluse rahuldamata jätmiseks. Taotletava tegevuse näol

ei ole tegemist paisu rekonstrueerimisega ning taotletava tegevusega ei tõsteta veetaset,

mistõttu on tegevus kooskõlas LKS §-ga 51.

Paisu üksnes remonditakse. Ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 3 kohaselt on rekonstrueerimine ehk

ehitise ümberehitamine ehitamise alaliik, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad

oluliselt. Sama sätte kohaselt ei käsitleta ümberehitamisena olemasoleva ehitise üksikute osade

vahetamist samaväärsete vastu. Taotlusele lisatud eelprojekti kohaselt teostatakse paisul

remonttöid selliselt, et remonditakse täiendavalt juba varasemalt remonditud veelaskme

kivikonstruktsioone, veelaskmega külgnevat muldkeha ja kaldakindlustusi ning paigaldatakse

paisule tagasi veetaseme reguleerimiseks vajalikud varjakonstruktsioonid. Praegu on paisu

remontimiseks veetaseme reguleerimiseks vajalikud puitpostid ning nendele toetuvad

puitkilbid ajutiselt eemaldatud. Pärast paisu kivikonstruktsioonide remontimist on võimalik

varjakonstruktsioonid tagasi paigaldada. Paisul kui rajatisel on ajalooliselt olnud varjad,

mistõttu nende vahetamist ei saa pidada rekonstrueerimistööde teostamiseks. Varjade

vahetamisel ei muutu paisu kubatuur, piirdekonstruktsioon ja ei muutu paisu omadused

oluliselt, mistõttu ei ole kavandatava tegevuse näol tegemist paisu rekonstrueerimisega.

Teiseks, taotluses kavandatud remonttööde (sh varjade tagasi paigaldamise) käigus ei looda uut

paisutust ega tõsteta veetaset, vaid säilitatakse jõe tavapärane veetase. Käesoleval juhul on jõe

tavapäraseks veetasemeks 1858. aastal vesiveski kompleksi rajamise käigus tekkinud veetase,

mis on piirkonnas väljakujunenud veetasemeks. LKS § 51 lg 1 kohaselt on keelatud

rekonstrueerimise käigus veetaseme tõstmine, kuid mitte tavapärase veetaseme säilitamiseks

vajalike toimingute tegemine. Ajaloolise veetaseme säilitamine ei ole veetaseme tõstmiseks

LKS § 51 lg 1 mõttes. Seega isegi juhul, kui veeloa taotlusele lisatud eelprojekti kohaseid töid

pidada paisu rekonstrueerimiseks (millega kaebaja ei nõustu), ei rekonstrueerita paisu ulatuses,

mis tõstab jõe veetaset.

Ka Riigikohtu praktika (04.03.2015, 3-3-1-74-14) kohaselt on LKS § 51 lg 1 eesmärgiks

reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset, mitte olukorda, kus

paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Avarii tagajärgede

kõrvaldamise välistamine ei ole saanud olla LKS § 51 lg 1 kehtestamisel seadusandja eesmärk.

Praegusel juhul on varjakonstruktsioonid ajutiselt eemaldatud ning paisutus sisuliselt oma

esialgsel tasemel (veetase on langenud väga vähesel määral). See tähendab, et olukord Kunda

mõisa paisul on võrreldes Riigikohtu otsuse aluseks olnud avariiolukorraga oluliselt parem,

kuna algupärane olukord on võimalik üksnes väheste remonttöödega taastada. Kui LKS § 51 lg

1 ei kohaldu suuremahulise avarii likvideerimiseks vajalike paisu rekonstrueerimistööde

teostamise korral, ei kohaldu see ka väiksemate remonttööde teostamise (näiteks varjade tagasi

paigaldamise) korral.

4(19)

Viimaks, kui eelprojekti kohaseid töid pidada paisu rekonstrueerimiseks, siis on tegevus

lubatud LKS § 51 lg 1¹ alusel. Sättes nimetatud veekogul (sh Kunda jõel) või selle lõigul on

loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud

üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Käesoleval juhul taotletava

tegevuse raames rajatakse olemasoleva paisu juurde ka kalapääs – algse taotluse kohaselt

planeeriti kruvikalapääsu rajamist, täiendatud taotluse kohaselt looduslähedase möödaviik-

kalapääsu rajamist. Kalapääsu rajamisega paranevad vaieldamatult kalade kudemisvõimalused,

kuivõrd Kunda mõisa pais on täna ülesvoolu liikuvatele kaladele rändetõkkeks. Kalapääsu

rajamise järgselt on kaladel võimalik liikuda jões ülesvoolu paiknevatele kudealadele, samuti

on 165 meetri pikkuse kärestikulise möödaviikpääsu näol tegemist kaladele kudeala ning

elupaigaga.

3) Kavandatav tegevus on kooskõlas õigusaktidega ja keskkonnaeesmärkidega. Tegevusega ei

kaasne keskkonnaohtu ning tegevuse raames ei kasutata loodusvarasid ebaotstarbekalt ega

põhjustata loodusvarade seisundi olulist halvenemist.

Korralduse kohaselt on veeloa andmisest keeldutud ka LKS § 32 lg 2 ja keskkonnaseadustiku

üldosa seadus (KeÜS) § 52 lg 1 p 4, 6 ja 7 alusel. Korralduses on jäetud täielikult tähelepanuta,

et kavandatav tegevus on kooskõlas nii veemajanduskava kui ka hoiuala kaitsekorralduskavaga,

mistõttu on täiesti asjakohatud viited LKS § 32 lg-le 2 ja KeÜS § 52 lg 1 p-dele 4, 6 ja 7.

Esiteks on kavandatav tegevus kooskõlas korralduses viidatud Ida-Eesti vesikonna

veemajanduskavaga (edaspidi veemajanduskava).

Korralduse kohaselt (p 2.4.5 ning p 2.4.11) kalastiku jt bioloogiliste elementide „hea“ seisundi

ning veekaitse eesmärgi saavutamise oluliseks eelduseks on jõe hea hüdromorfoloogiline

kvaliteet, sh tõkestamatus. Taotluse kohaselt rajatakse Kunda mõisa paisu juurde 165 meetri

pikkune looduslähedane möödaviik kalapääs. Kalapääsu rajamisega kõrvaldataks seni kaladele

ületamatu rändetõke ning tagatakse kalade ligipääs Kunda mõisa paisust ülesvoolu jäävatele

kudealadele ning elupaikadele. Samuti on planeeritav 165 meetri pikkune kärestikuline

kalapääs kaladele kudealaks ning elupaigaks. Seega on taotletav tegevus kooskõlas

veemajanduskavas sätestatud veekaitse eesmärkide saavutamisega.

Teiseks on kavandatav tegevus kooskõlas korralduses viidatud Sirtsi looduskaitseala ja Kunda

jõe hoiuala (Sirtsi loodusala) kaitsekorralduskavaga (edaspidi kaitsekorralduskava).

Kaitsekorralduskava kohaste kaitse-eesmärkide saavutamise takistuseks on eelkõige kalade

läbipääsu puudumine jõel olevate paisude juures. Jõe tõkestamatus on kaitse-eesmärgiks kõigi

kaitsealuste liikide, st nii hariliku võldase, hariliku hingi, jõesilmu kui ka lõhe puhul (vt ka

korralduse p-d 2.5.6 – 2.5.10).

Seega paranevad olulised kalade rände-, elu- ja kudemistingimused, sest kaladele avatakse

võimalus kasutada kudealasid kogu Kunda mõisa paisust ülesvoolu jäävatel aladel. Kuivõrd

kalade rändetingimuste parandamine on nii veemajanduskava kui ka kaitsekorralduskava

kohaselt olnud kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajaliku tegevusega, on taotletav tegevus

kooskõlas keskkonnaeesmärkide saavutamisega.

Samuti on kaitsekorralduskavas ning veemajanduskavas seatud eesmärgiks paisutuste

likvideerimine. Paisutuste likvideerimise eesmärgiks on lisaks rändetee avamisele ka

elupaikade taastamine. Kunda mõisa paisu likvideerimisel tekiks juurde ca 100 m kärestikulist

jõeosa (vt korralduse p 2.4.11), samas kui taotletava tegevuse kohaselt plaanib kaebaja rajada

165 meetri pikkuse kärestikulise looduslähedase kalapääsu. Seega tekiks taotletava tegevusega

pikem kudeala ning elupaik, kui paisutuse likvideerimise korral, rääkimata sellest, et tegevuse

elluviimisel on kaladel võimalik kudealana kasutada kõiki Kunda mõisa paisust ülesvoolu

jäävaid kudealasid.

5(19)

4) Korralduses ei ole kaalutlusõigust teostatud korrektselt.

Vaideotsuses on ebaõigesti märgitud, et KeA-l kaalutlusõigus LKS § 51 lg-st 1 tulenevalt

puudub. KeA kaalutlusõigus tuleneb selgelt LKS § 51 lg-st 1¹, mis võimaldab muuhulgas

veekogu looduslikku sängi, veerežiimi ning veetaset muuta ka paisude rekonstrueerimisel, kui

sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Seega oleks pidanud KeA analüüsima, kas

kalade kudemisvõimalused taotletava tegevusega, võrreldes olemasoleva olukorraga,

paranevad. KeA pole korralduses ega vaideotsuses mitte ühelgi juhul arvesse võtnud

taotletavast

tegevusest

saadavat

kasu,

sh

kalade

kudemisvõimaluste

paranemist.

Möödaviikpääsu osas on korralduses üksnes nenditud, et möödaviikpääsu varianti ei ole 2007.

aastal koostatud keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandes alternatiivina kaalutud, sest

kitsaste olude tõttu on looduslähedase kalapääsu rajamine raskendatud (vt korralduse p 2.4.9).

Sama korratakse sisuliselt ka vaideotsuses (vt vaideotsuse p 2.6) Asjaolu, et lahendust ei ole

varasemates mõjuhinnangutes käsitletud, ei tähenda, et keskkonnaloa üle otsustades oleks

õigustatud lahendust mitte käsitleda või pidada seda sobimatuks. KeA oleks pidanud menetluse

käigus möödaviik kalapääsu lahendust kaaluma ning vajadusel koguma täiendavat teavet

lahenduse sobivuse üle otsustamiseks.

Asjaolu, et konkreetselt taotletavat tegevust ei ole kaitsekorralduskavas ega veemajanduskavas

sõnaselgelt välja toodud, ei tähenda, et tegemist ei võiks olla lubatava tegevusega. Samuti ei

saa lubatavad olla ainult ja üksnes kaitsekorralduskavas ja veemajanduskavas välja toodud

tegevused. Keskkonnaloa andmise üle otsustamisel tuleb haldusorganil igakordselt lahenduse

sobivust kaaluda. Korralduses on aga üksnes nenditud, et kuivõrd tegevusega paisutust ei

likvideerita, siis tuleb keskkonnaloa andmisest keelduda.

Põhjendamatu on korralduses toodu, et tegevus ei ole kooskõlas keskkonnaeesmärkide

saavutamisega, kuivõrd korralduses on korduvalt esile toodud taotletava tegevusega kaasnevad

negatiivsed keskkonnamõjud (vt korralduse p 2.9.2.18). Kui KeA oleks teostanud

kaalutlusõigust korrektselt (st arvestanud negatiivsete keskkonnamõjude kõrval ka tegevusest

saadavat kasu ning paisu lammutamise võimatust – vt käesoleva menetlusdokumendi p 2.3.8

jj), siis oleks KeA jõudnud järeldusele, et tegemist on asjaolusid arvestades parima võimaliku

lahendusega Kunda mõisa paisul ega oleks saanud keskkonnaloa andmisest keelduda.

Korralduses on jäetud arvestamata asjaoluga, et Kunda mõisa paisu likvideerimine ei ole

võimalik. Esiteks on Kunda mõisa vesiveskikompleks olulise ajaloolis-kultuurilise tähtsusega,

mistõttu ei ole paisu ja paisutuse likvideerimine mõeldav. Pais ja paisutus on ajalooliselt

teeninud ja töös hoidnud mõisakompleksi kuuluvaid hooneid ja seadmeid, mistõttu on tegemist

mõisakompleksi lahutamatu osaga. Kohaliku omavalitsuse erilist huvi mõisakompleksi (sh ka

paisu ja paisutuse) säilimise suhtes näitab asjaolu, et Kunda mõisa kompleks on määratud Viru-

Nigula valla üldplaneeringus miljööväärtuslikuks alaks ning Viru-Nigula Vallavalitsus on

03.12.2020 esitanud Muinsuskaitseametile taotluse mõisakompleksi muinsuskaitse alla

võtmiseks.

KeA on korralduses ning vaideotsuses aga seisukohal, et kuivõrd Kunda mõisa vesiveski

kompleks koos Kunda mõisa paisuga ei ole muinsuskaitseline objekt, siis pole alust rõhuda

Kunda mõisa paisu ajaloolis-kultuurilisele tähtsusele. Samas jäetakse korralduses ning

vaideotsuses tähelepanuta, et LKS § 1 p 2 kohaselt on LKS eesmärgiks ka kultuurilooliselt ja

esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Samuti on KeÜS § 1

p 1 kohaselt KeÜS eesmärgiks tagada keskkonnahäiringute vähendamine võimalikult suures

ulatuses, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit ning KeÜS

§ 3 lg 1 kohaselt peetakse keskkonnahäiringuks ka vahetut või kaudset ebasoodsat mõju

keskkonnale, sealhulgas kultuuripärandile. Seega on omaette väärtus ja õigusaktidega kaitstud

ka inimtekkeline keskkond. Ei LKS ega KeÜS sätesta, et inimtekkelisest keskkonnast on

6(19)

kaitsmisväärt üksnes muinsuskaitselised objektid. KeA pidi korralduses Kunda mõisa ajaloolis-

kultuurilist tähtsust hindama sisuliselt, mitte üksnes nentima asjaolu, et tegemist ei ole

muinsuskaitselise (s.t muinsuskaitse alla võetud) objektiga. Arvestades Kunda mõisa kompleksi

omapära, tähtsust ja head seisukorda on selge, et ajaloolis-kultuurilise terviku rikkumine paisu

või paisutuse likvideerimise näol ei ole võimalik.

Korralduses ja vaideotsuses toodud põhjendus, et kuivõrd paisutuse likvideerimisel veepeegli

pindala oluliselt ei muutu, ei ole kustutusvee võtmine takistatud (korralduse p 2.9.2.29,

vaideotsuse p 2.13), on ilmselgelt põhjendamatu. Kuivõrd jõgi on järskude kallastega, ei ilmesta

veepeegli pindala mitte mingil veekogu sobivust tuletõrje veevõtukohana. Samuti ei ole

asjakohane seisukoht, et piirkonnas asub veel üks veevõtukoht. Veevõtukohtade tihedus ja hea

seisukord tagab kiirema kustutustööde alustamise, mis on tulekahjude korral äärmiselt oluline.

Korralduses on jäetud arvestamata asjaoluga, et taotletaval tegevusel on marginaalsed

negatiivsed mõjud. Nimelt on Kunda jõe veetase looduslikult väga kõikuv ning kuivõrd

piirkonnas on jõgi järskude kallaste ning suure languga (vt korralduse p 2.3.15), siis ei oma

ebaoluline veetaseme tõus Kunda jõele mõju – muuhulgas ei muutu taotletava tegevusega

negatiivselt veerežiim, kalade elupaigad, kudemisvõimalused ega muud korralduses poolt

viidatud asjaolud – või on mõju praeguse olukorraga võrreldes sedavõrd väike ja saadav kasu

(uute elupaikade ja kudemisvõimaluste näol) sedavõrd suur, et ei ole keskkonnaloa andmisest

keeldumise aluseks. Samuti ei saa taotletava tegevuse mõju pidada oluliseks, kuivõrd Kunda

mõisa paisu näol on tegemist alates Kunda jõe suudmest neljanda paisuga. Korralduses

nimetatud kaitsealused liigid elavad ja paiknevad üksnes jõe suudmes ning juba Kunda mõisa

paisust allavoolu jäävate rändetõkete tõttu viidatud liigid Kunda mõisa paisuni ei jõua. Nimelt

harilik võldas on uuringute kohaselt esinenud katsepüügil üksnes 800 m kaugusel suudmest –

korralduse p 2.5.7; harilik hink üksnes jõe suudme-eelses osas ning elupaigaks on sobiv üksnes

suudme-eelne jõeosa lõigus 0-1,15 km suudmest – korralduse p 2.5.8; jõesilmu leviala piirdub

üksnes 2,3 km jõeosaga alamjooksul allpool Kunda hüdroelektrijaama – korralduse p 2.5.9;

lõhe esineb üksnes jõe suudmest vähem kui 2 km kaugusel, kus paikneb lõhele ületamatu

rändetõke – korralduse p 2.5.10. Samas asub Kunda mõisa pais Kunda jõe suudmest 5,5 km

kaugusel.

Neljandaks ei ole korralduses mitte mingil moel arvestatud asjaoluga, et korralduse näol on

tegemist koormava haldusaktiga ega ole teostanud koormava haldusakti andmisel

kaalutlusõigust korrektselt. Nimelt on korralduse p-s 2.8.1 viidatud, et veeseaduse (VeeS) § 175

lg 4 alusel, kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse

likvideerima. Et korraldusega on keeldutud veeloa andmisest, tekib kaebajale korralduse

jõustumisel paisu likvideerimise kohustus. Samas ei ole korralduses mingil viisil hinnatud, kas

käesoleval juhul on paisu likvideerimise kohustus proportsionaalne. Arvestades, et paisu ja

paisutuse säilimine on oluline säilitamaks ajaloolis-kultuurilist pärandit ning et kuivõrd

tegemist on jõe suudmest alates neljanda paisuga, ei aitaks paisutuse likvideerimine täita

keskkonna-eesmärke, siis on paisutuse likvideerimise kohustuse seadmine kaebajale

ebaproportsionaalne. Paisu likvideerimise küsimus saaks tõusetuda äärmisel juhul alles siis, kui

likvideeritud oleks Kunda mõisa paisust allavoolu jäävad paisud. Vaid siis oleks suudmest

alates neljas pais kaladele rändetakistuseks.

Kaebaja esialgse taotluse kohaselt oli keskkonnaloa taotlus esitatud paisutamiseks ning

hüdroenergia kasutamiseks. 30.09.2020 kaebaja muutis taotlust selliselt, et loobus

kurvikalapääsu lahendusest ning esitas projektlahenduse looduslähedase möödaviikpääsu

rajamiseks. Seega täiendatud taotluse kohaselt hüdroenergiat mistahes viisil ei kasutata.

Eeltoodust hoolimata on korralduses korduvalt viidatud hüdroenergia kasutamise negatiivsetele

mõjudele ning sellele, kuidas hüdrielektrienergia tootmine on vastuolus kaitsekorralduskavas

seatud eesmärkide saavutamisega, samuti kruvikalapääsu lahenduse sobimatusele. Seega on

7(19)

korralduses käsitletud asjakohatuid kaalutlusi, kuivõrd kruvikalapääsu lahendus ei olnud pärast

taotluse muutmist aktuaalne.

Korralduses ei ole mitte mingil viisil kaalutud erinevate lahenduste võimalikkust. Kalapääsude

erinevate lahenduste kaalumine eeldaks kalapääsude erinevate omaduste omavahelist

hindamist.

5) Taotletav tegevus on avalikes huvides, kuna on kooskõlas keskkonnaeesmärkide

saavutamisega.

Taotletava

tegevusega

täidetakse

veemajanduskavas

ja

hoiuala

kaitsekorralduskavas seatud eesmärk saavutada jõe tõkestamatus. Kalapääsu rajamisega

avatakse kalade võimalik rändetee ning ligipääs uutele kudealadele ja elupaikadele Kunda

mõisa paisust ülesvoolu (seejuures ei ole tõsikindlalt teada kas ja millises ulatuses kalade ränne

Kunda mõisa paisust ülespoole toimuks), samuti on elupaigaks ja kudealaks kärestikuline

kalapääs.

Teiseks on taotletav tegevus avalikes huvides, kuivõrd Kunda mõisakompleksi näol tegemist

on olulise ajaloolis-kultuurilise pärandiga. On äärmiselt oluline, et ajaloolis-kultuuriline pärand

säiliks ja saaks taastatud ning külastajatele avatud selle algupärasel kujul.

Kolmandaks on kavandatav tegevus kaebaja huvides. Taotletava tegevuse eesmärk on kaebajale

kuuluva puhkekeskuse tegevust laiendada ning teha seda Kunda mõisa veskikompleksis.

Tegevuse laiendamine oleks mõeldav üksnes juhul, kui oleks võimalik külastajatele

eksponeerida ja pakkuda ka Kunda mõisa kompleksi selle algupärasel kujul (st koos ajaloolise

paisu ja paisutusega). Taotletava tegevusega realiseerib omanik põhiseaduse §-st 32 tulenevat

õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning §-st 31 tulenevat õigust tegeleda

ettevõtlusega.

Mõisakompleksi algupärase kasutusotstarbe eksponeerimiseks on vajalik eelkõige säilitada

paisu ajalooline veetase. Veetase on oluline, et oleks võimalik kasutada ja eksponeerida

mõisakompleksis kasutusel olnud hooneid, seadmeid ja kanaleid viisil, nagu need algselt

töötama

loodud.

Kalapääs

on

sisuliselt

kompromisslahenduseks,

ühildamaks

keskkonnakaitselisi eesmärke teiste eelnevalt toodud huvidega.

Tegemist on väheolulise mõjuga, kuivõrd säilitatakse jõe ajalooline veetase, mis on jõel olnud

juba alates 19. sajandi keskpaigast. Veetase tõuseb võrreldes praegu paisul oleva olukorraga

(kus paisu varjad on eemaldatud) väga vähesel määral. Kuna jõe kaldad on piirkonnas järsud,

ei muutu oluliselt ka veepeegli pindala. Sellegi vähese negatiivse mõju kompenseerib aga

tegevusest saadav kasu – rajatava kalapääsuga tagatakse kalade ligipääs Kunda mõisa paisust

ülesvoolu paiknevatele elupaikadele ning kudealadele ja luuakse uued kudealad ja elupaigad

kärestikulise kalapääsu näol.

Veetaseme määramisel tuleb lähtuda ka samas süsteemist, kuna 40.00m abs võrdub 40.22m

EH2000. Korralduse aluseks olevast 2007.a eksperthinnangust ei saa aru, kuidas mõõtmisi on

tehtud. Kaebaja mõõtmiste kohaselt on vahetult enne paisu mõõdetud veetase 41.15m EH2000.

Vastustaja ekspert lähtub nö looduslikust veetasemest (nagu ka I ja II astme kohus asjas 3-17-

2565) ehk olukorrast kui paisu ei eksisteeri. Kaebaja hinnangul oleks veetaseme muutus üksnes

17 cm. Riigikohus on viidatud asjas leidnud, et LKS § 51 lg 1 tulenev veetaseme säilitamise

õigus hõlmab ka õiguse taastada paisu avamise tagajärjel ajutiselt langenud veetaseme.

Riigikohus lähtub viidatud sätet kohaldades paisutuse normaaltasemest. Paisutuse

normaaltasemaks ei saa pidada looduslikku või muud olemasolevat veetaset. Kaebaja leiab, et

paisutuse normaaltasemaks on paisu projektikohane ehk selle eesmärgi täitmiseks vajalik

veetase ehk paisule ehitustehniliselt ettenähtud veetase. Asjaolu, et veetase on ajutiselt varjade

eemaldamise tõttu madalam ei muuda paisutuse normaaltaset. Taotletava tegevusega ei soovita

veetaset tõsta, vaid kasutada sisuliselt paisul ehitustehniliselt ettenähtud veetaset.

8(19)

6) Korralduses on leitud ebaõigesti, et puuduvad alused keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 29 lg 3 alusel tegevusloa andmiseks Vabariigi

Valitsuse nõusolekul.

Kui leida, et taotletav tegevus mõjutab ebasoodsalt Natura võrgustiku ala terviklikkust ja kaitse-

eesmärki (millega kaebaja eeltoodud põhjustel ei nõustu), oleks haldusorgan menetluse raames

pidanud pöörduma nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse poole. KeHJS § 29 lg 3 sätestab,

et kui hoolimata kavandatava tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku

alale on see tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks

esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi

põhjustel, võib tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul.

Riigikohtu seisukoha (asjas 3-16-478, p 27) kohaselt ei ole välistatud, et Kunda jõel võib

esineda avalik huvi paisutuse säilitamise osas, mis võib üles kaaluda vee-poliitika

raamdirektiivi eesmärkide saavutamisest keskkonnale või ühiskonnale tulenevad hüved.

Arvestades, et paisu likvideerimine ei ole võimalik, ei ole võimalik saavutada

kaitsekorralduskavas sätestatud kaitse-eesmärke kavas sätestatud viisil. Seega oleks KeA

pidanud kaaluma menetluse raames ka teisi lahendusi, mis sätestatud kaitsekorralduskavas.

7) KeA on jätnud kohaldamata avatud menetluse (KeÜS § 44; VeeS § 191 lg 4), mis on HMS

§ 58 mõttes oluline menetlusviga ning kaasamata Muinsuskaitseameti.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja jääb kaevatavas korralduses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja

seisukoht (täiendatud seisukoht 07.06.2021) on kokkuvõtvalt järgmine:

1) Kaebaja on kohtumenetluses esitanud täiendava tõendi, mida ei esitatud haldusorganile

haldusmenetluses (17.05.2021 seisukoha lisa 1).

Sõmeru Maamõõdu OÜ 13.04.2021 töö nr 5521 ei ole asjassepuutuv, kuna seda tõendit ei

saanud KeA hinnata haldusmenetluses. Lisaks on sellest nähtuvalt veetaset (41.15 m EH2000)

mõõdetud suurveeperioodil (01.04.2021), kui veetase on ka looduslikult tavapärasest kõrgem.

Samas ka sellise veetaseme juures oleks taotluse alusel tegemist veetaseme tõstmisega

vastuolus LKS § 51 lg-ga 1, mille tulemuseks oleks paisjärvelise ala suurenemine ja mõjutatud

jõeelustik, kuna paisjärv pole sobiv jõelistele liikidele.

2) Ilmselgelt ekslik ja väär on kaebaja seisukoht nagu KeA oleks 15.10.2020 korralduse

andmisel lähtunud ebaõigest eelduses, et veetase Kunda mõisa paisust ülesvoolu on 40.22 m

EH2000.

KeA on 15.10.2020 korralduse andmisel lähtunud 2007. a ekspertarvamuses tuvastatud

veetasemest. KeA-l ei ole põhjust kahelda 2007. a ekspertarvamuses tuvastatud asjaoludes.

Ekspertarvamuses on märgitud (lk 27), et Kunda IV paisu normaalveetase abskõrgus oli LKS-

i vastuvõtmise ajal (21.04.2004) 40.00 m BK 77 (40.22 m EH2000). Ekspertarvamuse lk 35 on

märgitud, et: ,,Praegune normaalveetase ülalpool paisu on ca 40.00 m abs ja on olnud sellel

kõrgusel vähemalt 20 aastat.’’

Nii 10.12.2019 taotlusele kui ka 30.09.2020 taotlusele on märgitud paisutuse

normaalveetasemeks 41.32 m EH2000, mis on 1.10 m kõrgem kui 2007. a ekspertarvamuses ja

LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel olnud veetase. Seega on Kunda IV paisul veetaseme tõstmine

10.12.2019 ja 30.09.2020 taotlustes märgitud tasemele selgelt vastuolus LKS § 51 lg 1.

3) Kaebaja on 17.05.2021 täiendavas seisukohas märkinud, et üllatuslikult on KeA jätkuvalt

seisukohal, et LKS § 51 lg 1 kohaselt tuleb lähtuda nö „looduslikust“ veetasemest. Kaebaja

eeltoodud väide on väär. KeA ei ole kaebuse vastuses märkinud, et lähtuda tuleb looduslikust

9(19)

veetasemest. KeA on selgitanud, et normaalveetasemeks LKS vastuvõtmise ajal oli 2007

eksperthinnangu kohaselt 40.22 m EH2000. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2021

kohtuotsuses haldusasjas nr 3-17-2565 on märgitud, et piirtasemeks on paisutuse normaaltase

LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel, kui paisutusele pole hilisema loaga määratud madalamat

lubatavat taset. Arvestades 2007. a ekspertarvamuses tuvastatud normaalveetaset 40.22 m

EH2000 on selge, et Kunda jões Kunda IV paisul veetaseme tõstmine 41.32 m EH2000 on LKS

§ 51 lg 1 kohaselt keelatud.

3) KeA juhib tähelepanu, et Euroopa Komisjon1 on seoses nõukogu 21.05.1992 direktiivi

92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

(edaspidi loodusdirektiiv) art 6 lg 2 leidnud, et Natura ala keskkonna omadustel ei tohi lasta

halveneda alla Natura ala määramise ajal registreeritud taseme, kuid parema seisundi

saavutamise korral tuleks lähtuda paranenud seisundist.

Riigikohtu 18.02.2021 kohtuotsuse p 19 on kohus märkinud, et: ,,KeHJS § 29 lg 2 tuleb

tõlgendada nii, et Natura ala terviklikkuse ebasoodsaks mõjutamiseks, mis välistab

kavandatava tegevuse, võib vähemalt üldjuhul olla ka pärast Natura ala moodustamist

paranenud olukorra taashalvendamine.’’ Paisu rekonstrueerimine ja seeläbi veetaseme

tõstmine Kunda IV paisul tooks kaasa paranenud seisundi taashalvendamise, sest suureneb

paisjärvelise osa ulatus, uputatakse olulised elupaigad, kärestikud, suuremas ulatuses ning

muutub veerežiim.

Riigikohtu viidatud lahend ei ole KeA seisukohaga, sh enne seda lahendit, vastuolus.

4) KeA hinnangul ei ole otstarbekas ega menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas menetlust

teadmata ajaks pikendada, kui on selge, et kavandatava vee erikasutuse puhul on veeloa taotlus

perspektiivitu.

5) KeA juhib tähelepanu, et paisutamise ja hüdroenergia kasutamise korral Kunda IV paisul on

välistatud Natura 2000 võrgustiku ala Kunda jõe hoiuala ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide

saavutamine (vt 15.10.2020 korralduse p 2.5.1.–2.5.18. ja 2.7.4.). Puudub avalikkuse jaoks

esmatähtis või erakordselt tungiv ja majanduslikult põhjendatud vajadus Kunda jõe

paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks ning loodusdirektiivi art 6 lg 3 ja 4 ning KeHJS §

29 lg-s 3 nimetatud alternatiivide puudumist ei esine, et oleks põhjendatud tegevuse lubamine,

mis mõjutab negatiivselt Natura 2000 võrgustiku ala (vt 15.10.2020 korralduse p 2.6.9. ja

2.7.5.).

6) Kunda_2 veekogumit mõjutab Kunda IV pais, takistades kalade rännet paisust üles- ja

allavoolu ning muutes vooluveekogu looduslikku veerežiimi, mistõttu tegevus ohustab

kalastiku seisundit. Seetõttu ei ole võimalik kalastiku hea seisundi saavutamine ja

pinnaveekogumi Kunda_2 veekaitse eesmärgi täitmine (vt 15.10.2020 korralduse p 2.4.1.–

2.4.13. ja 2.7.7.).

7) Seega isegi, kui jätta LKS § 51 lg 1 kohaldamata, esinevad veeloa andmisest keelumise

alused endiselt. Kavandatava tegevusega kaasneb keskkonnaoht (KeÜS § 52 lg 1 p 6),

kavandatav tegevus seab ohtu veeseaduses § 31, 32 ja 34 nimetatud veekaitse eesmärkide

saavutamise (VeeS § 192 lg 3 p 8) ning Keskkonnaameti hinnangul kasutatakse kavandatava

tegevuse käigus loodusvarasid ebaotstarbekalt või põhjustatakse loodusvarade seisundi olulist

halvenemist, arvestades taastuva ja taastumatu loodusvara säästva kasutamise põhimõtet

(KeÜS § 52 lg 1 p 7) (vt 15.10.2020 korralduse p 2.7.10.).

1 Euroopa Komisjoni teatise 2019/C 33/01 „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ

artikli 6 sätted“ p 3.5.

10(19)

8) KeA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kavandatav tegevus ei takista veemajanduskava

eesmärkide saavutamist. Veekogumi Kunda_2 kesise seisundi põhjuseks on paisutamine Kunda

IV paisul. Paisutamisel Kunda IV paisul on veekogu kalastiku seisundile negatiivsed tagajärjed

– kalastiku arvukus on vähenenud ja kooslus vaesunud. Teineteisest eraldatud jõelõikude vahel

ei toimu kalastiku liikumist, sest paisud seda ei võimalda. Siirdekalad ei pääse merre toituma

ning merest ei saa siirdekalad jõkke kudema. Seetõttu ei ole võimalik kalastiku hea seisundi

saavutamine ja veekogumi Kunda_2 veekaitse eesmärgi täitmine. Veemajanduskava eesmärk

on saavutada veekogumi Kunda_2 hea seisund 2021 aastaks (vt 15.10.2020 korralduse p

2.4.3.ja 2.7.7.).

9) KeA selgitab, et nii kruvikalapääs kui kärestikutüüpi möödaviikpääs eeldavad veetaseme

tõstmist Kunda IV paisul. Veetaseme tõstmisega ei parandata veekogumil Kunda_2 kalade

kudetingimusi, kärestikulised elupaigad jäävad endiselt uputatuks ning on oht settereostuseks.

Veetaseme tõstmisel suureneb paisutuse mõjuala, mis otseselt mõjutab elupaikasid (kärestik

uputatakse üle veelgi suuremas ulatuses) ning ei võimalda täita veemajanduskava, Kunda jõe

hoiuala ja Sirtsi loodusalakaitse-eesmärke (vt 15.10.2020 korralduse p. 2.4.1.-2.4.4., 2.4.8. ja

2.5.). Kavandatav kalapääs võib küll kõrvaldada jõe tõkestuse, kuid ei aita kaasa Natura kaitse-

eesmärkide saavutamisele.

10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2000 direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse

ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (edaspidi veepoliitika raamdirektiiv) arvestab ka

loodusdirektiivi eesmärkidega. Seega on ka veemajanduskavas arvestatud Natura kaitse-

eesmärkidega. Kunda_2 veekogum on veemajanduskavas ära märgitud kaitstavate alade

peatükis 6.3 lk 144, samuti lisas 9. Looduskaitsealuste alade (sh Natura 2000 võrgustiku linnu-

ja loodusalad) kaitse-eesmärgid on seatud LKS-s, kaitsealade kaitse-eeskirjades ja

kaitsekorralduskavades. Kaitse-eesmärgid keskenduvad veekogu kui tervikliku elupaiga ja

sellega seotud liikide kaitsele. See tähendab, et kui Kunda_2 veekogumil on tegemist Natura

alaga, siis veeloa andmise otsustamisel tuleb analüüsida nii veekaitselisi kui ka Natura kaitse-

eesmärke. Kui Kunda_2 veekogumi veekaitselisi eesmärke võiks kavandatav kalapääs aidata

saavutada, siis Natura kaitse-eesmärkide saavutamisele see kaasa ei aita (vt 15.10.2020

korralduse p 2.5. jj).

11) Kavandatava vee erikasutuse puhul ei ole võimalik saavutada Sirtsi loodusala ja Kunda jõe

hoiuala kaitse-eesmärke. Jõe tõkestamatus pikisuunas on üks hüdromorfoloogilistest

kvaliteedielementidest, mille alusel hinnatakse vooluveekogumi ökoloogilist seisundiklassi.

Pais tekitab tõkestatuse, mis mõjutab veekogu hüdromorfoloogilist ja kalastiku seisundit.

Kunda IV paisul mõjutab tõkestatus ka Kunda jõe hoiuala ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide

saavutamist. Kalastikule avalduva mõju leevendamise üheks alternatiiviks on kalapääsu

rajamine. Kuid kuna kalapääsu rajamisel paisutus säilib, siis uputatud elupaik jääb endiselt

uputatuks. Järelikult kalapääsu rajamine võib likvideerida küll tõkestatuse, kuid kuna

veemajanduskava eesmärgid arvestavad ka kaitstavatele aladele seatud kaitse-eesmärke (vt

käesoleva vastuse p 2.4.3.), siis antud juhul ei ole kalapääsu rajamine sobiv meede, mis aitaks

saavutada Kunda_2 veekogumi hea seisundi. Seega ei ole kaebaja väide, et kavandatav tegevus

saavutab jõe tõkestamatuse, asjakohane.

12) KeA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaitse-eesmärkide saavutamiseks ei ole vältimatult

vajalik paisutuse likvideerimine. KeA on 15.10.2020 korralduse p-des 2.5.7.1, 2.5.9.2, 2.5.10.1,

2.5.17 selgitanud, et paisutuse likvideerimine on oluliseks kaitsemeetmeks, et taastada

paisjärvede alla jäävad koelmud.

13) Euroopa Kohus (C-399/14; C-404/09) on korduvalt rõhutanud, et Natura alade kaitse ei tohi

piirduda meetmetega, mis on mõeldud inimtegevusest tuleneva välise kahjustamise ja häirimise

vältimiseks, vaid see peab ka vastavalt olukorrale hõlmama positiivseid meetmeid ala seisundi

11(19)

säilitamiseks ja parandamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 28.01.2021 kohtuotsuse

haldusasjas nr 3-17-1739 p-s 31 märkinud, et: ,,Lisaks tuleb vastustajal selgitada, kas

asjaomastel hoiualadel on konkreetseks eesmärgiks seatud vaid olemasoleva olukorra

halvendamise vältimine või ka parandamine ning kas paisutamise jätkamine kahjustaks neid

eesmärke.“ KeA rõhutab, et Kunda jõe hoiualal ja Sirtsi loodusalal ei ole eesmärgiks vaid

kaitstavate liikide ja elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) seisundi halvenemise vältimine, vaid ka

selle parandamine. Seega on asjakohatu kaebaja seisukoht, et kavandatav tegevus ei halvendaks

kaitstavate liikide seisundit võrreldes Natura ala moodustamise hetkega.

14) Vastavalt loodusdirektiivi art 17 Eesti poolt 2019. aastal esitatud aruandes loodusdirektiivi

rakendamise kohta (periood 2013-2018) on toodud:

Lõhe (Salmo salar) seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Kõige olulisema

survetegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, see on märgitud ka

ohuteguriks. Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud

hüdroenergia kasutamisest ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning

elupaikade taastamine.

Jõesilmu (Lampetra fluviatilis) seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja

ohutegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine, ja veekogude muutmine.

Liigi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas välja toodud hüdroenergia

kasutamisest ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning elupaikade taastamine

või loomine juba rikutud alade arvelt.

Paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav.

Ohutegurina on välja toodud veekogude ja voolurežiimi muutmine. Liigi soodsa seisundi

saavutamiseks on põhiliste meetmetena toodud veekogude hüdroloogiliste muutuste

vähendamine ja hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine.

Võldase (Cottus gobio)seisund on soodne. Samas on stabiilse seisundi säilitamiseks oluline, et

leevendataks surve-ja ohutegurite mõju. Võldasele mõjuva surve-ja ohutegurina on välja

toodud hüdroenergia kasutamine, sh paisutamine.

Elupaigatüübi jõed ja ojad (3260) seisund on ebasoodne ning kaitstus ebapiisav. Surve- ja

ohustava tegurina on välja toodud hüdroenergia kasutamine ja selleks rajatud infrastruktuur

ning paisude mõju. Elupaigatüübi soodsa seisundi saavutamiseks on põhiliste meetmete hulgas

toodud hüdroenergia kasutamise ja hüdroenergia rajatistest tuleneva mõju vähendamine ning

elupaigatüüpide taastamine nende alade arvelt, mis on juba hüdroenergia kasutamisega

kaasnevate tegevuste tulemusena kahjustada saanud.

15) Sirtsi loodusala suurt potentsiaali arvestades on alal oluline panus elupaigatüübi jõed ja ojad

(3260) ning kaitse-eesmärgiks seatud liikide üleriigilise soodsa seisundi saavutamisse.

Sirtsi looduskaitseala ja Kunda jõe hoiuala (Sirtsi loodusala) kaitsekorralduskavas seatud

kaitse-eesmärke on KeA 15.10.2020 korralduse p-des 2.5.1.–2.5.18. põhjalikult selgitanud.

Nimetatud punktides on välja toodud, millised on Kunda jõe hoiuala ja Sirtsi loodusala kaitse-

eesmärgid, sh millised on kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübi jõed ja ojad (3260), liikide

võldase, lõhe, jõesilmu, hariliku hingu kaitse-eesmärgid (vt 15.10.2020 korralduse p 2.5.1

Kunda jõe hoiuala, p 2.5.2 Sirtsi loodusala, p 2.5.7.1 võldase, p 2.5.8.1. hariliku hingu, p 2.5.9.1

jõesilmu, p 2.5.10.1 lõhe, p 2.5.14 ja p 2.5.15 elupaigatüübi jõed ja ojad kaitse-eesmärgid).

Seega on väär kaebaja 17.05.2021 täiendavas seisukohas toodud väide, et KeA ei ole

15.10.2020 korralduses mingil viisil toonud esile, millised on kaitsekorralduskavas seatud

eesmärgid.

12(19)

16) Lisaks on KeA selgitanud, et kavandataval tegevusel on negatiivne mõju Kunda jõe hoiuala

ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkidele, samuti, millised on võimalikud meetmed kaitse-

eesmärkide saavutamiseks (kokkuvõtvalt 15.10.2020 korraldusep-des 2.5.16–2.5.18, aga ka p-

des 2.5.7.1 võldasele, 2.5.9.2 jõesilmule ja 2.5.10.2 lõhele) ning paisutuse likvideerimine on

üks olulisimatest meetmetest kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Vähemad meetmed, sh

kalapääsu rajamine kaitse-eesmärkide saavutamist ei taga.

Paisjärve alla jäävad olulised koelmualad, mis on ühed kvaliteetsematest Kunda jõel, ning ükski

kalapääsulahendus ei võimalda koelmualade taastamist, veelgi enam, koelmualad uputatakse

kavandatava tegevuse tagajärjel veelgi suuremas ulatuses ja kaitstava ala seisund halveneb

veelgi. Kui koelmuid ei taastata, siis jäävad need kalastiku poolt kasutamata, mis tähendab, et

kalade arvukus ei saa tõusta ja seega seisundi muutust kesisest heaks ei toimu.

17) Asjakohatu ning väär on ka kaebaja väide (17.05.2021 täiendavas seisukohas), et

15.10.2020 korralduses ei ole välja toodud, kas mõju on võimalik välistada leevendavate

meetmetega (nt kalapääsu rajamisega). KeA on kalade läbipääsu tagamist ja kruvikalapääsu ja

kärestikutüüpi möödaviikpääsu sobimatust kalade efektiivseks läbipääsuks käsitlenud

15.10.2020 korralduse p-s 2.4. jj.

18) Kokkuvõtvalt on 15.10.2020 korralduses jõutud järeldusele, et kavandataval tegevusel on

negatiivne mõju kaitse-eesmärkidele ja seda ei saa välistada ka juhul, kui kalapääs rajatakse

(veelgi enam, kalapääsu rajamisega kavandatakse veetaseme tõstmist, millega uputatakse

kudealad üle veelgi suuremas ulatuses ehk halvendatakse olemasolevat olukorda veelgi enam).

Riigikohtu 18.02.2021 kohtuotsuse p-s 28 on kohus märkinud, et kohustuslik on vältida

kaitsestaatuse halvenemist ning saavutada kaitse-eesmärgid.

19) Kunda IV paisul puudub ega ole olnud veeluba, mistõttu kaebaja õigustatud ootust ei rikuta.

20) KeA-le on arusaamatu kaebaja 17.05.2021 täiendava seisukohas toodud väide, et erandi

kohaldamise tingimuse täidetavuse üle otsustab Vabariigi Valitsus, mistõttu on KeA ületanud

Natura erandi kohaldamise võimalikkuse üle otsustamisel oma pädevust.

Loodusdirektiiv annab Natura hindamise põhimõtted, kuid jättis iga riigi enda valida, kuidas

need kohustused võetakse siseriiklikku õigusesse üle. Eesti on loodusdirektiivi art 6 lg 3 ja 4

võtnud üle selliselt, et Natura hindamine, sh Natura erand on keskkonnamõju hindamise osaks.

KeHJS § 9 kohaselt on otsustaja tegevusloa andja. VeeS § 191 lg 1 kohaselt annab veeloa KeA.

KeHJS § 22 kohaselt kontrollib KeA keskkonnamõju hindamise aruande vastavust KeHJS

nõuetele. KeHJS § 20 lg 2 kohaselt on keskkonnamõju hindamise aruande sisule täpsustatud

nõuded kehtestatud keskkonnaministri 01.09.2017 määruses nr 34 ,,Keskkonnamõju hindamise

aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded’’ (edaspidi määrus nr 34). Määruse nr 34 § 6 lg 5

sätestab, et juhul kui kohaldatakse KeHJS § 29 lg 3–5 sätestatud erisust, esitatakse

keskkonnamõju hindamise aruandes asjakohased põhjendused erisuse tegemise vajalikkuse ja

võimalikkuse kohta.

Lähtudes loodusdirektiivi art 6 lg 4 ja KeHJS § 29 lg 3 ja 4 saab loa anda üksnes juhul, kui

esinevad üheaegselt järgmised tingimused: 1) alternatiivsed lahendused puuduvad; 2) projekt

tuleb ellu viia üldiste huvide mõjuval põhjusel, sh sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel; 3)

Vabariigi Valitsus annab nõusoleku; 4) liikmesriik võtab kasutusele vajalikud hüvitusmeetmed

(nendest tuleb teavitada Euroopa Komisjoni).

Alles siis, kui Natura erandi kohaldamiseks kõik tingimused (alternatiivsed lahendused

puuduvad; projekt tuleb ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel

põhjusel, sh sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel; liikmesriik võtab kasutusele vajalikud

hüvitusmeetmed (nendest tuleb teavitada pärast loa andmist Euroopa Komisjoni)) on täidetud,

saab pöörduda Vabariigi Valitsuse poole taotlusega Natura erandi rakendamiseks. Vabariigi

13(19)

Valitsuse poole pöördumiseks peab keskkonnamõju hindamisearuanne sisaldama analüüsi

Natura erandi rakendamise võimalikkuse kohta ja väljatöötatud hüvitusmeetmeid, vastasel

juhul puudub Vabariigi Valitsusel piisav informatsioon otsuse langetamiseks.

KeA on 15.10.2020 korralduse p 2.6.11. märkinud, et KeHJS § 29 lg 3 nimetatud alternatiivide

puudumist ei esine. Euroopa Komisjon on selgitanud, et kooskõlas vajadusega hoida ära Natura

2000 võrgustiku soovimatut kahjustamist tuleks juhul, kui selgitatakse välja oluline negatiivne

mõju ala terviklikkusele, kaaluda pakutava kava või projekti põhjalikku läbivaatamist ja/või

tühistamist. Seega peavad pädevad asutused analüüsima ja tõendama asjaomase kava või

projekti vajalikkust, kaaludes selles etapis ka nullvarianti. Seejärel peaksid pädevad asutused

uurima võimalust kasutada alternatiivlahendusi, mis aitaksid paremini tagada asjaomase ala

terviklikkust. Analüüsida tuleb kõiki teostatavaid alternatiive, mis vastavad kava või projekti

eesmärkidele, eelkõige nende suhtelist tulemuslikkust seoses ala kaitse-eesmärkide, ala

terviklikkuse ja Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe toetamisega, samuti nende

proportsionaalsust maksumuse mõttes. Need võivad hõlmata alternatiivseid asukohti või

marsruute, teistsugust mastaapi või arengukava või alternatiivprotsesse. Alternatiivina saab

käesoleval juhul käsitleda elektrienergia tootmist teises asukohas või teisel viisil või ka

veekasutamist teisel viisil ilma jõge paisutamata. Seega ei ole KeHJS § 29 lg 3 kohane esimene

eeldus täidetud. Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et avalikkuse jaoks esmatähtsaid huve tuleb

uurida ainult siis, kui on kindlaks tehtud, et alternatiivseid lahendusi ei ole. Arvestades

eeltoodut ei ole avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste analüüs vajalik,

kui alternatiivsed lahendused kavandatava tegevuse elluviimiseks on olemas.

Riigikohtu 28.01.2021 otsuse p 34 on kohus märkinud, et pädev asutus muinsuskaitseliste ja

muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on KeA ning muinsuskaitselisi huve on

võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab Euroopa Liidu (EL) keskkonnaõigus, sh

loodusdirektiivi art 6 lg 4. Seega on KeA-l pädevus hinnata, kas muinsuskaitseline huvi Kunda

IV paisul on ülekaalukas avalik huvi, mis kaalub üles kahjustatava ala kaitse eesmärkidest

lähtuvad huvid.

Tartu Halduskohtu 06.02.2017 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-16-478 on kohus märkinud (p 17),

et argumendid nagu kultuurimälestiseks tunnistatud ehitiste kompleks ei oleks enam kasutusel

oma algsel otstarbel ning argument, et paisjärve säilimine on muinsuskaitselisest huvist

eelistatum, et mälestis oleks vaadeldav talle iseloomulikus keskkonnas, ei kaalu üles

võimalikku ohtu Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele, sh arvestades, et paisjärve olemasolu kui

selline halvendab oluliselt kaitsealuste liikide elutingimusi. Seega on Tartu Halduskohus

nentinud, et sellised muinsuskaitselased argumendid ei kaalu üles keskkonnakaitselisi huve

Natura 2000 ala kaitsealuste liikide elutingimuste halvendamisel.

21) KeA vaatas taotluse läbi avatud menetluses. KeA avalikustas 15.10.2020 korralduse eelnõu

ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (vt 15.10.2020 korralduse p 1.9.). Seega oli

avalikkusel võimalus esitada 15.10.2020 korralduse eelnõu osas oma ettepanekud ja

vastuväited.

Kaebaja esitas oma ettepanekute ja vastuväidetega muuhulgas ka Muinsuskaitseameti

seisukoha (vt 15.10.2020 korralduse p 1.11.). 15.10.2020 korralduse eelnõule esitatud

ettepanekud ja vastuväited koos KeA selgitustega on käsitletud 15.10.2020 korralduse p-des

2.9.1.–2.10.8.

15.10.2020 korralduse andmise ajal ei olnud Kunda IV pais ega Kunda Mõisa vesiveski

kompleks tunnistatud kultuurimälestiseks, mistõttu asjaolu, et käesoleval hetkel on

Muinsuskaitseamet algatanud Kunda mõisa veskikompleksi (sh paisu ja paisutuse) kaitse alla

võtmiseks menetluse, ei ole asjakohane. Haldusakti õiguspärasuse hindamisel ei saa arvestada

hiljem tekkinud asjaolusid. KeA on nimetatud menetluses esitanud oma vastuväited. KeA

14(19)

hinnangul võib Kunda Mõisa vesiveski kompleksi kultuurimälestiseks tunnistada sellises

mahus ja tingimustel, mis ei lähe vastuollu LKS ja VeeS ning võimaldab täita Kunda jõe hoiuala

ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärke.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja on vaidlustanud KeA keeldumise keskkonnaloa (veeloa) andmisest ja selle kohta

tehtud vaideotsuse. Samuti taotleb kaebaja haldusorganile esitatud veeloa taotluse uuesti

läbivaatamiseks kohustamist.

8. KeA keeldus keskkonnaloa andmisest, sest kavandatav tegevus ei vasta õigusaktide nõuetele;

kavandatava tegevusega kaasneb keskkonnaoht; kavandatav tegevus ohustab keskkonda ning

seab ohtu veekaitse eesmärkide saavutamise ning KeA hinnangul kasutatakse kavandatava

tegevuse käigus loodusvarasid ebaotstarbekalt või põhjustatakse loodusvarade seisundi olulist

halvenemist, arvestades taastuva ja taastumatu loodusvara säästva kasutamise põhimõtet

(kaevatava korralduse p 2.2; osa III).

9. LKS § 32 lg 2 kohaselt on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine

ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine,

samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.

KeÜS § 52 lg 1 kohaselt keeldub keskkonnaloa andja keskkonnaloa andmisest, kui kavandatav

tegevus ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele (p 4), tegevusega kaasneb keskkonnaoht,

mida ei ole võimalik vältida, välja arvatud juhul, kui huvi keskkonnaloa andmiseks on

ülekaalukas ja tegevusel puudub mõistlik alternatiiv ning on võetud ohu vähendamise meetmed

(p 6) ja loa alusel kavandatava tegevuse käigus kasutatakse loodusvarasid ilmselt

ebaotstarbekalt või põhjustatakse loodusvarade seisundi olulist halvenemist, arvestades

taastuva ja taastumatu loodusvara säästva kasutamise põhimõtet (p 7).

VeeS § 192 lg 3 p 8 alusel võib veeloa andmisest keelduda ka juhul, kui kavandatav tegevus

seab ohtu VeeS § 31, 32 ja 34 nimetatud veekaitse eesmärkide saavutamise või ei võimalda

nende saavutamist ning veekaitse eesmärkide saavutamise suhtes ei kohaldata erandit § 39–42

alusel.

LKS § 51 lg 1 kohaselt lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud

veekogul või selle lõigul on keelatud olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis

tõstab veetaset, uute paisude rajamine ning veekogu loodusliku sängi ja veerežiimi muutmine.

LKS § 51 lg 1¹ sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veekogul või selle lõigul

on loodusliku sängi, veerežiimi ning veetaseme muutmine paisude rekonstrueerimisel lubatud

üksnes juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi.

10. Vaidlust ei ole selles, et:

- KeA menetles taotlust nii jõe paisutamise kui hüdroenergia kasutamise osas (korralduse p-d

2.5.1; 2.4.13; 2.5.18; 2.7.2). Kohtumenetluses on kaebaja selgitanud, et taotles muudetud

(30.09.2020) keskkonnaloa taotluses üksnes Kunda jõe Kunda IV paisul paisutamise luba.

- Kunda IV paisul kavandatavate tööde käigus toimuks mh veetaset reguleerivate varjade tagasi

paigaldamine ning kalapääsu rajamine. Taotleja plaanib 30.09.2020 taotluse alusel rajada

Kunda IV paisule alternatiivselt kärestikutüüpi möödaviikpääsu, loobudes kruvikalapääsu

rajamise taotlusest.

- 30.09.2020 taotluses on kirjeldatud kavandatud tegevusena veetaseme tõstmist paisule

algupäraselt kavandatud paisutustasemele. 30.09.2020 taotluses on märgitud paisutuse

miinimumtasemeks 40.05 m EH2000 (39.85 m BK77), paisutuse normaaltasemeks 41.32

EH2000 (41.11 m BK77), paisutuse maksimumtasemeks 41.70 EH2000 (41.50 m BK77), mis

on samad 10.12.2019 taotluses.

15(19)

- Korralduses (p 2.3.2) viidatu kohaselt on ekspertarvamuses (lk 27; tl 22, kd II) Kunda IV

paisu normaalveetase abs kõrgus LKS-i 21.04.2004 vastuvõtmise ajal 40.00 m BK 77 (mis

alates 2018. a kehtivas Euroopa vertikaalses referentssüsteemis on 40.22 m EH2000).

- Kunda jõgi kuulub kogu ulatuses LKS § 51 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri

15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade

nimistu“ § 2 p 33 alusel lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade

nimistusse.

- Kavandatava tegevuse piirkonnas asub Kunda jõe hoiuala, mis on kaitse alla võetud Vabariigi

Valitsuse 15.09.2005 määruse nr 237 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne-Viru maakonnas“

(edaspidi määrus nr 237) § 1 lg 1 p 6 alusel, mille kaitse-eesmärk on loodusdirektiivi I lisas

nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hariliku

võldase (Cottus gobio), hariliku hingi (Cobitis taenia), lõhe (Salmo salar) ja paksukojalise

jõekarbi (Unio crassus) elupaikade kaitse.

- Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiri“ (edaspidi korraldus nr 615-k) lisa 1 p 2 ap 395 kohaselt kuulub

Kunda jõe hoiuala Natura 2000 võrgustikku Sirtsi loodusala koosseisus.

- Sirtsi looduskaitseala ja Kunda jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2016-2025 on kinnitatud

Keskkonnaameti peadirektori 31.12.2015 käskkirjaga nr 1-4.2/15/549 „Sirtsi looduskaitseala ja

Kunda jõe hoiuala kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016 – 2025“, muudetud

Keskkonnaameti peadirektori 20.07.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/21 „Sirtsi looduskaitseala ja

Kunda jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2016–2025 muutmine“.

-

Keskkonnaministri

16.04.2020

määruse

nr

„Pinnaveekogumite

nimekiri,

pinnaveekogumite ja territoriaalmere seisundiklasside määramise kord, pinnaveekogumite

ökoloogiliste seisundiklasside kvaliteedinäitajate väärtused ja pinnaveekogumiga hõlmamata

veekogude

kvaliteedinäitajate

väärtused“

lisa

alusel

on

Ida-Eesti

vesikonnas

pinnaveekogumitena Kunda jõel senise 4 pinnaveekogumi asemel 3 pinnaveekogumit

määratletud: Kunda lähtest Anguse jõeni, Kunda Anguse jõest Kunda Jaama tn sillani ja Kunda

Jaama tn sillast suudmeni. Kunda IV pais asub Kunda_2 pinnaveekogumil.

- Vaidlusalune mõisakompleks pole muinsuskaitse all, kuid KeA-le oli haldusmenetluses teada

Muinsuskaitseameti seisukoht (tl 107, kd I), et ajalooline mõisakompleks on väärtuslik

kultuurimaastik ja tööstusarhitektuuri näide Eestis.

- Paisutuseks pole KeA poolt kunagi ühtegi luba väljastatud.

Puudub vaidlus ka selles, et KeA-l on pädevus VeeS § 192 lg 1 alusel keelduda veeloa

andmisest KeÜS § 52 lg 1 p 1 ning p-des 3–10 sätestatud juhtudel. Pädevuse puudumist väidab

kaebaja lähtuvalt sellest, et kaaluda tuli nn Natura erandi tegemist, mis KeHJS § 29 lg 3 järgi

on Vabariigi Valitsuse pädevuses.

11. Poolte peamised vaidlusküsimused on: millist veetaset mõista paisutuse normaaltaseme all

ning milline veetaseme muutmine oleks kehtiva õiguse kohaselt lubatav; kas tegemist on

ajutiselt all langenud veetasemega, mida oleks õigus taastada; kas keskkonnakaitselised

eesmärgid oleks tagatud kalapääsude rajamisega; kas tehtud on otsuse tühistamist kaasa toovaid

menetluslikke vigu (Muinsuskaitseameti kaasamine; avatud menetlus).

12. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kaevatava korraldusega ei kohustata paisu

(rajatis) likvideerima ega reguleerita paisutuse (tõstetud veetase) likvideerimist. Küll toob

veeloa andmisest keeldumine VeeS § 175 lg 4 kohaselt kaasa paisutuse likvideerimise

kohustuse. Kuna tegemist on veekeskkonnariskiga tegevusega tuleb see registreerida KeA-s,

kes hindab paisutuse likvideerimisega seonduvat eraldi menetluse raames. Seda on kaebajale

16(19)

selgitatud kaevatav korralduse p-s 2.8. Seega paisutuse ja sellega seoses paisu likvideerimise

erinevate võimalustega tegeletakse järgnevas menetluses, mh võttes arvesse võimalikku

Muinsuskaitseameti otsustust mõisakompleksi muinsuskaitse alla võtmise kohta. Kehtiv õigus

ei näe ette nende menetluste ühendamist.

13. Kuna praeguseks on Riigikohus kaebaja viidatud kohtuasjas (3-17-2565) lahendi teinud

käsitleb kohus esmalt selles esitatud seisukohti praeguse vaidluse kontekstis. Kohtu hinnangul

pole viidatud lahendi aluseks olev vaidlus asjaolude poolest identne praegusega ning kaebaja

järeldused kõnealuste lahendite põhjal on meelevaldsed.

Praeguses asjas pole tegemist paisul toimunud avarii tagajärgede kõrvaldamisega (vt 3-17-

2565) ega paisu avamise tagajärjel ajutiselt langenud veetaseme tõstmisega paisutuse

normaaltasemele.

Lähtuda saab Riigikohtu tõlgendusest, et LKS § 51 lg 1 ei näe ette absoluutset keeldu paisutuse

taastamiseks ega keela ajalooliste paisude säilitamist ega rekonstrueerimist (asjas 3-17-2565, p

27), kuid seda vaid tingimusel, et rekonstrueerimine ei too kaasa veetaseme tõstmist. Samuti on

Riigikohus asunud seisukohale, et taastada on lubatud paisutuse normaaltase ehk LKS § 51 lg

1 jõustumise hetkel eksisteerinud paisutuse veetase (kui hiljem pole loaga määratud madalamat)

ning see pole välistatud ka juhul, kui LKS § 51 lg 1 jõustumise hetkel puudus vee

erikasutusluba. Riigikohus on siin viidanud asjaolule, et riigipoolsed probleemid maareformi

läbiviimisel ei peaks olema etteheidetavad paisu omandajale. LKS § 51 lg-ga 1 antud paisutuse

veetaseme säilitamise õigus hõlmab Riigikohtu arvates õiguse taastada paisu avamise tagajärjel

ajutiselt langenud veetase.

Riigikohtu käsitletavast lahendist (ega ka haldusasjas 3-17-1739 28.01.2021 tehtud otsusest) ei

tulene järeldust, et ajaloolise paisu taastamiseks (ja selle rajatisena toimivaks muutmiseks) on

õigus tõsta paisutuse veetase tasemele, mis oli eelduslikult ette nähtud rajatise projekteerimisel

ja ehitamisel 19.saj keskpaigas, olukorras, kus sellist veetaset (paisutust) pole eksisteerinud

peaaegu viimased 33 aastat. Nii pikka ajavahemikku ei saa pidada ajutiseks.

Riigikohus on ka viidanud, et paranenud keskkonna säästmise motiivil loast keeldumine ei saa

kaasa tuua kaebajale talumatult ebaõiglast olukorda (teisisõnu väga intensiivset põhiõiguste

riivet). Samas tuleb arvestada kohustusega vältida kaitsestaatuse halvenemist ning saavutada

kaitse-eesmärgid (p 28). Keskkonnaloa andmine ei saa kaasa tuua vastuolu üldiste

looduskaitseliste piirangutega ega Natura aladel kehtivate erireeglitega (p 29).

Seega ei saa kokkuvõtvalt nõustuda kaebajaga, et lubatav taastatav veetase tuleks praegusel

juhul määrata lähtudes 19.saj keskpaigas kivisse raiutud tähisest (tl 140, kd II) ning LKS, selle

alusel antud õigusaktid ning EL-i keskkonnaõigus ei puutuks asjasse. Sellist, kaebaja nimetatud

ajaloolist (1858. a) veetaset pole pärast LKS § 51 lg 1 jõustumist olnud ühelgi ajahetkel ei riigi

poolt antud loas fikseerituna ega pikemaajaliselt faktilise veetasemena. Praeguses asjas puudus

kaebajal LKS § 51 lg 1 jõustumise ajal veeluba paisutuseks ning veetase pole sellest hetkest

muutunud, rääkimata ajutisest veetaseme langemisest mingi sündmuse tagajärjel.

14. Vastustaja lähtus haldusakti andes 2007. a ekspertarvamuses (KMH aruanne, tl 22, kd II)

toodud

paisutuse

LKS-i

jõustumise

aja

(aruandes

küll

ekslikult

vastuvõtmine)

normaalveetasemest abs 40.00 m (vanas süsteemis; uues süsteemis 40.22 m EH2000) ja

faktilisest olukorrast, et puidu varjekonstruktsioonid olid hävinud ning paisu põhjalase pikemat

aega avatud ja vesi saab sealt läbi voolata, milline olukord esines ka haldusmenetluse ajal.

Viidatud ekspertarvamus on koostatud valdkonna eriteadmisi omavate isikute poolt (vastutav

täitja S.Riige). KeA on haldusaktis seega lähtunud veetaseme osas olukorrast, mis oli püsinud

vähemalt alates LKS § 51 lg 1 jõustumisest aga ekspertarvamuses (p 5.7, tl 26, kd II) toodu

kohaselt oli normaalveetase allpool paisu selline vähemalt 20 aastat. Kaebaja arvamus, et

17(19)

vastustaja oleks pidanud lähtuma nn ajaloolisest veetasemest (nimetades seda ka tavapäraseks

veetasemeks ja projektikohaseks ehitustehniliseks veetasemeks), mis oli rajatisele (paisule)

projekteeritud ei tulene kehtivast õigusest ega kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist.

Kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendist (Sõmeru Maamõõdu OÜ 13.04.2021 töö nr 5521, tl

139, kd II) ei saanud vastustaja haldusakti andes lähtuda, kuid põhjendatud on vastustaja

märkus, et sellest nähtuvalt on veetaset (41.15 m EH2000) mõõdetud suurveeperioodil (aprillis,

mil tavaliselt selliseid mõõtmisi ei tehta), kui veetase on ka looduslikult tavapärasest kõrgem,

mistõttu ei tõenda see 2007. a ekspertarvamuse aluseks oleva mõõtmise ebaõigsust. Lisaks,

kaebaja pole haldusmenetluses ebaõigsuse väitele tuginenud ega esitanud omapoolset

mõõtmistulemust, vaid on üksnes olnud seisukohal, et normaalveetasemeks peaks olema

paisule algselt projekteeritud veetase (paisu toimimist tagav veetase). See kaebaja seisukoht

pole aga eelnevast tulenevalt õige.

Vastustaja on seega põhjendatult leidnud, et taotletav paisutustase on 1.10 m kõrgem kui

ekspertarvamuses välja toodud reaalselt eksisteeriv paisutustase ning läheb otseselt vastuollu

LKS § 51 lg-ga 1, mille alusel paisu rekonstrueerimine sellises ulatuses, mis tõstab veetaset, on

keelatud.

15. Kohus ei nõustu seega ka kaebaja väitega, et lagunenud rajatise (pais) taastamine ja sellele

kalapääsu rajamine oleks käsitletav remondina. Tegemist on EhS § 4 lg 3 kohase

rekonstrueerimisega, kuna suur osa paisust tuleb taastada (EhS § 4 lg 3 p 6). (vt kaebaja enda

esitatud 13.08.2021 eksperthinnangu tööversioon, lk 5, p 1.5)

16. Kohtul ei ole alust mitte nõustuda KeA järeldustega, et paisutamise ja hüdroenergia

kasutamise korral nii koos kui eraldi on Kunda IV paisul välistatud Natura 2000 võrgustiku ala

Kunda jõe hoiuala ja Sirtsi loodusala kaitse-eesmärkide saavutamine. Kavandatav tegevus

läheb vastuollu veekaitse eesmärkidega ja Natura 2000 võrgustikku kuuluva Sirtsi loodusala ja

Kunda jõe hoiuala kaitse-eesmärkidega, kuna tegevus mõjub negatiivselt nii kaitse-

eesmärkidele kui ka kahjulikult ala terviklikkusele (vt 15.10.2020 korralduse p 2.7.8.).

HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus KeA korralduses ja vaideotsuses ammendavalt esitatud

seisukohti.

Kohus vastab lühidalt üksnes kohtuistungil kaebaja poolt rõhutatud seisukohtadele.

17. KeA on põhjendanud, miks Kunda IV paisule möödaviikpääs ei ole lahendus. Seda eelkõige

seetõttu, et möödaviikpääsu toimimiseks on vajalik tõsta väljakujunenud veetaset, mille

tulemusel paisutamise negatiivsed mõjud säilivad - paisutusega jäävad alles rändetakistus,

settereostuse risk, paisjärve liiga kõrge temperatuur (eriti tundlik on lõhe), kärestikulised

elupaigad jäävad uputatuks ning kokkuvõttes jäävad saavutamata nii kaitsekorralduskava kui

ka veemajanduskava kohased kaitse-eesmärgid. KeA on asjakohaselt selgitanud, et kalapääsu

rajamisel peab olema tagatud efektiivne kalapääsu toimivus, mille käigus on tagatud kõikidele

isenditele vaba liikumine nii üles- kui ka allavoolu. Seda asjaolu kaebaja tõendanud pole.

Kaebaja viimasena pakutud 165 m pikkuse möödaviikpääsu rajamise eelduseks on paisutusel

veetaseme tõstmine ca 1,1 m. See aga tähendab KeA selgituste kohaselt lisaks olemasolevale

100 m kärestikulise jõelõigu uputamisele veel ca 60 m kärestikulise jõelõigu täiendavat

uputamist. Seega juba ainuüksi möödaviikpääsu ja uputatud loodusliku jõelõigu pikkuste

võrdlusel täiendavaid kude- ja elupaiku ei lisandu. Samuti pole looduslik jõgi ja tehislik

kalapääs oma voolusängi laiuselt ega pindalalt võrreldavad.

LKS § 51 lg 1¹ ei kohaldu praegusel juhul.

Natura 2000 alale seatud kaitse-eesmärgid tuleb täita (vt Riigikohus asjas 3-17-2565, p-d 28,

29).

18(19)

18. Kaebaja etteheide kohtumenetluses oli, et KeA pole arvestanud muinsuskaitselise

väärtusega ega kaasanud menetlusse Muinsuskaitseametit.

KeA on kultuuripärandiga seonduvat käsitletud 15.10.2020 korralduse p-des 2.9.1.3, 2.9.2.27

ning õiguspäraselt leidnud, et Muinsuskaitseameti kooskõlastust paisutuse likvideerimiseks

(mis on kaevatava korralduse seadusest tulenev tagajärg) vaja polnud. Muinsuskaitseametil oli

võimalik soovi korral loamenetluses ka aktiivselt osaleda, kuna tegemist oli avatud

menetlusega. KeA-le oli samas teada taotleja esitatu kohaselt faktiline asjaolu, et Kunda Mõisa

vesiveski kompleks võib omada arhitektuurilist väärtust (Muinsuskaitseameti 02.06.2006 kiri,

tl 107, kd I). Kaevatava korralduse andmise ajal ja ka praegu puudub otsus mõisakompleksi (sh

pais) muinsuskaitse alla võtmise kohta, mistõttu sellise asjaoluga KeA haldusmenetluses

arvestada ei saanud. KeA on selgitanud, et paisutuse likvideerimisel ei pruugi toimuda

piirkonna ajaloolise substantsi ja kultuuriruumi väärtustavate arhitektuurielementide olulist

muutmist. Paisu põhielemendid nagu kaldasambad ja muu ajalooline väärtus kallastel on

võimalik säilitada ka nii, et kultuurilooline väärtus kannatada ei saaks. (vaideotsuse p 2.13)

Veeloa andmisest keeldumisel ei otsustanud KeA paisu kui rajatise likvideerimise üle.

19. Kohatu on ka kaebaja väide, millele KeA on haldusmenetluses korduvalt vastanud, et kuna

Kunda IV on suudmest neljas pais, on jõgi sõltumata Kunda IV paisust kaladele tõkestatud.

KeA on selgitanud, et on keskkonnaloa andmisest keeldunud nii Kunda I, kui ka Kunda III

paisudele, mistõttu on ka nendel paisudel kohustus paisutus likvideerida (vt 15.10.2020

korralduses p 2.9.2.30). Kunda II pais on kaladele ületatavaks muudetud. KeA on 15.10.2020

korralduses selgitanud, et Kunda jõe kui terviku hea seisund eeldab kõigi paisutuste

likvideerimist (vt 15.10.2020 korralduse p-d 2.4.11, 2.5.7.1, 2.5.9.2). Paisutuste likvideerimisel

saavad kõik liigid (nimetatud 15.10.2020 korralduse p-des 2.5.6.-2.5.10) vabalt liikuda nii üles-

kui ka allavoolu. Paisutuste likvideerimine ja kaladele vaba liikumise tagamine on terve Kunda

jõe ulatuses keskkonnaeesmärgiks.

20. Tuletõrje kustutusvee küsimust on KeA samuti käsitlenud märkides, et Kunda IV paisutuse

likvideerimisel on tuletõrjele tagatud võimalus Kunda jõest kustutusvee võtmiseks. Vajadusel

võib rajada ka veevõtukaevu, mistõttu Kunda IV paisutuse säilitamine ei ole tuletõrje veevõtu

kohana ainuvõimalik variant (vt 15.10.2020 korralduse p 2.9.2.29).

21. KeA on nn Natura erandiga seonduvat käsitlenud 15.10.2020 korralduse p-des 2.6-2.6.11

ja vaideotsuse p-s 2.14 ning kohus ei pea samuti vajalikuks seda HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes

korrata. KeA on kaebajale õigesti selgitanud, et saab nn Natura erandi rakendamiseks Vabariigi

Valitsuse poole pöörduda alles siis, kui erandi kohaldamiseks on kõik tingimused täidetud.

Menetluslikuks eelduseks on ka nn Natura hindamise läbiviimine, mis on keskkonnamõju

hindamise osaks ning kõik KMH-ga seotud pädevused (KeHJS § 9, 20, 22) kuuluvad KeA-le

kui veeloa andjale (VeeS § 191 lg 1).

22. Kaebaja väidet kaevatavas korralduses jõustumata kohtuotsustele tuginemisest on KeA

vaideotsuses (p 2.3) käsitlenud ning märkinud, et viitas jõustumata kohtuotsustele, kuna kohtud

toetasid vastustaja seisukohti neis asjus nii kohaldatavate õigusnormide tõlgendamisel kui

faktiliste asjaolude osas, mis pole praeguses asjas kattuvates küsimustes muutunud. St,

vastustaja seisukohad oleks ka kohtuotsustele viitamata samad ning on jäänud samaks ka

kohtulahendite jõustumise järgselt. Haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõuet (HMS §

55 lg 1) pole rikutud, kuna vastustaja haldusaktis esitatud õiguslik argumentatsioon on kohtu

hinnangul üheselt arusaadav. Kaevatava korralduse andmise aluseks ei olnud jõustumata

kohtuotsustes toodud kohtu seisukohad, vaid kehtiv õigus (veedirektiiv, loodusdirektiiv, LKS,

VeeS, kaitsekorralduskava ja veemajanduskava).

Seega on põhjendatud ka vaideotsuses toodud seisukoht, et puudus vajadus oodata ära

Riigikohtu otsust haldusasjas nr 3-17-2565, kuna KeA-le oli taotluse perspektiivitus (vt

19(19)

15.10.2020 korralduse p 2.7.8, 2.10.6) selge ning menetlusökonoomia põhimõttest (HMS § 5

lg 2) lähtuvalt oli otsuse tegemine sellises olukorras põhjendatud.

23. Kaebaja on haldusmenetluses enam kui piisavalt ära kuulatud. Kohtuotsuses (p 2) on

kajastatud kaebaja korduv ärakuulamine, nii selgituste andmise võimaldamise kui suulise

ärakuulamise kaudu. Samuti on ärakuulamist käsitletud kaevatava haldusakti p-s 2.9 ning

esitatud seal seisukohad taotleja väidete osas.

24. Eeltoodut arvestades on KeA põhjendatult jõudnud järeldusele, et veeloa andmisest tuleb

keelduda.

Kohus leiab, et KeA vaidlustatud korraldus ja selle kohta tehtud vaideotsus on õiguspärased ja

nende tühistamiseks alus puudub. Kohustamisnõue taotluse uuesti läbivaatamiseks ei kuulu

seetõttu samuti rahuldamisele.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus

tegi otsuse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustajad pole menetluskulude taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/