3-21-378/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(11)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

3.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-378

Menetlusosalised

X kaebus Viimsi vallavalitsuse 20.01.2021. a korralduse

nr 25 punkti 1 tühistamiseks osas, milles Viimsi

Vallavalitsus määras Harju maakonnas Rohuneeme külas

asuva

maaüksuse

piiriettepaneku

numbriga

AT0710110014,

katastritunnusega

89001:001:1454,

pindalaga 576 m2 sihtotstarbeks 100% sihtotstarbeta maa

(012; S) ja korralduse punkti 3 tühistamiseks osas, milles

Viimsi Vallavalitsus lõpetas 30.05.2006. a esitatud

avalduse alusel algatatud kinnisasjaga piirneva maa

ostueesõigusega erastamise menetluse ning Maa-ameti

29.01.2021 korralduse nr 1-17/21/272 punkti 3.1 ja punkti

3.2 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kaebaja – X, esindaja – vandeadvokaat Taivo Ruus

Vastustaja 1 – Viimsi vald, esindaja Gunnar Kender

Vastustaja 2 – Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Maa-ameti taotlus kaebuse läbivaatamata jätmiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arva-

tes otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.10.2021. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harjumaal Viimsi vallas Rohuneeme külas asunud Puuri 52 katastriüksus moodustati 2001. a

septembris teostatud katastrimõõdistamise teel, plaan koostati 25.10.2002 ja katastriüksus

registreeriti maakatastris 23.04.2003 katastriüksusena 89001:003:0764, sihtotstarve elamumaa,

pindala 11 575 m2. Kinnisasja omanik oli X (kaebaja).

2. Harjumaal Viimsi vallas Rohuneeme külas asuv Rohuneeme tee 125 katastriüksus moodustati

23.01.2001 teostatud katastrimõõdistamise teel, plaan koostati 29.01.2001 ning katastriüksus

2(11)

registreeriti maakatastris 12.02.2002 katastriüksusena 89001:003:0515, sihtotstarve elamumaa,

pindala 1950 m2.

3. Puuri 52 kinnisasja ja Rohuneeme tee 125 kinnisasja vahele jäi reformimata maatükk ligikaudse

suurusega 576 m2.

4. Rohuneeme tee 125 kinnisasja omanik, Y, esitas 11.04.2005 Viimsi Vallavalitsusele avalduse,

milles palus kaaluda võimalust osta juurde erastamata maaosa, millel on talle kuuluva krundiga

ühine piir.

5. Puuri 52 kinnisasja omanik, kaebaja, esitas 30.05.2006 Viimsi Vallavalitsusele avalduse maa

erastamiseks ja liitmiseks Puuri 52 kinnisasjaga.

6. Viimsi Vallavalitsus (vastustaja 1) esitas 03.08.2007 Harju Maavalitsusele loataotluse

vaidlusaluse maaüksuse erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 12 alusel. Maa-amet

(vastustaja 2) teatas 16.10.2007 kirjaga, et algatab nimetatud maaüksuse osas riigi omandisse

jätmise menetluse.

7. Vastustaja 2 esitas 18.10.2007 vastustajale 1 taotluse Viimsi vallas Rohuneeme külas asuva

maaüksuse, piiriettepaneku numbriga AT0710110014, pindalaga 576 m2, riigi maareservina riigi

omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel. 23.10.2007 kirjaga tagastas Harju maavanem

loataotluse, kuivõrd oli Maa-amet teatanud, et algatab nimetatud maatüki riigi omandisse jätmise

menetluse.

8. Viimsi Vallavalitsuse 07.12.2007 korraldusega nr 798 ei nõustunud vastustaja 1 Rohuneeme tee

125, Puuri 52 ja Viigi tee vahelise maatüki, pindalaga 576 m2, sihtotstarbega elamumaa, riigi

omandisse jätmisega.

9. 12.09.2008. a Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr 559 on kinnistu Puuri 52 jagamisel

moodustatud mh katastriüksus Viigi tee 6, mille omanik on kaebaja ja mis piirneb maaüksusega,

mille liitmist ta taotleb.

10. Vastustaja 2 palus 28.10.2010 kirjas jätkata maa riigi omandisse jätmise menetlust, kuna

tegemist on piisavalt suure ja kompaktse ning iseseisva kasutusvõimalusega maaüksusega, millel

on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning kuna ehitusõiguse andmist ei saa pidada maa riigi

omandisse jätmist takistavaks asjaoluks ning kuna ei ole teada kolmanda isiku õigusi, mida maa

riigi omandisse jätmine kahjustada võiks, jätkab Maa-amet maa riigi omandisse jätmise menetlust.

11. Riigi omandisse taotletav maaüksus (AT0710110014) moodustati reformimata maa

kaardirakenduses katastriüksusena (tunnus 89001:001:1454) masskande käigus ning ühtlasi

registreeriti katastriüksuse koha-aadress Viigi tee L4 aadressiandmete süsteemis.

12. 10.09.2020 pöördus vastustaja 1 vastustaja 2 poole riigi huvi väljaselgitamiseks maaüksuse

AT0710110014 osas ning palus teatada, kas riik soovib jätkuvalt katastriüksust Viigi tee L4 riigi

omandisse.

13. Vastustaja 2 teatas 30.09.2020 kirjaga, et jätkab Viigi tee L4 katastriüksuse riigi omandisse

jätmise menetlust. Samuti palus vastustaja 2 määrata maa sihtotstarve.

14. Viimsi Vallavalitsus võttis 20.01.2021 vastu korralduse nr 25, milles: andis arvamuse maa

riigi omandisse jätmise kohta ning leidis, et ei esine asjaolusid, mis välistaksid maaüksuse,

piiriettepaneku numbriga AT0710110014 riigi omandisse jätmise vastavalt asendiplaanile ning

määras maaüksuse sihtotstarbeks 100% sihtotstarbeta maa (012; S) (p 1); määras katastriüksuse nr

89001:001:1454 lähiaadressiks Viigi (p 2); otsustas lõpetada 30.04.2006. a esitatud avalduse

alusel algatatud kinnisasjaga piirneva maa erastamise menetluse (p 3) ja tunnistas kehtetuks

Viimsi Vallavalitsuse 07.12.2007 korralduse nr 798 (p 4).

15. Kaebaja esitas Viimsi Vallavalitsuse 20.01.2021 korraldusele nr 25 kaebuse, mille kohus võttis

03.03.2021. a määrusega menetlusse nõuetes tühistada Viimsi Vallavalitsuse 20.01.2021. a

3(11)

korralduse nr 25 punkt 1 osas, milles Viimsi Vallavalitsus määras Harju maakonnas Rohuneeme

külas

asuva

maaüksuse

piiriettepaneku

numbriga

AT0710110014,

katastritunnusega

89001:001:1454, pindalaga 576 m2 sihtotstarbeks 100% sihtotstarbeta maa (012; S) ja korralduse

p 3 tühistamiseks osas, milles Viimsi Vallavalitsus lõpetas 30.05.2006. a esitatud avalduse alusel

algatatud kinnisasjaga piirneva maa erastamise menetluse (haldusasi nr 3-21-378).

16. Maa-ameti 29.01.2021 korraldusega nr 1-17/21/272 otsustati jätta riigi maareservina riigi

omandisse Harju maakonnas Viimsi vallas Rohuneeme külas asuv Viigi katastriüksus

89001:001:1454, pindalaga 576 m2, sihtotstarbega sihtotstarbeta maa (p 3.1) ja paluti katastri

registriosakonnal registreerida punktis 3.1 nimetatud katastriüksuse kande muudatus maakatastris

ja kasutusõiguste ja maade arvestuse bürool korraldada maa arvele võtmine riigi

kinnisvararegistris ja maa riigi omandisse jätmise teate avaldamine Ametlikes Teadaannetes (p

3.2).

17. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 29.04.2021 kaebuse Maa-ameti 29.01.2021 korralduse

punktide 3.1 ja 3.2 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-21-913.

18. Tallinna Halduskohus võttis 12.05.2021 määrusega kaebuse menetlusse ja liitis haldusasjad nr

3-21-378 ja 3-21-913 ühte menetlusse. Haldusasja numbriks jäi 3-21-378.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

19. Kaebaja vaidlustab Viimsi Vallavalitsuse 20.01.2021 korralduse nr 25 kokkuvõtvalt järgmistel

põhjendustel.

19.1 Maaüksuse riigi omandisse jätmist välistavaid asjaolusid ei ole kaalutud ja nende puudumist

on põhjendamatult eeldatud. Vastustaja 1 ei ole otsuse tegemisel arvestanud ühegi muu asjaoluga

peale vastustaja 2 paljasõnalise ja deklaratiivse avalduse, et maa soovitakse jätta riigi maareservi.

Maareservi jätmise põhjendused on vastustaja 1 esitanud omaloominguliselt. Tegelikult esinevad

praeguses asjas maa riigi omandisse jätmist välistavad asjaolud.

19.2 Viigi maaüksus vastab liitmiseks sobiva maatüki nõuetele MaaRS § 312 lg 1 ja 2 tähenduses.

Kaebaja on esitanud avalduse selle maa erastamiseks. Tegemist on väikese kolmnurga- ehk

kiilukujulise maatükiga, mis on tekkinud maareformi läbiviimise käigus erastatud ja tagastatud

maade kõrvale/vahele. Ehkki maatüki üks serv piirneb Viigi teega ja maatükile on juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt, ei ole millegagi põhjendatud selle maa arvamine Viigi tee maa hulka.

Maaüksusest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja MaaRS § 312 lg 1

mõistes.

19.3 Maaüksuse liitmine Viigi tee 6 kinnistuga on ka otstarbekas. Kaebajale kuuluv Viigi tee 6

kinnistu on suurusega 1201 m2, ehk Rohuneeme külas hoonestamiseks vajaliku minimaalse

suurusega elamumaa krunt. Liitmise tulemusel suureneks hoonestatava kinnisasja suurus, mis

parandaks sellele juurdepääsu võimalusi ja võimaldaks kinnistu omanikul kinnistut mõistlikumalt

kasutada. Arvestades Viigi tee 6 kinnistu paiknemist, on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt

sellele hetkel võimalik Viigi teelt selle järsu pöörde kohalt. Selline juurdepääs kinnistule on küll

võimalik, kuid oluliselt ebamugavam võrreldes olukorraga, kui Viigi tee 6 kinnistule saaks Viigi

teelt juurde selle Rohuneeme tee poolsest osast. Samuti moodustuks liitmise tulemusena loogilise

kujuga kinnisasi.

19.4 Viigi kinnisasja iseseisev kasutus ei ole põhjendatud. Maaüksusele on määratud sihtotstarve

sihtotstarbeta maa. Maaüksust ei ole võimalik iseseisvalt hoonestada ega taotleda ehitusõigust,

samal ajal puudub maaüksusel põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Selline maaüksus on

maaüksus, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja MaaRS § 312 lg 1

mõistes. Maaüksust ei saa käsitleda iseseisvalt kasutatavana üksnes seetõttu, et sellist soovi

4(11)

deklareeritakse. Viigi maaüksuse iseseisvat kasutatavust ei ole tegelikkuses kaalutud ja see ei

tulene planeeringu- ja maakorralduse nõuetest ega ole otstarbekas.

19.5 Maaüksusel alajaama paiknemine ei põhjenda maa jätmist riigi omandisse. Korraldusest ei

nähtu alajaama püstitamise õigusliku aluse olemasolu ega põhjendusi, mis õigustaksid maa riigi

omandisse jätmist tulenevalt alajaama paiknemisest maatükil. Kaebajale teadaolevalt paikneb

Viigi maaüksusel tõepoolest üks alajaam, kuid seda ei püstitatud Imatra Elekter Aktsiaseltsi poolt.

19.6 Korraldusest ei nähtu, et alajaama jäämine Viigi maatükile on ilmtingimata vajalik ja et

alajaama kasutamine on võimalik vaid riigi omandis oleval kinnisasjal. Seos riigi huvi ja alajaama

vahel on vaidlustatud korralduses kunstlikult konstrueeritud. Olukorras, kus riik on soovinud

saada Viigi maaüksuse omanikuks riigivara reservi suurendamise eesmärgil, ei saa vastustaja 1

sisustada riigi huvi Imatra Elekter Aktsiaseltsi huviga. Need huvid ei ole samastatavad Eesti

Vabariigi huvidega.

19.7 Alajaama olemasolu ei saa olla maa erastamist välistav asjaolu, kuna ei toeta riigi maareservi

moodustamise eesmärki. Ehkki elutähtsa teenuse tagamine elanike jaoks on kooskõlas riigi avalike

eesmärkidega, peab iga konkreetse maatüki jätmine riigi omandisse selle eesmärgi tagamiseks

olema kaalutletud ja põhjendatud. Riigi omandisse võib jätta alajaama teenindamiseks vajaliku

maa ja ülejäänud maa erastada kaebajale. Seega, kui riigi omandisse jätmine oleks toimunud

alajaama paiknemisest tulenevalt, siis oleks tulnud määrata maa sihtotstarbeks tootmismaa.

Vastustaja 2 on aga märkinud, et maaüksusel ei ole ehitisi ning palunud määrata sihtotstarbeks

sihtotstarbeta maa.

19.8 Valla varasema 07.12.2007. a haldusakti kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud.

Vastustaja 1 on olnud alates erastamisavalduse esitamisest 2006. aastal kuni vaidlustatud

korralduse vastuvõtmiseni seisukohal, et vaidlusalust maaüksust ei ole võimalik iseseisvalt

hoonestada ning sellest ei saa moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja.

20. Kaebaja vaidlustab Maa-ameti 29.01.2021 korralduse kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel.

20.1 Haldusakt on täielikult põhjendamata ega ole kohtumenetluses kontrollitav. Sellest ei nähtu,

et riigi omandisse jäetud maatükk oleks vajalik riigi ülesannete täitmiseks või et niisugune vajadus

võiks tekkida tulevikus. Otsusest peab nähtuma riigi sisuline huvi maa riigi omandisse jätmise

vastu. Seda aga ei nähtu. Viidet Imatra Elekter Aktsiaseltsi alajaamale ei nähtu, mistõttu ei ole see

kaalutluse aluseks.

20.2 Riigi maareservi moodustamise eesmärgiks on tagada riigi omand sellisele maale, mis on või

võib osutuda riigile riigi huvi täitmiseks vajalikuks. Korraldusest sellist eesmärki ei nähtu. Imatra

Elekter Aktsiaseltsi huvi ei ole riigi huvi. Korraldusest ei nähtu ka, et riik saaks Viigi maaüksuse

omamisest ja/või kasutusse andmisest tulu, mis oleks suurem sama maaüksuse erastamisest

saadavast tulust.

Vastustaja 1 seisukoht

21. Vastustaja 1 leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 20.01.2021 korraldus nr 25 on õiguspärane ja

kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja 1 seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

21.1 Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, et maa sihtotstarbe määramine tema õigusi rikuks. Maa

sihtotstarbe määramine ei saagi kaebaja õigusi rikkuda. Vastav taotlus sisaldus vastustaja 2

30.09.2020 kirjas, milles paluti määrata maatüki sihtotstarbeks sihtotstarbeta maa.

21.2 Igati põhjendatud oli 11.04.2005 ja 30.05.2006 esitatud avalduste alusel alustatud

kinnisasjaga piirneva maa erastamise menetluse lõpetamine. Kuna vastustaja 2 asus seisukohale, et

ei esine takistusi vaidlusaluse maaüksuse riigi omandisse jätmiseks, jääksid lahendamata

avaldused piirnevate maade erastamiseks.

21.3 Korralduse nr 25 vastu võtmisel ei olnud vastustaja 1 teadlik veel Maa-ameti lõplikust

seisukohast. Kui Maa-amet oleks loobunud maa riigi omandisse jätmisest, oleks maa erastamise

5(11)

avalduste menetlus ennistatud. Seega puudub igasugune alus avalduste menetluse lõpetamise

tühistamiseks.

Vastustaja 2 seisukoht

22. Vastustaja 2 peab kaebuseid põhjendamatuteks ja perspektiivituteks ning kaebused ei ole

õigesti menetlusse võetud ja need oleks tulnud tagastada HKMS § 121 lõike 2 punktide 1 ja 2

alusel. Alternatiivselt tuleb kaebused jätta rahuldamata. Vastustaja 2 põhjendused on alljärgnevad.

22.1 Vastustaja 1 määras korralduse nr 25 punktiga 1 sihtotstarbeta maa sihtotstarbe ja punktiga 2

katastriüksuse lähiaadressiks Viigi. Seega rahuldas vastustaja 1 vastustaja 2 taotluse. Asjaolu, et

riigi omandisse taotletaval katastriüksusel asub Imatra Elekter Aktsiaseltsile kuuluv Viigi alajaam,

ei oma asjas määravat tähtsust, sest alajaama omanik ei ole esitanud maa ostueesõigusega

erastamise avaldust ega taotlust hoonestusõiguse seadmiseks, vaid on teatanud, et soovib seada

pärast maaomandi vormistamist alajaamale isikliku kasutusõiguse.

22.2 Kaebaja ei ole Viigi maaüksuse omanik. MaaRS, MaaKatS, Vabariigi Valitsuse 03.09.1996

määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise kord“ (määrus nr 226) ega ka Vabariigi

Valitsuse 22.02.2007 määrusega nr 50 kinnitatud „Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva

kasutusvõimaluseta maa erastamise kord“ (määrus nr 50) ei sätesta, et maa riigi omandisse

jätmise, sh maa sihtotstarbe määramise menetlusse tuleb kaasata riigi omandisse jäetava maaga

piirneva kinnisasja omanik. Kaebaja ei vasta ühelegi haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud

menetlusosalise tunnustele. Ka määrus nr 226 ega määrus nr 50 ei näe ette, et isik, kes on esitanud

taotluse piirneva maa erastamiseks, oleks menetlusosaliseks tema kinnisasjaga piirneva maa riigi

omandisse jätmise menetluses. Maa riigi omandisse jätmise menetluses on menetlusosalisteks

vastustaja 1 ja vastustaja 2, mitte kaebaja. Seega ei saa vastustaja 1 poolt Viigi katastriüksusele

määratud sihtotstarbeta maa sihtotstarve mitte kuidagi rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

Kaebaja ei ole menetluses märkinud, milliste õigusaktidega on sihtotstarbe määramine vastuolus

ja kuidas see on puutumuses kaebaja õigustega. Vastustaja 2 on seisukohal, et kaebuse nõuet, mida

ei ole sõnagagi põhjendatud, ei ole võimalik menetleda.

22.3 MaaRS § 312 lõikest 2 ja määruse nr 50 § 3 lõikest 31 tuleneb, et juba ainuüksi asjaolu, kui

menetluses on välja selgitatud, et piirneva kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud kinnisasjaga

liitmiseks taotletud maa riigi omandisse jätmisest, on see vallavalitsusele aluseks kinnisasjaga

piirneva maa erastamismenetluse lõpetamiseks. Määrus nr 50 välistab kinnisasjaga piirneva maa

erastamismenetluse jätkamise, kui riigivara valitseja on huvitatud maa riigi omandisse jätmisest.

Vallavalitsusel tuleb sellisel juhul maa erastamise eeltoimingud lõpetada. Seega on Viimsi

Vallavalitsuse korralduse nr 25 punkt 3 õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi.

22.4 Kinnisasjaga liitmiseks sobiva iseseisva kasutusvõimaluseta maa erastamine ei ole maa

ostueesõigusega erastamine, kuna puudub ehitis, mille tarbeks maad erastada ning MaaRS ei ole

kunagi sätestanud aluseid nn maa täiendavaks erastamiseks. Puuri 52 kinnisasja jagamise teel

moodustatud Viigi tee 6 kinnisasi kuulub kaebajale ning kaebaja poolt 30.05.2006 esitatud avaldus

puudutab nimetatud kinnisasja. Kaebuses esitatud väide, nagu annaks MaaRS § 22 lõige 13

kaebajale seonduvalt Viigi tee 6 kinnisasjaga täiendavalt õigused maad ostueesõigusega erastada,

on alusetu ega tugine ühelegi MaaRS sättele ja maa riigi omandisse jätmine ei saa tema õigusi

rikkuda.

22.5 Viigi maaüksus ei ole liitmiseks sobiv maa. MaaRS § 312 lõige 2 sätestab üheselt, et

kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana ei käsitata maatükki, mis kuulub erastamisele muul MaaRS

sätestatud alusel, tagastamisele või iseseisvalt kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse

andmisele või riigi omandisse jätmisele. Sama tuleneb määruse nr 50 § 1 lõikest 1. Määruse nr 50

§ 1 lõikest 2 tulenevalt ei ole Viigi maaüksus looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või

järgselt peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või

erinevatest mõõdistusviisidest tekkinud vigade tõttu, vaid seetõttu, et sellele ei ole maareformi

käigus esitatud maa tagastamise ega ostueesõigusega erastamise taotlusi. Viigi maaüksus piirneb

6(11)

lääneküljes terves pikkuses Viigi teega, seega on sellele juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt.

Viigi maaüksus on küll erakorrapärase kujuga, kuid tegemist ei ole riba-, siilu- või kiilukujulise

või sedavõrd väikese maatükiga, mis ei võimaldaks seda iseseisvalt kasutada. Viigi maaüksus on

jäetud riigi omandisse riigi maareservina ja kantud riigi omandina kinnistusraamatusse. Asjaolu, et

Viigi kinnisasi külgneb kaebajale kuuluva kinnisasjaga ja vastustaja 1 on öelnud, et sellele ei ole

võimalik ehitusõigust ette näha, ei muuda maad iseseisva kasutusvõimaluseta maaks.

22.6 Maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne MaaRS § 22 lõike 12 alusel maa erastamise ees.

See tuleneb MaaRS § 20 lõikest 1. Maa ostueesõigusega erastamine ja iseseisva

kasutusvõimaluseta maa erastamine on erinevad maa erastamise viisid, mistõttu ei ole iseseisva

kasutusvõimaluseta maa erastamine naaberkinnisasja omanikule kindlaks määratud õigus. Riigi

huvi prioriteetsust kinnitab ka MaaRS § 312 lõige 2. Isegi kui mingi osa riigi omandisse jäetud

maast oleks käsitatav kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana, siis õigusaktidest ja väljakujunenud

kohtupraktikast tulenevalt on isikul õigus taotleda maa erastamist MaaRS § 22 lõike 12 alusel alles

siis, kui on selgunud, et maad ei jäeta riigi omandisse.

22.7 On arusaadav, et eraisik taotleb maad liitmiseks oma kinnisasjaga ilma tegeliku teadmiseta,

kas tegemist on üleüldse maaga, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat

kinnisasja. Taotluse esitamine ei tekita isikule subjektiivset õigust nõuda soovitud maa erastamist.

22.8 Maa riigi omandisse jätmise menetlus on läbi viidud vastavalt määrusega nr 226 kinnitatud

korrale. Vastustaja 1 nõustus korraldusega nr 25 Viigi maaüksuse riigi omandisse jätmisega. Maa

riigi omandisse jätmise menetluses on esitatud vastustaja 1 õiend teiste isikute taotluste puudumise

kohta riigi omandisse jäetava maaüksuse omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega

erastamise korras. Seega puudusid takistused Viigi maaüksuse riigi omandisse jätmiseks.

Õigusaktidest ei tulene riigile ajalisi piiranguid maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ja

maa riigi omandisse jätmise otsustamiseks.

22.9 Kuna erastada soovitav maa ei vasta kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa tunnustele ja kaebajal

ei ole nõudeõigust riigi omandisse jäetud maa erastamiseks, siis ei tulnudki maa riigi omandisse

jätmise otsuses hakata kaaluma kaebaja huvi see maa kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana

erastada

ning

põhjendama

maa

riigi

omandisse

jätmist

avalike

huvide

ülekaaluka

domineerimisega.

22.10 Riigi maareservi moodustamine on riigile seadusega pandud ülesanne. Riigi maareserv ei

tähenda seda, et riigil peab maareservi moodustades koheselt olema teadmine, millisele

riigiasutusele ja millise objekti rajamiseks või millise ülesande täitmiseks on konkreetne maaüksus

vajalik või milline on maaüksuse perspektiivne kasutusotstarve. Isegi kui riigi maareservi ei võeta

kohe aktiivsesse kasutusse, ei vähenda see riigi huvide ja ülesannete olulisust ja tähtsust. Riigivara

reservina säilitamine tähendab seda, et maad säilitatakse tagavarana, kuni riigil tekib vajadus võtta

maa kasutusse konkreetse ülesande täitmiseks. See võib toimuda kohe või ka aastakümnete pärast.

Vastustaja 2 ei pea ega saagi põhjendada, kuidas riik konkreetset maatükki tulevikus oma

ülesannete täitmiseks kasutada kavatseb. Seega ei saa vastustajale 2 ette heita, et korralduses nr

272 sellekohased põhjendused puuduvad.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

kaebuse nõuded ja menetlusosaliste seni veel lahendamata taotlused.

24. Vastustaja 1 esitas oma 11.06.2021 menetlusdokumendis taotluse jätta kaebus HKMS § 151

lõike 2 punkti 1 alusel koosmõjus HKMS § 121 lõike 2 punktidega 1 ja 2 läbi vaatamata, kuna

kaebaja õigustele aitaks kaasa vaid korralduse nr 272 tühistamine, mis vastustaja 2 hinnangul ei

ole õiguslikult võimalik. Vastustaja 2 leiab, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ja

kaebustega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus vastustaja 2 käsitlusega ei nõustu.

7(11)

24.1 HKMS § 151 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata,

kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS

§ 121 lõike 2 punkti 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal

puudub ilmselgelt asjas kaebeõigus. HKMS 121 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib kohus tagastada

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse

eesmärki.

24.2 Kaebaja huviks on erastada ostueesõigusega Viigi maaüksus. Kuivõrd nimetatud maaüksus

otsustati jätta riigi omandisse, siis aitaks kaebaja õiguste kaitsele kaasa üksnes 29.01.2021

korralduse tühistamine kohtumenetluses. Kohus nõustub, et olukorras, kus kaebaja ei vaidlustaks

maa riigi omandisse jätmise korraldust ja see jõustuks, siis ei oleks kaebuste eesmärgi

saavutamine võimalik. Kaebaja on aga 29.01.2021 korralduse kohtus vaidlustanud ja kohus saab

hinnata selle õiguspärasust. Kohus ei nõustu vastustajaga 2, et korralduse õiguspärasus on

ilmselge ning esineks kaebuste tagastamise alus. Olukorras, kus kaebaja on maa riigi omandisse

jätmise vaidlustanud ning kaebus on kohtu menetluses, siis on tal 29.01.2021 korralduse

tühistamisel jätkuvalt õigus esitatud erastamisavalduse menetlemisele. Sellises olukorras võib

puudutada kaebaja õigusi ka riigi poolt maatükile määratud sihtostarve.

24.3 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, vaid vajab

kohtu täiendavat kontrolli. Samuti on kaebuse eesmärgi saavutamine menetluses võimalik. Seega

ei esine HKMS § 151 lõike 2 punktis 1 sätestatud kaebuse läbivaatamata jätmise aluseid (HKMS §

121 lg 2 p 1 ja 2). Kohus jätab rahuldamata vastustaja 2 taotluse jätta kaebused läbi vaatamata.

Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

25. Kaebaja soovib ostueesõigusega erastada Harju maakonnas Viimsi vallas Rohuneeme külas

asuvat Viigi katastriüksust nr 89001:001:1454, mis on Maa-ameti 29.01.2021 korraldusega nr 1-

17/21/272 jäetud riigi omandisse. Kaebaja on esitanud nimetatud maatüki ostueesõigusega

erastamiseks 30.05.2006 Viimsi Vallavalitsusele avalduse ning soovib maad erastada MaaRS § 22

lg 13 alusel. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on kaebaja esmalt vaidlustanud Viimsi

Vallavalitsuse korralduse nr 25 punkti 1, millega määrati taotletava maatüki sihtotstarbeks

sihtotstarbeta maa ja punkti 3 osas, milles vastustaja 1 lõpetas kaebaja 30.05.2006 esitatud maa

ostueesõigusega erastamise avalduse alusel algatatud kinnisasjaga piirneva maa erastamise

menetluse. Samuti on kaebaja vaidlustanud Maa-ameti 29.01.2021 korralduse, millega jäeti

kaebaja poolt taotletud maatükk riigi omandisse.

26. MaaRS § 22 lg 13 (alates 20.03.2013 jõustunud redaktsioonis) sätestab, et kui era-,

munitsipaal- või riigi omandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada

iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on

otstarbekas see liita piirneva kinnisasjaga, on piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle

maa omandamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandamine

toimub MaaRS VI1 osas sätestatud alustel. Liitmiseks sobiva maa legaaldefinitsioon on toodud

MaaRS § 312 lõikes 1, mis sätestab, et kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana käsitatakse üldjuhul

riba-, siilu- või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva

kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning

mis on üldjuhul tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt peamiselt eri aegadel

kasutusel olnud plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade

tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada ka kinnisasja ja teise isiku omandis või

valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee omaniku

või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka.

27. Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjana nr 3-07-2557 lahendanud

kaebaja kaebust Harju maavanema kohustamiseks maa erastamiseks vajaliku loa andmise või

sellest keeldumise otsustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 14.07.2009 otsuse

punktis 15, et määruse nr 50 § 5 lg-s 2 (enne 01.01.2018 kehtinud redaktsioonis) nimetatakse mh

maa riigi omandisse jätmise taotlust maa erastamist välistavaks asjaoluks. Siiski ei peaks

8(11)

loataotluse esemeks oleva maa riigi omandisse jätmiseks üles näidatud valitsusasutuse huvi või

taotluse esitamine selle maa riigi omandisse jätmiseks igal juhul võtma erastamise korraldajalt

kohustust hinnata sellel maatükil iseseisvalt kasutatava maatüki moodustamise võimalikkust ega

välistama loa andmist maa erastamiseks piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikule.

Iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki saaks seadusest tulenevalt jätta riigi omandisse või anda

munitsipaalomandisse üksnes juhul, kui see maatükk liidetakse piirneva riigi või kohaliku

omavalitsuse omandis oleva kinnisasjaga. Ringkonnakohus rõhutas, et kui aga tegemist on MaaRS

§ 22 lg 12 (enne 01.01.2018 kehtinud redaktsioonis) tunnustele mittevastava maatükiga – st

maatükiga, mille baasil iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamine on võimalik – puudub

piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma

kinnisasjaga. Sel juhul ei saa selle maatüki riigi omandisse jätmine ning erastamiseks loa

mitteandmine viidatud kinnisasja omaniku õigusi rikkuda, ükskõik millal valitsusasutus selle

maatüki riigi omandisse jätmise suhtes huvi ilmutab või taotlus selle maa riigi omandisse

jätmiseks esitatakse.

28. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb seega lahendada esmalt küsimus sellest, kas kaebaja

poolt erastada soovitava maatüki puhul on tegemist MaaRS § 312 lõikes 1 toodud tunnustele

vastava maatükiga. Olukorras, kus kaebaja erastamisavaldust ei saaks rahuldada ainuüksi põhjusel,

et tegemist ei ole oma omaduste poolest kinnisasjaga liitmiseks sobiva maatükiga, ei saa selle maa

riigi omandisse jätmine, sama maa osas erastamismenetluse lõpetamine ja sihtotstarbe määramine

rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2014 määrus nr 3-13-

2037, p 11, Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2020 otsus nr 3-20-318 p 13).

29. Kohus leiab, et vaidlusalune Viigi maaüksus ei vasta MaaRS § 22 lõikes 13 ja määruse nr 50 §

1 lõikes 2 sätestatud liitmiseks sobiva maa tunnustele. Nimetatud sätetest tulenevalt on

kinnisasjaga liitmiseks sobivaks maaks selline maatükk, mis oma suuruse, kuju või asukoha tõttu

ei ole iseseisvalt kasutatav ja millest ei ole kirjeldatud asjaolusid arvestades võimalik moodustada

iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Kaebaja taotleb piirneva 576 m2 suuruse Viigi maaüksuse

erastamist liitmiseks talle kuuluva 1201 m2 suuruse Viigi tee 6 kinnisasjaga. Puuduvad andmed,

millest võiks järeldada, et maatükk on tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt

peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- ja kaardimaterjalist või erinevatest

mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Ilmselt on maatükk jäänud reformimata põhjusel, et

sellele ei ole maareformi käigus esitatud maa tagastamise või ostueesõigusega erastamise taotlusi.

Nähtuvalt Maa-ameti kaardiserveri katastrikaardilt piirneb Viigi maaüksus läänest kogu ulatuses

Viigi teega, mis tähendab, et maaüksusele on olemas juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Viigi

maaüksus on küll ebakorrapärase kolmnurkse kujuga, kuid ei ole oma suurusest tulenevalt niivõrd

ebakorrapärane, et see välistaks maatüki iseseisva kasutusvõimaluse. Maatükk ei ole ka riba-, või

siilukujuline või ülemääraselt väike. Kinnisasi küll külgneb põhjast kaebajale kuuluva Viigi tee 6

katastriüksusega, kuid ainuüksi maatükkide kõrvuti paiknemine ei anna alust väiteks, et tegemist

on Viigi tee 6 kinnisasjaga liitmiseks sobiva maaga. Ka vastustaja 2 poolt koos 11.06.2021

vastusega edastatud maatüki fotodelt ei nähtu, et tegemist oleks maatükiga, mida mingil juhul ei

saa iseseisvalt kasutada. Tegemist on 576 m2 suuruse tasase maatükiga, mille iseseisvat kasutust ei

saa välistada. Viigi maaüksus on jäetud riigi omandisse ja kantud kinnistusraamatusse, mis

omakorda tähendab, et maatüki baasil kinnisasja moodustamine oli võimalik. Asjas ei oma ka

tähtsust, et vastustaja 1 on menetluses avaldanud, et kinnisasjale ei ole võimalik näha ette

ehitusõigust. Tallinna Halduskohus on oma 21.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-20-318 märkinud,

et määruse nr 50 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt ei defineerita iseseisva kasutusvõimaluse puudumist

läbi ehitusõiguse olemasolu, sh ka siis mitte, kui tegemist on elamumaa sihtotstarbega maaga.

Samas paikneb maaüksusel toimiv alajaam, mis omakorda kinnitab, et maatükki on võimalik

kasutada ning sellel saab paikneda alajaam, st rajatis.

30. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaebajal on õigus taotleda Viigi maaüksuse liitmist oma

kinnisasjaga tulenevalt asjaolust, et kaebajale kuuluv Viigi tee 6 kinnistu on suurusega 1201 m2,

9(11)

ehk Rohuneeme külas hoonestamiseks vajaliku minimaalse suurusega elamumaa krunt ning

piirneva maa liitmisel suureneks hoonestatava kinnisasja suurus. Piirneva kinnisasja hoonestamise

õiguse suurenemine piirneva maa erastamise teel ei ole piirneva maa erastamise tingimus ega

eeldus. See tähendab, et kaebaja väide on asjakohatu. Viigi tee 6 kinnistule on olemas ka

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning asjaolu, et kaebaja soovib mugavamat juurdepääsu ei

oma samuti tähendust. Kaebajale kuuluv kinnistu ei ole ka tavapärasest väiksem võrreldes sama

piirkonna teiste kinnistute suurustega, mistõttu on otsitud kaebaja väited, mille kohaselt oleks

põhjendatud maaüksuse liitmine, et moodustuks Rohuneeme külas tavapärase suurusega krunt.

Samas jääks ka liitmisel maatükk ebakorrapärase kujuga, kuivõrd säiliks maatüki kolmnurkne ja

terava tipuga kuju lõunas. Kohus märgib täiendavalt, et Viigi tee 6 maatüki suurus on tingitud

kaebajast endast tulenevatest asjaoludest. Kaebaja taotlusel on talle kuulunud Puuri 52 kinnisasi

jagatud 11 kinnistuks, mille suurused on võrreldavad Viigi tee 6 kinnistu suurusega. Seega ei saa

kaebaja praeguses asjas tugineda väitele, et tema õigused on kahjustatud tulenevalt asjaolust, et

Viigi tee 6 kinnisasi on liiga väike. Kokkuvõtvalt ei ole nimetatud põhjendustel tegemist iseseisva

kasutusvõimaluseta maaga, mille erastamine oleks MaaRS § 22 lg 13 alusel lubatav.

31. Kohus nõustub Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-20-318 leituga,

mille kohaselt isegi kui asuda seisukohale, et maa iseseisev kasutatavus on teatud määral hinnangu

küsimus, saab selle hinnangu ainsaks andjaks olla maa riigi omandisse jätmise otsustaja, kes võib

otsustada, et maatüki kasutusvõimalused on piisavalt kesised selleks, et riigil selle maatüki vastu

huvi oleks. Teisisõnu on maatüki puhul, mis objektiivselt iseseisva kasutusvõimaluse puudumise

tingimustele ei vasta, MaaRS § 22 lõike 12 alusel erastamine võimalik, kui maa riigi omandisse

andmise otsustaja peab selle riigi omandisse jätmist ebaotstarbekaks, mitte vastupidi – piirneva

kinnisasja omanik ei saa ühelgi juhul vaidlustada maa riigi omandisse jätmist argumendiga, et

kõnealuse maatüki iseseisva kasutamise võimalused on kasinad. Nimetatud seisukohad kehtivad

ka käesoleva vaidluse puhul. Vastustaja 2 on praegusel juhul hinnanud, et Viigi maaüksuse

kasutusvõimalused on piisavad selleks, et jätta maatükk riigi omandisse ning kaebaja ei saa väita,

et tegemist on riigi jaoks kasutu maatükiga, mille omandamisest ei teki riigile piisavalt tulu.

32. Kohus nõustub vastustajaga 2, et isegi kui möönda Viigi maaüksuse erastamise võimalikkust,

on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne selle MaaRS § 22 lõike 13 alusel erastamise ees.

MaaRS § 20 lõige 1 sätestab, et erastamisele kuulub vaid maa, mida MaaRS alusel ei tagastata, ei

jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse huvi

konkreetse maatüki osas prevaleerib eraisiku huvi ees. Erandiks on viidatud sätte teine lause, mis

näeb ette, et kui maad taotletakse riigi omandisse riigi maareservi jätmiseks või kohaliku

omavalitsuse omandisse perspektiivse arendushuvi korral, on selle maa omandamise eesõigus

füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MaaRS § 211 sätestatud ulatuses. Maa

ostueesõigusega erastamine ehitise omanikuna ja iseseisva kasutuseta maa erastamine on oma

olemuselt erinevad maa erastamise viisid. See tähendab, et kui ehitise omanikule on tagatud

võimalus erastada maa ehitise teenindamiseks vajalikus ulatuses, siis ei ole iseseisva

kasutusvõimaluseta maa erastamine naaberkinnisasja omanikule seadusega tagatud õigus

maatükki enda omandisse saada. Riigi huvi prioriteetsust naaberkinnisasja omaniku huvi ees

kinnitab ka MaaRS § 322 lg 1, mille kohaselt ei käsitata kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana

maatükki, mis kuulub erastamisele muul MaaRS-s sätestatud alusel, tagastamisele või iseseisvalt

kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse andmisele või riigi omandisse jätmisele (sama

sätestab määruse nr § 50 § 1 lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-20-3018 tehtud

lahendi punktis 14 selgitanud, et eelisjärjekorras tuleb kõnealuse maa suhtes maareform läbi viia

muul viisil, kui eraomandis oleva kinnisasjaga liitmise teel. Sarnane prioriteetsust puudutav

regulatsioon kehtis MaaRS-s ka varem.

33. Määruse nr 50 § 3 lg 3 järgi oli vallavalitsuse ülesandeks välja selgitada, kas kinnisasjaga

liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas piirneva

kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud nimetatud maa riigi omandisse jätmisest. Praegusel juhul

10(11)

algatati liitmiseks sobiva maa erastamise menetlus kinnisasja omanike taotlusel, mille järgselt

lasus kohalikul omavalitsusel kohustus asuda välja selgitama määruse nr 50 § 3 lg-s 3 sätestatud

asjaolude esinemist või puudumist. Taotluse esitamine ei tekitanud kaebajale veel subjektiivset

õigus nõuda soovitud maa erastamist, vaid üksnes õiguse nõuda tema taotluse menetlemist.

Kohalikul omavalitsusel on taotluse menetlust läbi viies kohustus välja selgitada kas ja millises

ulatuses on võimalik maa erastamine. Praeguses asjas pöördus vastustaja 1 peale kaebaja taotluse

saamist 03.08.2007 kirjaga Harju Maavanema poole loa saamiseks Rohuneeme tee 125 ja 131

kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks. Vastustaja 2 Keskkonnaministeeriumi volitatud

asutusena algatas Rohuneeme tee 125 ja Rohuneeme tee 131 kinnisasjadega piirneva jätkuvalt

riigi omandis oleva reformimata maa riigi omandisse jätmise menetluse ja koostas 11.10.2007 riigi

omandisse taotletava maa asendiplaani ja esitas taotluse 18.10.2007 (maa riigi omandisse jätmise

toimik lk 3 ja 4) vastustajale 1. Vastustaja 2 on oma 28.10.2010 kirjas palunud vastustajal 1

jätkata maa riigi omandisse jätmise menetlust (maa riigi omandisse jätmise toimik lk 19 ja 20).

Seega, kuna riik otsustas jätta kaebaja poolt erastada soovitud maa riigi omandisse (sh MaaRS §

31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina), oli selle erastamine eraomandis oleva kinnisasjaga liitmiseks

välistatud. Nimetatust tulenevalt on põhjendamatu ka kaebaja etteheide vastustajale 1, mille

kohaselt ei piisanud deklaratiivsest maa riigi omandisse jätmise taotlusest selleks, et lõpetada maa

ostueesõigusega erastamise menetlus. Haldusakti motiveerimiseks on viide nimetatud taotlusele

piisav, kuivõrd asjaolu oli siduv.

34. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide, mille kohaselt ei ole vaidlustatud haldusaktides maa riigi

omandisse jätmist välistavaid asjaolusid kaalutud ja nende puudumist on põhjendamatult eeldatud.

Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et vastustaja 2 ei pidanud kõnealuse maa riigi

omandisse jätmisel põhjendama, miks või millise ülesande täitmiseks riik seda maatükki vajab ega

kaaluma seda vajadust võrrelduna kaebaja huviga see maa erastada. Nagu kohus eelpool leidis, siis

oli maa erastamine välistatud, kuna riigimaa valitseja on soovinud selle maa riigi omandisse

jätmist. Kuna kaebajal puudus nõudeõigus riigi omandisse jäetud maatüki erastamiseks, siis ei

pidanudki maa riigi omandisse jätmise otsuses kaaluma ega põhjendama maa riigi omandisse

jätmist. Nimetatud seisukohaga on kooskõlas Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 lahendi nr 3-20-

3018 punktis 15 toodu, mille kohaselt on kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise

regulatsiooni sisu ja eesmärki arvestades sel alusel maa erastamise huvi kaal mistahes alusel maa

riigi omandisse jätmise huvi kõrval sedavõrd väike, et sellega ei pea arvestama ning seetõttu ei ole

vajalik sel alusel maad erastada soovinud isikut maa riigi omandisse andmise menetluses ka ära

kuulata ega põhjendada maa riigi omandisse jätmise otsuses, mille poolest on riigi huvi maa vastu

kaalukam võrrelduna selle maaga piirneva kinnistu omaniku huviga erastada see maa enda

kinnistuga liitmiseks. Tallinna Halduskohus selgitas punktis 17, et määruse nr 50 sätteid ei saa

tõlgendada nii, et sellises olukorras tuleks riigi ja eraomaniku huvide kollisiooni korral asuda neid

huve kaaluma või välja selgitama, milline oleks maatüki otstarbekam kasutusviis. Maa võib jätta

riigi omandisse kui riik seda soovib ning erastamine saab kõne alla tulla vaid juhul, kui riik maad

enda omandisse ei taha. Seega, tõepoolest, kui riik avaldab soovi, et jätta mõni maatükk

maareservi, on riigi soov määrav. Seejuures ei pidanud riik korralduses ka sisuliselt põhjendama,

miks on Viigi maaüksus riigile vajalik.

35. Kaebaja märgib iseenesest õigesti, et vastustaja 2 ei ole oma taotlustes ega ka 29.01.2021

korralduses sisustanud maa riigi omandisse jätmise vajadust lähtuvalt alajaama paiknemisest riigi

omandisse jäetaval maatükil. Seega on vastustaja 1 viide alajaama paiknemisele Viigi maaüksusel

põhjendamatu. Nimetatu ei muuda aga korraldust nr 25 õigusvastaseks, kuivõrd eksimus ei

mõjutanud menetluse tulemust. Viigi maaüksus on jäetud riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8

aluselt riigi reservmaana, mitte alajaama teenindamiseks vajaliku maana. Vastustaja 2 on oma

vastuses kaebusele põhjendatult selgitanud, et riigi maareservi moodustamise üheks legitiimseks

eesmärgiks on riigile tagavara loomine selleks, et selle maa tasu eest kasutusse andmisest või

võõrandamisest tulevikus tulu saada. See tähendab, et teatud maatüki maareservina riigi

omandisse jätmist ei pea põhjendama ega saagi üldjuhul põhjendada mõne konkreetse riikliku

11(11)

ülesande täitmise vajadusega. Samas ei ole see vajadus tihtipeale otsustamise hetkel ka teada, kuna

riigi maareservi kasutusele võtmine riigi ülesannete täitmiseks võib toimuda nii kohe, st arvates

maatüki riigivarana arvele võtmisest või ka alles aastate pärast. Kohus nõustub nimetatud

käsitlusega. Seega ei pidanud vastustajad 1 ja 2 ka esitama kaebaja poolt vaidlustatud

haldusaktides sisulisi põhjendusi ega kaalutlusi maa riigi omandisse jätmise kasuks võrreldes maa

erastamisega. Maa riigi omandisse jätmise konkurentsi korral selle erastamisega MaaRS § 22 lg 13

alusel saab maa erastamine kõne alla tulla vaid juhul, kui maa riigi omandisse jätmist ei peeta

otstarbekaks. Maatüki riigi omandisse jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel on välistatud vaid juhul,

kui see maatükk ei saa põhimõtteliselt täita riigi reservmaa funktsioon. Praegusel juhul selliseid

asjaolusid kohtule äratuntavalt ei esine.

36. Määruse nr 226 punkti 9 alapunkti 2 kohaselt tuleb vallavalitsuse arvamusele maa riigi

omandisse jätmise kohta lisada õiend teiste isikute taotluste kohta riigi omandisse jäetava maa

omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. Vastustaja 1 nõustus

korraldusega nr 25 Viigi maaüksuse riigi omandisse jätmisega. Teiste isikute taotlused puudusid,

mistõttu puudusid takistused Viigi maaüksuse riigi omandisse jätmiseks.

37. Kohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et kaebaja õigusi maa riigi omandisse jätmise menetluses

ei ole rikutud. Maa riigi omandisse jätmine 29.01.2021 korraldusega ei saa kaebaja õigusi rikkuda,

kuivõrd kaebajal tekib õigus maa erastamiseks MaaRS § 22 lõike 13 alusel alles siis, kui on

selgunud, et seda maad ei jäeta riigi omandisse ning sedagi vaid juhul, kui maatükk vastab MaaRS

§ 312 lõikes 1 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa definitsioonile. Seega ei ole kaebajal

tekkinud erastamise nõudeõigust, mida 29.01.2021 korraldus saaks rikkuda. Kuivõrd maa riigi

omandisse jätmise menetluse tulemusena vastu võetud maa riigi omandisse jätmise otsus on

õiguspärane ning kohus ei tuvastanud menetluses vigu, siis on vastustaja 1 õigesti lõpetanud

korralduse nr 25 punktiga 3 kaebaja 30.05.2006 avalduse alusel algatatud liitmiseks sobiva maa

erastamise menetluse. Kuna kaebajal ei ole liitmiseks sobiva maa erastamise õigust, siis ei riku

tema õigusi ka korralduse nr 25 punktis 1 sisalduv otsustus, millega määrati Viigi maaüksuse

sihtotstarbeks sihtotstarbeta maa.

38. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad 1 ja 2

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega menetluskulude küsimust ei tõusetu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm