2-19-9785/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-9785

Kohtuasi

X hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) vastu

töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks,

töölepingu lõpetamiseks teisel alusel ja hüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.01.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

8149,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee

Kostja (vastustaja): Eesti Vabariik Kaitseväe kaudu

(registrikood 70008641), esindaja Ly Sarapuu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-19-9785

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 28.06.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu)

vastu, milles palub tuvastada poolte vahel 26.08.2016 sõlmitud töölepingu nr TVJ-1.2-3.8/128

(edaspidi ka tööleping) kostja poolt 29.05.2019 ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates

28.07.2019 tingimusega, et tööleping lõppeb töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel üksnes

siis, kui kostja maksab samal ajal töölepingu lõppemisega TLS § 109 lg 1 järgi välja mõistetud

hüvitise, välja mõista kostjalt hageja kasuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 5, võrdse

kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 24 lg 1, 2, 3 ja TLS § 109 lg 1 II lause alusel hüvitis viie kuu

keskmise töötasu ulatuses summas 7500 eurot, välja mõista kostjalt hageja kasuks hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 49,32 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 kohases

määras hüvitiselt 7500 eurot arvates 29.06.2019 kuni hüvitise 7500 eurot tasumiseni.

2. Hageja töötas kostja juures alates 14.09.2009 Kaitseväe Logistikakeskuse ülema 28.08.2009

ametisse nimetamise käskkirja nr 311P alusel. Hageja esitas 04.08.2016 avalduse

lapsehoolduspuhkusele jäämiseks alates 08.09.2016 kuni 20.05.2019. Pooled sõlmisid

26.08.2016 töölepingu, mille järgi pidi hageja alustama tööülesannete täitmist pärast

lapsehoolduspuhkuselt naasmist Kaitseväe toetuse väejuhatuse haldusteenistuses (edaspidi ka

haldusteenistus) ning töökoha asukohaks oli Tallinn.

3. Pärast töölepingu sõlmimist ja enne hageja lapsehoolduspuhkuse lõppemist haldusteenistus

likvideeriti. Alates 01.07.2018 kehtiva Vabariigi Valitsuse 21.06.2018 määrusega nr 45

kehtestatud kostja põhimääruse § 15 lg 1 ja lg 4 kohaselt tegutseb alaliselt Kaitseväe toetuse

väejuhatuse

(edaspidi

ka

väejuhatuse)

koosseisus

logistikapataljon

ja

sõjaajal

materjaliteenistus, liikumis- ja veoteenistus, tervisekeskus, toetusteenuste keskus, kaks

formeerimiskeskust ning täiendus-ja väljaõppegrupp. Seega puudub väejuhatusest töölepingus

kokku lepitud töö tegemise koht. Lapsehoolduspuhkuse ajal pöördus hageja poole Riigi

Kaitseinvesteeringute Keskus (edaspidi RKIK) ettepanekuga osutada teenuseid Tapa vana

söökla sõdurikodu kasutusse andmiseks tähtajaliselt kuni 31.05.2018 või kuni uue sõdurikodu

avamiseni. Vastav käsundusleping sõlmiti 08.11.2017 ja täideti. Seetõttu hageja eeldas, et

seoses töölepingus ja -juhendis kokkulepitud töökoha kadumisega teavitatakse teda sellest,

millises allüksuses ja asukohas on tema töökoht lapsehoolduspuhkuse lõppedes. Samuti esines

alus eeldada kostjalt töö jätkuvusel ettepanekut töölepingu muutmiseks. Kostja jättis enne

töötamise koha likvideerimist ettepaneku töölepingu muutmiseks esitamata ega võtnud

hagejaga ühendust, et teavitada, millises asukohas ja allüksuses peab ta tööle asuma. Hageja sai

21.05.2019 Maksu-ja Tolliametilt teate, et Kaitseministeerium lõpetas töötamise peatumise

töötamise registris. Seega pidi kostja olema teadlik lapsehoolduspuhkuse lõppemisest, kuid

jättis pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist esitamata ettepaneku töölepingu muutmiseks või

hageja koondamiseks.

4. Pärast lapsehoolduspuhkuse lõppu 23.05.2019 võttis hagejaga e-posti teel ühendust

väejuhatuse

materjaliteenistuse

materjali

planeerimise

ja

arvestuse

jaoskonna

2-19-9785

toitlustussektsiooni juhataja Y, kes andis hagejale juhise teha lahkumisavaldus ja esitada

palgata puhkuse avaldus. Hageja vastas 23.05.2019 kostja ettepanekule kirjaliku avaldusega

tööle naasmiseks ning 24.05.2019 selgitused, et kahe lapsega on väga kiire ja aeg ununes ning

palus juhiseid, millal ja kuhu ning millistele tööülesannetele tööle naasta. Hagejale selgituse

andmise asemel ütles kostja 29.05.2019 töölepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 3 alusel üles

samast päevast. Ülesütlemise põhjendustena heidetakse alusetult ja vääralt ette justkui hageja

oleks rikkunud kohustust teatada lapsehoolduspuhkuse lõppemisest 14 päeva ette, jätnud

21.05.2019 tööle ilmumata, oleks esitanud tühise avalduse lapsehoolduspuhkuselt tööle naasta,

näidanud üles huvi puudumist töösuhte jätkamise vastu, rikkunud tahtlikult töölepingut ja

töölepingu seadust, samuti rikkunud tööandja mõistlikke korraldusi. Ülesütlemise avaldusest ei

nähtu, milliseid mõistlikke korraldusi tööandja andis, millist töölepingust ja seadusest tulenevat

kohustust väidetavalt rikuti. Töölepingu ülesütlemise eelselt jättis kostja hagejale väidetava

rikkumise tõttu hoiatuse esitamata. Töölepingu ülesütlemise avaldusest puudub põhjendus,

miks saab kostja eelneva hoiatuseta töölepingu üles öelda. Tööleping öeldi üles

etteteatamistähtaega järgimata.

5. Täiendavalt on ülesütlemise avalduses märgitud, et kuna hagejal on kaks alaealist last, siis

jätab tööandja kahjuhüvitise nõude esitamata. Milles seisneb väidetav kahju ja millise

kohustuse rikkumise tõttu esineb hagejal kohustus sellise kahju hüvitamiseks, on ülesütlemise

avalduses ebaselge. Hageja esitas 31.05.2010 VõrdkS § 7 sätestatud avalduse kostjalt selgituste

saamiseks. Selgitusi hageja ei saanud. Hageja on seisukohal, et töölepingu ülesütlemine on

diskrimineeriv ja tühine, sest puudub rikkumine ja eelnev hoiatus, kostjal on selgitamata, millist

korraldust hageja eiras ning tõendamata on ülesütlemise avalduses toodud vallandamise

asjaolud. Hagejal esines huvi tööle naasmise vastu.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles õiguspäraselt. Hageja

esitas 04.08.2016 kostjale avalduse, milles teatas lapsehoolduspuhkusele jäämisest alates

08.09.2016 kuni 20.05.2019. Seega oli hageja kohustatud tööle naasma 21.05.2019. Kostja

sisekorraeeskirja kohaselt on töötajad kohustatud tööandjale teatama hiljemalt kell 9.30 tööle

mitteilmumisest. Hageja jättis vastava kohustuse 21.05.2019 täitmata ning puudus töölt

omavoliliselt. Oma käitumisega rikkus ta tahtlikult TLS § 15 lg 2 punkte 2 ja 10 ja ning temaga

sõlmitud töölepingu punkti 6.2.3. Tööandja mõistlike korralduste eiramine on mõjuv põhjus

töötajaga töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööle mitteilmumise kohta ei esitanud

hageja mõjuvat põhjust või selgitusi.

7. Hageja töötas kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni väejuhatuse haldusteenistuse

nõunikuna. Alates 01.01.2017 moodustati Kaitseministeeriumi valitsemisalas uue asutusena

RKIK, mille koosseisu viidi üle haldusteenistuse töötajad, kelle töö oli otseselt seotud RKIK-i

tegevusvaldkonnaga, s.o Kaitseministeeriumile ja selle valitsemisala riigiasutustele

riigihangete korraldamise ning taristu arendamise ja korrashoiu teenuste osutamisega. Hageja

töökoht ei kuulunud üleviimisele RKIK-i, vaid jäi väejuhatuse koosseisu ühes teiste endise

haldusteenistuse erinevate spetsialistide, s.h nõunike ametikohtadega. Kostjal puudus vajadus

hageja töökoha koondamiseks, sest tööülesanded ametikoha põhiselt jäid Kaitseväkke ning

toitlustusjaoskonna töömaht oli märgatavalt suurenenud, mistõttu ootas kostja hagejat tööle.

Kuna hageja peale lapsehoolduspuhkuse lõppemist tööle ei asunud, võttis hageja vahetu juht Y

temaga 23.05.2019 telefoni teel ühendust ning tundis huvi tööle mitteasumise kohta. Hageja oli

seisukohal, et ta ei peagi tööle tulema, sest tema töö iseloom on muutunud ja tööandja peab ta

koondama. Vaatamata Y selgitustele jäi hageja endale kindlaks, et kostja peaks leidma ise

võimaluse töölepingu ülesütlemiseks. Tööle asumise asemel palus hageja leida kostjal vastav

2-19-9785

paragrahv temaga töösuhte lõpetamiseks. Vastuseks hageja poolt telefonis avaldatud soovile

töösuhe lõpetada, saatis Y 23.05.2019 hagejale e-kirja, milles tegi eelkõige ettepaneku kirjutada

avaldus korralisele puhkusele jäämise kohta alates 21.05.2019 kuni 31.05.2019. Seega oli

tööandja nõus töötajale erandkorras vastu tulema, et töösuhe ei katkeks. Kui hageja ei oleks

olnud nõus muudetud töölepinguga, siis oleks järgnenud koondamissituatsioon. Hageja ei

võtnud tööandja ettepanekut puhkusele jäämise kohta vastu ning saatis 23.05.2019 e-kirjaga Y-

le avalduse, milles teatas lapsehoolduspuhkuse lõppemisest 23.05.2019 ja tööle asumisest.

Vaatamata esitatud avaldusele, ei asunud hageja tööle ka pärast 23.05.2019, mis tekitas

tööandjale arusaama, et hagejal puudub huvi töösuhte jätkamiseks. Kostja arvates ei asunud

hageja tööle ärilise tegevuse tõttu, kuna ta tegeles oma firma W OÜ juhatuse liikmena aktiivselt

selle käivitamisega.

8. Hagist ei selgu, kuidas hageja veendus, et tema töökoht puudus ja tal oli võimatu tööle naasta.

Hageja oleks saanud pöördumisega väejuhatuse personaliosakonna või oma vahetu juhi Y

poole, et teada saada kuhu tööle asuda, juba lapsehoolduspuhkuse ajal. Ka on väejuhatuse

kontaktandmed avalikud. Hagejal oli oma varasema töö ja käsundi osutamisega vajalik teave

töökoha uue asukoha kohta olemas.

9. Eelnevat hoiatamist ei olnud TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ülesütlemise eeldusena vaja, kuna

hageja rikkus peale lapsehoolduspuhkuse lõppemist tööle ilmumata jätmisega oluliselt

töölepingut ja sisuliselt oli töösuhe hageja initsiatiivil lõppenud.

10. Kostja ei ole hagejat ahistanud ega diskrimineerinud. Töölepingu ülesütlemise avalduses ei

esine ühtegi tunnust, mis sellele viitaks. Kostja selgitas 17.06.2019, et ülesütlemise avalduses

viidatud TLS §-st 74 tulenev tööandja õigus hüvitisele ei olnud mõeldud hageja hirmutamiseks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

11. Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

12. Pooltel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja töötas kostja juures alates 14.09.2009

Kaitseväe Logistikakeskuse ülema 28.08.2009 ametisse nimetamise käskkirja nr 311P alusel;

pooled sõlmisid 26.08.2016 töölepingu TVJ-1.2-3.8/128, mille järgi pidi hageja alustama

tööülesannete täitmist pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist bruto töötasuga 1500 eurot kuus;

hageja esitas 04.08.2016 avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämiseks 08.09.2016 kuni

20.05.2019; hageja pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist tööle ei naasnud. Pooltel on vaidlus

selles, kas hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv ja kas hagejal on õigus

hüvitisele.

13. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusega on tõendatud, et hagejaga sõlmitud

tööleping öeldi üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu, kuna hageja oli

kohustatud tööle naasma pärast 20.05.2019 lapsehoolduspuhkuse lõppemist 21.05.2019, kuid

puudus töölt omavoliliselt kuni 29.05.2019, s.o töölepingu erakorralise ülesütlemiseni.

Tõendatud on, et hageja oli kohustatud tööle naasma 21.05.2019 ning hageja teadis sellest, et

ta peab sel kuupäeval tööle naasma. Hageja ei teatanud kostjale ühestki mõjuvast põhjusest,

mis oleks takistanud tal tööle asumast. Töölepinguseadusega on kooskõlas kostja seisukoht, et

hageja ei saa valida pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist tööle asumise aega, vaid tööle tuleb

asuda puhkuse lõppemisele järgneval tööpäeval.

14. Põhjendatud ega tõendatud ei ole hageja väide, et tema töö tegemise kohta ei olnud alles

ning et tööle asumist takistas teadmatus töökoha asukoha kohta. Hageja töölepingu p-st 1.3.

2-19-9785

nähtuvalt oli tema töö tegemise kohaks Tallinn. Tunnistaja Y ütlustega on tõendatud, et hageja

töökoht oli alles toitlustussektsiooni koosseisus, et töökoht tõsteti Narva mnt 8 aadressilt Suur-

Sõjamäe 23 A aadressile. Samuti, et hageja teadis, kus töökoht on ja teadis ka kontakte ning et

tööle asumisel oleks tulnud mingil määral töölepingut ja ametijuhendit kokkuleppel muuta.

Juhul, kui hageja peale puhkuse vormistamist ei oleks olnud nõus töölepingu muutmisega, siis

oleks sellele järgnenud koondamissituatsioon. Hageja 24.05.2019 e-kirjast nähtuvalt küsis ta

Y-lt alles 24.05.2019 e-kirjas, millal ja kuhu ning millistele ametiülesannetele peab ta tööle

naasma, kuid selleks ajaks oli ta töölt juba mitu päeva põhjuseta puudunud.

15. TLS § 89, mis reguleerib töölepingu lõpetamist seoses töö ümberkorraldamisega, eeldab et

enne töötaja koondamist peab tööandja pakkuma talle võimaluse korral teist tööd, mis ei

tähenda aga seda, et tööandjal oleks kohustus teha vastavaid ettepanekuid või pidada

läbirääkimisi töötajaga tema lapsehoolduspuhkuse ajal, mil töötajal on õigus keelduda töö

tegemisest. Seetõttu puudus hagejal õiguslik alus eeldada, et seoses töölepingus ja tööjuhendis

kokkulepitud töökoha kadumisega teavitatakse teda enne tööle asumist sellest, millises

allüksuses ja asukohas on hageja töökoht lapsehoolduspuhkuse lõppedes. Samuti tulenes

tööandjale TLS §-st 93 keeld hagejaga sõlmitud lepingut üles öelda, millest tulenevalt oli

hagejal õigus lapsehoolduspuhkuse lõppedes naasta endisele töökohale ja nõuda endist tööd.

Hageja ei saanud tööle minemata jätmisel eeldada, et ta koondatakse, kuna see on vaid üheks

tööandja poolseks töölepingu lõpetamise aluseks.

16. Hageja rikkus TLS § 15 lg 2 p 2 ja 10, mille järgi pidi ta tegema tööd kokkulepitud mahus,

kohas ja ajal ning teatama tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja

võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Samuti rikkus hageja poolte vahel 29.08.2016

sõlmitud töölepingu punkti 6.2.3, mille kohaselt on hageja kohustatud järgima tööandja poolt

kehtestatud töökorraldust ning osutama piisavalt hoolt ja tähelepanu tööandja reeglite ning

nõudmiste täitmisele.

17. Töölt mõjuva põhjuseta puudumist saab pidada töötaja kohustuste raskeks rikkumiseks TLS

§ 88 lg 3 teise lause mõttes, mis ei vaja eelnevat hoiatust. Ka on asjas kogutud ja eelpool uuritud

tõenditega tõendatud, et tööandjal oli hageja tööle mitteilmumisest tulenevalt alust arvata, et

hagejal puudub huvi töösuhte jätkamiseks. Seejuures tegi kostja esindaja Y kõik endast oleneva,

et hagejaga töösuhe jätkuks või ei lõppeks töölt mõjuva põhjuseta puudumise tõttu tööandja

algatusel. TLS § 88 lg 1 p 3 sätestatud hoiatuse eesmärgiks on töötajale võimaluse andmine

oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda, kuid antud juhul ei naasnud hageja peale

lapsehoolduspuhkuse lõppemist enam tööle, mistõttu ei oleks hoiatamine seda eesmärki täitnud.

18. TLS § 97 lg 3 sätestab, et tööandja võib töölepingu üles öelda TLS § 88 lg 1 nimetatud

alusel etteteatamistähtaega järgimata, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei

või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja

lõppemiseni. Kohus leidis, et etteteatamistähtaja järgimist saab kohaldada töötaja suhtes, kes

täidab töölepingu ülesütlemise ajal oma tööülesandeid, mitte töötaja suhtes, kes puudub mõjuva

põhjuseta töölt ja kellel puudub ka huvi tööle naasmise vastu. Kuivõrd töötaja ei asunud tööle

ka pärast 23.05.2019 esitatud tööle asumise avalduse esitamist ega olnud tööle asunud veel

29.05.2019, siis oli töötajaga töölepingu lõpetamine etteteatamistähtaega järgimata

põhjendatud.

19. Kostja ei ole hagejat töölepingu ülesütlemisel hirmutanud, ahistanud ega diskrimineerinud.

Töölepingu lõpetamine kostja algatusel oli õiguspärane. Selles ei esine hageja ahistamise ega

diskrimineerimise tunnuseid. TLS §-st 74 tuleneb tööandja õigus hüvitisele, kui töötaja on

töölepingut tahtlikult rikkunud ning tööandjale on tekitatud sellega kahju. Seega ei saa antud

2-19-9785

sättele viitamist ja sellest tulenevate õiguste realiseerimist või realiseerimata jätmist pidada

diskrimineerimiseks.

Apellatsioonkaebus

20. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

21. Maakohtu otsuses jäeti võtmata seisukoht hageja väidete osas, tuvastamata asjaolud poolte

ühtivatel seisukohtadel ja tuvastamata vaidluse asjaolud. Lisaks maakohtu poolt märgitule,

puudub vaidlus ka järgmistes asjaoludes: lapsehoolduspuhkuse ajal likvideeriti tööülesannetega

seotud Kaitseväe toetuse väejuhatuse haldusteenistus (asukohaga Narva mnt 8 Tallinn);

töölepingu ülesütlemise avalduse kohaselt on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis

jäeti esitamata viitega hageja lastele.

22. Hagejale ei saa ette heita tööluusi. Võimatu on tööle asumine kui töö ei olnud säilinud ja

uue tööga mittenõustumisel oleks hageja koondatud. Samuti on välistatud hinnang töölt

puudumise kui rikkumise kohta olukorras, kus tööandja teeb töötajale ettepaneku vormistada

lapsehoolduspuhkusele järgnev aeg korralise puhkusena. Lapsehoolduspuhkuse ajal senistel

tingimustel töö lõppes, kostja töölepingu muutmise ettepanekut ei esitanud ja ka hageja ei

esitanud avaldust töölepingu ülesütlemiseks, kuid kostja oleks saanud hageja koondada, s.t

öelda töölepingu ülesse majanduslikul põhjusel TLS § 89 lg 1 alusel.

23. Maakohtu otsusega tuvastati, et töötamise kohaks olnud struktuuriüksust ei likvideeritud,

vaid likvideeriti struktuuriüksuse koosseisus olev haldusteenistus. Hageja hinnangul on

eelviidatud maakohtu otsuse põhjendus tautoloogilise veaga. Samuti rikkus maakohus

eelviidatud järeldusega haldusteenistuse likvideerimata jätmise kohta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 436 lg 4 II lauses sätestatud keeldu. Nii hageja kui kostja 04.11.2020

selgitusel haldusteenistus likvideeriti. Samuti leiti maakohtu otsuses, justkui tõendamata oleks

hageja väide, et töö tegemise kohta ei olnud alles ja tööle asumist takistas teadmatus töö

tegemise kohast. Sellised järeldused on valed ja vastuolus tõenditega ning poolte väidetega.

Töö jätkuvust on püütud selgitada seoses ametikoha ümbertõstmisega. Ametikohal puudub aga

TLS § 5 lg 1 p 3 sisustamisel õiguslik tähendus, s.t olulised on tööülesanded. Maakohtu otsuses

jäeti võtmata seisukoht senistel tingimustel töö lõppemise kohta. Maakohus eksis järeldusega,

justkui tööülesannetega seotud haldusteenistus oleks likvideerimata. Haldusteenistuse

likvideerimine nähtub ka õigusaktist, s.o Vabariigi Valitsuse 21.06.2018 määrusega nr 45

kehtestatud Kaitseväe põhimäärusest, milline ei näe haldusteenistust ette. Hageja töölepingus

kokku lepitud töö lõppes lapsehoolduspuhkuse ajal. Seetõttu ootas hageja põhjendatult, et

kostja esitab töölepingu muutmise ettepaneku või rakendab töölepingu ülesütlemise alusena

koondamist, mitte ei vallanda teda.

24. Kostja

ei

teavitanud

hagejat

enne

lapsehoolduspuhkuse

lõppemist

muutunud

töötingimustest ega esitanud ettepanekut töölepingu muutmiseks. Samas oli hageja

käsunduslepingu täitmise tõttu lapsehoolduspuhkuse ajal teadlik sellest, et tema senistel

tingimustel töö vanas asukohas lõppes. Seetõttu on ebaõige maakohtu otsuse hinnang justkui

käsundusleping oleks asjassepuutumatu.

25. Maakohtu otsuses on põhjendamatult jäetud arvestamata, et kostja ei vastanud hageja

24.05.2018 palvele selgitada, millal ja kuhu ning millistele tööülesannetele peab tööle naasma.

Kostja võis jätta vastamata 24.05.2019 päringule põhjusel, et kokku lepitud tingimustel tööd ei

olnud anda, kuid hageja ei käitunud kostja soovitud viisil, s.t ei esitanud lahkumisavaldust. See

2-19-9785

ei anna aga alust hageja vallandamiseks. Siinjuures eksis maakohus tunnistaja ütluste alusel

asjaolu tuvastamisega, justkui hageja oleks esitanud lahkumisavalduse. Maakohus eelistas

eelviidatud asjaolu tuvastamisel põhjendamatult tunnistaja ütlusi teistele tõenditele ja poolte

väidetele, rikkudes eelkõige TsMS § 232 lg 2. Hageja avaldas 23.05.2019 kirjalikult, et soovib

tööle naasta.

26. Maakohtu põhjendus, justkui kostjal puudunuks kohustus hagejat teavitada seoses

töölepingus ja tööjuhendis kokku lepitud töö kadumisega enne tööle asumist sellest, millises

allüksuses ja asukohas on uus töö, on vastuolus TLS § 89 lõikega 3. Tööandjal on TLS § 28 lg

2 p 1 alusel kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Isegi kui koondamissituatsioon

vaatamata senistel tingimustel töö lõppemisele ei tekkinud, on eelviidatud kostja kohustuse

rikkumise vältimiseks mõistlik tööandjal astuda samme töösuhte jätkamiseks. Maakohtu

selgitus, justkui kostjal puudunuks kohustus hagejat teavitada seoses töölepingus ja tööjuhendis

kokku lepitud töö kadumisega enne tööle asumist sellest, millises allüksuses ja asukohas on

töökoht lapsehoolduspuhkuse lõppedes, on vastuolus TLS § 28 lg 2 punktiga 1 ning VÕS § 6

lõikega 1 ja VÕS §-ga 7.

27. Isegi kui hageja oleks jätnud täitmata töölepingu alates 21.05.2018, millega hageja ei

nõustu, puudus hageja rikkumine. Seda põhjustel, et kostjal ei olnud õigust nõuda töötamist

alates 21.05.2018 VÕS § 108 lg 2 p 1 alusel. Samuti lõi kostja tegevusetus muutunud

töötingimustest teavitamisel ja töölepingu muutmise ettepaneku esitamata jätmisel VÕS § 111

lg 1 sätestatud täitmisest keeldumise aluse.

28. Kostja diskrimineeris hagejat ja maakohus kohaldas vastupidist järeldades ebaõigesti

VõrdKS § 3 lõiget 3 ning jättis ebaõigesti kohaldamata TLS §-i 3 ja VõrdKS § 2 lõike 3,

rikkudes TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8. Hageja esitas kostjale päringu võimaliku

diskrimineerimise kohta, millele kostja vastas, kuid ei põhjendanud. VõrdKS § 8 lg 2 alusel

tuleb seetõttu lugeda diskrimineerimine omaksvõetuks. Lisaks põhjendas maakohus

diskrimineerimise puudumist sellega, et kostjal oli õigus esitada kahju hüvitis. Eelviidatud

arusaam on ekslik, sest kahju hüvitamist võimaldab seadus nõuda vaid siis, kui esinevad vastava

nõudeõiguse eeldused, eelkõige peab olema tekkinud kahju. Maakohus kahju olemasolu ei

tuvastanud ja kostja kahju ei tõendanud. Kostja ei ole selgitanud, milleks oli üldse vaja

töölepingu ülesütlemise avalduses kahjust seoses lastega kirjutada, kui vastavat nõuet ei esine.

29. Töölepingu ülesütlemise kaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest

võimalusel hoiduda ning kasutada seda kõige viimase meetmena juhul, kui töösuhte jätkamine

ei ole enam kuidagi võimalik. Selles vaidluses puuduvad töötaja isikust sõltuvad asjaolud,

millised õigustaks viimase meetmena töölepingu lõpetamist.

Vastustaja seisukoht

30. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

31. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

32. Kolleegiumi hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti

ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8

2-19-9785

sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt

ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654

lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

33. Maakohus arvestas otsuse tegemisel, et hageja lapsehoolduspuhkuse ajal likvideeriti

väejuhatuse haldusteenistus. Samuti seda, et töölepingu ülesütlemise avalduse kohaselt on

kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis jäeti esitamata viitega hageja lastele. Seetõttu

ei ole põhjendatud hageja viide maakohtu poolsele menetlusnormide rikkumisele seoses

nimetatud asjaoludele, kui vaidluse all mitteolevatele, viitamata jätmisega. Samuti on ebaõige

hageja märkus, nagu oleks maakohus tuvastanud, et haldusteenistust ei likvideeritud. Maakohus

on otsuse põhjendava osa punktis 26 tuvastanud, et hageja töötamise kohaks olnud

struktuuriüksust ei likvideeritud, vaid likvideeriti selle koosseisus olev haldusteenistus.

34. Hageja leiab, et kuna tal senistel tingimustel töö lõppes, siis pidanuks sellele järgnema

hageja koondamine, mitte tema vallandamine. Ringkonnakohus nõustub sellega, et töölepingu

tingimuste muutumisel (töö ümberkorraldamisel) ja sellega töötaja poolt mittenõustumisel tekib

olukord, kus tööandja saab töötajaga sõlmitud töölepingu üles öelda TLS § 89 lg 1 alusel.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et hageja töötingimused muutusid seoses

ümberkorraldustega – hageja töökoht viidi Kaitseväe toetuse väejuhatuse haldusteenistuse

likvideerimise tõttu üle väejuhatuse materjaliteenistuse toitlustussektsiooni koosseisu ning

töökoha asukoht aadressilt Narva mnt 8, Tallinn aadressile Suur-Sõjamäe 23a, Tallinn. Kostja

seisukohtade kohaselt ei esinenud muudatusi tööülesannetes, mahus ega vastutuse määras ning

hageja ametikohaks oli endiselt nõuniku ametikoht. Samas tunnistaja Y ütluste kohaselt

muutusid ka hageja tööülesanded. Tunnistaja kinnitab, et „hagejal oleksid juba teised

tööülesanded tulnud“ (tl 80-82). Seega olid teostatud ümberkorraldused piisavad selleks, et

töölepingu muutumisega mittenõustumisel saaks hageja koondada. Seda kinnitavad ka kostja

seisukohad, mille kohaselt tegi kostja hagejale ettepaneku, et hageja mittenõustumisel

töölepingu muutmisega kaasneks koondamissituatsioon. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus

selles osas, et teda oleks saanud koondada, kuid hageja eksib, et kostjal puudus alus hageja

suhtes töölepingu lõpetamiseks seoses töökohustuste rikkumisega.

35. Hageja hinnangul oleks kostja pidanud teda juba lapsehoolduspuhkuse ajal teavitama, et

tekkinud on koondamissituatsioon. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostjal ei olnud

kohustust teavitada hagejat muutunud töötingimustest hageja lapsehoolduspuhkuse ajal.

Vaidlust ei ole selles, et kostja hagejat lapsehoolduspuhkuse ajal töölepingu muutumise

olukorrast ei teavitanud. TLS § 89 lg 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist

koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Sellist pakkumist ei saa

kolleegiumi hinnangul teha töötaja puhkuse ajal. Samuti ei ole puhkuse ajal, kaasa arvatud

lapsehoolduspuhkuse ajal, töölepingu muutmine võimalik. Seega saanuks kostja esitada

hagejale ettepaneku töölepingu muutmiseks üksnes puhkuse lõppemise järgselt, kui hageja on

tööle naasnud. Seda hageja ei teinud.

36. Hageja põhjendab tööle mitteilmumist ka sellega, et ta unustas tööle asumise kuupäeva,

kuid heidab kostjale ette, et too ei tuletanud hagejale meelde, et tööle peab tulema. Kolleegiumi

arvates põhjendamatult, kuna tööandja ei pea töötajale meelde tuletama, et puhkus lõppeb ja

nüüd tuleb tööle tulla. Samuti ei nõustu kolleegium selle hageja väitega, et kuna hagejal ei olnud

2-19-9785

senistel tingimustel töökoht säilinud, puudus tal võimalus töölepingu täitmiseks. Hageja

ametikoht haldusteenistuses oli nõunik (tl 11-12). Käesolevas asjas on tõendatud, et hagejale

oli tagatud töökoht väejuhatuse materjaliteenistuse toitlustussektsiooni koosseisus nõuniku

ametikohal, seega ei ole õige hageja väide, et tal töökoht puudus. Kuna vaidlust ei ole selle üle,

et hageja 21.05.2019 tööle ei ilmunud, ei oma kolleegiumi hinnangul tähtsust, kas talle oli sel

kuupäeval tagatud töökoht vanal või uuel aadressil.

37. Kolleegium leiab, et ehkki hagejal senistel tingimustel töö oli muutunud, oli hagejal

kostjaga kehtiv tööleping ja selle täitmiseks oli hagejal kohustus ilmuda puhkuse lõppemise

järgselt tööle. Ringkonnakohus ei nõustu sellest tulenevalt ka hageja väitega, et kostjal ei olnud

õigust nõuda töötamist alates 21.05.2018 VÕS § 108 lg 2 p 1 alusel ning et kostja tegevusetus

muutunud töötingimustest teavitamisel ja töölepingu muutmise ettepaneku esitamata jätmisel

tõi kaasa VÕS § 111 lg 1 sätestatud täitmisest keeldumise aluse. Kostja puhul ei esinenud

olukorda, kus ta polnud oma kohustust täitnud, kuna kostja pakkus hagejale töö jätkumist (ehkki

muudetud tingimustel). Seega ei saanud hageja enda poolsest töölepingu täitmisest keelduda.

38. Kolleegiumi hinnangul ei ole vastuolus TLS § 28 lg 2 punktiga 1 ning VÕS § 6 lõikega 1

ja VÕS §-ga 7 maakohtu järeldus, et kostjal puudus kohustus hagejat teavitada enne tööle

asumist sellest, millises allüksuses ja asukohas on hageja töökoht lapsehoolduspuhkuse

lõppedes. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea

usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 7 lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida

samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kolleegiumi

hinnangul ei pidanud kostja hea usu põhimõttest lähtuvalt hagejat lapsehoolduspuhkuse ajal

teavitama töö ümber korraldamisest. Olukorras, kus töötajale on tagatud töökoht, ei saa eeldada,

et tööandja peaks töötajat tingimata puhkuse ajal töötingimuste muutumisest teavitama. Hagejal

oli võimalus ilmuda tööle ja siis oleks hagejale võimaldatud tutvuda muutunud töötingimustega

ning avaldada oma nõusolekut lepingu muutmiseks või sellest keelduda.

39. Hageja väitel eksis maakohus tunnistaja ütluste alusel asjaolu tuvastamisega, justkui hageja

oleks esitanud lahkumisavalduse. Samuti eelistas hageja väitel maakohus eelviidatud asjaolu

tuvastamisel põhjendamatult tunnistaja ütlusi teistele tõenditele ja poolte väidetele, rikkudes

eelkõige TsMS § 232 lg 2. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel

menetlusnorme rikkunud. Tunnistaja Y ütluste kohaselt esitas hageja samal päeval (23.05.2019)

kaks avaldust – „ühe avaldusega soovid töölepingut lõpetada ja teisega tööle asuda“./…/

„Avaldused tulid samal päeval ja seal oli, et lapse 3 aastaseks saamisega palun lõpetada minu

tööleping.“(tl 80-82). Kuna muid tõendeid hageja poolt kostjale lahkumisavalduse esitamiseks

kohtule esitatud ei ole, tuvastas maakohus üksnes tunnistaja ütluste pinnalt õigesti, et hageja

esitas kostjale ka lahkumisavalduse, kuid tegi seda enne kui esitas 23.05.2019 avalduse tööle

naasmiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt pärast seda, kui hageja vahetu ülemus selgitas hagejale,

et lahkumisavalduses on ebaõige kuupäev (23.05.2019), esitas hageja avalduse tööle

naasmiseks (tl 80-82).

40. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal oli kohustus ilmuda tööle 21.05.2019, s.o

lapsehoolduspuhkuse lõppemisele järgneval päeval. TLS § 19 p 1 kohaselt on töötajal õigus

keelduda töö tegemisest juhul, kui ta kasutab puhkust. 21.05.2019 hageja enam puhkust ei

kasutanud. Vaidlust ei ole selles, et hageja ise omal algatusel kostjaga olukorra selgitamiseks

ühendust ei võtnud. Seda tegi hageja alles 24.05.2019, pärast seda, kui kostja oli temaga

ühendust võtnud ning selgitanud kohustust ilmuda tööle ja pakkunud välja lahendusena alates

21.05.2019 puhkuse vormistamise ja seejärel tööle naasmisel töölepingu muutmisega

nõustumise otsustamise. Kostja tegi kolleegiumi hinnangul seega kõik endast oleneva, et

hagejal töökoht säiliks. Vaidlust ei ole selles, et hageja pärast kostja poolset 23.05.2019

2-19-9785

toimunud selgitamist tööle ei ilmunud või puhkuse vormistamiseks puhkuseavaldust ei

kirjutanud. Seejuures ei ole kostja poolne pakkumine puhkuseavalduse vormistamiseks

käsitletav hageja töölt puudumise aktsepteerimisena, vaid vastutulekuna hagejale töökoha

säilimiseks.

41. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis arvestamata selle, et kostja ei vastanud

hageja 24.05.2019 e-kirjale, milles hageja palub teatada kuhu ja millal ta peab tööle ilmuma.

Kolleegiumi hinnangul antud asjaolu asja lahendamisel tähtsust ei oma. Hagejal oli kohustus

tööle ilmuda juba 21.05.2019 ja kostja selgitas seda kohustust hagejale 23.05.2019 täiendavalt.

Hageja käitumine viitab kolleegiumi hinnangul üheselt sellele, et ta ei soovinud enam kostja

juures töötada, kuna hageja põhilised huvid olid juba mujal – hageja oli tegev W OÜ juhatuse

liikmena alates 02.01.2017.

42. Hageja väitel diskrimineeris kostja hagejat sellega, et viitas töölepingu lõpetamisel kahju

hüvitamise nõude esitamisele, millist nõuet kostjal aga ei ole. Maakohus leidis kolleegiumi

hinnangul õigesti, et kostja hagejat töölepingu ülesütlemisel diskrimineerinud ei ole. TLS § 3

sätestab tööandja kohustuse tagada töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgida võrdse

kohtlemise põhimõtet ning edendada võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja

soolise

võrdõiguslikkuse

seadusele.

VõrdKS

eesmärk

on

tagada

isikute

kaitse

diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või

veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel (VõrdKS § 1 lg 1). Nimetatud

tunnuste

alusel

on

isikuid

keelatud

diskrimineerida

mh töölepingu

ülesütlemisel

(VõrdKS § 2 lg 1 p 2 ja lg 2 p 2). Eeltoodud tunnused kostja käitumises kolleegiumi hinnangul

puuduvad, maakohus on õigesti seda põhjendanud ja ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.

Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et maakohus oleks pidanud tuvastama, kas

kostjal tegelikult hageja vastu kahjunõue oli. Töölepingu ülesütlemine kostja poolt oli

õiguspärane ja kostja ütles töölepingu üles üksnes seetõttu, et hageja ei ilmunud tööle. Asjaolu,

et 29.05.2019 kostja ülesütlemise avalduses viitas kostja võimalikule TLS § 74 lõike 1 alusel

esitatavale kahju hüvitise nõudele, mille kostja jätab hageja laste tõttu esitamata, ei tähenda, et

kostja oleks hagejat ebavõrdselt kohelnud. Kahju hüvitise esitamise õigus on tööandjal olemas

juhul kui töötaja rikub tahtlikult töölepingut (TLS § 74 lg 1). Nimetatud paragrahvi lõige 3

sätestab, et kui töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või lahkub töölt ette teatamata, on tööandjal

sel põhjusel töölepingu ülesütlemise korral õigus nõuda kahju hüvitamist. Eeldatakse, et kahju

suurus vastab töötaja ühe kuu keskmisele töötasule. Seega piisab kahju nõude esitamiseks

töötaja tahtlikust töölepingu rikkumisest ja kahjunõude suurus on sellisel juhul eelduslikult ühe

kuu keskmine töötasu. Antud juhul rikkus hageja töölepingut sellega, et ei asunud olulise

põhjuseta tööle. Seega tekkis kostjal seaduse alusel õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist. See,

et kostja jättis kahju hüvitamise nõude esitamata, viitab hoopis kostja vastutulelikkusele, mitte

diskrimineerimisele.

43. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on hageja diskrimineerimise omaks võtnud

sellega, et ta ei vastanud hageja 31.05.2019 päringule selle kohta, miks oli vajalik viidata kahju

hüvitamise nõude esitamata jätmisele seoses hageja lastega. VõrdKS § 8 lg 2 kohaselt peab isik,

kelle vastu on avaldus esitatud, menetluses tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise

põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise

omaksvõtuga. Nimetatud säte kohaldub töövaidluskomisjoni ja kohtumenetluses ning selle

eesmärgiks on poolte tõendamiskoormuse jaotamine. Päringule mittevastamist ei saa

võrdsustada asjaolu omaksvõtuga.

44. Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et kostja käitus hagejaga

töölepingu erakorralisel ülesütlemisel seadusega kooskõlas. Kolleegium nõustub, et hageja

2-19-9785

eelnevat hoiatamist ei olnud antud juhul vajalik kohaldada. TLS § 88 lg 3 kohaselt ei ole

eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise

raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Tööle ilmumata

jätmine, arvestades hageja huvi puudumist töötamise vastu, on kolleegiumi hinnangul piisavaks

põhjuseks, et eelnevat hoiatamist mitte kohaldada. Samuti on kostja kooskõlas seadusega jätnud

töölepingu lõpetamisest ette teatamata. Etteteatamistähtaega järgimata võib töölepingu üles

öelda, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97 lg 3). Kolleegiumi

hinnangul ei pidanud antud olukorras kostja lepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama,

kuna hageja huvi lepingu jätkamiseks sisuliselt puudus.

45. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm