2-20-2467/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. september 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-2467

Tsiviilasi

OÜ Goldstern hagi Konemer OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1539,36 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. augusti 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Konemer OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Konemer OÜ (registrikood 11174170); esindaja

vandeadvokaat Katrin Jennsen

Vastustaja (hageja): OÜ Goldstern (registrikood 10666289);

esindaja Merike Valgmäe

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. augusti 2020 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Konemer OÜ kanda.

3. Määrata OÜ Goldstern menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 408 eurot ja 33 senti

(käibemaksuta).

4. Mõista Konemer OÜ-lt OÜ Goldstern kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 408

eurot ja 33 senti (käibemaksuta).

5. Kohustada Konemer OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt OÜ-le Goldstern

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates käesolevas asjas

tehtud lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. OÜ Goldstern (hageja) esitas 14.02.2020 hagi Konemer OÜ (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1152 eurot ja kahjuhüvitise 291,67 eurot ning

viivise põhivõlalt ajavahemiku 01.01.2019 kuni 14.02.2020 eest summas 95,69 eurot,

alternatiivselt kahjuhüvitise 1433,67 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja

määrata hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasumisele viivis seadusjärgses määras.

Hagiavalduse kohaselt toimus novembris 2018 kostjale kuuluva veoautoga Volvo FH-440

(registreerimismärk XXXXXX) kindlustusjuhtum. Hagejaga võttis seejärel ühendust Pjotr

Lukas, helistades hageja logistikule A.A. sooviga saada kostja veoauto remondi kohta

hinnapakkumist kindlustusandjale esitamiseks. P. Lukas kinnitas, et veoautol on olemas

kaskokindlustus ning saatis 24.11.2018 hagejale fotod veoautost. Hageja koostas 26.11.2018

kostjale kalkulatsiooni nr 26/11/2018/1 veoauto remondi kohta, mille kohaselt kujunes tööde

maksumuseks kokku 2550,99 eurot (koos käibemaksuga), sh kasutatud kütusepaak

mahutavusega 770 liitrit ja hinnaga 960 eurot (ilma käibemaksuta). Pakkumine saadeti

P. Lukase e-posti aadressile. Kalkulatsiooni alusel koostas Swedbank AS 30.11.2018

garantiikirja nr 236773441. P. Lukas ning hageja leppisid kokku, et kui panga garantiikiri

saabub, tuleb P. Lukas veoautoga hageja töökotta. Kostjale väljastatud panga garantiikirja tõi

hagejale samuti P. Lukas.

Pärast kalkulatsiooniga tutvumist soovis P. Lukas siiski uut kütusepaaki. P. Lukase

juuresolekul tellis hageja 10.12.2018 uue kütusepaagi. Tellitud kütusepaagi hind oli samuti 960

eurot (ilma käibemaksuta), seega kalkulatsiooni ei muudetud. Kütusepaak saabus 3-4 päeva

pärast tellimist ning hageja juhatuse liige kutsus P. Lukase veoauto kütusepaaki vahetama, mida

viimane ka teha lubas.

Hageja koostas 17.12.2018 kostjale arve nr GAR4542 uue kütusepaagi eest summas 960 eurot,

millele lisandus paagi vahetuse tasu 200 eurot, kokku 1160 eurot, koos käibemaksuga 1392

eurot. Arve tasumise tähtaeg oli 31.12.2018. Arve edastati 17.12.2018 P. Lukase e-posti

aadressile, kuhu hageja oli ka varem arveid saatnud ning need arved tasuti. P. Lukas on hageja

juures varasemalt käinud sama veoautoga tsisterni pesemas. Kostja juhatuse liige Sulev Märss

esitas 30.05.2019 hageja lepingulisele esindajale telefoni teel vastuväite, et kostja ei ole andnud

kirjalikku volitust P. Lukasele kütusepaagi tellimiseks ning P. Lukas ei ole kostja töötaja ega

esindaja, mistõttu kostja arvet ei tasu.

Kostja pole senini nõuet tasunud. Kostja vastutab P. Lukase käitumise eest TsÜS § 132 lg 1

järgi.

Hageja tugineb müügilepingu sätetele, ent alternatiivselt, kui kohus leiab, et tegemist pole

müügilepingust tuleneva nõudega, kahju õigusvastase tekitamise sätetele (VÕS § 1043, § 1045

lg 1 p 8). Hageja nõuab ka õigusabikulude kandmisega seoses tekkinud kahju 291,67 euro

hüvitamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja vastuväidete kohaselt pole müügilepingut sõlmitud, samuti ei ole kostja hagejale kahju

tekitanud. Kostja võttis hagejalt hinnapakkumise, mis ei too pooltele kaasa rahalisi kohustusi.

10.12.2018 peale hageja pakkumise kättesaamist helistas kostja juhatuse liige hageja juhatuse

liikmele ning teavitas, et tehtud pakkumine ei ole sobiv (VÕS § 19 lg 1). Kostja tellis

remonttööd OÜ-lt Maksibussid ning veok remonditi jaanuaris 2019. Uue kütusepaagi

tellimisest ei tea kostja midagi ning sama on kinnitanud ka P. Lukas, kes on lisaks kinnitanud,

et tema ei ole kostja nimel ühtegi pakkumust heaks kiitnud ega jätnud muljet, et tal sellekohane

volitus üldse on.

TsÜS § 118 lg 2 eeldused pole täidetud. Asjaolu, et hageja on P. Lukase e-posti aadressile

edastanud arveid, mille adressaadiks on kostja, ei tõenda vastava volituse andmist P. Lukasele.

P. Lukasel pole kunagi olnud õigust kostja nimel lepinguid sõlmida. P. Lukas küsis kostja nimel

pakkumust remonttöödeks ja edastas ka veoki pildi ning seda üksnes seetõttu, et P. Lukas on

varasemalt hageja juures töötanud. Sellest ei saa aga järeldada, et P. Lukas oleks olnud kostja

volitatud esindaja.

P. Lukas osutab kostjale FIE-na autojuhi teenust. Tema töökohustuseks ei saa pidada veoki

remondi tellimist, küll aga tsisterni pesemist. P. Lukas ei ole kunagi sõlminud ühtegi lepingut

kostja nimel seoses veokite remondiga.

Hagejal tuleb tõendada, et tal ei olnud võimalik kütusepaaki müüjale tagastada ning vältida

kahju tekkimist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas 6. augusti 2020 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1152 eurot, viivise 95,69 eurot ja kahjuhüvitise 291,67 eurot. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 225 eurot ja 884,92 eurot

(käibemaksuta) õigusteenuse tasu. Maakohus määras, et menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping tahteavalduste vahetamise teel.

Vaidlust ei ole, et novembris 2018 esitas kostja, keda esindas P. Lukas, hagejale soovi veoauto

taastusremondi hinnakalkulatsiooni saamiseks, st ettepaneku esitada pakkumus. Hageja esitas

26.11.2018 pakkumuse vastavalt päringule. Kalkulatsioonis on välja toodud ka veoauto Volvo

(registreerimismärgiga XXXXXX) taastusremondi kalkulatsioon. Seega nähtub hageja tehtud

pakkumuses otseselt VÕS § 16 lg 1 järgi pakkumus, et hageja poolt pakutava veoauto

taastusremondiks kujuneb kokku 2125,83 eurot, sh kasutatud kütusepaak 960 eurot ning hinnale

lisandub käibemaks 20%, s.o 425,17 eurot, kokku 2550,99 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et

kostja esindaja loobus veoauto taastusremonttöödest (v.a kütusepaagi vahetus).

Kostja esindaja P. Lukas aktsepteeris VÕS § 20 lg 1 järgi hageja pakkumuse. Nii K. Lill kui ka

P. Lukas on kinnitanud, et viimane käis 10.12.2018 hageja kontoris ning koos valiti internetist

kostjale sobivat uut kütusepaaki. Ka tunnistaja A.A. on kinnitanud, et P. Lukas käis seoses

veoauto kütusepaagiga hageja kontoris 1-2 korda ning juttu oli ka kütusepaagi tellimisest.

Hageja seadusliku esindaja kinnitusel oli arvutiekraanil näha kütusepaagi suurus ja hind. Kuigi

P. Lukas on selgitanud, et kütusepaakide pildid arvutis olid väikesed ning ei öelnud midagi

paakide suuruste kohta, on P. Lukas kinnitanud, et ta sai aru, et originaalpaagile alternatiivselt

pakutud kütusepaak oli ilma astmeteta, mida on võimalik ümber ehitada, millisele järeldusele

jõudis ka hageja seaduslik esindaja. P. Lukase poolt 10.12.2018 väljendatud tahe internetist

valitud (ilma astmeteta) kütusepaagi ostmiseks oli hagejale selgelt väljendatud ning hageja

seaduslik esindaja sai tema tahtest aru. Hageja tegi 10.12.2018 uue VÕS § 16 lg 1 kohase

pakkumuse kostjale. Hageja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud, et kuna tellitud

kütusepaagi hind jäi samaks algselt kalkulatsioonis olnud hinnaga, siis kalkulatsiooni ei

muudetud. Seega avaldas hageja 10.12.2018 VÕS § 9 lg 1 tähenduses tahet tema poolt pakutud

tingimustel kütusepaak müüa ja leping sõlmida. Kuna kostja esindaja esitas hageja koostatud

kalulatsiooni pangale ning väljendas hagejale 10.12.2018 vahetult ning suuliselt tahet

kütusepaagi tellimiseks, milline oli hageja jaoks äratuntav, avaldas kostja esindaja VÕS § 20 lg

1 järgi nõustumust eeltoodud hageja pakkumusele, avaldades sellega omakorda VÕS § 9 lg 1

järgi tahet olla õiguslikult seotud hageja pakutud tingimustega ehk tasuda kütusepaagi eest.

TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib isik tahteavalduse teha mis tahes viisil, oluline on, et tema tahe

oleks teistele äratuntavalt väljendatud. Hageja seaduslik esindaja on vande all kinnitanud, et

koos P. Lukasega valiti internetist kütusepaak välja ning hageja tellis selle koheselt P. Lukase

juuresolekul ära. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt vaatasid K. Lill ja P. Lukas koos arvutisse

ning jõudsid otsusele, et koos välja valitud paak tuleb ära tellida. P. Lukas on aga selgitanud, et

tema ei tea, kas hageja tellis kütusepaagi ära ajal, mil ta hageja kontoris viibis või hiljem. Lisaks

on P. Lukas selgitanud kohtuistungil, et ta ei uskunud, et otsus kütusepaagi tellimiseks nii ruttu

ära tehakse ning ta oleks pidanud veel kostja seadusliku esindaja S. Märsiga seda arutama.

Seega möönab P. Lukas, et hageja siiski võis kütusepaagi tellida ära juba ajal, mil ta viibis

hageja kontoris ning ühtlasi nendib, et oleks pidanud tellimist S. Märsiga arutama.

P. Lukase kinnitusel käis ta 10.12.2018 hageja kontoris enne lõunat. Hageja esitatud

e-kirjavahetusest (tl 63-67) kütusepaagi müüjaga UAB „Ferikas“ nähtub, et hageja on

10.12.2018 kell 11.47 saatnud müüjale e-kirja sisuga „Palun saatke arve koos

kohaletoimetamisega“ (tl 63 pöördel). Tõenditest nähtuvalt on UAB „Ferikas“ koostanud

10.12.2018 hagejale arve nr 2045359-1 summas 840 eurot (tl 70) ning maksekorralduse nr

VM7872 (tl 71) kohaselt tasus hageja arve summas 840 eurot juba samal päeval kell 13.17.

Seisukohta toetab ka hageja seadusliku esindaja poolt vande all väljendatu, et kuna tegemist oli

veoautole Volvo mõeldud kütusepaagiga, siis hageja tellis selle spetsiaalselt kostjale. Hageja

tegeleb valdavalt veoautode Scania remondiga, mistõttu ei ole tal ka Volvodele mõeldud

varuosadega midagi teha. Oluline on ka, et kalkulatsiooni alusel väljastas Swedbank AS

30.11.2018 garantiikirja nr 236773441 (tl 19), garantiikirjast nähtuvalt on sõidukiga Volvo

FH-440 toimunud kindlustusjuhtum ning garantii on antud kindlustusjuhtumist tulenevate

kahjude kõrvaldamiseks kostjale summas 1844,63 eurot. K. Lill on kohtuistungil selgitanud, et

kui kostja esindaja ei oleks garantiikirja esitanud, ei oleks ta ka kütusepaaki tellinud.

Seda, kas P. Lukasel oli äriühingu nimel õigus lepingut sõlmida või mitte, tuleb hinnata TsÜS

§ 116 järgi. Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel, et ta ei

tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samas võib tehingu

tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1).

Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega

ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes. Ka TsÜS § 116

lg 2 kohaldamine eeldab, et majandus- või kutsetegevuses teise isiku nimel tehingu tegemisel

peab olema tehingu teisele poolele äratuntav, millise teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses

isik tegutseb (Riigikohtu 15.10.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p-d 11, 12).

Täidetud on TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused. Poolte vahel on tehingulised suhted

kestnud vähemalt alates 2016. aastast. Aastate jooksul on korduvalt P. Lukase tellimisel tehtud

sarnaseid tehinguid, mistõttu võis hageja mõistlikult uskuda, et P. Lukasele oli antud volitus

tehingute tegemiseks, sh kütusepaagi tellimiseks. S. Märss on kinnitanud, et kui ettevõte on

teenust või kaupa tellinud, siis ta ei süvene, kust arved tulevad ning maksab arved ära. Seega

oli S. Märss kostja seadusliku esindajana teadlik, et P. Lukas tegeleb teenuste tellimisel kostja

nimel esindajana ning kostja seaduslik esindaja on talunud sellist praktikat. P. Lukase ütlustest

nähtuvalt K. Lill ja S. Märss omavahel ei suhtle ja seetõttu pidigi P. Lukas hageja juures asju

ajama juba u 7 aastat. Asjaolu, et P. Lukas tegutses kostja esindajana, nähtub ka kalkulatsiooni

koostamisele eelnenud e-kirjavahetusest ning tunnistaja A.A. ütlustest. Ka nähtub hageja

esindajate ütlustest, et P. Lukas kinnitas hagejale, et tuleb lähipäevil (peale kütusepaagi

saabumist) hageja töökotta paaki vahetama. Hageja seadusliku esindaja ütlustest nähtuvalt on

S. Märss ise käinud paaril korral hageja juures autopesu teenusel ning ühel korral ka ADR märki

saamas, kuid sel korral helistas P. Lukas hagejale, et viimane S. Märsile märgi ka annaks.

Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja volitusi P. Lukasele tuleb lugeda TsÜS § 118 lg 2

kohaselt antuks ja kokkulepe kütusepaagi tellimiseks, mis P. Lukas on kostja nimel sõlminud,

kehtib TsÜS § 115 lg 1 alusel ka kostja suhtes.

Maakohus leidis, et ei ole võimalik veendunult asuda seisukohale, et kostja on lepingust

taganemisel täitnud VÕS § 116 ja § 188 materiaalsed ja formaalsed eeldused. Kostja seadusliku

esindaja S. Märsi ütluste kohaselt helistas ta koheselt, s.o 10.12.2018 vahetult peale P. Lukaselt

informatsiooni saamist, et hagejal on pakkuda ainult ilma astmeteta kütusepaak, hageja

seaduslikule esindajale ning andis teada, et ei soovi sellist kütusepaaki. Nimetatud asjaolu on

kinnitanud ka P. Lukas, kelle juuresolekul telefonikõne toimus. Hageja seadusliku esindaja

kinnitusel helistas S. Märss kütusepaagiga seoses esimest korda alles mais 2019. Kohus

rahuldas 22.05.2020 määrusega (tl 81-82) poolte taotlused ning nõudis Telia Eesti AS-lt

perioodil 01.12.2018 kuni 31.05.2019 kostjale kuuluvatelt telefonidelt tehtud kõnede eristused

hageja numbrile. Telia Eesti AS vastusest (tl 85) nähtuvalt perioodi 01.12.2018 kuni 24.05.2019

andmed elektroonilise side seaduse § 1111 lg-st 4 tulenevalt puuduvad, ent perioodil 25.05.2019

kuni 31.05.2019 ei ole kõnesid toimunud. Seega on asjaolu, kas kostja seaduslik esindaja

10.12.2018 hagejale helistas, tõsikindlalt tõendamata.

Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et hageja oma lepingulised kohustused kostja ees täitnud.

Arve nr GAR4542 alusel on kostjal tasumata hagejale põhivõlgnevus summas 1152 eurot.

Põhivõlgnevus nähtub ka kliendilaekumiste aruannetest (tl 23, 26) (loobutud on kütusepaagi

paigaldamisega seonduvatest kuludest). Kostja võlgnevust kinnitavad ka hageja raamatupidaja

10.01, 08.02 ja 19.03.2019 e-kirjad (tl 22 ja pöördel) kostja esindajale. Eeltoodust tulenevalt on

põhjendatud ka viivisenõue summas 95,69 eurot.

Ka õigusabikulude hüvitamise nõue on VÕS § 115 järgi põhjendatud. Kostja rikkus 10.12.2018

lepingut tellitud kauba eest tasumata jätmisega. Kostja ei tõendanud, et ta oleks täitnud VÕS

§ 116 ja § 188 järgi taganemise õiguse sisulised ja vormilised eeldused. Õigusabikulude eest

tasumise kohustuse tõttu tekkis hagejal otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3 tähenduses) ning

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Õigusabikulusid selliste nõuete realiseerimiseks

saab pidada vajalikeks. Hagetav kahju on hõlmatud VÕS § 208 lg-st 1 tuleneva kostja

lepingulise kohustuse kaitse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Samuti oli sellise kahju tekkimine

kostjale müügilepingu sõlmimisel mõistlikult ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, lugedes hageja lepingulise

esindaja tasu põhjendatuks üksnes osaliselt 15,17 tunni, s.o 884,92 euro ulatuses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagiavaldus täielikult rahuldamata ja jätta

menetluskulud hageja kanda. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt palub kostja välja

mõista viivise seadusjärgses määras.

Maakohus hindas valesti tõendeid ja kohaldas valesti materiaalõigust. Maakohus on valesti

jaotanud tõendamiskoormise, leides, et kostjal tuleb tõendada, et ta ei ole müügilepingut

kütusepaagi ostmiseks sõlminud. Kostjal ei ole võimalik negatiivset asjaolu tõendada.

Tegelikult oli hageja kohustatud tõendama, et müügileping sõlmiti.

Maakohtu seisukoht, et poolte vahel on sõlmitud müügileping tahteavalduste vahetamise teel,

põhineb P. Lukase, K. Lille ning A.A. ütlustel, mis kõik on omavahel vasturääkivad.

Maakohus on hinnakalkulatsiooni pangale esitamise faktile andnud väära õigusliku hinnangu.

Ekslik on seisukoht, mille kohaselt peaks hinnakalkulatsiooni esitamine pangale garantiikirja

väljastamiseks olema võrdsustatud müügilepingu sõlmimisega. Samuti jääb arusaamatuks, kust

tuleneb maakohtu põhjendustes esinev väide, et kostja väljendas hagejale 10.12.2018 vahetult

ning suuliselt tahet kütusepaagi tellimiseks. P. Lukase tunnistajana ülekuulamisel avaldatut:

“pean enne rääkima Suleviga, tema otsustab” ei saa selliselt tõlgendada. Maakohtu järeldus, et

kõik esitatud tõendid ja asjaolud võimaldavad müügilepingu olemasolu poolte vahel tõendatuks

lugeda, ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega, mistõttu on maakohus rikkunud TsMS § 232

lg-t 1.

Ebaselge on ka maakohtu järeldus, et kostja loobus kostjale kuuluva veoauto

taastusremonttöödest (v.a kütusepaagi vahetus). Jääb selgusetuks, mida kohus loobumise all

mõelnud on, kuid võib eeldada, et muus osas ei võtnud kostja pakkumust vastu. Sellest

tulenevalt tekib taas vastuolu tõendamise osas ning jääb arusaamatuks, kuidas on kohus

tuletanud aktsepti kütusepaagi osas, kuid mitte ülejäänud pakkumuse osas, kuigi kostja ega P.

Lukase ütlustest ei nähtu, et pakkumust üldse mingisuguses ulatuses oleks vastu võetud.

Kostja ei nõustu maakohtu põhjendustega TsÜS § 116, § 118 lg 2 ja § 115 lg 1 osas.

Põhjendused on vastuolulised ning ei tugine kogutud tõenditele. TsÜS § 118 lg-le 2 viidates on

maakohus analüüsinud üksnes sätte üht eeldust: esindajana tegutseva isiku avaldused või

käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud

volitus tehingu tegemiseks. P. Lukas selgitas vande all, et ta avaldas hageja seaduslikule

esindajale selgesõnaliselt, et otsuse teeb kostja seaduslik esindaja S. Märss, mitte tema ise,

mistõttu on ka arusaamatu, kuidas maakohus jõudis järelduseni, et viidatud eeldus on täidetud.

Maakohus jättis materiaalõigust valesti kohaldades täielikult analüüsimata TsÜS § 118 lg 2

teise eelduse: esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks ning esindatav

teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust.

P. Lukas ja S. Märss on kinnitanud, et P. Lukasel sellist volitust polnud (istungi protokoll lk 7,

9, 10 ja 11). Seega on tõendatud, et S. Märss ei volitanud P. Lukast kostjat esindama ning nii ei

arvanud ka P. Lukas ise, mistõttu on arusaamatu, kuidas hagejal selline mulje sai jääda.

Õiguslikult vastuoluline on ka maakohtu selgitus, mille kohaselt olukorras, kus P. Lukasel tuli

igakordselt enne teenuse tellimist hagejalt saada kostja seadusliku esindaja nõusolek, kuid

mingil põhjusel ei pruukinud tal kütusepaagi tellimiseks kostja seadusliku esindaja nõusolekut

olla, ei pidanud hageja nõusoleku/volituse puudumisest teadlik olema.

Arusaamatuks jääb ka, kuidas on maakohus jõudnud järelduseni, et kostja väide P. Lukasel

volituse puudumise kohta ei ole tõendatud. Ütlused on vastuolus hageja seadusliku esindaja

ütlustega. Ei ole mõistetav, millisel alusel on kohus pidanud ühtesid ütlusi usaldusväärsemaks.

Ka on maakohus üllatuslikult lugenud kostja kahjuks hageja avalduse, et ta ei tea, kes kostja

juhatusse kuuluvad. Kui hageja seaduslik esindaja ei ole huvi tundnud, kellel on ettevõtte

esindamise õigus, lasub sellise käitumise riisiko hagejal.

Maakohus on ekslikult lugenud kütusepaagi tellimise sarnaseks tehinguks auto- ja

tsisternipesuga. Autojuhi poolt tsisternipesu tellimine ei ole võrreldav üle 1000-eurose tehingu

tegemise õigusega.

Maakohus on ekslikult leidnud, et kuivõrd kostja on P. Lukast kasutanud tehingu vahendajana,

saab järeldada, et P. Lukasel oli tehingu tegemise õigus. Tehingu vahendamine ei ole õiguslikult

samastatav tehingu tegemise õigusega. Maakohus neid eristanud ei ole, mis on toonud kaasa

ebaõige lahendi. P. Lukasel polnud õigust tehingu sisu ja tulemuse üle otsustada, vaid ta üksnes

vahendas poolte vahel informatsiooni. Samamoodi on toimunud ka kõik varasemad tehingud.

Kuna kostja aktsepteeris kujunenud praktikat, liikusid ka arved P. Lukase e-posti. Seda

põhjusel, et P. Lukas on hageja juures töötanud ning tunneb hageja seaduslikku esindajat.

Jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus jõudnud järeldusele, et asjaolu, kas kostja seaduslik

esindaja ka tegelikult 10.12.2018 hagejale helistas, on tõsikindlat tõendamata. S. Märss ja

P. Lukas on andnud selles osas kattuvaid ütluseid, mh kinnitas P. Lukas, et S. Märss helistas

hageja seaduslikule esindajale tema juuresolekul ning seletused telefonikõne sisu kohta samuti

kattuvad. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole selles osas tõendina arvestanud S. Märsi ja

P. Lukase ütluseid, kuid on usaldanud hageja seadusliku esindaja omi.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud vastuväited nõude summa osas. Esitatud

dokumentidest nähtub, et soetatud kütusepaak maksis 840 eurot, ülejäänud summa osas hageja

ühtegi tõendit ei esitanud, vaid leidis, et temale on tekkinud sellises ulatuses kahju. Hageja on

autoremondi ettevõte, mistõttu pole asjakohane maakohtu seisukoht, et hagejal ei olnud tellitud

kütusepaaki võimalik kellelegi teisele müüa. Väide, et hageja tegeleb üksnes Scania, mitte

Volvo veokite remondiga, on paljasõnaline ja tõendamata. Asjaolu, et hageja oli valmis

remontima kostja Volvo veokit, näitab seda, et hageja remondib eri marki veokeid. Samuti ei

ole hageja tõendanud, et tal ei olnud võimalik kütusepaaki müüjale tagastada.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus hindas tõendeid õigesti ning TsMS § 232 lg 1 rikkumisi ei esine. Maakohus on

piisavalt selgitanud, kuidas ta jõudis kogutud tõendite pinnalt järelduseni kostja aktsepti osas.

Hageja nõustub igati maakohtu põhjendustega.

Kostja on ebaõigesti viidanud selgesõnalisele nõusoleku andmisele. Maakohus asus

seisukohale, et kostja tahe hagejale oli väljendatud selgelt. Hageja nõustub eeltooduga.

Kostja soovis osta kütusepaaki ja esitas nõustumuse hageja 10.12.2018 pakkumusele. P. Lukas

andis hageja seaduslikule esindajale 10.12.2020 enne lõunat hageja kontoris suuliselt teada, et

ta soovib tellida kütusepaaki, mida koos K. Lillega arvutist valiti. VÕS § 20 lg 1 ei välista ka

aktsepti andmist teoga. P. Lukase ütlustest nähtuvalt nõustus ta välja valitud paagiga.

Hageja ei nõustu, et A.A. andis ütlusi andes edasi ainult muljet, mis temale kogu protsessist jäi

ning et konkreetset vestlust A.A. ei kuulnud.

Mitte kordagi ei olnud K. Lille ja P. Lukase vahel jutuks, et P. Lukasel on veel vaja S. Märsiga

rääkida, kuna tema otsustab. Seda, et S. Märss peaks otsustama või kinnitama hiljem

müügitehingu, ei ole kinnitanud ega väitnud A.A. ega ka K. Lill oma ütlustes. Ka ei ole eluliselt

usutav, arvestades asjaolu, et P. Lukas kinnitas oma ütlustes neljal korral, et ta peab alati S.

Märsile eelnevalt teatama ja konsulteerima enne tehingute tegemist, et seekord paagi tellimisel

jättis ta tehingu asjaolud enne müügilepingu sõlmimist S. Märsiga kooskõlastamata.

Hageja ei nõustu, et hinnakalkulatsiooni pangale esitamise faktile on maakohus andnud väära

õigusliku hinnangu. Maakohus ei käsitlenud garantiikirja seoses aktsepti väljendamisega, vaid

seoses hagejapoolse uue kohase pakkumuse tegemisega.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud ning

on ka seda kinnitavad tõendid ja asjaolud üksikasjalikult välja toonud. Väide, et TsÜS § 118 lg

2 eeldused ei ole täidetud, on paljasõnaline.

Maakohus leidis õigesti, et olukorras, kus P. Lukasel tuli igakordselt enne teenuse tellimist

saada kostja seadusliku esindaja nõusolek, kuid mingil põhjusel ei pruukinud tal kütusepaagi

tellimiseks kostja seadusliku esindaja nõusolekut olla, ei pidanud hageja nõusoleku/volituse

puudumisest teadlik olema. P. Lukas ei ole kinnitanud, et temal ei ole volitusi.

Ebaõige on ka kostja väide, et hageja seaduslik esindaja ja töötaja avaldasid kohtuistungil, et

tehingu tegemise õigus hageja nimel on üksnes hageja seaduslikul esindajal. Selliseid väiteid

kohtuistungi protokollist ei leia. Samuti ei ole õige kostja seisukoht, nagu peaks esindusõiguse

osas lasuma riisiko vastustajal.

Maakohus asus tõendeid hinnates õigele seisukohale, et asjaolu, kas kostja seaduslik esindaja

ka tegelikult 10.12.2018 hagejale helistas, on tõsikindlalt tõendamata.

Hageja on kahju tekkimist tõendanud arvega GAR4542, kliendilaekumise aruandega (tl 23 ja

26), raamatupidaja e-kirjadega jm. Ka K. Lille vande all antud ütlustega on tõendatud, kuidas

kütusepaagi hind 1152 eurot kujunes. Hageja on 18.05.2020 menetlusdokumendis märkinud, et

Volvo paaki ei saa teistel sõidukitel kasutada, kuivõrd hagejal ega klientidel ei ole Volvo

veokeid, mistõttu ei saa hageja paaki kasutada või paigaldada teistele veokitele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kõiki

apellatsioonkaebusele vastates TsMS § 654 lg 6 alusel.

7. Hageja nõuab kostjalt müügilepingust tuleneva sissenõutavaks muutunud rahalise kohustuse

täitmist. Hageja nõude aluseks on VÕS § 108 lg 1 alusel õiguskaitsevahendina täitmise nõude.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist.

8. Kostja väited, et maakohus hindas valesti tõendeid ja jaotas ebaõigesti tõendamiskoormuse,

ei ole õiged. Ebaõige on ka kostja väide, et tema pidi tõendama negatiivset asjaolu, et ta lepingut

ei sõlminud. Hageja esitas maakohtule faktilised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, mille

kohaselt P. Lukas, keda kostja kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses, pöördus hageja

poole, et hageja koostaks kostjale kuuluva auto taastusremondiks hinnapakkumise. P. Lukas

esitas kostjale kuuluva auto fotod ja andmed ning pärast hinnapakkumist esitas Swedbank

garantiikirja remonditööde eest tasumise garanteerimiseks. P. Lukas suhtles autoremondi

küsimustes hagejaga ning ta nõustus hageja poolt pakutud hinna eest kütusepaagi ostmise ja

paigaldamisega kostja autole. Maakohus hindas hageja esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid

ning tuvastas õigesti, et tõendatud on hageja ja kostja vahel kütusepaagi müügilepingu

sõlmimine.

9. Kostja väited P. Lukasel esindusõiguse puudumise kohta ei õiged. TsÜS § 115 lg 1 lause 2

kohaselt on teise isiku esindamise eeldusteks esindaja poolt tehingu tegemiseks vajalike

tahteavalduste tegemine, selliste tahteavalduste tegemine esindatava nimel ja esindaja

tegutsemine esindusõiguse piires.

9.1. Maakohus tuvastas õigesti, et P. Lukas tegi müügilepingu sõlmimiseks vajalikud

tahteavaldused. P. Lukas soovis hinnakalkulatsiooni, nõustus seal märgitud hindadega, pidas

läbirääkimisi uue kütusepaagi ostmise osas, vaatas pakutavaid variante ja aktsepteeris hageja

poolt pakutud varianti.

9.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seda, kelle nimel P. Lukas lepingu sõlmis, tuleb

hinnata TsÜS § 116 järgi. TsÜS § 116 lg 2 järgi eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või

kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses

tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik

vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega. Pooltel ei ole vaidlust, et

P. Lukas küsis hagejalt hinnapakkumist kostjale kuuluva auto kohta ja edastas hagejale kostjale

antud garantiikirja. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et P. Lukas tegi müügilepingu

sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused. Eeltoodud faktilised asjaolud annavad aluse tuvastada,

et tehingu tegemisega seotud asjaoludest tulenevalt oli hagejal võimalik aru saada, et ta sõlmib

tehingu kostjaga. Kostja esitatud väiteid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

9.3. Ringkonnakohus leiab, et P. Lukast ei saa lugeda isikuks, kes kostja ülesandel tema

majandus- või kutsetegevuses kaupu müüb või teenuseid osutab, seega puudub alus kontrollida

P. Lukase esindusõigust TsÜS § 121 lg 2 alusel.

9.4. Kostja väide, et maakohus hindas garantiikirja ebaõigesti, ei ole õige. Garantiikiri oli antud

kostjale, et garanteerida auto remondiks vajalike tarvikute ostmise ja tööde teostamise eest tasu

maksmine. Asja materjalidest nähtub, et hageja viitas garantiikirjale ka vaidlusaluse

kütusepaagi tellimisel. Garantiikiri omas kaudselt tähendust müügilepingu sõlmimisel.

9.5. Asjaolu, et kostja väitel oli varem tehingute tegemiseks kostja nimel antud igakordselt

P. Lukasele volitus, on P. Lukase ja kostja vahelise sisesuhte küsimus. Hagejale ei olnud nähtav,

kas kostja andis või ei andnud eelnevalt volituse P. Lukasele. TsÜS § 115 lõikest 3 tulenevalt

reguleerivad esindamise sätted üksnes esindamisel tekkivat välist suhet, st suhteid, mis tekivad

esindataval ja esindajal kolmanda isikuga, kellega või kelle suhtes esindaja vahendusel tehingut

tehakse.

Kostja väited, et ta kasutas P. Lukast eelnevalt oma majandus- kutsetegevuses tehingu

vahendajana, ei ole tõendatud ja on vastuolus kostja väitega, et P. Lukas võis ka varem hagejaga

tehinguid sõlmida, kuid nendel juhtudel sai ta eelnevalt igakordselt volituse. Asjaolu, et

P. Lukas edastas kostja ülesandel hagejale informatsiooni ja tellimusi ning võttis vastu hageja

poolt esitatud arved, mis kostja poolt seejärel tasuti, ei andnud hagejale alust arvata, et kostja

kasutas P. Lukast üksnes vahendajana. Hagejal puudus mõistlik alus arvata, et P. Lukasel

puudus vaidlusaluse tehingu tegemiseks volitus, st tehingu sõlmimine toimub seekord teisti.

9.6. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud ja tõendatud faktiliste asjaolude alusel tuvastas

maakohus õigesti P. Lukase esindusõiguse TsÜS § 118 lg 2 alusel. Kostja seadusliku esindaja

vande all antud ütlustest nähtub, et kostja teadis, et P. Lukas pidas hagejaga auto remondi ja

kütusepaagi ostmise kokkulepete sõlmimiseks läbirääkimisi. Samuti kinnitab kostja teadmist

P. Lukase tegevusest nii informatsiooni edastamine P. Lukasele, kui garantiikirja saatmine

hagejale tööde eest tasumise garanteerimiseks.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et asjas ei ole piisavalt tõendatud, kas ja

millisel eesmärgil kostja seaduslik esindaja helistas 10.12.2018 hagejale. Kõne tõendamiseks

on esitatud kostja esindaja ja P. Lukase tunnistajana antud ütlused, samas hageja esindaja ja

tunnistaja kostja väidet ei kinnita. Ringkonnakohus märgib, et kui eeldada, et kõne toimus, siis

jääks ebaselgeks, kas kostja soovis tehingust taganeda või edastati muu sõnum. Kostja

seadusliku esindaja vande all antud ütluste kohaselt helistas ta, et anda teada – sellist paaki

kostja ei soovi ( tl 95 „Helistasin kohe Kasparile, et ma ei võta seda, mul on vaja astmetega

paaki“).

11. Kostja vastuväited nõude summa osas ei ole asjakohased. Hageja esitas müügilepingust

tuleneva täitmisnõude. Müügilepingu kehtivuse eeldusi maakohus kontrollis ning muuhulgas

tuli pooltel kokku leppida ka hinnas. Asjas ei ole vaidlust, millise summa märkis hageja

hinnapakkumisse ja millise summa ulatuses väljastati garantii. Hageja kinnitas, et kütusepaagi

eest soovis ta kokkulepitud hinda 960 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja ei ole

tõendanud, et tema või P. Lukas, keda kohus luges kostja esindajaks oleks vaidlustanud hageja

määratud hinda või teinud tahteavalduse hinna osas, seega saab lugeda, et pooled olid paagi

ostmisel kokku leppinud summas 960 eurot ja käibemaks.

Kostja vastuväited omaksid tähendust, kui hageja oleks esitanud kahju hüvitamise nõude.

Käesoleval juhul puudus kohtul alus anda hinnangut VÕS § 127 alusel.

12. Käesolevas asjas on tuvastatud, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv müügileping, mida

kumbki pool täitnud ei ole. Hageja esitas õiguskaitsevahendina täitmisnõude, selles olukorras

oleks kostja saanud muuhulgas esitada vastuväite hageja nõudeõiguse teostamise kohta. VÕS

§ 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused

(vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine

lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on

kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks müügilepingu

eseme kostjale üle andnud, kuna kohus nõustus hagejaga, et poolte vahel sõlmitud leping kehtib,

sellest taganetud ei ole, siis kuigi kostja ei soovinud käesolevas kohtumenetluses vastuväidet

esitada ei kaota ta seaduses sätestatud eelduste korral õigust pärast omapoolset kohustuse

täitmist nõuda lepingu eseme üleandmist.

13. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kandis ta

apellatsioonimenetluses õigusabikulusid summas 408,33 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

tegemist on TsMS § 175 lg 1 mõttes vajaliku ja põhjendatud kuluga ning mõistab selle kostjalt

välja, tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist TsMS § 177 lg 4 alusel.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Andra Pärsimägi