3-20-1170/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-1170

Haldusasi

Sergei Kostini kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses vähese kambripinnaga

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Kostini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja Sergei Kostin, esindaja

advokaat Denis Piskunov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Sergei Kostini määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. jaanuari

2021. a määruse p-i 2 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Kostin esitas 25. märtsil 2020. a Viru Vanglale kahjunõude. Kaebaja nõudis kahju

hüvitamist selle eest, et talle ei tagatud ajavahemikul 18. maist 2016 kuni 6. märtsini 2020 (välja

arvatud kartseris viibitud aeg 23 päeva) Viru Vangla kambrites piisavalt vaba põrandapinda

ning sellega alandati tema inimväärikust. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitiseks

6830 eurot 1366 päeva eest (5 eurot päeva eest). Viru Vangla jättis 29. mai 2020. a otsusega nr

6-16/42-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.

2. Sergei Kostin esitas 16. juunil 2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6830 eurot. Kohtule esitatud kaebuse sisu on sama

vanglale esitatud kahjunõudega. Kaebaja palus end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest

kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus jättis 6. jaanuari 2021. a määrusega kaebuse käiguta. Kohus selgitas, et

kaebaja on kahjunõude ajavahemikku 18. mai 2016. a kuni 24. märts 2017. a puudutavas osas

esitanud vanglale tähtaega rikkudes. Kohus andis kaebajale võimaluse selgitada, mis põhjusel

ta tähtaega rikkus.

4. Kaebaja leidis 8. jaanuari 2021. a vastuses, et kahjunõue ajavahemikku 18. mai 2016. a kuni

24. märts 2017. a puudutavas osas on tähtaegne. Kaebaja märkis, et piisava edulootusega

kaebuse saanuks koostada peale seda, kui on selge tähtaeg, mille vältel rikuti õigusi.

Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et tähtaeg hakkab kulgema pärast jätkuva toimingu

lõppemist. Kohtu käsitlus tähtaja algusest näib olevat oletuslik ega arvesta Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktikat. Kaebuse käiguta jätmiseks alust ei ole. Kaebaja esitas

menetlusliku vastuväite käiguta jätmisele.

5. Tartu Halduskohus tagastas 11. jaanuari 2021. a määrusega (resolutsiooni p 2) kaebuse

ajavahemikku 18. mai 2016. a kuni 24. märts 2017. a puudutavas osas ning jättis kaebaja

taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4).

Halduskohus põhjendas määruse resolutsiooni punkti 2 järgmiselt.

5.1. Jätkuva toimingu puhul hakkab kolmeaastane kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne

toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem. Riigikohtu

praktika kohaselt on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud

sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus.

5.2. Kaebaja pidi ajavahemikul 18. maist 2016. a kuni 24. märtsini 2017. a põrandapinna

vähesusest tulenenud negatiivseid mõjusid mõistma hiljemalt 24. märtsil 2017. a. Pole eluliselt

usutav, et ta ei saanud umbes kümne kuu jooksul aru väidetava ruumikitsikuse negatiivsest

mõjust. Kui isikut hoitakse kinnipidamiskohas pikka aega väidetavalt ebainimlikes tingimustes,

võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust alandavat iseloomu mõistliku aja jooksul,

sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks

olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist,

sest kahju põhjustanud isikus ei saanud kaebajal kahtlust olla. Kaebuse esitamisega viivitamine

ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist. Seega olid kaebajal hiljemalt 24. märtsil

2017. a teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega

kaebus.

5.3. Kaebaja pidanuks ajavahemiku 18. maist 2016. a kuni 24. märtsini 2017. a kohta esitama

vanglale kahjunõude hiljemalt 24. märtsil 2020. a. Kaebaja esitas vanglale kahjunõude

25. märtsil 2020. a. Järelikult on kaebaja esitanud vanglale kahjunõude ajavahemiku 18. maist

2016. a kuni 24. märtsini 2017. a kohta riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 sätestatud

kolmeaastast tähtaega rikkudes. Vangla sellele tähelepanu ei pööranud ja lahendas kahjunõude

sisuliselt. See ei välista kohtu kohustust kontrollida, kas kaebaja on läbinud vangistusseaduse

§ 11

lg-s

sätestatud

kohustusliku

kohtueelse

menetluse

nõuetekohaselt.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 järgi võib kohtule kaebuse esitada üksnes

siis, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. HKMS § 121

lg 1 p 4 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud

kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui kahju

hüvitamise taotlus on esitatud vanglale hilinemisega ja tähtaja ennistamiseks alust pole, ei ole

kaebaja läbinud nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ja kaebus tuleb HKMS § 121 lg 1 p 4

alusel tagastada.

5.4. Kohus andis 6. jaanuari 2021. a määrusega kaebajale võimaluse selgitada, miks ta ei

esitanud vanglale ajavahemiku 18. maist 2016. a kuni 24. märtsini 2017. a kohta kahjunõuet

tähtaegselt. Kaebaja teatas 8. jaanuaril 2021. a, et ei ole kohtu käsitlusega nõus. Ta esitas

vanglale kahjunõude tähtaegselt. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja esitas vanglale kahjunõude

ajavahemiku 18. maist 2016. a kuni 24. märtsini 2017. a kohta tähtaega rikkudes. Kuna vangla

polnud sellele tähelepanu pööranud ega tähtaja ennistamise küsimust käsitlenud, oli kohtul

õigus ja kohustus ise kontrollida, kas tähtaja ennistamiseks esinevad alused. See on seotud

kohtu kohustusega teha kindlaks, kas kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt

läbitud.

6. Kaebaja esitas 21. jaanuaril 2021. a Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles

vaidlustas Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2021. a määruse resolutsiooni punkte 2 ja 4.

Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.

6.1. Halduskohus on ekslikult kaebuse ajavahemiku 18. mai 2016. a kuni 24. märts 2017. a osas

tagastanud. Kahjunõue on õigeaegselt esitatud ja puudub alus selle tagastamiseks. Piisava

edulootusega kaebuse saanuks teha peale seda, kui on selge ajavahemik, mille vältel õigusi

rikuti. Vastavalt kohtupraktikale algab tähtaeg kulgema pärast jätkuva toimingu lõppemist ning

praegusel juhul langeb see vabanemistähtpäevale. Seega on kahjunõue esitatud tähtaegselt.

6.2. Isegi kui asuda seisukohale, et kolmeaastane tähtaeg on möödunud (millega kaebaa ei

nõustu), tuleb sellisel juhul arvesse võtta, et isegi kui kaebaja adus kohe pärast vanglasse

sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine siiski

hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud. Kahjunõude tähtaja aegumise kulg ei

alga kohe kitsastesse oludesse sattudes ning iga kitsas oludes viibitud päev ei kujuta endast

eraldi toimingut (vt RKHK 12. mai 2017. a asjas nr 3-3-1-98-16, p 12). Seega oleks

põhjendamatu lugeda kaebus hilinenult esitatuks kogu nimetatud ajaperioodi osas.

6.3. Määruse resolutsiooni punktiga 4 on halduskohus jätnud rahuldamata kaebaja taotluse

riigilõivust tasumise vabastamiseks. Halduskohus on alusetult põhjendanud seda kaebuse

kasina eduväljavaatega. Kaebuse esitaja hinnangul ei saa pidada kaebust perspektiivituks.

Halduskohus viitab Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsusele asjas nr 3-3-1-15-17, kuid rakendab

seda valikuliselt. Antud kohtulahendi p-s 13 on asutud seisukohale, et põrandapinda tuleb

hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega, et veenduda kinnipidamistingimuste vastavust

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3.

6.4. Isegi kui asuda seisukohale, et põrandapind on formaalselt vastavuses minimaalsete

nõuetega, ei välista see toime pandud rikkumist. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et

tuleb hinnata, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (nt RKHK 21. juuni

2017. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 12 ja RKHK 12. mai 2017. a asjas nr 3-3-1-98-16, p 13).

Praegusel juhul ei ole kinnipeetaval füüsiliselt võimalik kambris liikuda tavapärasel viisil, sest

kambris oleva mööbliga ei ole selleks piisavalt ruumi. Vaatamata kaebaja taotlusele korraldada

paikvaatlus, et veenduda rikkumise toimepanekus, on see põhjendamatult jäetud tegemata ning

otsuse tegemisel on tuginetud üksnes formaalsele kambri põrandapindalale. Paikvaatlusega

saaks kohus veenduda, et koos mööbliga kambris ei ole kaebajal füüsiliselt võimalik liikuda

tavalisel viisil. Seega ei ole halduskohus hinnanud asjaolusid kogumis ja on rikkunud olulist

menetlusõiguse normi, mis päädis põhjendamatu lahendi tegemisega (HKMS § 56 lg 1, § 61 lg

1) ning alusetule seisukohale asumist, et kaebusel puudub eduväljavaade. Kaebuse esitaja jääb

seisukoha juurde, et kambris pole liikumiseks piisavalt ruumi ning hüvitamiskaebuse

rahuldamisel on hea perspektiiv.

7. Tartu Ringkonnakohus tagastas 25. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni punktiga

1 määruskaebuse halduskohtu 11. jaanuari 2021. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale HKMS

§ 207 lg 2 ja lg 3 p 2 alusel ning määruse resolutsiooni punktiga 2 määruskaebuse halduskohtu

11. jaanuari 2021. a määruse resolutsiooni punkti 4 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

8. S. Kostin esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotles ringkonnakohtu 25. märtsi

2021. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamist ja haldusasja saatmist halduskohtule kaebuse

menetluse jätkamiseks perioodi 18. mai 2016 kuni 24. märts 2017 osas.

9. Riigikohus rahuldas 19. mai 2021. a määrusega Sergei Kostini määruskaebuse ja tühistas

Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni punkti 1 ning saatis

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas Tartu

Ringkonnakohtule tagasi uueks arutamiseks. Määruse põhjendused on järgnevad.

9.1. Ringkonnakohus tagastas määruskaebuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata tehtud

määrusega. HKMS § 207 lg 3 p 2 võimaldab teha HKMS § 207 lg 2 alusel tagastatava

määruskaebuse kohta määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui seaduse järgi võib asja

läbi vaadata lihtmenetluses. HKMS § 133 lg 1 järgi on lihtmenetlus võimalik, kui kaitstava

õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt kaitstava õiguse riive on selle sätte järgi

väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.

Tagastatud osas hõlmab halduskohtule esitatud kahjunõue umbes kümnekuulist ajavahemikku

ja nõutava hüvitise suuruseks on 5 eurot iga päeva eest, mil kaebaja viibis kambris, kus oli

kaebaja väitel nii vähe ruumi, et see alandas tema inimväärikust. Kolleegiumile jääb ebaselgeks,

mis põhjusel pidas ringkonnakohus kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks. Halduskohus ei

käsitlenud ajavahemikku 18. maist 2016 kuni 24. märtsini 2017 hõlmavas osas kaebuse

tagastamisel kaebuse materiaalõiguslikke eduväljavaateid ega riive intensiivsust. Probleemiks

oli vanglale esitatud kahjunõude tähtaegsus ja sellest tulenev küsimus, kas kohustuslik

kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbitud. Nende probleemide lahendamine ei ole

seostatav kaebaja materiaalõiguslikku positsiooni puudutava riive intensiivsusega.

9.2. Ringkonnakohtus tegi määruskaebuse tagastamise kohta määruse üks ringkonnakohtu

kohtunik. HKMS § 210 lg 1 esimese lause kohaselt vaatab määruskaebuse läbi üks

ringkonnakohtu kohtunik. Kuid sama lõike teine lause sätestab juhtumid, mil määruskaebuse

peab läbi vaatama ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis. Nende juhtude hulgas on ka

määruskaebus halduskohtu määruse peale, millega on kaebus jäetud menetlusse võtmata.

Halduskohus ei teinud vaidlusaluse ajavahemiku kohta kaebuse menetlusse võtmise määrust.

Halduskohus tagastas kaebuse kahjunõude osas, mis hõlmab ajavahemikku 18. maist 2016 kuni

24. märtsini 2017 HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Kaebuse tagastamine halduskohtu poolt

tähendab kaebuse menetlusse võtmata jätmist. Kaebuse tagastamise määrus nagu ka kaebuse

läbi vaatamata jätmise määrus on määrus, mis takistab asja edasist menetlust. Kaebuse

tagastamise määrus ja kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus riivavad kaebeõigust ühesuguse

intensiivsusega. HKMS § 210 lg 1 teise lause järgi peab kõigi asja edasist menetlust takistavate

määruste peale esitatud määruskaebusi läbi vaatama ringkonnakohtu kolmeliikmeline koosseis.

Kuna ringkonnakohtu koosseisus oli HKMS § 210 lg 1 teise lausega nõutava kolme kohtuniku

asemel üks kohtunik, siis ei ole ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 teinud

seadusega nõutav kohtukoosseis. Seepärast tuleb HKMS § 234, § 230 lg 2 ja § 199 lg 1 p 1

alusel ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada ja anda ringkonnakohtule

esitatud määruskaebus kaebuse osalist tagastamist puudutavas osas ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Viru Vanglas alates 18. maist 2016. a, kahju hüvitamist

taotleb kaebaja ajavahemiku eest 18. mai 2016. a kuni 6. märts 2020. a, mil kaebaja vanglast

vabanes. Hüvitisenõude esitas kaebaja vanglale 25. märtsil 2020.

Ringkonnakohtu hinnangul tagastas halduskohus õigesti kaebuse ajavahemikku 18. mai 2016.

a kuni 24. märts 2017. a puudutavas osas, st perioodi osas, mis ületas hüvitisenõude esitamisele

eelnenud kolme aastat.

12. Riigivastutuse seadus (RVastS) § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme

aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai

või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates.

Määruskaebuse kohaselt algab kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg kulgema pärast

jätkuva toimingu lõppemist ja praegusel juhul on selleks kaebaja vabanemise kuupäev ehk

6. märts 2020. a.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ehkki üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati, on

Riigikohus selgitanud, et erandina võib see tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu

lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (RKHKo 3-3-1-

93-13, p 14). Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 27. aprilli 2016. a otsuse p-s 12, et mida

pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg‑s 3 sätestatud

kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei

saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel

juhul muutuksid RVastS §‑s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega

viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. Kaebuse esitamisega

viivitamine ei tohi olla kantud eesmärgist saada suuremat hüvitist (RKHK määrus asjas nr 3-3-

1-20-15, p 13).

Praegusel juhul tähendab eelnevalt väljatoodu seda, et hüvitisenõude esitamise kolmeaastane

tähtaeg hakkas kaebaja jaoks kulgema hetkest, mil ta ise tundis, et kambris on tema jaoks vähe

ruumi, mitte sellest ajast, mil ta Viru Vanglalt kambripindade kohta info sai või mil ta vanglast

vabanes. Ringkonnakohtu jaoks on äärmiselt ebausutav, et 2016. aastal ruumipuudusest

põhjustatud kahjust sai kaebaja aru alles 2020. aastal. Olukorras, kus isik tunnetab, et tal on

kambris liikumiseks vähe ruumi, mis kaebaja hinnangul on sedavõrd raske rikkumine, et

alandab lausa tema inimväärikust, on isikul ringkonnakohtu hinnangul juba võimalik esitada

hüvitisenõue. Nõude menetlemisel saanuks vangla kontrollida, kas kaebaja kahjunõue on

põhjendatud ning kas kaebaja kinnipidamistingimused kogumis vastasid vangistusseaduse § 41

nõuetele. Selle asemel ootas kaebaja mingil põhjusel kuni vabanemiseni ja alles siis teavitas

vanglat, et ta pidas Viru Vangla kambritingimusi inimväärikust alandavateks.

13. Seega ei ole kaebaja RVastS § 17 lg‑s 3 sätestatud tähtaega järginud, mistõttu ei ole ta

kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud ning halduskohus on kaebuse

selles osas õigesti jätnud HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

14. Samuti toob ringkonnakohus välja, et S. Kostini esindaja esitas 13. jaanuaril 2020. a Viru

Vanglale teabenõude (tl 5), milles taotles infot kambrite kohta, milles kaebaja on paiknenud.

See seab kahtluse alla kaebaja väite, nagu ta oleks saanud kahju tekkimisest aru alles vabanedes

6. märtsil 2020. aastal. Vastasel juhul ei pöörduks isik kaks kuud enne vabanemist esindaja

poole, et hakata ebasobivate kinnipidamistingimuste kohta tõendeid koguma.

15. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 11. jaanuari 2021. a määruse p-i 2 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)