2-21-3973/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

31. august 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-3973

Tsiviilasi

X

avaldus

laste

perekonnanime

muutmiseks

otsustusõiguse saamiseks ning ühise hooldusõiguse

osaliseks

lõpetamiseks

ja

lõpetatud

osas

ainuhooldusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. juuli 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (ema) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Hanna Kivirand

Puudutatud

isik

I

(laps)

C

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik

II

(laps)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikute I ja II riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaadi abi Kardo Karon

Puudutatud

isik

III

(isa)

Q

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kose vald Kose Vallavalitsuse kaudu (registrikood

75011547)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta

asja

juurde

X

16. juulil

2021

esitatud

dokumentaalne

tõend

(perekonnaseisutoimingute osakonna peaspetsialisti vastus).

2. Tühistada Harju Maakohtu 2. juulil 2021 tsiviilasjas nr 2-21-3973 tehtud määrus

osas, millega maakohus jättis rahuldamata X avalduse laste perekonnanime

muutmiseks otsustusõiguse saamiseks. Teha tühistatud osas uus määrus, millega

rahuldada X avaldus laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks ning

anda X-le otsustusõigus C ja Y perekonnanime muutmise küsimuses. Muus osas jätta

maakohtu määrus muutmata.

3. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada X avaldus laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse

saamiseks.

4.2. Anda X-le otsustusõigus C ja Y perekonnanime muutmise küsimuses.

2 (8)

4.3. Jätta rahuldamata X avaldus X ja Q ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks

ning

C

ja

Y

suhtes

varahooldusõiguse

osas

X-le

ainuhooldusõiguse andmiseks.

4.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud C-le ja Y-le riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu

ja kulud maa- ja ringkonnakohtus, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, ema) esitas 12. märtsil 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus anda

avaldajale otsustusõigus C (puudutatud isik I) ja Y (puudutatud isik II) (koos lapsed)

perekonnanime muutmiseks ning lõpetada avaldaja ja Q (puudutatud isik III, isa) ühine

hooldusõigus varahooldusõiguse osas ja anda lõpetatud osas ainuhooldusõigus avaldajale.

Avalduse kohaselt on vanematel kaks last: puudutatud isik I on 8-aastane ja puudutatud isik II

on 9-aastane. Vanemate abielu lahutati 8. juulil 2013 ning lapsed elavad emaga. Vanemate

omavahelised suhted on keerulised. Laste isale on vägivaldse ja ebastabiilse käitumise tõttu

kohaldatud lähenemiskeeldu. Vanemad on korduvalt sõlminud kohtuliku kokkuleppe lastega

suhtlemise korra osas, kuid laste isal ei ole olnud märkimisväärset huvi lastega suhtlemise

vastu. Laste viibimiskoha otsustusõigus kuulub Pärnu Maakohtu 20. juuni 2014. a määruse

alusel avaldajale. Ilmsiks on tulnud, et laste isa on vahetanud oma sünninime Q vastu.

Avaldajale muutus abiellumisel võetud perekonnanimi X vastumeelseks, mistõttu muutis ta

oma perekonnanime tagasi neiupõlvenimeks Z. Seega on tekkinud olukord, kus lapsed ei kanna

kummagi vanema perekonnanime. Arvestades laste soovi ja asjaolu, et ema on laste igapäevane

hooldaja, on põhjendatud muuta laste perekonnanimi samaks avaldaja perekonnanimega. Laste

isa ei anna nõusolekut perekonnanime muutmiseks.

Faktiliselt teostab avaldaja laste hooldusõigust üksinda, sest isa ei osale laste elus. Arvestades

laste isa ettearvamatut käitumist, on tekkinud reaalne oht, et laste isa võib kuritarvitada laste

varahooldusõigust, kasutades omavoliliselt laste pangakontol olevaid rahalisi vahendeid.

Hooldusõiguse selline piiramine ei kahjusta laste isa õigusi, kuid võib olla vajalik laste õiguste

kaitseks.

2. Lastele määratud esindaja leidis, et laste perekonnanime vahetamine on laste huvides ja

eelistatum on anda lastele avaldaja perekonnanimi. Varahoolduse osas avaldajale

ainuhooldusõiguse andmine ei kahjustaks laste huve.

Laste perekonnanime muutmine laste ema perekonnanimeks on laste huvides (näiteks

reisimisel). Avaldusest ega vanematega suhtlemisel kogetust ei lähtu üheselt, et esineks selge

oht, et laste isa võib laste vara kuritarvitada. Samas on leidnud kinnitust, et laste isa pigem ei

3 (8)

tunne laste vastu huvi, ei teosta regulaarselt hooldusõigust ega realiseeri suhtlusõigust. Seega

ei kahjusta laste huve isalt varahooldusõiguse ära võtmine.

3. Kose vald (vallavalitsuse kaudu) leidis, et avaldus on põhjendatud.

Avaldaja kasvatab lapsi koos elukaaslasega. Samuti ei kanna perekonnanime X enam kumbki

vanematest ja nimevahetust soovivad ka lapsed ise.

4. Puudutatud isik III vaidles avaldusele vastu.

Laste ema takistab isa ja laste vahelist suhtlust. Kui antakse luba laste perekonnanime muuta,

siis peab nimeks saama Q. Samuti ei ole puudutatud isik III teinud midagi sellist, mille tõttu

peaks tema hooldusõigust piirama. Ta on seaduskuulekas ning töötab kahel töökohal, et tasuda

advokaadile ja lastele elatist.

Esimese astme kohtu määrus

5. Harju Maakohus jättis 2. juuli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse

rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras õigusabi

osutanud esindaja tasu, mis jäi riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei saa avaldaja pärast enda nime muutmist

nimeseaduse (NS) § 16 lg 1 järgi taotleda laste perekonnanime muutmist ja seda taotlust ei saa

perekonnaseisuasutus rahuldada. Tegemist ei ole laste ema perekonnanime muutmisega

kaasuva laste perekonnanime muutmisega, kuivõrd laste ema perekonnanime muutmine on juba

aset leidnud. Lisaks ei ole alust vanemate ühise varahooldusõiguse lõpetamiseks. Laste isa

tasub elatist, laste ema ei ole esile toonud, millised erimeelsused on vanemate vahel

varahooldusõiguse teostamisel ning tuvastatav ei ole isa poolt laste vara oma huvides

kasutamine.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Laste ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega avaldus rahuldada.

Määruskaebuse kohaselt annab NS § 16 lg 1 võimaluse taotleda laste perekonnanime muutmist

olukorras, kus vanem on taotlenud (edukalt) oma perekonnanime muutmist, kuid taotluste

esitamine ei pea olema üheaegne. Nime muutmise osas langetab lõpliku otsuse

perekonnaseisuasutus. Kohtu ülesanne on hinnata, kas emale otsustusõiguse andmine on

põhjendatud, kuid maakohus jättis selles osas analüüsi teostamata. Samuti võib alternatiivselt

olla perekonnanime muutmise aluseks NS § 171 lg 1 p 1 või lg 2 p 5.

Põhjendamatu on ühise varahooldusõiguse edasi kestmine. Laste isa ei osale sisuliselt laste

kasvatamises, laste emale varahooldusõiguse osas ainuhooldusõiguse andmine ei avalda isale

negatiivset mõju ning laste huvidele ei vasta olukord, kus lapsed ei julge oma pangakontole

raha koguda, peljates isa ettearvamatut käitumist. Kui laste isa varahooldusõigust rikub, siis on

laste jaoks juba tekkinud pöördumatult negatiivne emotsioon ning piiratud on võimalused

rahaliste vahendite tagasi saamiseks.

7. Lastele määratud esindaja arvates ei oleks avalduse rahuldamine vastuolus laste huvidega.

Nimeseaduse tõlgenduse osas nõustub laste esindaja avaldaja seisukohaga. Samuti ei saa

avalduse rahuldamise vältimatuks eelduseks pidada varahooldusõiguse kuritarvitamist.

8. Kose vald jäi maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde ning leidis, et avaldus on

põhjendatud.

9. Puudutatud isik III vaidles määruskaebusele vastu. Lapsi ei tohi kiskuda vanemate

intriigidesse. Laste isa maksab lastele nõuetekohaselt elatist, kuid laste ema ei luba lastega

kohtuda. Laste isa soovib laste käekäigust osa saada ja nende heaolu eest seista.

4 (8)

10. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse laste

perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks rahuldamata. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse laste perekonnanime

muutmiseks otsustusõiguse saamiseks ning annab laste emale otsustusõiguse laste

perekonnanime muutmise küsimuses. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² (koosmõjus TsMS §-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse

resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

12. Avaldaja esitas koos määruskaebusega perekonnaseisutoimingute osakonna peaspetsialisti

6. juuli 2021. a e-kirja avaldajale, mida maakohtu menetluses ei esitatud. TsMS § 662 lg 3 järgi

võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu

on kõnealune e-kiri asjakohane ja see tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

13. Ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas avaldajale laste perekonnanime

muutmiseks otsustusõiguse andmine ning varahooldusõiguse osas vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja selles osas avaldajale ainuhooldusõiguse andmine on põhjendatud.

Maakohus leidis, et avaldus tuleb mõlemas küsimuses jätta rahuldamata. Kolleegium on

erinevalt maakohtust seisukohal, et avaldajale tuleb anda otsustusõigus laste perekonnanime

muutmiseks. Samas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis

vanemate ühise hooldusõiguse varahooldusõiguse osas lõpetamata ja selles osas avaldajale

ainuhooldusõiguse andmata.

14. Esmalt käsitleb kolleegium avaldaja taotlust anda talle otsustusõigus laste perekonnanime

muutmiseks.

14.1. Perekonnaseaduse (PKS) § 119 järgi, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades

lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas

otsustusõiguse ühele vanemale. Praegusel juhul ei nõustu laste isa laste perekonnanime

muutmisega. Maakohus leidis, et avaldajale ei saa otsustusõigust laste perekonnanime

muutmiseks anda, sest avaldaja ei saa pärast enda nime muutmist NS § 16 lg 1 järgi taotleda

laste perekonnanime muutmist ja seda taotlust ei saa perekonnaseisuasutus rahuldada.

Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus ebaõigesti avaldaja taotluse otsustusõiguse saamiseks

nimetatud põhjendusel rahuldamata.

14.2. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et nõustuda ei saa maakohtu antud

tõlgendusega NS § 16 lg-le 1. Avaldaja tõi esile, et tema perekonnanime muudeti Tallinna

Perekonnaseisuameti 23. veebruari 2021. a otsusega (tl 7). NS § 16 lg 1 teise lause kohaselt

võib uue perekonnanime või uue isikunime andmise taotlemisel taotleda ka isiku alaealistele

lastele uue perekonnanime andmist.

NS § 16 lg 1 teine lause on esile toodud sõnastuses kehtinud alates 1. juulist 2010. Nimetatud

kuupäeval jõustunud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga 531 SE jäeti

kõnealusest lausest välja sõnad ”sama avalduse alusel”. Eelnõu seletuskirja järgi tagatakse selle

muudatusega, et erinevate isikute puhul viiakse läbi eraldi menetlus ja langetatakse eraldi otsus,

mille läbiviimist sama avalduse alusel ei saa pidada õiguslikult korrektseks. Nime muutmise

menetluses esitatakse iga isiku (ka alaealise) kohta eraldi avaldus (vt nimeseaduse ja

riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 SE seletuskiri, lk 5). Seega ei saa kolleegiumi

arvates seadusandja tahet silmas pidades asuda seisukohale, et laste perekonnanime muutmine

5 (8)

võiks olla takistatud NS § 16 lg 1 teisest lausest tulenevalt põhjusel, et laste ema

perekonnanime muutmine on juba toimunud.

14.3. Samuti nõustub kolleegium määruskaebuse esitaja käsitlusega, mille kohaselt tuleb

kohtul hinnata, kas laste perekonnanime muutmise küsimuses avaldajale otsustusõiguse

andmine on põhjendatud, kuid lõpliku otsuse perekonnanime muutmise võimalikkuse kohta

teeb perekonnaseisuasutus. Siseministri määruse nr 45 „Isikule uue eesnime, perekonnanime

või isikunime andmise kord ja avalduse vorm“ § 8 järgi menetleb reeglina nime muutmise

avaldust perekonnaseisuasutus. Kohus ei saa ette ära otsustada, kas vanema taotlus laste

perekonnanime muutmiseks kuulub rahuldamisele. Laste perekonnanime muutmise

võimalikkus selgub nime muutmise avalduse alusel toimuvas menetluses. Ka kohtupraktikas

on rõhutatud, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus lapse elu puudutavat küsimust vanemate

eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata (vt

Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19).

14.4. Ühele vanemale otsustusõiguse andmise taotlust lahendades peab kohus PKS § 123 lg 1

järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, arvestades mh kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse

küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada (vt Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-96-14, p 20). Kolleegiumi hinnangul heidab avaldaja põhjendatult ette, et

maakohus jättis sisuliselt analüüsimata, kas emale laste perekonnanime muutmiseks

ainuotsustusõiguse andmine on põhjendatud. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise

kõrvaldada.

Kolleegium märgib, et eelduslikult on laste huvides nende perekonnanime stabiilsus. Samas on

kolleegium seisukohal, et praegusel juhul on laste igakülgset heaolu silmas pidades laste

huvides perekonnanime muutmine. Kolleegium ei nõustu laste isa käsitlusega, et ema soov laste

perekonnanime muuta lähtub ema enda huvidest. Perekonnanime eesmärk on näidata isiku

kuuluvust vastavasse perekonda ja suguvõsasse ning määratleda seeläbi lapse identiteet. Laste

praegust perekonnanime ei kanna aga enam kumbki vanematest. Samuti on Kose valla esindaja

kinnitanud, et nimevahetust soovivad lapsed ise. Ema soovib lastele taotleda enda praeguse

perekonnanime andmist, mis on ühtlasi ema neiupõlvenimi. Asja materjalidest nähtuvalt

kasvavad lapsed ema peres ning nende sidemed on emaga tugevad (vt ka Kose valla 19. aprilli

2021. a seisukoht; tl 47 ja pöördel). Seega peab kolleegium põhjendatuks anda laste

perekonnanime muutmise küsimuses ainuotsustusõigus emale. Avaldajale selles osas

otsustusõiguse andmist on toetanud ka Kose vald ja lastele määratud esindaja.

14.5. Laste isa märkis 19. aprilli 2021. a menetlusdokumendis, et kui antakse luba laste

perekonnanime muuta, siis peab nende nimeks saama Iks (tl 50 pöördel). Maakohus seda

avaldusena laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks ei käsitanud. Kuigi laste

isa ei ole määruskaebuse vastuses enam avaldanud soovi saada ema asemel laste

perekonnanime muutmise otsustusõigus ega tuginenud maakohtu võimalikule menetlusõiguse

normi rikkumisele, märgib kolleegium siiski järgmist.

Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) asja algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476

lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellest

tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta

esitanud (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29).

Maakohus on eeltoodut ärakuulamisel 16. juuni 2021. a protokollist nähtuvalt selgitanud (vt

ärakuulamise protokoll 00:08:25; tl 62 pöördel). Samuti selgitas maakohus isale, et menetleb

ainult ema avaldust otsustusõiguse saamiseks (vt samas 00:15:23; tl 63). Eeltoodust tulenevalt

ei ole kolleegiumi hinnangul alust heita maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist ega

kaaluda võimalust anda laste perekonnanime muutmise osas otsustusõigus ema asemel isale.

6 (8)

15. Järgmisena käsitleb kolleegium avaldaja taotlust laste varahooldusõiguse osas ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmiseks.

15.1. PKS § 116 lg 2 järgi hõlmab vanema hooldusõigus õigust hoolitseda lapse isiku eest

(isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud

asju. PKS § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või

ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse

ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

Kolleegium selgitab, et kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse

vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15,

p 28). Kolleegiumi hinnangul maakohtu määruses neid puuduseid ei esine. Maakohus on

asjakohastest kaalutlustest lähtudes põhjendanud, miks maakohus pidas õigustatuks jätta

avaldus ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja varahoolduse osas emale ainuhooldusõiguse

andmise nõudes rahuldamata. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust

varahooldusõiguse osas maakohtu seisukohta muuta.

15.2. Kolleegium märgib, et kuigi laste viibimiskoha otsustusõigus kuulub Pärnu Maakohtu

20. juuni 2014. a määruse alusel avaldajale (tl 26), siis tuleb kohtul asja lahendades silmas

pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi

(vt nt Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 21.2; 11. aprilli

2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16). Seega ei ole laste varahooldusküsimustes

ainuhoolduse andmist laste emale piisav põhjendada sellega, et laste emal on laste viibimiskoha

küsimuses ainuotsustusõigus.

15.3. Kolleegiumi hinnangul tugines maakohus põhjendatult sellele, et ema ei ole esile toonud,

millised erimeelsused esinevad vanemate vahel varahooldusõiguse teostamisel. Kuigi avaldaja

selgitab määruskaebuses, et laste isa ei osale laste kasvatamises, siis ei ole avaldaja esile toonud,

kuidas on seeläbi takistatud ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamine. Kolleegium

märgib, et kuivõrd erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja

lapse elu sujuvalt korraldada, siis annab ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alust eelkõige

asjaolu, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta

otsustada (vt Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 17).

Avaldaja märkis avalduses, et vanemate omavahelised suhted on keerulised. Samas ei ole

avaldaja kohtu ette toonud, et vanematel oleksid erimeelsused laste varahooldusküsimustes.

Kolleegium selgitab, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema õigusi

üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures

ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas

nr 2-20-1708/82, p 19). Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et

hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistab lastega seotud varahooldusõiguslike

küsimuste otsustamist. Seega ei ole ka alust asuda seisukohale, et vanemad ei suuda ühist

varahooldusõigust üksmeeles laste huvides teostada.

15.4. Avaldaja väidab määruskaebuses, et laste huvidele ei vasta olukord, kus lapsed ei julge

oma pangakontole raha koguda, peljates isa ettearvamatut käitumist. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et asjaoludest ei nähtu, et isa ohustab laste vara. Avaldaja on isa

ettearvamatut käitumist ja sellega laste varahooldusõiguse kuritarvitamise reaalset ohtu

põhjendanud üksnes sellega, et Pärnu Maakohtu 31. mai 2013. a määrusega keelati esialgse

7 (8)

õiguskaitse korras isal läheneda emale lähemale kui 100 m (tl 11). Kolleegiumi hinnangul ei

kinnita see ohtu, et laste vara võib väheneda. Kõnealune määrus on tehtud aastaid tagasi ning

lisaks ei nähtu sellest isa ettearvamatut käitumist laste suunas või laste kahjustamiseks. Seega

on kolleegiumi hinnangul tõendamata avaldaja väide, et isa võib kasutada laste pangakontosid

laste huvide vastaselt ning selle väite tõele vastavust ei osanud kinnitada ka lastele määratud

esindaja.

Samuti on avaldaja väljendanud, et laste isa perekonnanime vahetus on tekitanud temas

usaldamatuse isa suhtes. Kolleegiumi arvates ei saa ainuüksi see asjaolu olla põhjuseks, et anda

laste ainuhooldusõigus varahoolduse osas emale. Kuigi avaldaja tugineb sellele, et

varahooldusõiguse rikkumise korral tekib laste jaoks juba pöördumatult negatiivne emotsioon

ja võimalused rahaliste vahendite tagasi saamiseks on piiratud, siis märgib kolleegium, et peab

asja lahendades arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus

toimuda (vt Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708/82, p 21). Asja

materjalidest ei nähtu, et laste isa käitumine oleks kuidagi lapsi kahjustav. Vastupidi, laste isa

väiteid, et ta tasub lastele elatist, ema vaidlustanud ei ole. Seega ei ole asjas tuvastatud ka

ülalpidamise kohustuse rikkumist.

15.5. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et laste emale varahooldusõiguse osas

ainuhooldusõiguse andmine ei kahjusta isa õigusi. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada

esmajoones lapse huvidest lähtudes. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui see ei ole lapse

parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda

lapse elu korraldamises (Riigikohtu 11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16).

Kolleegium märgib, et lapse huvides ei ole olukord, kus isa jäetakse ühise hooldusõiguse

teostamise juurest põhjendamatult kõrvale. Laste isa on kinnitanud, et ta on huvitatud laste heast

käekäigust ja soovib laste elus osaleda. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt on lastel emaga

tugevam side kui isaga, siis ei tähenda see, et usaldamatuseks isa suhtes oleks alust või seda, et

lähedasemad suhted isa ja laste vahel ei võiks edaspidi tekkida. Kui laste hooldusõigus anda

emale, siis võib see võimalus aga väheneda.

15.6. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka Kose valla ja lastele määratud esindaja

jätkuv laste ema avalduse toetamine ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise osas. Laste

esindaja on oma seisukohas tuginenud sellele, et avalduse rahuldamise vältimatuks eelduseks

ei saa pidada varahooldusõiguse kuritarvitamist. Kolleegium nõustub sellega, kuid laste ema ei

ole suutnud kohut veenda ka selles, et vanemad ei ole valmis ja suutelised laste suhtes ühiselt

varahooldusõigust teostama (vt käesoleva määruse p 15.3). Samuti ei anna ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks alust Kose valla kinnitus, et lapsi kasvatab ema (vt samas). Põhjendatud ei ole

piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik.

Kolleegium märgib, et ainuhooldusõiguse ühele vanemale üleandmine tähendab seda, et teisel

vanemal lapse suhtes enam lõpetatud osas hooldusõigust ei ole. Sellega piiratakse oluliselt nii

vanema kui ka lapse õigusi, mis eeldab kaalukate asjaolude esinemist. Praeguses asjas selliseid

asjaolusid ei ole tuvastatud.

16. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus

17. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu, mis jäi riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu

menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes muuta.

18. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse sisu ja määruskaebuse osalist

rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta TsMS § 172 lg 1 alusel

8 (8)

menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud,

mis tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)