3-19-2394/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2394

Haldusasi

X kaebus Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsuse nr 3-

6/3016-5 tühistamiseks ning kaebaja avalduse uuesti

läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X (ik XXXXXXXXX), volitatud esindaja adv

Indrek Kukk

Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindaja Marika

Liiv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus ja teha uus otsus, millega tühistada

Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsus nr 3-6/3016-5 ning kohustada Tööinspektsiooni vaatama

X 17.04.2017 avaldus uuesti läbi, lähtudes ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest.

3. Mõista Tööinspektsioonilt välja X kasuks 3442 eurot 80 senti esimese ja teise

kohtuastme menetluskulude katteks.

4. Avaldatavas otsuses asendada füüsiliste isikute nimed tähemärkidega ning jätta

avaldamata isikukoodid ja telefoninumbrid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.09.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-19-2394

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Meie Tervis arst esitas 05.04.2017 Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise, mille

kohaselt juhtus X-ga 30.01.2017 lumetraktorit tõstes õnnetus (vigastuse liik: luumurd;

vigastatud kehaosa: lülisamba rinnaosa; tööõnnetuse tagajärg: kerge kehavigastus).

Tööinspektsioon edastas teatise X tööandjale OÜ-le EBS Campus, kes korraldas uurimise ja

jõudis 07.04.2017 aktis nr 122 järeldusele, et tegemist ei olnud tööõnnetusega.

2. X esitas 17.04.2017 Tööinspektsioonile avalduse ja tõendid tööõnnetuse toimumise kohta.

X ei nõustunud OÜ EBS Campus uurimise tulemustega ning taotles Tööinspektsioonilt

30.01.2017 juhtunud tööõnnetuse objektiivset ja nõuetekohast uurimist.

3. Tööinspektsioon ei pidanud 17.05.2017 vastuses nr 3-6/3016/4 tööõnnetuse uurimise

algatamist vajalikuks. OÜ Meie Tervis 05.04.2017 teatise kohaselt sai X 30.01.2017 toimunud

õnnetuse tagajärjel kerge tervisekahjustusega kehavigastuse. Tööinspektsioonis kehtiva

kontseptsiooni järgi ei uurita kergeid tööõnnetusi. Tööinspektsioon ei hinda tõendeid asjas,

mille kohta ei ole uurimist algatatud.

4. X vaidlustas Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse halduskohtus. Tallinna Halduskohus

jättis 31.07.2018 otsusega haldusasjas nr 3-17-1300 kaebuse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 15.11.2018 otsusega (jõustus 14.05.2019) halduskohtu otsuse ning

tegi uue otsuse, millega tühistas Tööinspektsiooni 17.05.2017 vastuse ning kohustas

Tööinspektsiooni vaatama X 17.04.2107 taotlus uuesti läbi.

5. X esitas 08.08.2017 Harju Maakohtule hagi OÜ EBS Campus vastu, taotledes temaga

30.01.2017 juhtunud õnnetuse tunnistamist tööõnnetuseks. Harju Maakohus rahuldas

06.09.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-11858 hagi ning Tallinna Ringkonnakohus jättis

22.01.2019 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni jõusse. Riigikohus tühistas 02.10.2019

otsusega ringkonna- ja maakohtu otsused ning jättis hagi läbi vaatamata. Riigikohus leidis, et

olukorras, kus tööandja ja töötaja vaidlevad selle üle, kas tööõnnetus toimus või mitte, peab

Tööinspektsioon juhtumi asjaolusid uurima ega saa muu hulgas tugineda sellele, et tegu oli

kerge tööõnnetusega.

6. Tööinspektsioon lõpetas 13.12.2019 otsusega nr 3-6/3016-5 X õnnetusjuhtumi uurimise

Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise

registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (määrus nr 75) § 5 lõike 7 alusel, leides, et tegemist

ei olnud tööõnnetusega.

Tööinspektsioon tuvastas, et 30.01.2017 toimunud õnnetusel puudusid pealtnägijad. X teavitas

õnnetusjuhtumist majandusabi-töökeskkonnavolinikku ja valvelaua administraatorit. Samas ei

teavitanud X tegevjuht Y, nagu näevad ette tööandja töökorralduse reeglid. X-le on tutvustatud

töökorralduse reegleid ning ta on andnud selle kohta allkirja.

Tuvastamata on põhjuslik seos väidetava sündmuse ja tagajärje vahel. Kuna töötajal nähtavat

vigastust ei olnud, ta liikus tavapäraselt ning oli varemgi oma tervisehädasid kurtnud, ei

alustanud tööandja tööõnnetuse uurimist. Töötaja sõitis pärast juhtunut oma isikliku sõidukiga

koju. Väidetavalt helistas töötaja 31.01.2017 ka perearstile, kuid tuli vastuvõtule alles

06.02.2017. Vigastus, mida seostatakse tööõnnetusega, tuleb viivitamata fikseerida arsti juures.

Seitse päeva hiljem ei ole enam võimalik üheselt tuvastada, et vigastus on tingitud just tööl

3-19-2394

3(11)

juhtunud õnnetusest. Perearst andis töövõimetuslehe nr 9009387 perioodiks 30.01.–28.02.2017,

millel on töölt vabastamise põhjuseks märgitud haigestumine. Järgmisel töövõimetuslehel (nr

9009450) on perioodiks märgitud 01.03.–30.03.2017 ning põhjuseks olmevigastus. Hiljem on

töövõimetuslehele käsikirjaliselt põhjusena lisatud „tööõnnetus“. Haiguslugu kirjeldavatest

tõenditest ei nähtu, et X oleks arstile öelnud, et vigastus juhtus tööd tehes. Kuna arstil puudus

teave võimalikust tööõnnetusest, ei saanud ta teavitada Tööinspektsiooni ajutise töövõimetuse

määramisest (määruse nr 75 § 1 lõige 1) ning asjaomane teave jõudis Tööinspektsioonini alles

kolm kuud hiljem. Ka tööandjal puudus teave, et tervisekahjustus on saadud tööõnnetuse

tagajärjel, mistõttu ei saanud ta teha tööõnnetusele järgnevaid uurimistoiminguid.

X on aktiivselt asunud oma õigusi kaitsma ning teab, et 30.01.2017 toimus tööõnnetus. Sellest

tulenevalt saab eeldada, et suure tõenäosusega X teadis, kuidas tööl juhtunud õnnetuse puhul

tuleb käituda, kuid mingil põhjusel ei soovinud seda teha. X enda käitumise tulemusel ei ole

enam võimalik tuvastada, kas 30.01.2017 toimus tööõnnetus.

7. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsuse nr 3-6/3016-

5 tühistamiseks ning kaebaja avalduse uuesti läbivaatamiseks.

1)

Kaebaja kukkus ja sai tervisekahjustuse tööülesandeid täites, kui ta pärast lumelükkamise

traktori rattale keti peale panemist kukkus. Kaebaja soovib taotleda Haigekassalt ajutist

töövõimetushüvitist tööõnnetuse eest. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 28 lõike 6 järgi aegub

ravikindlustushüvitise saamise õigus üldjuhul kolme aasta jooksul alates õiguse tekkimisest.

2)

Tööinspektsioon ei korraldanud tööõnnetuse sisulist uurimist, ehkki ringkonnakohus teda

selleks kohustas. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ning pole tegutsenud eesmärgipäraselt ja

efektiivselt. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid tsiviilasjas nr 2-17-11858 tööõnnetuse

toimumise. Arvestades kohtute põhjendusi ja viiteid tõenditele, on arusaamatu, kuidas jõudis

vastustaja seisukohale, et tööõnnetust ei ole toimunud. Vastustaja on uurimise lõpetamisel

lähtunud asjasse puutumatutest ja mittejärgitavatest kaalutlustest.

3)

Q kirjalike ütluste kohaselt teavitas kaebaja teda 30.01.2017 hommikul, et on lumesahka

tõstes seljale haiget teinud. Täpsemaid asjaolusid tunnistaja ei mäletanud. W kirjalikest ütlustest

nähtub, et 30.01.2017 toimunud vestluses avaldas kaebaja, et on lumesahka tõstes seljale haiget

teinud; 31.01.2017 helistas kaebaja ja teatas, et tegi lumesaha rattaketti parandades seljale

haiget ja läheb arsti juurde. Tähtis pole see, kas kaebaja kasutas terminit tööõnnetus või mitte,

vaid oluline on asjaolu, et kaebaja andis kohe tööandjale teada, et tema selg sai lumesaha

rattaketti paigaldades viga. Sellises olukorras pidi tööandja mõistma, et tegemist on

tööõnnetusega.

8. Tööinspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Riigikohus tühistas maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-17-11858. Kaebaja ei

saa tugineda tühistatud otsustes tuvastatud asjaoludele ning ei saa vastustajale ette heita, et ta

on asunud teistsugusele seisukohale, kui asusid kohtud tühistatud otsustes. Kaebaja ja tema

tööandja vahelises kohtuvaidluses esitatud tõendid ei ole praeguses vaidluses menetlejale

siduvad. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel nii kaebaja varasemalt esitatud tõenditest kui ka

vastustaja enda kogutud tõenditest.

2) Õnnetuse käsitamiseks tööõnnetusena peab olema täidetud kolm põhilist eeldust: a) töötaja

tervisekahjustuse olemasolu; b) tervisekahjustus saadi tööülesannet täites või tööandja huvides

tegutsedes; c) tervisekahjustuse ja töötaja töö ning töökeskkonna vahel on põhjuslik seos.

3) Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14

lg 1 p-s 6 sätestatud kohustust teavitada tööandjat või tema esindajat õnnetusjuhtumist. Kaebaja

teatas W-le ja Q-le, et oli lumesaha rattaketti parandades seljale haiget teinud ja läheb koju.

3-19-2394

4(11)

Nimetatud isikud märgivad, et kaebaja liikus tavapäraselt ja oli varemgi oma tervisehädasid

kurtnud. Kaebaja teavitusest ei saanud automaatselt järeldada, et tegemist oli tööõnnetusega,

vaid kolmandad isikud võisid tema öeldu ja käitumise põhjal ka järeldada, et kaebaja andis teada

tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest.

4) Kaebaja digiloo kandest ei nähtu, et kaebaja oleks 31.01.2017 pereõele helistades öelnud,

et temaga juhtus tööõnnetus või et vigastus saadi töö juures või tööülesandeid täites. Kaebaja

pöördus arsti vastuvõtule 06.02.2017 ning arst on digiloos märkinud, et kaebaja venitas nädal

tagasi raskust tõstes alaselga ja paremat õlga; ka siin puudub viide selle kohta, et õnnetus juhtus

töö juures. Digiloo kannetest järeldub, et kaebaja ei teavitanud perearsti tööõnnetusest

31.01.2017 ega ka 06.02.2017. Arst märkis töölt vabastamise põhjuseks haigestumise.

07.03.2017 tehtud MRT uuringu tulemusel tuvastati kaebajal lülisamba rinnaosas lülimurd.

Kuivõrd kaebaja ei asunud kohe valu põhjust välja selgitama, ei ole võimalik tõsikindlalt väita,

et murd on tingitud 30.01.2017 väidetavast kukkumisest, s.o tuvastatav ei ole põhjuslik seos

nimetatud juhtumi ja tervisekahju vahel. Kaebaja teavitusest kaastöötajatele ei piisa tööõnnetuse

tuvastamiseks, kuna kaebaja ei esitanud temaga väidetavalt juhtunud õnnetuse asjaolusid

selliselt, et nende põhjal oleks mõistlikult tajutav, et kaebajaga toimus tööõnnetus. Tunnistajad

ei tajunud, et tegemist oli tööõnnetusega ning on seda oma selgitustes selgelt väljendanud.

Olukorras, kus tööülesannete täitmise käigus juhtub midagi tervisega, avaldab mõistlik inimene

nii kaastöötajatele kui ka arstile juhtunu täpse kirjelduse. Olemasolevate tõendite põhjal ei saa

lugeda tööõnnetust toimunuks.

5) OÜ EBS Campus esitatud parkla- ja ukseprogrammi väljavõttes on kajastatud kellaajaliselt

liikumistoimingud, mis on tehtud isikustatud kaardiga. Programmis on registreeritud, et kaebaja

sisenes 30.01.2017 kell 7.04 oma igapäevasesse töökohta tagumisest uksest ning väljus 7.05

samuti tagumisest uksest. Seega ei alustanud kaebaja oma tööd 30.01.2017 mitte 5.30, nagu ta

seda oma seletuses on avaldanud, vaid oluliselt hiljem. Seejärel sisenes kaebaja töökoha

territooriumile autoga kell 9.03, kasutades selleks parklakaarti. Järgnevalt nähtub väljavõttest,

et kaebaja on kell 9.11 sisenenud maja tagauksest ja kell 9.13 sama ukse kaudu väljunud. Kui

kõrvutada salvestises registreeritud toiminguid ja kaebaja väiteid õnnetusjuhtumi osas, siis tekib

küsimus, kas kaebaja kirjelduse kohaselt temaga juhtunu (peale poeskäiku lükkas kolm korda

lund, kuni kett tuli maha; sõidutas traktori garaaži, tõstis selle üles, pingutas keti peale, lasi

traktori alla, kukkus ning tõusis üles) sai kokku toimuda 8 minuti jooksul vahemikus kell 9.03

kuni 9.11. Majahoidja Z, kes asendas kaebajat haiguslehe ajal, seletuse kohaselt ei täheldanud

ta, et keegi oleks traktor Husqvarna ratta libedust tõkestavaid kette remontinud või vahetanud,

sest ketid ja traadid olid kõik sügavate rooste jälgedega. Seega ei ole tõendatud kaebaja väide,

et ta kukkus pärast traktori keti pingutamist.

9. Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1)

Kohus ei hinda ümber vastustaja poolt tuvastatut ning kohus ei saa asendada vastustajat

uurimise korraldamisel, sh tõendite kogumisel. Kohus saab vaid hinnata, kas uurimine on

toimunud ning kas selle tulemus on õiguspärane. Vastustaja on uurimise käigus küsitlenud

asjasse puutuvaid isikuid ja kogunud tõendeid juhtunu kohta ning on jõudnud järeldusele, et

kaebajaga toimunud õnnetus ei liigitu tööõnnetuseks ning õnnetusjuhtumi uurimine tuleb

lõpetada. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ja on oma seisukohti piisavalt

põhjendanud. Kohtumenetluse käigus ei esitanud kaebaja täiendavaid tõendeid, mis annaksid

alust järeldada, et vastustaja võis jõuda ebaõige otsustuseni ebapiisavate tõendite põhjal.

2)

Tunnistajate W ja Q kirjalikest seletustest nähtub, et kaebaja ei maininud neile, et temaga

juhtus tööõnnetus. Tunnistajate väitel kurtis kaebaja tihti töökaaslastele oma terviseprobleeme.

Inimene ise peab hindama oma füüsilisi võimeid ja riske võttes peab olema valmis võimalikeks

3-19-2394

5(11)

terviseprobleemideks. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta oleks võinud lumetraktori tõstmiseks ka

abilise kutsuda, aga hindas oma võimeid üle ja tõstis raskust omal algatusel – keegi ei käskinud

tal seda üksinda teha. Lumetraktori ja -saha parandustööd (sh traktori rattaketi parandamine) ei

kuulunud kaebaja tööülesannete hulka. Peale selle kinnitas kaebaja kohtule, et pärast juhtunut

sõitis ta ise autoga koju ning ei palunud ennast koju sõidutada ega tellinud taksot. Samuti ei

sõitnud kaebaja otse EMO-sse, et fikseerida vigastused ja saada kohest abi ega läinud kohe

perearsti juurde, vaid piirdus helistamisega perearsti numbrile ning telefonivestlusega pereõega.

Perearsti vastuvõtule läks kaebaja alles nädala pärast, s.o 06.02.2017. Perearsti kinnitusel ei

olnud juttu tööõnnetusest. Kui patsient väljendab ennast selgelt ja ütleb, et temaga toimus

tööõnnetus (või õnnetus tööl vms), siis sellise sisuga kande ka arst või pereõde teeb. Kaebaja

digiloo väljavõttes on 31.01.2017 märgitud, et kaebaja vigastas raskusi tõstes selga. 06.02.2017

tehtud kandes on märgitud, et nädal tagasi raskust tõstes venitas kaebaja alaselga ja paremat

õlga. Pole ühtegi vihjet traumaatilisele vigastusele, nt luumurd, mõra jms. Samuti ei ole digiloos

kirjas, kus ja millal kaebaja raskusi tõstis. Perearsti poolt välja antud töövõimetuslehel nr

9009387 on tööst vabastuse põhjuseks märgitud haigestumine. Seda töövõimetuslehte ei ole

parandatud ning puudub alus kahelda selle õigsuses. Pole tõendatud, et kaebajal 07.03.2017

tuvastatud lülisamba rinnaosa luumurd oleks tekkinud just 30.01.2017 väidetava kukkumise

tagajärjel.

3)

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.10.2019 lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-11858 tühistati

Harju Maakohtu 06.09.2018 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2019 otsus ning jäeti X

hagi OÜ EBS Campus vastu tööõnnetuse toimumise tuvastamiseks läbi vaatamata. Seega on

väär kaebaja väide, et maakohus ja ringkonnakohus on tuvastanud, et temaga juhtus tööõnnetus.

Kaebaja ei saa oma seisukohtade kujundamisel tugineda tühistatud kohtuotsustele. Tühistatud

kohtulahendid ei kehti ning nende alusel ei ole võimalik mingeid asjaolusid tuvastada. Kohus

ei analüüsi kaebaja esitatud tsiviilasja nr 2-17-11858 materjale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Halduskohus hindas kaebuse aluseks olevaid asjaolusid valesti ja jõudis põhjendamatult

järeldusele, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohus rikkus uurimispõhimõtet ja

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kohus ei kontrollinud, kas vastustaja on tööõnnetust

piisavalt uurinud või mitte, samuti kas vastustajal oleks olnud võimalik koguda täiendavaid

tõendeid. Kaebaja esitas kohtule CD-l tsiviilasja nr 2-17-11858 materjalid, mille hulgas olevad

tõendid kinnitavad üheselt, et kaebajaga leidis aset tööõnnetus. Kohus ei selgitanud kaebajale

kordagi, et ta ei kavatse nimetatud tõenditele vähimatki tähelepanu pöörata. Kaebajale jääb

ebaselgeks, milliseid asjaolusid oleks kaebaja pidanud veel tõendama ja milliseid tõendeid

esitama. Kui kohus pidas vajalikuks teatud asjaolude tõendamist, oleks ta pidanud kaebajale

seda selgitama või ise vajalikke tõendeid koguma.

2)

Kaebaja töötas OÜ-s EBS Campus kojamees-santehnikuna ning töölepingu p 1.2 järgi

andis talle tööülesandeid ja kontrollis nende täitmist majandusabi (W) või tegevdirektor (Y). W

kirjalike selgituste kohaselt helistas kaebaja talle 30.01.2017 hommikul ja ütles, et oli lumesaha

rattaketti parandades oma seljale haiget teinud ja läheb koju. Samuti kinnitas W, et kaebaja

helistas talle järgmisel varahommikul ja teatas, et ta tööle ei tule, selg teeb haiget ja läheb arsti

juurde. Tunnistaja edastas selle info Y-le. Olukorras, kus kaebaja teavitas tööandjat (oma

vahetut ülemust) töö juures, et ta vigastas end töövahendit kasutades, ei saanud tööandja asuda

seisukohale, et tööõnnetust ei toimunud või et seda pole vaja uurida ega juhendada töötajat

selles, milliseid toiminguid ta peaks tegema, et juhtunu asjaolud välja selgitada.

3-19-2394

6(11)

11. Tööinspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

Kaebaja ei täitnud halduskohtu nõuet selgitada, mida ta soovib tõendada iga konkreetse

tõendiga, mis sisalduvad tsiviilasja nr 2-17-11858 materjalide hulgas. Kaebaja ei esitanud

selgitusi konkreetsete tõendite kohta, vaid viitas tühistatud otsustes tuvastatud asjaoludele.

Kuna tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsused on tühistatud, ei ole

jõustunud kohtuotsusega tuvastatud tööõnnetuse toimumist. Apellatsioonkaebusest pole üheselt

arusaadav, milliste konkreetsete tõendite kogumata ja analüüsimata jätmist kaebaja kohtule ette

heidab. Kohtu selgitamiskohustus oleks olnud oluline juhul, kui kaebaja poleks kasutanud

kvalifitseeritud õigusabi. Kaebajal on kohtumenetluse algusest peale olnud advokaadist

esindaja. Vastustaja poolt kogutud tõendid on piisavad asja õigeks lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Halduskohtu rikkumised tõendite hindamisel on viinud ebaõige otsuse tegemiseni.

13. Halduskohus jättis kaebaja esitatud tsiviilasja nr 2-17-11858 toimiku materjalid

analüüsimata, viidates asjaolule, et selles asjas tehtud maa- ja ringkonnakohtu lahendid on

Riigikohus tühistanud. Ringkonnakohus järeldab sellest, et halduskohus on kõnealused tõendid

vastu võtnud, kuid jätnud asja lahendamisel nendega arvestamata. HKMS § 62 lg 6 järgi võib

kohus jätta tõendi asja lahendamisel arvestamata sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul

või kui tõend on kohtu hinnangul ilmselt ebausaldusväärne. Tõendi arvestamata jätmist peab

kohus põhjendama. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamine ei ole piisav põhjus jätta selles asjas kogutud tõendid

praeguse asja lahendamisel arvestamata. HKMS § 61 lg 4 järgi hindab kohus varasema

jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Järelikult

ei ole tsiviilasjas nr 2-17-11858 tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhjendustel tõendi

väärtust. See aga ei puuduta nimetatud tsiviilasjas kogutud tõendeid, sh kaebaja poolt maakohtu

14.06.2018 istungil vande all antud ütlusi. Vastustaja on viidanud halduskohtu 19.06.2020

määrusele, milles kohus märkis, et tõendite esitamisel tuleb kaebajal selgitada, mida ta iga

konkreetse tõendiga tõendada soovib. Tõendite arvestamata jätmisel ei ole halduskohus aga

tuginenud HKMS § 62 lg 3 p-s 3 sätestatud alusele, s.o tõendite esitamise vajaduse

põhjendamata jätmisele. Kaebaja selgitas 01.07.2020 menetlusdokumendis, et soovib tsiviilasja

nr 2-17-11858 toimiku materjalidega tõendada, et temaga toimus tööõnnetus. Ringkonnakohus

leiab, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-17-11858 olid vaidluse all suuresti samad asjaolud, mis

praeguses asjas, saab nimetatud tsiviilasjas kogutud tõendeid pidada asjakohaseks ka praeguses

asjas. Põhimõtteliselt oleks kaebaja võinud asjakohased tõendid esitada ka üksikult, kuid terve

tsiviilasja toimiku võtmine praeguse asja materjalide juurde on mõistlik ja ökonoomne, vältides

mh olukorda, kus mõni oluline tõend jääb esitamata ja kogumata. Kuna vaidluse lahendamisel

on oluline hinnata kaebaja seletuste usaldusväärsust, on tõenduslikult väärtuslik analüüsida ka

seda, et kaebaja seisukohad oleksid menetluste kestel järjekindlad ja vastuoludeta. Vastustaja

pidanuks tulenevalt haldusorgani uurimispõhimõttest arvestama maakohtu menetluses esitatud

tõenditega ja seal toimunuga. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et halduskohus on jätnud

tsiviilasja nr 2-17-11858 toimiku materjalid põhjendamatult arvestamata.

14. Puudub vaidlus, et kaebaja töötas 22.08.2014 sõlmitud töölepingu nr 67/2014 alusel OÜ-s

EBS Campus kojamees-santehnikuna ning tema tööülesandeks oli mh lume koristamine

käsisaha ja lumetraktoriga. Töölepingu p 1.2 järgi pidi kaebajale tööülesandeid andma ja neid

kontrollima majandusabi või tegevdirektor.

3-19-2394

7(11)

Kaebaja väitel tuli 30.01.2017 hommikul lumetraktori rattalt kett maha ning selle

tagasipanemiseks sõitis ta garaaži, tõstis traktori ratta kohalt üles ning pani alla plekk-kanistri.

Pärast keti pingutamist võttis kaebaja kanistri ära ning lasi traktori alla. Seda tehes kukkus

kaebaja seljaga, rohkem parema küljega betoonpõrandale. Tugeva valu tõttu ei olnud kaebaja

võimeline kohe üles tõusma. Kui kaebaja sai ennast püsti, läks ta valvelauda ja teavitas

juhtunust valvelaua administraatorit Q ja majandusabi W. Järgmise päeva, 31.01.2017

hommikul helistas kaebaja W-le ja teatas, et pole võimeline tööle tulema, kuna selg teeb haiget.

Ühtlasi helistas kaebaja perearstile. 06.02.2017 läks kaebaja perearsti vastuvõtule ning märtsis

tuvastati kaebajal lülisamba rinnaosa murd.

15. Kaebajaga väidetavalt juhtunud õnnetusel puudusid pealtnägijad ning õnnetuse toimumise

kohas garaažis puudus videovalve. Vastustaja on kohtule esitanud kaebaja tööandja parkla- ja

ukseprogrammi väljavõtte, millelt nähtuvad kellaajaliselt liikumistoimingud, mis on tehtud

isikustatud kaardiga. Programmis on registreeritud, et kaebaja sisenes 30.01.2017 kell 7.04 oma

igapäevasesse töökohta tagumisest uksest ning väljus kell 7.05 samast uksest. Seejärel sisenes

kaebaja kell 9.03 sõidukiga tööandja territooriumil asuvasse parklasse. Järgnevalt nähtub

väljavõttest, et kaebaja on kell 9.11 sisenenud maja tagauksest ja kell 9.13 sama ukse kaudu

väljunud. Vastustaja on seadnud kahtluse alla õnnetuse toimumise kaebaja kirjeldatud ajal ja

viisil, kuivõrd pole usutav, et kaebaja jõudis pärast poeskäiku kolm korda lund lükata, traktori

garaaži sõidutada, ketti pingutada ja seejärel pärast kukkumist uuesti majja siseneda vaid 8

minuti jooksul (vahemikus 09.03–09.11).

16. Kaebaja 31.10.2019 seletuskirja kohaselt lükkas ta traktoriga lund kuni kella 8.00-ni,

seejärel käis ehitustarvete poes ning pärast naasmist jätkas lume lükkamist; kolmanda

lükkamise ajal tuli traktoril tagumiselt parempoolselt rattalt kett maha ning kaebaja viis traktori

garaaži, kus tõstis traktori üles, pani alla kanistri ja pingutas keti ära; seejärel võttis kaebaja

kanistri ära, lasi traktori alla ning kukkus. Halduskohtu istungil selgitas kaebaja, et kolmandat

korda ta tegelikult enam ei jõudnud lund lükata (22.10.2020 istungi protokoll ja helisalvestis

kell 12:04:04); kaebaja remontis traktorit (pani keti tagasi) enne poodi sõitmist ning pärast seda

tõstis traktorit, et kanister selle alt ära võtta, ning selle käigus kaebaja kukkus (12:10:00–

12:11:15). Tsiviilasjas nr 2-17-11858 toimunud maakohtu istungi 14.06.2018 protokolli on

kantud kaebaja ütlused, et kolmandat korda ta enam ei saanud lund lükata, sest rattal tuli kett

maha. Nimetatud protokollist ei nähtu, et kaebaja oleks maininud poes käimist. Arvestades

sündmusest möödunud aega ja kaebaja kõrget vanust, ei saa välistada, et kaebaja ei mäletanud

sündmusi enam väga täpselt ning eksis ühel või teisel ajal seletusi andes mõne asjaolu osas.

Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust kaebaja selgitusi õnnetuse kohta

ebausaldusväärseks pidada. 8-minutiline ajavahemik on piisav, et kaebaja oleks jõudnud selle

aja jooksul vähemalt traktorit tõsta, kanistri eemaldada, pärast kukkumist ja lühiajalist maas

lebamist üles tõusta ning õppehoonesse siseneda.

17. Kaebajat alates 06.02.2017 asendanud Z 07.04.2017 (selgituses on ekslikult märgitud

aastaarvuks 2016) selgituse kohaselt ei täheldanud tema, et keegi oleks traktori rataste kette

remontinud või vahetanud, sest ketid ja traadid olid kõik sügavate roostejälgedega.

Ringkonnakohtu hinnangul Z seletus pigem toetab kaebaja versiooni. Kaebaja ei ole väitnud, et

ta vahetas ratastele pandud kette, vaid et ta pingutas neid. Kuivõrd roostejälgedest järelduvalt

oli tegemist vanade, mitte äsja peale pandud kettidega, on usutav kaebaja väide keti pingutamise

vajadusest. Tsiviilasjas nr 2-17-11858 toimunud maakohtu istungil selgitas Z, et kõnealune

traktor on kõige suurem Husqvarna traktor aiatraktoritest ning kaalub arvatavasti üle 200 kg;

tunnistaja arvates oli traktor liiga raske, et seda ühe käega tõsta. Tsiviilasja nr 2-17-11858

toimikus on ka foto kõnealusest traktorist (ketid on vahetatud; dtl 78). Z ütluste põhjal ei saa

siiski välistada, et kaebaja suutis traktorit ühest küljest nii palju kergitada, et sinna kanister alla

nihutada.

3-19-2394

8(11)

18. Kuivõrd õnnetuse toimumist 30.01.2017 ei ole asjas kogutud tõendeid arvestades põhjust

kahtluse alla seada, tuleb tuvastada, kas tegemist oli tööõnnetusega või mitte. Tööõnnetus on

TTOS § 22 lg 1 järgi töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet

täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja

huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus

loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

19. Ringkonnakohtu hinnangul saab kaebaja kirjeldatud õnnetust iseenesest pidada

tööõnnetuseks. Kuigi lumetraktorile ära tulnud rattaketi tagasi panemine polnud otseselt kaebaja

tööülesanne ning ta tegi seda enda initsiatiivil, ei välista see kaebaja tegevuse käsitamist

tööülesande täitmisena TTOS § 22 lg 1 mõttes, arvestades, et selline lihtsamat sorti parandustöö

oli vahetult seotud tööülesande täitmisega. Lumeketid on tavapärased abivahendid erinevate

sõidukite rataste parema haardumise tagamiseks talvistes teeoludes. Isegi kui asuda seisukohale,

et tegemist ei olnud tööülesande täitmisega, siis tegutses kaebaja vaieldamatult tööandja

huvides, kuivõrd keti tagasi panemise eesmärk oli tagada töölepingust tuleneva lume

koristamise kohustuse täitmine.

20. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal tuvastati tervisekahjustus. Vastustaja arvates ei ole aga

praegusel juhul tuvastatav põhjuslik seos kaebaja töö või töökeskkonna ja temal tuvastatud

tervisekahjustuse vahel. Vaidlustatud otsuses on vastustaja leidnud, et kaebaja käitumise tõttu

pole enam võimalik tuvastada, kas 30.01.2017 toimus tööõnnetus. Vastustaja on välja toonud,

et kaebaja ei teavitanud temaga juhtunud õnnetusest kohe tegevjuht Y, ei pöördunud

viivitamatult arsti juurde ega teavitanud arsti sellest, et vigastus on saadud tööl.

21. W 06.04.2017 seletuskirja ja halduskohtule antud kirjaliku seletuse järgi helistas kaebaja

talle 31.01.2017 hommikul kella 8–9 vahel ning teatas, et oli lumesaha rattaketti parandades

oma seljale haiget teinud ja läheb ära koju. Majas hommikust ringkäiku tehes nägi W kaebajat

aknast tagahoovis garaažide poole liikumas. Järgmisel päeval helistas kaebaja ja teatas, et ei saa

tööle tulla, kuna selg teeb haiget, ja lubas arsti juurde minna. W väitel ei kasutanud kaebaja

kordagi sõna „tööõnnetus“ ning kuna ta kaebas sageli oma terviseprobleemide üle, ei tulnud W-

le pähe, et tegemist võiks olla tööõnnetusega. Q 06.04.2017 seletuskirja ja halduskohtule antud

kirjaliku seletuse järgi kõndis kaebaja 30.01.2017 hommikul 8–9 vahel EBS Campus

valvelauast mööda ja ütles, et tegi lumesahka tõstes seljale haiget; kuna kaebaja kurtis sageli

oma tervisehädasid ja kõndis tavapäraselt, ei osanud ta sellest midagi arvata.

22. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja 31.10.2019 seletuskirja ja tsiviilasjas nr 2-17-11858

maakohtu istungil 14.06.2018 antud selgituste kohaselt olid ajal, mil kaebaja pärast kukkumist

EBS Campus hoonesse sisenes, valvelaua juures nii W kui ka Q. Viimane oma halduskohtule

esitatud selgituste kohaselt ei mäletanud, kas valvelaua juures oli veel kedagi. Tsiviilasjas

esitatud kõnede eristuselt (dtl 101) ei nähtu, et kaebaja oleks 30.01.2017 numbrilt XXXXXXXX

helistanud numbrile YYYYYYYYY, mis 20.11.2017 menetlusdokumendi kohaselt oli W

number ja millele ta kõnede eristuse kohaselt helistas 31.01.2017 kell 06.06 ja 12.10. Samas

pole välistatud, et kaebaja helistas 30.01.2017 W-le teiselt numbrilt. Sellel, kas eksib kaebaja

või W ning kas teave juhtunust edastati W-le telefoni teel või suuliselt, pole siiski määravat

tähtsust. Asjas esitatud tõendite põhjal saab lugeda tuvastatuks, et kaebaja edastas W-le

vähemalt selle info, mis viimane on oma selgitustes välja toonud.

23. Töötaja on TTOS § 14 lg 1 p 6 ja määruse nr 75 § 4 lg 1 järgi kohustatud kohe teatama

tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise

ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Vaidlustatud otsuses on

vastustaja viidanud OÜ EBS Campus töökorraldusreeglitele, mida kaebaja oli töölepingu p 1.4

kohaselt kohustatud järgima ning mille kohaselt oleks kaebaja pidanud õnnetusest teavitama

3-19-2394

9(11)

tegevjuht Y. Kõnealuseid töökorraldusreegleid ei ole vastustaja kohtule esitanud.

Ringkonnakohus märgib, et isegi kui töökorraldusreeglites oli selline kohustus kirjas, ei ole

tegevdirektori teavitamata jätmist põhjust pidada oluliseks rikkumiseks. Kaebaja teavitas oma

otsest ülemust, kes oli ühtlasi ka töökeskkonnavolinik. Kaebaja võis mõistlikult eeldada, et W

teavitab vajadusel tegevjuhti, ning Y teavitamist on W halduskohtule antud seletustes ka

kinnitanud. Sellest võib järeldada, et tööandja esindaja sai kaebaja 30.01.2017 töölt lahkumise

põhjusest tõenäoliselt samal päeval teada.

24. Ringkonnakohtu hinnangul saab teavet, mille kaebaja W väitel talle andis, pidada piisavaks,

et selle põhjal oleks põhjust arvata võimaliku tööõnnetuse toimumist. Kahtluse korral oleks W,

kellelt võib töökeskkonnavolinikuna eeldada kaebajast rohkem teadmisi selliste olukordadega

tegelemiseks, saanud paluda kaebajal täpsustada juhtunu asjaolusid, samuti juhendada teda

edasiste toimingute osas. Ehkki W ja Q väitel kurtis kaebaja sageli oma terviseprobleemide üle,

siis praegusel juhul ei öelnud kaebaja mitte lihtsalt seda, et ei saa haige selja tõttu edasi töötada,

vaid et ta oli selga vigastanud lumesaha rattaketti parandades ehk tööülesandeid täites või

vähemalt tööandja huvides tegutsedes. Sellest, et kaebaja liikus tavapärasel moel, ei olnud alust

järeldada kaebaja väidetud vigastuse puudumist. Tööõnnetuse tagajärjeks võib olla igasugune

tervisekahju, mitte ainult näiteks liikumisvõimetuks muutev vigastus või lahtine haav. Seda, et

tööandja ei algatanud viivitamatult pärast õnnetuse toimumist selle uurimist, ei saa seega pidada

üksnes või peamiselt kaebajast tingitud asjaoluks. Lisaks on kaebaja kirjeldust arvestades

tõenäoline, et ka õnnetuspaiga kohesel fikseerimisel poleks seda vaadeldes olnud võimalik

tuvastada, kas ja kuidas kaebaja kukkus. Seega oleks tööõnnetuse toimumist tulnud ühel või

teisel juhul hinnata ilmselt samade tõendite põhjal, mis praegusel juhul on vastustaja ja kohtud

kogunud.

25. Puudub vaidlus, et kaebaja ei pöördunud 30.01.2017 ega ka sellele vahetult järgnevatel

päevadel arsti juurde. Kaebaja seletuste põhjal järeldub, et kaebaja ei olnud oma vigastuse

tõsidusest teadlik ja arvas, et see läheb üle ning ta läheb järgmisel päeval tööle. Kaebaja digiloo

väljavõttest nähtub, et 31.01.2017 helistas ta perearstile ning selle kohta on märgitud, et eelmisel

päeval raskusi tõstes vigastas kaebaja selga, on praegu voodirežiimil ning võtab valuvaigisteid.

06.02.2017 käis kaebaja perearsti juures ning digilukku on mh märgitud, et nädal tagasi venitas

kaebaja raskust tõstes alaselga ja paremat õlga ning töötab kojamehena. Ka järgnevates kannetes

ei ole märgitud midagi selle kohta, et vigastus on saadud töö juures. Kukkumise mainimata

jätmise põhjuseks võib ringkonnakohtu hinnangul olla see, et kaebaja pidas esialgu seljavalu

põhjuseks raskuse tõstmist, mitte sellele järgnenud kukkumist, ning arst on teinud kanded

kaebaja ütluste järgi. 23.02.2017 on koostatud saatekiri MRT uuringuks märkusega, et

patsiendil on olnud kolm nädalat valud, eelnevalt trauma – tõstis raskust; pärast seda on jalad

olnud nõrgemad ja valutanud. 07.03.2017 tehtud uuringul tuvastati kaebajal lülisamba rinnaosa

murd.

26. Vastustaja poolt kohtule esitatud töövõimetuslehel nr 9009387 töövabastuse perioodiga

31.01.–28.02.2017

on

tööst

vabastamise

põhjuseks

märgitud

haigestumine

ning

töövõimetuslehel nr 9009450 töövabastuse perioodiga 01.03.–30.03.2017 on tööst vabastamise

põhjuseks märgitud olmevigastus. Viimati nimetatud töövõimetuslehele on käsitsi märgitud

„saata par. et oli tööõnnetus info@haigekassa.ee“. Sotsiaalministri 26.09.2002 määrusega nr

114 kinnitatud „Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe

registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord“ § 10 lõike 2

punkti 8 järgi tuleb töövõimetuslehele märkida tööst vabastamise põhjus numbri ja sõnadega

(1. haigestumine; 2. kutsehaigus; 3. olmevigastus; 4. liiklusvigastus; 5. tööõnnetus; 6.

tööõnnetus liikluses; 7. tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistus/haigestumine jne). On

tõenäoline, et kui kaebaja oleks selgelt öelnud, et vigastus on saadud töö juures, oleks arst

töövabastuse põhjuseks märkinud tööõnnetuse. Tsiviilasjas nr 2-17-11858 on esitatud

3-19-2394

10(11)

töövõimetuslehed nr 9009387 ja nr 9009450 (tsiviilasja nr 2-17-11858 toimik, dtl 26-27), millel

mõlemal on perearst dr D parandanud tööst vabastamise põhjuse ning märkinud õigeks

põhjuseks tööõnnetuse. Töövõimetuslehel nr 9009520 (periood: 31.03.–29.04.2017) on tööst

vabastamise põhjuseks märgitud juba selle vormistamisel tööõnnetus (samas, dtl 28).

05.04.2017 väljastatud tööõnnetuse teatisele (samas, dtl 54) on märgitud, et (dr D asendanud)

dr B väitel, kelle vastuvõtul kaebaja 06.02.2017 käis, ei öelnud patsient, et õnnetus juhtus tööl,

patsient aga on väitnud 31.03.2017 telefoni teel vastupidist.

27. Sõltumata põhjusest, miks ei ole kahele varasemale töövõimetuslehele kohe märgitud

tööõnnetust, on perearst hiljem teinud vastava paranduse ning esitanud tööõnnetuse teatise.

Ringkonnakohus möönab, et kui kaebaja oleks kohe pärast õnnetust pöördunud arsti vastuvõtule

ning öelnud selgelt, et vigastus on saadud töö juures, poleks ilmselt küsimust põhjusliku seose

olemasolus. Asjaolu, et tööõnnetuse teatis esitati vastustajale rohkem kui kaks kuud pärast

õnnetuse toimumist, ei muutnud siinsel juhul tõendite kogumist ja juhtunu hindamist võimatuks

ning ei välistanud põhjusliku seose kindlakstegemist. Olemasolevate tõendite põhjal saab

lugeda tuvastatuks, et kaebaja vigastas 30.01.2017 tööd tehes selga ning on pärast seda pikema

perioodi jooksul järjepidevalt kaevanud seljavalu, õlavalu, jalgade nõrkust ja valu. Seega on

vähetõenäoline, et lülisamba murd oleks tekkinud pärast kaebaja kirjeldatud õnnetust tema

töövõimetuslehel viibimise ajal, vaid usutavaks saab pidada, et kõnealune tervisekahjustus on

30.01.2017 õnnetuse tagajärg. Sellest, et kaebaja on hiljem asunud oma õigusi kaitsma,

kasutades selleks juristi või advokaadi abi, ei saa automaatselt järeldada, et ta teadis juba

vahetult pärast õnnetuse toimumist, kuidas tuleks tegutseda.

28. Kuivõrd kaebajale 13.12.2019 otsuses ette heidetud minetused ei välista põhjusliku seose

tuvastamist töö ning kaebaja saadud tervisekahju vahel, on vastustaja põhjusliku seose

puudumisele viidates ebaõigesti uurimise lõpetanud.

29. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse

ning teeb uue otsuse, millega tühistab Tööinspektsiooni 13.12.2019 otsuse ning kohustab

vastustajat vaatama kaebaja 17.04.2017 taotlus uuesti läbi, lähtudes kohtuotsuses tuvastatud

asjaoludest. HKMS § 41 lõike 3 kohaselt otsustab kohustamiskaebuse rahuldamisel vastustajale

tehtava ettekirjutuse täpsema ulatuse kohus. Riigikohus on 27.05.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-

14-15 (punkt 27) leidnud, et kui kohus teeb haldusorganile ettekirjutuse asja uueks

otsustamiseks, on haldusorganile kohustuslikud ka asja uut läbivaatamist puudutavad

õiguslikud seisukohad ja suunised, mis on ära toodud kohtuotsuse põhjendustes. Selguse

huvides tuleb see praeguse asja resolutsioonis ära märkida. Vastustajal on võimalik

resolutsioonist kõrvale kalduda vaid juhul, kui muutub õigulik olustik või ilmnevad uued,

kohtumenetluses käsitlemata asjaolud või tõendid, mis üheselt seavad kahtluse alla kohtu

tuvastatud asjaolud. Kuna vastustaja ei tuvasta tööõnnetuse asjaolusid kaalutlusõiguse alusel, ei

lähe resolutsiooni selline sõnastus vastuollu HKMS § 158 lõikega 3.

30. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kohus mõistab

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kuna

apellatsioonkaebus ja kaebus kuuluvad rahuldamisele, jäävad kaebaja esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohtus taotles kaebaja 2751 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, sh 2736 eurot

õigusabikulud ning 15 eurot riigilõiv. 05.02.2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on

kaebajale õigusabi osutatud 19 tunni ulatuses tunnihinnaga 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot).

Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabikulude suurus vastavuses asja mahu ja kohtumenetluse

3-19-2394

11(11)

ajalise kestusega, arvestades muu hulgas esindaja vajadusega tutvuda haldusasja nr 3-17-1300

ja tsiviilasja nr 2-17-11858 materjalidega ning sellega, et halduskohtus toimus istung. Sellest

tulenevalt loeb ringkonnakohus kaebaja esimese kohtuastme põhjendatud ja vajalikeks

menetluskuludeks 2751 eurot.

Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja 691,80 euro suuruse menetluskulu hüvitamist, sh

676,80 eurot õigusabikulud ning 15 eurot riigilõiv. 22.07.2021 esitatud menetluskulude

nimekirja järgi on kaebajale osutatud ringkonnakohtus õigusabi 4 tunni ja 42 minuti ulatuses

tunnihinnaga 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on sellises

suuruses kulud põhjendatud.

Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja

mõista kokku 3442,80 eurot.

31. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega ning jäetakse avaldamata isikukoodid ja telefoninumbrid.

(allkirjastatud digitaalselt)