2-13-38365/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm

Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-38365

Kohtuasi

X

pankrotimenetlus.

Võlgniku

kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.09.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Usaldusisik: Q (isikukood XXXXXXXXX)

Võlausaldajad:

Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu

(registrikood 70007340)

Kohtutäitur Arvi Pink

Kohtutäitur Marek Laanemets

Era

Liisingu

Inkassoteenused

AS

(registrikood

10625474), seadusjärgne esindaja juhatuse liige RK

Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindaja

Britt Kärbis

Maardu linn Maardu linnavalitsuse kaudu (registrikood

75011470)

Eesti

Vabariik

Sotsiaalkindlustusameti

kaudu

(registrikood 70001975)

Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.09.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Swedbank AS-i kanda.

2-13-38365

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

21.08.2013 esitas X pankrotiavalduse ning koos sellega ka kohustustest vabastamise

menetluse algatamise avalduse. 15.10.2013 kuulutas kohus X pankroti välja ja nimetas

pankrotihalduriks Eve Selbergi.

Harju Maakohtu 10.04.2015 määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu

pärast pankroti väljakuulutamist ning algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.

Võlgniku usaldusisikuks määrati Q.

Usaldusisik esitas aruande 26.04.2016, milles märgib, et võlgnik kannab vanglas karistust ja

on üle viidud Tartu Vanglasse. Kuigi võlgniku võimalused töötamiseks on piiratud, on ta

vanglas töötanud ning on usaldusisikule loovutanud 554,08 eurot. Usaldusisik on 25.04.2016

teostanud väljamaksed vastavalt kohtu kinnitatud jaotusettepanekule.

Usaldusisik esitas aruande 19.05.2017. Aruandes märgib usaldusisik, et võlgnik viibib

endiselt Tartu Vanglas. Võlgnik õpib ning on usaldusisikule loovutanud 578,26 eurot.

Usaldusisik

on

19.05.2017

teostanud

väljamaksed

vastavalt

kohtu

kinnitatud

jaotusettepanekule.

Usaldusisik esitas aruande 01.06.2018. Aruande kohaselt viibib võlgnik endiselt Tartu

Vanglas ning on usaldusisikule loovutanud 256,63 eurot, millest usaldusisik on 01.06.2018

teostanud väljamaksed võlausaldajatele.

Usaldusisik esitas aruande 24.06.2019, milles märgib, et võlgnik viibib endiselt Tartu

Vanglas ning on usaldusisikule loovutanud 273,91 eurot. Usaldusisik teostas väljamaksed

võlausaldajatele 22.06.2019.

Usaldusisik esitas aruande 29.07.2020, milles märgib, et võlgnik viibib nüüd Tallinna

Vanglas ning on usaldusisikule loovutanud 540,52 eurot, millest usaldusisik tegi väljamaksed

võlausaldajatele 22.07.2020.

Lõpparuandes märgib usaldusisik, et menetluse kestel on võlgnik tasunud võlausaldajatele

kokku 2 203,10 eurot. 29.07.2020 esitas võlgnik taotluse kohustustest vabastamiseks.

2-13-38365

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui: 1) võlgnik on süüdi mõistetud pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud

süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve. Võlgnikku ei ole süüdi tunnistatud pankrotikuriteos. Seega puudub PankrS

§ 175 lg 2 p 1 nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova

tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on terve menetluse kestel

viibinud kinnipidamisasutuses, mistõttu on tema võimalused mõistlikult tulutoova tegevusega

tegelemiseks olnud piiratumad kui vabaduses viibival isikul. Siiski on võlgnik teeninud tulu,

loovutanud

sellest

seaduses

ettenähtud

osa

usaldusisikule

ning

rahuldanud

kinnipidamisasutuses viibimise ajal 11,58% võlausaldajate pankrotimenetluses täitmata jäänud

nõuetest, s.o kogunõuetest summas 19 027,53 eurot on võlgnik tasunud 2 203,10 eurot.

Võlgnik on teavitanud oma tegevusest ja sissetulekust nõuetekohaselt ja puuduvad andmed,

et ta varjanuks oma vara. Võlgnik ja usaldusisik on olnud kohtule kättesaadavad ning on

esitanud kohtu pärimisel dokumendid nõuetekohaselt.

Arvestades, et võlgnik on viibinud menetluse kestel kinnipidamisasutuses, on ta andnud

endast parima võlausaldajate nõuete täitmiseks. Võlgnik on võimaluste piires terve menetluse

kestel töötanud, tema sissetulekust on teostatud kinnipidamisi vangistusseaduse § 44 alusel.

Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks võtnud uusi üle jõu käivaid laenukohustusi.

Täitemenetluse registrist ei nähtu, et võlgniku suhtes oleks algatatud uusi täitemenetlusi.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et võlgniku kohustustest vabastamine täidab eesmärki

anda võlgnikule uus majanduslik algus ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastada.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud

ning see tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega pikendada võlgniku kohustustest

vabastamise menetlust 7 aastani. Võlgnik on viibinud kogu kohustustest vabastamise menetluse

jooksul kinnipidamisasutuses ning ei ole saanud võimalust võimalikult suures ulatuses

võlausaldaja nõuet tasuda. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik kohustust tahtlikult rikkunud,

kuid selline võlgniku käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav ja

seetõttu tulnuks võlgniku taotlust kohustustest vabastamiseks vähemalt pikendada. Võlgnikul

ei ole olnud võimalik kinnipidamisasutuse väliselt tulu teenida ning tegeleda mõistlikult

tulutoova tegevusega, mis ei kahjustaks võlausaldajate huve. Võlgnikul oleks võimalus

kohustustest vabastamise menetluse pikendamisel 7 aastani, s.o kuni 10.04.2022, töötada

mõistlikult tulutooval ning ilmselt täiskohaga töökohal. Võlgnik on viibinud terve menetluse

kestel küll kinnipidamisasutuses, kuid võlgniku käitumine on põhjustanud olukorra, kus

võlgnik on pidanud viibima seal terve menetluse kestel ning on sellega kahjustanud

võlausaldajate huve.

Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2-13-38365

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse või oleks maakohus pidanud PankrS § 175 lg 51 alusel

menetlust pikendama ja määrama täiendava tähtaja. Maakohus on kolleegiumi hinnangul

põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole oma kohustusi rikkunud, ta on tegelenud võimaluste

piires mõistlikult tulutoova tegevusega, arvestades kinnipidamisasutuses viibimist ning ei ole

vara varjanud, millest tulenevalt esineb alus võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest vabastada. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu määruse põhjendusi ja

neid ei korda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud PankrS § 175 lg

51 alusel menetlust pikendama ja määrama täiendava tähtaja. PankrS § 175 lg 51 kohaselt võib

kohus, kui ta leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, menetlust

pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse

kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse

aastat menetluse algatamisest. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise

põhjendatust hindab kohus määruse tegemise aja seisuga, lähtudes võlgniku käitumisest

võlgadest vabastamise menetluse ajal. Antud juhul viibis võlgnik kinnipidamisasutuses kogu

võlgadest vabastamise menetluse aja (alates 10.04.2015 kuni 21.09.2020) ja omas seega

piiratud võimalusi mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks ja võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Ka määruskaebuse esitaja nõustub sellega, et võimalused sellises olukorras

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks on piiratud. Seega ei ole võlgnik PankrS § 173 lõikes 1

sätestatud kohustust rikkunud. Olukorras, kus nimetatud kohustuse rikkumist ei ole esinenud,

samuti pole võlgnik varjanud enda vara, ei saa ka asuda seisukohale, et võlgniku kohustustest

vabastamine poleks põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik võib kinnipidamisasutusest

vabanedes (13.02.2021) asuda tööle ja omada suuremaid võimalusi võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks, ei anna alust menetluse pikendamiseks. Selleks peab esinema ka olukord, kus

võlgnik ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kolleegiumi hinnangul ei viita asjaolu, et

võlgnik on rahuldanud kinnipidamisasutuses viibimise ajal 11,58% võlausaldajate

pankrotimenetluses täitmata jäänud nõuetest, s.o 2 203,10 eurot, sellele, et võlgnik poleks oma

kohustusi nõuetekohaselt täitnud. PankrS § 175 lõiked 2 ja 4 sätestasid absoluutsed

keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu

20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS2010 § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku

käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise

käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise

menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-

13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks

võlausaldajate huve süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks võlgniku kohustustest

vabastamise.

Kolleegium ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et kuna võlgniku käitumine on

põhjustanud olukorra, kus võlgnik on pidanud viibima kinnipidamisasutuses terve võlgadest

vabastamise menetluse aja, siis tuleb sellist käitumist pidada tahtlikuks võlausaldajate

2-13-38365

kahjustamiseks. Ehkki võlgnik on toime pannud tahtliku kuriteo, mille eest on teda karistatud

pikaajalise vangistusega, ei saa sellest järeldada, et võlgnik süüliselt rikuks PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi ja kahjustaks sellega võlausaldajate huve. Asja materjalidest ei saa

järeldada, et võlgnik sattus vanglasse eesmärgiga takistada võlausaldajate nõuete rahuldamist

PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes. Lisaks märgib kolleegium, et määruskaebuse esitaja käsitluse

kohaselt poleks pikaajalise vangistusega karistatud inimeste kohustusest vabastamine üldse

võimalik. Seadusandja tahe ei ole olnud võlgade vabastamise menetluse kestust hõlmava

vangistust kandvate isikute välistamine võimalusest kohustustest vabaneda.

Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle

majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue

majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja

sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Antud

juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist võlgnikuga, kes ei ole olnud pahatahtlik ja väärib

võlgniku kohustustest vabastamist.

Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus

kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda määruskaebuse lahendamisel ka

ringkonnakohtus (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruse

jõustumist kindlaks maakohus.

PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm