2-21-7280/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

9. august 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-7280

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX

suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

ravi

kohaldamiseks

ja

esialgse

õiguskaitse

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. mai 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku valvearst IV

Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Mariann Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-7280 muutmata,

täiendades osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst IV (avaldaja) esitas

7. mail 2021 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40

2 (6)

päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 6. mail 2021 kell 19.13 tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik esmakordselt

haiglaravil 1996. a depressiooni diagnoosiga. Depressiooniperioodid esinesid 1994.–1996. a,

2002.–2004. a ja 2008.–2009. a. Vahepealsetel perioodidel on esinenud meeleolukõikumisi, ka

kõrgenenud aktiivsusega perioode, millega kaasneb tugev ärevus. Puudutatud isik elas

Venemaal 2001.–2009. a, millise aja jooksul vahetas ta ligikaudu 10 korda elukohta, sest

purustas vihahoogude ajal korteri sisustuse. Puudutatud isik viibis Venemaal korduvalt

psühhiaatriahaiglas ning talle määrati ravi, kuid ta loobus sellest, kuna enda hinnangul talus

ravimit halvasti. 2009. a asus puudutatud isik elama Eestisse ema juurde. Puudutatud isikul

süvenes pidev rahutu ja agressiivne käitumine ning ta tarbis suurtes kogustes alkoholi.

Agressiivsusperioodide käigus ta purustas asju ning ründas ja ähvardas ema. Puudutatud isik

viibis tahtest olenematul ravil 19. septembrist kuni 6. oktoobrini 2009. Ravi järgselt määrati

vähene toetusravi, kuna selgus, et puudutatud isik on rase. Edaspidi oli puudutatud isik

tasakaalukam. 2014. a juulis tekkis tal järsk meeleolu paranemine, ta tõstis asjad keset tuba ja

rääkis iga asjaga juttu ning keeldus lubamast emal korterist lahkuda ja lapsele süüa anda.

Puudutatud isik viibis 19. juulist kuni 19. augustini 2014 statsionaarsel ravil

psühhiaatriakliinikus ning tal diagnoositi bipolaarne häire. Puudutatud isikul tekkis depressioon

ning ta viibis statsionaarsel ravil 2014. a lõpus ja 26. detsembrist 2015 kuni 22. jaanuarini 2016.

Pärast haiglaravi käis puudutatud isik ambulatoorselt dr Laanetu vastuvõtul.

Enne praegust ravile sattumist hakkas puudutatud isiku seisund halvenema umbes kuu aega

tagasi. Viimasel paaril päeval muutus tema käitumine järsku ebaadekvaatseks, ta kõndis kodus

rahutult ringi ning paigutas asju ringi ja viskas neid prügikasti, samuti ei lubanud emal lapse

eest hoolitseda. 6. juuli 2021. a hommikul saatis puudutatud isik lapse hommikusöögita ja

vanades tuhvlites kooli ning päev otsa käis korteris ringi ja vahepeal nuttis. Puudutatud isik

sulges lapse pärast tema koolist jõudmist pimedasse vannituppa ja tõstis häält. Laps saatis

õpetajale sõnumi, paludes abi, misjärel tuli õpetaja kohale ja kutsus kiirabi. Kiirabi saabudes

oli puudutatud isik verbaalselt agressiivne ema suhtes. Puudutatud isik hospitaliseeriti koos

politseiga valvetuppa. Vastuvõtul oli puudutatud isik kärsitu ja impulsiivne. Puudutatud isik on

jätkuvalt pinges ja pahur, eitab objektiivseid andmed ning väidab, et ema kutsus talle

põhjendamatult kiirabi. Puudutatud isik ennast ise haigeks ei pea ja ravivajadusest aru ei saa.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (bipolaarne häire ja maniakaalne seisund

psühhoosiga) ning tema käitumine on haiguslikest elamustest mõjutatud, mistõttu võib ta olla

ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele.

2. Harju Maakohus kuulas ära puudutatud isiku 7. mail 2021.

3. Harju Maakohus paigutas 7. mai 2021. a määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse

korras tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 6. maist 2021 kell 19.13 kuni 10. maini 2021 kell 19.13.

4. Raviarsti KT 10. mai 2021. a arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud,

tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Esimese astme kohtu määrus

5. Harju Maakohus pikendas 10. mai 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud

isiku suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 15. juunini 2021 kell 19.13 ning jättis

menetluskulud riigi kanda.

Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning

PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning selgitas, et esitatud taotlustest, sellele lisatud arsti

arvamusest ning meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et puudutatud isikul esineb

3 (6)

jätkuvalt raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda

tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Arvestades kohtu ette toodud

asjaolusid on puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras ravita jäämisel jätkuvalt ohtlik nii

iseendale kui ka lähedastele. Muu psühhiaatriline ravi ei ole asjakohane, kuna puudutatud isik

vajab halva ravisoostumuse tõttu psühhiaatrilist ravi kontrollitud keskkonnas. Raviarsti

teadmisi haiguse kohta ning senist haiguskulgu ja hetkeseisundit arvesse võttes vajab

puudutatud isik pikemaajalist ravi statsionaarsetes tingimustes.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik lukustanud oma last vannituppa. Last hirmutas

ilmselt puudutatud isiku ema. Politseinikud tarvitasid puudutatud isiku suhtes tarbetult jõudu,

sest ohtu ei olnud. Samuti ei ole põhjendatud puudutatud isiku ravimine raviasutuses, sest

puudutatud isik on teinud dr L-ga alati koostööd ja valmis selleks ka nüüd.

7. Psühhiaatriakliiniku juhataja KA leidis, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud,

korrates suures osas maakohtus väljatoodut. Täiendavalt märkis ta, et pärast 2015. a lõpus ja

2016. a alguses haiglaravil viibimist käis puudutatud isik korrapäraselt ambulatoorsetel

vastuvõttudel ja ravi foonil püsis tema seisund stabiilsena, kuid 2020. a lõpus muutus

puudutatud isik taas oluliselt vaenulikumaks ema suhtes ning vereanalüüsist selgus ka

toetusravi katkestamine. Puudutatud isiku nõudmisel lõpetati toetusravi 2021. a märtsist, tema

seisundi halvenemine süvenes ning alates maikuust oli puudutatud isiku käitumine püsivalt

rahutu ja ebaadekvaatne.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu

määruse põhjendusi tuleb täiendada lähedaste ära kuulamata jätmise põhjendusega.

10. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11

lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse

õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka

psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).

11. Ringkonnakohus märgib, et vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on

möödunud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg, mis vaidlustatud määruse

kohaselt kestis mitte kauem kui 15. juunini 2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu

määruse seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada

4 (6)

(Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Seega ei takista

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.

12. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega

ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et

eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud

täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult

ära kuulanud ning puudutatud isiku raviarst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli

esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik.

Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

13. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire PsAS § 11

lg 1 p 1 tähenduses, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Maakohus tugines lahendit tehes maakohtule esitatud avaldusele lisatud kahe psühhiaatri

ühisarvamusele, mille kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne häire,

maniakaalne seisund psühhoosiga). Psühhiaatrid hindasid puudutatud isiku seisundist

tulenevalt tema psüühikahäire raskeks ning asjas esile toodud puudutatud isiku rahutust ja

ebaadekvaatsest käitumisest võib järeldada, et raskest psüühikahäirest tulenevalt ei mõistnud

puudutatud isik täielikult oma käitumist ega juhtinud seda.

14. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et puudutatud isik oli PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses ohtlik.

14.1. Puudutatud isiku määruskaebuses väljendatud hinnang, et jõu kasutamine politsei poolt

hospitaliseerimiseks ei olnud ohustava käitumise puudumise tõttu vajalik, ei anna kolleegiumile

alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei lubanud

puudutatud isik enne hospitaliseerimist enda emal puudutatud isiku lapse eest hoolitseda ja ta

sulges lapse koolist tulles pimedasse vannituppa ning oli ema suhtes agressiivne. Maakohtule

esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et agressiivset käitumist ning emal

lapse eest hoolitsemise keelamist on esinenud ka varem. Lisaks oli arvamusest nähtuvalt

puudutatud isik haiglasse vastuvõtul kärsitu, ärev, sekeldav ja impulsiivne ning ka hiljem

jätkuvalt pinges ja pahur. Enne vaidlustatud määruse tegemist maakohtule esitatud raviarsti

arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Kuigi puudutatud isik on

määruskaebuses tuginenud ka sellele, et ta ei sulgenud last vannituppa, siis puudub kolleegiumil

alus kohtu ette toodud asjaoludes kahelda, et laps saatis õpetajale sõnumi, paludes abi ning

kartis puudutatud isikuga ühes korteris viibida (dtl 9–10).

14.2. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika,

st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14.1). Psühhiaatriakliiniku juhataja esitatud määruskaebuse

vastuse kohaselt lõpetati 2021. a alguses puudutatud isiku nõudmisel ravi, aga ravita jäämisel

puudutatud isiku psüühiline seisund halvenes. Psühhiaatrite ja raviarsti arvamuse järgi ka

hospitaliseerimise järgselt puudutatud isik ise ennast haigeks ei pidanud ja tal puudus

koostöövalmidus raviks.

14.3. Seega oli puudutatud isiku käitumine agressiivne ja ebaadekvaatne ning puudutatud isikul

puudus arusaamine oma haiguse tõsidusest, mistõttu oli kolleegiumi hinnangul PsAS § 11 lg 1

p 2 kohaldamise eeldus täidetud.

15. Kolleegium on seisukohal, et ka muu psühhiaatriline abi ei oleks olnud PsAS § 11 lg 1 p 3

tähenduses küllaldane. Kuigi määruskaebuses on väidetud, et puudutatud isik on teinud arstiga

koostööd, siis asja materjalid seda väidet ei toeta.

5 (6)

15.1. Psühhiaatriakliiniku juhataja määruskaebusele esitatud vastuse kohaselt oli ravi mõjul

puudutatud isiku seisund stabiilne, kuid 2020. a lõpus hakkas seisund halvenema.

Vereanalüüsist selgus ravi katkestamine ning puudutatud isiku nõudmisel lõpetati ravi 2021. a

märtsikuust. Maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuse järgi puudutatud

isik ise ennast haigeks ei pidanud ja ravivajadusest aru ei saanud ning ka vaidlustatud määruse

tegemisele eelnenud täiendavas arvamuses on raviarst märkinud, et puudutatud isikul puudub

jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Eelnevat arvestades ei nähtu kolleegiumile, et puudutatud

isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd ning puudutatud isikul oli puudulik haiguskriitika.

15.2. Puudutatud isiku võimetust enda haigusest ja ravivajadusest aru saada ilmestab ka

asjaolu, et psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isik seisukohal, et ema kutsus talle

põhjuseta kiirabi. Ka määruskaebuses on puudutatud isik seisukohal, et tegemist oli tema ema

poolt olukorra ebaadekvaatse hindamisega.

15.3. Seega järeldas maakohus õigesti, et puudutatud isik ei olnud võimeline ravi vajaduse üle

otsustama ning seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule vältimatut psühhiaatrilist

abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades.

16. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks

ning maakohtu määrus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

17. Kolleegium märgib, et maakohus jättis ära kuulamata puudutatud isiku lähedased

(TsMS § 536 lg 2). Kuigi kohtupraktika kohaselt tekib esialgse õiguskaitse pikendamisel

üldjuhul lähedaste ärakuulamise kohustus, arvestades et see on isiku kinnisesse asutusse

paigutamise menetluses oluline garantii, mis tuleb isikule tagada, sätestab TsMS § 536 lg 21

sellest ka erandid (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730/42, p

17). Lähedaste ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada (TsMS § 536 lg 22; Riigikohtu

27. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17226/30, p 12). Maakohus ei ole puudutatud isiku

lähedaste ära kuulamata jätmist määruses põhjendanud, kuid kolleegium saab maakohtu

rikkumise kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruse põhjendusi.

Praegusel juhul oleks võinud põhjendatud olla puudutatud isiku ema ära kuulamine, kellega

puudutatud isik elas vähemalt enne hospitaliseerimist koos. TsMS § 536 lg 21 p 3 kohaselt ei

pea sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud isikuid (isikuga koos elavad pereliikmed) ära

kuulama, kui nende isikute ärakuulamine ei aita ilmselt kaasa asja lahendamisele. Kolleegium

on seisukohal, et kuivõrd maakohtule esitatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus kajastab

puudutatud isiku ema selgitusi puudutatud isiku käitumise ja tema igapäevase elu kohta ning

koostöövalmidus raviks ei ole lähedaste poolt objektiivselt kontrollitav, ei oleks puudutatud

isiku ema ärakuulamine aidanud asja lahendamisele ilmselt kaasa.

18. Lisaks ei nähtu toimiku materjalidest, et puudutatud isikule määratud esindaja oleks

maakohtule edastanud enne vaidlustatud määruse tegemist oma hinnangu. Kolleegium on

seisukohal, et ka see ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.

Iseenesest on oluline, et kohus saaks esindaja arvamust arvestada, kui otsustab isiku esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise üle (Riigikohtu 21.

aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 11.2). Samas ei ole TsMS-s sätestatud

kohustust kuulata ära esindaja. Samuti peab esindaja oma ülesannetesse puudutatud isiku

õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult (Riigikohtu 14. oktoobri 2020. a määrus

tsiviilasjas nr 2-20-2050/26, p 15.3), seega tuleb kolleegiumi arvates ka esindajal endal tagada,

et kohtuni jõuaks kogu vajalik informatsioon asja õigeks lahendamiseks.

19. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi

kanda.

20. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543 lg 2).

6 (6)

(allkirjastatud digitaalselt)