2-19-105307/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Gea Lepik, Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 6. august 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-105307

Kohtuasi

Luminor Liising AS hagi XX vastu 6093 euro 68 sendi,

sissenõudmiskulu ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. aprilli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Luminor Liising AS (registrikood

10237140), lepinguline esindaja Reelika Tuisk

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX 17. mai 2021. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 16. aprilli 2021. a

otsuse peale tsiviilasjas nr 2-19-105307 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud XX kanda. Luminor Liising AS-il ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-19-105307

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Luminor Liising AS (hageja, liisinguandja) esitas 20. veebruaril 2019 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse YY (liisinguvõtja) ja XX (kostja, käendaja) vastu 6400 euro

saamiseks. Pärnu Maakohus tegi põhivõlgnikule ja kostjale makseettepaneku, millele kostja

esitas vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas kostja osas maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja

nõude kostja vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 11. septembril 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista 6093 eurot 68 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, 11. septembri

2019 seisuga 5899 eurolt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 589 eurot 3 senti ning

alates 12. septembrist 2019 kuni 5899 euro tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja 3. jaanuaril 2014 liisingulepingu

nr 201323193 (liisinguleping), mille alusel hageja andis liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse

sõiduki Mazda CX-5 (sõiduk) ning liisinguvõtja kohustus tasuma liisingumakseid. Samal

päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 201323193 (käendusleping), millega kostja

käendas hageja ees liisinguvõtja liisingulepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi.

Käenduslepingu järgi oli kostja vastutuse maksimumsumma 31 770 eurot.

27. aprilli 2018. a seisuga oli liisinguvõtjal kuue arve alusel tasumata kokku 2982 eurot 15 senti

ning hageja ütles temaga sõlmitud liisingulepingu üles, paludes tasuda võla ja tagastada sõiduki

viie päeva jooksul. Liisinguvõtja ega kostja ei tasunud täiendava tähtaja jooksul lepingumaksete

võlga ega tagastanud sõidukit hagejale. Hageja volitatud esindaja Credit Expert OÜ taastas

sõiduki valduse 9. mail 2018, mille kohta koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt.

Nimetatud aktile lisati fotod sõidukist ning sellesse kanti järgmine märkus: „YY sõnul mootor

kokku jooksnud. Kriimud kerel. Ei käivitu.“. Sõiduk viidi treileriga hoiule OÜ-le Moneklar.

OÜ Credit Expert esitas hagejale vara tagastusteenuse eest 290 euro 40 sendi suuruse arve. OÜ

Moneklar vaatas sõiduki tehniliselt ja visuaalselt üle ning koostas müüki suunamise akti.

Hageja andis liisinguvõtjale teada, et sõiduk pandi müüki (oksjonile) alghinnaga 10 000 eurot

(käibemaksuga). Sõiduk müüdi 14. juunil 2018 hinnaga 9500 eurot (käibemaksuga),

käibemaksuta oli müügihind 7916 eurot 67 senti. Kuna sõiduki jääkmaksumus käibemaksuta

oli 10 073 eurot 82 senti, sai hageja liisingulepingu ülesütlemise tõttu müügikahju 2157 eurot

15 senti. OÜ Moneklar esitas hagejale vara müümise teenuse eest 620 euro 10 sendi suuruse

arve. Hageja kandis perioodil 6. mai 2018. a kuni 14. juuni 2018. a ka sõiduki liikluskindlustuse

kulu 15 eurot 27 senti ja kaskokindlustuse kulu 77 eurot 1 sent.

2.2. Hagejal on liisinguvõtja ja kostja vastu solidaarne nõue 6093 euro 68 sendi ulatuses,

sh enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud lepingujärgsete maksete

tasumise nõue 2982 euro 15 sendi ulatuses, liisingulepingu ülesütlemisega kaasnenud

müügikahjumi 2157 euro 15 sendi ning lisakulude 954 euro 38 sendi (sh liikluskindlustuse kulu

15 eurot 27 senti, kaskokindlustuse kulu 77 eurot 1 sent, vara tagastusteenuse kulu 242 eurot ja

vara müügiga seotud kulu 620 eurot 10 senti) hüvitamise nõue.

2.3. Lisaks on hagejal õigus nõuda liisingulepingust tulenevalt viivist. Hageja nõuab kostjalt

hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras. Hageja arvestab tasumata liisingumaksetelt (2787 eurolt 47 sendilt, mis ei

sisalda intressi ja viivist) viivist alates liisingulepingu ülesütlemise teates märgitud tähtajale

2-19-105307

järgnevast päevast, s.o alates 3. maist 2018, ning müügikahjumilt (2157 eurot 15 senti) ja

lisakuludelt (954 eurot 38 senti) alates 13. juuli 2018 nõudekirjaga määratud tähtpäevale

järgnevast päevast, s.o alates 21. juulist 2018. Sissenõutavaks muutunud viivis on hagi

esitamise aja seisuga kokku 589 eurot 3 senti. Lisaks nõuab hageja TsMS § 367 alusel alates

12. septembrist 2019 kuni 5899 euro (sh liisingumaksed, müügikahjum ja lisakulud) tasumiseni

sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

2.4. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 ja § 115 lg 1 alusel ka sissenõudmiskuluna

40 euro hüvitamist. Hageja saatis ule ja kostjale 13. juulil 2018 tähitud kirjana ja 3. jaanuaril

2019 nii tähitud kirjana kui ka e-posti teel nõudekirja. Hageja võis käenduslepingu p 5 järgi

saata kostjale nõudekirjad tähitud postiga käenduslepingus märgitud aadressil ning need loeti

kättetoimetatuks kolmandal päeval pärast postitamise kuupäeva.

Vastuväited hagile

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus nõuda võla sisse üksnes liisinguvõtjalt.

Vastuväidete kohaselt nõuab hageja kostjalt liisinguvõtja võla tasumist. Kostja tasus sõiduki

eest piisavalt ajal, mil ta elas veel liisinguvõtjaga koos. Alates 2015. aastast elavad kostja ja

liisinguvõtja lahus. Liisinguvõtja on tekitanud kostjale hulga võlgasid, mida kostja peab nüüd

tasuma. Kostja peab ka oma võlgu tasuma ning kasvatama üksi koolis käivat last. Kostjal ei ole

võlgade tasumiseks piisavat sissetulekut, vallas- ega kinnisvara. Kostjal on osaline töövõime.

Kostja sai 2016. aastal lahkumineku ja võlgade tagajärjel insuldi. Kostjal tekkis

makseettepaneku saamisel tugev epilepsiahoog ja peagi ka paanikahood ning tal diagnoositi

depressioon. Hageja on ise süüdi, et nõustus kostja käendusega.

Hageja ei ole kostjale võla kohta ühtegi teadet saatnud ning kostja ei saanud kätte ka

liisingulepingu ülesütlemise teadet. Seetõttu ei saanud kostja kohe reageerida.

Kostja on nõus tasuma vaid põhivõlga ja seda maksimaalselt 10 eurot kuus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 16. aprilli 2021 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 6090 eurot 68 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 589 eurot 3 senti, võla

sissenõudmiskulud 40 eurot ja alates 12. septembrist 2019 võlgnevuselt 5899 eurot viivise

seadusjärgses määras, kuid selliselt, et sissenõutavaks muutunud viivis ja lisanduv viivis ei

ületaks kokku 5899 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1055 eurot koos kohustusega tasuda sellelt

seadusjärgses määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 3. jaanuaril 2014 liisingulepingu, mille esemeks oli

sõiduk Mazda CX-5;

-

hageja ja kostja sõlmisid 3. jaanuaril 2014 käenduslepingu, mille kostja on

allkirjastanud ja millega kostja võttis endale kohustuse vastutada hageja ees

liisingulepingust ja selle lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest

solidaarselt liisinguvõtjaga kuni 31 770 euro ulatuses;

-

hageja ütles liisingulepingu 27. aprilli 2018 teatega üles, kuna liisinguvõtja jättis

liisingumaksed tasumata;

2-19-105307

-

liisingulepingu ülesütlemise seisuga võlgnes liisinguvõtja hagejale 2982 eurot 15 senti;

-

hageja võõrandas sõiduki hinnaga 9500 eurot (käibemaksuga), s.o 7916 eurot 67 senti

(käibemaksuta);

-

sõiduki jääkmaksumus oli 10 073 eurot 82 senti (käibemaksuta);

-

hageja kandis seoses sõiduki tagasisaamise ja edasimüügiga kulutusi kokku 954 euro

38 sendi ulatuses.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutab kostja käendajana võlaõigusseaduse

(VÕS) § 142 lg 1, § 145 lg 1 järgi liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ning

hagejal on VÕS § 65 lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult liisinguvõtja

kohustuste täitmist.

Kostjaga sõlmitud käendusleping vastab VÕS § 143 lg-s 1 ja § 144 lg-s 2 sätestatud nõuetele

ning on kehtiv. Käendusleping on sõlmitud kirjalikult, kostja on selle alla kirjutanud ega ole

seda vaidlustanud. Käenduslepingus on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma

solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 31 770 eurot.

Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping oleks üles öeldud

või tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kuna kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal

liisinguvõtjaga abielus, vastutab kostja ka perekonnaseaduse (PKS) § 18 järgi perekonna

vajaduste rahuldamiseks või ühisvara valitsemisest tekkivate kohustuste eest PKS § 33 lg 1

järgi nii oma lahus- kui ka abikaasade ühisvaraga. Kostja pidi hindama oma majanduslikku

võimekust tasuda vajadusel liisinguvõtja kohustusi. Kostja vastutuse maksimumsumma ei ole

nii suur, et see tähendaks sisuliselt kostja piiramatut vastutust. Liisingumaksed olid ca 420–430

eurot kuus tähtajaga viis aastat ning selliseid kohustusi ei saa pidada füüsilisele isikule üle jõu

käivateks. Käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei

anna alust pidada käenduslepingut tühiseks, kuna vastutustundliku laenamise põhimõte ei

kohaldu käenduslepingule (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14,

p 11).

Asjaolu, et liisinguvõtja ja käendaja abielu purunes pärast liisingu- ja käenduslepingu sõlmimist

ning abikaasad ei ela alates 2015. aastast koos, ei anna alust vabastada kostjat hagejale

kohustuste täitmisest, sest abielu lõppemine ei mõjutanud poolte vahel sõlmitud

käenduslepingut.

Võlausaldaja saab valida, kas ja millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab ning

solidaarvõlgnik ei saa võlausaldajale selle kohta suuniseid anda ega keelduda kohustuste

täitmisest põhjusel, et võlausaldaja ei ole liisinguvõtja vastu nõuet esitanud. Praegusel juhul

esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse nii liisinguvõtja kui käendaja vastu,

liisinguvõtja on maksekäsu kätte saanud, ei ole esitanud vastuväiteid ning tema suhtes on tehtud

maksekäsk, mis on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1 järgi sundtäidetav

täitedokument. Liisinguvõtjalt sissenõutava summa võib väheneda kostjalt täitemenetluses

sissenõutav summa. Samuti läheb kostjale liisinguvõtja kohustuse täitmise korral VÕS § 152

lg 1 järgi üle võlausaldaja nõue.

Alust hagi rahuldamata jätmiseks ei anna ka kostja kehv majanduslik olukord ega asjaolu, et

liisinguvõtja võib kostjale võlgu olla või on tekitanud kostjale võlgu. Need asjaolud saaksid

olla kostja maksejõuetuse väljakuulutamise või liisinguvõtja vastu nõuete esitamise aluseks.

2-19-105307

Õige ei ole kostja väide, et hageja ei ole teda liisingulepingu ülesütlemisest teavitanud.

Liisingulepingu 27. aprilli 2018. a ülesütlemise teate järgi on teade adresseeritud lisaks

liisinguvõtjale kui ka kostjale käenduslepingus märgitud aadressiga. Lisaks saatis hageja

kostjale 13. juuli 2018 ja 3. jaanuari 2019 nõudekirjad. Hageja sai nõudekirjad käenduslepingu

p 5 järgi saata tähitud postiga või elektronpostiga käenduslepingu päises märgitud aadressile

ning need sai lugeda kätte saaduks kolmandal päeval postitamise kuupäevast.

4.3. Ka liisinguleping kehtis, kuni hageja üles selle ütles. Kohtule teadaolevalt ei ole

liisingulepingu ülesütlemist vaidlustatud. Liisinguvõtja peab liisingulepingu ülesütlemise tõttu

VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi hüvitama hagejale 6093 eurot 68 senti.

Liisingulepingu ülesütlemise seisuga võlgnes liisinguvõtja hagejale 2982 eurot 15 senti, mille

tõendamiseks on hageja esitanud arved. Kostja ei ole vaidlustanud võla suurust ega tõendanud

selle tasumist. Arvetelt on näha, et kostja nõuab lisaks maksegraafiku järgsetele maksetele ka

sissenõudmiskulude hüvitist ja kindlustusmakseid. Kostja ei ole nendele nõuetele vastu

vaielnud.

Hageja müüs sõiduki hinnaga 7916 eurot 67 eurot (käibemaksuta) ja selle jääkväärtus oli

10 073 eurot 82 senti (käibemaksuta), mistõttu tekkis hagejale müügikahju 2157 eurot 15 senti.

Kuna sõiduki müügihind 9500 eurot (käibemaksuga) ei erine selle müüki suunamise hinnast

10 000 eurot (käibemaksuga) rohkem kui 10%, saab sõiduki turuväärtuseks lugeda selle

müügihinna (Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kostja ei ole

väitnud, et sõiduki väärtus oli selle tagastamise hetkel müügihinnast suurem.

Hageja lisakulud 954 euro 38 sendi ulatuses on põhjendatud ja vajalikud. Hageja on esitanud

kulusid tõendavad arved ja kindlustusteatised. Kostja ei ole lisakulusid vaidlustanud.

4.4. Hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise nõue

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras on põhjendatud. Liisingulepingus kokku lepitud

viivisemäära 8,25% aastas vastab seaduses sätestatud viivisemäärale ega saa kostjat

ebamõistlikult kahjustada. Hageja on arvestanud viivist liisingumaksete võlalt alates 3. maist

2018 kuni hagi esitamiseni ning müügikahjult ja lisakuludelt alates 21. juulist 2018 kuni hagi

esitamiseni. Kostja ei ole viivisearvutusele ega viivise suurusele vastu vaielnud. Hageja arvutus

vastab nõuetele.

4.5. Hagejal on VÕS § 1132 lg-te 2 ja 3 järgi õigus nõuda sissenõudmiskuludena 40 eurot.

Hageja tegi enne kohtumenetlust võla sissenõudmiseks toiminguid ja sissenõudmiskulude nõue

jääb seaduses sätestatud piiridesse. Kostja ei esitanud nõudele sisulisi vastuväiteid.

4.6. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude hüvitise 1055 eurot (sh riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja

tasu 580 eurot).

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, sooviga vaidlustada maakohtu otsus, sest maakohtu otsus

selgelt hageja poolt ja kostja suhtes ebaõiglane.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei saatnud hageja kostjale ühtegi liisinguarvet,

meeletuletust, inkassohoiatust ega muud teadet. Kõik teated saadeti liisinguvõtjale, kellega

2-19-105307

kostja ei ela alates 2015. aastast enam koos. Seetõttu ei saanud kostja varem reageerida.

Maakohtu otsusest nähtub, et kostjale saadeti teated aadressile, kus kostja alates 2015. aastast

enam ei ela, mitte rahvastikuregistri järgsele aadressile. Liisinguvõtja pidi liisinguandjale kostja

elukoha muutumisest teada andma, aga ei ole seda nähtavasti teinud. Kostja ei ole nõus

liisinguvõtja võlga tasuma. Võlg tuleb sisse nõuda liisinguvõtjalt.

5.2. Kostja ei ole tekitanud hagejale müügikahjumit ega lisakulusid. Kostja ei ole pärast

liisinguvõtjaga kooselu lõppemist sõidukiga sõitnud. Põhivõlgnik kolis uue elukaaslase juurde

ja võttis sõiduki kaasa. Kostja ei ole sõidukist kasu saanud.

5.3. Kostja kahtleb, kas hageja lepinguline esindaja on üldse olemas, kuna ta ei ole kostja

saadetud maksegraafiku ettepanekutele vastanud.

5.4. Kostjal on ka endal kohustused, mis tekkisid pärast 2016. aasta lõppu, kui kostja sai insuldi

ja oli pikalt töövõimetu. Suurema osa kostja võlgadest tekitas põhivõlgnik ning kostja on

pidanud juba aastaid nendega tegelema ja neid tasuma. See on mõjunud väga halvasti kostja

tervisele. Pärast maakohtu otsuse tegemist on kostja võidelnud ärevuse-, paanika- ja

migreenihoogudega. Kostja on võlgu korralikult tagasi maksnud ning sellele on läinud suurem

osa tema sissetulekutest. Põhivõlgnikult on kostja vähe tagasi saanud.

5.5. Kostja soovib lahendada asja kompromissiga ja sõlmida maksegraafiku. Kostja ei ole nõus

kõiki hageja nõudeid ja menetluskulusid tasuma. Äärmisel juhul on kostja nõus tasuma

liisingumaksete võla ja sissenõudmiskulu 40 eurot, s.o 3000 eurot esialgu 50-euroste

osamaksetena. Võlanõustaja soovitas kostjal sõlmida kõigi võlausaldajatega maksegraafikud ja

hageja võiks ka kostjale maksegraafiku sõlmimise osas vastu tulla.

5.6. Hageja on ise samuti eksinud, kuna aktsepteeris kostjat käendajana olukorras, kus kostja

netopalk oli 902 eurot 40 senti ja igakuised liisingumaksed üle 400 euro. Kui kostja oleks

pidanud tasuma liisingumakseid, oleks kogu tema sissetulek läinud võlausaldajate kohustuste

täitmisele. Hetkel on kostja brutopalk 1500 eurot. Kostja ei ole võimeline tasuma korraga

7100 eurot ja ei taha kohtutäituritele maksta.

5.7. Hageja oleks võinud võla sissenõudmisega tegeleda kohe kui võlg tekkis, st 2018. aastal.

Sellest on möödas kolm aastat, mistõttu võivad hageja nõuded aeguma hakata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt

rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab

seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

2-19-105307

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

8. Praegusel juhul ei nõustu kostja tasuma hagejale maakohtu otsusega välja mõistetud

liisinguvõtja võlga, viiviseid ja menetluskulude hüvitist eelkõige seetõttu, et see oleks tema

suhtes ebaõiglane. Hageja leiab, et võlg tuleb sisse nõuda liisinguvõtjalt, mitte kostjalt, kostja

ei ole saanud liisinguesemeks olevast sõidukist kasu ega põhjustanud müügikahjumit ning

lisakulusid. Samuti ei ole kostja saanud liisinguandja nõuetele õigel ajal reageerida, sest ta ei

ole saanud talle saadetud võlateateid õigel ajal kätte. Lisaks palub kostja arvestada, et tema

terviseseisund ja majanduslik olukord ei võimalda liisinguvõtja võetud kohustusi täita.

8.1. Esmalt

märgib

kolleegium,

kuigi

kostja

ei

ole

hoolimata

kohtu

nõudest

apellatsioonkaebuses märkinud TsMS § 633 lg 2 p 2 kohaselt oma selgelt väljendatud taotlust,

st märkinud, missugust ringkonnakohtu lahendit ta taotleb, ei palu ringkonnakohus kostjal seda

apellatsioonkaebuse puudust kõrvaldada, sest sõltumata sellest, kas kostja soovib hagi

rahuldamata jätmist või osalist rahuldamist, ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust

maakohtu otsust üheski osas tühistada.

8.2. Edasi selgitab kolleegium, et ringkonnakohus ei saa tühistada maakohtu otsust üksnes

põhjusel, et see on kostja vaatevinklist kõiki asjaolusid arvestades ebaõiglane.

Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks peab maakohus olema rikkunud menetlusõiguse normi või

kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, kuid praegusel juhul ei anna kostja

apellatsioonkaebuse väited alust seda järeldada.

Ringkonnakohus selgitab, et praeguse vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et hageja saab

võlga sisse nõuda ka liisinguvõtjalt, ega sellel, et kostja ei ole liisinguesemeks olevast sõidukist

alates 2015. aastast kasu saanud, samuti sellel et kostja ei ole liisinguandjale müügikahjumit ja

lepingu ülesütlemisega seotud kulusid tekitanud. Sõlmides liisinguandjaga käenduslepingu,

võttis kostja endale kohustuse vastutada liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ning olukorras,

kus liisinguvõtja jättis oma liisingulepingust tulenevad kohustused täitmata, vastutab kostja

VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 järgi liisinguvõtjaga solidaarselt täies ulatuses liisinguvõtja kohustuste

eest, sh liisingulepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede (sh viivise, kahju ja lepingu

ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise) eest. Praegusel juhul nõuabki hageja lisaks

liisinguvõtjale ka kostjalt kui käendajalt hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust

tuleneva liisinguvõtja võla tasumist. Kostja ei ole väitnud, et liisinguvõtjal ei ole hageja ees

väidetud võlga ning maakohus kontrollis, et selline võlg on tõendatud. Seega ei saaks

ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust nende väidete alusel rahuldada ega maakohtu otsust

tühistada.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja ei ole väidetavalt saanud õigel

ajal kätte hageja liisinguarved ja erinevaid teateid, sh liisingulepingu ülesütlemise teadet. Kuna

hageja nõuab kostjalt liisinguvõtja kohustuste täitmist, ega ole esitanud kostja vastu kostja

viivitusele tuginevaid nõudeid, ei sõltu praeguse vaidluse lahendamine sellest, millal kostja sai

liisinguvõtja võlast teada. Riigikohus on selgitanud, et teavitamiskohustuse täitmata jätmine ei

anna käendajale õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest (vt Riigikohtu 30. novembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 12; 1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-168-15, p 16).

Ringkonnakohus mõistab, et kostjal võib olla tekkinud majanduslikult raske olukord pärast

liisinguvõtjaga kooselu lõppemist ning kostjal võib olla keeruline täita erinevaid kohustusi, mis

tal on liisinguvõtjaga kooselu ajal tekkinud, kuid kehtiva õiguse järgi ei saa kostja kehva

2-19-105307

majandusliku olukorra ja terviseprobleemide tõttu jätta kostjalt kui käendajalt hageja kui

liisinguandja kasuks liisinguvõtja võlga välja mõistmata. Kostja kehv majanduslik olukord ja

terviseseisund ei vabasta teda võetud kohustuste täitmisest. Juhul, kui kostja täidab liisinguvõtja

kohustusi, läheb talle VÕS § 152 lg 1 alusel hageja nõue täidetud ulatuses üle ning ta saab selle

nõude hageja asemel liisinguvõtja vastu maksma panna.

Asjaolu, et kostja maksevõime ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal kõige parem ning hageja

ei kontrollinud käenduslepingu sõlmimisel kostja maksevõimet ja majanduslikku olukorda, ei

saa samuti mõjutada praeguse vaidluse tulemust. Maakohus leidis õigesti, et sellest tulenevalt

ei saa käendusleping olla heade kommetega vastuolu tõttu tühine, ning juhtis õigesti tähelepanu

Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei anna käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine

alust pidada käenduslepingut tühiseks (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-157-14, p 11).

Maakohtu otsuse õiguspärasust ei saa kuidagi mõjutada asjaolu, et hageja esindaja ei vasta

kostja kirjadele, milles kostja on pakkunud välja maksegraafiku sõlmimist, samuti kostja jätkuv

soov sõlmida hagejaga maksegraafik. Kolleegium märgib, et kostja pakkus ka 26. novembri

2019. a vastuses välja, et maksab ainult põhivõlga ja seda 10-euroste osamaksetena, kuid hageja

jäi 9. detsembri 2019 seisukohas hagi juurde ja palus see rahuldada. Seega ei ole

ringkonnakohtul alust arvata, et pooled saavutaksid kostja taotletud või muudel kostjale

sobivatel tingimustel kompromissi. Ka see, et hageja nõuded võivad hakata aeguma, ei muuda

maakohtu otsust kuidagi vääraks.

9. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades hageja kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioon-

kaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (475 eurot).

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb

selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Gea Lepik, Neve Uudelt