2-19-16147/83 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht 14.07.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-16147

Kohtuasi

CC avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja CC.le ainuhooldusõiguse üleandmiseks

laste viibimiskoha määramise ja hariduse osas

XX avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja XX-le ainuhooldusõiguse üleandmiseks

laste viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise osas

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.12.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

CC määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldajad:

CC (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja Marjana

Šestel

XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Vladimir

Makarov

Puudutatud isikud:

WW (isikukood XXXXXXXXXXX) ja QQ (isikukood

XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat

Marika Jaanson

Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu),

esindaja Jekaterina Platonova

Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu),

esindaja Ljudmila Jantšenko

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.12.2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses 22.12.2020, 06.01.2021 ja

02.06.2021 esitatud dokumentaalsed tõendid. Jätta 13.06.2021 ja 28.06.2021 esitatud

taotlused seisukohtade kaasamiseks ja dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks

rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda

kanda, välja arvatud lastele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Asjaolud ja menetluse käik

Ema avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. CC (ema) esitas 17.10.2019 (täpsustatud 31.10.2019) Harju Maakohtule avalduse tema ja

XX (isa) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks

laste WW (puudutatud isik I/tütar) ja QQ (puudutatud isik II/poeg) viibimiskoha määramise ja

hariduse osas.

Avalduse kohaselt elasid lapsed pärast vanemate lahutust 2016 ema juures. Tütar käis koolis ja

poeg lasteaias. Isa osales laste elus vähe ega aidanud ema laste kasvatamisel. Sageli isa ei

kasutanud võimalust lastega suhtlemiseks. Vanemate vahelised suhted olid keerulised ja

vanematel oli raskusi lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda. Isa tihti ei vastanud

ema sõnumitele ja kõnedele. Isa edastas olulist teavet tütre vahendusel ning hoidus suhtlemisest

emaga. Ühise hooldusõiguse lõpetamine oli vajalik, kuna vanemate vahel olid tõsised

erimeelsused laste kasvatamise olulistes küsimustes.

Isa avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Isa esitas 10.08.2020 (täpsustatud 01.10.2020) avalduse vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja isale ainuhooldusõiguse üleandmiseks laste viibimiskoha määramise,

hariduse ja tervise osas.

Avalduse kohaselt kasutas ema tütre suhtes vägivalda (peksis rihmaga ning selles osas algatati

kriminaalmenetlus). Tütar avaldas ema käitumise tõttu soovi asuda elama isa juurde. Alates

27.05.2020 elas tütar isa juures ning oli tema täielikul ülalpidamisel. Ema elas alates 2020

suvest pojaga Kohtla-Järvel. Isa hoolitses tütre eest ning tegi kõik endast oleneva, et lapsel oleks

tema juures hea olla. Ema ei osalenud tütre elus ega olnud kursis tema tegelike huvidega. Tütar

kartis, et ema võtab ta vastu tema tahtmist enda juurde elama. Ühise hooldusõiguse lõpetamine

oli kooskõlas mõlema lapse huvidega. Laste huvides oli, et otsused teeks see vanem, kes oli

lapse käekäiguga igapäevaselt kursis.

Isa seisukoht ema avalduse osas

3. Isa vaidles ema avaldusele vastu. Lapsed pelgasid ema tema käitumise tõttu. Vanemate vahel

puudus mõistlik koostöö. Mõlemad vanemad olid huvitatud ühise hooldusõiguse teostamisest.

Isa suhtles lastega ja hoolitses nende eest. Ta täitis oma vanema kohustusi ning maksis elatist.

Isal oli kindel ja püsiv töökoht ning lastele elamiseks sobilikud tingimused. Ema elas Kohtla-

Järvel ühetoalises korteris koos oma uue abikaasaga ning peatselt oli sündimas veel üks laps.

Kuna ema takistas isa ja laste kohtumisi, pidi isa pöörduma 2018 abi saamiseks lastekaitse

poole. 2018 sõlmiti isa ja laste suhtluskorra kokkulepe, kuid ema takistas isa ja poja suhtlemist.

Kohtumenetluse ajal määratud ajutine suhtluskord ei toiminud. 24.09.2020 toimus kohtumine

ema, lastekaitsetöötaja ning laste esindaja vahel, kus pakuti välja erinevaid lahendusi isa ja poja

suhtlemise jätkumiseks. Ema valis ise välja talle sobiva aja ja koha, millal lapsed saavad

omavahel kohtuda. Ettenähtud ajal (27.09.2020) ootasid isa ja tütar kokkulepitud kohas, kuid

ema poega kohtumisele ei toonud. Ema ei teavitanud ka kohtumise ärajäämise põhjustest. Ema

tegi pärast Kohtla-Järvele kolimist kõik, et isa ja tütar enam poega ei näeks. Ema viis poja

terveks suveks vanavanemate juurde. Ema keelas pojal õega suhelda. Isa sai teada, et poeg elas

rohkem aega ema vanemate kui ema juures. Poeg ei soovinud ema juures elada. Poeg kaebas

isale, et ema kasutas ka tema suhtes nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Seda kinnitas ka

tütar.

Ema seisukoht isa avalduse osas

4. Laste kolimine ja hooldusõiguse isale andmine polnud laste huvides. Emal ei olnud kavatsust

eraldada lapsed isast. Menetluse ajal käidi perelepitaja juures, kus toimus neli kohtumist, kuid

kohtumistel vanemad laste kasvatamise osas kokkuleppele ei jõudnud. Lepitusmenetlus

lõpetati, kuna vanemad leidsid, et edasisel teenusel puudus mõte. Pakutud koolitustest pidi ema

loobuma põhjusel, et tal oli rasedustoksikoos.

Isa töötas nädalavahetuseti ja vahel ka öösiti. Lapsed ütlesid emale, et olles isa juures, olid nad

tavaliselt üksi või vanaema juures, kuna isa oli tööl. Lastega tegeles suuremal määral ema, kuna

tal oli selleks aega. Kuna isal esines varasemalt (aprillis 2016) ärevushäire, oli lastel ohtlik olla

koos isaga. Isale kirjutati välja ravimid ja emal oli kahtlus, et isa andis lastele uinuteid. Väited

ema vägivaldsuse kohta ei vastanud tõele. Ema soovis tütre elus osaleda, kuid isa takistas

suhtlust ning kihutas tütart ema vastu üles. Enne isa juurde kolimist olid ema ja tütrevahelised

suhted soojad. Pärast isa juurde kolimist muutus tütar ema ja venna suhtes ükskõikseks ega

soovinud nendega suhelda. Isa juurde soovis tütar elama minna eelkõige seetõttu, et isa lubas

rohkem ja ostis kingitusi. Tütre õpitulemused halvenesid isa juures elades.

Isa hakkas tundma huvi poja vastu alles pärast emapoolse avalduse esitamist. Isa rääkis poja

kuuldes emast halvustavalt. Poeg ei tahtnud isaga elada, tal oli lähedasem suhe oma emaga.

Poja eraldamine emast ei olnud lapse huvides ning kahjustaks lapse psüühikat. Isa ei võtnud ise

midagi ette, et kohtuda pojaga (ei läinud pojale Kohtla-Järvele järele). Ema elas ühetoalises

korteris, kuid lähiajal soetab ta Kohtla-Järvele kolmetoalise korteri, kuhu kolib novembris. Seal

oleks kummalgi lapsel oma tuba. Lastel oleksid paremad elutingimused kui isa korteris. Ema ei

pidanud oma tervislikku seisundit arvestades võimalikuks poega 27.09.2020 kohtumisele tuua,

sest kohtumine isaga võis olla stressitekitav.

Lastele määratud esindaja seisukohad

5. Lastele määratud esindaja ei toetanud ema avaldust ja toetas isa avaldust. Mõlemad vanemad

olid huvitatud laste parimast käekäigust. Laste huvides oli omada mõlemat vanemat. Vanemad

ei olnud suutlikud vanemlikuks koostööks. Avalduse lahendamisel tuli silmas pidada, et ühe

pere lastel peaks olema võimalus kasvada koos või siis vähemalt tagatud võimalus teineteisega

suhelda, et lapsed ei võõranduks teineteisest ja säiliks omavaheline side. Samuti peab olema

tagatud lapse suhtlus lahuselava vanemaga.

Puudtatud isik I (tütar) soovis elada isa juures koos vennaga. Ka varasemalt avaldas ta, et ei

soovinud minna elama Kohtla-Järvele. Isa polnud vastu, et lapsed ja ema suhtlevad

koolivaheaegadel ja nädalavahetustel. Puudutatud isik I ei avaldanud, et ta emaga enam kohtuda

ei soovi.

Puudutatud isik II (poeg) oli löödud, et ei saanud suhelda isa ja õega ning ta muretses olukorra

pärast. Poisile meeldis vana lasteaed ja Kohtla-Järvel ta pigem elada ei tahtnud. Puudutatud

isik II muretses, et ei saanud isaga ka telefoni teel suhelda. Ta ei julgenud emalt helistamise

võimalust küsida, kuna ema sai tema peale kurjaks ning sikutas teda ja karjus ta peale. Laste

sõnade kohaselt oli ema kasutanud korduvalt laste suhtes füüsilist vägivalda. Ema polnud

võtnud vastu lastekaitse spetsialisti, psühholoogi ja perelepitaja poolt pakutud abi ega suutnud

teha järeldusi oma varasemast käitumisest. Kui ema tähelepanu juhiti sellele, et tema selline

käitumine laste suhtes ei või jätkuda, ei võtnud ema seda arvesse. Ema ja tema uus abikaasa

käitusid verbaalselt agressiivselt. Ema ei saanud aru enda ebaõigest käitumisest ja selle mõjust

lastele.

Puudutatud isiku I ärakuulamine

6. Kohus kuulas puudutatud isiku I ära. Ta kinnitas, et elas koos isaga juba viis kuud ning oli

sellise elukorraldusega rahul. Enne elas ema juures, aga seal talle nii palju ei meeldinud. Talle

ei meeldinud ema elukaaslase käitumine tema suhtes. Kui ta sellest emale rääkis, ei arvanud

ema, et miski peaks muutuma. Venda nägi viimati oma sünnipäeval. Puudutatud isik I tahtis

vennaga suhelda, aga ta ei julgenud helistada, sest kartis, et kõne võtab vastu ema abikaasa.

Vennal endal telefoni polnud. Emaga kohtus hiljuti lühidalt, telefoni teel suhtlesid nad harva.

Isa toetas tema suhtlust emaga. Kui tütar elas ema juures, siis oli teisiti - ema ei toetanud tütre

ja isa suhtlust ning takistas seda. Ema vanemad rääkisid, et isa oli paha. Puudutatud isik I tahtis

elada isaga, sest nii oli mugavam. Ema lõi teda ja karjus tema peale. Venna peale karjus vähem,

vennaga oli ema leebem. Isa oli rahulik ega karjunud. Puudutatud isik I polnud näinud, et isa

kodus alkoholi tarvitaks. Kui puudutatud isik I läks ema juurest ära, siis tahtis vend ka kaasa

tulla. Puudutatud isik I ei teadnud kumma vanema juures vend praegu elada tahab. Kui nad

kohtusid, siis sellest juttu ei olnud. Ema juures oleks puudutatud isik I nõus elama, kui ema

enam ei lööks ega karjuks. Teda häiris, et ema ise ei tunnistanud, et ta taoliselt käitus. Vanemad

võiksid teha teda puudutavad otsused ühiselt ning teavitaksid enne otsuse tegemist ka teda.

Tallinna linna seisukohad

7. Tallinna linn toetas isa avaldust ja leidis, et ema avaldus polnud põhjendatud. Isa avalduse

rahuldamine oli puudutatud isikute I ja II huvides. Lastel oli lähedane suhe mõlema vanemaga.

Mõlemad vanemad soovisid tütre ja poja elus osaleda. Vanematel puudus vajalik koostöö- ja

kommunikatsioonioskus laste elu sujuvaks korraldamiseks. Lapsed vajasid regulaarset ja sisult

paindlikku suhtluskorda eraldielava vanemaga. Laste suhtumisest isasse sai järeldada, et neil

oli isaga samavõrd turvaline kiindumussuhe, kui emaga -nad armastasid isa ja igatsesid tema

lähedust. Lapsed tundsid end turvaliselt isa juures, kes sai tagada lastele füüsilised, tervislikud,

psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud

vajadused. Isa oli teadlik puudutatud isikute I ja II vajadustest, tundis nende iseloomu ning

oskas lastega seonduvate otsuste tegemisel arvestada nende personaalsusega. Ema takistas igati

poja suhtlemist õe ja isaga, ei arvestanud poja tunnete ja vajadustega. Lapsed ei julgenud emaga

oma mõtteid ja tundeid jagada ega avaldada temale oma arvamust. Vajalik oli tagada lastele

stabiilne ja etteaimatav elukeskkond ja elukorraldus. Ema jätkas hoolimata talle pikaajaliselt

pakutud abimeetmetele süstemaatiliselt laste vajaduste ja tunnetega mitte arvestamist,

mõjutades sellega nende arengut ja psüühikat. Puudutatud isikute I ja II sõnade kohaselt oli ema

kasutanud nende suhtes korduvalt füüsilist vägivalda. Ema keeldus talle pakutud lastekaitse

spetsialisti, psühholoogi ja perelepitaja nõust ja abist. Ema ei teinud järeldusi oma käitumisest

ega olnud suuteline varasematest kogemustest õppust võtma. Laste jaoks oli oluline, et nende

elukorraldust puudutavad tähtsad otsused võetaks vastu õigel ajal ja vanema poolt, kes on

teadlik laste tegelikest vajadustest, kes tunneb laste individuaalsust ning oskab sellest tulenevalt

lastega seonduvate otsuste tegemisel sellega arvestada. Kui puudutatud isik II jääb elama ema

juurde, ei ole isa ja poja suhtlemine tõenäoliselt tagatud. Isa juures tunnevad lapsed end

turvaliselt. Isa toetas ema ja laste omavahelist lähedust ja suhtlust.

Kohtla-Järve linna seisukohad

8. Kohtla-Järve linn leidis, et ema avaldus tuli rahuldada puudutatud isiku II (poja) osas. Samas

oli põhjendatud anda isale osaliselt tütre hooldusõigus. Ema ja linna vestluse ajal hoidis

puudutatud isik II end ema selja taha ning võttis ema ümbert kinni – ta soovis olla emaga.

Puudutatud isiku II kinnitusel meeldis talle lasteaias, kus ta käib. Ta kohanes eluga uues

keskkonnas ning Kohtla-Järvel oli lapsel tugivõrgustik emapoolsete vanavanemate näol. Ema

kinnitas, et ta polnud vastu isa ja poja suhtlemisele. Ema igatses väga tütre järele ning ema ja

tema abikaasa uues korteris oli oma tuba ka tütre jaoks.

Maakohtu määrus

9. Kohus jättis ema avalduse rahuldamata ja rahuldas isa avalduse osaliselt. Kohus lõpetas

vanemate ühise isikuhooldusõigus laste suhtes osaliselt ning andis isale üle ainuhooldusõiguse

mõlema lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas. Isal oli laste esindusõigus eelnimetatud

küsimustes (resolutsiooni p-d 1-4). Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda ning laste

esindamise kulud riigi kanda (resolutsiooni p 5).

Kohus juhindus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-st 2, § 124 lg-st 1, §

137 lg-test 1-3 ja § 143 lg-test 1, 2 ja 21. Mõlemad vanemad tuginesid ühise hooldusõiguse

lõpetamise nõudmisel sellele, et teise vanemaga ei olnud võimalik ühistele kokkulepetele jõuda.

Eeltoodust tulenevalt oli vajalik lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste viibimiskoha

määramise küsimuses. Kohus luges kummagi vanema elutingimused ja majanduslikud

võimalused samaväärseteks. Vanemate pühendumuses laste eest hoolitsemisele ei ole olulisi

erinevusi.

Vanemad nõustusid, et lapsed igatsesid teineteise järele ja peaksid rohkem koos viibima ning

võimalusel ka koos kasvama. Nõuete rahuldamisel tuli silmas pidada seda, et ühe pere lastel

pidi olema võimalus kasvada koos või pidi olema tagatud võimalus suhtlemiseks. Kui laps

kaotab lahutuse läbi võimaluse kasvada koos oma õe või vennaga, vähendab see täiendavalt

lapse turvatunnet. Mõlemad lapsed avaldasid, et nad olid harjunud üksteisega koos viibima, nad

igatsesid teineteise järele ning praeguse olukorraga polnud nad rahul.

Kohtul puudus alus jõuda järeldusele, et poja hingeline side emaga oleks tugevam. Poeg

kinnitas, et tahab kohtuda isa ja õega iga päev ning igatseb nende järele. Laps soovis isale

helistada, kuid pelgas ema (ema saab kurjaks). Kohtla-Järve linna arvamusest ei selgunud, kas

märgitud oli lastekaitsetöötaja järeldus või lapse poolt avaldatud soov. Kui tegemist oli lapse

poolt avaldatuga, siis ei selgunud, millisel moel lapse arvamus välja selgitati. Kuivõrd

arvamusest nähtuvalt ei vesteldud lapsega eraldi, siis oli loomulik, et laps kinnitas vanema

juuresolekul seda, mis just see vanem kuulda soovis. Seega ei saanud teha sellest seisukohast

järeldust, et tegemist oli lapse isikliku ja mõjutamata arvamusega või et lapse hingeline seotus

emaga oli suurem kui isaga. Olulisele erisusele suhetes ema ja isaga ei viidanud puudutatud

isiku II lasteaias koostatud vanemate kirjeldused. Usaldusväärseks tõendiks ei saanud lugeda

ema esitatud psühholoogi hinnangut, kuna sellest nähtuvalt ei olnud psühholoog suhelnud enne

hinnangu andmist lapse mõlema vanemaga ega ole jälginud lapse suhtlust kummagi vanemaga.

Seetõttu oli tegemist ühekülgse ja mitteobjektiivse hinnanguga. Tõendist polnud jälgitav,

millisel alusel psühholoog oma järeldustele jõudis. See, mida laps avaldas, oli avaldatud

olukorras, kus ta ei olnud saanud juba mitme kuu vältel isaga suhelda ning oli viibinud üksnes

ema mõjusfääris. 24.09.2020 vestluses lastekaitsetöötajaga selgitas puudutatud isik II, et tal oli

isa D, kes oli hea ja isa Y, kes oli halb. Küsimusele, miks laps nii arvab, vastas puudutatud isik

II, et Y tegi W-le ajupesu ja võttis W endale, seda rääkis talle ema. Seega asus ema kujundama

lapse arvamust isast selliseks, nagu see emale sobib. Laps, keda ei lasta teise vanemaga kohtuda,

võib hakata tundma võõristust selle vanemaga kohtumisel. Kohtu hinnangul oli vältimatu, et

olukorras, kus üks vanem takistab lapsel teise vanemaga normaalselt kohtuda, hakkab side lahus

elava vanema ja lapse vahel nõrgenema. Isa ja poja suhtluse takistamine võib tekitada olukorra,

kus lapsel tekkiv vastuseis võib takistada edasist suhtlust.

Puudutatud isiku I hingeline seotus isaga oli suurem, kui emaga. Tütar korduvalt kinnitas, et

ema oli tema suhtes käitunud vägivaldselt ning kohtul puudus alus kahelda selliste väidete

paikapidavuses. Headele suhetele isa ja tütre vahel ning probleemidele ema ja tütre vahel viidati

EELK Perekeskuse nõustamise kokkuvõttes, mille kohaselt oli tütrel hea kontakt isaga, neil on

rahulikud ja usaldusväärsed suhted. Suhted ema ja tütre vahel vajasid taastamist ja rohkem

panustamist, seda eriti ema poolt. Kohtus toimunud vestlusest puudutatud isikuga I ei nähtunud

siiski, et hingeline side ei võiks tugevneda, kui ema oma käitumise eest vastutuse võtab ning

käitumist muudab.

Selle kohta, et isa ei olnud käitunud mitte alati laste huvides, on esitatud üks tõend. Tallinna

LLL lasteaia direktori kinnitusel oli teada, et isa oli rääkinud puudutatud isikuga II koos olles

lapsele emast väga halvasti ning teinud ema suunas sõnalisi ähvardusi, mis last hirmutas. Kohus

selgitas isale, et edaspidi tuli hoiduda negatiivsetest märkustest teise vanema suhtes.

Vanemate vaimses suutlikkuses esines emal suuri vajakajäämisi. Ema tegi mitmeid olulisi

otsuseid laste suhtes selleks isalt arvamust või nõusolekut küsimata (poja elukoha viimine

Kohtla-Järvele, lasteaia valiku tegemine ja perearsti vahetamine). Lisaks takistas ema lastel

isaga suhelda.

Lastekaitse abiga leppisid vanemad kokku lastega suhtlemises, kuid 02.07.2018 kokkulepet

ema kohaselt ei täitnud ning isa suhtlemine lastega oli takistatud. Ema keelas isal osaleda laste

elus ja nende hariduses. Samuti tõlgendas ema kokkulepet selliselt, et kui üks laps ei saanud

kohtumisel osaleda, siis ei olnud ka teisel lapsel lubatud vanemaga kohtuda. Emapoolse

kokkuleppe rikkumise tõttu ei olnud poeg saanud pika aja vältel suhelda isa ja õega.

Vanemate ärakuulamisel 05.03.2020 arutati ajutist suhtluskorda ning isa avaldas soovi kohtuda

lastega esmaspäevast kolmapäevani. Ema vastuväiteid ei esitanud. Kohtumenetluse ajaks

määras kohus ajutise suhtluskorra 09.03.2020 määrusega. 09.03.2020 avaldas isa emale, et

soovis võtta vastavalt varem läbiräägitule lapsed enda juurde, kuid ema keeldus lapsi

ööbimiseks üle andmast, põhjendades seda selgitusega, et kohus polnud veel kohtumäärust

teinud. Arvestades, et kuni esialgse õiguskaitse määruse tegemiseni oli kehtiv vanemate

varasem suhtluskord, ei olnud ema taoline keeldumine õigustatud. Isal oli õigus võtta lapsed

enda juurde igal nädalal paariks päevaks. Ajutist suhtluskorda ei olnud võimalik täita, kuna ema

asus koos pojaga suvel 2020 elama Kohtla-Järvele. Ema nägemuse kohaselt ei olnud tema

rikkunud suhtlemist korraldavat kohtumäärust, vaid isa ei soovinud lapsele Kohtla-Järvele

järele tulla. Kokkulepe kohtumenetluse ajal tehti olukorras, kus mõlemad vanemad elasid

Tallinnas. Seega ei saanud eeldada, et samasugune suhtluskord sai olla probleemideta täidetav

ka siis, kui puudutatud isiku II ja ema elukoht muutub.

Suvel 2020 viis ema kogu suveks poja vanaema juurde. Ema esitas vastuolulisi väiteid selle

kohta, miks isa ja poja kohtumised suvel toimuda ei saanud. Ema väidete kohaselt ütles ta isale,

et too peaks pojaga suhtlemise kokku leppima lapse vanaemaga, samas ei andnud ta isale ega

ka lastekaitsetöötajale vanaema telefoninumbrit. Samas saatis ema 26.08.2020 isale sõnumi,

andes teada, et poeg viibib terve suve vanaema juures Kohtla-Järvel ning kui isal on soov

lapsega kohtuda, peab ta võtma ühendust vanaemaga. Isa ei nõustunud vanaemaga graafikus

kokku leppima ja nõudis kohtumisi kohtus määratud graafiku alusel. Kohus leidis, et sellist

käitumist ema poolt ei saanud pidada vastutustundlikuks, kus lapse ja lahuselava vanema

suhtlemist peetakse sedavõrd väheoluliseks, et selle korraldamine ja tingimuste üle otsustamine

delegeeritakse kolmandale isikule.

Ema väited, et isa takistas tal tütrega kohtuda ja suhelda, olid tõendamata. Ema ise polnud

avaldanud selleks aktiivset soovi. Vastupidiselt avaldas tütar, et ema ise takistas tal isaga

suhtlemast. Vanemaga suhtlemise takistamine tekitas mõlemale lapsele hingelisi üleelamisi.

Kui tütar isa juurde elama asus, siis tahtis vend kaasa tulla ja nuttis, sest igatses õe järele ning

tahtis isa ja õega igapäevaselt kohtuda. Poeg kinnitas, et soovis isale helistada, kuid pelgas ema.

Praegune olukord tegi puudutatud isiku II kurvaks ja pani nutma. Puudutatud isik II oli kurb,

sest ei saanud kohtuda isaga. Ta palus lastekaitsetöötajal emale öelda, et ta tahtis suhelda ja

kohtuda isaga ning soovis, et ema seda lubaks.

Ema ei asunud isa ja poja suhtlemist toetama ka pärast lastekaitsetöötaja selgitust, et mida poeg

tundis, millised olid lapse vajadused ja ootused ning et laps väga soovis isaga suhelda ja temaga

regulaarselt kohtuda. Ema tegi ise ettepaneku, millal poeg saaks isa ja õega 27.09.2020 kohtuda.

Kui puudutatud isik II sai teada, et ta saab isa ja õega kohtuda, siis muutus ta näoilme rõõmsaks

ja avalaks. Hiljem taganes ema kokkuleppest, tuues vabanduseks selle, et oli rase ning

kohtumine isaga võis olla tema jaoks stressitekitav. Kohtumist ei toimunud, kuigi isa ja tütar

ootasid kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Eeltoodust nähtus, et ema polnud suuteline

eristama enda huve laste huvidest, laste huvidega arvestama ega neid esiplaanile seadma.

Samuti tõendas see asjaolu, et ema jaoks ei olnud laste ootused olulised ning teda ei häirinud,

kui tema põhjendamatud valikud lastele südamevalu põhjustasid. Kohus oli senise suhtluskorra

täitmise pinnalt veendunud, et kui hooldusõigus jääks emale, siis poleks puudutatud isiku II

õigus isaga suhelda tagatud ning isa ja poja vaheline lähedussuhe üha nõrgeneks. Samas puudus

alus arvata, et juhul, kui hooldusõigus jääb isale, oleks ema ja poja omavaheline suhtlus

takistatud.

Mõlemad lapsed kinnitasid korduvalt, et ema oli nende suhtes kasutanud vägivalda, s.o nii

füüsilist kui ka vaimset. Lapsed olid kurtnud isale, et ema karjub nende peale ning karistab neid

füüsiliselt (lööb kodustes ülesannetes tehtud vigade korral). Isa tuvastas tütre jalgadel

hematoomid. Puudutatud isik I selgituse kohaselt soovis ta raamatukokku minna, kuid ei

rääkinud sellest emale ja kui ta hakkas raamatukokku minema, võttis ema rihma ja lõi sellega

vastu jalgu. Ambulatoorse epikriisi kohaselt oli puudutatud isikul I tuvastatud rihmaga

peksmise tagajärjel puusa ja reie muud pindmised vigastused. Vestluses lastekaitsetöötajaga

kinnitas puudutatud isik I, et ema oli teda löönud ja see oli valus ning kui ta isa juures viibides

enda juukseid värvis, siis ema asus last nähes teda solvama. Ema oli korduvalt kasutanud tema

suhtes emotsionaalset ja füüsilist vägivalda (tiris juustest ja kõrvast, tõukas ja lõi). Puudutatud

isik I kartis koju minna, kuna ema võis olla tema suhtes agressiivne. Puudutatud isiku I sõnade

kohaselt ema ei kasutanud füüsilist vägivalda venna suhtes, kuid mõnikord karjus ka tema peale

ja tiris kõrvast. Isa kinnitas telefonivestluses lastekaitsetöötajale, et mais 2020 toimus ema ja

tütre vahel tüli, ema kriimustas tütare kaela ja lõi teda sussiga. Ema elukaaslane, kes konflikti

pealt nägi, ei kaitsnud last. Ema võttis tütrelt korteri võtmed ära ja viskas ta kodunt välja. Koos

tütrega soovis seejärel isa juurde tulla ka poeg, kuid ema ei lubanud. Puudutatud isik II kinnitas

vestluses oma esindajaga, et ema on tema peale karjunud ja kõrvast tirinud. Ema ise esitas

vägivalla kasutamist laste suhtes. Ema tunnistas, et mõnikord tõstis häält laste peale, oli nõudlik

ja vahel ka kärsitu. Ema leidis, et tema suhtes algatatud füüsilise väärkohtlemise menetluses oli

probleem ülevõimendatud ning tegelikult ei olnud mingit väärkohtlemist tema poolt olnud.

Kohtu hinnangul olid laste selgitused usutavad. Ema andis nõusoleku osalemaks koolitusel

„Vanemluse ehituskivid“, kuid hiljem loobus sellest. Asjaolu, et ema järjekindlalt keeldus enda

vägivaldset käitumist endale tunnistamast, näitas, et ta polnud suuteline käituma laste huvidest

lähtuvalt ning astuma vajalikke samme selleks, et lastel oleks temaga tulevikus turvaline suhe.

Laste huve oli suuremal määral suuteline tagama isa. Arvestada tuli ka puudutatud isiku I soovi

jätkata elamist isa juures, samuti seda, et ka puudutatud isik II kinnitas, et soovib kohtuda isa

ja õega iga päev. Seega vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel tuli anda mõlema lapse

ainuhooldusõigus viibimiskoha ja hariduse osas isale. Kohtu hinnangul oli mõistlik, et haridust

puudutavad otsused teeb see vanem, kellega laps koos elab ning kes omab seetõttu piisavalt

teavet lapse huvide ning hariduslike eelduste kohta. Kohus ei pidanud asjaoludest tulenevalt

vajalikuks ühise hooldusõiguse lõpetamist laste terviseküsimustes.

Määruskaebus

10. Ema esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus resolutsiooni p-de 1-4 osas

tühistada, ringkonnakohtul teha uus määrus, millega tütre ainuhooldusõigus viibimiskoha ja

hariduse osas jätta isale ning poja ainuhooldusõigus viibimiskoha ja hariduse osas jätta emale.

Alternatiivselt palus ema saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Ema ei

vaidlustanud menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 5).

Ema hinnangul ei vastanud tõele, et ta ei lubanud lastel isaga kohtuda. Kohus leidis ennatlikult,

et ta ei taga isa ja poja suhtlust. 02.07.2018 kokkuleppe järgi pidi isa teavitama ema laste enda

juurde võtmise soovist vähemalt kaks päeva ette. Isa võttis lapsed enda juurde vaid siis, kui see

oli tema jaoks mugav, ta ei võtnud arvesse ema ja laste plaane ning ei teavitanud ema, et soovib

lapsed enda juurde võtta. Isa leppis kohtumisest tütrega ega teavitanud sellest ema. 05.03.2020

ärakuulamisel oli ema alguses nõus pakutud ajutise suhtlusgraafikuga. Talle ei antud

tegelikkuses piisavalt aega otsustamiseks graafiku osas. Pärast ärakuulamise lõppu sai ema aru,

et laste ööbimine isa juures esmaspäevast kolmapäevani ei olnud laste huvides. Vanem laps

käis kolmandas klassis, teisipäeviti ja kolmapäeviti käis ta ujumistrennis. Kuna isa soovis võtta

tütre esmaspäeval koolist, pidi laps esmaspäeva hommikul kaasa võtma õpikuid ja vihikuid

kolmeks päevaks ning asjad basseini jaoks. Laste ema pakkus teist suhtluskorda, mille järgi

viibivad lapsed isa juures nädalavahetusel või isa võtab lapsed esmaspäeva õhtul pärast kooli

või lasteaeda, viib lapsed enda koju või treeningule vastavalt nende graafikule ja toob lapsed

õhtul ema, et lapsed ööbiksid kodus. Maakohus asus seisukohale, et arvestades isa töögraafiku

erisust (taksojuht) oli mõistlik määrata ärakuulamisel kokkulepitud ajutine suhtluskord.

Maakohus lähtus vaid isa huvidest, mis läks vastuollu laste huvidega. Isa jättis ise Kohtla-

Järvele tulemata ega tulnud ema vanemate juurde pojale määruses sätestatud graafiku ajal

järele. Ema pakkus isale sellist võimalust.

Tallinna lastekaisetöötaja ütles telefonikõnes emale, et emalt oli vaja ära võtta kõik lapsed, kuna

ema ei soovinud kohtuda laste isaga. Pärast neid sõnu, ema uus abikaasa võttis talt telefoni ja

asus lastekaitsespetsialisti sõimama. Lastekaitsetöötajal oli eelarvamuslik suhtumine

kaebajasse. Seetõttu ei saanud lastekaisetöötaja ja laste esindaja viimane seisukoht poja kohta

olla objektiivne ja nende seisukohta ei tohtinud arvesse võtta.

Puudutatud isik I elas koos isaga alates 27.05.2020 ja oli isa mõju all. Seega rääkis tütar seda,

mida kuulis oma isalt. Kohus ei võtnud arvesse, kui halba mõju osutas isa lastele. Samuti ei

vastanud tütre ütlus tõele, et ema helistas harva ja ei avaldanud soovi temaga suhelda. Isa

ükskõiksust laste suhtes tõendas asjaolu, et 2016 mais viskas isa ema koos lastega kodust välja,

mille tõttu ööbis ema koos lastega Tallinna Kriisikodus. Kui ema ootas teist last, siis isa ei

tahtnud teist last ja nõudis, et ema teeks aborti, millest ema loobus. Kui isa käis lastega

Bulgaarias puhkamas, siis jättis ta poja järelevalveta. Poeg ütles isale, et ta oleks peaaegu

uppunud basseinis, mille peale vastas isa pojale, et ta on mees ja ei tohi nutta. Samuti saatis isa

poja taksoga üksi koos võõra mehe vanaema juurde, kuigi poeg ei tahtnud üksi sõita. Poeg ütles,

et isa andis talle siniseid tablette. Ärakuulamisel selgitas isa, et andis palderjani. Palderjani

tabletid olid kollased. Kuna isa töötas öösiti taksojuhina, siis eeldas ema, et isa andis lastele

uinuteid, et lapsed magaksid terve öö.

Puudutatud isik II elas koos emaga sünnist saati. Ema hoolitses poja eest. Enne ema kohtusse

pöördumist kohtus poeg isaga aeg ajalt, kui isal oli see mugav. Kohtumenetluse ajal ööbis poeg

isa juures kaks päeva nädalas, kuid ei elanud koos isaga alaliselt. Kohtla-Järvel käis poeg

lasteaias ja eelkoolis, kus tal olid sõbrad. Poeg oli harjunud emaga elama. Seega poja

eraldamine emast tekitab lapsele stressi, millega kohus ei arvestanud.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

11. Lastele määratud esindaja, Tallinna linn ja isa vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid

jätta selle rahuldamata. Kohtla-Järve linn leidis, et määruskaebus tuli rahuldada.

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

13. Pärast määruskaebuse saabumist ringkonnakohtule esitas ema ringkonnakohtule täiendava

seisukoha ja isa uued tõendid. Kohus andis teistele menetlusosalistele võimaluse esitada

tõendite osas oma seisukohad ning menetluskulude nimekirjad. Ema, Tallinna linn ja lastele

määratud esindaja esitasid oma täiendavad seisukohad sh esitas ema uusi tõendeid ning palus

kaasata Kohtla-Järve linna lastekaitsetöötaja ja politsei.

Ringkonnakohtu seisukoht

14. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et vastavalt

TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS

§ 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

PKS § 137 lg-st 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus

või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus

kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste

taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt

nt Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu

01.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja 31.05.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka 12.02.2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele

vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub

juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt

menetlusõiguse normi (vt 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama

vanema õigusi heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, p 15).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti,

mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt oma

otsustusi ja lähtus lahendi tegemisel laste ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Ringkonnakohtu

hinnangul pole määruskaebuses toodud selliseid väiteid, mis annaks alust maakohtu lahendit

muuta ja tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Maakohus hindas asjaolusid ja tõendeid

kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse,

rikkumata seejuures menetlusnorme.

15. Maakohus leidis õigesti, et vanemate ühine hooldusõigus tuli tütre viibimiskoha ja hariduse

osas lõpetada ja anda see isale. Menetlusosalised ei vaidle, et alates 27.05.2020 elab tütar isa

juures. Tütar oli sellise elukorraldusega rahul. Ema pidas tegelikkuses võimalikuks, et tütar jääb

isa juurde (I kd lk 199 pöördel, p 1.1). Määruskaebuse väited, et tütar on isa mõju all ja et isa

avaldab tütrele halba mõju, ei leidnud tõendamist ning pole seega aluseks muuta maakohtu

määrust tütre osas. Maakohus selgitas, et vanemad ei tohi lastega koos olles halvustada teist

vanemat. Lisaks ei nähtu, kuidas 2016 ja varasemad sündmused ning vanemate omavahelised

suhted mõjutasid praeguse kohtuasja lahendamist.

Asjas ei leidnud tõendamist, et isa poleks võimeline tütre eest nõuetekohaselt hoolt kandma. Isa

juures elamist toetas lisaks Tallinna linnale ka lastele määratud esindaja. Tütre langenud

õpitulemused ei pruukinud olla ilmtingimata seotud asjaoluga, et ta vahetas elukohta ja elas isa

juures, pigem võis see olla seotud stressiga, mida vanematevahelised vaidlused lapsele

põhjustasid, sh suutmatus laste nimel kokkuleppeid sõlmida. Samuti polnud takistatud vastavalt

tütre vajadustele alates uuest õppeaastast ta kirjapanemine trennidesse ja huviringidesse. See,

et laps kaebuse esitamise ajal trennis ei käinud, ei anna alust arvata, et isa osutas lapsele halba

mõju. Kohus selgitab, et isa juures elamine ei võta emalt ära õigust ja kohustust tütart juhendada

ja õpetada igapäevastes toimetustes ja ka enda ees hoolitsemisel. Maakohus tuvastas

perekeskuse nõustamise kokkuvõtte alusel, et isal ja tütrel olid rahulikud ja usaldusväärsed

suhted ning tütre ja ema suhted vajasid rohkem panustamist. Tütar tundis ema vastu mõningal

määral usaldamatust, et ema ei täitnud alati oma lubadusi ja avaldas, et ta koges emapoolset

füüsilist ja vaimset vägivalda ning ta kartis helistada, et vennaga suhelda. Lisaks tekitas ema

lapses tunde, et ta ei poolda tütre ja isa suhtlemist. Samas kui isaga olles tütar ei tundnud

takistusi emaga suhtlemisel. Sellises olukorras leidis maakohus õigesti, et ema vaimses

suutlikkuses mõista lapse huve ja neid tagada, esines puudujääke. Perelepituses leiti, et ema ja

tütar vajavad psühholoogilist abi suhete taastamiseks. Praeguses asjas leidis kinnitust, et

vanemad ei ole jätkuvalt võimelised laste nimel koostööd tegema. Puudutatud isiku I parimates

huvides on elada isaga, arvestades peres kujunenud olukorda. Kohus lähtus asja lahendamisel

eelkõige lapse huvidest.

16. Maakahus leidis ja põhjendas oma seisukohta nõuetekohaselt ka puudutatud isiku II osas,

et vanemate ühine hooldusõigus tuli osaliselt lõpetada ja anda isale üle ainuotsustusõiguse poja

viibimiskoha määramise ja hariduse osas.

Vanemate vahel sõlmiti 02.07.2018 suhtluskord. Mõlema vanema seisukohtadest nähtus, et

suhtluskord ei toiminud ja mõlemad vanemad süüdistasid teineteist. Seetõttu arutas maakohus

05.03.2020 ärakuulamistel võimaliku suhtluskorda kohtumenetluse ajaks ning määras selle

09.03.2020. Maakohus tuvastas, et ema keeldus vastavalt suhtluskorrale lapsi isa juurde

andmast. Ema ähvardas kutsuda politsei, kui isa peaks poja järele ukse taha ilmuma.

Määruskaebuses toodud asjaolu, et ema mõtles suhtluskorra osas ümber, ei olnud alus

kohtumääruse täitmata jätmiseks. Emal oli õigus kohtumäärust esialgse õiguskaitse osas

vaidlustada, kui ta leidis, et see ei vastanud poja huvidele. Ema seda ei teinud. Kaebaja pole ka

määruskaebuses veenalt põhistanud, miks polnud ajutine suhtluskord poja huvides.

Sama aasta suvel kolis ema pojaga Kohtla-Järvele. Esialgne õiguskaitse oli rakendatud

olukorras, kus mõlemad vanemad elasid Tallinnas. Maikuus saatis ema poja elama vanaema

juurde ja isal puudus võimalus pojaga ühendust saata (ema ei vastanud kõnedele, vanaema

telefoninumbrit isal polnud ja seda talle ei edastatud, lapsel endal puudus telefon). Ema väitis,

et tegelikult pakkus ta isale võimalust lapsele järele minna. Samas asjas kogutud tõendid seda

seisukohta ei kinnita. Lastekaitsetöötaja tegi 24.09.2020 emale ettepaneku, et poeg kohtuks

isaga. Ema valis selleks aja ja koha, kuid jättis tulemata põhjusel, et ta on rase ning kohtumine

isaga tekitaks talle stressi. Asjaoludest nähtub, et pere nägi teineteist viimati sügisel 2020, kui

oli tütre sünnipäev.

Lastel on perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1 järgi õigus suhelda mõlema vanemaga, kusjuures

vanemad peavad lapsega suhtlema isiklikult. Samuti on vanemal õigus ja ka kohustus suhelda

oma lastega. See kindlustab lapse emotsionaalseks ja psüühiliseks arenemiseks vajaliku

kiindumissuhte. Laste teadmata ajaks vanemast eraldamine kahjustab kiindumussuhet ja laste

heaolu. Isa ja tütar on avaldanud, et tahavad vennaga kohtuda, kes elab koos emaga Kohtla-

Järvel. Ema väidete kohaselt ei toimu kohtumisi seetõttu, et isa ei tule lapsele järele.

Ringkonnakohus ei nõustu ema selliste väidetega. Kohtumenetluse ajal toimunud sündmused

näitavad selgelt, et kohtumiste ärajäämise põhjuste taga ei seisa isa. Maakohus jõudis õigele

järeldusele, et kohtumised ei toimu emast tulenevatel põhjustel. Ema küll ütleb, et ta ei tee

takistusi, kuid asjaoludest ei nähtu, miks siis nii pika perioodi jooksul pole isa ja poja vahel

kokkusaamisi toimunud. Ema väited, et isa on olnud passiivne, ei ole tõendatud ega usutavad.

Puudutatud isik II on avaldanud, et soovib isaga suhelda, kuid ema ei ole taganud lapsele sellist

võimalust. Lisaks nähtus, et puudutatud isik II pelgas isaga telefoni teel suhelda, kuna kartis

ema pahameelt. Kui ema oleks suhtluses osas positiivselt meelestatud, siis puuduks alus lapse

sellistele tunnetele.

Kohtu sekkumine hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse teostamisse võib olla õigustatud

juhul, kui vanem takistab põhjendamatult lapsel suhelda lahuselava vanemaga, sest ta ei soovi

lapse kontakti teise vanemaga, kahjustades sellega lapse heaolu (Riigikohtu 14.03.2012 määrus

kohtuasjas nr 3-2-1-6-12, p 22). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et ema oli

suurel määral jätnud tagamata poja õiguse suhelda lahuselava vanemaga, takistades suhtlemist

põhjendamatult ning kahjustades sellega poja heaolu. Emal esines suuri puudujäämisi vaimses

suutlikkuses laste huve mõista ja tagada. Senise suhtluskorra täitmise pinnalt oli õige maakohtu

veendumus, et kui ainuhooldusõigus jääks poja osas emale, siis ei oleks pojal tagatud õigus

oma isaga suhelda ning isa ja poja vaheline lähedussuhe üha nõrgeneks. Seevastu oli isa valmis

toetama laste ja ema omavahelist suhtlust. Vanema valmidus toetada teise vanema suhtlust

lastega on asjaolu, millega saab ja tuleb kohtul arvestada hooldusõiguse kuuluvuse määramise

üle otsustades.

17. Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada ringkonnakohtus

uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1).

Ringkonnakohus võtab vastu järgmised määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid: ema poolt 22.12.2020 ning isa poolt 06.01.2021 ja 02.06.2021 esitatud tõendid. Ema

poolt 13.06.2021 ja 28.06.2021 esitatud tõendid jätab kohus vastu võtmata, kuna need olid

esitatud hilinemisega (TsMS § 238 lg 3 p 3). Samal põhjusel jääb rahuldamata ema 28.06.2021

taotlus kaasata politsei ja Kohtla-Järve linna lastekaitsetöötaja seisukoht (viimane oli

menetlusse kaastatud).

18. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS

§ 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Riigi

õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3.

Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi

määrusega.

19. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)