2-20-12410/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Liis Arrak

Määruse tegemise aeg ja koht

9. juuli 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-12410

Tsiviilasi

X ja Y avaldus Tallinn, Roosikrantsi tn 13

korteriühistu 29. juuni 2020. a üldkoosoleku otsuse

päevakorrapunktide 4 ja 5 all vastu võetud otsuste

tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 26. oktoobri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X ja Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXX)

Avaldaja Y (isukood XXXXXXXXXXX)

Avaldajate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat

Toomas Tamme

Puudutatud isik Tallinn, Roosikrantsi tn 13 korteriühistu

(registrikood 80199330), lepinguline esindaja Tiia

Raudmägi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. oktoobri 2020. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta osaliselt selle põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulu jätta solidaarselt X ja Y kanda.

4. Mõista solidaarselt X-lt ja Y-lt Tallinn, Roosikrantsi tn 13 korteriühistu kasuks välja

menetluskulu hüvitis 403,2 eurot.

5. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates määruse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (11)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

X (avaldaja I) ja Y (avaldaja II) esitasid 27. augustil 2020 Harju Maakohtule avalduse

Tallinn, Roosikrantsi tn 13 korteriühistu (puudutatud isik, korteriühistu) 29. juuni 2020. a

üldkoosoleku otsuse päevakorra p-de 4 ja 5 kehtetuks tunnistamiseks või tühisuse

tuvastamiseks. Päevakorra p 4 all võeti vastu korteriühistu uus põhikiri ja päevakorra p 5 all

kinnitati 2020. a majanduskava.

Avalduse kohaselt on avaldajad korteriühistu liikmed. 29. juunil 2020. a toimus korteriomanike

üldkoosolek. Üldkoosolekul osales avaldaja I, kes esindas volikirja alusel ka avaldajat II.

Avaldaja I esitas vastuväited ja hääletas vastu nii uuele põhikirjale kui ka 2020. a majanduskava

kinnitamisele. Uue põhikirja p-d 7.6 ja 7.6.1 sätestavad, et: „Soojusenergia kulusid jagatakse

vastavalt individuaalsete soojusenergia mõõturite süsteemi mõõtmistulemustele. Tehnilise

rikke korral toimub rikkeperioodil kulude jagamine korteriomandi reaalosa suuruse järgi.

Individuaalsete soojusenergia mõõturite süsteemist tulenevate kulude jaotamisel lähtutakse

põhimõttest 70% muutuvkulud ja 30% püsikulud, mis põhineb individuaalsete soojusenergia

mõõturite süsteemi paigaldaja soovitusel“.

Uus soojusenergia kulude jaotamise kord on vastuolus korteriomandi- ja korteriühistuseaduse

(KrtS) §-ga 40, sest see ei ole kõiki asjaolusid arvestades mõistlik, kahjustab ülemääraselt

avaldajate huve ning on vastuolus hea usu põhimõttega. Nimelt paigaldati elamu korteritesse

küttekulujaoturid MESA. Korteriühistu juhatuse liige W esitas üldkoosolekul võrdluse perioodi

2019. a oktoober kuni 2020. a aprill soojusenergia kulude kohta, millest nähtub, et

küttekulujaoturite näitude alusel soojusenergia kulude jagamisel võrreldes nn ruutmeetripõhise

jaotusega kujuneb avaldajatele kuuluva eluruumi nr 4 soojusenergia kulu 1,82 korda

suuremaks. Samas väheneb mõne teise korteri soojusenergia kulu ca 2 korda. Seega toob uue

põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv KrtS § 40 lg 1 sätestatust erinev soojusenergia kulude

jaotamine avaldajate jaoks kaasa soojusenergia kulude olulise suurenemise. Soojusenergia

tarbimist mõjutab korteri asukoht elamus. Füüsikaseadustest tulenevalt sõltub ehitise soojuslik

efektiivsus tasapinnaliste elementide (nt sein, põrand, katus, aken) soojusvõimest. Lisaks

võivad külmasillad oluliselt mõjutada hoone piirdetarindi soojusefektiivsust ja hoone

energiatarbimist. Korterelamu hoovialale sissepääsuks on ehitatud nn kangialune. Avaldajatele

kuuluv korter asub kangialuse kohal selliselt, et korteri põrandad on korterelamu välispiirdeks.

Lisaks on avaldajate korteri läänepoolne ja idapoolne sein korterelamu välisseinadeks. Seetõttu

on läbi avaldajatele kuuluva korteri seinte ja põranda kõrgem soojuskadu kui korterelamus

asuvatel teistel korteritel ning avaldajatele kuuluvas korteris siseõhu temperatuuri ja

õhuniiskuse vajalikul tasemel hoidmiseks kulub rohkem soojusenergiat kui teiste korterite

puhul. Seega uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv KrtS § 40 lg 1 sätestatust erinev

soojusenergia kulude jaotamise kord toob avaldajate jaoks kaasa olukorra, kus neil tuleb lisaks

iseenda kaasomandiga seotud soojusenergia kuludele kanda ka teiste korteriomanike

kaasomandiga seotud soojusenergia kulu. Seega ei ole uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv

soojusenergia kulude jaotamine mõistlik ja kahjustab ülemääraselt avaldajate huve ning on ka

vastuolus hea usu põhimõttega. See on aluseks päevakorra p 4 all vastu võetud otsuse, millega

võeti vastu uus põhikiri, kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks võeti uus põhikiri vastu eelkõige

nende korteriomanike häältega, kelle soojusenergia kulud uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1

sisalduva soojusenergia kulude jaotamise korra tulemusena varasemaga võrreldes kuni ca 2

korda vähenevad (korterid 17, 20, 19, 3, 18, 5, 12, 14). Seega kasutasid need korteriomanikud

otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid korteriühistu teiste

liikmete, s.o avaldajate kahjuks. See asjaolu on samuti aluseks päevakorra p 4 kehtetuks

3 (11)

tunnistamiseks. Sellest asjaolust lähtudes võib kõnealust otsust pidada ka heade kommetega

vastuolus olevaks ja sellest tulenevalt tühiseks.

Päevakorra p 5 all otsustati kinnitada 2020. a majanduskava, milles on kommunaal- ja muude

jagatavate teenuste osas märgitud, et: “Soojusenergia alus: tarnija poolt esitatud soojusenergia

koondarve tarbitud soojusenergia eest vastavalt soojusarvestile. Soojusenergia arvest

lahutatakse maha vee soojendamiseks kulunud soojusenergia kogus ja äripindade poolt

tarbitav küte ventilatsioonile (maksavad äripinnad jaotatuna köetava pinna ruutmeetritele).

Vee soojendamise kulust järele jääv osa soojusenergiast jagatakse korterite ja äripindade

individuaalsete soojusenergia mõõturite näitude järgi. Kütteperioodi lõppedes tähendab arvel

olev soojusenergia tsirkulatsioonikulu (sooja kadu)“. 2020. a majanduskava on soojusenergia

kulude jagamise osas vastuolus nii seadusega (KrtS § 40 ja § 41) kui ka üldkoosoleku

toimumise ajal kehtinud korteriühistu põhikirjaga. KrtS § 40 lg 2 võimaldab KrtS § 40 lg 1

sätestatud üldreeglist kõrvale kalduda üksnes kas kaasomanike kokkuleppega või põhikirjaga.

Sellist kaasomanike kokkulepet korteriomanike vahel ei ole. Lisaks ei näinud üldkoosoleku

toimumise ajal kehtinud põhikiri ette üldreeglist erinevat kohustuste jaotamise alust ja tasumise

korda. Üldkoosoleku toimumise ajal kehtinud põhikirja p 6 kohaselt kannavad ühistu liikmed

elamu kommunaalkulusid proportsionaalselt nende omandiks olevate korteriomandite reaalosa

üldpinna suuruse osatähtsusele kõigi elamu korteriomandite reaalosade summaarses

üldpinnas, kui üldkoosolek ei otsusta teisiti. Põhikirja p 6.1 lause viimane osa „kui üldkoosolek

ei otsusta teisiti“ lubab sisuliselt kulude jaotamise pindalapõhisest arvestusest kõrvalekalduvalt

otsustada üldkoosolekul ilma põhikirja muutmata, kuid selline kord ei ole kooskõlas KrtS § 40

lg-s 2 sätestatuga. Avaldajad osundavad ka asjaolule, et 2020. a majanduskava kinnitati

eelkõige nende korteriomanike häältega, kelle soojusenergia kulud vähenevad varasemaga

võrreldes 2020. a majanduskavas sisalduva soojusenergia kulude jaotamise korra tulemusena

kuni ca 2 korda (korterid nr 17, 20, 19, 3, 18, 5, 12, 14). Seega kasutasid need korteriomanikud

oma hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid korteriühistu teiste liikmete, s.o

avaldajate kahjuks. See asjaolu on samuti aluseks kõnealuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

Sellest asjaolust lähtudes võib kõnealust otsust pidada aga ka heade kommetega vastuolus

olevaks ja sellest tulenevalt tühiseks.

Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ning palus jätta avaldus rahuldamata.

Korterelamusse on paigaldatud soojakulujaoturite süsteem. 29. juuni 2020. a üldkoosolekul

kinnitati uue põhikirja muudatusega soojakulujaoturite süsteemi paigaldamise järgselt

soojusenergia kulu jaotuspõhimõtted. Varasema põhikirja p 6.1 sätestas, et „Elamu

kommunaalkulusid kannavad ühistu liikmed proportsionaalselt nende omandiks olevate

korteriomandite reaalosa üldpinna suuruse osatähtsusele kõigi elamu korteriomandite

reaalosade summaarses üldpinnas, kui üldkoosolek ei otsusta teisiti“. 2018. a üldkoosolek on

otsustanud teisiti. 5. juuni 2018. a üldkoosoleku otsuse alusel võeti 2018. a lõpus kasutusele

MESA küttekulujaoturite lahendus. KÜ Roosikrantsi 13 korteriomanike 29. juuni 2020. a

üldkoosoleku päevakorrapunkt 4 võeti vastu uus põhikiri koos erinevate muudatustega. Sh

kirjutati täpsemalt lahti soojusenergia kulude jaotamise alus uue põhikirja p-s 7.6.

Avaldaja esitas päevakorrapunkti 4 osas eriarvamuse korter 20 omaniku, s.o W esindusõiguse

osas, kuid mitte otsuse sisu ja uue põhikirja sõnastuse osas. Päevakorrapunkti 5 osas avaldaja

eriarvamust ei esitanud.

Üldkoosolekul vastu võetud otsused ei ole vastuolus heade kommetega või hea usu

põhimõtetega. Korteriomanikel

oli võimalik mitmeid

aastaid

enne korteripõhiste

soojakulujaoturite süsteemi juurutamist oma seisukoht öelda ja küsimused tõstatada. Avaldajad

neid võimalusi ei kasutanud. Lisaks ei saa vaidlusaluste päevakorrapunktide hääletamise osas

üheselt väita, et otsuste poolt hääletasid üksnes uuest soojusenergia kulude jaotamise korrast

„võitjad“ ja otsuste vastu hääletasid „kaotajad“. Puudutatud isik tõi näitena esile äripinna S2

küttekulud, mis on uue korra järgi oluliselt madalamad. Samas hääletas äripinna S2 omanik uue

4 (11)

soojusenergia kulu jaotamise vastu. Korter 15, kelle küttekulud on uue korra järgi oluliselt

kõrgemad, hääletas aga poolt.

KrtS § 40 lg 2 sätestab, et põhikirjaga võib ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad

majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma

kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Korteriühistu on

astunud samme, et mõõta tarbitud soojusenergiat igas korteris vastavalt tegelikule tarbimisele.

See on mõistlik ja seadusjärgne lahendus. Soojusenergia kulude jaotamise kord ei kahjusta

avaldajate õigustatud huve. MESA küttekulujaoturite lahenduse eesmärk ei ole kohelda

korteriomanikke ebavõrdselt, vaid eesmärk on teadvustada korterivaldajatele nende otsuste

mõju korteromandi, sealtkaudu kogu hoone, kütteenergia tarbimisele. MESA küttekulujaoturite

lahendusega on võimaldatud korterivaldajatel mõjutada korteriomandi küttekulusid oma

teadlike otsuste kaudu.

Avaldaja seisukoht, et tema korteriomandi asukoha tõttu on küttekulud suuremad, ei ole

korrektne ning on vastuolus avaldaja enda esitatud tõenditega. Puudutatud isik tõi näitena

äripinna S2 paiknemise hoones – kolm seina neljast väliskeskkonnaga ühenduses, üks seintest

tervenisti klaasist koos välisuksega otse tänavale. Samas äripinna S2 küttekulud on kõige

väiksemad ruutmeetri kohta. Täiendavalt tõi puudutatud isik esile korteri 15 asukoha hoone

keskel ümbritsetuna teistest korteritest, kuid ometi on selle korteri küttekulud ruutmeetri kohta

kõige kõrgemad. Seega ei määra korteriomandi paiknemine korterelamus küttekulude puhul

avaldaja poolt esile toodud suurt mõju, vaid olulised on korteriomandite valdajate otsused

korteriomandi kütmise osas (kas küttekeha ventiil peab olema põhja keeratud jms).

Lisaks on uue põhikirja p 7.6.1 järgi MESA küttekulujaoturite lahenduse roll hoone küttekulude

jaotamisel 70%, mitte 100%.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus jättis 26. oktoobri 2020. a määrusega avalduse rahuldamata.

Kohus leidis, et otsused ei ole KrtS § 29 lg 1 ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38

lg 2 järgi tühised. Kohus ei nõustunud avaldajatega, et vaidlusalused otsused on heade

kommetega vastuolus ja tühised seetõttu, et üldkoosolekul võeti vastu uus põhikiri ja kinnitati

2020. a majanduskava eelkõige nende korteriomanike häältega, kelle soojusenergia kulud uue

põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 ja 2020. a majanduskavas sisalduva soojusenergia kulude jaotamise

korra tulemusena varasemaga võrreldes vähenevad ning et need korteriomanikud kasutasid

otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid teiste liikmete, s.o

avaldajate kahjuks. Eesmärk vähendada küttekulusid individuaalsete mõõturite kasutamisega

on õiguspärane ja aktsepteeritav. Ei ole heade kommete vastane, kui korteriomanikud teevad

üldkoosolekul otsuseid küttekulude vähendamiseks. Seda ei muuda asjaolu, et osadele

korteriomanikele, sh avaldajatele olnuks kasulikum soojusenergia kulude jaotamisel endise

soojusenergia ruutmeetripõhise jaotamise süsteemi säilimine. Vaidlusalused otsused on vastu

võetud nõutava häälteenamusega ning pole võimalik eeldada, et korteriomanike huvid otsuste

vastuvõtmisel alati kattuksid. Kohtul ei ole alust sekkuda korteriomanike pädevusse ja asuda

vaidlusaluseid otsuseid hindama otstarbekuse seisukohast. Midagi heade kommete vastast ei

ole selles, et korteriühistu on astunud samme, et tarbitud soojusenergiat mõõta igas korteri

soojusenergia tarbimise mahu alusel.

Uue põhikirja p-dega 7.6 ja 7.6.1 vastu võetud soojusenergia kulude jaotamise kord ei ole

vastuolus KrtS §-ga 40. Võimalus sätestada tegelikust tarbimisest sõltuvate majandamiskulude

tasumine pärast kulude suuruse selgumist vastavalt tarbitud teenuse mahule on sätestatud KrtS

§ 40 lg 2 teises lauses. Tegemist on mõistliku lahendusega. Mh on üldkoosolekul vastu võetud

põhikirja muudatuse p 7.6.1 kohaselt MESA individuaalsete soojusenergia mõõturite süsteemi

lahenduse roll hoone küttekulude jaotamise juures 70%, mitte 100%. Avaldaja väited tema

5 (11)

huvide ülemäärase kahjustamise kohta on paljasõnalised. Avaldajad ei ole esitanud andmeid

oma küttekulude kohta pärast vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist. Esitatud tõenditest nähtub, et

korteriühistu 5. juuni 2018 üldkoosoleku otsuse alusel on ka avaldajate korterisse paigaldatud

soojusmõõturid, kuid avaldaja pole võimaldanud neile ligipääsu. Avaldaja esitatud fotod ei

tõenda, et avaldaja küttekulud oleksid vaidlusaluste otsuste tõttu suurenenud ainuüksi

avaldajate korteriomandi asukoha tõttu või nagu tuleks avaldajatel lisaks iseenda kaasomandiga

seotud soojusenergia kuludele kanda ka teiste korteriomanike kaasomandiga seotud

soojusenergia kulusid. Lisaks eeltoodule nähtub esitatud tõenditest, et soojusenergia kulude

jagamist individuaalsete soojusenergia mõõturite süsteemi mõõtmistulemuste alusel on

arutatud ja tehtud ettevalmistusi uuele süsteemile üleminekuks juba alates 2016. a korteriühistu

üldkoosolekutest. Ka avaldajad ise möönavad, et korteriühistu liikmete korteritesse olid juba

varasemalt testimiseks paigaldatud küttekulujaoturid MESA. Seega on korteriühistu käitunud

uuele süsteemile üleminekul vastutustundlikult ja ettearvatavalt. Asjakohatud on avaldajate

väited varasemate üldkoosolekute otsuste tühisuse kohta. Praeguse asja õigeks lahendamiseks

ei ole vaja hinnata varasemate üldkoosolekute otsuste kehtivust. Samuti puuduvad andmed, et

avaldajad oleks eelnevate üldkoosolekute otsuste kehtivust vaidlustanud. Paljasõnalised on

avaldajate väited, nagu oleks korteriühistu juhatus korteriomanikke, sh avaldajaid eksitusse

viinud. Vaidlusaluste otsustega kinnitatud soojusenergia kulude jaotamise kord ei kahjusta

avaldajate õigustatud huve ning sellise lahenduse eesmärk ei ole kohelda korteriomanikke

ebavõrdselt.

Vaidlusalused otsused ei ole vastuolus seadusega ega korteriühistu põhikirjaga. Seejuures ei

oma tähtsust asjaolu, et avaldajate väitel jõustus üldkoosolekul vastu võetud põhikirja uus

redaktsioon alles selle kohta korteriühistute registrisse kande tegemisest 10. augustil 2020.

Asjaolu, et põhikirjamuudatus jõustub selle registrisse kandmisest, ei tähenda, et

korteriomanikud ei võinud korteriühistu majanduskava kinnitamisel lähtuda samal

üldkoosolekul vastuvõetud muudetud põhikirjast. Samuti andis korteriühistu põhikirja

varasema redaktsiooni p 6.1 üldkoosolekule pädevuse otsustada kulude kandmise osas erinevalt

proportsionaalsest ruutmeetripõhise jaotuse põhimõttest.

Avaldajad ei saa vaidlusaluste otsuste kehtetuks tunnistamist nõuda ka TsÜS § 38 lg 4 teises

lauses sätestatud piirangu tõttu. Üldkoosoleku protokollist nähtuvalt ei esitanud avaldajad

üldkoosolekul vastuväidet päevakorra p-de 4 ja 5 all vastu võetud otsusele. Päevakorrapunkti 4

kohaselt esitas avaldaja eriarvamuse korter 20 omaniku esindusõiguse osas, kuid mitte otsuse

sisu ja uue põhikirja sõnastuse kohta. Päevakorrapunkti 5 kohta avaldajad mingeid eriarvamusi

ei esitanud.

MÄÄRUSKAEBUS

Avaldajad esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu määruse ja teha uue

määruse, millega avaldus rahuldada.

Avaldajad leiavad, et maakohus ei oleks tohtinud avaldajatele ette heita nende väidete

paljasõnalisust ega jätta nende nõudeid tõendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus on oluliselt

rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 435 lg-t 1, § 477 lg-t 1, § 478 lg-t 1 ja §

463 lg-t 2. Nende sätete koosmõjust tulenevalt võib kohus hagita asjas teha sisulise lõpplahendi

alles siis, kui on asja ammendavalt arutanud ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.

Maakohus ei lähtunud uurimispõhimõttest ning ei selgitanud välja olulisi asjaolusid, ei kogunud

tõendeid ega osutanud tõendite täiendava esitamise vajadusele.

Lisaks on maakohus avaldajaid kohtulahendi tegemisel üllatanud ning rikkunud avaldajate

õigust olla ära kuulatud. Maakohus teatas 21. septembri 2020 kirjaga, et lõplike seisukohtade

esitamise tähtaeg on 8. oktoober 2020. Avaldajad said alles vaidlustatud määrusest üllatuslikult

teada, et maakohus on vastu võtnud puudutatud isiku menetlustähtaja rikkumisega

16. oktoobril 2020 esitatud uusi asjaolusid sisaldava menetlusdokumendi ja sellele lisatud uued

6 (11)

tõendid. Samuti on kohus kohtumääruse tegemisel nendega ka arvestanud, kuigi ei ole

avaldajatele võimaldanud uute asjaolude ja tõendite kohta arvamust avaldada. Hagita

menetluses võib kohus tugineda ainult nendele tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja

asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Riigikohus on asjas 3-2-

1-45-09 selgitanud, et kui kohus otsustab asja lahendada kirjalikult, peab menetlusosalistele

olema tagatud võimalus esitada enne asja lahendamist kõik oma väited, vastuväited ja tõendid.

Lisaks peab menetlusosalisele andma võimaluse tõendeid uurida ja asjaolude kohta arvamust

avaldada. Antud juhul sellist võimalust maakohus avaldajatele ei ole andnud. Mh on see

põhjustanud puudutatud isiku poolt maakohtu eksitamise asjaoludes ning on toonud kaasa

ebaõige kohtumääruse. Avaldajad on praeguses määruskaebuses eksitavatele väidetele vastu

vaielnud ning osundanud tegelikele asjaoludele, millised nähtuvad ka puudututatud isiku

hilinenult esitatud tõenditest.

Üldkoosoleku päevakorra p-de 4 ja 5 all vastu võetud otsused on vastuolus heade kommetega,

mistõttu esineb alus nende tühistuse tuvastamiseks.

Avaldajad tõid päevakorra p 4 osas esile ja tõendasid, et uus põhikiri võeti vastu eelkõige nende

korteriomanike häältega, kelle soojusenergia kulud uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduva

soojusenergia kulude jaotamise tulemusena vähenevad võrreldes varasemaga kuni 2 korda

(korterid 17, 20, 19, 3, 18, 5, 12, 14). Seega kasutasid need korteriomanikud hääleõigust selleks,

et omandada enda kasuks eeliseid teiste korteriühistu liikmete, s.o avaldajate kahjuks.

Avaldajad tõid ka välja ning tõendasid, et korteriühistu uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv

KrtS § 40 lg 1 sätestatust erinev soojusenergia kulude jaotamise kord toob avaldajate jaoks

kaasa varasemaga võrreldes soojusenergia kulude olulise suurenemise ning olukorra, kus

avaldajatel tuleb lisaks iseenda kaasomandiga seotud soojusenergia kuludele kanda ka teiste

korteriomanike kaasomandiga seotud soojusenergia kulusid. Seega ei ole uue põhikirja p-des

7.6 ja 7.6.1 sisalduv soojusenergia kulude jaotamise kord mõistlik ja kahjustab ülemääraselt

avaldajate huve ning on ka vastuolus hea usu põhimõttega.

Lisaks leidis maakohus alusetult, nagu oleks puudutatud isiku eesmärk mõõta tarbitud

soojusenergiat igas korteris reaalselt tarbitu mahu alusel. Kohus jättis tähelepanuta avaldajate

väited, et korterelamu ruumidesse paigutatud nn soojuskulu mõõturid ei võimalda mõõta igas

korteris reaalselt tarbitud soojusenergiat ega jagada küttekulu reaalse tarbimise alusel.

Ka üldkoosoleku päevakorra p 5 all vastu võetud otsus on vastuolus heade kommetega, mistõttu

esineb alus selle tühisuse tuvastamiseks. Ebaõige ja vastuolus KrtS § 20 lg-ga 1 ja

mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 23 lg-ga 2 on kohtu seisukoht, et korteriomanikud

võisid 2020. a majanduskava kinnitamisel lähtuda samal üldkoosolekul vastu võetud uuest

muudetud põhikirja redaktsioonist. 29. juuni 2020 üldkoosolekul vastu võetud põhikirja uus

redaktsioon jõustus alles selle kohta korteriühistute registrisse kande tegemisest

10. augustil 2020. Lisaks on ebaõige kohtu seisukoht, nagu andnuks põhikirja varasema

redaktsiooni p 6.1 üldkoosolekule pädevuse otsustada kulude kandmise osas erinevalt

proportsionaalsest ruutmeetripõhise jaotuse põhimõttest. Põhikirja p 6.1 on vastuolus KrtS § 40

lg-ga 2, mille kohaselt võib põhikirjas olla ette nähtud üldreeglist erinev kohustuste jaotuse alus

ja tasumise kord. Seega pidi kuni põhikirja muutmiseni KrtS § 17 lg 2 kohaselt juhinduma

majandamiskulude korteriomandite vahel jaotamisel KrtS § 40 lg-s 1 ja põhikirja p-s 6.1

sätestatud üldreeglist. Seega jättis maakohus alusetult tähelepanuta KrtS § 17 lg 2. Lisaks

osundasid avaldajad seoses päevakorra p 5 all vastu võetud otsusega ka asjaolule, et 2020. a

majanduskava kinnitati eelkõige nende korteriomanike häältega, kelle soojusenergia kulud

2020. a majanduskavas sisalduva soojusenergia kulude jaotamise regulatsiooni tulemusena

varasemaga võrreldes vähenevad. Seega kasutasid need korteriomanikud otsuse tegemisel oma

hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid teiste liikmete, so avaldajate kahjuks.

Avaldajad tõid ka välja ning tõendasid, et 2020. a majanduskavas sisalduv KrtS § 40 lg 1

sätestatust erinev soojusenergia kulude jaotamise kord toob avaldajate jaoks kaasa varasemaga

7 (11)

võrreldes soojusenergia kulu olulise suurenemise ning olukorra, kus avaldajatel tuleb lisaks

iseenda kaasomandiga seotud soojusenergia kuludele nüüd kanda ka teiste korteriomanike

kaasomandiga seotud soojusenergia kulusid. Selline soojusenergia kulude jaotamise kord ei ole

seetõttu mõistlik ja kahjustab ilmselgelt ülemääraselt avaldajate, kui korteriomanike õigustatud

huve ning on ka vastuolus hea usu põhimõttega. Nendest asjaoludest lähtudes võib kõnealust

otsust pidada heade kommetega vastuolus olevaks ja sellest tulenevalt tühiseks.

Maakohus leidis ebaõigesti, et avaldajad ei saa vaidlusaluste otsuste kehtetuks tunnistamist

nõuda TsÜS § 38 lg 4 teises lauses sätestatud piirangu tõttu. Üldkoosoleku protokollist nähtub

avaldaja I vastuväide kõigile sellel koosolekul vastuvõetud otsustele põhjendusega, et

hääletamisel osalenud korteri nr 20 omanikul puudub korteri nr 20 kaasomaniku volitus.

Vastuväide on esitatud ühe tahteavaldusega kõigi üldkoosolekul vastuvõetud otsuste suhtes.

Asjaolu, et vastuväide on protokollis märgitud päevakorra p 4 alla ja mitte teiste päevakorra p-

de, sh p 5 all, ei muuda olematuks fakti, et avaldaja I esitas üldkoosolekul vastuväite ka

päevakorra p 5 all.

Esinevad nii TsÜS § 38 lg 1 esimeses lauses kui ka teises lauses sätestatud alused päevakorra

p 4 all vastu võetud otsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna:

• uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv soojusenergia kulude jaotamise kord on

vastuolus KrtS §-ga 40, sest see ei ole kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ning

kahjustab ülemääraselt avaldajate kui korteriomanike õigustatud huve;

• osad korteriühistu liikmed kasutasid päevakorra p 4 otsuse tegemisel oma hääleõigust

selleks, et omandada enda kasuks eeliseid teiste liikmete, sh avaldajate kahjuks.

Maakohus jättis mõlemad kehtetuse alused kontrollimata. Maakohus on oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme ja vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme. Maakohus on ebaõigesti

tõendeid hinnanud. Maakohus ei hinnanud, kas uus soojusenergia kulude jaotamise kordon

mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Avaldajad on

tõendanud oma huvide ülemäärast kahjustamist. Avaldajad on tõendanud, et vaidlusaluste

otsuste tõttu on suurenenud avaldajate küttekulud avaldajate korteriomandi asukoha tõttu ja ka

seda, et avaldajatel tuleb lisaks iseenda kaasomandiga seotud soojusenergia kuludele kanda ka

teiste korteriomanike kaasomandiga seotud soojusenergia kulu. Seega ei ole uue põhikirja p-

des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv soojusenergia kulude jaotamise kord mõistlik, kahjustab ülemääraselt

avaldajate huve ning on ka vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohus on oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet. Näiteks on maakohus üllatuslikult heitnud

avaldajatele ette, et avaldajad pole esitanud andmeid oma küttekulude kohta pärast

vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist. Samas ei osundanud kohus avaldajatele selliste tõendite

esitamise vajadust. Ka on maakohus leidnud, et kohtule esitatud fotod ei tõenda avaldajate

väiteid nende korteriomandi asukoha tõttu küttekulude suurenemisest ning teiste

korteriomanike kaasomandiga seotud kulude kandmise kohta. Kohus ei selgitanud avaldajatele

täiendavate tõendite esitamise vajadust. Samas on puudutatud isik kinnitanud avaldajate

väiteid. Puudutatud isik kinnitas, et on teadlik äripinna S2 valdajate soovist saavutada

müüdavate lillede säilimise huvides äripinnal S2 võimalikult madal temperatuur. Seega ei saa

olla mõistlikku vaidlust, et äripinnal S2 toimub alakütmine, mis mõjutab selle kohal asuva

avaldajate korteri nr 4 küttekulusid. Tõene ei ole puudutatud isiku väide nagu kütaksid äripinna

S2 soojaks külmkapid, mistõttu puudub keskkütte vajadus. Kuna puudutatud isik esitas sellise

väite maakohtule alles 16. oktoobri 2020 menetlusdokumendis, millele kohus ei võimaldanud

avaldajatel vastata, paluvad avaldajad tõendina vastu võtta äripinnal S2 asuva Lillepallid OÜ

juhatuse liikme C ja avaldaja I kirjavahetuse, milles Lillepallid OÜ juhatuse liige C kinnitab, et

lillekauplus hoiab ruumis madalat temperatuuri seoses lillede säilitamisega, mitte keskkütte

vajaduse puudumise tõttu ning korteriühistu juhatuse liikmed ei ole tema poole selles küsimuses

pöördunud.

8 (11)

Päevakorra p-s 4 sisalduv otsus on vastu võetud eelkõige nende korteriomanike häältega, kes

selle tulemusena avaldajate arvel rikastuvad. Juriidilise isiku liikmed peavad omavahelistes

suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Avaldajad tõid

maakohtus esile, et uus põhikiri võeti vastu eelkõige nende korteriomanike häältega, kelle

soojusenergia kulud uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduva soojusenergia kulude jaotamise

korra järgi vähenevad varasemaga võrreldes kuni 2 korda. Seega kasutasid need

korteriomanikud otsuse tegemisel oma hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid

teiste liikmete, so avaldajate kahjuks. Nimetatud asjaolud on tõendatud korteriühistu juhatuse

koostatud tabeli „MESA vs m2 kalkulatsioon (talv 2019-2020)“ andmetega ning üldkoosoleku

protokolliga. Maakohus jättis TsÜS § 38 lg 1 teise lauses sätestatud kehtetuse aluse

kontrollimata.

Esinevad nii TsÜS § 38 lg 1 esimese lauses kui teises lauses sätestatud alused päevakorra p 5

all vastu võetud otsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna:

• selle otsusega kinnitatud 2020. a majanduskavas sisalduv soojusenergia kulude

jagamise põhimõte on vastuolus nii seadusega (KrtS § 40 ja § 41) kui üldkoosoleku

toimumise ajal kehtinud KÜ põhikirjaga (TsÜS § 38 lg 1 esimene lause);

• osad korteriühistu liikmed kasutasid päevakorra p 5 all otsuse tegemisel oma

hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid teiste liikmete kahjuks, ja otsus

võimaldab seda eesmärki saavutada (TsÜS § 38 lg 1 teine lause).

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis avaldajate määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja

sellele vastamiseks. Puudutatud isik palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1

p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

Avaldajad on palunud tunnistada kehtetuks puudutatud isiku (korteriühistu) 29. juuni 2020. a

üldkoosoleku protokolli p-de 4 ja 5 all vastu võetud otsused, s.o otsus, millega võeti vastu uus

korteriühistu põhikiri (p 4) ning otsus, millega kinnitati 2020. a majanduskava (p 5).

Alternatiivselt palus avaldaja tuvastada nende otsuste tühisus. Avaldajad tuginevad mõlema

otsuse osas tühisuse alusena nende otsuste vastuolule heade kommetega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlustatud otsused ei ole vastuolus

heade kommetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et küttekulude jagamine tegelikult

tarbitu alusel ei ole ebamoraalne ega ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastane. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et

võimalust põhikirjas majandamiskulude jaotamisel seaduses sätestatust kõrvale kalduda

reguleerib KrtS § 40 lg 2, mille kohaselt peab seaduses sätestatust erinev majandamiskulude

jaotamise alus olema kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega tohi kahjusta ülemääraselt ühegi

korteriomaniku õigustatud huve. Sisuliselt hõlmavad need eeldused ka otsuse kooskõla heade

kommetega. Seega on KrtS § 40 lg 2 erinormiks TsÜS § 38 lg-le 2 osas, mis puudutab otsuse

vastuolu heade kommetega. Muudele otsuste tühisuse alustele ei ole avaldajad tuginenud ega

nende eelduseks olevaid asjaolusid välja toonud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et avaldajad ei saa TsÜS § 38 lg 4 teise

lause kohaselt nõuda üldkoosoleku protokolli p-s 5 sisalduva otsuse, st majanduskava

9 (11)

vastuvõtmise, kehtetuks tunnistamist, kuna nad osalesid üldkoosolekul, kuid ei lasknud

protokollida oma vastuväidet sellele otsusele.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et asjaolust, et avaldajad lasid protokollida

vastuväite p-s 4 vastu võetud otsuse kohta, saaks järeldada, et sellega oli esitatud vastuväide

kõigi üldkoosolekul vastuvõetud otsuste suhtes. TsÜS § 38 lg 4 kohaselt tuleb esitada

vastuväide igale otsusele, mille kehtetuks tunnistamist soovitakse. Avaldajate vastuväide

kajastub üldkoosoleku protokollis selgelt üksnes p 4 juures. Vastuväite sõnastusest ei nähtu, et

see hõlmaks teisi otsuseid. Ka ei viita sellele vastuväite asukoht protokolli p-s 4. Kui avaldajad

oleksid esitanud vastuväite kõigile otsustele, oleks eelduspärane, et see sisalduks juba protokolli

alguses.

Järelikult leidis maakohus õigesti, et avaldajad ei ole TsÜS § 38 lg 4 järgi õigustatud

üldkoosoleku protokolli p-s 5 sisalduva otsuse kehtetuks tunnistamist nõudma.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et avaldajatel ei ole TsÜS § 38 lg 4 teises lauses

sätestatud piirangu tõttu õigust nõuda üldkoosoleku protokolli p-s 4 sisalduva otsuse, st

põhikirja vastuvõtmise, kehtetuks tunnistamist. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu

määruse põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et avaldajad ei esitanud

vastuväidet selle otsuse kohta. Üldkoosoleku protokolli p 4 juures on protokollitud avaldaja I

eriarvamus järgmise sisuga: korter 20 omanikul puudub koosolekul korter 20 kaasomaniku

volitus.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et avaldajad pole hiljem üldkoosoleku otsuse

vaidlustamisel seotud protokollitud vastuväite sisuga (vt ka Tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Kommenteeritud väljaanne, 2010 Juura kirjastus, § 38 p 3.3.1).

Eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise menetluses esitatava vastuväite

eesmärgiks on eelkõige õiguskindluse tagamine ja teistele koosolekul osalevatele liikmetele

märkuandmine, et kavatsetakse hääletustulemusega mitte nõustuda ning vastuvõetud otsus

hiljem vaidlustada (vt analoogia korras eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamise

menetluses esitatava vastuväite eesmärgi kohta ka Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus asjas 2-16-

19017, p 35).

Kuigi avaldajad ei tugine kohtumenetluses üldkoosoleku kvooruminõude ega otsuste

vastuvõtmiseks vajaliku häälteenamuse nõude rikkumisele, pidid teised koosolekul osalenud

korteriomanikud aru saama, et olukorras, kus avaldajad esitasid vastuväite, ei pruugi nad

otsusega nõustuda ning võivad selle hiljem vaidlustada. Seega leiab ringkonnakohus

vastupidiselt maakohtule, et TsÜS § 38 lg 4 ei välista avaldajate õigust nõuda üldkoosoleku

protokolli p-s 4 sisalduva otsuse kehtetuks tunnistamist.

Avaldajad paluvad tunnistada kehtetuks üldkoosoleku otsuse põhikirja kinnitamise kohta,

kuna põhikirjas otsustati soojusenergia kulude jaotamine osaliselt lähtudes soojusenergia

mõõturite süsteemist. Menetlusosalised vaidlevad sisuliselt selle üle, kas on lubatav jaotada

soojusenergiakulu osaliselt vastavalt tegelikule tarbimisele. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et üldkoosolekul vastu võetud uue põhikirja p-des 7.6 ja 7.6.1 sisalduv

soojusenergia kulude jaotamise kord ei ole vastuolus KrtS § 40 lg-ga 2.

KrtS § 40 lg 2 esimese lause kohaselt võib korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades

korteriühistu põhikirjaga ette näha sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse

aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades

mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Sama lõike teise

lause järgi võib eelkõige põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad

majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma

kaasomandi osa suurusele või tema tarbitud teenuse mahule.

10 (11)

Seega saab KrtS § 40 lg 2 järgi põhikirjaga reguleerida majandamiskulude jaotust

korteriomanike vahel KrtS § 40 lg-s 1 sätestatust erinevalt ning kehtestada eelkõige tegelikust

tarbimisest sõltuv kulude jaotus, mida korteriomanikud soojusenergiakulu jaotuse

kehtestamisel ka vaidlusalusel üldkoosolekul tegid.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd KrtS § 40 lg 2 võimaldab sõnaselgelt põhikirjaga kehtestada

tegelikust tarbimisest sõltuv kulude jaotus, ei ole üldkoosoleku otsus, millega võeti vastu uus

korteriühistu põhikiri, sellega vastuolus.

Vastuseks määruskaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu sellega, et

küttekulude jaotamine tegeliku tarbimise järgi oleks praeguses asjas esitatud asjaoludel

ebamõistlik või kahjustaks ülemääraselt avaldajate huve. Üksnes juhul, kui kulude jaotamisel

kaldutakse põhikirjaga kõrvale KrtS § 40 lg-s 1 sätestatud põhimõttest muul viisil, kui see on

sätestatud KrtS § 40 lg 2 teises lauses eeldatakse, et see kahjustab osade korteriomanike

õigustatud huve (vt ka Riigikohtu 22. aprilli 2021. a määrus asjas 2-18-12753, p 13.2). Praegu

on aga kulude jaotamisel kaldutud kõrvale KrtS § 40 lg 2 teises lauses sätestatud viisil. Ka

avaldajate esiletoodud asjaolud ei näita, et põhikirjas otsustatud kulude jaotus oleks

ebamõistlik. Ringkonnakohus märgib, et on küll ilmselge, et korteri küttevajadust mõjutab

soojuskadu läbi seinte, st suurema välisseinapinnaga korterite küttevajadus võib olla suurem.

Samas on ilmselge, et küttekulu ei sõltu üksnes sellest, mitu välisseina on korteril, vaid

olukorras, kus radiaatoreid on võimalik reguleerida, sõltub see olulisel määral ka kasutajate

valikutest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eesmärk vähendada terve maja

küttekulusid seeläbi, et teadvustada mõõturite kaudu korteriomanikele nende soojatarbimist, on

mõistlik. Asjaolu, et osadel korteritel võib olla nende asukohast tulenevalt suurem küttevajadus,

on arvesse võetud sellega, et mõõturite alusel ei jaotata kogu küttekulu, vaid üksnes osa sellest.

Ringkonnaohus leiab, et põhikirjas otsustatud kulude jagamise viis ei kahjusta avaldajaid

ega teisi korteriomanikke ülemääraselt. Ainuüksi asjaolu, et osad korteriomanikud peavad uue

korra järgi võrreldes varasemaga rohkem maksma, ei kahjusta neid ülemääraselt. Vastasel juhul

ei oleks võimalik üldse KrtS § 40 lg-s 1 sätestatud kulude jaotusest erinevat kulude jaotust

kehtestada, kuna erinev kulujaotus toob olemuslikult kaasa selle, et osad korteriomanikud

peavad maksma rohkem ja osad vähem kui seadusjärgse jaotamise korral. Samas näeb KrtS §

40 lg 2 selgelt ette võimaluse selliseks tagajärjeks. Vastupidine seisukoht tooks kaasa selle, et

sisuliselt ei oleks üldse võimalik põhikirjas seaduses sätestatust erinevat kulude jaotust määrata.

Arvestades asjaolu, et uus kulude jaotus sõltub tegelikust tarbimisest, saavad avaldajad enda

küttekulude suurust ise mõjutada. Seega tarbimisharjumuste muutmisel ei pruugi küttekulude

suuruse erinevus olla selline, nagu avaldusele lisatud tabelis.

Avaldajad on põhikirja vastuvõtmise otsuse kehtetuks tunnistamise nõude alusena

tuginenud ka asjaolule, et avaldajate väitel kasutasid osad korteriomanikud otsuse tegemisel

oma hääleõigust selleks, et omandada enda kasuks eeliseid teiste liikmete, sh avaldajate

kahjuks, mistõttu esineb TsÜS § 38 lg 1 teises lauses sätestatud alus otsuse kehtetuks

tunnistamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegelikust tarbimisest sõltuv kulude jaotus on seaduses

sätestatud ja lubatav majandamiskulude jaotamise viis, ei saa järeldada, et sellesisulise otsuse

vastuvõtmisel osade korteriomanike poolt on need korteriomanikud oma õigusi kuritarvitanud.

Samuti on maakohus õigesti leidnud, et otsuse poolt ei hääletanud ainuüksi korteriomanikud,

kelle kulud esitatud tabeli järgi väheneksid, vaid ka osad korteriomanikud, kelle kulud

suureneksid. Samuti nähtub võrdlustabelist ja üldkoosoleku protokollist, et otsuse poolt

hääletas ka korteriomanikke, kelle küttekulud olid võrdlusperioodi alguses mõõturite järgi

suuremad, kuid kes ilmselt tänu mõõturite tulemustele vähendasid oma soojatarbimist, mistõttu

nende kogukulu kütteperioodil oli mõõturite järgi väiksem.

11 (11)

Ringkonnakohus leiab, et asjakohased ei ole määruskaebuse väited, et praegu paigaldatud

mõõturid ei mõõda soojusenergia tarbimist. Ringkonnakohus märgib esiteks, et põhikirjas ei

ole täpsustatud, milliseid mõõtureid täpselt kasutatakse. Teiseks on ringkonnakohtu hinnangul

võimalik mõõta korterite soojusenergia tarbimist sellise meetodiga, nagu avaldaja praeguste

mõõturite puhul kirjeldab. Avaldaja kirjelduste kohaselt mõõdavad andurid radiaatorite ja

korteri temperatuuri ning arvutavad selle põhjal korteri soojatarbimise. Ringkonnakohus ei näe,

miks selline meetod ei peaks olema sobilik. Radiaatorite tööpõhimõte seisnebki ju selles, et

radiaatorid, olles ümbritsevast keskkonnast soojemad, soojendavad ruumi seeläbi, et neist

kandub soojus üle ümbritsevasse ruumi. Teades radiaatori ja seda ümbritseva ruumi

temperatuuri ja radiaatorite füüsikalisi omadusi, on võimalik kindlaks teha, kui palju sooja

radiaatorid eraldavad.

Maakohtu määruse tühistamist ei tingi ka asjaolu, et maakohus ei võimaldanud avaldajatel

esitada seisukohta puudutatud isiku viimasele menetlusdokumendile. Avaldajatel oli võimalik

TsMS § 662 lg 3 järgi esitada määruskaebuse põhjendamiseks uusi asjaolusid ja tõendeid.

Avaldajad on ka ise määruskaebuses esile toonud, et nad on määruskaebuses puudutatud isiku

väidetele vastanud. Ringkonnakohus märgib, et väited seoses sellega, et avaldajate

naaberkorterit ei köeta piisavalt, ei ole vaidluse lahendamisel olulised. KrtS § 31 lg 2 kohaselt

on korteriomaniku kohustus hoida eriomandi piires sellist temperatuuri, mis tagab kaasomandi

eseme säilimise ning teiste eriomandite esemete kasutamise nende otstarbe kohaselt ja ilma

ülemääraste kulutusteta. Kui naaberkorteri omanik seda kohustust rikub, saavad avaldajad

esitada nõudeid tema vastu.

Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks.

Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulu jääb TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt

kaebuse esitajate kanda. Puudutatud isiku menetluskulu nimekirja kohaselt on tema

menetluskuluks ringkonnakohtus esindajakulu 403,2 eurot (käibemaksuga). Esindaja ajakulu

oli 4,2 tundi (s.o 1,5 tundi määruskaebusega tutvumine, 2,2 tundi määruskaebuse vastuse

koostamine ja kohtule esitamine ning 0,5 tundi järelepärimine kohtule ja menetluskulu

nimekirja koostamine). Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku esindaja ajakulu

ringkonnakohtus on arvestades toimingute sisu ja mahtu TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud

ja vajalik. Lepingulise esindaja toimingute ajakulu vastab toimingute sisule. Samuti on

põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu määr 96 eurot (käibemaksuga), mis ei ületa sarnase

õigusteenuse keskmist tasumäära. Avaldajatelt tuleb solidaarselt puudutatud isiku kasuks välja

mõista seega menetluskulu hüvitis 403,2 eurot.

TsMS § 696 lg 3 kohaselt saab määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Liis Arrak