3-20-1684/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.07.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1684

Haldusasi

Väinamere Liinid OÜ kaebus Eesti Vabariigi vastu

õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Väinamere Liinid OÜ, esindajad vandeadvokaat

Indrek Kukk, vandeadvokaat Indrek Leppik

Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Elin Uusväli

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 29.06.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja taotlused Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks ja menetluse

peatamiseks rahuldamata.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 06.08.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) viis 2014. a läbi hanke saarte

parvlaevaliinidel teenuse osutaja leidmiseks. Kaebaja on seisukohal, et sõlmitud

hankelepinguga anti ebaseaduslikku riigiabi ning hankeleping tulnuks sõlmida kaebajaga.

Kaebaja nõudis 08.08.2016 esitatud kaebuses (haldusasi nr 3-16-1603) MKM-lt kahju (saamata

jäänud tulu ja otsene varaline kahju) hüvitamist 23 940 096,36 euro ulatuses. Kaebaja taotles

Euroopa Kohtult (EK) eelotsuse küsimist keelatud riigiabi andmisega seoses või sellele

2(10)

alternatiivselt peatada menetlus Euroopa Komisjonis algatatud riigiabi reeglite rikkumise

menetluse lõppemiseni.

Riigikohus asus 17.10.2019 otsuses seisukohale, et kaebaja pole keelatud riigiabi andmisel

põhinevat kahjunõuet esitanud, vaid esitatud oli kahjunõue seoses hankemenetlusega

riigihangete seaduse (RHS) alusel. Riigikohus märkis otsuse p-des 14, 15 ja 17 järgmist:

„Otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad

hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. Seetõttu ei ole pakkujal

vaidlustuskomisjonis ega halduskohtus RHS v.r § 117 lg 3 alusel õigust nõuda kahju hüvitamist

vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginedes. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju

hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse,

toimingu või dokumendi õigusvastasuse. Õigusvastase riigiabi väitega on kaebaja kahju

hüvitamise taotluses ja kaebuses üksnes kaudselt põhjendanud hankemenetluse õigusvastasust.

Kaebaja pole riigiabi andmist määratlenud kaebuse iseseisva alusena HKMS § 41 lg-te 1 ja 2

mõttes [---]. [V]äidetava keelatud riigiabi andjaks, millele kaebaja kaudselt osutab, ei ole

olulises osas mitte Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, vaid riigi äriühingud AS

Tallinna Sadam ja AS Saarte Liinid. Kaebaja pole aga äriühinguid vastustajana käsitanud. Ka

see kajastab tema tahet määratleda kaebuse ese kitsalt.[---] Väljaspool hankemenetlust tehtud

toimingutega tekitatud kahju hüvitamine ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks.“

2. Väinamere Liinid OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 09.09.2020 kaebuse, milles nõuab 23

972 869,86 euro suuruse kahju hüvitamist ja viivise väljamõistmist kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Kaebaja taotles vaheotsuse tegemist, millega tuvastataks, et Riigikohus jättis 17.10.2019

otsusega haldusasjas nr 3-16-1603 õigusvastaselt lahendamata ebaseadusliku riigiabi andmisel

põhineva kahjunõude.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 29.10.2020 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel, leides, et selle lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse.

4. Väinamere Liinid OÜ vaidlustas kaebuse tagastamise leides, et ringkonnakohus peaks mh

küsima Euroopa Kohtult eelotsust, kui kõrgeima kohtu poolt vaidluse eseme ebaõige kindlaks

määramise korral saaks kohtusse pöördumise õigust eitada.

Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2021 määrusega saadeti asi halduskohtule tagasi.

Ringkonnakohtu määruses leiti kokkuvõtvalt järgmist:

1) Riigikohus märkis 17.10.2019 otsuses, et kaebaja on õigusvastase riigiabi väitega kahju

hüvitamise taotluses ja kaebuses üksnes kaudselt põhjendanud hankemenetluse õigusvastasust.

Kaebaja pole riigiabi andmist määratlenud kaebuse iseseisva alusena. Väidetava keelatud

riigiabi andjaks, millele kaebaja kaudselt osutab, ei ole olulises osas mitte MKM, vaid riigi

äriühingud AS Tallinna Sadam ja AS Saarte Liinid, keda kaebaja pole vastustajana käsitanud.

Väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega tekitatud kahju hüvitamine ei olnud vaidluse

esemeks.

2) Praeguses asjas vaidlustab kaebaja Riigikohtu eeltoodud järeldust kaebuse aluse

määratlemise osas ning on seisukohal, et Riigikohus jättis nõude lahendamata, tõlgendades

kaebaja tahet valesti. Kaebaja tahte välja selgitamine nõude aluseks olevate asjaolude kohta on

õigusliku hinnangu küsimus, mille Riigikohus on andnud. Halduskohtul ei ole Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 148 lg-s 1 ja § 149 lg-tes 1–3 sätestatud kohtusüsteemi astmelisuse ning res

judicata põhimõtete kohaselt õigust uuesti Riigikohtu asemel anda õiguslikku hinnangut selle

3(10)

kohta, kas kaebaja siiski esitas haldusasjas nr 3-16-1603 kahju hüvitamise nõude ka keelatud

riigiabi andmise alusel või mitte. Halduskohus saab selles küsimuses üksnes juhinduda

Riigikohtu otsuses võetud õiguslikust hinnangust ja tehtud järeldusest.

3) Kui kaebaja hinnangul oli Riigikohus vaidluse eseme valesti määratlenud ja sellest tulenevalt

jätnud kaebuses esitatud ühe nõude lahendamata, tulnuks tal taotleda Riigikohtult täiendava

otsuse tegemist HKMS § 170 lg 1 p 1 alusel.

4) Vaidluse eseme kindlaks tegemine ei toimu Euroopa Liidu (EL) õiguse alusel ning selle

raames ei saanud ka Euroopa Liidu õigust kohaldada, mille rikkumine oleks võinud kahju

põhjustada.

5) Halduskohus ei saa küll ümber hinnata Riigikohtu seisukohta vaidluse eseme määratlemise

osas, kuid vaidluse (kahju hüvitamise nõude) lahendamine on sellele vaatamata halduskohtu

pädevuses. Halduskohtu pädevus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude

lahendamisel ei sõltu sellest, millises ulatuses saab halduskohus kontrollida vaidlustatud

tegevuse (s.o Riigikohtu otsuse) õiguspärasust. Ka muud kaebuse tagastamise alused ei

kohaldu. Kaebeõiguse puudumine kaebuse vastuvõetavuse otsustamisel ei ole seotud kaebuse

rahuldamise tõenäosusega.

Ringkonnakohtu 14.01.2021 määrusele ükski menetlusosaline määruskaebust ei esitanud.

5. Väinamere Liinid OÜ esitas 16.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse täienduse, milles

taotleb Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist ja seniks menetluse peatamist. Eelotsuse küsimused

peaks võimaldama vastata, kas kaebuse eseme määratlemine liikmesriigi kõrgeima kohtu poolt

vastavalt siseriiklikule õigusele saab kaasa tuua EL õiguse (ELTL art 108 lg 3) kohaldamata

jätmise ning kas liikmesriigil tekib üksikisiku ees kahju hüvitamise kohustus, kui kaebuse ese

on ebaõigesti kindlaks määratud ning seetõttu on jäänud EL õiguse rikkumisel põhinev

kahjunõue lahendamata.

6. Halduskohus võttis 12.03.2021 määrusega kaebuse menetlusse.

Halduskohus määras kaebaja taotlusel asja läbi vaatamisele kohtuistungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist ja viivise väljamõistmist (võlaõigusseaduse § 113 lg 1

alusel ) kuni kohtuotsuse täitmiseni. Menetluskulud palub kaebaja välja mõista vastustajalt.

Kaebaja taotleb vaheotsuse tegemist, millega tuvastatakse esmalt, et Riigikohus jättis

17.10.2019 otsusega haldusasjas nr 3-16-1603 õigusvastaselt lahendamata ebaseadusliku

riigiabi andmisel põhineva kahjunõude ja rikkumine on olnud piisavalt tõsine ning alles seejärel

lahendaks kahju suuruse ja selle tekkimise põhjusliku seose küsimuse, mis on tõenduslikult

väga mahukas.

1) Kahju on tekitatud Riigikohtu 17.10.2019 otsusega haldusasjas 3-16-1603, kus kohus jättis

EL õigusel põhineva kaebuse lahendamata; ei küsinud eelotsust EK-lt ega oodanud ära Euroopa

Komisjonis toimunud kaebuse menetlemise tulemust (mis ei takistanud küll nõude lahendamist,

kuid oleks tõendanud ebaseadusliku riigiabi andmist). Ehk võimaldas kaebajale küll

protseduurilise kohtutee, kuid mitte kaebaja poolt kohtu ette toodud vaidluse sisulist

lahendamist, mis on vastuolus ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-ga 6 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kaebaja taotleb vaidluse

lahendamisel tuginemist vahetult EL õigusele (ebaseadusliku riigiabi keeld; Euroopa Liidu

4(10)

toimimise lepingu (ELTL) art 107 lg 1, art 108 lg 3) ja EK praktikale (Francovich v. Itaalia;

Traghetti del Mediterraneo SpA v. Itaalia; Köbler v. Austria jt).

Kuna riigivastutuse seadus (RVastS) piirab kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamist, võimaldades

nõude esitada üksnes siis, kui kohtunik on õigusemõistmisel toime pannud kuriteo, tuleks jätta

RVastS § 15 lg 1 kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega või alternatiivselt tunnistada

vastuolus olevaks PS §-ga 25.

2) Kaebuse punktides 3-15 on kronoloogilises järjestuses välja toodud parvalaevaliinidel

teenuse pakkuja leidmisega seotud menetluste ettevalmistamise ja läbiviimise käik. Kaebaja

leiab, et MKM-i poolt korraldatud riigihanked olid üksnes formaalsus ning kaebajal puudus

võimalus võrdsetel alustel osaleda, kuna konkurentidest ühispakkujate võit oli MKM-i poolt

juba ette ära otsustatud. MKM andis läbi Tallinna Sadama ühispakkujatele rahalist ja

mitterahalist abi, sh edastas konfidentsiaalset infot kavandatava riigihanke ning kaebaja

pakkumuse ja majandustegevuse kohta. Seda kinnitavad kaebaja hinnangul protokollid, mis

kaebajal õnnestus enda käsutusse saada pärast riigihangete toimumist.

3) Kaebuses on tsiteeritud lõike haldusasja 3-16-1603 menetlusdokumentidest, mis kaebaja

hinnangul näitavad üheselt, et kaebuse aluseks oli ebaseaduslik riigiabi andmine. Seda

kinnitavad ka I ja II astme kohtu seisukohad viidatud asjas. Esimene aste leidis, et kahjunõuet

ei saa lahendada põhjusel, et Euroopa Komisjon alles menetleb oma eripädevusest tulenevalt

riigiabi ebaseaduslikkuse küsimust. Apellatsioonikohus leidis, et see ei saa olla õiguslikuks

takistuseks ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahjunõude menetlemisel. Riigikohus aga

leidis üllatuslikult, et ebaseaduslikul riigiabil põhinevat kahjunõuet pole üldse esitatud.

4) Kaebaja poolt viidatud EK ja EIK praktika kohaselt peab üksikisikul olema võimalus

tugineda EL õigusele ka siis, kui seda rikub liikmesriigi kõrgeim kohus. Sarnaselt riigivastutuse

üldalustega peab rikutud õigusnormi eesmärk olema üksikisikule õiguste andmine, rikkumine

peab olema piisavalt oluline ning kahju ja rikkumise vahel peab esinema põhjuslik seos (vt nt

Francovich v. Itaalia, C-6/90). Lisaks peab EK praktikast tulenevalt olema tegemist piisavalt

olulise rikkumisega (nt ilmselge vastuolu EK väljakujunenud praktikaga sarnastes asjades).

Riigiabi reguleerivate EL õiguse aktide täitmist peavad efektiivselt tagama liikmesriigi kohtud

(vt Euroopa Komisjoni teatis, ELT C 85, 09.04.2009, lk 1-22).

27.04.2021 menetlusdokumendis kaebaja selgitab, et vastavalt Traghetti del Mediterraneo SpA

v. Itaalia lahendile asjas C-173/03 võib riigiabi küsimustes EL õiguse rikkumiseks, mis toob

kaasa riigivastutuse, olla mh siseriikliku kohtu poolt faktiliste asjaolude ebaõige

kvalifitseerimine. Kaebaja hinnangul annab viidatud EK lahend vastuse mõlemale küsimusele,

s.o kui kohus praeguses asjas tuvastab, et Riigikohus on kaebuse eseme ebaõigesti määratlenud,

s.o jätnud ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kaebuse lahendamata, on ühtlasi tegemist

piisavalt olulise rikkumisega, mis annab aluse kahjunõude esitamiseks riigi vastu. Kui kohtul

peaks tekkima selles küsimuses siiski kahtlus, on kaebaja hinnangul vajalik EK-lt eelotsuse

küsimine (vt kaebaja 16.02.2021 menetlusdokumendis toodud põhjendused).

5) Kaebaja nõuab saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju (pakkumuse esitamisega seotud

kulud; õigusabikulu; audiitorbüroo teenuse ja tehniliste analüüside kulud) väljamõistmist.

6) Kaebaja leiab 26.03.2021 menetlusdokumendis, et ringkonnakohtu määruses toodud

seisukohad pole halduskohtule HKMS § 202 lg 2 alusel siduvad. Siduv on üksnes see, et

halduskohus on pädev kaebust läbi vaatama. Ringkonnakohtu põhjendused on küll Riigikohtus

menetletud vaidluse eseme osas ekslikud, kuid ei toonud kaasa ebaõiget kohtumäärust ning

põhjenduste eraldi vaidlustamine võimalik pole. Juhul, kui halduskohus peab HKMS § 202 lg-

st 2 juhindumist võimalikuks, tuleks see norm jätta kohaldamata.

5(10)

Kaebaja ka täpsustas, et menetlus Euroopa Komisjonis (kes on 12.06.2019 andnud esialgse

hinnangu kaebaja kaebusele) on eraldiseisev käesolevast ning komisjon ei saa võtta vastu

lõplikku otsustust abi tagasinõudmiseks pelgalt riigiabi rakendamiskeelu rikkumise tõttu ega

hinda seejuures konkurentidele kahju hüvitamise põhjendatust.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

1) Kaebajal puudub kahju hüvitamise nõue riigi vastu. Riigikohus ei ole rikkunud EL õigusest

tulenevat kohustust. Isegi kui sellise nõude esitamine oleks põhjendatud ja lubatav (millega

vastustaja ei nõustu), siis ei ole kaebajate esitatud kahjunõue ja selle suurus põhjendatud.

Põhjendamatu on ka kaebaja taotlus EK-lt eelotsuse küsimiseks.

2) Riigikohus ei ole kaebuse eseme määratlemisel ja piiride hindamisel eksinud. HKMS § 41

lg 1 esimene lause näeb ette, et vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks

kaebuse nõue vastavalt HKMS § 37 ja kaebuse alus. Kaebuse aluseks on HKMS § 41 lg 2

kohaselt põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. HKMS § 41 lg 1 teise lause

järgi ei või kohus teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada

nõude piire. Kaebuse aluseks olevad asjaolud kaebuses peab näitama kaebaja (HKMS § 38 lg

1 p 7). HKMS § 2 lg 3 sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või avalduses nõutud

ulatuses ja avalduse esitamise otsustab kaebaja omal äranägemisel.

Antud juhul puudub vaidlus, et kaebaja esitas haldusasjas nr 3-16-1603 MKM-i vastu kaebuse

riigihankes tekitatud varalise kahju hüvitamiseks RHS v.r § 117 lg 3 alusel. Kaebaja eesmärgiks

oli seega konkreetse hankemenetluse raames tekitatud kahju hüvitamine. Kaebusest lähtuvalt

oli vaidluse esemeks hankemenetluses tehtud otsuste ja toimingutega tekitatud kahju

hüvitamine, mitte väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega tekitatud kahju. Kaebaja sai

tugineda väidetavale keelatud riigiabi andmisele üksnes hankemenetluse raames, st eeldusel, et

keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi

õigusvastasuse. Samas tunnistati hankija (MKM-i) otsused, toimingud ja hanke

alusdokumendid lõppenud kohtumenetluste tulemusena õiguspäraseks.

Vastustaja nõustub siinkohal täielikult Riigikohtu 17.10.2019 otsuses tehtud järeldustega, et

kuivõrd kaebaja ei määratlenud riigiabi andmist kaebuse iseseisva alusena HKMS § 41 lg-te 1

ja 2 mõttes, siis puudus kaebajal haldusasja nr 3-16-1603 raames õigus nõuda väljaspool

hankemenetlust tehtud toimingutega tekitatud kahju hüvitamist ning kohtud ei saanud hinnata

riigiabi andmise õiguspärasust sõltumata hankemenetluse haldusaktide ja toimingute

õiguspärasusest. Seejuures märkis Riigikohus õigesti, et riigiabi andmisega tekitatud kahju

hüvitamist on õigus nõuda sõltumata sellega seotud riigihanke õiguspärasusest, kuid selleks

tuleb esitada eraldiseisev EL riigiabi reeglite rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

Üksnes asjaolust, et kaebaja viitas oma kaebuses ebaseadusliku riigiabi andmisele, ei saa

järeldada kaebaja tegelikku tahet seda ka kaebuse iseseisva alusena määratleda. Samuti ei saa

seda järeldada asjaolust, et haldus- ja ringkonnakohus kaebaja tahet ekslikult tõlgendasid ja

kaebuse eset lubamatult laiendasid.

Kaebuse eseme ja õiguskaitsevahendi valiku ainuõigus on kaebajal ning kohus peab seda

valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne

kaitse (vt nt RKHK asjas nr 3-3-1-67-05).

3) Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus Riigikohtu lahendi nr 3-16-1603 seisukohtadele

tuginevalt puudus kaebajal põhivaidluses vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginev kahju

hüvitamise nõue (st kaebaja jättis ise vastavasisulise kaebuse kohtule esitamata) ning käesoleva

riigivastutusnõude menetluse raames esitatud kaebus tugineb samadel asjaoludel (mille kohta

6(10)

on olemas jõustunud kohtulahend), ei saa kaebajal olla ka õigusemõistmisega tekitatud kahju

hüvitamise nõuet riigi vastu. Riigikohtu 17.10.2019 otsusega ei ole kaebaja õigusi rikutud ning

lahendi tagajärjel ei ole kaebajale mingit kahju tekkinud. Kaebaja ise jättis oma eesmärgi

saavutamiseks sobiva ja vajaliku nõude esitamata.

Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebaja kaebuse näol on sisuliselt tegemist korduva

kaebusega HKMS § 43 mõttes, millega kaebaja püüab varasemas kohtuvaidluses

seadusjõuliselt otsustatud asjaolud ja õigusküsimused uuesti kohtu ette tuua põhjendusega, et

kohus tegutses otsuse tegemisel õigusvastaselt (st kaebuse asjaolud on samad, asendunud on

vaid väidetav kahju tekitaja). Riigivastutus ei ole ette nähtud juhtudeks, kus kaebaja kohtulikud

edasikaebevõimalused on ammendunud ning kaebaja esitab otsusega (kõrgeima astme kohtu

õiguslike hinnangutega) mittenõustumise tõttu samadele asjaoludele tugineva uue kaebuse

maskeerides selle riigivastutusnõudeks. Kaebaja selline tegevus riivab oluliselt kohtuotsuse

seadusjõu abil saavutatavat õigusrahu ning on käsitatav kohtupidamise põhjendamatu ja

pahatahtliku koormamisena.

4) Tulenevalt kohtulahendi seadusjõu põhimõttest on kohus õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamise kaebuse menetlemisel seotud eelkõige kaebuse esemega ning saab võtta seisukoha

üksnes kahjunõude põhjendatuse osas. Kohus ei saa võtta sisulisi seisukohti (väidetava) kahju

tekitanud kohtulahendi eseme kohta.

Antud juhul on Riigikohus haldusasjas nr 3-16-1603 kaebuses esitatud nõude aluseks oleva

asjaolu kohta õigusliku hinnangu andnud ning järeldanud, et kaebaja ei esitanud kahju

hüvitamise nõuet keelatud riigiabi andmise alusel. Tegemist on Riigikohtu poolt õiguslikult

lahendatud küsimusega, mille revideerimine käesolevas asjas on vastuolus kohtulahendi

seadusjõu põhimõttega.

HKMS § 233 lg-st 1 tulenevalt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Samuti tuleb silmas

pidada, et Riigikohus kujundab ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna ning Riigikohtu lahendeid

tunnustatakse kui üldisi juhiseid õigusnormide kohaldamisel

5) HKMS § 203 lg 2 järgi kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 202 lg

2 sätestab, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud

otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse

teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud.

Seetõttu on halduskohtule käesoleva asja lahendamisel siduvad nii Riigikohtu 17.10.2019

otsuses haldusasjas 3-16-1603 võetud õiguslikud hinnangud ja järeldused kaebuse eseme ja

piiride kohta kui ka käesolevas asjas ringkonnakohtu 14.01.2021 määruses esitatud seisukohad

kohtuliku kontrolli ulatusest, st et halduskohus ei saa hinnata Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-

16-1603 kaebuse eseme määratlemist, kuivõrd selliste õiguslike hinnangute andmine ei kuulu

halduskohtu pädevusse.

6) Kaebaja põhjendab oma kahju hüvitamise nõuet Eesti Vabariigi vastu ja RVastS § 15 lõike

1 kohaldama jätmise vajadust sellega, et Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-1603 EL õigust

oluliselt rikkunud. Kaebaja leiab EK lahenditele C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti)

tuginedes, et Riigikohus on siseriikliku õiguse alusel kaebuse eset määratledes rikkunud

Euroopa Liidu õigusest tulenevat kohustust tagada üksikisiku õiguste kaitse seoses

konkurendile ebaseadusliku riigiabi andmisega. Kaebaja hinnangul on asjas puutumus EL

õigusega ning halduskohus on asja õigeks lahendamiseks kohustatud pöörduma eelotsuse

taotlusega Euroopa Kohtu poole.

7(10)

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 14.01.2021 määruse p-des 12 ja 15, et kaebaja tahte alusel

vaidluse eseme kindlaks määratlemine on riigisisest õigust puudutav õiguslik küsimus ning

menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt kuulub see liikmesriigi pädevusse. Vaidluse eseme

kindlaks tegemine ei toimu EL õiguse alusel ning selle raames ei saanud ka EL õigust

kohaldada.

EK on korduvalt kinnitanud, et vaid siseriiklikul kohtul, kes asja menetleb ja vastutab tehtava

lahendi eest on pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas

kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas EK-le esitatud küsimusel on kohtuasja suhtes

tähtsust (C-437/97 EKW ja Wein & Co, C-448/01 EVN ja Wienstrom, C-415/93 Union Royale

Belge des Sociétés de Football Association and Others v Bosman and Others).

Eeltoodust tulenevalt on küsimus, millistele sätetele tuginedes tuli vaidlus haldusasjas nr 3-16-

1603 lahendada (sh kas kohaldub siseriiklik õigus või EL õigus) vastustaja hinnangul ainult

haldusasja nr 3-16-1603 lahendanud kohtu(te) pädevuses. Asja lõplikult lahendanud

Riigikohus.

EK otsusest Köbleri asjas (C-224/01) tuleneb, et kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse

rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhtudel, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust

ilmselgelt. Arvestades haldusasja nr 3-16-1603 olemust, ei saanud pidada EL õiguse

kohaldamist ja EK-lt eelotsuse küsimise vajadust ilmseks. Vastupidi, selline vajadus üldse

puudus. Seega ei ole põhjendatud küsida EK-lt eelotsust ka praeguses asjas.

7) Vastustaja hinnangul tuleb kaebaja kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada

õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat erinormi RVastS § 15 lg 1, mille järgi

võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes

juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo (vt ka RKHK 3-3-1-70-15,

p 23). Asjaolu, et Riigikohus tühistas ringkonnakohtu poolt kaebaja suhtes tehtud soodsa

kohtuotsuse menetlusnormide rikkumise tõttu, ei viita kuriteo tunnustele vastava

kohtukolleegiumi käitumises, vaid tegemist on tavapärase õigusemõistmise protsessiga, kus ei

ole välistatud erineva astme kohtute poolt õiguse (nii materiaal- kui menetlusõiguse) erinev

kohaldamine.

Põhjendamatud on ka kaebaja väited RVastS § 15 vastuolu kohta PS §-ga 25.

Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude piiramise eesmärk on ära hoida olukord,

kus sama kohtuasja lahendatakse kahel korral: esmalt primaarnõude läbivaatamisel ja seejärel

õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Sellise võimaluse

avardamine tooks kaasa olukorra, kus õigusemõistmisega tekitatud kahjuks saaks pidada ka

viimasena nimetatud nõude alusel kohtule esitatud kaebuse (väidetavat ebaõiget) rahuldamata

jätmist, mis avaks sama vaidluse lõputult. RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirangu eesmärk on

tagada jõustunud kohtulahendite suhtes õiguskindlus.

8) Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja on vaidlustanud kõik 2014. a saarte parvlaevaliiniide

vedaja riigihanke hankija (MKM) otsused ja toimingud alates september 2014. a (kokku 10

kohtuasja). Kõik kaebaja vaidlustused ja kaebused on jäänud rahuldamata. Samuti on jäänud

rahuldamata kaebaja taotlused järelevalvemenetluse algatamiseks hankija ja ka ühispakkujate

tegevuse üle ning algatatud järelevalvemenetlused on lõpetatud RHS-i rikkumist tuvastamata.

Kõikides vaidlustes on kaebaja esitanud läbivalt samu seisukohti ja argumente, mis on

varasemate kohtuvaidluste käigus osutunud ebaõigeteks või asjakohatuteks. Kõik vaidlustused

ja kaebused on lõppenud kaebaja suhtes negatiivse jõustunud lahendiga. Seejuures ei ole mitte

üheski varasemas vaidluses tuvastatud ühtegi riigihankega seotud rikkumist, sh keelatud

riigiabi andmist. Keelatud riigiabi andmist ei ole tuvastatud ka Euroopa Komisjoni poolt, mida

8(10)

kinnitab nii Euroopa Komisjoni poolt 06.06.2019 rikkumismenetluse lõpetamine (vt vastustaja

26.10.2020 menetlusdokumendi lisa 1) kui ka kaebaja poolt 26.03.2021 kohtule esitatud

Euroopa Komisjoni 12.06.2019 vastuskiri.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus määras 27.04.2021 kaebaja taotlusel ja vastustaja nõusolekul kahjunõude osas

vaheotsuse tegemise. Kaebaja palub tuvastada, kas Riigikohus on 17.10.2019 kohtuotsusega

haldusasjas nr 3-16-1603 jätnud vastuolus EL õigusega kaebaja poolt esitatud ja ebaseadusliku

riigiabi andmisel põhineva kahju hüvitamise kaebuse lahendamata, s.t on ebaõigesti tuvastanud,

et ebaseadusliku riigiabi andmisel põhinevat kaebust ei ole kaebaja esitanud ning kas tegemist

on piisavalt selge (kasutatud ka terminit „piisavalt oluline“ ja „ilmselge“) rikkumisega (EK

poolt Köbleri otsuses toodud tingimus, mida kinnitati Traghetti lahendis).

10. HKMS § 171 lg 2 teise lause kohaselt, kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta

lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus on seisukohal, et kaebaja nõue on põhjendamatu ning

teeb lõppotsuse ega menetle asja edasi.

11. Kohus nõustub kaebajaga põhimõtteliselt selles, et EL liikmesriigi kohus (eelkõige viimase

astme kohus) on kohustatud tagama üksikisiku õiguste tõhusa kaitse ELTL art 108 lg 3

rikkumise (konkurendile ebaseadusliku riigiabi andmise) olukorras ning vajadusel küsima

eelotsust EK-lt.

Kohus on päri ka sellega, et liikmesriigi kõrgeima kohtu vead EL õiguse kohaldamisel või

põhjendamatul kohaldamata jätmisel võivad kaasa tuua riigivastutuse üksikisikule kahju

hüvitamise näol (Traghetti otsus, p 31). Seejuures ei välista riigi vastutust viimase astme kohtu

rikkumine, mis tuleneb õigusnormide tõlgendamisest, nt juhul, kui „kohus annab ühenduse

materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades EK

praktikat vastavas valdkonnas või kui ta tõlgendab siseriiklikku õigust viisil, mis tegelikkuses

viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni“ (Traghetti otsus, p 33, 35). Samasugune

järeldus tuleb teha õigusakti osas, mis üldiselt välistab igasuguse riigivastutuse juhul, kui selle

riigi kohtule omistatav rikkumine tuleneb faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisest (Traghetti

otsus, p 37). Viimatine seisukoht (vt ka Köbleri otsus, p 33-36) paistab kinnitavat kaebaja

väidet, et RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirang õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise

osas ei pruugi olla kooskõlas EL õigusega, kuid praeguses asjas pole otsuse tegemiseks vaja

võtta seisukohta selle kohaldamata jätmise osas vastuolu tõttu EL õiguse ja EK praktikaga.

12. Eeltoodule vaatama on kaebaja nõue põhjendamatu, kuna praeguses asjas pole tegemist EL

õiguse kohaldamise või kohaldamata jätmise vaidlusega (vt eelpool - ühenduse materiaal- või

menetlusõiguslikule

normile

selgelt

väära

ulatuse

andmisega).

Kaebuse

eseme

kindlaksmääramine vastavalt HKMS § 41 lg-le 1 on siseriikliku menetlusautonoomia küsimus,

mitte EL õiguse (sh menetlusõiguse) küsimus. Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-1603 tehtud

17.10.2019 otsuses (põhjendused p-s 11-15) kaebuse eseme määratlemisel leidnud, et kaebaja

kahju hüvitamise nõue pole esitatud keelatud riigiabi andmise alusel.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas 14.01.2021 tehtud määruses, et kaebaja

tahte välja selgitamine nõude aluseks olevate asjaolude kohta on õigusliku hinnangu küsimus,

mille Riigikohus on juba andnud. Halduskohtul ei ole PS § 148 lg-s 1 ja § 149 lg-tes 1–3

sätestatud kohtusüsteemi astmelisuse ning res judicata põhimõtete kohaselt õigust uuesti

Riigikohtu asemel anda õiguslikku hinnangut selle kohta, kas kaebaja siiski esitas haldusasjas

nr 3-16-1603 kahju hüvitamise nõude ka keelatud riigiabi andmise alusel või mitte.

Halduskohus saab selles küsimuses üksnes juhinduda Riigikohtu otsuses võetud õiguslikust

hinnangust ja tehtud järeldusest (kokkuvõtvalt Riigikohtu otsuse p-s 17).

9(10)

Seega tuleb halduskohtul möönda, et kaebus kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-16-1603

polnud esitatud keelatud riigiabi andmise alusel ning Riigikohus ei saanud sellest tulenevalt

rikkuda EL õigust, mh eelotsuse küsimata jätmisega. Täidetud pole kahju hüvitamise esmane

eeldus. Sellest omakorda tuleb järeldada, et Riigikohus ei saanud kaebajale kahju tekitada.

13. Isegi kui eeldada, et Riigikohtu seisukohtade „ümber hindamine“ tuginedes eelviidatud EK

lahenditele oleks võimalik, pole praeguses asjas res judicata (kohtulahendi seadusjõu)

põhimõtte nö lahjendamine põhjendatud seetõttu, et kaebajalt ei võetud Riigikohtu käsitletava

lahendiga võimalust siseriiklikus kohtus kaitsta üksikisikule EL õigusest tulenevaid

subjektiivseid õigusi. EK Traghetti otsusest (p 41) tuleneb, et riigiabi valdkonnas riigivastutuse

välistamine seeläbi, et liikmesriigi kohus paneb toime ühenduse õiguse rikkumise faktiliste

asjaolude kvalifitseerimisel, võib nõrgendada üksikisikutele antud protsessuaalseid tagatisi.

Seega on kohtu hinnangul liikmesriigile vastutuse panemisel ka oluline, kas konkreetsel

juhtumil oli üksikisikule kohtutee (ebaseadusliku riigiabi andmisel põhineva kahjunõude

esitamisel) suletud. Kohtu hinnangul see praeguses asjas nii ei olnud, kuna Riigikohus on

17.10.2019 otsuses (p 15) selgitanud, et väljaspool hankemenetlust tehtud toimingutega seotud

ja keelatud riigiabi andmisel põhineva kahjunõude osas peaksid olema vastustajad eelkõige AS

Tallinna Sadam ja AS Saarte Liinid, kelle vastu haldusasjas 3-16-1603 kaebust ei esitatud.

Riigikohus pole seega asunud seisukohale, et sellist nõuet ei saaks esitada vaid, et seda polnud

esitatud

Riigikohtu

poolt

menetletud

asjas.

Ka

halduskohtumenetluses

kehtib

dispositsioonipõhimõte (HKMS § 2 lg 3, § 41 lg 1 ls 2, PS § 15 lg 1 ls 1).

Kaebaja väidab, et kahjunõue poleks pärast Riigikohtu 17.10.2019 otsust olnud tähtaegne

(RVastS § 17 lg 3, HKMS § 46 lg 4) ja tähtaja ennistamine olnuks ebatõenäoline. Kohus on

seisukohal, et juhul kui madalama astme kohtud ei täitnud piisavalt selgitamiskohustust nõude

aluse määratlemisest lähtuvalt vastustajate muutmise ja täiendamise vajadusele tähelepanu

juhtimisel ning Riigikohtu kõnealune otsus oli madalama astme kohtute seisukohti arvestades

mõneti üllatuslik, olnuks kaebajal ometi võimalik uus kaebus esitada ning taotleda vajadusel

tähtaja ennistamist. Seda kaebaja ei teinud. Seega ei välistanud ebaseaduslikul riigiabil

põhineva kahjunõude esitamist lõplikult Riigikohtu otsus, vaid kaebaja enda valik kahjunõuet

mitte esitada.

Tegemist poleks olnud ka korduva kaebusega (HKMS § 43), kuna Riigikohus oli seisukoha

kaebuse eseme osas võtnud ning sellest seisukohast tulnuks esimese astme kohtul ebaseadusliku

riigiabi andmisel põhineva kahjunõude saamisel juhinduda.

Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et täidetud polnud ringkonnakohtu poolt 14.01.2021

määruses kohaldatavaks peetud HKMS § 170 lg 1 eeldused Riigikohtult täiendava otsuse

küsimiseks. Riigikohus lahendas haldusasjas 3-16-1603 nõude täielikult ning üksnes kaebaja

jäi selles küsimuses erimeelt. Samas kaebaja enda väidet (üks nõue jäi Riigikohtus

lahendamata) arvestades olnuks sellise taotluse Riigikohtule esitamine loogiline, kuid kohtu

hinnangul siiski perspektiivitu. Kaebaja väited on selles küsimuses vastuolulised.

14. Väinamere Liinid OÜ kaebuse täienduses esitatud 16.02.2021 taotluse lahendamiseks

(Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks) ja menetluse peatamiseks eeltoodust tulenevalt vajadus

puudub.

15. Menetlusosaliste muude väidete käsitlemine asja lahendamiseks vajalik ei ole.

Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus

luges nõude vaheotsusega põhjendamatuks ning tegi lõppotsuse, mistõttu tuleb lahendada

menetluskulude küsimus. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad viidatud sättest tulenevalt

10(10)

kaebaja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja pole menetluskulude taotlust esitanud

(HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/