2-21-9400/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar

Määruse tegemise aeg ja koht

5. juuli 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-9400

Kohtuasi

XX hagi Ringvald OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja XX (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Valeria Arsjuta

Kostja Ringvald OÜ (registrikood xxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Peeter Ploom

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-9400 ja saata

asi menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. XX määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (hageja) esitas Harju Maakohtule 10. juunil 2021 hagi Ringvald OÜ (kostja) vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2021/630.

Hagiavalduse kohaselt alustas kohtutäitur Katrin Vellet kostja avalduse alusel hageja suhtes

täitemenetlust täiteasjas nr 031/2021/630. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 2. augusti

2019. a määrus tsiviilasjas nr X-xx-xxxx (tsiviilasi), millega mõisteti hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulud 10 540,42 eurot. Hageja edastas kostjale 6. detsembril 2019 tasaarvestuse

avalduse, millega tasaarvestas oma nõude kostja vastu summas 44 210 eurot kostja

menetluskulude hüvitamise nõudega. Hageja on andnud kostjale ajavahemikus 10. august

2003. a kuni 27. mai 2015. a laenu ja omandanud seeläbi nõude kostja vastu. Hageja suhtes

algatatud täitemenetlus on lubamatu, kuna hageja on kostja menetluskulude hüvitamise nõude

oma nõudega tasaarvestanud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus jättis 11. juuni 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-s 1

nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad,

on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestusolukord ei ole praegusel juhul

2 (3)

tekkinud pärast Harju Maakohtu 2. augusti 2019. a määrust tsiviilasjas. Hagejal oli nõue, mida

tasaarvestada, juba 2015. a ning tal oli võimalik oma nõue menetlusõiguslikult maksma panna

tsiviilasja lahendamise ajal.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Hageja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada ja võtta hagi menetlusse.

Määruskaebuse väidete kohaselt tekkis kostja nõue hageja vastu pärast tsiviilasjas asja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist menetluskulude kindlaksmääramise määruse

jõustumise järgselt. Ringkonnakohus tegi 1. märtsil 2019 tsiviilasjas kohtuotsuse, millega

rahuldas kostja apellatsioonkaebuse, jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja otsustas, et

maakohtul tuleb menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. Hageja ei saanud tsiviilasja menetluses

kostjal veel mitte olemasolevat nõuet enda nõudega tasaarvestada. Samuti nõudis kostja

tsiviilasjas hageja kohustamist kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks nõusoleku

andmiseks ja tema tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega. Hageja ei saanud kostja

mitterahalist nõuet enda rahalise nõudega tasaarvestada. Lisaks ei saanud hageja enda nõuet

tasaarvestada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, sest selles menetluses ei saa

hinnata tasaarvestuse eelduste täidetust.

4. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning

asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus ei saa hagi

menetlusse võtmist otsustada. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Kolleegiumi hinnangul keeldus maakohus ebaõigesti hagi menetlusse võtmisest

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et hagejal oli võimalik oma nõue kostja nõudega

tasaarvestada tsiviilasja nr X-xx-xxxx lahendamise ajal.

8. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. TMS § 221 lg-s 2 sätestatakse, et sama sätte lg-s 1 nimetatud vastuväited on

kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast

kohtulahendi jõustumist.

9. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et hageja ei saanud oma rahalist nõuet kostja

tsiviilasjas nr X-xx-xxxx esitatud mitterahalise nõudega tasaarvestada. Hageja tõi esile, et

kostja nõudis tsiviilasjas hageja kohustamist kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks

nõusoleku

andmiseks

ja

tema

tahteavalduse

asendamiseks

kohtuotsusega.

Võlaõigusseaduse § 197 lg 1 järgi võib üks pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada

juhul, kui pooled on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise

kohustuse. Kolleegium leiab, et tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused ei olnud täidetud, sest

hageja nõue, mida ta soovis tasaarvestada, ja kostja tsiviilasjas esitatud nõue ei ole vastastikused

rahalised või muud samaliigilised nõuded.

10. Kolleegium nõustub hagejaga ka selles, et hageja ei saanud tasaarvestada oma nõuet kostja

menetluskulude hüvitise nõudega tsiviilasja nr X-xx-xxxx menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses.

3 (3)

10.1. Riigikohus on märkinud, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud

kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Viidatud sättest

tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba

kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult

tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis

seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi.

Näiteks kehtib see juhul, kui kostjal tekkis alles kassatsioonimenetluse käigus nõue hageja

vastu, mille kohta oleks olnud küll võimalik teha ja ka Riigikohtule edastada

tasaarvestusavaldus, kuid kassatsioonimenetluse iseloomu tõttu ei oleks saanud kohus selle

kohta enam seisukohta võtta (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p-

d 10–11).

10.2. Praegusel juhul on hageja esitanud TMS § 221 järgse hagi kostja vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2021/630, milles on täitedokumendiks Harju

Maakohtu 2. augusti 2019. a määrus tsiviilasjas nr X-xx-xxxx, millega mõisteti hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulude hüvitis. Maakohus tegi nimetatud määruse pärast seda, kui

ringkonnakohus oli 1. märtsi 2019. a otsusega rahuldanud kostja apellatsioonkaebuse, jätnud

kostja menetluskulud hageja kanda ja menetluskulude rahalise suuruse maakohtu määrata.

Kolleegiumi hinnangul esineb praegusel juhul viidatud Riigikohtu lahendis märgitud erandlik

olukord, kus hagejal ei olnud tasaarvestusavaldust võimalik objektiivsel põhjusel

menetlusõiguslikult tsiviilasjas nr X-xx-xxxx tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks

selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Praegusel juhul tekkis kostjal nõue

hageja vastu alles menetluskulude kindlaksmääramise käigus, mille tõttu kolleegiumi arvates

selle menetluse eripärast tulenevalt ei saanud hageja selles menetluses tasaarvestust tõhusalt

maksma panna.

Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on eraldiseisev menetlus,

milles kohus määrab jõustunud kohtuotsuse alusel kindlaks menetlusosaliste menetluskulude

rahalise suuruse. Kohtul on pädevus hinnata üksnes menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei

ole võimalik tasaarvestada kohtu poolt väljamõistetavat menetluskulude hüvitist muude

võimalike nõuetega, mis pooltel üksteise vastu olla võivad. Kohus ei saa menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses hakata lahendama tasaarvestuse vastuväidet ning sealjuures

viima läbi sisulist menetlust tasaarvestava nõude kindlakstegemiseks. Seega ei ole hageja

minetanud õigust esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

11. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja asi saata tagasi maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks.

12. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause

mõttes, jaotatakse menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.

13. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, siis ei

ole määrus TsMS § 372 lg 5 alusel edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)