2-21-3162/12 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

2. juuli 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-3162

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. a (B.B. ) vastu 16 172

euro 76 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Maakohtu 5. märtsi 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.B. a määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Hendrik Mühls

Kostja (määruskaebuse esitaja): B.B. (isikukood XXX),

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. märtsi 2021. a määrus, millega maakohus

rahuldas A.A. hagi tagamise taotluse, ja teha uus määrus, millega jätta A.A. 1. märtsi

2021. a hagi tagamise taotlus rahuldamata.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust Riigikohtule esitada (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 390 lg 1).

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. A.A. (hageja) esitas 1. märtsil 2021 Tartu Maakohtule hagi B.B. a (B.B. ; kostja) vastu

16 172 euro 76 sendi ja viivise saamiseks. Hageja palus kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise

kord selliselt, et käesolevas asjas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summa

tasaarvestatakse kostja nõudega hageja vastu, mis tuleneb Tartu Ringkonnakohtu

29. juuni 2020. a otsusest tsiviilasjas nr 2-17-18177 (ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsus).

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on tsiviilasjas nr 2-17-18177 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud

9000 eurot, viivis 1849 eurot 33 senti ja viivis alates 30. juunist 2020 võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuivõrd kohtud tuvastasid viidatud tsiviilasjas, et kinnisasi

aadressil XXX (registriosa nr XXX , kinnisasi) kuulub hagejale ning kostjal puudus alus

kinnisasja valdamiseks, nõuab hageja kostjalt kinnisasja ebaseadusliku valdamise eest

kasutuseeliseid ajavahemikul 4. veebruarist 2018 kuni 21. jaanuarini 2021, s.o alates ajast,

mis hageja esitas kostja vastu tsiviilasjas nr 2-17-18177 vastuhagi ning kuni päevani, mil

kostja kinnisasjalt välja kolis (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 ja

VÕS § 1037 lg 1). Juhul kui kostja ei oleks kinnisasja vallanud, oleks hageja saanud kinnisasja

või selle osa üürile anda. Kinnisvaraportaali www.city24.ee andmetel on hagi koostamise

seisuga Tartumaal majaosa üür 500 eurot kuus. Kuivõrd hageja elas ka ise kinnisasjal, nõuab

ta kostjalt hüvitist 50% ulatuses, s.o 9000 eurot (500 eurot × 36 kuud ÷ 2). Alternatiivse

õigusliku alusena palub hageja mõista kostjalt välja 9000 eurot VÕS § 1028 lg 1 ja

§ 1032 lg 1 alusel.

Hageja on maksnud kostja sõiduki Volkswagen Bora (registrimärk XXX , sõiduk) eest

liisingu- ja rendimakseid kokku 7172 eurot 16 senti. Kuivõrd seltsingu likvideerimise sätete

kohaldamise eeldused on täidetud, nõuab hageja kostjalt sõidukisse tehtud rahaliste kulutuste

hüvitamist (VÕS §-d 600 jj). Sõiduki maksimaalne müügihind portaali www.auto24.ee

kohaselt on 1000 eurot. Kuna sõiduki turuväärtus on oluliselt väiksem, kui hageja poolt tehtud

panused, tuleb kostjal hagejale panuse väärtuse vähenemine hüvitada.

Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus TsMS § 378 lg 1 p-de 2 ja 3

alusel arestida (sh keelata nõude käsutamine, sh selle loovutamine ja pantimine) kostja nõue

hageja vastu, mis tuleneb ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsusest kuni käesolevas asjas

tehtava otsuse jõustumiseni. Samuti palus hageja TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel peatada

eelnimetatud nõude alusel hageja suhtes mistahes hagi tagamise määruse tegemise hetkeks

käimasolevad täitemenetlused kuni käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.

Taotluse kohaselt ei ole kostjal peale ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsusest tuleneva

nõude muud märkimisväärset vara, mille arvelt oleks käesolevas asjas tehtavat otsust

võimalik täita. Arvestades kostja vanust (68 a) ning ebastabiilset töökäiku, on tõenäoline, et

hagi tagamata jätmise korral ei ole kostja võimeline hagejale hüvitama temalt nõutud

summasid.

Nõude arestimine ei ole kostjat liigselt koormav, kuna kostja igapäevaelus midagi ei muutu.

Hageja huvid on ülekaalukad, kuna hageja on otsuse täitmise viisina palunud määrata, et

hageja kasuks välja mõistetav nõue täidetakse kostja nõude arvelt.

Hagejale ei ole teada, kas kostja on nõude alusel esitanud kohtutäiturile avalduse

täitemenetluse alustamiseks. Kuna aga kostja on hagejale teatanud, et ta pöördub kohtutäituri

poole, peab hageja tõenäoliseks, et kostja on seda teinud. Selline hagi tagamise abinõu ei

koorma samuti kostjat liigselt, kuna ei muuda kostja igapäevaelus midagi. Hageja suhtes

täitemenetluse läbiviimine oleks ebamõistlikult koormav, kuna kostja saaks nõuda oma ainsa

vara (nõue) sundtäitmist hageja vara arvelt, samal ajal kaotaks hageja võimaluse tehtava

kohtulahendi täitmiseks. Arvestades kostja senist käitumist hageja suhtes, peab hageja

tõenäoliseks, et kostja annab raha sugulasele ega hoia seda enda kontol.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus rahuldas 5. märtsi 2021. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse osaliselt

ning arestis kostja nõude hageja vastu, mis tuleneb ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsuse

resolutsiooni p-st 2.2, hageja kasuks 16 172 euro 76 sendi ulatuses kuni käesolevas asjas

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Ülejäänud osas jättis maakohus hageja taotluse

rahuldamata. Maakohus määras 16 172 eurot 76 senti rahasummaks, mille maksmisel kohtu

tagatiste kontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise

määruse täitmine (TsMS § 385).

Määruse kohaselt on hageja kasutuseelise 9000 euro hüvitamise nõuet piisavalt põhistanud.

Hageja on teinud usutavaks, et tal võib olla VÕS § 1037 lg 1 ja TsÜS § 62 lg 1 alusel kostja

vastu nõue alates 4. veebruarist 2018 kuni 21. jaanuarini 2021 kinnisasja valdamisest

tulenevate kasutuseeliste hüvitamiseks 9000 eurot. Hageja on kinnisasja omanik. Kostja

kasutas hageja kinnisasja õigusliku aluseta. Kui kostja ei oleks kinnisasja õigusliku aluseta

vallanud, oleks kostja pidanud tegema eluaseme saamiseks kulutusi, eelkõige kandma

üürikulu. Hagejal oleks olnud võimalus kinnisasi või selle osa välja üürida. Kinnisasja ja sellel

asuva maja üürihind oli portaali www.city24.ee andmetel vähemalt 500 eurot kuus.

Hageja seltsingusse tehtud panuste tagastamise nõue on samuti piisavalt põhistanud. Hagejal

võib VÕS § 600 lg 1 ja § 601 lg 1 alusel olla kostja vastu nõue panuse 7172 euro 76 sendi

tagastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-17-18177 on tuvastatud, et hageja ja kostja vahel oli

seltsingulaadne võlasuhe. Hageja panustas aastatel 2001–2003 kostja poolt kasutatavasse ja

kostjale kuuluvasse sõidukisse kokku 7172 eurot 76 senti, mida ei ole kostja hagejale

hüvitanud.

Hageja on hagi tagamise eelduseid piisavalt põhistanud. Kostja on 68-aastane, kellel hageja

väitel puudub peale ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsusest tuleneva nõude

märkimisväärne muu vara, mille arvelt oleks hagi rahuldavat kohtuotsust võimalik täita.

Kinnistusraamatu järgi kuulub kostjale 3/20 suurune kaasomandi osa kinnisasjast asukohas

XXX (registriosa nr XXX ) ja 3/160 kaasomandi osa kinnisasjast asukohaga XXX (registriosa

nr XXX). Arvestades kinnisasjade asukohta, pindala ning asjaolu, et kostjale kuulub nendest

üksnes väike kaasomandi osa, ei ole kinnisasjade kaasomandi osade arvel ilmselt võimalik

hagi rahuldavat kohtuotsust tervikuna täita. Lisaks on kostjal kohustus hüvitada hagejale

ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsusega välja mõistetud menetluskulud. Arvestades hageja

nõude suurust, oleks hagi rahuldava kohtuotsuse täitmine ainuüksi kostja pensioni ja

võimaliku töötasu arvel ilmselt raskendatud. Hagi tagamata jätmisel korral on oht, et nõue on

hagi rahuldava kohtuotsuse tegemise ajaks võõrandatud või sisse nõutud ning saadud raha ära

kulutatud. Hagi tagamise eeldused on TsMS § 377 lg 1 järgi seega täidetud.

Kostjale kuuluva nõude arestimine on TsMS § 378 lg 1 p 2 järgi lubatud hagi tagamise abinõu.

Nõude arestimisel tekib TsMS § 389 lg 1 kohaselt lisaks käsutamiskeelule ka

arestipandiõigus. Nõude arestimisega koos ei ole vaja nõude käsutamist, sh selle loovutamist

ja pantimist keelata, kuna nõude arestimisega kaasnebki keeld nõuet võõrandada, s.o

käsutada, ning koormata.

Hagi tagamisel tuleb TsMS § 378 lg 4 järgi arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat

üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades

põhjendatuks. Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb arvestada hagi hinda. Hageja ei ole

täpsustanud, kui suures ulatuses tuleks nõue arestida. Hageja maksis TsMS § 383 lg 11 järgi

tagatist 5% oma põhinõudelt (808 eurot 64 senti). Seda arvestades kohus leidis, et nõue tuleb

arestida hageja põhinõude, s.o 16 172 euro ja 76 sendi ulatuses. Kohtu hinnangul ei kaalu

kostja huvi oma nõude kohese täitmise vastu üles hageja huvi hagi rahuldava kohtuotsuse

täitmise vastu. Hagi tagamise korras nõude arestimine koormab kostjat üksnes ulatuses, mida

võib pidada hageja õigustatud huvisid arvestades põhjendatuks.

Maakohus jättis hageja hagi tagamise taotluse täitemenetluse peatamise osas rahuldamata.

Täitemenetluse peatamine TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel on võimalik üksnes juhul, kui

täitedokument on hagi esitamisega vaidlustatud või kui kolmas isik on esitanud hagi vara

arestist vabastamiseks või muul põhjusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja ei

ole eelkirjeldatud nõuet esitanud. Hageja soovib hagi tagamist üksnes selleks, et tagada oma

rahalise nõude täitmist. Sellise nõude tagamiseks ei ole TsMS § 378 lg 1 p-st 6 tulenevalt

võimalik hageja suhtes algatatavat või algatatud täitemenetlust peatada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Kostja palub 29. märtsil 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada

ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole hagi tagamise eeldused täidetud. Hageja nõuded on õiguslikult

perspektiivitud.

Hageja on kasutuseeliste hüvitise nõude esitamisel lähtunud eeldusest, et talle kuuluva

kinnisasja ja sellel asuva maja üürihind oli 500 eurot kuus. Hageja on summa kujunemisel

tuginenud portaali www.city24.ee kuulutusele, mis ei ole enam kättesaadav. Seega ei ole

teada, millise suuruse, omadustega ja asukohaga on majaosa, mille väidetav üür on 500 eurot.

Hageja ei ole ka kirjeldanud kinnisasja ja sellel asuvat maja.

Ehitisregistri andmetel on hageja kinnisasjal asuva maja ehitise alune pind 83 m2 ja

eluruumide pind 62 m2. Maja on 3-toaline, seal on kuivkäimla ning pesemisvõimalused

puuduvad. Vaidlusalusel perioodil puudus majas töötav kanalisatsioon. Tuba, mida hageja

kasutas, küttis pliit. Talvel oli sooja maksimaalselt 15°C. Kostja kasutas ühte tuba

(10–11 m2). Kahte tuba kasutas hageja. Kööki sai kostja kasutada piiratud ulatuses. Vett tõi

kostja kanistritega. Ei ole usutav, et eelkirjeldatud tingimustel ning olukorras, kus majas elas

ka hageja, oleks saanud toa välja üürida 250 euro eest kuus. Kostja on konsulteerinud

kinnisvarabürooga, kelle hinnangul on maksimaalne üürihind 50 eurot kuus. Isegi kui hagejal

on kostja vastu kasutuseelise nõue, siis on see kordades väiksem kui hagiavalduses esitatud

nõue 9000 eurot. Kasutuseelise nõue ei saa olla suurem kui 1800 eurot (36 × 50 eurot).

Sõidukit ei saa pidada suurema väärtusega esemeks, mida soetades või parendades oli pooltel

ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

Sõiduk on tarbeeseme, mille väärtus kasutades pidevalt väheneb ning mis muutub kasutamise

tulemusena lõpuks väärtusetuks. Kui kostja omandas lepingu alusel sõiduki ja üksnes kostja

on seda kasutanud, ei esine pooltel ka ühist eesmärki sõiduki omandamiseks. Isegi kui sõiduk

oleks seltsinguvara ning kohaldada tuleb seltsingu sätted, on hageja nõue piiratud tema panuse

proportsioonile vastava osaga seltsinguvara väärtusest, s.o pool seltsinguvara väärtusest ehk

maksimaalselt 500 eurot.

Isegi juhul kui hagejal on kostja vastu nõue 2300 euro ulatuses, puudub alus arvata, et sellise

summa välja mõistmise korral on kohtuotsuse täitmine raskendatud. Kostja on 1. märtsil 2021

tasunud hagejale ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsusega välja mõistetud menetluskulud

(koos VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määraga).

Kostja poolt kinnisasjale tehtud panused on tõstnud kinnisasja väärtust. Kostja poolt loodud

hüve kasutab hageja. Kostja jaoks on ebamõistlikult koormav, kui ta saab hagejalt tema

kasuks välja mõistetud summa siis, kui menetlus käesolevas asjas lõpeb. Lisaks olukorras,

kus on ilmne, et hagejal ei saa olla kostja vastu nõuet hageja poolt esile toodud suuruses, ei

ole hageja vastu oleva nõude arestimine 16 172 euro ja 76 sendi ulatuses põhjendatud. See on

ebaproportsionaalne.

4. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kostja on määruskaebuses esitanud sisulisi vastuväiteid hagile, mis ei ole hagi tagamise

vaidlustamisel relevantsed. Hagi ei saaks tagada üksnes siis, kui hagis märgitud nõuet ei oleks

võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Kostja ei ole seda väitnud (ega saagi

väita). Hageja on esitanud hagis mitu alternatiivset õiguslikku alust, millele ta tugineb ning

mida hinnatakse hagimenetluses. Seega ei ole hagi täielikult perspektiivitu. See, kas ja

millises summas rahuldatakse hageja nõue kostja vastu, selgub hagi sisulise menetlemise

käigus. Hagi tagamise üle otsustamisel ja määruskaebusmenetluses ei saa kohus hinnata

tõendeid, sh nõude suuruse kohta. Järelikult ei ole kostja sisulised vastuväited hagile, sh selle

nõude suurusele asjakohased ega anna alust määruskaebuse rahuldamiseks.

Kostja ei ole väitnud, et kohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõud ei oleks asjakohased

rahalise nõude tagamiseks ega seonduks hagi nõuetega. Lisaks on hageja põhistanud, et

kostjal puudub muu märkimisväärne vara ja selline sissetulek, mille arvelt oleks võimalik

hagi rahuldamise korral kohtuotsust täita. Kostja ei ole selle kohta esitanud sisulisi

vastuväiteid ega tõendeid. Samuti ei ole tõsiseltvõetav kostja väide, et hagi tagamise abinõud

on teda liigselt koormavad, kuna kui ta peab oma raha kättesaamist mitu aastat ootama. Kostja

igapäevaelu hagi tagamise abinõude kohaldamisel ei halvene. Hageja huvid saaksid hagi

tagamata jäämise korral oluliselt ja pöördumatult kahjustatud, kuna hagejal ei oleks võimalik

hagi rahuldamise korral seda millegi arvelt täita. Ei saa jääda lootma kostja aususele, et ta

raha oma kontol kuni käesolevas asjas tehtava otsuse jõustumiseni hoiustab.

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning teha uus määrus, millega jätta hagi

tagamise taotlus rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.

7. Kostja on määruskaebuses vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega maakohus

hagi tagamise taotluse rahuldas. Määruse peale, millega maakohus jättis hageja hagi tagamise

taotluse rahuldamata, ei saa määruskaebust esitada (TsMS § 390 lg 1). Seega kontrollib

ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles

maakohus hagi tagamise taotluse rahuldas ja mis on määruskaebuses vaidlustatud

(TsMS § 651 lg 1 ja § 659).

8. Hagi tagamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme

kohus sekkub vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole praegusel juhul kaalutlusõigust kohaselt teostanud.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse, millega jätab hageja

hagi tagamise taotluse rahuldamata.

9. Hagi tagamisel tuleb kohtul kontrollida, kas TsMS §-s 377 sätestatud eeldused on

täidetud – hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele

nõuetele (TsMS § 381 lg 1 ja § 363 lg 1 p-d 1–3), hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas

ning lisaks on hageja nõude ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 ja

§ 235 kohaselt põhistatud (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas

nr 2-17-16889, p 12; 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p-d 15–18).

10. Kohus võib TsMS § 377 lg 1 esimese lause alusel hagi tagada juhul, kui on alust

arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Hagi tagamine on lubatud üksnes juhul, kui esinevad tagamist õigustavad asjaolud ehk hagi

tagamise alus. Hagi tagamise alust tuleb hinnata tõenäolisuse ja usutavuse alusel ning

seejuures võtta aluseks hagi tagamise taotluse ja nõude põhistatus.

Väite põhistamine tähendab, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite

usutavaks (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Väite

põhistamisele ei esitata samasuguseid formaalseid ja sisulisi nõudmisi nagu faktiliste

asjaolude tõendamisele hagimenetluses (vt Riigikohtu 13. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-07, p 11). Samas hagi ja hagi tagamise taotluse usutavuse hindamine ei eelda, et

kohus kontrolliks, kas kõikide hagis nimetatud asjaolude tõendamiseks on esitatud tõendid,

ega ka tõenditele hinnangu andmist (vt Riigikohtu 3. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-83-16, p 16).

11. Hageja on hagi tagamise taotluses tuginenud eelkõige sellele, et tagamisabinõusid

rakendamata ei ole võimalik kohtuotsust täita, kuna kostjal puudub peale ringkonnakohtu

29. juuni 2020. a otsusest tuleneva nõude muu märkimisväärne vara ja sissetulek. Hageja

väitel võib kostja senise käitumise põhjal arvata, et ta annab eelnimetatud nõude rahuldamise

korral raha sugulaste hoiule ega hoia seda enda kontol. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

hageja põhistanud väiteid, mille kohaselt on kostja käitumisest ja tema majanduslikust

olukorrast tulenevalt alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse

täitmist, st esineb hagi tagamise alus (TsMS § 377 lg 1). Piisav ei ole üksnes hageja

subjektiivne arvamus võimalike raskuste kohta lahendi täitmisel, vaid oht kohtuotsuse

hilisemale täidetavusele peab objektiivselt eksisteerima. Hageja peab suutma sellise ohu

kohtule usutavaks teha, vastavaid asjaolusid TsMS § 381 lg 2 järgi põhistades.

Hageja ei ole taotluses välja toonud, millist kostja varasemat käitumist arvesse võttes on alust

eeldada, et kostja asub pahatahtlikult enda majanduslikku olukorda halvendama või

võõrandab ringkonnakohtu 29. aprilli 2021. a otsusest tuleneva nõude, mis võib hagi

rahuldamise korral raskendada otsuse täitmist. Ringkonnakohus märgib, et ka asja

materjalidest ei nähtu sellist kostja käitumist. Samuti ei ole hageja veenvalt põhistanud kostja

kehva majanduslikku olukorda (muu vara ja sissetulekute osas) ning et hagi rahuldamise

korral ei oleks nõude rahuldamine muul viisil (muu vara või sissetuleku arvelt) võimalik.

Vastupidi, kostja on 1. märtsil 2021 (s.o hagi esitamise päeval) tasunud hagejale

ringkonnakohtu 29. juuni 2020. a otsusega välja mõistetud menetluskulud 2556 eurot 73 senti

(tl 180). Lisaks on maakohus tuvastanud, et kostjale kuulub 3/20 suurune kaasomandi osa X

kinnisasjast ja 3/160 suurune kaasomandi osa X kinnisasjast (tl-d 156–159).

12. Lisaks on põhjendatud ka määruskaebuses esitatud etteheited hageja kasutuseeliste

nõude põhistamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja teinud usutavaks hagis

esitatud kasutuseeliste nõuet 9000 euro ulatuses. Nõude põhistamiseks ei piisa üksnes hageja

väitest, et ta oleks talle kuuluval kinnisasjal asuva maja või selle osa andnud üürile

ajavahemikul alates 4. veebruarist 2018 kuni 21. jaanuarini 2021, s.o ajal, kui kostjal puudus

alus kinnisasja valdamiseks. Samuti ei ole kohtul võimalik kontrollida, et maja või selle osa

üürileandmise korral oleks üür olnud 250 eurot. Üüri kujunemisel on hageja väidetavalt

lähtunud kinnisvaraportaalis olevast kuulutusest, kuid hageja ei ole seda taotluse juurde

lisanud.

13. Ringkonnakohus lisab, et hageja esitatud rahalised nõuded ei ole täielikult

perspektiivitud, kuna hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral on võimalik nõuded

materiaalõiguslikult rahuldada. Hageja nõuded oleks õiguslikult perspektiivitud juhul, kui

neid ei oleks võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu

3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12).

Kostja seisukohale, kas ja millises ulatuses hageja nõuded rahuldatakse ning kas sõiduk

kuulub seltsinguvara hulka, antakse vastus asja sisulisel lahendamisel.

14. Eelmärgitust tulenevalt ei olnud maakohtul ringkonnakohtu arvates alust hageja

1. märtsi 2021. a taotluse alusel hagi tagada. Hageja ei ole vajalikul määral põhistanud

TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise aluseid. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus

määruskaebuse. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus määruskaebuse

muudele väidetele.

15. Hagi tagamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus

TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes. Seega pole menetluskulude jaotuse märkimine sellises

määruses vajalik.

16. Tulenevalt TsMS § 666 lg-st 1 lahendab hagi tagamise määruskaebuse üks kohtunik.

17. TsMS § 390 lg 1 kohaselt võib pool esitada määruskaebuse maakohtu või

ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas. Maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata

üksnes juhul, kui tagatava hagi hind ületab 100 000 eurot või kui tagamisabinõuna kohaldati

isiku aresti või elukohast lahkumise keeldu. Kuivõrd praegusel juhul ei ületa tagatava hagi

hind 100 000 eurot, ei saa käesoleva määruse peale Riigikohtule määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest