2-20-18980/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-18980

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

1. juuli 2021, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-18980

Tsiviilasi

A. S. ja E. S. hagi K. L. vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

8852,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja I A. S. (ik XXX; elukoht XXX);

hageja II E. S. (ik XXX; elukoht XXX);

hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat M. K., e-post

XXX;

kostja K. L. (ik XXX; elukoht XXX; e-post XXX);

kostja lepinguline esindaja R. P., e-post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata A. S. ja E. S. hagi K. L. vastu kahju hüvitamiseks nõude aegumise

tõttu.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

2. Jätta menetluskulud võrdsetes osades A. S. ja E. S. kanda.

3. Määrata tsiviilasjas nr 2-20-18980 K. L. menetluskulude rahaliseks suuruseks

1388,14 eurot (lepingulise esindaja kulud).

4. Välja mõista A. S. K. L. kasuks menetluskulud 694,07 eurot.

5. Välja mõista E. S. K. L. kasuks menetluskulud 694,07 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

Hagejate nõue

A. S. ja E. S. (hagejad) on esitanud Tartu Maakohtusse K. L. (kostja) vastu hagi, milles paluvad

kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 6638 eurot, 23. detsembri 2020 seisuga sissenõutavaks

2(11)

muutunud viivise 1683,36 eurot ja kahjuhüvitiselt lisanduva viivise seadusjärgses määras alates

24. detsembrist 2020 kuni kahjuhüvitise nõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. oktoobril 2017 müügilepingu Tartus aadressil XXX

asuvasse korterelamusse korteriomandi reaalosa nr XXX soetamiseks. Kostja kinnitas lepingus,

et on informeerinud hagejaid kõigist korteriomandil temale teadaolevalt esinevatest puudustest.

Pärast korterisse sissekolimist jõudis majaelanikelt hagejateni informatsioon selle kohta, et

kortermaja veetorustiku ehituskvaliteedis esinevad probleemid, mida korteriühistu ei ole suutnud

aastaid likvideerida. Tutvudes korteriühistu üldkoosoleku viimaste protokollidega ja vesteldes

ühistu juhatuse liikmetega, said hagejad teada, et kogu kortermaja veetorustik on välja ehitatud

ebakvaliteetsest materjalist ja vajab täielikku väljavahetamist, kuid rahaliste vahendite kogumine

selleks ei ole osutunud korteriühistule jõukohaseks. Veetorustiku sagedaste purunemiste tõttu

olid osad kindlustusfirmad keeldunud kortermajas asuvaid kortereid kindlustamast ja

kindlustushüvitist välja maksmast. Kostja korteriomaniku ja korteriühistu liikmena pidi lepingu

sõlmimise ajal olema teadlik veetorustikuga seonduvatest probleemidest, kuid varjas neid

hagejate eest. 4. detsembri 2017 elektronkirjas kostja küll väitis, et on informeerinud hagejaid

enne lepingu sõlmimist kortermajas esinenud veeleketest ja sellest, et vaidlusalusel

korteriomandil temale teadaolevalt vastavat puudust ei esine. Mitme kuu kestel vahetasid pooled

elektronkirju lootuses jõuda pooli rahuldava kokkuleppeni varjatud puuduste hüvitamiseks.

Vastavasisulised läbirääkimised lõppesid 24. aprillil 2018, kui kostja teatas, et ei soovi

hagejatega rohkem kirjavahetust pidada, keeldudes edasistest läbirääkimistest.

Ka pärast lepingu sõlmimist on korteriühistu igakordsel üldkoosolekul tõstatud veetorustiku

renoveerimise küsimus, kuid probleem on likvideerimata tulenevalt asjaolust, et kogu torustiku

vahetus on ühistu liikmetele majanduslikult ülejõukäiv. Ühistu kannab kulutusi aeg-ajalt

tekkivate lekete lokaalseks kõrvaldamiseks. Korterisiseste torustike leketest tulenev risk on

jäänud puudutatud korteriomanike kanda. Vältimaks võimalikke lekkeid enda korteris ja nendega

kaasnevaid kahjulikke mõjutusi, soovivad hagejad endale kuuluvas korteriomandis paiknevad

puudustega veetorustiku osad välja vahetada. Hagejad on vastavate tööde teostamiseks võtnud

hinnapakkumised erinevatelt ehitusettevõtetelt. Vastavate korterisiseste remonditööde keskmine

kulu on 6638 eurot.

Hagejad nõuavad kostjalt kahju hüvitamist, mis kaasneb korteriomandil esineva puuduse,

so ebakvaliteetselt rajatud veetorustiku, kõrvaldamisega. Samuti nõuavad hagejad kostjalt

kahjuhüvitiselt arvestatavat viivist alates müügilepingu sõlmimisest kuni kahjuhüvitise

tasumiseni.

Hagejad paluvad hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuse osas märgivad hagejad, et käesoleva hagi seisukohalt omab tähendust üksnes

asjaolu, et kortermajas esineb sagedasti veetorustiku lekkeid ja selle tõenäoliseks põhjuseks on

ebakvaliteetselt rajatud veetorustik ning et kostja sellest müügilepingu sõlmimise ajal teadis,

olles korteriühistu liikmena 23. mail 2017 osalenud korteriühistu üldkoosolekul, kuid jättis

hagejad puudusest teavitamata. Kostja kinnitusest, et hoones on veelekkeid olnud, kuid

müüdavas korteris mitte, ei saanud hagejad järeldada, et tegemist on ulatusliku probleemiga.

Vastava probleemi esinemist ei olnud hagejatel kuidagi võimalik tuvastada korteriomandi

visuaalse ülevaatuse käigus. Pidevate lekete esinemist ei saa pidada tavapäraseks ega seotuks

normaalse kulumisega. Hagejad ei soovi kostja arvel alusetult rikastuda. Kostjalt nõutakse kahju

hüvitamist üksnes korteriomandi sisese veetorustiku vahetusega seotud tööde ulatuses lähtudes

ehitusettevõtete pakkumistest. Kuna hagejad pidasid kostjaga alates 3. detsembrist 2017 kuni

24. aprillini 2018 läbirääkimisi rikkumisega seonduvate kohustuste täitmiseks, peatus nimetatud

perioodiks nõude aegumise kulgemine, mistõttu ei ole hagejate nõue kostja vastu aegunud.

Lisaks eeltoodule on kostja tegevuse põhjal ilmne, et ta varjas korteriomandil esinevat puudust

hagejate eest tahtlikult, mistõttu on nõude aegumistähtaeg käesoleval juhul kümme aastat. Seega

sõltumata kohaldatava aegumistähtaja pikkusest ei ole hagejate nõue aegunud.

3(11)

Hagejad lisasid avaldusele müügilepingu, hageja I 3. detsembri 2017 elektronkirja koos kostja

4. detsembri 2017 vastusega sellele, kostja 24. aprilli 2018 elektronkirja, ehitustööde

hinnapakkumised, lepingueelsete läbirääkimiste protokolli, viivisearvestuse, korteriühistu

23. mai 2017 üldkoosoleku protokolli, kindlustusandja 8. detsembri 2017 otsuse, hinnapäringute

saamiseks esitatud alusdokumendid, video torude paiknemisest hagejate korteris (asub kohtute

infosüsteemis), poolte vahelise kirjavahetuse perioodil 4. jaanuar 2018 kuni 31. jaanuar 2018,

korteriomandi üleandmise-vastuvõtmise akti (tl 7-31, 72-81, 100-103).

Kostja vastus

Kostja ei tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid ja palus jätta hagi rahuldamata.

Vastuse kohaselt on XXX korterelamu võetud kasutusse 2005. aastal. Seega on tegemist

hoonega, mille veetorustik on hakanud amortiseeruma. Eeltoodu ei anna aga alust väita, et kogu

korterelamu veetorustik on avariiline ja kõlbmatu, vajades kohest täielikku väljavahetamist.

Hagejate üldistused kogu elamu veetorustiku väidetava ebakvaliteetsuse kohta on kohatud ega

põhine ühelgi uuringul. Hagejate korteris ei ole kuueteistkümne aasta jooksul olnud ühtegi

avariilist läbijooksu või muud negatiivset asjaolu, mis viitaks torustiku väljavahetamise

vajadusele. Vaidlusaluses korteris veeavarii puudumine viitab hoopis veetorustiku korrasolekule

ja tavakohasele riskile veetorustiku kasutamisel.

Hagejatele müüdud korter vastas

elementaarsetele elamistingimustele, olles vähemalt keskmise kvaliteediga. Hagejad ei ole

tõendanud nende korteris asuva veetorustiku keskmisest halvemat kvaliteeti, arvestades

tavakohast kulumist. Kostja oli korterit probleemideta pikka aega kasutanud, veendudes korteris

veetorustiku tõrgeteta funktsioneerimises. Kostja ei ole hagejate eest varjanud infot majas

veelekete olemasolu kohta. Hagejad rahuldusid kostja vastusega, esitamata seejuures täpsustusi

ja täiendavaid küsimusi, mistõttu pidas kostja tema poolt antud informatsiooni piisavaks.

Korteriühistu üldkoosoleku protokolli kohaselt ei ole ka korteriomanikud ise pidanud

2017. aastal veetorustiku töid esmajärgulisteks ja hädavajalikeks.

Hagejate soov elamu veetorustikust tulenevat hüpoteetilist riski maandada ei saa olla

kahjuhüvitise faktiliseks ja õiguslikuks aluseks. Hagejatele ei ole vaadeldaval juhul kahju

tekkinud ja selle toimumise tõenäosus ei ole üldse teada. Hagejad ei ole tõendanud, kus torud

paiknevad ja milline on nende pikkus ning sellest tulenevalt tööde ja kulutuste tegelik maht.

Seega pole välistatud, et hagejad soovivad oma korterit remonditöödega oluliselt parendada.

Hagejad pole tõendanud ka seda, et neil on õiguslik alus nõuda kahju hüvitamist asja väidetavate

puuduste osas, mille kuulumine nende eriomandisse on vaieldav, kuivõrd vee- ja

kanalisatsioonitorustikud kuuluvad eelduslikult kaasomandi koosseisu. Kostja juhib hagejate

tähelepanu ka asjaolule, et müügilepingu kohaselt vastutab kostja varjatud puuduste eest üksnes

süü

olemasolul

ning

süü

puudumisel

hagejad

kostja

suhtes

seaduses

sätestatud

õiguskaitsevahendeid kohaldada ei saa. Kostja märgib, et temale ei olnud müügilepingut

sõlmides kahju ettenähtav, samuti ei ole kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga. Hagejad ei ole nõuet esitades arvestanud asjaoluga, et kostja alandas vaidlusaluse

korteriomandi harilikku turuhinda, mistõttu on hagejad hoidnud tehingult kokku vähemalt

4000 eurot.

Kostja hinnangul on hagejate nõue aegunud. Kuna müügileping sõlmiti 23. oktoobril 2017 ja

hagejad said torustiku olukorrast teada kõige hiljemalt 3. detsembril 2017, kuid hagiavaldus on

kohtule esitatud 23. detsembril 2020, siis on möödunud rohkem kui kolm aastat väidetavast

puudusest teadasaamisest. Pooled vahetasid küll kirju 24. aprillini 2018, kuid seda ei saa käsitada

läbirääkimistena. Kindlasti on aegunud hageja II nõue, kes pole kostjale mingeid etteheiteid

teinud ega kostjaga läbirääkimisi pidanud. Hageja palub kohtul kohaldada aegumist.

Hagejate seisukoha osas märgib kostja, et hagejate nõue on põhiliselt rajatud korteriühistu

23. mai 2017 üldkoosoleku protokollis märgitule, et maja veetorustik on avariilises seisukorras,

kuid protokollis märgitud majahalduri oletus ei ole käsitatav tõendina, sest majahaldur ei ole

asjatundjaks veetorustiku seisukorra hindamisel. Kostja hinnangul ei saa hüpoteetilist hagejate

suhtes olevat hüvitamiskohustust pidada kahjuks, mida hagejad saaks kostjalt lepingu rikkumise

4(11)

tõttu nõuda. Käesolevas hagiasjas ei ole kuidagi kindlaks tehtav, et kahju tulevikus tekib.

Hagejad on kohtumenetluses õigeks võtnud, et kostja teatas majasisestest veeleketest. Kuna

hagejaid informatsioon rahuldas ja nad ei soovinud asjaolusid täpsustada, piirdus kostja kogu

temale teadaoleva info andmisega ja ise lisateavet juurde ei hankinud. Hagejad ei ole tõendanud,

et nad soovisid kostjalt rohkemat informatsiooni. Kostja ei pidanud hagejate käitumisest midagi

muud järeldama. Hagejate poolt väidetu, nagu ei kindlustaks kindlustusseltsid veekahjudega

seotud juhtumeid selles majas, on ebaõige. 23. mai 2017 üldkoosoleku protokollis on märgitud,

et kahjujuhtumeid hüvitatakse, kuid edaspidi võib see muutuda vaevalisemaks. Kindlustusfirmad

on hüvitisi maksnud ka pärast 2017. aastat. Hagejate poolt lisatud tekst tööde kirjelduste kohta

on üldsõnaline kirjeldus tööde mahust, mis ei tulene ehitajate hinnangust. Lisatud fotod võivad

olla müügikuulutuse juurest, kuivõrd fotodelt nähtuvalt ruumides ei elata. Lisatud skeem ei ole

usaldusväärne, kuna sellel on lihtsalt tarbijapaigaldiste vahele tõmmatud jooned, nagu asuks

nendes kohtades seintes, laes jm veetorud.

Kostja lisas vastusele fotod veetorude paiknemisest ja lae avamisest veeavarii korral,

müügikuulutuse kinnisvaraportaalist www.kv.ee, poolte kirjavahetuse perioodil 3. detsember

2017 kuni 4. jaanuar 2018, XXX õiendi (tl 47-52, 61-64).

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hagejate nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma

ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas

ja võtma asja vastu.

Vaidlust ei ole selles, et 23. oktoobril 2017 sõlmisid pooled korteriomandi asukohaga XXX

müügilepingu (kinnistu müügileping, ühishüpoteegi kustutamise kokkulepped, asjaõiguslepingud

ja kinnistamisavaldused, tl 7-19).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejatele üleantud asi vastab lepingutingimustele või on

tegemist asja lepingutingimustele mittevastavusega, mille eest kostja vastutab ning mille tõttu on

hagejad õigustatud nõudma kostjalt kahju hüvitamist.

Kostja on hagejate nõudele vastu vaielnud ning muu hulgas leidnud, et hagejate nõue on

aegunud. Seega tuleb kohtul esitatud hagi osas lahendada taotlus aegumise kohaldamiseks.

3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse

ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on palunud kohaldada aegumist.

Vastavalt TsÜS § 142 lg 1 esimesele lausele aegub nõudeõigus seaduses sätestatud tähtaja

(aegumistähtaeg) jooksul.

Kohus märgib, et nõude aegumise tuvastamiseks tuleb esmalt hagejate nõue kvalifitseerida, sest

nõude kvalifikatsioonist sõltub, millise tähtaja jooksul hagejate nõue aegub.

Hagis esitatud asjaoludel saab hagejate nõude kostja vastu kvalifitseerida müügilepingu

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena.

Müügilepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146

lg 1 järgi kolm aastat.

Antud juhul tuleb aegumistähtaja algusele kohaldada TsÜS § 147 asemel VÕS § 227 sätteid,

mille esimese lause järgi algab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva

nõude aegumistähtaeg asja üleandmisest ostjale.

Hagejad on teatanud 28. mai 2021 menetlusdokumendis (tl 96-99, p 4.3) kohtule, et tegelikkuses

andis kostja korteriomandi valduse üle mitte hagis (tl 1-6, p 1.3) märgitud kuupäeval,

so 23. oktoobril 2017, vaid 19. novembril 2017, ning lisanud korteriomandi üleandmise-

vastuvõtmise akti (tl 103). Kostja ei ole eeltoodule vastuväiteid esitanud. Seega on põhjendatud

lugeda vaidlusaluse korteriomandi lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumistähtaja alguseks 19. november 2017. Kuna korteriomand anti

5(11)

hagejatele üle 19. novembril 2017, aegus hagejate nõue kostja vastu TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS

§ 227 esimese lause järgi 19. novembril 2020. Käesolevas asjas on hagiavaldus kohtule esitatud

23. detsembril 2020, seega pärast nõude aegumist, mil kohustatud isik (kostja) võib keelduda

oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1 teine lause).

TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev viivisenõue. Kuna

põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue.

4. Hagejad on tuginenud nõude aegumise peatumisele läbirääkimiste toimumise ajaks

ajavahemikul 3. detsember 2017 kuni 24. aprill 2018.

TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate

läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue

võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest

keeldub.

Kohus märkis 28. aprilli 2021 kohtunõudes (tl 91-92), et asjaolu, et pooled on pidanud

läbirääkimisi, peavad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendama

hagejad. Ühtlasi tõi kohus välja, et kehtiva kohtupraktika kohaselt peatavad läbirääkimised

aegumise TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes juhul, kui need ka sisuliselt toimuvad. Aegumine on

läbirääkimiste tõttu peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude

aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule

kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Seega

eeldavad läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada,

mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Seejuures ei ole oluline konkreetse nõude

esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks.

Kohtule esitatud 3. detsembri 2017 elektronkirjas (tl 20, 61) leiab hageja I muu hulgas, et kostja

ei ole hagejaid teavitanud kortermajas esinevast probleemist veetorustikuga ning soovib kostjalt

vastust küsimusele, mis põhjusel hagejad sellest enne tehingu tegemist teavitatud ei saanud.

Kostja on 4. detsembril 2017 (tl 21-22, 61-61 pöördel) hageja I küsimusele vastanud, märkides,

et asjaolust, et osades korterites on veelekkeid esinenud, kuid vaidlusaluses korteris ei ole kostja

seal elatud viie aasta jooksul veelekkeid olnud, sai räägitud kohe esimesel korteri ülevaatusel.

Ühtlasi on kostja selgitanud, et korteriühistu on probleemist teadlik, kuid ei tegele hetkel selle

lahendamisega ning kas ja kuna tegelema hakatakse, see on korteriühistu üldkoosolekul

korteriomanike otsustada.

Viidatud elektronkirjades märgitut hinnates ei ole kohtu hinnangul tegemist läbirääkimiste

pidamisega aegumise peatumise tähenduses TsÜS § 167 lg 1 mõttes. Elektronkirjadest nähtuvalt

on pooltel erinev arusaam sellest, kas kostja on hagejaid veetorustikuga seotud probleemist

teavitanud või mitte. Eeltoodut kinnitab ka hageja I 4. jaanuari 2018 elektronkiri (tl 61 pöördel -

62), kus tõdetakse, et korterit vaatamas käies kostja tõesti vastas hageja I küsimusele, et

veelekkeid on kortermajas esinenud, kuid kostja korteris senini mitte, aga kuna see vestlus ei

kajastanud probleemi tegelikke mõõtmeid (halvas seisundis veetorustiku väljavahetamise

hinnanguline kulu ühistule on suurusjärgus 300 000 eurot), ei ole hagejad nõus kostja väitega,

nagu oleks kostja heas usus edastanud hagejatele kogu informatsiooni, mida iga korterit osta

sooviv isik teadma peaks. Hagejate arvates on kostja korterist vabanenud just eesseisvate

kulutuste tõttu.

Hageja I on 4. jaanuari 2018 elektronkirjas märkinud ka seda, et kogu olukord on hagejate jaoks

ootamatu ja ebameeldiv, millele soovitakse aga kiiret, konkreetset ja ausat lahendust. Seejuures

esitab hageja I kostjale küsimuse, et millist lahendust kostja ise olukorrale näeb. Kostja

11. jaanuari 2018 elektronkirjast (tl 102 pöördel) ei nähtu asjaolu, kas ja millise lahenduse kostja

olukorrale välja pakkus. Kohus märgib, et eelduslikult kaheksal lehel asuvast kirjavahetusest on

kohtule esitatud üksnes kuus esimest, mistõttu on 11. jaanuari 2018 elektronkirja sisu jäänud

seetõttu poolikuks ja kohtul ei ole võimalik hinnata, kas kostja on hagejate 4. jaanuari 2018

elektronkirjale läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Kostja on vaidlusaluses kirjas

märkinud hoopis seda, et temale tuleb poolte kirjavahetus suure ja ebameeldiva üllatusena, kuna

6(11)

hagejad tutvusid müüdava korteriga põhjalikult ning mitmeid kordi, olles taustainfo kogumiseks

rääkinud ka naabritega, ja et avatud müügiprotsessi käigus vastas kostja kõigile küsimustele

ausalt ja andis edasi kogu temale teadaoleva info. Kostja on selgitanud ka korteri müümise

tagamaid, et soovis kolida linnast välja, mistõttu on hagejate süüdistus korteri müümise põhjuse

osas – tulevane võimalik väljaminek ligikaudu 5400 eurot – kohatu. Kohus märgib, et ei saa

eeltoodust kuidagi järeldada, et kostja peaks kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks.

23. jaanuari 2018 hageja I elektronkirjast (tl 100 pöördel - 102 pöördel) tuleneb, et kostja on

11. jaanuari 2018 elektronkirjas soovitanud hagejatel probleemi lahendamiseks suhelda

korteriühistu ja majahalduriga. Hagejad leiavad, et kostja soovitus on ajaliselt vägagi hilinenud

ning kuna kostja ise osales korteriühistu 23. mai 2017 üldkoosolekul, lasus temal kohustus

teavitada hagejaid kõigist seal arutatud olulistest asjaoludest. Enne korteri müügitehingut

veelekete võimaluse olemasolu mainimist ei pea hagejad probleemi või riski selgitamiseks.

Hagejate arvates on pooltel kõige mõistlikum jõuda kohtuväliselt mõlemat osapoolt rahuldavale

kokkuleppele, aga poolte erimeelsuste tõttu tuleks kaasata olukorda lahendama poolte

kokkuleppel valitud kinnisvarahindaja ja alles hindamise järgselt arutleda kompensatsiooni üle.

Hagejad paluvad kostjal teatada, kas kostja on sellise lahendusega nõus või pakub kostja omalt

poolt midagi välja olukorra lahendamiseks kohtusse pöördumata.

Kostja on 31. jaanuari 2018 elektronkirjas (tl 100 - 100 pöördel) vastanud hagejate pakkumisele

eitavalt. Kostja märgib, et jääb varasemalt esitatud selgituste juurde. Kokkuvõtvalt on kostja

seisukohal, et on korterit müües käitunud korrektselt, avaldades omalt poolt kogu teadaoleva

informatsiooni veelekete kohta, mistõttu ei saa rääkida mingist puudusest ja selle varjamisest.

Kostja ei soovi seejuures teha täiendavat hinnaalandust, olles müügiprotsessi käigus niigi hinda

langetanud 4000 euro võrra. Seega on kostja hagejate 23. jaanuari 2018 läbirääkimiste pidamise

ettepanekule 31. jaanuaril 2018 vastanud eitavalt ega ole väljendanud mingitki valmisolekut

kokkuleppelise lahenduse saavutamiseks. 24. aprilli 2018 elektronkirjas (tl 23) on kostja jäänud

enda juurde ning kinnitanud, et tema oma seisukohtadest ei tagane. Kostja on palunud hagejatel

lõpetada vaidlusalusel teemal elektronkirjade saatmine ja selgitanud, et kui hagejad peavad seda

vajalikuks, on neil õigus pöörduda kohtu poole.

Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et kuigi pooled on teineteisega suhelnud, saates alates

3. detsembrist 2017 kuni 24. aprillini 2018 vastastikku elektronkirju, ei ole kostja hagejate

kirjadele kordagi läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Kuivõrd üksnes hagejad on soovinud

kohtuvälist kokkuleppelist lahendust, ei saa rääkida läbirääkimiste sisulisest toimumisest.

Olukorras, kus hagejate väited nõude aegumise peatumise kohta läbirääkimiste toimumise ajaks

ei ole tõendamist leidnud, on hagejate korteriomandi lepingutingimustele mittevastavusest

tulenev kahju hüvitamise nõue esitatud väljaspool seaduses ettenähtud tähtaega (vt kohtu

põhjenduste p 3).

5. Kohus märgib, et ei nõustu hagejate seisukohaga antud asjas TsÜS § 146 lg 4 ehk kümne

aastase aegumistähtaja kohaldumise kohta põhjusel, et kostja varjas teadlikult korteriomandil

esinevat puudust hagejate eest, samuti asjaolu, et ebakvaliteetse veetorustikuga seotud probleemi

on käsitletud korteriühistu koosolekutel.

TsÜS § 146 lg 4 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud

isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on TsÜS § 146 lg 4 mõttes

kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub

tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole

selle sätte kohaldamiseks piisav.

Soovides tugineda kostja kohustuse tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146 lg 4 mõttes, pidid hagejad

28. aprilli 2021 kohtunõude kohaselt põhjendama ja tõendama, et lepingust tulenevate kohustuste

väidetava täitmata jätmisega tegutses kostja tahtlikult selle nimel, et tuua hagejatele kaasa

õigusvastane tagajärg. Kohtu hinnangul ei ole hagejad selliseks järelduseks alust andvaid

asjaolusid esile toonud ega neid tõendanud. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt on kostja enne

müügilepingu sõlmimist teavitanud hagejaid sellest, et korterelamus on veelekkeid esinenud,

7(11)

kuid vaidlusaluses korteris ei ole kostja seal elatud viie aasta jooksul veelekkeid olnud. Vaidlust

ei ole selles, et tegemist on tõese informatsiooniga. Asjaolu, et hagejad ei ole pärast

müügilepingu sõlmimist vastavat teavitust pidanud piisavaks, ei saa pidada kostja tahtlikuks

heade kommete vastaseks käitumiseks, millega kostja oleks soovinud tekitada hagejatele kahju.

Samuti ei saa kohtu hinnangul lepingupoole (kostja) tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks,

millega oleks soovitud õigusvastase tagajärje saabumist, lugeda hagejate teavitamata jätmist

asjaolust, et ebakvaliteetse veetorustikuga seotud probleemi on arutatud korteriühistu

koosolekutel, olukorras, kus korteriomandi võõrandamise seisuga ei olnud korteriomanikud

korteriühistu üldkoosolekul võtnud vastu otsust veetorustiku renoveerimise (ja selleks laenu

võtmise) kohta, millega oleks hagejatele korteriomanikeks saamisel seetõttu kaasnenud

täiendavad kulutused. Kuna varasemad korteriühistu üldkoosolekute otsused on siduvad ka

uutele korteriomanikele, on kostja põhjendatult 5. oktoobri 2017 lepingueelsete läbirääkimiste

protokolli (tl 27-30) p-s 5.1 teavitanud hagejaid üksnes korteriühistu 23. mai 2017 üldkoosolekul

(tl 72-74) alates 1. juunist 2017 kehtestatud remondifondi suurusest 0,60 eurot elamispinna

ruutmeetri kohta kuus (p 4.3). Seejuures on kostja toonud lepingueelsete läbirääkimiste

protokollis välja selle, milliseid töid on korteriomanikud otsustanud remondifondi kogutavast

rahast teha. Korterelamu veetorustiku väljavahetamist viidatud tööde loetelus ei ole. Hagejate

poolt esile toodud asjaolud ei ole takistanud neil kohtu hinnangul kolmeaastase aegumistähtaja

kestel oma nõude maksmapanekut kohtus. Antud juhul on hagejad nõude maksmapanekuga ise

ülemäära viivitanud.

Kuivõrd hagejad ei ole esitanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada korteriomandi

lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumisele TsÜS § 146

lg-s 4 sätestatud kümne aastast aegumistähtaega tahtliku rikkumise korral ning ainuüksi

kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav, jätab kohus

antud asjas TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata.

6. Kuna hagejate korteriomandi lepingutingimustele mittevastavusest tulenev kahju hüvitamise

nõue on TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 227 esimese lause järgi aegunud, aegumistähtaeg ei ole TsÜS

§ 167 lg 1 alusel peatunud, kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane

aegumistähtaeg ning kostja on TsÜS § 143 järgi taotlenud aegumise kohaldamist, siis eeltoodud

kohtu põhjendustel jätab kohus A. S. ja E. S. hagi K. L. vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata

nõude aegumise tõttu.

7. Isegi juhul, kui hagejate nõue ei oleks aegunud, ei kuuluks see kohtu hinnangul rahuldamisele,

kuna hagejate nõude rahuldamise esmased eeldused – müüdud asja lepingutingimustele

mittevastavus ja müüja vastutus selle eest – ei ole täidetud.

7.1. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige

koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja

juurde kuuluvad dokumendid. Seega on müüja kohustatud andma müüdud asja ostjale üle

kindlaksmääratud seisundis. Faktiliste omaduste poolest peab müügilepingu esemeks olev asi

olema vaba puudustest, mis vähendavad müüdud asja kasutusväärtust.

Hagejate väitel on kogu 2005. aastal valminud korterelamu veetorustiku ehitamine olnud

ebakvaliteetne, sh on ehitamiseks kasutatud ebakvaliteetset materjali, mistõttu vajab veetorustik

sagedaste joodetud vasktorude liitekohtades tekkivate veelekete tõttu väljavahetamist. Vältimaks

võimalikke korteri siseseid veelekkeid ning nendega kaasnevaid kahjulikke mõjutusi, soovivad

hagejad neile kuuluvas korteriomandis paikneva puudustega veetorustiku välja vahetada.

Veelekete olemasolu XXX korterelamus kinnitab poolte kirjavahetus, korteriühistu majahalduri

A. H. 10. veebruari 2021 õiend (tl 51-52) ja korteriühistu 23. mai 2017 korduva üldkoosoleku

protokoll nr 6.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt kuuluvad

maja ühiskommunikatsioonid,

mh vee-

ja

kanalisatsioonitorustikud, eelduslikult kaasomandi koosseisu ja kõigile korteriomanikest

kaasomanikele (korteriomandiseadus (KOS) § 1 lg 2 ja § 2 lg 2; korteriomandi- ja

korteriühistuseadus (KrtS) § 4 lg-d 3 ja 4), kuivõrd tegemist on korteriomandite ühiseks

8(11)

kasutamiseks vajalike seadmetega, mis on üks tervik ega saa olla jaotatud osadeks,

mh ühiskasutuses olevad torustikud, isegi kui need läbivad korteriomandi reaalosa.

Korteriomandi eseme reaalosa teenindavad torustiku osad võivad kuuluda ka korteriomandi

eseme reaalosa (eriomandi) koosseisu (KOS § 2 lg 1 ja KrtS § 4 lg 1). Seda juhul, kui veetorud

on vajalikud üksnes selle korteri piires vee laialiviimiseks ning need on eemaldatavad, ilma et

kaasomandit või teiste korteriomanike õigusi kahjustataks. Eeltoodust tuleneb, et korteriomandi

müügi korral ei võõrandata üksnes korteriomandi reaalosa (eriomandit), vaid ka mõtteline osa

kaasomandist.

Hagejate

vannitoas

paiknevatest

veetorudest

tehtud

videoklipist

(28. mai

2021

menetlusdokumendi lisa 1, asub kohtute infosüsteemis) nähtub, et hagejate korteriomandi

reaalosa läbivad nii ühiskasutuses olevad torustikud (hageja I nimetab videos neid püstaku

torudeks), kui ka veetorud, mis on vajalikud üksnes hagejate korteri piires vee laialiviimiseks.

Hagejad soovivad kogu nende korteriomandi koosseisu kuuluva väidetavalt puudustega

veetorustiku väljavahetamist. Hagejate hinnangul ei ole eluliselt usutav, et korterelamu

veetorustikus esinevad puudused ei esine poolte vahelise müügilepingu esemeks olnud

korteriomandis. Kohus leiab aga, et korterelamu veetorustiku puudused ei tõenda automaatselt

hagejate korteri eriomandi piires asuva veetorustiku seisukorda.

Kuigi hagejad on hagiavalduses viidanud VÕS § 217 lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei vasta asi muu

hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, ei tulene asja materjalidest

(5. oktoobri

2017

lepingueelsete

läbirääkimiste

protokollist

ega

23. oktoobri

2017

müügilepingust), et lepingupooled oleksid lepingu esemeks oleva korteriomandi veetorustiku

omaduste (kvaliteedi) osas eraldi kokku leppinud. Kohus märgib, et kui kasutatud asja

müügileping ei sisalda kokkulepet korterisisese veetorustiku omaduste kohta, peab asi ostjale

üleandmise hetkel VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi vastama selle elementaarsele kasutusotstarbele ning

VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi tavapärastele kasutatud asja nõuetele (asja tavakasutuse

omadustele)

ehk

asja

keskmisele

kvaliteedile.

Seega

selleks,

et

tegemist

oleks

lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ning VÕS § 217 lg 1 ja VÕS § 77 lg 1

tähenduses, oleks hagejad pidanud tõendama, et olemasolev korterisisene veetorustik on

keskmisest halvemas seisundis, ei sobi tavapäraseks kasutusotstarbeks ja torustikku ei saa

eesmärgipäraselt kasutada. Selliseid tõendeid ei ole hagejad esitanud.

Kohus leiab, et korterelamus elamiseks mõeldud korteriomand ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi

elementaarsetele elamistingimustele, kui veetorustiku olemasolul puudub korteris vee kasutamise

võimalus (puudub asja tavaline kasutusviis). VÕS § 77 lg 1 kohaselt tuleb kasutatud asjade puhul

arvestada ka sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega

kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele

mittevastavuseks. Lepingutingimustele mittevastavust tuleb jaatada siis, kui asjal on puudusi,

mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel (antud juhul sarnase vanuse ja seisukorraga

korterelamutes) tavaliselt ei esine.

Olukorras, kus hagejate korteris on olemas vee kasutamise võimalus, seal ei ole kostja kinnitusel

alates 2012. aastast veelekkeid olnud (lepingu esemel vastavat puudust kostjale teadaolevalt ei

esine), korteriühistu majahalduri A. H. 10. veebruari 2021 õiendi kohaselt ei ole vaidlusaluses

korterelamus veelekkeid võrreldes teiste samas suuruses ja ehitusaastaga majades oluliselt

rohkem olnud ning eeldatavasti ei ole veelekkeid esinenud pärast müüki kuni käesoleva ajani,

saab kohtu hinnangul järeldada, et müüdud korteriomandil ei esinenud selle üleandmise hetkel

hagejate poolt väidetud puudusi ning korteriomandil on säilinud eesmärgipärast kasutamist

võimaldavad omadused ka eeldatavale minimaalsele kasutusajale vastava aja (antud juhul

vähemalt kolme aasta) jooksul.

Eeltoodust nähtub, et hagejate esitatud tõenditest ei järeldu, et korteri sisene veetorustik oleks

kasutuskõlbmatu ja takistatud oleks korteri eluruumina kasutamine. Seega hagejate seisukoht,

mille kohaselt ebakvaliteetse korterisisese veetorustiku kui puuduse kõrvaldamiseks on vajalik

olemasoleva veetorustiku asendamine uuega, ei ole antud juhul tõendatud.

9(11)

7.2. VÕS § 218 lg 1 esimesest lausest tulenevalt vastutab müüja asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko

ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta

müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja

lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma.

VÕS § 14 lg 1 ja 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul

viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui

isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need

olema tõesed. Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav

isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu

eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa

mõistlikult oodata, ei pea teatama.

Hagejad on kohtumenetluses ise kinnitanud, et kostja teavitas neid probleemidest korterelamu

veetorustikuga juba enne müügilepingu sõlmimist. Kohus märgib, et ostjale lepingueelses faasis

edastatud teave asja omaduste kohta määrab ära asja tavapärase kasutusala ja -võimalused.

Samuti mõjutab saadud teave ostja ootusi asja kvaliteedi suhtes. Vaidlust ei ole selles, et

müügilepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus avaldatud andmed korterelamu probleemse

veetorustiku kohta on tõesed. Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses

äratuntav oluline huvi saada teada korterelamu veetorustiku seisukorrast.

Kohtu hinnangul said hagejad neile kostja poolt edastatud info põhjal mõistlikult lähtuda sellest,

et vaidlusaluses kortermajas võib veetorustik vajada eraldi tähelepanu ning et tulevikus võib

hagejatel tekkida vajadus teha selle uuendamiseks kulutusi, kuivõrd korterelamu veetorustiku

näol on tegemist kaasomandi esemega, mida valitsevad ja mille eest vastutavad korteriomanikud

ühiselt. Olukorras, kus käesoleva ajani ei ole korteriomanikud korteriühistu üldkoosolekul

võtnud vastu otsust veetorustiku renoveerimise (ja selleks laenu võtmise) kohta, ei ole hagejate

etteheide kostja käitumisele, mille kohaselt kostja ei teavitanud hagejaid müügilepingu

sõlmimisel asjaolust, et veetorustikuga seotud probleemi on arutatud korteriühistu koosolekutel,

kohtu hinnangul VÕS § 218 lg 4 kohaldamise seisukohalt määrava tähtsusega.

Kohus selgitab, et kui ostja sõlmib müügilepingu hoolimata sellest, et ta on teadlik, et müüdud

asi on puudustega (korterelamu veetorustikus esinevad veelekked), loeb seadus sellise toimingu

ostjapoolseks kaudse tahteavaldusega väljendatud puuduste heakskiiduks. Kostjalt täiendavat

teavet nõudmata (tõendatud ei ole, et hagejad soovisid kostjalt rohkemat informatsiooni) võtsid

hagejad kasutatud asja ostes teadlikult puuduse põhjuste kõrvaldamisega seonduva majandusliku

riski.

8. Kuna käesoleva tsiviilasja materjalide põhjal ei ole kinnitust leidnud kostja poolne

müügilepingu rikkumine ja kostja vastutus selle eest, mis annaks alust mõista kostjalt hagejate

kasuks välja kahjuhüvitise, ei käsitle kohus täiendavalt hagejate kahjuhüvitisnõudega seotud

asjaolusid.

9. Eeltoodud kohtu põhjendustel jätab kohus A. S. ja E. S. hagi K. L. vastu kahju hüvitamiseks

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173

lg-le 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest

peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad kaashagejad

menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses

oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse.

10(11)

Kuivõrd kohus jättis hagejate hagiavalduse rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud jätta

võrdsetes osades hagejate kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Menetluskulude nimekirjadest ja tööaruannetest (tl 44-45, 83, 88, 109, 111) nähtuvalt on kostja

menetluskuluks lepingulise esindaja kulud 1388,14 eurot.

Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 järgi. TsMS § 175 lg-s 1

sätestatud põhimõtte järgi on lepingulise esindaja kulude hüvitamise kriteeriumiks esindaja

kulude põhjendatus ja vajalikkus. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste

kulude hüvitamise eest.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja

mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite

hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule

võimaluse hinnata esindaja töö

mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud

menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade

esitamise puhul ei saa eeldada, et dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei

kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna

(so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise

esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Antud tsiviilasjas on kostjat esindanud füüsilisest isikust ettevõtja jurist R. P., olles kostja

lepinguliseks esindajaks TsMS § 218 lg 1 p 2 mõttes. Kostja menetluskulude nimekirjade

kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud kokku 1388,14 eurot (640,68 + 213,56 + 533,90).

Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 53,39 eurot ilma käibemaksuta. Viidatud tunnihind

on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat

tasu.

Õigusabiteenus on seisnenud hagiavalduse ja kohtupraktikaga tutvumises, tõendite kogumises,

kostja vastuse koostamises ja kohtule esitamises (ajakulu kokku 12 tundi), hagejate 4. märtsi

2021 seisukohtade ja kohtupraktikaga täiendavas tutvumises ning kostja vastuväidete

koostamises ja kohtule esitamises (ajakulu kokku 4 tundi) ning kohtunõudega tutvumises ja

hagejate 28. mai 2021 vastuse läbitöötamises, kostja vastuse ja menetluskulude nimekirja

koostamises ja kohtule esitamises (ajakulu kokku 10 tundi).

Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust

ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele,

keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse

sisu (müügilepingu väidetav rikkumine), hagejate nõude olemust (kahju hüvitamise nõue),

tsiviilasja keerukust ja mahtu (antud asi ei olnud tavapärasest õiguslikult ja tõenduslikult

keskmisest keerukam, asi lahendati kirjalikus menetluses), kostja esindaja tunnitasu hinda ning

kostja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud on taotletud

ulatuses põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes summas 1388,14 eurot

(26 tundi × 53,39 eurot).

11(11)

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 1388,14 eurot, mis menetluskulude jaotust arvestades kuulub hagejatelt kostja kasuks

väljamõistmisele võrdsetes osades, so 694,07 eurot kummaltki hagejalt.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik