2-20-5112/45 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-5112

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Alvar Kangro hagi Hermo Piirsalu vastu töösuhte

tuvastamiseks, saamata jäänud töötasu 1245 euro,

kulutuste hüvitise 137 euro 50 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. veebruari 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hermo Piirsalu apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1493 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

Alvar

Kangro

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Marit

Seesmaa

Kostja

(apellant):

Hermo

Piirsalu

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. veebruari 2021. a otsus osas, milles kohus

mõistis kostjalt välja kulutuste hüvitise 137 eurot 50 senti (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 4) ning viivise sellelt põhinõude summalt (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 5).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja põhinõue 137 euro

50 sendi saamiseks ja sellelt arvestatud viivisenõue rahuldamata, samuti

muuta maakohtu otsust kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja kostjalt

riigituludesse välja mõistetud menetluskulude suuruse osas. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 11. veebruari 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Tuvastada, et Alvar Kangro ja Hermo Piirsalu vahel oli töölepinguline

suhe ajavahemikus alates 9. septembrist 2019 kuni 25. oktoobrini 2019.

Lugeda Alvar Kangro ja Hermo Piirsalu vaheline tööleping lõppenuks

töölepingu seaduse (TLS) § 80 lg 1 alusel.

3. Mõista Hermo Piirsalult Alvar Kangro kasuks välja saamata jäänud

töötasu 1245 eurot (neto).

4. Jätta rahuldamata Alvar Kangro nõue hüvitise 137 euro 50 sendi

saamiseks.

5. Välja mõista Hermo Piirsalult Alvar Kangro kasuks viivis põhinõudelt

(1245 eurot) alates 25. oktoobrist 2019 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

6. Toimetada otsus kätte pooltele."

4. Jätta maakohtu menetluses kantud menetluskulud 10% ulatuses Alvar

Kangro

kanda

ja

90%

ulatuses

Hermo

Piirsalu

kanda

ning

apellatsioonkaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud täies ulatuses

Hermo Piirsalu kanda. Hermo Piirsalul maakohtu menetluses hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud ei ole.

5. Välja mõista Hermo Piirsalult riigi tuludesse menetluskulud, mille tasumisest

Alvar Kangro oli vabastatud, 828 euro 90 sendi ulatuses (sh maakohtu

menetluse kulud 658 eurot 26 senti ja apellatsioonimenetluse kulud 170 eurot

64 senti).

6. Hermo Piirsalul tuleb riigi tuludesse väljamõistetud 828 eurot 90 senti tasuda

15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates vastavalt otsusele

lisatud makseinfo lehel märgitud andmetele. Menetluskulude tasumisega

viivitamise korral on Hermo Piirsalu kohustatud tasuma Eesti Vabariigile

3(10)

viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Alvar

Kangro

(hageja)

esitas

14. jaanuaril

2020

Tööinspektsiooni

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Hermo Piirsalu (kostja) vastu töötasu 1345 euro

25 sendi väljamõistmiseks, hilisemat täpsustust arvestades töötasu 1215 euro 25 sendi

väljamõistmiseks.

TVK rahuldas 5. märtsi 2020. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/118/20 hageja avalduse

täies ulatuses.

Kostja esitas 1. aprillil 2020 Viru Maakohtule avalduse vaadata hageja TVK-le esitatud

avaldus läbi hagimenetluse korras hagina (töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58

lg 4), mille Viru Maakohus saatis 6. aprilli 2020. a määrusega kohtualluvuse järgi

lahendamiseks Tartu Maakohtule.

2. Hageja esitas 1. juunil 2020 maakohtule hagiavalduse ja 21. septembril 2020

hagiavalduse täienduse, milles palus tuvastada poolte vahel töösuhe kestusega 9. september

kuni 25. oktoober 2019, mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu

1245 eurot (neto), kulutuste hüvitis 137 eurot 50 senti (neto) ning viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras saamata jäänud töötasult ja kulutuste hüvitiselt alates

töösuhte lõppemisest kuni täieliku täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. septembril 2019 suulise tähtajalise töölepingu,

mille alusel asus hageja ehitusobjektil asukohaga X teostama taastamis- ja remonditöid.

Pooled leppisid kokku, et tööleping sõlmitakse kuni kokkulepitud tööde teostamiseni,

hageja kasutab oma transporti ning tööriistu, materjalidega varustab kostja. Töötasuks

lepiti kokku X eurot tunnis (neto) tasumisega iga nädala lõpus.

Hageja otseseks tööandjaks ehitusobjektil oli kostja. Koos kostjaga vaadati ka enne

töölepingu sõlmimist objekt üle. Keegi töötajatest, sh hageja, ei olnud teadlik, et kostjal oli

töösuhe mõne ettevõttega. Hageja ei olnud ka töölepingu sõlmimise ajal teadlik, et kostja

4(10)

oli OÜ E13 objektijuhiks. Hageja tegi tööd kostjale, alludes tema juhtimisele ja kontrollile.

Töötasu maksis hagejale samuti kostja isiklikult. Lepinguline suhe hageja ja OÜ E13 vahel

puudus. OÜ E13 ja kostja vaheline töölepinguline suhe ei mõjutanud hageja lepingulist

töösuhet kostjaga. Lisaks nähtus töötamise registrist, et kostja tööleping OÜ-ga E13 lõppes

juba 1. augustil 2019 ehk enne kui hageja ja kostja sõlmisid töölepingu.

Töösuhe toimis algselt probleemideta, ent alates 30. septembrist 2019 keeldus kostja

hagejale palga maksmisest. Hagejal jäi saamata 30. septembri kuni 4. oktoobri 2019 kokku

X töötunni eest X eurot; 7. oktoobri kuni 11. oktoobri 2019 kokku X töötunni eest X eurot;

14. oktoobri kuni 18. oktoobri 2019 kokku X töötunni ja X minuti eest X eurot; 21.

oktoobri kuni 25. oktoobri 2019 kokku X töötunni eest X eurot. Kokku jättis kostja

hagejale tasumata töötasuna 1245 eurot.

TLS § 80 lg 1 kohaselt lõpeb tähtajaline tööleping tähtaja möödumisel. Tööd said valmis

25. oktoobril 2019, mistõttu palus hageja kohtul tuvastada, et pooltevaheline

töölepinguline suhe lõppes tähtaja möödumisel 25. oktoobril 2019.

Lisaks soovis hageja TLS § 6 lg 7 alusel hüvitist objektile tehtud kulude ja ostetud

ehitusmaterjalide eest kokku 137 eurot 50 senti. Hageja rentis oma vahendite eest

kipsplaaditõstuki ja ostis ehitusmaterjale, mis töölepingu kohaselt pidi olema kostja

ülesanne.

3. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja ei olnud hagejale tööandjaks, vaid töötas hagis märgitud ajal OÜ-s E13

töödejuhatajana, seda ka hageja viidatud objektil. Kostjal oli volitus võtta objektile tööle

töötajaid, üheks töötajaks oligi hageja. Kostjal eraisikuna puudus igasugune huvi töötajate

palkamiseks oma tööandja kasuks, tööleping hagejaga sõlmiti OÜ E13 nimel ja huvides.

Kostjale ei olnud teada, kas hageja oli esitanud tööandjale nõudeid ja kas talle oli midagi

tasutud. Hageja ei ilmunud enne objekti lõpetamist alkoholi tarvitamise tõttu enam tööle

ning objekt lõpetati tema osavõtuta. Peale objekti lõpetamist lõppes ka kostja töösuhe OÜ-

ga E13, mistõttu ei saanud kostja mõjutada osaühingut tasuma tasumisele kuuluvaid

summasid. Kostja esitas tõendina OÜ E13 juhatuse liikme Tauno Konti kinnituskirja,

millelt nähtub, et OÜ E13 teostas kõnealusel objektil ehitustöid alltöövõtjana ajavahemikus

mai – november 2019 ning objektijuhiks oli kostja. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel

mh tingimusel, et kostja viib lõpuni jooksvad tööd.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 11. veebruari 2021. a otsusega hagi, tuvastas, et poolte vahel oli

alates sõlmitud tööleping kestusega 9. septembrist kuni 25. oktoobrini 2019, luges poolte

vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks TLS § 80 lg 1 alusel, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja töötasu 1245 eurot (neto) ja kulutuste hüvitise 137 eurot 50 senti (neto), samuti

viivise viivise tasumata põhivõlalt (saamata töötasu ja kulutuste hüvitis) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates 25. oktoobrist 2019 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks

731 eurot 40 senti ning mõistis summad kostjalt riigi tuludesse välja kohustusega tasuda

5(10)

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Maakohus luges tuvastatuks, et hageja alustas kostja juures töötamist 9. septembril 2019

suulise töölepingu alusel ehitustöölisena. Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja asus

9. septembril 2019 ehitusobjektile tööle teostamaks taastamis- ja remonditöid ning et tööle

asumise tingimused lepiti kokku kostjaga.

Poolte vahel oli vaidlus selles, kas tööandjaks oli kostja või OÜ E13. Kuivõrd töötamise

registri väljavõttest nähtus, et kostja tööleping OÜ-ga E13 lõpetati 1. augustil 2019

TLS § 91 lg 1 alusel, ei saanud kostja OÜ E13 esindajana pärast töösuhte lõppemist

töötajatega töölepinguid sõlmida, vaid sai seda teha oma nimelt. Kostja esitatud OÜ E13

juhatuse liikme kinnituskiri ei andnud alust asuda seisukohale, et tööleping sõlmiti hageja

ja OÜ E13 vahel, sest kostja ja OÜ E13 vahelised kokkulepped ei laienenud kolmandatele

isikutele. Hageja tõendas ka, et asus 9. septembril 2019 objektil tegema renoveerimistöid,

mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest. Samuti viitas töölepingulisele suhtele asjaolu,

et kostja tasus hagejale töötasu.

Maakohus tuvastas ka, et pooled sõlmisid tähtajalise töölepingu, mis lõppes kokkulepitud

tööde valmimisega 25. oktoobril 2019 TLS § 80 lg 1 alusel. Kostja ei vaielnud, et hageja

pidi töötama kuni kokkulepitud tööde valmimiseni, vaid viitas, et hageja lihtsalt ei ilmunud

alates 25. oktoobrist 2019 tööle ning see ei olnud seotud tööde valmimisega. Siiski ei

öelnud kostja vaatamata hagejapoolsele rikkumisele töölepingut erakorraliselt üles.

Kostja ei vaielnud vastu, et kokku lepiti tunnitasus 10 eurot (neto) ja tööandja pidi

tasustama hageja töö vastavalt reaalselt tehtud töötundidele, mille üle pidas arvestust

hageja. Kostja ei vaielnud ka hageja töötundide arvestusele vastu. Selle põhjal tuvastas

maakohus, et hagejale jäi välja maksmata töötasu 1245 eurot (neto). TLS § 28 lg 2 p 2

ja § 33 lg 1 kohaselt oleks kostja pidanud hagejale 2019 septembri töötasu välja maksma

hiljemalt 2019 oktoobris ja 2019 oktoobri töötasu hiljemalt 2019 novembris. Tööandja

seda ei teinud. Ka ei esitanud tööandja töötasu nõude suurusele vastuväiteid. Seega tuli

kostjal hagejale tasuda septembri ja oktoobri töötasu 1245 eurot.

Kostjal oli hagejale hüvitamata ka 137 euro 50 sendi ulatuses hageja tehtud kulutusi.

Kostja ei esitanud eeltoodule vastuväiteid, vaid kinnitas kohtuistungil, et hageja tegi

kulutusi, millised pidi tööandja hüvitama. Eeltooduga oli tuvastatud vastavasisulise

kokkuleppe olemasolu, mille alusel pidi kostja hüvitama hageja poolt tehtud kulutused, mis

olid seotud tööandja juhiste ja korraldustega.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 19. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta olulised tõendid ja kohaldas valesti

materiaalõigust. Maakohus mõistis kostjalt alusetult välja väidetava töötasu ja kulud,

millises osas TVK nõuet ei rahuldanud ning mida hageja tähtaegselt ei vaidlustanud.

6(10)

Maakohus ei saanud kostjalt välja mõista rohkem kui töövaidluskomisjon. Arusaamatuks

jäid ka hageja esitatud uued nõuded, st millal need menetlusse võeti ja asjaga liideti.

Väidetavate kulude osas oli nõue ka aegunud, kuivõrd see tuli esitada nelja kuu jooksul

väidetava töösuhte lõppemisest.

Kostja jääb enda varasemalt esitatud seisukoha juurde, et hagi esitati vale kostja vastu.

Kostja pole kunagi hagejale tööandjaks olnud, vaid täitis kõnealusel perioodil

ehitusobjektil OÜ E13 töödejuhataja ametikohustusi. Hageja oli sellest teadlik ning esitas

ka ise TVK-le tõendina kuludokumendi, OÜ AT Kantpuu 28. septembri 2019 arve nr 6243,

millises lasi maksjaks märkida OÜ E13. Asjaolu, et kostja oli hagejale vahetuks juhiks,

vahendas tasude üleandmist, juhendas hagejat ja võttis personali tööle, ei saa hinnata kostja

kahjuks. Kõikide tööandjate puhul on tavapärane, et personaliga tegeleb vahetu juht.

Asjaolu, et palgamakseid ja kulusid hüvitati sularahas, ei ole ka tavapäratu, kuna ka

kostjale endale tasus ja hüvitas kulusid tööandja OÜ E13 sularahas. Asjaolu, kas tööandja

OÜ E13 käitus töötamise registri andmete sisestamisel õiguspäraselt või puudulikult, ei

olnud kostja mõjusfääris. Kostja täitis töökohustusi kuni objekti valmimiseni ja sai selle

eest töötasu, kuigi soovis lahkuda tööandja juurest juba varem, ent tööandja palvel

juhendas objekti lõpuni. OÜ E13 oli teadlik sõlmitud kokkuleppest hagejaga, aktsepteeris

seda ning maksis hagejale ka kostja vahendusel jooksvaid tasusid.

Kostja peab oluliseks, et hageja ei ilmunud alkoholi tarvitamise tõttu objekti lõpetamiseks

tööle, sh puuduseid kõrvaldama, ning objekt lõpetati tema osavõtuta. Pärast objekti

lõpetamist lõppes ka kostja suhe tööandjaga. Seega tekkisid OÜ E13 võlgnevused hageja

ees hageja enda süül. Pärast objekti lõpetamist kostja OÜ-d E13 enam mõjutada ei saanud.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus hindas tõendeid õigesti ning tuvastas kõik asjas olulised asjaolud.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja juba maakohtus esitatud argumentidele, millistele

maakohus vastas otsuses pikalt ja põhjalikult. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised

olulised tõendid jättis maakohus tähelepanuta ning millist materiaalõiguse normi maakohus

valesti kohaldas. Arusaamatuks jääb, mida kostja peab silmas hageja uute nõuete all.

Hageja rõhutab, et mitte keegi töölistest polnud objektil teadlik, et kostjal oli töösuhe OÜ-

ga E13 ja et tööd telliti tegelikult osaühingult. Hageja sõlmis kõik kokkulepped kostjaga

ning ta ei olnud töölepingu sõlmimise ajal teadlik, et kostja oli OÜ E13 objektijuht.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus mõistis

kostjalt välja kulutuste hüvitise 137 eurot 50 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4) ning

viivise sellelt põhinõude summalt (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja põhinõude 137 euro 50 sendi

saamiseks ja sellelt arvestatud viivisenõude rahuldamata. Eelmärgitut arvestades muudab

ringkonnakohus maakohtu otsust ka kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ja kostjalt

7(10)

riigituledesse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Muus osas tuleb maakohtu

otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt jäävad kostjale arusaamatuks hageja

esitatud uued nõuded, st millal need on menetlusse võetud ja asjaga liidetud. Juhul, kui

väidetavate kulude osas kuulub nõue läbivaatamisele, on nõue kostja hinnangul aegunud

kuna see tuli esitada nelja kuu jooksul väidetava töösuhte lõppemisest ning kostja taotleb

aegumise kohaldamist.

8.1.

Ringkonnakohus märgib, et TVK-le esitas hageja nõude üksnes töötasu 1215 euro

25 sendi saamiseks. Selle hageja nõude TVK 5. märtsi 2020. a otsusega ka rahuldas.

TvLS § 58 lg 4 kohase avalduse vaadata TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse

korras hagina esitas maakohtule kostja. TvLS § 58 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et sama

paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul loetakse TVK-le esitatud avaldus hagiavalduseks.

Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja

asjaoludeks. Siiski ei keela TvLS § 58 lg 5 ringkonnakohtu arvates edaspidises menetluses

hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel ning hageja uued nõuded

ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad. Sellisele

seisukohale on enne 1. jaanuari 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITLS) samasisulise § 24 lg 5 kohaldamisel asunud ka Riigikohus (vt Riigikohtu

15. juuni 2011. a otsus tsiviilajas nr 3-2-1-41-11, p 12 koos selles viidatud praktikaga).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ITLS § 24 lg 5 kohaldamisel kujunenud kohtupraktikat

arvestada ka TvLS § 58 lg 5 rakendamisel.

Seega on ka käesolevas asjas hageja poolt 1. juuni 2020. a hagiavalduses ja selle

21. septembri 2020. a täienduses esitatud uued nõuded töösuhte tuvastamiseks, hüvitise

137 euro 50 sendi saamiseks ning viivise väljamõistmiseks menetluslikult lubatavad.

Maakohus on kõik hageja nõuded, sh viidatud uued nõuded, 6. oktoobri 2020. a määrusega

(määruses ekslikult kuupäevaks märgitud 6. oktoober 2019) menetlusse võtnud (tl-d 89–

90). See määrus koos 21. septembri 2020. a hagi täiendusega on Kohtute infosüsteemist

nähtuvalt 6. oktoobril 2020 E-toimiku infosüsteemi kaudu ka kostjale kätte toimetatud.

Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole küll taotlenud kõnealuste uute nõuete liitmist

TVK-le esitatud nõudega ega maakohus nõuete liitmist ühte menetlusse eraldi otsustanud

(TsMS § 374), kuid tegu ei ole menetlusõiguse normi olulise rikkumisega. Kostja ei ole

esitanud maakohtu tegevusele uute nõuete menetlemisel ka vastuväiteid (TsMS § 333

lg 1).

8.2.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja kulutuste hüvitamise nõue 137 eurot

50 senti on aegunud ja tuleb jätta selle tõttu rahuldamata. Kohus siiski märgib, et

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi saab kohus või muu vaidlust lahendav

organ võtta nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Maakohtu menetluses

ei ole kostja nõuete aegumisele tuginenud ega aegumise kohaldamist taotlenud, mistõttu

maakohus aegumist kohaldada ei saanud. Samas on pooltel TsMS § 651 lg 2 järgi õigus

nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus

8(10)

ei ole nõudnud. Seega peab ringkonnakohus kostja poolt apellatsioonkaebuses

esmakordselt esitatud nõude aegumise vastuväidet arvestama.

TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui samasisulise nõude võib esitada nii

seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele TsÜS § 152 lg-

st 1 lähtudes tehingust tuleneva nõude aegumise kohta sätestatut. TLS § 31 järgi on

töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise

üldiseks tähtajaks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma

õiguse rikkumisest. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub TLS §-st 31 tulenev üldine 4-

kuuline aegumistähtaeg ka töötaja poolt tööandja vastu esitatavale töölepingu täitmisega

seotud kulude hüvitamise nõudele.

Ringkonnakohtu hinnangul pidi hageja praegusel juhul kulude hüvitamise osas oma

väidetavast õiguste rikkumisest teada saama hiljemalt töösuhte lõppemisel 25. oktoobril

2019. Seega hakkas kõnealune nõue aeguma 26. oktoobrist 2019 ning aegumistähtaeg

(TLS §-st 31) lõppes TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 3 järgi 25. veebruaril 2020.

Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et nõude aegumine sellel

ajavahemikul katkes või peatus (TsÜS §-d 158–168).

Hageja on kulutuste hüvitamise nõude esitanud esmakordselt 1. juuni 2020. a

hagiavalduses (tl-d 19–21), seega pärast aegumistähtaja lõppu. Nõude aegumise tõttu ei

kontrolli ringkonnakohus nõude olemasolu ega vasta apellatsioonkaebuse sellesisulistele

väidetele.

8.3.

Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegus TsÜS § 144 alusel ka kulude

hüvitamise nõudega seotud viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue, mille hageja

esitas esmakordselt 21. septembri 2020. a hagi täienduses (tl-d 65–67). Ringkonnakohtu

hinnangul laieneb kostja aegumise vastuväide ka viivisenõude aegumisele.

9. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt

järgmist.

9.1.

Kostja arvates kinnitab hageja teadlikkust sellest, et kostja pole kunagi hagejale

tööandjaks olnud ka OÜ AT Kantpuu 28. septembri 2019 arve nr 6243, mille hageja ise

esitas tõendina TVK menetluses. Ringkonnakohus leiab, et selle kostja väitega ei saa

TsMS § 652 sätetest lähtudes apellatsioonimenetluses arvestada. Kõnealune tõend on

esitatud hageja poolt ning hageja on soovinud sellega tõendada enda väited tööandja

huvides tehtud kulutuste kohta. Kostja ei ole sellele tõendile maakohtu menetluses (ega ka

TVK menetluses) tuginenud ning maakohus ei saanud anda sellele otsuses kostja soovitud

hinnangut (TsMS § 436 lg-d 3 ja 4).

9.2.

Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses maakohtu menetluses esitatud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks nendele veelkord vastata.

9(10)

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses menetluses varem esitatud väidetele, et temal puudus

igasugune isiklik huvi töötajata palkamiseks OÜ E13 jaoks, et tööandja OÜ E13 oli teadlik

sõlmitud kokkuleppest hagejaga ning aktsepteeris seda (mh maksis hagejale kostja

vahendusel tasu) ning et hageja ise ei ilmunud tööle, mistõttu lõpetati objekt tema

osavõtuta. Ringkonnakohtu hinnangul on need kostja väited tõendamata.

9.3.

TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti

võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest.

Selle sätte peamine eesmärk on kaitsta esindaja poolt tehtava tehingu teist poolt. Esindaja

tahe siduda oma tegudega kolmandat isikut (st esindatavat) peab olema ka väliselt

äratuntav. Vastasel juhul saab tehingupooleks esindaja isiklikult ning tehingust tulenevad

õiguslikud tagajärjed seovad esindajat, mitte esindatavat (vt TsÜS-Komm/Käerdi (2010)

§ 116, lk 349).

Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kostjale võinuks töösuhte tekkimise (töölepingu

sõlmimise) ajal olla väliselt äratuntav, et kostja tegutseb enda, mitte OÜ E13 nimel.

Üksnes sellest, et kostja korraldas ja juhtis objektil ehitustööde tegemist, ei saanud hageja

mõistlikult järeldada, et kostja tegutseb OÜ E13 või muu isiku esindajana. OÜ E13

juhatuse liikme 28. oktoobri 2020. a kinnitus (tl 98) tõendab üksnes kostja ja OÜ E13

omavahelisi kokkuleppeid, nagu märkis õigesti ka maakohus. Samuti ei nähtu viidatud

tõendist, et OÜ E13 oleks kostja poolt väidetavalt OÜ E13 nimel hagejaga töölepingu

sõlmimise tagantjärele heaks kiitnud (TsÜS § 129 lg 1).

10. Ringkonnakohus märgib, et kui maakohtule esitatakse hagi või avaldus

töövaidlusasjas, mida töövaidluskomisjon on juba lahendanud, nõuab kohus TvLS § 58

lg 6 teise lause kohaselt TVK-st välja töövaidlusasja lahendamise materjalid ja võtab need

toimikusse. Sama lõike kolmanda lause järgi loetakse TVK-le esitatud tõendid kohtusse

esitatuks.

Asja materjalidest nähtuvalt edastas TVK töövaidlusasja materjalid maakohtule

digitaalselt. TsMS § 56 lg 3 esimese lause kohaselt säilitatakse kohtule edastatud

elektroonilist dokumenti toimikus väljatrükina koos andmetega dokumendi koostaja jms

kohta. Väljatrükkide pabertoimikusse lisamise eesmärk on sünkroniseerida kohtuasja

elektroonilist informatsiooni paberkandjana peetava toimikuga, et tagada pabertoimikus

selge ülevaate kõigist kohtuasja materjalideks olevatest dokumentidest ja tõenditest.

Maakohus ei ole TVK-lt välja nõutud dokumentide väljatrükke pabertoimikusse võtnud

ning

on

lubanud

pooltel

mitmete

TVK-le

esitatud

tõendite

kordusesitamist

kohtumenetluses, mis on koormanud asjatult kohtutoimikut. Need minetused ei ole

praegusel juhul siiski aluseks maakohtu otsuse tühistamisele.

11. Maakohus rahuldas hageja nõuded täies ulatuses ning jättis menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit

või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta TsMS § 173 lg 3

esimese lause kohaselt vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuna

ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt, ligiakaudu 90% ulatuses, muudab

ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning jätab poolte maakohtu

menetluses kantud kulud 10% ulatuses hageja kanda ning 90% ulatuses kostja kanda.

10(10)

Apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 3

alusel täies ulatuses kostja kanda, kuna kostja aegumise kohaldamist maakohtu menetluses

ei taotlenud ning ringkonnakohus kohaldab aegumist. Apellatsioonkaebuse muud väited ei

anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.

12. TsMS § 174 lg-st 3 tuleneb, et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus

kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi

lõikest 5 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme tehtud lahendit,

võib kõrgema astme kohus vajadusel muuta madalama astme kohtu kindlaksmääratud

menetluskulude rahalist suurust.

12.1. Maakohus andis 6. oktoobri 2020. a määrusega hagejale menetlusabi riigilõivu

tasumisel, vabastades hageja lõivu 75 eurot tasumisest. 28. augusti 2020. a määrusega

andis maakohus hagejale riigi õigusabi hüvitamiskohustuseta. 10. veebruari 2021. a

määrusega määras kohus hageja riigi õigusabi tasu suuruseks 656 eurot 40 senti.

Vaidlustatud otsusega mõistis maakohus kostjalt TsMS § 190 lg 3 alusel riigituludesse

välja 731 eurot 40 senti, sh riigilõiv 75 eurot ja lepingulise esindaja kulu 656 eurot

40 senti.

TsMS § 190 lg-st 3 tuleneb, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või

mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt

välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai

menetlusabi

menetluskulude

kandmisel.

Kuna

käesoleva

otsusega

rahuldab

ringkonnakohus hagi osaliselt, tuleb vastavalt ülalesitatud menetluskulude jaotusele

kostjalt riigi kasuks välja mõista menetluskulu 658 eurot 26 senti (s.o 90 % 731 eurost

40 sendist) ning selles osas maakohtu otsust muuta.

Kostjal maakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid asja materjalidest nähtuvalt

tekkinud ei ole.

12.2. Ringkonnakohus määras 29. juuni 2021. a määrusega ringkonnakohtu menetluses

hagejale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 189 eurot 60 senti. Lähtudes TsMS § 190

lg-st 3, tuleb mõista sellest kostjalt riigituludesse välja 170 eurot 64 senti (s.o 90 % 189

eurost 60 sendist).

12.3. Riigituludesse välja mõisted summad tuleb kostjal tasuda 15 päeva jooksul

käesoleva otsuse jõustumisest arvates (TsMS § 179 lg 5). Menetluskulude tasumisega

viivitamise korral on kostja kohustatud tasuma viivist alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179

lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest