3-19-2157/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2157

Haldusasi

Hai Vara Osaühingu kaebus Kuusalu Vallavalitsuse

27.09.2019 korralduse nr 640 ja 28.11.2019 korralduse

nr 792 tühistamiseks ning Kuusalu valla kohustamiseks

viima hiljemalt kahe kuu jooksul otsuse jõustumisest

lõpule Tiirukivi maaüksuse erastamise eeltoimingud ja

jätkama Loksa Vallavalitsuse 05.05.2005 korraldusega

nr 135 algatatud Tiirukivi maaüksuse detailplaneeringu

menetlusega või alternatiivselt Kuusalu valla tekitatud

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Hai Vara Osaühing, esindaja Erki Casar

Vastustaja – Kuusalu vald, esindaja Tiia-Liis Jürgenson

Kaasatud haldusorgan I – Keskkonnaamet, esindaja

Johanna Jürima

Kaasatud haldusorgan II – Maa-amet, esindaja Toomas

Kutti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Hai Vara Osaühingu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Hai Vara Osaühingu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27. novembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-2157 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.07.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-19-2157

2(11)

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hai Vara Osaühing OÜ omandas 27.05.2004 enampakkumisel Loksa vallalt Turbuneeme

külas asuva endise Lagendiku taluhoone vundamendi koos selle oluliste osade ja päraldistega

(ehitisregistri kood 220265512; ehitusalune pind 73 m2). Hai Vara OÜ ja Loksa vald sõlmisid

01.12.2004 notariaalse müügilepingu, mille kohaselt tasus Hai Vara OÜ lepingu eseme eest 200

000 krooni ning milles Loksa vald kinnitas, et ei tee takistusi erastada vabade maade arvelt

lepingu eseme juurde ostueesõigusega maad mitte vähem kui 4500 m2. Hai Vara OÜ esitas

Loksa Vallavalitsusele 28.01.2005 avalduse erastada hoone juurde ostueesõigusega ca 5000 m2

elamumaad ja taotluse algatada erastatava maaüksuse osas detailplaneeringu (DP) koostamine.

2. Loksa Vallavalitsus algatas 05.05.2005 korraldusega nr 135 Turbuneeme külas asuva

Tiirukivi maaüksuse DP koostamise ja kinnitas DP lähteülesande. Loksa vald, Hai Vara OÜ ja

FIE Villu Uett sõlmisid 28.09.2005 lepingu, millega V. Uett võttis endale kohustuseks Tiirukivi

maaüksuse DP koostamise ja kooskõlastamise. Kuna Tiirukivi maaüksus asub Lahemaa

rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis, siis tuli DP kooskõlastada ka Harjumaa

Keskkonnateenistuse või selle õigusjärglase Keskkonnaametiga.

3. Keskkonnameti õiguseellane Harjumaa Keskkonnateenistus keeldus 19.05.2006 kirjaga nr

30-3-9/1374-4 kooskõlastuse andmisest Tiirukivi maaüksuse DP-le. Hai Vara OÜ vaidlustas

19.05.2006 kirja nr 30-3-9/1374-4 Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus tühistas

07.11.2006 otsusega asjas nr 3-06-1215 Harjumaa Keskkonnateenistuse 19.05.2006 kirja nr 30-

3-9/1374-4 ning tegi vastustajale ettekirjutuse vaadata Hai Vara OÜ taotlus uuesti läbi ja teha

asjas uus otsus.

4. Harjumaa Keskkonnateenistus keeldus 10.07.2008 kirjaga nr 30-II-1/30006-2 kooskõlastuse

andmisest Tiirukivi maaüksuse DP-le. Uuesti teatas Keskkonnaamet Tiirukivi maaüksuse DP-

le kooskõlastuse andmisest keeldumisest 13.12.2010 kirjaga nr 14-4/43988-2 ja 17.11.2016

kirjaga nr 7-9/16/12488-2. Keskkonnaamet teatas 08.10.2018 kirjaga nr 6-2/18/14627-2

vastuseks Kuusalu Vallavalitsuse (Loksa Vallavalitsuse õigusjärglane) päringule, et jääb selle

juurde, et ei saa anda kooskõlastust Tiirukivi maaüksuse DP-le.

5. Kuusalu Vallavalitsus jättis 27.09.2019 korraldusega nr 640 Loksa Vallavalitsuse

05.05.2005 korraldusega nr 135 algatatud Tiirukivi maaüksuse DP vastu võtmata ja lõpetas DP

menetluse. Keskkonnaamet (ja varasemalt Harjumaa Keskkonnateenistus) on korduvalt

keeldunud DP kooskõlastamisest ning Keskkonnaameti kooskõlastused on vallale siduvad.

Keskkonnaameti kooskõlastuseta ei ole vallavalitsusel õiguslikku alust DP-d vastu võtta ega

3-19-2157

3(11)

kehtestada (vt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 1 lg 1;

kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 17 lg 2 p 3 ja § 18 lg 1;

looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 5 ja § 21 lg 1). Tiirukivi maaüksuse DP näeb ette endiste

taluhoonete taastamise, mis asuvad Loksa valla üldplaneeringuga kehtestatud ranna ja kalda

ehituskeeluvööndis ning erinevalt Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kehtestatud

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja p 32 alap-st 1 ei võimalda Vabariigi Valitsuse 19.02.2015

määrusega nr 18 kehtestatud Lahemaa rahvuspargi uue kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 ning lg-d 4

ja 5 enam hoonete taastamist ranna ja kalda ehituskeeluvööndis isegi mitte erandina. DP

vastuvõtmist takistab ka see, et alates 14.07.2017 kehtiv maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31

redaktsioon ei võimalda enam maa ostueesõigusega erastamist kasutusest välja langenud

ehitiste juurde.

6. Kuusalu Vallavalitsus jättis 28.11.2019 korraldusega nr 792 rahuldamata Hai Vara OÜ

avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks ja lõpetas maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud Turbuneeme külas Lagendiku maaüksusel, sest maaüksusel asuv vundament ei

ole MaaRS tähenduses ehitis, mille juurde saaks ostueesõigusega maad erastada. Ühtlasi määras

vallavalitsus vundamendi omanikule ehitise kõrvaldamiseks kahekuulise tähtaja, märkides, et

tähtpäevaks kõrvaldamata ehitis muutub maareformi käigus maatüki oluliseks osaks.

MaaRS § 22 lg 1 kohaselt võivad ostueesõigusega maad erastada ehitise omanikud, kusjuures

MaaRS § 6 lg 31 kohaselt ei käsitata ehitistena ajutisi hooneid ja rajatisi ning lagunenud ja

kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi, mille omanik

peab määratud tähtajaks kõrvaldama. Vallasasjana omandatud hoone vundament ei ole hoone

ega rajatis. Kuna Lagendiku (Tiirukivi) maaüksus asub Lahemaa rahvuspargis, kus kehtivad

Natura 2000 linnuala ja looduskaitselised piirangud, siis ei kuulu kõnealune maa MaaRS § 20

lg 12 kohaselt erastamisele. Kaitseala valitseja on kõnealusel maa-alal välistanud ehitustegevuse

võimaluse. Maa-amet on 24.04.2019 kirjas nr 6-1/19/7458 andnud MaaRS § 38 lg 2 p 4 alusel

selgituse, et Tiirukivi maaüksusel asuv vundament ei ole ehitis MaaRS tähenduses, mistõttu

puudub omanikul võimalus selle juurde ostueesõigusega maad erastada ning talle tuleb anda

tähtaeg vundamendi kõrvaldamiseks ja lõpetada maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud.

7. Hai Vara OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 18.11.2019 kaebuse (täiendatud 10.01.2020 ja

14.04.2020) Kuusalu Vallavalitsuse 27.09.2019 korralduse nr 640 ja 28.11.2019 korralduse nr

792 tühistamiseks, Kuusalu valla kohustamiseks viia Tiirukivi maaüksuse erastamise

eeltoimingud lõpule kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ning jätkata Loksa

Vallavalitsuse 05.05.2005 korraldusega nr 135 algatatud Tiirukivi maaüksuse DP menetlemist

või alternatiivselt mõista Kuusalu vallalt välja kaebajale tekitatud varaline kahju 120 000 eurot.

Kaebaja esitas maa erastamise avalduse ja DP menetluse algatamise avalduse vastustaja juhiste

järgi sooviga erastada vundamendialune maaüksus. Ta on tegutsenud DP menetluses vastustaja

soovituste kohaselt. Kaebaja ei vaidle, et Tiirukivi maaüksus paikneb Lahemaa rahvuspargi

Lahemaa piiranguvööndis ning vajalik on DP kooskõlastamine Keskkonnaametiga. Kaebajale

on arusaamatu, miks ta oleks pidanud vaidlustama Keskkonnaameti õiguseellase keeldumise.

Vastustaja pidanuks Keskkonnaameti õiguseellase argumendid ümber lükkama, sest vastustaja

huvides oli kaebajaga sõlmitud lepingu ja varasema kohtuotsuse alusel maa erastamise ja DP

menetluse

lõpuleviimine.

Vastustaja

ei

esitanud

ühtegi

vastuväidet

Harjumaa

Keskkonnateenistuse seisukohtadele. Vastustaja on jäänud tegevusetuks. Kaebajale

teadaolevalt on analoogseid erastamise toiminguid tehtud mitmeid, sh valla endise või praeguse

töötaja lähikondsele. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et haldusorgan kohtleb teda võrdselt teiste

analoogset maad erastanud isikutega. Kui vastustaja oleks käitunud õiguspäraselt, kuuluks

kaebajale 4500 m2 suurune elamumaa. Kaebaja ei pea kannatama põhjusel, et vastustaja ei taha

ega suuda tegutseda Keskkonnaametist sõltumatult.

3-19-2157

4(11)

Kaebaja esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juba 28.01.2005 ning lähtus

22.03.1999 jõustunud MaaRS § 6 lg-st 31, mis nägi ette, et lagunenud ja kasutusest välja

langenud ehitisi ei käsitata ehitisena MaaRS tähenduses ning õigust erastada nende juurde maa

ostueesõigusega tekib üksnes juhul, kui need on kohaliku omavalitsuse näidatud ajaks korda

tehtud. Alates 16.07.2000 lisandus sättesse tingimus, et ehitise kordategemise tähtaja andmise

korral määratakse kindlaks ehitise teenindusmaa, mida on võimalik pärast ehitise korrastamist

erastada. Seega tuli lagunenud ehitiste puhul erastamismenetluse lõpetamiseks anda omanikule

tähtaeg kas ehitise korrastamiseks või kõrvaldamiseks. Vastustaja ei ole andnud kaebajale

tähtaega ehitise kordategemiseks. Kaebaja on teavitanud vastustajat oma kavatsusest taastada

endise Lagendiku talu hooned endises mahus ja ulatuses.

Maa-ameti kaardirakenduse andmetel paikneb taotletav Lagendiku (Tiirukivi) maa-ala

Lahemaa rahvuspargis, kus on kehtestatud Natura 2000 linnuala ja looduskaitselised piirangud.

Kaebaja avalduse esitamise ajal ei olnud Lahemaa loodusala veel Natura 2000 võrgustikuga

kaetud, piirangud kinnitati alles 12.12.2008. Koormava normi kohaldamine ei ole kaebaja

suhtes põhjendatud ja rikub kaebaja õiguspärast ootust.

Vaidlusaluse kinnistu väärtus oleks kehtiva DP korral 120 000 eurot.

8. Kuusalu vald palus jätta kaebuse rahuldamata.

Tiirukivi DP algatati PlanS v.r kehtivuse ajal. EhSRS § 1 lg 1 kohaselt kuulub kohaldamisele

PlanS v.r, mille § 18 lg 1 võimaldab viia DP menetluse lõpule selliselt, et omavalitsus jätab DP

vastu võtmata ja lõpetab selle edasise menetluse. Tiirukivi DP vastu võtmata jätmise ja

planeerimismenetluse lõpetamise tingis Keskkonnaameti keeldumine DP kooskõlastamisest.

Vastustaja oli kohustatud DP Keskkonnametiga kooskõlastama (PlanS § 17 lg 2 p 3, LKS § 4

lg 2 p 1, § 26 lg 1 ja lg 2 p 1, § 14 lg 1 p 5, § 21 lg 1, Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 kinnitatud

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri ning 19.02.2015 kinnitatud uus kaitse-eeskiri), kuna

Tiirukivi maaüksus asub Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis. Vastustaja ei saanud

DP-d kehtestada Keskkonnaameti kooskõlastuseta.

Tiirukivi DP-ga kavandatud taastatavad hooned paiknevad Loksa valla üldplaneeringuga

kehtestatud ranna ja kalda ehituskeeluvööndis. Kehtiva Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja §

23 lg 1 p 2 ning lg-d 4 ja 5 ei võimalda hoonete taastamist ranna ja kalda ehituskeeluvööndis,

nagu see oli erandina võimalik 03.06.1997 kehtestatud kaitse-eeskirja p 32 alap 1 kohaselt.

MaaRS alates 14.07.2017 kehtiv § 6 lg 31 redaktsioon ei võimalda maa ostueesõigusega

erastamist kasutusest välja langenud ehitiste juurde.

Kaebajal oli korduvalt võimalik esitada seisukoht Keskkonnaameti kooskõlastuse andmisest

keeldumise peale. Sellist võimalust pakuti kaebajale Keskkonnaametis 09.05.2011 ja

15.01.2016 toimunud nõupidamistel. Kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Kaebaja ei ole DP

kooskõlastamisest keeldumisi vaidlustanud. Vastustaja ei saa Keskkonnaameti seisukohti

ümber hinnata.

Vastustajal ei ole võimalik jätkata maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingutega põhjusel,

et Lagendiku maaüksusel asuv vundament ei ole MaaRS § 22 lg 1 ja § 6 lg 3 tähenduses ehitis,

mille juurde oleks võimalik maad erastada. Vallasasjana omandatud hoone vundamenti ei saa

käsitada hoone ega rajatisena. MaaRS § 6 lg 31 kohaselt ei ole ehitistena käsitatavad ajutised

hooned ja rajatised ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti

tunduvalt kahjustavad ehitised. Kuna vaidlusalusel maa-alal asuv vundament ei ole ehitis

MaaRS tähenduses, ei ole vundamendi omanikul õigust maa erastamiseks vundamendi juurde.

Seda seisukohta toetab Maa-ameti 24.04.2019 selgitus ning ettepanek erastamise eeltoimingute

3-19-2157

5(11)

lõpetamiseks. Kuivõrd Lagendiku (Tiirukivi) maa-ala paikneb Lahemaa rahvuspargis, ei kuulu

maa erastamisele MaaRS § 20 lg 12 alusel.

Vastustaja on teinud kõik temast sõltunud toimingud. Vastustaja ei ole teinud takistusi

vundamendi juurde maa ostueesõigusega erastamisel ega DP menetluses. Vastustaja on

pöördunud korduvalt Maa-ameti ja Keskkonnaameti poole seisukohtade ja kooskõlastuste

saamiseks. Maa-amet on selgitanud, et seadusest tulenevalt ei ole tal võimalik erastamise

toiminguid lõpuni viia. Keskkonnaametil ei ole võimalik anda DP kehtestamise eelduseks

olevat kooskõlastust.

Vastustaja ei saanud määrata kaebajale MaaRS § 6 lg-s 31 nimetatud tähtaega ehitise korda

tegemiseks, sest Keskkonnaamet ei andnud ehitamiseks nõusolekut ja Maa-amet ei pidanud

vundamendi varet ehitiseks, mida saaks taastada ja mille juurde saaks erastada maad. Kaebaja

soovis ehitusõigust saada DP menetluse kaudu. Kohalik omavalitsus saab anda tähtaja vaid

lagunenud ehitise kõrvaldamiseks. Vastustaja on korraldusega nr 792 andnud kaebajale tähtaja

vundamendi kõrvaldamiseks kahe kuu jooksul otsuse jõustumisest. Ehitiste korrasoleku ja

sihtotstarbelise kasutatavuse nõue erastamise õiguse saamise eeldusena on kehtinud kogu

maareformi aja ning see pidi olema isikule selge, sõltumata vastustaja tegevusest. Kaebaja esitas

erastamise avalduse ja DP algatamise avalduse ühel ja samal kuupäeval, millest võib järeldada,

et kaebaja omandas vundamendi eesmärgiga selle juurde odavalt maad erastada. Vastustaja saab

rakendada vaid kehtivaid õigusnorme. Vastustaja ei saanud seejuures MaaRS § 6 lg 31

muudatust ette näha.

9. Keskkonnaamet oli seisukohal, et korraldus nr 640 on õiguspärane. Tiirukivi maaüksus

paikneb Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis. Seega eeldab DP kehtestamine

kaitseala valitseja nõusolekut (LKS § 14 lg 1 p 5). DP kooskõlastamisel on vaja hinnata

kavandatud ehitamise lubatavust. Kaitseala piiranguvööndis on ehitamine keelatud (LKS § 31

lg 2 p 8). Ka kaitse-eeskirja lg 1 p 2 kohaselt on ehitamine ranna ja kalda ehituskeeluvööndis

keelatud. Praegusel juhul ei ole tegemist kaitse-eeskirja § 23 lg-tes 4 ja 5 sätestatud eranditega.

Seega ei saa Keskkonnaamet anda nõusolekut DP kehtestamiseks.

Keskkonnaamet on ehitamise võimalikkuse puudumise osas täiendavalt arvestanud, et

keskkonnaregistris on registreeritud Tiirukivi maaüksusel olev Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eesmärgiks olev poollooduslik kooslus – rannaniit. DP ala paikneb LKS § 35 lg 31 kohaselt

korduvalt üleujutataval alal ning on seega LKS § 35 lg 4 järgi veekaitsevööndis, kus veeseaduse

§ 119 p 5 kohaselt on ehitamine keelatud. Kuni 07.03.2015 kehtinud Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirja kehtivusajal antud seisukohtades selgitati, et hoonestuse kavandamine

üldplaneeringus

märgitud

ehituskeeluvööndisse

ei

ole

kooskõlas

üldplaneeringu

planeerimispõhimõtetega.

Keskkonnaameti kooskõlastuseta ei saanud vastustaja DP-d kehtestada (LKS § 14 lg 4 ja § 38

lg 9).

10. Maa-amet oli seisukohal, et korraldus nr 792 on õiguspärane ja kaebaja nõuded on

põhjendamatud. Vaidlusalusel maaüksusel ei asu ehitisi, mis vastaksid MaaRS § 6 lg-s 3

sätestatud nõuetele ja võimaldaksid maa ostueesõigusega erastamist. MaaRS § 22 lg 1 järgi

saavad maad ostueesõigusega erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna

vastavalt MaaRS-le. Kuni 30.06.2015 defineeriti ehitist MaaRS § 6 lg 3 esimeses lause mõttes

ehitusseadustiku (EhS v.r) kaudu. Alates 01.07.2015 sisaldub ehitise legaaldefinitsioon MaaRS

tähenduses MaaRS § 6 lg-s 3 ning sellest definitsioonist tuleb lähtuda maareformi läbiviimisel.

MaaRS sätetest, sh § 6 lg-st 31 tuleneb, et maa ostueesõigusega erastamise vältimatuks

eelduseks on ehitise olemasolu ja ehitise omanikul on maa ostueesõigusega erastamise õigus

üksnes juhul, kui ehitis vastab MaaRS § 6 lg 3 tingimustele. MaaRS § 6 lg-te 3 ja 31

3-19-2157

6(11)

grammatilisel tõlgendamisel saab rajatisena käsitada üksnes sellist ehitist, mis inimtegevuse,

s.o eesmärgipäraste, konkreetsete objekti valmistamisele suunatud toimingute tulemusena on

valminud rajatisena ja kasutatav selleks ettenähtud otstarbel, mitte ei ole muutnud selleks

loodusjõudude (lagunemise) või lammutamise või vandalismi tagajärjel. Seega pole

vaidlusaluse vundamendi puhul tegemist ehitisega (rajatisega) MaaRS § 6 lg 3 tähenduses. Seda

seisukohta toetab arvukas kohtupraktika. Kuivõrd vundament on vaid ehitise osa, mitte

iseseisev terviklik rajatis, puudub kaebajal õigus nõuda vundamendi juurde maa

ostueesõigusega erastamist. Tegemist ei ole ka lõpetamata ehitisega, sest ehitise lammutamise

või lagunemise tulemusel ei muutu see uuesti pooleliolevaks ehitiseks.

Maa erastamise avalduse esitamise ja korralduse nr 792 andmise vahel on enam kui 15 aasta

pikkune periood, mille jooksul oli kaebajal ostueesõigusega erastamise võimaluse säilimiseks

piisavalt aega, et oma kavatsusi realiseerida. Asjaoludest nähtuvalt ei olnud kaebajal selleks

huvi – ta ei asunud Lagendiku talu hooneid taastama. Mõistlik isik ei saa eeldada, et

erastamisõiguse säilitamiseks peab ta ehitised korda tegema vaid juhul, kui kohalik omavalitsus

määrab talle selleks tähtaja. Nõue, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad

maaüksusel asuvad ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu

maareformi aja ning kaebajal pidi sõltumata vastustaja tegevuse(tuse)st olema selge, et maa

omandamiseks soodustingimustel annavad õiguse vaid korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad

ehitised.

Lisaks tuleneb MaaRS § 20 lg-st 12, et Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis on maa

erastamine üldjuhul keelatud ning lubatav vaid elamu juurde või muu ehitise teenindamiseks

vajaliku maa ulatuses.

Menetluse kestel materiaalõiguse muutumine ei tähenda, et kaebaja suhtes peaks kohaldama

varem kehtinud soodsamat normi. Riigikohtu praktika kohaselt on vajadus maareformi

lõpetamiseks piisav, et õigustada ebavõrdset kohtlemist. Asjaolu, et kaebaja on esitanud

avalduse DP menetluse algatamiseks ja vastustaja selle ka algatas, ei tähenda, et DP-ga

kavandatud krunt kuulub ostueesõigusega erastamisele. MaaRS järgi ei ole kaebaja maa

ostueesõiguse erastamise õigustatud isikuks.

11. Tallinna Halduskohus jättis 27.11.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Isik saab ostueesõigusega maad erastada ehitise omanikuna (MaaRS § 22 lg 1). Ehitis on

aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, samuti

lõpetamata ehitis (MaaRS § 6 lg 3). Selline ehitise mõiste kehtis kaebaja poolt erastamise

avalduse esitamise ajal. Vastustaja on erastamise eeltoimingute lõpetamise korralduses

tuginenud asjaolule, et ehitise vundament ei ole ehitis MaaRS seaduse mõttes. Kaebajale ei

kuulu ega ole kunagi kuulunud MaaRS § 6 lg 3 tingimustele vastavat ehitist. Seetõttu ei saa maa

erastamist reguleerivate normide mõttes omada õiguslikku tähendust ehitise vundamendi

müügilepingu p-s 2.2 olev lause. Halduskohtu pädevuses ei ole kõnealusest müügilepingust

tulenevate vaidluste lahendamine.

Ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid ja rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud,

ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi (MaaRS § 6 lg 31). Alates 16.07.2000

lisandus sättesse tingimus, et ehitise kordategemise tähtaja andmise korral määratakse kindlaks

ehitise teenindusmaa, mida on võimalik pärast ehitise korrastamist erastada. Kaebaja on

lähtunud ekslikust eeldusest, et lagunenud ehitise sai vastavat ehitist omav isik korda teha

üksnes siis, kui kohalik omavalitsus määrab selleks tähtaja. Seadus nägi kordategemise tähtaja

andmise ette hea halduse põhimõttest lähtuvalt, et anda enne menetluse lõpetamist ja taotluse

rahuldamata jätmist taotlejale veel viimane hoiatus, et kui ta etteantud tähtajaks hooneid ei

3-19-2157

7(11)

korrasta, kaotab ta maa ostueesõigusega erastamise õiguse (Riigikohtu 26.06.2018 otsus nr 3-

16-579, p-d 11 ja 13). Ehitise kordategemiseks või kõrvaldamiseks tähtaja määramisel tuleb

arvesse võtta ehitise seisundit (Riigikohtu 28.01.2008 otsus asjas nr 3-3-1-82-07, p 18). Lisaks

pidas Riigikohus vajalikuks arvestada ehitise lagunemise ja kasutusest väljalangemise aega ja

asjaolusid.

Kaebaja ostis hoone vundamendi. Sellises ulatuses hävinenud hoone kordategemine ei ole

võimalik. Vundamendini lagunenud hoonet ei saa enam korda teha ning hoone vastamiseks

MaaRS § 6 lg 3 tunnustele tuleks see uuesti üles ehitada. Lisaks peab hoone olema

sihtotstarbelises kasutuses või seda peab olema võimalik sihtotstarbeliselt kasutada (Riigikohtu

26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p 15). Kaebaja ostetud hoone vundamendi puhul ei ole see eeldus

täidetud. Seega ei olnud vastustajal kohustust määrata kaebajale tähtaega hoone

kordategemiseks.

Alates 14.07.2017 kehtiv MaaRS § 6 lg 31 näeb ette, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud,

ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised kõrvaldab omanik määratud

tähtpäevaks. Tähtpäevaks kõrvaldamata ehitised muutuvad maareformi käigus maatüki

oluliseks osaks (Riigikohtu 13.12.2018 otsus nr 3-15-2561, p 10). Seega ei olnud vastustajal

alates 14.07.2017 võimalik määrata MaaRS § 6 lg 31 alusel täiendavaid tähtaegu ehitise

korrastamiseks ning vastustaja sai määrata üksnes tähtaja vundamendi säilinud osade

kõrvaldamiseks. MaaRS § 6 lg 31 uue redaktsiooni seletuskirjast nähtub, et seadusandjal on tahe

lõpetada avalikule huvile tuginevalt maareform ja viia maaõigus ühtsetele õiguslikele alustele.

Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja viited õiguspärasele ootusele ning kaebajat koormavatele

normidele (nii väide, et MaaRS § 6 lg 31 muudatus rikkus kaebaja õiguspärase ootuse

põhimõtet, kui väide, et 28.01.2005 seisuga ei asunud ehitise vundamendi asukoht Natura 2000

võrgustiku alal). Õiguspärane ootus saab tekkida, kui õigusnorm annab selleks aluse. MaaRS

normid ei andnud kaebajale õiguslikku alust arvata, et ta saab maad erastada ehitise vundamendi

juurde.

Kuna MaaRS normid ei võimaldanud alates 14.07.2017 anda täiendavaid tähtaegu ehitiste

kordategemiseks, sai vastustaja haldusakti andmisel üksnes anda tähtaja lagunenud ehitise

kõrvaldamiseks. Seega on erastamise eeltoimingute menetlus lõpetatud õiguspäraselt ning

puudub alus korralduse nr 792 tühistamiseks. Kuivõrd haldusakti tühistamise nõue jääb

rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka kohustamisnõue maa erastamise eeltoimingute lõpule

viimiseks.

DP menetluse lõpetamine oli õiguspärane. Tiirukivi maaüksus paikneb Lahemaa rahvuspargi

Lahemaa piiranguvööndis. DP-d ei või kehtestada kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta

(LKS § 14 lg 1 p 5). DP kooskõlastamise nõue tulenes ka PlanS v.r § 17 lg 2 p-st 3 (EhSRS § 1

lg 1 määrab lähtumise PlanS v.r-st). Selline nõue kehtis ka ajal, mil kaebaja omandas Tiirukivi

maaüksusel paikneva vundamendi. Seega pidi kaebaja olema kogu aeg teadlik, et DP

kehtestamise eelduseks on Keskkonnaameti või tema õiguseellase kooskõlastus.

Keskkonnaamet ja tema õiguseellane keeldusid 10.04.2006 kuni haldusakti andmiseni

korduvalt DP kooskõlastamisest. DP kooskõlastamisest keeldumine on menetlustoiming, mida

on võimalik halduskohtus iseseisvalt vaidlustada (Riigikohtu 28.11.2019 määrus nr 3-17-740).

Kaebajale oli selle õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus teada, sest ta vaidlustas Harjumaa

keskkonnateenistuse keeldumise kooskõlastuse andmisest asjas nr 3-06-1215. Kaebaja ei ole

kasutanud

võimalust

vaidlustada

Keskkonnaameti

10.07.2008

ja

13.12.2010

menetlustoiminguid ega ka hilisemaid samasisulisi seisukohti. PlanS § 134 kohaselt saab

vastustaja vastu võtta üksnes sellise DP, mis vastab seadustele ja muudele õigusaktidele.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud vastustaja Keskkonnaameti kooskõlastuseta DP-d vastu võtta.

3-19-2157

8(11)

Vastustaja lõpetas õiguspäraselt DP menetluse ning puudub alus korralduse nr 640

tühistamiseks. Kuivõrd haldusakti tühistamise nõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata

ka kohustamisnõue DP menetluse jätkamiseks.

Kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on vastustaja õigusvastane käitumine

(riigivastutuse seaduse § 7 lg 1). Kaebaja väide, et vastustaja oli tegevusetu, ei ole asjakohane.

Vundamendini lagunenud ehitisele ei kohaldu ehitise kordategemist puudutavad MaaRS sätted

ning ehitise taastamine tähendanuks ehitise uuesti püstitamist. See ei olnud aga MaaRS sätete

mõte. Kaebajal ei olnud õigust erastada maad vundamendini lagunenud hoone juurde ega

tugineda selle kordategemise regulatsioonile. Vastustaja pidanuks erastamise eeltoimingute

menetluse lõpetama sõltumata sellest, millisel ajahetkel oleks see otsus tehtud. Vastustaja poolt

DP kehtestamise eelduseks oli Keskkonnameti kooskõlastus. Kaebajal oli võimalik

Keskkonnaameti keeldumist kooskõlastuse andmisest vaidlustada, kuid ta ei teinud seda. Seega

ei nõustu kohus kaebajaga, et kui vastustaja oleks käitunud õiguspäraselt, kuuluks kaebajale

4500 m2 elamumaad, mille väärtus koos DP-ga oleks vähemalt 120 000 eurot. Kahju hüvitamise

nõue jääb rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. Hai Vara OÜ palub 28.11.2020 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

27.11.2020 otsus ja rahuldada kaebus.

Halduskohus hindas valesti tõendeid ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Vastustaja on

õigusvastaselt lõpetanud DP menetluse ja keeldunud ostueesõigusega erastamise toimingute

tegemisest, lõpetades põhjendamatult erastamismenetluse.

Kaebaja on lähtunud õiguspäraselt eeldusest, et lagunenud ehitise sai seda omav isik korda teha

üksnes siis, kui kohalik omavalitsus määrab selleks tähtaja. Kohus on jätnud arvestamata, et

praeguse normi korral jääb kaebaja puhul üldse ära nn viimane hoiatus ehitise korrastamiseks

enne menetluse lõpetamist. Seega on norm kaebaja jaoks koormav. Samuti ei ole kohus

arvestanud asjaoluga, et kaebaja on teavitanud vastustajat oma soovist taastada endise

Lagendiku talu hooned varasemas ulatuses ja mahus.

Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et kaebaja ei ole kasutanud võimalust vaidlustada

Keskkonnaameti 10.07.2008 ja 13.12.2010 menetlustoiminguid ega hilisemaid samasisulisi

seisukohti. PlanS § 134 kohaselt saab vastustaja vastu võtta üksnes sellise DP, mis vastab

seadustele ja muudele õigusaktidele. Arusaamatu ja põhjendamatu on, miks oleks kaebaja

pidanud alustama järjekordset kohtumenetlust Harjumaa Keskkonnateenistusega. Kõiki neid

argumente oleks saanud ja pidanud ümber lükkama Kuusalu Vallavalitsus, kelle huvides oleks

olnud kaebajale nii sõlmitud lepingu kui ka varasemast kohtulahendist tuleneva pinnalt viia

lõpule maa erastamine ja planeerimismenetlus.

Kaebaja on väitnud, et temale on teada analoogseid kaasuseid, kus on taolist maad erastatud, sh

planeeringuid kehtestatud endise Loksa valla territooriumil. Kohus jättis põhjendamatult

kaebaja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Tõendite analüüsimise tulemusena oleks

leidnud kinnitust, et kaebajal on õiguspärane ootus, et haldusorgan kohtleb teda võrdselt teiste

analoogselt maad erastanud isikutega.

13. Kuusalu vald palub 03.02.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt

põhjendamatu. Korralduste nr 640 ja 792 andmisel on kohaldatud sel ajal kehtivaid menetlus-

3-19-2157

9(11)

ja materiaalõiguse norme, korraldused on piisavalt ja vajalikul määral motiveeritud. Kaebaja

õigusi ja huve ei ole rikutud. Seadusest tulenevalt ei ole võimalik kehtestada DP-d ning jätkata

maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid.

Kaebaja on lähtunud ekslikust eeldusest, et lagunenud ehitise sai ehitist omav isik korda teha

üksnes siis, kui kohalik omavalitsus määrab selleks tähtaja. Ehitise taastamiseks on vajalik

kaitseala valitseja nõusolek. DP menetluse käigus selgus, et kaitseala valitseja ei nõustu ehitiste

taastamisega.

Kaebajale ei ole kahju tekitatud. PlanS § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu

koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus.

Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult DP algatamist, sest osutatud sätte kohaselt

võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Seaduses ei ole

planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul

omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Isikul puudub subjektiivne

õigus nõuda tema DP algatamise taotluse rahuldamist (vt Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-

1-79-09; 06.11.2002 otsus nr 3-3-1-62-02).

14. Keskkonnaamet on 09.02.2021 vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebuse põhjendused

ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastustaja on õiguspäraselt lõpetanud DP

menetluse. Tulenevalt Tiirukivi maaüksuse paiknemisest ja sellel registreeritud kaitstavatest

loodusväärtustest ei ole võimalik DP-le anda kaitseala valitseja nõusolekut. Seega on

Keskkonnaameti keelduv otsus vallale siduv. Kaebaja väide, et temale on teada analoogseid

kaasuseid, kus on taolist maad erastatud, sh planeeringuid kehtestatud, on paljasõnaline. Samuti

on täpsustamata „taolise maa“ mõiste. Keskkonnaamet hindab planeeringualade olemust ja

erinevatel aladel eksisteerivaid olusid juhtumipõhiselt.

15. Maa-amet on 12.02.2021 vastuses seisukohal, et apellatsioonkaebus on korraldust nr 792

puudutavas osas alusetu ja põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Maa-amet kordab

varasemaid seisukohti. Korraldus nr 792 on õiguspärane. Kuivõrd maaüksusel ei asu ehitisi, mis

vastaksid MaaRS § 6 lg-s 3 sätestatud nõuetele ja võimaldaksid maa ostueesõigusega erastamist,

siis on maa erastamine välistatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

17. Kuusalu Vallavalitsuse 27.09.2019 korralduse nr 640, millega jäeti Loksa Vallavalitsuse

05.05.2005 korraldusega nr 135 algatatud Tiirukivi maaüksuse detailplaneering vastu võtmata,

tühistamiseks ja kohustamisnõude rahuldamiseks ei ole alust. Korraldus on õiguspärane, kuna

detailplaneeringut ei oleks saanud vastu võtta Keskkonnaameti kooskõlastuse puudumise tõttu

ning Keskkonnaamet on keeldunud kooskõlastuse andmisest õiguspäraselt (EhSRS § 1 lg 1,

PlanS v.r § 18 lg 1 ja Riigikohtu 16.12.2008 otsuse nr 3-3-1-56-08 p 25). Ringkonnakohus

selgitas 07.09.2020 määruse praeguses asjas p-s 10, et ühestki õigusaktist ei tulene DP

menetlejale kohustust esitada negatiivsele kooskõlastusele vastuväiteid. Asjaolust, et siduva

kooskõlastuse (LKS § 14 lg 1 p 5) andmisest keeldumine kui menetlustoiming on HKMS § 45

lg 3 teise alternatiivi (s.o menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi

rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise) järgi halduskohtus eraldiseisvalt

vaidlustatav, ei tulene menetlusosalisele kohustust sellist menetlustoimingut eraldiseisvalt

vaidlustada, vaid tal on võimalik oodata ära haldusmenetluse lõpptulemus ning esitada kaebuses

haldusaktile

vastuväited

kõigist

asja

lahendamisel

olulistest

materiaalõiguslikest,

3-19-2157

10(11)

protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes. Seega ei ole põhjendatud

etteheide, et Hai Vara OÜ vaidlustas haldusasjas nr 3-06-1215 küll Harjumaa

Keskkonnateenistuse 19.05.2006 kirja nr 30-3-9/1374-4, kuid ei ole vaidlustanud sama

küsimust puudutavaid hilisemaid Harjumaa Keskkonnateenistuse 10.07.2008 kirja nr 30-II-

1/30006-2 ja Keskkonnaameti 13.12.2010 kirja nr 14-4/43988-2.

18. Keskkonnaamet on õiguspäraselt keeldunud kaebaja DP-le kooskõlastuse andmisest.

Keskkonnaamet on viidetega asjakohastele õigusnormidele põhjendatult selgitanud, et

kooskõlastuse andmine DP-le ei olnud võimalik. Vaidlus puudub selles, et Tiirukivi maaüksus

paikneb

Lahemaa

rahvuspargi

Lahemaa

piiranguvööndis

ning

ranna

ja

kalda

ehituskeeluvööndis. Lahemaa rahvuspargis kehtiv kaitsekord on sätestatud LKS-s ja Vabariigi

Valitsuse 19.02.2015 määruses nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri”. LKS § 31 lg 2 p 8

kohaselt on juhtudel, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti, keelatud kaitseala piiranguvööndis

ehitise,

kaasa

arvatud

ajutise

ehitise,

püstitamine

ning

rahvuspargis

ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 kohaselt on ehitiste püstitamine

ranna ja kalda ehituskeeluvööndis keelatud, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes

4 ja 5 sätestatud juhtudel. Praegusel juhul ei ole viidatud eranditega tegemist. Seega sätestavad

LKS ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri, et ehitamine Tiirukivi maaüksusele ei ole lubatud

ja Keskkonnaamet ei saanud anda nõusolekut Tiirukivi detailplaneeringu kehtestamiseks.

Kaebaja ei ole nendele argumentidele sisulisi vastuväiteid esitanud. DP algatamisest ei saa

isikule tekkida õiguspärast ootust, et DP algatatud kujul ka vastu võetakse ja kehtestatakse.

Keskkonnaamet on haldusmenetluse algusest peale olnud järjekindlalt seisukohal, et DP

kehtestamine ei ole võimalik. Kaalutlusõiguse alusel kujunenud normi rakenduspraktikast ei

saa tuletada kaebaja õiguspärast ootust (Riigikohtu 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p 15.1).

Asjaolu, et võimalik halduse väärpraktika on võinud võimaldada sarnastel asjaoludel

detailplaneeringuid kehtestada või maad erastada, ei saa kaebajas tekitada õigustatud ootust

sarnase väärpraktika jätkumiseks.

19. Õiguspärane on ka Kuusalu Vallavalitsuse 28.11.2019 korraldus nr 792, millega lõpetati

Lagendiku maaüksuse erastamise eeltoimingud. Haldusakti tühistamiseks ja kohustamisnõude

rahuldamiseks puudub alus. Kaebajal puudub kaitstav õiguspärane ootus maa erastamiseks,

kuna Lagendiku maaüksusel asuv vundament ei ole MaaRS kehtiva ega ka varem kehtinud

redaktsiooni kohaselt käsitatav ehitisena, mida oleks võimalik korrastada (MaaRS § 6 lg 31).

Õiguspärane ootus saab isikule tuleneda õigusnormist, mitte aga õigusnormiga vastuolus

olevast lepingust. Loksa Vallavalitsus tunnistas Lagendiku talu hoone vundamendi

peremehetuks varaks (Loksa Vallavolikogu 29.04.2004 otsus nr 12) ja müüs selle

enampakkumise korras Hai Vara OÜ-le (01.12.2004 müügileping). Maa-amet on juba

18.10.2006 kirjas (dtl 395) märkinud, et vald ei oleks saanud vundamenti peremehetu varana

hõivata, kuna tegemist ei olnud ehitisega (AÕSRS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 08.08.1996

määruse nr 211 „Peremehetu ehitise hõivamise kord“ p 1). Maa-amet on selles kirjas õigesti

viidanud, et igasuguse ehitise, sh rajatise, ehitamise eesmärk on rajada terviklik asi, millel on

kindel kasutamise otstarve ja funktsioon. Seega on ka rajatis ehitustegevuse tulemusena

valminud terviklik asi. Hoone lagunemisel või lammutamisel ei muutu see rajatiseks ja hoonest

järele jäänud vundamendi varemete puhul ei ole tegemist ehitisega ei MaaRS ega EhS mõttes.

Praegusel juhul nähtub asja materjalidest (dtl-d 318–320 ja 438), et tegemist oli halvasti säilinud

vundamendi varemetega, mida MaaRS tähenduses korda teha ega taastada poleks olnud

võimalik. Nõue, et ostueesõigusega erastamise õiguse saamiseks peavad maaüksusel asuvad

ehitised olema korras ja sihtotstarbeliselt kasutatavad, on kehtinud kogu maareformi aja ning

kaebajal pidi sõltumata kohaliku omavalitsuse tegevusest olema selge, et soodsatel tingimustel

maa erastamiseks annavad õiguse vaid sihtotstarbeliselt kasutatavad ja korras hooned (vt ka

Riigikohtu 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p 13). Täiesti uue ehitise püstitamine ei ole MaaRS

3-19-2157

11(11)

tähenduses käsitatav ehitise kordategemisena (samas, p 15.2). Selles kontekstis on asjakohatu

arutlus teemal, kas ja millal oleks kohalik omavalitsus pidanud kaebajale andma tähtaja

lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitise korda tegemiseks.

20. Ehkki kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta ei ole apellatsioonkaebuses eraldi

etteheiteid

tehtud,

peab

ringkonnakohus

vajalikuks

selgitada

järgmist.

Tallinna

Ringkonnakohus tõlgendas kaebaja kahjunõuet 07.09.2020 praeguses asjas tehtud määruse p-s

9 ja märkis, et kaebaja sisulised etteheited vallale seonduvad asjaoluga, et Tiirukivi maaüksuse

ostueesõigusega erastamise ja DP kehtestamise võimatuse on tinginud hilisemad muudatused

õigusaktides (s.o MaaRS § 6 lg 31 alates 14.07.2017 kehtiv redaktsioon; Vabariigi Valitsuse

19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 23 lg 1 p 2 ning lg-d 4 ja 5).

Kaebaja kahjunõude rahuldamiseks seonduvalt väidetava viivitusega haldusmenetlustes ei ole

aga alust, sest nagu kohtuotsuse eelnevates punktides selgitatud, ei olnud kaebajal kunagi

tekkinud õigust vundamendi juurde maa erastamiseks ning rannal ja kaldal oli piiranguvöödis

ehitamine põhimõtteliselt keelatud ka enne 07.03.2015 kehtinud Lahemaa rahvuspargi kaitse-

eeskirja järgi ja võimalik vaid väga erandlikel juhtudel (Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määruse

nr 109 p 30 alap 7, p 31). Teisisõnu – haldusmenetluste tulemus oleks olnud sama ka siis, kui

vastavad otsused oleks vastu võetud varem. Vundamendi kui vallasasja omandamise ainus

eesmärk oli saada võimalus erastada selle juurde ostueesõigusega maad, kuid põhjusel, et sellise

eesmärgi realiseerimine ei olnud ka varem kehtinud õigusaktidest tulenevalt algusest peale

võimalik, ei oma DP menetlusega seonduv kahjunõude lahendamisel määravat tähtsust.

Kaebaja probleemid said alguse 01.12.2004 ehitise müügilepingu (dtl 420) sõlmimisega. Nagu

eelnevalt öeldud, ei olnud vundament üldse ehitis, mida kohalik omavalitsus oleks saanud

peremehetu varana hõivata ja ehitisena kaebajale müüa. Lisandus lepingu p 2.2. ebaselge

klausel, mille kohaselt lepivad ostja ja müüja kokku, et müüja ei tee takistusi lepingu eseme

juurde maa suurusega mitte vähem kui 4500 m2 ostueesõigusega erastamisel vabade maade

arvelt. Mis oli sellise kokkuleppe täpne sisu, st, kuidas ja millisel õiguslikul alusel pidi Loksa

vald viima ellu oma lepingulise lubaduse maa erastamisel takistuste mitte-tegemiseks, on

ebaselgeks jäänudki. Kuna kahjunõue ei ole aga esitatud lepingulisel alusel ning see oleks suure

tõenäosusega ka aegunud, ei peatu ringkonnakohus sel küsimusel pikemalt.

21. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda

HKMS § 108 lg 1 alusel. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud

(HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)